tore.

täna tsillisime madise, kaspari, riti ja renariga. riti mainis mulle millalgi midagi renari väikese kasvu kohta, niiet mul oli väikene lootus, et äkki vähemalt tema on minust lühem, aga ega ta vist ikkagi polnud. me alguses kõndisime väljas kuskil. pärast läks renar ära ja me läksime neljakesi kaspari juurde. aa, seal väljas olid päris.. vägevad poisid. kaks tükki. mingid väikesed. keerutasid ennast liivakastis ja jooksid vastu puid ja seina ja peksid jalaga liivakasti ja sõid liiva ja muru ja spänkisid teineteist ja rääkisid midagi oma katkistest ja mitmehulgalistest suguelunditest. kuu on väljas vägev. tähed ka. enne olid heledad läbipaistvad pilved taevas ja need olid lahedad. nüüd neid enam pole ja on veel lahedam. nüüd lissel teeb mulle harjavarrega mingit.. mingit.. ma isegi ei tea mida. kõnnib harjavarrega mööda tuba ja näitab halloweeni puhul punaseks värvitud barbiesid, kellel pole päid otsas. mu helekollased kindad on mustad. muidu oli täna nunnu päev. jah.

tuju on täitsa vinksvonks.

rohkem nagu polegi midagi öelda. ma olen terve õhtu vahelduvalt eminemi ja atomic kittenit kuulanud. päris sarnane stiil ja puha.

lund tahaks.

palju. niiet saaks lumeingleid teha. ja lumesõda mängida. tegelikult ma pakun, et kui see lumi ükskord käes on, siis mul polegi kedagi, kellega neid asju teha. kahju, jah. miks on nii, et mõne inimese peale lihtsalt ei saa solvunud olla, isegi, kui sa tahaksid? ja miks on nii, et ühele inimesele võib päeva jooksul miljard korda nähvata, kuigi sa tegelikult ei tahaks? imelik. ma võiks juba kiiremini sinna psühholoogia õppimise juurde jõuda.

tänast päeva rokib eminem.

ma avastasin, et ma võin tegelikult päris palju erinevat muusikat kuulata. räpil pole mõnikord vigagi ju, klassikaline muusika on hea, rock on muidugi ülekõige. ja mõnikord harva satun ma isegi mõne kuulatava tränaloo otsa. muusika on hea igastahes.
ma kukkusin trepil. veits valus on. ja mu tuba lõhnab õunalõhnalise küünla ja piparmündinätsu järgi. ma tahaks linnast endale uue pastaka osta(kindlasti samasuguse nagu mul praegu on), kudumistöö jaoks lõnga osta, uue lõhnaküünla osta, .. midagi veel osta, mida ma jälle ei mäleta. neid pean ma ostma linnast, sest siin haljalas.. siin ei müüda isegi.. ma ei tea mida. nätsu pean ka ostma esimese asjana, kui ma homme mõne poe lähedusse satun. sestnoh.. täna vist keegi mind poodi ei kavatse sõidutada ja jalgsi ei taha nagu eriti minna. APPI, MU JÄÄTIS SULAB.

argh.

appi, kui loll ma olen. väikseid lapsi, kes viisist mööda laulavad, ei peetagi friikideks ju. nad on väiksed lapsed ja nad ei peagi oskama perfektselt laulda. kõik kuulavad ja muigavad ja mõtlevad, et ''küll ta on ikka nunnu''.
miks ma väike laps olla ei võiks? tegelt.. miks ma peaksin? sellessuhtes, et.. ma niikuinii kellegi kuuldes laulda ei kavatse ju. ega ei taha ka. peaaegu.

mis kõigil hakanud on?

kõik koguaeg nähvavad mulle täiega vihaselt, et ma tegin jälle seda või toda valesti. üldse pole lahe. silmapunetus on peaaegu ära kadunud, natuke veel on roosakas. ma närin jälle huuli, kuigi ma täiega üritan mitte seda teha. enne proovisin ühte mingit joonestuspilti teha, aga see läks omadega metsa. see pidi lõpuks välja nägema ruumiline, aga see pole sinna poolegi. täna vaatasin esimese septembri videot ja esimese klassi jõulupeo videot. nii nunnu oli. mis põhiline, kui jõuluvana sinna tuli, siis kõik pidid midagi lugema või laulma või nii. kõik lugesid luuletust ja paar tükki laulsid, aga need, kes laulsid, laulsid kahekesi kõik. ja mida ma tegin? laulsin. üksinda. täitsalõpp. väikene on vist päris hea olla. ei saa üldse aru, et kui sa laulmisega puusse paned, peavad kõik sind imelikuks friigiks. aga ma ei laulnud mööda. vähemalt mulle ei tundunud küll. aga sellest tekstist, mida ma rääkisin, mis me seal enne lugema pidime kõik, ei saanud ma küll sõnagi aru, sest mul polnud seal hambaid. noh.. esihambaid. üleüldse ma ei saa aru, misvärk on, et mul nii hilja hambad vahetusid.

ööööööö,

kuidas öelda kellelegi midagi, kui sa väga tahaksid talle midagi öelda, aga sa ei julge ja natuke nagu ei tahaks ka ja sa ei tea, kas sa peaksid talle seda ütlema ja tegelikult vist ei peakski seda ütlema, aga jubedalt tahaksid öelda, aga üldse ei julge ja kõigil oleks vist tegelikult parem, kui sa ei ütleks, aga tegelikult sa jubedalt tahaksid ikkagi öelda, aga siis öeldaks sulle ka igasuguseid asju ja sa ei taha, et öeldaks? mingi rahulik ja õnnelik lahendus peaks ju olema. või ei peaks? deem.

närvid läbi.

täiega.

mh.

see pole ju tegelikult minu süü, kui kõik mulle ühel päeval miljonit erinevat head/halba uudist segamini räägivad ja see minus imelikke emotsioone tekitab samal ajal, kui mu silmad lõhkevad ja ma üle kere värisen? või on? nohet.. miks inimesed valivad minu selleks, kellele oma muresid rääkida? no okei, mul pole ju midagi selle vastu ja ma kuulan/loen ja vastan hea meelega, aga inimesed võiksid aru saada, et see tekitab kerget tujukust. okei, ma jälle haletsen ennast. suva. igastahes. ma läksin enne peegli juurde, eks. vaatasin, et ma olen kuidagi näost valgevõitu. siis läksin peeglile lähemale ja pidin ehmatusest pikali kukkuma. etnoh.. kui vahtida pikka aega arvutit või midagi, siis hakkavad veresooned silmades paisuma või lõhkema või misiganes, onju. aga tavaliselt on mul paar sellist väiksemat joonekest. seekord oli mul pool silma tulipunane. ma imestan, et verd sealt juba välja kuskilt ei tilgu. nüüd on natuke paremaks läinud, aga rõve on ikkagi. üritasin jälle midagi joonestada, aga see läks metsa, niiet ma pidin pool tööd kinni kleepima ja üle tegema. kunagi kui viitsimist on, teen võibolla uuesti. ma tahan liiga palju. homse päeva veedan ma koduvideosid vaadates ja pluusivarrukaid niisutades. ma olen mingiks nõmedaks ülbeks emonässakaks muutunud ja ma vaatan, et mitte üks ainus inimene ei hoia ennast tagasi, et mulle seda selgeks teha. ma vist hakkaks praegu nutma ka, kui ma ei kardaks, et ma verd või mingitsugust muud punast ollust nutan. mis mul viga on? endal hakkab ka hale juba, milline hale haledik ma olen.

nojah.

madist pole msnis, ritit pole msnis ja kasparit pole msnis. kaspar pidi kellegi sünnipäeval olema või midagi. igastahes väga oleks vaja rääkida praegu kellegagi ja kuna nemad kolm on ainsad, kellega ma viitsiksin ise vestlust alustada, niiet ma tean, et nad midagi vastu ka räägivad, aga neid kedagi sees pole, pean ma ilmselt magama minema. etnoh.. jah. ma olen väsinud. see kanepitee maitses ka veidralt. issi tõi mulle lätist kaks šokolaadi. ja mul on veel muusikaõpetaja kingitud šokolaad ka alles. nüüd on mul kolm suurt šokolaadi. ja ma lootsin söömisest loobuda. veits masendav. mul on tunne, et kõikidel mu tuttavatel on minu vastu mingi vandenõu. et ma võimalikult laiaks sööksin ennast. miks muidu nad alati kõike head minu nina all söövad ja kõigest heast minu kuuldes räägivad?
ja mida ma oma huultega ette võtma pean? neid ei eksisteeri varsti enam. see on juba jube. ma peaksin endale vist tegevust otsima, sest huulte närimine on väga aega nõudev ja rahulik tegevus, niiet tavaliselt teen ma seda siis, kui mul on igav või ma väga närviline olen. ma peaksin endale (või siis oma huultele) mingi tiheda päevaplaani koostama. palju nätsunärimist äkki? muidu aitaks ju igasugune söömine, aga ohüllatust, ma ei saa sellega tegeleda. miks kõik koguaeg nii keeruline olema peab?

pubekas.

mis mu viimase posti viimane lause oli? ''elu on ilus.'' ma ei saa aru, miks mu tujud vahelduvad nagu.. nagu.. MA EI TEAGI MIDAGI, MIS NII TIHTI VAHETUKS! mul oli hommikupoole lõbus tuju ja hea olla ja kõik ja ma olin kõigega rahul ja puha ja nüüd vaata, et pillima ei hakka noh. ma vaatasin vanu pilte ja kuulasin sellist muusikat, mida ma vanasti kuulasin ja millega mul mingeid mälestusi seostub ja lugesin msnihistoreid selliseid hästivanu ja selline masendus tuleb peale, et ise ka ei usu. panin sean kingston- beautiful girls mängima, et see tuju heaks teeks, aga isegi see ei aita. ma vist ei nimetakski seda halvaks tujuks. kurb on lihtsalt. niiiiiiii tahaks jõule. no niiiiiiiii väga. eriti hullult kurvaks ajas pilt meie maja vastas asuvast põllust. aga ohei, mitte sellest põllust tavalises olekus. talvel. siis kui see oli üleni lumega kaetud ja sinna suurelt ''häid pühi!'' kirjutatud oli. ükskord, kui riti ja liisu meil olid, siis me otsisime endale tegevust ja otsustasime põllule midagi kirjutada. oi, me müttasime ja kõndisime seal pikalt ja laialt. ja nüüd, kui ma kuulan aqua- cartoon heroes, siis see tuletab mulle meelde neid vanu aegu, kui me kõik aquat täiega fännasime ja.. ja.. MA EI TOHI ENAM MUUSIKAT KUULATA. MA EI TOHI ENAM PILTE VAADATA. MA EI TOHI ARVUTIS OLLA. MA EI TOHI TELEKAT VAADATA. appi. no näete. kui mingi meenutushoog peale tuleb, siis ma ei saa midagi teha. niikuinii jõllitavad mulle igalt poolt samad asjad vastu. peab vist lihtsalt oma mõtted ära mõtlema ja rahulikult edasi olema.

raindrops keep falling on my head.

vihma pole ammu sadanud. kahju. võiks sadada ja siis ma läheksin istuksin/seisaksin vihma käes. vihma isu on. see vihm on tegelikult kõige mõnusam, mis on suvel ja tuleb sellise hea vihmalõhnaga.
me käisime sõmerul. selline.. hea tunne tuli. vanasti me käisime seal hästi palju, nüüd peaaegu üldse enam mitte. noh, me oleme vanemad ka ja puha ja meil pole seal väga palju teha enam, aga seekord leidsime küll endale igasugust tegevust. seal on alati nii hubane ja kõik on hästi puhas ja korras ja üldse oli mõnus. ja naerda sai ka. liisu kilde naeran ma siiamaani.
halbadest asjadest tuleb ka natuke kirjutada. võinoh.. halba polegi nagu. kurb on pigem. reedel saime tunnistused. enne ära minekut ma jälle kallistasin kõiki ja siis kui ma hakkasin lõpuks kodu poole kõndima, tuli selline.. jah, kurb tunne. mulle jõudis lõpuks kohale, et see ongi ju täiesti viimane aasta, millal meie klass tervenisti koos on. nad on küll parajad jobud, aga nendega saab nii palju nalja ja nii palju asju on koos tehtud ja kõik. ja siis ma mõtlesin, et ma peaksin nendesse paremini suhtuma hakkama. oleks nagu viimane aeg, arvestades seda, et see viimane aasta on. klassipildid saime ka kätte. ma olen sellel nagu.. pean vist jälle kasutama väljendit ''karvane muumitroll'', sest ma ei suuda parema peale tulla. ma olen seal kuidagi longus ja pikajuukseline ja hädine ja nõme.
tahaks kaspariga mingitviisi ühendust saada. ja elu on ilus ja kõik on tore.

