šokolaadimedal

ja uni on tagasi. õnneks saan ma peale seda kaks tundi magada, siis teen foorumteatrit, siis tantsin rahvatantsu ja magan veel. mulle nii meeldib meie kool (irooniata) ja mulle meeldib olla ka, isegi kui ma uimane kana olen ja igal pool lohisen ja keset berliini müri filmi vaatamist toolil istudes ilma mingi toeta magama jään. mulle meeldib olla.

sa tule nüüd.

you've got a lot to prove.

naljakas, kuidas ma praegu tagasi mõeldes septembri esimesi päevi igatsen. see pole nagu selline igatsus., et ma kogu seda crappi, mis mulle ühel hetkel kaela sadas, tagasi tahaksin, sest need olid tõenäoliselt mu selle aasta ühed jubedaimad päevad, aga ma natuke nagu igatsen seda, milline ma siis ise olin. ma olin tujutu ja uimane ja suhtlesin vähem, aga samas väljendasingi ma sellega täpselt seda, mida ma tundsin. mul oli paha olla, nii et ma viskasin keset muru pikali, tulin koju, pikutasin oma voodis ja lihtsalt üritasin asjadega leppida.
nüüd liigun ma ühest kohast teise, käitun nagu mul oleks mingi puue ja siis leian mõne vaikusehetke, mil kõik muidu eemalehoitud emotsioonid kellegi peale välja valada, kas siis vingumise või viha või mille iganes kaudu. mis põhiline - ükskõik, kui palju ma ka ei ütleks, et ma tean, et on KÕIK, ajan ma ikka oma rida edasi ja see on kõige lollakam sihikindlus, mida ma oma elus näinud olen.
täiesti totter.

lahe koolipäev, nädalavahetus ja elukene ehk viis viimast päeva

neljapäeva hommikul ärkasin enamvähem tavapärasel ajal ja elasin läbi kogu draama, mis võib tekkida ühel traagilisel bad-hair-dayl. kuna mu enda kapist riided puudusid, panin selga lotte pusa ja tegelikult nägin päris crap välja ning võib öelda, et see oli tõesti parim päev, mil selline olla.

kaisa isa viis minu, kadi ja kaisa autoga teeristi, kus me bussi ootasime. kui me kaugustest mingit bussikest meie poole sõitmas nägime, saatsime kaisa välja, kes seisis asjalikult auto kõrval ning ootas, et buss peatuks. ilmselgelt vuhises see mööda ja lugesime selle küljelt ''meditsiiniteenistus''. veidi aja pärast jõudis siiski kohale kahekorruseline paksult inimesi täis suhteliselt rõve buss. istusin mingi väikese poisi kõrval, kes mind kogu aeg vahtis. ma arvan, et probleem oli mu nihelemises, sest alati, kui ma kuskile istun või pikali heidan, läheb mul umbes veerand tundi mugava asendi leidmiseks, nii et ma sahmerdan täiega. pool bussisõitu magasin ja olin suhteliselt uimane, kui me ükskord tallinnasse jõudsime. nägin esimest korda elus vabadussammast ja käisime r-kioskis, kust ma saiakest ja rõvedalt magusat kakaod ostsin. nägime kerlit ja siis läksime kõigi 587 inimesega rongkäigus nukuteatri poole. tee peal tuli vastu terve hunnik erinevate siltidega inimesi. pidime hääletama eesti või välismaa poolt, raha annetama ja meile karjuti kõrva asju selle kohta, kuidas me oma hinge eest hoolitsema peaksime, sest just see jääb meist peale meie surma maailma alles. kui me nukuteatrisse jõudsime, pidime kõndima läbi mingi õudustetoa, kus kadi ja kaisa nagu hullud kisendasid. mind ei kõigutanud seal kahjuks või õnneks mitte miski peale selle, et seal üks RÄIGELT ilus poiss oli.

