hea, et siis vihma üldse ei saja võinii.

täna hommikul ärkasin midagi poole kaheksa paiku. selline asi juhtus vist üle kahe kuu. vihma sadas otseloomulikult. sõitsime terve perega tallinnasse. emme juhtis, aga kuna ta tallinnas liiklemises väga osav pole, siis oli suht jube. enivei, ma nägin ühte pluusi, mida ma väga tahtsin, aga ei raatsinud osta. ja siis ühte veel ja siis ühte, mis mulle nii väga ei meeldinud, aga mis oli sellegipoolest ilus ja mida ma tahtnud oleksin. esimene oli mingi kus oli väike jänese(vist)asjandus peal ja üleval oli vikerkaar ja siis olid mingid väiksed värvilised plätserdused ja alla oli kirjutatud ''make a wish''. teine oli mingi musta värvi, kus oli peal mingi düüd, kes mängis kuidagi kitarri vist. aga see oli kuidagi selline.. mitte tavaline. ilus oli. ja peale oli kirjutatud ''not all who wander are lost.'' ja siis kolmas oli ka musta värvi ja ilusalt oli peale kirjutatud ''fuck fashion, go punk.'' lotte unustas oma rahakoti proovikabiini ja tagasi ta seda enam ei saanudki. sees oli kakssada krooni ja õpilaspilet. ma muidu sain endale pluusi, koti, kruusi, ja kaelakee. kui me olime oma asjad ära ostnud ja värki, siis ma tahtsin pitsat süüa. me otsisime koha, kus pitsat tehakse ja läksime sinna. mingi pool tundi ootasime ja siis saime täiesti kõrbenud pitsad. noaga ei saanud seda lõigata. me oleksime need tagasi viinud, aga me polnud midagi söönud ja siis me oleksime veel pool tundi ootama pidanud. sõime oma kõrbenud käkid ära ja läksime minema. kuna need olid kivikõvad ja noaga ja kahvliga söömiseks võimatud, sõime me neid käest ja pärast olid käed nagu korstnapühkijal. lisaks sellele tõmbasin ma oma suulae sellega täiesti sodiks. agajah. autosõit oli jällegi äärmiselt jube. peale seda, kui me tallinnast välja saime, jäin ma kohe magama ja ma magasin haljalani välja, mis on imelik, sest tavaliselt, kui ma autosõidul magan ärkan ma vahepeal keset sõitu üles või midagi sellist, aga ma arvan, et seekord oli asi selles, et ma olin kella poole üheksast üleval.

okei, te olete värdjad.

taaskord jõudsin ma arusaamisele, et kõik on värdjad. ilmselt on see minu probleem, aga mind tõsiselt häirib, et kõik nii ajuvabalt palju tähelepanu teiste välimustele pööravad. igakord, kui keegi ütleb, et ''ohnäe, see seal on nii paks'', ''ohnäe see seal on küll nii kole, et peaks paberkott peas ringi käima'', tahaks ma selle inimese perse saata. karta on, et need inimesed ise teavad seda, et nad sellised on. vaevalt on neil vaja, et mingisugused sitapead neile seda veel ninaalla hõõruvad. võibolla olen ma lihtsalt liiga närviline.
tänane päev on olnud täiesti mõttetu. vihma sadas terve päev ja ma veetsin terve päeva arvuti taga istudes. supermodelle vaatasin ka. minu lemmik läks välja. öm.. siis.. maeitea. imelik, kuidas ma kõik oma päevad lihtsalt ära raisata suudan. need kuidagi.. ma ei tea. ma lihtsalt olen ja järsku ongi kell kolm öösel ja siis magan natuke ja järgmine päev läheb täpselt samamoodi. see pole just kõige meeldivam, aga ma ei oska selle vastu midagi erilist teha. ja ma arvan, et ega ma väga ei tahagi. hetkel sattus mulle kuidagi tükk seepi suhu ja see on ülirõve. selline.. seebine. täna üritasin kaks korda pilte arvutisse laadida. ei saanud. aga muidujah. the who- teenage wasteland on hea laul.

kurat.

ma avastasin, et ma hirmutan inimesi. võinoh, mitte ei hirmuta. see on paha sõna. ma.. ajan neid kuidagi eemale. sellessuhtes, et .. ma hakkasin mõtlema. kõik inimesed, kellega ma varem suhelnud olen.. mingil hetkel on lihtsalt nendega suhtlemine ära lõppenud. lihtsalt. ma isegi ei tea miks. ma arvan, et mul on mingitsorti paha aura või miskiasi. muidu ma vist nii imelik poleks. täiesti haige, kuidas ma ei leia pleilistist ühtegi laulu, mida ma iga päev miljon korda kuulanud poleks või mis mulle närvidele ei käiks.

