there will be an answer, let it be.

miks ma pean olema loll nagu lauajalg? miks mina? MIKS?! miks peavad minu vanemad mind mingiks geeniuseks pidama? miks mind? MIKS?! miks tahab minu emme mind igaks nädalavahetuseks vanaema juurde vene keelt õppima saata, sest ma ei oska seda? miks mind? MIKS?! MA EI SAA ARU, MIKS MA ÜLEÜLDSE SEDA TOTAKAT VENE KEELT ÕPPIMA PEAN! las õpivad need, kes suhtlevad venelastega või kellele see keel meeldib. minule see keel ei meeldi. ma tahan rääkida eesti keeles. ma ei kavatse ühegi venelasega suhelda ka. minu pärast lakkugu kõik panni, miks ma pean õppima seda, mida mul kunagi vaja ei lähe? okei, me õpime teistes ainetes ka pooli asju, mis on mõttetud, eks. aga neid ma veel võibolla KUNAGI kasutan. ma ei kavatse kunagi vene keeles rääkida. ja ma ei taha seda õppida. ja ma ei taha iga nädalavahetus vanaema juures seda õppimas käia. lisaks sellele on see täiesti ebaõiglane. etnoh, mul on koolipäevadel arvutikeeld, eks. ja nüüd saadetakse mind nädalavahetusel, ainukesel ajal, millal ma tohin arvutis olla, ka kodust ära VENE KEELT ÕPPIMA. ega ma vähe pole vihane ju. tahaks kõik perse saata ja õhku lasta praegu midagi.

hommik.

mul pole sada aastat hommmikul üles ärgates nii paha olla olnud. emme, issi ja lotte läksid laadale ja ma ei tahtnud minna. hommikul vara käis emme veel küsimas, et kas ma kindlalt ei taha minna. ma ei tahtnud. igastahes poolkaksteist hakkasin ma siis ärkama. ma ei mäleta, et ma kunagi nii suure ägina saatel ärganud oleksin. ma valutasin igalt poolt. see pagana tõkkehüpe, mille ma viie sain, pani mu puusad ja jalad niimoodi valutama, et ma ei saa kõndida ega kummardada ega midagi teha. sellest on kolm päeva juba möödas, võiks juba hakata üle minema. aga kaks head uudist on ka.
1. mu suulakke hakkab nahk tagasi kasvama. jeee.
2. esmaspäevast hakatakse jälle sõpru näitama. sõpru! MU ELUL ON JÄLLE MÕTE!
eelmisel aastal, kui ma millegagi üldse rahul polnud ega midagi.. noh sellel aastal ka. siis ma mõtlesin, et ma hüppan aknast alla peale sõprade lõpetamist. tegelikult mitte, aga niimoodi on popp öelda. sõbrad oli mu päeva parim osa. ja nüüd nad hakkavad seda jälle näitama. jumala suva, et mul pooled osad peas on. NEED ON SÕBRAD!
igastahes.. ma vaatasin, et pesumasin on vist käinud ja pesu on vaja kuivama viia, aga kedagi pole kodus ja raudselt, kui nad koju tulevad, siis nad hakkavad minu kallal vinguma, et ma olen laisk ja midaiganes, et midagi ma ei tee, niiet ma vist peaksin neile helistama ja küsima, kas ma riputan pesu õue või tuppa ja siis selle ära riputama.

ma tahan endale vanemat venda.

ammu tahan juba. see on tegelikult mõttetu soov, sest ma ei saa sellist asja. noh.. et ma ju ikkagi olen juba olemas. nõme. mul võiks mingi hästi lahe vanem vend olla, kellega ma saaksin hästi palju rääkida ja kakelda ja tülitseda ja igast lolle asju teha. ja ta võiks olla ilus ja kanda ilusaid riideid. huvitav, kas kuu tänaöösel paistab mu aknast. aga.. siisjah. ma pean homme kreisiraadiot vaatama. ma olen seda juba viimased kolm nädalat mõelnud, et ma otsin need kassetid üles ja vaatan neid, aga mul pole üldse aega. nüüd on nädalavahetus. väga tahaks vaadata. naerda on tore. klassiõhtul küsisin ma piialt, et kellel meie klassis on tema arvates kõige haigem naer ja ta ütles, et minul. kõik ütlesid, et minul. ja kõik ütlevad mulle koguaeg, et ma ei naeraks. see on minu arvates natuke julm. keelata inimesel naerda. aga jah, eks mu naer on jah haige. siiski on võimalus öelda seda viisakamalt. näiteks: ''anette, su naer on hellematele kõrvadele veidi ebameeldiv ja kui sul on võimalik, siis sa võiksid üritada veidi rahulikumalt naerda.'' mitte ''ära naera!''

ella ella ee ee öö ää ee ii aah ööh eeh ooh.

ma suren igavusse nagu tavaliselt. võinoh, ma ei tea ka, kas oleks õige öelda, et ma viimasel ajal igavusse suren, kuna ma olen kõik päevad ainult õppinud. mitte et sellest mingit kasu oleks, sest hinded on ikka halvad ja keegi mind ei usu, aga siiski. täna oli klassiõhtu. me ei teinud seal väga palju erinevaid asju, aga suhteliselt lõbus oli ikkagi. naerda sain vähemalt. ja praegu olen ma nii üliunine. ma ei tahaks tegelikult olla. ma tahaks olla energiline ja kaua üleval, aga mul on tunne, et uni on tugevam, niiet ma pakun, et ma vajun umbes poole tunni pärast kuskile magama. ekool sööb mu närve. nii haige on, kui mu vanemad koguaeg mu hindeid vaadata saavad. aga samas on see hea, sest praegu ma sain teada, et ma sain selle lollaka geograafia kontrolltöö kolme. ma vihkan geograafiat. ma vihkan keemiat ka. ja füüsikat ka. ja kehalist, sest sellepärast valutan ma üleni. ja tegelikult vihkan ma matemaatikat ka. ja biloogiat. ja vene keelt.

mulle ei meeldi kool.