kui me sisse saime, surusid meil kõigepealt tervituseks kätt voldemar kolga, contra ja märt treier, peale mida pidime sada aastat mingites järjekordades ootama. jäime seisma maaülikooli laua juures, kus üks neiu mulle, kaisale ja kadile maaülikooli kommid ulatas. võtsime need vastu ning jäime oma asjadega tegelema, sest järjekord seisis. järsku tuli kuskilt kõlaritest mingi signaal ja keegi vist küsis, et mis heli see on vms. mina igatahes olin enda arvates hullult vaimukas ja hakkasin pikalt rääkima juttu stiilis: ''see on ilmselgelt häire selle kohta, et kaisa on siin, kaisa on siin, katke oma silmad ja kõrvad, varjuge ning päästke kõik, mis päästa annab, kaisa on siin, kaisa on siin!'' ja järsku ütles see maaülikoli tsikk, et tema nimi on ka kaisa. kui järjekord paar sammu edasi liikus, andis kadi meist eespool seisvatele tüdrukutele tervituseks käe, tutvustas end ning otseloomulikult teatas üks tüdrukutest end tutvustades, et ka tema on kaisa. oli feil.
pidime miljon aega garderoobijärjekorras ootama ja siis oligi juba aeg saali minna. kuna me nii lõpus olime, jäime me ilma kohukestest, mida kõik said ning paremad kohad saalis olid ka ära võetud, niiet kadi ja kaisa said küll kõrvuti istuma, aga ma pidin olema eemal mingi võõra ilusate juustega poisi kõrval. mingil hetkel avastasin ma, et saalis toimuv oli nii põnev, et ma tundsin vajadust märkmeid teha. tegelikult ma väga ei julgenud, sest poiss ja tüdruk mu kõrval jõllitasid täiega, mida ma kirjutasin, kuid siiski siiski ei lasknud ma end sellest häirida, sest ka meedialaagris öeldi meile, et heal ajakirjanikul peaks isegi öösiti padja all märkmik ja lambiga pastakas olema, et häid mõtteid üles kirjutada, seega valmistusin ma juhuks, kui meil ehk lehte mõnd lisajuttu vaja on ja kirjutasin igasuguseid asju erinevatest esinemistest üles. (ja nüüd ma kirjutangi esinemiste kohta punktid oma märkmetest ning ignoreerin fakti, et jutt suhteliselt seosetu on. üpris tõenäoliselt ei pruugi see kellelegi midagi juurde anda ega põnev olla, aga juba sellepärast tasub mul üles kirjutada, et need paberid, kuhu ma kirjutasin, kaovad mul raudselt lähiajal ära ja lehte kavatsen ma sellest igatahes loo kirjutada (ma arvan). kogu see jutt liigitub vist teema ''mis ma täna õppisin?'' alla)

kõigepealt juhatas päeva nagu.. juht või tegelane märt treier kogu asja sisse ja siis toodi lavale mingi asjandus keda nimetati žüriiks ja mis koosnes kolmest nukuasjandusest. ma ei tajunud eriti, kes nad olid või mis värk üleüldse nendega oli, aga igatahes kommenteerisid nad vahepeal esinemisi ja segasid vahele ja tegid nalja ka.
esimesteks esinejateks olid contra ja voldemar kolga, kes tegid midagi väitluse taolist. contra pidi olema selle poolt, et maal on hea elada, kolga selle poolt, et linnas ja nad ajasid suhteliselt ajuvaba juttu, aga naljakas oli.
* kolga: ''maal on väga palju ruumi, saad võtta erinevaid asendeid''
* contra arvates on maal elamise plussiks see, et seal on truumad vaenlased ehk põlisvaenlased, kes on osades peredes vaenlased seitse põlvkonda järjest, kolga arvates ongi just linnas hea, sest saad vaenlaste seast valida (sellega seoses on contra arvates väga hea võimalus vaenalasi leida lauluväjakule minnes ja nsvl hümni lauldes.)
* lõpuks, kui contra pidi luuletama, ütles ta: ''suurte cityde hulgas, vähemalt nii räägitakse, ka tallingi on kõigest kolgas'', millega nende väitlus vist ka lõppes.

