valmis sain.

(kasutasin suuri algustähti, et see asi vähegi viisakas välja näeks. tegelikult ma endiselt väldin neid blogi kirjutamisel. ma tean küll, et need eesti keele osa on. nüüd näete siis, et ma oskan neid veel kasutada.)

Ülesanded / loodetavad saavutused uueks aastaks.

1. Saavutada talutavam figuur. (loe: saada peenikeseks)
2. Lõpetada edukalt üheksas klass.
3. Mitte blokkida igasugust meessoost inimkontakti.
4. Saavutada postiivsem ja rõõmsam ellusuhtumine ning meeleolu.
5. Õppida natukene mingitki toitu valmistama. Kasvõi normaalseid pannkooke.
6. Mitte sattuda masendusse iga kord, kui mul tekib tunne, et ma hakkan mõne inimesega normaalseid suhteid kaotama. Kui nii juhtub, siis säilitan normaalse oleku ja parandan olukorda, sest 90% kindlusega on see minu süü.
7. Teha midagi, mida ma kunagi varem teinud pole.
8. Käia kuskil, kus ma varem käinud pole.
9. Õppida selgeks midagi uut. (Lisaks mingi toidu valmistamisele)
10. Õppida mõnd lugu korralikult laulma.
11. Lugeda läbi paar HEAD raamatut.
12. Muuta oma käitumist piisavalt palju, et Riti järgmisel aastal sama nimekirja koostamisel ei käsiks nimekirja lisada psühhiaatri juurde minekut.
13. Olla vähem vägivaldne. !!! (Selle kirjutas Riti, tegelikult pole see üldse vajalik, aga aegajalt, kui ma kellelegi raskeid vigastusi tekitan, võin ma selle punkti peale mõelda.)
14. Hoida oma tervist, et ma peale igat väikest tuulekest neljakümnekraadise palavikuga voodis ei oleks.
15. Võtta vastu asjalikud ettepanekud, millega ma midagi uut saavutaksin või prooviksin.
16. Tulla geniaalsele ideele.
17. Ropendada võimalikult vähe. (Roppuste asemel kasutada ilusaid sõnu.)
18. Suhtuda üleolevalt ülbetesse inimestesse ja mitte sattuda masendusse sellepärast, et nad minuga suhelda ei viitsi, sest ma tean, et mina ei viitsi nendega ka.
19. Magada vähem, olla vähem arvutis ja tegeleda vähem muude mõttetute tegevustega, mis palju aega röövivad.
20. Osaleda mõnel võistlusel / olümpiaadil või muul üritusel, kus liigitatakse inimesi paremuse järgi.

valasime tina.

ma sain mingi loheasjanduse. issi oli ülivaimustatud. ütles, et ta pole nii täpset lohet kunagi näinud.

mulle jõudis alles praegu kohale. uus aasta tuleb. blogis tuleb täiesti uus aastanumber, kuhu ma pean täiesti otsast peale hakkama kirjutama. ma saan hakata oma uut kalendrit kasutama. kõik on üldse kuidagi nii uus. ja nagu see juba piisavalt hirmutav poleks- järgmine aasta on liigaasta. meil on aastas üks päev rohkem, kui tavaliselt. see on reedene päev. ma tunnen, et ma peaksin selle päevaga midagi erilist tegema, sest ega meil ju taskust sadade viisi liigaastaid võtta pole. ma pole siiamaani otsustanud, mida ma järgmisel aastal saavutada tahan. peaks ära lõpetama selle nimekirja, kõik tegelevad praegu mingite oma asjadega ka.

kõik on roosasid ja rohelisi ja siniseid ja punaseid ja kuldseid ja hõbedasi kileja paberi tükikesi ja ribasid täis.

oooooooh crapppppppppp.

mu nimekiri, mida märkimisväärset ma sellel aastal saavutanud või teinud olen. see on null. ma ei oska sinna nimekirja peale nende mõttetuste, mis ma kunagi siia blogisse kirjutasin, midagi juurde mõelda. ma alustasin mingi jutu kirjutamist. kustutasin selle ära. nüüd ükspäev alustasin uut. kustutasin selle ära. muidu ma saaksin olla õnnelik, et ma kirjutasin midagi normaalset terve aasta jooksul. ma ei ole mingit märkimisvääret miljardit raamatut läbi lugenud. ma pole ruubikukuubikut kokku saanud. ma pole.. ma ei teagi. ma pole midagi teinud. ainult veidi vähemnärviliseks olen muutunud. jaaah, okei, tervel mu suguvõsal oleks sellele vastuväiteid. enamusel mu sõpradel ka ilmselt. aga iseenda jaoks olen ma rahulikumaks muutunud. ja noh. nende paari inimese jaoks ka, kes mulle seda maininud on, et ma neid enam ei hirmuta. mul on seitse ja pool tundi aega midagi välja mõelda. kuna ma järgmiseks aastaks asjad üles kirjutan? jjjjjamps.

1.

ritid ja liisud ja lisselid ja asjad peaksid varsti siia jõudma. ägenz. meil oli kokkulepe, et kõik peavad diskoselt riides olema. see polnud kokkulepe vaid see pidigi tänase õhtu teema olema. vanemad ka. aga oh üllatustüllatust- mul pole diskoriideid. ma otsustasin oma sinise topi panna. ja siis. miniseeliku. täiesti masendav. ma kannan miniseelikut. MINISEELIKUT. anette ja miniseelik ei lähe kokku. võibolla mu pikad hipisellikud ja anette lähevad. aga miniseelikud. neverever. ma kunagi kandsin neid. ja mul on sellest traagilised mälestused. aga mul polnud täna muud võimalust. MUL LIHTSALT POLE ÜHTEGI DISKORIIETUST.

täna ärkasin ma kell üksteist. edusammud normaalsuse poole. vaatasin laulu- ja tantsupeo kokkuvõtet. mitte, et ma seda miljard korda näinud poleks. siis panin riidesse ja koristasin veits, kuigi mu tuba on suuremas osas juba eilsest koristamisest korras. ja siis läksin tagasi voodisse ja hakkasin lugema. iga päev saab mõni minu osa suuremat sorti väsimuse osaliseks. mõnikord pea, mõnikord selg. täna on silmade kord. no lihtsalt vajuvad kinni. ma ei suutnud lugemist pooleli ka jätta, sest see on hea raamat, aga lõpuks tuli seal mingit imelikumat teksti ja ma ei saanud seda enam jälgida, niiet ma jäin magama. umbes veerandiks tunniks, kuni lotte minu tuppa trampis ja ütles, et nad tulevad tunni aja pärast. silmad vajuvad endiselt kinni. see on kõik selle süü, et ma oma kahtteist tundi täis magada ei saanud. viis tundi vähem. see on suur vahe. ma jäin öösel jälle kell kolm magama, sest mul lihtsalt ei tulnud und. kaks tundi otsisin endale tegevust, et mingisugune unealge kasvõi tekiks. aga ei midagi. lõpuks tõmbasin teki üle pea ja ütlesin endale (mõttes. ma ei räägi iseendaga), et kui ma magama ei jää, siis ma lämmatan enda sellesama tekiga. mõjus.

take thati saatel magama, take thati saatel üles.

eile õhtul vaatasin ma briti muusikaauhindade jagamist. kell on palju ja ma tahtsin magama jääda, sest ma olen avastanud, et ma magan öösel TÄPSELT kaksteist tundi. kui ma lähen kell kaks magama, ärkan täpselt kell kaks. kui kell üks öösel siis ärkan kell üks päeval. ja nii on see täpipealt. kuskil kümme minutit läheb vahepeal mööda. see muutub friikiks juba. igastahes see pidi kell kolm öösel lõppema ja mulle tundus hirmutava mõttena ärgata kell kolm lõunal, aga ma lihtsalt ei suutnud magama jääda, sest kogu see kava oleks nagu täpselt mulle korraldatud. auhindadele kandideerisid täpselt need artistid, kes mulle meeldisid ja ABSOLUUTSELT IGA KORD võitis see, kes mulle kõige rohkem meeldis. esinesid ka täpselt need artistid, kes mulle meeldivad. kui rhcp dani californiat esitas ja steven tyler auhinna andis, siis ma hakkasin juba paanikasse sattuma. see pole lihsalt võimalik ju. igastahes. take thati- patience oli laivis täiega ilus. ja täna hommikul ärkasin ma jälle selle peale. see oli siis juba diana mälestuskontsert. see oli ka suht nunnu. aga jah. see patience. ma ei tea. mulle meeldib see laivis vist rohkem, kui muidu. neid on nii lahe vaadata, kuidas nad kõik täiega oma häält pingutavad. ja mark owen on hhhhooootttttttt.

täna käisime maal. sõime ja olime niisama aasta lõpu puhul koos. kaotasin lottele males. crap. mul oli tegelikult lihtsalt paha päev. ja siis me mängisime monopoly. ma läksin esimesena pankrotti. mul oli paha päev noh. pealegi ma mängisin seda monopoly esimest korda. mulle ei meeldi see eriti. mulle meeldib vana rohkem. väiksemate rahadega on minu arvates mugavam ja laud pole ka nii kirju ja ei aja mu pead segamini. igastahes jah. ma suutsin aastale ilusa lõpu teha ja emmega tülli minna. oo happy day. ja ma suutsin jälle kella üheni magada. jess. ma ei tea, mis mul viimasel aja viga on. miski viib mu mõtteid koguaeg mujale ja ma ei suuda tähtsatele asjadele üldse keskenduda nagu näiteks asjade käes hoidmine, inimeste jutu kuulamine või inimestega normaalne läbi saamine. (keegi üldse ei geti ka mind ja kõik arvavad, et ma olen niisama loll ja ebaviisakas.) ma ei tea, mis asi see on. aga ega nii peabki ju. aasta lõpus inimestega tülli minema. sest ega ülejäänud aasta pole ju niigi piisavalt crap olnud. täna oli talendijahi viimane osa. minu lemmik ei võitnud. ta ei saanud isegi esimese kolme hulka. ta ju laulis niiiiii hästi. tahaks näha, et neil hääletajatel oleks kolmsada sellise häälega poissi taskust võtta.

the killers- when you were young rokib kõike hetkel.

2.

täna leidsin ma söögitoalaualt saatekava. ma pole saatekava sada aastat lihtsalt vaadanud ja uurinud ja kuna mul niikuinii oma ajaga paremat teha pole ja too hetk mingi erand polnud, siis ma hakkasin seda lugema. ja terve järgmine nädal.. nagu.. kesiganes selle telelehe kokku pani.. ta loeb mu mõtteid. ta raudselt loeb mu mõtteid.

1. vana-aasta õhtul mika kontsert.

2. TERVE ESIMENE JAANUAR. ma olen tükk aega mõelnud, et kas mul tekib kunagi veel selline päev nagu too veider esimene jaanuar oli. etnoh. see oli suht jube. ma vaatasin kuskilt hommikust altes kuni õhtuni välja terve päev telekat. ma käisin maksimaalselt seitse korda oma toast väljas. kõik asjad vaatasin ära sealt. selle esimese jaanuariga üritatakse ilmselt midagi sarnast. ja noh.. kuidas muud moodi ma võiksingi uut aastat alustada, kui mitte terve päev nohiklikult telekat vaadata? lõppudelõpuks on ju ikkagi uus aasta ja mul pole olemas isegi plaani, mida ma selle aasta jooksul ette võtma peaksin. (kui ma just seda ükskord juba koostama ei kavatse hakata.)

3. okei, kui ma nüüd seda saatekava uuesti vaatan, siis pole tervel hommikupoolikul midagi. 16.20 on see beani film. mulle ei meeldi see onu üldse, aga just täna hommikul ma sattusin kuidagi teda kanal kahest vaatama. tükiks ajaks. (ma olin veel unesegane) ja siis ma mõtlesin, et tookord esimesel jaanuaril oli ka ju mr beani film. et see on kuidagi nagu esimese jaanuari osa. tegelikult mulle isegi ei meeldi see film. tegelt ka.

4. 18.00 on titanic. ma mõtlen juba viimased nädal aega, et ma tahan seda vaadata. ma kirjutasin isegi blogisse sellest, aga ma pole kunagi leidnud aega, et seda vaadata. ja ükskord esimesel jaanuaril hästi ammu olime me ritiliisujuures. ja siis oli issi ka seal. ja siis me vaatasime kõik koos titanicut. see oli esimene kord, kui ma seda filmi nägin (pärast läksin ma lolliks, lindistasin selle ja vahtisin seda iga päev) ja ma olen sellest ka alati mõelnud nagu esimese jaanuari osast, kuigi ma olen seda ainult üks kord esimesel jaanuaril näinud. ja ükski telekanal pole seda filmi mingi üle aasta aja näidanud.

5. 21.30 on arukas blondiin. mulle ei meeldi see film ja mulle ei meeldi reese witherspoon, aga millegipärast on mul tunne, et ma vaatan seda ikka, sest see koht, kus see juuksuritädi sellel onul ninaluu puruks lööb, on päris lahe.

6. 23.35 on moulin rouge. ma olen seda nii palju näinud, aga.. ah ma isegi ei tea, miks ma seda vaatan siis. ma ei tea üldse, kust ma võtsin, et esimesel jaanuaril on palju filme. ausaltöeldes ei taha ma mitte ühtegi neist näha ja isegi MINA suudaksin leida paremat tegevust, kui selliste asjade telekast vaatamine.

aga.. sellest hoolimata. ülejäänud nädal.

7. TERVEL NÄDALAL, VÄLJAARVATUD ESMASPÄEVAL ON SÕBRAD! JEEI!

8. neljapäeval on liblikaefekt. ma alles vaatasin seda, aga mul läks selle lindistamine sassi. nüüd ma saan uuesti lindistada.

