oehmaeivõi.

ma.. ei tea. madis mainis eile midagi pika ja igava postituse kohta ja ma avastasin, et mul on terve blog neid täis. suht.. masendav. aga tegelikult keegi niikuinii neid ei loe(ma loodan vähemalt), niiet suva. jasiisjasiis.. praegu on kõik hea. ülehomme on küll esimene september ja kuna kell on juba 22.25, siis on see varsti homme ja mul pole isegi midagi selga panna, niietjah. aga muidu on hea. ma tulin täna rakverest. käisin ritiliisulisseli juures. riti oli kuri ja ma kartsin teda natuke. käisin madise ja kaspariga väljas. jubetore oli. mul oli vahepeal juustes puuk. see polnud tore. jalad olid ka märjad. aga muidu olid need selle suve kõige toredamad päevad. koos aerosmithikontserdipäevaga. koguaeg on selline tunne, et tahaks.. ma ei tea. kedagi kallistada.

jje.

me käisime täna maal. meie pere ja ritiliisulisseli pere. ainult meie issit polnud. midagi grillisime ja tsillisime ja värki. suhttore oli. lotte ja liisu ja lissel ja riti ütlesid, et ma olen erak ja läksid koguaeg sealt minema, kus mina olin. see polnud väga tore, aga jah. ja kuna täna pole blogspot jobu, siis ma pean siia lisama pildi mu lemmikiluuisutajast. okei, vahet pole, et ma nagu eriti teisi iluuisutajaid ei teagi, aga ta on tore. (ja as you see, üliilus ka.)

hhhö.

eile ma tahtsin kirjutada. või oli see üleeile. ei, eile vist ikka. eile, jah. aga äike oli ja siis ma lülitasin arvuti välja ja siis peale äikest lülitasin sisse tagasi, aga netti polnud enam. naabrid olid ilmselt mingi netiasjanduse välja tõmmanud ja mulle tundus, et nad ei kavatsegi seda tagasi panna. igastahes polnud pool päeva netti ja kui see lõpuks tagasi tuli, siis hakkas blogspot jamama. ja nüüd ma tegelikult ei mäletagi, mida ma üleüldse kirjutada tahtsin. enivei, ma vaatasin just seitsmendat taevast. see on nii nunnu. tegelikult ma ei tohiks seda vaadata, sest kõik kogueag vaatavad seda ja räägivad sellest ja ma ei vaadanud seda varem ja mulle käis see täiega pinda ja ma lubasin, et ma ei hakka seda kunagi vaatama. aga maal ma vaatasin ühte osa ja mulle hakkas meeldima ja nüüd ma vaatan seda. ggggaad, siin toolis on üliapalav. me ostsime uue arvutitooli. see on mingist nahaasjandusest ja siia võib surra. aga mugav on. aa ja siis see ka veel, et üleeile õhtul tegin ma hästi hea avastuse. etnoh, ma ei vaata eriti sporti. mitte mingit sorti. mitte üldse. ja siis ma vaatasin juutuubist mika videosid. ja siis oli ühele videole mika laul taustaks pandud, aga seal oli mingi iluuisutaja. ja ta oli nagu niiiiii ilus. ja siis ma hakkasin ülejäänud videosid temast vaatama ja siis ma avastasin, et ta on lahe. üleüldse, jah.. ta on lahe. uisutab ka jubehästi ja puha.

puud hoiavad hinge kinni.

täna käisime kooliasju ostmas. ostsime vihikud. sinna oli kirjutatud: to manufacture this exercise book no tree was cut down. it was produced by pigna with the best quality of recycled paper available european-wide. in respect of the enviroment, to remove ink, pigna is not making use of chlorine or its derivatives. pigna nature is the elegant and refined ecological range for peole fond of nature. mulle meeldis see. muidu läheb halvasti. tsau.

minu inimesed.