teiseks esinejaks oli neeme raud, kes rääkis oma elust ameerikas.
* kuna konverentsi teemaks oli ''kas maailm ootab mind?'', siis oli üks esimesi lauseid kogu ta jutust: ''keegi ei oota meid''
* maailm ootab uusi ideid ning kõik inimesed peaksid hoolega just reaalaineid õppima, sest nendega on maailmas kõige lihtsam läbi lüüa.
* ameerika juures on parim osa anonüümsus ja massi kadumine
* eesti on välismaailmale silma paistnud ettevõtlikkusega
* nõuga toetavad välismaal kõik inimesed
* eestist tasub kindlasti mõneks ajaks ära minna. mitte just püsivalt elama, aga kui on võimalus näiteks õppima minna, siis seda tuleks 100% kindlusega kasutada.
* eesti on välismaalaste arvates kohutavalt upsakas
* hea võimalus välismaal läbi lüüa on näiteks arstidel, advokaatidel ja pangatöötajatel
* ameerika pidavat olema täis inimesi, kes istuvad kohvikus, salvrätik ees, ja teevad märkmeid selle kohta, mis firma rajada ehk siis kui sul oma firmat ei ole, on sul raske toime tulla
* need kes ei eksi, ei jõua kuskile välja
* hiina keele õppimine on hea äriidee
* ameerikas on suurimaks ohuks ööelu ja narkootikumid
* neeme raud ise võtab kaks päeva nädalas lugemiseks, sest kui kindlat rutiini ei ole, siis kaob lugemisharjumus seal üldse ära
* njuujorklased kodus süüa ei tee
* usas on transrasvad keelatud ja suitsupakk maksab 12 dollarit
* inimestel on enamikus pragmaatiline elufilosoofia
* inimesed ei räägi vanusest ja tööintervjuul ei küsita seda näiteks kunagi
* eestis tehakse palju tööd ja materialism on hinnatud, mis teeb meid usaga väga sarnaseks

selle jutu ajal pidin ma püsti seisma, sest me kadiga jäime esinemisele veits hiljaks. nimelt käisime me endale masinast juua ostmas ja tuleb tunnistada, et see oli suur viga. ostsin mingi mustikajoogi, mis oli täielik rõvedus. kuum ja rõve ja magus ja rõve. igatahes polnud saalis enam ruumi, nii et me seisime pinkide täitsa tagaosas, kus oli mingi paariastmeline trepp ka. trepi täpselt kõrval oli ruum, kust sätiti vist heli ja valgustust ja asju. igatahes pillasin ma sealt kõrgemalt, kus ma seisin, kõikide oma paberitega majandades ühe infolehe maha. samal ajal, kui ma ülejäänud pabereid kokku pakkisin, astus ruumist välja keegi ÜLIÜLIÜLIILUS mees ja ulatas paberi mulle. ma tänasin naeratusega, ta ütles ''palun'', vaatas mulle täiega pikalt otsa ja naeratas ÜLIÜLIÜLIILUSALT. no ja kui neeme raud oma jutu lõpetas faktiga, et usas algab keskiga umbes viiekümnendast eluaastast, kutsuti lavale järgmine esineja, kelleks oli martin saar. ja ilmselgelt jooksis lavale see sama ÜLIÜLIÜLIILUS mees, kelle nähes ma nii haledalt feilisin ja kes mu paberi maast üles korjama pidi.

martin saare esinemise ajaks saime me kadiga istuma ja kaisa oli meist täiesti eemaldunud kuskile teadmata kohta, aga see pole tegelt eriti oluline.
martin rääkis samuti ameerika elust ning oma kooliajast
* esimese asjana teatas, et talle ei meeldi reeglid ning ta püüab alati asju teistmoodi teha
* ta sai aru, et ta käib koolis alles kuuendas klassis ning ta ei õppinud üldse. isa tegi talle alati terve aasta materjali umbes kaks päeva enne eksameid selgeks.
* ta on töötanud ajalehepoisi, lillekastja, puuokste lõikaja ja kivimüüri ladujana
* ta kiitis nukuteatrit ja pöörlevat lava, mis seepeale tööle pandi, sest ta olevat avaldanud soovi vastu keerlemissuunda kõndida ehk siis ta kõndis, aga seisis ikka paigal (millest ta ise päris vaimustatud oli). ta tegi seda veidi aega ja rääkis samal ajal, kuidas ta varem kuskil lava taga mingisse auku kukkunud oli.
* ta oli valinud, kas minna õppima juristiks, maalikunstnikuks või disaineriks, aga valis disaini ja sai peale kaht aastat kooliskäimist tööle hakata.
* ta ütles, et õppimist puudutavate otsustega ei tohiks kiirustada, kui ei teata, mida teha tahetakse ja vanemate pärast kooli minna on samuti mõttetu.
* ''kõik on võimalik, aga igal asjal on oma hind''
* amatööri ja professionaali vahe on 4 aastat tööd iga päev 8 tundi.
* disainiga tegeles ta alguses raha pärast, hiljem sellepärast, et ta kaifib seda
* ''mingil ajal peab olema standardite sarnane, aga üldiselt ajama oma joont''
* igal inimesel peaks olema märkmik, kuhu oma mõtteid üles kirjutada
* ''alateadvus viib sind sinna poole, millest sa mõtled kõige rohkem''
* tal oli slaidšõus pilt maailmakaardist ja juures kiri ''valik on sinu'', mille peale märt treier ütles: ''selline pilt oli makedoonia aleksandri seinal''
* edukaks saamise jaoks on väga oluline prioriteerimine ja olulise eristamine ebaolulisest
* ''elu on nagu malemäng''
* ''sa pead juba eos teadma, et sa ei anna alla. allaandja ei võida kunagi, võitja ei anna kunagi alla.''
* lõpetuseks viskas ta publikusse kaks enda tehtud särki ja lõpetas oma esinemise lause(te)ga: ''näete, mida tähendab olla hea esineja. ma tahtsin teha pastakad ja särgid kõikidele. ei. meil on faking täpe'' ja läks lavalt minema, peale mida tuli söögipaus ja ilmselgelt pidi kadi oma söömise pooleli jätma, sest ma talle pildistamisteemaga hullult närvidele käisin. igatahes läksime martini juurde, tegin temast ja kadist pilti, aga kui ma ka pilti küsisin, tuli järsku mingi tsikk modellitöö kohta küsima. ilus onu krabas mul igatahes ümbert kinni, tegime pildi ära, rääkis modellijuttu ning mina saingi oma esimese pildi mõne kuulsa inimesega sel lihtsal põhjusel, et ma ei suutnud oma erutust ta välimuse peale talitseda ja isegi mark polnud.

