there's a fine line between bravery and stupidity.

kuradi päev. sakkis täiega. esiteks oleksin ma kooli peaaegu hiljaks jäänud, niiet ma kiirustasin endal hinge seest välja. tuju oli alla igasugust arvestust. füssa on päevale hea algus ka ju. siis teine tund oli mata. ma rääkisin midagi parjasti getterile, aga õpetaja oli just meie juures ja käskis mul tahvli juurde minna. ma läksin, aga tahvel oli üleni täis kirjutatud, niiet ma pidin seda pesema. kuna pesemiseks üldjuhul vett vaja läheb, siis juhtus väike ups ja mu käed said märjaks. siis juhtus teine ups ja ma tegin oma kätega sellise liigutuse, mis kristjanile sellest veest paar tilgakest pähe pritsis, sest ta seal samas istus ja poolenisti magas. ta ütles, et ma kirjutasin just oma surmaotsusele alla. ma hakkasin naerma. siis vaatasin, et ta kallab täis veepudelist vett vähemaks. pool veest kallas ära, ülejäänud poole jättis alles. ma mõtlesin, et midakuradit ta sellega nüüd teeb. võtsin oma vihiku tema laua pealt igaksjuhuks ära. ja siis. ohõnne. ta viskas kogu selle veekupatuse sealt pudelist mulle näkku. ma olin tahvli ees. seisin. ja ta viskas mulle pudelitäie vett näkku, niiet ma üle klassi röögatasin, kõik surnuks ehmatasin ja tilkusin nagu märg kassipoeg. kõikidel oli suu lahti, sest nad ehmatasid mu kisendamise peale ära ja ei saanud arugi, mis toimus. pool päeva pidin märgade riietega ringi käima. ma olin nagu tõsiselt märg. nägu tilkus, juuksed tilkusid, kampsunpluus oli läbimärg, palavikutunne tekkis, prilliklaasidest läbi ei näinud. siis ühel vahetunnil hakkas sten midagi plõksima ja ma tegin seda liigutust nagu ma lööksin teda rusikaga ja siis ta ütles: ''nüüd aitab,'' tõstis mu õlale ja viis nende klassi. mul oli täiega jube ja ma karjusin jälle. kõik mõtlesid, et ma olen napakas. jube päev igastahes. külm ja kuum on segamini olla. nii nagu palavikuga, ainult et ma ei usu, et see palavik on. aa. ja siis peale kehalist hakkasin pükse jalga panema, aga ma tõmbasin hommmikul kiiruga endale ruudulised püksid jalga. jah, need samad, millel lukk katki on. vahepeal ma saan selle kinni tõmbamisega hakkama. peale kehalist ei saanud. ma läksin nii närvi ja üleüldse oli täielikult persse kukkunud päev ja ma hakkasin lõpuks üldse nutma. aaaaagaaaaain. mul on närvid läbi. aga lohutav teada, et ma siis meie klassist ainus pole. kristjani peale ma tegelikult varsti enam vihane polnud, sest vahepeal lõbustus mu tuju. laenasin talle isegi empekolme, vahet pole, et ta mulle terve päev näkku irvitas ja füssaklassi juures mult eest ära jooksis, niiet ma teda veel vastu seina lükata ei saanud.

drama queen.

täna. täna oli kuidagi palju asju. peaks vist jälle järjekorras kirjutama, et see mingilgi moel arusaadav oleks.
okei. hommikul ärkasin. hea oli olla kuidagi. sain autoga kooli. oh, what a beautiful morning.

kõigepealt oli geograafia. seal avastasin ma jüri(t?) vaadates, et ma nägin teda vist öösel unes. muidu oli igav ja mõttetu nagu ikka. see tund võiks vabalt olemata olla. ma ei usu, et ma ära sureksin, kui ma iga kliimavöötme mullaomadusi ei teaks.

ajalugu. õpetaja sai vihaseks, et paljudel kodused tööd tegemata olid jälle. seekord sai tal vist lõplikult kõrini, sest ta ütles otse välja, et kevadel pole kellelgi mõtet ajalugu valikeksamiks valida, sest tema ei kavatse neid logardeid, kes koduseid töid ei tee, mitte mingil moel aidata. põhimõtteliselt et ise peab õppima selleks siis ja värki ja kordama ja. õige ka tegelikult, sest ega tema ju ei pea vägisi meile tarkust pähe taguma, kui pool klassi ise õppida ei viitsi. aga muidu järjega oleme nii kaugel, et teine maailmasõda hakkab kätte jõudma. täna tunnis ma mõtlesin. jah, vau. etnoh. hitler oli jobu ja kõik, eksole. ma tean küll seda. aga samas ühest küljest vaadates oli ta ju tubli ka. eiei, ma ei mõtle seda külge, et ta värdjas oli. rohkem nagu seda külge, et ta tahtis midagi ja ta sai ka selle. noh, peaaegu. tal oli eesmärk ja ta sai selle teostamisega enda jaoks hästi hakkama. agaei, see ei tähenda seda, et ma mingi hitlerifänn oleksin. ma arvan ikka, et ta oli värdjas ja see, et ta enda jaoks asjad hästi läksid, ei tähenda seda, et ta kakipea olnud poleks.

matemaatika. huh. see töö. ma ei taha sellest eriti rääkida. ma pean seda järgi tegema minema millalgi. õpetaja kutsus mu sellest rääkimiseks spetsiaalselt klassist välja ka ja puha. ma ehmatasin täiega ära. ma ehmatan alati ära, kui mõni õpetaja või õppealajuhataja või keegi tuleb klassiuksele ja küsib mind. muidu oli nagu mata ikka.

vahetunnis oli massil mingi südamekujuline õhupall. see oli lahe. me kadiga üritasime sellega võrku mängida. noh. mängisimegi. terve vahetunni. cool oli, sest pool klassi oli klassis ja me kuulasime empekolme jälle kõlaritest ja üleüldse oli rahulik. enamvähem. lõpuks hoidsin ma seda õhupalli nii kaua enda käes, kui mass selle mulle andis.

inglise keel. tunni algusest kuskil kümme minutit vaidlesin õpetajaga, sest me tegime töö. 6.5 oli viie piir muidu, aga me ümardasime selle seitsmeks. ja mul oli kaheksa viga. ja seidil oli ka ja brunol ka. ja siis ma ütlesin õpetajale, et ta võiks ju üks kord meid leebemalt hinnata, sest siis meil oleks palju paremad hinded ja värki. et ta niikuinii hindab alati täiega rangemalt, kui peaks. etnoh. kui suures töös on viie piir mingi kuus viga, siis ta võtab kolm. pealegi eile, kui ta mu tööd parandas, siis ta parandas alguses täiega palju valesti ja kuna ma niikuinii seal piiri peal olin, siis ta pidi mulle viie miinuse panema. aga ei pannud. ja ta ei andnudki lõpuks järgi. grrreit.

klassi minnes on alati täiega kitsas, sest kristjani ja ago laud on seal just ukse juures ja üldse. igastahes üks õpetajaisik (nimesid ei hakka nimetama) hakkas just klassist välja tulema, aga mul oli kiire ja ma hakkasin klassi minema ja ta lükkas mulle oma keha näkku, niiet ma pidin selle ''lõhna''õli kätte surema. igastahes lärtsatas ta siis mulle kogu oma kehakupatusega näkku ja ütles ''eiei, niimoodi.'' läks uksest välja. ''ja nüüd võid sina klassi minna.'' okei, jah, ma tean, et see oli minust ebaviisakas ja et vanematel on eesõigus ja et inimesed lastakse enne uksest välja, kui minnakse sisse, aga ta ei pea mind siis ju sellepärast oma tissidega ära lämmatama.

mata oli järgmine. keegi kirjutas tahvlile ''mass on loll.'' ma pole kindel, et see mass oli, kelle nimi seal oli, sest ma ei näinud seda alguses, aga ago nii ütles. ja siis kui ago tahvli juurde läks, siis kirjutati tema nimi sinna. et ago on loll. ja siis pidi olema niimoodi, et see, kelle nimi sinna kirjutatakse, läheb tahvli juurde ja siis ma palusin agol minu nimi kirjutada, sest mul oli täiega igav ja ma polnud ammu tahvli juures käinud. aga ma olin ka viimane, kes sinna läks, niiet lause ''anette on loll'' sesisis seal tunni lõpuni. ja see oli nõme, sest igakord, kui ma midagi vähegi veidrat ütlesin, ütles keegi: ''anette, vaata tahvlile,'' või midagi sellesarnast.

kässa. seiklesime läbi vee ja jää kässamaja poole. käisime korraks seal, siis seiklesime poodi. meil oli täna kokandus ja me saime selleks mõlemast estast ära, niiet meil oli kolm tundi aega. läksime poodi toiduaineid ostma. me ei saanud rahade jagamisega üldse hakkama. otsustasime, et igaüks annab kahekümneviiese, ma maksan ära ja siis jagame raha tagasi, aga tagasi jagamise jaoks pidi seda jälle vahetama ja siis kõik ajas täiega segadusse ja siis jah. igastahes kui me ostetud saime, siis libistasime ennast tagasi kässamajja ja hakkasime kokkama. tegime lasanjet ja küpsisetorti. ma olin jälle see praadijatädi. sibulad ja porgandid läksid juba täiega kõrbema ja me olime mingi veidra tomatiasjanduse ostnud, kus olid terved tomatid ja seidi tegi puljongit aeglaselt ja me ei saanud korralikku tomatihoidist ja pliit oli kuum ja ma lõin oma pea vastu selle mingi asja nurka ära ja siis me saime teiselt grupilt nende ülejäänud tomatihoidise, aga ma kallasin selle kõik ära ja see tuli mingi vedel ja mul oli täiega paanika. lõpuks, kui me sellega valmis saime ja selle ahju panime, siis meil oli täiega aega, mille jooksul me pidime niisama passima ja näljastena neid küpsisetordikesi ja kaetud lauda enda ees vaatama. ma hakkasin pajakinnastega mängima. need on sellised coolid, et kui sõrmi liigutada, siis tundub nagu nad räägiksid. siis ma tegin šõud pealkirjaga ''üks pajakinnas sööb teise aegluubis ära'' nii kaua, kuni õpetaja ütles, et ma siis püsti tõuseksin ja kõikidele teeksin. ma tõusingi. hea loll. juba see tundus esinemisena, niiet mul läksid silmad korraks märjaks. ja siis ma seal mängisin nendega ja kõik naersid ütlesid, et ma olen weird ja siis kadi rääkis neile loo sellest, kuidas me bussiga olümpiaadile sõitsime ja ma istusin ja ta nägi, et ma lambist kinnastega pissimärki ja hevimärki teen. ja siis kui ma nende kinnastega seal igavusse surres mängisin, siis nad ütlesid ''no vaadake seda anettet'' ja ma tulin mõttele oma pajakindanukuteatri teha. lasanjet ahju pannes panin oma käe otseloomulikult vastu ahju kuuma siseseina ja sain endale villi. (noup, ei olnud kindaid käes.) siis me otsustasime getteriga mu sõrmedele nimed panna. kõik selle villi pärast. pöial on billi, nimetissõrm on killi, keskmine sõrm on villi, järgmine on nilli ja väike on tilli. hull räpp ju. mul on räpikäsi nüüd. ma saan oma käe kohta räppida. toit oli päris hea. miljon korda parem igastahes, kui eelmine kord.

vahetundidel oli mul õhupalliga tegemist. sten võttis selle ära ja pani nende klassi lakke kinni selle, aga ma pole just teletorn, niiet ma ei saanud seda kätte ja siis ma pidin laua peale seisma, aga ta kõditas mind ja ma ei saanud ja siis ma sain ta peale vihaseks ja siis ta läks poistevetsu sellega ja siis kell helises ja viskas selle mulle tagasi ja ta vend lõi seda kogemata(?) jalaga ja nad naersid mõlemad. ja vahepeal üritasid meie klassi poisid seda kõik katki teha. ja siis sööklas lükkas valter selle mulle peaaegu toidu sisse.

peale kässat helistasin issile, aga ma ei saanud pihta, et ta siis ikkagi tuleb mulle järgi. ma hakkasin jalgsi koju minema. õhupall lendas minema ja ma pidin seda taga ajama ja siis ma avastasin, et ta tuli ikkagi mulle järgi ja ma sain autoga koju.

kodus vaatasin sõpru ja degrassit. siis läksin võrku. jalgsi. ma nägin oma märja jopega välja nagu tulnukas. võrk oli täna suht tore. sõrm läks tagurpidi ja ma sain ülikõva servi vastu õlga. valus oli. ma ei viitsinud teisi pükse jalga panna, sest ma mõtlesin, et ma niikuinii saan kohe autoga koju ju ja vahetan riided ja lähen pessu, aga oh õnne, toomas istus võimlas, niiet ma sain cool olla oma oranžide pükstega.

millalgi päva jooksul läks jalg ka katki ja ma üritasin kodust plaastrit otsida, aga meil polnud korralikku. ainult see oli, mis on lihtsalt nagu mingi weird lint. panin siis vatilapi alla ja tõmbasin sellega risti üle, et veri mööda jalga alla nirisemise lõpetaks. võrgus küsis liis, et misasi see on ja kõik vaatasid ja ma ütlesin, et mul oli kodus korralik plaaster otsas ja mul oli mark, sest kõik vaatasid ja see oli tõsiselt lärakas.

siiamaani pole kudumist lõpetanud. mõni rida veel. ma teen selle kaelasalliks, kuigi see pidi õlarätt olema. see on üleni valesti tehtud ja mul pole mõtet seda nii suureks edasi teha, kui ma niikuinii selle üles harutan. jah. aitab vist.

lõpetuseks lause, mis mind terve päev kummitanud on: ''oh, hey, man i know, doesn't matter how much we love 'em, monogamy is too cruel a rule.''

argharghagrhgahrghargharghargrh.

kes see loll oli, kes kaalu leiutas? kes leiutas halva enesetunde? kes otsustas neid koos kasutama hakata? kõikidele taoks puuga pähe.

greit. kümme minutit tagasi otsustasin, et mitte ühtegi mittevajalikku asja ma enam ei söö. mitte ühtegi šokolaadi (peale selle estaõpsilt saadud. no kammoon, see on fazer!), mitte ühtegi saiatoodet, mitte ühtegi kommi, mittemittemittemittemidagi. ja mida ma praegu avastasin? ma söön šokolaadikommi. šokolaadi. ja kommi. koos. kahte asja! korraga! ühes! 2 in 1! ma ei pidanud midagi sööma ju! gosh, ma olen loll nagu lauajalg. ma lähen varsti näost lillaks juba kõigest. hetkel on punasefaas, aga see on tapvast palavusest. tahaks ainult duši all käia ja magada. aga ma pean veel sõpru lindistama ja kontrollima, kas vett on üldse piisavalt, et ma pesta saaksin ja kooliasjad kokku panema ja riided valmis panema ja. ahcrap. suva. riideid ma küll valmis ei pane. hommikul viskan lambist midagi selga nagu ikka. sõbrad lähen panen lindistama ja selle aja peale saab vannituba võibolla vabaks. ahjaa, ja vett kontrollin ka, jah.

ps. tõsiselt vastik on olla. kohe selline.. weird tunne. no okei, mul on see jah suurel osal ajast, aga täna ma tunnen, et selleks on täiega põhjust ka. see mata tööööhöhöhööööö. see on selline tunne, et kõhus on kõdi ja pea käib ringi ja koguaeg on jube olla nagu keegi hakkaks mind kohekohe tapma. see ilmselt juhtub ka homme. mu enda poolt, kui see töö halvasti läks.

aplaus plaus laus aus us s.

tempo: puudub täielikult. iga teine mõte on, et peaks midagi kasulikku tegema, aga mõtted homsest matatöö kättesaamisest on täielikult halvavad ja eemaldavad igasuguse soovi mingisuguselegi tempole.
domineeriv emotsioon: ARGH!
nägu ütleb: ''anette, kas ma väljendan su uimasust ja viha ikka piisavalt hästi? vist mitte.''

