uni on.

ma pesin nõud ära. miks on nii, et kõik mu riided on alati peale nõudpesu läbimärjad? see kord pole erand. ma imestan, et mu varrukad veel ei tilgu, ebameeldiv on tegelikult olla. uni on. jube uni. täiega tahaks magada, aga kohe millalgi varsti peaks bridget jones hakkama ja täiesti ükskõik, et ma seda miljonsekstriljontsiljon korda näinud olen, ma tahan veel. see on kuidagi.. positiivne film ja kuigi see peale miljonsekstriljontsiljonindat korda enam naerma ei aja, teeb see tuju ikkagi lõbusamaks. pealegi oleks minust veel kohe eriti nõme terve õhtu kududa ja telekat vaadata ja siis kell üheksa magama minna. (hah, nagu seal enam mingit vahet oleks). uni on igatahes ja ma olen ühest laulust sõltuvuses. ma kirjutaksin selle pealkirja ka, kui ma viitsksin.

ma pean nõusid pesema.

jampsz.

kenjus.

ma võtsin vastu otsuse. ma harutan oma salliasjanduse üles(mingi.. kolmesajandat korda?) ja võtan tavalised vardad, sest mulle tundub, et need ringvardad ajavad mind segadusse. ja kui ma lõpuks juba asjale pihta saan ja töö väga suureks läheb, siis jätkan ringvarrastega. aga ma ei viitsi sellega hetkel tegeleda. tahaks magada ja sõpru vaadata ja ennast kraadida, sest ma pole siiamaani selleni jõudnud. õues on pime. kõht on tühi. juuulikuuuuus luuumi oon maaaas. gaad deemet, riti! sina oled süüdi. sina ja liisu oma laulmisega, mis sunnib kaasa laulma ja pärast laulu arvutisse tõmbama ja seda kuulama ja meenutama, kuidas me seda laulsime. teie süü! tegelt ma tahan ritiliisu juurde. nende juures on alati ägenz. zzz. ja tegelikult tahaksin ma nendega mingile kontserdile. noh, okei, kuigi me tsillime alati ritiga kahekesi. ikkagi. koletist tahaks ka mängida. ja sõprusõprusõpru vaadata. seda ma teengi. reedeõhtu ju. oo partytime, ma saan telekat vaadata, raamatut lugeda ja kässat teha. nolifer? oheieiei. ma nüüd lähen seda kasti vaatama(telekat, noh). ma loodan, et ma seal midagi ei tee, mida ma pärast kahetseda võin.

she couldn't quite explain it, they'd always just been there.

ma andsin alla. kudumise suhtes. ma ei suuda enam. seal on vähemalt kaks auku üleliigsed ja vähemalt kolm nuppu puudu. oo happy day. külm on. millegipärast on mul tunne, et selle külma oleku põhjuse kontrollimiseks pole vaja katelt tsekata, vaid kraadiklaas üles otsida. seda ma nüüd vist teengi. skännimise tuju on. peaks mingid joonistused üles otsima? fotod? fotodega ma tegelikult mässata ei viitsi, need tuleb albumitest välja võtta ja tagasi toppida ja mingeid imevigureid nendega teha. joonistused it is!

24.

kuule? kellelgi on? neid püssiomi? aaargh, /("#¤&/%#/)(#(¤&%/#&!!! miksmiks? okei, ma juba rääkisin, et kolmapäev sakkis, eks. okei, tagantjärele sakkis see veel rohkem, kui ta siis sakkis. ma sain keemiatöö kahe. see oli küll üliväike töö ja see hinne pole ilmselt eritiüldsemittepalju arvestuslik, aga kaks? ma süüdistan selles suurel osal ka toda päeva. et noh.. let's face it, päeva, mida sa alustad oksendamisega ja jätkad üleni näost valgena ja mingite veidrate värinatega, ei saa just parimaks töödepäevaks lugeda. aga kaks on tõesti liig ja üleüldse on kõik praegu liig ja üleüldse ma ei saa aru, kuidas nii palju asju nii korraga nii valesti saab minna ja ma ei jõua enam. eile ma tulin koolist koju, õppisin ja jäin magama. kogemata tegelikult, aga ma magasin õhtuni välja. õudne väsimus on. ma ei saa kudumisega hakkama. koguaeg läheb midagi nagu valesti. jamps. ma olen huuli ka närima hakanud. aga hei, vähemalt mind ei ignoreerita enam. hea seegi. (doh, loll olen või? nagu see mu hindeid parandaks/telefoni tagasi tooks/tervise korda teeks/väsimuse ära ajaks/kässat tegema õpetaks/kõrvavalu ära ajaks/pideva iiveldustunde minema ajaks/värisevad käed mittevärisevaks muudaks(tõsiselt mark on. martin juba mõnitas mind nende pärast).)

26. enesetunne on halb, väsimus tapab.

ei oleks vist väga vale öelda, et ma pole sajaprotsendilise tervise juures. kahju, et ma täna oma sinna oma trennidesse ja asjadesse minna ei saanud. see-eest sain ma kuigipalju õppimisega tegeleda. jõuludeni on 26 päeva. väljas on ilus kollane kuu ja toredad tähed. tahaks magada, aga mul on tunne, et midagi oleks nagu veel vaja teha. mis? riided valmis panna, kehalisekott kokku panna(kuigi ma pole veel otsustanud, kas ma võtan homme sealt popika, või ei) ja kooliasjad kokku panna. kõik oleneb homsest enesetundest. crap. on siis nüüd vaja haigeks jääda? üleüldse mis värk see on, et kõik järsku halvasti läheb? mingi needus? kammoon, mille eest?

nõme.

tänane päev sakib. ma nägin terve öö unenägusid selle kohta, kuidas ma telefoni üles leidsin. neid võimalusi oli mingi viiskümmend tükki vähemalt. meeles on kolm ja ma ei viitsi neist kirjutada. ajuvabad igastahes. alates poole kuuest hommikul hakkasin ma iga viie minuti tagant üles ärkama. öösel ma sain üldse maksimaalselt pool tundi kokku magada. ärgates värisesin ma üleni. süda oli ka paha. ma mõtlesin, et peaks koju jääma, aga ma tahtsin kooliümbrusest oma telefoni otsida. hommikusöök imes. tundus, et see värk käib kuidagi tagurpidi. üleni värisedes ajasin siis ennast riidesse ja hakkasin kooli koperdama. hoolimata minu suurtest jõupingutustes, oksendasin ma siiski tee äärde. mõtlesin, et peaks äkki koju tagasi minema, aga ei läinud. ma tahtsin telefoni tagasi saada. lisaks sellele olin ma terve eilse õhtu geograafia tööks õppinud. kolmandal vahetunnil läksime getteriga välja lume sisse sumpama, et vaadata, kas mu mobla on sinna kukkunud. ei olnud. ma ei tea, mida ma nüüd ilma selleta teen. trennid ja asjad jätan ma igastahes täna tervise pärast ära. kõik sakib. massile ei meeldi meie klass.

m. a. s. e. n. d. a. v.

mu telefon on kadunud. täielikult. kadunud. välja lülitatud ja kadunud. ma olen kõik kohad läbi otsinud. kadunud. mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii imevähenatuke puudu sellest, et ma nutma ja pead vastu seina peksma hakkan. see ei ole võimalik ju. miks kõik halb minuga juhtub? ma helistasin peale tunde issile ja kutsusin ta järgi. panin telefoni jopetaskusse? tulin koju. omastarust võtsin telefoni jopetaskust välja(?). ju siis ei võtnud. ja natukese aja pärast läksime uuesti autoga kooli, et ma sahtlist oma geograafiaasjad tuua saaksin. aga ma jooksin täiega, niiet väga võimalik, et see kukkus mul kuskile maha. sellisel juhul see ilmselt enam ei funka ka enam. sest ega õues on ju 50 kraadi sooja ja selline kuivus, et mered on ka tühjad juba. homme lähen ma varem, et seal natuke ringi tsekkida väljas ja vaadata, kas ma sealt mingi jäätunud käki leian. kõige ideaalsem variant oleks, kui see oleks koolimajas sees kuskile kukkunud ja mingi koristajatädi oleks leidnud ja enda kätte võtnud. aga on nagu ainult 0.5%, et see juhtub. tgelikult oleks muidugi kõigekõigeideaalsem, et see on minu toas kuskil, kus ma teda ainult hetkel ei näe, aga see võimalus on 0.0001%. my life sucks.

riti ja minu vestluste peale ei saa ma üldse naermata jätta.

lennon. oo lenna, palun JÄÄ VAIT. / jamez plund. ütleb: jamez on lahenzzzz.
(R) r. ütleb: james on homonzzz

(owned.)


anette says: oi DžIISASKRAIST SA OLED NAGU MINGI VAIMUPUUDEGA LAMMAS. ÜTLE ÜKS KORD, KUI SA SAAD MU JUTUST ARU! NOH, EI MEENU?! MA EI IMESTA!
riti says: misasja?


riti says:ma olen massiiivse tagumikuga. hea kui see pampers mulle persevahele ära ei eksi
riti says:väiksena ma arvasin koguaeg et mul on kole väike pepu ja et ma olen liiga kõhn ja et mul võiks suuur perse olla ja ma võiks paksem olla.
riti says:nüüd ma mõtlen et ma olen nagu paavian

(igakord, kui mul paha tuju on, loen ma seda. :'D)

/&"%&"%¤#%!

ma lõin trennis endal palliga täiega vastu nina, niiet mu ninakuju muutus veidi. see on nüüd veel püstisem, kui enne. seda on nüüd veel parem mõnitada, kui enne. siiamaani valutab jubedalt, aga mingit verd ega asja sealt ei tulnud. ma tunnen ennast seal tegelikult aina halvemini, sest mida rohkemates trennides ma käin, seda rohkem ma peaksin nagu seda värki juba oskama, aga ma ei saa üldse aru, mis toimub. ma hakkan alles sellele vaikselt pihta saama, et millal kohtade vahetus tuleb ja kuhu kohta ma järgmisena liikuma pean. täna pidime muid asju ka tegema. mingeid kätekõverdusi ja kõhulihaseid ja muid värke. mulle ei meeldinud need, aga need tundusid lihtsamad, kui siis, kui neid kehalisetunnis teha tuleb. täna on meeleheitel koduperenaised. alati, kui ma seda esmaspäeviti avastan, siis mul tekib hea tunne. siis tekib veel parem, kui ma avastan, et on esmaspäev, kohe hakkab meeleheitel koduperenaised ja mul on hunnik sihvkasid, mida hävitada. kui rääkida hävitamisest, siis mul tuli meelde, et ma võiks need vanad kontrolltööd kapiotsast alla võta ja neid võsareporterit vaadates natuke lugeda. haha, see ei läinud hävitamisega üldse kokku, ma olen nii killumees. on võimalik, et ma sain sellest pallist peapõrutuse? või võibolla sain ma selle juba siis, kui ma tookord ammu kehalisetunnis jalkat mängides peaga vastu garaažiseina jooksin ja mind kiirabiga minema sõidutati? võimalik. väheusutav, aga võimalik. täiega tahaks naerda. peaks mingid minu ja riti naljakamad msnihistorid üles otsima.

oh. oh oh oh.

27.11.2007 Bioloogia Kodune ülesanne Silma ehitus. Õ: lk. 68-71, Tv: ül. 1-2
27.11.2007 Eesti keel Kodune ülesanne Õ h 3/69 kirjalikult; tv h lõpetada.
27.11.2007 Inglise keel Kodune ülesanne U 4 WT

homseks on ainult kolmes aines õppida. inka sõnadeleht on mul koolis, niiet sõnad õpin ma enne tunni algust nagu tavaliselt, eesti keel.. ma ei tea, kas mul see tehtud on. asjad on igastahes koolis, ju siis on tehtud ka. ja bioloogia peaks tehtud olema. enamvähem. asjad on vist koolis. kui on kodus, siis on töövihik vaja lõpetada, aga seda on vähe ja saan kiirelt tehtud. niiet ma saan terve õhtu peale võrku lebotada! jess. aga enne pean ma mõne tüübiga ühendust saama ja küsima, et kas ma saatsin täna mingeid eriti eredaid ebameeldivusekiiri välja, et mulle kordagi otsa vaadata ei kõlba, või mis.

28.

midagi katastroofilist täna polnud. kuuenda tunni ajal oli meil loeng selle kohta, mis ülesanded meil kodanikuna on ja mis õigused ja kõik muu selline. päris huvitav oli isegi. peale seda tahtsime minna kehalisest popitundi võtma, aga tuli välja, et kehaline jääb niikuinii ära, niiet me saime vaba tunni ja meil jäi popikas ka alles. mõtlesin, kas minna koju või mida teha. otsustasin, et ma ei viitsi koju koperdada, niiet läksin seidi, getteri ja anniga poodi ja peale seda tsillisime nendega ja mihkli ja raidiga klassis. selline.. tsill oli. rahulik. niisama rääkisime ja naersime ja passisime. ja siis ma helistasin issile, et ta mulle järgi tuleks. ta tuligi. ja nüüd ma istun siin ja mõtlen, et ma pean poole tunni pärast koolipoole liikuma hakkama, sest täna on trenn. kogu selle lumega ja getterianniseidiga poes käimise ja klassis passimisega tulid mul vanad ajad meelde. need ajad, kui me igal kolmapäeval seidi ja getteriga poes käisime ja pärast koori läksime. absoluutselt igal kolmapäeval. ja see, kuidas ma alati kõik kaheksa tundi koolis passisin, kuni neil bussid läksid, sest ma arvasin, et ma ei viitsinud nii pikka maad koju kõndida. ja siis me lihtsalt tsillisime klassis ja rääkisime juttu või tegime midagi lolli, näiteks loopisime akna all seisvaid inimesi veega. täitsa tore oli. kool on üleüldse suhteliselt tore. enamasti. ainult üks küsimus: kuidas saab keegi mind terve päeva jooksul niiii palju ilma põhjuseta ignoreerida? no okei, isegi, kui mina üritasin sama teha, siis võiks ju mulle siiski vähemalt otsa vaadata.

crap.

kõik on kurjad ja ma ei taha homme kooli minna, sest sellest tuleb ülikatastroofiline päev. aga hei, elan üle, eks. ma olen märganud, et ma närin oma huuli aina rohkem ja vihasemalt. elan selle ka üle vast. mul pole homme ilmselt midagi selga panna. ja ohüllatust.. elan selle ka üle. tore. head ööd.

29.

ma ärkasin täna kell kolm üles. kõigepealt oli esimene ärkamine kell üheksa hommikul, ma otsustasin korraks silmad kinni panna ja järgmine ärkamine oli kell kolm, mille peale ma šoki saama pidin. nagu kellelgi oleks jube raske tulla minu tuppa ja öelda, et kuule anette, vea ennast voodist üles. ohei. ma pean ärkama selle peale, et ma iseennast ära lämmatama hakkan. ma ei tea, mismoodi see toimus, aga ma ärkasin selle peale, et ma ei saanud hingata. külm on. jälle. mul on tunne, et ma hakkan haigeks jääma. noh, ma olen tegelikult peaaegu koguaeg selline tõbine. nohu on nähtavasti krooniline. aga vahepeal läheb jälle hullemaks. koolist ma sellel veerandil igastahes puududa ei kavatse. ma olen alates eelmisest aastat absoluutselt igal veerandil mingi nädal või paar nädalat koolist puudunud ja pärast elueest rabelenud, et töid järgi teha. seekord kavatsen ma korralikult hakkama saada. enamvähem. ma sain bioloogia kontrolltöö kolme. nõme. bioloogia sakib. ma nüüd ei tea, mida teha. geograafiat oleks vaja õppida, aga see on ainult töövihik, niiet seda saan ma hiljem ka teha. ma tahaks kässat teha, aga ma ei oska sealt edasi. ma andsin selle enda valitud mustriga alla. see muster on valesti tehtud minu meelest. see ei tule välja. ükskõik kui korralikult ma teen, igakord jääb ühest kohast silmuseid üle ja ühest kohast puudu. ma võtsin õpetaja antud mustri. see tuleb ilusti välja, aga ma ei tea ühte tingmärki, niiet ma ei saa sealt maal edasi teha. muidu näeb siiamaani suht okei välja.

ainult üks asi.

what goes around, comes around. täiega. kõik tuleb tagasi. hea ja halb. kõik.

jalg suri ära.

milline meeldiv viis õhtut veeta. teki sisse kägardatult ja kuulates kõige aeglasemaid, rahulikemaid ja ebarõõmsamaid laule, mis pleilistis leidub. kuu on väga kõrgele liikunud, õu on udu täis ja aknast välja vaadates on niiiiiiii valge. udu peegeldab kuuvalgust või midagi sellist? hästi valge on igastahes. külm on ja uni ka. ma ei saanud hommikul üldse magada, sest.. noh. ma võtsin endale lisateki, sest mul eelmisega oli külm. aga see on selline villane ja kare ja see tuli altpoolt tekikoti seest välja ja hõõrus mul vastu jalgu ja ajas mind närvi, kuni ma selle voodist maha lennutasin. kaija-liisa on täna kuri.

kadi eeskujul tegin nimekirja

sellest, millised minu arvates meie klassi inimesed on. see on ainult minu arvamus muidugi ja seda ei tohiks täiesti tõena võtta, sest mida ma ka tean. ja mu nimekiri tuli vist veidi pikem, põhjalikum ja igavam, kui kadi oma. siin see igastahes on.

kaili- vaikne. aitab tavaliselt, kui saab ja oskab. kuidagi kõikidest gängbängidest ja värkidest kõrvale jäänud ja tsillib vaikselt omaette, aga kuulab, mida teised parajasti klassis räägivad. ma mõnikord silmanurgast näen, et ta naerab.

mihkel- mõnikord paneks talle odavalt pikimolli, aga mõnikord hakkab temast kahju. vist sellepärast, et ta on nii väike ja hädine tegelikult, aga möliseb nii palju, et kõigil on jumala suva teda peksta. jah, tõesti võiks ta pooled oma tarkuseterad endale hoida, aga joonistamises on ta osav. annab mulle mõnikord msnis oma joonistuste linke.

ago- ööh. üldse ei oska midagi öelda. ma üritan temasugustega võimalikult vähe suhelda. mõnes tunnis viskab mõne hea killu, aga muidu on suht hale vaadata, kuidas ta tundides pastakaid imeb ja tinti sööb ja siis vahetundides suitsetab ja kõva mees on. selline asi jätab rohkem haleda, kui laheda mulje.