9. reedel on kümme põhjust sind vihata, mida ma olen triljon korda näinud, aga mille lindistamine mul sassi läks.

10. laupäeval on lizzie mcguire. ma kunagi lindistasin selle, aga see on nõme film ja ma ei kavatse seda vaadata ega lindistada ega mitte midagi. ma ei tea, miks ma sellest siia kirjutan.

11. pühapäeval pole midagi.

12. ja siis ma leidsin sealt veel nagu TÄPSELT MINU KOHTA teema.


ja nüüd, kui ma uuesti vaatasin, siis ma ei saa aru, miks ma seda heaks nädalaks pidasin. kõik need filmid on nähtud ja mõttetud ja neid on ainult paar tükki ja üldseüldse.. üldse.. MIKS MA KIRJUTASIN MINGI MEGAPIKA TEKSTI SAADETEST? OMFG, ma peaksin endale tõsiselt mingi tegevuse või midagi leidma. mingi loll telekanohik. ma niikuinii ei vaata midagi neist peale sõprade. loll.

ja

see, et riti mulle helistas, polnudki uni. riti helistaski mulle hommikul ja ütles, et lumi on maas. täiega haige, et ma isegi midagi ei mäleta.

everybody hurts. you are not alone.

ma ei tea, mis mul nüüd hakkas.

joonistama pean.

see, mis ma öösel kirjutasin.

1. õhtul on ''klass''. seda saab väga edukalt hea filmi alla liigitada, niiet ma vaatan seda, vahet pole, et ma olen seda triljon korda näinud, sest mul see arvutis on ja arvuti mul seda ära kustutada ei lase. iga kord lööb mingi errori ette.

2. esimesed kümme minutit olen alles arvutis.

3. mul on tunne, et lugemisest ei tule täna midagi välja.

4. siiamaani seisab mul wmp lihtsalt lahtiselt. tunne on selline, et kui ma muusika käima paneksin, siis mu pea plahvataks.

5. ma magasin kella kaheni. jaah, seda võib pooleks päevaks nimetada. ma nägin nii haigeid unenägusid. mingiet meil oli koolis pildistamine. aga see oli aulas, mitte seal ees fuajees nagu viimased kaks aastat. no ja siis kõik hakkasid juba pildile minema, aga ma ütlesin, et see on viimane aasta, kui me kõik koos oleme. et teeme ühe pildi nende inimestega, kes esimese klassi pildil olid. ja siis otsiti need välja, kes seal olid ja ülejäänud saadeti minema, aga ma ütlesin, et me peame tavalise pildi ka ju tegema. siis keegi õpetaja läks neid tagasi kutsuma. igastahes täiega läks aega ja ma olin vahepeal sööklas ja tegin midagi toiduga. ja siis ma nägin veel igasuguseid imelikke asju. et riti helistas mulle ja ütles, et lumi on maas ja misiganes veel.

6. kohe kohe varsti lähen.

7. täna on geniaalsete mõtete jaoks väääääääääääga vale päev. pea valutab, lotte oleks võinud mu veits varem üles äratada. masendav on ärgata siis, kui kõik juba üleni pime on.

4.

öö on. kell saab kaks. ma olen ennast vildakaks naernud. homme pean ma
1. mõnda head filmi vaatama.
2. mitte istuma terve päev arvutis.
3. lugema kasvõi natukene ükskõik mida, et ma eesti keelt ei unustaks.
4. olema natuke eemal muusikast.
5. mitte magama poolde päeva.
6. jooksma.
7. tulema mõnele geniaalsele mõttele.

love will find a way.

endiselt palavusse suremas. tänane päev imeb täiega või imes või misiganes. noh see hakkab läbi saama. tervel sellel nädalal pole sõpru. suht masendav. ma igatsen neid juba. teist päeva järjest aretavad kõik mingit programmi teemal ''aja anette närvi, see on jube lahe.'' mitte ainult inimesed. asjad ka. kõik. ükskõik, kas tahtlikult või mitte. täna ma hakkasin rulood paremini sättima, sest see oli üleni viltu ja halvasti, aga see läks vastu siirupipudelit ja see kukkus kapilt maha ja kork lendas pealt ära. põrandal oli hiigelsuur siirupiloik. mõtlesin siis, et toon mopi ja koristan ära. et see võtab mingi viis minutit umbes. aga kuna ma olen suht täiesti pime, siis ma pidin prillid ka tooma. ja kui ma need ette panin, siis oli see värk veits jubedam, kui alguses. siirupipritsmeid ulatus köögi teise otsa, kapp oli üleni punane, pliit oli sellega koos ja kõik. ma olin ämbripõhja ainult veidi vett lasknud, ma arvasin, et sellest piisab. ja kui ma selle mopi siis lõpuks sinna paari tilka vette välja väänasin, siis ma avastasin, et ma olin saanud mingi väga tolmuse ja musta morsi ja et sellega põranda pesemisest pole erilist kasu vist. muretsesin rohkem vett ja pesin põranda ära. samal ajal kuulasin telefonist madise lõbustavaid jutte mingi pervo kohta, kes teda jälitab. nühkisin kapid ka puhtaks. siis ajasin ämbrist vee ümber, niiet põrand ujus. madis rääkis, et ta ajas ka ükspäev vaasi ümber ja pani ajalehed põrandale ja põrand oli kuiv. ma võtsin siis ka ajalehed ja saigi kõik kohe korda. viskasin paberid katlasse ja tulin arvutisse. pärast läksin tagasi alla ja avastasin, et kõik ülemised kapid olid ka punased. seda kuivanud siirupit oli veel mõnusam ära pesta sealt. ega käsi üldse ei läinud krampi ju.
aga muidu nagu kellelegi ei jõua kohale, et ma üritan oma rahulikku olekut nautida. selliseid hetki ja päevi on haruldaselt vähe. ja siis inimesed lihtsalt naljaviluks mängivad mulle päkapikku või saavad mu närvilisest olekust niisama naudingut. mis ma nii halba teinud olen? ma ei oleks uskunud, et ma seda kunagi ütlen, aga ma tahaks mõne pubeka nõmedat järjejuttu lugeda.

toothpaste kisses.

see kätekreem rox my sox. mu käed hakkavad vaikselt juba paranema ja selle lõhn on ka minu jaoks meeldivusega talutav. põhiliselt sellepärast ma seda nii palju kasutangi. veritsemisoht on vist igastahes mõneks ajaks möödas. mõned karedapoolsemad kohad on veel, aga muidu üldjoontes tundub, et mul on veel lootust normaalsetele kätele. palav on. ma ei saa aru. kirjuta blogi, ära kirjuta blogi, kirjuta blogi, ära kirjuta blogi. PALAV ON! tahaks titanicut vaadata, aga ma ei viitsi kassetti algusesse kerida.

kõik vihkavad jõule.

mis kõigil viga?

1. kas ma olen ainus friik, kes koguaeg blogi kirjutab? kellelgi kas pole blogi või siis nad ei kirjuta sinna üldse. ma olen ainus loll, kes iga viie minuti tagant jälle midagi mõttetut kirjutab. kurat, ma olen nolifer.
2. miks kõik kirjutavad mulle msnis lauseid sisuga ''oh, lõpuks need jõulud läbi'' ja siis kui ma küsin, et mis jõuludel viga on, siis nad ütlevad, et muidu pole nagu midagi, aga et jõulumeeleolu polnud sellel aastal üldse, sest lund polnud. no okei, polnud jah lund ja jõulumeeleolu oli ka suht null, aga sellepärast ei pea siis ju jõule vihkama. või kui vihkavad, siis las võihkavad omaette, mitte ärgu rikkugu minu jõularmastust.

neil peart rox my sox.

ma ei taha rääkida, mis ma täna teinud olen. uni on. täiega nagu. miks meil ei võiks kodus vanni olla? ma tahan vanni. aga ma kujutan ette, et ma upuks ära sinna. mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas saab mitte midagi tegemisest nii väsinud olla. masendav. tahaks seda raamatut lugeda, mis issi jõuludeks sai. mingi edetabeliteraamat. ülihea. ma eile lugesin selle suurema osas läbi, aga siis tuli lewis carrolli mingisugune kolmerealine tarkuseterakene kookide kohta ja ma üritasin sellele korraks pihta saada, aga kell oli üks öösel, niiet ma tundsin oma pea lõhkemisohtu. aga sealt on hästi vähe veel jäänud lugeda. selles on palju huvitavaid fakte. ma sain näiteks teada, millised loomad võivad homoseksuaalsed olla ja et keegi suri kunagi korstnasse kukkudes ära ja kuidas okassead seksivad ja et on olemas selline lahe haigus, mille puhul üks käsi teeb täpselt vastupidist teisele käele ja et on olemas olnud jumala palju lapsi, kes on huntidega koos üles kasvanud. no okei, neid oli tegelikult mingi paar tükki, aga sellegipoolest. ja siis teiste loomadega ka. mingite ahvidega ja lammastega ja karudega. ja kõik need inimesed, kes nendega koos elasid, surid natuke aega peale tsivilisatsiooni toomist. ja enamasti nad ei õppinud rääkima ja sõid elulõpuni muru ja puid. aga üks naine ütles, et huntidega elatud aeg oli parim aeg tema elus. vot teile. peaks ka nendega elama minema. aa ja siis seal kirjutas veel, et hiired olid vahepeal välja surnud. võinoh. mingi kukkurhiirte liik oli seal. 1884. aastal loeti nad väljasurnuks, aga siis 1967. aastal püüdis mingi onu kogemata kukkurhiirte paari kinni. ja siis see emane hiir sai kaheksa poega ja neid kasvatati vangistuses.

6.

kas ma olen mingi loll või? kell oli kaksteist hommikul. ma magasin nagu iga normaalne inimene sellel kellaajal teeb. ja järsku hakkas see tobe oravahelin üle terve mu toa karjuma. ma olin just näinud kõige sügavamõttelisemat unenägu, mida ma kunagi näinud olen. ja siis lihtsalt keegi helistab. võtsin telefoni vastu. kuldar oli. ma tahtsin ta peale karjuda, aga ma magasin poolensti. ta küsis, kus ma olen. no mida küsimust. kell on kaksteist, karta on, et kodus. igastahes. ta ütles, et ma pean rahvatantsu tulema ju. ma läksin veel rohkem närvi. ma küsisin, et misasja ta ajab. et ma magan ju ja et miks keegi mulle midagi öelnud pole. ta väitis, et ta ütles juba nädal aega tagasi. EI ÖELNUD! ja siis ta ütles, et ma ennast riidesse paneksin ja trenni tuleksin. ja ma ütlesin, et ma ei lähe, sest MA MAGAN. lõpetasin kõne ära. minuti pärast helistas ta uuesti. seekord oli mul telefon juba öökapi peal, niiet ma lõin ehmatusest pea vastu oma kaldlage ära. ta ütles, et ma ennast riidesse paneksin ja kohale läheksin, sest proov kestab kella kolmeni. kas ta peab mind lolliks või? no kuulge. ma magasin sügavat und, kui ta helistas. ja siis ta loodab, et ta teeb ühe korra kurjemat häält ja olen kohe kripskraps püsti ja kohal? jääb ära. ma olen söömata, pesemata, riidesse panemata, kammimata ja kõike muud tegemata. ja võiks väita, et ma pole hommikuinimene. no okei, jah, ma võiksin ju kõike seda teha, selle asemel, et siin istuda ja blogi kirjutada, aga ma ei jõuaks niikuinii. kui ma nüüd alustaksin otsast. ma peaksin pessu minema. mu juuksed kuivavad seitsesada aastat. neverever ei lähe ma märgade juustega välja, et veel haigemaks jääda. alati on võimalus föönitada, aga sellest on umbestäpselt mitte üldse kasu, sest mu juukseid ei saa just siilipeaks nimetada. siis mul pole midagi selgagi panna. mu juuksed on talitsematud, et ma neid kinni panna saaksin. mul läheks õhtuni kogu selle värgiga aega.

haha. ta saatis mulle sõnumi. kurjusest pole midagi enam järgi.

tänane päev

meenutab mulle mõneti mingi paariaastatagust esimest jaanuarit. ma vaatasin toopäev terve päev telekat. absoluutselt kõik filmid vaatasin ära, mis sealt tulid. täna on muidu leebem variant, sest see on alles kolmas film ja ma käin vahepeal arvutit tsekkimas ja igal reklaamipausil hambaid pesemas, sest hambapasta on mõnus asi. pidžaamat pole ma ikka veel seljast ära saanud. no okei, olen jah laisk. üks kord aastas võib ju. no okei, olen jah aasta läbi. suva. võlututud ella on nunnum film, kui ma mäletasin ja see printsiasjandus on ilusam, kui ma mäletasin. kehv mälu mul. aaoota. ma tean seda juba ju.

m,

täna on võlutud ella. suht numps film. ja ..midagi oli veel. crap. kahe minutiga läks meelest ära. aa. see. anna edasi. ülihea film. üliülihea. lemmikfilm oli kunagi. ülihea. ja vanaaastaõhtul on mika kontsert. seda pole vist vaja öeldagi, et see ülihea on? on, igastahes.

päris.. masendav. mul pole enam millegini päevi lugeda.

ma pean laua all kirjutama, sest tool on teises toanurgas, sest siin on madratsid ees. uni on. teised on, nagu alati ja ikka, juba sada aastat üleval ja miljon asja jõudnud ära teha. eilne õhtu oli torenz. mulle meeldib mu pidžaama. nii on rõve kirjutada. tahaks jõulujärgset meeleolu. ma peaks mingeid videokassette vaatama selleks vist. aladdini (kuidasiganes seda kirjutatakse) näiteks. ja bullerby lapsi lugema, hoolimata sellest, et see mul peas on.