pidime perega valima pilte, mida me ilmutada laseme. etnoh. meil on kahetuhandeviiendast aastast alates kõik pildid ilmutamata ja mul on vähemalt 15 plaati, mis on otsast lõpuni fotosid täis. istusime siis terve perega siia. noh, neljakesi, sest rohkem meid pole, eksole. peale kahe kausta läbi vaatamist läks issi minema. peale kolmandat kausta läks lotte ära. peale kuutendat kausta emme. oligi kõik. KUUS KAUSTA! MUL ON NEID KOKKU VÄHEMALT MILJON! einagu tegelikult ka. ma ei kujuta ette ka, mittukümmend kausta neid on. kolme aasta pildid ju. ja siis nad lihtsalt ütlevad, et nad on väsinud. peaks vist ise need pildid välja valima ja neile näitama. saaks veits kergemini. ei peaks vaidlema ka. emme tahab nagu kõiki pilte minust. kõiki minu mingeid näolärakapilte, mis ma tegin kunagi, kui ma fotokat korralikult käeski hoida ei osanud ja kõikkõik. need on nii koledad ja ei meeldi mulle üldse, aga ta ütleb, et ta paneb enda albumisse siis. neid pilte on ju niiiiiii palju. nad maksavad miljard krooni, kui nad kõik minu näopildid ära ilmutavad. keegi ei mõista mind. oehjah. mul on koguaeg tunne, et ma peaksin ainult õppimaõppimaõppima, aga mul pole midagi õppida. kuduma peaks, aga mul on igav niisama kududa. losti magasin maha, sest me pidime pilte valima. oleks keegi mulle öelnud, et kõik peale paari kausta ära vajuvad, oleks ma võinud losti ära vaadata ja pilte siis valida ju. nüüd ei saanud ma ei kududa ega losti vaadata ega korralikult pilte valida. grrrrrrrrreit. me seidiga kirjutasime ükspäev inkatunnis vihikunurgale sõnu, mida saab lühendada, kasutades 8-t. noh. mitte eesti keeles. inglise keeles ikka. aga sõnad eesti keeles ka. etnoh. saate aru küll ju. muidugi. parajasti ei tulnud eriti palju meelde, aga küll me juurde mõtleme. võinoh, mina mõtlen. või vähemalt üritan. tegelt ma ei tea, mis vahe sellel ongi. igastahes niipalju, kui me mõtlesime:
m8 ; kl8 ; 8 (mitte nagu inglise keeles kaheksa vaid eesti keeles eit.) ; f8 ; k8 (mingi düüdi nimi) ; r8 (elu. täiega!) ; gr8 ; h8 ; z8i (ma viimasel ajal hääldan kõikide nimesid niimoodi.. teistmoodi. coolimalt. etnoh. getter on geder ja anni on anii ja mass on maaz ja gerli on kerrli jne. ja siis seidile ma ütlesin zeiti. jah.) ; d8 ; p8us (minu lemmik. ma naersin pool tundi, kui ma selle avastasin. ülejäänud pool tundi naersin ma sellepärast, et õpetaja ütles seidile kahtluse-kusti. nominemetsa, nüüd ma hakkasin jälle naerma. ööseni välja raudselt. see oli lihtsalt nii naljakas, kuidas seidi pidi lugema, aga pobises oma ette midagi ja kokutas ja sosistas, et ta ei oska ja õpetaja midagi ei kuulnud ja siis närvi läks ja üle klassi karjus: ''no vasta siis korralikult, niiet mina ka kuulen, mitte ära ole mingi kahtluse-kusti koguaeg!'' täitsalõpp. :'D
aa, me saime oma sõnadetöö ka kätte. ma sain viie jälle. well done'iga. nagu ikka. ma avastasin, et mul on sõnadetöö vihikus üks viis, millele pole juurde kirjutatud ''well done'', aga see suure kirjaga kompenseerib selle. cool.

keep your hands off my girl.

vahetundides kuulasime täna mu empekolme. kellelegi ei meeldi mu muusika eriti, aga massi oma on veel hullem ja teisi empekolmekandidaate meil eriti pole. ma peaks ekooli vaatama, aga ma ei julge. äkki on mata hinded sees? raudselt ei ole. õpetaja paneb alati need kolm aastat hiljem. ma kardan homset. me saame need tööd kätte. täiega paanika. kui ma ühe või kahe sain, siis ma hakkan raudselt pillima jälle. ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga on. friiki.
ma sain täna šokolaadi estaõpsilt. olümpiaadi eest. viie ka. plaksplaksplaks ka. nii aww. kogu see kiitmine kergitas hetkeks täiega ego.

rrrrrr.

tempo: miiiiisaaaaasi?
domineeriv emotsioon: miiiiis toimuuuuub?
nägu ütleb: ''miiiiisaaaasja?''

ma peaksin õppima. ma ei suuda. kõht on aaaaaai. ma sain olümpiaadil kuuenda koha. oleks võinud paremini, aga isegi hea arvestades seda, et mul üks ülesanne põhimõtteliselt täielikult tegemata oli. mata tööd ei saanud kätte. ahcrap, homme pole ka matat ju. kolmapäeval lasen ma endale igastahes kuuli pähe. tegelt ma lähen küsin homme õpetajalt, mis hinde ma sain, et ma enam piinlema ei peaks. suht jamps on olla niimoodi. nagu mul muid asju poleks, mille pärast põdeda. homme on estas kontrolltöö. inkas ka mingi töö. ups. viimane aeg õppima minna. ja kässat teha. seda ma nüüd tegema lähengi. korraga. olen tubli. kuulan empekolme. lolz. kristjan ja rait jõudsid täna otsusele, et mu empekolmel on kolm normaalset laulu. sooooo not true. seal on kõik hea. no okei, peaaegu kõik. täna on meeleheitel koduperenaised. yays. tsäääw.

ps. ''valu laul'' kummitab, sest me laulsime seda kooris. ainult see nõme koht, kus tuleb laulda ''vaaaaaalu, vaaaaaalu.'' ma ei tea, miks, sest mina ei pea seda isegi laulma.
ps2. õppealajuhataja lubas mussaõpsiga rääkida, et kui ma naiskooris niikuinii käin, et siis ma saaksin sealt oma muusikahinde ja saaksin muusikatundidest rahvatantsus käia. grrrrrrreit. see tähendab, et ma pean absoluutselt igas kooris käima. täna käisin. päris cool oli. alguses oli peale minu veel üks inimene. üks! me olime kahekesi. siis tuli kaks inimest juurde. ja siis veel üks. niiet me laulsime viiekesi. koor missugune.

we don't need no thought control.

tempo: aeglane-aeglane-kiirekiire-aeglane.
domineeriv emotsioon: whaaaaaat?!
nägu ütleb: ''ANNNNNNA MULLE VEEETTTTTTTTTTTTTTTTT!''

juua tahaks. aga ma ei viitsi alla korrusele minna. täiega mingi veevajadus on täna. ma ei saanud öösel magada. eile oli päris cool. ma olin täielikult suremas. etnoh. ma ärkasin ju kell seitse ja sõitsin bussiga ja kõndisin läbi lörtsi ja käisin olümpiaadil ja kõndisin veel läbi lörtsi ja passisin tund aega bussijaama juures läbimärjana ja sõitsin kolm tundi autoga ja olin sünnipäeval. õhtul tahtsime sinna mingisse basseini ujuma ka minna. selleks ajaks olin ma juba suht surnud, aga mõtlesin, et lähen ikkagi. mina ennast sinna sisse ajada igastahes ei suutnud. grette ja lotte läksid. 19 kraadi on minu jaoks liig. mis on weird arvestades seda, et kunagi me hulpisime üleni siniste ja jäätunutena ja krampis jalgadega riti, lotte ja liisuga ujumismadratsil, kui vesi oli mingi kümme kraadi. jah, ma olen imelikumaks muutunud. kahju, et ma enam külma vett ei kannata. aga ujuma tahaks ikkagi minna. täiega. igastahes eile kui ma avastasin, et ma vette minna ei suuda, ajasin ma endale ööriided selga ja läksin magama. meie toas olid mõnusad voodid. mitte, et ma seda nautida oleksin saanud. etnoh. ma panin küll empekolme pähe, aga sellest pole mitte mingit kasu, kui voodi ja kõik muud asjad värisevad ja vibreerivad. kuni hommikuni tuli altkorruselt kisa ja lärmi. ma ei saa aru, kas tolle koha põrandad olid papist võimis. etnoh. seal ainult lauldi ja tantsiti ju. ja meie toa vannitoa dušinurk pidi peaaegu kokku kukkuma. ja siis poole öö pealt tegi mu empekolm oomaigaadenmarmelaad ja kadus mulle küljealla, niiet see lärm sukeldus mulle otse kõrva koos lotte norskamisega, mis oleks vabalt selle maja samamoodi värisema võinud panna. kohutav öö igastahes. see-eest jäi hommikul muusika vait ja sellel ajal, kui teised hommikust sõid ja värki, magasin mina kella üheteistkümneni. siis hakkasime ära sõitma. päike paistis täiega. kevade tunne tekkis. siis tulid hallid pilved, mis tekitasid jällegi suve tunde. ühesõnaga palju tundeid oli. kell neli jõudsime koju. juua! ma õppisin natuke venekeele sõnu ka. ma ei tea. nende puhul suudan ma jätta neid meelde ainult siis, kui ma mingeid haigeid seoseid loon. ja seekord on need kohe eriti haigedhaiged. ma hakkasin juba mõtlema, kas mul äkki mingit vaimset värdjalikku kiiksu pole. ja ma pole veel otsusele jõudnud.

pea valutab.

tempo: parajalt kiire.
domineeriv emotsioon: (/&/&¤"%&/"!%&¤"(/
nägu ütleb: ''triibud-täpid-ruudud on in!''

ärkasin hommikul. nägu oli paistes ja laiguline. ma ei tea, millest. sellised suured punased lärakad. läksin bussijaama. ma hakkasin pool tundi enne bussi minema, niiet ma sain veel kuskil veerand tundi valgusfooritulede vahetumist ja räästalt vee tilkumist jälgida. jalad olid läbimärjad. mõnsa. jõudsime rakverre. otsisime kadiga poodi, kust ta saaks pabertaskurätikuid osta. me käisime kolmes poes ja r-kioskis ja kuskil ei olnud neid. ja kui olid, siis olid need suured kuuesed pakid. lõpuks läksime turukaubamajja, seal olid üksikud. kadi ostis siis need ära ja hakkasime kooli minema. midagi tsillisime teepeal. lõpuks jõudsime kohale. nägime eglet ja puha. varsti madist ka. olümipiaadist siis. mm. ma ei osanud midagi. ma jään viimaseks raudseltraudselt. täitsa masendav kohe. mul tekkis mingi palavikutunne ka. olümpiaad sai läbi, siis mul oli poolteist tundi aega. läksime ostsime madisega saia ja läksime parte toitma. nad olid niiiiii numpsikud. peale seda oli veel kolmveerand tundi aega. passisime bussijaama juures. jalad olid endiselt läbimärjad. palavikutunne kadus vahepeal ära. lõpuks buss jõudis kohale. bussis tuli palavikutunne tagasi ja tohutu uni ka. nüüd varsti sõidame elvasse. cool. uni on. autos saab magada. ma võtan venekeelesõnad ka kaasa. õpin neid tee peal. teen midagi kasulikku. cool. coolcool. tsau siis.

bljöh.

tempo: üliülikiire.
domineeriv emotsioon: hirm.
nägu ütleb: ''hjellõõõu, could you show me the way to the chinatown?''

kõike on vaja teha. hommikul pean vara ärkama ja bussile jooksma, siis rakverre, siis olümpiaadile, siis koju tagasi, siis kiirelt riided vahetama ja muud asjad ajama ja siis sõidame elvasse. kõik oleks lihtsam, kui ma oleks vähem aega pildistanud. ma määrisin igast möksi endale ka veel näkku ja siis käisin pesus ja nühkisin seda meigieemaldajaga ja nüüd näen välja nagu hiinlane. cool.
me oleme lottega kahekesi. again. ja täna on veel jubedam, kui tavaliselt.
täna koolis sakkis. ärkasin kell kümme. päike paistis aknast sisse, issi sõitis just ära tööle. kuulsin veel autot. vaatasin sõpru, sõin, panin riidesse, tegin patsid ja läksin läbi selle lumelörtsi kooli. matas oli tunnikas. ohõnne, ma ei osanud sealt MIDAGI. ma saan selle ühe. heal juhul kahe. nii masendav. ja siis ma hakkasin JÄLLE pillima. ma ei usu, et see ainult töö pärast oli. mul on midagi viimasel ajal viga. ma ei jõua enam midagi teha. igastahes peale seda oli kirjandus. möödus vaikselt nagu ikka. vahepeal käis ain klassis meiega rääkimas. ütles, et on vaja klassist neli inimest. kaks poissi ja kaks tüdrukut. mingi võistlus. ma pole siiani aru saanud, mis värk sellega on. mingist misterist ja missisist ta jahus. ja siis tantsupaar. otsustati kohe alguses kindlalt, et mass on tantsiv poiss, sest tema on selline julge ja värki. ja siis oli küsimus, et kes tantsiv tüdruk on. kõikidel tuli muidugi kohe hea idee. ''jaa, las anette läheb. ta niikuinii tantsib juba rahvatantsu ja.'' khmkhm, rahvatants on veits teine asi, eksole. seda ma ütlesin ka. aga ain ütles, et vahet pole. et kui ma juba natukenegi mingi muusik järgi jalga keerutada oskan, siis on korras. niiet valiti siis mind. ma ütlesin, et see on ebaaus ja ma ei taha. ja ain hakkas naerma ja ütles, et ma läheksin ikka, sest ma olen ''ilus, tark, tore ja sobin massiga.'' või midagi sinnapoole. ma ei ole kindel, et õpetajatel üldse sellist asja öelda on lubatud. kurat. igastahes mina pean siis tantsima. HAH! kust ma selle aja võtan, et SEDA TANTSU veel KA tantsida? etnoh. ma olen ju küll meie klassist kõige rohkema ajaga inimene, eks. päris jamps. etnoh. mul on nii kiire, et mul läks neljapäeval totaalselt meelest, et mul kitarr on. isegi korraks ei tulnud meelde! õhtul kell kaheksa tagusin pead vastu seina ja mõtlesin, et mis kuradi mälu see mul selline on. siis oli juba veidi hilja.
võrgus võitsime kaheksandad, kaotasime paraleelile, aga see on eraldi lugu, mida ma ei viitsi rääkida. see polnud sajaprotsendiliselt aus, aga misiganes. ma ei viitsi vinguda. ja pärast oli riietusruumis suur röökimine ja lärmamine ja peaaegu oleks girlsfightiks ära läinud, kui gellu vahele poleks läinud. kõik vaatasid. nii palju inimesi oli. ma röökisin koguaeg ja peksin täiega jalgadega vastu maad. nüüd tagant järele mõeldes on täiega mark. arghhhh, miks ma pean selline friik olema?!

urrurr.

mul on kaks hotipostkasti. üks on rämpsupostkast ja teine on korralik ja puhas. tavaliselt on selles korralikus vaevalt paar kirja. nüüd on üle saja, mis on weird saavutus, arvestades seda, et ma seda eriti registreerumistel ja muudel asjadel ei kasuta. ma teise ei julge vaadatagi. üleüldse ma tsekin neid võibolla kord kuus. teises on 324 uut kirja. ohcool, ja vanu on umbes neli korda rohkem ja ma pean nende kõikide seast selle aadressi üles leidma, kus seda kutsesobivustesti teha sai, sest ma olen selle vihiku ära kaotanud, aga ma tahan seda teha. see vana aadress on lahe, sest seal on mingid seidi ja getteri vanad kirjad alles. neid on lahenz mõnikord lugeda. ma leidsin selle üles, aga seda ei saagi netis teha vist enam. crap. mul on igav. eks ma pean siis vist lõbustuma eelmise aasta tulemustest. tegelikult tahtsingi ma seda teha sellepärast, et viimane kord läks see suht täppi isegi. etnoh. ta andis kolm tulemust, mis kõige paremini sobivad. kõigepealt oli ettevõtlik kutsesuundumus.

Tüüpilised isiksusejooned: Edasipüüdlik, auahne, energiline, riskeeriv, kaalutlev, seltskondlik, enesekindel, domineeriv, võimukas, seiklushimuline, optimistlik.
(auahne olen raudselt, energiline olenevalt olukorrast, aga vähemalt koolis kipub küll nii olema. muud omadused on nii ja naa.)

Tegevused: Eelistab tegevusi, mis võimaldavad juhtida meeskonda või kollektiivi teatud (majanduslike, poliitiliste, sportlike) eesmärkide saavutamisele. Saavutab edu tänu loomupärasele suhtlemisvõimele, väljendus- ja esinemisoskusele. Probleemide lahendamisel, juhtimisel ja korraldamisel ilmutab praktilist taipu ja veenmisoskust. Ei sobi suurt püsivust ja keskendumisvõimet nõudvad töö- ja tegevusalad.
(täiega nagu! ma muud ei teekski, kui kamandaksin inimesi. kõlab jah jubedalt, aga ma ei saa sinna midagi parata. ma ei suuda üldsemitteüldse olla kuskil rühmas niimoodi, et ma koguaeg teisi ei kamandaks. ja see, et suurt püsivust nõudvad tegevusalad ei sobi, on ka täiega õige. ma tüdinen asjadest suht kiiresti ära.)

Tüüpilised erialavalikud: majanduserialad, ÕIGUSTEADUS, avalikud suhted ja teabekorraldus, avalik haldus, politoloogia.

Vaba aja tegevusi: mitmesugused aktiivsed ja sportlikud vaba aja veetmise viisid, osavõtt mitmesugustest seltskondlikest üritustest, seltskondlik tegevus.

teine oli artistlik/kunstitüüpi kutsesuundumus.

Tüüpilised isiksusejooned: Omapärane, originaalne, huvitav, tundlik, väljendusrikas, loov, hea kujutlusvõimega, avatud, keeruka maailmatajuga, heakskiitu ja tunnustust ootav.
(viimased kaks täppi. kujutlusvõime käib hooti.)

Tegevused: Meeldib väljendada oma isikupära sõnades, helides, kehaliselt (näideldes, tantsides), mitmesugustes materjalides ja vormides. Sukeldub tundmatusse, avastab uusi kunstilisi kujundeid. Vajab tegevusvabadust ajas, ruumis, maailma tunnetamisel.
(näitlemine!)