isegi targa peas on rumal nurgake.

nii ütles arstitoteles. mitu nurgakest ühe inimese peas olla saab? mulle tundub, et mu pea ainult nurgakestest koosnebki. rumalatest nurgakestest. üks näide: ma otsustasin kiirelt pesus käia, hambaklambrid üles ostida, kindad pessu viia ja magama minna. aga mida ma tegin? mõtlesin, et tulen korraks arvutist läbi ja siin ma juba viimased tund aega istun. masendav. homme läheme sõmerule. ma juba ütlesin seda. kolmapäeval lähen siis rakverre. külm on. üldse nagu.. õues ja siin praegu. oleks vist aeg oma pusa all pluusi kandma hakata, toad kipuvad viimaselajal külmad olema. mu käsi on katki. mu käsi on valus. tegelikult on katki ainult üks nukipealne, aga valus on siiski. valusam, kui see nukimäng, mida me eelmisel aastal mängisime. oh, peaks kellelegi ettepaneku tegema, et me seda jälle mängiksime. igastahes on mu nukipealne katki sellepärast, et ma olen liiga vägivaldne. mind ajab ennast ka see öökima juba, kui rõvedalt palju kordi päeva jooksul ma tahaks lihtsalt kellelegi kallale minna. okei. kunagi pole ju hilja alustada normaalseks hakkamisega. tegelikult on küll, aga noh.. võibolla mul veel pole. homse päeva eesmärk on
1) hoida ennast tagasi igakord, kui ma kedagi lüüa tahan.
2) ropendada/vanduda võimalikult vähe, sest seda on tõsiselt nõme kuulata.
3) hoida mõttejõuga ära füüsika tunnikontroll.

tsau.

eile oli rõve päev. ma tulin koju, hakkasin keemia katset ümber kirjutama. kirjutasin seda kuni õhtuni, siis kirjutasin ülejäänud õhtu kirjandit ümber ja lõpuks poole ööni õppisin bioloogiat. täna mainisin ma annile, seidile ja getterile seda, et enrique iglesias tuleb eestisse ja ma tahaks minna sinna. ma rääkisin sellest ettevaatlikult, sest riti oli mu juba täiega välja naernud. aga nendele rääkimine oli hoopis midagi vastupidist. nad sattusid jumala vaimustusse ja hakkasid juba plaanima, kuidas nad sinna läheksid ja tagasi tuleksid ja kõik. maeitea, ma ei julge eriti öelda vanematele, et ma sinna tahaksin. ega ma vast ära ka ei sure, kui ei lähe. niigi palju igal pool käidud.
täna oli suhteliselt tore päev. ma kallistasin jälle ja avastasin, et kui sa inimesi kallistad, läheb päev kuidagi palju rõõmsamaks ja paremaks. anni oli omastarust jumala kaval ja tegi minuga kihlveo, et ma saan pulgakommi, kui ma massi kallistan. homme saan ma siis tasuta pulgakommi. ojee. ja siis.. homme on veerandi viimane päev. homme läheme sõmerule. laupäevaõhtul või pühapäevahommikul või kunagi läheme sealt ära ja millagi vaheajal tahaks rakveres tsillida. muidu on ka suht tore olla. sellel uuel kristjanil pole valus, kui ma ta sõrmi tagurpidi väänan. huvitav.. ei ega ma muidu pole mingi sadist. ainult sellepärast, et ta oli gerli käele haiget teinud ja ta kutsub mind vanaemaks ja pärib pidevalt mu proteeside kohta ja mul oli hea tuju. ma mõtlesin kehalises popitunni välja võtta(meil tüdrukutel on iga veerand üks kehalisetund, kuhu me minema ei pea), aga lõpuks ma läksin ikkagi sinna ja mul oli hea meel ka. me mängisime pesapalli jälle. ma jõudsin ühe korra isegi kolmandasse pessa. *suured silmad*

oo hurraa.

ma ei tea ikka veel oma matemaatika veerandihinnet, aga see on 99% kindlalt kolm, sellepärast, et õpetaja sogas mulle midagi hoopis teistest hinnetest, kui mul ekoolis on. seal oli siis kaks kolme, kaks nelja ja kaks viit, aga ta ütles, et tegelikult on mul kaks kolme, kaks nelja ja üks viis ja nüüd oli kontrolltöö ka kolm, niiet ilmselt tuleb siis veerand kolm. suhteliselt masendav, aga misiganes. hetkel on jälle arvutigraafika ja ma hakkan arvatavasti jälle kaks tundi järjest mingeid joonekesi piltidelt ära töötlema. kui vahva. muidu oli täna.. ma isegi ei tea. normaalne päev vist. muusikaõpetaja tõi mulle suure šokolaadi selle eest, et ma olin meie koolist ainus, kes laulu- ja tantsupeol- mõlemal- kaasa tegi.

no tule taevas appi.

matemaatikaõpetaja ei raatsi ikka veel hindeid välja panna ja mind süüdistatakse mandariinide söömises. ma võtsin ainult ühe. ausalt ka võtsin. ja emme ja issi kumbki ei saanud ja lotte väidab, et ta sai ka ainult ühe. kõik korrutavad muudkui, et vahet pole, aga küsivad ja pärivad ikkagi. täiega närvi ajab. see on kõige haigem, kui ma tegelikult ka räägin tõtt ja keegi ei usu. ja see on ka väga haige, kui matemaatikaõpetaja hindeid välja ei raatsi panna. ja see on ka väga haige, et mu huuled on koguaeg paistes ja ma ei suuda loobuda nende närimisest. argh! tahaks magada. aga lost käib ja.. lost käib! miks ma seda ei vaata? doh, ma olen odav lammas ikka.

muide.

see uus kristjan, kes see aasta meie klassi tuli, on jumala ülbeks läinud. ta kutsub mind vanaemaks. VANAEMAKS! ta on täpselt nagu terve ülejäänud meie klass nüüd oma sokkide ja sallide jutuga. kõike lihtsalt sellepärast, et ma käisin paar korda pontšoga (kuidasiganes seda kirjutatakse) ja paar korda ruudulise salliga. jubelahe on neist nüüd mult koguaeg kindaid ja mütse küsida. võiks ju arvata, et mõni nali jääb kunagi vanaks, aga ega vist. kristjan pärib mult koguaeg proteeside kohta. täna tegi ta seda selle sama priidu juuresolekul. okei, ega see polnud üldse margistav ju. ja riti helistas mulle muusika kontrolltöö ajal, niiet ma oleks õpetajalt peaaegu sõimata saanud. muide, ega see kontrolltöö polnud ju üldse raske, ma arvan ka. ma ei osanud sellest midagi ja pean jälle lootma selle peale, et õpetaja eelistab mind teistele. seda on ta siiamaani teinud, tänu sellele, et ma olen meie klassist ainus, kes kooris käib. see õppeaasta ma sinna veel jõudnud pole. äkki peaks homme igaksjuhuks minema?

okei, mul on igav.

ma nägin tänaöösel unes, et ma sain selle matemaatika kontrolltöö nelja. hah. milline nali. kaks minutit on möödas, aga hindeid pole ikka veel väljas. võiks olla juba ju. kaks minutit ikkagi.
aga ma mõtlesin eile või millalgi, et.. et mul on viimaselajal hästi vist. sellessuhtes, et varem ma koguaeg tahtsin vanu aegu tagasi. muud ei mõelnud, kui et võiks olla see aeg ja too aeg. nüüd ma küll mõtlen mõnikord harva sellele, aga üldiselt meenutan ma lihtsalt neid aegu õnnelikult, ilma neid tagasi tahtmata. see on vist märk sellest, et ma olen praeguse olekuga rahul. või siis sellest, et ma sain lõpuksometi aru, et ma ei saa vanu aegu tagasi. kaldun esimese arvamuse poole. täna ma siis pidin minema raamatukokku ja laenutama hunniku raamatuid psühholoogia ja budismi kohta, aga kas ma tegin seda? oh ei. ma oleksin siis kohe pidanud kitarriõpetaja juurest ka läbi käima. kas ma käisin? oh ei. selle asemel kutsusin ma emme endale järgi ja tulin koju tühja passima.
täna koolis oli suhteliselt nõme. meie klass keeras mul tuju üpris peppu sellega, kui lapsikud nad ikka veel oma ''temaplusstema ja temaplusstema, issandkuitorepaar'' jutuga. eriti hästi tuli see välja kirjanduse tunnis, kus mööda klassi saadeti ringi käima südameid täis paber, mille ühele poolele oli kirjutatud ''anette ja madis'' ja teisele poole ''anette ja priit''. põhipoint on veel see, et ma pole selle priiduga elusees rääkinudki. ükspäev koolis oleksin temaga peaaegu kokku jooksnud ja pärast, kui me kadiga koju hakkasime minema, ei näinud ma hästi ja küsisin, et kas see on priit. ta küsis, et kas ta meeldib mulle ja hoolimata sellest, et ainus vastus oli rusikahoop tema käe pihta, levitas ta oma tobedat arvamust tervele klassile. ja siis seidi oma madise jutuga. ma ei tea üldse, mis teema tal sellega on. juba eelmisel õppeaastal jäi see talle midagi ette, et ma temaga suhtlen. äkki on salaja armunud? ja kadile meeldib ka tegelikult endale priit? loogiline oleks. igastahes on see nagu seitsmeaastaste laager. kui mul pärast tuju paremaks oli läinud ja ma kõikide sõimamise lõpetanud olin, tahtsin ma kedagi kallistada. noh, ma hakkasin suvaliselt meie klassi omi kallistama. nii paljudel, keda ma kallistada jõudsin, ei olnud isegi midagi selle vastu. imelik.

ma kohe ei teagi.

ma arvasin millalgi varem, et mul tuleb tunnistusele üksainus viis ja selleks on inglise keel. praeguseks on sellest saanud viis viit. inglise keel, vene keel (!), käsitöö, ajalugu ja ühiskond. kirjandus peaks ka viis tulema, aga see pole veel kindel. õpetaja ütles, et ta mõtleb. sest mul oli see kuradi jobuväärakas ristsõna kolm. ma ei saa aru, kuidas saab ristsõna kolme saada?! see oleks pidanud olema selle veerandi kõige lihtsam värk. võimalus kergelt hea hinne saada. ja ma sain selle kolme. mismõttes nagu? aga seeeest on mul töövihikuülesande eest viis, rühmatöö(selle tegemiseks tuli täiega vaeva näha) eest viis ja kontrolltöö eest viis, mis oli kõige tähtsam ja arvestuslikum hinne. ma loodan, et ta paneb mulle viie. võiks nagu mõni hea hinne ka tulla, kui arvestada seda, et mul tuleb keemia kolm, geograafia kolm ja matemaatika ka kolm. matemaatikas on mul tegelikult praegu 3, 4, 5, 3, 4, 5, aga selle kontrolltöö sain ma raudselt mingi kahe või kolme, niiet veerand tuleb siis ka kolm. kui ma õieti arvutan. tegelikult pole arvutamisega eriti pistmist, sest õpetajad ei arvuta veerandihinnete panemisel keskmist. vahet pole. igastahes ma otsustasin oma keemiareferaati alustada, sest see tuleb ülehomseks ära teha. noh, alustada sellessuhtes, et arvutisse trükkida, sest kuna see on katse, siis ma alustasin seda juba kaks nädalat tagasi. üpris mõttetu katse ausaltöeldes. jälgin, kuidas neli naela roostetavad. igastahes jah. täna meil oli keemias kontrolltöö ka, mis läheb järgmisesse veerandisse. omastarust läks see mul jumala hästi ja niipalju, kui ma neid punkte sealt lugesin, peaksin ma selle nelja saama, aga ma võin kihla vedada, et õpetaja venitab mulle ikka sealt mingi kolme välja nagu alati. okei. peaks ekooli tsekkima. äkki on matahinne väljas? paanikapaanika. mingi soul militia tuleb ka pleilistist. kust see sai sinna üldse? vahet pole. ma panen imagine'i mängima, et ma mõtleksin rahule ja õnnele ja ei läheks endast välja, kui mu mataveerand kolm on. ikka veel pole hindeid väljas! mis sellel õpetajal viga on? tänaõhtuks peab välja panema ju, äkki ta hakkaks kiirustama? ma pissin püksi siin juba paanikast. appiappi, ma ei saa keemia referaati edasi teha, sest mul on asjad koolis. oota misasja?! see pole üldse referaatki ju! issand, kui jobu ma ikka olen.

