nii tahaks, et mul oleks midagi öelda. midagi peale selle, et six feet underi teise hooaja esimene osa oli nii naljakas, et mul läks uni ära.

hey joe, where you goin' with that gun in your hand?

mul pole blogimiseks üldse jaksu - põhiliselt sellepärast, et mu elus ei toimu midagi, millest kirjutada - ja ma ei teagi, kas sellepärast, et mind häirib niisama tühjast-tähjast plämamine või see fakt ise, et ma olen boring as bat shit.

mulle on viimastel päevadel hakanud igasugused suvalised inimesed pähe hüppama. sellised, kellega ma olen kunagi minevikus põgusalt interneti teel suhelnud, lapsepõlves mänginud või kuskil üritustel tutvunud, aga kelle ma mingil põhjusel täielikult ära unustanud olen. naljakas on see, et osade inimeste puhul ei mäleta ma isegi nende nimesid, aga samas kasvab mu sees peale kellegi meenumist ohjeldamatu soov teada saada, milline see inimene praegu välja näeb, millega tegeleb ja millest huvitub. ma pean end üldjuhul üpris heaks stalkeriks, seega suudaksin ma natuke vaeva nähes tõenäoliselt nende inimeste nimed meelde tuletada ja ehk kuskilt suhtlusvõrgustikest nende kontodki üles otsida, aga samas ei paista mul selle jaoks piisavalt viitsimist olevat.
sellegipoolest otsisin ma täna üht tüüpi facebookist ainult tema eesnime põhjal. mingil hetkel andsin alla ja poole päeva pealt hüppas mulle täiesti ootamatult ta õige nimi pähe - ma olin seda lihtsalt veidi valesti mäletanud. leidsin ta kolme minutiga üles ja lihtsalt see mõistatuse lahendamine iseenesest andis mingisuguse ülima rahulolutunde.
juhuslikult otsis ja leidis marylou just täna internetis infot oma kunagise sõbra kohta ja oli sellest väga ekstaasis.
sellepärast ma internetti armastangi. kui vähegi vaeva näha, võib siit KÕIKE leida. i mean.. kõike. ja minu jaoks üpris tähtsusetud inimesed, kes mu elust kunagi läbi on käinud, on üks ägedamaid uurimisteemasid, ma ütleks.

eile vaatasin lõpuks ''earthlings'' ära. me pidime selle tegelikult juba sotsiaalteaduste vaheeksamiks läbi vaatama, aga ma ei leidnud kordagi piisavalt aega, viitsimist ega tahtmist. võin täieliku kindlusega öelda, et see on kõige kohutavam film, mida ma kunagi näinud olen. kui ma oleksin videolaenutuse omanik, laenutaksin ma ainsa õudusfilmina seda. kui ma oleksin õpetaja, näitaksin ma kohustusliku filmina seda. no ja nii edasi. kes pole sellest kuulnud ja ei viitsi uurida ka, siis see räägib inimeste üleolevast suhtumisest teistesse maalastesse (põhiliselt loomadesse ja lindudesse) ning nende julmast ärakasutamisest enda huvides. ehk näidatakse, kuidas kasvatatakse tõuloomi ja mida tehakse loomade varjupaikades; kuidas me süüa saame; kuidas me riideid saame; kuidas meile meelelahutus tagatakse ning kuidas teadust tehakse. ma ei hakka selle filmi pärast taimetoitlaseks ega midagi taolist, aga nagu filmis ka öeldi, siis kedagi, kes liha sööb, pole vaja kaitsta selle protsessi nägemisest. ma olin filmi lõpuks nii väsinud, nagu ma oleksin poolteist tundi mingit rasket tööd teinud. lihtsalt see teadmine on täiesti kohutav, et inimesed teevad nii julmalt nii vastikuid asju ja et peale kõige selle järjest vaatamist on mul küll ülikahju ja ausalt öeldes täiesti rõve olla, aga ma tean, et ma ei kavatse ju midagi reaalselt ära teha. ja et ma ei saagi just väga palju teha. kui ma asja iseenda jaoks ratsionaliseerima hakkan, kordan ma pidevalt, et kui mina vähem liha söön või nahast riideid ei kanna (mida ma ei teegi, aga et oleks mõni näide peale söögi veel), siis ülejäänud miljardid teevad seda ikka ja olukord oleks täpselt sama. ja mõnes mõttes on see ilmselt õige ka. aga samas sisendab see film väga suurt isikliku vastutuse tunnet: kui sa sööd liha, siis ripub see nõrkemiseni näljutatud ja piinatud, kuid siiski elus siga sinu pärast ühe jalaga lae all keti küljes, samal ajal kui teda pekstakse ja tal elusalt verest tühjaks voolata lastakse. ja see on ka õige. either way, soovitan seda filmi vaadata, sest kuigi see oli paras katsumus, annab see päris palju mõtteainet. ning kes teab, võib-olla teinekord, kui ma pean mingi otsuse tegema, tulevad mulle selle filmi kohutavad stseenid meelde ja ma teen mõistlikumaid valikuid.

sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud

Ma vastan nüüd ise oma küsimusele. Ja nimelt: Partei hoiab võimu käes ainult enda huvides. Meid ei huvita teiste hüvang; meid huvitab üksnes võim. Mitte rikkus või luksus või pikk elu või õnn: ainult võim, puhas võim. Te mõistate peagi, mida tähendab puhas võim. Me erineme kõigist mineviku oligarhiatest selle poolest, et me teame täpselt, mida me teeme. Kõik senised oligarhiad, isegi need, mis sarnanesid meiega, olid arad ja silmakirjalikud. Saksa natsid ja Vene kommunistid olid oma meetodeilt meile väga lähedased, aga neil ei jätkunud siiski julgust tunnistada oma eesmärke. Nad tegid näo ja võib-olla isegi uskusid, et nad on sunnitult ja ainult lühikeseks ajaks võimu haaranud ja et lähema nurga taga ootab paradiis, kus inimolendid on vabad ja võrdsed. Meie ei ole niisugused. Me teame, et keegi ei haara võimu kavatsusega sellest loobuda. Võim ei ole vahend, võim on eesmärk. Diktatuuri ei kehtestata revolutsiooni kaitsmiseks; revolutsiooni tehakse diktatuuri kehtestamiseks. Tagakiusamise eesmärk on tagakiusamine. Piinamise eesmärk on piinamine. Võimu eesmärk on võim. Kas te hakkate nüüd mind mõistma?

jalg

kuna ma olen umbes detsembrist saadik suurema osa ajast toas passinud ja mitte midagi teinud, on mul viimastel päevadel tekkinud soov korraks väljas käia ja värsket õhku hingata. eile otsustasin väikese ringikese joosta, aga mul hakkas poole tee peal jalg niiiii kohutavalt valutama, et ma lonkasin ülejäänud tee vaevaliselt koju. järeldasin, et tegemist oli krambiga, sest kodus normaliseerus olukord ja ma unustasin kogu selle jama juba ära.
täna oli ilus päikesepaisteline ilm, niisiis otsustasin pildistama minna. ma olin väga vähe (ja rahulikult) kõndinud, kui mu jalg hakkas samast kohast sama hullusti valutama. see oli tõsine piin ikka, aga samas ei tahtnud ma koju ka minna, sest sellise ilmaga JÄLLE toas passimine tundus juba tõsiselt vastik. pealegi olin ma kaamera ja värgid kaasa võtnud ja mõtlesin, et ma võiksin enne vähemalt paar pilti teha. polnud siiski eriti hea mõte, sest esiteks oli haljala üpris inimtühi (ehk ma ei saanud üldse pilte) ja teiseks läks valu aina hullemaks (ehk ma ei saanud väljasolekut nautida). põhimõtteliselt ei saanud jalga ABSOLUUTSELT mitte mingit moodi liigutada, sest valu on täiesti ülaosas ja tuli välja igasuguse liikumise korral. ja nii ma siis koperdasin mööda igavaid tänavakesi, ise valust ägisedes. ..kuni ma jõudsin koju, passisin rahulikult ja mingil hetkel ei pannud valu enam jälle tähele. no miks sellist asja nüüd vaja on?

sügissemestri lõpp

sotsiaalteadustes pandi ka lõpuks koondhinded välja ja kuna ma ikkagi sain lisatöö eest mingisugused punktid, sain kokkuvõttes b. ehk siis võin vist oma esimese semestriga üpris rahule jääda.
Akadeemiline ja erialane inglise keel meediaüliõpilastele, tase B2 > C1 - arvestatud
Eesti keel ja stilistika (1. osa) - A - suurepärane
Sissejuhatus kommunikatsiooni ja meediasse - A - suurepärane
Sissejuhatus majandusteooriasse - (pole veel ametlikult väljas, aga C)
Sissejuhatus sotsiaalteadustesse - B - väga hea
Sissejuhatus sotsioloogiasse - A - suurepärane
Õpioskused ülikoolis - A - suurepärane