see on nõme koht nõmedate inimestega, kes käituvad nõmedalt, et teistele nõmedatele nõmedalt käituvatele inimestele nõmedalt head muljet jätta. kõik on nagu nupust nikastanud. oi ja ega mitte ainult koolis. lotte on ka täiesti imelik. ta võiks oma puberteedihoogusid mitte minu peale välja elada. pole minu süü, et mul ka kokandusetunnid on ja ma temaga sama põlle tahan ja selle enne teda leidsin. ma sain keemia kontrolltöö kolme. ma ei saa aru, mis valemiga, sest minu enda arvates läks see mul ülihästi. kuna emme on hinnete koha pealt juba suhteliselt endast välja aetud, tänu sellele, et lotte pidevalt kahtesid saab, siis ei oota mind ka minu hinnete eest ilmselt rõõmuhõisked. pealegi saan ma ilmselt geograafia töö üleüldse kahe. ma põletasin täna koolis söögiga suulae niimoodi ära, et mul on see üleni ville täis ja need villid lähevad süües järjest katki ja mu suulaes pole enam eriti palju nahka järel. bioloogia tunnis pidin ma valu kätte surema, niiet ma küsisin välja, jooksin sekretäri juurde ja küsisin tabletti, sest mul oli suremise tunne. ja kool on nõme. meil on iga päev kontrolltööd olnud ja iga päev olen ma täiega õppinud ka õhtuni välja, aga ikka lähevad need sassi. ausaltöeldes mina enam paremini ei oska ja ma ei kavatse oma pead nende õppimistega segi ka koormata, kui ma juba praeguse õppimishulga juures igal õhtul õpikute taha magama jään. üldiselt on kõik nõme ja kuu ei paista üldse minu aknast ja ma lähen igal õhtul enne kella kümmet magama, sest ma olen nii rampväsinud, et ma hakkan otsast ära kukkuma. eile käisime emmega linnas mulle uut koolikotti ostma, sest minu lemmik(!)kott che guevaraga, mille ma ostsin pariisist, läks nende lollakate õpikute pärast katki. ma armastan seda kotti ju. ja vihkan kooli aina rohkem. igastahes ma nägin linnas mingit miljonit tuttavat. umbes kolme tunni jooksul. kolme inimest, kellega ma kunagi suhtlesin, kahte õpetajat, ühte vana lasteaiakasvatajat, nelja inimest meie koolist, ritit, kolme inimest riti klassist javeeljaveel. ja põhipoint oli see, et ma nägin kohutav välja.

ma olen miski veider asi.

ma ei saa ise ka endast aru. ma vihkasin seda suve. see oli külm, igav, nõme ja ma passisin terve suve toas. ja nüüd kuulan ma ühte laulu ja vaatan paari pilti ja igatsen seda kohe tagasi. meil oli maal igav, aga ma tahan ikka sinna tagasi. mul oli iga kord ujumas käies mark, aga ma tahan ikka seda tagasi. singer vingeri kontsert läks minu jaoks kuidagi üliruttu, aga ma tahan seda tagasi. aerosmithi kontserdil oli ka oma halbu asju, aga lõppkokkuvõttes tahan ma seda ülipalju tagasi. laulu- ja tantsupeo ajal olin ma täiesti surnud ja ma vihkasin põhimõtteliselt kõiki, sest mind aeti ülinärvi ja ma tahan ikka seda tagasi. noh ja nende kolme päeva kohta rakveres pole mul mitte midagi halba öelda, neid ma tahan ka meeletult tagasi. võibolla on minu viga see, et mulle ei meeldi uued asjad? tegelikult meeldivad ju, aga äkki alateadlikult ma kardan neid? ja siis sellepärast tahan kõiki aegu tagasi, kus vähegi hea oli, selle asemel, et uusi häid asju proovida. ja kui ma leian midagi, mis mulle meeldib, siis ma jäängi ainult selle juurde. muusika ja lemmikkommid ja kõik muud asjad. ma isegi joonistan ainult ühtesid ja samu asju. pagan, ma mõtlen jälle liiga palju. kui mul oleks vähem vaba aega ja mul oleks vähem võimalusi mõelda, siis ma ei mõtleks üldse selliseid jaburdusi välja. ma pean endale mingi hobi leidma. doh, nagu ma millegi uuega hakkama saaksin. mu huuled on täiesti sodid.

esimene maailmasõda paneb mu pea lõhkema.

see sõda oleks võinud olemata olla. oleks rohkem inimesi alles jäänud ja mina ei peaks praegu seda pähe tuupima, kui ma sellest midagi aru ei saa. no ja kui neil tingimata oli vaja sõdida, siis teinud mingi väike sõda. kolm päeva või midagi sellist, et rohkem inimesi ellu jääks ja õpetaja selle peale suurt kontrolltööd teha ei saaks. tegelikult on asi vist lihtsalt selles, et ma olen laisk ja ei viitsi õppida. lihtsalt ma ei mäleta sellest õieti midagi ja homme on selle peale kontrolltöö. kõik läksid kellelegi appi ja kõik tahtsid täiega sõdida, aga saaks sellest midagi täpsemalt ka aru nagu. ja jällegikord mainiksin ära, et ma oleksin tahtnud olla franz ferdinand.

kõrvaklapid lagunevad.

mu msninimi on ''salaja irdume massist me.'' ja mass küsis, et kellega ma temast irdun. okei, see polnud mu mõte, ma pidasin silmas rohkem seda laulu, mis mind ikka veel naeratama paneb, aga see sobib ka tema kohta, sest ta on mu järjekordselt porgandiks vihastanud.
tegelikult ma olen nõme. sellessuhtes, et mul tekib iga asja kohta alati kohe sõltuvus. mõni laul meeldib, siis kuulan seda oksendamiseni, mõni toit meeldib, siis söön seda oksendamiseni jne. see pole üldse tore. need õpikud oleksid võinud täna ikkagi mulle pähe sadada, oleksid äkki mulle mõistuse pähe raputanud. võibolla see oligi plaan. et kukuvad mulle pähe ja ma saan targaks. aga mida tegin mina? kammisin parajasti mõistust juustest välja. lammas.

salaja irdume massist me.

''aino on ainus'' kammib ära. see meenutab mulle singer vingeri kontserti sellel suvel. see läks ülikiirelt ja selles polnud midagi erilist, aga millegipärast meeldis see mulle. tegelikult ma ju ainult tantsisin lisseliga seal ja naersin ritiga ja käisin madisele ja kasparile tsau ütlemas ja nätsu ostmas ja pärast rääkisin kaks sõna madise ja kaspariga jälle ja ritiliisulissel ja nende vanemad ning lotte ja meie vanemad vaatasid meie poole ja naersid põhjusel, mida mulnüüdmeenus, ma polegi neilt küsinud. ma koristasin. mõtlesin, et tõmban tolmuimejaga ainult klaasikillud põrandalt ära, aga ma sattusin hoogu, niiet hakkasin telekaid ja asju liigutama, et igast toanurgakeset tolm kätte saada. kappidelt ja igalt poolt ka. riided panin ilusti kappi ära ja voodipesud vahetasin ära. ühesõnaga koristasin. kõike seda koristamist saatis telekast ''haara mikker'' ja mu huultesöömine. see saade on hea, sellepärast, et tavaliselt tahan ma mingit laulu arvutisse saada, aga mul läheb see mõne aja pärast meelest ära. aga mingil imelikul kombel on seal saates alati mitu laulu just sellised, mida ma olen ammu arvutisse kavatsenud laadida. seekord oli neid viis ja mul on hea meel, et see nüüd mulle meelde tuli.