Tüüpilised erialavalikud: maalimine, LAVASTUSKUNST, graafika, skulptuur, rakenduskunstid (keraamika, klaas jne), arhitektuur, disain, muusika erialad (s.h. kirikumuusika, levimuusika, rahvamuusika), LAVAKUNST, tantsukunst.

Vaba aja tegevusi: lugemine, joonistamine, visandamine, maalimine, kunstiüritustest osavõtmine, kontsertide ja etenduste külastamine, muusikaline tegevus.

ja lõpuks oli intellektuaalne kutsesuundumus.

Tüüpilised isiksusejooned: Teadmishimuline, loogiline, kriitiline, tõde ja õigust taotlev, sõltumatu.
(WOOORD.)

Tegevused: Tegeleb meelsasti materiaalse (või sotsiaalse, või vaimse) maailma tundma õppimisega. On huvitatud info kogumisest ja analüüsimisest, probleemidele lahenduse leidmisest, tulemustest ja saavutamisest. Võib tunda huvi mõne teadusala või mõne muu kõrget teadmiste taset nõudva ala vastu.
(word2. etnoh. ma ju uurin igasuguste asjade kohta ja siis kirjutan need üles ja loen neid ja tõstan ümber ja tsillin nendega. ja tunnen huvi psühholoogia ja filosoofia vastu.)

Tüüpilised erialavalikud: antropoloogia, astronoomia, biokeemia, biofüüsika, filoloogia, FILOSOOFIA, füüsika, geneetika, informaatika, matemaatika, meditsiin, PSÜHHOLOOGIA, sotsioloogia, teoloogia.

Vaba aja tegevusi: lugemine, kehaline töö, sport, matkamine.

põhimõtteliselt need trükitähtedega erialavalikud on kõik, mida ma kunagi õppida või omandada olen tahtnud. ja üleüldse. jah. sellel viimasel läks see tegelikult veits mööda, et ma ei kujutaks elusees ette, et ma valiksin oma erialaks biofüüsika või füüsika või midagi sellist, aga eks seal vist polegi mõeldud, et ma selle kõige jaoks sobiv olema peaksin. ma lähen telekat nüüd vaatama. ahcrap, sõprade osa laadis ka ära. eks ma kunagi hiljem vaatan siis.

now you're here, now you're away.

täna.. tänatänatäna. täna oli päev. algas füüsikaga. yaayz. tegelikult algas ärkamisega. pool seitse tegin silmad lahti- muidugi keset kõige mõnusamat unenägu -ja magasin edasi. kümme enne seitset tuli lotte minu tuppa ja ütles, et ma üles ärkaksin. tõusin siis üles ja läksin riidesse panema. kui sellega valmis sain, siis mõtlesin, et täna ma siis ilmselt jõuan isegi normaalsel ajal kooli, sest kell oli alles seitse läbi kakskümmend minutit. palju tahan, eks. mu juuksed nägid kohutavad välja, niiet ma tundsin jälle kohustust need patsidesse punuda. kui ma selle lõpetasin oli jälle kümme minutit möödunud. kooli jõudsin kuskil viis kuni kümme minutit enne tunni algust. ei olnud hea olla.

esimene tund oli füüsika. ma ei mäleta sellest miiiittttte mitte mitte midagi.

teine tund oli mata. igav nagu alati. ma käisin korraks tahvli juures ka. kristjan ja ago naersid mu üle, sest ma tegin mingeid veidraid nägusid ja ei osanud eriti arvutada. siis ma tegin midagi valesti ka. mul on nendest tekstülesannetest kõrini juba. teine päev küll alles, aga siiski. homme on tunnikontroll. ma saan kahe.

siis oli vene keel. tsillnill nagu ikka. sai natuke õpetajale vinguda ja kurta ja siis veidi targemaks ka.

inkas tegime sõnadetöö. saime eelmise ka kätte. kui ühtegi viga pole, siis õpetaja kirjutab tavaliselt ''well done!'' ka juurde, aga seekord mulle ei kurjutanud. ma ütlesin talle seda ja ta kirjutas selle mulle üle terve töö. see on suht stiilne. ma skänniksin ja paneksin selle siia, aga ta ei tahtnud jälle meie töid tunnis ära parandada.

bioloogias oli.. noh. oli kah. rääkisime suguelunditest ja asjadest. karl keeldust vahepeal lünkteksti ette lugemast ja siis osad naersid selle peale ja siis visati veel mingit kildu.

füüsika. jälle. kaks füüsikat päevas on liig. aga see oli jälle laboratoorne töö, niiet päris äge oli. pidime jälle neid lambipirne ja asju ühendama. õpetaja ei tahtnud seekord samasuguseid rühmi, niiet ta ei pannud mind ja getterit enam piia ja gerdaga ühte rühma, vaid bruno, ago ja kaiga. kai hoidis meist eemale, niiet põhiliselt me neljakesi tegime seal midagi ja siis bruno ja ago viskasid kildu ja me getteriga naersime. ago ajas õpetaja närvi ka. see oli täiega naljakas.
õpetaja: ''nonii. ja mis see ampermeeter siis nätab?''
ago: ''1.6.''
õpetaja: ''ei ole, 1.5 on.''
ago: ''ei. see on 1.6.''
õpetaja: ''ära vaidle mulle vastu! see on 1.5!''
ago: ''aga ma ju näen siit, et see on 1.6.''
õpetaja: ''sa vaatad vale nurga alt üldse! tule siia, siis näed, et see on 1.5!''
ago: *liigub veidi* ''eiei, see on 1.6.''
õpetaja: ''NO KUIDAS SEE SAAB 1.6 OLLA, KUI MU AMPERMEETER POLE NII TUNDLIK?! MUL ON SIIN 0.5 ; 0.5 ; 0.5 JNE! SEE EI SAA 1.6 OLLA! ah mine istu ära oma kohale, sa ajad mind täitsa endast välja. mul niigi häälepaelad valutavad.''

seda oli näha jah, et tal need valutavad või misiganes. sosistas mõlemas tunnis. see oli nagu tummfilm, ma ei jaganud alguses ära, et misvärk on.

kehaline. olge valmis üllatuseks. MA SAIN TÄNA JÄLLLLLLLE LAKSU VASTU NINA! see nädal on lihtsalt mu nina elu tippaeg, noh. mängisime võrku. tähendab osad mängisid. kuna homme on võrguvõistlus, aga me üldse mänginud pole, siis õpetaja ütles, et need kes mängivad, harjutaksid. neli on platsil, kaks varuks. ühesõnaga tegime kolm ja kolm ja mängisime. ühel pool mina, gerli ja getter ja teisel pool kadi, anni ja piia. ja kogu see värk oli suht.. jube. ma ei tea. me saame homme täiega pähe. kõik tegid midagi täiesti ajuvaba ja kui ma õpetada üritasin, siis anni ja piia naersid ja ütlesid, et ma nende peale ei karjuks. ausõna, ma ei taha mingi ego olla ega midagi, aga mina ja kadi olime nende kõrval nagu mingid võrgugeeniused. noh. ja siis me sattusime kadiga mõlemad korraga võrku. ja siis tema sai palli ja viskas mulle selle täppppppselt vastu nina. ma hakkasin nutma. ma ei teadnud, kas see oli sellepärast, et mul oli niii kuradi valus või sellepärast, et mul sai täiega kõrini sellest, et ma olen juba nädal aega kõikidele oma ninaga ette jäänud. seekord hakkas verd ka jooksma. mitte palju, aga siiski. igastahes homme saame me haledalt pähe.

kaisa ja kaija eeskujul teen nimekirja asjadest, mida ma kardan.

1. õhtuti peale oma toas tule kustutamist voodisse minna. (osaliselt sellepärast, et ma olen veendunud, et keegi on mu toas ja osaliselt sellepärast, et ma kõnnin A L A T I peaga vastu posti.)
2. õhtuti üksinda (enamasti lottega, aga vahet pole, sest ta on kuskil oma toas või magab) kodus olla, kui kõik on pime ja maja koliseb.
3. maja kütta. (osaliselt puude külge hallitanud hiirte ja ämblike tõttu ja osalised sellepärast, et ma kardan, et ma unustan jälle vee lahti keerata ja pumba sisse panna, niiet ma sean jälle meie katla plahvatusohtu nagu kevadel.)
4. hääli, mis meenutavad seda häält, mis tekkis siis, kui ma pumba sisse panna ja vee lahti keerata unustasin.
5. mõtet, et majauks pole lukus. (täiesti paaniliselt kusjuures. ma käin õhtuti mitu korda kontrollimas, et see lukus oleks.)
6. seda, et keegi võib salaja meie majas olla.
7. õhtuti, kui pime on, all korrusel ringi liikuda ja pärast trepist üles minna. tavaliselt ma jooksen täiega, sest selle trepi kõrval läheb keldrisse ka trepp ja seal on kõik jube.
8. hommikuti pimedas kooli minna.
9. mõnikord pimedas kuskilt koju minna.
10. seda, et keegi näeb mind JÄLLE vähemate riietega, kui peaks. (peale kolme väga kindlat ülijubedat olukorda ja mõnda margistavat olukorda veel, on see saanud mu üheks põhihirmudeks. NII MARRRRRK.)
11. et ma kukun koolis kõikide nähes trepist alla, nagu umbes mustmiljon korda juhtunud on või kukun tasasel maal pikali, mida on ka umbes miljard korda juhtunud.
12. õhtuti oma voodi alla vaadata.
13. õhtuti peale tulede ära kustutamist voodis silmi lahti hoida.
14. puuke (täielikult ja täielikult sellepärast, et mul oli ensefaliit ja meningiit. meningiit ei ole lahe haigus, ausalt ka. eriti siis, kui keegi ei tea, misasi see on. arstid ma mõtlen. etnoh. põskkoopapõletik ja meningiit ei kõla mulle küll eriti sarnaste haigustena. aga ju ma olen siis loll, sest miks muidu mind miljard korda kõrvaninakurguarstile saadeti ja mu keel sodiks põletati.)
15. halbu hindeid.
16. politseid. oleneb tegelikult, mis kontekstis. tantsupeol oli ülilahe.
17. purjus inimesi.
18. kitsaid kohti täiega. eriti märgiks ära voodialusevoodialusevoodialuse. neverever ei roni ma ühegi voodi alla. see on ilmselt üleüldse põhjus, miks ma kitsaid kohti kardan. riti kapitagune oli ka päris jube ja kõik muud asjad ka, kust ma välja pääseda ei pruugi. kitsaid riideid ka. mitte lihtsalt kitsaid vaid ma mõtlen kohe hästi väikeseid. kust ma enam välja saada ei pruugi.
19. seda, et ma hakkan jälle kokutama ja ei suuda midagi rääkida. mida juhtub päevas umbes viis triljonit korda. NÄETE, MIS PÕRGUS MA ELAN!
20. esinemist, esinemist, ESINEMIST. igasugust. rääkimist, laulmist, tantsimist, kõikekõikekõike. samas see ka oleneb. etnoh. kui me esineme ritiliisulottelisseliga sugulasteringis. eurovisiooni või millegagi. või brittagrettega. siis on suht suva. siis ma ei karda. aga need ongi sugulased ju. samas ma ei suudaks elusees sugulaste ees üksinda laulda. rahvatantsu ma eriti ei karda, kui just ülevaatus pole, aga muu tants on ka suht jube. juba see on jube, et kui ma seda sõna ütlen, siis kõik naeravad ja kordavad seda. agajah. näiteks juba lihtsalt rääkimisel, näiteks ajalootunnis mõnele küsimusele vastamisel, hakkavad mu silmad täiega vett jooksma ja hing jääb kinni ja ma lihtsalt ei suuda rääkida. aga vot näitlemine on üks esinemise vorm, mille suhtes mul pole absoluutselt mitte vähimatki hirmu.
21. kui ma pean minema kuskile, aga ma pole kindel, et sellest midagi välja tuleb ja ma isegi sinna kohale jõuan.
22. aaspere- haljala jooksu. (suures osas sellepärast, et teised jalutavad ka minust kiiremini mööda, kui mina samal ajal oma turbopowerjooksu teen ja pärast pannakse kõik nimed internetti ja kooli ja igale poole üles koos aegadega ja kohtadega.)
23. spordipäeva ja muid spordivärke, kui kõik vahivad, kuidas ma aeglaselt jooksen ja vähe kuuli tõukan ja vähe kaugust hüppan ja pikali kukun ja kõikkõik.
24. inimeste nimede sassi ajamist.

omg, ma olen väsinud. ..jätkub.

there's nothing you can throw at me, that i haven't already heard.

endiselt heath ledgeri pärast uimane.

ma vaatasin seda ilukirurgia dokumentaali. see oli räme. ausaltöeldes oli see tuhatmiljon korda rõvedam, kui see inimsööjafilm. seal ta ainult rääkis, kuidas ta inimliha praadis ja lõikus ja sõi, aga selles näidati kõike. kuidas nad ta kõhu lahti lõikasid ja selle niimoodi lahti tegid, et seal oleks võinud keegi peitust mängida. ja siis kõhulihased pingule tõmbasid. ja kõik muu see. õh.
ekool on cool. ma sain geograafia kontrolltöö nelja. ja bioloogia oma viie. HOMME ON JUBA INKAS SÕNADETÖÖ? no miiiiiiiiissssasja. crap noh. täna oli alles ju. me pole seda veel kättegi saanud. ma võibolla õhtul vaatan üle. ja noh.. kui ei vaata, siis pole ka midagi vist. tavaliselt lasen ma massil mingil vahetunnil endalt küsida. kahepoolne õppimine. temal jääb minu vigadest meelde, minul jääb.. loomulikust intelligentsist, kui üldse jääb. tahaks inka olümpiaadile. esta omale ma ei taha. ma ei julge. ma jään raudselt viimaseks. inka omal ilmselt ka, aga selle suhtes on mul vähemalt mingigi julgus, sest ma käisin seal eelmisel aastal ja 7.-8. koht käib esimese korra kohta küll.
mul oli midagi asjalikku ka kirjutada, aga ma ei mäleta. peaks mustad püksid ära triikima, aga ma ei viitsi püsti tõusta ja oma tuppa minna ja emmeissi tuppa minna ja triikida ja oma tuppa minna ja pessu minna ja alla minna ja sõbrad ja degrassi lindistama panna ja oma tuppa minna ja magada ja hommikul ärgata ja jalgsi kooli minna. jah, ma olen küll teadlik fatist, et mida kauem ma siin passin, seda raskem on mul hommikul ärgata. uni on ka suht tegelikult.

tänane päev oli suht.. weird.

ma rääkisin muusikaõpsiga, et ma pean rahvatantsus muusikatundidest käima. ma teadsin, et sellest midagi head ei tule. ''KUIDAS NII?! MUUSIKA ON SUL PÕHIAINE JU!'' õntsõnts. huvitav, et mulle pole siiamaani jagatud mitte mingit informatsiooni selle kohta, et naiskoor põhitund oleks. aga huvitav2, et seal peab küll tundide ajast käima, kui temal vaja on. üleüldse tema pärast tõsteti see tunniplaan selliseks ümber, niiet mida temal vinguda on? nagu.. mida kuradit mina siis tegema pean? käi siin, käi seal, jookse siia, jookse sinna, lõpeta üheksas klass ära, õpi hästi, tee sporti, tee tantsu, laula. nüüd oleks vist paras aeg mainida, et ma olen siiski viieteistaastane tiineidžer, kes on pealaest jalatallani inimene, mitte robot.

rip heath ledger.

täiesti.. ma ei tea. ta oli 28 aastane ju. täiega jube. ja ma ei saa aru, miks ma sellest üleüldse alles nüüd teada sain. nüüd, kui seidi mulle msnis seda ütles. ma elaksin nagu kuskil kiviajas. mitte mingit kokkupuudet ajalehtedega/raadioga/telekaga. ma pean hommikuti uudiseid kuulama ja õhtuti vaatama hakkama.

m.a.s.e.n.d.a.v. (loe: e.m.o.)

okei, noh, ma tean, et viimased miljard aastat olen ma siia ainult vinguvaid ja sisutuid postitusi kirjutanud, aga ma ei saa teisiti. niiet see on jällegi üks neist. täna rahvatantsus lõi siim mul käega vastu nina. kõvasti. mitte meelega, aga valus oli ikkagi. kuldarit ei olnud ja ma ei viitsinud üksinda eriti tantsida, niiet ma pidin just istuma hakkama, aga siim tegi seal mingeid imetrikke ja ma sain pikivahtimist. rõvedalt vastikumaks tegi asja see, et mul on nina juba täielikult kasutuskõlbmatu.
rahvatants hakkab meil teisipäeviti nüüd ka olema. ja kolmapäeviti on ikka edasi. mõlemal puhul pean ma viimasest tunnist ära tulema ja mulle see mõte ei meeldi. täna ütlesin ma rahvatantsuõpsile ka seda. ta ütles, et ta ei saa tõesti minu eksameid ära rikkuda, niiet masiis lihtsalt kolmapäeviti ei käi. sest kolmapäeviti pean ma eksamitunnist seal käima. aga et teisipäeval pean rahvatantsus käima. teisipäeval on kaheksas tund niikuinii muusika ja mul on sellest suht savi. niikuinii ma käin kooris, niiet lakkugu panni, kui ei meeldi, eksole. reedel on võrguvõistlused ja vaba päev. minul on vaba päev. laupäeval on olümpiaad. bähähä, ma ei taha seda, sest ma tean, et ma jään sinna kuskile täiesti viimaseks. niiet suht nõmenz. ma pole eriline eestikeeleäss. muud on nagu polegi eriti uudist. geos on homme kt, mida ma ei oska. kurat. mu tuba on soe. sinna ma nüüd lähengi.

