hide the telephone, the telephone, telephone in case.

migreen, migreen, migreen, jeejee. hommikul oli juba süda paha. siis läksime võistlustele. võrguvõistlustele. hea, et ma siis mängida sain umbes.. mitteüldse. treener jättis minu koguaeg välja ja siis pani mu korraks sisse, kui me mingite hullude vastu mängima pidime ja mu tuju oli jumala sitt ja süda oli paha ja pea valutas ja selleks ajaks oli juba eriti vastik, niiet siis ma ajasin kõik sassi ja ta võttis mu jälle mängust välja ja lõpuks sain ma korraks ainult veel mängu, kui treener liinega kuskile ära jooksis, sest liinel ninast verd jooksma hakkas ja heike minuga ise ära vahetas. loomulikult ajasin ma jälle kõik sassi ja siis käis mul kaelast see mingi veider värk läbi, niiet ma pidin valust ära minestama sinna. suht numps tegelikult, et vastasvõistkonnast pärast küsiti ka, et kas mul läheb paremaks juba. igastahes suht jama oli. teele viskas mulle vahepeal palliga vastu nina ka. mul oli nii rõve olla, et ma hakkasin selle peale nutma ka lõpuks, kuigi ma täiega üritasin mitte. see mittenuttaüritamine pani pea ainult veel rohkem valutama. nüüd on see valu umbes seal maal, et mu pea hakkab lõhkema. aa. ja lihtsalt vahemärkusena mainiksin ära, et kui ma mõnelt teatud inimeselt (nimesid ei hakka nimetama) peaksin veel mõnd põkkivat märkust kuulma, siis hakkab mu väikene kannatusekene katkema ja ma ei suuda ennast enam talitseda. ausalt. on varemgi juhtunud.
eeenivei. muidu oli täna mõttetu päev. midagi peale rakvere teha ei jõdnudki. peale võistlusi passisime kadiga tund aega linnas. käisime selveris ja siis istusime keskväljakul jälle. seekord oli vähemalt kuiv ja soe. sõitsime bussiga. not cool. sellele tsikile mu kõrval ei meeldinud vist, et ma koguaeg nihelesid. pärast kõndisin koju. uku tuli vastu, niiet ma sain talle tsau jälle öelda ja janno hüüdis mulle teiselt poolt teed tere ja empekolmest olid rahulikud laulud, niiet täitsa vinksvonks oli. pea siis ei valutanud ka vist korraks.
jama värk on see, et ma läksin peale teist tundi ära, niiet ma ei saanud teada, mitmenda koha ma olümpiaadil sain, sest peale esimest tundi õpetaja ei teadnud veel ja peale teist tundi ei jõudnud ma küsima minna, sest ma pidin kooli ees ootama, et ma oma kehaliseriided kätte saaksin, sest ma unustasin need koju. mmmhm, lähen võistlustele ja ei võta riideid kaasa. right on! igastahes emme on terve ülejäänud päev pinda käinud ja käskis õpetajale helistada ja seda küsida ja kelleleiganes veel helistada. siis ütles, et kadi raudselt sai kuskilt teada ja käskis kadile helistada. ma vaidlesin umbes kaks tundi vastu, lõpuks helistasin lihtsalt selleks, et ta mind rahule jätaks. kadi ei teadnud. emme on hull killudüüd ja arvab, et meil on mingi kambavärk, et me üritame talle valetada, et me ei tea, mitmenda koha me saime. tema ja riti emme arvates on muidugi ka täiesti võimatu, et me siiamaani maakonna kirjandivõistluse tulemusi ei tea. see jutt hakkab vaikselt ärritama juba, aga üldse ei saa aru nagu, et võiks ära lõpetada. nagu mina midagi teha saaksin, et ma ei tea. üleüldse läks mul seal nii halvasti, et sellest polegi midagi teadagi. gosh noh. viimasel ajal, kui ma kirjutan asjadest, mis mind ärritavad, siis ma lähen juba kirjutades nii vihaseks, et süda hakkab kiiremini taguma ja vererõhk tõuseb täiega. PEA VALUTAB! mata tunnika sain kolme. hullult crap. pea valutab. pea valutab. migreenmigreen. süda on ka paha. hullult. uni on ka. ma pean pessu veel minema, aga ma suren siia enne. ma ei taha homme kooli minna. ma langesin olümpiaadil raudselt mingi kaheksateistkümnendaks.

as clumsy as you've been, there's no one laughing.

ma tahtsin blogi kirjutada, aga seitsmekümnendateni on 15 minutit. ma ei näinud hommikul. ma pean pessu minema ka veel. nõme kellakeeramine, ajab kõik sassi. homme on kool. BÖÖ. saame matatööd kätte. BÖÖ. aga superstaaris sai kristjan edasi. JEE. norman ja kristjan on coolid. üks küsimus muidu: kes arno poolt hääletas?! nagu.. täielik müsteerium. ''easy like sunday morning'' oli tal tõesti hullult iisi. paha on olla. aaga.. ma siis jooksen. aa. homme saan olümpiaaditulemuse ka teada. böö. mark on. esikümnesse ei saanud raudselt.

peace and trust can win the day.

inkaolümpiaad oli. ärkasin (üleni jäätununa) kell seitse juba. vaatasin eileõhtuseid sõpru, veits multikaid ka ja siis passisin tund aega niisama. ma avastasin, et nendel teismelistel ninjakilpkonnadel on kunstnikute nimed ja nad näevad tõsiselt friikid välja. ma ei tea, miks ma varem pole seda märganud. etnoh.. kui nad mulle kuskil vastu tuleksid, siis ma hakkaks küll hirmust ringiratast jooksma ja kisendama. igastahes need ninjakilpkonnad olid nii jubedad, et ma otsustasin kööki niisama istuma minna mingiks tunniks ajaks. siis kõndisin tipatapa bussijaama, kust õpetaja mu peale võtis. noh.. nagu auto peale. kaisa tuli ka kooli juurest peale. auto peale. me olime kolmekesi terve sõidu ajal vait vist, kuni me rakverre jõudsime. ma olin hullult unine ja päike jälle soojendas ja.. jah. vahepeal mu telefon ka helises. suht mark oli, sest mul on hullult mark helin. kõik alati vahivad mind nagu mingit friiki, kui mu telefon heliseb. lihtsalt vahemärkuseks mainiksin ära, et ai häv nõõõõõõu aidea, miks ma alati nii pikalt ja laialt kõik päeva mõttetused siia kirjutan. ilmselt selleks, et oma aega pika kirjutamisega sisustada. sest noh.. hull suursündmus on küll see ju, et mul autos telefon helises. kooli ette jõudsime täpselt gerda ja getteriga samal ajal. kohe saadeti meid klassi istuma ka. seal ukse juures seisis mingi inglise düüd. hullult täiega ilus oli, aga mul oli mark, sest koguaeg, kui ma tema poole vaatasin, vaatas ta parjasti minu poole ja sellised asjad on alati hästi ebamugavad. kadi ja gerda ja getteri arvates oli ta imelik. tegelikult oli ilus. ta tsillis mingite düüdidega koos. rääkis nendega koguaeg. eestlastega. ja siis nad kõndisid pärast koridoripeal. nemad ees ja siis see ilusdüüd tuli hullult aeglaselt järgi. ohjah. cool düüd oli. kirjalik osa läks omastarust täiesti metsa. lugemine oli nõme ja siis ma tahtsin seda kontrollida, aga see õpetaja, kes seal oli, oli hullult nõme mutt ja koguaeg plädises, et aeg on otsas, niiet ma ei saanud keskenduda. ma olin viimane ka, kes sealt ära läks. ja kui ma läksin, siis OLI AEG JUBA LÄBI. õeh, vastik tädi. siis pidime tund aega passima. istusime niisama kadi ja gerda ja getteriga ja siis varsti tuli kaisa ka ja laes rippusid mingid ajalehtedest tehtud pallid, millele oli hõbepaber ümber pandud ja ma panin kõik pallid keerlema ja nagu disko oli ja tõmbasin ühe alla ja me mängisime sellega ja siis üks kukkus veel kogemata alla, sest ma tahtsin seda kadi kotiga keerlema panna, sest ma ei ulatanud niisama ja siis me mängisime sellega ja siis tuli hõbepaber jälle ümbert ära ja siis ma tegin hõbepaberist pika kaelaga kana ja siis ta munes selle palli. pärast jagasin kanakoibasid ja kanatiibu. aa. seal koolis olid mingid imelikud trepid ka. kolm korda kukkusin neil. noh, mitte ei kukkunud vaid komistasin. ja siis, kui ma ühe palliga jalkat mängisin, siis ma kukkusin ka trepist alla, aga see oli ilmselt minu mängurõõmu, mitte trepi süü. tunni aja pärast saime teada, kes suulisele edasi saavad. gerda ja getter ei saanud. ma olin kaheksas ja kadi kahekümnes, niiet me saime. kaisa sai ka. siis passisime seal veel. mul on tunne, et suulise osaga mu koht langes täiega, sest ma kokutasin hullult. ta küsis igasuguseid võrkpalliküsimusi ja ma ei osanud üldse vastata. ma poleks üldse ütlema pidanud, et ma seda mängin. ta küsis, et mis ma arvan, kas mehed mängivad võrku paremini, kui naised. ma hakkasin kokutama ja ütlesin, et ma arvan, et naised mängivad isegi paremini. tegelikult ma ei arva midagi.
küsijaonu: ''do you like school?''
mina: ''ööm.. ee.. i think that.. ööööö.. ääm.. õeem.. i like.. ee.. mm.. it's pretty tiring, but.. öööööm.. eee... äääääääm.. ee.. i like school, because.. ööm.. we have fun there and.. mm.. ee.. ää.. *sellise näoga nagu kõik mu lemmiksokid oleksid imekombel terveks saanud* AND WE GET SMART!''
küsijaonu naeris.

küsijaonu: ''who is your favorite estonian singer?''
mina: ''ööööm.. ee.. i don't listen to estonian music.''
küsijaonu: ''okay. who is your favorite singer? britney spears?''
*naer mõlema poolt. selle tädi poolt ka, kes seal midagi kirjutas.*
mina: ''no. i think that.. ööm.. eem.. õõääöüm.. robbie williams.''
*vaikne naer küsijaonu poolt.*

ja selle küsimusega tegin ma margi täiega täis, kus ta küsis, kas mu sõbrad tegelevad samade asjadega, millega mina.
mina: ''i'm.. ööm.. no. i'm not the only one from our class who plays volleyball. öm.. there are.. öm.. some other girls too.. ee.. who play volleypall. and.. ööm.. folk dancing.. ee.. yes, i'm the only one who dances folk-dances from our class. and.. ööm.. eem.. singing. i'm the only one.. ööm. no. i'm not the only one from my class who goes singing. õrmh.. the girl who was here between.. öm.. BEFORE me.. ee.. goes singing too.''

sellise jutuga esimene koht tuleb kohe, eks. ma raudselt langesin kahekümnendaks või midagi. peale intervjuud läksin selverisse emmeissilotte juurde ja me sõitsime kohe koju. me pidime muidu linnas nillima terve perega, aga issi pidi järsku tööle minema, niiet me läksime ära. selveri parklas all oli hullult kitsas ja ma ei saanud üldse autosse ja siis ma lõin uksega täiega vastu nägu ja vaatasin, et silmade eest läks täiega uduseks ja ma ei saanud aru, mis värk on ja siis ma võtsin prillid eest ära ja vaatasin, et ma olin klassi katki löönud. tegelikult ei olnud. see oli see tamiiliasjandus, mis mulle katkise klaasina tundus. klaas tuli eest ära lihtsalt. siis otsisime seda veits ja sõitsime koju. terve tee autos üritasin seda tagasi panna. nendele prillidele on hullult raske seda tagasi panna. ükskord varem tuli ka ära ja ma jamasin sellega terve päev.