ahmaeitea.

emme ütles, et ta luges riti blogspoti. ma ei saanud hästi aru, kust ta selle sai, aga ma vist olin tema kasutajas seda vaadanud ja historyst kustutamata jätnud. ta küsis, et kas mul on ka. okei, emme, kui sa seda lugema juhtuma peaksid, siis ole kena ja ära palun loe mu blogspoti. palunaitäh.
ma kirjutan seda nõmedat kirjandit. mul hakkab sellest juba tõsiselt kõriauguni saama. ma ei oska selle kohta seotud teksti kirjutada. kõik on mingid mõttetud üksikud laused. peaks äkki lätireisist kirjutama? või tegelikult oleks mul suhteliselt hea laulupeopäevast ka kirjutada. etnoh, tantsupeopäevadest mäletan ma üksikuid katkendeid, aga laulupidu on suhteliselt selgelt meeles. täna oli matemaatika kontrolltöö. veits masendav ju. mul tuleb matemaatika kolm? ja geograafia ka? ja keemia ka? tegelikult see keemia on täiesti ebanormaalne, sest see õpetaja lihtsalt ei salli mind või midagi. etnoh, ma olen viimast kahte tööd omastarust jumala perfektselt osanud ja ikka saan kolme. midaiganes. issand, kuidas ma seda väljendit vihkan. tahaks raamatut lugeda. jah.

mõistus, tule koju.

ma olen täielikuks värdjaks muutunud. võibolla olen ma seda koguaeg olnud. praegu olen igastahes veel hullem selliseljuhul. ma ei meeldi endale. ma olen iseendaga tülis. ma ei meeldi teistele ka. millegipärast ma nendega tülis pole. ma ei oska üldse oma mõtteid õieti välja öelda ja ma ajan seosetut teksti ja kasutan nõmedaid väljendeid ja ei saa aru, mida ma mõtlen ja unustan kõik asjad ära ja ütlen inimestele halvasti ja mõtlen, et ma ei tohiks neile halvasti öelda, aga ütlen ikka. nonäete. värdjas ju. peale selle värisen ma koguaeg. ja mul on mingid imelikud muusikatujud. muud tujud ka.

eeeei. kammmmooooon. miks? miks mu msn selline värdjas olema peab? miks ta peab välja logima ABSOLUUTSELT IGA JUMALA KORD, KUI MA KELLEGAGI RÄÄGIN?! kuradi kurat. ma lähen ära magama.

ahõige,

see ka veel, et ma loll vuristasin vanaemale kohe kiirelt terve lätireisi sündmustiku ette. ta pidi südamerabanduse saama. vanaemad ja alaealised joodikud ei lähe hästi kokku vist. nüüd ma siis tean. ja riti vanemad ütlesid, et riti ei tule enam kunagi minu klassiga ühelegi ekskursioonile. väganõme. selle vältimiseks oleks ta selle küll võinud rääkimata jätta. ainult tänu ritile ma nendele ekskursioonidele minna julgesingi (kuigi ta minu elu margistavaima hetke korral kõva häälega keset basseini naeris ja mu peale näpuga näitas). ausaltöeldes pole ma kindel, kas minu vanemadki mind enam kuskile lasevad. ohjah. vägev.

pulgakomm.

mul on. okei, nüüd enam pole. igastahes. tore päev täna, kas pole? etnoh, ma pole midagi unustanud ja puha. noh, nii ma arvasin jah, kuni ma õppima hakkasin. ma jobu olen matemaatikaasjad kooli jätnud ja homme on kontrolltöö. hea siis, et mu veerandihinne sellest ei sõltu. hea et mu geograafia veerandihinne ka homsest ei sõltu ja mu asjad koolis pole. ekooli juures on üks hea asi ka siiski. nohet. ma mõtlen küll, et kuradinõme, et mu vanemad igal ajal mu hindeid vahtida saavad, eks. aga kui ma nüüd mõtlen natuke teistpidi, siis on just hea ju, et ma neile iga veerandi lõpus enam nagu taevast alla sadanud halbu hindeid seletama ei pea. jah. sellegipoolest tahaks ma saada sinna kooli, kuhu ma tahan, niiet mul võiksid olla head hinded. aga nii see vist ei lähe. puupuupuupea. täna ma otsustasin räppariks hakata. ma kirjutasin ritile msnis paar rida oma niggaräpiloomingut ka, aga ma ei julge siia kirjutada, sest keegi nähtavasti loeb seda. vaatamisi on juurde ilmunud.
ma avastasin, et james blunti lauludel on jubehead sõnad (eriti ''out of my mind''). ma avastasin selle tegelikult juba ammu, aga sellest ma vist siia veel kirjutanud pole.
tegelikult kui me rakverest tagasi sõitsime, siis tuli autos raadiost mingit träna. noh, tegelikult see polnud träna, aga mingi õntsõnts muusika oli ja mul tuli hull tahtmine midagi sellist kuulata. kahjuks ei oska ma millegi kuulamisest alustadagi, niiet ma ilmselt jätan selle tegemata, kui keegi mulle just midagi ei soovita. ilmselt on see hea ka, et ei kuula, sest ma ei tahaks ühel hetkel avastada, et ma mingi imelik oss olen.

kate bush- wuthering heights.

see laul tekitab minus tänahommikul külmavärinaid. ma ei tea, miks. igastahes tekitab. häid külmavärinaid.
me peaksime millalgivarsti lisseli sünnipäevale minema, kui vanaema ja eino juba siia tuleksid. ma kardan, et mind ootab seal riti vanemate poolt mingi ristküsitlus selle kohta, et miks ma vean ritit kuskile läbudele kaasa. ja siis kuuleb vanaema sellest ja siis ta saab šoki ja käsib mul kooli vahetada. ohdeem, me oleksime ritiga ikka selle rääkimata jätma, mis seal toimus.

öää.

kell saab alles 23.00 ja mul on silmad täiesti pahupidi. need ei funktsiooneri varsti enam, mul on tunne. point on selles, et ma olen harjunud magama 15 tundi, mitte 3. ja nagu näha, siis madis ega riti ei kavatse lähema viie minuti jooksul msni tulla ja kellegi teisega pole mul millestki rääkida, niiet ma lähen magama. mitte, et keegi ei tahaks minuga rääkida. juba kaks inimest on minuga juttu alustanud, aga ma blokkisin nad ära, sest nad ei kasutanud kirjavahemärke. no kammoon, mul on niigi raske millestki aru saada, ilma kirjavahemärkideta piinan ma oma pea täiesti lõhki. jah. head ööd.

lätist tagasi.

kas ma ütlesin, et see reis on kartmist väärt? ütlesin? ütlesin, eks? muidugi ütlesin. ega päris lahe siis, et keegi trahvi ei saanud ega keegi koolist välja ei lenda ega keegi ei oksendanud ega keegi oma marki kellegi ees täis ei teinud ja muud sellist. kaks viimast olin mina. kuradi sõiduhaigus, ma ütlen. jumala mark on igal klassiekskursioonil terve klassi ees oksendada ja pärast mingeid lahedaid nalju selle kohta kuulda. ma arvan ka. noh.. mm.. mul läksid kõik mõtted meelest ära. igastahes. reis oli suht mõttetu. nalja sai ka ülipalju, aga millegipärast jäi halb rohkem meelde. ma olen väga väsinud. aga magada ei taha. tänaöösel sain ma ainult mingi kolm närakat tundi magada ja ärkasin üles sellepeale, et ain kolkis meie uksele nii kõvasti, et ma mõtlesin, et maailmalõpp on käes. nagu ei saaks hommikusöögist vaikselt teatada. üleüldse, nagu meil poleks äratuskella või midagi. ega see mingi sõjavägi pole. võtaks äkki rahulikumalt, aga kus sa sellega.

it's touching that the monkey sits on my soulder.

mida ma ilma james bluntita teeksin? tegelikult ma ei tahtnud sellest rääkida. see on lihtsalt maania. jah. ma suhtun kõigesse maniakaalselt. jumalast vale sõna siinkohal, aga suva. lihtsalt. jah. midagi sinnakanti. tegelikult tahtsin ma seda öelda, et see reidisebija on mingi kahtlane jobu. ta saatis mulle kirja, et miks ma nii kuri olen. no kuuulge! ma ei ole kuri ju! mis teema kõigil sellega on? koolis kõik koguaeg korrutavad mulle seda, kuidas ma kuri olen ja riti ütles, et ta kardab mind, sest ma olen kuri ja nüüd mingi suvaline saaadb ka kirja, et ma olen kuri. ausõna, võõrad inimesed võiksid oma lollid suud kinni hoida, MIND EI HUVITA NENDE LOLLAKAD ARVAMUSED, KUI MA TEGELIKULT ÜLDSE KURI POLE!

appiappiappipaanikaappi.

ma.. ee.. noh.. mh.. homme on reede! üheksateistkümnes! ma saan surma! ma kardan seda lätireisi. tegelikult on see vähe öeldud. ma värisen ülekeha. maeitea. täna öeldi mulle, et suvel läheb rahvatantsurühm bulgaariasse. okei, kuna ma käin ka rahvatantsus, siis ma peaksin ka sinna põhimõtteliselt minema. jah. aga kui ma emmelt küsin, et kas ma saan, siis ta on suht kuri. see on ilmselt sellepärast.. noh mitte ilmselt vaid ongi. et mina käisin prantsusmaal (tegelikult ju ka lätis ja leedus ja poolas ja tšehhis ja saksamaal ja belgias) ja nüüd lähen lätti ja järgmine nädal läheb issi lätti ja kevadel läheb lotte lätti, aga emme ei saa kuskile ja nüüd kui ma oma bulgaaria kohta rääkisin, siis pole keegi sellest eriti vaimustatud. igastahes hetkel tunnen ma, et ma ei tahaks kuskile minna ja ma magaksin parema meelega elulõpuni omavoodis ja näeksin reisimisest toredaid rahulikke unenägusid, kus pole võimalik, et mu ujukad paigast ära liiguvad. ja kui liiguksidki, siis keegi ei näeks. ja kui näekski, siis poleks see päris. peale selle on emme kuri, et ma endale midagi söödavat lätti kaasa ei ostnud. noh, ma käisin poes, aga ma ostsin sealt ainult küpsist, kaks pudelit rohelist vivafreshi ja kummikomme. no ausalt, ma ei saanud keskendudagi ju, kui ma näen seal oma kitarriõpetajat. või vähemalt ta peaks mu kitarriõpetaja olema. aga ma ei käi tundides ju. ma pidin millalgi sügisel aega minema panema. mul pole aega olnud ja ma pole jõudnud. ja seal ma siis kõnnin poes rahulikult ja kavatsesin just hakata oma rohelisi pudeleid korvi laduma, kui ma nägin kitarriõpetajat. ma ütlesin talle tere. ta ütles tere. siis ta hakkas rääkima: ''noh, sa tundi ei tule millalgi?'' ja selle asemel, et öelda lihtsalt, et ma pole veel jõudnud, tuli see välja nii: ''ma.. ee.. ma tahtsin ükspäev.. mul on kiire.. noh mul pole.. ma tahtsin.. ma mõtlesin, et paneks aja.. mul pole veel aega olnud, aga ma just ükspäev mõtlesin, et.. ee.. mul pole eriti aega olnud.'' ja siis ta küsis mult, et kas ma kardan teda. EI, MA EI KARDA TEDA! miks ma olen selline lammas? miks ma ei või lihtsalt inimestele vastata, selleasemel, et endal mark täiega täis teha ja loll mulje jätta? igastahes ma ütlesin, et ma ei karda teda ja siis ta ütles, et ma läheksin mingipäev sealt läbi ja lepiksin temaga aja kokku. ohgreat. siis ta hakkab mult küsima küsimusi selle kohta, kas mul on eneseväljendamisega probleeme. raudselt hakkab. ma küll hakkaks. masendav. kõik on masendav. AAAARGH! ma mõtlesin, et ma teen endale james bluntist võõrutusravi, aga kammoon. kas te ise suudaksite mõelda sellele, et teie kitarriõpetaja peab teid hälvikuks, et te lähete homme reisile, kus kõik ainult joovad ja kus teid ilmselt jälle paljalt nähakse, kui teil on miljard muud muret ja kui te ei saa üldse aru, mis toimub, ilma james bluntita? EGAVIST!