ps. kõik naeravad mulle endiselt täiega näkku, kui ma kasutan väljendeid ''rahvatants'', ''tants'', ''tantsupidu'' ja kõike muud, mis sisaldab endast tantsu. suht üle hakkab viskama. täna oli kõigepealt koolis rait, siis pärast rahvatantsus tauri ja eldar. MA EI OSKA SEDA TEISITI ÖELDA JU!

lihtsalt SUPER.

võrgust tulin just. ma sain veidi enne lõppu palliga sellise lataka vast nägu, et mu silm tõmbleb sellest siiamaani. paremale poolele. ma ausaltöeldes väga kartsin, et kui ma täna võrku lähen, siis keegi viskab mul raudselt sellele paistes kohale, aga vähemalt seda mitte. nüüd saan ma siis õnnelik olla, et ma ei saa vasakut näopoolt oma paistes nina tõttu liigutada ja paremat poolt tänu sellele, et mul on seal sees luud pudruks tehtud. tõsiselt rõve oli. ma mõtlesin, et ma suren sinna samma. ma ei tea isegi, kes selle palli viskas, igastahes päris vägev laks oli. peale seda, kui ma olin endale paarsada liitrit jääkülma vett näole lasknud, kadusid iiveldustunne ja valu ära, aga nägu muutus täiesti tuimaks ja nüüd on see kuum ja pea valutab. ja nagu ma juba ütlesin, siis silm tõmbleb. ma olen üleni sant ja üle hakkab juba viskama. ma ei suutnud midagi teha, sest ma ei saa tänu oma puusale ennast liigutadagi. aga vähemalt elo õpetas mind natukene. nüüd mul tuleb serv veidi paremini ja üleüldse suudan rahulikumalt mängida. reedel on võistlused. ma ei tea, mis klasside vahel, igastahes ma pean mängima. jube. mis siis saab, kui nina veel rohkem paiste läheb? või mis siis, kui ma peapõrutuse sain?

weirdo.

täna oli päris greit olla, kui ma iga kord nuusates peaaegu nutma hakkasin. degrassis oli jube osa. võinoh, osad. täna on võrk. ma ei viitsi minna. homme on bioloogias kt. ma ei taha selleks õppida, ma ei oska seda. samas, kui ma kohe õppima läheksin, siis ma saaksin asjast mingit aimu ja ma ei tunneks ennast terve ülejäänud aja nii pahasti. õpiksin tund aega, läheksin võrku, tuleksin koju ja vaataksin mõõõõõnuga telekast kõiki neid värke. meeleheitel koduperenaised omavad päeva. mul oli hommikul tuba soe, ma sõin ja sain autoga kooli ja terve päev oli kohe rõõmsam. muidu jah. midagi märkimisväärset nagu ei toimunud. ma sain selle mata tk nelja. kõik ainult sellepärast, et ma arvasin, et kaks lahendit ei tohi olla. tegelikult oli. mul oli kõik õigesti tehtud ja siis ma vaatasin, et kaks lahendit tuli, niiet ma kirjutasin ühe selleks, et niimoodi ei tohi tulla, aga tegelikult pidid mõlemad tulema ja mõlemaga pidin kontrolli ka tegema, aga ma tegin ainult ühega. crap noh. esimese töö ajal ta ei pannud kahe lahendiga sisse. hoiatanud siis või midagi. igastahes jah. ta ei arvestanud seda hinnet.

grrr.

weird, et ma alati mõtlen, et vanasti oli parem. raudselt mõtlen ma aasta pärast, et ''oh, see aeg oli cool, kui mul nina paistes oli ja mu tuba koguaeg nagu hullumaja oli ja ma lombakas olin ja ma igalt poolt valutasin ja alati õudusunenägusid nägin.'' kui ma selleks ajaks veel elus olema peaksin. sestnoh. on teil krooniline nohu? teate kedagi, kellel on. mõtelge selle peale, kui palju ta päevas umbes nuuskab. selle peale, mida ta viimati tegi, kui te teda nägite. mida ta päevas kõige rohkem teeb. vastused on kõik nuuskamisega seotud, eksole. ja siis kujutage ette, et ta ühel hetkel enam seda teha ei saa. gosh, ma saan põskkoopapõletiku ja siis mulle tahetakse jälle loputust teha ja siis ma jooksen jälle verest tühjaks ja sinna ma suren.

what a wicked thing to do, to let me dream of you.

mu nägu on kuiv nagu pesukäsn ja vasaku ninapoole alune on nii paistes ja punane, et see näeb välja nagu mul kasvaks peet ninast välja. tõsiselt jube. ma ei tea, kuidas ma homme kooli minema peaksin. niigi on koolis liikumine täielik piin ja ma ei saa seda teha vähemalt viiel erineval põhjusel. ja nüüd see ka veel. ma kasvan kokku selle tooliga ju. )(/¤(/"¤&/¤"()¤(¤"&¤/!!
homme on esmaspäev. ma vihkan esmaspäevi. mulle ei meeldi teisipäevad. kolmapäevad natukene natukenegi talutavad, neljapäevad meeldivad, reedeid ma armastan, laupäevad mulle ei meeldi ja pühapäevi ma ei salli. esmaspäevad ei meeldi mulle sellepärast, et siis on liiga palju päevi reedeni, ja tuleb viis päeva järjest koolis käia.(samas see on hea, et esmaspäeviti on kanalkahest head filmid ja meeleheitel koduperenaised ja degrassi ja kodu keset linna(ainult vanad osad on coolid). ps. homme on jude law'ga film!!! ta on ka mu hot-listis.) teisipäevad ei meeldi sellepärast, et siis peab neli päeva järjest koolis käima ja reede on kaugel. kolmapäevad on talutavad tänu mõttele, et järgmisel päeval on neljapäev ja siis reede. neljapäevad meeldivad, sest siis ma tean, et järgmisel päeval on reede. reeded meeldivad sellepärast, et siis mul on mingit mõtet hommikul voodist üles tõusta. rõõmuga. et ma tean, et kui ma käin koolis ära, olen seal seitse tundi, siis saan kolm päeva kodus passida. laupäevad ei meeldi, sest järgmisel päeval on pühapäev ja pühapäevad ei meeldi sellepärast, et järgmisel päeval on esmaspäev. ja tegelikult kui nüüd mõtlema hakata, on kõik need tunded tingitud sellest, et ma liiga palju ette mõtlen. aga ma ei saa sinna midagi parata. see on nagu mingi hälve. mul võib olla parajasti täiesti täiuslik päev, koos täiuslike inimestega, niimoodi, et ma ainult naeran ja naeran ja kõik on tore. ja ikka mõtlen ma keset naeru mingile asjale, mis varsti tuleb ja mis mu tuju rikkuda võiks.

tahaks mingiks ajaks haigeks jääda. aga mingil kergel perioodil, kus koolis midagi eriti ei õpita. ma meenutan koguaeg eelmise aasta veebruari. siis oli külm ja kõik. ja mul oli ühel hommikul täiega paha olla, aga ma teadsin, et ma ei saa koolist ära minna, sest ma olin juba niigi paar korda mingite kehvade põhjustega varem ära läinud ja emme polnud üldsemitte õnnelik. mul oli tollel hommikul täiega paha olla ja ma jõudsin ainult mingi esimese tunni olla, sest mulle tundus, et mu pea lendab õhku. lõpuks ma hakkasin nutma lambist ja õppealajuhataja käskis mul koju minna. ma ei tahtnud, aga lõpuks ma helistasin endale emme järgi. noh. ta polnud sellest otseloomulikult üldse vaimustatud, aga kui ma kodus endal 38 kraadi palavikku kraadisin, siis sai ta aru, et mul pole vist väga hea olla. samal päeval või järgmisel päeval või millalgi oli mul juba 40 kraadi ja nii. niiet ma pidin kuskil kaks või kolm nädalat kodus olema. ja õhtupäike paistis täiega ilusti mu tuppa. võinoh. talvel on see rohkem lõunapäike. ja siis ma tõmbasin mingeid isamaalisi laule ja tsillisin vaikselt nende saatel. see oli siis, kui mul juba veidi parem oli. ja siis vahepeal tuli vanaema ka külla ja siis tõi täiega head süüa. ja kõik oli nii korras koguaeg ja ma olin endale just uue voodi saanud. vanasti oli üleüldse kõik lahedam.

ühel päeval virutan ma sellele arvutile jalaga.

ja täiega. ja mõnuga. vähe sellest, et see on nii aeglane, et järgmine jääaeg jõuab ka enne kohale, kui see kast mõne programmi avatud saab, keeras ta mul üheksasaja fotoga kausta peapaele, niiet seal pole enam vähimatki korda. hurraa. ja siis võiks ju arvata, et sellest minu tänaseks tujurikkumiseks aitab ja et laseks äkki kaks pilti ära töödelda. eiei. muidugi peab töötlusprogramm ka ikka kokku jooksma ja funtsioneerimise lõpetama. kurat noh. mul on jälle selline vihahoog, mis on teistugune. mitte, et ma lihtsalt tahaks kedagi maha lüüa. see on selline, et ma tunnen, et ma lihtsalt ei saagi enam mitte midagi teha, niiet tahaks enda ajudega korvpalli mängida või pastaka silmadesse torgata või pea läbi monitori peksta või midagi. siin on nii külm ja kuum ja argh!

it's getting hard to be someone.

nina valutab. kell on palju. mul tuli just kirjutamise isu. eks ma teen seda homme, praegu oleks igastahes aeg magada. ma küll ei kujuta ette, kuidas ma seda teen, sest minu tuba on maja sellel küljel, kuhu tuul kõige rohkem puhub, niiet seega ka kõige külmem tuba majas. JESSSS. ma ei saa aru, mida ma teinud olen, et kogu see ilm mind vihkama hakanud on. kõigepealt rikub mu tervist, siis elektriseerib mu juukseid piisavalt palju, et ma võiksin välja näha nagu tulnukas ja selle suhtes koolis mõnusaid kommentaare saada, siis keerutab antenni, niiet ma ei saa miin göörlse korralikult vaadata ja siis ajab mu toa nii külmaks, et mul oleks soojem külmkappi magama minna. ma peaksin vist muumi vahelduseks selle karvase jänese vastu vahetama. endale kaissu, noh. et ma surnuks ei jäätuks. aga samas on see jänes nii heeri, et ma lämbuksin ära öösel. muumi it is!
homme ma.. passin. nagu ikka. what a wonderful weekend. okei. uneaeg.
palunpalunpalun, unemati, sheeri mulle mõni normaalne unenägu vahelduseks.

if there's music we can use it.

hm. minu nädalaajane voonakeste vaikimise ootamine lendas kõik puu taha. ma suutsin filmi kümme minutit vaadata ja jäin magama. see polnud nagu üüüüüldse minu süü või selle süü, et see film halb oleks olnud või midagi. eiei. film oli väga hea. alguses ma magasin niimoodi pooleminutiliselt ja siis ärkasin üles ja. noh. teate küll seda, eks. igakord, kui ma silmad jälle lahti tegin, tahtsin ma enda pead vastu posti peksta, sest see film jättis kohe alguses hea mulje. hannibal lecter tundus cool ja. ja siis ma lihtsalt jään magama. hoolimata sellest, et ma olen seda nädal aega oodanud. einoh. greit. kogu point oli selles, et ma olin eile nii haige ja väsinud. nohet. normaalse tervisega ei näeks ma ju unes, et mul on laps, kellega ma mööda poodi jooksen, et talle baleriinikleiti saada, mis on barbidele mõeldud suurusega, sest muidu ta ei saa kurjasid mehi minema võluda.
internet mängib lolli täna.
mul on viimasel ajal tahtmine midagi joonistada või kirjutada või pildistada või midagi, aga ma vaevlen täieliku ideedepuuduse käes.

GUAŠŠID!

teab keegi paremat tegevust, kui sa tahad vaikselt kuskil passida, aga sa midagi õieti teha ei viitsi ja nagu niisama magada ka ei tahaks? ma küll ei tea. noh, pildistamine ka. aga digika aku on tühi hetkel, niiet guaššid, here i come!

smile though your heart is aching, smile even though its breaking.

võiks vahetada sõna ''heart'' sõnaga ''head''. jah. inimsööjadokumentaal ei ajanud peavalu ära. ja ja ja. minu rõõmuks või kurvastuseks või milleksiganes ei olnud see isegi nii rõve, kui ma arvasin. etnoh. oli jah suht vastik, aga ma ei tea. võibolla ma olen ise ka lihtsalt mingi sadist ja värdjas, et selline asi mind oksele ei ajanud. kui ma voonakeste vaikimiseni vastu pean, siis ma loodan, et vähemalt see on piisavalt jube. veits jubedust kuluks ära, siis oleks päev perfekto. not. lõbusus, masendus, naermine, nutmine, viha, närvilisus, rahu, heaolu, miljon erinevat valu, jubedus. cool ju. ma vist lähen esta olümpiaadile vist. ma emmele midagi mainisin, aga issile pole ma veel kelaajast rääkinud. ei räägi ka täna. homme on ka päev ju.
tahaks vaikselt oma toas tsillida, niimoodi et keegi sinna ei tule. not gonna happen vist.

patse on nii cool nina alla vuntsideks kokku siduda.

every now and then i fall apart.

ma sain kadilt jõulpeo plaadi. ma.. eh.. ma.. mind on nagu NII hästi kuulda ja ma laulan nagu NII halvasti ja mööda, kui veel vähegi saab. täitsa masendav kohe. äkki peakski öölapse korralikult laulma õppima? tegelikult siis ma valiksin pigem juba bonnie tyleri versiooni, aga samas ta laulab seda niiiii hästi, et omgomgomg.
külm ja kuum on ja mu pea JÄLLE valutab. ja nüüd üllatusmoment. trummipõrin, palun. tumtumtumtumtumtumtum.. kõht ja puus ka! te ei teadnud seda, eks?
täna oli juttu sellest, et õpetajad hirmutavad meid eksamitega. see jutt tuli paraleelklassist ja kõik õpetajad käisid meilt üle küsimas, et kas on siis nii. okei, eesti keele õpetaja räägib suht palju eksamist ja ütleb, et me ise pärast kahetseme seda lollitamist ja logelemist, sest meie peame ju eksami tegema ja meil endal on seda vaja. ja nii ongi ju. ma ei tea, miks see peaks kedagi ärritama. mataõps ei räägi eksamitest vabsee üldse. aga seda ma kardan triljonmiljontsiljon korda rohkem, kui eesti keelt, sest ma ei oska matat üldse. mul kuidagi koba peale tuleb välja. aamuide. see tunnikontroll, mille kohta ma ütlesin ''kindel kaks, hea veerandi algus, anette''. see oli viis. õpetaja andis neile, kellel töö halvasti läks, selle uuesti teha. ja siis ütles, et need, kes hea hinde said, võivad ka uuesti teha, et siis saavad teise hea hinde ka kõrvale. ma tegin, aga see ei tulnud eriti välja. eks ma esmaspäeval näen siis. viimasel ajal tundub mul matas igastahes paremini minevat. sellel astal on nagu lihtsamad teemad. aga eksamit kardan ma ikka täiega, sest ma olen alati rabelenud, et mata vähemalt neli saada. pooltel kordadel on see mul üldse kolm.
peavalupeavalupeavalu. ma usun, et see läheb üle, kui ma inimsööjatest värke vaatama hakkan. tegelikult on niimoodi, et mu tervis on viimasel ajal nii weird, et ma ei julge sellest täielikult rääkidagi. ainult jonnin koguaeg, sest ma tunnen nagu ma hakkaksin surema.
mis veel siis? täna oli rahulik päev. vist. ma ei suutnud hommikul otsustada, mida selga panna. nüüd ma pean oma voodit minema riietest tühjendama, sest ma tõstsin need kõik sinna peale. ma ei viitsi. patse tegin ka hommikul mingi veerand tundi. need tulid erineva laiusega koguaeg. sõin veerand tundi ühte kausikest müslit. ma ei tea, kuidas see nii aeglaselt läks. ma ei saanud hingata hästi. lõpuks hilinesin füüsikasse. aaaaga see oli mingi viis minutit ja ma ei usu, et mind see huvitab. niigi on füüsikatunnid liiga pikad.

give her a dollar and she'll make you smile.

