like a week that's only mondays.

mulle hakkab aina rohkem tunduma, et ma olen bipolaarne. maniakaal-depressiivne. weirdo. ma hakkan viimasel ajal kõikide asjade peale ülikergesti naerma. naeran siis mõne aja ja varsti olen nii tõsine ja vihane, et ma ei taha kellegagi suhelda. eilsest päevast ei mäleta ma midagi peale selle, et ma naersin palju. ma kirjutan siis veidi tänasest, enne kui see ka meelest läheb.

hommikul ärkasin veidi peale kella viit üles, sest mu parem käsi oli jälle ära surnud ja otsustanud minu küljes lihtsalt niisama rippuda. muidugi jäin ma edasi magama, aga ärkasin siiski enne kella seitset, mistõttu jõudsin üle saja aasta normaalsel ajal kiirustamata kooli. eesti keeles saime oma kontrolltööd kätte. ma sain viie. keemiaõpetaja on JÄLLE haige, niiet me pidime iseseisvalt töövihikut tegema. õpetaja tahab meile veerandi lõpus tasemetöö teha. kuidas me seda tema arvates teeme, kui teda ennast kunagi koolis pole? ajaloos rääkisime ensv-st endiselt. ahcrap, ma pean täna õppima ka. venekeeles tõlkisime jälle, nalja üldse ei saanud. ma olin suht nohik seal täna. bioloogias lahendasime ristsõnasid. see õpetaja teeb alati nii, et ta laseb meil ristsõnad koostada, korjab need kõik kokku ja jagab klassis laiali, et kõik kellegi ristsõna lahendada saaksid ja ise hindaksid. helve parandas minu oma. ma lollakas ei lugenud seda üle jälle ja otseloomulikult oli mul seal viga, sest ma ju ei mõtle, mida ma kirjutan. mul oli vastus ''liik'', niiet ma pidin küsimuseks kirjutama: ''eluslooduse süsteemi väikseim ühik.'' ma kirjutasin ''eluslooduse süsteemi väikseim liik.'' lolllllllllll. ma sain käty ristsõna. oohurra. getter ennustas kohe, et see on midagi naljakat. ma ei saanud küsimustest üldse aru.
eksamitunnis kontrollisime töölehti, mis me olime teinud. ma avastasin, et ma ei keskendu üldse lugemisele. ma olin pooled vead parandamata jätnud, mis ülesandes parandada tuli. mingid lihtsad asjad. pensionär oli pensjonär jne. eksamit ma viit vist ei saa.
muusika oli meil seitsmes. see oli niiiiiiiiii naljakas, et ma oleks peaaegu laua alla kukkunud naerust. ma isegi ei tea, misasi täpselt naljakas oli, aga see oli niiiiii naljakas. kõik vaatasid mind imelikult lõpuks. ma ei saa väita, et ka see naljakas polnud. nii hull lihtsalt. õpetaja oli täiega vihane ja siis, kui keegi rütmiharjutuses korraks ühe löögi asemel kaks lõi, läks ta nii närvi, et oleks peaaegu nutma hakanud ja noh.. mina oleks ka peaaegu nutma hakanud, aga teistel põhjustel. nii naljakas ei saa olla lihtsalt.
peale seda läksin rahvatantsu. muidugi rikkus torpan mu tuju täielikult ära. ma olin nii vihane, et ma terve ülejäänud aja ropendasin pärast. nagu..
1. ma puudusin ÜHE korra, sest ma pidin KONTROLLTÖÖD tegema. ÜHE korra. ma käin igakord üleüldse rahvatantsust TUNDIDE AJAST, samas kui mitte üks ainus teine inimene seal seda ei tee ja mariliis, eldar ja teised pooltest proovides üleüldse ei käi.
2. kõik lollitavad koguaeg kõikides tantsudes. margus kargab kõikidel seljas ja siim ajab tantsu sassi, sest ta loobib mariliisi igale poole.

ja nüüd siis puudusin mina ÜHE korra ja ajasin korra tantsu kogemata sassi ja ta hakkas täiesti kõrist röökima, et miks ma valesti teen ja tantsu ära rikun ja et siis tuleb proovides kohal käia. täiesti lollakas on ta ikka. oleks siis, et ma koguaeg puuduksin. ma tahtsin ta täiega perse saata ja öelda, et eks ta tehku siis ise mu eksameid ja kontrolltöid, aga ma pole piisavalt julge vist selle jaoks. igastahes rikkus ta mu tuju nii ära, et ma tulin koju ja läksin kohe magama. nüüd ärkasin veerand tundi tagasi selle peale, et käsi rippus surnult keha küljes (jälle) ja näts oli hingamisetakistuks suus (jälle).

etjah. ma ei tea, mis mu vahelduvatel tujudel viga on. ja ma tean, et need koolikirjeldused on räigelt tüütud ja kedagi ei koti, aga ma kirjutan neid, sest.. lihtsalt, et mul igav poleks vist. midagi muud mul kirjutada nagu pole ja kellegi blogi lugeda pole, sest KEEGI EI KIRJUTA. (etteheide).

crap.

tänase päeva bestim osa hakkab varsti. viis minutit tagasi avastasin. täna on serving sara. ma umbes kuu aega tagasi otsisin matthew perryga filme ja ma tahtsin seda vaadata, aga seda polnud seal filmide lehel. matthew perry rox my sox. sõprades on viimasel ajal osad, mida ma olen kohe eriti palju näinud, aga nad rokivad ka otseloomulikult. (doh, nagu üldse mingit muud võimalust oleks.)