gerli- gerli on hästi muutlik. enamasti siiski hästi sõbralik ja saab kõikidega hästi läbi. positiivne ja kõik. ja nalja saab palju ja palju. ikkagi on see ebaaus, et tal on tedretähnid JA põselohud ja mul mitte kumbagi. tal on hästi ilus perekonnanimi ka.

martin- vahepeal naerab palju ja vahepeal vaatab mind niimoodi, et ma tahan, et mind parajasti olemas poleks. selline hästi sarkastiline ja vihane pilk. martin on alati olnud meie klassis see, kellel on jumala suva, kas ta jookseb peaga vastu seina või lauda. õhk või kivimüür? vahet pole ju.

kadi- kadi. kadikadi. kadi mõnitab mind ja ma mõnitan teda, aga tegelikult suhtlen ma temaga meie klassist vist kõige rohkem. noh, me tülitseme ülipalju, aga see käib asja juurde. tema on selline inimene, kellega koos olles võid sa enda margi ükskõik kui täis teha, ikka ei saa küllalt. lõpuks isegi ei huvita enam. kõigil on tema kohta alati ütlemist, aga ta ei tee sellest peaaegu kunagi välja. nalja saab küll ja küll.

kristjan- noh. ta on alati ülbe ja kuri ja minu arvates selline, kes üritab teistele kohe meelega jätta muljet, et ta on hästi halb ja et kõik temast kaarega ümber käiksid, aga tegelikult ta pole üldse paha. võiks jah vähem ülbitseda, aga ta aitab mul sööklas alati tooli üles tõsta, mis on temast päris tore ju. kildu viskab ka ja purjuspeaga on päris lahe vaatepilt. ütleb kõikidele täpselt nii nagu asi on ja teeb, mida tahab, aga erinevalt mõnest teisest julgeb pärast oma tegude eest vastutada ka.

karl- mattias- ta on jubeülbe ja naerab kõige peale, mis bruno ütleb ja teeb kõike, mis bruno ja kordab kõike, mis bruno ütleb. samas jälle on kordi, kus temaga saab palju nalja. näiteks siis, kui tekitada klassiõhtu koos tema ja veel umbes kolme poisi ja paari tüdrukuga, siis on nalja ohkuipalju ja ta on palju lahedam. koolis võiks veidi vähem targutada ja kõikidele sitta keerata. nalja teeb ka mõnikord. aa ja ta naer. no selle peale ei saa ise naermata jätta.

gerda- tal on head hinded. noh, ilmselt sellepärast, et ta saab aru, et tarkus ei roni ise pähe ja ta õpib. samal ajal jõuab ta tore ka olla. suhteliselt vaikne, aga nalja saab küll ja küll. kuidagi muhedalt sümpaatne.

jüri- no selline killumees. ajaloo jutustamine on viis pluss. naera lolliks. muidu on ka selline lahedalt vaikne ja tagasihoidlik ja mõnusalt madala häälega. ainult see häirib, et ta väristab tunnis oma jalga ja topib jalatseid teineteise otsa ja mängib üleüldse nendega. kannab palju musti riideid.

kai- ta.. noh.. ajab närvi. üritab koguaeg kõikidega jubehästi läbi saada ja õudselt sõbralik olla. käib ja räägib kõikidele kõike, mida niikuinii juba teatakse ja ajab kõiki sellega ainult rohkem närvi. ma arvan, et kui ta nii väga kõikidele meeldida ei üritaks ja ei poeks ja kohati nii ülbe poleks, siis ta saaks rohkemate inimestega hästi läbi ka.

kristjan- ta naerab ja raputab oma pead. kutsub mind vanaemaks. istub koguaeg vaikselt ja kuulab, mida räägitakse. kuulab teiste kohta hüüdnimesid ja nende nõrku kohti ja siis, kui seda kõige vähem oodata osatakse, partsatab ta selle näkku. hästi korralik. sebib helvet vist.

anni- kui anniga ühele lainele saada, siis võib niimoodi naerda, et nägu on pisaratest läbi leotatud. temaga koos on tõsistele asjadele suhteliselt raske keskenduda, aga tuleb ka seda ette. jah, anni on lahe. muidu vahepeal korraks tundub suhteliselt vaikne, aga tegelikult on hull poistetsikk ja pidutseja.

getter- võiks öelda, et vist parim pinginaaber. kunagi olime parimad sõbrad ja siis jälle tülitsesime palju, aga nüüd ei tee me kumbagi ja nii lahe on. ainult see on mõnikord häiriv, kui ma midagi kirjutada üritan ja ta naerdes lauda peksab, niiet mu kiri kõik sassi läheb. norib ka mind, aga selle peale saab naerda.

reivo- reivo on.. ohohoo. ma ei tea. oranž ja helesinine ja sebib kõiki ja kohati on nii loll ja kohati saab temaga nii palju nalja. tundub ennast teistest paremaks ja targemaks pidavat ja rõhutab seda ka kuidagi palju. satub alati nendesse kohtadesse, kus mu riideid jääb just vähemaks, kui neid mingi hetk tagasi oli, niiet ma pean pärast tema eest pead kuskile kapuutsi sisse ja juuste taha peitma.

rait- ta on hästi ülbeks läinud. ja läheb aina ülbemaks. nalja teeb küll ja küll, aga samas ajab kõriauguni palju lolli teksti ka suust välja. kui ta ütleb halvasti, siis lõpuks palub ikkagi vabandust. ja ta on alati nõus kallistama, kui mul kallituju on. noh. peaaegu alati. ja kui ütleb, et ta ei kallista, siis natukese aja pärast kallistab ikkagi. ta pole tegelikult paha.

helve- ma ei tea. ma ei taha teda eriti kommenteerida ka, sest ta tuli meie klassi alles esimest aastat ja ma kunagi suhtlesin küll temaga, aga siis ta polnud mingi hevikas ega selline. ma üritan temaga suhtlemist vältida, aga tegelikult ma ei usu, et see kõige hullem oleks. talle meeldib vähemalt him.

kätty- oh issand. ma võiksin lugema jäädagi asju, millega ta mind närvi ajada suudab. kunagi olime parimad sõbrad, aga see oli ülifeik, sest me ei saanud juba siis tegelikult üldse läbi. noh. mingi aeg tegelikult korraks oli, kui me päriselt ka suhtlesime koguaeg, aga seda oli vähe. nüüd on ta ülipalju rohkem bitšimaks läinud ja ei tekita erilist soovi temaga suhelda. nagu ma aru saanud olen, siis ei taha tema minuga ka suhelda, niiet probleemi pole.

seidi- seidi on ka äge. naerab suhteliselt palju. tema juures ongi hea see, et saab naerda ja pärast saab tõsistest asjadest ka rääkida.

anneli- kunagisest annelist ohissand, kui palju erinev. vahepeal õudselt kuri, vahepeal hästi sõbralik. kindlasti on ta kõikidele oma sõpradele hea sõber ja me saame hästi läbi, aga ma ei saaks öelda, et ma temast üldse midagi piisavalt palju teaksin, et mul temaga millesti rääkida oleks, kui me millestki peale kooli rääkima peaksime.

anette- iseenda iseloomustamine on kõige haigemalt raskem iseloomustamine, mis eksisteerida saab, niiet ma jätan selle hetkel kõrvale.

kaia- vahepeal on sõbralik ja vahepeal viskab head kildu, aga me oleme ikkagi nii kohutavalt erinevad, et ta suudab tihti leida jälle midagi, millega mind ärritada.

uku- uku on pikk ja väristab oma jalga.

bruno- ta on ilus. alati tüdrukute lemmik olnud. isegi poisid üritavad talle muljet avaldada. ta on inimeste paika panemises üliosav ja teeb häid nalju ka. noh ja sellele veel lisaks on ta tark ja puha. jätab endast hästi ülbe mulje, aga ma tean, et ta pole ka tegelikult üldse paha. kui ta midagi mõnitavat ütleb(ja seda juhtub rohkem, kui.. kui.. midagi, mis hästi palju juhtub), siis ta teeb lõpuks ikkagi selgeks, et ta ei mõtle seda tõsiselt. ütles mulle isegi, et ta mõtles, et peaks milallgi kõikidelt, keda ta mõnitanud on, vabandust paluma.

piia- suhteliselt vaikne. tibiks ära läinud. koguaeg tsillib mõne poisiga jälle koos. räägib suhteliselt palju inside džõuke, millele ma pihta ei saa, sest ma ei satu tavaliselt sinna, kus tema on ja sellepärast ma ei usu, et meil ka millestki peale kooli rääkida oleks. tore on ta sellegipoolest.

tauri- togib ja torgib ja nügib mind koolis. esimest aastat meie klassis, niiet ma ei tea temast midagi peale selle, et ta err põriseb vaikselt ja tal on toredad pruunid silmad.

käty- ohissand. kui teil on võimalus mõnda ta tööd lugeda, siis tehke seda! tegelt ka. see on naljakam, kui ükskõik, milline komöödiafilm/sari. ta ei saa asjadele hästi pihta ja arvab, et ''khk'' tähendab keshariduskool ja lause: ''ta sündis järva-madise keskhariduskooli'' on päris loogiline. ta arvab veel, et ''vaga vesi, sügav põhi'' on mõistatus ja rahasumma, mille kaotajariigid peale esimest maailmasõda võitjatele maksma pidid, ei olnud mitte reparatsioonid, vaid ''1000''. umbesnagu 1000 krooni.

30.

mulle meeldib taevas. see on alati nii erinev ja see muutub nii tihti ja vahepeal muudab värvi ja teeb üldse igasuguseid lahedaid asju. kui ma näen, et taevas on ilus, tahan ma sellest alati pilti teha, aga kuna mu pildistamisoskused on nullilähedased, siis ei tule sellest kunagi midagi välja. ma olen koguaeg mõelnud, et taevast on lihtne pildistada, sest ma ei pea ise mingi kunsti kokku käkerdama. midagi paika sättima ega midagi. hea arvamus. kui ma nüüd neid pilte vaatan, siis need ärritavad täiega. ma võiksin vähemalt vaadata, et horisont sirgelt jookseks. enamusel piltidel ta seda ei tee, niiet ma ei saa üldse keskenduda sellele, et taevas ise on tegelikult ilus ju. kui mul enda pärast mark poleks, siis ma lisaksin pildi mõnest korrast, kui taevas õudselt lahe oli. aga tegelikult pole selle vist isegi mõtet, sest piltidel pole ta niikuinii isegi väikest protsendikest sellest, mis ta tegelikult oli. ühe pildi ma tegelikult lisan. taevas pole selle point. taevas polegi lahe ja pilt ise on ka jama, aga mulle meeldib see pilv, mis näeb niiii pehme välja ja need kaks parti, kes koos ujuvad. üleüldse oli too mõnusalt rahulik päev ja erinevaid pilvi oli ühe tunni jooksul mingi miljard tükki.

freddie mercury surmaaastapäev.

mul on pea laiali otsas. ma isegi ei tea, kas ta enam on mul otsas.

16 aastat.

raske hommik.

võiks öelda, et mul on väga hea olla. väga väga hea. NOT. seda ei võiks isegi öelda, mõtlemisest rääkimata. mul on külm, mu silmad on paistes, mu pea valutab, mu süda on paha ja eilset päeva nagu poleks olnudki. noh. väljaarvatud see, et sellepärast mul ilmselt nii paha olla ongi. aga muidu tundub kõik täpselt nii nagu ma oleks seda unes näinud või midagi. pooli asju ei mäleta ja üldse. paha on. ja ma tegin seda värki, et paned oma pildi ja siis ta ütleb, mis kuulsuste moodi sa oled. ma panin selle pildi, mis on riti lemmik või misiganes. ja ta andis tulemuseks kolm naist ja seitse meest. ma olen mehe moodi ka veel? aina paremaks läheb. peaks sõpru vaatama. lotte on sünnipäeval ja emmeissi linnas. saaks üksinda teleka ees lebotada ja põdeda, kuidas mul hästi paha on. vaataks neid viimaseid osi. need on suht kurvad, aga vanasti tekitasid sõprade kurvad osad minus mingeid emotsioone. nüüd enam eriti mitte, sest ma ei saa neid kunagi üksinda vaadata. vanasti ma vaatasin neid õhtuti ja omatoa telekast. ma vist nüüd siis lähen, jah, neid vaatama.

küsimus: aeg seisab täna hommikul?

kurat ja raisk ja asjad.

mingi koolidisko oli. ma ei tahtnud sinna alguses minna. ma olin täiesti kindel, et ma ei lähe sinna. koolis getter ja teised tsikid kutsusid mind mitu korda, aga ma ütlesin, et ma ei lähe. pärast kirill ja kadi ka veel kutsusid mind msnis. noh, siis ma mõtlesin, et ma lähen ikkagi. ja see oli tore. koolidisko jaoks liiga tore. noh, kuni asi hakkas läbi saama. mingi pool tundi enne lõppu mõtlesin ma, et ma küsin kelleltki püssi ja kuule. ausõna. ma ei teagi, kas ma oleks sellega enda või mõne teise maha lasknud. mõnikord nii väga tahaks igasugused jobud kõikidesse võimalikesse kohtadesse saata. kahjuks olen ma liiga hale, et seda teha suuta. kui ma kohe mõneühe kindla inimesega rääkida ei saa, siis ma kavatsen lähema aja jooksul aknast alla hüpata. jah, hurraa. üleüldse.. nagu.. siis, kui vaja pole, siis käivad kõik minust kaarega mööda, aga siis kui ma tahan üksi olla, ei jäeta mind rahule. kellelgi midagi lõhkumiseks on pakkuda? või kellelegi kurgust alla lükkamiseks ja lämmatamiseks? ootan pakkumisi, aitäh.

31.

mika- happy ending. südasüdasüda ja süda ka. see muster eile printerit ära ei tühjendanud, aga selles suhtes oli mul õigus, et õpetaja seda seletada ei oska. niiet see tuleb mul puhtalt katsetamisega. ilmad lähevad aina halvemaks, mata kontrolltöö läks halvasti. rohkem polegi nagu midagi uut. teise matemaatika tunni alguses istus martin korraks minu kohale, aga ma mõtlesin, et suva ja istusin tema kohale. massi kõrvale. ja getter ei tahtnud martiniga istuda, niiet ta läks gerli kõrvale istuma. kadi kohale. ja kadi läks martini kõrvale, getteri kohale. ja ma avastasin, et ma oskan mataülesandeid massist kiiremini ja paremini lahendada. vahet pole, et töid teeb ta paremini. tunnis olen ma parem. ha! ja ta irvitas mulle terve päev näkku oma vaimukuste ja eilse päeva pärast. no hahaha, lase või püksi naerust. noooot.
aga tegelikult on mul ju ülihead klassikaaslased, kui välja arvata see, et mõned neist hakkavad ahvideks taandarenema. jooksevad mööda klassi/koridori ringi ja peksavad üksteist rulli keeratud ajalehtedega ja röögivad. üheksanda klassi tase indeed.
rait ja karl ja mihkel passisid pärast klassijuhatajatundi minuga kässamajajuures ja ootasid mu issit, et mul igav poleks. nii armas neist. ja gerda tegi vist mingi märkuse selle kohta, et ma liiga palju kootud asju kannan. no okei, kannan jah, aga see pole põhjus, et nad kõik mind vanaemaks kutsuma peaksid.

ööh.

ma sain oma mustri nüüd siis valitud. ma prindin selle välja, aga ma olen kindel, et
1. õpetaja ei oska öelda, kuidas ma seda tegema peaksin.
2. see tõmbab printeri tahmast tühjaks.
seda jama on palju ja mul on tunne, et ma ei saa sellega hakkama. noh. proovida ju võib. vähemalt on mul homseks muster olemas. nagu see mingi lohutus oleks. suva. midagi õppida on homseks? seda ma ei vaadanudki ekoolist. jobu.

aa, ma tahtsin üks päev kirjutada, mida ma unes nägin ja siis ükspäev veel, aga ma ei kirjutanud. ühes unenäos olin ma kuskil teatris ja pidin esinema, aga ma ei osanud. ja siis ma pidin kuskilt uksest sisse minema, aga ma ei saanud, niiet ma mõtlesin, et ma lähen vaikselt lava pealt, niiet keegi mind ei näe. ja ma võtsin mingi nööri ja kiikusin sellega nagu liaaniga lava teise otsa. ja samal ajal saalist igasugused seidid ja kadid ja ritid ja madised ja teised vaatasid mind ja vangutasid tõsiselt pead. ja mul oli paha olla. ja teises unenäos tuli meie klassi mingi puudega tüdruk, kes ei olnud tegelikult tüdruk, vaid vanemapoolne naine. ja siis ma istusin eespingis ja tsillisin temaga ja osad olid veel seal ja järsku tuli kadi kooli, aga ta ei teadnud, et see tädi puudega on ja hakkas teda täiega mõnitama ja ma üritasin talle vaikselt seletada, et see naine on puudega, aga kadi ei saanud aru ja muudkui mõnitas ja ma ütlesin, et ma ei saa seal olla, kui ta nii teeb ja läksin istusin jüri kohale ja ta tool oli täiega ära soditud.

be cool.

ma ei taha ekooli vaadata, ma ei taha, ei taha. aga ma pean. noh, ei pea ju. aga parem kohe praegu teada saada, mis hinde ma sain. äkki polegi üleval? bioloogia raudselt pole. see on masendav. tegelikult lubati aasta alguses, kui ekool meie kooli tuli, et kohe sama päeva õhtuks pannakse hinne välja. ma ei julge vaadata. ma ei julge. okei. rahu. ma pean vaatama. peaks kõige lõbusama laulu mängima panema. mis on kõige lõbusam laul? mika- billy brown vist. aga tegelt billy brown hakkab seal geiks. natuke kurb. u2- everlasting love on paljutõotav. ma panen selle. siis ma äkki pole nii kurb, kui ma oma kahed avastan. või äkki michael jackson- black or white? okei, everlasting love it is. paanika. paanika. ja.. trummipõrin.. appiappi. ajaloos mingi viis. kontrolltöö? bioloogia hinnet pole! oi, kuidas ajab närvi. kehaline viis, kirjandus viis. no kurat, ma oleks bioloogiat tahtnud. ja matat. eks ma siis ootan homseni. närvid läbi. paanika. märkused? paanika. mul on kaks märkust ka!