peale söögipausi tuli lavale ene ergma, kes kuulutas välja hea eeskuju 2009. selleks oli tüdruk, kes oli algatanud ettevõtmise, kus nende kooli inimesed tegid kingitusi lastekodulastele. sellest näidati pikk ja kurb video ja siis tuli see tüdruk lavale ja kõik tõusid püsti ja plaksutasid ja tüdruk nuttis ja sai 20 000 kroonise stipendiumi ja kaisa nuttis ja siis tuli jaagup kreemi mingi tüübiga, laulis talle kaks laulu ja ütles ''nähes teid teame me, et kõik ei ole veel kadunud.''

järgmine esineja oli marju lauristin.
* esimese asjana küsis, kust kõik pärit on ja kui kõik segamini oma kodukoha karjusid, lasi ta kõikidel koos hüüda: ''meie oleme eestist!''
* aeg ja ruum on seotud, inimeste elud niisamuti
* aeg on praegu kiire
* me elame globaalses riskiühikonnas
* et teaksime, kes me oleme, peame me teadma, kust me tuleme
* ''endaga saame kaasa võtta, ükskõik kui vanaks saame või kuhu läheme, vaid iseenda.
* ''kõige tähtsam on reis iseendasse.''
* ''raamat ei ahista, raamat ei tekita müra nagu mets, meri, taevaski, vaid aitab meil reisida iseendasse.''
* me jääme maha sotsiaalse kapitali omamises.
* sotsiaalne kapital tekib ühendusest inimeste vahel. selle abil tehakse eesti uueks ja paremaks.
* sotsiaalkapital on see, kui inimesed midagi koos teevad ning iga riid lõhub seda.

vahepeal tuli mingi kokkuvõttev asi, kus teatati, et hommikul, kui me pidime tegema valikuid, hääletas 182 inimest välismaa ja 289 eesti poolt ning kodututele koguti 516 krooni.

kui kell oli juba palju, jõudis kätte ivo linna esinemiskord.
* ta laulis laulu ja ütles, et eesti on kõige ilusam maa.
* välismaal on tore käia, aga veel toredam on koju tagasi tulla
* tore on näha noori ja tajuda, mida nad mõtlevad, kuidas nad muutuvad.
* küsimusele ''mida tuleks teha, et lapsi tuleks uus suur laadung?'' vastas ta: ''on vaja, et noored oleksid armunud, oleksid armunud pööraselt, oleksid armunud nii, et kõik väriseb. nii, et nad tunnevad, et ongi võimalik kuu taevast alla tuua, et on võimalik jõed teistpidi voolama panna.''
* ''võõras leib ei ole nii magus kui kodune, kunagi mitte.''
* eestlased on välismaailma silmis kaunid, kangekaelsed, auahned, uhked ja ülbed
* eestlastel oleks vaja rohkem tolerantsi ja vähem ülbust, aga ''kõik on hästi tegelikult''
* ''ärge laske olmemuredel oma tuju rikkuda, naeratage kogu aeg. naeratage, armastage, kallistage.''
lõpetuseks laulsime kõik koos ''vana vaksalit''.