viimasel ajal on aeg minust koguaeg ees, niiet hommikul läks kiireks jälle. ühiskond oli selline nagu ikka, matas aeti õpetaja närvi, niiet ta ähvardas meid kolmapäevase tunnikontrolliga. keemias oli mõistete töö, mille ma ojeeojee, sain nelja. täitsa jama, noh. ma täiega õppisin ja tahtsin viit ju. geograafias ajasime ka õpetaja närvi. siis oli meil kaks vene keelt järjest. ühes tegin poomist jälle. enamus lauseid oli selle kohta, kuidas mass igavene solvuja on. teises vene keeles pidime juttu tõlkima. meil sai getteriga nalja. getter arvas, et jutt räägib haavatud sõdurist, kes ratsutab kuskile. ..tegelikult oli jutt poisist, kes oli koolist tüdinenud. kehalises hüppasime kaugust ja õpetaja ütles, et me hakkame millalgi cooperit jooksma. ma feilin selles täiega ju. 12 minutit on aega, ma jooksen selle ajaga heal juhul kaks ringi ära. mu jalad ei liigu üldse. miks ma üldse jooksma peaksin? ma oskan väärika inimese kombel kõndida ka, kui mul kuskile minna vaja on. jooksmine ajab niikuinii vastikult higiseks ja mingi metslooma eest ma kunagi põgeneda ei kavatse, niiet see on täiesti pointless. peale kehalist olin ma suht surnud ja ma hüppasin endal kaugusega puusa ka paigast ära. garderoobi minnes ehmatasid karl ja rait mind niimoodi, et ma röökisin üle terve kooli ja pidin ehmatusest peaaegu nutma hakkama. garderoobist välja minnes oli täpselt sama. siis ma ütlesin, et nad peavad mind koju saatma. rait ajas mingit bussile hiljaks jäämise juttu, niiet karl saatis üksinda. tee peal kurtis ta oma muret selle kohta, kuidas ta oma gucci koti parki unustas ja siis sattus paanikasse, kui ta mu emmet nägi.
üldiselt oli üpris paha päev, sest mu puus on nüüd haige ja paha ja ma sain nelja ja ma pean hakkama valmistuma surmaks staadionil. hurrei. aga matthew perry teeb oma lahedusega kohevarsti kõik häppiks. ja noh. nalja ka sai ju.

i got the anti-christ in the kitchen yellin at me again.

hommikul messis getter, et ta jõuab alles peale kella kolme koju. vaatasin seitsmekümnendaid, mängisin simsi ja nillisin niisama. peale kella kolme hakkasin veltsi sõitma. suhteliselt tsillnill oli sõita, kui välja arvata see, et nii räigelt palav oli ja mul kuivas kurk rosinaks jälle. igastahes getterit polnud ikka veel kodus ja alles kuskil kell pool viis jõudis. ma seni tiirutasin kuskil lambikatel teedel ja kuulasin muusikat. veltsis andis gerda mulle juua kõigepealt. jeejee. ma olin täiesti suremas veepuudusesse. siis läksid svea ja jorma ja delvis ja kevin ja mass ja alo pesapalli mängima ja mina, getter ja mihkel seda vaatama. me getteriga murustasime jorma ja svea pusasid nendel istudes ja käppisime alo, svea ja massi telefoni. ma istusin seal kuskil keskel, kuhu kõik pallid lendasid. lõpuks sain palliga vastu nägu. suht valus oli ja prilliklaas lendas eest ära, aga noh.. mind hoiatati mingi miljon korda, niiet mu enda mure. siis läksime getteri ja mihkliga getteri keemiaõpikut tooma ja hakkasime keemiamõisteid õppima. õrmh, kuidas ma seda tööd ei taha. peale seda mängiti võrku. me õppisime seal ikka neid mõisteid. massi nunnu vend tuli ka sinna nillima. ta ei tahtnud meiega eriti rääkida. ta kogus kive ka. meenutas mulle mind, sest ma käisin ka väiksena ringi ja korjasin kive koguaeg. emme siiamaani hõõrub mulle seda nina alla, et ma kõike kokku korjasin ja kogusin ja alati õue minnes kõik oma asjad kaasa võtsin. võtsin kümme kotitäit asju välja ja siis läksin õhtul tuppa tagasi juba kahekümne kotitäie asjadega. mass mängis võrguplatsil liivaga koguaeg. nii kui ta palli puutuma ei pidanud, võttis ta liiva kätte. ja kui ta vend samal ajal samamoodi liivaga mängis, siis see oli minu ja getteri jaoks naljakas ja me aretasime oma fantaasia nii kaugele, et me rääkisime mingi loo sellest, kuidas massi pere tegelikult raudselt poolenisti kiviajas elab ja kivist jalanõusid ja tööriistu ja muid asju kasutab. massi arvates see polnud naljakas, aga tegelikult oli täiega. ja nüüd, kui ma massi blogi lugesin, on ta täiega solvunud. sorridüüd, aga see polnud mingi mõnitus sinu pere kohta ju. see oli täielikult fantaasiapõhine nali ja kahju, kui see sinu arvates vaimukas pole, aga see pole mingi hull asi, mille pärast solvuda. ma saan aru, kui oleks põhjust arvata, et see mingi mõnitus või midagi oleks. noh, näiteks kui te elaksitegi kiviaegses majas ja me siis selle üle nalja teeksime. minu teada te ei ela. ja sorri, kui ma sind enda sealkäiguga närvi ajasin, aga ma tõesti ei arva, et ma oma käike sinu tujude järgi reguleerima peaksin, sest minu arvates ei olnud sinu sitt tuju ainult minu poolt tekitatud, niietjah. ära süüdista teisi, kui nad pole midagi halvasti teinudki. või siis ütle kohe alguses näkku, mitte ära alguses naera ja siis pärast kirjuta, kuidas inimesed ikka värdjad on.

koju sõites oli mul kahju, et ma digikat ikka kaasa ei võtnud. põldudel olid ilusad varjud ja see roheline põld oli üliilus ja päike paistis ja autode tolmutamine oli kaugelt täiega äge, millest oleks cooli pildi saanud.
kui ma mõtlen, et ma peaksin digika kuskile kaasa võtma, aga ei võta, siis ma 90% kordadest kahetsen seda pärast. see on mingi täielik seadus, niiet mul on kohe alguses lihtsam võtta, mitte pärast terve päev halada. aga noh. seekord oli aku tühi ja mälu täis. jamps värk.