so long jimmy.

ee.. ma nüüd ei teagi. ma sain tänase füüsika kontrolltöö viie. VIIE. see on.. ime. täielik ime. jah. ma ärkasin täna hommikul kell neli üles selle peale, et mu james blunti plaat mängis ikka veel. okei, noh, see pole minu plaat, aga keegi teine seda niikuinii ei kuula. väljas on jubeilus ilm. päike paistab ja puha. oh! ma lähen teen pilti. homme on siis lätireis. ma kardan seda. põhiliselt ilmselt sellepärast, et ma ei ole suurem asi joodik ega üldsemitte ujumisriietes näitamiseks mõeldud keha omav. igastahes on viimane aeg pilti teha, enne kui päike loojub.

mulle tundub,

et kui keegi mult varsti küsib, mis on minu suurim hirm, ütlen ma, et vargad ja üleüldse kõik olendid, kes mu majja tulla saavad. seekord ei ole see lihtsalt mu kõrvavääratus, ma kuulsin täiesti korralikult ja kõvasti allkorrusel kolinat. kedagi pole kodus ja uks on lukust lahti. ma läheksin ja keeraksin selle kinni, kui ma ei kardaks, et keegi mu ära tapab. võibolla on mul lihtsalt närvid läbi, jah, aga sellegipoolest ei suuda ma lõpetada ettekujutlust sellest, kuidas keegi mu kõri noaga nüsib.

m,

ja mingi tüüp reidis kutsub mind järjepidevalt välja. ma ei saa aru. miks ma peaksin minema välja inimesega, kes/keda/kellega:

1. ma ei tea.
2. ma pole elusees näinud.
3. tundub hull pervo.
4. ma pole suhelnud üleüldse rohkem, kui neli kirja reidis.
5. elab kuskil pärapõrgus.
6. ei paku mulle huvi mitte üheski mõttes (kui siis võibolla ainult ahvide uurimise eesmärgil).
7. tundub endast väga heal arvamusel olevat.
8. pole isegi ilus mitte.

ma tõesti ei tea. keegi teab? andke teada. aaoota, ainult kaks inimest teavad mu blogspoti. deem.

ma pean arstile minema.

tõsiselt. ma ei saaaaaa aru, mis minuga toimub. ma unustan kõik ära. ABSOLUUTSELT KÕIK. täna hommikul otsisin pool tundi oma rahakotti, sest ma ei mäletanud, kuhu ma selle pannud olin ja lõpuks leidsin välisjalatsite riiulilt oma ketsi seest. mul pole õrna aimu ka, mida see seal tegi. koolis pidin ma kontrollima, kas mul on füüsikaasjad ikka kodus või on koolis sahtlis, sest meil on homme kontrolltöö. kas ma kontrollisin? ohei. tulin koju ja avastasin, et neid otseloomulikult siin pole. siis helistasin lottele. poole helistamise pealt tuli meelde, et tal on veel tunnid, niiet ta sai minu pärast ilmselt sõimata ka. nüüd kui vahetund hakkab, helistab ta mulle raudselt vihaselt. täiega tahaks sõpru vaadata juba, aga ma tahan, et söök enne valmis saaks. issi teeb midagi head. siis vaatan sõpru alles. ma ei jõua õppida. ma ei viitsi õppida. ma ei oska füüsikat. see kontrolltöö tõotab küll midagi väga halba. aga kuna see on selline õpetaja, kes ei hinda punktide järgi vaid õpilaste võimete järgi, peaksin ma enamvähem normaalse hinde kätte saama juba siis, kui ma tõesti pingutan, sest ta teab, et ma olen loll nagu lauajalg. täna oli pildistamine. ma istusin ette ritta, aga natukese aja pärast avastasin, et kõik teised, kes ette ritta istusid, on poisid. kuna teised seisid seljataga kõik püsti juba ja ma ei tahtnud kuskile kõige taha minna, siis ma jäin sinna ette mingi viie või kuue poisiga. nüüd kõik raudselt vaatavad klassipilti ja mõtlevad, et ma olen ka poiss või midagi sellist. lisaks sellele jäi mu nägu nõme ja silmad kinni ja üleüldse oli see nõme pildistamine. mu värviline kampsun on ka üleni topiliseks kulunud, tänu nendele väärakatele koolilaudadele, mille üle ma millalgi kaevata kavatsen kellelegi. nii ei saa, et ma pean kõik oma riided lõhki tõmbama seal. õpetajatele saadakse arvutid küll kõigile osta, aga normaalseid laudu ei raatsita muretseda. lollikari.

mina? lammas? ääääiusu.

mõtlesin, et triigin homseks ruudulised püksid ära. terve aeg üritasin keskenduda sellele, et ma jälle neile mingeid viike ja rante ja asjandusi sisse ei triigiks nagu eelminekord. meil on triikraud pikendusjuhtme pistikus. nohet, pikendusjuhtme pistikusse paneme selle. ja ma seal siis triigin hästi hoolikalt, et viike sees poleks. mõtlen, et ohkuivahva, ongi triigitud. lähen oma tuppa ja vaatan, et kuule kuidagi kortsus on nagu püksid. lähen tagasi triikimistuppa ja avastan, et pikendusjuhe ise polnud seinas ja ma olin täiesti külma triikrauaga triikinud. ma ei saa aru, kus mu mõtted koguaeg on. sellepärast ma kõike ära kaotangi, et ma koguaeg muudele asjadele mõtlen. hämmastavalt nõme. nagu see, et ma käin iga natukese aja tagant siia kirjutamas. nagu näiteks see praegu. ma oleks võinud selle endateada hoida, aga ei. ma olen sellest kohast sõltuvuses. jah. ma olen sõltuvuses ''jah''-ist. jah.

ah.

kell on palju. noh, pool kümme tegelikult ainult, aga praegu on see palju. mul on vaja homseks riided triikida ja pesus käia. homme on pildistamine ka veel. siis on mul veel vaja sõbrad lindistama panna ja.. rohkem polegi nagu midagi. ikkagi. siis on vist seidil mingi mure, mida ta mulle praegu msnis pikalt kirjutab, niiet ma hakkan veel sellele vastama. ja ma pidin siin arvutis midagi tähtsat tegema, aga mul läks meelest ära, mis see on. ja siis.. mu eesti keele kirjand koosneb juba kuuest lausest. kuuest mõttetust mitte midagi ütlevast lausest. see kirjand tuleb täiesti mõttetu. äkki peaks kirjutama hoopis laulupeo päevast. sellest, kuidas ma kaspari ja argoga tsillisin ja kuskil puuall magasin ja uimaselt ringi komberdasin ja rongkäigus surin. äkki prindiks paar rongkäigu pilti ka veel välja, et oleks korralikult näha, mida ma siis tundsin? lahe ju. parem, kui kirjutada sellest ilusast poisist, kelle NIME MA ISEGI EI KÜSINUD. lollakas.

free hugs. jagan. võtan vastu. võin raha ka anda. lihtsalt? kalli? keegi? palun?

jällegi on õhtu ja jällegi oleme me lottega kahekesi kodus. ma õppisin keemiat. mõned reaktsioonivõrrandid sain isegi õieti tehtud.
kas ma mainisin mõnes varasemas postituses, et ma nõudsin endale paaniliselt õhupalli, aga seda polnud kuskil, mida ma tahtsin ja siis ma nõudsin sünnipäevaks, sest siis võib rohkem nõuda ja siis ma sain selle? igastahes oli nii. aga ma ei puhkunud seda täis, sest ma teadsin, et tuleb päev, millal on mul kohutav õhupallituju või millal mul on kohutav tahtmine kogu oma viha palli peksmisele välja elada. täna oli see päev. ma ei tea, kas see oli õhupallituju või hunnik viha. võibolla mõlema segu. igastahes ma puhkusin oma nunnu liblikaga õhupalli täis, panin muusika mängima ja loopisin seda. okei, kõlab kahtlaselt. oli ka tegelt suht. lotte küsis, et misasja ma omastarust teen. see on nagu poksikott tegelikult. väljaarvatud see, et see pole üldse nagu poksikott. sellel pole poksikotiga mitte midagi ühist, peale selle, et mõlemat saab peksta, aga sellegipoolest. poksikott ei lenda mööda tuba ja ei lennuta mu niigi lõhkist pilvebaleriini kapiotsast alla. mul põles laualamp ja tuba oli kuidagi hubane. kui ma lauale istusin, oli pool tuba mu varju täis. ma tundsin ennast.. hiiglaslikuna. jah. aga seekord heas mõttes. mulle ei meeldi õhtuti üksinda kodus olla, sest see maja on suht suur ja pime ja ma kardan alati, et keegi on siin sees. see pole üldse võimatu, aga ma ei räägiks siin põhjustest. igastahes jah. kui ma altkorruselt oma telefoni tooma läksin, võtsin ma õhupalli ka kaasa. kes ikka raatsiks õhupalliga last tappa/vägistada/peksta/varastada/ära süüa/vastu trepinurki peksta? mina küll ei raatsiks. ja ma olen ju see külma südamega värdjas.

aga..

mh. või olen või? etnoh, ma mõtlen inimestest rohkem halvasti, kui ma peaksin. karjun ka koguaeg kõigi peale. ddddeem, ma olengi külma südamega. ja kuidas veel.

kust ta üleüldse võtab seda?

sellessuhtes, et ma pole ju tegelikult üldse külma südamega. etnoh, okei, ma olen miljon korda terve meie klassi ära killida lubanud ja täna oleksin raidile oma hiigelsuured käärid peaaegu pähe kinni visanud, aga põhimõtteliselt pole ma ju kuri ega õel inimene. vist.

venekeel.

õpetaja tegi meile täna tunnis mingit seda mänguasjandust. ma olin seda varem teinud ka, aga seal tulid need asjad veidi teisiti välja. ja siis ta ütles, mida need tähendavad. kõigepealt pidime kirjutama 11 numbrit. esimese kahe taha mingi numbri 1-11. 3 ja 7 taha mõne vastassoost isiku nime. 4, 5, 6 mõne muu tuttava nime. 8, 9, 10, 11 taha mõne laulu. minu nimekiri nägi siis välja selline:

1. 4
2. 6
3. kaspar
4. riti
5. seidi
6. lissel
7. madis
8. aerosmith- full circle
9. james blunt- goodbye my lover
10. led zeppelin- stairway to heaven
11. john lennon- imagine

1 tähendas.. ma ei mäleta. et midagi see number tähendab mulle või ma ei mäleta mida. need numbritega asjad olid mingid mõttetud. siis 3 taga olevat inimest ma armastan. 4 taga olevast inimesest ma hoolin või misiganes. 5 taga olev inimene teab minust kõige rohkem. 6 taga olev asi on minu mingi õnne või edu asjandus. 7 taga olev inimene meeldib mulle, aga ma ei julge talle läheneda vms. 8 taga olev laul läheb kokku 3 taga oleva inimesega. 9 taga olev laul läheb kokku 7 taga oleva inimesega. 10 taga olev laul kirjeldab minu mõtteid ja mind. 11 taga olev laul kirjeldab minu arvamust maailmast. vähe ei saanud naerda ju. massi numbrite järgi armastab ta seidit ja seidiga kokku minev laul on eesti hümn. raidi numbrite järgi teab teda kõige rohkem ain. mu vastused läksid tegelikult suht mööda, aga see oleks küll tore ju, kui maailmas rahu ja asjad oleksid. sick puppies- all the same läheb iga korraga kurvemaks. james blunt- goodbye my lover ka. väga. mingi koht sellest kuidagi eriti.. ma ei tea. aa, see, kui ta ütleb ''i cannot live without you.'' okei, olen jah piripill ja misiganes, aga juba see näitab, et raidi igapäevased märkused mu külma südame kohta on totaalselt valed.

rõvenõmevastik.