hommik.

ma ärkasin täna pool kümme. või õigemini tegin silmad lahti ja olin valmis ärkama. aga mida ma tegin? pikutasin edasi ja panin silmad kinni. niiet ma jäin magama ja magasin poole kaheni. siis mõtlesin, et oleks vist aeg üles tõusta. kui ma oma toa ukse lahti tegin, siis oli selle välimisele poolele kleebitud viltuselt suur silt ''ROOLIJOODIK''. ma arvasin, et see on kellegi äärmiselt veider huumorisoon. igastahes mina sellest aru ei saanud. pärast läksin alla korrusele ja küsisin lottelt, et miks ma roolijoodik olen ja lotte ütles, et issile kleepisid töökaaslased selle auto külge ja issi oli terve tee koju sellega sõitnud. mitte, et ta roolijoodik oleks, aga neil on tööjuures mingi komme üksteisele selliseid asju teha. noh, vähemalt on neil lõbus.
mu pea valutab jälle. mitte, et see mingi ime oleks. etnoh.. ma ei tea ühtegi päeva, kus mul midagi ei valutaks või kus ma vahetpidamata ei vinguks ja sellega teistele pinda käiks ega põeks sellepärast, et kõik kuidagi metsa läheb.
homme läheme tallinnasse. vähemalt lotte ütles mulle nii. raudselt ostame juba kooliasju ka. kui ma mõtlen sellele, et varsti peab kooli minema, tekib mul räige tahtmine aknast alla hüpata. ma ei saa kooli ajal arvutisse ka, sest mul on arvutikeeld. ja ma pean täiega õppima. ma üritan ju, aga see pole minu süü, et ma selline lammas olen. ma tahaksin pilte digikast arvutisse laadida, aga ma tean, et ma pean sellepärast arvutile kümme restarti tegema ja et ma lähen selle kõigega närvi. tegelikult ma kardan, et kui vanemad linnast tulevad, panevad nad meid lottega jälle marju korjama. see on igal suvel ainus asi, mida me tegema peame. ja ma vihkan seda. ma mõtlesin, et.. ahmaeitea. ma vihkan kuidagi palju.

öm.. ee..

okei. ma ei tea. ma mõtlesin, et ma ei hakka siia kirjutama palju, siis kui ma selle tegin. aga vahepeal mul tuli mingi mõte ja ma mõtlesin jälle, et peaks kirjutama, aga selleks ajaks, kui ma arvutini jõudsin, kadus see mõte ära ja siis pärast tuli jälle uus ja nii edasi. aga kuna mul pole nagu mitte midagi muud teha, siis ma kirjutan siia(nagu.. koguaeg ilmselt). niisama. näiteks sellest, et nip/tuck mõjub mulle imelikult. kui ma maal olin, siis ma lasin emmel lindistada seda, et ma pärast vaadata saaksin. täna vaatasin. see kuidagi.. ma ei tea. tekitab mingit sorti masendust alati. võinoh, mitte alati. mõnikord tekitab lihtsalt mingit rõvedat tunnet, kui vaadata, et seal on kõik perverdid ja friigid. aga täna tegi kuidagi.. halvaks tuju. red hot chili peppers- wet sand on ka kuidagi.. ma ei tea. tekitab õhupallitunde. mitte sellessuhtes nagu sellel mehel seal reklaamis, kellel gaasid on. õhupallitunne teises mõttes. mitte rõvedas. ma tahan sünnipäevaks õhupalli. seda tugevamat sorti. millel on kumm küljes. millega saab niimoodi tumtumtum teha. ma loodan, et keegi kingib ka selle mule. etnoh.. see maksab ju kõigest kümme krooni. mul on üleüleülehomme sünnipäev. see aasta ei tekita mingit erilist tunnet. mis on imelik, sest tavaliselt ma ootan sünnipäeva alati täiega. loll päev on täna. tavaliselt ma ei tee midagi, aga täna ma isegi ei mäletaks, et ma oleks seda mittemidagi teinud. ja taevas on terve päev mitteilus olnud ja mu kael valutab ka. ma magasin öösel selle kuidagi ära. hommikul ärkasin selle peale üles, et lissel nohistas oma ninaga. teised kõik magasid veel. mul tekkis tunne, et ta tahab oma nohistamisega kõiki üles äratada, et keegi temaga mängiks või midagi teeks. igastahes ma ütlesin, et ta vait jääks ja ei nohistaks, sest ma üritan magada. siis ta lõpetas ära ja ma magasin edasi. natukese aja pärast alustas ta uuesti. ma ärkasin jälle üles ja küsisin, et kas ta teeb seda meelega. ma ei mäleta, mida ta vastas, igastahes ma ütlesin talle, et ta võib mu kleenexboxist taskurätikuid võtta, kui tahab, aga jäägu vait, sest mul on uni. ja siis ma sain magada natuke aega, kuni ma ärkasin selle peale, et riti krõbistas mingi kilekotiga. ta koristas oma riidekotti. jälle. midaimet. me tegime maal muidu pilte ka. ilusad peaksid olema, aga kuna digikas on niiiiiiiiiiii jobu, siis ei saa neid arvutisse laadida. tegelikult see pole vist isegi digika süü vaid arvuti. igastahes pean ma ilmselt jälle proovima mingi miljon korda, enne kui need arvutisse saavad. ma loodan, et mu sünnipäevaks on need arvutis, sest ilmselt tahetakse minust hommikul pilti ka teha, kui ma oma padjanäoga üles ärkan ja värki. ja kui need pildid nendele lisaks teha, siis ei oleks mingit lootustki neid arvutisse saada.
mul on üleni oranžid riided seljas. ma ei tea, miks. sest noh, need püksid on veidrad ja see pusa pole mõnusalt soe nagu mulle meeldib ja sokid ei ole sellised, mida ma tavaliselt kannan, aga ikka panin ma need riided selga. ma vist hakkan lolliks minema, et ma üleüldse sellisest asjast kirjutan. headaega.