öö.

kell saab kolme minuti pärast kolm ja ma olen ikka veel üleval. veltsi pidin homme minema ju.
orkutis mängisin muusikamängu. ma sain 10000 kätte ja olen nüüd music mogul. järgmise tasandini on jälle 5000 vaja. võiks ju arvata, et kui ma üleval passin, siis ma teen midagi kasulikku, näiteks õpin keemia mõisteid, aga kuuuus sa sellega. selle töö eest saan ma ühe igastahes. täielik jama. ja ma ei tea, mis sellest veltsist saab. ma olen homme surnud ju. ja keegi mees kirjutas mulle reidis, et ta tahaks mind pärnus kohvi jooma kutsuda. nõulaifimine, pidev magamine, mitteõppimine, õppimise pärast põdemine ja pervod. mai dei is compliit.

when will i feel all soft on the inside?

käisime perega tallinnas. ma olin hommikul suht unine, mis on weird, sest ma magasin eile peale koolist koju tulekut ja ärkasin üles ja õhtul jäin uuesti magama ja ärkasin vahepeal uuesti üles ja läksin kell üksteist jälle magama ja hommikul ärkasin alles peale kella üheksat.
tallinnas otsisime mulle lõpukleiti. alguses tundus suht lootusetu värk, aga siis oli mingis poes üks täiega ilus kleit. seppeläs oli see vist. selline sinine ja alt suht lai ja mingi lips oli peal. ma tahtsin, et oleks alt selline lai ja kohev ja puhvis, mitte mingi liibuv käkerdis ümber mu round'i keha. ma tahtsin selle juba ära osta, aga meil oli pooltes poodides käimata, niiet me otsustasime edasi vaadata. ühes poes oli suht palju ilusaid kleite. oli selline valge mustade täppidega, millel oli jälle see võrguasjandus all nagu enamikul kleitidest, aga ta oli niimoodi.. ära käkerdatud võinoh.. niimoodi lahedalt sinna kuskile kinni pandud või.. ahsavi, keegi niikuinii aru ei saanud ja polegi oluline. siis oli selline kollakas kirju, mis mulle ka meeldis. siis käisime veel umbes mustmiljon poodi läbi, kus ma vahepeal proovisin ilusaid asju, aga mis mulle millegipärast ei meeldinud. lõpuks läksime vero modasse, kust me kleidi ära ostsime. ainus jama on see, et lottele tundus see kleit tuttav ja emme oli ka täiesti kindel, et rakvere ag-s on või tuleb samasugune, niiet ilmselt on veel osadel lõpetamisel selline kleit. etjah. hurraa, kui mul kellegagi samasugune kleit on, eksole. see on selline beežikas valge polüesterkleit, millel on must vöö, mille lipsuks sidumisel vajub lips täpselt kõhu peale ja allääres on mustad lilled ja üleval paremal ka. all on veits võrku. teist oleks väga nunnu, kui te samasugust ei ostaks. (kuigi ma olen aru saanud, et enamusel meie klassi inimestest on minuga täiesti vastupidine maitse. aganoh, need kleidid on kõik suht ühesugused.) vero modast ostsin endale pluusi ka. see on mingi valge, kus on mustaga hipi peal. noh.. mingi on. pael ümber juuste ja prillid ees ja midagi kaifib seal ja ta pea kohal on suur värviline lill ja paremal on palju karikakraid ja sellel hipil on piissi kaelakee kaelas. pärast, kui me terranovasse läksime, oli seal kõik vikerkaarevärvilisi asju ja vikerkaari ja piisse ja värke täis. tegelikult on minu arvates suht nõme, et nüüd on see hipisümboolika kõikidel riietel, sest siis see pole üldse niimoodi lahe nagu see vanasti oli, vaid jälle mingid lollakad tiinekad hakkavad neid kandma ja kujutavad ette, et nad on hipid ja siis hakkab mingi hipijeejee ja ma ei saagi enam arvata, et hipid olid tegelikult lahedad ju. mulle meeldibki see, et nad olid kunagi ja siis tegid lahedaid asju ja nüüd ei ole enam iga teine inimene mingi tobeda ettekujutlusega, et ta on hullult hipi. igastahes ma ostsin sealt ka pluusi. mingi must, kus on mingi smaili suu allpool ja üles on kirjutatud roosaga ''for you splendid smile''. mõtlesin, et äkki kui ma seda särki kandma hakkan, siis saavad inimesed üle sellest, et ma nii ''õel ja kuri ja vastik ja paha'' olen. sõime ka vahepeal. ma sõin pitsat. hea pitsa oli, kui välja arvata see, et mul umbestäpselt enne söömist hakkas jälle see lõualuude valus värk, mis mul ükskord ka oli. rääkida ega haigutada ega süüa ega mitte midagi muud, mis nõuab suu liigutamist, teha ei saa. nii räigelt valus on ja läheb koguaeg hullemaks, aga kui see on nii nagu eelmine kord, peaks see umbes homseks üle minema. lihtsalt niiiiiiiiiii valus on, noh!
tagasisõidul jäin autos magama. ma oleksin pidanud tegelikult keemia mõisteid õppima. sinnasõidul õppisin. aga ma olin nii väsinud ja see ajab mind lihtsalt oksele, kuidas üks õpetaja saab nii sadist olla ja lasta õpilastel sada mõistet lambist pähe tuupida. ''ah, te teate neid pooli niikuinii ju.'' kui me teame, siis miks me nende peale töö teeme? põhiline on see, et me teame, kus neid kasutatakse ja mida need tähendavad ju, mitte et me õpime neid sõna-sõnalt pähe. ARGHGHRHHARRHAHRGRHRG! uni on.

jajaja.