mul pole üldse hea olla. huvitav, et mul need tujud nii vahelduvalt käivad. võibolla on see sellepärast nii, et kui mul hea tuju on, siis ma ei mõtle eriti. kui mõtlema hakkan, läheb tuju ära. jah. täna kirjutasime me eesti keeles proovikirjandit. proovieksam oli eelmisel nädalal. kirjand oli teemal ''mind köidab..'' valida sai spordi, muusika, filmi ja ma ei mäleta mille kahe vahel veel. kui meil eksamid tulevad, võiks meil ka mingi selline hea teema olla. mul oli nii palju mõtteid, millest kirjutada, ma ei jõudnud kõike kirjagi panna. ma valisin muusika. mm, nüüd ma mõtlesin, et kirjutaks inglise keele kirjandi valmis. see peab olema mingi koha kohta, kus ma käinud olen. õpetaja ütles, et see pole kohustuslik, aga ma mõtlesin, et see arendaks mu inglisekeele oskust, sest kevadel kavatsen ma inglise keele eksami valida. aga mulle tundub, et ma vist ei kirjuta seda kirjandit ikkagi, sest mul on palju muud teha. füüsika oleks vaja selgeks õppida neljapäevaks ja bioloogia. keemia oleks vaja homseks õppida, sest õpetaja teeb 98% kindalt homme töö jälle nende nõmedate reaktsioonivõrrandite peale. viimane kord sain ma kolme. mulle ei meeldi need asjandused. aganoh, midagi pole teha. siis võiks veel midagi õppida. matemaatika kontrolltöö on reedel, aga ma lähen lätti, niiet ma pean selle esmaspäeval tegema. selleks võiks ka õppida. mind tegelikult ajab üliräigelt närvi see, et meie klassis ei või õppida, sest kõik koguaeg mölisevad selle kallal. noh, tüdrukud tegelevad rohkem õppimisega, kui poisid. aga poisid on nii ennasttäis ja on endale pähe võtnud, et nad on hullult täiskasvanulikud ja intelligentsed ja maailmanabad ja midaiganes veel, niiet kui ma näiteks istun ja kordan ajaloo kontrolltööks, tuleb mingi karl minu juurde, teeb ''psss,'' läheb bruno juurde ja hakkab rääkima: ''höh, tüüp mingi õpib kontrolltööks ju.'' ja siis kui keegi ei õpi, on ka ütlemist. nii närvi ajab, mõnikord tahaks kõik need õiendajad ära kägistada. klassis on 26 inimest, kõik on endale pähe võtnud, et just nemad on klassis kõige targemad ja mõnitavad koguaeg teisi ja vinguvad nende kallal ja siis järgmise asjana ütlevad kellelegi, kui lapsikult ta käitub. ega ma olen ise ka selline, ma üldse ei väidagi vastupidist.

ohsavana..

ma murdsin küüne. jah, sellest tuleb siia kirjutada, sest mul jäi seda küünt ainult pool sentimeetrit järgi ja ega üldse pole valus ju. ega üldse ei läinud pool küünt minema. MA ARVAN KA!

ö,

huvitav, et päeva ajal mõjub üksinda kodus olek mulle nii hästi, et ma ainult laulaksin, karjuksin ja jookseksin ringiratast, aga õhtul, kui pime on, on igatpidi rõve ja vastik olla. samas. kui ma nüüd läheksin välja ja avastaksin, et tähti näha on, võiksin ma seal olla kasvõi üksinda terve küla peale, aga ikkagi oleks hea olla. paganakahju, et mu lagi klaasist pole.

goodbye my lover.

ma avastasin, et see on täiega kurb laul. hea avastus, arvestades seda, et see on nii uinamuina ja nii masendava viisiga, et keegi on ilmselt selle saatel kunagi enesetapu teinud. riti teeb vihjeid koguaeg sellele, et james blunt on pede, et aga ma tean, et salaja meeldib ta talle ka. noh.. ega james blunt mulle nii väga ei meeldigi, aga lihtsalt need mingid neli laulu, millest ma sõltuvuses olen, on väganämmad. ma hävitan poole tunni jooksul juba teist hiigelsuurt pulgakommi. jah. ma olen rahul. ma kardan tegelikult homse päeva pärast. huvitav, et ma alati homse päeva pärast kardan. üleüldse elan ma alati täiega homses päevas. isegi, kui mul mingil hetkel midagi väga hästi on ja ma kasvõi korraks sellele mõtlen, hüppab mulle laksti mõni halb asi pähe, mis varsti juhtuma hakkab. see on suhteliselt ebameeldiv, aga mida ma teha saan? midagi. täna avastasin ma jällegikord, et ma ei oska laulda. seda karjus mulle ka lotte, kui ma seda mingit cherrypoppi laulsin. pea on terve päev valutanud. põhiliselt ilmselt sellepärast, et ma absoluutselt terve päev naernud ja lolli mänginud olen. jah. energiline on raske olla. aga ma vaatan, et kui ma lõbus olen, suhtlevad inimesed minuga parema meelega, kui siis, kui ma karjun, tige olen ja neile oma miljonit maailmamuret kurdan.

ma olen üüüksi koooodus.

ja ma sain tänase ühiskonna kontrolltöö viiiiiiiiiiiiie. ja reedese bioloogia kontrolltöö neeeeeljaaaa. ja ma lähen reedel lätttiiiii. ja neljapäeval tuleb riti siiiiiiaaaa. ja ma olen üksi koooooduuuus. oojeee. igastahes. ma kardan geograafia kontrolltöö pärast, sest ma sain selle raudselt kahe. ma olen väsinud. aga kuna kedagi kodus pole, siis ma pean võimalust ära kasutama ja laulmist lindistama. (ma loodan, et keegi eelmist lauset peale riti ei loe, sest mul oleks vägamark. noh, ritile ma juba ütlesin seda.) üleüldse tegelikult on linti laulmine hea, sest siis ma kuulen ise, kui väärakalt ma laulan ja ei tee enam niimoodi väärakalt. näiteks olen ma tänu sellele normaalsemalt laulma hakanud. noh, kohutavalt ikkagi, aga vanasti oli see veeeel hullem.

oeh.

mul oli täna hea tuju. jah. kõik tundus hea, kuigi ma peaksin täiega põdema sellepärast, et ma geograafiat ei oska. ma saan selle töö homme kahe ju. igastahes praegu ma mõtlesin, et kuulan viimast korda james blunti- 1973 ja lähen magama. homme koolis pean kindlasti õppima. oehjah, see nali ikka saa vanaks. kaks päeva ikka sama lause peale ei naeraks ju. ''my name is plund. jamez plund.'' igastahes jah. mul on liiga hea tuju. ma olen liiga optimistlik. ma olen liiga jobu. kõik on vanade aegade süü. ma vaatasin täna vanu pilte ja lugesin vanu msnihistoreid. ja ma naersin nagu.. nagu.. miski, mis väga palju naerab. neljapäeval tuleb riti siia. reedel lähme lätti. pühapäeval on lisseli sünna. ma suht ootan lättiminekut. aga samas ei oota ka. ma ei tea ise ka enam. igastahes jah. msn on loll jälle. head ööd mulle.

mediteerimine.

tahaks seda hästi hästi osata ja sellega hästi palju tegeleda. ma tean, et see teeb kõik paremaks. nõmekahju, et ma ei oska. ma leidsin ühe postimeheartikli selle kohta, kuidas palju aastaid mediteerimisega tegelenud munkadele näidati pilte, mida saab näha kahtemoodi. noh, teate küll neid, eks. pildi üks pool on õnnelik versioon, mida peaks nägema aju vasaku poolkera tõttu ja õnnetu versioon, mida aju parema poolkera tõttu. ja kuna nad olid hästi palju aastaid mediteerimisega tegelenud, nägid nad tükk aega ainult pildi õnneliku poolt, niiet kurva poole nägemiseks läks kõvasti rohkem aega, kui tavalistel inimestel. noh. nendel, kes mediteerimisega ei tegele. ma tahaks ka selline rahulik ja õnnelike mõtetega olla.

whisper words of wisdom, let it be.

haha. ma sain alles praegu, veerand tundi hiljem, aru, kui osav solvang on lause: ''mine jah magama, magamine teeb ilusaks.'' kasparil on sünnipäev. palju õnne. tundub, et see ei alga just kõige õnnelikumalt, sest nii masendavat juttu pole ma veel pikka aega kuulnud. võiboh, lugenud. igastahes. ma hakkasin mõtlema ja mulle tuli eelmine aasta meelde. see oli täiega raske ja nõme, aga nüüd tagantjärele mõeldes tundub kuidagi tore ja tahaks nagu tagasi. ma ei tea, miks see alati nii on, et ma isegi vastikuid aegu tagasi igatsen. igatsemisrõõm vist lihtsalt. gggaad, ma tahan juba viimased tund aega vetsu minna, aga igakord kirjutab keegi enne midagi tähtsat, niiet ma ei saa. masendav ju.

1973.

james blunt rokkis mu tänast päeva. pulgakommid ka. ja kokakoola. issi tõi mulle linnast. :)
eiei ole võimalik. msn läks jälle lolliks? kergelt närvi ajab ju. igastahes. james blunt on hea, pulgakommid on head, mu tuju on ka suht vinksvonks ja msn võiks normaalseks hakata, sest kasparil on kümne minuti pärast sünnipäev ja ma olen nõme, kui ma talle õnne soovida ei saa.
NO MIKS?! MIKS PEAB TA NIIMOODI TEGEMA?! ÜKS KORD, KUI MADIS, RITI JA KASPAR KÕIK MINUGA RÄÄGIVAD JA MA HEAS TUJUS OLEN JA SIIS HAKKAB MSN NÕMETSEMA?! MMMMMMMMMMMMMMMMMMIIIIKKKKKS KÕIK ALATI IKKA VALESTI OLEMA PEAB?!

miks? miks nad nii teevad?

miks pannakse lenna haara mikrisse, kui selles lauldaks ''stand by me''-d? miks? kohutav. see on mu lemmiklaul. ja nad panevad lenna seda lulma! miks? miks?! ma pidin terve laulu aeg oma kõrvu kinni hoidma, et mitte aknast alla hüpata.

kipa.

mul on kohutav pepsi ja james blunti isu. ma panin mingi hunniku james blunti lugusid tõmbama, aga kuna ma laen pilte plaatidele, tulevad need väga aeglaselt. pepsit mul ka pole. ja kuna see arvuti absoluutselt ei liigu, siis ma arvan, et ma lähen otsin james blunti plaadi üles ja joon vett või punasesõstramahla või midagi muud. kuigi ma tegelikult jubedalt tahaksin praegu pepsit või kokat või midagi muud, mis mu hambad ebameeldivaks teeb ja krigisema paneb.

free hugs.

see video mõjub absoluutselt iga kord täpselt sama positiivselt. niii tahaks kedagi kallistada praegu. aga kõik magavad. greit. üks kord, kus mul on kallistmise tuju ja ühtegi inimest pole läheduses. väga nõme.

ja sinna lätti ma ei taha enam minna.

ma pakun, et terve reisi aja istun ma kuskil nurgas vihane nägu ees, empekolme kuulates.

miks ma neid reedeid üldse ootan?

okei, ma saan koolist puhata ja olen arvutis ja suhtlen inimestega üle saja aasta. selles pole mitte midagi head. miks? sellepärast, et keegi suhtle minuga. vastupidi. nii, kui ma kellegagi rääkima hakkan, ronitakse msnist välja. päris mõnus ju. tekitab sellise hea tunde ja teeb tuju rõõmsamaks. ma üldse ei saa aru, miks ma nii väikesest asjast nii suure asja teen, aga ma ei saa teisiti. ma olen inimene ikkagi ju. inimestel on ajud. ajudega inimesed mõtlevad. ükskõik, kas nad tahavad seda või ei taha. mina ei taha. ma tahaks ennast välja lülitada ja mitte kellegagi suhelda, seni kuni inimesed lõpetavad minu ignoreerimise. see.. ei ole tore. kuratküll, mis mul viga on. iga reedeõhtu jõuan ma täpselt samma kohta tagasi. ''oonäe, midagi läks sitasti, nüüd oleks vist aeg nutta ja magama minna.'' ma vihkan seda. ma ei tea üldse, mida ma EI vihka. igastahes on kõik nõme ja ma peaks vist magama minema.

aa,

ja lätti minek täitsa toimubki. seleessuhtes, et kõikide dokumendinumbrid on olemas, rahad koos, 20 inimest nimekirjas, buss tellitud, öökoht olemas ja kõik muu vajalik ka. hha, saite kõik kadid ja muud loomad, kes ütlesid, et me sinna kohale ei jõua!