majanduse üle olen õnnelik, sest mu eesmärk oli see lihtsalt läbi saada, aga kuigi ma sotsiaalteaduste suhtes mingeid tugevaid emotsioone ei tunne, siis mu kaine mõistus ütleb, et kui ma oleksin veidi rohkem pingutada viitsinud, oleksin võinud selle ka a saada. aga noh, mis sellest enam. nüüd võin hakata juba vaikselt järgmise semestri pärast muretsema, sest kui ma praegu võtsin aineid 33 eap jagu, siis kevadsemestriks tuli mul neid nüüd kokku 44 eap'd (arvestasin alguses, et 38, aga meil polnud üht hinnet väljas, nii et ma sain alles praegu organisatsiooni ja organisatsioonikommunikatsiooni alustele registreerida). ühest küljest on seda ju palju rohkem kui mul enne oli, aga samas tundus see esimene semester mulle kuidagi lahjavõitu ka. eksamiperiood oli veidi pingelisem ja nõudis pühendnud õppimist, aga ülejäänud aja lubasin ma endale päris palju molutamist ja niisama passimist. siiski, ma ju tahan nendelt õpingutelt lõppkokkuvõttes midagi saada. kas siis polekski kõige targem tegu seda võimalust ära kasutada ja ka toredaid vabaaineid võtta, kuigi see tähendab, et mul jääb võib-olla mingite sarjade vaaamiseks vähem aega?
teisest küljest ei ole ma oma võimetest päris täpselt aru saanud ja siiamaani oleme me kuulnud lõputult lugusid sellest, kuidas uudise sotsioloogia on nii hardcore aine, et see peaks suurema osa mu tähelepanust nõudma. pluss, ma eeldan, et me peame 20. sajandi kirjanduses üpris palju lugema, mis võtab ju ka aega. ühesõnaga olen natukene mures, aga samas arvan, et ma ei hakka enam ühestki ainest loobuma. või noh.. kui siis esimestel nädalatel, kui ma peaksin avastama, et miski on tõsiselt-tõsiselt igav või et miski tõotab olla eriti-eriti raske. jah, just nii.

lõbusad sayatme'd

mulle ei kirjutata sayatme'sse väga tihti, sellepärast on sealt aeg-ajalt midagi leida päris tore ja üllatav. viimased postitused on kõik kuidagi blogiga seotud olnud. näiteks - ei, mul ei ole enam piinlik, kui inimesed mu blogi loevad, aga kui keegi tsiteerib mu algusaegade postitusi, siis see on küll väga jube. ja noh, üks lõbus postitusekene ka (vastus on ei muide):

Privaatne, Täna, 08:59

magad vä?
vasta blogisse

what the

sain majanduse c!

sõidutasin marylou ja lotte kooli, et mul oleks põhjust varem üles ärgata, mitte lõunani magada. nüüd olen ärkvel ja uimane as hell. hakkan lugema ja olen üpris kindel, et ma ärkan kell kaks päeval ja ei saa aru, mis toimub.

semu

meist paar maja edasi elab päris suur koer. iga kord, kui ma käin jalgrattaga sõitmas või jooksmas, tormab see koer üle põllu (noh, see on tegelikult muruplats, aga see maja asub nii kaugel ja plats on nii suur, et might as well be muruõpõld). ta näeb seda tehes välja nii metslas- ja hiiglaslik, et ma olen iga kord kindel, et SEE ON LÕPP, GOODBYE CRUEL WORLD. tegelikult on tal vist mingi seadeldis kaelas, mis keelab tal sellelt alalt väljuda, aga see tundub nii kahtlane. mida see jubin teeb? kui see koer tahab mul jala otsast ära hammustada, kas on siis tõesti midagi, mis teda selle juures takistab? sama hästi võib ta oma masinalt mingisuguse reaktsiooni saada, seda paar sekundit hiljem ignoreerida ja mu elusalt nahka pista. ma ei julge küll oma elu mingisuguse vidina kätesse usaldada, mis ei pruugi töötadagi (ja nagu täna selgus, siis alati ei töötagi). igaljuhul on see üpris hirmutav, kuigi ma enamasti koeri ei karda.