(sorri näpuvääratuste ja kirjavigade pärast, ma olen väsinud.)

how we calmed the tides of war.

okei, ain ei mõista mind nagu.. ÜLDSE. tal on täiesti savi, mis ma talle räägin. ma üldse kahtlustan, kas ta minuga rääkimise ajaks mingeid troppe endale kõrva ei topi. et vaatab, kui ma olen sellise hädise näoga ja huuled liiguvad, siis ma ilmselt kurdan talle midagi või ütlen, et ma ei saa tantsida ja siis ajab ikka oma ühte ja sama jura. see on täiesti masendav. täna oli meil esimene tantsutund. tervel klassil. õppisime viini valssi ja rumbat. ma tantsisin siis massiga. sammud läksid kõik sassi ja ma ei saanud asjale pihta ja rütmist polnud seal haisugi. igakord, kui ma selle peale mõtlen, kuidas see õpetaja ikka üüüüüüüldse seda teemat ei geti, siis ma lähen nii endast välja. ta ütles, et me ajaksime klassis omavahel selle asja korda, aga kui keegi teine ei tantsi, siis pean mina tantsima. no täiesti pekkis lihtsalt. kui ta kedagi üleüldse seda tegema sunnib (ta ise ütles, et ta ei saa ju kedagi sundida. et me peame ise selle korda ajama. mida kuradit ta minust siis piinab?), siis tehku seda kellegi sellisega, kellel on aega. meie klassis käib peale minu veel 14 tüdrukut ja pooled neist ei käi üheski trennis ega huviringis ega kuskil ja nüüd ta käsib seda teha mul, kes ma pean niigi tundisest ära käima, sest ma pean käima rahvatantsus, milles ma nii koba olen, et tantsuõpetaja mind juba vihkab ja kooris, kuhu ma kunagi minna ei suuda, sest ma olen väsimusest surnud ja kui lähen, siis olen terve aeg vait, sest kõik oskavad laulda peale minu ja võrgutrenn, kuhu ma ennast ka täiega sundima pean, sest ma vajun kohe koju jõudes väsinult magama ja kitarr, mis tegelikult ilmselt ei loe, sest ma pole seal viimased neli korda käia saanud. esimesed kaks korda polnud teda lambist seal, siis ühe korra ei saanud ma ise minna ja eile teda jälle polnud. mis värk on nagu? lambist kaob minu ajaks ära. tauri ütles, et temal on igakord tund olnud. nagu.. iga neljapäev lihtsalt lähen rahvamajja, et sealt koju tagasi kõndida. igastahes olen ma aini peale räääääigelt vihane. lisaks sellele tegi ta mul terve koridori ees margi täis. me seisime klassiga seal aula juures koridoris ja inimesed olid kõik ümberringi ja ma ütlesin talle, et reivo ei taha minuga tantsida (tegelikult ta pole nii öelnud, aga ma pidin kuidagi kiiresti juttu alustama, et ta minema ei jookseks, kõrvad lukus nagu ikka) ja ta ütles midagi sellist: ''no kuidas nii? kuidas ta siis klassi kõige ilusama tüdrukuga tantsimata jätab?'' ooooooooomaigaad, noh. üldse polnud mark, eks. ma olin näost ilmselt nagu porgand või redis või midagi muud värvilist. mitte ainult see, et ta seda üldse ütles, aga see ka, et mul on praegu eeeeeeeeeriti madala enesehinnangu periood ja sellised kommentaarid teevad asja kümme korda hullemaks.

päev üldiselt oli mõttetu. pildistasin koolis. kõik olid hullult vihased mu peale. siis.. matas oli tunnikas. jumal tänatud, et ma gerli kõrvale istusin, sest ma jätsin just valemid õppimata, sest ma teadsin, et need on meil klassis seinapeal ja õpetaja eelmisi valemeid pole maha võtnud. ta ei hoiatanud isegi ette ja võttis need seinalt maha. gerli oskas neid õnneks, niiet ma sain tema pealt vaadata, aga õpetajast oleks nagu kena seda varem öelda. töö läks suht jamasti. nelja või kolme saan ilmselt. ülejäänud päev ka suht sakkis. kirjanduses kuulasime mingit juttu ja siis pidime kirjutama selle lühikokkuvõtte, oma arvamuse sellest ja häirijad jutu kuulamisel. etnoh. kolinad ja rääkimised ja asjad, mis keskendumist segasid. mul polnud õõõõõõõõrna aimu ka, millest see rääkis. ma kirjutasin terve aeg ainult häirijaid, sest mu mõte ei jooksnud üldse õiget liini pidi. radiaatorid sahisesid. noh.. see vesi või misiganes neis sees on. siis need hakaksid kolisema, sest kuskilt teisest klassist peksti neid. kõrvalklassides jälle mööbeldati täiega, mul oli uni, tekst oli hullult segane, ma mõtlesin üldse muudele asjadele, eesotsas sellega, mida ma pean tegema, et tantsimisest lahti saada ja üldse ja mul oli hullult paha olla ja tuul puhkus sisse ja päike soojendas selga ja tegi uniseks ja klassis olid inimesed, keda jälgida sai ja ma tahtsin juba koju ja mu pastakal on mingi muster peal, mis teatud nurga alt meenutab naerunägu. lõpuks, kui räägiti veits sellest sisust, siis tundus see nunnu jutt, aga muidu jah. ise ma seda jälgida ei suutnud. peale tunde tegid mass, karl, martin ja rait mulle lumesõda, mis oli täiega ebaaus, sest mina olen üks tüdruk ja nemad on neli poissi. need ''lumepallid'' olid tegelikult suured lumekamakad ja ma üritasin vastu loopida, aga rait lükkas mu umbes viiendat korda lumme pikali ja nad neljakesi loopisid mulle täiega lund peale, niiet mu sall jäi kõik maa külge kinni ja oli üleni lund täis ja see on pikk ja ma olin üleni märg ja lumine ja nad ei jätnud järgi. pärast kodus avastasin, et karl oli mulle sõnumi saatnud sisuga: ''selja taga!!''. ma kahtlustan, et ta saatis selle lumesõja ajal. ükspäev ma naersin pool päeva seda, et ta saatis mulle sõnumi sisuga: ''uga tsaka, uuga uuga tsaka, hilinevad uus aasta õnnitlused.'' lambist keset päeva.

mul on.. maeiteagi. mingid lõualuud või miskid asjad hästi valusad. see on siis valus, kui ma suu lahti teen. hullllllllllllllult valus. rääkida ega süüa ega midagi ei saa. selleks valuks on vist kolm võimalikku põhjust:
1. ma sain mingi lumekamakaga vastu seda kohta.
2. ma räägin liiga palju.
3. ma sain eriti räige kõrvapõletiku või midagi. mul polnud mütsi peas, sest lahtiste juustega ei püsi see mul peas ja see valu on suht sellises kohas, et see võiks kõrvadega seotud olla. seal küljepeal. aaei. kõrvadest vist pole. lõualuud ikka.

ma näen välja nagu mingi junkie. mul on silmaalused mustad ja paistes koguaeg ja juuksed on sassis ja üldse on jumala jube ja täiega rõve on olla üldse. issand, see valu läheb aina hullemaks. mul ei käi suu lahtigi enam varsti.

pipi. piipipipipipipiiipipipi.

täna ei olnud hea päev. füüsikaõpetaja vahtis mind hästi pikalt hästi kurjalt ja siis hakkas rääkima: ''ega ma ei tohi midagi halvasti öelda. kui ma midagi ütlen, siis minnakse kohe kaebama, aga tahaks öelda küll, et mõned üldse käituda ei oska.'' mingit sellist teksti. õrmh, mul oli korraks hea tuju lihtsalt, aga hea, et ta nii ütles, sest see oli jälle see tobe tuju, mis mulle ei meeldi. ma ei tea, miks ma mõnikord niimoodi olen. ma ei meeldi endale nii ja teistele on see ka väga mõistetavalt liig. venekeeletunnis kurtsin oma muret selle kohta, et ain mind tantsima sunnib. kristjan soovitas ta perse saata, bruno pakkus välja kurikaidee ja rait kujutles, kuidas ain ise massiga tantsib.
tundub, et koolil on hetkel käimas mingi projekt teemal ''mis tunne on elada kanalisatsiooniaugus''. no nii haige lihtsalt. kohe nädala alguses hakkas juba. ühekorra olid mingid torud katki ja siis ''tehti need korda'' ja siis olid jälle ja garderoobide juures olid mingid suured loigud maas ja siis ''tehti need jälle korda'' ja siis nüüd täna oli see nii rõve, kui see veel üldse varem olnud pole. ega surnud rottidest meile ju ei piisa. vahetund algas, siis kõik jooksid paaniliselt teistest klassidest oma klassidesse ja õpetajad karjusid koridorides: ''paaaange klassiuksed kinniiii, paaange klassiuuuuksed kiiresti kinnniii!'' no kas see on siis normaalne koht õppimiseks või?
kehalises mängisime seda mingit indiakat või midaiganes. ma ei viitsi vaadata, kuidas see kirjutatakse või mis selle nimi üldse oli. selle sulgedega asjaga igastahes. cool mäng. muidu oli mõttetu päev nagu ikka. aa. mataõps läks eile tunnist ära, sest kõik tegelesid oma asjadega ja rait täitis iseloomustustelehte. õpetaja vihastas tegelikult raidi peale ja läks minema. täna tuli siis tundi. kõik tõusid püsti ja olid vait. õpetaja hakkas mingit jura ajama. see oli niiiiii nõme ja minu arvates isegi kind of lapsik. alustas tundi: ''noh. mis te täna siis vait olete? enam polegi vaja rääkida ega midagi õppida ega lehekesi täita või midagi? kas kõikidel on töövihikud ja kalkulaatorid olemas? karl, kas sul on kalkulaator?'' karlil ei olnud. õpetaja võttis telefoni välja. ''no nii, mul on siin see number olemas. jah, see telefon on küll vanavõitu, aga ajab asja ära.'' mingi ootas veits aega. siis hakkas karli emaga rääkima telefonis, et tema on õpetaja ja et karlil pole üldse kalkulaatorit kunagi kaasas ja et ta tahtis sellest lihtsalt lapsevanemat informeerida ja et terve klass kuulab seda telefonikõnet pealt. see oli niiiiiii tobe, et mul hakkas endal peaaegu mark, et ma seda üldse pealt nägin. homme teeb meile tunnikontrolli selle osa peale, mida me oleme kaks päeva ainult õppinud ja millest mul aimugi pole, sest mu arvuti on jobu ja ei võta kraade, minuteid ja sekundeid. kõik need siinused ja tangensid ja asjad on nõmedad ja ei meeldi mulle. üldse nõme värk. ma saan selle tunnikontrolli kahe. ma võiks ju koolist puududa, aga oheeei, ma pean ju tantsima minema. nojah, ma lähen kooli homme, aga ainult sellepärast, et ma pean lõpuks julguse kokku võtma ja ainile selgeks tegema, et ma ei tantsi. ja niimoodi, et ta lihtsalt jälle mulle küljealla ei roni ja ei ütle: ''aga sa oled ju parim.'' niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii jube värk. kui see kool ka korras ei ole, siis ma.. ma ei tea. kaeban kohtusse selle. kutsun mingid tähtsad onud ja tädid kohale. kutsun tervisekaitse. kutsun politsei. nagu.. ma arvan küll, et on võimalik, et me kõik ühel päeval sellest haisust hästi uimaseks jääme ja trepil nendel loikudel libiseme ja kukume ja pea vastu treppi ära lööme ja verest tühjaks jookseme ja kõik ära sureme. lihtsalt selliste asjade peale tuleb varem mõtlema hakata.
väljas käisin ka täna korraks. maja ümber. tahtsin pilti teha ja semuga veits nillida, aga ta on täiega weirdo ja naabrikoertemaniakk. ta oli täna pool päeva lahti ja terve selle aja istus ta näoga naabrihoovi poole, et naabrikoeri vaadata. ma tahtsin temaga mängida ja kutsusin teda enda juurde ja ta ei teinud väljagi. ronis ainult naabrite maa peale ja ajas neid koeri taga ja sumpas lumes. mind polnud nagu olemaski. täiega kahju, et ta imelikuks muutnud on.

ma elan ühesuunalises tupiktänavas.

urrurr. suht mittehea on olla. sain jällegi kord nautida päeva, mil mulle naermine võimatu on, sest mu huuled on täiesti sodid. ilmast ma ei hakka üldse rääkima. ''sõbrad'' ei lindistanud ka eile õhtul, sest elekter läks ära. ma ärkasin kell viis hommikul paaniliselt üles ja hakkasin telefoni otsima, sest mu äratuskell vilkus ja ma ei teadnud õiget kellaaega. lumehanged olid kuskil puusani. ma olin lumine isegi hoolimata sellest, et ma autoga kooli sain. koolis oli suht jama. midagi erilist ei toimunud. me teeme klassi lõpetamise ajaks klassi ajalehe. mingi viis inimest on töögrupis. gerli oli vastutav iseloomustuste eest. niimoodi, et kõik kirjutavad terve klassi inimeste kohta iseloomustuse. alguses pidi olema nii, et neid loevad ainult need, kes seal töögrupis on, aga pärast läks asi käest ära ja kõik lugesid. karl ja bruno kirjutasid põhimõtteliselt samad asjad. kuna neil oli kirjas, et ma olen pandav raam, siis kirjutasid kõik järgmised poisid ka minu iseloomustusse, et ma olen pandav raam ja see oli minu hüüdnimi terveks ülejäänud päevaks. mõnus. üldse pole ju offensive ega midagi. üks levinuim märkus oli see, et ma olen hüperaktiivne. siis pidavat ma olema veel emo, vikerkaaretüdruk, hipi ja pervert. ega minu väide, et ma nagu pole just väga hipi, ei tundu kedagi kõigutavat. kui ajalooõpetaja täna hipisid mainis, siis keeras pool klassi oma pead minu poole. aga noh. ma ei viitsi ennast sellega enam vaevata, sest nad niikuinii räägivad, mida ise tahavad. aa. nagu latiino biatch pidin ka olema. heas mõttes. mida iganes see ka ei tähendaks.
kässasse minnes viskasin ma raidile ühe pisikese lumepallikese näkku ja sain selle eest lumesõja vastu. ma lõpetasin lumehanges, märja ja karjuvana. jama värk. ma olin ainus, kellel tikkimisasjad kaasas olid. teised ütlesid, et ma olen nohik ja pugeja, aga tegelikult oli asi ainult selles, et keegi polnud mulle poole sõnagagi maininud, et meil mingi kutsekoolivärk on. nip/tuck hakkas, aga ma tahtsin vist midagi veel kirjutada. aa. see ballivärk. jaagupäeva. tantsimine. mina ja mass. ma ütlesin ainile, et mina ei tantsi seal, sest mul pole aega ja ta ütles, et kõik proovid on tundide ajast ja see pole üleüldse arutatav teemagi, sest ma niikuinii tantsin. tänks tõesti. nagu mul juba piisavalt tegemist ja halbu hindeid poleks. ma olen nii vihane selle peale. eks nad, kurat võtaks, ostku siis mulle riided ka. elusees ei lähe ma sinna rahvariietega ennast lolliks tegema. nagu seal lihtsalt tantsimine juba piisavalt jube poleks. mul võiks ka nagu mingit sõnaõigust olla, arvestades seda, et noh.. ma ju ikkagi olen see, keda see asi puudutab. ja siis ain tõi vabanduseks veel selle, et see on reedel niikuinii tundide ajast ka. MUL ON REEDEL VABA PÄEV. ''ah mis sul siis ikka siia kooli üheks tunniks jalutada on?'' selliste ilmadega tõesti vahet pole, eks. ma upun ära sinna lumme. kui mul on õppimise päev, siis mul on õppimise päev. ma lähen nii närvi jälle. mis pagana vabad päevad need on, kui ma ikka kooli pean koperdama? inimestel ajusid üldse pole või? ma lähen telekat vaatama, enne kui ma siin laamendama hakkan. nüüd ma läksin jälle üleni närviliseks.