einoh. mõnus ju.

mulle tuli praegu meelde, et see.. see.. vaimsete probleemidega käsitööõpetaja lubas mulle söömise ajal rääkida, kuidas ma oma heegeldamistööd tärgeldama pean. kas ta rääkis? oh kus sa sellega. ma ei saa aru, mis mul ka viga on. ma käin pea laiali otsas ringi. ma unustan kõik koguaeg igale poole ja kaotan ära. natuke aega tagasi ütles kaili mulle msnis, et ma unustasin oma sisejalatsid käsitöömajja. ülivahva. aga õnneks on kaili piisavalt tore ja lahke inimene, et võtta mu jalatsid kaasa ja viia koolimajja, mitte virutada jalaga ja visata prügikasti, nagu enamus teeksid.

pärisänksa.

meil oli kässas kokkamine. ma ootasin seda täiega. kõik ootasid. aga õpetajal sõitis katus täiega ära ja ta sõimas meid kõiki lollakateks ja käskis meil koguaeg kõike teha ja ütles, et teda ei koti, kui me ei jõua. see oli nagu mingi sõjalaager. täiesti masendav. kooli kodulehele on tantsupeo pildid pandud. mind on näha kolmel pildil. ainult kolmel. ja seegi on kohutav. meie tantsurühma pilt.. see on.. jällegi masendav. kõik näevad seda! mihkel ütles, et ma olen sellel nii hipi, aga minu arvates näen ma sellel lihtsalt välja nagu nõme ahv. see tobe paelaasjandus liigutas mu juukseid niimoodi, et mu kõrvad tulid sealt täpselt välja. see on jube. jah. ja siis kaks pilti on rongkäigust, millel mul on selline nägu nagu ma kavatseksin kohe oksele hakata ja kõik ära tappa. selliste piltide tegemine peaks seadusega keelatud olema. aga täna on reede. peaks mediteerima ja puhkama ja muusikat kuulama. mida ma ajan, ma tean ise ka ju, et ma olen arvutis nii kaua, et ma jõuagi nende asjadeni. igastahes, kui ei ole, siis kavatsen ma neid teha.

õää.

sellel, kes oma elu jooksul eelneva postituse läbi lugema peaks, peab vist küll väga igav elu olema.

AITAB JUBA!

täna oli igatpidi nõme ja ebameeldiv päev. jaa ma tean jah, et kõik mu päevad on pahad ja blablabla, aga esimese laksuga ei meenu mulle nüüd lähiajal ühtegi päeva, millal ma oleksin nii palju kordi järjest tahtnud aknast alla hüpata, kui täna. alustades hommikust. ma nägin miljonit segast unenägu. kõigepealt ehitati meie maja juurde viiva tee üle sild ja me seisime lotte ja issiga seal peal ja ma küsisin, et kuidas ma siit koju hakkan kõndima, et see on jube ju ja issi ütles, et ma ei muretseks, sest vett seal all niikuinii pole ja et ma ei kuku sealt alla ka. järgmisel hetkel hakkas silla all vesi voolama (naabrite kapsapõllul) ja ma kukkusin sillalt alla ja pidin rippuma mingite imetabaste jullade küljes. järsku olin ma mingis imelikus linnas koos ritiga ja me nägime kahte poissi. riti ütles, et talle meeldib, kui poistel on hästi suured lokid ja nähes, et ühel neist on sellsed, hakkasime me ritiga neid taga ajama. mingil hetkel muutus see nii, et hoopis meie jooksime nende eest ära. me jooksime mingisse riidepoodi ja nad tulid sinna järgi. me hakkasime nendega suhtlema ja nad olid hästi ilusad ja hästi toredad. oohurraa, järsku kadusin ma nende juurest ära ja läksin mingi imeliku hoome teisele korrusele, kus olid mu klassiõed. seidi, piia, getter, gerli, võibolla keegi veel. me istusime ümber mingi väikesse laua ja midagi pidi toimuma hakkama. mõtlesin, et aga kust me saiakesi saame ja järgmisel hetkel tuli anni trepist üles suure kandikutäie saiakestega ja ütles, et ta võttis meile ka. rohkem ma sellest ei mäleta. kooli jõudes.. ma ei mäleta. millalgi sain ma teada, et raido ei tule ekskursioonile, niiet ma hakkasin täiega põdema, sest annelil oli ka mingi teema, et ta vb ei saa tulla ja ritil ka. viiendal (oli vist) tunnil tuli mulle meelde, et riti pidi mulle ka ju helistama. hakkasin telefoni otsima, et vaadata, kas ta on helistanud. ma ei leidnud oma telefoni. mul oli telefon juba hommikul mitu korda pükste taskust välja kukkunud, sest nende ruuduliste pükste taskud on sellised imelikud. ma üritasin tunnile keskenduda, aga ma ei suutnud, sest ma mõtlesin terve aeg sellele, et kus mu telefon on. lõpuks küsisin klassist välja ja jooksin garderoobi, et vaadata, kas see on mu jopetaskus. ei olnud. vaatasin garderoobipõrandale. ei olnud. läksin tundi tagasi. vahetunnis jooksin kohe lotte juurde ja küsisin, et kas on võimalik, et ma oma telefoni ta voodisse unustasin, sest hommikul ma istusin seal, kui ta asju kokku sättis. ta ütles, et kui ma jalatseid jalga panin, oli see mul kindlalt taskus, niiet kodus see olla ei saa. terve mu päev oli rikutud. võtsin lotte telefoni, et ritile helistada. riti ei võtnud vastu. läksin kehalise tundi, kus me pidime oda viskama, aga mu loll oda on aegade algusest saadik ainult tagurpidi lennanud. lõpuks sain selle õieti ja viie. peale kehalist oli riti helistanud. ta ütles, et ta tuleb lätti. okei, see oli tolle päeva ainus hea uudis. mõtlesin, et lähen koju ja loen oma energiaraamatut ja magan aegade lõpuni, aga ei. mul tuli meelde, et homme on käsitöös söögitegemine, niiet ma pidin poodi minema. mõtlesin, et suva, saan möliseda, siis saan ja helistasin emmele. ütlesin, et ta vaataks, kas mu telefon pole autopõrandale kukkunud. oli küll. okei, see sai korda. helistasin ritile ja riti rääkis mulle sellest, et ta oli lottele msnis öelnud, et ta on liisu ja nad olid poistest rääkinud ja nii. ma naersin kõva häälega üle haljala. ja siis. peale kõne lõppu. mis mulle meelde tuli? mu telefon on emme käes. AAARHGH! ainus asi, millele ma ülejäänud aja mõtlesin, oli see, et ma loodan, et ta on piisavalt viisakas inimene, et mitte mu telefoni käppida. etnoh, äkki vaatab igavusest. et mis mul seal ikka olla saab, eks?mul on seal kõik sõnumid ära kustutamata. mitte, et seal midagi väga hullu oleks või midagi, aga kui ta peaks neid lugema juhtuma, siis ootab mind suuremat sorti ristküsitlus. okei, mida ma mõtlen? mu vanemad on piisavalt viisakad, et mitte minu asju käppida. miks neid üldse huvitama peaks? vahet pole, unustage ära see üldse. ainult meie klassi jobud on sellised, kes teiste sõnumeid ja kirju salaja loevad. aga peale natukest aega mõtlemist jõudsin ma jälle tagasi mõtte juurde ''kõik, mis sa teed, tuleb sulle ringiga tagasi.'' et see oli siis nagu selle eest, et ma selle riti ja lotte teema üle naersin. kuigi ma ise midagi erilist ei teinud.ahjaveel. kui ma avastasin, et mu telefon on kadunud, aitas pool klassi mul kaasa mõelda, kus see olla võib või nii. aga alati peab mul kõrva ääres käima see üks ja sama pinin, mis korrutab mulle, kuidas ma olen ikka nõme ja mõttetu friik. selleks pininaks on kätty, kes on endale pähe võtnud, et ta on maailmanaba ja kõik tiirleb ümber tema tahtmise. ta peab meile pikki loenguid sellest, kui aktiivne sekselu tal on, millega ta oma juukseid peseb, kuidas ta oma kustküüsi panemas käib, kuidas ta ABSOLUUTSELT KÕIKE teeb. alati on tal teiste kohta ütlemist. oi anette, küll sul on alles laiad kulmud, küll sa oled alles paks, küll sul on kole nahk, küll sul on nõmedad juuksed. oh, kadi, küll sa oled alles värdjas. oh mihkel, küll sa oled alles väike. oh sina, miks sa pole selline nagu mina. ja kui kadi talt eile küsis, et miks ta nii palju oma juukseid blondeerib, siis ta ütles, et mis see meie asi on, mida tema teeb. HAH! JA SEE TEMA ASI ON, KUI MINA TAHAN RINGI KÄIA NAGU MUL OLEKS SILMADE KOHAL KAKS PÕÕSAST?! SEE ON TEMA ASI, KUI MUL TULEB TUJU ÜHEL PÄEVAL ROOSAT KAMPSUNIT KANDA?! KAS ÜLDSE MIDAGI MINUGA SEONDUVAT ON TEMA ASI?! mul tasub talle ainult midagi öelda ja ta ''paneb mu paika'' sellega, kuidas ma olen lits või värdjas. ausõna, võiksid inimesed kõigepealt ennast vaadata. mind ei huvita absoluutselt tema arvamus. ja seda mõtlen ma täiesti tõsiselt. ta on inimene, kellel pole minu arvates mitte mingitsugust takti- ega moraalitunnet, kes on pealaest jalatallani ära hellitatud ja kes rõhutab teistel täpselt neid asju, mis ta enda suurimad vead on. jah, ma tean, et teistest taga rääkida on inetu ja ebaviisakas ja näitab ainult seda, kui lapsik ma olen, aga ausõna, parem olen lapsik ja nõme, kui temasugune, kes saab oma elu ainsat naudingut teistele inimestele korrutades, millised luuserid nad on. ja oh ega kellelgi temast kõrini pole ju, ma arvan ka.

eieiei ole võimalik, ei ole võimalik, eiei.

mmmmmmma ei saa aru, mis mul viga on. üldse ei saa aru. absoluutselt. okei. pikutan oma toas voodis. õpin bioloogiat. loen parajasti veresoonte kohta. ja mis mõtteni olen ma jõudnud viis minutit hiljem? ''kas üldse on elu enne surma?'' ON SEE NORMAALNE VÕI?! MA ÕPPISIN JU KÕIGEST BIOLOOGIAT! GGGGGGGGAAAAAAD. jan uuspõllu filmis mainiti seda lauset mitu korda. ja siis ma hakkasin mõtlema. mitte siis, kui ma filmi vaatasin. siis ma üldse ei mõelnud sellele lausele. aga nüüd. MILJON AASTAT HILJEM VERESOONTE KOHTA LUGEDES! mis mul viga on? keegi võiks mulle seda seletada, sest ma ise tõesti ei saa enam aru. viis minutit peale sellele mõtlemist üritasin ma ennast padjaga lämmatada või ma ei tea mida sellega teha, sest ma ei suuda õppimisele keskenduda. niigi ma olen väsimusest kokku kukkumas ja siis hakkan ma veel mingitele asjadele mõtlema, et kuidas üleüldse kõik niimoodi on ja et misvärk on. ma ei peaks üldse sellele mõtlema. okei, võibolla mõnikord ikka peaks, aga mitte siis, kui ma olen surmväsinud ja mul on miljon asja õppida! kuidas ma peaksin homme selle bioloogia kontrolltöö ära tegema?! viimane töö oli kolm ju. mul tuleb veerand kolm. ma olen täielik puupea. ja ma ei ütleks just, et ma nüüd täiesti puruloll olen, aga võibolla ongi asi selles, et ma ei suuda õppimisele keskenduda, kuna ma mõtlen liiga palju mittevajalikest asjadest. võibolla peaksin ma kunagi filosoofiks hakkama. etnoh, kuna ma õppimisele keskenduda ei suuda, siis lihtsalt lesiksin päevad läbi oma toas ja mõtleksin. siis vahepeal paneksin oma mõtteid kirja ja teeksin nendest raamatuid. SEST NAGU NÄHA, SIIS MINGIT KORRALIKU TÕSISE AMETIGA INIMEST MINUST EI SAA. ausõna, kui ma veel ühe korra õppimise ajal hakkan millelegi muule mõtlema, panen ma kõik need õpikud põlema ja tantsin nende ümber käsi plaksutades. mul on nii kõrini sellest koolist ja kõigest. mida ma viimased kolm ööd olen unes näinud? õudusunenägusid koolist! kõigepealt geograafia õpetajast, siis ühiskonnaõpetajast ja siis matemaatikaülesannetest. NO ÖELGE, KAS SEE ON NORMAALNE?!