viimastena tulid lavale raul talmar ja märt agu, kellega ma varasemalt koori- ja rahvatantsuproovides mitu korda kokku puutunud olen. nende ülesandeks oli korraldada kohapeal laulu- ja tantsupidi ehk saal jagati neljaks osaks, kes kõik pidid erinevat nooti ja häälikut laulma ning erinevat liigutust tegema. see oli üpris raske, sest samal ajal pidi mingi osa saalist rütmi lööma ja seda tehti pidevalt kiirenevalt, nii et raul ütles (ilmselgelt vaimukalt, mitte nii nagu see siit lugedes tundub): ''teie meeldiv aktiivne emotsioon ajab ju täitsa marru''.
kui see esinemine tehtud sai, tuli lavale märt treier, kes pöördus meie poole sõnadega: ''siin saalis on täpselt 587 noort, kelle vahele te olete kiilutud. kas pole hea soe tunne?'', öeldi lõpusõnad ning oligi üritus läbi.
ma ei tea, kuidas teiste jaoks, aga minule mõjus see üritus igatahes inspireerivalt ning ma olen õnnelik, et mul oli võimalus sellest osa võtta. ausalt öeldes polnud mul selle suhtes mingeid erilisi ootusi, aga no esinejad olid ülihuvitavad inimesed, nägin palju tuttavaid ning selliste ürituste juures on minumeelest ülihea see, et võib ükskõik kellega vestlust alustada, ilma et keegi sind imelikuks peaks ehk siis hea koht uute tuttavate saamiseks.

reedene koolipäev tõotas tulla täielik rõvedus, sest avastasin neljapäeva õhtul, et mul pidi keemias tunnikontroll tulema. reedene esimene tund oli geograafia, kus ma tegin ma-ei-tea-mida ja matemaatika, kus ma aktiivselt teemale keskendusin ning peale seda tulin halva enesetunde tõttu koolist ära. okei, tuleb tõdeda, et ma elasin viimased paar päeva kõhuvaluga, aga üks suurtest mind mõjutanud faktoritest peale selle oli ka väsimus. ja uskuge mind, see oli tõepoolest TOHUTU väsimus, sest koolivaheaeg retsis mu niivõrd läbi oma olematute ööde ja rohkete tegevustega pluss see, et ma koolis kõik päevad kogemata maha magasin ja hiljem kodus sellevõrra rohkem tegema pidin ja ma üleüldse igatpidi räbal olin.
ma võin küll koduste tööde tegemises suhteliselt lohakas olla ja iga päev kooli hilineda ja kõike muud sellist, aga puududa ma ei suuda põhimõtteliselt, sest ma tean, et sellest tuleb kohe jama ja ma jään igas aines magama jne. ehk siis oli reedel tõesti viimane piir käes. kui ma koju jõudsin, närisin kõhuvalu vastu tablette ja võtsin kätte ''isa goriot'', sest selle lugemiseks oli jäänud kolm päeva. lugemine oleks tõenäoliselt paremini edenenud, kui ma kogu aeg magama jäänud poleks, aga no sellest ma juba rääkisin ja midagi targemat ma terve päeva jooksul teha ei jõudnudki.

laupäeva hommikul pidi õpilasesinduse üldkoosolek olema, aga seal olime kohal ainult mina, kaisa, kuldar ja kadi, nii et see jäi ära ja panime paika esmaspäevase erakorralise üldkoosoleku.
mina ja kaisa helistasime siimule, kes lahkelt aluspesus uksele tuli, kaisat šokeeris ja meile noorteka võtme andis, sest gerttu ise oli koolis. me kaisaga läksime noortekasse koristama ja kadi tuli ka. ma tegelesin jälle telekatoaga ja päris ilusaks sai minu arvates. käisime vahepeal kaisaga fooris söömas ja kui me tagasi jõudsime, olid siim ja fred juba noortekas, mingi aja pärast tuli taavi, siis kaija ja siis hakkas asi juba käest ära minema, sest kõik lollitasid ja koristamise ajal (või vahetult peale seda) segaduse tekitamine on minu jaoks umbes sama ärritav kui hommikuti varakult ärkamine ehk siis arvasid kõik tõenäoliselt, et ma olen väärakas, et ma kõikidega õiendasin, aga pole viga. saime noorteka korda, olin rõõmus ja veetsime ka ülejäänud päeva seal. käisime kaija ja kaisaga poes, kust ostsime krõpsu ja muud head ning tegime cosmopralle. nagu kaija sünnalgi, sain ma jälle selle numbri, kus on sees erinevad faktid meeste kohta, millest üks on see, et kui meestel on kõrge testosteroonitase, siis on neil raskem püsivaid suhteid luua ning allpool on välja toodud märgid, mis viitavad mehe kõrgele testosteroonitasemele. kutsusime siimu telekatuppa, nii et hindasime teda, siis taavit, siis raunot, aikot, tõnu jne, kuni kõik olid määratud suheteks sobivateks või.. noh, ebasobivateks.
kui teised ära läksid, tegime kaisa ja kaijaga toolirallit ja dixotasime, kuni kaija pidi ära minema ja me kaisaga läksime ka.