lõpetasin just laulu- ja tantsupeo vaatamise. tantsupidu olen ma vähemalt miljon korda näinud. laulupidu mitte eriti, aga siiski. tunniajane kokkuvõttev saade oli. proovide ja asjadega ja inimesed rääkisid ja kõik, aga ma nägin seda poolepealt. igastahes ma nutsin. mul oli meetri pikkune kätepabeririba kõrval ja saate lõpuks oli see läbimärg. aga jube hea oli vaadata, kuidas kõik olid koos. ja siis mul tulid meelde kõik need proovid ja asjad, kus ma olin peaaegu suremas. ja nüüd on mul nii hea meel, et ma seal käisin.
peale tantsimise sai seal nii palju nalja ka, et.. jah. see, kuidas me tauril keset staadioni püksid mitu korda alla tõmbasime. see, kuidas ma paaniliselt liisut otsisin. see, mida me õhtuti koolimajas tsillisime. see, kuidas mind pilvekeseks noriti, kui ma siniseid riideid kandsin. see, kuidas ma laulupeoks nii väsinud olin, et kuskile muru peale suvaliselt magama jäin ja pärast paaniliselt teisi otsisin. see, kuidas me kaspari ja argoga tsillisime. see, kuidas ma endale uusi tuttavaid sain. see, kuidas me linnas ära eksisime. see, kuidas me mööda lauluväljakut tuigerdasime ja mingi politsei meil koguaeg järgi käis. see, kuidas kõik oli nii hea. ja tegelikult oli see ka tore, et mind telekas näidati, kuigi ma nägin välja nagu õhupall. ja tegelikult kavatsen ma elulõpuni rahvatantsu tantsida, jumala ükskõik, et see mind närvi ajab, sest sellised asjad nagu tantsupidu jätavad midagi jubehead, mida meenutada.

ma olen nähtamatu, jjje.