13.11.2007 Eesti keel Väga tubli! 5+
22.11.2007 Kirjandus Väga tubli 5+

ei, ma ei ole nohik. tegelt ka.

musid, kallid, kukerpallid.

ma ei tea, miks selline lause. igastahes meenutab see mulle täiega meie tänast kehalisetundi. me pidime mingit lahedat harjutust kolmekaupa tegema, kus me üksteisest üle hüppama ja maas veerema pidime. see on tore. nalja saab. me saime gerli ja anniga selle eest viie.
mussaõps on jumala reetur. ta on mind üheksa aastat piinanud mõttega, et millal me ükskord rokkmuusikat õppima hakkama. etnoh.. me õpime ainult mingit riikide muusikaajalugu. ja ta koguage jahub üheksandast klassist. noh.. me pidime terve neljanda veerandi rokkmuusikat õppima või miskit. ja mis ma täna teada sain? ta õpetab lotte klassile praegu biitlite ja queeni ja asjade kohta. NAD ON KUUES KLASS! tal on mingi see loogika, te kuus on tagurpidi üheksa, vahet pole? siis oleks võinud meile ka kuuendas õpetada ju. ainult mingeid mõttetusi õpime. kirikumuusikat ja misiganes. oleks siis vähemalt, et beethovenit ja mozartit ja vivaldit ja muid toredaid onusid. ohei. mingeid organumeid ja mingi tüübi koraali ja muid asju. nagu mul sellest kunagi kasu oleks.
queen- ''who wants to live forever'' tekitab millegipärast õudset jõulutunnet. tahaks jõuludeks mobiili. mitte, et mul poleks. mitte, et see ei töötaks. mitte, et see üleni kasutuskõlbmatuks retsitud oleks. mitte, et ma mingi tüüp, kellel kõik uued asjad olema peavad, oleksin. lihtsalt oleks lahe uut telefoni omada. huvitavam. asjalikum. mul on see telefon kaks aastat olnud ja ma ei saa sellele ikka veel õieti pihta. tahaks midgai, millest ma aru saan. mu käed endiselt nõmetsevad. võrgust saadud sinikas on kadunud. mul ei tulnud ohatist (jessjessjess), aga mu huulteümbrus tekitab endiselt punaseid laike (jamps). ripsmed ründavad täiega mu silmi. nad pole vist mõistnud, et nende funktsioon on silmamuna kaitsta(jah, ma tegin bioloogias silma kohta konspekti ja sain targaks).

ma ei saa aru.

ma leidsin mingi kolmnurkse salli mustri, aga see on inglise keelne ja see pole tingmärkidega, vaid välja kirjutatud ja enamuse silmuste kohta on kirjutatud ''yo''. nagu mismõttes? joujou?

32.

tänane bioloogia töö läks täiesti metsa. ma võiksin välja anda mingi uue bioloogia haru, nimega ''anettoogia'' või midagi sellist, sest ma mõtlesin kogu selle värgi seal ise välja. ma ei taha teada, mis hinde ma saan. kirjanduse töö sain ma viie. ma mingi täiega tuupisin eile neid aastaarve. ma olen jälle huuli närima hakanud. ma üritasin kässat teha. seda mingit linikunässakat. olete te kunagi linikut kudunud? ei? ega ma ei arvanudki. noh, võibolla olete ka, aga suva. sellisel juhul te vähemalt teate, kui väga see sakib. viie vardaga mingit imetillukest junnikest kududa, igal vardal kaks silmust. ega need vardad sealt üldse välja ju ei kuku. igastahes nüüd hakkas mul juba normaalselt minema enamvähem, aga midagi läks ikka sassi veits. üks silmus oli üle. ja see ei näe hea välja ka, aga õpetaja ei hinda seda niikuinii. samas on hea proovida. kui ma sellega hakkama saan, siis tuleb selline mõnus tunne. täna oli matas tunnikontroll. see läks halvasti. homme on matas kontrolltöö. see läheb halvasti. arvuti on väga nõmedalt uimane ja ma pean endale homseks põhitöö jaoks mingi koekirja otsima. see ei lähe hästi. põhiliselt sellepärast, et ma pole alustanud. ma tahtsin teha kolmnurkset salli, aga esiteks peaksin ma selle mingi hiigelsuure tegema ja teiseks ei leia ma seda ilmselt kuskilt. ma pidin raamatukogust vaatama, aga ma ei teinud seda. ilmselt sellepärast, et mul kadus selle isu ära. tahaks rohkem tavalist salli. ma pean veel mõtlema selle peale. kumma jaoks ma lahedama mustri leian. jama on selles, et homme tunnis peame juba tegema hakkama ja ma ei leia isegi tavalise salli jaoks mustrit. kolmnurksel on veel mingi eriline. täna peale kehalist tegin ma kadiga mingitsorti veesõda, aga gerli ja anni ja need teised tegid ukse lahti. ma lükkasin kinni, kui ma mööda jooksin/kõndisin, aga nad tegid uuesti lahti ja oh seda õnne, jälle kõnniti just siis uksest mööda. ja seekord polnud see mingi algklassi poiss. seekord oli mass. ja mulle tundus, et ta vaatas parajasti just meie garderoobi sisse. ta kõndis selle poole, näoga selle poole. ma seisin seal suht ukse juures ka. igastahes ma jooksin karjudes minema ja mul oli jälle mark. mulle ei paku erilist naudingut oma klassivendade ees aluspesus ringi joosta ja teisi veega loopida. see oli nendest tsikkidest õel uks lahti teha. aga noh. elan edasi vast. mul on tähtsamaidki muresid. näiteks see, kust ma oma koekirja saan ja mida ma pean tegema, et mind laibad ei jälitaks. niipalju, kui ma aru olen saanud, siis on kuskile minu toa seina vahele või põranda alla jälle keegi ära surnud. issi arvab, et see on hiir. ma pean hunnikute viisi lõhnaküünlaid põletama ja ust KOGU AEG LAHTI HOIDMA, et seal elada. mulle ei meeldi ust lahti hoida. mis värk üldse on? et kõigepealt pean ma käima klassis, mille põranda all on mingi loomalaip ja nüüd elama toas ka? give me a break. nagu ma oleks kunagi kellelegi neist midagi halba teinud, et nad mind nüüd jälitama peaksid.

ville valol on täna sünnipäev ja ma kukkusin kehalise tunnis hundiratast tehes gerlile pähe ja tõmbasin küünarnuki marraskile.

paanika.

hämmastav, kuidas sa võid mõelda, et terve su päev on kuradile lennanud ja siis ütleb üks inimene mõne üksiku lause ja kohe tundub kõik rõõmsam. neid inimesi on vaid mõni üksiküksik, aga kui nad midagi head/lahedat ütlevad, siis on kõik lahe. ma olen väsinud. kohutavalt. õppida on täiega, ma ei saa kirjanduse kontrolltööle üldse pihta. et kas ma pean kõik linnukesega märgitud aastaarvud ka pähe õppima või? see sakib täiega ju. ja bioloogia sakib ka. ja vene keele kirjandi kirjutasin ma ümber, aga pildid on vaja joonistada. ja füüsikani ma ei jõudnudki ja ei kavatse enne homset päeva jõuda ka, sest mu silmad vajuivad täiega kinni ja aju ei funtsioneeri üldse. ma ei saa isegi telekast tulevatele saadetele pihta. ma kaotasin täna koolis kõrvarõngataguse ära ja see sakib täiega, sest kõik hõbetagused, mis mul on, on nii suured, et kõrvarõngas läheb sealt lihtsalt läbi. ma üldse ei taha homme kooli minna, sellest tuleb mingi hästi jube päev. matas tunnikontroll ka. aga ma pean ennast lohutama selle mõttega, et homme peale seitset tundi on see kõik tehtud ja mul on jälle see vabam tunne, et ma ei saa sinna enam midagi parata. uni on ikkagi. ma viskasin täna keemia tunnist raiti kolme vildikaga ja õpetaja ütles, et nii ei tehta. ma ju tegelikult tean seda, aga ta on mõnikord nii jobu ja solvab täiega. aga ma ei taha inimestega eriti tülitseda, niiet ma pean kõikidega, keda ma millegagi visanud olen, normaalsed suhted taastama. tänane võrk sakkis, treenerit polnud ja mina, kadi ja teele pidime terve tund vastu seina palli loopima, sest me olime ''uued''. okei, kadi oli teist ja teele esimest korda, aga ma olin kolmandat korda ju. ma sain isegi esimesel korral mängida ja nüüd loobin vastu seina? igastahes lõpuks ütlesid teised, kes seal mängisid, liisile, kes seal käsklusi jagas, et me ka ikka mängu läheksime, sest me sureme muidu ära sinna seina äärde. siis saime mängida. ega ma oleks muidu ära ka läinud. ma ei jõudnud õppimistega valmis, aga peamine on positiivne suhtumine. lõpuks läheb ikkagi kõik hästi ju. vahet pole, et ma pean homme tegema kontrolltöö, millest mul aimugi pole ja kontrolltöö, millest mul on ainult natuke aimu ja joonistama, kuigi ma ei oska absoluutselt joonistada ja tegema füüsikat, kuigi ma ei oska seda ka üldse ja see ei meeldi mulle. nüüd peaks.. magama?

33.

täna on nõme päev ja mul on nõme olla ja ma pean õppima, aga ma ei suuda, sest ma pole ikka veel otsustanud, kuidas oma tegevused ära jagada ja kas küsida kidraõpsilt varem ära, või mitte. vist ikka küsin. paanikapaanika. ma peaksin rahvatantsu seekord midagi mugavat selga muretsema. ahpagan, ma pean vist botastega minema, sest ma unustasin sisejalatsid kooli ja ma ei saa saabastega tantsida. torpan ei luba. aga botastega ma ei saa minna, sest ma pean võrgus nendega saalis olema ja need peavad puhtad olema. aga ma võiksin need rahvatantsu kaasa võtta ja seal jalga panna, aga mul on neid ketssaapaid paha panna, niiet siis ma peaksin teised saapad panema, aga neid ma ei saa nende pükstega, niiet siis ma pean püksid ära vahetama. paanika. HOMME ON KAKS KONTROLLTÖÖD, PAANIKAPAANIKA! ma ei saa kirjandust selgeks. neverever. homme ma suren. täna ka. aa, siis homme pole vaja enam. PAANIKA!

hei jälle.

mul jäi enne kirjutamine pooleli. me käisime täna siis ujumas. seal oli mingisugune ilus poiss, kelle pärast ma üritasin terve aeg ühe koha peal olla ja mitte liikuda. ma jõllitasin teda palju, niiet lõpuks hakkas ta mind vastu jõllitama, ilmselt mõeldes, et ma kannatan ajupuude all. pärast kui ta lähemalt tuli, siis ta polnudki enam nii ilus. me käisime söömas ka. ja jõulukinke ostmas kooli jaoks. ja apteegis. mul oli vaja näole niisutavat kreemi ja midagi, mis takistaks ära ohatiste ja muude selliste asjade tekkimist. käed ees, nägu järel, ma hakkan üleni lolliks minema. suu ümber on tulipunane ratas. ma näen välja nagu ma oleksin punase huulepulga fänn. ja mitte punase huulepulga fänn huultel, vaid huulte ümbruses. suht jube näeb välja igastahes, sest allpool on punased laigud(täiesti arusaamatul põhjusel), üles hakkab midagi ohatise sarnast tekkima, mis veel ohatis pole, aga millel on palju potensiaali selleks areneda ja huuled ise on tulipunased enamus ajast ja sellised.. läikivalt kuivad, niiet kui ma naeratan, siis käib krõps ja krõps ja mu huuled on üleni verised. ma sain eesti keele kontrolltöö 5+. päris äge, ma pole ammu mingit sellist hinnet saanud. see niisutav kreem lõhnab ülihästi. aaaah?! ma vaatasin praegu ekooli. ma sain keemia töö viie. viie! omgomgomg. ei ole võimalik ju. mu keemiahinded on hetkel järgmised: 4 ; 5/5 ; 3 ; 5 ; 5. that is like so not me. kell on veel suhteliselt vähe. noh, nüüd juba palju. alles oli vähe. igastahes peaks võimalust ära kasutama, et mul on õpitud ja ma pole väsinud, niit mul on hea aeg raamatut lugeda. hommehomme. mis siis homsest saab? kuraaaat, mul on homme kitarr ju. kas ma harjutanud olen? pole isegi puutunud seda ju. see läks täitsa meelest ära, kiire on. okeiokei. ma pean midagi ümber mõtlema siis. homme peale viiendat tundi ei jää ma kuskile koolimajja ega raamatukokku tsillima. tulen kohekiirelt koju. veerand tundi koju tulekuks, veerand tundi tagasi minekuks. tund aega vaba aega. selle ajal pean ma trenniasjad kokku panema ja kitarri harjutama. tund aega harjutan, et ma endal marki täis ei teeks jälle täiega ja et ta jälle ei küsiks, kas ma teda kardan. nii. siis lähen rahvatantsu kitarriga. peale seda kohe kitarri. siis peaks emme juba autoga seal kohal olema, mu trenniasjad tooma, kitarri võtma, siis ma jooksen trenni, ma olen pool tundi hiljaks jäänud selle aja peale, sest seekord algab varem ja peale seda helistan jälle emmele ja lähen autoga koju. pool kaheksa olen kodus.. ahõigus, ma saan siis varem koju ka ju. seekord jõuan siis võibolla isegi õppida. füssat on vaja lugeda ja teha ja bioloogias on kontrolltöö ja kirjanduses on kontrolltöö mingite tobedate aastaarvude ja nimede peale ja kurat, vene keele kirjand on vaja kirjutada ja bioloogias veel kokkuvõte ka vihikusse teha. homme on päev, millal ma suren. miks mulle küll tundub, et täna jääb raamatu lugemine ära, selle asemel harjutan kitarri, homme need tund aega ma õpin ja siis teen kõiki ülejäänud asju ja koju tulles jälle õppin? äkki peaks vene keele kirjandi kooli kaasa võtma ja seda seal kirjutama? vahetundides. ja siis harjutan kitarri ja siis koju tulles õpin füüsikat ja bioloogiat ja kirjandust. argh. peaks füüsika juba täna äkki ära tegema? okei, nüüd mul kadus igasugune lugemise isu ära, ma tahan ainult magada. ma lähen harjutan seda kitarri ja õpin füüsikat ja vajun väsimusest kokku.

34.

täna oli päris tore. hommikul, kui ma kooli hakkasin minema, oli taevas oranžikas ja ma lootsin, et sellest kujuneb midagi, lahedat, niiet ma komberdasin koju tagasi ja võtsin digika kaasa. jah, ilus hommik oli. ma tegin mõne pildi, aga ma olen 110% kindel, et see lahedus ei jäänud ainsalegi pildile. vähemalt hea, et ma seda nägin. kui ma mingi megaime läbi pildid arvutisse saama peaksin ja kui seal mingi megaimeläbi mõni normaalne pilt olema peaks, siis ma lisan selle võibolla pärast siia ka. keemia töö läks halvasti. esimene tund oli bioloogia ja see sakkis täiega. ma mõtlen kohe täiega. õpetaja ütles meile eelmine tund, et meil on kontrolltöö neljapäeval, aga ekoolis oli kirjas, et teisipäeval ja ma küsisin seidilt ja ta ütles, et neljapäeval on ja mul oli endal ka päevikusse kirjutatud, et neljapäeval, niiet ma mõtlesin, et okei, õpetaja ajas jälle sassi. nii nad koguaeg teevad. kirjutavad ekooli valesid kuupäevi. ja esimesel tunnil oligi see aeg, kus terve klass vaidles, sest osad arvasid, et töö on täna ja osad, et neljapäeval. aga jube raske on neil, kes arvasid, et täna on, teistele vastu tulla ja öelda, et me teeksime selle töö ikka neljapäeval. kui neil see niikuinii õpitud on, siis misasja nad enam vinguvad? neil on see selge, niiet vahet pole, kuna nad teevad ju. tollel hetkel jättis see lihtsalt mulje, et nad tahavad meile täiega sitta keerata. igastahes me vaidlesime pool tundi ja lõpuks õpetaja ütles, et me teeme siiski neljapäeval. noh, aga ega see kedagi maha ei rahustanud. kadi oli sellepeale päris endast väljas, niiet ta protesteeris veel terve ülejäänud tund ja rääkis gerliga mind taga ja tegi järgi või misiganes. ägenz. me samal ajal anni, seidi ja getterida naersime. me naersime üldse terve päev. täna oli tore päev. pärast saime me jälle kõik normaalselt läbi ja puha, sest noh.. me ju pole enam esimene klass. mis on muidugi tore. lost hakkas.

märge.

ajalooõpetaja(sama, mis ühiskonnal) on siiamaani kasutanud lenini kohta järgmisi sõnu: jõuluvana, mõttetu lihatükk. ootan huviga järgmisi väljendeid.