meie klass. meie klass.. see klass. meie oma. see noh. ma ei mõtle klassiruumi. ma mõtlen klassi. meid ennast. kogus ee perverstus hakkab juba kontrolli alt väljuma. nii, kui keegi mõnda kahemõttelist sõna kuuleb, hüüab ta seda kõikidele ja kõik hakkavad selle ülber mingeid jutte tekitama. kui keegi juba kolm minutit ühtegi kahemõttelist sõna kuulnud pole, siis võetakse mõni suvaline sõna, muudetakse seda veidi ja saadakse jälle pervertsus. ega ainult sõnad pole ju kõige tähtsam. käperdamine ja jõllitamine ja kõik muu ka. freud ütleks selle kohta, et meil on sekskuaalne rahuldamatus või midagi sellist. ma pole kindel, kas ma sellele isegi vastu vaielda viitsiksin või tahaksin. etnoh. täna vahetunnis. me tulime söömast just ja meil pidi füssaklassis tund hakkama, aga ma ei tahtnud üles korrusele minna. ma läksin klassi ja heitsin raidi ja mihkli lauale pikali. alguses olin ma üksinda, siis tuli rahvast juurde. kõik tsillisid seal laua ümber ja rääkisid juttu. paar poissi ja paar tüdrukut. nad seisid seal ja ma pikutasin ja kadi midagi togis mind ja pobises midagi. ma ei saanud midagi aru. ta küsis, et kas ma tean, mida kõik praegu vaatavad. ma ei saanud midagi aru. siis karjus gerli üle klassi: ''POISID VAHIVAD SU TISSE, NOH!'' ja siis oli kõikidel lõbus peale minu, sest ma tundsin ennast ahistatuna. homme panen ma pontšo selga, juuksed patsi, empekolme pähe ja istun terve päev salaja oma kohal, lootuses, et keegi mind ei näe. aga ega ma pole üldse ainus, kellesse niimoodi suhtutakse. äkki on praegu mingi imelik periood? et tüdrukute elektriseeritult püstised juuksed pakuvad kõikidele naudingut ja tekitab neis.. imelikke tundeid? ei tegelikult nali on nali. ükskõik, kuidas meie klass ennast väljendab, lõpuks naeran ma ikka selle peale ühtemoodi, niiet sellessuhtes peaksin ma vist õnnelik olema.

tänane päev üldiselt.

algas füüsikaga. ohõnne. see oli masendavalt igav nagu ikka. kui meil kunagi kontrolltöö tulema peaks, siis ma ei kujuta ette, kuidas ma selle ära teen, sest ma ei suuda üldse keskenduda. kui ma juba AJALOOS ja ÜHISKONNAS poolenisti magan, siis on füüsikast küll õudselt palju oodata, eksole. õpetaja oli vist midagi endale kõrva ka toppinud, sest ta ei kuulnud mitte midagi, mida keegi rääkis. ta küsis tunni jooksul vähemalt kolmkümmend korda ''MIS SA ÜTLESID? MA EI KUULE SIND. RÄÄGI KÕVEMINI. MIS SEE NÜÜD OLI, AH, MA EI KUULE?''

mata sakkis. meil oli tunnikontroll, mida ma ei osanud. kaks tuleb. hea veerandi algus, anette, super.

vene keeles passisime nagu ikka. põhiliselt rääkisime juttu. noh, mitte kõik. kristjan ja kaia ja õpetaja ja mina põhiliselt. uku midagi ka kuulas ja tsillis seal ja seidi ka vist vahepeal. tegelt ega meid eriti rohkem täna polnudki.

inkas rääkisime jälle toidust. õpetaja sai oma reeglite nimekirja jälle uue reegli juurde. ta teeb reegleid, mida tema tunnis teha ei tohi. need on kirja pandud, niiet ta kasutab neid pidevalt meie vastu. aga need ei kehti ainult meie kohta. need on üleüldised tema tundides. täna tuli sinna juurde ''inimsööjajuttude rääkimine keelatud'' või midagi sellist. sest bruno rääkis parajasti midagi lihast, mille katki lõikamisel veri taldrikule jookseb ja värki ja siis mulle meenus, et reede on ju kanal kahes mingi inimsööjapäev. etnoh. kõigepealt näidatakse seda dokumentaali inimsööjast ja siis hiljem on ''voonakeste vaikimine''. ja siis ma mainisin seda, aga bruno tegi isegi selle VEEL rõvedamaks, niiet õpetaja läks klassi ees näost roheliseks juba.

bioloogiaõpetajat täna ei olnud. õppealajuhataja oli. luges meile sõnad peale, et me ikka korralikult õppima hakkaksime, sest meie klassis on palju kahelisi. ja see oli tõesti suht palju. paraleelklassis on neli inimest, meie klassis üheksa. ülejäänud tunnis pidime mingitele kordamisküsimustele vastama. sure igavusse noh.

füüsika. jälle. pool klassi läks pranglima, teine pool jäi klassi. õpetaja isegi naeratas korraks, sest ta viskas raidi kohta mingi killu. suht rahulik oli, sest meid oli mingi kümme tükki umbes. poole tunni pealt tulid teised tagasi. tegelikult oleksid pidanud tulema. nad tulid siis, kui tund juba lõppema hakkas. siis läksime meie pranglima. ma ei saanud vahepeal pihta, et ma jagama pean. ma rahulikult korrutan koguaeg ja mõtlen, et mis jama on, et see näitab koguaeg, et ma valesti teen. siis ma sain pihta ja jagasin oma avastust getteriga. hea, et ma seda tegin, sest tema tegi täpselt samamoodi ja ei saanud ka aru, mis värk on. siis me naersime, kuni rait meil vait jääda käskis. ta on viimasel ajal üleüldse nii ülbeks läinud, et üle hakkab vaikselt viskama.

kehalises oli jälle mingi kossutund. ma kurtsin õpetajale oma puusavalu ja küsisin, millest see tulla võib. ta rääkis mulle kõhulihastest ja ma ei tea millest ja ütles, et sinna ei saa midagi teha. et tal on ka mõnikord nii ja ma pean lihtsalt ära kannatama ja ootama kuni see enam ei valuta. aga et kui ma tahan, siis ma võin fastum geli ka kasutada, kuigi tema soovitab seda parem võileivale määrida. paarides pidime mingeid asju tegema. võinoh, mitte paarides. neljakesi koos. me olime anni, seidi ja getteriga. hulllllud blondiinid, keegi ei jaganud matsu ära. pärast mängisime söödumängu ka. piia tuli ka meie võistkonda. me tegime kutsukiisu nalju ja hakkasime mängima. me kaotasime, aga vähemalt saime naerda.

ma olin peale kehalist üliväsinud ja kutsusin issi järgi, aga kadi tahtis minuga koos koju minna ja ta ütles, et ta ei oota mind enam kunagi. cool öelda, kui ta ise praktiliselt kooli kõrval elab, aga mina teise haljala otsa lonkima pean. külm on. ahjaa. kitarr oli ka täna. ma olen nii lolllollloll. ma unustasin oma noodid ja lehed ja kõik muud asjad koju. that's the spirit! ei ole juba mitmes tunnis käinud, on oma aega neli korda ümber tõstnud, vaevleb tõsises ajapuuduses, ei oska mtite midagi ja siis jätab oma paberihunniku ka koju. gosh, saaksin mina vaid kedagi sellist õpetada!

tell me, do you see that old lady, ain't it sad, living out a bag, but she's glad for the little things she has.

uni on. ma ei tea, kas kedagi peaks see üllatama, aga mu puus valutab endiselt. ma kõnnin nagu mingi lombakas weirdo.
täna kirjanduse tunnis lugesime följetoni. tegelikult juba eelmisel tunnil. täna rääkisime sellest eelmise tunni omast. et. mida see följeton siis naeruvääristas. see naeruvääristas inimeste suutmatust öelda ''ei''. ja ma tundsin nagu täiegatäiega ennast sellise lollina, kellest võiks ka mingi följetoni või misiganes weirdode jutu kirjutada, sest ma lihtsalt ei suuda öelda ''ei''. ja vähe ei tule sellest jamasid siis ju. mu elu oleks poole kergem, kui ma lihtsalt õigel ajal ütleksin inimestele ''ei''. aga ma lihtsalt ei suuda. see on täiesti hämmastav. ja nüüd see kõik tuleb mulle endale tagasi, kui ma lihtsalt käitun nii nagu kõik oleks tavaline ja korras ja tiptop, aga tegelikult olen ma nii vihane, et mul on süda ka paha juba. käsi on ikka veel katki. äkki sellest tuleb ka arm. no see oleks küll kõige tipp. vähe sellest, et mul on samal käel veenide kohal õmblusarm ja ülevalpool kaks mingit ülikoledat veidramat armi ja seal juures mingi väike pigmendilaik ja küünarnukk ongi üleni üks suur arm ja.. ja.. greit noh.

and the red sun sinks at last into the hills of gold.

koosolek oli ära. see oli.. ma ei tea. ma isegi naersin vahepeal. poleks uskunud. otsustati, et sõit toimub. millegipärast ei märganud ma nende vanemate poolt mingit erilist entusiasmi. ilmselt tuli see sellest, et kellelegi ei paku vaimustust mõte sellest, et ta maksab 8000 krooni selle eest, et ta laps välismaal soojas tsillida saab, samal ajal, kui nemad eestis passima peavad, kus veel korralikult soojakski läinud pole. ma.. ma ei tea nüüd. kas olla õnnelik või mis. etnoh. muidugi ma olen üliõnnelik. see on bulgaaria ju. aga samas ma nüüd ei tea.. et.. ma peaksin selle nagu kuidagi välja ka teenima. see pole ju mingi niisama värk. ma pean siis ülikorralikult käituma ja ülihäid hindeid saama ja ülieeskujulik olema ja ülihoolas ja abivalmis kodus ja igal pool olema ja kõik. ja ma tõsiselt tõsiselt kahtlen, et ma millegi sellisega hakkama saan. väga paljudel põhjustel. alustades näiteks minu kehvast mälust, mis mind asju kaotama paneb. ma arvan ka jah, et ma kaotan telefoni ära, kaotan telefoni garantiiopaberid ära (endiselt ei tunnista ennast süüdi), lasen kulutada 15 000 krooni enda parematele hammastele, sõidan nädalaks ajaks euroopasse, käin klassiga lätis niisama tsillimas ja siis mu vanemad ütlevad: ''oh, anette, me arvame, et sa oled meil nii eeskujulik ja tore, ja et me raiskame sinu peale nii vähe raha, et sõidasõida bulgaariasse. sõida ameerikasse ka. ja jaapanisse. ja ega me ei tahagi ju üldse, et sa hästi käituksid või õpiksid.'' sellepärast mulle see veits ebameeldiv tundubki. mitte et mul oleks raske oma vanematega hästi suhelda või viisakalt käituda, aga ma tunnen, et siis ma ei tohiks nagu üldseüldseüldse midagi valesti teha. ja ma olen täielik õnnetusehunnik, niiet ükskõik kui hästi ma püüan, on see ikkagi täiesti kindel, et kõik metsa läheb. tooksin näite. lähen kööki ja vaatan, et ruloo on halvasti, niiet see segab arstirohtude kättesaamist. mõtlen siis, et panen selle ilusti. ei tohiks ju mingi jube tegu olla, või mis? no aga kohe, kui ma seda rulood puudutan, puutub see imenatukene siirupipudeli vastu, mis otseloomulikult sellest õrnast puutekesest kapilt maha lendab, mille käigus sellelt otseloomulikult kork pealt ära lendab, mille tulemusena otseloomulikult põrandale suur siirupiloik tekib. ja ega see siirupiloik pole kõik. koristama hakates avastan ma otseloomulikult, et pritsmed ulatuvad laua alla, mis on hoopis kaugel. ja siis edasi koristades avastan ma otseloomulikult, et ka pliit ja kapid on sellega koos. ja siis, kui ma pesen, siis otseloomulikult läheb veeämbrist vesi ka põrandale, niiet ma pean kuivatamise pärast muretsema. ja siis kui ma korda saan ja hiljem alla korrusele tagasi lähen, avastan ma otseloomulikult, et siirupipritsmed on ka ülemistel kappidel, mis ulatuvad peaaegu vastu lage. ja kui ma ka need ära pesnud olen, siis otseloomulikult avastab emme järgmisel päeval, et terve köök on ikkagi pritsmeid täis, kaasaarvatud see müüriasjandus. seal pliidi jures. korsten või misiganes. kuigi see on hoooopis kaugel. ja otseloomulikult avastan ma nädal aega hiljem, et pritsmed on ka toolide all, mis on hoopis köögi teises nurgas. ja kas ma siis tõesti tegin seda kõike sellepärast, et ma olen mingi pahatahtlik värdjas? enda arvates mitte. ma lihtsalt ei saa sinna midagi teha. ma olen selline. see käib minuga kaasas. ma ei palunud seda endale ja ma ei tee seda meelega.

madisega on tsillnill telefonis rääkida, aga ma ajan ilmselt pooled oma sõnad sassi, sest TERVE MU TEKST kajab telefonist vastu. nagu keegi tõlgiks mu teksti samasse keelde. üldse midagi aru ei saa. aga kõned ised on coolid. üleüldse mul on mingi weird värk, et alati kui keegi mulle helistab, siis ma hakkan telefoni otsas täiega naerma. oleneb tujust ka muidu, aga tihti, jah.

paanika.

issi keeldub veel minemast. ta küsis, et kuhu mul kiire on. kuskile ei ole. ma isegi ei taha sinna minna. aga noh. kui ma sinna juba minema pean, siis võiks nagu kiirelt ära käia. ma tean küll, et see sellest varem ei hakka, kui me sinna varem kohale läheme, aga see ju kohe varsti hakkab juba. ja mis siis, kui me hiljaks jääme? me võime väga vajalikust informatsioonist ilma jääda. näiteks, et see maksab veel kuskil 10 000 krooni rohkem või midagi. ma ei taha sinna minna! koosolekule. bulgaaria vastu pole mul midagi. tegelikult natuke nagu on ka, aga keegi ei saaks sellest aru. igastahes ma kardan. koosolekut. seal on inimesed ju. inimesed, kes mind ka näevad. ma tean, et nad ei lähe sinna selleks, et mind vahtida. enamus ilmselt ei märkagi, et ma seal olen.. kui me just hiljaks ei jää. SELLEPÄRAST ONGI VAJA KOHE MINNA! omgomgomg. mul on raske hingata. mis siis, kui ma ei saa sinna minna? bulgaariasse. jube ju. ja mis siis, kui ma saan? ka jube ju. omg. omgomgomg. see on bulgaaria ju. see on hoopis.. kuskil kaugel musta mere ääres vist. appi. lennukiga. lennukiga lendame. ma pole kunagi lennukiga lennanud. ma olen ainult üks nädal välismaal olnud ja see oli bussiga sõit prantsusmaale ja tagasi. appi. see on lennukiga. ja seal koosolekul inimesed istuvad ja räägivad. kõik istuvad seal mugavates toolides ja arutavad seda, mis minu jaanipäevast ja juunilõpust saab. ma pean kohe peale lõpetamist siis ära sõitma. mulle ju meeldib eesti. mulle meeldivad jaanipäevad. aga jaanipäev lennujaamas kõlab ka toredalt. umbes üldsemitte. tegelikult ilmselt on, aga ma kardan ikkagi. APPI, KELL ON VIISKÜMMEND!

and she's buying a stairway to heaven.

stairway to heaven? sounds great, palun mulle, jah. poole tunni pärast hakkab koosolek, kus otsustatakse, mis bulgaariavärgist saab. ma otsustasin, et ma lähen ka sinna. koosolekule ma mõtlen. see tuleb.. jube. ma värisen juba praegu. jube. juuubeeee. ma peaks riidesse panema, aga ma ei julge. issi ei tule veel teleka juurest äragi ja me peame kümne minuti pärast minema hakkama. kumbki ei ole vist nagu sellest eriti vaimustatud. friiki. ma täna küsisin estaõpsilt, et mis kell see olümpiaad on. ta küsis, et kas mul on midagi muud ees. ma ütlesin, et ma pean tartusse sõitma, jah, niiet kui see liiga hilja on, siis ma ei saa ilmselt. ta ütles, et ta küsib üle, mis kell see on. ja ta ei olnud üldse kuri. aga see ei tähenda üldse seda, et ma liiga palju üle mõtlen. selliste asjade pärast peab muretsema. rahvatantsuõps sai vist täna esimest korda teada, et ma pean rahvatantsus eksamitunnist käima. ta ohhetas ja ahhetas ja ütles, et see on küll halvasti. noooo kidding, eks. issand, viis minutit. viimane aeg riidesse panna ja issil sama teha käskida. mu tuba on jälle nagu jääkamber. silmamunad jäätuvad sinna sisse astumisel koheselt. friiki2. ma ei oska jälle mata kodust tööd. friiki3. homme on matas tunnikontroll. ma ei oska seda ABSOLUUTSELT. friiki4.

living is easy with eyes closed, misunderstanding all you see.