ma olen kuri praegu. võibolla tuleb mul pärast meelde, et ma blogima pean, sest ma olen kuri. väga. kuradi kool ja inimlikkuseta õpetajad ja veidrikud. kuri!

he got joo-joo eyeball, he one holy rolle, he got hair down to his knee.

tuleb välja, et minu blogspot on avalik informatsioon. etnoh.. ilmselt mõistsin ma seda juba siis, kui ma kaijal oma blogi enda blogisse panna lubasin või avastasin, et kui googlesse.. ee.. ÜKSKÕIK, MIS SÕNA kirjutada, siis tuleb minu blogi tulemuseks, aga ma niikuinii ei arvanud, et kedagi kaija tuttavatest üldse see huvitama peaks ja noh.. kes ikka googlet kasutab (vastuväited pole soovitud. ma üritan ennast lohutada.). siis nüüd tuli välja, et karl ja mass ja rait ja anni ja seidi ja kõik teavad seda. rait oma suure suuga muidugi pasundas seda kõikidele ja siis bruno ja kristjan küsisid seda ja ma ütlesin midagi ja bruno ütles, et ma hakkan iga päev jalaga perse saama, kuni ma vabandust palun. naaaaissss. rait ja mass väitsid kõikidele, et ma räägin siin meie klassist maeiteamida ka. muidugi. tegelikult mind ju eriti ei huvita, kes seda loeb. välja arvatud see, et.. noh.. mind see huvitab. ega see pole midagi isiklikku ja ma nüüd ei taha jälle kedagi ''solvata'' või ''taga rääkida'' või misiganes, aga point on selles lihtsalt, et.. noh.. ma kirjutan siia. mul ei ole vaja, et mingi kamp inimesi, kes mind niikuinii ei salli, loevad minu pimedusekartusest (mis läheb ikkkkka veel friikimaks) ja sellest, kuidas ma pean kord aastas üle elama päevi, mil meil tuleb kraanist roostevett (millest rait muidugi täna lahkesti rääkis. tänks.). ja siis.. ah tegelikult. ma ei tahagi koolist kirjutada enam. rait ja mass ütlesid, et ma kirjutan iga päev meie klassist ja siis nad saavad koolipäevi läbi minu silmade lugeda ja et ma õhtul raudselt kirjutan jälle terve päeva siia ja misiganes. hää. suckers. midagi ma ei kirjuta. ÜLDSE EI KIRJUTA BLOGI ENAM.

okei.. valetasin, jah. lühikokkuvõte päevast siis. ma üritasin rahulik ja vaikne olla, et mul jälle paha olla pärast poleks. alguses läks suht hästi, lõpuks enam ei tulnud välja. ma vist pole lihtsalt eriti vaikne inimene. isegi kaua pidasin vastu, sest kadi puudus. siis.. üritasin massilt tema blogi teada saada, mida ta ei öelnud ja mille peale ma nüüd solvunud olen. sain inka sõnadetöö viimasel piiril viie. viimane piir. jälle. laupäev tuleb masendav. mul oleks vist kõige targem olümpiaadiks kuskil poole tunniga arvestada. teen need paar ülesannet ära, mida ma oskan ja lähen koju, sest suulisele osale ei pääse ma mitte mingi imenipiga. mis veel? mihkel oli masenduses ja kutsus mind värdjaks, kui rait väitis talle, et ma tahtvat teda ära tappa, bruno kutsus mind hipigängsteriks ja keegi kutsus mind imelikuks. vene keele tunnis küsis õpetaja, kas ma olen oma pea ära löönud, lihtsalt sellepärast, et ma üritasin osavõtlik olla ja küsisin kõikidelt, mis nende nimed on ja käskisin istuda. dlinnõi maltšik uku õppisin ka selgeks. ja maalenki djevotški.
rahvatants sakkis. tõsiselt kohe. seal olid ka kõik kurjad. viimasel ajal on kõik kurjad. eile võrgus olid ka kõik kurjad. üldse ei tahagi nagu kuskil käia nii, kui kõik kurjad on. kui ma kohale jõudsin, olid pooled veel tulemata, aga proov oli juba poole peal. umbes kümne sekundi jooksul sain aru, et torpan eeeeeei ole heas tujus. ta nagu.. karjus kõikide peale. täiega. kõige eest. karjus. täiega. ma ei julgenud ennast liigutada ka, sest ma arvasin, et kui ma ühe sammu valesti teen, siis ma saan surma. siis ma mõtlesin, et ma pean talle uuest tunniplaanist ju rääkima, sest meil tõsteti nüüd kaheksandaks tunniks mussa asemel eesti keel ja siis ma põdesin terve aeg. ja siis lõpuks tuli mul meelde, et meil muudeti tunniplaan tagasi ju. see on hullult pikk tunniplaani-rahvatantsu-vähese-aja-lugu ja keegi ei saa sellele pihta ja siiamaani ei ole see mitte kedagi vähimalgi määral huvitanud, niiet ma ei hakka sellest siia kirjutama. aga siis kui meil vahepeal mingi paus tuli, siis õps küsis ise mu käest, kas ma sain mussaõpsiga räägitud ja ta polnud kuri ja kõik ja ma hakkasin talle peaaegu tervet seda tunniplaanilugu rääkima, aga ma ei viitsinud, niiet ma lihtsalt ütlesin, et ma ei saanud veel, sest meil on tunniplaan praegu segane, aga ma räägin. õues on vastik ilm. ma pidin jalgsi rahvatantsust koju tulema. noh.. mitte, et see midagi uut oleks, aga siiski. ma avastasin selle ka, et kui ma kõnnin koolist koju või kodust kooli ja mul käib empekolmest faith no more- ''easy like sunday morning'', siis naudin ma seda palju rohkem, kui on päikesepaisteline ja rahulik ilm ja see nunnu koer vaatab mind aiast. ta on, jah, hästi nunnu. tundub sõbralik ka. ta ei haugu kunagi mu peale. vaatab niimoodi sõbralikult otsa nagu semu ja laseb ennast kõhuli maha nagu semu ja üldse numps. semu on ka viimasel ajal sõbralikum ja ignob mind vähem, aga kui ma täna koju tulin, siis ei viitsinud ta jälle kuudist välja tulla. igastahes jah. kui päikest pole, siis pole sellel laulul õiget fiilingut. sellise ilmaga nagu täna oli, oleks sobilik võibolla kuulata.. ma ei tea. rammsteini või midagi muud sellist. vastik värk. enivei. ma peaksin nüüd tagasi õppima minema, sest see asi on täitsa pooleli ja ajaloos on veel küsimustele vaja vastata pooltele ja ma olen väsinud. maja on nõmedalt külm ka jälle.

ps. see on viimane kord, kui ma raiti ja massi ja ükskõik keda meie klassist nii palju oma blogis mainin.

aa. seda tahtsin ka veel öelda, et mulle meeldib see meie ajalooõpik. seal kirjutab hipidest ja siis seal on üldse lahevärk ja ühes töövihiku ülesandes tuleb kirjutada, kuidas biitlid ja led zeppelin tolle aja inimesi mõjutasid. wihii, mu lemmikbändid. tegelikult suht sakib, et ma muusikatundides käia ei saa, sest meil peaks seal ka hea muusika osa tulema sellel veerandil. crap.

isn't weird how chairs exist even when you're not sitting on them?

ma tahan magama minna. kell on kaksteist. homme peab vara ärkama. ma tahan enne laulud empekolmele panna. ma mõtlesin, et ma teen seda siis kiirelt, aga kuuuus sa sellega. kogu see värk jookseb täiega kokku ja üldse hull jama.
uni on. ma ei taha kooli minna. seal peab õppima. ja see on viimane veerand. muidu ma ootan alati veerandi lõppu täiega, aga seekord ma tean, et veerand kestab esiteks mingi miljon aega ja lõppeb eksamitega, niiet see on hull jama. samas on see viimane veerand. üheksanda klassi lõpp. ja noh.. viimane veerand, kus meie klass koos on, niiet siis peaks ilmselt seda veel nautima või midagi. ikkagi jama. ma ei taha eksameid. ma ei taha koolile mõelda ka. ma olen täielik enesepiinaja.
mingi.. nädal aega saime puhata. kammoon. andku kasvõi kaks nädalat. niigi me käime poole suveni koolis. homme peab kooli minema. ma ei taha kooli minna. ma tahan magama minna. ma nägin täna öösel õudusunenägusid. need sisaldasid kooli. noh, eile öösel. äkki ma ei lähe kooli? laupäeval on olümpiaad. ma võin reedel kodus olla. ma ei taha olümpiaadile minna, ma saan viimase koha. ma ei oska enam inglise keelt. ma ei oska enam eesti keelt ka. see tool laguneb. ma ei taha kooli minna. ma tahan magama minna.

every living creature on earth dies alone.

ma ei vaadanud kumbagi filmi. tulin hoopis arvutisse tagasi, sest riti andis mulle filmide lehekülje ja ma olen nii endast väljas selle pärast, et ma ei saa mingitele tobedatele filmidele keskenduda. heas mõttes endast väljas. ma saan vaadata kõiki neid filme, mida ma koguaeg vaadata tahan, aga kunagi videolaenutusest ei laenuta. daunlõudimine pole selle arvutiga eriti võimalik. noh. võimalik on, aga pole eriti mõttekas, kui arvuti enam käimagi ei lähe. igastahes. ma tahtsin vaadata matthew perryga filmi, aga see laadis hullult aeglaselt. tegelikult tahtsin ma alguses donnie darkot vaadata, sest see on suht vana film ja jake gyllenhaal.. noh.. minu suhtumine temasse on vist siiamaani üpris arusaadav olnud. ja ma polnud seda kordagi näinud, kuigi ma täiega tahtsin. aga ma ei tahtnud täna õhtul, sest see maja ikkagi on suht hirmus õhtuti, kui kedagi kodus pole. lotte on, aga ta magab, nagu ikka ja siis see film on ka suht kriipi ja ma ei tahtnud. aga kui see matthew perry värk ei liikunud, siis ma sain vihaseks ja otsustasin, et ma vaatan donnie darkot ikkagi. siiamaani vaatan. väga hea film on. ma mõtlen, et kohe väga.
einoh. super. selle posti kirjutamise ajal tegi arvuti lambist restardi. nagu.. ma istun siin ja kirjutan, et film on jube ja maja on jube ja puha ja siis lööb arvuti pildi mustaks. oooohhhhhhei olnud midagi jubedat. süda jättis kõigest viis lööki vahele. see pimeduse ja üksioleku kartus muutub naeruväärseks juba. saaks ma siis sinna midagi vähemalt teha. õõõhhh. asee, et film on jube. tegelikult ta pole. kui ma praegu siin niimoodi poleks nagu ma olen, siis see poleks hirmus. aga jah. oeh.

take me out.