budism.

ma olen juba pikemat aega arvanud, et see on üks igati huvitav ja meeldiv usk. ma isegi olin arvamusel, et kunagi, kui mul teisi muresid pole ja on aega mõelda sellistele asjadele nagu usk, siis kaldun ma võibolla budismile ja hakkan kõikide sellega seotud värkidega tegelema ja puha. mediteerima ja nii. aga ma usun, et see ainult toredaks mõtteks jääbki.
budistlik eetika:

1. Hoidu võtmast elu (ka vaimse vägivalla vastu)
2. Hoidu võtmast seda, mida pole sulle antud
3. Hoidu voorusetusest
4. Hoidu rääkimast seda, mis ei ole tõsi
5. Hoidu joovastavatest ainetest
6. Hoidu söömast peale keskpäeva
7. Hoidu tantsust, muusikast ja teatrist
8. Hoidu kaunistustest ja parfüümidest (näilisuse ja ilmalikkuse vastu)
9. Hoidu pehmest, kõrgest asemest (mugavuse vastu)
10. Hoidu vastu võtmast kulda ja hõbedat

1. okei, see on suva. ma niikuinii ei kavatse elusees kedagi tappa.
2. sellest ei saa ma hästi aru. et nagu ma ei tohi varastada? see polnud ka plaanis.
3. vabalt.
4. see on suht raskem juba, aga ka mitte võimatu, kui väga tahta. valetamine ikkagi on ju rõve komme.
5. siiamaani olen seda sajaprotsendiliselt teinud. kui bioparox välja arvata. no okei, see on küll kõigest nina- ja kurgurohi, aga flipib täiega ära. kõige mõnusama lõhnaga asi maailmas.
6. see kaldub ka pigem raskemate asjade poole, aga ega see halba ei teeks. ja viimase nädala aja jooksul on mul tunne, et ma ei sööks üldse, kui ma muidu kokku ei vajuks. nüüd täna ka. jõulud on ju. istusime kõik lauda. ma vaatasin toitu ja mõtlesin ''issand, kas ma ikka pean sööma või?'', kuigi ma olin enne terve päeva jooksul ainult kaks võileiba söönud. (mitte et toidul midagi viga oleks olnud. toit oli väga super.)
7. võimatu. sajaprotsendiliselt võimatu. kuidas saab keegi üldse muusikast hoiduda? vot seda ei juhtu tõesti mitte kunagi, kui ma just kurdiks jääma ei peaks.
8. noh. see poleks ka eriti jube ju, kuigi mulle hea lõhnaga lõhnaõlid meeldivad.
9. ei suudaks vist. mu voodi ju. see peab mõnus olema. magamine on ööpäeva kõige meeldivam osa.
10. mul pole seda kuskilt võttagi. sünnipäevaks või jõuludeks mõnikord saan.

budisti minust vist ei saa. kahju ju tegelikult. aga ega ma ei pea täpselt nii tegema. kes ütleb, et kui ma kõike sajaprotsendiliselt ei järgi, siis ma ikka nirvaanasse ei jõua? mida nemad ka teavad.

macarena.

liisu, lissel, riti ja lotte tantsisid minuga macarenat. jee. mu macarenavajadus on rahuldatud.

JÕULUD.

tuleb välja, et ma vist ei ela filmis, sest kõik mu lootused kunstlume või vati kohta, lendasid puu taha. sousääd. ma arvasin, et ma olen ainus, kes öösel üldse magada ei saanud. aga näe. ei olnudki. lisaks sellele nägin ma veidrat und ka. ja nüüd ma kuulan juba pikemat aega mozartit. külm on. ja ma peaksin oma tuba koristama tegelikult, sest külalised tulevad umbestäpselt.. kahe ja poole tunni pärast. aga üldse ei viitsi nagu. väljas on jälle mustvalge.

and the forest will echo with laughter.

see kätekreem lõhnab hästi. ma ei suuda välja valida kaheksat laulu. ma olen loll. väljas on pime. miks ma ei võiks filmis elada? või raamatus? kui ma elaksin filmis, siis tuleks järsku kuskilt välja mõni üliilus poiss, kellele ma mingi mu frigiidse omaduse pärast meeldima hakkaksin ja ta tahaks, et ma rõõmus oleksin, niiet ta lõiguks valgest paberist tonnideviisi tükikesi. või vatist või midagi. ja puistaks selle üleni mu maja ümber laiali, et mul valged jõulud oleksid. või tooks palju kunstlund või midagi. miks ma ei ela filmis?!

nojah.

ma kallasin krõpsupakist endale mingit tšillipulbrit silma. mitte meelega, ma veel päris ajuhälvik pole. ja nüüd kallasin pepsi lauale ja toolile ja pluusile. mitte pudelist. ohei. juues. ma lihtsalt jõin ja pool jooki voolas suust mööda. seda juhtub liiga tihti juba. siis, kui seidi, getter ja anni meil olid, siis mul läks nii. suht crap, pepsi kleepub ka. kus lumi on?! MA TAHAN VALGEID JÕULE!

ohhhhhhhhõnne.

kell on veerand kuus ja ma olen jõudnud ainult oma toa ära koristada ja sõpru vaadata. nii mõnus on mõelda, et mul on veel miljard asja teha, aga mitte mingit viistimist pole. lisaks sellele on kõikides teistes tubades mingid tuled, peale minu toa. ja siis emmel tuli meelde, et meil on kaks mingit kuuske, mis akendele pannakse. aga nii kui ma enda oma üles sain, põles see läbi. teine oli kohe alguses katki. see tegi tegelikult mu tuppa niiii ilusat valgust nende kahe minuti jooksul, mil ta töötas. eks ma pean siis lihtsalt kõik oma viissada (tegelikult ainult kolm) küünalt homme põlema panema, et mingigi jõulumeeleolu tekiks. muidu on mu tuba suht masendav. meil muid tulesid polnud ka. või vähemalt me kõik arvasime nii. siis tõmbas issi järsku kuskilt mingid värvilised vanad tuled välja, mille olemasolust kellelgi aimu polnud. ta üritas nendelt mõned lambid sellele väikesele aknakuusele vahetada, aga lõpptulemus oli see, et ei töötanud kuusk ja ei töötanud need vanad tuled. aga noh. jään ellu. tahaks jõululaule kuulata, aga mul on arvutis ainult kaks tükki. peaks selle plaadi enda tuppa vedama, mis enne all mängis. aga tegelikult ma ei usu, et ma lähema tunni aja jooksul oma toas ollagi kavatsen. trenažöörtrenažöörtrenažöör, omg, anette, kao minema juba! päris uimps on olla. tulge kõik siia ja tantsige macarenat minuga. üksinda on mage.

1.

jõulud hakkavad vaikselt tulema juba. magasin poolde päeva jälle. siis pandi jõululaulud täie võimsusega pasundama, niiet ma olin sunnitud ärkama. mul polnud kõht üldse tühi, viimasel ajal pole ta seda üldse, aga ma olin sunnitud sööma, sest mul on viimasel ajal kõhus veidrad valud, kui ma ei söö. no siis sõin ja nüüd olen siin viimased poolteist tundi passinud. peaks koristama tegelikult, aga üldse ei viitsi. siis, kui minu tuppa need pildid üles saavad, siis koristan. peaks plaani tegema?

praegu on kell.. 13.50
14.00-14.30: arvuti.
14.30-15.30: koristamine.
15.30-17.00: kirjutan midagi oma toas. mingit tegevust jõuluõhtuks.
17.30-18.00: trenažöör.
18.00-18.30: pesu.
ülejäänud päev: niisama tsillbill.

ootoot. mul on reedesed sõbrad veel vaatamata. neid pean ma raudselt vaatama. okei, anette, unusta ära see plaan. kõik algab sõprade vaatamisest. aga neid asju teen ma ka kunagi.

we don't need no education, we don't need no thought control.

ma sattusin jälle pink floydi lainele. mis on päris tore tegelikult, et mul on mingi periood, kus see minus paanikat ei tekita. näiteks ei suuda ma seda kuulata, kui ma pean üksinda olema. täna aga tundub mulle, et ma võiksin seda öö läbi kuulata. seda ma teeksingi ilmselt, kui mul kuskilt nende plaat võtta oleks. laulude mp3plaadile laadimine võtaks liiga kaua aega vist. ahsuva, ma laen ikkagi. igstahes on see niinii hea, et ma kuulaks seda elulõpuni. ma võiksin empty spaces kasvõi oma matustelauluks valida. tegelt ka. vist. kuigi led zeppelini- stairway to heaven kõlab selleks paremini. põhiliselt oleks pink floyd vist sellepärast paha, et nende laulud sisaldavad endas palju seinaehitamisega seotud teksti. tegelikult ma vist ei peaks viieteiskümneaastaselt sellist asja valima. suva. ma olen unine.

ma tahtsin siia kirjutada.

aga mul pole midagi enam. meelest läks ära. on keegi üllatunud? ega vist. täna on mingi frigiidsete filmide õhtu kanal kahes? jõmpsikate suurendamine ja imelised? päris vägev. ja mu msn ei tööta. oh õnne.

2.

käisime linnas. perega. ma nägin täna öösel.. noh, hommikul kella kaheteiskümneni ka mingeid imelikke unenägusid. et ma sõitsin mingis toas sussi sees pikkade vahemaadega ühelt saarelt teisele ja arvutiekraanil näitas kas see saar on üksik või majadega. igastahes. mind äratati siis üles ja öeldi, et nad lähevad linna ja et kui ma kaasa tahan minna, siis nad ootavad mind ka. ma ei tahtnud alguses. siis nad ütlesid, et me läheme sööma ka kuskile. panin riidesse ennast. pidime burksi või pitsat sööma minema. otsustasime enne söömist vaalakast läbi käia. hess ja hagar olid seal paksult rahvast täis. ostsime oma asjad ära. siis sõitsime sealt ära kesklinna. läksime siis sinna, kus me sööma pidime. otsustasime burksi kasuks. seal olid kõik istekohad kinni ja ootejärjekord pool tundi. otsustasime hagarisse minna. seal oli ppppppppppppaaaksult kõik rahvast täis. mitte ühte ainsat vaba lauda polnud. ja enamus, kes seal olid, olid hevikad ja punkarid ja muud sellist mustad asjandused oma püstiste juuste ja needistatud nägudega. gc pärast. mõtlesime siis, et läheme tagasi sinna, kus me enne käisime. nüüd oli ootejärjekord juba tund aega. otsustasime siis, et ei söö kummaski. kuskile mujale ka minna ei viitsinud. aga kuna me selverisse niikuinii pidime minema ja me eriti poes koperdada ei viitsinud, siis emme ütles, et ta käib ise poes ära, et me sööksime seni seal kohviku või misiganes asjanduses. vaatasime siis menüüd. ma ei suutnud eriti otsustada. mõtlesin, et ahvsuva, võtan snitsli. just siis öeldi, et see sai otsa. mõtlesin, et võtan siis seaprae. just siis öeldi, et see sai ka just otsa. lõpuks pidin kartulipudru mingi lihakastmega võtma. ega ma ei usu jah üldse, et mul nagu halvasti läheb või miskit. ja emmeissi arvasid koguaeg, et meil on lottega paha tuju, sest me ei saanud süüa seal, kus me tahtsime. ma ei tea, mis lottel viga oli, aga minul oli sellest söömisest tegelikult suht savi. mul polnud kõht tühigi. mul tekitas seekord see linnaskäik lihtsalt veel suuremat vastikustunnet, kui minus juba on. ma isegi ei tea, miks. kõik oli nii porine ja pime ja kõik trügisid ja siis mingi mees jooksis kiiresti kuskile ja mingi laps nuttis ja mingi mees kõndis vahepeal verise ninaga vastu ja üldse oli kõik nii selline, milline jõuludel olema ei peaks. ainus loominguline asi, mida ma teha saan, sest seda ei takista mu katkine laualamp, on arvutisse mingit juttu kirjutada. aga ma usun, et ma ei saa sellega hakkama. loomingulisus jääb ära siis vist. peaks arvutit lihtsalt korrastama veel. eile ma jõudsin ainult desktopilt osad failid ära kustutada.

lennon, mm mister lennon, how can yo feel my pain?

ma ei tea, mis mul hakanud on. ma peaksin praegu oma hea tunnistuse ja jõulude ja vaheaja pärast rõõmust hundirattaid viskama. aga ma ei suuda isegi poolikut naeratust välja võluda. üleüldse. no okei, tunnistuse kohta pole mul mingit ütlemist. jõulud. mis jõulud need sellised on? teist aastat järjest mustad jõulud? miks? mikkksss? miks ei võiks olla ilusad ja valge koheva lumega jõulud? mõnel lapsel on alles ma ei tea mitmendad jõulud elus. ja ta arvab, et mustad jõulud ongi loomulikud. ja ta ei oska valgeid jõule tahtagi. masendav ju. ja see vaheaeg. ma ei usu, et mul sellega midagi peale hakata on.
nii rõve on olla. tahaks joonistada või midagi muud rahustavat teha, aga mu laualamp on katki ja pimedas ei saa seda väga edukalt teha. niisiis panin ma oma lõhnaküünla ühes toa otsas põlema, ise läksin voodisse, panin muusika mängima ja pikutasin seal pimedas toas, kus ainult küünal põles. ja ma loll hakkasin jälle mõtlema. ma ei tohiks midagi sellist teha. ma tahaks, et keegi soovitaks midagi või noh.. räägiks. noh, sellel teemal, mis minus praegu seda vastikust tekitab. aga sellist inimest ei eksisteeri. sellist inimest lihtsalt ei eksisteeri, kellele ma terve loo otsast lõpuni ära saaksin rääkida. kui ma kellegagi räägiksin, peaksin ma mingi osa sellest ikka ära jätma. mitte kellelegi. tõsiselt ebalahe. masendav, kui ausalt öelda.