ahõige.

see ka veel, et ma ei saa ikka veel aru, mis mul viga on. sellessuhtes, et ma mõtlesin, et see, et ma iga asja üle sada aastat mõtlen, kestab mingi nädal aega umbes ja siis ma saan normaalselt edasi elada, aga palju tahan nagu näha. varem sõin ma rahulikult liha. tõstsin taldrikule ja sõin. mida ma nüüd teen? ma vaatan seda seal panni või kusiganes peal ja mõtlen, et issandjumal, see oli ju kunagi loom. vanasti vihma sadas ja ma mõtlesin, et jälle üks tavaline vihmane päev. nüüd ma vaatan vihmasadu ja mõtlen, et ma ei kujuta ette, mida ma teeksin, kui ma peaksin tänaval elama ja vihma ja külmaga kuskil kuuseall istuma. ma mõtlen iga asja peale liiga palju, kuni ma jõuan mingite debiilsete järeldusteni, mida mul üleüldse poleks vaja teada. miks ma ei võiks lihtsalt olla tavaline värdjas, keda ei huvita, et ta sööb loomi või et vihma sajab?

mu keel on valus.

ma jõin liiga kuuma kohvi ja see keel tapab. üleüldse.. ma ei saa aru, mis värk on, et minu rahulik laupäev ära rikutakse igat pidi? hommikul mõtlesin, et magan kaua. kõigepealt nägin ma õudusunenägu, niiet ärkasin üles. otsustasin siis edasi magada. peale poolt tundi voodis keerutamist sain lõpuks magama jääda, aga siis tuli emme ütlema, et me läheksime issile õnne soovima. okei, magamise plaan keerati metsa. mõtlesin siis teisele plaanile, olla terve päev rahulikult arvutis, aga issil oli pidevalt siit midagi vaadata vaja ja mu pea hakkas valutama. avutiplaan vajus siis ka ära. otsustasin oma tuppa raamatut lugema minna. järsku avastasin, et ainult 50 lehekülge veel, niiet ma saan selle täna läbi. mõtlesin vahepeal ööriided tavalisteks riieteks vahetada ja edasi lugeda. vahetasin siis riideid, kammisin juukseid ja järsku käis hull pauk. mu õpikud olid kapiotsast alla kukkunud. ma hoian oma vanu õpikuid riidekapi otsas. vähemalt neid, mis mulle millegipärast meeldivad. riidekapp on täpselt öökapi kõrval ja öökapi kõrval on voodi. igastahes need õpikud kukkusid kõik kapiotsast alla mu öökapile, öökapi alla(ma kutsun seda öökapiks, kuigi see on tegelikult väike laud) ja voodisse. öölamp oli öökapil pikali, peaaegu maha kukkumas. nihutasin lampi ohutumasse kaugusse, kammisin juukseid edasi ja hakkasin segadust koristama. tõstsin õpikud kapiotsa tagasi ja lambi püsti. lamp oli täiesti vildakas. terve ülejäänud aja, mis ma oma asju korrastasin, vahtisin ma seda lampi, sest see oli ikka TÕSISELT VILTUNE. mõtlesin siis, et proovin, kas see üldse töötab. ei töödanud. võtsin lambipirni ära. see oli terve. lähemal uurimisel avastasin, et seest on see katki, aga väljast see klaas on terve. vaatasin, et prillid ja muud asjad öökapil olid terved, niiet otsustasin edasi lugeda. natukese aja pärast tundsin, et midagi torgib mind voodis. vaatasin, et mis see on. leidsin hunniku klaasikillukesi. korjasin need kokku ja viisin prügikasti. lugemiseplaan oli ka rikutud. mõtlesin, et hakkan koristama, aga ma ei viitsinud, niiet ma rikkusin ka selle plaani. otsustasin minna alla ja midagi süüa otsida. võtsin saiakesi ja kohvi, aga kohv põletas mu keele täielikult ära, niiet see valutab siiamaani ja see polnud ka tore. kogu minu rahulik päev lendas vastu taevast. aga noh, ma peaksin vist olema õnnelik, et ma parajasti voodis polnud, kui need õpikud alla kukkusid, sest ma oleksin sellise obaduse saanud, et need oleksid mu oimetuks löönud. jah, tänane päev imeb nagu kõik teisedki.

crash into me.

ma ei oska midagi pealkirjaga kokku sobivat kirjutada. see on lihtsalt hea laul. viirus on kadunud nagu ma näen. aitäh arvutionule. mu pluus lõhnab hästi. ma.. ma armastan reedeõhtuid. eriti armastan ma neid reedeõhtuid, kui hästi läheb. kuigi.. noh. ma polegi midagi teinud. heegeldasin pool õhtut, vaatasin telekat ja ülejäänud õhtu tsättisin madisega. aga mõnus rahulik on. ja ma nüüd hakkan vist magama sättima. ja ma ei julge ikkagi tänu müüdimurdjatele hambaid pesta. palju ei puudu, et ma oksele hakkaksin. aa õige, ma juba pesin neid. noh, siis täna õhtuks rohkem muresid pole.

jobu arvutiviirus.

arvuti on parandusest tagasi. ma pole seda jõudnud veel eriti kasutada, seega ma ei tea, kas msn saadab veel neid tekste. ühesõnaga, et kas viirus on ikka veel alles. aga millegipärast on mul tunne, et on küll. võibolla sellepärast, et mul kõik koguaeg metsa läheb. igastahes ei julge ma msni kasutadagi. ja.. ma loodan, et see on korras. jah.

okei.

ma ei jõudnudki oma niveliirini (?) ja ma ei tea, kas kuud nähagi praegu enam on, sest kui ma väljas olin, siis ma sealt igastahes ei näinud. aga. ma käisin autost oma nahaarstiaega otsimas, sest ma tean, et see on juba möödas ja ma võiksin siis uue aja panna või midagi. ja kui ma välja läksin, siis ma vaatasin taevasse. ja seal oli kõik paksult tähti täis. ma ei tea, mis minust saanud on. vanasti.. okei, varem, ma vaatasin tähti ja ma mõtlesin lihtsalt, et need on ilusad, aga nüüd ma jään neid suu lahti vahtima, niimoodi nagu näeksin sellist asja esimest korda. mitte ainult tähti. üleüldse taevast. ma armastan kõike, mis seal on. pilvi, tähti, päikest, kuud ja.. jah. ma oleks praegu sinna välja jäänudki. kunagi, kui ma olen tervem inimene ja elan üksi, et keegi mu perest mind napakaks pidada ei saa, kavatsen ma istuda kõik tähtedega õhtud õues ja tähti vaadata.