õigus.

ja meie klassi inimesed vist arvavad, et ma kavatsen nad kõik varsti ära killida. nii õigesti arvavad.

javeel.

ma vist ei viitsi peale seda tundi jalgsi koju minna, aga raudselt keegi ei viitsi mulle järgi tulla ja siis ma raudselt pean jälle vihmaga kõndima ja siis ma olen jälle koju jõudes surnud ja üleüldse on nõme ja jah.

arvutigraafika tund.

ma ei tea, ma jälle pean istuma ja ootama siin. eile oli john lennoni sünnipäev. täna keemia tunnis sai ülipalju nalja. ee.. ma kirjutan praegu nagu kaheksa aastane, aga suva. igastahes viimasel ajal olen ma koolis nalju üles kirjutanud ja pärast kodus naeran ikka veel. jah. vahepeal on isegi tore. mitte väga, aga siiski.

tänane päev oli suhteliselt edukas.

kui välja jätta see, et meil oli esimese tunni ajal keemias tunnikontroll, mida ma absoluutselt ei osanud ja et mul terve päev pea valutas ja et kõik rääkisid millestki, millest ma üldse aru ei saanud ja et mass vana jobu ei raatsinud kahele inimesele piisavalt palju pinda käia, et ta nende dokumendinumbrid kätte saaks. mul oleks kõik korras ja ma saaksin need juba õpetajale ära saata, aga mingi massi pärast pean ma pärast veel emmessenni ronima ja hakkama alles poole öö peal sellega tegelema. on siis õudselt raske küsida, eksole. kõik teised said muretsetud. nii närvi ajab. homseks jäi vist megapalju õppida ja ma olen suremiseni väsinud, sest meil oli tund aega tagasi kehaline suure paduvihmaga ja mu HELEROHELISED dressid olid tunnilõpuks üleni musti poritäpikesi täis. seekord ei kukkunud mulle vähemalt oda pähe, hurraa. aa, aga ma sain kristjanilt rusikaga vastu vahtimist. ma imestan, et mul sinikat pole. tegelikult võibolla on, ma pole peeglisse vaadanud. noh. ja siis. meie ühiskonna ja ajaloo õpetaja on niii hea jutuga. ma pidin mõlemas tunnis täna laua alla naerma ennast peaaegu. ja muidu jah. ma ei tea. müüdimurdjad hakkab kohevarsti. peaks endale midagi süüa sebima ja siis seda vaatama ja õppima. AGA MA OLEN VÄSINUD JU.

if i could change the world like a fairy tale, i would drink the love.

aerosmith- full circle. ma armastan seda laulu. mingitel teadmata põhjustel meenutab see mulle madist ja midagi veel, aga ma ei ole veel täpselt aru saanud, mida. ma võiksin selline ka välja näha nagu liv tyler.
tahaks midagi hästi head.

ma sain veebika korda.

mitte, et ma seda kunagi tööle kavatseksin panna, aga tore teada, et see töötab.

kas ma juba mainisin, et ma tahaksin välja näha selline nagu audrey hepburn kunagi oli? igastahes tahaksin. eriti tahaksin ma ta juukseid.

homme on koolipäev. mu kirjand koosneb endiselt ühest lausest. ma üleüldse ei saa aru, miks ma praegu ei õpi. etnoh, mul on vene keele kirjand vaja ümber kirjutada. ma usun, et see on mul vigu täis. oehjah. bioloogia töö sain ma kolme.

ma olen terve päev oodanud, et riti msni tuleks, aga ma ei mäletagi enam, mis ma talle rääkida tahtsin. võibolla seda, et ma nägin teda tänaöösel unes. see oli midagi sellist, et riti ja ta ema pidasid oma sünnipäeva. (tegelikult pole neil üldse ühel ajalgi sünnipäev, riti emal on suvel sünnipäev ja ritil sügisel). no ja siis me olime maal kõik juba peale riti. seal tehti sauna ja puha, aga see saun oli hoopis teistusugune ja seal oli hästi palju erinevaid ja tähtsaid inimesi. me olime kartulipõllul. järsku tuli riti sinna mingite helesiniste kontsakingadega ja valge pükskostüümiga. ta oli juuksuris käinud. tal oli ülisirge tukk ja üleüldse juuksed olid hästi sirgeks lõigatud. etnoh, kui tavaliselt inimeste juukseotsad on ikka erinevate pikkustega, siis tal olid kõik täiuslikult ühepikkused. ja need olid lillakat pruuni värvi. ja siis kõik hüüdsid kartulipõllult, et mida ta siin teeb, et kell pole veel kuus ja et ta peab alles kell kuus tulema ju. kuigi see oli ta ema sünnipäev ka, oli ainult riti see, kes ei tohtinud enna kella kuute kohal olla. ja siis riti sõitis mingi uhke autoga ära ja ma seisin kuskil eemal ja vaatasin teda hästi kurvalt, sest ta nägi ülitäiuslik välja oma korralike juuste ja ilusa kostüümi ja rahuliku olekuga. ja siis ühesõnaga terve õhtu keerles selle ümber, et millal riti tuleb ja kõike sellist ja ma olin koguaeg kurb ja mõtlesin sellepeale, et tal on ilusad juuksed ja mul mingid nõmedad nässakad. rohkem ma ei mäleta.

MISMÕTTES?!

me ju rääkisime ritiga viienda juuli hommikul msnis! raudselt rääkisime! ma ei saa aru, mis kuradi värk on, et igakord, kui mul on msnihistori abil midagi tähtsat välja uurida, siis on need tähtsad vestlused kadunud. näiteks üritasin ma minu ja riti msnivestluste põhjal välja uurida, mis päev see oli, millal ma madise ja kaspariga tuttavaks sain, eksole. aga ohüllatust, msnihistorist oli juuni kuni august täiesti haihtunud! okei, madisega on vestlus olemas. riti jõudis kuskil poolüks meile ja rohkem ma teada ei saanud. aga hea uudis on see, et mu dokumendinumbrite kogumine läheb suhteliselt hästi. noh, nii hästi, kui see minna saab. ma otsustasin, et ma ei hakka mingite selliste inimestega oma pead vaevamagi, kelle telefoninumbrit ega msni ega reiti mul pole. sest see pole üldse minu mure ju, ma ei pea sinna lätti minema siis. igastahes praegu saatis anni ka mulle oma numbrid, niiet puudu on ainult viie omad ja kolm neist pidid esmaspäeval tooma.

nnnnnnnnnöööme.

ma mõtlesin, et hakkan kirjandit kirjutama, kuigi see on vaja kirjutada alles.. ma ei mäleta mitmendaks. kahekümnekolmandaks, vot. igastahes peame me kirjutama mingist päevast. ma mõtlesin, et kirjutan viiendast juulist. aerosmithi kontserdist siis, aga me peame kirjeldama sündmusi nende toimumise järjekorras. point on selles, et ma ei mäleta hommikust midagi. õieti ma ei mäleta sellest üleüldse palju, peale selle, et kontsert oli tore, seal oli jubeilus poiss ja et me käisime ritiga kristiines ja ostsime nii palju asju, et mul läks süda pahaks. üleüldse.. kas ma tohin koolikirjandis kirjutada sellest, et seal oli üks ilus poiss, kellelt ma tahtsin msni küsida ja üleüldse sellist asja? etnoh.. see on koolikirjand ju. õpetajal pole vaja teada selliseid asju. aga. ma ei tea. minu kirjand tegelt ju. aga äkki õpetaja mõtleb, et ma olen mingi vaimupuudega, kui ma kirjutan kirjandis, kuidas ma poisse sebin? mitte, et ma teda sebinud oleksin, aga ikkagi. millest ma üleüldse kirjutan seal? ma vahin juba pool tundi lauset: ''oli viienda juuli hommik.'' mis edasi? ilus ilm oli vist. siis ma ärkasin ja läksin sööma? millalgi läks issi linna ja viis lotte sinna ja tõi riti meile. ma olin arvutis parajasti ja tsättisin madisega. riti andis mulle mu kaardi ja pileti, sest see oli mulle sünnipäevakink. siis.. vahepealset ma ei mäleta ja siis millalgi hakkasime minema. ISSAND, KUIDAS MA SEDA KIRJUTAMA PEAKSIN, KUI MUL TÄIELIKUD MÄLULÜNGAD ON?! äkki ma peaksin minu ja riti ja minu ja madise msnihistorit lugema. et äkki seal on midagi kirjas. jubejube.

how many ears must one person have, before he can hear people cry.

forrest gumpi vaatasin. see on mu lemmikfilm umbes.. aegade algusest saadik. ma olen seda umbes miljard korda vaadanud ja absoluutselt iga kord naeran ma ikka endal pisarad silmadest välja, kui forrest hüppab oma laevaasjanduselt maha ja see pärast sinna mingitele asjadele sisse sõidab. aa ja täpselt sama palju naeran ma igakord siis, kui ta selle jenny mingi boyfriendi peale karjub ja pärast peale jennyle naeratamist teda tigeda näoga vaatab. ja see on ka tore, kui nad john lennoniga seal talkshows on ja räägivad.

forrest gump: in the land of china, people hardly got nothing at all.
john lennon: no possessions?
forrest gump: and in china they never go to church.
john lennon: no religion too?
dick cavett: ah. hard to imagine.
john lennon: well it's easy if you try, dick.

igastahes meeldib see film mulle ikka veel sama palju, kui ta mulle alati meeldinud on ja ma avastasin, et mul on enamus laule sellest filmist arvutis. ma varem polnudki seda märganud. noh.. varem ilmselt polnud siis, aga jah. pime on. kell pole veel kaheksagi. see näitab, et talv hakkab tulema. kahju. mulle ei meeldi talv eriti. see on külm ja ebameeldiv ja peab igasuguseid asju selga toppima, et mitte surnuks jäätuda. igav on ka. kedagi pole msnis. noh, tegelikult 35 inimest on, aga ma ei leia, et keegi neist oleks suhtlemist väärt. kahju, et mind enne arvutis polnud, kui kõik minuga rääkida tahtsid. siis oleks kadi mulle oma mingi pildi saatnud ja ma saaksin seda praegu töödelda. nüüd ma lihtsalt suren siia igavusse. oehjah.

miks?

mida ma nii halba teinud olen, et kõik koguaeg halvasti läheb? korraks mõtlen, et ohnüüd hakkab vist hästi minema ja jälle läheb kõik metsa. ebanormaalne. okei, tegelikult on see ka ebanormaalne, et ma siia mingeid emolisi postitusi kirjuatan, aga. ma ei tea. vahet pole. ebaaus on ikkagi.

mitte miski ei ole hästi.

me.. ma.. ee.. ah.. mm.. noh.. ää.. ee.. ma ei tea. me oleme ritiga liiga sarnased. ee.. ma ei tea. ei ole hästi. edaspidi, kui keegi mulle midagi räägib, siis ma rohkm ei päri. muidu istun jälle oma uduste silmadega. rõve on.

mis mul viga on?

miks ma kõigiga koguaeg tüli norin? iga väike asi, mis on, on minu jaoks kohe nagu maailmalõpp ja iga väikse asja pärast saadan ma kõik perse ja iga väikse asja pärast hakkan ma karjuma ja iga väikse asja pärast lähen ma inimestega tülli ja iga väikse asja pärast lähen ma nii kuumaks, et ma olen suhteliselt kindel, et mul tekib palavik. nii ei saa. nii ka ei saa, et ma pean igat postitust kaks korda kirjutama. ja nii ka ei saa, et ma ei saa rahulikult magada, enne kui ma pole vähemalt miljon korda kontrollimas käinud, kas uks on ikka lukus. ma ei tea, mis mul viga on. ma ju tean, et uks on lukus. ja nii kui ma pikali heidan, ei saa ma jälle und, kuni ma lähen kontrollin, kas uks ikka on lukus. täna õhtul pole sõpru ja kõik on nõme. head ööd.

ma hakkan minestama.