3.

milline rõõm on mul sellest, et kõik on nii hoolitsevad ja muretsevad ikka sellepärast, mida mina teen või keda kallistan või kellega suhtlen või misiganes. nii pagana nunnu, et hakka või oksele. ahoota. jätame esimese osa ära ja oksendame niisama. inimesed võiksid tegeleda oma asjadega ja oma suured ja pikad ninad minu omadest väljas hoida. palunaitäh.

nii. täna oli kirikus soe. mul hakkas nii soe, et isegi uni tuli. vahepeal vajus silm looja ja puha. ma oleks natuke rohkem seda teksti tahtnud kuulata. seda, mis ta kuuse kohta rääkis, mitte seda usuvärki mingist päästjast ja kõikvõimsast isast. see mind eriti ei huvitanud. aga ma ei saanud peaaegu midagi kuulata, sest ümberringi kõik rääkisid koguaeg. siis oli klassijuhatajatund, kus me kuulasime pikka loengut selle kohta, kuidas õpetaja käitumise ja hoolsuse hindeid pani. siis saime tunnistuse ja šokolaadi ja vahetasime kingitusi. klassijuhataja tänas tagantjärgi kingituse eest ja ütles, et see oli hästi armas olnud. ma olin eriti meelitatud, sest noh.. ma ajasin seda värki ju. ja siis läksime rahvamajja kontsertile. seal oli mingi tädi, kes mängis klaverit ja mingi tenorionu ja baritonionu, kes laulsid kordamööda. tenor oli moosivarga näoga. päris naljakas kontsert oli, tänu sellele, et kõik selle naljakaks tegid oma magamisega. pool saali magas. gerdal oli veel minu kingitud mõmmi ka kaisus, see oli kõige tipp. päris numps oli. külm on nüüd, peaks kirikusse tagasi minema.

ma ei oska enam midagi arvata.

et kas ma peaksin kogu selle värgi üle praegu õnnelik või kurb või vihane või rõõmus või masendunud olema. üldse ei oska mingit seisukohta võtta. tahaks lihtsalt natuke aega mitte millelegi mõelda. ma ei saa sellega hakkama. ma loodan, et vaheajaga kogu see värk paremaks muutub. jõulud tulevad ju. siis ma olen võimalikult kaugel koolist ja arvutist ja msnist ja kõigest. puhkan.
appi.
aasta saab läbi ju. ja siis tuleb uus aasta. appi. ja kahetuhandeseitsmendat aastat pole siis enam kunagi. ja mida ma selle aastaga teinud või saavutanud olen? mitte midagi! null. ümmargune null. ma peaks tegema nimekirja asjadest, mida ma sellel aastal esimest korda teinud olen või mis üldse rohkem märkimist väärivad. ja siis selle nimekirja, et mida ma järgmisel aastal tegema peaksin. esimese nimekirjaga proovin ma juba alustada. ilmselt tuleb siia umbes kaks asja. kunagi kui rohkem mõtteid tuleb, saan juurde kirjutada.


mida ma tegin sellel aastal:
1. käisin esimest korda prantsusmaal. ja sõitsin esimest korda läbi lätist, leedust, poolast, tšehhist, saksamaalt ja belgiast. mis põhiline: ma ei oksnedanud kordagi.
2. käisin esimest korda lätis.
3. laulsin meie kooli kaheksa klassi ees öölast otse mikrofoni, niiet proovides minu hääl teistest selgelt üle kostus. laval. inimeste ees. laulsin. häälega.
4. käisin esimest korda elus tantsupeol.
5. käisin kolmandat korda elus laulupeol.
6. sain endale mõne uue sõbra ja tuttava.
7. sain matemaatika veerandihindeks viie.
8. avastasin meeldivaid näitlejaid, lauljaid ja ühe sportlase.
9. hakkasin käima võrgutrennis. (mis imeb täiega.)
10. sain endale ''emo'' asemel hüüdnimeks ''hipi''. (sest kõikidel kukub ju nina otsast ära, kui nad mind mingit sorti inimeste gruppi liigitada ei saa.)
11. käisin esimest korda elus aerosmithi kontserdil. (mis oli ühtlasi üleüldse esimene suur kontsert, kus ma käinud olen.)
12. tegin endale blogspoti konto, mida on mingi magicu läbi peaaegu 300 korda vaadatud. (kes te olete?!)
13. sain aru, et dali on üliägenz.

midagi ei tule praegu rohkem meelde. kunagi täiendan. homme läheme kirikusse. ma päris ootan seda, isegi kui ma usklik pole ja viimased kaks aastat seda värki vihanud olen. mõnikord on seda usuteemat lahe kuulata. selline.. tsillbill. teeb rahulikuks ka.

4.

ja kes sai mata viie? anetttttteeeee. ma ei saanud täna öösel üldse magada, sest need tibid laulsid ja lällasid pool ööd. lõpuks ärkasin ma kell neli hommikul ise üles ja und ei tulnud veidi aega. siis jäin magama ja siis tuli juba kooli minna. millegipärast olin ma kohutavalt kohutavalt unine. ma isegi ei tea, miks, sest ega see ju esimene kord pole, kus ma hilja magama lähen. doh. vahet pole. igastahes üüüüüüüüüüüüüüüüliüliülimõttetu päev oli. nagu üliülimõttetu. kuus tundi oli ja neljas neist passisime niisama. istusime lihtsalt. lihtsalt istusime 45 minutit järjest. vahetunnis kogusin ma kallisid. ma ei saa aru, mis inimestel kallistamise vastu on. ma sain veidi üle kolmekümne kalli ainult. jamps. igastahes jah. päevapoole läks mul tuju paremaks ja mulle jõudis kohale, et homme on reede. oh crap, homme on reede. ma pean kingitused ära pakkima ju. mul pole neid millegi sisse pakkidagi.


Kodused ülesanded:
20.12.2007 Inglise keel Kodune ülesanne Have a nice Xmas party!

inkaõps on nii lahe, et ta meile alati ekooli kirjutab, et meil tore vaheaeg või midagi muud oleks. jalad on surnud, peaks isteasendit vahetama. taevas on nii roosa. me saime täna estaõpsilt šokolaadi sellest eest, et me olime ''õhtu nael'' olnud. et kõikidele õpetajatele oli meie esinemine meeldinud. venekeele õpetaja kiitis ka. et see oli tore, kuidas poisid kõik pidulikult riides olid ja laulsid. ja oli ka tore, kuigi pooli poisse ei tulnud kohale. need, kes tulid olid tublid. pooltel olid ülikonnad ja puha. teistel lihtsalt pidulikud riided. nii nunnu oli vaadata neid. mul on hea meel, et me tegime seda. ma nägin esinemise ajal, et paljud tegid pilti, aga ma ei tea kedagi, kes tegid. tahaks pilte saada kuskilt. kooli kodulehel on ainult üks pilt, kus ma peal olen. ja mu sukad näevad seal pärispäris rõvedat värvi välja. ma ei arvanud, et nad muidu sellised on, aga nojah siis. uni on. ma olen väsinud. muidu jah. tahaks siia palju kirjutada, aga midagi pole.

5.

seidi, getter ja anni on minu juures. nad ei vaheta peoriideid ära. ma ei tea, kas me laulsime hästi või halvasti. disko oli igav. mu puus valutab. kõik.

öööööööööööööööööööööö.

hei, mataõps, PANE NEED HINDED VÄLJA! kõik teised hinded on ekoolis üleval. siiamaani on mul kolm nelja ja ülejäänud viied. ja mata on mul praegu nelja ja viie vahel. tegelikult on viisi rohkem, aga äkki ta paneb nelja? ta võiks viie panna. ja ta võiks selle juba kiiremini panna. mu käed on jääkülmad, valusad ja verised. nad on jälle lillaks ja katkiseks muutunud. peale eilset kehalisetundi avastasin ma, et mu käed on üleni verised ja ma ei teadnud, millest. ja nüüd nad lähevad lillaks jälle. rõve on. igakord, kui keegi mu käsi vaatab, pean ma häbi pärast maa alla vajuma.

6.

mu mälu lühiajalisus ületab juba kõik piirid. tõsiselt. täna peale tunde helistasin issile ja kutsusin ta endale järgi. panin siis riidesse ja läksin välja. minu selja taga tulid kristjan ja kirill. kristjan tegi mingeid nalju minu salli pikkuse kohta. ma siis kõndisin rahulikult ja naersin ja kõndisin ja kõndisin ja kõndisin liivatee otsa ja sealt veel edasi ja edasi ja siis mõtlesin, et ma olen ikka nii väsinud. et miks ma endale kedagi järgi ei kutsunud. siis tuli meelde, et issi kutsusin ju. mõtlesin, et helistan talle ja ütlen, et ta tuleks kohe poe juurde. võtsin siis telefoni taskust välja ja nägin, et emme just helistab mulle parajasti. ta ütles, et ma ütleksin issile, mis poest vaja on. lõpetasin kõne ära ja hakkasin issile helistama. siis jõudis mulle kohale, et kui issil oleks telefon kaasas, siis emme oleks ju otse talle helistanud. hakkasin siis täiega kooli juurde tagasi jooksma. gerli ja martin ja mass ja teele karjusid mulle samal ajal tsau. igastahes. poes ostsin viimased täiendused veel klassijuhataja kingitusele. kaia ja karl pole endiselt raha toonud. nagu kümme krooni oleks nii tappev summa, et seda nüüd kahe nädala jooksul makstud ei saa. ah ei, aga muidugi, kui keegi seda raha maksaks, siis võib ju mõni kroon suitsupakist puudu jääda või midagi. ei noh, siis ma mõistan neid jah. ma peaks neile endale raha kinkima, et nad ikka oma ülisuurde nikotiininälga ei sureks, sest ilma paari suitsupakita päevas on ju täiesti võimatu ära elada.

täna oli jõulupeo proov rahvamajas. kõigepealt kuulati ja vaadati kõik ära ja siis õppealajuhataja ja õpetajad ja see korraldaja panid kava kokku. meid pani viimasteks. lõpetuseks. niiet me peame eriti hästi siis vist laulma. mark oli. ma seisan esimeses reas. me jõudsime getteriga ühe laulu jooksul vähemalt viiskümmend korda naerda. no tegelt ka. kui sa vaatad neid saalisistujaid. kuidas kuldar oma helendava telefoni üles tõstab ja oma käsi paremale ja vasakule kiigutab. ja kuidas sten midagi karjub ja ütleb, et ma ettepoole läheksin. ja siis kuulad, kuidas hunnik poisse kõrval mõmiseb(kuigi nad on seda tehes nii numpsikud) ja siis kuulad, kuidas terve tüdrukutepunt liiga kiiresti laulab ja vahepeal poiste osa laulab ja vahepeal liiga kiiresti poiste osa laulab ja selle peale naerma hakkab ja siis kuulad, kuidas getter sulle kõrva sosistab, et ta hakkab kohe naerma, ise juba üleni itsitades. no ajab naerma! aa. ja kõige tipuks otsustati, et meile pannakse lavale mikrofon. tüdrukutele. aga see pannakse ette. ja ma olen ees reas. ja see pannakse keskele. ma olen suht keskel. ja põhiliselt püüabki see esimeste keskmiste tüdrukute hääli. ja ma laulan üüüüüüüüüüüüli väriseva häälega ja üüüüüüüüüli mööda. MARK. aganoh. siiamaani. kuna me suht korraliku aplausi saime ja korraldaja ütles, et me ta lemmikud oleme, siis midagi väga jubedat vist olla ei saanud. APPI. homme on kolmapäev. HOMME ON JÕULUPIDU. KUST MA LAULMA ÕPIN?! KUST MA TANTSIMA ÕPIN?! KUST MA NEID TEHES MITTE NAERMA ÕPIN?! PAAAAAAAAAAAAAAANIKAAAAAAAAAAAAAAAAA.