mingi.. ma ei mäletagi enam, mis päeval see oli. üleeile vist. käisime perega viitnal. alguses läksin vette. lootsin, et ma seekord tuttavaid ei näe, sest iga kord, kui ma kuskil ujumas käin, näen ma tuttavaid ja see muutub kahtlaseks juba. igastahes läksin vette. vees ujusi kaks palki. kõigepealt mängisid minust paremal kaks minust võibolla veidi vanemat poissi mudaga. kohe alguses loobiti mind ka siis mudaga ühesõnaga, sest nad ei suutnud oma mänge talitseda. siis mingisugused väiksed plikad ronisid ühe palgi peale ja pritsisid mind veega, aga ma polnud veel jõudnud vette minnagi, niiet see ajas ülinarvi. samal ajal pritsisid need mudapoisid veel hullemini, kuni ma lihtsalt hüppasin vette, saamata sellega harjudagi. natukese aja pärast läksid need tüdrukud välja, aga tulid mingid pätakad poisid. nad lärmasid koguaeg ja tegid nõmedaid nalju ja ronisid ka selle palgi seljas. aga see palk oli koguaeg minu juures. ma oleks mitu korda sellega peaaegu pihta saanud. peale seda, kui ma olin neid miljon korda värdjateks sõimanud ja käskinud neil oma palgiga mujal sõita, kadusid nad ära. natukese aja pärast tulid nad tagasi ja tatistasid mulle pidevalt näkku. üliräige. ronisid palgi peale, kukkusid sealt vette, tõmbasid mitu liitrit vett kopsudesse ja kuna nad juba minu juures olema pidid, siis tatistasid selle mulle näkku. jobud.
ma sõimasin neid veel värdjateks ja läksin veest välja. rääkisin emmele ja issile ka, kui värdjad nad on, aga nad käskisid mul mitte üle ranna karjuda. natukese aja pärast karjus keegi üle ranna: ''tsau anette!'' okei, mul ei tekkinud nagu korraks ka kahtlust, et see kuldar pole. peale tema oli rannas veel umbes viis mu tuttavat. kui meeldiv. täpselt seda ma ju lootsingi. igastahes, läksin ma natukese aja pärast vette tagasi. ujusin seal midagi. mingisugused umbes kuus poissi mängisid palli. nad võisid olla umbes 17-20 aastased, aga käitusid nagu seitsmesed. nad oleksid mulle ühe korra palliga peaaegu vastu nägu visanud. väga vähe jäi puudu. pärast nad viisid oma palli kuskile ära ja hakkasid samuti palki ahistama. seda jällegi minu juures. ja ma seal ujun rahulikult ja räägin kuldariga juttu, kui järsku saan mingi hulllllu kolaka. vastu pead. vesi ei olnud minu jaoks parajasti just väga madal, niiet ma tegelesin mitte uppumisega, muidu ma oleks neile kõigile näkku sülitanud ja nad perse saatnud. võinoh.. tegelikult rohkem nagu selle sama palgiga vastu pead peksnud. see oli väga valus kolakas. igastahes, kui ma vaevaliselt madalamale sain, läksin ma viaselt veest välja, et kontrollida, et mul verd ei jookse. ei jooksnud. aga tuju oli küll rõve ja pea valutas odavalt. ma keeldusin rohkem vette minemast ja emme ütles, et misasja ma rikun jälle teiste tuju ja et kas on siis üldse mõtet randa tulla, kui ma ei uju. üleüldse keegi nagu ei mõistnud, et palgiga, EI OLE mõnus vastu pead saada ja ma ei usu, et keegi neist sellele paremini reageeriks. igastahes läksime me pärast sööma. ja siis koju. ma ei mäleta, kas see oli too öö.. vist oli jah. oli küll. igastahes tollel ööl ma magada ei saanud. mulle tekkis pähe muhk, mis oli üliiiiiiiiiiivalus, niiet ma ei saanud paremal küljel magada. kõhuli ei saanud ma samuti magada, sest mõned kehaosad on häirivad. niiet jäi üle selili ja vasakul küljel, aga see pole mugav. tavaliselt magan ma öösärgi või millegi sellisega. ''millegi sellisega'' all pean ma silmas lühikesi pükse ja t-särki. tollel ööl oli mul seljas öösärk. ma ärkasin poole öö pealt üles.. võinoh.. see polnud veel päris öö öö. etnoh, kell polnud vist veel päris palju, aga siiski. ma polnud veel magama suutnud jääda, sest väga ebamugav oli, niiet ma tõusin üles ja vahetasin öösärgi t-särgi vastu. terve öö ma vähkresin ja tõmblesin, sest niiiiiiiiiiiiiiiiii palav oli, et sinna oleks võinud ära surra ja mu muhk oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii valus ja üleüldse oli ülirõve olla. natukese aja pärast viskasin ma t-särgi ka seljast ja midagi asemele ei pannudki. ma olin öökapile juhuslikult jätnud oma nunnu kalakestega kruusi. ma ärkasin iga natukese aja tagant ja kallasin sealt endale vett peale. see ei teinud paremaks. hommikul tõusin midagi kaheksa paiku, mis on minu puhul IME. hämmastav ime. ärgates avastasin, et ma magan voodis tagurpidi. sellesmõttes, et jalad on seal, kus pea peaks olema ja vastupidi. lisaks sellele on voodist välja visatud mu padjad ja tekk. alles on ainult tekk, mida ma linana kasutan(ma ei kasuta lina, sest lina liigub voodis liiga palju ja see läheb eal viltu ja kortsu ja seda on koguaeg vaja korrastada, sest see ei püsi paigal ja ma lähen närvi). terve päeva ma passisin niisama. nüüd täna tulime elvasse. käisime tartus korraks. lõunakeskuses. poodides. ma enamasti istusin poodidest väljas seal pinkide peal. ühe kaelakee sain. mingid lilled ja asjad on seal peal. selline värviline. nunnu. ja nüüd olen siin. homme läheme maale. mitte nagu sinna sagadi maale, kus ma käisin, vaid siia. noh, tegelikult see pole siin, sest siit on täiega palju vaja sõita. see on nahal. mingi hästi väike koht. enivei, sinna me homme läheme. ülehomme läheme koju. ja keegi tuleb, niiet ma lõpetan. piis.