õääääöööö. noh. midagi pole kirjutada. ma olen terve päeva täielikult ära raisanud. maja olen kütnud- ainus kasulik tegevus terve päeva jooksul. mitttttttte midagi. noh, tegelikult ma ju olen täna midagi teinud, sest kui ma midagi ei teeks, siis mind.. noh.. poleks olemas, aga ma ei taha sellest üldse rääkida, sest hoolimata sellest, et see mind väga rõõmsaks teeb, on selline oma päevade raiskamine absurd. tahaks vähemalt arvuti juurest ära, aga mul nagu pole midagi teha. joonistada võiks, aga fantaasiavaesus omab mind järjekordselt. ma vaataks kasvõi telekat, selle asemel, et siin passida, aga sealt ei tule ka vist midagi. mingi haara mikker. öäk. tv3-st on see robin hoodi värk. ma pole seda varem vaadanud. ei paku eriti huvi ka, aga seal mängib richard lewis. seitsmendas taevas oli ta lahe ja.. noh.. ma ütleksin, et ilus ka, aga see, kui ma väitsin, et see isa seal on ilus, oli kõikidele hirmsaks probleemiks, sest ta olevat vana või misiganes, niiet see tegevat minust perverdi. richard lewis oli seal ka suht vana onu, niiet võibolla ajaks see jälle kellegi endast välja. aga no kammoon, stephen collinsil olid põselohud ja ta ei näinud üldse vana välja! niiet ma võiksin siis tv3-e vaadata, sest richard lewis oleks tore. samas on kanalkahes film, kus mängivad ben stiller ja luke wilson. nad on lahedad. ja noh, ilusad. owen wilson on ka seal. nüüd on siis vist otsustatud, mida ma vaatan. aga sinnani on kaks tundi aega, kui just mu matemaatiline geniaalsus mind jälle lihtsalt ei mõnita. seni peaksin ma siis vist oma empekolme refreshima.

who can say where the road goes, where the day flows?

täna käisime maal. sinna jõudes polnud riti ja nende pere veel tulnud, niiet meil oli aega. emme ja lotte otsustasid saunas ära käia. mulle ei meeldi saun. ma heitsin voodisse pikali, muusika mängis teises toas vaikselt ja kõik oli soe ja rahulik. millegipärast hakkasid mul silmade ees kõik need asjad jooksma, mida me maal teinud oleme. lõpuks jäin ma magama. kui ma üles ärkasin, siis ürpris varsti teised tulidki. sõime ja rääkisime niisama juttu. terve päev suht koosneski istumisest ja rääkimisest. ma istusin kiiktoolis. mõnus oli. jutt polnud vahepeal. suve arutati. võinoh, arutasime. juunikuud eriti. siis on lotte sünna ja emme sünna ja mul eksamid ja lõpetamine ja lõpupidu ja bulgaaria. kõik see läheb nii segamini ja kõik keerleb täiega ümber minu ja emme on juba kuri ja kõik on seal nõme. etnoh. kohe juuni alguses on üks eksam. siis kaheksandal on emme sünna, niiet seal ümber kuskil peame tema sünnat, aga siis on millalgi üheteistkümnendal või millalgi mataeksam, niiet ma pean rahu ja vaikust saama ja siis on seitsmeteistkümnendal või millalgi seal inkaeksam ja üheksateist taheti lõpupidu kuskil maeiteakus teha, aga siis ma jään sinna ööseks, aga järgmine päev on kohe juba lotte sünna ja siis me peame lotte sünnat ja kohe järgmisel päeval on lõpetamine ja kohe järgmisel hommikul sõidan ma bulgaariasse. etnoh. klassiga lõpupidu, järgmisel päeval lotte sünnipäevapidu, järgmisel päeval lõpetamine ja järgmisel päeval bulgaariassesõit. äääääi usu, et ära väsitab. põhipoint on see, et minu peale läheb mingi.. oh, miljard krooni ja kõige muu peale ka ja ma üldse ei tahaks ju seda, aga mina ei saa sinna midagi teha, et ma ju pean bulgaariasse minema ja et ma ju pean üheksanda ära lõpetama. kleit on vaja osta ja kõik. üldse suht jama. muudest asjadest rääkisime ka. ma läksin vahepeal vihaseks, niiet ma pidin teise tuppa silmi kuivaks tupsutama minema. aga need paar korda pole tähtsad. muidu oli tore. käisime jäneseid vaatamas. nad on suured juba, aga lotte oma limpsib ikka veel. ta pani talle limpa nimeks. ma mõtlesin, et minu omal peaks ka mingi nimi olema, niiet ma panin jimi. noh.. nõme, ma tean, aga esimene, mis mul pähe tuli ja ma ei viitsi teda jänkuks kutsuda. pealegi see nimi ei loe vist eriti palju, kui arvestada seda, et bettile panin ma betti nimeks, sest öeldi, et ta on emane ja kõik oli tsillnill, kuni ta emastele jänestele umbes.. miljon pisikest jänkukest meisterdas. bettiks jäi ta ikkagi lõpuni.
siis vanaema rääkis, et neile oli sinna mingi kass tulnud. pime vurrudeta kass. ma tahtsin teda näha, aga ma ei julgenud minna, sest see kõlas suht hirmutavalt. ritiga lõpuks ikkagi läksime. ta oli seal puukuuris. ja kui me ritiga sinna läksime, siis nad sõid sämmiga koos. see oli niiii nunnu ja väga weird, sest sämmi ei kannata mmmmiiittteüldse uusi tegelasi hoovipeal. nagu.. mitteüldse. kasse veel eriti mitte. ja seal nad sõid kahekesi rõõmsalt koos. nunnukesed. see kass oli halli värvi ja kõndis hästi ettevaatlikult ja katsus koguaeg käpaga enne ettevaatlikult, kui ta kuskile astus ja tegi ninaga mingit häält. niii nunnu oli, aga mul hakkas temast täiega kahju. see oli ikkagi armas, et nad sämmiga hästi läbi said. noh, ja imelik. isegi vanaema ja eino ahhetasid ja ohhetasid ja rääkisid, kuidas sämmi kõik minema ajab. peale seda, kui me kassi juurest ära hakkasime minema, tuli sämmi kaasa ja hakkas täiega hüppama ja haukuma. ma pole teda ammu nii energilisena näinud. ritiga mängisime korra malet ka. ma võitsin. siis tulime koju ära. kuu paistis nagu mingi lamp silma. enya - '''wild child'' kummitab täiega. täna on sõbrad kell veerand neli öösel. right on! võiks tegelikult keset ööd üles ärgata. lahe oleks. eile ma ei saanud und. vaatasin sõbrad ära ja peale seda veel supermodellid ka ja kell kolm ei tulnud ikka veel und. lõpuks lihtsalt surusin silmad vägisi kinni. suht weird, kuidas ma päevaajal alati nii väsinud olen ja ööseks see ära kaob.

he say "one and one and one is three", got to be good-looking 'cause he's so hard to see.

eile tulid riti ja liisu meile. lissel mitte. kahju suht, pole teda ammu näinud. aga noh. reede on niikuinii juba homme ja me läheme maale, niiet siis näen. läksime emmega ritile ja liisule kella ühe paiku bussijaama autoga vastu. emme läks poodi, me rääkisime kolmekesi autos juttu. autoaknad läksid uduseks ja ma vedasin liisuga ühe pulgakommi peale kihla, et kui emme autosse tuleb, siis ta küsib, et miks me hinganud oleme või ütleb midagi meie hingamise kohta. tavaliselt ta ütleb. ja muidugi seekord siis ei öelnud. ma üritasin teda sellele teele meelitada. ta pani kojamehed ja asjad tööle ja ma ütlesin: ''autoaknad on päris udused. mis sa arvad, kuidas need selliseks said?'' nothing. ta pakkus küll, aga ükski variantidest polnud hingamisega seotud. lõpuks ma sosistasin talle, et ta ütleks, et me oleme siin palju hinganud, aga riti ja liisu ütlesid, et see on sohitegemine. emme ei öelnud ka niikuinii. koju jõudes passisime natuke aega niisama. siis läksime ritiga poodi. teepeal tegime palju pilti ja marki ka. sellest tegime ka pilti, kuidas me üle suure porilombi hüppasime. käisime poes ära ja hakkasime juba tagasi minema, tee peal tuli ritile meelde, et me unustasime saia osta. ma tahtsin seda, et partidele sööta, sest pardid on nunnud ja ma pole haljalaomasid kunagi söötnud. läksime poodi tagasi. ma tahtsin hästi täpne olla ja raha kohe välja otsida. ostsime mingi odava saia. 3.10 maksis. ma küsisin ritilt veel miljon korda üle, et kas on kindlasti kümme senti. andsin siis müüjale täpse raha ja hakkasin minema kõndima. riti jäi kassa juurde seisma ja mingi naeris ja hüüdis: ''anette, anette.'' ma keerasin ringi, siis see nõme poemüüja seisis mingi hullult ülbe näoga, vahtis mulle otsa ja ütles: ''kolmkümmed senti veel ä.'' võiks ju arvata, et mul oli mark, aga ei. otsisin veel kolmkümmend senti ja läksime minema. ma tahtsin veel üle porilombi hüppamise pilti teha. sain peaaegu üle lombi hüpatud juba, aga ühe jalaga üle saades jäin seisma, niiet tõmbasin ühe jala porilombi põhjast läbi. üüüldse polnud märg ega külm. läksime parte söötma. alguses olid kõik üldse minema läinud. me olime kurjad. siis riti hakkas prääksuma. noh.. prääksus. seisis ja karjus: ''prääks, präääks, prääkspräääks.'' mingi kolm minutit prääksus, siis hakkasid pardid hunnikuteviisi meie juurde lendama. ömeising. ma pole nii palju parte seal korraga ujumas näinudki. loopisime neile saia. ..mina viskasin tükikesi, riti pool saia korraga. ja nad ei söönud seda. nad ujusid saia juurde, vaatasid seda ja lihtsalt ei söönud. lõpuks hakkasid natuke ja siis kui me ära läksime, sõid vist korralikult ära. teepeal ma küsisin ritilt iga poilombi kohta, et kas ta sellest saab üle hüpata. siis oli üks hullult väike porilomp. kuskil a4 paberi suurune. nagu.. pikkuselt. ruudukujuline. küsisin ritilt, et kas ta sellest suudab üle hüpata. riti ütles, et suudab, läks kaugemale ja hakkas porilombi poole kõndima, et sellest üle ''hüpata''. ja ta astus täpselt sisse. see oli ilmselt viimane suurus, kuhu ta jalg üldse mahtunud oleks ja ta astus täpselt sisse. koju jõudes lindistasin natuke koduvideosid ümber, et me saaksime jälle tantsida ja filmida. me tavaliselt teeme nii. paneme kaamera laua peale ja siis tantsime ja mängime niisama lolli. nip/tucki vaatasime ka ja olime arvutis veits. pärast üritasin veel sõpru ära oodata, aga ma jäin magama. nad tegid selle staaridesaate lõpu vahele veel reklaamipausi ka ja mu silmad vajusid vägisi kinni, niiet ma otsustasin lihtsalt magama jääda. hommikul nägin õudusunenägu. ma nägin, et madis oli mulle oma matemaatika kontrolltööde vihikut laenanud ja ma pidin talle selle tagasi andma, aga see läks kogemata täiega kortsu. ma olin jumala paanikas ja mõtlesin, et ma pean talle selle uuesti ümber kirjutama. ma siis tahtsin näha, et kuidas see kortsu läks üldse, aga mul ei tulnud meelde. ma mõtlesin, et ma ei saa talle ju öelda, et ma kortsutasin ta vihiku ära, aga ma ei mäleta kuidas. hakkasin videot läbi vaatama, sest ma olin seda filminud, aga ma avastasin, et ma lindistasin selle maha. järsku oli vihik juba poolenisti sirge, niiet ma mõtlesin, et ma ostan lihtsalt hommikul, kui ma tema juurde lähen, uue vihiku ja panen need sirged lehed sinna vahele. siis ma sõitsin autoga mingis metsas, kus polnud puid ja järsku kõndisin hoopis jalgsi. teepeal oli kaspar. ma läksin temaga rääkima, aga tal oli paha tuju. ma kõndisin siis hästi aeglaselt edasi, et ta järgi jõuaks, aga ta ei tulnud. sellegipoolest teadsin ma, et tal on parajasti hea tuju. ja siis kui ta minuni jõudis, oli tal jälle paha tuju ja nii edasi. lõpuks me jõudsime kooli. direktori kabineti juurde. siis oli kaspar järsku issi ja tal oli tuju paha ja ta ütles, et ta tuleb mulle linna autoga järgi. ja vahepeal oli mingi bulgaaria teema ka. ma tean, et seal olid basseinid ja soe ja riti oli ka seal kuskil ja ma eksisin vahepeal ära, aga ma ei mäleta seda konkreetselt üldse ja see käib niiiii närvidele, sest poolenisti nagu mäletaks, aga tegelikult ei mäleta üldse ja see on üleüldse jumala kriipi ja täiega tahaks mäletada, sest sellele mõtlemine tekitab mulle õudselt õõvastava ja vastiku tunde. kui ma üles ärkasin, siis ma hakkasin ritile oma unenäost rääkima ja ma avastasin, et mu hääl oli ära. mitte nii nagu ta mul ükskord läks täitsa ära, niiet mult ainult sosinaid kuulda oli, vaid ta kärises õudselt rõvedalt. peale natukest rääkimist läks normaalseks tagasi, aga kurk oli täiega valus. mängisime neljakesi eesti mälumängu. ma võitsin. liisu vastas iga asja peale ''erich krieger''. siis läksid kõik ära linna ja ma jäin üksinda koju. kolm korda võite arvata, mida ma tegin. japppp, vaatasin sõpru. ma sain orkutis selles muusikamängus music geniuse tasemele. järgmiseks tasemeks on veel 5000 punkti vaja teenida ja riti ajas mul igasuguse entusiasmi ära, öeldes, et ta sai ka music geniuseks. khmkhmnoliferkhmkhm. riti, mitte mina. aa, ma hammustan endale koguaeg keelde ka. aga mitte nagu keeleotsa, vaid täitsa taha. põhimõtteliselt kurku juba ja siis ma ütlesin seda eile emmele ja lottele ja liisule ja ritile, kui me suurestoas istusime ja siis ma üritasin neile seletada, kui vastik see on. et see valutunne on ka selline, et ei saa aru, kas ma hammustasin kurku või keelde või ninna või kõrva ja siis nad hakkasid naerma nagu ma hammustaksin endale kõrvalesta. no hahaha tõesti. üldse mu traagikat ei mõisteta. terve õhtu viskasid kildu, kuidas oleks õudselt lahe kõrvalesta hammustada.

i got sunshine in a bag.