pea käib vägapalju ringi ja süda on ka paha.
haha, me tsätime ritiga msnis praegu ja mul tuli meelde see, kui me madise ja kaspari ja riti ja minuga väljas käisime. vähe polnud naljakas ju. mingi.. auto pritsis kaspari märjaks, kui ma õieti mäletan. või ei olnud nii. igastahes kaspar sai üleni märjaks. nad kõndisid madisega meie ees ja me ritiga naersime täiega ja kaspar mõtles koguaeg, et me naerame ta märga tagumikku, aga tegelikult me tegime midagi sellist, et me tõmbasime oma pluusi alla, niimoodi, et me olime nagu rinnahoidjaväel. ma isegi ei mäleta, miks me seda tegema hakkasime. igastahes on mul nüüd mark.

mööbel toodi.

emmeissituppa. ja järjekordselt kirjutasin ma siia mingi jutu ja see ei salvestunud ära. ma kirjutasin sellest, kuidas on imelik, et tehakse eraldi päev õpetajatele ja et traktoristidele ja torumeestele ja ehitajatele ja prügivedajatele ja kaevuritele ja kõikidele teistele võib see solvav olla, sest nemad teevad ka ju rasket tööd.

miks

ei või bioloogia õpetaja mu tööd ära kontrollida ja hinnet ekooli panna? ma vähe ei mõtle sellest terve aeg ju. miks ei võiks täna juba reede olla? miks ei võiks mul olla taskus kolm inimest, kes tahaksid lätti tulla, et me nimekirja täis saaksime ja ma kasvõi üks kord klassiekskursiooniks inimesi üle eesti kokku korjama ei peaks? miks ei võiks ma olla rahulik inimene, keda ei ärrita miski? miks ei võiks mu juuksed kuivatamisega kuivaks saada, niiet nad ei tilguks terve ülejäänud õhtu mu seljale? miks ei võiks öösiti pilvitu taevas olla, et ma tähti näeksin? miks ei võiks kuu kuskilt puutagant välja ronida, et ma seda vaadata saaksin? miks ei võiks ma olla arvutist nii vähe sõltuv, et kui mul üle nädala aja arvutis lubatakse olla, olen ma siin ainult tund aega ja siis lähen vaatam filmi, mida ma näha tahan? miks ei võiks mul olla sirged hambad sünnist saati, niiet mul igast traati suhu ei topitaks? miks ma ei võiks olla normaalne inimene? miks ei võiks mu nahaarst mulle normaalset nõu anda normaalse naha tekitamiseks? etnoh, ma käisin kolmapäeval nahaarstil. kuidas see välja nägi? läksin sinna, ta käskis mul istuda, küsis, kuidas mul läheb ja kui palju mul mingeid kreeme ja asju on. soovitas mulle ühte mingit jubinat ja ütles, et mulle sobib rohkem, kui mu juuksed on kõrvade taga. siis ta küsis, et kui tihti ma oma juukseid kõrvade taga kannan ja miks ma neid kõrvade taga ei kanna ja et ma peaksin neid ikka kõrvade taga kandma, sest kui ma ei kanna neid kõrvade taga, siis ta näeb mu halba otsaesist, aga kui ma kannan neid kõrvade taga, siis ta näeb mu ilusaid siledaid põski ja et põhimõtteliselt olen ma palju kenam, kui mul on juuksed kõrvade taga. aga etnoh.. mis on minu arvamus? kui ma endal juuksed kõrvade taha panen, siis lõpuks vajuvad nad ikka mul üle näo laiali, sest mul on nõmedad sirged pikad juuksed ja lisaks sellele teevad kõrvade taga juuksed mu kõrvad suureks, niiet lõpptulemus on see, et ma näen välja nagu ahv. ma arvan, et keegi maksis talle, et ta annaks mulle halba nõu ja et ma käiksin ringi nagu ahv. järgmisena soovitab mulle karvast sabaga kostüümi.

kõik on väga halvasti.

mu närvid on läbi. täielikult. totaalselt. ma kardan- tegelikult isegi ei karda-, et ma lihtsalt võtan ühel päeval kätte ja hüppan aknast alla. südamerahuga. lihtsalt. ma ei jõua enam. millest koosneb minu päev? ärkan, lähen kooli, tulen koju, õpin absoluutselt terve päev kuni õhtuni, vaatan kaks tundi telekat ja vajun kontrollimatult magama. milline näeb välja minu järgmine päev? lähen kooli, kuulan, kuidas kõik(noh, tegelikult põhiliseltainult mass) mind lollakaks sõimavad, teen kontrolltöid ülihalvasti, kuigi ma olen terve eelneva päeva ainult õppinud, tulen koju, õpin, kuulan, kuidas mulle hõõrutakse nina alla, kuidas ma üldse ei õpi ja kuidas ma ikka ülirumal olen, õpin, ei jõua telekat vaadata ja jään magama. ma lihtsalt ei jõua enam. ma õpin koguaeg. ma hakkan juba poole kõndimise pealt ka magama vajuma. ja IKKA saan ma ainult halbu hindeid ja ikka nimetavad kõik mind lolliks ja ikka ei tunne ma ennast ise ka targana. ma ei suuda korralikult nähagi, sest mu silmad on peaaegu koguaeg vett täis. täna ma hakkasin füüsikatunnis nutma. miks? sellepärast, et õpetaja ''seletas'' meile osa niimoodi, et luges teksti ette nagu mingis ravimireklaamis, ma ei jõudnud seda korralikult kirjagi panna, kirjutas suvalised valemid tahvlile ja ütles, et homme tuleb sellepeale töö. kas ma nutsin sellepärast, et ma asjast aru ei saanud? ohei. ma nutsin sellepärast, et ma lihtsalt ei jõua enam. mitte midagi. ma ei jõua õppida, ma ei jõua inimestega suhelda, ma ei jõua oma vesiste silmadega ringi töllerdada, ma ei jõua ennast vägisi ärkvel hoida, ma ei jõua kuulata, kuidas kõik mu kallal ainult inisevad ja vinguvad. noh, okei, mul oli mark, et ma põhimõtteliselt terve klassi ees nutma hakkasin, kuigi mitte üks ainus inimene klassist ei saanud ka sellele teemale pihta, aga see mittejõudmisetunne oli vist suurem. peale tundi käskis õpetaja mul klassi jääda ja ütles, et ta võtab mu homme füüsikatunnist ära ja seletab mulle seda asja. tunnikontrolli eest ta mulle hinnet ei pane. sestnoh, meil on homme õpetajatepäev ja tema ei anna meile homme tundi. igastahes on see minu arvates väga ebaaus ja ma kardan, et meie klass hakkab mind imelikult vaatama, kui õpetaja niimoodi teeb, aga praegu viitsin ma mõelda küll ainult sellele, et ma ise oma asjad korda saaksin. sest noh.. mis on halvasti tehtud tunnikontrolli tagajärg? ema ütleb, et ma ei õpi ja käsib mul ainult õppida, ma õpin veel rohkem, kuni ma mingis närvilisusehoos pea vastu seina sodiks jooksen. kas see huvitab kedagi? vaevalt. peaasi, et mul head hinded oleksid. see on täiesi masendav ja kuna ma ei ole saanud miljon aastat rahulike ja toredate inimestega koos olla, siis ma võin südamerahuga öelda, et praegusel hetkel on kõik halvasti ja ma ei imesta, kui.. kui.. ma olen kõik võimalused juba siia ära kirjutanud ja ma ei viitsi ühtegi uut leiutada ka. ma käisin täna bioloogia kontrolltööd järgi tegemas. see läks mul ülihalvasti, niiet hurraahurraa, ma saan selle ilmselt kahe. ma nüüd arvan, et ma olen veel veerand tundi arvutis, siis vaatan telekast mingeid trikimehi, talendijahte ja asju ja siis jään magama. homme on siis üks lihtsam päev. ahoota, kus sa sellega, ma pean ju minema füüsikat õppima. kui ma seal ka nutma hakkan, siis ma vajun küll maa alla. mul võiks oma pisaranäärmete üle mingi väikenegi kontroll olla.

maeisaa.

ma ikka pean kolmapäevast uuesti kirjutama. etnoh, me läheme järgmisel reedel lätti ja riti tuleb ka ja meil on nimekiri põhimõtteliselt koos ja ma peaksin selle ainile (klassijuhataja) ära viima, aga ta on koolis ainult kolmapäeval, neljapäeval ja reedel ja kolmapäeval on meil seitse tundi ja peale seda pean ma minema bioloogiat tegema ja ma ei suuda otsustada, millal talle seda nimekirja viia, sest ma pean selleks minema teise majja ja ma mingi näruse vahetunniga ei jõua vist hästi, aga enne biloogia vastamist ma ei saa minna, sest bioloogiaks pean ma olema kindlalt koolis ja valmis ja korranud, sest see on megaraske töö ja muidu ma küsiksin ühest kunstist ära või läheksin enne kunsti, aga selle ajal on mul nahaarst ja kui ma läheksin enne tunde.. nagu enne esimest tundi, siis teda võibolla ei oleks nii vara ja siis ma jääksin lihtsalt tundi hiljaks ja teda vb ei tulekski üldse ja siis ma saaksin põhjuseta puudumise, et ma niisama passisin tunnist eemal ja siis ma võiksin ju inglise keelest ära küsida, aga ma ei tea, mitmes tund see on, äkki ma pean juba selle ajal nahaarstil olema ja ma ei tea, kes mind üldse nahaarstile viib. ja üleüldse näitavad kõik märgid, et ma ei tohiks sinna lätti minna.
1. mul on surmav viirus. (okei, praegu veel kõhuvalu, aga see võib vabalt surmav viirus olla, seidi ütles, et tal on ka viimasel ajal nii.)
2. viimane ujumisekskursioon meie klassi ja ritiga oli mulle vaimselt halvav ja ma lubasin peale seda, et ma ei uju enam kunagi.
3. ma olen näost punane terve aeg, kui keegi mind ujumisriietes näeb.
4. sellel päeval pidi meil olema muidu kolm matemaatikat ja kirjanduse rühmatöö esitlemine.
5. pool klassi oli kohe rõõmsalt valmis sinna tulema, isegi sellised, kes tavaliselt ei tule.
6. ma hüppasin täna ja põrutasin oma pea lihtsast maandumisest ära, mis tähendab seda, et.. mis tähendab seda, et ma hakkan seal ujulas kuskile hüppama ja libisen ja kukun peaga vastu trepinurka ja kukun basseini ja upun ära ja jooksen verest tühjaks ja kedagi ei koti ja kõik jooksevad üle mu laiba ja mängivad punase veega.
7. ma kirjutasin ''pea'' asemel ''maa'', mis näitab seda, et mu närvid on omadega täiesti läbi ja ma ei tohiks enam inimestega suhelda.

MA EI TOHIKS SINNA MINNA!

MA HAKKASIN NUTMA KA!

HAH! EI TEA MIKS?! OH ÄKKI SELLEPÄRAST, ET SEE KURADI TOOL EI LEIA ENDALE MITTE ÜHTEGI TEIST JALGA, MILLEST ÜLE SÕITA, PEALE MINU OMA! AAAAAAAARRRRRGH, MA OLEKS TÄNA AKNAID PESTES VÕINUD SEALT IKKAGI ALLA KUKKUDA! #"&("#/"&%&¤"#(&")(/"¤"%&¤%"&

ma ei saa aru.

NONÄETE! KURADI PERSE! MA KIRJUTASIN SIIA PIKA JUTU SELLEST, KUIDAS KÕIK MÄRGID NÄITAVAD, ET MA EI TOHIKS LÄTIREISILE MINNA JA KUIDAS MU ELU ON LIIGA KIIRE (ERITI KOLMAPÄEV) JA KUIDAS KÕIK IMEB JA KUIDAS KEEGI ON MULLE MÜRKI SÖÖTNUD/JOOTNUD JA KUIDAS KÕIK ON RÄME SASIPUNDAR JA MINGI IMELIK SALAPÄRANE ASJANDUS MULLE KOGUAEG NÄKKU IRVITAB JA SEE KADUS! SEE TEKST KÕIK KADUS! MIDAGI EI SALVESTUNUD ÄRA! MUL OLEKS VIIMANE AEG ENNAST MAHA LASTA, SEST KUI MIND TÄNA ÕHTUL VEEL MÕNI ASI NÄRVI AJAB, LENDAB MU PEA ÕHKU JA MULLE EI MEELDI SEE VARIANT! OI, KUIDAS MA PRAEGU ROPENDAKSIN!