ma vihkan ämblikke!!!!1üks

päris haige. ma kirjutasin siia mingi pika jutu juba ja vajutasin mingit linki ja kogu mu tekst kadus ära. eks ma siis kirjutan uuesti. me käisime maal. kolmandal läksime sinna. pidasime minu ja ritiliisulisseli ema sünnipäeva. ma sain jänku. :) mul varem oli ka. betti. aga ta suri ära. koerad tapsid ära. vihale ajab. kurb olin juba ära. need olid mu klassiõe koerad. vaevalt, et me uuel aastal korralikult läbi saama hakkame. võinoh, nagu me kunagi saanud oleksime. meil jagub klassi peale mingi kolm normaalset inimest ja vehepeal lähevad nemad ka lollakaks ära. siis küsitakse mult, et miks ma nii närviline koguaeg olen. värdjad.
sünnipäevaks sain raha ka veel. siis midagi tsillisime seal ja tegime igast asju. järgmisel päeval läksime viitnale. me vanemad ütlesid, et kõik inimesed olid meid vahtinud, sest me karjusime üle terve ranna, aga ma tõesti ei suuda vait olla, kui keegi mind pritsib, isegi, kui see on lissel. ma vihkan selliseid asju. õhtul läksid vanemad minema. me magasime teist ööd telgis. see telk oli suur ja see oli alt kuidagi lahti, niimoodi, et telk oli koguaeg paksult ämblikke täis. imelikul kombel jagus neid liisu ossa, lotte ossa ja riti ossa kohe eriti suurel hulgal, aga minu ja lisseli osad olid täiesti ämblikuvabad. igastahes pidin ma öösel pidevalt mingite nutmiste ja vingumiste peale üles ärkama, kuidas igal pool on ämblikud ja puha. edasi ma ei mäleta täpselt, mis me mingitel päevadel tegime, niiet ma kirjutan suvaliselt kõik segamini. ujumas käisime peaaegu iga päev. kaks päeva jäid vahele. ühel päeval, kui me võsule läksime, siis me avastasime vette minnes, et terve meri on paksult mingeid roosasid elukaid täis. keegi meist ei teadnud, kes need on, peale minu. need olid siis millimallikad. me võtsime neid kätte. nad olid sellised.. mm.. nagu tarretis või midagi sellist, aga hoolimata sellest, et ma neid puudutada julgesin, ei julgenud ma seal vees ujuda. ma kartsin, et nad ujuvad mulle vastu nägu või midagi. peale seda, kui üks millimallikas mulle vastu jalga ujunud oli, sai minu taluvuspiir otsa ja ma läksin veest välja. järgmisel päeval läksime uuesti võsule. ma väga lootsin, et need elukad on sealt minema läinud, aga ei. neid oli veel rohkem ja nad olid veel jubedamad. ujuda ma jällegi ei julgenud, niiet ma lihtsalt passisin seal madalas vees ja mängisin nendega. ma avastasin, et suurematel neist on mingid jalaasjandused all. või need pole tegelikult jalad, aga ma ei oska neid teistmoodi nimetada. igastahes peale selle nägemist ja ühe neid omava meriristi käes hoidmist ütlesid mu närvid jälle üles ja ma läksin veest välja. pärast mõtlesin uuesti ujumisele ja hakkasin juba vette minema. suure vaevaga ronisin üle nende roosade junnide ja sain natuke aega rahulikult kõndida, sest kaugemal polnud nad niimoodi koos, aga kui mul vesi põlvedeni ulatus, läks see nii külmaks, et mu jalad läksid krampi ja ma ei suutnud edasi liikuda. läksin jälle kaldale ja piinlesin seal palavuses ja liivas. mingi tuul puhkus iga natukese aja tagant ja just siis, kui ma olin oma lina just sirgeks ja liivavabaks saanud. lõpuks ma andsin alla ja me läksime lisseli, riti, liisu ja lottega poodi jäätist ostma. otseloomulikult pidi minu mahlapulk pooleks murduma, niiet ma hakkasin seda kiirelt sööma, ise külma kätte lämbudes. kui jäätis sai otsa, oli jälle tapvalt palav. ja sellest võsu poest ma aru ei saa. seal oli ülikahtlane poemüüa ja see pood on nii ebameeldivalt must ja rõve, aga seal on niiiiiiiiiii palju ilusaid poisse. ila jooksis terve aeg, mis ma seal olin. aa, esimesel päeval olid mul muidugi märjad ujukad seljas ja seelik ja pluus, mis selle peal olid, olid läbimärjad, niiet ma nägin välja nagu ma oleks püksi lasknud. õudselt mõnus oli niimoodi mingist miljonist ilusast poisist mööda kõndida.