ma pidin täna ehmatusest püksid täis laskma, kui ma avastasin, et empekolm käima ei lähe. mu enda oma ei tööta ja emme lubas mul vahepeal enda oma kasutada, aga ta rõhutas, et ma ära ei lõhuks (tähelepanek, mis mul mööda külgi alla joosta ei tohiks, arvestades seda, et ma oma telefoni ära kaotasin ja empekolme töövõimetuks muutsin. kuigi empekolm pole üldse minu süü. ta hakkas ise jamama. minu süü on see, et ma ''ostupaberid ära kaotasin'', niiet seda garantiisse viia ei saa, kuigi mul pole neid pabereid kunagi olnudki). igastahes nüüd tuli välja, et seda nuppu tuleb alguses veel kauem peal hoida, kui ma hoian. etnoh. ma vist hakkasin sellega ära harjuma ja tahtsin kiiremini saada. vähemalt pole katki. sest otseloomulikult oleks see minu süü, kuigi mina seda teinud pole. mina vastutan ju. vastutusest rääkides. ma peaksin ajalugu õppima. kui õppimised ja asjad välja arvata, siis on kool täiesti meeldiv. võiks öelda, et isegi lõbus. ainult hinded ajavad närvi. mul on siiamaani peaaegu kõik neljad. geograafia kaarditöö sain ka nelja. masendav. see oli mu ainus trump sellel veerandil. ainus hinne, mis pidi viis olema, et ma veerandi korraliku nelja saaksin ja muretsema ei peaks. nüüd ma pean jälle põdema, et kas see tuleb mul neli või kolm. mu saapad ajasid mind täna täääääiega närvi. neil on lukk katki. niimoodi, et see julla, millest tõmbama peab, on ära murdunud. aga see alumine osa on seal ikka veel küljes, niiet sinna ei mahu midagi asemele ka panna. mul on sõrmedel verevalumid juba selle lukuga jamamisest. täna peale tunde jäi veel riie ka sinna luku vahele, niiet see ei liikunud üldse. gerda üritas mind aidata, aga ta ka ei saanud. lõpuks avastasin, et see on riide süü ja tõmbasin selle sealt ära. blondiinid koos ei tee head. ja siis mu püksid. mu ruudulised püksid. nende lukk külje pealt on ka katki. noh. sellel pole tõmbamisejulla katki ega lukk ise katki ega midagi, aga sealt on see lukuosa kuidagi riidest veidi lahti, niiet lukk jääb ühte kohta pidama koguaeg. ma pidin sellega täna pool tundi jamama. peaks oma teksad ära triikima. need on mu kõige mugavamad ja tervemad püksid, mille kohta veel keegi pole kasutanud väljendeid: ''hä, lahedad püksid.'' ''oo anette? uued püksid? väga kenad. väga ümber.'' ''su pepu on nende pükstega väga seksikas.'' miks inimesed midagi sellist üldse ütlevad? etnoh. võiks ju arvata, et nad mõtlevad oma ette ja hoiavad oma lollakad kommentaarid või ''komplimendid'' endale, aga kus sa sellega. mul savi, kui nad sellega head mõtlevad. ebameeldiv on ikkagi. ma ei julge enam kuldari ja steniga suheldagi. nende ''anette-on-nunnu, ei-ole-ta-on-ilus. böböböblablabla'' vaidlus hirmutab mind. kompliment komplimendiks, mul hakkab weird, kui keegi mulle korrutab, et ma olen ilus, kui ma parajasti käin ringi tuuste täis sassis juustega, padjanäoga, laialivajunud silmavärviga ja üritan inimestele jätta VÄHEGI muljet, et ma pole surnumatja. kui mul hea tuju on, siis on teine lugu. siis on ülilahe inimestele lehvitada ja neid kallistada ja neile sülle hüpata või neid sülle püüda või misiganes. ma tean küll, et kõik ei käi minu tujude järgi ja et see on veits liiga egoistlik siin, aga kas te ei arva, et kui ma naudiksin seda, kui mulle mu välimuse positiivseid külgi korrutataks, siis mu ego tõuseks veelgi? ma küll arvan.

eesti keele õpetaja küsis, kas mina ja kadi ei tahaks olümpiaadile minna. ma küll tahan. siis on mul kaks olümpiaadi juba. siis on mul vähemalt kindlasti juba üks punkt uue aasta lubadustest täidetud ka. see on 26 jaanuar. laupäev. ma loodan, et emmelissil või kellelgi mingeid plaane polnud. ohkurat. mingi sünnipäev on ju. greit. GREIT. see ongi kahekümnekuuendal. lihtsalt SUUREPÄRANE. issi oli endal tööpäeva ära vahetanud ja emme jättis soome minemata ja misiganes. KURAT. kuradikurat. ma nii oleks tahtnud minna. ma tean, et mul oleks seal halvasti läinud, aga kogemus ikka ju. ja siis ma ei saa raudselt inkaolümpiaadile ka ja siis mul jääb see lubadus täitmata. ja siis ma pean kuskile lauluvõistlusele või kuskile minema. õpetaja on ka raudselt kuri, sest ma juba ütlesin, et ma lähen. nüüd ma jälle ei taha homset. miks mu elu koguaeg nõme olema peab? miks mul ei võiks olla kasvõi mõnikord näiteks tunniks ajaks sellist hetke, kus ma millegi pärast põdema ei peaks? kurat noh. lisaks sellele lähevad mu unenäod aina haigemaks. ma nägin täna öösel unes, et ma läksin koolivetsu ennast peeglist vaatama, aga seal oli kõik täääääiega must. nagu mustmustmust. ja mul oli mu tekk kaasas. ja kraan ajas vett üle ääre. ja siis sai mu tekk veel märjaks ja mu tekk oli üleni must. mul oli tõsiselt tugev enesetapusoov.
vaatasin degrassit. marco ja dylan käisid kohtamas. minu puhul on kaks korda minitud midagi selle kohta, et mul on midagi geide vastu. ma arvasin, et nii küll ei ole, aga ma mõtlesin, et äkki kuidagi natuke siis on. täna seda vaadates küll mingit sellist tunnet polnud. pigem ma mõtlesin, et ''aww, nad on nunnud''. suva siis, kas geid või mitte. või see võis ka tulla sellest, et ma mõtlesin lihtsalt, et ''aww, marco niiiiiiiiii nunnu.'' sest ta tõsiselt on ilus.

hea film on.

jah. mul on homme hommikul ortodont. mul on tunne, et homme tuleb kaka päev. ma ei tea, miks. weird on. anette, pea meeles. pane homme degrassi lindistama! kindlasti! kiiinnndlaaaasssstiiii! enne ortodonti. nagu.. KINDLASTI! tegelt samas. homme on koolis minu jaoks ainult normaalsed tunnid. inka ja venekeel ja muusika ja eesti keel ja tekstiõpetus ja midagi veel. oli vist midagi sellist. kõige jubedam pole, jah. weird on olla ikkagi. pealegi pean ma inkaõpsiga vaidlema hakkama. ta on mulle kaks nelja pannud. sicksick. mul on inka neljaseisus praegu. küll ainult kahe hindega, aga siiski.

ma suren kõikidesse oma hädadesse.

pea käib siiamaani ringi. eile õhtul algas. süda on ka paha. pea valutab. puus muudab mu liikumisvõimetuks. kõik sakib. ma ei oska venekeele kodust ülesannet teha. ma tahan magada. täna on julian mcmahoniga film ja meeleheitel koduperenaised. mul on jäätist. ma saan seda kummagi ajal süüa. kui ma seda just välja ei oksenda. vastik on. ma olin täna jälle gängsta.

ropendaks küll hea meelega.

MA EI SAA ÜLDSE KIRJUTADA! kõigepealt hakkan kirjutama, siis jookseb arvuti kokku, siis on kellelgi midagi vaja, siis on kellelgi teisel midagi vaja siis läheb arvuti lolliks, siis teeb arvuti restardi. no persse küll, noh. siis lõpuks jookseb blogspot ise ka veel kokku. ja nüüd ma laadisin empekolmele enamus laule kahekordselt ka veel.

igastahes. täna ööselhommikul nägin ma täiega jubedat unenägu. riti küll nii ei arva. ilmselt oli see siiski hommikul, sest ma mäletasin seda piisavalt hästi, et ärgates sellest ritile kirjutada.


(14:03) lennon.: ma nägin sind öösel unes.
(14:04) ´riti.: mis ma tegin seal?
(14:04) lennon.: tsillisid minuga.
(14:04) ´riti.: vaalakas? :D
(14:04) lennon.: ei. :D koolis.
(14:05) ´riti.: mis tegin siis seal?
(14:08) lennon.: see on nii pikk jutt. me tsillisime minu koolis, aga seal oli täiega palju uusi õpilasi ja peale kehalisetundi vahetasid kõik meie kooli suurel trepil riideid ja siis sa ütlesid, et ma olen nii kaval, et ma panen riided enne selga, kui rätiku ümbert ära võtan ja siis me läksime aulasse ja siis seal olid mingid maalid ja siis ühe juures seisid mingid jalad. etnmagu ülejäänud keha oli nähtamatu, ainult jalad olid näha. ja tal olid mingid mokassiinide ja klounisusside vahepealsed asjad jalas. ja siis sa hüüdsid: ''see on arnold ju!'' ja siis ma mõtlesin, et milline arnold ja siis tekkis talle pea ka ja ma vaatasin, et arnold rüütel. oligi noh. ja siis ta tahtis, et me ta perekonnanime ära arvaksime. ja siis me pakkusime erinevaid m-tähega perekonnanimesid ja siis ta andis meile a3 paberi, kuhu oli väikeselt nurka kirjutatud ''marmar, marmara, marmovava''.
(14:09) ´riti.: irww
(14:09) lennon.: jumala jube unenägu oli.
(14:09) ´riti.: jube? irww ma teen naerust püksi

ps. ''irww'' on smail, mis naerab ja peksab kätega vastu maad. me ritiga ei kasuta selliseid väljendeid muidu.

nii. ja siis ma avastasin, et mul pole geograafiakaarti. kadi päästis päeva. ta kirjutas mulle need, mis töösse tulevad. aga see ehmatas mind täiega.

(17:03) lennon. : kas sa tahaksid mulle skännimisteene teha? =(
(17:03) [ kadi^^ ]: mille kohta?
(17:04) lennon. : geograafiakaardi teise poole kohta. see, kus need kirjas on, mis töösse tulevad.
(17:04) [ kadi^^ ]: ahsoo.
(17:04) [ kadi^^ ]: ma olen timo juures aga see on mul tagataskus.
(17:04) [ kadi^^ ]: õnneks.
(17:04) [ kadi^^ ]: aga halb asi on see et ma len läpakas ja siis timo suur ja vanem vend on selle suure arvuti taga ja siis ma arvatavasti ei saa skännida
(17:05) lennon.: ;(
(17:06) [ kadi^^ ]: Barentsi,läänemeri,norra meri,põhjameri,vahemeri.must meri.aasovi meriAadria,egeuse,marmara

marmara! näete, jah?! ma polnud varem sellest kuulnudki! ja keegi ei jaga olukorra jubedust ära. ma pean kütma ja arvutil tuli mingi error, et mingi asi on nüüd kahjustatud ja ma pean nõusid pesema, aga ma ei viitsi, aga ma peaks juba minema ja mul on tuba ikka veel koristamata. ma ei julge keldrisse puid juurde viskama minna. mul tekivad kohe värinad iga kord, kui ma sinna minema pean. võiks ju arvata, et kui ma olen puu külge kinni hallitanud surnud hiire leidnud, siis sellest piisab. aga ei. täna jooksis ämblik üle mu käe. ämblik! no give me a break, eksole. ja ma ei saa kütmisest keelduda ka, sest ma lubasin lottele, et ma kütan ja pesen nõusid, kui ta poodi läheb. oleks pidanud ikka ise poes käima.

the entertainer.

täna on kõhul mingi weird valu, nii nagu mul tookord kaelal oli. miks ma ei võiks kogeda ühte päeva, kui mul midagi ei valuta?
omastarust panin ma kohe täiesti kindlalt geograafia kaardi õpiku vahele. ja seda pole seal. niiet mul on see koolis. niiet ma pean terve kaardi selgeks õppima, kui keegi just nii lahke pole, et mulle neid kohti kirjutaks, mis töösse tulevad. või selle arvutisse skänniks. homme läheb vist jälle loomulikuks inntelligentsiks. tegelikult on geograafia homme neljas tund, niiet ma jõuan veel koolis selle üle ka vaadata. ja kui meelde ei jää, siis teen spikri. ma küll ei kujuta ette, kuidas ma kaarditööks spikrit tegema peaksin, aga noh.
peaks oma tuba koristama. üldse ei viitsi. 55 pilti oleks ka arvutisse skännida vaja. ei viitsi seda ka. ma ei viitsi midagi. tahaks magada ja led zeppelini kuulata.

igal hetkel sünnib suuri asju, päevast päeva järjest suuremaid.

puus valutab ikka veel. hetk tagasi ringutasin selja ka paigast ära. kell on pool kaks (loe: palju). tahaks magada, aga ma ei saa minna, enne kui see lollakas video ära salvestub. see tuli nõme suht. sestnoh. mina naeran küll, aga enamasti naeran ma enda jaoks naljakate asjade peale üksinda. võin eeldada, et teised mõtlevad lihtsalt, et ma olen weirdo. esmaspäeval on julian mcmahoniga film! yayyyz! ja järgmisel pühapäeval oli ka midagi.. aa, reamees ryani päästmine. tom hanks! yaayyyyz! mis päev täna on üldse? ahcrap. laupäev. homme peab õppima siis ju. esmaspäval on geograafias töö. kaarditöö. euroopa loodus. suht nõme. mulle ei meeldi geograafia, aga kaarditööd on mul seal üks tugevam külg, sest see on ainult pähe õppimine. tavaliselt on need mul viied, aga mul on tune, et seekord üle kolme ei tule. aju on nii kinnine viimasel ajal.
võiveel, eks. ma ei saa üleüldse millestki viimasel ajal aru. see väiksena kogetud blond juuksevärv hakkab oma mõju avaldama vist. kõik asjad jõuavad kümme minutit hiljem kohale.
oh, finally! video.

ee.. oh, finnaly, ma saan jälle ropendada. MISASJA NAGU?! kkkurat. argh, see läks metsa kõik, ma pean homme uuesti salvestama hakkama.

mu laulud elavad sus veel, kui eilse kaja, mis tänaseni kostab sinu sees.

ma otsustasin veidi mõelda selle laulu peale, mille ma peaksin aasta lõpuks korralikult laulma õppima. vähemalt enda jaoks korralikult. ma avastasin pleilisti kuulatest, et ''killing me softly'' on selline, mida ma suudan ilma taustamuusikata ikka viisis laulda. mitte, et see hästi kõlaks. mul on üleüldse tunne, et see lauluvärk jääb tegemata.
uni on. sõbrad vist hakkavad millalgi. peale ühte peaks. uni on. uni on. muusika on hea, aga uni on.

ma tõmbasin eile käe katki.

minu meelest on see suhteliselt ilus haav. noh, see näeb küll välja nagu ma oleksin ennast lõikunud. kuigi see on hoopis teisel pool kätt. massi versioon oli see, et ma üritasin pimedas veene lõikuda, aga ei näinud midagi ja lõikasin teisele poole kätt. tegelikult nii ei olnud. mul oli kiire ja siis ma tõmbasin selle vastu seda.. noh seda.. seda asjandust katki. noh see, mis ukse seest välja tuleb. etnoh. on nagu ukselink, eks. ja siis see junn, mis sealt ukse külje pealt välja tuleb. mis ust kinni hoiab. see terav asi. tegelikult see pole väga terav, aga suva. ja siis see haav on selline hästi sirge ja punane. kriips põhimõtteliselt lihtsalt. jah. mitte haav, vaid kriips. kriimustus. lumi on rõve. seal ei saa isegi lumeingleid teha. ma tahtsin korralikku paksu ja kuiva lund, mitte mingit sopa ja pooltahke vee segu. poriinglid ei kõla just kõige meeldivamalt.

nii.

mitte ühtegi hammastega naeratusega pilti enam, anette! mitte ühtegi. vähe sellest, et see ülifeik välja näeb, on see ka tõsiselt kole. ja see gängstavärk ka eriti ei sobi. pildistamise lõpetamise oleksin ma ka pidanud uue aasta lubadustesse panema. vähemalt enda pildistamise lõpetamise. (/¤/&Q&¤#%&"¤%&¤&"("/%(¤/!!!!

just a-searching for a world with some soul.

ma tegin eile mõne pildi. ühe pildi jaoks pidin ma ohverdama oma voodipesu. see seisnes selles, et ma kallasin selle imeliku paar aastat vana vedeliku topsist voodipesule. õnneks polnud seda väga palju. vahetasin kutsudega voodipesu muumide vastu. nüüd on mu voodi veel muumim, kui enne. sestnoh. muumi on kuskil seal kaisus ka. enamasti siiski öökapi all. (pole minu süü, et ma öösiti vägivallatsen).
getter kutsus mind täna jälle robotiks, sest mul oli enne esimese esta lõppu valmis esta klassi- ja koduülesanded ja kirjanduse ülesanded. viimasel ajal läheb jah kogu see värk kiiremini. ma isegi ei märka, kuidas. getter küll väidab, et ma käitun nagu masin ja siis teeb mind järele. see näeb välja nii, et ma kirjutan ülikiirelt ja ei liiguta oma silmi üldse ja olen pea õpikus ja kõik. tegelikult nii pole. igastahes oli mul sellest, misiganes ma tegin, kasu, sest meil jäi klassijuhatajatund niikuinii ära ja kuna mul kirjandus ka valmis oli ja suurem osa klassist niikuinii korvpalli vaatama minna tahtis, siis lubas õpetaja mu koju. jepii. nüüd ma mõtlen, mida teha. degrassi käib vist, aga ma ei viitsi vaatama minna. sõpru tahaks näha. ma ei viitsi vaatama minna. tegelikult tahaks mõlemaid täiega näha. kohevarsti lähen ka, kui ma pildid vaadatud saan.
ma ei julge neid vaadata, sest need on kuidagi.. roosad.