veidi aega üksinda kodus. issi läks linna videokassette ja teed ostma, lotte mariliisi sünnipäevale(?) ja emme on tööl. issi ostab kassette, et ma koduvideosid kaamerkassettidelt ümber lindistada saaksin, sest neid pole enam alles jäänud. ei kaameraomasid ega makiomasid. ja ma leidsin eile ühe viimase teekotikese. see minu hea tee hakkab otsa saama. see puruga, mis pidi õudselt kallis olema või misiganes. ma üritan seda vähem juua, niiet ma otsisin mingeid muid teesid. ma avastasin, et see puuvilja oma, mis ma ükskord ostukorvi pressisin, on otsas juba. ma jõin kummeli ja piparmündi teed ka üle saja aasta, aga ma tahtsin mingit.. maitsega teed, noh. mingit puuvilja või midagi. siis leidsin kolm rohelise tee pakikest. kahele oli kirjutatud ''green tea with mint'' ja ühele ''green tea with citrus''. mõlemad olid täiega head, aga see viimane.. niiiiihea. ma siis ütlesingi issile, et ta ostaks seda, kui peaks olema.
ma käisin täna inkaolümpiaadiks õppimas. kaisa oli ka. õpetaja ka. noh, kolmekesi. mingi.. tegime neid eessõnasid. oooomaigodd, kuidas need asjad mulle ei meeldi. ma oskan neid.. noh.. mitteüldse. põhipoint on veel see, et need on igal pool sees. oleks viimane aeg vist need selgeks õppida. siis tegime küsimusi ja suurema osa ajast intervjuuosa. õpetaja küsis meilt igasuguseid asju. mulle see suuline osa eriti ei meeldi. mu inglise keel on niikuinii nii nõrgaks jäänud, et mul pole vist mõtet põdedagi sellepärast, sest esimese kahekümne sekka pääsemine oleks suht lootusetu. igastahes kui me neile küsimustele vastasime, siis ma tundsin ennast kindlamini, kui eelmisel aastal. samas olen ma ka aasta edasi arenenud ja ma olen selle suulise osa olümpiaadil juba läbi teinud. ei tahaks tegelikult, et mul halvasti läheb.
tavaliselt panen ma kõik muusika, mis mulle parajasti meeldib, ühte pleilisti. etnoh, mida ma värskemalt kuulama olen hakanud. ja kui mul üle viskab, siis kustutan pleilistist ära ja kunagi aasta pärast otsin üles jälle. tavaliselt on mul järjest siis ühe esitaja muusikat või vähemalt ühesugusemat. hetkel on täiesti segamini seal kõik. viimasel kahel päeval tekkinud:
enya, eve, kylie minogue, vanessa carlton, goo goo dolls, carl orff, the white stripes, death cab for cutie, modest mouse, serj tankian, outkast, britney spears, franz ferdinand, shakira, green day, sean paul, the cardigans, the cure, the shins, gorillaz, rolling stones.
nagu.. sean paul?! ma olen kogu oma muusikamaitse ja mõistuse ja kõik ära visanud või?! ma vihkan sean pauli ju. täielikult. tavaliselt oksendan ma ta laulude peale ja nüüd on see mul pleilistis?
praegu eriti rohkem öelda polegi midagi. vaheaeg on siiamaani jama olnud. homme tuleb riti haljalasse, reedel läheme maale.

kui hetkel mingi ärme-kirjuta-blogi-ja-ajame-anette-närvi-kampaania käib, siis võiks keegi mind sellest teavitada. veel parem - lõpetage see ära!

magada tahaks.

mõnikord on mul selline teistmoodi unisus. selline, et ma tunnen, et magamine on ainus asi, mida ma ÜLEÜLDSE teha viitsin ja et mu voodi on ainus koht, kus ma olla tahaksin. see on mõnikord isegi täitsa tore, kui ma tean, et ma sinna igal hetkel minna võin. praegu on sama unisus, aga ma pean enne pessu minema. pilti tegin täna. suht bitš nägin välja ja häid pilte ei tulnud. mu lokid on rohkem lainetus, kui lokid. mitte, et see halb asi oleks. lihtsalt, vanasti tegin ma lokke papiljottidega lokke ja siis see oli hull kräsune värk, aga ma mäletan, et ma osad tegin tavaliste patsidena, sest papiljotid hakkasid järjest kaduma, aga ikkagi oli kräsune värk. patsid igastahes nüüd tegid sellised rahulikud lokikesed. veidi rohkem, kui lainetus, aga vähem kui.. näiteks jimi hendrixil. ma nüüd lähen ära tuttu, muidu magan jälle kella üheni.

pea valutab.

mitte nagu pea, siis kui on migreen või midagi, vaid pealagi. juustest. ma eile keerasin endal juuksed peale pesu väikestesse krunnikestesse. etnoh. ma pole ammu lokkidega olnud ja ma mäletan ainult seda, et need ei sobinud mulle üldse. kuna kooli pole, siis on hea meelde tuletada, milline see siis välja nägi. aga need krunnid kisuvad täiega pealage ja teevad haiget ja ma kardan, et mul tulevad juuksed ära. kui ma lotte lätipildid arvutisse saan, siis lähen ise pildistama. sinna lillelisse tuppa. mulle meeldib see, sest see on selline väike ja rahulik. ma oleks seal rohkem, kui seal midagi teha oleks, aga seal on ainult sügavkülmkapp, niiet suht igav on. võiks ju seal istuda ja lugeda või midagi, aga valgus pole vist lugemise jaoks ka kõige parem. võibolla on ka, pole proovinud. lotte on hullult tige koguaeg ja ma ei saa temaga üldse rääkida, sest ta nähvab koguaeg. need on need pubekad. suht jube. siis.. emmega viskasime mingit kildu. ma ei mäleta enam täpselt.
uni on. ma magasin täna kella üheni ja siis ehmatasin ennast poolsurnuks, sest ma panin telefonihelina kõige tugevamaks ja vanaema helistas mulle, et küsida kuidas lottel lätis läks ja miks ta ise telefoni vastu ei võta. ma muidu olen küll inimene, kelle käest seda küsida. mind ajab see niiii närvi. ta ei vasta MITTE KUNAGI. mitte kunagi. lihtsalt sellele mõtlemine ajab mind juba närvi. mille jaoks tal telefon on, kui ta kunagi ei vasta?

okkkkkkkei.

ma panin üle pika aja wmp'st käima all musicu. etnagu. muidu ma kuulan koguaeg ühte pleilisti ja siis ma kuulan ühtesid lugusid liiga palju järjste, kuni nad mul kolme päeva pärst üle visanud on, aga mulle tõesti meeldib five for fighting ja eagles ja enya ja phil collins ja üldse.
ja noh. all musicuga peaks ta mulle rändomilt neid lugusid andma. ja mis oli esimene lugu, mis käima läks? i'll be there for you. see on täielik piinamine! ma üritan ennast sõpradest võõrutada. etnoh. telekaosad on lubatud. mõni osa kassettidelt ka. aga netist ei tohi! .. eriti. tegelikult on ärritav, et kui ma all musicut kuulata tahan, siis ta annab mulle alati kas klassikalist muusikat, mida ma kuulan ainult kindlate tujude järgi ja valikuliselt või neid lugusid, mis mul niikuinii juba nendes pleilististides ja pähe kulunud on. äkki peaks mingit raadiot kuulama hoopis?

omg, ma lähen hulluks. mul käivad koguaeg nagu mingid lõigud unenägudest peast läbi. nüüd on juba mingi uus. ma ei tea. ma nagu oleks midagi sellist kunagi näinud, aga nagu poleks ka. poolenisti tundub juba, et ma olen ärkvel ja näen lihtsalt unenägusid.

jee!

reede õhtu, hauss, jäätis, teadmine, et peale nädalavahetust on nädal aega vaba (väljaarvatud teisipäeva hommik, kui ma kooli minema pean.) jeee! tükk aega pole nii hea olla olnud. oohhhhh.

ps. five for fighting on ka hea värk.

sa oled muusika, kuni muusika kestab.

hakkasin enyat kuulama. lihtsalt. ma kuulen koguaeg mingit laulu. ma ei tea selle sõnu ega viisi ja ma isegi ei mäleta seda, aga ma tean, et see mulle meeldib ja et see kõlab nagu enya moodi. mõtlesin siis, et vaatan juutuubist natuke. et äkki leian. ei leidnud. vist. noh.. ma pole kindel, sest ma ju ei mäleta seda laulu. igastahes iga laul, mis ma lahti võtsin, oli sellegipoolest hea ja ma hakkasin arvutisse tõmbama. niiheaniihea. midagi rahulikumat ja teistsugust vahelduseks.
minu ''sõprade'' armastus hakkab juba ebanormaalsusele kalduma. see on nagu eelmine aasta varsti. ma vaatan sõpru siis, kui ma koolist tulen ja enne kui ma õpin ja pärast seda, kui ma õpin ja õppimise vahepeal ja õhtul ja igal ajal ja ma olen täielik fanaatik juba. nii kui üks osa läbi saab, tahan jälle uut vaadata. põhipoint on veel see, et mul on suurem osa osadest pealuu sisse kulunud. pooled on nagu.. sõna-sõnalt. no see pole normaalne ju. vähemalt ma veel mõistan, et see pole normaalne, niiet hea seegi.

viimane koolipäev oli täna. füüsika oli täpselt selline nagu ikka. lahendasime mingeid tobedaid ülesandeid ja üldse oli tobe ja siis teine tund oli mata. õppisime mingit asja. kalkulaatoriga mingeid kraade ja minuteid ja asju võtma, aga minu ja piia ja gerda ja kadi ja massi kalkulaator ei võta seda, niiet mul jooksis juhe täiega kokku. hull jama. ma läksin närvi. siis. ühiskonnas pidime kirjutama mingit kirjandivärki. ''mida mul on vaja, et endaga rahul olla?'' vms. ma olen täiesti andetu! see tuli masendav. ma ei saanud ju mustandit ega midagi ka kirjutada ja aega oli nii vähe,niiet lõpuks mul kõik sõnad kordusid ja kõik oli mõttetu ja see on kõige halvem asi, mis ma kunagi kirjutanud olen. ma üllatan ennast pidevalt. kõigepealt arvasin ma, et aerosmithi kontserti kirjand on halvim. siis arvasin ma, et valla kirjandivõistluse oma. siis arvasin, et maakonna oma. nüüd arvan, et see ühiskonna oma. igastahes. neljas tund oli see valla kirjandivõistluse värk. ma sain kolmanda koha. raamatu sain ka. ''sukk ja saabas''. kadi sai mingi.. viienda koha vist. nüüd on meil kadiga viik. ta tegi mulle eelmisel aastal ära, ma talle sellel aastal. oodakem huviga järgmist aastat. viies tund oli mata jälle. õpetaja kommenteeris meid natuke. meie matemaatilisi oskusi ja mida ta arvab, kuidas meil eksam läheb. minu kohta ütles ta, et kui ma närvi ei lähe, siis on kõik hästi. aga et kui ma juba närvi lähen, siis on jama värk ja et siis lähevad ülesanded ka järjest sassi ja puha. nii suht ongi. tavaliselt läheb mul mingi ülesanne metsa ja siis ma ei suuda enam keskenduda ja siis hakkab aeg otsa saama ja ma ei oska midagi ja hakkan pillima ja laamendama ja röökima, et kõik vait jääksid. siis ma pakkusin poomise mängu välja. tegime seda veits. poole tunni pealt tuli ain. tegime klassijuhataja tunni sama tunni ajal. kadi rääkis sellest ajalehest ja me saime kadi ja massiga aplausi, et me kirjandit kirjutasime ja siis hakkas ain tunnistusi jagama ja ma flippisin jälle ära ja hakkasin karjuma ja plaksutama ja kõikidele nende nimesid karjuma. noh näiteks kutsus ain getteri. mina: VUUUHHUUUU! *PLAKSPLAKSPLAKS* VVVVVVVVVUUUUUHUHUUUUUUUU! GÕU GETTER, GÕU GETTER, VUUUHHHHUUUUU! GETTTEEEER, GETTTEEEER! JEE, GETTER! VUHHHHUUU! *PLAKSPLAKSPLAKSPLAKSPLAKS*
peale tundi kallistasin kõiki. käisin poes ka. meie klass tuli kõik täiega sinna. nägin kadit. mingi.. läksin talt küljepealt mööda, ta ei näinud mind. kõndisin talle seljataha ja panin talle käed silmadele.
kadi: mh, ääära tee, anette.. või keegi. *katsub mu käsi* anette!
ma pean oma hea kätekreemi üles otsima, noh. mu käed on nagu mingi liivapaber juba. ja verd jookseb ka koguaeg. nagu.. koguaeg! igastahes. ostsin oma asjad ära ja jalutasin koju. suht rahulik oli. siis kogesin mõnusat paanikahoogu. mul on uus jope ja ma arvasin, et ma polnud võtmeid teise jope taskust ära tõstnud, sest selle jope taskud olid tühjad. lotte on lätis ikka veel ja emmeissi olid tallinnas. meil on uued keldriaknad ka, niiet ma ei oska meile majja enam isegi sisse muukida, mida ma vanasti võtme puuduse korral tegin. (üks kord oli eriti karm. meil polnud lottega kummalgi võtit ja ma pidin sisse minema sellest keldriaknastaknast, mis semu juures on, aga semu pole eriti rahulik koer ja lotte ei suutnud teda ka talitseda, niiet see oli suht võimatu.) ja siis ma lõpuks avastasin, et ma olin võtmed koolikotti pannud, sest ma ei tahtnud, et selle jope taskud mingid hullult punnis oleksid. niigi mu kindad seal on ülisuured. ma pean selle jopega midagi ette võtma, muide. see on mingi eeeeeeriti weird materjal, mis võtab külge umbes noh.. KÕIKE. ma näen sellega välja nagu ma roomaksin mööda põrandaid, mitte ei kõnniks. kõik mu salli sinised niidikesed ja mingid suvalised valged ollused, mis vastu lendavad ja tolm ja.. KÕIKKÕIK. see on täitsa kohutav. mul pole seda asja ka, millega riietelt neid ära võtta saab.
tulin tuppa siis, vaatasin sõpru (vaat, kus üllatus), üritasin mingi miljard aega katlasse tuld saada ja passisin niisama. täna oli katlal midagi viga. ma ei saanud üldse puid põlema ja ma puhkusin seda niimoodi, et ma oleksin peaaegu ära minestanud. mingi hull jama paber oli ka. lõpuks ma hoidsin lihtsalt seda tuleasjandust vastu puud ja ootasin, et puu põlema läheks. see ei mõju muidu eriti hästi ja on lihtsalt tsäksi raiskamine. ei soovita. veits aega tsillisin, siis tulidki emmeissi koju. emme tegi pitsat. lotte peaks ka kunagi millalgi jõudma.