7.

crapppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppp. mul on millegipärast mingi imelik tunne sees. ma ei tea, millest see tuleb. ma olen suhteliselt kindel, et kolmapäevase päevaga seotud paanikast. täna hommikul läksin kooli ja kõik oli rahulik ja puha. saime teada, et ajalugu jääb jälle ära ja ühiskonna asemel on meil proov. ja siis tuli kadi kooli ja ütles, et tal pole plaati, sest see jäi maki sisse. ja siis mul tuli meelde, et mina võtsin reedel maki ju ja pidin pärast tagasi ka viima. aga noh. minu mälu ju. otseloomulikult ma ei viinud. ja siis oli paanika. estaõpsi makk. lõpuks matatunnist küsis kadi välja ja läks veelkord aulasse vaatama. klaveri all oli. ja ma sain mata tunnikontrolli viie ja meil rohkem töid pole ja õpetaja ütles, et kui mul hea seis on, siis ega ta kade ei ole, niiet mul võib mata isegi viis tulla. selle üle olen ma küll uhke ja õnnelik ja mida kõike veel, sest mul pole mata viis olnud.. ee.. ma ei teagi, millal ta mul kunagi üleüldse viis on olnud. teises klassis? tavaliselt ma pingutan, et nelja saada. jasiis.. täna me laulsime terve päev. ma laulsin pool ajast üksinda. mis on tegelikult suht mark, sest mu hääl väriseb täiega, eriti kui ma püsti seisan. pea hakkab ka ringi käima ja üleüldse on siis rõve olla ja ma laulan täiega mööda. aga noh. vähemalt ma laulan. kehalisetund oli täna jube. ma viskasin annelil palliga nina veriseks ja siis getter viskas õpetajale palliga täpselt lagipähe ja siis oleks õpetaja poja peaaegu pikali visanud ja siis ma viskasin posite õpetajale palliga vastu tagumikku. jah, jube.

singing heeeeeeeeere we go again.

ma jõudsin peale aastat aega mõtisklemist järeldusele, et trenažöör ei seisa suurestoas vist ilu pärast. ma siis täna.. tegin seal peal midagi. jalad on ülivalusad, eriti trepil kõndimisel. selle hea külg on see, et ma saan kasutada seda ettekäändena, et mitte keldrisse minna, aga halb külg on see, et mul pole kedagi, kelle pihta seda ettekäänet kasutada, sest lotte mängib täiega lolli ja hakkab peaaegu nutma, kui ma tal keldrisse käsin minna. ma olen täiesti kindel, et ta teeb seda lihtsalt minu ärritamiseks. ma mõtlesin, et.. teeks moviemakeriga ühe uue pildivideo. aga mul pole ühtegi teemat. see minu, riti, liisu, lotte ja lisseli teema on liiga raske, arvestades seda, et mul on ühest küljest liiga palju ja teisest küljest liiga vähe pilte. ja siis ma mõtlesin, et teeks lihtsalt enda kohta ja topiks sinna midagi muud ka sisse, sest enda kohta on mul igas mõttes palju pilte, aga samas oleks see liigne egomaniakaalsus ja ma ei tea, kas ma suudaks. msn on otsustanud jälle mind vihastada. oh õnne. homme peaks klassijuhataja jõulukingi kätte saama. hea, et mul siis alla poole raha ainult koos on. selliste asjade ajamine on suht raske, kui pool klassi sind täiega blokib ja sulle vastu ülbitseb. kolmapäevast tuleb igastahes midagi jubedat. ma kardan seda rohkem, kui ma lätireisi kartsin.

8 (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)

oo crap. kaheksa päeva jõuludeni. ma loll pole ikka veel oma tuppa mitte ühte ainsat jõuluehet ka üles riputanud. mis mul viga on?! lisaks sellele on mu tuba segamini nagu.. nagu.. ma ei oska isegi võrdlust tuua, sest midagi polegi vist nii segamini. no tõsiselt. tolm on kõik vaja tõmmata ja lauasahtlid ära koristada ja lauapealne ja see nurk, kus mul kitarr on ja see nurk, mis mul teleka kõrval on ja see nurk, mis mul öökapi all ja on öökapipealne. ma lükkan koguaeg koristamist edasi ja üritan lihtsalt võimalikult vähe oma toas olla, sest ma tean, et see läheb kohe sama sassi tagasi. no kammoon, kui ma mingit asja pidevalt kasutan, siis mul pole mõtet teda kuskile kaugele ära panna. aga neid asju on palju, mida ma niimoodi aktiivselt kasutan. niiet ma ei saa midagi neist ära panna. mida sellistel puhkudel teha?
lisaks sellele. crap2. ma hakkasin katlasse tuld tegema. otsisin siis väiksemat sorti puud, et mu süsteem ikka töötaks, sest muudmoodi ma seda põlema ei saa. no ja siis leidsin ühe väiksema puu. ja võtsin selle kätte. aga seal on suht pime. ja kui ma katla juurde jõudsin selle puuga, siis ma nägin, et seal on midagi küljes. midagi, mis nagu hallitab või midagi. ja siis tõstsin näole lähemale, et vaadata ja see oli teine surnud hiir. puu külge surnud, laiaks litsutud, üks jalg kuidagi üles tõstetud ja saba 90 kraadi püsti. ma oleks oksele hakanud peaaegu. ja nüüd ma pean minema puid katlasse viskama, aga mul tuleb täielik iiveldustunne igakord, kui ma sinna keldrisse lähen. palju neid seal on? ja siis veel. crap3. jõulupidu. ma ei tea. ma satun aina rohkem paanikasse. ma kardan, et ma lihtsalt minestan seal ära. mul käivad värinad läbi, kui ma mõtlen sellele kõigele, mis ma selle ühe kolmapäeva õhtul läbi elama pean. see on masendav. crap 4. ma nägin täna öösel jõulupeoga seotud unenägusid. ega need ju ei tekitanud soovi kuskile austraaliasse ära põgeneda selle peo eest.
aga ma sain vähemalt bioloogia kontrolltöö viie. mis on tegelikult hämmastav, arvestades seda, et ma lootsin täiega, et ma nelja, mitte kolme saaksin, sest üks ülesanne läks mul omastarust metsa.

9.

keldrisse suri hiir ära. puu alla. ilmselt viskas lotte ta kogemata selle puuga surnuks. ma vaatasin american pie 3'e. nii haigelt naljakas. ma ei tea, kas ma olin täna lihtsalt sellises naerutujus või on see üleüldse mul mingi viimase aja tujude värk või et see ongi lihtsalt nii hea. igastahes. need viimase aja tujud. ma ei tea. kuna kõik mind juba ülbikuks kutsuvad, siis ma hakkasin mõtlema ja mõtlesin, et ma vist olen jah ülbevõitu. ja samas ma üritan kõikidega hästi läbi saada. ja samas ma naeran koguaeg. ja samas ma kamandan koguaeg kõiki. ja samas ma koguaeg karjun kõikide peale. votjah, ma olen ise vist suurem egoist, kui need egoistid, keda ma egoistideks pean, aga.. ma ei tea, kas ma tahangi teistsuguseks hakata. lõppudelõpuks ei sunni ma ju kedagi endaga suhtlema. eile oli ilus ilm. mitte selles mõttes ilus, et oli soe olla ja päike paistis. väga külm oli ja päikest polnud kuskil, aga seda oli ilus vaadata. hästi ilus. ma ohhetasin ja ahhetasin pool päeva. ja siis ma üritasin pilti teha, aga nagu tavaliselt ei tulnud sellest midagi välja.

''dude, where's my car?'' hakkas. täna on täitsa seann william scotti päev. ta on ilus.

10.

rakveres ritiliisu juures. käisime šoppamas emme, lotte ja ritiga. ma sain endale seeliku. nüüd on mul jõulupeoks riided olemas vist. ma panen selle uue seeliku, oma kampsunpluusi, oma mustade julladega kõrvarõngad.. jalga? ma pean vist mokassiinid panema, sest midagi muud musta mul pole. ma ei hakka ju neid musta ja roosaga konsakingi panema, mis mul lisaks kõigele veel väikesevõitu ka on. ja soeng? ma pean endale vist jälle ''nohikusoengu'', nagu lotte seda nimetab, tegema. mis tähendab seda, et ma kammin juuksed ära ja jätan nad lahti ja kuna on talv, siis lähevad need üleni elektrit täis ja kuna mul on juuksed pikad, siis lähevad nad sassi ja ma lõpetan õhtu üleni sassis, püstiste ja pusades juustega. suht.. masendav, aga mulle ei sobi midagi muud ka. vähemalt riietuse pärast ei pea siis nüüd põdema. nüüd järgmised mured.
1. ma teen endal seal ooperit lauldes margi täääääääääääääiega täis.
2. ma teen endal pärast diskol tantsides margi tääääääääääääääiega täis.
3. ma ei saa diskoks ära ka minna, sest meie klass vastutab selle eest, et pärast kõik korda jääks.
4. ma ei saa terve disko aja lihtsalt paigal istuda, sest muidu mõeldaks, et ma olengi mingi hale nohik, kellega keegi suhelda ei taha.
5. ma kardan, et keegi tõmbab mu seeliku alla/üles.
6. ma kardan, et ma kukun laval pikali.
7. ma kardan, et ma ei leia kedagi, kes seda värki filmiks/pildistaks ja ma ei saagi seda kümne aasta pärast heldimusega vaadata.
8. mul pole ühtegi soengumõtet.
9. meik? mida ma sellega teen? kui ma üritaksin oma nahavigasid mingi puudriga katta, siis see oleks õhtu lõpuks rõvedalt oranž, laiguline ja öäk. ja üleüldse mulle ei meeldi puudrid. kunagi ma kasutasin neid väga aktiivselt ja suht rõve on seda meenutada. kui ma teen oma igapäevase meigi (kaks musta joont silmade alla), siis need jooned vajuvad õhtu lõpuks laiali ja ma näen välja nagu purjus pandakaru, kellele meeldib enda nägu aegajalt punase värvi sisse kasta. aganoh. getter, seidi ja anni tulevad enne pidu minu juurde. võibolla nemad oskavad mingit nõu anda? kui seidi üldse tuleb? teda polnud täna koolis. crappenz.

see pidu ei tõota endast head. seal on veel umbes kolmkümmend asja, mida karta.

11.

homme on kaitsmine. totaalne paanika. mu töö on nõme nässakas ja i have noooooooooooo idea, kuidas ma seda veel kaitsma peaksin. ma ei tahagi kaitsta seda. see pole kaitsmist väärt. aga kunstiõpetust tahaks viit küll. selle nädala kontrolltööd on kõik metsa läinud. keemia sain kolme ja geograafia sain kolme. bioloogiat ja eesti keelt ei tea veel. homme on kirjanduses kontrolltöö. jah, ma rämedalt oskan ju. ma võin teile kõik aastaarvud unepealt ette vuristada. ja siis veel. kolmapäeval on jõulupidu. me tegime täna proovi. ja kui ma muusika jaoks mööda kooli ringi jooksmise ja õpetajatelt läpakate kerjamise lõpetasin ja aulasse jõudsin, nägin ma et terve klass oli seal. noh, peale massi. ma ei tea, mis temal viga hakkas. enivei, see oli niiii nunnu, et kõik seal olid. ja siis kui kõik laulsid ka. see kõlas nagu kassikoor, aga juba see mõte, et kõik isegi selles proovis osalesid, olid nii armas, et oleks tahtnud kõiki kallistada. nojah, nõme, ma tean, aga lihtsalt meie klass on mõnikord hästi selline.. noh.. mitte omavahel läbi saav ja siis kui täna kõik seal olid ja korralikult ilma nõmetsemisteta kaasa tegid, siis see oli hästi tore. ma sain emme vana telefoni endale. mul on jälle telefon. jeei, te võite helistada mulle jälle kõik. (ma ei tea, kelle poole ma selle lausega pöördusin, sest mu blogi loeb neli inimest ja keegi nendest pole mulle kunagi eriti aktiivselt helistanud). igastahes. homme on reede? me läheme homme šoppama. ja siis oleme ritiliisu juures ka veits. omgzor, ma kujutan ette, et ma tapan riti ära oma juttudega.

ma unustasin kässamustri kooli. aknalauale. oo happy day, see peab homme üle poole valmis olema, niiet ma teen seda oma mõistuse järgi. koolis keegi ütles, et see on mul juba praegu suur, aga ausaltöeldes ma pole kindel, kas see, mis mul praegu tehtud on, sellest isegi veerand on.

ma ei taha jõulupidu. sellest tuleb katastroof. aga ma tahan aega enne ja pärast jõulupidu. getter, anni ja seidi tulevad minu juurde. jepii. enne jõulupidu me sätime ennast ja tsillimenillime ja pärast jõulupidu ilmselt räägime sellest, kuidas mina oma margi täis tegin ja tsillimenillime. lahe ju.

kuradi nõme päev ikka.

tänase päeva tulemus:
vihjeid mu kehakaalule: 6
vihjeid mu halvale nahale(kätel ja näol): 3
võrkpallis sirgelt platsile löödud serve: 1
võrkpallis korralikult löödud lööke: 1
võrkpallis üleüldse löödud lööke: 5
kitarris valesti mängitud noote: tsiljon
rahvatantsus õigesti tantsitud samme: 2
soove maa alla vajuda/nähtamatuks muutuda: tsiljon
normaalselt sooritatud tunnikontrolle/kontrolltöid/ülesandeid: 0
meeletuid naeruhoogusid: tsiljon
mind ignoreerivaid inimesi: 7
mõtteid ''omg, kuidas kell nii vähe/palju olla saab?!'': tsiljon
tooli pealt maha kukkumisi: 1 (kümme sekundit tagasi)

12.

rait sakib. ta mõnitab mind ja lammutab arvutiklassi. mihkel lammutab ka. ta on sama nõme. tegelikult oli täna lahe päev. ma jälle naersin. ja mihkel ja rait õiendasid, et ma naeran palju. ja eile oli ka lahe päev. jälle ülinaljakas. ja kudumine ei edene. crap.

ila jookseb.

viimased poolteist tundi juba. täiesti lõõõõõõõõõõõõõõhõõõhõõõõõõpppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppppp.
blogspot ei lase siia temast pilte lisada. tuleb paremat päeva oodata.

ps. ma tean, et see on pubekajutt, aga üldse ei koti, ta on nii ilus.

kuradikurat.

mul film käib ja ma tulin korraks siia kirjutama, et ma ei saa filmile endale keskendudagi, sest jake gyllenhaal on seal niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii niiiiiiiiii ilus, et ma lihtsalt ei suuda, aga lotte paneb mu pea plahvatama oma puberteediga ja KÕIK hakkasid just nüüd minuga rääkima, kui reklaamipaus ammu läbi on. KURAT! lotte peab mind enda mingi orjana ja nüüd on vihane, et ma ütlesin, et ma ei taha enam nii. vähe ma pole vihane ju.