pühapäeval oli isadepäev. emme ütles mulle millalgi varem sel nädalal, et nad lähevad pühapäeval rakveresse ja küsis, kas ma tahan ka minna. kuna ma alguses ära ei tajunud, et tegemist mingi isadepäevaüritusega on, siis ma keeldusin. järgnevatel päevadel pöörduti minu poole päris mitu korda jutuga, mis koosnes enamvähem sellest, et miks ma ikka ei või ja miks ma ei taha ja et väga tore oleks. olin veidi vihane, et mulle üleüldse valikuvõimalus antakse, kui see lõppkokkuvõttes niikuinii midagi ei loe, aga kuna ma jõudsin lõpuks järeldusele, et mul kodus niikuinii midagi peale raamatulugemise (mis oli tegelikult ülitähtis) teha polnud ja rakveres tegelikult tõenäoliselt tore olema pidi, läksin siiski. võtsime kõigepealt essust vanaisa peale ja läksime ritiliisu juurde. sõime, rääkisime juttu, tegime pilti ja vaatasime kõik koos videosid. millalgi kutsus aldar mind välja ja tol hetkel olin ma küll pettunud, et ma minna ei saanud, sest ma näen teda niigi üliharva ja me pidime rakveresse veel paariks tunniks jääma. ühesõnaga oli tuju halb, aga see polnud just kõige hullem mu emotsioone mõjutav faktor, nii et jäin ellu ja hakkasin rakveres raamatut lugema, kuni me koju tulime. lugesin kodus ka, kuni superstaar algas, nii et läksin seda noortekasse vaatama. peale superstaari, kui me kaisaga koju minema hakkasime, keerutasin ennast ümber erinevate postide, mis nüüd tagasimõeldes päris jube tundub. ma ei katsu kunagi neid poste, sest seal on nii palju pisikuid ja baktereid ja kõik pissivad nende peale. igatahes minu lõpunumber oli see, kui ma selle ovaalikujulise teepiirde ülemise posti ümber end keerutama hakkasin, aga sinna mingil hetkel rippuma jäin ja selg ees alumisele postile plärtsatasin. oh jummel, kui naljakas see oli. kodus lugesin veel raamatut.

täna oli esimene tund kunstiajalugu. minu sümpaatia väheneb selle õpetaja suhtes iga korraga, kui ta seda mingit rõvedat valjuhäälset köha teeb, et me kõik vait jääksime, aga seekord oli isegi tore tund. või noh.. naerda saime vähemalt. ma täpsemalt ei mäleta, aga mingil hetkel rääkis õpetaja sellest, kuidas toots on tüüpiline koolikiusaja ja kuidas ''kevade'' on sellepärast halb raamat ja et kirjanduseõpetajad õpetavad ja usuvad tõsimeeli sellesse, mida neile ülikoolis õpetatakse ja sellest kaugemale sugugi ei mõtle. reimo ütles, et äkki on ajad ülikoolis vahepeal muutunud, mille peale õpetaja järsku pea täiesti tuima näoga tema poole keeras, tõsiselt talle otsa vaatas ja robotlikult ütles: ''HA. HA. HA. äkki tuleb piss ka püksi'', mis oli nii random, et ma mõtlesin, et ma kukun toolilt maha.
tunniteema oli muidu leonardo da vinci, nii et õpetaja näitas meile tema töid ja kui tuli ette selline pilt (te ei kujuta ette ka, kui kaua ma seda siia alla lohistasin)