ja

mu puus valutab nii kõvasti, et mul on võimatu kõndida. üritasin välja mõelda, millest see nüüd siis valutab. ma lootsin, et ma lahendasin oma suure saladuse sellega, et kaija mulle täna koolis otsa jooksis, aga see polnud üldse kõvasti tegelikult ja peale seda ta kohe ei valutanud. ja siis nüüd mulle meenus, et meil oli kehaline, kus me tegime mingeid korvpalliharjutusi, mis sisaldasid palju külg ees jooksmist. niiet mu puusamüsteerium on jällegi lahendatud. ma väga mitteootan huviga järgmist ülesannet.

see on tõesti sinu enda asi.

homme on füssas kontrolltöö. crabbadycrap. vähemalt ütles õpetaja, et ma ei pea arve standardkujul kirjutama, sest see on minu enda asi, kui ma neid nulle sinna kirjutada tahan. jeei. päris nunnu temast, arvestades seda, et tal tavaliselt mingid üliranged nõudmised on. meil pole ammu keemiat olnud. suht kahju, sest kuigi see on ülvärdjas õppeaine, siis ei ole keemiatunnid ise kunagi igavad.
mulle on degrassi kool meeldima hakanud. ma vanasti ei vaadanud seda ja õiendasin kõikidega, kes vaatasid. ma avastasin, et seal on palju ilusaid poisse ka. especially see gei. nomiiiinnnneeemetsa, kui ilus! ja seal on tõsised teemad ka, millest kunagi kasu võib olla.
homme on matas tunnikontroll. kas ma oskan? ei. eile oskasin ja tegin kõik kiirelt valmis, täna aju absoluutselt ei liikunud. täna ma ei maganud ka üheski tunnis. ilmselt sellepärast, et ma ei jätnud õhtul muusikat mängima. niiet asi oligi selles. getterit polnud täna koolis. suht jamps oli. ma pidin üksinda istuma. ainult pool bioloogiatundi sain raidiga istuda. ma kutsusin ta enda kõrvale ja siis ta tuli, aga terve klass hakkas mingit kildu selle üle viskama ja rait läks näost üleni punaseks nagu alati ja mina hakkasin naerma nagu alati ja kõik teised naersid ka nagu alati ja õpetajal sai kõrini ja käskis raidil mihkli kõrvale tagasi istuda.
ma helistasin ja panin endale ortodondiaja. see tädi ei olnud üldse rõõmsa häälega ja ma ei julge sinna minna. aga äkki oli tal lihtsalt paha päev.
ee. vaatasin ekooli praegu. füssaõps on mulle viie pannud. nagu.. misasja? aa. see. ma mõtlesin, et see on tunnihinne. aaei, ta pani ju töövihiku eest hinded. jajah. ma pean nüüd kontrolltööks õppima minema ja siis teen kohvi ja loen stiinat. jei.

kaks kätt!

tänase päeva märksõnad. võinoh. laused.
kool: ''mis ma ütlesin?'' ''anette! äratus!'' ''appi, sa oled robot.''
rahvatants: ''viska jalatsid jalast ära!''
kitarr: ''ma kahjuks täna tulla ei saa.''
võrkpall: ''kaks kätt, kaks kätt!'' ''mis sellel pallil viga on?''
kodu: vaikus.

viimasel ajal (selle all mõtlen ma neid kolme päeva, mis me koolis käinud oleme) on minu üliveidra uimasuse ja une all kannatanud mõni tund. eile oli selleks bioloogia, täna ajalugu. bioloogiaõpetaja koputas mulle vähemalt ainult vaikselt salaja seljale. täna ajalootunnis õpetaja rääkis ja rääkis ja rääkis ja rääkis. ta jutt on hästi põnev ja sellepärast tema tunnid ühed mu lemmikud ongi. ma usun, et ta suudaks isegi keemia või füüsika huvitavaks teha. aga millegipärast ma tundsin, kuidas silmad lihtsalt hakkavad kinni vajuma. mul oli neid valus lahti hoida. nii ma siis mõtlesin, et kui ma oma pea laua peale kätele toetan, siis ei märka seda keegi. nii ma siis seal istusin. või magasin. ja järsku hüüdis õpetaja üle klassi: ''ANETTE! ÄRATUS!'' ja ma ehmatasin täiega ja tõstsin oma pea üles, aga mu juuksed olid selleks ajaks täiega sassis ja ma kujutasin juba ette, milline kampsunirant mul otsaees on, niiet ma peitsin oma nägu lihtsalt juuste taha. ta küsis, kas mul pea valutab. ma ütlesin, et ei valuta. ta küsis, et kas mul on siis lihtsalt uni. ma ütlesin, et ei ole. MA VALETASIN NAGU TÄIEGA! MA OLEKS MAGANUD ILMSELT ISEGI SIIS, KUI MA PÜSTI VÕI PEA PEAL SEISNUD OLEKSIN! igastahes ma ütlesin, et mul pole midagi viga, sest ma teadsin, et ta oleks hakanud edasi küsima, et miks ma siis väsinud olen ja ma ütlen parem kohe, et ma pole unine, kui hakkan hiljem kokutama. vahetunnis läksin peegli juurde. ohõnne, mu otsaesine oli kampsunist üleni triibuline. ma ei saa aru, mis värk selle unisusega üldse on. ma ju magan öösel korralikult. tegelikult ma tean küll, et kui öösel muusika mängib, siis see segab magamist ja inimene ei puhka välja. aga mul on muusikat vaja ainult uinumiseks. siis ma panengi selle kinni ju millalgi keset ööd. ilmselt see siiski tekitab mingit väsimust. aga samas, kui ma ei kuulaks muusikat, siis ma ei suudakski magama jääda ja siis ma oleksin veel väsinum. siis veel see, et ma enam oma juttu üldse kontrollida ei suuda. ma ei saa üldse aru, mida ma räägin. mul puudub oma keele üle lihtsalt igasugune kontroll. ütlen midagi ja poole sõna peal läheb meelest ära, mida ma ütlesin ja see muutub hoopis teiseks sõnaks. ja siis mu käed. ma ei suuda midagi käes hoida. täna ma tegin mata suht kiiresti ära. getter kutsus mind robotiks ja masinaks ja maeiteamilleks. ma ei taha vist juhtida tähelepanu faktile, et ma kodust ülesannet absoluutselt ei oska ja et mul sellest ainult pool tehtud on. noh, sellest eksamiülesannetest. ülejäänu jõudsin ma koolis juba esimese matatunni jooksul valmis. teises tunnis pidin tegema ainult ühe ülesande, mis oli hea, sest mul jäi palju aega niisama tsillimiseks.

rahvtantsus tantsisime täna labajalga. täiesti lõpp, mul on tunne, et ma pesksin kõik veresooned oma jalataldades täielikuks sodiks. nii valus oli. vasak jalg polnud. parem oli. see, millega rõhke lööma pidi. lihtsalt tund aega parema jalaga pikimaad peksmist. valuuus. siis ma ägisesin seal ja siis kuldar ütles mulle koguaeg, et ma jalatsid jalast ära viskaksin. ausalt öeldes ütles ta seda nii palju, et mul tekkis tunne, et tal on mingi fetish.

kitarri ma ei läinud. läksin sinna lihtsalt uut aega panema ja ütlema, et ma täna tulla ei saa. tal tundus paha tuju olevat, aga võibolla on tal lihtsalt minust kõrini. ma täiega kardan sinna minna.

tänane võrkpall rokkis. keegi ei saanud üldse servi õigesti ja üleüldse läks kõikidel kõik jumala metsa. nii tore, et ma ainus polnud, kes koba oli. meie võistkonnal oli siiski põhirõhk sellel, mis ma tegin. sest. mulle on sellest ajast saadik ühte ja sama asja korrutatud, kui ma seal käima hakkasin. etnoh. kui pall tuleb. ma pean kiirelt reageerima, eks. aga ma ei ole selliseks asjaks võimeline. ja siis kui ma lõpuks pihta saan, et pall kohal on, siis ma lihtsalt löön seda ühe rusikaga, aga see lendab väga harva sinna, kuhu ta peaks. sest tegelikult peaksin ma ju kahte kätt kasutama. seda mulle koguaeg korrutataksegi. ''kaks kätt!'' ja ma tean seda. täna sain ma kuidagi eriliselt palju palli lüüa. ja iga kord pidin ma enda näo pärast nende kahe käe taha ära peitma, sest kõik läks nii mööda. aga. lehari ja maigi korrutamistest oli kasu. trenni lõpuks sain ma isegi kolm korda kahe käega lüüa. etnoh, ma sain muidu ka, aga ma mõtlen sellisel puhul, kui ma muidu ühe rusikas käega löön. lõin kahe rusikas käega. ma tean, et nii ka tegelt ei peaks, aga suva. vähemalt kaks kätt.

kodus on nii nagu ikka. emme on tööl. issi on meid igale poole terve päev sõidutanud. lotte käis linnas. mul on uni. kõik on omas mullis. lotte oma toas, mina oma toas ja vahepeal siin ja issi suures toas. ma hakkasin kässaga uuesti tegelema. sestnoh. mul on salli tehtud nii palju, kui mul teda eelmisel veerandil oli, sest ma vaheajal ei viitsinud, aga see pole isegi veerand sellest, mis ta olema peab. hakkasin siis uuesti kuduma. nüüd meil tuleb kässas õmblemine. hakkame endale pluusi õmblema. ma tahaks mingit tavalist särki, aga ma ei usu, et ma isegi sellega hakkama saan.

nohu on, ma aevastan viimasel ajal palju. ohcrapcrapcrap. ortodont! ma pole ikka veel ortodondiaega pannud. mul oli oktoobris aeg ja ma avastasin selle ühel päeval ja ma pean koguaeg uut aega panema, aga muidugi läheb meelest ära. lühike mälu, remember? ja siis, kui mul ükskord meeles oli, siis oli emme tööl ja see leht oma tema käes. ma pean homme kindlasti meeles pidama. etnoh. ma olen kolm kuud hiljaks jäänud.

hei.

alustaks sellega, et ma kirjutan kaijale lohutuseks meie tunniplaani. etnoh. siis sa tead, mis sind järgmisel aastal ees ootab, niiet naudi seda, mis praegu on.

Esmaspäev	Teisipäev	Kolmapäev	Neljapäev	Reede
Ühiskond	Bioloogia	Geograafia	Füüsika	Füüsika
Matemaatika	Keemia	Ajalugu	Matemaatika	Matemaatika
Keemia	Ajalugu	Matemaatika	Vene keel	Ühiskond
Geograafia	Inglise keel	Vene keel	Inglise keel	Eesti keel
Vene keel	Eesti keel	Matemaatika	Bioloogia	Matemaatika
Inglise keel	Tekstiõpetus	Käsitöö	Füüsika	Klassijuhataja
Kehaline	Vene keel	Kirjandus	Kehaline	Eesti keel
Naiskoor	Muusika	Eesti keel

mulle tegelikult ei meeldi see meie uus tunniplaan. etnoh. nad panid naiskoori esmaspäevasele päevale, et ma saaksin käia nii rahvatantsus, kui naikooris. muidu nagu tore mõte ju, aga ma teeksin seda hea meelega vabast ajast, mitte eesti keele eksamitunnist. etnoh. kolmapäeval kaheksas tund on meil eksamitund, kus me lahendame mingeid eksamivärke. ja mul on samal ajal rahvatants. not cool. võrk on endiselt esmaspäeval ja kolmapäeval kell viis. täna palusin endale JÄLLE uue ktiarriaja, põhjendusega, et mul on kõikidel päevadel nii kiire. ta ei tundunud eriti rõõmus. eiei, mitte sellepärast, et tal oleks raske mul seda aega muuta. rohkem nagu sellepärast, et ta saab ise ka aru, et sellest pole mõhkugi kasu, kui ma kord nädalas leian tund aega, et temaga sinna istuma minna, siis nädal aega seisab mul kitarr nurgas, sest ma ei jõua midagi teha ja siis nädala aja pärast lähen uuesti sinna. nüüd on neljapäeval kitarr. reede on siis selline tsillbill päev. kuna meil on käsitöö nüüd kolmapäeviti, siis pole see enne klassijuhataja tundi, mis on suht nõme, sest ma pean kolmapäeval kässamajja jooksma, siis kooli tagasi, siis rahvamajja, siis koju, siis kooli, siis koju. aga positiivne on see, et me ei ole siis parajasti käsitöömajas, niiet ain peab nüüd hakkama koolis meie juures käima ja meie ei pea seal jopedega tolmu sees istuma, kus poisid alles oma tööõpetuse prahti ja sodi kokku korjavad. meil oli enne kässa nagu enne klassijuatajatundi. ja siis jah.

tule kuu ja vaata ära, meie lapse valu.

see värk, et mul kael enne päeval valutas. nüüd on täpselt samasugune valu seal kuskil puusal või selja vasakus ääres või minaeiteakus. ja vahepeal kõhul ka. ma ei saa aru, mis värk on, aga räigelt valus on. aaaaaaaargh, kurat. homme on mul kitarr ju. crapcrapcrap. pagana crap. rahvatants ka. ja võrk. ooooohhhhhhh crap. crapcrapcrapcrapcrap. okei, ma ei lähe homme kitarri. võrku lähen, kui ma väga invaliid pole. ja rahvatantsu ma ei tahaks nagu eriti minna, sest ma pean seal hakkama eesti keele tunnist käima. igal kolmapäeval. see suht sakib. nad pidid välja mõtlema midagi paremat, mis mulle kasuks tuleb, mitte sellist, mis mu eksamid perse keerab. või läheks homme kitarri? ma pean veel mõtlema selle peale. valus on igastahes. täiega.

weird on olla.

midagi pole kirjutada. koolipäevad on lõbusad. mu kael on terve päev valutanud. ma kõndisin täna vastu kooli juures asuvat kivimüüri ja astusin oma salli peale.

tule päike paista ära, meie lapse valu, valu.

oi, see on 301 postitus juba. pea valutab, uni on, tahaks mingit ülirahulikku muusikat kuulata. tänane oli vähem jube, kui ma arvasin. ma sain teha, mis tahtsin. ma olin gängsta ka oma triibulise pusa ja pähe tõmmatud kapuutsiga. homme on keemias tunnikontroll. awwenz. nii numps on teisel päeval tunnikontrolli teha. kohevarsti peaks plaat valmis saama, siis lähen selle saatel magama.
täna kehalisetunnis üritasin võimalikult palju ilusaid mehi meelde tuletada. teised avaldasid oma arvamust, kas nende arvates on nad ilusad või pole. õpetaja küsis, et kas mul õppimiseks ka aega jääb, kui ma nii palju filme vahin. jääb. ma sain suuremas osas need ette loetud. suht tore oli.
koor oli ka. laulsime olav ehala laule. tsillbill.

you saw me standing alone without a dream in my heart.

homme on kool. varsti juba täna. mäletage mind siis rõõmsa ja õnnelikuna nagu ma vaheajal olin, mitte masendunud käkina, milliseks ma kooliajal muutun. kui te mind üldse mäletate, sest noh. kui te just minu koolis ei käi, siis mingeid teisi suhtlemisviise mul erilist võimalust rakendada pole. külla võite ka mulle tulla kõik. kõik te neli inimest, kes te mu blogi loete.
täna oli mõttetu päev suht. jõuluehted ja kaunistused ja asjad võtsin maha. toa koristasin üleüldse enamvähem ära. ma ostsin rakveres endale lõpuks korraliku tahvlinätsupaki ja panin selle tahvlinätsu nüüd oma piltide taha. noh, see plaksumäng ja see värviline värk. jubehäiriv on, kui need koguaeg mu uksetaga põrandal vedelevad. sellest rääkides.. kes mu kinga peale vanaaastaõhtut mu ukse taha viis? üks oli seal, teine minu toas voodi juures, kus ma need jalast ära võtsin. lotte küsis, et miks see vannitoaukse juures on ja ma palusin tal selle oma tuppa viia. ta pani selle ukse kõrvale, minu tuppa ja ühel päeval, kui ma närvis olin, lõin ma selle jalaga voodi alla. täna pidin ma ta sealt kätte saama, sest need on koolis mu sisejalatsid, aga see oli kõige kaugemas nurgas ja ma ei saa voodi alla minna, sest mul tekib kerge klaustrofoobia ja ma mässasin sellega pool tundi.
ma loodan, et hommikul pole mu tuba sama külm, kui täna hommikul. mul läks täna juba kella seitsmeks uni ära, aga tuba oli nii külm, et ma keelasin endal üles tõusta ja sundisin edasi magama. kell üheksa plärises telefon. panin kinni ja käskisin jälle endal edasi magada, sest RÄIGELT KÜLM OLI. kell üks tuli issi mind äratama. ikka veel oli külm. liigutamisega oli ka raskusi. ja ma veel õhtul mõtlesin, et kas panna ööseks sokid jalga või mitte. gosh, kui ma pannud poleks, siis ma praegu ilmselt kõndimisvõimeline poleks.
kell on pool kaksteist. hommikul peab kell seitse ärkama. ma saan kuskil kuus tundi magada. jamps. ma sattusin nägude kopeerimisest sõltuvusse. kõik pildid tulevad haiged välja ja üldse mitte hästi, aga seda on ikkagi tore teha. nii numps on vaadata, kuidas mina ashton kutcheril süles istun ja riti kala püüab.