kaisa tuletas mulle oma postitusega meelde, et see.. tutipidu.. meie kool ajab nii närvi mind. kurat9873473674yfngsye47f3n475445g5 eluaeg on üheksandatele ka tutipidusid korraldatud ja nüüd ütles meie kool (suht aasta alguses juba tegelikult), et enam nad neid ei korralda. kui me küsime, et miks, siis nad toovad nii haledaid ja mõttetuid vabandusi. et mingi hull läbu tuleb sellest ja et kool on akadeemiline koht, kus ei sobi niimoodi ringi joosta ja õhupalle loopida ja misiganes. kaheteistkümnendikele tehakse ju tutipidusid? meie lõpetame ka ju. meil läheb ka pool klassi minema ju. pealegi meie eelmisel aastal pidime ka nagu korraldama mõttega, et me saame sellel aastal ise vastu selle. nüüd on nii pagana palju jama sellega olnud. vahepeal nad juba lubasid seda ja siis nüüd ükspäev ütlesid, et ikka ei saa. mis neil viga on nagu? hullult suur asi on see ka ju, mida korraldada. isegi meie saime hakkama sellega. õppealajuhataja käskis meil ise midagi teha. aini tööõpetuseklassis paartida või kuskil piknik teha või misiganes. tutipidu on veits teine asi nagu. täiega närvi ajab see. lõpuks me olime nii vihased ja kurvad ja närvis, et meil lubati teha, kui kaheksas on nõus korraldama. kaheksas bee. aakatel on mingi maeiteamisvärk. nad teevad meist täiesti eraldi selle. igastahes on minu meelest kivikast täiega nunnu, et ta oli sellega nõus ja rääkis oma klassile ja üldse. tõsiselt masendav oleks ju, kui me ei saaks endale tutipidu. kurat, meie kool on mingeid lollakaid tähtsaidtüüpe täis ikka.

reedesed uinakud.

ma läksin oma tuppa pikali ja jäin viie minutiga magama. päike paistis ja tuba oli soe ja muusika mängis. mängis tegelikult veits liiga kõvasti, niiet ma pidin vahepeal ärkama ja vaiksemaks panema. näts suus jäin ka jälle magama. täitsa loll. ma olen jumala kindel, et ükskord ärkan ma üles ja see näts on mul üleni juustes laiali ja ma pean ennast kiilakaks lõikama. aga samas mul pole mõtet nätsu suust ära võtta, kui mul pole aimugi sellest, et ma ilmselt kohe magama jään. mõnus oli magada igastahes. ja siis ma ärkasin üles ja vaatasin, et kell on kaheksa ja hakkasin meelde tuletama, mis kell hauss hakkab ja panin teleka käima ja siis tuli jälle meelde, et mu äratuskell on tund aega ees ja päris äge üldse. täiega uni on ja mul on närvid täiesti läbi. iga asi ajab närvi jälle. kui keegi minu kõrval hingab, kui keegi minuga räägib, kui keegi laulab. ma ei julge alla korrusele minnagi, sest äkki keegi sööb. söömine on kõige jubedam, sest inimesed teevad seda peaaegu alati nii kõvasti, et ma hakkan endal juukseid peast välja kiskuma. ma ei tea, millest see närvilisus tuleb. teist päeva järjest juba. äkki läheb üle.

i woke up this morning with a funny taste in my head.

22 Omaha, NE Qwest Center Ingrid Michaelson
25 Noblesville, IN Verizon Wireless Music Center Ingrid Michaelson
26 Noblesville, IN Verizon Wireless Music Center Ingrid Michaelson
29 Columbus, OH Crew Stadium Ingrid Michaelson
30 Cuyahoga Falls, OH Blossom Music Center Ingrid Michaelson

dave matthews bandi kontserdid. ingrid michaelsoniga. miks MINA ei võiks elada.. seal kuskil? õrmh.
füüsika kontrolltöö oli muidu suht lihtne, aga ühes ülesandes ei saanud ma eriti pihta. oli öeldud, et ma pean näitama jõujoone või misiganes. me tegin selle ringiasjanduse sinna. õpetaja tuli minuga õiendama, et miks ma valesti teen, kui mul sellist asja küsitud pole. õntsõnts, noh. matas saime tunnikad kätte. ma sain viie. suurem osa, kes eile tegid, said viied vist. ühiskonnas oli paljudel kodune ülesanne poolenisti tegamata. meil jäi töövihik teha. suuremal osal oli tegemata sellepärast, et ei osatud või ei viitsitud seda juttu kirjutada. tuli kirjutada allegooriline tekst, et oleks aru saada, kes on peaminister, minister ja portfellita minister. õpetaja oli kuri. hästi kuri. sest keegi ei tee üldse koduseid ülesandeid ja siis ta küsis, et kes ühsikonna eksami võtavad ja ütles raidile ja kristjanile, et nemad seda eksamit igastahes ära ei tee, sest tema käes on pastakas ja üldse. ja siis see ajaleht, mis me teeme kevadel. (ups, peaks selle jaoks juttu kirjutama hakkama.) kadi oli vastutav õpetajate küsitlemise eest. etnoh. kõik õpetajad said mingi kolme küsimusega lehe vist, millele nad vastama pidid. egon mets kirjutas hullult pikalt ja armsa teksti sinna. ja täna kui ta närvi läks, ütles ta kadile, et ta tahab seda lehte tagasi, et ta selle ümber kirjutada saaks. igastahes kui ta oli oma riidlemised ära riielnud, käskis ta mul selle teksti ette lugeda. mul oli džungliloomade kohta midagi kirjutatud sinna. lõvi ja gepard ja leopard ja misiganes. eesti keeles pidime kirjutama teksti kahe inimese vaatepunktist. oli valida autoavarii teema, mille puhul tuli kirjutada politseiniku ja autojuhi seisukohast või tüli katkise nagi pärast ema ja isa vaatepunktist. ma võtsin teise. suht mage tuli, aga ma kujutan ette, et mitte pooltki nii hull, kui see, mis meil järgmiseks nädalaks jäi. peame kujutlema ennast mingiks elutuks asjaks. see on nii haige, sest ma ei kujuta üldse ette, millise elutu asja kohta midagi lahedat kirjutada saaks. muidu oleks nagu savi, aga me peame need kõik klassi ees ette lugema.
poole kirjanduse pealt läksime füssaklassi. meil oli seksoloog. päris vaimukas mees oli. bruno midagi niheles seal ja see mees alustas siis loengut: ''noh, mis sa niheled? telk juba püsti või?'' ja tegelikult ma naersin üleüldse päris palju. mitte teksti sisu, vaid tema väljenduse peale. see, kuidas ta rääkis ja üldse. ägenz värk, jah. ja siis tulin koju ja sõin jäätist ja nüüd istun siin niisama lolli näoga. midagi pole teha. täna on hauss. wihiii, nädala parim osa! homme läheme tallinasse vist. hakkame mulle juba lõpukleiti tsekkima. huvitav tegelikult, kas läheme. peaks küsima. okei, jah, läheme. coolvärk. pühapäeval lähen veltsi. keemiat pean ka õppima. ma võtan vist tallinnassesõiduks õpiku kaasa. getteriga pidime veltsis ka õppima.
rait lõi mulle täna pastaka näkku, niiet mul jookseb nüüd punane jutt üle parema ninapoole. nii äge! ma saan nii ägedate inimestega suhelda! nagu see, et eile või millalgi tuli kadri meie kooli. see, kellega ma kunagi ammu hästiveits enne kolimist suhtlesin, aga lõpuks üldse läbi ei saanud. sten tuli täna vahetunnis minu juurde.
sten: ''tead, ma tegin sinu kohta hullu nalja ju. vaata, meie klassi tuli see kadri, eks. ma näitasin sööklas näpuga sinu peale ja ütlesin talle, et see tüdruk on teist kuud rase. ta ütles, et see on anette ju.''
no miiiiiiiinepekkkkkki, kui naljakas. ma pidin naeru kätte ära lämbuma. inimestel ei saa nii head huumorisoont olla lihtsalt. see ületab inimlikkuse piirid ju. nagu.. vähe sellest, et ta selliseid asju üldse ütleb, aga kust pagana kohast tuleb talle veel mõte seda hullu erutusega mulle rääkida? mis ta mõtleb, et ma plaksutan vaimustusest käsi ja lakun maad ta jalge ees või? piiiipöl, maind jor oun bisness, täänkjuuuu.