täna tuli see koer meie hoovi. iss tegi kurja häält ja viskas koera poole mingi asja, aga tal oli sellest täiega savi. selle asemel, et minema minna, hakkas ta semu kuudi ümbrust avastama. ka semul oli ükskõik - ta jalutas rahulikult kuudi juures ringi, mõlemad koerad liputasid saba ja uudistasid teineteist. iss läks siis välja, et mingisuguse pulga või kangi või asjandusega koer ära hirmutada, aga loom hakkas hoopis lõrisema ja sai vihaseks, nii et noh.. sellest ei tulnud midagi välja.
aasta või kaks tagasi ründasid meie naabrite koerad kahekesi semu, nii et tal oli pool keha karvutu ja katki ning ta oli päris pikka aega niimoodi šokis, et ei julgenud õieti kuudist väljaski käia. kuigi see koer just väga vihaselt ei lähenenud, siis tegemist on ikkagi loomadega ja me ei teadnud ju, mis neile järsku pähe võib tulla. kui nad alguses teineteist sõbralikult uurisid, siis varsti läks olukord pingelisemaks. võõras koer hakkas semu kuudi ümbrust märgistama, ta toidukaussi käperdama ja semu kuuti ronima. semu ise paistis ka juba närviliseks minevat, sest ta oli teisest koerast kaks korda väiksem ja tundus nii õnnetu ja abitu. no ja mida sellise hiiglase vastu teha on? kui iss lõpuks nende naabrite juurde sõitma hakkas, tuldi sealt just parajasti autoga meie juurde ja viidi koer ära. ''oih, pistis jooksu.''
noh, õnneks ei juhtunud midagi, aga sellised olukorrad on tegelikult väga ebameeldivad. kui võõras koer oli läinud, tegi semukene vist vähemalt tund aega oma kuudi ümber tiire, märgistades teise koera täislastud kohti üle. mul oli temast nii kahju.

miks mitte osta nutitelefoni

kuna mu eelmine telefon kõikvõimalikel viisidel otsad andis (ekraan virvendas maha kukkumise pärast vist juba kolm kuud peale saamist, kõned katkesid peale vastamist iseenesest (samas kuulsid teised inimesed, kuidas ma paar sekundit: ''HALLOO, KUULED VÄ?!'' telefoni röökisin, nupud kukkusid küljest ära jne), ostsin endale sügisel pildil parempoolse samsung galaxy ace'i. nutitelefonid on supermõnusad vidinad, mille puhul on helistamine täiesti kõrvaline funktsioon. samas on seal väga palju häirivat, olgu siis nutilistel üleüldiselt või minu konkreetsel mudelil. kuna mu telefoni kõned olid nii katkendlikud, et ma ei saanud inimeste jutust sõnagi aru, telefon lülitas end suvalistel hetkedel iseenesest välja ja ütles teistele, et see on välja lülitatud ka siis, kui see tegelikult polnud, viisin masina parandusse. nüüdseks olen selle kätte saanud ja siiamaani pole õnneks ükski eespool nimetatud vigadest mind rohkem tülitanud. telefoni hoolduses olemise ajal kasutasin pildil vasakpoolset mobiili, mis tekitas minus päris mitu korda kahtlusi, kas mul ikka läheb nutitelefoni üldse vaja.