õigus.

see ununes mul täiesti, et täna oli koolis ülenaljakas päev ju. ma käisin pool päeva kõht krampis ringi, sest ma naersin terve aeg. ühiskonnaõpetaja on nii lahe. ma ei tea. ta on viimasel ajal tõsisem ja vaiksem ja kurjem, aga naerma ajab ikka nii, et vaata, et täis ei lase ennast. no tegelt ka, ma pidin laua alla vajuma peaaegu. ta tuli klassi ja ütles, et meil on klass segamini. ja siis hakkas meile tahvli pesemist õpetama. näitas, kuidas tahvlilappi loputada tuleb ja kuidas sellega üle tahvli tõmmata tuleb ja kuidas seda kokku murda tuleb. ja meie kõik see kümme minutit lihtsalt seisime ja vaatasime seda pealt. kõik naeru täiega kinni hoides. noh.. sinna maani, kuni rait tegi imelikku nägu, mass seda nägi ja üle terve klassi naerma pursatas. kirjutades/lugedes pole see üldse nii lahe, aga kui me seal seisime, kõik iga natukese aja tagant turtsatades ja õpetaja loenguid kriidi kogunemisest tahvlilapile kuulasime, siis ma mõtlesin tõesti, et on aeg, kus ma lihtsalt vajun naerust kokku. jasiisjasiis. geograafiaõps endiselt vihkab mind täiega. ja kehaline oli teine selline tund, kus ma lihtsalt keerlesin põrandal naerdes. no tõesti. meie klassi tüdrukud jõusaalis. seidi peab tegema harjutust, kus ta on selili mati peal, jalad üles tõstetult ja siis liigutab oma tagumikku paremale ja vasakule. piia peab tegema harjutust, kus ta seisab seina juures, tema ja seina vahel on pall ja ta teeb vastu seina/palli kükke, niimoodi, et pall liigub natuke kaasa. kadi peab tegema harjutusi, kus tal on kumm ümber jalgade seotud ja ta astub paremale ja vasakule. anni peab tegema harjutust, kus tal on kaks ketast käes ja ta astub nendega ette ja taha.. getter peab tegema harjutust, kus ta tõstab ühe jala ja ühe käega pingile toetudes ühte hantlit. gerda peab tegema mingi imelikul asjandusel kõhulihaseid. gerli peab seda kangiasjandust tõstma. anette peab tegema harjutust, kus tal on ketas käes ja ta tõstab seda pea kohale ja selja taha. ja kuidas see kõik välja näeb? seidi pikutab maas, jalad niisama taeva poole ja ringi vaadates. piia seisab lihtsalt seina ääres ja toetab vastu palli, vaikselt ennast paremale- vasakule kiigutades. kadi vaikselt liigutab oma jalgu ja istub maas. anni seisab kettad käes ja mängib, et ta lööb teisi nendega. getter laseb hantlil lihtsalt käe otsas rippuda. gerda ripub sellelt kaadervärgilt alla ja laseb verel pähe joosta, niiet ta läheb näost üleni lillaks. gerli hoiab kangi pea kohal ja vaatab, mida teised teevad. anette istub ja kallistab ketast. ja mis kõige parem on, on see, et iga kord, kui õpetaja kellegi poole vaatas, üritasid kõik iga hinna eest jätta muljet, et nad jubeaktiivselt teevad kõike ja see oli niiiiiiii naljakas, sest selleks ajaks oli juba nii palju lebotatud, et keegi ei mäletanudki, mida ta tegema peab.

vässvässväss.

ma olen väsinud. täna oli kaheksa tundi + võrk. õppimiseni ma jõudnud pole, eks homne keemia tunnikontroll tuleb loomulikust intelligentsist. mainiksin siin kohal ära, et see on asi, mille peale mul varasemate kogemuste põhjal eriti põhjust loota poleks, niiet ma olen suhteliselt kindel, et ma saan kahe. aga ma ei suuda sellele hetkel keskenduda, sest ma olen väääsiinuud. homme on ka kaheksa tundi ja siis lähme perega ujuma ja siis kuskile sööma. meil üritatakse juba pikemat aega mõnda pereüritust korraldada, aga see jääb pidevalt ära, sest emmeissi on tööl või mina tulen liiga hilja koju või lotte lülitab oma telefoni välja ja jääb teadmata kadunuks või mul on mõni muu rahvatants või asi. ohjah. tänane võrkpall läks.. ma ei teagi. erilist arengut viimasest korrast toimunud pole, aga kõik koguaeg korrutavad mulle: ''tuubli, teise korra kohta päris hea.'' ausaltöeldes tunnen ma ise ennast täiega tobedalt ja ma olen seal platsipeal täiesti kasutu. ainult servimisega saan enamvähem hakkama ja paar korda lõin palli üle ka. muidu lihtsalt töllerdan nendel andekatel võrkapalluritel ees ja ei saa aru, mis värk on. aganoh. nad on sõbralikud ja mõistvad, hea seegi. mul on täna mingi tuju jälle. isegi meeleheitel koduperenaised mõjus mulle kuidagi.. teisiti. rohkem. seekord oli veidi teistsugune osa ka. minu arvates oli see ülilahe, kui lynette ütles, et see psycho suudles tema meest ja siis see teine psycho mõtles, et kõik on temasugused psychod ja tahavad seda, mida psychod ikka ja lasi kohe laksust selle teise psycho maha. ma isegi ehmatasin. äge oli. ma lõin võrgus oma nuki ära ja nüüd on see midagi sinaka-lillaka-hallika vahepealset ja valutab hullumoodi. ja mu käed endiselt lõhenevad ja teevad igasuguseid imetrikke. muidu hakkavad juba paremaks minema, aga kui ma vastu raidi põske käe panin, et ta kontrolliks, kuidas see on, siis ta ütles, et see siiski on kare ja mass tegi ka mingit imelikku nägu. eks võiks vist parem olla, jah. eile õhtul ma mõtlesin, et mul on mingi mure, mis tundub olevat hetkel mu üks suurimaid muresid, aga et ma ei taha sellest rääkida, aga nüüd läks mul see üleüldse meelest ära, niiet ma ei saa isegi seda omaette arutada. okei, nüüd tuli meelde. see sakib täiega. ja tegelikult polegi see eriti suur. tegelikult on see pigem isegi väiksepoolne, aga häiriv sellegipoolest ja vihjena võiksin öelda, et ma kardan, et see on mingi märk sellest, et äkki ma hakkan hulluks minema. kohe niimoodi hullukshulluks. et vajan hullumajja paigutamist? jama oleks. huvitav, kas teistel on ka nii? raudselt pole. äkki on? suva, ma ei kavatse sellest rääkida.

einstein.

vahet pole, et ma tast midagi aru ei saa.

erirelatiivsusteooria põhipostulaadid:
2. maailmas puudub absoluutne aeg.

juba see lause ise tundub päris vägev. noh et nagu aega polekski. lahe. mis kell on? midagi. kõlab hästi.

sain!

ma sain ekooli. ja seal on teisipäevaks pandud bioloogia kontrolltöö. aga õpetaja ütles, et see on neljapäeval. oh well, seda ei tohiks olla raske õppida. loen mitu korda läbi, jätan meelde ja tööd on tavaliselt põhimõtteliselt kõige selle peale, mis õpikus kirjas on. oma peaga suurt mõtlemist pole. miks ma sellest üldse kirjutan? kogu see kirjutamise värk on minu jaoks aina suurem mõistatus. vahet ju tegelikult polegi.

mmmmmmmh.

riti tuletas oma blogipostitusega mulle ka meelde selle screensaveri, mis selles arvutis oli. selles, mis ta kunagi sünnipäevaks sai. see oli veel pärast meie oma ka. ja see oli tõepoolest maailma parim screensaver. see onu seal üksikul saarel oli nii tore ja ta tegi nii rahulikult seal kõiki oma asju ja sealt sõitis laev mööda ja puu otsast kukkus pähkleid alla ja see oli nii nunnu. ma tahan seda.

oh ja hurraa, hurraa, ekool ei funka, niiet ma ei tea, kas teisipäeval on töid või ei ole, niiet ma ei tea, kas homset päeva tahta, või mitte. tegelikult ma ei taha seda niikuinii. kool on muidu tore, aga niiiii ebameeldiv on nii vara ärgata. kui ekool laseb mul nüüd selle errori pärast mu parooli vahetada, siis ma kavatsen kurjaks saada, sest see on kõige nunnum parool, mis mul kuskil olnud on. teine katse.. ja ma vist ei saa ikka sinna. eeeeeeei aja närvi, ma arvan ka.

ma ei tea.

mul on terve päev olnud tunne, et ma pean midagi tegema. ja ega ma ju tegelikult peangi. võibolla käib see tunne unarusse jäetud kütmise kohta. etnoh.. ma ju pidin maja kütma, aga ma unsutasin selle täielikuttotaalselt ära, niiet ma panin sinna ainult umbes kaks korda puid. sakib päris hullusti, hommikul ärkan jälle ilmselt hambaid lagistades üles. aga võibolla käib see tunne selle kohta, et ma peaksin ära lõpetama oma mataülesanded, mida ma ei suuda, sest ma ei saa neist aru(need samad kaks tulpa) või siis selle kohta, et ma peaksin panema oma eksamiülesannete vihikule kilekaaned ümber, et ma nende vahele teised lehed panna saaksin ja õpetajale korralikult esitada, et need sealt vahelt välja ei kukuks ja õpetaja neid põrandal roomates taga ajama ei peaks. või selle kohta, et ma peaksin kooliasjad kokku panema. või selle kohta, et ma peaksin homseks riided valmis otsima, et ma hommikul jääkülmana ärgates paanikasse ei satuks ja üleni otsustusvõimetu poleks. või selle kohta, et ma peaksin digika aku laadima panema. või selle kohta, et ma peaksin raamatut lugema. mitte ei peaks, vaid võiks tegelikult. või selle kohta, et ma peaksin kontrollima, kas uks ikka kindlasti on lukus, sest lotte ütles küll, et on, aga ma ei suuda ennast tavaliselt seda vähemalt viis korda kontrollimast peatada, isegi kui selle olen lukku pannud mina. või äkki käib see hoopis selle kohta, et ma peaksin oma dressid ära triikima, sest mul on homme kehaline ja võrk. kuigi mul on veel teised dressid puhtad ja ainult ühe korra kantud, niiet ma võiksin neid kanda, aga mulle meeldivad mu ülerohelised dressid rohkem ja need sobivad mu heleroheliste botaste ja sokkidega ka ja siis ma olen alati üleni heleroheline. ma arvan, et ma ei viitsi neid siiski triikida, niiet olen teistega. või äkki käib see tunne hoopis selle kohta, et ma peaksin ära otsustama, kas ma võtan selle raamatu kooli kaasa, või ei võta, sest ma koguaeg tahaksin seda lugeda, aga kui ma juba kodus olen kahe päeva jooksul ainult sada lehekülge suutnud ära lugeda, sest ma koguaeg millegi muuga tegelema hakkan ja lihtsalt raamatut kaisutan, siis vaevalt ma koolis selle lugemisega eriti tegeleksin. pealegi siis peetaks mind veel nohikumaks, kui nad seda juba praegu teevad. ja see raamat on juberaske ka. aga teisest külejest jälle, kui ma ei võta, siis ma tean, et ma mõtlen sellele terve päev. ahsuva, eks mul siis ongi koju jõudmisest suurem rõõm. ma ainult loodan, et meil teisipäeval mingeid töid pole, sest sellisel juhul mõtlen ma ilmselt terve päev, et ma ei taha koju minna, sest ma pean õppima hakkama. noh, koolis peab ka, aga seda me teeme seal kohapeal ja see on kohustuslik, mitte kodus oma vabast ajast. mitte, et mul oma ajaga üleüldse midagi paremat teha oleks. ma olen märganud, et kui ma tean, et mingi töö tuleb, siis mul on alati selle pärast õudselt paha olla ja ma täiega kardan seda ja värki ja kui ma selle tehtud saan, siis enamusel kordadel on mul väga hea olla. sest mul pole enam seda, mõtet, et ''ahdeem, ma pean õppima, või ma saan kahe'' ja siis pole enam midagi, mida ma teha saaksin ka. aga enne tööd on mingi südametunnistuse asi, mis ütleb, et ''hä, sa oled halevärdjas, kui sa üldse ei õpi ja kõik halvad hinded saad ja kooli halbade hinnetega lõpetad ja kunagi endale tööd ei saa ja prügikastitaha elama lähed.''

ma tahtsin siia midagi kirjutada,

aga ma ei mäleta, mida. ei peaks kirjutama siis vist? nojah, ma ei mäleta ju. ei aga tegelt ka, see oli vist midagi tähtsat. ma hakkasin piinatud geeniust vaatama, aga ma jätsin pooleli, sest mul tuli meelde, et mul on veel ajalugu vaja teha. ma võiksin seda filmi triljon korda vaadata ja ikka on sama hea. mõned filmid on sellised. näiteks forrest gump ka. ma leidsin täna oma hariliku pliiatsi üles. selle sinise, mille otsas on lehmapea. ma kasutasin seda viimati vist kuskil seitsmendas klassis. see oli kadunud ja see meeldib mulle. pliiats meeldib, mitte see, et see kadunud oli. ma mõtlesin, et.. et.. ma ei mäleta.

hingetuna.

see on nii haige laul, aga see mingil haigel twisted viisil meeldib mulle. ja ma ei tea, miks. võibolla sellepärast, et ma saan selle ajal hästi peaga põntsutada. matemaatikale ei saa ma pihta. enamus ülesandeid tegin ma ära. vastused ei meeldi mulle, aga noh. poleviga. vigadeparanduse tegin eelmiste ülesannete kohta ka ära. mul tuli ühe ülesandega ikka samasugune vastus ja ma ei saa aru, miks õpetaja mulle sinna mingi küsimärgi joonistanud on. etnoh.. (2+6a)ruudus - 12(3a ruudus + 2) võrdub ju 24a - 20. suva. igastahes. ühe ülesande kaks tulpa on mul veel vaja ära teha, aga ma ei saa neile pihta. etnoh, kui ma vaatan selle ülesande kahte esimest tulpa, mis ma teinud olen, siis on see tegurdamine. (doh, ülesande pealkiri on ka 'tegurda''.) enivei, ma olen seal siis ühesugused tüübid sulgude ette toonud. aga alates kolmandast tulbast pole ühesuguseid tüüpe. mida ma siis teen? mingi valem äkki? gaad, ma olen loll. eks ma pean homme kellegi käest küsima või miskit. ja üleüldse praegu, kui ma lugesin, siis on see kõik üleni mõttetu tekst, niiet ma ei teagi, miks ma seda kirjutasin või keda see huvitama peaks. anoh, eks siis on võimalus seda ignoreerida. ma kirjutan ülesanded ümber ja lähen vaatan sõprusõprusõpru. oh, nad on toredad.

unest kah.

ma juba hommikul tahtsin kirjutada, aga meelest läks ära. vastik unenägu oli. etnoh. ma nägin, et jõulud jõudsid siis lõpuks kätte ja me olime sõmerul ja kõik oli kuidagi ebahubane ja pooli inimesi nagu polnudki ja siis emmeissi ütlesid, et me võiksime perega ameerikasse sõita. nemad ja lotte olid sellest mõttest jumala vaimustatud, aga mina hakkasin peaaegu nutma. siis nad küsisid, et kas ma ei taha või. et ma olen ju alati tahtnud. ja ma ütlesin, et noh.. jõulud on ju. ja siis me otsustasime mitte minna. läksime siis pagusoole ritiliisu juurde ja olime seal. ja ma seisin seal digikas käes ja mõtlesin, kui lahedaid pilte saaks ameerikas teha ja siis ütlesin, et ma ikkagi tahaksin ameerikasse minna. kõik. rohkem ei mäleta. ma pean sellest pildistamisejamast üle saama, see pole enam normaalne. ja jõuludel kavatsen ma kodus olla. noh, sagadis või pagusool oleks ka vinksvonks, aga jõulud käivad eestis!

taevas on lilla.

või kui täpsem olla, siis lilla ja halli segu. suht ilus. lotte läks õue ja emmetissit pole jälle kodus, niiet ma olen hetkel üksinda. mõtlesin, et peaks matemaatikaga tegelema. neid eksamiülesandeid lahendama. nüüd ma tahaksin jälle kirjutada sellest, mis hea tunde tekitab see, kui ma oskan valemite järgi ülesandeid õigesti lahendada, aga kuna ma seda juba miljard korda teinud olen, siis ma ei hakka seda kordama. mu käejulla kirjaga ''balance'' kõliseb trükkimisel vastu lauda ja ajab hästinärvi. ja mu vikerkaarevärviline käejulla tuleb väiksemagi käeliigutuse puhul käe ümbert ära. suht mark on alati sellele järgi joosta ja seda kuskilt põrandalt üles korjata. tahakstahakstahaks..
1. raamatut lugeda
2. et mul kõik õpitud oleks
3. rahulikult vaikselt queeni kuulata
4. kõikidest asjadest nimekirjad koostada (mul ei tule isegi ühte ainsat mõtet pähe)
5. JÕULE!
6. osata ülihästi matemaatikat, füüsikat, keemiat, eesti keelt, inglise keelt, bioloogiat, muusikat, ajalugu. natukene võiksin vene keelt ka mõista, et normaalseid hindeid saada ja piisavalt palju geograafiat, et õpetaja mulle mitte mingi nipiga halbu hindeid panna ei saaks.
7. JÕULE!
8. VANAASTAÕHTUT!
9. ritiliisu juurde.
10. JÕULE!

hommik.

kell on kolmveerand üks, vanaema tuleb täna siit läbi ja ma peaksin täiega koristama, aga ma pole veel alustanudki. vägev. kaija-liisa tsiteeris mind oma blogis. päris lahe, sellised asjad kergitavad ego. üleüldse ma avastasin, et viimasel ajal on mu ego kõrgem, kui vanasti. võibolla ei tohiks, aga noh.. kui ta juba on, siis ma ei saa sinna midagi parata.
aknast välja vaadates tundub jälle peaaegu nagu maailm oleks mustvalge. täna kahjuks mitte nii väga. ega muidu polekski selles ju mitte midagi head, kui kõik mustvalge oleks, aga lihtsalt see tunne, et midagi on teistmoodi tundub huvitav. ja tavaliselt tekib see siis nii, et taevas on hall ja puudel pole lehti, niiet need on ka hallid ja abihoone katus on hall. ja elektripostid ka ja kui ma kõik muu ära blokin, siis ongi kõik mustvalge.
eile õhtul enne magama jäämist lugesin ma jälle seda raamatut. ja seal oli albert einsteini kohta kirjas. ja seal kirjutas sellest tema üldrealtiivsusteooriast. ja see tundus huvitav, aga ma ei saanud sellest midagi aru. no okei, kell oli küll üks öösel ka, aga ma olen suhteliselt kindel, et ma ei saaks sellest isegi keset päeva oma kõige ärksamas olekus aru. kahju tegelikult. ma kunagi võiksin hakata sellest aru saama, sest see raamatu autor kirjutas, et seda peetakse kõige ilusamaks, elegantsemaks, võimsamaks ja intellektuaalselt rahuldust pakkuvamaks kõikide teooriate seas. ja et sellel puuduvad erandid nagu enamusel teooriatel, kuigi tulevikus võidakse erandeid leida ja selle täiuslikkus ära rikkuda.
riti väidab, et ta ärkas täna hommikul üles ja kedagi polnud kodus ja et tavatelefon ei tööta. ta arvab, et tegelikult on kõik olemas, aga ta ei näe, ega kuule neid. ja nüüd ta väidab, et ma pole inimene, sest ma pean seda lõbustavaks. no on ju naljakas!

täna

on jälle see päev, kus ma olen kuulanud liiga palju ühte ja sama muusikat. tavaliselt lõppeb see sellega, et ma panen selle kinni ja üritan kõik kummitavad laulud oma peast välja blokkida. samamoodi on täna. mõnikord harva on vaikus parem. ma olen täna palju naernud. üpris palju. ''sõbrad'' on niihea. põhjustab suure osa mu naeruhoogudest. midagi asjalikku ma siia nähtavasti ei kirjuta, niiet peaks lõpetama. jah. eh. pime on.

walk this way.