meid mai dei.

mul on tunne, et olen kümnekroonine lõputus kümnekrooniste reas ning keegi joonistab hurdale sarvi pähe.

täna oli haledalt mõttetu päev.
ma magasin kõigepealt sisse. täitsa huvitav, kas meil mõni kell majas õige ka on. lotte kell on tund aega taga ja minu oma tund aega ees ja makikella järgi hakkavad sõbrad alati varem ja köögikella järgi jään ma alati kooli hiljaks ja suht masendav. minu äratuskell on tegelikult meelega tund aega ees, aga see on sellegipoolest mõnikord päris segadusttekitav.
koolis oli meid täna mingi kolmteist vist, sest rakvere kutsekas olid lahtiste uste päevad ja pooled kasutasid võimalust, et niisama koolist ära saada, kuigi nad niikuinii kutsekasse ei lähe. matas saime tunnikontrollid kätte. mul oli teine ülesanne õige, esimene vale. õpetaja pani nende eest hinded ainult massile ja brunole(?), sest neil oli kõik õige ja said viied. teised pidid ümber tegema kas esimese ülesande, teise ülesande või terve töö. ma pidin ainult esimese. getteriga tulid samad vastused. võiks mõne viie vahelduseks saada, kuigi ma ei tea, kas ta nende eest enam viisi paneb. kahtlen. kolmanda tunni ajal oli tutipidu. kergitasime massi selja tagant ta pluusi, torkisin martinit ja annit ja niisama tsillnill oli. neljas tund oli venekeel tervel klassil. tegime poomist. mina tegin kõik sõnad. ühe tegi mass ka tegelikult. noh, ja mu sõnad.. need olid veidi rohkem, kui üks sõna. alguses öeldi, et vene keeles peab tegema, aga ma ei jõudnud joonigi äragi tõmmata, kui nad arvasid juba lause ära, sest minu venekeele oskus on umbes nii palju:
''menja zavut anette.'' ''ja živu v haljala.'' ''ja nje ljublju rõõba.'' ''ja ljubljuu sabaaka.'' ja ma korrutan neid koguaeg ja siis jah.
ühesõnaga need arvati kohe ära. siis hakkasin eesti keeles tegema. esimene sõna oli ''anette''. wihi. siis tegin mingeid selliseid, et ''mul on kollane pluus'' ja siis hakkasid ''meil on..'' laused. ''meil on roheline tahvel.'' ''meil on oranži, rohelist ja sinist kriiti.'' ''meil on kollane klass, kraanikauss ja minu pluus.'' ''meil on tagapingis istuv kiku.'' ''meil ei ole eespingis istuvat raiti, sest ta läheb kutsekasse.'' ''vaat kus lops.'' ja muud värki. (muide peale seda, kui ma seda väljendit kasutama hakkasin, kasutavad kõik teised seda ka ja ma ei saagi enam tunda, et ma kasutan mingit väljendit palju, mida teised inimesed minu tutvusringkonnas palju ei kasuta.)
kehalises mängisime jälle reketiga pesapalli. poistega koos, sest meid oli nii vähe ja jane ja meelis tahtsid kohvi juua ja kooki süüa. mass oli kolmandas pesas ja läks juba pesast välja, et koju jooksma hakata, aga ma viskasin palli koju sellel ajal, kui ta tegelikult pesast väljas oli ja ta läks pessa tagasi ja ütles, et ta on pesas, niiet see ei loe ja et tema platsilt ära ei lähe ja ma hakkasin karjuma ja läksin täiega närvi ja röökisin endal kurgu valusaks, sest ta oli ju PLATSI PEAL, kui PALL KOJU JÕUDIS.
siis oli kaks füüsikat. kõik tahtsid esimesest füüsikast pulma vaatama minna. ja oh imet, õpetaja lubas ka. ta ütles, et kes tahavad minna, võivad minna, teised võivad klassi jääda. me jäime gerdaga kahekesi, sest noh.. ma jätsin rahvatantsu ka minemata, et ma homse füssa kontrolltöö tehtud saaksin. torpan lööb mu täiega maha teisipäeval, aga mul savi. võtsime veel mingit osa edasi ka, niiet suht masendavalt vähe saan ma sellest aru nüüd.
siis tipatapasin koju, poolsurnuna. füssaõps lasi meid veel enne tunnilõppu ära ka. tal oli täna vist väga fain olla. nüüd olen vässu nagu ikka. ja üüüüüüüüüülinärvis. nagu tõsiselt kohe. niimoodi, et kõht valutab ja ma värisen üleni vihast ja tahaks täiega karjuda ja kõike peksta. lihtsalt niisama nagu. tegelikult mitte päris. ma lähen parem enda tuppa keemiat ja füüsikat õppima, enne kui ma täitsa lolliks lähen. mitte, et need mingid rahustavad tegevused oleksid. ma nagu üldse ei taha neid õppida ja ma vist hakkan pillima kohe, sest mind ajavad kõik asjad nii närvi.