BÖÖÖÖÖÖÖÖ.

praegu on see koht, kus ma peaksin õiendama, kuni mul hing kinni jääb. etnoh. inimesed ise üldse aru ei saa või? okei. ärkan hommikul üles. üle saja aasta on mul hea tuju. lähen kooli. olen heatujuline ja naeran ja käsin teistel lõbus olla ja puha. ja siis hakatakse lihtsalt mu hea tuju peale sittuma, ilma mitte mingi põhjuseta. kus see point on? et miks peavad inimesed mind perse saatma, kui ma käsin neil naeratada? ja mitte ainult koolis. üleüldse igal pool. kõik ülbitsevad täiega ja siis ütlevad mulle, et mina olen ülbe. nagu selliste egoistide juures saakski teistsugune olla. nad lihtsalt niisama hakkavad õiendama, sest nad mõtlevad, et mind üldse ei koti või et jubelahe on, kui ma tige olen. NO SIIS EAT THIS, MORONS, MA EI KAVATSE ENAM KUNAGI TEIL NAERATADA/NAERDA/ÕNNELIK OLLA PALUDA! MINU PÄRAST VÕITE TE KOGU OMA ÜLBUSE, TIGEDUSE JA HALBADE LAUSETE KÄTTE ÄRA LÄMBUDA, MINA VAHIN TEILE AINULT TIGEDA NÄOGA OTSA. jobud.

14.

ma harutasin need kümme(?) rida üles. edukalt ma loodan.

kellel on öölapse plaati? sädemeke. no hope, no love, no glory. ütleb:
ma ei tea. pean kinnise duši alla pesema minema?
kellel on öölapse plaati? sädemeke. no hope, no love, no glory. ütleb:
okei, teienkordki,ma siis neljapäeval lähen .
lennon. / crappenz. ütleb:
kujutan ette, kuidas sa kuivalt keset duširuumi seisad ja ennast hõõrud.

:'D
ajad peale kehalisetunde rokivad ikka veel mu sokke.
ma küsisin täna hommikult, et miks lotte endale koguaeg mingeid neegrisoenguid teeb ja ta küsis mult, et miks ma koguaeg endale nohikusoenguid teen. ja kõik kutsuvad mind koguaeg nohikuks. ja täna keset kooli suurel trepil lõi sten mu päeviku mul käest maha, niiet miljon lilli täis joonistatud paberilehte ja salakirja lendas sealt vahelt laiali ja lendas mööda treppi alla. no õnneks oli see tema, mitte mina, kes mööda treppi roomama hakkama pidi, aga mark oli ikka. ja teele seisis samal ajal kõrval, jälle tehes märkusi minu nohiklikuse kohta. kõrvad valutavad, ma sain mata kontrolltöö viie. omgzor ju. viie. mina. kontrolltöö. mata. omgomgomg. aga keemiat ma ei taha kätte saada. tõsiselt ei taha. ma sain selle kahe ma arvan. kool sakib.

ja veel.

kui kellelgi oli põhjust kahelda või miskit, siis jah, sinna nimekirja käivad ka mulle kallid inimesed. ja sinna alla kuuluvad mu perekond, muud sugulased, sõbrad, klassikaaslased, tuttavad ja kõik need loomad, kes mulle meeldivad, eesotsas mu semuga ja mu jänkuga, kellel (omg) pole ikka veel nime. vabandust, et jobu olin ja neid kohe nimekirja panna ei taibanud (mis pole tegelikult päriselt tõsi, sest ma tahtsin kirjutada, aga ma mõtlesin, et kuna see on lambist kiirelt tehtud täiesti suvaline nimekiri, siis mul pole siin pikalt ja laialt hakata kallitest inimestest ka kirjutama, kui nad teavad niikuinii, et nad head on). palun vabandust jah, kes ennast solvatuna tundsid.

jjjjjjjjjjjjjamps.

selles kudumismustris tuli mingi teistugune osa. ma hakkasin seda tegema. nüüd läks see mul sassi ja see näeb kole välja ka. ma otsustasin, et ma harutan mingi kaheksa rida üles. nii palju seda umbes on. aga ma pole harutamises üldse osav, niiet ma keeran selle töö ilmselt veel hullemini peesse, kui see juba on. ma ei kujuta üldse ette, mis sellest lõpuks välja tuleb. midagi jubedat. aga eks ma siis teen valmis, esitan õpetajale ära ja harutan kogu töö üles. selle uue osa pean ma igastahes üles harutama. sinna midagi muud asemele mõtlema.
queen. oumaigaad. tõesti. ma ei tea. nii hea, et hakka nutma või midagi muud sellist. esmaspäeval on päev pärast homset. ma ei tea, kas see on hea film. ma pole seda täinud. aga ma tean, et ma olen seda juba ammu vaadata tahtnud, sest seal mängib jake gyllenhaal. nii ilus ei saaaaaa olla. nimekiri mõndadest headest asjadest, mis mul esimesena pähe tulevad(sellepärast, et need on esimesed asjad, mis mul pähe tulevad, ei ole siin isegi veerandist veerand nendest asjadest):
1. queen.
2. jake gyllenhaal.
3. jõulud.
4. ruubikukuubik.
5. kudumine. (kui see mul välja tuleb)
6. salvador dali maalid.
7. sõna ''crappenz'', ''crap'', ''jamps'', ''jou'', ''hei'', ''hi5'' ja muud parasiitsõnad.
8. reedeõhtud.
9. head filmid (eraldi tooks välja järgmised filmid: ''forrest gump'', ''pink floyd, the wall'', ''väljamõeldud kangelased'', ''liblikaefekt'' ja siis veel mõned, mis hetkel ei meenu. ''kellele ema, kellele tütar'' või misiganes selle pealkiri oli, ka.
10. kõik teised ilusad mehed peale jake gyllenhaali ka (eraldi tooks välja järgmised mehed: adam brody, enrique iglesias, josh duhamel, julian mcmahon, ilus mees jägermeistrireklaamist, kelle nime ma IKKA VEEL, peale AASTA AEGA uurimist ja pärimist ei tea, john patrick amedori, kurt cobain, robbie williams(!), samu haber, john lennon, ville valo, mika, charlie hunnam, anthony kiedis, robert downey jr, dominic monaghan, emile hirsch, freddy mercury, johnny knoxville, heath ledger, joaquin phoenix, jonathan taylor thomas, joseph fiennes, tom hanks, hugh laurie, ewan mcregor, ashton kutcher, freddie prinze jr, jared leto, jude law, paul rudd, justin chatwin, paul bettany, ryan donowho, seann william scott, robert carmine).
11. suvi.
12. koduvideod.
13. hea muusika (eraldi ei hakka midagi välja tooma).
14. minu voodi.
15. minu tuba.
16. minu tekid.
17. minu padjad.
18. minu kaldsein.
19. naljakad hetked koolis.
20. naljakad hetked kodus.
21. head hinded.
22. monopoly.
23. ''sõbrad'', ''meeleheitel koduperenaised'' ja teised mõnusad seriaalid.
24. aforismid.
25. head raamatud.
26. head tsitaatide raamatud või sellised raamatud, kus on hästi palju erinevaid fakte.
27. huvitavate asjade teada saamine.
28. mõne nime või fakti või arvu vms teada saamine, mida ma pikka aega uurinud olen.
29. pikad telefonikõned tasuta või kellegi teise arvel.
30. lahedad kalendrid.
mapraegu rohkem kirjutada ei saa, sest emme tahab arvutisse. homne päev sakib. BÖÖ.

15.

deheheeeeem. ma tahaksin saata sõnumit. seda, mis toetab kas lastekodulapsi või enneaegseid lapsi või kuulmispuudega lapsi või varjupaiga loomi. aga ohüllatust, mul pole millegagi seda sõnumit saata. crappenz. lisaks sellele avastasin ma, et mul isegi pole telefoni, aga minu telefoniarve on issi ja lotte omast suurem. oh õnne. homme on keemias kontrolltöö. teisipäeval eesti keeles vist. kolmapäeval geograafias, neljapäeval bioloogias ja reedel kirjanduses. ja nüüd, kui ma oma hindeid vaatan, siis.. ma ei tea. ma peaksin pingutama, aga mul on tunne, et ma vajun kokku varsti. tõsiselt rõve on. igastahes. keemia töö. praeguste hinnete järgi.. kui ma kolmapäeval kahe ära parandaksin normaalsele hindele ja kontrolltöö vähemalt kolmele teeksin, siis peaks veerand neli tulema, ma loodan. eesti keel.. eesti keeles on mul kaks viit. kui ma seda just kolmele ei tee, siis peaks veerand viis tulema. geograafias on 4, 4, 4, 5. kui ma seda just kahele ei tee, siis peaks veerand neli tulema. bioloogia. bioloogias on 5, 3, 5. okei, siin ma pean pingutama. äkki ta paneks mulle viie, kui ma selle töö viie saaksin? niikuinii ei saa. ja siis kirjandus. kirjanduses on üks viis pluss. okei, see hinne peab mul viis olema. raudselt. ah ja siis reedel on kunstiõpetuse lõputöö kaitsmine. see sakib. mul pole õõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõrna aimu ka, mida ma seal teen. peaks vist alustama sellest, et oma töö ÄRA LÕPETAMA. nojah, see on valmis mul, aga ma tahaks ühte pilti veel parandada. aga seda pole raudselt kuskil alleski, niiet ma ei saa. sellisel juhul pean ma lihtsalt fotopaberil välja printima need. nii. siis. millest ma seal kaitsmisel räägin? õpetaja ütles, et lihtsalt seletan, kuidas ma tegin seda. kuidas ma seletan? ''hei. ma töötlesin vanu fotosid. näete, siin olid enne kriimud ja kortsud, aga ma kustutasin need ära nii lihtsa süsteemiga, et isegi treenitud ahv saaks sellega hakkama, aga te võite mulle hindeks ikka viie panna.'' muljetavaldavav. ma arvan, et kõik ahmivad imestusest ja vaimustusest õhku, sest nii raske asjaga pole veel keegi hakkama saanud. lausa kaks tundi võttis aega ju.

oh.

ma avastasin kalendrisse vaadates, et täna on 8 detsember. john lennoni surmaastapäev.
harutamine oli edukas.

16.

omgzor, kaks nädalat ja kaks päeva ja mul pole veel tuba koristatudki, ehtimisest rääkimata. aga tegelikult on kõik kontrolli all, sest ma lubasin, et ma enne kümnendat mingeid jõuluasju üles ei topi, sest muidu kaob jõuludeks meeleolu ära. kudumine suureneb tasapisi, aga ma jätsin jälle kaks auku vahelt ära. seda on lihtaslt niiiiiiiii raske jälgida. seekord ma üritan seda kohta üles harutada, sest mida tihedamini ma mõne õhksilmuse vahelt ära jätan, pean ma oma mõistust kasutama. juba praegu on nii, et ma pean mustri pealt ainult põhimõtet vaatama, sest mu silmuste arv ei vasta kaugelt ka sellele, mis seal on. ma ei kujuta ette, kuidas see harutamine välja näeb, aga noh. eks ma üritan. keemiat peaks ka õppima hakkama juba, sest ma kahtlen, et mul see töö hästi läheb. võiks tegelt minna. et ma vähemalt nelja saaksin. ja siis ma parandaksin kolmapäeval kahe ära. soovitatavalt see ka normaalse hinde peale ja siis tuleb veerand neli, kui õpetaja ei leia veel mõnda head ideed, kuidas mu hinnet solkida. ta täiega vihkab mind. ükskord ma ütlesin kellelegi keemiatunnis, et õpetajad vihkavad mind täiega ja siis õpetaja naeris ja küsis: ''millega sa selle siis ära teeninud oled?'' täiega oli näha, et ta mõtles: ''haha, jobu, muidugi me vihkame sind. ma loodan, et sa kogu oma halbade hinnete kätte kokku vajud ja et sind hullumajja pannakse.'' haara mikker hakkab. peaks vaatama seda. see pakub mulle naudingut ja mõtet, et ''hei, pole viga, ka mina võin oma jubeda lauluhäälega lauljaks saada. noh, kui juba nemad niimoodi teevad.'' see on tõesti masendav, kuidas nad seal üksteisest üle röögivad ja nõmetsevad. ja kõik laulud on ka täpselt samad. mingit laulu on seal vähemalt viis korda kindlalt lauldud. aga ma siis nüüd lähen jah kõige sellega tegelema. aa ja siis ma teen jõuludeks selle küsimustevärgi ka valmis, millega ma jälle kõiki piinama hakkan. dali on äge, dali on äge, dali on äge. noh.. oli. noh.. dali tööd on ägedad, dali tööd on ägedad, dali tööd on ägedad.

with or without you.