hämmastav. kell on juba veerand viis õhtul. ja ma olen täna jõudnud ainult ärgata ja kolm osa sõpru ära vaadata. süüa ka. ja riidesse panna ja pesus käia ja juukseid kammida. ja see ongi kõik. mu tuba on nagu.. ma isegi ei tea, mis. selle jaoks polegi vist sobivaid sõnu. ühesõnaga ülisegamini. ma mõtlen kohe üliülisegamini. ma tahan jõulejõulejõule. ma ei saa üle sellest. jõuludeni on 37 päeva. palju. vähemalt detsember võiks kätte jõuda juba. siis tuleksid telekast jõulureklaamid ja mul oleks mingi tõendusmaterjal, et jõulud sellel aastal ikka tulevad. praegu pean ma ainult selle ühe coca-cola reklaami peal elama ja see ei lohuta mind väga.

kõik hülgasid mu.

kõik haihtusid msnis järsku. niimoodi.. äkki. nõme. mu pea tuksub ja queen rokib mind täiega ja üldse on veider olla. mitte see pole veider, et queen rokib. seda teeb ta niikuinii. see on veider, et mu silmad näevad välja nagu.. ma ei tea, mis. need on igastahes paistes. ja mu käed muutuvad aina karedamaks ja aina lõhenenumateks. aina ebameeldivam ja valusam on. rait ükspäev istus ka veel mu käe peale, see ei aidanud just valu leevendamisele hoogsalt kaasa. polegi nagu midagi asjalikku kirjutada. mu juuksed on ka sassis. piia, anneli ja seidi väitsid, et mul on koguaeg juuksed sassis ja silmad säravad ja et ma joonistan koguaeg südameid. et see tähendab, et ma olen armunud.
okei, esiteks: kõik võiksid mu juuksed rahule jätta. on jah pikad ja värvist ära ja lähevad kergesti sassi ja on kammimiseks kõlbmatud, aga las selle probleemiga tegelen mina, eks. ega nemad neid kammima ei pea.
teiseks: mu silmad säravad sellepärast, et kool on ülitwisted värk. proovige ise istuda kaheksa tundi päevas klassis, mille põranda alla on rott surnud ja mis on vahelduvalt palav nagu saun ja külm nagu jääkamber ja taluge mingeid loenguid läänemerest ja rannatüüpidest ja aineosakestest ja moolidest ja molekulidest ja piiblist ja aabitsatest ja kuupidest ja ruutudest ja murdudest ja siseelundistest ja millestiganes veel ja vaadake, et teie silmad ei sära, kui te lõpuks sellest klassist vahetundi või kuskile värske õhuga klassi saate.
kolmandaks: südamete joonistamine rahustab ja aitab mul keskenduda ja blokeerib ebameeldivaid mõtteid teemadel, et ''kui ma veel kord peaksin kuulma ühte sõna mandrijää sulamisest, hakkan ma kõikidele näkku tatistama.''

no lihtsalt E I ole võimalik!

ma ei viitsi seda eriti seletada. igastahes jäi kaks pilti laadimata, et ma oleksin need laetud saanud ja sellepärast ei saa teised pildid ka laadida, niiet kõik pildid jäid laadimata, niiet ma pean arvutile jälle restardi tegema. viiendat korda tänase päeva jooksul. EEEEEEEEEEEEEI, MA POLE VIHANE. MUIDUGI POLE!

jjaaaaa

viimane katse pilte arvutisse laadida. kui seekord ka ei õnnestu, siis ma lasen digika vetsupotist alla ja naeran. ma ei tea, miks ma siia nii palju kirjutan. mul on suhtlemisvajadus. ma olen harjunud, et ma koolis koguaeg plädisen kõigile kõikidest asjadest kõike ja siis nüüd kodus pole mul kellelegi plädiseda. emme tegelt tahtis, et ma räägiksin temaga. ma ei tea, millest. igastahes ma ei rääkinud. sest noh, kui mõtlema hakata, siis polegi millestki rääkida. koolis kohe juhtub midagi ja mul tuleb jälle midagi meelde ja ma räägin. igastahes.. jah. mul on msnis 45 inimest onlain ja ma ei julge ühegagi rääkida. ma ei tea üldse, miks nad mul seal on. nad vist mõtlevad, et ma olen mingi friik. või näiteks, kui ma kellegagi päriselus tuttavaks saan. siis ma olen alguses hästi vait koguaeg ja lõpuks hakkan rääkima ja räägin, kuni mul hääl ära kaob või õhk täielikult totaalselt otsa saab. ja siis nad loodavad vist, et ma msnis ka täiega lõbustan neid ja misiganes. aga ma ei julge ega oska inimestega msnis eriti rääkida. etnoh, kui teema on, siis on tore, aga muidu mitte. viimasel ajal ei oska isegi nendega, kellega ma muidu väga hästi läbi saan. ma hakkan vist vaikselt mõistma, et virtuaalmaailm sakib ja ma pean rohkem inimestega päriselt suhtlema. nii on palju lahedam. kellegi keel näiteks vääratab, siis on sõna juba välja öeldud, ükskõik kui vigaselt, ja siis ta ei saa seda enam kustutada ega midagi ja siis ongi naljakam. nii kaob igasugune lõbusus ära, kui keegi vaatab, et ahdeem, see läks valesti, ma nüüd kustutan selle ära ja kirjutan uuesti. ja pealegi on paljudel inimestel ilus hääl, mida on tore kuulata.

wisemen.

see laul riimub nii hästi ja ma täiega tahaksin seda laulda. james blunt on üldse tore. tal on selline.. mõnus hääl. mitte ainult lauldes, vaid muidu rääkides ka. muidu rääkides on veel lahedam. ja ta on jube ilus ka. ma paigutaksin ta kindlasti kuskile ilusate meeste top 20-sse. vist. polegi ammu midagi sellist teinud. peaks tegema. aga ma ei saaks kahekümnega hakkama. 50 peaks vähemalt olema. ma arvan, et ma hakkangi millalgi seda asjandust alustama. mh. miks ma üleüldse nii palju james bluntist ja meessoost isikute välimusest räägin? päris nõme tegelikult ju. mingi pubekateema. välimus ei peakski ju kõige tähtsam olema? ahsuva, ma kasutan seda puberteediaega ära ja naudin endale tundmatute inimeste ilu, sest kunagi tekib mul ilmselt mõistus pähe ja siis ma vist ei viitsi sellisteks asjadeks aega eraldada.

öö ka.

sellest ma unustasin kirjutada, et mul oli parim öö, mis mul üle pika aja olnud on. ma mõtlesin õhtul, et panen vaikselt mingi muusika kõrva ääres mängima. tõstsin siis muusika öökapile, selleks oli james blunt, keerasin heli suht vaikseks ja jäin magama. tavaliselt, kui ma nii teen, ärkan ma keset ööd üles ja panen muusika kinni. täna öösel ärkasin ma umbes kaks korda üles küll, aga muusikat kinni ei pannud. back to bedlam'i plaat mängis mul mingi ma ei tea mitu miljonit korda seal ära. vahepeal nägin ma mingit unenägu ka, et ma olin keemia tunnis ja keemia õpetaja hakkas järsku laulma mingit laulu, mis võiks olla ac/dc oma, aga see ei ole, sest sellist laulu päriselt ei eksisteeri. seal unenäos oli see igastahes ac/dc laul. järsku läks see laul üle james blunti mingiks lauluks, aga ma ei tea, mis lauluks. igastahes ma oletan, et see tuli parajasti plaadilt. ja ma hakkasin seda kaasa laulma. niiet me laulsime keset keemiatundi õpetajaga kahekesi mingit james blunti laulu, mida päriselt nagu ma ei teagi, mis laul see on ja teised istusid ja vaatasid pealt. kusjuures ma istusin seal tunnis veel oma vanal kohal ka. seal, kus ma istusin eelmisel aastal anniga. ja hommikul ärkasin ma üles selle peale, et james blunt- ''tears and rain'' mängis rahulikult ja see oli niinii hea.

aa ja siis veel see ka, et

meie kässaõps pole üldse lahe. ei, asi pole selles, et mul midagi kõikide käsitöö õpetajate vastu oleks, et ma lihtsalt vinguda saaksin, aga ta on tõesti päris ohhoo. miks ronib õpetajaks inimene, kes ainult iroonitseb ja ülbitseb ja kelle ego on suurem, kui ükskõik millisel igati andekal ja üliilusal isikul kunagi õigust omada oleks? noh et sõimab paari olendit/eset/isikut värdjaks ja teeb paar teravat märkust, siis okei, eks, aitab küll. aga kui ta tunnist tundi kõigile korrutab, millised puupead nad on ja õpilasi imbetsillideks/värdjateks/ajukääbikuteks sõimab, siis kisub nagu veits ebameeldivaks küll. ma ei saanud täna aru, kuidas ma seda nõmedat imetillukest linikut kuduma pean ja ma pidin mingi kolmkümmend korda küsima, enne kui ma lõpuks talt seletuse ka sain. enne kuulsin ma lihtsalt iga kord tobedaid märkusi nagu: ''kõigepealt võiks nagu korralikud silmused teha, eks. sa neiuke üldse tead millised silmused üldse välja näevad või?'' (äkki ta siis seletaks mulle?) ; ''sa kaheni oskad ikka lugeda või on probleeme?'' hullult abistavad on sellised kommentaarid. ega see ei näita ju üldse, et ta oma arengust paar aastat kõvasti maas on. ja siis kui ma lõpuks ikkagi hakkama ei saanud ja vähemalt kümme korda oma töö üles olin harutanud, siis keegi ütles midagi ja õpetaja ütles talle: ''ega ta täiesti omavoliliselt harutas selle üles. ma oleksin teda aidanud.'' yeah, right, küll on kahju tõesti, et ma ei kuulnud veel paari märkust oma väikesest ajumahust ja halvasti funtsioneerivatest kätest, sest sellest oleks nagu ilgelt palju kasu olnud.

ma olen elus.

peaaegu. väsimus tapab. jälle. nagu alati. ma käisin täna raamatukogus. jälle. nagu alati. eile käisin ka. ma võtsin täna ''maailma sada mõjukaimat inimest''. siiamaani olen ma alles kolmanda juures, sest ma keskendun rohkem sellele, et seda raamatut on nii mugav käes hoida. kolmas on jeesus kristus igastahes. esimene oli muhamed ja teine isaac newton. see newtonionu tundub lahe. kahju, et ta mu sõber polnud. noh.. mitte et ma tollel ajal elanud oleksin, aga.. noh.. vahet pole. nii närvi ajab, et ma jälle pilte arvutisse ei saa. nii närvi ajab, et see mind igakord närvi ajab. ma sain selle mata tunnikontrolli, mille pärast ma täiega põdesin, viie ja selle füssa koduse kontrolltöö, mida ma ei saanud teha, sest mul asjad koolis olid, nelja. ja ma närin koguaeg nätsu. ja tegelikult ma arvan, et osad inimesed on päriselt head, kuigi nad alati kõike meelega halvasti teevad.

ma ei julge enam süüa.

ma hammustasin jälle põske. emme ütles, et äkki ma peaksin siis vähem sööma. võibolla peaks jah. igastahes on paha olla. suu valutab. koguaeg tahaks kududa ka, aga mul pole midagi kududa. ma oskaksin ainult salli, aga selleks pole mul lõnga. kui see just väga kirju sall ei tuleks. oh, äge oleks tegelt ju. peakski tegema vist. oh. ohohoh. hea mõte. oh kui hea mõte. ohmygod. ma lähen tegema seda.

ohmyfreakinggod.

ma hammustan koguaeg oma põski. kogemata. ma tegelikult pole painlover nagu kadi mind nimetab. igastahes mul on suu koguaeg verd täis. see on päris rõve jah, aga seda ise kogeda on suht palju rõvedam. kool on täitsa äge, ainult et kõigil on mingid jamad koguaeg ja meie klass haiseb ikka veel. kammoon, mingi kaks nädalat saab varsti mööda. ma arvan. ega ma ju täpselt ei tea, mul on see halb mälu ja blablabla. igastahes on seal rõvedalt külm ja vastik olla. ma köhin viimasel ajal palju. mitte niimoodi nagu mul köha oleks, vaid niimoodi nagu ma unustaksin vahepeal hingata ja siis saaks õhk otsa ja siis hakkaksin lämbuma. täna on juba neli korda niimoodi olnud ja see pole üldse lahe, mul hakkavad silmad vett jooksma. oh.. ma ei teagi. kõik on nii jõulune. meil lõhnab kodu verivorstide ja mandariinide ja küünalde järgi ja kõik on soe ja hubane ja kõik on kodus ja üldse on ägenz. tahaks jõule juba NIIIIIIIIIIIIIIII VÄGA. ilmad on niiii pimedad. ma nägin täna öösel haiget unenägu. väga haiget. see polnudki just nii väga haige, aga rohkem nagu ebameeldiv. etnoh. oli muusikatund. ja ma seal istusin õpik näo ees lahti ja me laulsime queen- ''under pressure''-it. noh, see on mu lemmiklaul, eks. ja siis ma vaatasin ringi ja klassis istusid peale minu veel kadi ja kirill ja ago ja mariliis ja teised. ja kõik oskasid seda laulu laulda! ja ma olin jumala vihane, sest ma ei tahtnud, et nad seda laulavad. üleüldse kirill ja mariliis ei käi meie klassiski ju. no ja siis laulsime selle ära ja õpetaja ütles, et ma peaksin lauluvõistluseks laulu harjutama ja siis ma vahetasin õpikus lehekülge ja hakkasin mingit pihlapuulaulu laulma, mida päriselt vist ei eksisteerigi. ja siis ma ütlesin õpetajale, et mulle ei meeldi see laul ja et ma tahan midagi queenilt laulda ja ta ütles, et queeni laule laulame me ainult tunnis. päris nõme.

mul on eneseväljendusega probleeme.

ja riti naerab selle peale ja ma ei saa aru, miks. aaokei, ma kirjutasin selle valesti. ma kirjutasin talle ''eseväljendusega''. nüüd naeran mina ka. ma olen täna õhtul juba kahele inimesele vähemalt ilmselt mingi imeliku mulje jätnud, sest ma ütlen imelikke asju. kõige hullem on see, et ma käin nendega samas koolis. ma ei tea, kuidas ma neile homme otsa vaatama peaksin, aga noh. see selleks. riti sureb vist naerukrampidesse, kui ma talle oma muresid kurdan. ta ainult naerusmaile kasutabki.

lennon. high fiving, talking shit. / mulle meeldib ka mind ignoreerida. ütleb:
ahkurat, mul on eseväljendusega probleeme.
lennon. high fiving, talking shit. / mulle meeldib ka mind ignoreerida. ütleb:
aga tead.
lennon. high fiving, talking shit. / mulle meeldib ka mind ignoreerida. ütleb:
ma magama.
lennon. high fiving, talking shit. / mulle meeldib ka mind ignoreerida. ütleb:
head ööd.
riti. miks ei või korralikult naerda? miks peab alati ära lämbuma? ütleb:
eseväljendusega! :'D
riti. miks ei või korralikult naerda? miks peab alati ära lämbuma? ütleb:
irww
lennon. high fiving, talking shit. / mulle meeldib ka mind ignoreerida. ütleb:
millega siis ei tea?
riti. miks ei või korralikult naerda? miks peab alati ära lämbuma? ütleb:
eneseväljendusega äkki?
lennon. high fiving, talking shit. / mulle meeldib ka mind ignoreerida. ütleb:
irww
lennon. high fiving, talking shit. / mulle meeldib ka mind ignoreerida. ütleb:
ma väljendan endast esemeid.
riti. miks ei või korralikult naerda? miks peab alati ära lämbuma? ütleb:
(hah)
riti. miks ei või korralikult naerda? miks peab alati ära lämbuma? ütleb:
irww
lennon. high fiving, talking shit. / mulle meeldib ka mind ignoreerida. ütleb:
ma pean ennast ära kaotama. mingi.. väljendan esemeid ja sebin tahtmatult poisse.
riti. ütleb:
irwwwwwwwwwwwwwwwwwww

appi noh. igastahes. ma lähen nüüd magama ja loodan täiega, et ma homme kõikide nende töödega täielikult pange ei pane ja et ma oma koduse kontrolltöö ikka tehtud saan.

peaks vähem kirjutama.

jah.