tsau.

etjah. tsau. ma mõtlesin, et ma olen ka popp ja noortepärane ja tegin endale siia konto. ja ma mõtlesin, et ma hakkan siia kirjutama. etnoh.. mölisen vähem teistega ja lärman siin. ilmselt hakkab see siin ainult kräppi täis olema. õnneks on võimalus, et keegi seda asjandust loeb suht väike. aga kui keegi peaks siia sattuma, siis on mark. võibolla. kui ma siia kirjutama hakkan. etnoh.. oma jobustusi. nõmedaid arvamusi ja mõtteterakesi. aga muidu jah. tsau ja värki. muidu me käisime lotte, liisu, lisseli, riti ja minuga maal ka. lisselil pole ühte hammast, liisu lärmab pidevalt, lotte nutab ülikahtlaselt, riti on oma kulmudega päris lolliks läinud ja mina.. olen noh.. nagu alati. midaiganes see tähendab. no tegelt ka, ritil oli nagu nädal aega peegel käes. koguaeg, kui ma tema poole vaatasin, vahtis ta ennast jälle peeglist. kui mitte seda, siis tegi midagi oma kulmudega või määris endale mõnda kreemi või vedelikku näkku või pakkis oma riidekotti lahti ja siis uuesti kokku. ja liisu karjus terve aeg. karjus ka. ja karjus. kogaueg. nagu.. terve aeg. lärmas ja karjus ja igast asju. ta oli nagu hull. ja lissel kõndis paljaste jalgadega koguaeg mulla sees. aga muidu ta oli meist vist kõige tublim. lotte.. maeitea.. ei mäletagi nagu eriti, mida ta seal tegi. ja mina lihtsalt olin närviline ja kuri. ja õiendasin ritiga, et ta ennast koguaeg peeglist vaatas. ja õiendasin, sest nad kõik nutsid, kui ma raamatut lugesin. mitte sellepärast, et ma lugesin vaid sellepärast, et raamat oli kurb. no see suhteliselt oli ka, aga minuarvates ei olnud see nutmist väärt. emme ütles, et ma olen võibolla lihtsalt julm ja kalk inimene. vaevalt, onju. praegu rohkem vist midagi polegi. bioparox on mõnus, aga see häirib mu mõtteid hetkel. aa, selle mainiksin ka veel ära, et see raamat, mille peale nad nutsid. selle nimi oli ''kirjaklambritest vöö''. ja see ajas mind natuke närvi. ritil oli see kaasas. tema luges seda. ja ta terve aeg rääkis, et see tüdruk.. see peategelane on nii minu moodi. väljaarvatud see, et ma ei joo, suitseta ja ei seksi kõigiga. igastahes, kui ma seda lugema hakkasin, siis esimene asi, mida ma märkasin oli see, et kui ma mõnikord mõnda juttu kirjutanud olen.. noh.. mõnikord hästi harva. siis need on olnud täpselt nagu seal raamatus. tegelikult ma ei mõtle juttu ennast. sellistel teemadel ma kirjutanud pole. aga ma mõtlen seda.. ma ei teagi, kuidas seda nimetada. igastahes need väljendid ja see, kuidas raamat kirjutatud oli, sarnanes kahtlaselt palju sellele, kuidas ma mõnikord kirjutan. isegi mõned minu mõtted olid seal, millest ma mõtlesin, et ma kunagi kirjutan võibolla. noh.. enam ma seda ei tee siis. kuigi poleks niikuinii ilmselt teinud. aga muidu jah, tsau.