lotte läks vahepeal ära maalt. peale seda läks kõik kuidagi teistsuguseks. kõik oli vaiksem ja keegi ei teinud midagi ja kõik igavlesid ja kõigil oli paha.(ta tuli mingi kolme(?) päeva pärast tagasi) me tegime liisu, lisseli ja ritiga naeruvideo. see oli selline, et igaüks pidi tegema viis naeru ja me filmisime seda. pärast vaatasime seda videot ja naersime jälle.
üks öö oli jube. või tegelikult hommik oli rohkem. ma nägin mingit und. ma olin seal tantsupeol ja pidin mingite busside või trammidega sõitma, aga ma ei leidnud meie rühma omasid üles ja igal pool olid ainult pätakad. üleüldse oli kõik seal nii pime ja tume ja jube ja kahtlane. ja järsku olin ma mingil staadionil, kust ülevalt jooksis mulle keegi vastu, aga ma ei mäleta enam, kes see oli. ja järsku sain ma kahe poisiga tuttavaks. üks oli tumeda peaga, teine oranžika. tumeda peaga poisi nimi oli taavi, teise nime ma ei tea. ja siis see taavi läks kuskile ja mina istusin sagadis keset eestuba selle teise poisiga mingitel kõrgetel toolidel ja mul oli mingisugune vihik ja pliiats käes. ma kirjutasin midagi. ja see teine tüüp luges mingi ajakirja. ta küsis mu käest mu msni. ma midagi kokutasin ja kihistasin ja siis rebisin vihikust ühe paberitükikese ja kirjutasin oma msni sinna peale. aga ma ei andnud seda veel tema kätte. ma küsisin üle: ''mida sa tahtsidki?'' ja ta ütles, et taavi telefoninumbrit. vahepealset ma ei mäleta. ja siis oli nii, et see oranžika peaga poiss oli järsku naine ja nad istusid selle taaviga mingi tooli peal. naine oli taavil süles ja hoidis tal kätt niimoodi ümber kaela, niiet ühte kätt polnud näha. teine käsi oli lühike nagu tal oleks ainult pool kätt ja käe otsas oli side. ja siis see naine võttis sellelt käelt sideme ära ja ütles midagi sellist: ''sa arvasid, et ma armastan sind, aga tegelikult oli mul ainult vaja, et sa mu käe korda teeksid.'' ja siis ta võttis teise käe taavi kaela tagant ära ja see oli terve ja tal oli käes nagu see.. nohsee mingi klambrivärk on, millega saab pabereid kokku klammerdada. aga sealt tulid naelad välja. ja ta hakkas taavit augustama selle klambriasjandusega. ta lasi ta üleni naelu täis. taavi tõmbles igakord ja verd pritsis täiega. järsku tegi tema selle naisega samamoodi. ja taustaks oli nagu mingi täiega hirmus muusika. siis tegin ma silmad lahti ja avastasin, et see oli uni. ma olin täiega paanikas, sest see oli hästi jube ja see muusika tegi selle eriti värdjalikuks. ja järsku ma kuulsin, et see muusika kestab edasi. ma läksin täiesti paanikasse ja mõtlesin, et ma olen hulluks läinud. ma äratasin riti üles ja küsisin talt, et kas ta kuuleb seda. ta ütles, et ei kuule. siis tuli see heli uuesti ja ta ütles, et nüüd kuuleb. ma küsisin ise üleni värisedes, et misasi see on ja ta ütles, et need on linnud. alguses ma ei uskunud ja pärast uskuma hakates tahtsin ma nende lindudega ma ei tea mida teha. kell oli alles kuus hommikul ja ma olin täiesti paanikas. on väga haige kuulda õudusunenäos muusikat ja üles ärgates avastada, et see kestab edasi.
ühel õhtul hakkasin ma riti telefonist suvaliselt numbreid valima ja helistasin neile ja panin telefoni riti kõrva äärde, et ta nendega räägiks. riti ei teadnud kordagi, kellega ta räägib. mul oli lõbus. ja siis me tegime veel igasuguseid asju, aga mu käed on trükkimisest juba suht väsinud. niiet ma lõpetan praeguseks. aa, ma hakkasin täna mikat veel rohkem armastama, kui varem. oeh. aa, ja ma sain enriike igleesiase postri. jjjjjjjei.