MA ROKIN!

homme on matas tunnikontroll. kas ma oskan? muidugi. unepealt võiksin kõik valemid ette lugeda ja ülesanded ära lahendada. mul ikka nii veab, et ma matageenius olen. päevad läbi ainult lahendad matemaatikat ja kõik tööd on viied plussid ja.. jah. ja siis homseks jäi füüsikas kodune kontrolltöö, mida järjest kõik mult msnis küsivad, et kuidas ma tegin. esiteks jäid mul asjad kooli(ma niiiiiii armastan oma mälu.) ja teiseks olen ma üleüldse isegi kümne õpikuga ju kõige õigem inimene, kellelt selliseid asju küsida. homme ma peaksin siis põhimõtteliselt vahetundides ära tegema need ülesanded, aga noh.. kui teised ei saa rahulikult mõeldes hakkama ja nad on targad, siis ma olen suhteliselt kindel, et homme kaks tuleb. miks ma pean olema nii.. loll? miks ma ei võiks olla mingi geenius? et ma oskaksin kõike ja oleksin kõiges osav ja EI UNUSTAKS KÕIKE ÄRA. see pole enam normaalne ju. kas mingi mäluarst on olemas? kui keegi teab, siis rääkige talle minust ja mulle temast ja soovitage ja värki. ja seda huultearsti ootan ka siiamaani, sest ma olen oma huuli jälle täiega närima hakanud. ja mingit sarkasmiirooniatagurpidirääkimisearsti ka. sest ma räägin kogu teksti vastupidi, kui ma mõtlen. ma ei tea enam, kas inimesed arugi saavad, et ma seda tõsiselt ei mõtle. noh, mitte ei räägi nagu tagurpidi nagu sõnadega vaid tagurpidi nagu et mõte on teine. doh, nagu kes sellest kohe aru ei saanud? ma olen friik.

ja jällegi kord on aeg tõdeda, et ma olen loll nagu.. nagu.. miski väga loll asi.

esiteks on mu matemaatika täiesti null ja mälu lühem, kui mistahel lühikese mäluga olendil. okei. et. rahvatants algab kell kolm. ja kestab kuskil tund aega. ja kitarr algab kell neli. ja siis on mul tund aega vaba aega või? kustotsast?! rahvatants lõppeb ja kohe hakkab kitarr ju. teiseks. lähen raamatukokku, jah? mille pärast ma eelmisel nädalal vihastasin? sest raamatukogu uksel oli silt, et seda tädikest jälle pole, aga seekord ei olnud vähemalt see päev, kui ma sinna tahtsin minna. oli kolmapäev küll, aga neljateistkümnes. neliteist on täna! ma tassisin neid hiigelsuuri ja raskeid raamatuid täiesti mõttetult niisama kaasa. oh õnne ja toredust. nüüd ma tulin koju ja söön ja vaatan sõpru ja lähen rahvatantsu. koos kitarriga, sest mul ei ole(!) vaba tundi aega. ma loodan, et see mul vahepeal meelest ära ei lähe.

ma olen väsinud.

ja mitte vähe. jälle istun arvutigraafikas ja ei suuda otsustada, mida ma tegema peaksin. võrku ma täna ei lähe, selle ma otsustasin juba ära. noh.. ma ju ei jõua. kui ma juba praegu väsinud olen, siis milline ma veel peale rahvatantsu ja kitarri olen? okei, võrk jääb ära siis. kell kolm olen rahvatantsus. ee.. kaks vaba tundi. raamatukokku lähen. votjah, siis lähengi käin praegu raamatukogus, siis käin kodus, võtan kitarri ja lähen rahvatantsu. oota aga rahvatants kestab ju ainult mingi tund aega. kõige rohkem. ja kitarr on kell neli. deem, mul on siis tund aega vaba. ma siis jõuan vahepeal jälle kodus käia. aga nii läheb natuke mõttetuks. kõnnin raamatukokku, siis koju, siis rahvatantsu, siis koju, siis kitarri, siis koju. kammoon. see teeb kokku mingi.. viis kilomeetrit. mis polegi ju palju ja niikuinii on see ainult kasulik. nii ma siis ilmselt teengi. väsinud olen ma sellegipoolest, ma peaksin midagi ette võtma endaga. täna öösel nägin ma unes, et bruno lõi mulle jalaga selga ja taurit oli viis tükki.

kes teeb, see jõuab.

või midagi sellist ütles ükskord inkaõps. paljusid asju teha on raske, aga kui need lõpuks kõik tehtud saavad ja veel enamvähem positiivse tulemusega, on jubehea tunne. eile käisin võrgus ja kudusin oma käsitöö proovilapid valmis. ma sain proovikirjandi eest viie. kusjuures ma olin meie klassis vist ainus, kes puhta viie sai. nüüd ma peaks vist õppima minema. ma olen muidu kohutavalt väsinud, aga jah. ma kudusin eile õhtu liiga kaua. oleks pidanud rohkem magama. hommikul nägin ma üliväga head unenägu, aga just siis trampis lotte mu tuppa ja ütles, et kooli peab minema. ilmad on külmad, hommikud veel külmemad.

oumaigaad,

ma olen nii loll ikka. ma harutasin kogu oma kudumistöö üles, sest ma vaatasin, et mul on üks silmus äärest puudu, aga tegelikult on seal õhksilmus, niiet sellele polegi teist silmust alla vaja, niiet mul oli õigesti. nagu.. KES SEDA EI TEAKS?! eksole. täna oli väsitav päev.

riti. such a saint but such a whore. ütleb: sa oled ikka nii desperate houseteen.

riti on nii õel. masendav lausa. ta üritab mulle jätta muljet nagu ma ei saaks elusees mitte kunagi üldse mitte mingi valemiga endale mitte mingisugust meessoost isikut isegi tuttavaks mitte. etnoh.. ega see värk veel nii lootusetu ka pole ju. ta muudkui ütleb mulle: ''anette...'' ja patsutab õlale ja keerab pea niimoodi viltu nagu kõik poisid peaksid minu jaoks mingid.. ülilahedad villased sokid olema, mida ma endale elusees ei saa.
ma kuulan tanel padar & the sun- ''nii siis jääbki''. ega mulle tegelt ka nad eriti ei meeldi. aga noh.. nad ju siiski on jubeilusad ja see siiski on jubehea laul ja ma saan aru, et laulu kuulates ma neid ei näe, aga.. see on hea laul. mu kõrvad on koguaeg lukus ja vilisevad. ma ei tea, miks. vahet pole ka eriti. seni, kuni ma kurt pole, on kõik tšaaaaast fain. ma üritasin natuke otsida seda ilusat poissi, keda ma täna nägin. seda teist. reidist. aga noh.. ma olen viimasel ajal märganud, et kui sa inimese nime ega asukohta ega vanust ega mittemittemidagi ei tea. noh.. sellest poisist ei tea ma ju midagi peale ta välimuse, aga see eriti ei aita. noh.. vanus võib tal olla 15-20. reidi koolide rubriigis teda polnud. ahjaa, ma arvestasin ainult rakverega, sest ma ei saa tervet eestit läbi otsida, eksole. igastahes seal teda polnud. ja siis on veel see võimalus, et ta äkki ei käigi koolis. või et ta ei ela rakveres. või et tal pole reidikontot. või et ta pole reidis koolide rubriigis. ja siis ma mõtlesin, et vaataks koolide kodulehtedelt klassipilte, aga pooltel pole. riti ütles, et ta arvab, et see poiss käib gümnaasiumis, aga neil pole pilte seal, eks. ja reaalis ta ei käi, sest riti teaks muidu. ma ei tea, miks ma praegu üldse kirjutangi sellest ja ma tean, et ma olen hull nolifer. okei, ma nüüd seletan. ma pole nolifer ja ma pole desperate houseteen vaid asi on põhimõttes. nagu selle ilusa poisiga aerosmithilt. ainultet teda ma ei saa otsida. sestnoh.. ta võis tulla ükskõik kust. ma ei saa isegi oletada, kust. ja ma ei tea temast ka midagi, peale selle, et ta ilus on ja et talle aerosmith meeldib. ja tegelikult polegi asi üleüldse selles, et ma mingeid ilusaid poisse paaniliselt leida üritaksin. ma ei teekski nendega midagi ju, kui ma nad üles leiaksin. lihtsalt.. mulle meeldib, kui ma ei tea midagi ja ma üritan seda teada saada. kui ma lõpuks saan, siis see on nii hea tunne. täpselt nagu see värk, kui ma tahtsin teada saada, kui palju elevant maksab. ega ma ju seda sellepärast teada saada ei tahtnud, et ta mingi jubeilus oleks ja ma temaga käima tahaksin hakata. etnoh.. kammoon. ja tegelikuly ma vist üleüldse poleks sellest praegu pidanud kirjutama. suva. igastahes jah, mulle meeldib, kui mul on võimalus midagi teda saada, mida ma tahan. see on umbes sama mõnus, kui see, kui mul mõni matemaatikatehe välja tuleb. selline pikk tehe, kus on hästi paljude erinevate valemitega vaja arvutada. ja siis ma teen selle ära ja see tuleb mingi täisarv ilma komadeta ja miinusteta ja üleüldse selline, mis igatpidi sobiks lõplikuks vastuseks. see on mõnus ju. riti on imelik. ta räägib koguaeg sellest, kuidas talle karvased mehed meeldivad ja nüüd kirjutas oma reidi lisainfosse, et ta otsib karvast meest. ja siis olen mina see desperate one. ja ta naerab ka veel selle peale. ma arvan, et ta on midagi tarbinud. nuusutanud või suitsetanud või joonud või misiganes.

isadepäev.

eile olime riti sünnipäeval. tore oli. nagu alati. me vaatasime muusikaauhindade jagamise kordust. selline.. vaikne ja mõnus. naerda sai ka muidugi kõriauguni. nagu alati. sellised asjad on toredad. võiks olla rohkem põhjuseid, et koos käia. vanasti oli kõikidel sünnipäevadel see seltskond koos. noh. meie pere ja nende pere ja vanaema ja eino. aga nüüd on meie issi koguaeg tööl ja nende issi soomes tööl, niiet meil pole sada aastat kõik koos olnud. vanasti olid jah vähemalt sünnipäevad sellised sündmused, mille ajaks kõik ennast kohale vedasid, aga nüüd on jäänud selleks põhiliselt ainult jõulud. aga eile olid jälle kõik. ja see oli tore. täna käisime spordihallis isadepäeva mingil üritusel. tanel padar & the sun esines. muidu nad ei meeldi mulle üldse eriti, aga alati, kui me kuskil nende kontserdil käime, on see kuidagi tore ja siis ma avastan, et ma oskan enamusi laule isegi tervenisti kaasa laulda. seekord siis jälle. põhirõhk oli ikkagi sellel, et ma avastasin, et nad kõik on seal jubeilusad. ja siis, kui me pärast ära hakkasime minema, oleksin ma ühele ilusale poisile otsa ka jooksnud peaaegu. ta oli kohe väga ilus. ja ma mõtlen kohe vägaväga. nagu.. VÄGA. aga ta kõndis mingi tüdrukuga käest kinni. hhä. ja siis oli üks teine veel. jah, neid ilusaid poisse leidub mõnikord kuskil. maja on külm. ma pean endale vist veel mingi teki voodisse muretsema, sest ma vihkan neid hommikuid, kus ma üleni värisedes üles ärkan. ma vihkan neid õhtuid ka, kus ma üleni värisedes magama lähen. niiii tahaks jõule. nii jõulutunne on juba. jõulud on nii mõnus aeg. kõik on rahulik ja igal pool põlevad jõulutuled ja kaunistused ja igalt poolt tulevad jõululaulud ja telekas on jõulureklaamid ja siis saab jälle kõigiga koos olla ja kingitusi teha ja laulda ja kirikus ka käia. kirikus käimine on meil jõuludel koolis kohustuslik. vanasti(võinoh, see ainult kaks aastat ongi olnud) ma ei tahtnud sinna minna, sest seal on külm ja puha, aga see aasta ma lausa ootan. ma isegi ei tea, miks. ilmselt lihtsalt sellepärast, et ma lihtsalt tahan jõule nii kohutavalt. jah, jõulud on tore aeg ja võiks juba kiiremini tulla. üleüldse on kõik kuidagi nii hea, et ma ei tea. tahaks kõiki kallistada või midagi.

adam brody.

ma vaatasin ükspäev filmi, kus ta oli. hea film oli. kuidas.. kuidas saab kellegi välimus nii.. täiuslik olla?

kedagi msni ei ilmu? ega mind ongi vist täna juba piisavalt vihastatud. ma olen inimestega suhtlemiseks praegu ülikõlbmatu, niiet ma lähen parem pessu, siis loen seda raamatut(mis on endiselt ülihea ja parandab mu tuju(!))

head ööd mulle.

inimesed on õelad. ma olen õel. inimesed on õelad.

kui ma praegu ei peks trükkima, vaid räägiksin kellelegi seda tekstki, mida ma kirjutada tahaksin, vuristaksin ma selle ilmselt mingi meeletu kiirusega ja hingamispausideta ette, niiet teised ei saaks midagi aru, aga mina saaksin oma viha välja elatud ja jutu räägitud ja oleksin rahul. kahjuks pole läheduses kedagi, kellele ma seda ette vuristada saaksin. võibolla on homme selleks riti. ma ei oskagi seda siia kirjutada ja see on nii mõttetult pikk jutt. igastahes põhipoint on see, et meie klass on kolmeks. need, kes arvavad, et see, mis toimub on imelik, need, kes arvavad, et see, mis toimub on igati normaalne ja need, keda kogu see krempel üldse ei koti. ma kuulun sinna, kes arvab, et see on imelik, aga kuna ma oma arvamust avaldasin, siis on nüüd umbes kaks inimest mu peale vihased ja siis ma saatsin kirja, kus ma ütlesin, et ma tegelikult ju võin vabalt oma arvamust avaldada, aga palusin vabandust ka, sest ma üritan inimestega viimasel ajal normaalseid suhteid säilitada, aga siis peale seda tuli tal personal message'ks selline tekst, et ma oleks tahtnud, et ma poleks saatnud seda kirja. aganoh, ma saatsin ja ega see ka halba ei tee, ma arvan. lihtsalt õigem oleks olnud mitte saata. üleüldse jään ma niikuinii oma arvamuse juurde ju, niiet ma ei usu üldse, et kõik need tülid selle teemal veel ära lõppevad. muidu üldiselt poleks ma pidanud oma nina algusest peale asjasse toppima, niiet see näitab ainult minu debiilsust, aga suva. ega ma aega tagasi ei keri ju. ei keriks isegi siis, kui saaksin. üleüldse ma avastasin ükspäev, et kui ma saaksin aega tagasi kerida, siis ma ei teeks seda. asjad on ju siiski suhteliselt hästi. võiks paremini, aga midagi hullu pole. queen on võimatult hea.

sarkastiline ja õel värdjas.

kuna ma olen une kätte suremas ja ennast millegi tegemiseks liigutada ei viitsi, siis ma istun siin niisama ja kuulan muusikat ja vaatan vanu pilte. ja ma hakkasin mõtlema, et miks üldse inimesed minuga suhtlevad? näiteks lotte? okei, noh, tal pole muud võimalust, sest ta on mu õde. mis loll küsimus? niivõinaa, ma tema asemel küll minuga ei suhtleks. alati nähvan ma vihaselt. näiteks täna ütles ta: ''hommikul, kui ma kooli kõndisin, siis sa hakkasid ju natuke aega peale mind tulema, aga kui ma võsa juures olin, siis ma veel ei näinud sind.'' ja selle asemel, et öelda, et mul läks veel natuke aega, ütlesin ma: ''no mis ma pean nüüd aega tagasi kerima ja sinu järel tulema või?'' ja nii ma vastan alati. koguaeg. kõigile. etnoh.. päris haige ju. okei. alates tänasest ma üritan olla võimalikult viisakas inimeste vastu. isegi, kui ma ütlen midagi õelat, siis ma ei lähe närvi ega ei muuda oma hääletooni vihaseks ja nõmedaks. jah. oota. homme on laupäev ju. ee.. LAUPÄEV! riti sünna! noh, mitte tema nagu sünna sünna vaid me peame ta sünnat. päriselt on esmaspäeval. omgomgomgomgomgomgomgOMGOMGOMGOMGOMG.

veel arusaamatut.

ma ei saa sellest aru, et kuidas see me naabripoiss mind alati nii kiirelt märkab. see on täesti hämmastav. täna tulin ümber nurga ja ei jõudnud veel tema nägemisulatusse jõudagi, kui ta mulle juba tsau ütles. nii on alati, samas, kui minul läheb alati vähemalt seitse sekundit aega, et ära jagada, kes mulle tsau ütles. noh.. ta on ju lühike ka. mulle kuskil nabani ma pakun. igastahes. ma arvan, et ta näeb tulevikku ja seda, kes nurga tagant tuleb.

uimps.

tavaliselt, kui ma olen nii uimane nagu praegu, hakkan ma hästi imelike asjade peale naerma. praegu ka. vaatan msnismaile ja naeran. peaks midagi kirjutama. midagi pole nagu. meil on klassis rott põranda alla ära surnud. koolis pandi rotimürki, et need sealt ringi ei jookseks, aga nad ei pannud seda mumifitseerivat, vaid tavalist, niiet nüüd ma ei ütleks, et meie klass just lillelõhna järgi lõhnaks. täpsemalt öeldes, oli see nii rõve, et täna me palusime juba õpetajaid, et me teeksime tunnid teistes klassides. nii me siis rändasime mujal ja klassis olid kõik nii vähe, kui võimalik. põhiliselt käidi sealt ainult õpikuid võtmas. noh, teine põhjus, miks klassis olla ei saanud, oli see, et meil oli väike lootus, et kui me aknad lahti hoiame ja klassi õhutame, tuleb sinna värsket õhku ja seal on võimalik hingata, ilma et sa tunneksid, nagu sul oleks surnud loomalaip ninaaugus, aga klass läks jääkülmaks ja ohei, ega õhk sellest paremaks ei muutnud. lõppkokkuvõttes oli meil jääkülm ja haisev klass. kui esmaspäevaks see rott sealt ära eemaldatud pole, keeldun ma kooli minemast. me käisime majandusjuhate ja igasuguste asjadega rääkimas, aga nad kehitavad õlgu ja ütlevad, et nad ei saa ju hakata põrandalaudu üles kiskuma. vot meile tarkpäid. äkki nad siis ei söödaks loomadele mõtlematult mürki sisse, kui nad saavad igale poole vedelema jääda?

ma jõudsin järeldusele, et ma vist veidi ikkagi vajan tähelepanu. mitte, et mul seda liiga vähe oleks, aga kuidagi ikkagi tundub, et mul on koguaeg vaja, et kõik minuga suhtleksid ja kui ma isegi otsustan terve päev vaikselt kuskil nurgas istuda, olen ma viie minuti pärast kuskil ja vuristan kiireid tekste selle kohta, kuidas mu hommik möödus. ma ei tea, miks ma nii teen. ja ma ei saa sellest ka aru, miks mu käed viimasel ajal koguaeg verised on. ükspäev mingis tunnis istudes vaatasin ma oma kätt ja nägin, et kuskil seal pöidlast all pool on verine kriips, niiet mu käsi on verine. ja mul polnud õrna aimu ka, miks see selline on. vahepeal nägi see välja nagu mul oleks seda õmmeldud. nüüd on lihtsalt mingi imelikku sorti katkine kriips, nagu ma oleks ennast noaga nüsinud. ja täna füüsika tunnis tegin rahulikult kontrolltööd(mis läks täiega metsa) ja järsku vaatasin, et mul oli parem käsi verine ja vasaku see sõrm, mis paremat puutus, ka. nõme. ma olen unine, aga kell tundub liiga vähe selleks, et magada.

kuumenen üle, jooksen kokku, lähen katki, plahvatan, lendan õhku ja muud.