ma nägin öösel muide mingit imelikku unenägu. ma ei mäletagi seda õieti. lihtsalt.. mingi osa sellest on mind terve päev kummitanud ja see ajab mind hulluks. oli nagu mingi koht.. ja ma ootasin kedagi või midagi. ja riti oli ka seal. ja ma läksin ümber nurga ja siis veel ümber nurga ja siis veel ümber nurga. ja ootasin midagi. minu või riti emme oli ka seal. ma ei tea täpselt, kumb. ja ma vaatasin vahepeal uudiseid ka seal kuskil ja sealt tuli hästi palju uudiseid rokkmuusika kohta ja nii ja siis ma mõtlesin, et peaks rohkem uudiseid vaatama hakkama.
ükskord hakkas mind öösel poliissi ''don't stand so close to me'' kummitama ja hommikul pidi see mu pea plahvatama panema. sellised asjad on friikid, kui ma midagi nagu mäletan ja tean, aga samas ei mäleta ega tea ka.

enya- only time. llllaaaaaaav, llllaaaav, meeee loooveeeeezzzzzzzzzzzzzzzzzz enya. tegelikult mitte enyat, vaid ta muusikat. noh. saate aru küll, eks.

koduigatsusega tuli mul veel see lätinali meelde. hullud jamad on juba kokku keeratud, trahvid saadud, kell mingi maeiteakuipalju öösel, riti, mina, anni ja piia oleme juba voodis, tuli on kustus, kõik hakkavad magama jääma. järsku tuleb koridorist haukumine.
piia: ukul tuli koduigatsus peale.
ja uni oli laksust kadunud. oijah. mul on ikka killumeestest sõbrad.

miks?

''miks?'' oli teema täna jälle. rohkem veel, kui tavaliselt. kui meil tunnid läbi said, siis ma passisin mingi veerand tundi veel garderoobis ja otsisin inimesi, kellelt ''miks?'' küsida.
kui füüsika lõppes, siis me läksime jüriga samal ajal klassist välja. kes meiega pidevalt kokku puutub, võib seda jutuajamist ette kujutada. mina kriuksuva ja rõõmsa häälega, jüri oma rahuliku, madala ja vahepeal lõbustuva häälega, rääkides peaaegu aegluubis.
mina: tsau jüri.
jüri: tsau, jah.
mina: mis teed?
jüri: koju lähen vist.
mina: miks?
jüri: sest ma tahan koju.
mina: miks?
jüri: koduigatsus on.
mina: miks?
jüri: teeme nii, et ei miksita.
mina: miks?
jüri: sest see ajab mind närvi.
mina: miks?
jüri: igaksjuhuks.
siis ma hakkasin täiega naerma, sest ma pole teda veel kordagi närvis näinudki. tal tundub koguaeg jumala savi olevat. igastahes jüri ütles, et ma taurit edasi vaataksin. (ma vahtisin taurit füüsikatunnis mingi kümme minutit järjest, kuni ta ennast minu eest ära peitma hakkas.)
siis läksin garderoobi. hakkasin kristjanile midagi rääkima, et tal on valge pusa. ilus pusa on. ja siis küsisin, et kas tal on paha tuju, kas ma ajan teda närvi, kui ma küsin, kas tal on paha tuju ja soovisin talle toredat nädalavahetust. neljapäeval. siis ma avastasin, et neljapäev on ja korrutasin endale, et neljapäev on. helve mõtles vist, et ma olen weirdo ja ütles mulle mingiet hea avastus või midagi sellist. siis pärisin kaia käest ka natuke. siiis.. inimesed hakkasid kõik ära kaduma ja tund hakkas peale. marek hakkas ära minema. ma miksitasin temaga ka veits. siis ta läks minema. tulid rait ja ago. nendega ka. ja siis kaili. seidi ja anni ka. rait ja ago võtsid mu koolikoti ja peitsid ära korraks. venekeeleõpetaja ja eesti keele õpetaja näitasid mulle, kus see on. kui ma välja läksin, siis oli marek seal mingite gängsteritega. nad läksid lõpuks juba närvi ja ütlesid, et nad tirivad mult salli ära. agoga hakkasime samal ajal koju minema. ma küsisin talt koguaeg, miks ja ta ütles ''igaksjuhuks''. pani endale suitsu ette. ma küsisin, miks. ta ütles, et igaksjuhuks. siis ma küsisin veel igasuguste asjade kohta, miks ja ta ütles igaksjuhuks ja lõpuks ütles miks vastu ja me miksitasime pool liivateed kuni see sõna räääigelt kahtlasena tunduma hakkas.
täna oli neljaviieliste vaba päev. ainult mass, getter, gerda, gerli, kadi ja bruno puudusid. mass pole tegelikult neljaviielinegi. mina ja piia olime vist ainsad, kes oleksid võinud kodus olla, aga kooli tulid. füssa oli igav. matas istusime piiaga kokku kontrolltöö ajaks. ma sain vaadata, et meil olid osad vastused samad, aga üks ülesanne läks mul metsa. siis.. vene keeles tegin bioloogia jaoks ristsõna. inglise keeles ka. kristjan ostis õpetajale õuna ja apelsini ka ja siis me saime seda kõik. õunad olid täääiega head. bioloogia algusest läksime tantsima, et me oma hinde kätte saaksime. ülejäänud bioloogiatunni aja tegime mingit küsimustikku või asja. me olime seidi, piia ja anniga neljakesi rühmas.
küsimus oli vist, et mis mägi on peale suure munamäe veel üle 300 m kõrge.
piia: äkki see on see.. pandivere.
anni: see kõrgustik vä?
piia: aa, maeitea.
mina: aga äkki on seal haanjas kusagil.
seidi: eeei, see peab eestis olema.
siis.. oli küsimus, et kus asutati 1910. aastal eesti esimene looduskaitseala. kõik mõtlevad natuke aega.
piia: see peab eestis olema või?
hullllud blondiinid ikka. nagu eile võrgus. kadi arvas vist, et ma puudusin terve päeva, tegelikult läksin kahest viimasest tunnist ära.
kadi: sa seda tead, et mass sai eesti keele kolme?
mina: jah, ta hakkas peaaegu nutma ju.
kadi: aga sa seda tead, et ta hakkas peaaegu nutma?

muidu oli suht.. khuul päev. midagi erilist nagu ei toimunud, aga naerda sai.
geograafia:
Kuupäev: 09.03.2008
Hoolsus: eeskujulik
Käitumine: eeskujulik
Perioodihinne: 4
aww. ma olen eeskujulik.
mataga on sama, ainult kuupäev on 11. ma ei ütleks, et see kuupäev mulle mingi eriline näitaja muidu oleks.

kuradikurat.

kõik on jama. homme on neljaviielistel vaba päev. oh, aga muidugi paneb mataõps kontrolltöö just sellele päevale, mis meil vaba on, niiet me peame ikkagi kooli tulema. ja siis ma pean kehalisse ka minema, sest mul on tants esitamata. supervärk on veel see, et mata on teine tund ja kehaline viimane, niiet mul oleks mõtekas terveks päevaks minna. vot mulle siis vaba päeva ja preemiat neljade-viite eest. emme on vihane, et ma rahvatantsu pärast üldse tundides ei käi ja ütles, et ma ei saa rahvatantsus enam käia. jesssss. ma pean sealt ära tulema. supersupersuper! ma nii armastan seda! täitsa savi ju, et see on ainus asi, millega ma korralikult tegelen ja mis mulle vägaväga meeldib (hoolimata surnud jalgadest). einohmuidugi. tulen rahvatantsust ära. niiet siis jääb minust alles täiesti mõttetu uimane ja mittemidagitegev puupea. mul on üleüldse kõigest rrääääääige väsimus ja ma unustasin mataasjad veel kooli ka, niiet ma ei saa õppida ja nutsin teki läbimärjaks, sest ma surusin selle täiega näkku, sest ma nutan väga weirdolt. nip/tuck võiks ära olla. käiks pesus ka ära ja läheks magama. homne päev on täispask. ma saan mata järgmisesse veerandisse esimeseks hindeks kahe. wiiii!
ma lähen meie klassis varsti mihklile, raidile ja agole kallale. mihkel on see kõige hullem. ise on loll nagu lauajalg ja igas mõttes kolmanda klassi arenguga ja ainult möliseb ja ''viskab kildu''. keegi peale ago ja raidi ei naeragi nende peale. niiiii haige lihtsalt. ja siis kui käskida tal vait jääda, siis ta ütleb: ''jää ise vait,'' ja läliseb edasi. ühel päeval lendavad mu käärid talle pähe kinni ja arvestades mu veidrat emotsionaalsust, ei ole võimatu, et see juhtub lähipäevil. tal veab, et vaheaeg vahele tuleb. kui ma just enne seda teha ei jõua. võrgutrenn oli täna cool. ma sain vähe mängida, aga kui ma sain, siis läks pall üle poolte kordadest üle.

see ka.

õpetaja parandas need meie kirjandid ära. ''alari poeskäik''. ma sain viie. mitte ühtegi kommtentaari polnud juures. fiuh.

fzz.

nööp on õmmeldud, geograafia korratud, kiri kirjutatud. kirjaga on see värk ainult, et ma ei taha seda praegu ümber kirjutada, sest ma ei oska vormistada. homme koolis kirjutan. geograafiat pean kordama ka homme koolis veel. kui ma juba asjade parandamise tujus olen, siis peaks lõpuks vist oma koti ka kokku õmblema.. või vähemalt seda teha üritama. lillepärja ja õlaräti triikisin ka ära. sukad pean veel üles otsima. siissiis.. rohkem nagu polegi vist midagi. raamatut peaks ka lugema. 13 lehekülge pole just tappev, aga ma tunnen koguaeg, et mul on sellega aega, kui ma töö alles reedel teen ja ma loen koguaeg muid asju, niiet mulle ei paku need kolmteist leheküljekest isegi huvi mitte. need tüübid pidid vist mingi koer ja ahv olema või misiganes. mulle ei meeldi sellised jutud. mulle meeldivad sellised, kus portreed vananevad või neegreid kohtus kaitstakse ja blokitakse või inimesed koolist jalga lasevad ja linnapeal tsillivad.
ma otsisin oma lillepärga enne jumala kaua. terve kapi tuuseldasin läbi. ma avastasin, et mul on seal jalatsite juures kolm kotitäit kilekotte. lihtsalt mingeid suvalisi kilekotte. kolm kotitäit. ja siis ma leidsin mingeid vedelevaid ostutšekke, mille ma peaksin panema oma karpi, kus ma neid hoian. ja siis mu jäätisepulkade karp hakkab täis saama. peaks üle lugema. arvestades seda, et ma 2006 aasta suvel kogumist alustasin, on mul neid rääääigelt liigavähe. see on see, kui ma ütlen inimestele, et nad peale jäätise lõpetamist pulga mulle annaksid, aga kõik need puhtast õelsusest prügikasti loobivad. igastahes. peaks lugema need üle. ja ostutšekke korrastama. ja midagi joonistama. no okei, jah, ma suren igavusse! te ei saa mind üldse süüdistada. no okei, jah, ma peaksin rohkem õppima, aga ma ei suuda keskenduda. mul on see haigus äkki. noh.. see. ad/hd või misiganes.

A. Six or more of the following symptoms of inattention have been present for at least 6 months to a point that is disruptive and inappropriate for developmental level:

1. Often does not give close attention to details or makes careless mistakes in schoolwork, work, or other activities.
2. Often has trouble keeping attention on tasks or play activities.
3. Often does not seem to listen when spoken to directly.
4. Often does not follow instructions and fails to finish schoolwork, chores, or duties in the workplace (not due to oppositional behavior or failure to understand instructions).
5. Often has trouble organizing activities.
6. Often avoids, dislikes, or doesn't want to do things that take a lot of mental effort for a long period of time (such as schoolwork or homework).
7. Often loses things needed for tasks and activities (e.g. toys, school assignments, pencils, books, or tools).
8. Is often easily distracted.
9. Often forgetful in daily activities.

B. Six or more of the following symptoms of hyperactivity-impulsivity have been present for at least 6 months to an extent that is disruptive and inappropriate for developmental level:

1. Often fidgets with hands or feet or squirms in seat.
2. Often gets up from seat when remaining in seat is expected.
3. Often runs about or climbs when and where it is not appropriate (adolescents or adults may feel very restless).
4. Often has trouble playing or enjoying leisure activities quietly.
5. Is often "on the go" or often acts as if "driven by a motor".
6. Often talks excessively.