böö. böböböbö.

viirus on endiselt arvutis. ma ei saanud eile õhtul rahulikult magamagi jääda, ma mõtlesin terve aeg sellele, et ma pean issile raudselt rääkima sellest, enne kui ta hommikul tööle läheb. siis helistas mulle janar. see tegi tuju veidi paremaks, sest.. noh. maeitea. tal on ilus hääl ja ta räägib toredat juttu. igastahes, hommikul tuli välja, et issi ei lähegi täna tööle, aga viirusega me hakkama ei saanud, niiet issi viib homme arvuti mingile arvutionule. täna ma õppisin. heegeldasin. tegin muid asju ka. kalevipoja tõlkimine ei edene hästi, sest ma pole sellega eriti tegelenud ja raamatu lugemine ei edene ka hästi, kuigi see on hea raamat (jan kaus- ''tema'').
ma igastsen neid päevi, kus me madise ja kaspariga väljas käisime. ma igatsen üldse neid. tegelikult igatsen ma üleüldse mingisugustki inimkontakti. ma pesin natuke aega tagasi nõusid ja rääkisin issiga seentest ja päikesest ja isegi see tegi tuju paremaks. aga kõige rohkem tahaks ma ikkagi jah, suhelda madise ja kaspariga. väljas on ilus kuu. oranž ja poolik. ja mitte selline sirbikujuline, vaid poolik. nagu pool palli. ma lähen vaatan seda niveliiriga või misiganes selle asjanduse nimi polnud. see näitab tagurpidi, aga sellega on tore asju vaadata. kunagi, kui ma rikkaks ja tähtsaks saan, ostan ma endale teleskoobi.

minul võiks hästi minna? äääi, kus sa sellega.

mida ma nii halba olen teinud? ah? koguaeg, kui ma midagi halba hakkan tegema, mõtlen ma sellele tobedale ühiskonnatunnile ja ma jätan selle tegemata. ma üritan koguaeg kõike hästi teha. ja mida ma vastu saan? hunniku jamasid. võiks ju arvata, et kui ma midagi hästi teen, siis läheb mul endal ka paremini ja kui ma olen hullult vastik, siis läheb halvasti. aga ma ju pole midagi halvasti teinud! eriti. okei, noh, ma pidin küll õppima, aga olin ikkagi arvutis. see on siis mingi karistus selle eest? et ma teinekord teaksin paremini. hoiaksin arvutist eemale, õpiksin rohkem ja ei tõmbaks viirusi arvutisse? ooojaa, see viirus on endiselt mul arvutis ja saadab ennast igakord msnis laiali, kui ma sinna satun. üleüldse, kellega ma omastarust räägin? ma hakkan vist lolliks minema. ma tahaksin rahulikult kuskil metsasees elada, kus ma ei pea tegelema selliste debiilsustega. okei, mul võiks mõni sõber ka seal olla. ja see võiks olla mittemets. koht, mitte sõber ma mõtlen. mõni üksik saar või midagi. sellisel juhul võiks see sõber olla juba kenama välimusega meessoost isik. täna näidati lostis juba charliet ka. vot ma võiksin kellegi sellisega üksikul saarel olla. ja ma tahaksin praegu madisega msnis rääkida, aga ta pole onlain ja ma kardan jälle oma viirust levitada. nõme, et teda pole. hästi oleks tahtnud rääkida tegelikult. aga seeselleks. ma.. ma ei tea. taevas on ka pilves, niiet tähti ei näe. homme on aaspere-haljala jooks, kus ma ei osale. arvuti on ära skänninud 141626 faili. võiks ju arvata, et sellest aitab, aga kus sa sellega. ja ta leiab ka viiruseid koguaeg. noh, vähemalt saab selle puhtaks. ma loodan. kuigi äkki oleks lootmine jälle liiga jube minust, niiet mulle peaks veel umbes kümme viirust arvutisse tulema, või mis?! ma tahan oma raamatut lugeda. aaoota, ma pean siin MINGIT TOTAKAT NUPPU KLÕPSIMA, et ikka kõik viirused ilusti eemaldatud saaksid. internet võib kakki süüa, mul on jumala kõriauguni.

veits värdjas päev ju.

kurat! ma pidin mythbusters'it vaatama. okei, ma nagu ei imesta, et see mul vaatamata jäi. ma enne panin mingi parooli oma arvutikasutajale peale ja tegin oma failid kogemata privaatseks. kui ma siis üritasin neid jälle avalikuks teha, siis.. noh.. ma ei osanud. ma mässasin sellega mingi miljon aega. lõpuks dannu õpetas, niiet sain selle avalikuks jälle. aga ohei, ega ma pole ju tänaseks juba piisavalt arvutiga mässanud. mingi emojunn saatis mulle faili. ma vaatasin, et see on kahtlane, aga võtsin ikkagi vastu. küll oli meeldiv üllatus, kui tuli välja, et see mingi viiruseasjandus on ja ennast emmessennis laiali saatma hakkas. ma logisin emmessennist välja ja tegin viirusetõrje. siiamaani otsib tegelikult ja arvuti on räigelt uimane sellepärast. igastahes siiamaani pole viirusetõrje ühtegi viirust leidnud ja emmessenn ei saada ka enam seda paska laiali. ma teadsin, et ma pean arvutist eemale hoidma! aga ma ei suuda. ma arvan, et ma nüüd lähen loen raamatut või teen midagi, mis ei sisalda endas viirusi. aa, ja see ka, et ma ei saa aru, miks ei ole olemas peaaegu ühtegi ilusat poissi?! ah?! ja kui leidub mõni, siis on ta hõivatud. ja kui leidub veel mõni üksik, siis ta lihtsalt ei taha tüdrukut. mis poistel viga on? etnoh.. mul pole mingit vajadust poisi järele, aga tore oleks teada, et kui mul oleks, siis oleks mul võimalik selline asi leida ka. dave matthews band- crash into me = suursuursüda.

bö.

no okei, pean jah õppima.