ühed ja samad tülid ühtedel ja samadel teemadel terve elu, koguaeg. ja öelge siis, et pole põhjust põdemiseks. kas ma lihtsalt inimestega suhtlemist ei tohiks lõpetada? see oleks kõige lihtsam variant. ma säilitaksin oma närvid ja tervise ja mõistuse ja muud eluks vajalikud asjad. magada. ma tahan magada. ma lähen magama. crappenz, tänane päev sakkis.

me oleme kadiga võimsad sädemed ikka.

kõik klassid peavad jõulupeol mingi esinemise tegema. loosiga tõmmati teema. me saime ooperi. öölast taheti esitada. mass ja gellu laulavad nagu ma aru saan. noh, loogiline, arvestades seda, et mass raatsib ainult gerliga normaalselt suhelda. ja siis osad pidid nagu tausta laulma, aga meil kadiga tuli mõte, et see oleks lahedam, kui terve klass oleks laval. siis poleks nii ka jälle, et osad teevad endal margi täis ja teised ülejäänud aasta naeravad neile näkku. ja siis me mõtlesime, et peaks ainiga rääkima, et ta teeks selle kohustuslikuks, sest muidu pole mingit võimalust, et need egoistid ja ülbikud ennast lavale veaksid. kadi helistas talle. ain lubas selles kolmapäeval rääkida ja nimetas meid sädemeteks. see on suht weird tegelikult juba, sest ta ükskord kutsus mind säraküünlaks. ütles midagi sellist: ''anette on nagu säraküünal. näita tuld ja kohe läheb põlema.'' seeselleks. täna on american pie 2. jälle film, mida ma olen tsiljon korda näinud, aga mille reklaami nägemise peale ma juba endast välja lähen, sest see on muhedalt lõbustav. mul on külmkapis jäätis ka. ma palusin issil osta, sest noh, mul on kurk valus ja puha. jäätis on hea valusale kurgule. see meega tee ajas mind eile peaaegu oksele. ma tavaliselt ei puutu mett isegi siis, kui mul miljard kraadi palavikku on. eile mõtlesin, et võibolla selle maitse on paremaks muutunud. ei olnud. nüüd elan jälle paar aastat meeta.

17.

keegi ei tundu aru saavat, et mu elu ei ole hetkel just kõige lillelisem. keegi ei kavatse natukenegi minu vihahoogusid ega nutuhoogusid ega arusaamatusehoogusid mõista. kedagi ei koti. pagana kool peab ka kõik veel nõmedamaks tegema. täna tegime kässas süüa. see läks ülikiirelt ja õpetaja oli rahulik ja keegi ei tülitsenud ega midagi, aga söök ise oli suht öäk. ma ei öelnud seda kellelegi, sest noh, ma üritan viisakaks jääda, aga no heaks seda tõesti nimetada ei saanud. mingid kuivad käkid, kus on mingid vedelad tomatid ja majonees sees. ainus hea asi kogu selle toidu juures oli kanaliha(mitte sellepärast, et mina sellega tegelesin). karri on selle juurde nii hea asi. juba eelmise toidu juures, mis me tegime, ma sulasin selle karriga liha peale. agajah. see tomat ja kuiv misiganes solkis selle ära suht. ega muidugi midagi viga polnud ja süüa kõlbas, aga sellise asja nimel ma ise kodus mässata ei viitsiks vist.
nohunohunohukurguvalukurguvalu.
keegi nagu tükeldaks mu kurku noaga. keegi nagu pristsiks mu ninast voolikuga vett. kurguga tuli mulle meelde see kurgukurgi lugu, mida ma kunagi koguaeg lugesin. et kurgil jäi kurk haigeks või midagi. ma lugesin seda miljardeid kordi ja olin sellest nii vaimustatud. huvitav, mida ma sellest praegu arvaksin. peaks järgi uurima.
miks inimesed meenutavad alati kõige margimaid asju? miks nad ei võiks meelde jätta selliseid seiku, kus ma midagi ägedat ütlesin või tegin, mitte.. noh, loogiline on, et ma ei taha praegu ühtegi näidet siia tuua. igastahes on nõmenz, et inimestele need alati meelde jäävad. ajus võiks olla mingi osa, mis blokib automaatselt margistavad asjad minu kohta ära. mulle küll meeldiks. appi. teine inimene juba. palun tule mõni suur tuulehoog ja kustuta kõikide mälust margistavad hetked minu kohta. NÜÜD!

oi raisk, kuidas karjuks.

ma pean homme läbi selle kogu solgi millalgi maeitekuna enne kässatundi poest mitmekümne krooni eest juurvilju ostma, sest seidi ei raatsinud eile või täna varem öelda, et ta ei tule homme kooli. noh, super muidugi, sest ega ma ise ju üldse ei sure oma kurguvalu kätte ja ei veetnud tervet päeva magades ja ei tilgu nohust ja pole üleni kuum. rõve on olla. tõsiselt rõve. täna on ''romy ja michelle'i koolikokkutulek''. ma olen seda miljard korda näinud ja see on suht tobe ja mõtteta film, aga ma nii tahan seda näha. mõnikord teevad sellised mõttetused ja niisama lõbusad asjad tuju palju paremaks. ma kujutan ette, et täna on just selline päev. muidugi juhul, kui ma oma pea millalgi viie minutiga reklaamipausil ära pesta jõuan (mida no nii kindlalt ei juhtu, sest neid juukseid on kuidagi paljuks läinud. aga võiks olla rohkem. kõvasti kõvasti rohkem.) külmenz kuumenz on. uni on ka, hoolimata sellest, et ma mitu tundi magasin.

18.

ma kirjutaks siia pikalt ja laialt oma halvast tervisest, lõhenenud huultest, oletatavast palavikust, eesootavast nädalast, kus meil on absoluutselt iga päev kõige värdjamates ainetes kontrolltööd ja sellest, kuidas ma täna selle kõige pärast vist kolm korda isegi nutma hakkasin. koolis. aga nii, et keegi ei näinud. väljaarvatud inkatunnis, sest ma pidin neile seletama, miks ma koju ei lähe, aga mul oli nii kuum ja külm segamini olla ja kõik oli rõve ja ma lihtsalt jooksin kokku. kogu see aeg peale kehalisetunde on nii lahe ja naljakas. me midagi rääkisime getteriga sellest, et mataõps jättis mata paranduse ära ja just täna pole seidit ka koolis. et raudselt sellepärast jättiski ära ja nüüd istub klassis ja nutab. ja siis me parajasti kahekesi rääkisime mingit sellist teksti: ''õhõhõh, seidiiiit eeei ooole. miiiks mu seidiii koooli ei tuulllnnuuuud? ma pidin mataparanduse sellepärast ääära jääätmaaaa.'' ja järsku kostus riietusruumi teisest otsast vaikselt gerda poolt: ''ma leeeendan. ah, ei lenda ka.'' vähe me ei naernud selle peale ju, sest gerda oli üldse jumala kahtlane. libistas ennast mööda põrandat ja ütles: ''oooi, siin on alles libe.''
aknast välja vaadates tundub jälle nagu maailm oleks mustvalge ja meie klass on egoistide hunnik. etnoh, kui mul palavik on ja ma palun, et aken kinni oleks, siis nad võiksid veidi vastu tulla ja akna kinni panna, mitte öelda: ''fuuuhhh, siin on nii paaaha hais. kas sa siis oleksid parema meelega haisu käes vä?'' kuulge, jah, ma oleksin parema meelega haisu käes, kui sureksin palavikku. võibolla igal pool ei haiseks ka, kui nad endale igal vahetunnil kümmet suitsu ette ei topiks ja igas tunnis krõpse näost sisse ei ajaks. aga huvitav, et kui nendel on tuju küüsi lakkida, siis meie peame sellega kõik rahul olema. egoism? ei usu.

19 ma loodan.

tomorrow gets me higher, high, hiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiigh.
nii uni, et ise ka ei usu. ma olen paha tüdruk, ma jätsin täna võrku ja kitarri minemata. ja ma ei saa kidraõpsile helistada ka, sest mul pole telefoni ja ta number on telefonis. ja tegelikult ei tohiks keegi mind minemata jätmises süüdistada. ma olen üliväsinud. ma jäin bussis isegi magama täna. noh. tagasisõidul. me käisime tallinnas. kumus. enne seda oli vaba aeg. me olime anni, getteri, seidi ja piiaga viru keskuses. ma ostsin endale che guevara võtmehoidja. seal olid kõikide bändide ja isikute asjad nii lahedad, aga ma otsustasin oma che guevara kollektsiooni täiustamise kasuks. vahet pole, et see siiamani ainult kolmest asjast koosneb. ja seal olid üliägedad kalendrid. john lennon ja che guevara ja ramones ja igasugused veel. aga minu barbeyt need ei ületanud. ja dalid ka mitte. kõrvarõngad ostsin ka. ja juukseklambrid, sest mul on neid alati vaja, aga kunagi pole neid. ja midagi ostsin veel, aga ma ei mäleta. võibolla ei ostnud ka. viru keskusest välja minnes nägin ma fred-erikut. kui see just mingi minu ettekujutlus polnud. igatahes ma kõndisin tast mööda ja vaatasin otsa ja alguses ei jaganud üldse matsu ära ja siis ta naeratas ja ma mõtlesin, et ohpagan, see on fred ju ja siis naeratasin, aga ma kujutan ette, et tänu minu kuivanud ja lõhenenud huultele, mis on huulte äärtesse endale mingi tumepunase võru ja huulte ümber nahale erepunase ringi moodustanud, nägi see välja nagu keegi oleks mulle öelnud, et ta kavatseb mu kohe maha koksata, niiet mul on viimane võimalus naeratada. ja nii on see iga kord, kui ma naeratan. mu huuled sakivad. kui ma joon, siis ma ei tunne, et vesi nende vastu läheb. lihtsalt ei tunne. ja see on rõve. lisaks sellele olid mul hommikul juuksed püsti, niiet ma pidin endale veel mingid nõmedad patsid ka tegema, mis mulle üldse ei sobi, niiet ma nägin välja nagu mingi talumutt. kumu oli tore. mulle meeldis. meil oli tore giid ka. ta oli iga kord nii vaimustatud, kui keegi meist millelegi vastata oskas. kui rait ütles ''ärkamisaeg'', siis ta kilkas, plaksutas ja rõõmustas viis minutit järjest. see oli tore. ja muidu oli ka muhe ekskursioon, ainult et mulle ei meeldi paraleelklassijuhataja. sorri, aga ta lihtsalt ei meeldi mulle. ma arvan, et see on siiski minu enda asi, kui ma ei taha süüa, sest mul läheb niisamagi bussis süda pahaks ja ma arvan, et see on mu oma asi, kui ma jopega olla tahan ja ma arvan, et kui me läheme ekskursioonile kahe klassiga ja meie õpetaja bussist välja jäetakse, siis oleks kena, kui tal oleks mingit viisakust meie vastu ka, mitte ei lükkaks meid kuskile hunnikutesse ja ei saadaks üldse õpetaja autoga tallinnasse, samal ajal, kui ta jätab osad kohad vabaks nendele, kes tema klassist hiljem peale tulevad. õiglane oleks nagu, et kui neil on niikuinii privileeg hommikul koolie ette mitte komberdada, siis võiks meil olla õigus istuda bussis tühjadele kohtadele, mitte istuda kolmekesi hunnikusse, et aga tema klassi omadel mugav oleks. aga noh. see selleks. ma pean ritile helistama ja siis laulma. omaette. vaikselt.

hei. heiheihei. hei. jou. heiiiiiii. mis tsillid?

huvitav, kas mind peetaks väga nohkariks, kui ma homme kudumise kaasa võtaksin? bussisõiduks ma mõtlen. etnoh. see on mingi igav värk ju. aga samas siis ma tegeleksin kudumisega ja kõik näeksid ja mõtleksid, et ma olen nohkar ja siis läheks mul veel süda pahaks ka, sest mul läheb niigi autosõidul ja me läheme veel kahekordse bussiga, mis õõtsub veel rohkem ja kui ma terve aeg teed ei jälgi, siis läheb veel rohkem ja siis ma oksendaksin ka veel ja seda kõike kudumise pärast. aga samas mul oleks tegevust. raske värk. see tool on nii mõnus. nagu arvutitool + kiiktool ühes. ma arvan, et ma sokutan selle kudumise salaja kotti. ja siis kui keegi ei näe, siis koon. just. mis ma veel kaasa võtma peaksin? prillid(!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!), raha, roheline vivafresh, paar tervet kilekotti, mis ei laseks.. igasuguseid poolvedelikke läbi(nimesid ei nimeta), digikas, kudumine(salajane!).
ma kirjutasi ritile kirja. ma mõtlen päris kirja. ümbrikuga ja puha. ma mainiksin siin kohal ära ühe olulise fakti selle kohta, aga see oleks juba liig minu margistamise teel. ma olen piisavalt palju ennast täielikult häbistavatest asjadest siia kirjutanud. uni on. inimestega on hea hästi läbi saada. mõnssaaaaaa.

rediiiiiis.