okei,

ingrid michaelson on riili not minu nägu. ma ei tea, miks ma seda üldse arvasin millalgi. mäletasin valesti võibolla või midagi.

maybe i'm a little crazy, but laughing out loud makes it all pass by.

käisin seal jooksul. olin koguaeg hull killumees, kui ma tegin nalja, et ma kõiki tõrvikuga põlema panen. tegelikult vist polnud naljakas. piia oli selles vahetuses, mida mina valvama pidin, niiet me rääkisime juttu terve aja. tal sõitis katus täitsa ära ja me viskasime tema ja eloga kolmekesi head kildu ja plaanisime, kuidas seda jooksu võita. meie plaane polnud vaja. piiale pidi getter selle teatepulga andma ja meil oli selleks ajaks hull edumaa juba niikuinii. tegelikult oli meil edumaa algusest peale. jäimegi esimeseks. ja mitte ainult oma vanusegrupis vaid üleüldse. terve kooli arvestuses. kuni 12 klassini. nad on nii tublid ikka. ma keksisin ja rõõmustasin ja.. ohjah. õudselt lahedad on nad. meil olid kõik head jooksjad ka. mass, kristjan, tauri, kadi, bruno, getter, piia, gerli. mul oli seal selle tõrvikuga ka päris äge nillida. pärast olid meie omad nii õnnelikud, et terve aja rippusid kellelgi kaelas ja kallistasid kõiki. ma ka, isegi kui minul polnud seal eriti rohkem pistmist, kui ergutamine. siis peale jooksu seisime seal platsi peal ja rääkisime juttu. estaõps oli ka seal ja siis tuli see anneli ropendamine jälle jutuks ja siis kadi tuletas meelde selle minu suitsujama ja ma üritasin võimalikult selgelt selgeks teha, et ma tegin nalja ja et ma tegelikult ikkagi ei suitseta. ma loodan, et ta sai aru, sest noh.. ma ju kümme korda suitsetan eks, vahet pole, et ma seda rõvedust endale eluees suhugi toppinud pole.
täitsa haige, mul on nii külm, et ma ei saa kirjutadagi värisemise pärast. igastahes peale jooksu jalutasin koju. suhteliselt (aga mitte väga) pime oli ja autod sõitsid vahepeal mööda ja inimesi ei liikunud ja kõik oli rahulik ja nii mõnus oli. etnoh, ma ei karda pimedas väljas liikumist enam eriti. see on nii rahulik ja tore ja hea. minu toas on kümme korda jubedam pimedas kõndida. sellel on väike osa pistmist ka sellega, et ma alati peale tule kustutamist näoga vastu posti kõnnin. kell on juba nii palju, et ma ootan vist sõbrad ka ära. hommikul olen muidugi surnud, aga suht savi.
dave matthews on nii äge. noh, ta näeb hea välja ja dave matthews bandi lood on kõik nii head, et oehjah. ingrid michaelson on ka hea. ta meenutab mulle vahepeal veits mind. välimuselt ma mõtlen. korraks. ja see on mingi haruldus. etnoh. tavaliselt ma ju ei tunne, et keegi minu näoga on. riti väitis igastahes, et ta pole üldse minu moodi. ilmselt see on siis ainult tunne, kuigi ''the way i am'' selles peeglikohas on ta täpselt poolenisti sellise näoga nagu mina, kui ma peeglisse vaatan, aga võibolla see ongi ainult mu peeglisse vaatamise nägu ja sellepärast keegi teine ei tea seda. etnoh. tavaliselt, kui ma peeglisse vaatan, teen ma seal erinevaid nägusid ja mu kulmud liiguvad alati kõrgemale ja jah. kuna mu blogi, tuleb nüüd välja, loeb rohkem inimesi, kui ma ise tean, siis ma vist poleks tohtinud seda peeglijuttu siia kirjutada, aga savi.


nii pai.

saada mulle seebimulle, saada seebivahtu ka.