õöäü.

miks ma üldse kirjutan selliseid mõttetusi? võibolla sellepärast, et ma üritan alateadlikult õppimistest hoiduda, sest ma tean, et see hakkab mind ärritama ja ma hakkan asju loopima ja teen oma tapeedi üleni pastakaseks? võibolla ma siis ei peakski õppima. vot! väga hea.

ma vihkan, kui juuksed autoukse vahele jäävad.

ma pole millegagi eriti rahul. ma peaksin õppima, aga kahjuks ma ei tegele sellega väga palju. täna ma.. ma arvan, et ma käin pesus, siis teen oma käsitööd ja siis õpin ja loen terve päev. hha. seda ma arvan, jah, aga ma olen 90% kindel, et homme võin ma siia kirjutada, et ma tegelikult vaatasin terve päev telekat või tegelesin muude mõttetustega. igastahes kavatsen ma nüüd süüa. ma söön muide ka liiga palju. ma nüüd siis söön ja siis hakkan oma kasulike asjadega tegelema. okei, ja õppima pean ma ka raudselt, sest õpetajaid vaevab nähtavasti rahuldamatu soov mind surnuks piinata. nagu ma oskaks ka neid asju. õõõõõõõhhhhhh. ma vihkan kooli. tegelt ka vihkan. ma ei ütle seda niisama naljapärast, vaid ma vihkangi seda. väga. ja seitsmes taevas on koguaeg nii nunnu, et ma ei julge seda enam vaadata.

aaaargh.

emme helistas ja küsis, et kas meil 1.5 suurusega heegelnõela on. et kas ta peab ostma seda. ma ütlesin, et meil on küll, sest ma ALLES EILE heegeldasin sellega. võinoh, ma hakkasin sellega heegeldama, aga siis võtsin 1.75. noh ja lõpetasin ära kõne ja siis hakkasin otsima seda totakat heegelnõela, aga seda polnud mitte kuskil. ma pole just eriline hommikuinimene ka, et ma võiksin oma sassis juuste ja unise näoga midagi rahulikult otsida. ma vist pole mitte ühegi aja inimene, et ma midagi rahulikult otsida võiksin. vahet pole. igastahes ma hakkas aina vihasemaks minema, sest ma teadsin, et kui ma nüüd emmele helistan ja ütlen, et ikkagi ei ole seda heegelnõela, siis ta on juba ammu kuskil kaugel ja siis hakkab õiendama, et kas ma varem ei saanud öelda ja blablabla. ja ma siis otsisin, eks, aga need nõmedad juuksed tilbendasid silmade ees ja ajasid närvi, niiet ma mõtlesin, et ma panen nad patsi. tegin siis riidekapi lahti, sest ma hoian oma meigi ja soenguvidinaid riidekapis ühel riiulil. ja ohüllatust, see heegelnõel oli seal. ma ei saa aru, midaperset ma topin kõikidest nendest asjadest sinna riidekappi. ükskõik kas tegemist on heegelnõelaga, prillidega, pastakaga, matemaatikaõpikuga, alati on see riidekapis. isegi, kui ma pole seda kaks päeva lahti teinud, ikka on kõik mu asjad seal. ma ei saa aru, kuidas need sinna saavad. kergelt närvi ajab nagu. ja ma avastasin, et ma vannun ja ropendan palju. suva. aga täna on ameerika supermodellid. jee. danielle on nii tore ja ma saan nii hullult naerda selle ajal. ja kodu keset linna. jee. selle ajal saan veel hullemini naerda. ja seitsmes taevas. jee. seal on lihtsalt KÕIK meessoost isikud nii ilusad, et.. jah. isegi see isa. ja jan uuspõld on ka. mitte ilus vaid täna. nagu. saade.

nõme.

ma üritasin enne käsitöötunniks heegeldamist alustada, aga mu nõmedad käed värisevad ülinõmedalt. ja nüüd ma üritan seda nõmedat kalevipoega ümber jutustada, aga keegi pole seda lugenud ja üleüldse ma ei saa sellest aru, sest see on nii nõme. ja üleüldse on kõik nõme. ja me hakkasime seidiga koolist rääkima ja mul tuli meelde, et meie klass on nii nõme ja ma ei taha kooli minna ja kõik on nii nõme ja ma pean veel nädal aega kodus passima ja nii nõme on ja.. jah. nõme.

mul tuli meelde, mida ma unes nägin.

ma nägin, et mu ruudulised püksid olid põlvede kohast nii välja veninud, et ma ei julgenud neid jalga panna ja siis mul polnud ühtegi paari teisi pükse. ma arvan, et ma ei näinud mingeid plahvatusi ja surmasid ja asju sellepärast, et ma vahetasin patja. sellessuhtes, et ma magasin enne oma kahe padjaga, eks. aga siin arvutitoavoodil oli üks hästi mõnus ja pehme padi, niiet ma võtsin selle ka endatuppa. ja need kaks ööd, mis ma sellel padjal magasin, nägin ma nõmedaid unenägusid. ja nüüd magasin jälle oma vana padjaga ja unenäod olid jälle enamvähem korras. kuigi see on ka suhthaige. need on mu kõige mugavamad püksid. igastahes jah, tänane päev imeb ikka veel.

jjjjjjjjjumal küll, noh!

ma ei saa aru, kas inimestel on väga raske kinnise suuga närida või?! kas kellelgi ei tule korraks ka mõtet, et see võiks teistele inimestele EBAMEELDIV olla?! see hommik imeb täiega ja ma nägin mingit värdjat unenägu, aga see pole mul meeles.

öäe.

ma hakkasin mõtlema, et miks ma siia üldse kirjutan. et noh, ma selle aadressi andmist inimestele katsun vältida ja kirjutada ma ka ei oska. ma ühte postitust lugesin. ohjumal.. mingi.. maeitea.. matemaatikaõpik on ka põnevam. täna ärkasin üles, siis pesin hambad, siis sõin hommikust, siis vahetasin riideid. ma arvan, et ma peaksin tekstiõpetuse tundides õppida proovima. etnoh. õppidaõppida. sellesmõttes, et ma ei kirjutaks mingeid igavaid tekste, mille lugemise ajal kümme korda magama saab jääda. nonäejälle. maeitea. kasutaks siis mingeid meeldivaid väljendeidki või midagi. ohmaeivõi, ma vist olen väsinud ka.

odav nolifer ikka.

ma ei saa aru. kõik on kuskil väljas või kodust ära või kuskil. ma olen ainus, kes laupäeva (on täna üldse laupäev?) õhtul kodus passib. no okei, ma olen haige ka, aga siiski. miks ma ei võiks olla selline tavaline ja nädalavahetustel kuskil põõsa all juua ja muretseda selle pärast, et ma politseile vahele ei jääks? okei, noh, ma ei taha selline olla. aga MINGISUGUNE sotsiaalne elu võiks nagu olla, eksole.