õpetajad on imelikud. praegu läksin ekooli ja vaatasin, et matemaatika koha peal ka suur x. jälle eriti suur hilinemine. et mis värk on. sinna ma ju hilinenud pole. aga kuna see pidi tegelikult meil mata olema, aga see oli geograafiaga asendatud, siis.. issand, kui mõttetu, ma ei viitsi sellest kirjutada.
homme on füssas kontrolltöö. oh õnne. hea, et ma füüsikageenius olen ja kõike täiega oskan ka. kirjanduses pidime me täna kirjutama raamatud, mis on meie jaoks tähtsad või meid kuidagi mõjutanud või misiganes. mul on töövihik koolis, niiet ma ei mäleta hästi, aga mõned ikkagi:
- ''kuristik rukkis'' ma olen seda umbes.. miljard korda lugenud ja see on peaaegu parim raamat, mida tean ja see tekitas minus masendust ja pani täiega mõtlema, niiet jah.
- ''mary poppins'' ma olen seda küll ainult ühe korra lugenud- siis kui ma haiglas olin, aga ülejäänud.. viiel(?) aastal olen ma koguaeg selle raamtu peale mõelnud ja mõelnud, et tahaks seda uuesti lugeda. (mida ma teinud pole, sest ma ei leia seda kunagi raamatukogus üles ja ei viitsi sellelt tädilt küsida)
- ''kodu jessele''
- ''tule koju jesse''
- ''palun päästke jesse!'' need olid sellepärast tähtsad, et ma olin neist kunagi sõltuvuses. ma ei kujuta ette ka, mitu korda ma neid vabatahtlikute raamatutena vastasin. ma lugesin neid umbes miljard korda läbi ja mul ei saanud kõrini.
- ''printsessi päevikud'' sest ma olen neid oksendamiseni lugenud ja see mõjutab alati täiega mu rääkimist ja kirjutamist ja muud. viimati, kui ma neid lugesin, ütlesin ma iga sõna järel ''nagu totaalselt''. see on küll suhteliselt halb mõju, aga raamatud ise on toredad.
- ''aabits'' esimene kooliraamat ikkagi ju.
- muumiajakirjad. ma väiksena lugesin need kõik ribadeks. ma olin mingi.. muumimaniakk.
- ''tappa laulurästast'' see mind eriti mõjutanud pole, väljaarvatud see, et see on mu üks lemmikraaamtutest ja ma sain selle vastamise eest viie. noh ja see ka, et ma olin peale raamatu lõpetamist jumala õnnelik, et ma nii head raamatut lugenud olen.
- ''naiiv. super.'' okei, ma hakkasin seda küll alles eile lugema ja mul pole pool raamatutki läbi, aga ma olen sellest suhteliselt vaimustatud ja tahaksin seda koguaeg edasi lugeda, sellepärast on see ka nimekirjas.
- ''bullerby lapsed'' see on ka umbes.. tsiljon korda läbi loetud.
- ''365 õhtujuttu'' ma väiksena lugesin neid pidevalt.
rohkem vist polnud. võiks olla rohkem midagi asjalikku.

täna kehalise tunnis mängisime me võrkpalli. võinoh, rohkem tegime mingeid harjutusi. see imes täiega. õpetaja ütles, et ma pean hakkama võrkpallitrennis käima. see on esmaspäeviti ja kolmapäeviti kell viis. ''mitte et ma ei oskaks, vaid see annab tohutut enesekindlust. ma olen ju tegelikult kohutavalt andekas.'' nagu.. misasja ta ajab? mul on vähe enesekindlust või? millisest otsast? noh ja kuna ma panin eile kitarriaja valesti, sest meil on teisipäeviti kaheksa, mitte seitse tundi, siis ma pidin seda täna vahetama minema. nüüd on see mul kolmapäeviti kell neli. miks nad minuga nii teevad? esmaspäeval kaheksa tundi, siis koju, siis võrkpalli. teisipäeval kaheksa tundi. kolmapäeval viis tundi, kaks tundi pean ma niisama passima(!), siis kolmveerand kolm rahvatantsu JA koori (hääh, käkitegu, eks ma lihtsalt kloonin ennast), kell neli kitarri ja kell viis võrkpalli. noh ja siis neljapäeval seitse tundi ja reedel ka. ahõige, üheksas klass vaja ka veel lõpetada. saab tehtud. vabalt. ma pole ju üldse labiilse närvisüsteemiga ega ei vingu üldse ja saan kõigega SUUREPÄRASELT hakkama. see tekst on kõik trükivigu täis, aga suva.

jah.

ma tahtsin midagi selle raamatu kohta otsida, niiet ma kirjutasin selle pealkirja googlesse. ja sealt andis mingi miljard blogspotiaadressi, kus kõik kirjutasid, et neile see raamat meeldib. üldiselt mulle ei meeldi, kui mulle teistega samad asjad meeldivad. üldse mitte. mõnikord on jah hea, kui on keegi, kellega sa mõnest asjast rääkida saad, aga enamasti tahaksin ma, et asjad oleksid ainult mulle. et ainult mina saaksin kuulata seda muusikat, mis mulle meeldib ja lugeda neid raamatuid, mis mulle meeldivad ja teada neid asju, mida ma tean ja vaadata filme, mis mulle meeldivad. muidugi pole see üldse alati nii. mõne inimesega räägiks kõigest ja see teeb tuju paremaks, kui sa saad mõnest raamatust või filmist rääkida. aga mis kasu on teadmistest, mida kõik juba niikuinii teavad? issand, kui loll küsimus. okei, jah, see, et ma ise olen targem. aga sellegipoolest oleks ju lahedam, kui mina teaksin kõike ja teised vähem. tegelt ei oleks ka, sest siis ma peaksin kõiki lollideks. täitsa lõpp, miks ma täna koguaeg mingeid imelikke mõtteid mõtlen? ma ei julge enam mõeldagi, mis ma sinna kirjanduse ülesandesse kirjutasin. peaks vist magama minema? tegelt ma arvan, et ma lähen käin pesus ja loen ja siis jäängi magama. aa, enne seda pean ma oma juustega midagi ette võtma(!). need näevad välja nagu ''anna teed'' märk. see on vist anna teed. noh, see kolmnurkne. ülevalt püsti, puhvis ja laiad, alt elektrilised ja ümber kaela keerduvad. ma joonistasin paintiga pildi ka, et ritile paremini seletada, aga ma vist ei viitsi seda siia lisada. ahsuva, viitsin küll. tegelt pole nagu erilist mõtet. misasja ma jälle plädisen? lisa see pilt ära ja kao magama, jobu.

see raamat.

see on.. täpselt selline nagu raamat olema peab. selles on kogu tekst kirjutatud vaimukalt, mitte kuidagi igavalt, niiet see haigutama paneks. selles raamatus on umbes miljard nimekirja. ma armastan nimekirju. raamatutegelane armastab ka. selles räägitakse palju pallidest. ma armastan oma õhupalli ja oma autodega palli ja oma stressipalli ja oma kadunud põrkepalli. raamatu peategelane armastab ka. selles raamatus on laused lihtsad ja lühikesed, mitte pole pikalt keerutatud miljardi omadussõnaga ja võrdlusega, niiet lause lõpuks kaob lause mõte ära ja ma pean seda umbes viiskümmend korda uuesti lugema, et sellele pihta saada. see raamat on super. ahjaa. kõikide peatükkide pealkirjad on kirjutatud väikese tähega. see on kuidagi väga meeldiv. see on üldse kõik nii meeldiv. okei, ma lõpetan kirjutamise ja loen edasi.

okei, ma ikka pean edasi kirjutama.

täna, kui ma raamatukokku läksin, olin ma seal uksetaga ilmselt punasem, kui.. mu matemaatikaõpiku kilekaaned. sest uksel oli jälle silt, et kolmapäeval suletud. see on nagu mingi reegel, et iga kord, kui ma raamatukokku lähen, on uksel mingi silt, et teda ei ole, niiet ma pean koju tagasi kõndima. tavaliselt, kui ma üldse raamatukokku lähen, pean ma ennast selleks enne paar tundi sundima ja motiveerima. ja siis on jubelahe, kui see jälle kinni on. aga siis ma vaatasin, et kuupäev oli 14, niiet see on järgmise nädala kolmapäev. ega kui see oleks see nädal olnud, oleks ma selle ukse eest ära ka löönud ja oma raamatud võtnud. no kammoon, otsigu siis keegi teine ennast asendama, kui palju saab üks inimene ära käia. see on ta töö ikkagi ju. ma võtsin ernest hemingway- ''kellel on ja kellel pole'' ja erland loe- ''naiiv. super.'' selle teise võtsin ma sellepärast, et see.. tundub meeldiv, sest seal on kasutatud lühikesi lauseid ja sõnu. noh. et mingi lühike mõte. punkt. lause. punkt. umbes nagu mina mõnikord kirjutan. ainultet minu kirjutamine pole meeldiv, sest iga teine lause on mul: ''noh.'' ; ''ma ei tea.'' ; ''nohet.''. kammon, mis laused need sellised on? aa ja sellepräast ka, et sealt, kus ma raamatu lahti tegin oli koht:
''Ma tahan midagi, mis:
- aitaks mul agressiivseid tundeid välja elada
- oleks rõõmsavärviline
- oleks kasutatav mitu korda
- teeks häält
- paneks mind unustama Kenti ja aega''
ma tahan ka midagi sellist. noh, väljaarvatud see viimane punkt, sest ma ei tea ühtegi kenti. täna kavatsen ma seda lugema hakata. muidugi, kui ma kõikide oma kirjanduste ja matemaatikate vahelt jõuan. nüüd võiks keegi öelda: ''doh, jobu, sa ei hakkagi midagi jõudma, kui sa päevadläbi ühe koha peal istud ja blogi kirjutad.'' ma vaatasin kolm osa sõpru ära, lihtsalt selleks, et mul oleks ettekääne mitte õppida. aga nüüd ma pean seda tõsiselt tegema. lähen ka. jah. noh. tsau. mina?

high fiving, talking shit.

ma hüüan koguaeg kõigile ''haifaaaaaiv!'', inimesed mõtlevad vist juba, et ma olen vaimse peetusega. ma tulin täna ikkagi koju ja läksin poodi ja siis läksin raamatukokku ja siis läksin käisin kitarriõpetaja juures ja siis läksin rahvatantsu. ma ei tee isegi nalja. noh, ma mõtlesin, et kui ma täna ka kitarri ei lähe, olen ma päris hale ikka. okei, nojah, ma kardan seda, sest ma olen kitarris ülikoba ja see on mul nii kaua toanurgas seisnud, et kui ma ükspäev sellega midagi teha üritasin, oli see nii häälest ära, et isegi mina sain sellest aru. igastahes leppisin ma temaga kokku, et ma hakkan käima teisipäeviti veerand neli, sest ma arvestasin, et meil on teisipäeviti seitse tundi. AGA MEIL EI OLE. meil on kaheksa tundi. kaheksas tund lõppeb pool neli alles, niiet ma pean homme uuesti minema ja talle seda ütlema. miks? miks alati minuga nii läheb? see ei ole normaalne, noh. muusikas sain ma ühe. oh seda õnne. terve klass sai. kadi sai üldse nulli. päris vägev. osad said veel nullid. põhimõtteliselt oli nii, et me andsime eile õpetajale oma töövihikud ära, sest ta tahtis neid hinnata. täna läksime vaatama, et mis hinded me siis saime. kõigil oli mingi normaalsem hinne ees ja siis kaldkriips ja siis kõikidel olid ühed või nullid. (sellest nullide teemast ma ei saa aru tegelikult. et kui kõigil tegemata oli, siis miks osad said nullid ja osad ühed? et osadel oli rohkem vaba platsi kirjutamiseks või?) ainult karlil oli viis, gerdal neli ja ukul kaks. kui me siis küsisime õpetajalt, et mille eest need ühed on, ütles ta, et koduse töö eest. huvitav küll, et ta pole meile mitte ühte ainsat kodust ülesannet kunagi jätnudki. igastahes me läksime sotsiaaltötajaga rääkima ja ta lubas selle asja korda ajada. ahõigus, meil läks selle rääkimisega nii kaua aega, et me hilinesime geograafiasse täiega. natuke aega tagasi vaatasin, ekoolist, et geograafia koha peal on suur x ja ta on sinna kirjutanud: ''eriti suur hilinemine''. böö, geograafiaõps ajab mind närvi. aa. ja mida ta täna tegi? võttis töövihikut vastama. kelle? minu. MINU. teist korda sellel veerandil. nagu.. MIS TAL VIGA ON? eelmisel veerandil, kui ma ise palusin, siis ei saanud, aga nüüd vastan iga tund? äkki laseks mul terve töövihiku valmis teha ja kõikidele ette lugeda? et nagu mis vahet sellel on, kas teised teevad või mitte, kui mina iga tund selle ette loen? kusjuures mul oli vist mingi kolm väikest viga ja ta pani mulle jälle nelja. ja anni ei osanud pooltele asjadele vastata ja ta sai ka nelja. niiii hea on, kui õpetajad mind ei salli. söögu kakki. ma tegelt ei tea, miks ma praegu siia üldse kirjutan, sest ma peaksin mataülesandeid tegema ja kirjutama kirjanduse töövihikuülesannet. seal tuleb kirjutada jutt. kolme teema vahel saab valida.
1. ''piibel minu elus.''
2. ''usk või uskmatus?''
3. ''kas ristimine on moeasi?''
kuna piiblil pole minu eluga mingit erilist pistmist, väljaarvatud see, et ma seda lugeda kavatsesin, sest ma tahtsin oma silmaringi natuke laiendada, aga ma veel selleni jõudnud pole ja piibel ikka veel ainult kapil seisab ja ristimisest mul mingit aimu pole, siis ma kirjutan ilmselt teisel teemal. nohet.. selle kohta saab igasuguseid asju kirjutada.

kunst. jälle.

noh, arvutigraafika. ma mõtlesin tükk aega, kas ma tulen siia või ei, sest mul on põhimõtteliselt kõik valmis, niiet ma ei pea enam tundides käima. mul oleks nüüd kaks vaba tundi, aga ma pean peale seitsmendat tundi rahvatantsu minema ja kui ma koju läheksin, siis ma saaksin mingi poolteist tundi seal olla, aga mul pole seal midagi teha, aga samas ei tea ma, mida ma nüüd ka teen, sest ma ei viitsi vist kaks tundi koolis passida. igastahes. nüüd ma siin siis istun. või peaks ikka koju minema? okei, vahet pole, ma ei lähe. käiks poes? mul pole raha kaasas vist. oh, aga äkki peakski käima kõigepealt kodus ja siis poes? nii ma vist teengi.

tänane hommik oli rõve. maja oli jääkülm ja minu tuba oli sellest veel kõige külmem ruum. ma loll olin öösel puhuri kinni keeranud, sest ma mõtlesin, et tuba on juba piisavalt soe ja pole mõtet elektrit kulutada. esimest korda hommikul mõtlesin ma: ''ISSSSSSSAND, MA TAHAN JUBA KOOLI!'' see oli masendav. ma ei suutnud ennast selle külma pärast isegi liigutada. ja kui ma peeglisse vaatasin, läks kõik veel masendavamaks. mu juuksed olid püsti, nagu ma oleks nendega ma ei tea mida teinud. ma mõtlesin, et ma teen juuksed märjaks ja kammin ära nagu tavaliselt, aga ma kartsin, et mul tekivad juustesse jääpurikad kogu selle külmaga ja ma saan jälle mingi meningiidi. see polnud viimati väga tore, nii palju, kui ma mäletan. okei, mida ma nüüd teen? lähen koju ja poodi või ei lähe? appiappi. kell on 13.00 rahvatants on 14.45 või midagi sinnakanti. mul on peaaegu kaks tundi aega. veerand tundi koju, veerand tundi poodi. 13.45 peaksin vist poes olema. ma oskan küll muidu arvutada, ma lihtsalt arvan, et ma hakkan täiega venima. ja siis oleks mul veeeeel tund aega aega. no kammooooon, nii ei saa ju. mida ma tolle tunni ajaga teen? ma ei viitsi ju VEELKORD koju ja siis rahvamajja kõndida. ma arvan, et ma hakkan lihtsalt 13.30 minema. ja siis veniksin. kaua. väga kaua. väga pikalt. või peaks raamatukogus ka käima? siis ma peaks ju raamatud ära viima. ma ei viitsi seda paulo coelhot lugeda, see on üliigav. aga mul on üks hea raamat pooleli ju. äkki ma peaksin sellest paremad asjad paljundama? okei, misasja ma jahun siin? ma arvan, et ma nüüd tsillin veel siin korraksnatukene, siis lähen käin kodus, paljundan, lähen poodi, käin raamatukogus. votjah.

see ka veel, et

eestikeele õpetaja pole meie kirjandeid veel üle vaadanud. neid proovieksami kirjandeid. a- klassis said kõik mingid halvad hinded ja õpetaja ise ütles ka, et ta hindab seda väga karmilt, niiet ma kardan. aga ta ütles ka, et selle saab uuesti teha, kui hinne ei sobi. isegi, kui sa kolme saad ja sellega rahul pole. et siis läheb sisse see hinne, mille sa pärast saad. ma kavatsen igastahes uuesti üritada isegi siis, kui ma nelja saan. kammoon, neli on halb hinne ju kirjandi kohta. aerosmithi kirjandit pole veel ära andnud. ta võtab neid kirjandeid viiekaupa. niiet ma annan alles mingi üleülejärgmisel või ülejärgmisel nädalal ära. selle ma saan küll kahe, see on vist kõige halvem kirjand, mille ma oma elus kirjutanud olen. põhipoint on see, et ma ei taha seda ümber ka kirjutada, sest esiteks hõlmab see mul kuute vihikulehte, mida ma peaks hakkama siis kinni kleepima ja teiseks ma vist ei oskagi sellest paremini kirjutada.

i'm freaking freezing.

ma tahaks koguaeg lauset suure tähega alustada, aga ma olen alati väikese tähega alustanud ja see oleks minust kuidagi.. nõme, kui ma järsku lambist alustaksin suurega. mu tuba on jääkülm. ma leidsin puhuri üles ja panin selle tööle, ma loodan, et see soojendab mu tuba natukenegi, sest muidu ma ärkan hommikul jääpurikad ninaaugust välja rippumas. ma ei taha homme kooli minna. ma tahaks aegade lõpuni magada. peaks pesus käima ja seda tegema. hommikul teeskleks, et ma olen koomas või midagi ja saaksingi magada nii palju, kui tahan. pagananõme. meil on seidiga msnis matemaatikateemaline vestlus praegu ja me peame homme hindele ülesanded ära andma ja mu msn ei funka üldse. msniaken lihtsalt keeldub lahti minemast. no on see normaalne või? miks alati just siis, kui mul midagi tähtsat on? kui kedagi msnis pole ja ma igavusse suren, siis küll käib vabalt kinni ja lahti ja igale poole. ma tegin täna endast mingeid nõmedaid pilte, millest ma sain ainult umbes kolm alles jätta ja need ka sakivad. issand, ma tegin endast pilti. mulle ei jõua vist ikka veel kohale, et kui ma tahan jätta endale kasvõi MULJET, et minus on säilinud mingi normaalsusekübemekenegi, siis ma pean lõpetama enda pildistamise.

koolis on nii tore.