tänane päev võiks olemata olla. matas tegime tunnika. ühe ülesande vastus tuli mul õige (täitsa oma peaga tegin. ei spikerdanud, ei küsinud kelleltki. vau!) ja teise ülesande vastused olid valed vist. alguses oli täitsa vale. õpetaja andis töö tagasi ja ütles, et ma põhjapindala üle vaataksin. ma parandasin ära selle värgi, aga ma pole kindel, et õigeks. inka jäi jälle ära, sest õpetaja on haige. meie inkarühm läks kässasse. ma hakkasin koolist välja kõndima. sten tuli minu selja taga ja küsis, et kuhu ma lähen. ma mõtlesin, et oleksin äkki vaimukas ja ütlesin: ''suitsule.'' eestikeele õpetaja seisis otseloomulikult seal samas kõrval ja sten pidi naerukrampidesse surema. õpetaja tegi ülisuured silmad pähe ja ütles: ''aneeettttteeeeee!'' ma ütlesin umbes kolm korda hästi kiirelt, et ma tegin nalja ja ta nagu naeris ka, niiet ma loodan, et ta sai aru, et see nali oli. siis läksime kooli tagasi ja olime teises matas. ja siis läksime uuesti kässasse. teise tunni ajal sain oma tikkimise valmis, mis enamusel juba ammu valmis on. ma ei lõiganud seda lõpuks isegi katki ega midagi. me tegime seda, noh, seda tikkimist, kust tuleb seest riie pärast välja lõigata ja me peame ise endale valima, mida me viimasel veerandil teha tahame. ma mõtlesin alguses, et heegeldaks, sest see on kõige mugavam, aga siis mõtlesin, et tikiks ja nüüd mõtlen, et ma vist ikkagi heegeldan, aga ma pean siis välja mõtlema, mida ma heegeldan.
peale kässat läksime jälle kooli tagasi. varek läks just klassist välja, kui ma sisse läksin ja teised ütlesid, et ta oli rääkinud, et saar ei tulegi võibolla kooli, niiet siis ma võin tema konsultatsioone saada, kui ma tahan. EI TULEGI KOOLI?! nagu.. nagu.. ma pidin peaaegu pillima hakkama. tegelt ka, mul läksid silmad märjaks juba ja sees hakkas keerama ja ma mõtlesin, et ma hüppan aknast välja. noh.. mitte meie klassist, sest me oleme esimesel korrusel. vist. oleme või? igastahes jah. ma võtsin inglise keele valikeksamiks ju! ja õpetajat ei ole. ja meil on kaks unitit veel läbi võtmata ka. ja me pidime hakkama eksamiks õppima. mida ma teen? kuidas ma selle eksami ära teen? okei, etjah, saan varekult abi ja puha, aga ma tõesti ei arva, et õpetaja vahetamine kaks kuud enne eksameid mulle viisplussi tooks. ma niikuinii ei oska enam inkat, niiet ma saan selle nelja, aga nüüd.. täielik jama. täääääääääielik. siis istusime seal klassis ja kõik midagi põkkisid ja martin mõtles, et ta on hull killumees. anneli ütles talle midagi, niiet ta ütles vastu: ''ära õienda, paks.'' (see tüdrukute paksudeks sõimamine poiste poolt hakkab tõsiselt üle viskama. ja kõik need litsid ja hoorad ja muud asjad ka. nad võiksid enne mõelda ka, mida nad suust välja ajavad ja mida see tegelikult tähendab.) anneli igastahes mõtles, et on ka vaimukas ja hakkas täiega ropendama. ta luges mingi miljard roppu sõna ette ja siis vaatas, et ta selja taga seisis.. tutututummmm.. estaõps! estaõpsil oli täna mingi eriti draama päev vist. mida kõike tema kõrvad kuulma ei pea. igastahes ta ütles annelile, et tema arvamus annelist langes täiega ja et ta näeb tema pärast edaspidi öösel õudukaid.
bioloogias tegime mingit banaanide ülesannet. pidime lugema teksti banaanide kohta ja siis vastama küsimustele töövihikus. küsimus oli umbes, et mis on banaanide ennustatava väljasuremise põhjus vms. bruno ütles: ''ahve on liiga palju.'' me olime getteriga naerukrampides. ago ei viitsinud tööd teha ja ütles: ''aga mul polegi siin banaanide kohta küsimusi, mul on siin arbuuside kohta.'' me getteriga olime naerukrampides. kristjan toppis endale münti kõrva. me getteriga olime naerukrampides. põhimõtteliselt olime me getteriga terve aja naerukrampides. peale tunde võtsin seidil käest kinni ja juhatasin ta ilusti koolist välja ja võimlasse, sest ta on nii ninnunännutupsunupsu, et ta ise ei oska. nagu.. kui ma ära hakkasin minema, ei tahtnud ta mind minemagi lasta, niiet me võime siit kohe ilmselged järeldused teha: kõik vajavad anettet. okei, noh, fain, ei vaja, mul savi.
ma ei näe täna nip/tucki. täiega masekasse ajab ju. ma pean mingit totakat tõrvikut mingil totakal jüriööjooksul kandma ja see totakas tõrvik tilgub mingit totakat õli ja ai häv nõõõõõõõõõõõu aidea, mis ma selga panen. kui ma mõtlen keemia mõistete õppimisele, hakkab mul sees keerama, aga neid oleks vaja õppida tegelikult.

like a beat that you can't follow.

jalad on täiega valusad eilsest kahest kehalisest. meil oli neid kaks, sest inkaõps on haige. mängisime pesapalli. reketiga ja selle teise palliga. meid oli ainult kaheksa tükki, niiet kui sa olid sellel poolel, kus pesadesse jooksma pidi, pididki nagu terve aja jooksma. esimesse pessa, teise pessa, kolmandasse pessa, koju ja kohe otsast peale, sest neli inimest oli võistkonnas. päris jube on kaks tundi järjest niimoodi.
täna käisin keemias tahvli juures. sain nelja. ajaloo kontrolltöö sain nelja. bioloogia oma ka. täielik jama. teises estas läks suurem osa klassist võrku vaatama, niiet ma tegin kaks harjutust ära ja terve ülejäänud tunni ajalugu. istusime klassis põhimõtteliselt ja rääkisime õpetajaga juttu kõik niisama. viienda tunni alguses käisime sisehoovis kuulamas, mis vahetusi me nende kohtadesse homme viima peame. etnoh. jüriööjooks on ja siis on vaja tõrvikukandjaid. ma sain seitsmenda vahetuse, õnneks ma tean kuhu ma minema pean. mul on selliste asjade kohta tavaliselt hullult pikad juhtmed. ma ei tea, mis ma selga panen, sest jane ähvardas koguaeg tõrvikuõli ja külmaga, niietjah. kodus täna isegi õppisin. tegin ajaloo ära ja mata tunnikaks kordasin. keemiani kahjuks ei jõudnud. meil tuleb keemias esmaspäeval mingi üle 90 mõiste peale töö. tere hommikust tõesti. ja nüüd mul tuli meelde, et mul pole kässa valmis ja ma pean pessu minema, niiet ma ei jõua rohkem kirjutada. tsäw.

we're one, but we're not the same.