söö kakki, blogspot.

ma kirjutasin siia õnneliku teksti sellest, kuidas mul on helekollased kindad ja kuidas ma need kapist üles leidsin ja kuidas ma neid kandma hakkan, aga see jobuloll blogger salvestas ainult pealkirja jälle ära. ja ma pole nende kinnaste üle enam üldse nii õnnelik. bbböö, lakupanni.

friik.

ma kirjutasin ülipikalt oma unenägudest ja blogspot ei salvestanud neid ära. kuna need tekitasid minus värdjalikke emotsioone ja olid ühed vähestest unenägudest, mida ma mäletan, siis ma kirjutan uuesti. kõigepealt üleeile nägin ma, et me läksime perega maale. emme ja lotte kohta ma ei tea, aga mina ja issi olime kindlalt. kedagi polnud kodus, taevas oli hästi tume ja sämmi lonkis kuidagi imelikult. ma hakkasin sämmit paitama ja natukese aja pärast tulid vanaema ja eino koju ja hakkasid ka teda paitama. nad ütlesid, et kui mind poleks olnud, siis oleks sämmi ära surnud. igastahes varsti oli seal juba rohkem rahvast ja kõik olid toas. issi sai kirja, aga ma lugesin selle ise läbi. seal oli kirjas, et ta sureb varsti ära. ma hakkasin nutma ja näitasin kirja issile. natukese aja pärast sai vanaema samasuguse. siis riti ja lõpuks madis ka. mina muudkui lugesin neid kirju ja nutsin. rohkem ma sellest unenäost ei mäleta.
tänaöösel nägin ma kõigepealt, et ma vaatasin aknast välja selle põllu peale, mis meie vastas on. seal oli mitu vikerkaart. üks oli suht madal, aga hästi selge ja lai. sellel polnud seitse värvi, vaid mingi 14. või noh. ühesõnaga palju. ja siis oli mingi kõrgem ja peenikesem vikerkaar ja siis veel kaks tükki. ma hüüdsin lottele, et läheme pildistama ja jooksime välja põllu peale, aga tuli välja, et kumbki meist ei võtnud digikat kaasa. ma saatsin lotte tuppa digika järgi. kui ta tagasi tuli, siis ma hakkasin teda pildistama. järsku vaatasime neid tehasehooneid või misiganes asjandused need seal meie maja lähedal poleks. seal oli üks suur ja kollane hoone, mida seal päriselt pole. ja järsku käis pauk ja sellest lendas suuuur tulepahvakas välja. suursuur. korralik plahvatus ikka. ma vaatasin, et kas meie majaga on kõik korras. alguses oli see täiesti okei, aga järgmisel hetkel oli meie maja ja mõlemapoolsete naabrite majad kokku liikunud. niimoodi, et nad olid hästi kõrvuti. ja kõik kolm olid hallid. mitte niimoodi nagu nad oleksid põlenud vaid niimoodi nagu nad oleksid hästi vanad. ma ütlesin lottele, et ta teeks minust kiirelt veel mõned pildid, enne kui vikerkaared ära kaovad.
teises unenäos kõndisime me emme, issi ja lottega mingis parklas. ühel autol oli hästi ilus tagumine osa, niiet ma ohhetasin ja ahhetasin, kui me sellest mööda kõndisime. me hakkasime juba oma autoni jõudma ja ma ütlesin emmeleissile, et ma lähen vaatan kiiresti veel toda autot. jooksin siis selle ilusa auto juurde, aga sellel polnud esiosa. esiosa asemel vedeles maas mingisugune kruvi, mille küljes oli väike kummijublakas. ma hakkasin seda kummitükki laiali laotama, et sellest tekiks auto esiosa. järsku tulid sinna minu klassi kristjan ja mu vanaema. ma küsisin, et mida nemad seal teevad. nad ütlesid, et nad tulid laadale. ma ütlesin, et ma pean nüüd minema ja hakkasin autoni jooksma, aga tee peal tuli mulle ette see elektripostiasjandus. noh, see kivist post. ma panin sõrme ette, et ma vastu seda ei jooksesks, aga ma sain sealt täiega elektrit, niiet mu sõrm hakkas hästi kõvasti valutama. ma peaaegu nutsin seal juba valu pärast ja siis tuli kristjan minu juurde. ta küsis, kas mul tikke on. ma andsin talle tikutoosi. ta pani ühe tiku põlema ja hakkas seda vastu mu sõrme panema. ma ehmatasin ära ja küsisin, et mida ta teeb. ta ütles, et see on minu enda heaolu nimel. ta siis pani põleva tiku vastu mu valutavat sõrme ja järsku mu sõrm enam ei valutanudki. ma tegin pähe mingi ülisõbraliku naeratuse, mida ma tegelikult üldse ei oskagi teha ja ütlesin talle aitäh. ja ta naeratas mulle vastu. ma pole teda kunagi vist naeratamas näinudki. etnoh, ta naerab ja irvitab kogueg, aga naeratamas küll mitte.
kolmandas unenäos olin ma koos riti perega ja meie perega ja vanaema ja einoga maal ja me panime või võtsime või tegime midagi kartulitega. aga see ei olnud üldse kartulipõllulgi vaid vahepeal seal, kus meil maal võrkkiiged on ja vahepeal üleüldse aiast väljas. igastahes sellel ajal, kui teised midagi kartulitega tegid, jooksin mina suure, süsimusta ja sarvedega sea eest ära. ma karjusin, et keegi selle sea ära võtaks, aga keegi ei kuulanud mind. eino hakkas rääkima, et keegi lõvi ega tiigrit paitama ei läheks, sest nad on hästi kurjad. siis küsis, et mis me arvame, kes tavaliselt kõige julgem olnud on ja neid paitamas käib. kõik hüüdsid koos: ''RIIIITIII!'' eino ütles, et tema arvates ka, jah. et riti on juba väiksest saadik neid julgelt paitanud. natukese aja pärast jooksis kartulipõllul sten ringi kartulikott käes. tal oli mingi hästi suur ja ilus heledamat sorti kamspun seljas. ma ütlesin, et ta annaks selle mulle selga, aga ta naeris ja jooksis mu eest ära. siis helises mu telefoni. kui ma vastu võtsin, siis rääkis keegi hästi ilusa häälega poiss. ma küsisin, et kes ta on. ta ütles mingi venenime ja et ta on mu issi uus töökaaslane. ta kutsus mind jalutama, aga ma ütlesin, et ma ei saa, sest ma pean kartulipõllul olema.