siis hakkas terve klass naerma, sest.. ma isegi ei tea, miks. võib-olla asi selles hetkes, aga no põhimõtteliselt vaadake selle tsiki soengut. õpetaja igatahes ütles, et selline soeng teeb tüdrukud ilusamaks ning kõik, kellel juuksed ümber pea ulatuvad, soovitab ta neid nii kanda, sest see näeb ülihea välja ja kui ma mõni aeg hiljem endal juuksed ümber lõua ja pea ja asjade keerasin, katkestas õpetaja poole lause peal oma jutu, tõstis pöidlad püsti ja ütles, et väga suurepärane on. getteri arvates olin ma nagu nunn ja võin julgelt öelda, et teine väide on veidi tõesem, sest kes kannab fo riil endal juukseid ümber lõua keeratult? (no okei, kui ma nüüd seda pilti vaatan, siis see tsikk näeb ülihea välja, aga see pole praegu jutu point, eksole)

teine tund oli füüsika, kus pidime laboratoorset tööd tegema mingite jada- ja rööpühenduste kohta. see on teema, mida mul on lootust natukenegi mõista, sest ma mäletan, et kaheksandas või üheksandas klassis, kui me seda õppisime, ei saanud ma sellest kanagi aru, nii et issi seletas seda mulle ükskord terve õhtu, kuni ma kõike ülihästi oskasin.
igatahes pidime me rühmades (mina, kätlin, anni, seidi) mingeid jooniseid koostama, juhtmetega mässama ja kui meil kolm tükki tehtud oli, tuli õpetaja meie juurde ja hakkas õiendama, et miks me teda peale igat joonist enda juurde kutsunud pole. me vaatasime teda imelikult, sest klassis oli ma ei tea mitu rühma ja kui igaüks peale igat joonist enda juurde kutsub, siis nagu.. jah. õpetaja igatahes ütles meile: ''jah, sjee on täiesti normaalna olukord'' ja käskis meid järgmise joonise valmimisel enda juurde hõigata. kuna selleks oli vaja vaid kaks juhet teise kohta tõsta, siis tõstsime need ära ja kutsusime umbes viie sekundi pärast õpetaja uuesti enda juurde. õpetaja tuli, vaatas meid nagu imelikke, kui me ütlesime, et meil valmis on, ja ta ütles: ''jah, ma tian, ma näitasin'' ja kui me anniga täiega naerma hakkasime, küsis ta: ''mis on nii nali?''.
igatahes oli naljakas.
mata polnud naljakas, aga vähemalt saan ma praegusest teemast ENAMVÄHEM aru ja mul oli tunnis juba sellepärast parem olla, et ma suutsin kogu seda teemat rahulikult vastu võtta ning seedida ja ei pidanud keskenduma sellele, kuidas silmi lahti hoida või kus magama jääda.
teises füüsikas lugesin raamatut, inkas kirjutasime kirjandit ja siis oligi juba kirjandusetund, kus me ''isa goriot'' lugemiskontrolli tegime. vastasin kaheksast küsimusest kaks valesti, aga ma loodan, et ma siiski nelja saan. tunni lõpus pidime raamatu kohta oma arvamust ka avaldama ja ma väga ootasin seda, sest mulle hullult meeldis see ja ma tegin lugemise ajal isegi märkmeid (oma märkmikku, mille ma võtsin peale kaht üritust, kus seda teha soovitati), mis mind häiris ja mis mitte. kuna mul need asjad märksõnadena üles kirjutatud olid, oli mul kergem kiiresti mõelda, nii et ma vuristasin kõik meeldivad ja häirivad asjad ette, nii et kõik naersid ja mind imelikult vaatasid, sest noh.. ma tegin teist korda päeva jooksul oma kiiremat kõne, mis mul aeg-ajalt mingitel teadmata põhjustel tekib. õpetaja arvates oli igatahes positiivne, et ma põhjalikult rääkisin.