maale. jei.

täna käis vanaisa külas. kinkis kakssada krooni ja ütles: ''noh. saad väikese õlle teha.'' üleüldse viimasel ajal, kui ta raha annab või kingib või midagi, ütleb ta, et see on õlleraha. minaeitea, igastahes õlut pole ma selle eest kordagi ostnud.
kohevarsti hakkame maale minema. sünnipäeva pidama. ja siis jääme sinna nädalaks ajaks jälle. mõnus. teeme pilti jälle ja filmime ja tsillime ja riti ilmselt vaatab ennast peeglist ja puha. võibolla võtab ta jälle mõne hea raamatu kaasa. see oleks vahva. mitte, et ma terve aeg lugeda kavatseksin, kuigi ma võtsin ise ka raamatu kaasa. nohet.. seal on palju muid asju teha. oh. jäneseid näeb ju jälle. pilte pole ma ikka veel arvutisse saanud. kergelt närvi ajab nagu. aga.. muidujah. taevas nunnult helesinine hetkel.
mul on ruudulised põlvikud ja ruudulised püksid jalas ja triibuline kampsun. oleks vist pidanud ruudulise jaki panema, aga mulle meeldib, et see kampsun nii toredalt värviline on. kaelakee on ka värviline. ma olen kuidagi.. värviline. ma eile joonistasin jälle. ja olin vihane. no niii närvi ajab, et ma üldse joonistada ei oska. tegelikult ma ei oska vist eriti midagi ja kui ma kavatsen igakord, kui ma seda jälle avastan, vihaseks saada, olen ma ilmselt kahekümneselt juba hullumajas. muidujah. tsau.

sünnipäev oli. jaa.

huvitav, et alati, kui ma siia kirjutan, mängib mul pleilistist rhcp- wet sand. igastahes. kaks minutit tagasi sai mu sünnipäev läbi. hommikul laulsid emmeissi ja lotte mulle. ma nägin just parajasti õudusunenägu, niiet ma täiega ehmatasin. lotte pildistas mind. suhtrõve oli, sest ma olin unine ja see välk polnud meeldiv. igastahes nad laulsid ja andsid kingitused. ma sain ülimõõõõõnusaaaalt pehme hommikumantli, monopoly ja KUMMIGA ÕHUPALLI, MILLEGA MA SAAN TUMTUMTUM TEHA!!!!!1 igastahes ma tahan oma õhupalliga mängima hakata. aga kuna me läheme maale, siis ma seda teha ei saa. homme saan siis vanaemalt ja einolt ka kingituse. ma arvan. ritilt ja nende perelt sain ma oma aerosmithi pileti juba ammu kätte. (mis oli baidevei, ülimõnus. (kontsert, mitte pilet) seal oli tore ja oli ja seal oli üliilus poiss ka.) ja siis.. ee.. me mängisime lottega monopoly. ühe korra hakkas ta nutma ja ütles, et ta ei mängi enam, sest ma hakkasin võitma ja teisel korral oli ta täiesti pankrotis, niiet ta kaotas. ojee. kui me maale nüüd läheme ritiliisulisselilottejaminuga, siis ma võtan selle sinna ka kaasa. siis nad hakkavad kõik kaotama. hhha. jasiis.. ee.. ma ei teagi. mulle sooviti täna hästipalju õnne. nii armas oli. mul tuli igakord selline ''aww..'' nägu pähe. võinoh.. ma ei tea, kas nägu oli selline, aga ma tundsin küll enamvähem nii. suht tore on, kui sind meeles peetakse ja nii. ee.. ma joonistasin ka. tegelikult ma täna ei teinudki õieti midagi. nagu tavaline päev oli. võibolla oleks pidanud olema popp ja lahe ja ennast kuskil põõsas segi jooma, aga see mõte ei pakkunud erilist pinget. ja siis muidu jah.. 365 päeva minu sünnipäevani. :(
aamuidu see ka veel, et wilmer valderrama on üliiilus. ja siis jah. kuna ma ainult kokutan ja midagi tarka siia ei kirjuta, siis tsau. mulle. etjah.