ööm,

ma olen nii pubekas. aga mind vist ei huvita eriti.

robbbbbbbie.

jaa, williams. ma niinii armastan teda. ma kavatsen kunagi tema kontserdil esireas seista. vot.

ma ei tea noh.

igav on. ma vaatasin nip/tucki hooaja viimase osa ära. ma isegi naersin selle ajal vahepeal. lahe oli. taevas on jälle mõnus. ma tahaks, et keegi läheks raamatukokku ja tooks mulle printsessi päevikute seitsmenda osa, aga lotte on haige, emme koolis ja issi koristab. ma olen ka haige. tegelikult on mul üks raamat veel pooleli. kaspar alustas minuga emmessennis vestlust, niiet ilmselt ma praegu siit minema ei lähe, aga kohevarsti lähengi lugema. votjah.

ma olen haigem.

täna ma ei läinud kooli. täna on muidu spordipäev ka, aga ma oleks sinna lihtsalt ära kõngenud. mu nina ja suu vaheline piirkond on ülipunane ja paistes.
eile rääkisin ma esimest korda meie klassi uute poistega ja pärast tegin endal margi ka täiega täis. jasiis. ma magasin täna öösel kuidagi palju. sellessuhtes, et unenäod pidid olema midagi sekunditega pikad, aga ma võin kihla vedada, et see unenägu, mis mul täna öösel oli, kestis küll vähemalt tund aega. ma ärkasin hommikul kell üheksa üles ja ei saanud üldse aru, mis värk on. tuba oli nii pime, akna taga oli nii pime, äratuskell näitas üheksat ja mina olin voodis. ma mõtlesin, et kas mu kell on vale või milles asi on. siis mõtlesin, et äkki on nädalavahetus, aga sain kohe aru, et ei saa olla. lõpuks viie minuti pärast, kui ma hingata ei saanud, tuli mulle meelde, et ma olen haige ja ma magasin edasi. reedel lähen arstijuurde ja arst kirjutab alati vähemalt nädalaks ajaks koolist koju. kui ma õieti mäletan, siis on aaspere-haljala jooks järgmisel nädalal, niiet siis ma ei pea sinna ka ju minema. ja isegi, kui ei ole, siis saan ma veel kehalisest vabastuse ka, niiet ei pea ikka jooksma. hurraa. üks asi ka haige olemise juures hea. aa, aga see nagu ilgelt imeb, et ritijaliisu pidid nädalavahetusel meile tulema, aga nüüd nad ilmselt ei tule siis.

,,

aa, ühiskonnatunnis rääkis õpetaja sellest ka veel, et need asjad pole alati suured ja tuleb lihtsalt osata see hea ära tunda. noh. nii või naa, on see ebaaus siis, et need head asjad on nii väikesed, et ma ei märkagi neid ja halvad asjad lärtsatavad otse näkku.

ei, ma ei saa ikka rahulikult olla.

ja noh, kui ma üritan asju hästi teha, siis peaks see hästi tagasi ka tulema. what goes around gomes around? tundub küll, et kõik halb, mis sa teed, tuleb ringiga tagasi, aga kõik hea jääb lihtsalt kuskile vedelema.

,

emmele ei meeldi, et ma kasutan koguaeg sõna ''nagu''.

kuradi perse.

sellessuhtes, et kõik vihkavad mind. jah. noh. ma vihkaks ka, aga meeldiv pole see sellegipoolest. see imeb nagu täiega, et ma üritan koguaeg kõigile meeldida. koguaeg, kui ma midagi teen, siis ma mõtlen selle peale, et kas see sellele või tollele meeldib. okei, jah, ma ütlen, et mind üldse teiste arvamus ei huvita, aga ma valetan täiega. karta on, et huvitab. muude asjade peale ma ei mõtlegi ju. ei ole väga tore elada, kui kõik sind vihkavad. riti arvab, et ma olen ennasttäis ja kõiketeadev ja targutan koguaeg. ja et ma surun kõigile oma arvamust peale. madis arvab ka. ja tegelikult mu klassikaaslased vist tahaksid iga päev mulle näkku sülitada. okei, mina neile ka, aga vähemalt ma ei ütle neile seda väga palju. vist. nemad teevad mulle selle palju selgemini selgeks, et ma neile ei meeldi. mulle ei meeldi sellised hetked, kus ma hakkan mõtlema ja siis mõtlen ja mõtlen ja siis järsku avastan, et mulle ei meeldi nii. kuna ma olen ära hellitatud, siis ma olen harjunud, et kui mulle midagi ei meeldi, siis ma teen ta selliseks nagu mulle meeldib ja mul ongi mugav. aga ohüllatust, tegemist on inimestega ja kõik ei käi minu tahtmise järgi. ja iga kord, kui ma jälle avastan, et ma ei saa midagi enda jaoks meeldivaks teha, lõpetan ma mingit emolist teksti kirjutades või kuskil nuttes ja paberitükikesi lõikudes. paberitükkide lõikumine on tegelikult lihtsalt hea ajaviide ja ma olen seda harrastanud mingi.. terve igaviku.

ma olen haige.

jaa, mu igapäevane nohu on täna sada korda hullem ja kurk on ka valus. tegelikult oleks võinud see haigus veidi hiljem tulla. siis ma oleks äkki aaspere-haljala jooksust vabaks saanud. mulle ei meeldi seda seitset või minaeitea mitut kilomeetrit joosta. homme on keemias see totakas tasemetöö. ma peaksin õppima, aga mul on tõsiselt paha olla. ma usun, et ma ei suudaks sellele keskenduda. ma millalgi varsti hakkan õppima. jasiis.. ee. ma loodan, et meie tunniplaan tuli lõpuks ikkagi nii välja, et meil on homme kuus, mitte kaheksa tundi. tahaks mary poppinsit lugeda. tegelikult ma vist tahtsin siia midagi kirjutada ka, aga ma ei mäleta mida. ma ei taha koolis käia. mulle ei meeldi see koht ja mulle ei meeldi need inimesed, kes seal on. ma tahaks.. ma ei tea. mullivanni. ma tunnen ennast praegu nii halvasti. kõik kohad valutavad ja hingata ei saa ja väsimus on ja kõige mõnusam asi, mille peale ma praegu mõelda suudan, oleks mõni tore mullivann, aga kuna ma seda ei saa, siis ma arvan, et ma.. ma.. teen midagi siin arvutis ja lähen õpin ja magan.

what goes around, comes around.