Impulsiveness

1. Often blurts out answers before questions have been finished.
2. Often has trouble waiting one's turn.
3. Often interrupts or intrudes on others (e.g., butts into conversations or games).

okei, see A osa. 100% mina! eriti 6, 7, 8, 9. B osa ei ütleks eriti, et midagi minu moodi on.
1. no okei, ma nihelen mõnikord veits liiga palju. noh.. mõnikord liiiiiiga palju. aga üldiselt olen ma see, kes õiendab nendega, kes seda teevad.
2. ee. seda küll vist juhtunud pole. lahe oleks, tho.
3. mõnikord on ju tore ronida kuskil.
4. aga lärmakalt on lõbusam!
5. .. mh..
6. see, et mulle päevas tsiljon korda öeldakse, et ma jutu vahepeal hingaksin, käib sinna alla?

impulsiivsus on ka suht. issand, mul on ad/hd. ommmmmmmmg! suht masendav.

i handled my charm with time and slight of hand.

hullult jama värk. homme on rahvatants jälle kolm ja pool tundi. ma pean rahvariided ka kaasa võtma kooli, sest me peame nendega pilti tegema. enne pean ma pluusile ühe nööbi tagasi õmblema. jaaamaaaa. siis ma pean kirjanduse tunniks kirjutama ''villu kiri annale''. see on ka päris jama, jah. siiiiis.. geograafias on kontrolltöö. ma jõudsin juba šoki saada enne, sest ma arvasin, et mul jäid geograafia asjad kooli. tegelikult olid lauapeal. jama igastahes. siiiiiis veel.. aa. ''popi ja huhuu'' lugemiskontrolli ma ei saa homme teha, sest ma pean ära minema kolmest viimasest tunnist. millalgi pean järgi tegema. jama värk. ja muidu on nagu üleüldse suht jama. mul pole ''popi ja huhuu'' isegi läbi. kõikidel meie klassist on. isegi mihkel luges selle läbi. päris hale olen ma. jama on see värk ka. ja siis muidu ajavad kõik mind koguaeg täiega närvi ja tahaks karjuda koguaeg kõikide peale, sest kõik on nii jobud. ilmselt on see siiski minu probleem, aga.. no okei. ma tahaks koguaeg karjuda kõikide peale, sest kõik tunduvad mulle jobud. siiski mitte kõik. rahvatantsus on säilinud paar normaalset inimest ja meie klassis on veel mõni normaalne inimene ja kaija-liisa on täitsa tore ja kaisa ka, suva ju, et ma talle ainult tsau karjun ja et me talle kadiga vist vaimse trauma tekitanud oleme. ühesõnaga. pool meie kooli ajab mind närvi. wipppiiii. no mingid vastikud lärmakad klatšimoorid. võeh. aa. riti on ka lahe. me rääkisime telefonis korraks.
riti: ''blablablabalblablablablabla(mingijutt.)''
mina: ''blablablabalblablablablabla(mingijutt.)''
riti: ''blablablabalblablablablabla(mingijutt.)''
mina: ''blablablabalblablablablabla(mingijutt.)''
riti: ''blablablabalblablablablabla(mingijutt.)''
*vaikus.* ... *veel vaikust.*
mina: ma olen nii väs..
riti: OKEI, TSAU!

miu.

ma võiks praegu ette lugeda vähemalt 500 asja, mis on halvasti ja umbes 5, mis on hästi, niiet mul pole mõtet siia hetkel kirjutada. homne sakib. keemia kontrolltöö ja kolm tundi rahvatantsu. phhartheeey! kui keegi mulle nüüd haamriga pähe virutaks, siis ma poleks üldse kuri. ausalt.

take a sad song and make it better.

kohevarsti hakkab che guevarast film. mis tuletab mulle meelde, et mu cheguevara kott on endiselt parandamata. mis tuletab mulle meelde, et mu ruudulised püksid on endiselt parandamata. mis tuletab mulle meelde, et esmaspäeval on keemia kontrolltöö, mis on hiigelsuur ja ma pean selleks täiega pingutama ja õppima, sest see läheb järgmisesse veerandisse. viimased paar päeva on mul paar kindlat laulu, mis mind päevad läbi kummitavad ja üleüldse kõike rokivad.
1. eagles- hotel california.
2. the kooks- seaside.
3. smells good- orav.
4. kt tunstall- suddenly i see.
5. phil collins- against all odds.
6. the beatles- here comes the sun.
7. the beatles- hey jude.
8. percy sledge- when a man loves a woman.
9. janis joplin- piece of my heart.
ja need kordamööda kõik kiusavad mind. tänane päev on täielikult raisatud. homme pean õppima. järgmine nädal tuleb jama. keemia kt, geograafia kt, mata kt. kuskil ilmselt veel. popi ja huhuu lugemiskontroll ka ilmselt. peaks selle kõigepealt läbi lugema.

viis päeva nädalas. BÖÖ.

kool tapab mu veel ära ühel päeval. ma olen täitsa kindel selles. ma läksin eile kell kümme magama, sest ma ei suutnud lihtsalt enam oma silmi lahti hoida. ma ei jõudnud riideidki ööriete vastu vahetada. eile oli lihtsalt niiiii hull päev. kõigepealt esimene tund oli füssa, kus me tegime kontrolltöö. siis oli mata, kus õpetaja teatas, et ta kavatseb meile sellel veerandil VEEL ühe kontrolltöö teha, mille hinne läheb järgmisesse veerandisse. täitsa lõpp, kuidas õpetajad mind ärritavad. hinded pannakse teisipäeval välja ja siis tehakse nädal aega järjest järgmisesse veerandisse töid. etnoh. ega me pole ju veerandi lõpuks üldse väsinud, eks. võiks siis järgmise veerandi alguses ühe kordamistunni teha ja siis kontrolltöö teha, kui me oleme puhanud ja värsked. maeitea, võibolla teisi see ei häirigi üldse, aga mina isiklikult tunnen ennast küll iga veerandi lõpuks nagu laip. ja siis see nässakas nädal aega vaheaega. nagu sellega ennast välja puhata jõuaks. kolmas tund oli ühiskond, kus meil oli kontrolltöö, mis ei läinud väga hästi, aga paremini kui füssa oma. füssa läks täitsa pepusse. kaks vastust olid vähemalt õiged. siis läksime rakverre. ma sain emmega minna. käisime raamatukogust läbi. riti tuli ka just sinna. siis tuli inna ka ja siis emme viis meid algkooli. teemad sakkisid kõik täiega. mul jooksis mõte TÄIELIKULT kokku ja ma kirjutasin sinna mingit tttääääielikku jama lihtsalt selle jaoks, et see kirjand mul mingi pooleleheküljeline ei oleks. see poiss minu kõrval näris šokolaadi ka täiega kõvasti ja kõik krõbistasid nende šokolaadipaberitega ja ma olin vist ainus, kes seda seal lahti ei teinud ja ma ei suutnud üldse keskenduda ja läksin jumala närvi selle poisi peale. nagu.. nad tulid kadiga TÄPSELT samal ajal sisse. ja muidugi pidi ta enne kadit minu kõrvale jõudma. enivei. teemad olid:
1. harjutusi iseseisvaks eluks.
2. poodlemas.
3. pidu!!!
4. tibi (superstaari, ekstreemsportlase, rokkari, luuseri, popitaja) päevik.
5. esimene kohting.
6. jätke võtmed väljapoole...
7. töö tegi ahvist inimese, arvuti teeb inimesest ...
8. julge pealehakkamine on pool võitu. kas on?
9. mure. (kiusatus. häbi. kahetsus. üllatus. karistus.)
10. ka ilma rahata võin rikas olla.
11. õhtustel tänavatel.
12. väikelinna (koduküla) argipäev.
13. sain täiskasvanuks.
14. koolilaps ja õpetaja - mõlemat on väga vaja.
15. elan sageli raamatutegelaste maailmas.
16. eestlane olla on uhke ja hää! (?)
17. mind jäeti maha.
ma võtsin kümnenda. hull jama värk. ma jään viimaseks või midagi, aga suva.
pärast emme tõi minu ja kadi autoga koju ka. passisin niisama nagu ikka ja siis õhtul kutsus kadi välja. tahtsime kedagi veel välja kutsuda, aga kedagi polnud. siis läksime kuldarit kutsuma, aga kaja ja tiia ja siim olid ka seal just ja nad pidid kossu vaatama minema. läksime ka. teepeal toppisin ma siimule lund näkku, niiet ta mu lumme pikali tõmbas ja üleni lumega koku toppis. mulle täiega meeldib ju märgade riietega haigena ringi koperdada. me jõudsime kadiga umbestäpselt ainult selle ära vaadata, kuidas need kossumehed soojaks tegid, siis võtsime sinised kilesussid kaasa ja läksime välja, et nendega libistada. miiiitte kedagi polnud välja kutsuda, lõpuks kadi helistas leharile. ta tuli. me nägime seda ka, kuidas ago toas.. tantsis või midagi. libistasime ennast selle kooli juures olevale mäele ja hakkasime lumesõda tegema. ma sain suht karmilt ja ei näinud pärast oma prillidest läbi. vvveeeits märg oli olla. siis kadi ja lehar nõudsid poodiminekut. tauri tuli seal vastu hullult lõbusa näoga. ma hüüdsin tsau ja värki ja siis vaatasin, et tal on mingi suitsupakk ja kaks viina käes. einojah, reedeõhtu ju. igastahes peale seda läksin koju ära. kadi ja lehar väitsid, et ma peaksin psühholoogilist abi otsima. greit. kui üks inimene mulle seda veel ütleb, siis ma.. siis ma.. teen midagi. ma olen täiesti normaalne, aga mulle on viimase kolme päeva jooksul vähemalt viisteist korda öeldud, et ma peaksin psühholoogi juurde minema. selle kalkulaatoriga rääkimise pärast on ikka veel kõik täiesti endast väljas. super. õhtul vaatasin haussi ja magasin poolepeal, sest tääääiega uni oli. siis tulin korraks arvutisse, panin sõbrad lindistama ja läksin oma tuppa tagasi. ma jäin kohe magama. kampsuni, pluusi, pükste, põlvikute ja kõige muuga. öösel ärkasin alates kella poolekolmest iga tunni ajal järel üles. uni läks nagu lihtsalt ära ja siis tuli korraks tagasi ja läks jälle ära. kella nelja paiku võtsin kampusi seljast ära, sest ma arvasin, et see segab mu und. kella viie paiku ärkasin üles sellepärast, et mu hello kitty patsikumm oli ühelt patsilt ära tulnud ja tegi õlale täiega haiget. unenäod olid sellised, et.. ma parem ei räägiks neist. mis kõige weirdim- see pole esimene kord. see on mul korduv unenägu.

don't carry the world upon your shoulders.

mm. ee. mul nagu pole midagi öelda. ma kirjutan siis oma tänasest päevast, nagu ikka. noh, niisama, moe pärast, et ma vähemalt kirjutaksin.
hommiku kohal on mäluauk. halb oli olla ilmselt. mu nägu on jõudnud fraasi, kus see on täielikult ja totaalselt kasutuskõlbmatu. ma ei saa süüa ega midagi, sest mu suu lihtaslt ei käi lahti. kuradi talv, ma ütlen. tunnid olid igavad. matemaatikatunnis.. noh.. okei, jah.. sõitis katus VEIDI ära ja ma hakkasin kalkulaatoriga rääkima, aga see polnud üleüldse midagi sellist, mille pärast kõik mind terve ülejäänud päeva hulluks kutsuma oleksid pidanud. tauri irvitas mulle terve päeva näkku ja rait noris. raidi puhul oli mul enda talitsemisega veidi raskusi, niiet ma tahtsin talle kallale minna, aga ta jooksis eest ära ja räuskas üle terve kooli, niiet pool kooli mõtleb nüüd ilmselt, et ma olen mingi psühhopaat, et ma kalkulaatoriga räägin. ja siis nad viskasid mingit kildu. panid kalkulaatorit kõrvade juurde ja rääkisid ka ja.. nad ei täiega ei mõistnud mu mõtet. nad arvasid kõik, et ma ''helistasin'' sellega. ma küsisin sellelt vastuseid. nagu doh. kes ei küsiks kalkulaatorilt vastuseid? selle jaoks see ju ongi, et arvutusülesannete vastuseid öelda, eks.
kossu mängisime. ma läksin närvi. õige pisut. õpetaja hoiatas pärast küll teisi, et nad võivad vabalt mu käes riietusruumis peksa saada, aga tegelikult polnud asi üldse nii hull. ma olin põhiliselt käty peale vihane, sest ta seisis ühel kohal nagu mingi liikumisvõimetu puunukk ja kui keegi talle mingis viimases hädas palli viskas, siis ta kas
a) viskas selle suvaliselt kuskile.
b) viskas selle täpselt samale inimesele tagasi, kuigi too oli ikka täpselt selles samas positsioonis, mille pärast ta palli ära söötis.
muidu ma viskasin jälle korvi ja puha.
füüsikatunnis tegi keegi tahvlile mingit ülesannet. me pidime vihikusse tegema. ma sain selle juba valmis endal vihikus ja massil ja martinil ja gerlil oli ka valmis ja nad rääkisid kolmekesi juttu ja õpetaja küsis, et kas ülesanne on lahendatud juba ja ma hüüdsin ise lolli peaga ja lõbusalt: ''jah!'' ja nemad ütlesid ka samal ajal jah, aga minu jah oli ilmselt kõige tugevam, sest õpetaja ütles midagi sellist: ''no, kui te nii kiirelt kohe valmis saate, siis ma vist tean, keda järgmisena tahvli juurde kutsuda.'' siis see, kesiganes tahvli juures oli, sai oma ülesande valmis ja õpetaja ütles: ''noh, keegi on meil väga lõbus ja ülesanne oli ka kohe niiii valmis, et tema tuleb lahendab järgmise ülesande ära. rait, kas sina märkasid, kes see on?'' rait: ''jah, anette oli lõbus.'' (tüüp ise irvitas täiega. ta täiega tahtis mulle lihtsalt jama keerata.) ja siis ma pidin tahvli juurde minema esimest korda(vist) elus füüsikatunnis kahe aasta jooksul ja õpetaja rääkis samal ajal raidile midagi sellest, kuidas ta muidu paha poiss on, aga et praegu talle täitsa meeldis või temast aru sai või misiganes. hinde pani ka mulle. nelja sain. hull jama. uni on, aga ma ei saa haigutada, sest mu suu lihtsalt lõheneb kõrvadeni välja. või tunne on küll vähemalt selline. keele põletasin ka teed juues ära.