väjaarvatud see, et ma muusikas kolme sain. MUUSIKAS. see oli mingi nõme kontrolltöö, mis kõigil halvasti läks, sest õpetaja loeb meile mingi arusaamatu teksti tunnis ette ja me peame selle kõik sõnasõnalt pähe tuupima. vahetunnis ma räppisin massi kohta. noh, tegelikult seda ei saa räpiks nimetada, aga sõnad riimusid ja ma ütlesin palju ''jou''. ja ma leiutasin uue viisi, kuidas inimeste tähelepanu saada. mitte, et ma mingi tähelepanumaniakk oleksin- mulle isegi ei meeldi tähelepanu -aga see on lihtsalt võimalus. okei, mu tuju on jumala rikutud, sest lotte tuli praegu siia ja ütles, et ta mingisugused tsikid tulevad siia sipelgat harjutama. ffs, kehalise tunnis tehakse selliseid asju. misasja nad meie juurde ronima peavad? ma olen jumala närvis praegu. igastahes. ma ei tea. ma olen jumala väsinud. terve päev on silmad kinni vajunud. ma nüüd lähen vaatan vist sõpru ja söön ja siis hakkan matat tegema, sest ma pean homme ülesanded hindele ära andma. eks ma katsun vaikselt kuskile nurka hoida. mu tuba on muide jääkülm ja ma mõtlesin, et ma hoian ust lahti, et õhk läbi käiks ja soojeneks, aga mu tuba on segamini ja kas ma nüüd saan ust lahti hoida, kui mingid siplegad siin ringi sebima hakkavad? egavist.

täna.

okei, tänast hommikut ma niimoodi küll ette ei kujutanud. kaheksa läbi kuus minutit jooksis lotte paaniliselt minu tuppa ja hüüdis, et ma vaataksin, mis kell on. me olime tund aega sisse maganud. äratasime issi üles ja läksime kooli. hilinesin keemiasse pool tundi. homme on seal tunnikontroll reaktsioonivõrrandite peale. kas ma oskan? otselooooooooomulikult. not. ma vihkan reaktsioonivõrrandeid. täna sai ajaloos täiega palju nalja. isegi õpetaja naeris, kuigi ta tavaliselt on nii tõsine. okei, ma naeran isegi praegu kirjutades. ma naeran üldse viimasel ajal koguaeg. see on vist hea. muide see paulo coelho raamat on siiamaani täiega pask. ma ei tea, kas ma seda viitsingi lugeda. kõik kiidavad teda pidevalt, aga selles raamatus on ainult mingi uinamuina mingil imelikul teemal. peaks midagi paremat luegmiseks otsima. tahaks mary poppinsit. kas ma täna käisin kidraõpsi juures? otseloooooooooomulikult. not.
kehalisetund oli täna mõnna. terve tund lihtsalt pikutasin põrandal ja lasin õpetajal endale tai massaaži teha. see oligi nagu terve tunni point. kõik pidid paaris olema ja teineteisele massaaži tegema, aga kuna täna getter puudus, siis olid paarid teistsugused, kui tavaliselt ja kuna ma kuskil eemal lebotasin, sain ma kõige hiljem pihta, et paaridesse on vaja võtta ja pidin õpetajaga olema. mul oli kõige mõnusam kusjuures, sest teised pidid ise ka massaaži tegema, aga ma lihtsalt lasin endale teha. hea oli. vahet pole, et ma enamus ajast kõdi ja valu pärast röökisin ja naersin ja teised minu üle naersid.

ma loodan, et see sisaldab suurt lumetuisku.

homne hommik ma mõtlen. siis ma saaksin autoga kooli, sest siis oleks põhjus issit paluda. muidugi võiks see lumetuisk olla piisavalt väike, et autoga sujuvalt hoovist välja ja kooli saaks. ja siis pärast, kui ma koolist koju hakkan minema, oleks kõik paksu lund täis ja ma saaksin kõigiga lumesõda teha. nii tore oleks. issand, ma piinan ennast homme hommikul surnuks ju. mul on vaja veel täna õhtul laulud mp3-ele laadida ja sealt vanad asjad ära kustutada ja kooliasjad kokku panna ja raamatut lugeda, kui viitsimist on. ma saan raudselt täiega vähe magada. ja homme on veel kaheksa tundi ka. mul oli midagi tähtsat ka öelda, aga see läks meelest ära. peaks kitarriõpetaja juures ka homme käima ja kitarritundideks aja panema. eriti mark võib olla teda kuskil näha. nohet ta ju juba küsis mult ju, et kas ma kardan teda.

naer on terviseks.

naerda on nii lahe. eriti siis, kui sa tunned, et seda tuleb koguaeg juurde ja aina naljakamaks läheb. nii tore, kui on sõbrad, kes sind pidevalt naerma ajavad. positiivsus on üldse parem, kui negatiivsus ja masetsemine. ma ei tea, miks kõigile minust alati mingi tigeda ja tõsise ja ennasthaletseva kõikevihkava puberteedi all kannatava emo mulje jääb. kui mul oleks piisavalt asju, mille üle naerda, siis ma veedaksin kõik oma aja naerdes.

täna õhtul loen ma paulo coelho- ''istusin piedra jõe ääres ja nutsin''. tundub hea raamat. ma muidugi ei julge ettegi kujutada, milline mu homne hommik välja näeb, aga jah.

druiidide puuhoroskoop. mina.

Küpress-inimene on kui küpress isegi: vastupidav ja painduv. Tal on jõuline väljanägemine ning lihtsad ja selged piirjooned. temas on peenetundelisust, kuid ka teatud jahedust. Küpress rahulduv vähesega ning suudab kohaneda igasuguste olude ja situatsioonidega. Ta saavutab kiiresti küpsuse ning iseseisvuse. Maine edu pole tema jaoks tähtis, ta ei jookse raha ning tuntuse järele. Ta tahab vaid õnnelik olla.
Küpress väldib kõike, mis võiks tekitada probleeme. Talle meeldivad suvised jalutuskäigud, loomad ning jahipidamine. Teda võib näha õngega jõe ääres. Ta pürib sinnapoole, et saada suur pere, sõpru ja tuttavaid, kes jäävad tema kõrvale. Ta pole sentimentaalne, pigem pisut rohmakas ja range, kuid temas leidub siiski inimlikku soojust ning rahulikkust. Tema lähedus mõjub rahustavalt, ta on meeldiv kaaslane.
Küpressile meeldib unistada ja pigem laseb ta end eluvoolul kaasa viia, püüdmata seda ise juhtida. Ta on tulvil unistusi, mõtteis viibib ta ikka hoopis kusagil mujal. Ta on paindlik, kohanev, niisugune, nagu teised ootavad. Küpress on nii armastuses kui ka sõpruses truu. Mälestused on tema jaoks kullastki kallimad. Tema poole võib abi saamiseks pöörduda.
Oma vaatleva ning arutleva mõtlemisega väldib ta teravaid vestlusi, muidu aga kõneleb meelsasti mõnel teemal kui niisugusel. Mõtted on lõpuni mõeldud ning selged. Tema elu libiseb vaikselt ja rahulikult armastatud inimeste keskel.
Küpressi iseloomujooni: püsivad tunded, lojaalsus, tarkus, analüütiline mõtlemine, loogilisus.

riti vist vihjab sellele, et ma olen nolifer, sest ma kirjutan siia liiga palju.

riti : misteedka?
anette : blogi kirjutan.
riti : JÄLLE
anette : jälle? ma ei kirjuta üldse palju sinna.
riti : mm, täna on neljas ja sul läheb juba üheksas postitus.
anette : MA EI OLE NOLIFER! ;(
riti : ...

see vist tähendab seda, eks? deem, ma olen nolifer.

võime kõõluda maailmaserval, võime rääkida tühistest asjadest.

mõnda laulu tahaks jubedalt hästi kõvasti kaasa laulda. mõni laul tekitab suuri külmavärinaid. nagu mul praegu. tegelikult ma usun, et see on millestki muust, kui muusikast, aga siiski. mõnus on. tahaks oma empekolme üles leida. tahaks kellelegi räppida. tahaks oma nätsu seina külge panna. tahaks tantsida. tahaks õhupalliga mängida. tahaks hundirattaid visata. tahaks kõigile hästi öelda. tahaks midagi praadida. tahaks karjuda. tahaks joonistada. tahaks paberitükikesi lõikuda ja keset tuba õhku visata.

genialistid- leekiv armastus.

mul on täna nagu mingi vastikus arvuti suhtes. ma ei tea, miks ja ma ei tea, miks ma siin ikkagi istun. mul pole midagi muud teha ka. ahõige, ma tahtsin tantsupeo videokassetilt üles otsida, aga neid kassette on mustmiljon ja sealt, kus ta põhimõtteliselt olema peaks, ma teda viimati ei leidnud. homseks siiski ei jäänud midagi õppida. nii vähemalt ütlesid mulle seidi ja kadi. tore.

täna on nii õhupallitunne. koguaeg tahaks nagu midagi, aga ma ei jõua kõike teha, niiet ma otsustan lihtsalt võimalikult rahulikult paigal passida. nii on hea tegelikult. võibolla see on sellepärast, et kõik teistsugune on? õhtupäike paistab jälle täpselt minutoa aknast sisse, niiet mu tuba on kõik üleni oranž ja kollane ja hubane ja aknast välja vaadates on kõik valge ja taevas on helesinise ja roosa segu.
me oleme lottega kahekesi kodus. see on alati sinnamaani tore, kui ma mingeid kolinaid ja muid häälitsusi kuulma hakkan.

oikuilahe.

mul on juba üks hinne ka ekoolis kirjas. geograafias neli. ma ei saa aru, et siis, kui mul oli veerandi hinne jumala halvas seisus ja ma palusin õpetajat, et ma saaksin töövihikut vastata, et ma veerandi nelja saaksin, siis ta ei lasknud, eksole. ja siis kohe järgmisel tunnil võttis minu töövihikut vastama, aga seal olid atlasega tegemiseks ülesanded ja ma ei jõudnud neid tunnis valmis ja õpetajat ei huvitanud, niiet ma lugesin ära need ja ta ütles: ''noh.. neli siis.. selline HÄSTI nõrk neli. kohe selline hästihästi nõrk neli. sabad on taga. PIKAD sabad on kohe taga. ma ekooli ei saa miinuseid panna, sest ta ütleb, et ei tunnista sellist hinnet, aga SABAD ON TAGA. neli pikkkkkkkade miinustega. selline HÄSTIHÄSTI nõrk neli. päris kolm veel pole, aga peaaegu. MIINUSED ON TAGA.'' oh ffs, pangu mulle see kolm siis ära. nii närvi ajab, kui õpetajad niimoodi lolli mängivad. panevad mingi parema hinde, kui õpilane muidu nagu nendearvates väärt oleks ja siis hõõruvad terve ülejäänud aasta seda nina alla, kuidas ta ikka õpilastele vastu tuleb ja kui hea ta on ja kuidas kõik peaksid teda jubehästi kohtlema ja kuidas lapsed on ikka üliebaõiglased, sest nemad on nii head ja lapsed ainult istuvad neile pähe.

tahaks midagi hästi head.

hästihästi. aga ma ei tea, misasi see olema peaks. ma tahaksin tänase päeva hästi rahulikult ja vaikselt ja kuskil lihtsalt paigal istudes veeta, aga mul on millegipärast tunne, et sellest ei tule midagi välja. ma pean koristama ja igasuguseid asju tegema. kooliasjad sahtlitest üles otsima ja kokku panema. huvitav, kas meil midagi õppida jäi? ekoolis on ainult inglise keele koha peale kirjutatud: ''have a nice holiday!''. matas on õpetaja kirjutanud kolmapäevaks õppida, aga miks õpetaja peaks jätma õppida kolmapäevaks, kui meil esmaspäeval tund on? raudselt ta jälle kirjutas kogemata vale koha peale ja kui ma ei tee seda ära ja ütlen, et see oli vale koha peale kirjutatud, ütleb ta, et ma olen ise jobu, et ma tunnis kirutada ei oska ja paneb mulle ühe. ma ei tahaks seda, aga samas ei taha ma oma rahulikul ja vaiksel päeval matat ka õppida. üleüldse ma peaks tegema mingi plaani. kõigepealt peaks pesus käima, siis peaks midagi sööma ja siis peaks magama või telekat vaatama või raamatut lugema või midagi muud tegema, sest see maja on läinud nii kuumaks, et mul on tunne, et igasuguse liikumise puhul, kukun ma lihtsalt kuumast kokku. ja siis, kui ma olen terve päeva lihtsalt ära raisanud, peaksin ma kell pool üheksa monki vaatama ja selle ajal veidi koristama ja muid tähtsaid asju tegema. hea plaan, ma nii teengi.

ma nägin täna öösel unes, et ma jõin mingi miljard tassi kohvi ära. mulle isegi ei meeldi kohv ju eriti. igastahes hommikul otsustasin ma seda juua. igaksjuhuks. et äkki see unenägu on mingi märk sellest, et ma suren ära, kui ma kohvi ei joo või kukun pea vastu treppi sodiks või midagi. noh ja ma leidsin kapist mingit teed, mis lõhnab jubehästi ja lotte ütles, et see pidi hästi maitsema ka. peaks seda jooma vist. mu parem puus muide ikka veel valutab trepist alla kukkumise pärast. peaks laskma meile majja lifti ehitada. no kammoon, kui raske see ikka olla saab?

insanity laughs, under pressure we're cracking.

keegi oli mingi ravihuulepulga ostnud. ma siis võtsin selle enda kätte ja otsustasin seda alates tänasest kasutama hakata, et mu huuled paraneksid ja ma neid ei näriks. aga ega ma igale poole huultele ei saa panna seda löga. ja mida ma teen? närin sealt, kus seda pole. oumaigaad noh, mu huuled on lillad juba. kui keegi seda lugema sattuma peaks ja teab mõnda huulearsti või huuleeksperti, siis küsige, kuidas huulte närimisest lahti saab. ja nõuanded stiilis ''noh.. ära näri lihtsalt,'' paluks ära visata, sest neist pole kasu.
tegelikult hakkasin ma praegu siia kirjutama üldse sellepärast, et ma üritan juba pikemat aega ruubikukuubikut kokku panna, aga see ei õnnestu üldse. see jubin oleks nagu selleks leiutatud, et ma ennast võimalikult lollina tunneksin.
no misvärk on? kõik hakkavad lolliks minema või? äkki selline ongi maailmalõpp? kõik lähevad imelikuks ja hakkavad üksteist vihkama ja satuvad masendusse ja tapavad ennast ära kas mingis masenduse või üleerutumise hoos. päris nõme ju. ma pole veel midagi jõudnud teha, mida ma elu jooksul teha tahaksin. tegelikult ma ei teagi, mis selleks oleks. ma avastasin täna, et mul pole selliseid suuri unistusi või mingit kindlat soovi, mida ma tahaksin, et KINDLASTI täituks. väiksemaid on terve hunnik. kõigil on. äkki peaks hakkama mõtlema mingi asja peale ja siis elama sellise eesmärgiga, et see kindlasti juhtuks? ma ei oska ju. äkki ma peaksin lihtsalt oma väiksemaid soove täitma? kõlab igavalt.

lund sajab.

ma avastasin, et ma käitun viimasel ajal nagu ma oleksin paar aastat oma arengust maas, aga samas on nii lõbusam olla. ma nüüd ei suuda otsustada, kas ma peaksin äkki tõsisemalt ja täiskasvanulikumalt käituma hakkama. etnoh. teistel oleks äkki parem, kui ma ei oleks selline nagu ma oleksin millegagi kõvasti pikipead saanud, aga siis ma peaksin ennast jällegi rohkem kontrollima. ma pean vist veel mõtlema selle peale. autumnsong'i on nüüd natuke imelik kuulata, kuna talv on vist käes(?).

eile, kui me ritiga välja hakkasime minema ja veel uksepeal seisime, tuli tal meelde, et ta unustas kindad tuppa ja keeras hästi järsku ümber, niimoodi, et ta lõi mulle rusikaga näkku. see polnud väga valus, aga täna öösel nägin ma unes midagi sarnast, ainultet unenäos tuli mul üks esimene hammas ära. see oli vist veel jubedam, kui need kaks teist unenägu, mis ma eile ja üleeile nägin. ühes tuli maailmalõpp ja teises taheti mind ära tappa. sellest teisest ma eriti aru ei saanud. noh, mul on see silmeees küll, aga kui ma ei oskaks seda mitte mingi valemiga välja öelda või seletada.

ägenzzz.

peale seda, kui me olime natuke toas olnud, küsis madis ritilt msnis, kas me välja ei viitis. me läksime. kaspar ei saanud tulla, niiet me tsillisime kolmekesi. alguses olime mingi poe taga. mängisime plaksumängu ja olime seal niisama. ja järsku hakkas lund sadama. LUND. see oli hästi korraks, aga see oli niiiii nunnu. siis me mängisime seda mingit numbrimängu, mida lotte mulle, ritile ja liisule sõmerul õpetas, kuni üks tädi pistis pea uksest välja ja ütles, et me mujale läheksime. me läksimegi. kõndisime mingi ühika juurde, kus oli korvaplliplatsiasjandus. selle ääres oli paar pinki. me istusime sinna. vaatasime tähti ja rääkisime niisama juttu ja tore oli. üldse oli täna jälle tore päev. ma peaks tihedamini rakveres käima. mõjub positiivselt.

täna oli jälle mõnus päev.

tsillisime natukene aega arturi, kaspari, madise ja ritiga kaspari juures. jälle. täna olime vähe aega, aga tore oli ikkagi. tegime padjasõda. ja.. ee.. pärast läksime korraks välja ja vihma hakkas täiega sadama. see polnud üldse tore ja rahulik ja soe ja mõnus vihm, mida ma oodanud olen. see oli kõva ja terav ja külm. nagu rahe. igastahes käisime korra poes ja peale seda tulime ära tuppa. lund võiks sadada. varsti lähemate päevade jooksul vist hakkab ka. hulllult tahaks kellegagi lumeingleid teha. ah pagan, ma juba kirjutasin sellest. suva. ma ostsin endale täna kässa jaoks ringvardad. kui ma neid vaatan, tahaks juba kuduma hakata, aga kui ma mõtlen sellele, mida ma kuduma pean, kaob igasugune isu ära.

täna oli jälle numps päev.

olime vaikseltrahulikult kaspari juures. mina, riti, madis, kaspar ja vahepeal oli artur ka. vaatasime filmi. ''mägedel on silmad 2''. paar korda pani ehmatama ja paar kohta olid rõvedad, aga üldiselt mingeid emotsioone ei tekitanud. väljaarvatud see, et ma ei julge enam nii väga vetsus käia. tänaõhtul vaatame seda veel, sest liisu ja lotte tahavad ka näha. ongi kõik vist. see ka, et ma nägin jälle imelikku und, aga ma ei viitsi sellest praegu kirjutada.