kui rääkida nüüd õpilasesinduse üldkoosolekust, siis oli see täielik crap. panime mingid ülesanded juba paika, kui kadi järsku nuttes ruumist välja tormas ja kuldar mõne aja pärast jälle minu või kelle iganes peale vihastas. võib-olla ütlen ma tõesti oma arvamuse veidi liiga kiirelt välja, aga no ausõnam kui süsteem on totter ja ma siiski õe liige olen, siis mul peaks ju õigus oma arvamusele olema. minu arvates on natuke nõme siis selle peale solvuda ja mingeid iroonilisi vihaseid jutukesi välja mõtlema hakata, et mulle ära panna. arvamusele saab vastata ka oma arvamust põhjendades, mitte automaatselt rünnates, nii et.. no ma ei tea. lõpuks, kui me kuldariga midagi arutasime, viskas ta lauale oma lahkumisavalduse ja kadi pidi ka oma jutu järgi õpilasesindusest ja lehest millalgi ära minema, nii et me oleme nüüd õe's ilma presidendist ja asepresidendist ning koolilehte hakkame me kaisaga kahekesi tegema. ma ei mõista kedagi hukka ja ma saan aru, et teistel inimestel on ka raske, sellepärast võivad kõik teha, mida nad tahavad, aga ma olen lihtsalt hetkel mures, kuidas me kaisaga kahekesi selle fo riil ära tegema peaksime.

bioloogias joonistas siim mulle ja liisile käele vuntse ja arvutis õppisin selgeks sisukorra tegemise, mis oli minu jaoks üllatuslikult kasulik ja tore asjapulk. koju sain ka priidu autoga, nii et läks hästi.

üldiselt oli mul täna hea olla, sest ma olen ennast lõpuks suhteliselt välja puhanud ja kohe teistmoodi on olla. täiesti ulme, kui palju väsimus mõjutada võib, sest noh.. eelmisel nädalal olin ma ikka täielik zomps ja nüüd viitsin isegi kodust väljas käia. jama on see, et sellega tuleb jälle kogu see pinnapealne olek ja rõõm asjade üle, ilma oma tõsisematesse probleemidesse süüvimata. ma isegi ei tea, kuidasmoodi õigem oleks, aga noh.. eks nüüd millalgi on näha. tore oleks igatahes, kui ma sel nädalal lõpuks ometi oma kuradi toa ära koristaksin, inimestega normaalselt suhtlema hakkaksin ja ennast ümber postite ei keerutaks või oma koolikaaslasi vahetunnis ei silitaks.

tänase päeva halvim moment on ka siiski märkimisväärne. ei, selleks polnud see, kui ma hommikul jälle hilinema hakkasin või midagi lolli ütlesin või kellegagi tülitsesin. see oli hetk, mil ma astusin arvutiklassist välja ja tundsin lihtsalt, kui halb inimene ma mõnikord olen. ma nägin üht inimest (kes pole millegagi väga seotudki kusjuures) ja siis mõtlesin sellele, kuidas ma teen teiste kohta õelaid nalju (suhteliselt eelarvamuslikult kusjuures) ja kuidas ma lihtsalt ütlen nii pahasti, kui tegelikult vaja poleks. sel hetkel mõtlesin ma küll, et no mis kuradi inimene olen ja miks mul üleüldse EI PEAKS halvasti minema, kui ma ise halba energiat välja saadan ja mingit halba karmat enamvähem karjudes ligi kutsun.

oh seda elukest, kõik on nii imelik ja mu unenäod on RETARDED!


(25 719 tähemärki, 4 tundi. miks ma oma aega mõistlikumalt ei kasuta, ah? ah?!)

holy crap noh, MIS MU UNENÄGUDEL VIGA ON?! kogu see samateemaline jama hakkab vaikselt ära tüütama.

aga tegelikult olen ma õnnelik ka, kuigi tegelikult on veidi jama, aga tegelikult on hea ka, sest tegelikult hakkan ma osasid asju mõistma ja tegelikult on.. tegelikult.

you pick the place and i'll choose the time
and i'll climb
that hill in my own way.
just wait a while for the right day.
and as i rise above the tree lines and the clouds
i look down, hearing the sound of the things you've said today.

and who's the fool who wears the crown?
and go down,
in your own way
and every day is the right day
and as you rise above the fear-lines in his brow
you look down, hearing the sound of the faces in the crowd.

you don't relate to me.

mul hakkab endal ka hale praegu, kui suure draama ma mõnest nii väiksest asjast teha suudan, aga ilmselgelt on mu prioriteedid sujuvalt paigast ära vajunud ja ma ei suuda enam absoluutselt tähtsat tähtsusetust eristada.
ma ei taha enam niimoodi olla, et ma mingi totaalselt ajuvaba asja pärast jälle oma toast välja ka tulla ei taha. mitte kunagi.

täiesti sick.
loen raamatut ja siis lähen noortekasse.

you don't relate to me.
you don't relate to me.
you don't relate to me.
you don't relate to me.
you don't relate to me.
you don't relate to me.
you don't relate to me.

faking fakk. nüüd olen küll kuri.