some dance to remember, some dance to forget.

i dance to be never able to walk again. täitsa masendav. lause oli ka vale ilmselt, aga ma olen väga väsinud. andestage mulle.
eile õhtul vaatasin kella. pool üksteist oli. läksin dušialla. käisin ära ja oma tuppa minnes vaatasin, et kell on pool üks. ma pidin šoki saama. etnagu.. ma olin kaks tundi dušiall? ma ei süvenenud sellesse eriti. hommikul ärkasin kell seitse üles. mõtlesin, et misvärk on. õues oli pime. otsisin telefoni üles. kell oli kuus. greeit. ma olin kella valeks keeranud lihtsalt. magasin veel tund aega. väga vastik oli. ärkasin siis kell pärisseitse üles. magasin veel kümme minutit. siis läks muidugi sada aastat aega sättimisega, sest mu nägu oli otsustanud tõsiselt haigusperioodi korraldada, niiet see on üleni selliseid kestendavaid punaseid laigukesi täis ja tšaina ja värki. igastahes siis issi ärkas üles ja ütles, et viib mu autoga.
üldiselt oli kõikides tundides igav, niiet ma lebotasin niisama. ma jätsin inkaasjad kooli, aga ma võin reedel oma tunnitöö arvutisse skännida. väga vapustav hulk on seda.
matas üritasin leiutada sõnu, mida saab arvutiga kirjutada. etnoh, kirjutad numbrid ja keerad tagurpidi. kirjutage kalkulaatoriga: 0772519734. selline kild, et naera herneks. ma küll naersin.
kässas nillisime niisama. meil oli kuus tundi. kässa oligi kuues. siis oli mul üks vaba tund ja siis pidin rahvatantsu minema. vaba tunni otsustasin sisustada kässaga. mitte, et ma sellega seal eriti tegelenud oleksin, aga siiski. olime minu, kadi, anneli ja kaiga seal. viskasime kildu ja naersime ja olime lahedad. siis läksin rahvatantsu. me saime endale rahvatantsusussid, aga nendega tantsides jäävad mu jalad täääiega valusaks. teate ju küll seda valu, kui on tunne nagu jalatald läheks keskelt pooleks. tappev. peale seda läksin võrku, kus valu läks muidugi veel tugevamaks, aga nalja sai jälle. need rahvatantsud ja võrgutrennid ja asjad mõjuvad mulle positiivselt.

well don't you know that it's a fool who plays it cool by making his world a little colder.

viimasel ajal on mu kõige sagedasem lause: ''ah, mul savi.'' viimasel ajal on mu kõige sagedasem mõte ka: ''ah, mul savi.'' pooltel kordadel jätan ma selle välja ütlemata, sest teistel on suht savi, et mul savi on ja mulle tundub, et ma ütlen seda liiga palju. viimasel ajal ma ärritun kergemini. viimasel ajal käituvad kõik veidralt. nagu. meie klassi poisid eriti. etnoh, kui mulle on selja peale topitud silt kirjaga: ''üheksanda bee klassi poisid, piinake mind oma lapsikusega surnuks,'' siis oleks väga nunnu, kui keegi mult selle selja pealt juba ükskord ära võtaks. mingid vastamata kõned ja mitterääkimised ja misiganes. ja siis olen mina see, kes on ''tähelepanuvajadustega pubekas''. mul savi tegelikult, ma ei sure ära ka, kui mingi veidrikehunnik mind ei salli. tsikid on normaalsed veel vähemalt.

mul on süda paha ja mu silmalaod on kuumad ja vajuvad kinni ja rõve on olla ja unine ja uimane ja emme täiega üritab mind ümber veenda, et ma homme ikka koju jääksin, aga ma üldseüldse ei tohi seda teha. me võtame homme ajaloos uut õpikut täitsa ja matas tuleb tunnikontroll ja ma pean selle eest hea hinde saama, et mul veerand üldse kolm ei tuleks ja siis ma pean veel midagi tegema, aga ma ei mäleta ja ma olen nii uimane, et mul aju praegu üldse ei liigu. niikuinii on meil ainult kuus tundi ja siis ma pean ühe tunni niisama passima ja siis pean rahvatantsu minema. kindlasti pean, sest see on harukordne juhus, kui ma saan rahvatantsu kolmapäeval minna ja me peame varsti bulgaariasse minema nelja kuu pärast ja ma pean inglise keeles olema, sest ma ei oska inglise keelt üldse ja keegi läks praegu dušialla, niiet ma ei saagi täna magama vist ja homme pean ma peale rahvatantsu veel võrku ka minema, sest ma ei käi seal üldse viimasel ajal. igastahes on mul tunne, et emme jutus võib mingi point olla. sellegipoolest kavatsen ma kooli minna, sest palavikku mul pole ja hoolimata sellest, et mu huuled on tulised nagu tšillikaste ja silmad käivad ainult poolenisti lahti, pean ma siiski säilitama mingisuguse reaalsustaju ja kohusetunde. kammoon, kui ma puudun kasvõi ühe päeva, ei jõua ma neverever millegagi teistele järgi. KÜLM! suulae olen jälle sodiks põletanud. siiski mitte nii hull nagu too hull kord, kui ma kogu oma suulae nahast ilma jäin. nüüd on midagi siiski alles, aga valus on. silmad jooksevad ka vett. pluus on rääääigelt liiga lai. pean ümber õmblema vist. inimesed võiksid rohkem blogida.

got to be a joker, he just do what he please.

viimasel ajal on KÕIK pervertsed. KÕIK. isegi need inimesed, kes muidu ei ole. KÕIK. kõik naljad on pervertsed, kõik jutud on pervertsed, kõik tegevused on pervertsed. KÕIKKÕIK. täitsa masendav. ma ei taha nii olla, aga sellegipoolest ei suuda ma midagi teha selleks, et ma kasvõi ise normaalne oleksin.
mata kontrolltöö sain ma kolme plussi. kolme! jälle! ühel nädalal kaks mata kotrolltööd kolmed! okei, üks enesetapp mulle, palun. ma olen alla käinud. minu mata hinded:
5, 5, 5, 4, 4, 5, 5, 3, 3. ma saan veerandi kolme raudselt. need kolmed on mõlemad kontrolltööd ja üks neli on ka kontrolltööhinne. ma pean kolmapäevaseks tunnikontrolliks tääääiega õppima. täitsa masendav. mis hinded mul üldse tunnistusele tulevad?
kässa: hetkel kõik viied, aga ma pole pluusiga eriti kaugel. õpetaja paneb kolmapäeval hinded välja. crapppp.
ajalugu: 4, 5, 5. viis ja neli on kt hinded. homme on kontrolltöö. ma pean pingutama. täiega. kui ma selle nelja saan, siis on mul kaks kontrolltöönelja, üks kontrolltööviis ja üks tunnikontrolliviis, mis tähendab täiega seda, et ma saan veerandi nelja.
bioloogia: 5, 4, 5, 5, 5. viis peaks vist tulema vä?
füüsika: neli nagu ikka.
geograafia: neli nagu ikka.
inglise keel: viis nagu ikka, aga need kaks nelja ajavad mind täiega masendusse.
keemia: neli.
kehaline: viis vist.
kirjandus: viis peaks tulema, eriti arvestades seda, et õpetaja nüüd haige on ja meile enam ilmselt töid sellel veerandil ei tee. võibolla teeb ka. siis pean pingutama igastahes.
mata: kolm või neli. PALUN NELI, PALUNPALUN!
muusika: ??? ma pole selle veerandi jooksul mitte ühes ainsas muusikatunnis ka käinud. ühes vist tegelikult olen. aga põhipoint on see, et homme jääb meil üks tund vahepealt ära, niiet muusika tõuseb seitsemandaks tunniks ja ma pean sinna minema. enesetappu pole siis vist vajagi, aitab homsest.
vene keel: mingi neljanässakas. täiega masendav! ma lootsin aastahinnet viit saada, nüüd ma pean järgmisel veerandil ennast selle jaoks lolliks pingutama.
ühiskond: viis.
eesti keel: nelja ja viie vahel. võiks viie saada, sestnoh.. ma ju käisin olümpiaadil ja puha. *inglinägu, mida ma reaalselt teha ei oska.*

ühesõnaga on mu hinded täielikult pepus ja üleüldse on kõik nõme ja ma tahan oma tuppa stiinat lugema minna. meile ei tulnud see see kuu, niiet ma ostsin, sest ma pean midagi lugema, mis ei ole raamat. dorian gray endiselt läbi lugemata. jess. ajalugu peab ka õppima. ma lähen minema.
BÖÖ, KÕIK ON NÕME.

ps. kaija, ma olen meelitatud, et sa mind unes nägid, kuigi ma seal mingi weirdo olin.
ps2. inimestele vist ei meeldi eriti, et ma neile tsau ütlen. ..või hüüan või misiganes.

oi, uus kuu ju.

ma enne ka avastasin selle tegelikult. ja tegelikult tahtsin ma siia lihtsalt kirjutada, et yaayz, ekool ei ajanudki masendusse.

03.03.2008	Keemia	Kodune ülesanne	Tunnikaks õppida.	Harjutus
03.03.2008	Matemaatika	Kodune ülesanne	Teoreemi tõestus.	Harjutus
03.03.2008	Ühiskonnaõpetus	Kodune ülesanne	TV 20 teha	Harjutus
03.03.2008	Inglise keel	Kodune ülesanne	W Test U 8 I part	Harjutus

ja bioloogia kontrolltöö sain viie. matat pole üleval, naaaagu ikka. kammoon. kui veerandihinded pannakse viis päeva hiljem välja, siis on kontrolltööhindeid tõesti mõistlik õigeaegselt oodata, eksole.

seems like the grass always looks greener, when you're looking over there in somebody else's back-yard.

täna ärkasin pool kaksteist. nädalavahetuse kohta päris edukas saavutus. õmblesin veits, aga õmblusmasin katkestab seda niiti koguaeg, niiet mul sai sellest kõrini. umbes pool tagaosa on äärestatud alles. kahe päeva jooksul. no ma lähen niiii närvi lihtsalt. igastahes. vaatasin eilseid sõpru. siis mõtlesin, et korrastaks kassette veits. kiskusin osadelt kassettidelt sildid maha ja kleepisin uued peale, osad, mis olid harilikuga kirjutatud, kustutasin lihtsalt ära ja kirjutasin uuesti. panin kõik sõprade kassetid järjekorda ja kirjutasin filmid peale. nendest kassettidest, mida ma filmide ja muude asjade lindistamiseks kasutan, oli ÜKSAINUS kassett, millel polnud ühtegi sõprade osa peal. wäoh. ja siis oli hunnik mõttetult poolikuid filme. midagi uut ja huvitavat kahjuks ei avastanud. kokku tegin ma seda korrastamist viis tundi. VIIS. istun laupäeval kodus ja korrastan videokassette. nolifer? mmmmkmmmmm. ma olin lõpuks täiega tüdinud ja väsinud, aga hea, et ma selle ära tegin, sest sealt ei saanud enam midagi aru ja varem või hiljem oleks seda niikuinii tegema pidanud. pealegi säästab see edaspidi ka mu aega, kui mul midagi lindistada vaja on.
ega ma midagi peale selle teha polegi jõudnud. pool kolm alustasin, pool kaheksa lõpetasin. nüüd olen arvutis tühja passinud. tegelikult peaks olümpiaadimaterjale vaatama, aga sinna on aega veel. see on peale vaheaega ju alles. homme peaks äärestamise ära lõpetama. korralikult. mõlemad pooled. mul on oma toas palju parem olla, sest kõik on korras. ja magada oli nii hea. suht mõnus on üldse. nüüd tuleb jälle see, kus mulle tulevad mingid vastikud mõtted. ma ei tea, miks see alati nii on. nagu mingid süümekad hea tuju puhul? ja et natukenegi neid leevendada, peaks ekooli vaatama. üle vaatama, mis hinded on ja mis õppida jäi. siis ma vähemalt tean, mis olukord mul koolis on, niiet ma saan lihtsalt süümekates olla, mitte süümekates ja segaduses. koolis käimine ei tohiks mulle tegelikult sellist stressi tekitada. etnoh. kui jube see ikka on, et sa iga päev kaheksa tundi õppima pead ja kodus mingeid tobedusi pähe tuupima ja siis hinnete pärast põdema ja suhtlema inimestega, kes sind ei salli ja kes sind pidevalt perse saata tahaksid ja elada õpetajate piinamise all? mitte midagi ju. tõsiselt, ma vist hakkan mõistma seda pink floydi värki. mitte, et ma enne poleks, aga nüüd hakkab nagu tõsiselt kogu see kooliasi pähe. nohu on.