peaks magama minema. üldse ei tahaks. tegelikult ma ju tahaksin, kui ma teaksin, et mul oleks homme tavaline päev, aga ei. kooli peab minema. või oleks siis vähemalt, et käin koolis ära ja teen, mis tahan. agaei. arvutikeeld ja õppima peab.

he doesn’t look a thing like jesus, but he talks like a gentleman.

täna ärkasin vara. või vähemalt üritasin. kell üheksa hakkas telefon karjuma, viie minuti pärast uuesti. mul oli ülimõnus magada. riti ema tuli suurde tuppa, kus ma magasin ja avastas, et aken oli lahti olnud. riti, lotte ja liisu ei pannud õhtul kinni. aga ma olen koguaeg kuum, niiet probleemi polnud. igastahes läksin ritit äratama, aga leidsin ta põrandalt padja, heitsin selle peale pikali ja pooluinusin seal vaiba peal. me aretasime mingit vestlust ka teemal ''mis asi see on, millel ma pikutan?'', aga me kumbki ei jaganud eriti ära, mis värk on. tõusin püsti ja läksin tagasi suurde tuppa magama. kell kümme ärkasin uuesti selle peale, et riti keetis vett ja see tegi mingit ülikõva häält. passisime niisama veidi aega, siis hakkasime riidesse sättima, sest me pidime kaspari juurde tsillima minema. ma lubasin madisele, ritile ja kasparile monopolis täiega pähe teha. ma otsustasin pankur olla, sest noh.. ma olen alati, kui ma kellegagi mängin. seekord ei läinud see eriti hästi, sest mu käed olid otsustanud jällegi nagu hiiglaslikud sülditükid olla ja mitte funktsioneerida, niiet ma pillasin kõik rahad ja asjad maha ja ei suutnud midagi kätte võtta. ja siis peeti seda piisavalt lahedaks, et mul kõiki rahasid lahti vahetada paluda. mul hakkas just hästi minema. sain endale ühte värvi maad isegi kokku, aga siis otsustas riti endale hotellid peale panna, niiet ma ei suutnud enam maksta. ma ei viitsinud pantida ka, niiet ma põhimõtteliselt kaotasin. päris nõme. siis tsillisime natuke aega niisama. ma lõin oma pea vastu aknalauda ära. kõigil oli lõbus. msnihistoreid lugesime ka. kõigil oli jälle lõbus. mina ja madis mängisime plastiliiniga. ma tegin notsu ja ta mingi.. ma ei tea, misasja. piparkoogimehikese moodi nägi välja igastahes. noh. lisanditega. aa, ja tal oli üliüliüliüliarmas väike kujuasjandus pikutavast elevandist. niii numps. üleüldse oli täna ka igatpidi tore päev. kui kell neli sai, jooksime me ritiga koju ja me lottega sealt bussijaama. me kiirustasime täiega, sest ma arvasin, et ma jääme hiljaks, aga me pidime pool tundi seal passima. bussis ma aretasin mingit poolmagamist. täielikult ei saanud, sest ma üritasin näha, kas tähti on taevas. koju jõudes nägin, et on. (OHISSSSSAND, KUS ÜHEL ÕHTUL OLI TAEVAS!) ma olen märganud, et kõikide mu vaheaegade lemmikpäevad on need, kui ma rakveres olen.

rakvere.

ma sõitsin eile palju bussiga. ma muidu ei kasuta sellist sõiduviisi nagu mittekoheüldse, kui tegemist pole just klassiekskursiooniga või äärmise hädaolukorraga, aga eile oli see isegi suhteliselt.. huvitav. etnoh, ainus asi, mis on mulle jäänud meelde, mida bussisõidu kohta on eluaeg korrutatud ja korrutatud, on see, et vanematele inimestele tuleb alati istet pakkuda. ja ausõna, see korrutamine jätab tõsiselt nagu jälje ka järgi. kuna - nagu ma juba mainisin - ma bussi sõiduks ei kasuta, siis eile bussi istudes, oli minu esimene mõte: ''kas ma pean kellelegi istet pakkuma? kas ma pean kellelegi istet pakkuma?'' oleks vist võinud, aga ei pakkunud, sest keegi ei tundunud seda vajavat. ma külmetasin haljala bussijaamas seistes endal jalad kangeks. rakverre jõudes olime natukene aega toas ja siis läksime linna. alguses oli plaan, et mina ja riti läheme koos ja lotte ja liisu meist eraldi koos, aga siis me mõtlesime, et kuna me niikuinii kõik ainult selverisse ja vaalakasse minna tahame, siis võime sama hästi koos ju minna. hästi tegime. kõigepealt käisime selveris. kulutasin rohkem raha, kui oleksin tahtnud. siis helistasime ja uurisime, et kust me vaalakasse saamiseks piletit ostma peaksime, sest me ei viitsinud jalgsi minna. jaana väitis, et r-kioskist, aga me ei tahtnud teda uskuda. riti helistas madisele ja küsis temalt ka. tuli välja, et ikka sealt, jah. saime siis oma piletid kätte ja läksime otsima, kuhu buss tuleb. esimeses peatuses, kuhu me jõudsime, oleksime me pidanud kolmveerand tundi ootama. kõndisime järgmisesse, kuhu buss viie minuti pärast tulema pidi. jäätusime seal natuke, kuni bussile saime. läksime kõige taha. liisu karjus üle terve bussi: ''iu, kui tolmune siin on!'' tegelt suht jubedalt oli, jah. buss jäi aina tühjemaks. lõpuks viimases peatuses läksid viimased inimesed peale meie maha. me olime veel õnnelikud, sest ''me saame üksinda sõita, icciccicc.'' siis hüüdis bussijuht meile: ''kõik, kõik, tüdrukud!'' ja ajas meid bussi pealt maha. me siis astusime suud lahti ja silmad punnis bussi pealt maha, keegi ei saanud aru, mis värk on. üks naine bussijaamast ütles meile, et uus buss tuleb varsti. ootasime siis selle ära. lotte ja liisu mängisid samal ajal madist ja kasparit ja me ritiga niisama tsillisime. meid vaadati imelikult. varsti tuli buss. suht lahe buss oli. suri välja koguaeg. üks blond tädi rääkis bussijuhiga terve aja. istus seal eespool. ühes peatuses seisis üks kehvema välimusega karkudega mees. siis see blond tädi ja bussijuht küsisid, et kas sellise joodiku võtavad üldse bussi peale, mis oli minu arvates nendest suht ebaviisakas, sest nad ei saanud kuskilt teada, et see mees purjus on. ja siis terve selle aja, mis see mees seal bussis istus, rääkisid nad kõva häälega, milline joodik ja kaltsakas ta on. etnoh. okei, ta tundus jah suht selline, aga kui neil klatšida vaja on, siis tehku seda kuskil vaikselt ja omaette, sest seda oli nagu tõsiselt rõve kuulata. isegi mina olen viisakam. igastahes sõitsime siis bussiga vaalakasse, mille juures see jälle välja suri. raamatupoes oli mingi üliraske dali värk. lõpuks sain pihta, et need on raamatud. (nagu doh, sda vist raamatupoest leida võib, jah.) kaks suurt raamatut. ma kaalusin nende ostmist. 549.- maksis, aga siis ma mõtlesin, et mul ei jää siis millekski muuks raha ja värki, niiet ma otsustasin mitte osta, aga kuna me seal suht kaua tsillisime ja riti endale kalendrit valis, siis ma jõudsin leida sellise väikese dali raamatu. ostsin selle. mulle meeldib see. üleüldse oli ülitore. siis läksime maksimarketisse. käisime seal ringi ja viskasime kildu ja tegime marki täis. riti tegi minul põhiliselt. igastahes täiega tore oli. siis läksime sealt ära. koju tagasi. üle põllu. suht seiklus oli. ronisime üle mingi.. oja või misiganes see oli. laulsime ja karjusime. toas tegi riti mingeid saiakesi või asju. me istusime köögis kõik. me liisuga vaatasime mu dali raamatut. ma kirjeldasin vahepeal neid ta maale, mis seal olid, aga kõik sõid selleks ajaks juba ja väitsid, et need kirjeldused on tõsiselt rõvedad ja väidetavalt nende söögiisu rikkuvad. õhtulhiljem passisime ritiga arvutis ja naersime kildude üle, mis suuremas osas reidis aset leidsid. enne magama minekut vaatasin sõpru ka.

sing me to sleep, rock me to sleep.

ma ei tee enam kellegagi kunagi mingeid kokkuleppeid ega sellesarnaseid asju. ma isegi ei maini kellelegi midagi enne, kui asi pole sajaprotsendiliselt kindel. kõik ainult vigisevad mu kallal. kõigepealt tuleb üks oma teemaga ja siis teine oma teemaga ja siis tuleb sellega seoses teine inimene ja siis kolmas ja siis tuleb järgmine inimene oma teemaga ja siis järgmine ja siis on kellelgi veel vaja mulle oma muresid ja rasket elu kurta. tõesti, väga kahju, aga ma ei usu, et ma oleksin kõige õigem inimene murede jaoks. niikuinii olen ma maailma halvim nõuandja ja aeg, mil kõik mult korraga midagi tahavad, ei ole sellele eriliseks paranduseks.
täiesti pilves tunne on, ma ei mäleta midagi. homme lähen rakverre. tahaks särki teha lasta, aga pole kindel veel.
nohu hakkab vist tekkima. see pole niimoodi üldse lahe. tavaliselt on see mu ''kild'', mille ma viskan getterile. nohet kui ma mõnes tunnis oma kroonilise nohu tugevnemishoogude käes vaevlen ja nuuskan ja sellepärast terve klassi vihaste pilkude osaliseks saan, siis ma sosistan getterile: ''nohu hakkab vist tekkima.''

radio nowhere.

ma olen kella üheksast saadik üleval. jeei. sellega seoses valdavad mind väga meeldivad emotsioonid, sest noh.. ma olen seitse tundi üleval olnud. tavaliselt kui ma nii kaua üleval olnud olen, on kell üheksa või kümme õhtul. mul oleks nagu kaks päeva järjest. päris lahe. mul oli enne igav, niiet ma otsustasin pildistada. noh, niisama. ennast. see pole ego pärast, mu fotograafiaoskused on lihtsalt null ja ise fotoka ees erinevaid nägusid teha pole suur kunst. üleüldse ei saakski see ego kergitamiseks ega millekski olla, sest suuremal osal piltidel olin ma padjanäoga ja meigita. muidu suht lõbus hommik oli, isegi kui ma lihtsalt voodis lebotasin. teed jõin ja. ma palusin eile ritit, et ta mulle täna hommikul hiljemalt kell kümme või üksteist helistaks ja mind üles ärataks, sest ma magan muidu jälle lõunani. noh. igastahes ei läinud mul seda vaja, sest ma ärkasin juba esimese äratuse peale. noh, tegelikult teise, kui raadio ka kaasa arvata. see hakkab tavaliselt mul niisama hommikul kõrva ääres mängima ja ei häiri mu und mitte mingil moel, niiet ma ei nimetaks seda äratuseks. igastahes. kell pool üks helistas riti üleni unisena ja küsis, et mis mul viga on. noh.. selles suhtes, et ma ärkvel ja rõõmus olen. ta väitis, et ma olen imelik. inimesed võiksid juba ära otsustada, kas nad tahavad, et ma oleksin tõsine ja kuri või lõbus ja positiivne.

the ego has landed.

ma läksin kell üheksa magama. noh. ''magama''. tegelikult läksin ma voodisse ja ÜRITASIN magama jääda, et oma mingit magamiseärkamise rütmi paika saada, aga võib arvata, et kui inimene on kaksteist tundi maganud ja seejärel kuus tundi ärkvel olnud, siis pole uni just eriti kerge tulema. sellele pole eriti abiks ka see, kui neli inimest korraga tekitavad sinus enda suhtes sellise vastikustunde, et sa tahaksid ennast selle sama padjaga, mille peal sa magada üritad, lämmatada. ma pikutasin kolm tundi voodis ja keerutasin ennast ühelt küljelt teisele. lõpuks tabasin ennast mõttelt, et alles on kolm võimalust:
1. ma jään kohe magama.
2. sõbrad hakkavad kohekohe.
3. ma lähen ja hüppan aknast alla.
mitte ühtegi neist ei juhtunud. ma tõusin hoopis voodist üles ja läksin vannituppa mullitajat otsima. ma arvasin, et kõik on ära visatud. need on mingid vanad. aga ma leidsin neli tükki. kõik nendest on kunagi ilmselt tühjaks kallatud ja nõudepesuvahendist või millestki sinna uus segu tehtud. võtsin kaks tükki. üks tegi haledaid mulle, aga teises oli teistsugune vedelik ja hästi suured ja värvilised ja lahedad mullid olid. aga see vedelik oli rõve. nägi välja umbes kümneaastavanune. nüüd varsti hakkavad sõbrad ja ohõnne, mu korralikust magamisest ei tulle mittemittemidagi välja, sest kell saab juba üks. ma magan vähemalt kella üheni päeval. ja noh.. kui ma sõpru vaatan, siis ma ei suuda enne kella kahte magama jääda. niiet ma magan vähemalt kella kaheni päeval. ma PEAN hommikul üles ärkama. vähemalt kella üheteistkümneks. oleks nagu aeg inimeseks hakata. okei. nii. ma panen hommikuks kolm äratust. ja kui ma ei ärka, siis ma olen luuser. vot. ma ju ei taha luuser olla, või mis?
pea valutab nüüd umbes nagu etteheitena, et ma ei maga. MAGAKSIN JU, KUI MUL UND OLEKS TULNUD. tegelt ka. ma pidin oma silmi jõuga kinni suruma, sest need plõksatasid lihtsalt lahti tagasi. jälle on mul üks minut. see ühe minuti tunne on väga rõve.

LÕVI

Aasta alguses tuleks asjadele-tegemistele pisut rahulikumalt läheneda. Igaks juhuks tasub suhted selgetena hoida, sest mine tea, millal keegi sinu jalgealust õõnestama hakkab. Ära lase end haarata võimuvõitlusesse, vaid jää truuks iseenda liinile.

HA! näete. ma teen kõike õigesti. ma peangi inimesi blokkima ja päevad läbi lihtsalt uimerdama. ja ma ei tohi üheski vaidluses järgi anda. jee, aitäh tädi/onu horoskoobikoostaja, et sa minu poolt oled.

you sit there in your heartache.

ma ei taha sellest isegi rääkida, mis kell ma täna ärkasin. see on rohkem, kui masendav. masendavusest rääkides- on uue aasta teine päev ja ma JUBA ignoreerin seda nimekirja täiega. ma pean selle välja printima ja oma tuppa seinale panema, ma arvan. ja mõtlema sellele, miks ma need asjad sinna nimekirja panin. ilmselt mitte nalja pärast. ma ei tea, mis viimase aja veidrus see on, igastahes ma tunnen, et mul pole siia mitte kõige vähimatki kirjutada. võibolla ma olen kõik juba ära kirjutanud? või võibolla peaksin ma endale mingi elu muretsema? ma tean, et kui kool hakkab, läheb kõik kiireks ja huvitavamaks. mõnes mõttes ma tahaksin seda, aga selles mõttes ei taha, et ma tean, et ma hakkan halbu hindeid saama ja ainult õppima ja ühest kohast teise jooksma ja mitte midagi jõudma.

lullaby of birdland.

ma pidin seda ühel aastal lauluvõistlusel laulma, aga ma ei läinud sinna. ja mul on vist hea meel. ma oleks seda kohutavalt laulnud. see on nii hea laul ja ella fitzgerald laulab seda jubehästi. ma oleksin lihtsalt jube olnud. äkki peakski selle valima lauluks, mille ma korralikult laulma õpin.

crap. ''sõbrad'' hakkab varsti. ma pean alla minema ja selle lindistama panema, aga ma ei viitsi püsti tõusta.

jeei. ära käisin. külm on nüüd. varsti hakkab juba. ma ei viitsi püsti tõusta, et oma tuppa minna. aga ma tahan näha. ma võiks homme vaadata ju. aga siis pole lahe. mulle ei meeldi, kui mul vähe aega on. hetkel on mul üks minut ja see sakib.

uus aasta.

riti karjub mulle kõrva: ''my daaarling. my daaarling. WHOOO KNEEEEW?!'' see on 2008 esimene postitus? ma peaks siia siis midagi asjalikku kirjutama vist, aga mul ei tule rõõmsa tujuga asjalike asjade kirjutamine välja. nüüd laulab riti tanel padar & the sun- ''nii siis jääbki''. esimest korda üle aasta aja ei mõtle ma ilutulestikku nähes: ''miiisaaaasja?'' suht mõnus on.