jaa, ei, ma ei mõtle seda justin timberlake'i lollakat laulu. ma olen lihtsalt popp ja noortepärane, kui ma inglisekeelse pealkirja kirjutan. igastahes ma avastasin täna, et ma olen rohkem mõtlema hakanud. ühiskonnaõpetuses oli meil küsimus, et kas me arvame, et kõik mis inimene teeb, tuleb neile ringiga tagasi. ja siis me pidime mõtlema ja õpetaja rääkis meile seda. ta rääkis midagi, et see on alati nii ja toimib täpselt. ja kui ma hakkasin mõtlema, siis on küll ja nüüd viimasel ajal iga kord, kui ma kellestki halvasti räägin või midagi halba teen, siis ma mõtlen selle peale, et see tuleb mulle tagasi. varem ei mõelnud eriti. võibolla sellepärast mul kõik alati metsa lähebki, et ma kõigi vastu nii vastik ja õel olen. noh.. nüüd ma vähemalt mõtlen selle peale rohkem.
me käisime täna kartuleid võtmas. mulle suhteliselt meeldis see. mitte kartulite võtmine, aga see, et me olime seal kõik koos ja tegime midagi. vanaema, onu eino, riti ja nende pere, mina ja meie pere. ja pärast rääkisime juttu ja värki. ma käisin isegi saunas. ma muidu üldse ei salli sauna ja ma pole seal mingi sada aastat käinud. see paneb mul tavaliselt pea valutama ja nii. siis, kui me koju tulime, panin ma ööriided selga juba ja siis helistas revo ja kutsus mind välja. ma ei tahtnud minna üldse, sest mul oli just nii mugav hakanud. lõpuks ma läksin ikka, aga see oli täiesti mõttetu. varem sain ma nendega nii hästi läbi ja käisin nendega iga päev väljas ja nüüd ma suutsin olla vaevalt tund aega ja terve selle aja ma mõtlesin ka koguaeg, et tahaks juba koju. igastahes kui ma lõpuks koju tulema hakkasin, siis ma nägin, et maas oli liblikas. ma kükitasin maha, et vaadata, miks ta seal oli. ja siis ma nägin, et hunnik sipelgaid ronis ta peal. liblikas oli surnud. ma lükkasin sipelgad ta pealt ära ja võtsin liblika kätte. ma tõin ta peopeal koduni ja siis panin lillepeenrale, kuigi seal on vast ka sipelgad. ma ei osanud mujale teda panna. igal pool on sipelgad. see liblikas oli ilus muidu. valge ja kolm musta täppi peal.
üks päev ma tulin koolist koju, siis maas vedeles suitsupakk. mul oli kehalisekott ja koolikott ja asjad ja ma peatusin korraks, et neid sättida. aga just seal suitsupaki juures. ja mu jalg läks selle vastu ja ma tundsin, et see on kuidagi raske. ma võtsin selle maast üles ja vaatasin, et see on peaaegu täis. mulle ei meeldinud, et see sinna maha visatud oli, aga kuna ma ise ei suitseta, siis ma ei osanud selle pakiga midagi peale ka hakata. ma tõstsin ta natuke tee ääre poole. ma arvasin, et küll varsti mõni onuke selle leiab ja endale võtab. igastahes täna ma tulin koju ja vaatasin, et see suitsupakk vedeleb ikka seal maas. seekord ma võtsin selle üles, tõin koju ja viskasin prügikasti. vot.

ee.. böö.

oi, täna saab isegi pilti siia lisada. kuna tavaliselt on blogspot loll ja ei lase, siis ma vist lisan siia mõne pildi. noh.. niisama. igastahes ma lugesin madise blogi ja mul tuli meelde, et ma pole ise siia ammu midagi kirjutanud. pole nagu erilist võimalust ka olnud, sest ma ei saa arvutisse nädala sees ja nii. täna on reede. see on tore. oleks vist toredam, kui ma ei mõtleks terve aeg sellele, et ma sain ilmselt matemaatika töö mingi ülipasa hinde ja esmaspäeval on keemia tasemetöö ka, mis metsa läheb. ei aga õpetajast oli väga armas kooli teisel nädalal meile tasemetöö teha. muidu ei lähe väga ka hästi. võinoh, halvasti just ka mitte, aga koguaeg läheb tuju nagu halvemaks. ma kahtlustan, et mingil hetkel avastan ma, et ma olen oma puberteediga nii kaugele sattunud, et ma arvan jälle, et mul on mingi depressioon või asi. aga ilmselt ei ole. või on. ma ei tea ju. kunagi hakkan ma psühholoogiat õppima.

eile pidime me kehalises tõketel mingit harjutust tegema ja ma lõin põlvetaguse koha vastu tõket ära ja see valutab hullumoodi. tavaliselt kuulan ma öösel emekolme, aga need kõrvaklapid vajuvad kuskile küljealla mulle ja mul on hästi ebamugav. siis eile õhtul ma mõtlesin, et peaks maki öökapile tõstma ja oma empekolmeplaadi sinna panema. etsiis see mängiks mul vaikselt öösel. nii nagu riti juures oli. nii ma siis tegin ka. ma ärkasin öösel iga poole tunni tagant üles, avastades, et mingi hea laul käib. kui ma kuulen läbi une mõnda laulu, siis see mõjub mulle kuidagi teisiti. niimoodi.. ma ei oska öelda. igastahes, kui tuli john lennon- imagine, siis.. ma ei tea. selline tunne oli nagu hakkaks kohe nutma või midagi. okei, ma tean, et kui ma kunagi seda siin lugema peaksin sattuma, siis mul hästimark ja ma kustutan selle ära. igastahes ma loodan, et keegi teine seda ei loe. nagu ma aru saan, siis keegi peale riti ja madise ei teagi, et mul siin blog on, niiet siis on hästi.

esimene september.

täna oli aktus. esimest korda üheksa aasta jooksul kuulasin ma direktori kõnet ja see oli tore. tegelikult oli veel toredam see, kui keegi plaksutas terve saali peale korraks peaaegu üksinda ja siis mass ütles, et järgmine kord alustab tema plaksutamist. niiet terve ülejäänud aktuse võistlesime me, kumb jõuab enne plaksutada. enamus plaksutamisi aktusel algasid minust. tore oli. väljaarvatud too kord, kui me massiga ainult kahekesi plaksutasime. siis oli mark. muidu oli tore päev ja mul on kahtlaselt hea tuju, kui arvestada seda, et alates esmaspäevast ei saa ma neli päeva nädalas, üheksa kuud järjest arvuti ligidale ka tulla. ja õppima peab. paljupalju. jje. eile vaatasin nip/tucki ka. see on masendav. aga hea. ikka veel. õues on kohutavalt külm ja sügiseõhk. ma kirjutaksin veel, aga ma kirjutan koguaeg liiga pikalt ja ma pean vetsu minema. tsää.