* vanemad telefonid on palju kergemad. kuigi ma ei taha üldiselt niikuinii telefoni püksitaskus kanda, sest see näeb enamasti üpris inetu välja, on tore teada, et ma saan seda teha, kui mul ühel hetkel vaja on. selle nädala jooksul oli korraks vaja ja ma tundsin tõsist heameelt, kui mu püksid telefoni raskuse tõttu põlvuni ei vajunud.
* need on lihtsalt pisemad. noh, kui võtta võrdluseks nokia 5110 ja mingisugune.. väike nutitelefon, mis ka kindlasti eksisteerib, on asi muidugi teine - võib-olla olekski nüüd aeg märkida, et ma pean üldjuhul silmas enam-vähem sarnastes proportsioonides telefone nagu need siin. igaljuhul oli mu väikeses kotikeses tänu väiksemale telefonile nii palju lisaruumi, et ma ei pidanudki kotilukku maadlusvõtetega kinni tõmbama.
* need on tugevamad. vahetustelefoni ajal oli mul üpris kiireid hetki, ma pidin näiteks mööda tartut ringi jooksma jne. sellistel aegadel on ülimõnus teada, et ma ei pea mingisuguse hella jubina ekraani heaolu pärast muretsema ja pidevalt kontrollima, ega see mul kuskil kotipõhjas võtmete, pastakate, kaamera, raamatute ja muu kraami vahel ei vedele. ma hoian telefoni tavaliselt kotis eraldi taskus, aga samal ajal kohtlen ma kõiki oma käekotte niimoodi, et vahet pole, kuidas ma neid asju sätin - lõpuks on ikka kõik segamini, kolksuvad kokku ja nühivad üksteise ekraane kriimuliseks.
* USSIMÄNG! nutitelefonidel on võimalik küll alla laadida sadu ägedaid mänge, aga ussi ei ületa mitte ükski neist. that's a fact.
* aku vastupidavus. ma käisin rootsis ilma akulaadijata ja aku pidas vastu kauemgi kui reisi aja. seejuures mängisin ma terve tagasitulekuõhtu (noh, enne kui mul halb hakkas) ussi. nutitelefoni jaoks tuleb laadija kaasa võtta isegi siis, kui üheks õhtuks kuskile ära minna.
* telefonihelinat on alati kuulda. ma ei tea, kas asi oli vibratsioonis (nüüd viitsisin oma nutitelefonil ka lõpuks vibratsiooni sisse lülitada, sest ma ei kuule pooli telefonikõnesid) või helinas endas, aga tavalise telefoniga on helina mittekuulmine tunduvalt harvem nähtus kui nutlasega.
* selle pärast ei pea nii palju muretsema. kuigi mu vanemad ja ehk mõned teisedki tuttavad ilmselt minuga ei nõustu, hoian ma oma asju (enda arvates) päris korralikult. selle teeb muidugi raskeks mu loomupärane kalduvus maha pillata kõik, mille ma kätte võtan, ning mu omadus igasugused olulised vidinad ära kaotada. samas tundub mulle, et võrreldes paljude oma sõprade-tuttavatega reageerin ma selle peale ka tunduvalt tugevamalt. isegi kui tegemist on mingisuguse vana luts-telefoniga, ei suudaks ma elusees seda seinte pihta loopida ja vastu põrandat põrgatada (mis oli mingil ajal eriti moes). sellegipoolest on minu arvates kuidagi kindlam teada, et kui midagi peakski juhtuma (kaotamine, vargus, õnnetus), on ohvriks odav ja vana jublakas, mitte mitmesajaeurone tehnika, mida on tunduvalt kulukam parandada või asendada.
* soosiv mõju sotsiaalsusele. no vaadake, ma pidasin ninapidi telefonis passimist millalgi üpris tobedaks. ''üü, mul on nutitelefon, ma tweedin ja feissbuukitan ja sõnumineerin ja juutuubitan ja teen ei-tea-mida, kuni mu käed ja kael väärarenema hakkavad.'' ma saan siiamaani aru, et see on täiesti totter käitumine, aga kahjuks pean ma ka tunnistama, et ma olen nüüdseks ise täpselt samasugune. kui mul selline masin juba olemas on, siis kuidas ma ei kasuta ära kõike, mida see pakub? see lihtsalt imeb endasse, tekitab sõltuvust ja on niivõrd ahvatlev võimalus. hiljem selgus, et tegelikult olen ma selline ka vanema telefoniga, sest ma kasutasin parandusnädalal igat vaba hetke ussi mängimiseks (ka klassipeol) ja nüüd järele mõeldes mängisin ma oma eelmise telefoniga igal sobival võimalusel tetrist. aga nohhhhhh, idee järgi peaks vähegi social skilli omavatel inimestel selline seaduspära vist kehtima.

okei, ja et asi aus oleks, siis vastuargumendiks ka mõni punkt, mis pani mind samsungit igatsema:
* pidev guugeldamise võimalus. no ja mitte ainult - igasugune info otsimine tegelikult. aeg-ajalt on lihtsalt vaja midagi KOHE teada! mõnikord oled sa näiteks facebooki vestluses kellelegi oma telefoninumbri andnud ja see inimene süüdistab sind vale telefoninumbri andmises ja sa pead kontrollima, kas see oli sinu viga, aga sa ei saa seda kuidagi teha, sest su telefon pole millekski peale kõnede ja sõnumite saatmise/vastuvõtmise võimeline. kuna ma olen praeguseks pideva ühendatusega täielikult ära harjunud ja sellest väga sõltuv, oli selle võimaluse kadumine alguses veits halvav.
* sõnumite kirjutamine on numbriklahvistikuga tunduvalt aeganõudvam ja tüütum kui qwerty-ga.
* muusika telefonist kuulamise võimalus. vanemate telefonidega tuleb muusika kuulamiseks veel lisavidinat kaasas kanda.
* helinate valik. sellel konkreetsel nokial on helinad on üldjuhul üpris jubedad ja valik väga piiratud. endal oleks muidu üpris ükskõik, aga inimesed kipuvad imelikult vaatama.
* nutitelefoniga saab tumblida! (noh, vähemalt kunagi sai. mu telefon ei ole peale meie kodu-wifi naasmist kordagi wifiga ühenduda suutnud).