mu kalevipoeg on valmis. ümber jutustatud, ümber kirjutatud. done. kõik. valmis. finito. huh. rohkem sellega probleemi pole. kui siis ainult see, et mul oli mustand kuus lehekülge, niiet ma mõtlesin, et ma kirjutan puhtandis hästi väikese kirjaga. ma joonisin poolesentimeetrised vahed. poole kirjutamise pealt hakkasin ma mõtlema, et äkki kui ma hästi väikeselt kirjutan ja kokku hoian ja mõlemad lehe pooled täis kirjutan, saan ma ühele paberile mahutada. siis vahepeal vaatasin, et ruumi jääb üle, niiet hakkasin suuremalt kirjutama. ja lõpupoole vaatasin, et ruumi jääb puudu, niiet hakkasin jälle imepisikeselt kirjutama. aga mul oli seal see raam ümber, mille ma pärast ära kustutama ja kujuteldavaks tegema pidin. sentimeeter äärest. aga lõpus mul oli ainult üks lause. ÜKS LAUSE! aga see oli suhteliselt pikk, niiet ma pidin ikkagi raami peale ka kirjutama ja siis raamist veel üle. damn. aga noh. vähemalt on see tehtud nüüd. me peame seda järgmisel veerandil jutustama ka. oh, kuidas ma tahaks juba seda tundi/tunde. mitte sellepärast, et ma seda jubedalt jutustada tahaksin(mul hakkab inimeste ees jutustamisel/rääkimisel/esinemisel silmadest vett jooksma ja mu hääl jääb lihtsalt vait ja muud jubedad asjad), aga ma kujutan ette, et see on hirmnaljakas, kuidas kõik sedas jutustavad.
täna on lost. jipikajee.(haige väljend)
peaks ekooli tsekkama. ma ei julge tegelikult, ma kardan, et seal võib midagi masendavat olla. noh, vähemalt õppimisi seal olla ei saa. ja kui on, siis ma ei pea neid tegema, sest ma pole homme koolis. haha, suckers! noh, tegelikult keegi teine peale kai ja tauri ja jüri pole ka, aga suva. nii. praegused hinneteseisud:
kässa: 5
ajalugu: 5
bioloogia: ee, ma ei tea. 5, 3, 5. mis sellest kokku tuleb? neli? ma pean järgmise tööga pingutama.
füssa: 4
geograafia: 4 (tänks niggagänstahoumim8, et sa mind ei vihka.)
inka: 5 (ausõna, kui ei oleks, siis ma hüppaks aknast alla ka. ainus lihtne ja hea aine.)
keemia: ma ei tea. ei oska arvestada ka. kui ma selle kahe ära parandan, siis peaks neli tulema, sest see hinne pole eriti arvestuslik ja mul on neli viit.
kehaline: 5
kirjandus: 5 siiamaani, aga õpetaja tahtis veel mingi töö teha.
kunst: sellel ma ei saa üldse pihta. me ei saa seal hindeid. kaitsmine tuleb millalgi. kilbi ja mõõgaga kaitsen oma haledat fototöötlust, mis oli nii lihtne, et ma tegin selle kahe tunniga valmis, sest ma kasutasin sama süsteemi, mida ma kasutan tavaliselt fotodel naha paremaks töötlemisel)
mata: 4
mussa: viis ja neli on siiamaani. ma loodan, et ta ikka viie paneb.
vene keel: 5, aga see võib muutuda, sest õpetaja jagas meile täna iseseisvaks tööks mingid lehed, mida kegi ei osanud, niiet me tegime need suulistelt terve klassiga läbi(väljaarvatud kiku, sest ta täiega blokib meid) ja pärast õpetaja tuli klassi ja ütles, et võtab ühesuguste vigade eest hinde alla.
ühiskond: 5
esta: 5
ma ei tahaks küll enne õhtut(loe: veerandi lõppu) hõisata, aga enda arvates ei näe ma mitte ühtegi kolmeseisu. ma nüüd ei tahaks seda kõike rikkuda, aga ma siiski pean korraks hõiskama. sorri. kesiganes neid hõiskamiseasju otsustab: ole kena ja luba mul veerandi lõpus ka õnnelik olla (jõulud tulevad ju ja puha).
JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE.

btw, sellele ma ei saa absoluuuuuutselt pihta, kuidas mul venekeel teist veerandit järjest viieseisus on. etnoh.. ainus venekeelne lause, mida ma oskan, on: ''menja savut anette.'' ahei, need on veel. siis ma saan ikkagi aru.

20.

ma olen täna paljudele oma öistest unenägudest rääkinud, sest need on vaimselt häirivad ja ma lootsin kelleltki mingit nõu või soovitust saada, mida ma tegema peaksin, et ma selliseid asju ei näeks, aga kõik ainult tegeid tõsise näo pähe, kergitasid kulmu, tõmbusid must eemale ja ütlesid, et ma peaksin mingisse haiglasse pöörduma. nii. noh, see esimene unenägu on võibolla isegi veidram, kui see teine, sest kristjan nuttis seal. sest ta sai inglise keele tunnis ühe. aga päriselt saab ta iga tund seal ühe ja teda üldse ei koti. ja teine unenägu oli midagi sellist, et meil oli bioloogiatund. ja meie ees olid kandikud, mille peal olid mingi imelikud taimeasjandused. üks oli paprika ja ülejäänud olid mingid rohelist värvi. ja õpetaja ütles: ''noh, vaatame nüüd, kas te suudate vahet teha vetikatel ja juurviljadel'' ja hakkas osadele neid suhu panema, samal ajal, kui nad silmi kinni hoidma pidid. ja ma mõtlesin siis, et ma lasen kuldaril proovida ja panin talle need asjandused suhu. aga ta ei saanud seda hammustada, sest teda polnud järsku olemas. oli ainult ta suu ja sellel polnud hambaid. oli ainult suulagi ja suu alumine osa. keelt ega midagi polnud. ainult suulagi ja see keelealune osa. ja ma muudkui toppisin ja toppisin neid sinna, aga ta ei hammustanud.
nagu.. mida see tähendama peaks? kui kellelgi on mingit aimu, siis andke teada, jah, aitäh.
ma pean kalevipoega ümber kirjutama, aga ma ei suuda ennast sundida. homme läheme tallinnasse. kumusse. nii. kui ma praegu tegema läheksin seda kalevipoega. pool tundi joonin pabereid. kuskil kaks tundi kirjutan ümber. pool tundi kirjutan kirja ümber. kokku kolm tundi. kell on neli. kell seitse lõpetan, ''kuulan kodu keset linna'' ja magan samal ajal. ärkan losti ajaks üles. hea plaan, aga ma kardan, et kalevipojaga läheb kauem. DOH, LOOMULIKULT LÄHEB, KUI MA SEDA EI TEE! okei, aitab, anette, kao kirjutama.

juulikuus lumi on maas. trallallaa.

terminaator sakib tegelikult täiega. aga see laul rokib. ma tegelikult arvan, et minu probleemid kõrvakuulmisega pärinevadki sellelt terminaatorikontserdilt, kus ma kunagi käisin. mitte, et ma sinna väga minna oleks tahtnud, aga see oli see.. alo mattiiseni lauluvõistluseasjandus. ja ma sattusin kuidagi sinna suht ette ja mul ei lähe vist kunagi meelest ära, kui kurdistav see oli. tõsiselt.
kalevipoeg sai mul juba paar tundi tagasi valmis, aga noh. ma ei tea selle pikkuse kohta. peab õpetajalt küsima. ma vaatasin täna isegi tantsusaadet. ma tavaliselt ei vaata seda. ma varem tahtsin, et koit toome ja see ta tsikk võidaksid, sest mulle ei meeldi luisa, aga täna olin ma rohkem luisa ja martini poolt. martin on ilus ka.
ma tahan endale t-särgipoes t-särki teha lasta. ma jõudsin isegi teksti suhtes otsusele. tegelikult päris veel mitte, aga mulle meeldib see tänu sõpradele. aga ma veel ei tea. ja mul pole särki, kuhu peale see teha lasta. jamps. pealegi mul tekivad selle lause suhtes ka imelikumad tunded, mida rohkem teksti ma selle kohta loen.
homme on esmaspäev. jamps. (see sõna muutub parasiitsõnaks juba.)

22. vist. nii sassis lugemine.

ma tõlkisin natuke kalevipoega. võinoh.. tõlkimine ei ole just kõige õigem sõna, sest see siiski on eestikeeles ju, aga noh.. jutustasin ümber. ja see polegi nii keeruline, kui ta alguses oli. algus oli jamps ainult. ja nüüd kui mul juba edenb ja ma algust vaatan, on see ikka veel jamps. peaks sinna midagi paremat mõtlema, aga ma vist ei suuda. üleüldse. kogu see krempel on juberaske ja ma ei saa aru, mis võib olla põhjuseks, et üks inimene võtab kätte ja kirjutab sellise asja. sest noh.. selles on ju üle 19000 värsi. kammoon. ma küll sellist asja kirjutada ei viitsiks. ma ei viitsi isegi seda kahekümnendat lugu ümber jutustada. ja kui me need õpetajale esitanud oleme, siis me peame neid veel millalgi jutustama ka. ja ma olen viimane. ma ei taha viimane olla. see sakib. esimene olla sakiks tegelt veel rohkem, aga ikkagi. samas on see kahekümnes laul suht muhe. noh, kui välja arvata see, et kõik ära surevad ja kalevipoeg masekasse langeb.
ma tahaks ennast hugo bossi lõhnaga üle valada. noh, mitte päris, sest siis ma muutuks teistele ilmselt sama ebameeldivaks, kui mõni õpetaja meie koolis(nimesid ei nimeta), aga see on tõsiselt ülihea. ja ma tahaks zewa softise mentooliga pabertaskurätikuid endal vastu nägu hõõruda, sest need on nii mõnusalt pehmed ja lõhnavad. aga kui ma koolis seda tegin, siis getter vaatas mind veidi imelikult. ju see pole siis tore. ja ma nüüd mõtlen, et tahaks kalevipojast puhata, aga see peab neljapäevaks valmis olema ja täna ja teisipäeval on ainus vaba aeg, millal ma seda teha saan korralikult ja põhjalikult, sest homme on trenn, niiet mul on aega alates kella poolekaheksast ja kolmapäeval.. noh, ma olen sellest piisavalt kirjutanud juba. igastahes kolmapäeval ma mõtlesin selle puhtalt ümber kirjutada ja hea, kui ma sedagi jõuan. niiet ma võiksin suurema osa täna ära teha. sest ma pean seda võibolla veel ümber ka tegema hakkama, sest ma ei tea, kui pikk see olema ja peab ja mul on tunne, et minu oma on waaaaaaaaaay liiga pikk.

ps. me koristame maja. õigemini emme koristab ja kõik on juba jõulune ja lotte ehib täiega juba oma tuba ja emme ülejäänud maja, aga mina ei saa, sest ma pean õppima ja mul on kõik koristamata ja ma kallasin oma laudlinale küünlarasva.
ps2. lotte ja emme ei saa üldse aru, mida ma räägin.
ps3. ma igatsen ritit. tal pole internetti ja minul pole telefoni. crap.

james blunt- high.

kuidas mõned tähtsad asjad nii kiiresti muutuvad? et sa mõtled, et mingi asi on kõige tähtsam ja nädala aja pärast on sul juba suva. kuidas mul nii külm olla saab? kuidas ma nii väga juba queeni kontserti vaadata tahta saan? isegi kududa tahaks, aga ma ei kavatse sellega täna üldse tegeleda. ah pagan. kalevipoeg on vaja ära tõlkida. homme pean sellega raudselt tegelema hakkama. tahaks oma tuppa teki alla. tahaks james blunti kontserdile. ja siis tahaks veel, et ma saaksin oma toas laivis kuulata crash test dummies- ''mmm mmm mmm mmm''-i. nii äge oleks, kui need tüübid vaikselt minu toas tsilliksid ja seda laulaksid. mulle unelauluks. mis värk on, et igal õhtul, kui ma muumi kaissu võtan, on ta hommikul öökapi või voodi all? ''mmm mmm mmm mmm'' on nii geniaalne laul. sellepärast, et ta tekitab head tunnet. head ja halba samal ajal. kui ma kunagi seda psühholoogiat õpin, siis ma seletan selle enda jaoks ära ka. miks mul marileen pleilistis on? ta ei meeldi mulle eriti. muusika ei meeldi üldse. ainult diskol oli selle järgi lahe tantsida, aga noh, see oli lahe sellepärast, et me tantsisime terve aeg üleüldse naljaga pooleks. nagu ma mingi oss oleksin. phäh.

brbrbr.

külm. hä. missworld hakkas. peaks vaatama minema ja kässat tegema. see ei tule üldse välja. ma alustasin jälle kolm korda uuesti. nüüd on jälle 30 rida tehtud ja läheb kõik metsa. ilmselt ma lihtsalt vaatan telekat ja söön sihvkasid või midagi. mulle muidu ei meeldi missivõistlused. nad on kõik nii ''iccicc, ma olen ilus, iccicc, tahaks juukselakki pähe lasta'' tüübid. täna öösel on queeni kontsert. ma so totally kavatsen vaadata seda. lindistada ka. ilmselt peangi homme video pealt vaatama, sest ma ei suuda viimaselajal üle kella kümne õhtul üleval olla. jajaja.. tahaks lugeda. aga see ei edene üldse. igastahes. peaks kööki tsekkama nüüd. oh, meil on limonaadi ju. ma saan limonaadi juua. jee.

ps. mu tekst kaldub selle reklaami moodi. see mingi.. ma ei tea, mis reklaam. see, kus need needistatud, meigitud ja juukseid takutuustideks rokkinud tüübid käsivad vanaisal kama sheerida. nõme tegelikult. ma kunagi umbes paar nädalat tagasi mõtlesin just, et ma tahan olla küll selline, kes suudab korralikult eesti keelt rääkida ilma seda solkimata. crap.

23?

täna käisime vaala keskuse avamisel või milleliganes. seal käisime igastahes. raamatupoed rokivad. see, mis seal on, ka. ma oleks sealt kõike tahtnud. /%¤(#&!#%!/&%"¤ seal olid ülihead tsitaatide ja aforismide raamatud. aga ma olen ju täitsa miljonär, et endale raamatupood osta, eksole. pooli nendest pole isegi raamatukogus. /%¤(#&!#%!/&%"¤2. igastahes leidsin ma sealt hunniku üüüüüüüüüüliiilusaid kalendreid. neist kõige rohkem meeldisid mulle salvador dali ja thomas barbey oma. ja lõpuks emme oli nõus mulle ostma. jee. ma ei suutnud eriti valida. mõlemad olid üliilusad. lõpuks otsustasin ikkagi barbey kasuks. mulle tõsiselt väga meeldib see. jah. aga sellegipoolest, ka dali rox my sox. minu lemmikud pildid sellest kalendrist oleks vist.. ma ei tea, kõik on täiuslikud. mõned nendest siis:

ma sain õhupalli ka. sellega on tore mängida, et see lakke ei lendaks.

david bowie- space oddity. owns me. (chandleri poolt sõprades laulduna ownib veel rohkem.)