eile hommikul olin täiesti surnud. ma nägin soomlasi jälle unes. teist ööd järjest. me pidime liisu sünnale minema, aga mul oli täielik ajusurm ja ma olin nii väsinud, kui üldse olla saab. läksin kööki ja vaatasin, et emme teeb soengut endale. meie vestlus enamvähem.
mina: ''miks sa soengut teed?''
emme: ''sünnipäev on täna ju ja siis ma lähen kokkutulekule ka veel.''
mina: ''aa. okei. .. ma lähen veltsi vist täna.''
emme: ''me läheme liisu sünnipevale ju!''
etnoh. ma võiks juba lausest ''sünnipäev on täna'' välja lugeda, et me läheme sünnipäevale. absoluutselt terve ülejäänud päeva ja tänase päeva kuulasin ma emme ja lotte nalju ja küsimusi selle kohta, kas ma lähen ikka veltsi või kas ma äkki veltsi minna ei taha. HAHAHA, SOU FANNI!
läksime rakverre siis. soovisime liisule õnne ja puha ja läksime ritiga välja. nillisime jaana ja kaspariga. riti viskas kaspari võtmed prügikasti ja pidi need sealt ära võtma ja pärast toppis oma prügikastise käe mulle suu peale, niiet mul läks tuju pahaks ja kõht valutas ja ma tahtsin koju minna. muidu nillisime staadionil ja puha. me tahtsime madist ka kutsuda, sest siis oleks olnud täpselt nagu eelmise aasta kevadel. siis me olime ka täpselt samas kohas ja samade inimestega ja puha, aga madise telefon oli väljas. aga madise tänaval nägin ühes aias kiisut. ta läks alguses eemale, aga kui ma teda kutsusin, hakkas ta mind läbi aia käpaga taga ajama ja mängima. hullult nunnu oli. kõndisime veits edasi ja siis tuli teine kass. hästi armas ja käis mul järel hästi pikalt ja oli pehme ja nunnu ja ma lasin ritil lõpuks ennast temaga pildistada. nii armas oli! ma tahan ka kiisut. ;(
siis. varsti läksime koju tagasi. ma mõtlen ritiliisu juurde. midagi polnud teha, niiet ma pakkusin videolaenutuse välja. riti ütles, et see on üheksa või kümneni lahti. riti issi helistas siis ja küsis, et mis kell see kinni pannakse. öeldi, et üheksa. kell hakkas kohe üheksa saama. ta küsis, et kui me kümne minuti pärast seal oleme, kas me siis ei jõua. öeldi, et jõuame. me tirisime rattad keldrist välja ja sõitsime hullult kiiresti videolaenutusse. jõudsime sinna üleni hingeldades ja punastena, see naine naeris täiega. ta on üleüldse suht cool. ta naerab alati siis ka, kui me käime sealt videot võtmas ja paneme riti issi nimele need. ja siis naerme meie ka ja kutsume pärast tükk aega üksteist riti issi nimega.
võtsime ''juukselakk'', ''jackass2'' ja ''vale pööre''. juukselakk oli suht igav, aga zac efron oli ilus. peale seda vaatasime vale pööret, millest kolmveerand filmi magasin ma maha. seal põrandal oli suht mõnus, niiet ma isegi ei vaevunud ennast ärkvel püsimisega vaevama. vahepeal ainult ärkasin üles, kui liisu ja riti ''IIIIIIIIU'' karjusid. neid rõvedaid kohti ma siis nägin. kellegi soolikad olid vist maas ja üks koletis seksis teise koletisega või midagi. filmi lõpus ärkasin üles, riti tegi mulle voodi ära ja ma läksin magama. nad vaatasid liisuga veel jackassi ka. lotte ja lissel magasid juba ammu. ma ärkasin vahepeal liisu ülikõva naeru peale üles. öösel nägin jälle somme unes. kolmandat ööd järjest. aga seekord nad lihtsalt töllerdasid seal minu juures ringi, mitte ei olnud põhitegevusega seotud. ma ei mäleta seda unenägu eriti, aga ma mäletan, et ma pidin kirjutama ülevalt alla trükitähtedega ROBERT SCHWARTZMAN ja kirjutama iga tähega algava sõna. võimalikult keerulise võõrsõna, sest siis saab rohkem punkte ja siis ma kohtun temaga. robert schwartzmaniga, ma mõtlen. ja riti oli ka seal ja vanaema. muud nagu ei mäleta. oi, kell saab pool üks varsti. uneaeg. ma pean neid somme homme fotoalbumisse edasi laadima. hull jama. ma just valisin pildid välja, aga need laevadki hommikuni ilmselt, niiet mõttekam on ikkagi magama minna ja homme laadida.

you need a light, i'd find a match.

hommikul läksime kooli ja küsisime kohe tundidest ära. läksime soomlastega koos väikeste jaagupeole. sealt edasi.. või õigemini tagasi, läksime koolimajja, kus neile meie kooli tuvustati ja peale seda läksime rakverre linnusesse. me pidime minema kuuendike ja seitsmendikega. õpetaja ütles seitsmendikele, et külalised lähevad esimesena bussi. kuna me nendega nagu koos olime, siis me pidime ka enne minema, aga need seitsmendikud vaatasid, et miks meie enne minna saame, niiet hakkasid hordidena bussi trügima ja lõppkokkuvõttes pidin ma püsti seisma, sest buss jõudis täis saada, ma sain viimasena sisse ja me ei suutnud neljakesi kahe istme peale ära mahtuda. niigi kadi ja gerli istusid seal ja getter neil süles ja mulle jäi tooli äärele hullult väike kohakene ja need puupead torkisid mind ka veel seljatagant. linnuses oli hullult külm ja mitte eriti huvitav ka, sest soomekeelne giid oli ja me ei saanud midagi aru. ma pildistasin soomlasi koguaeg, aga neile ei meeldinud see vist eriti. pealegi jäid kõik pildid udused, niiet täiega jama. soomlased olid täna muidu kuidagi tõsisemad ja kurjemad ja rääkisid terve aja soome keeles ja meiega üldse ei suhelnud ja jooksid meie eest ära. enivei. tegime selle linnuse ekskursiooni ära, siis saime seal süüa mingeid käkiasju ja muud keskaegset toitu ja siis läksime bussiga koju. getter tuli minu juurde. sõime, vaatasime pilte, getter naeris ennast lolliks, olime arvutis ja panime ennast jooksuga riidesse, sest me hakkasime täiega hiljaks jääma. mul polnud õrna aimu ka, mida oma juustega teha. mu lokid feilisid TÄÄÄÄÄÄIEGA. ma eileõhtul pritsisin juuksed märjaks ja tegin krunnid pähe. ma ei saanud nende pärast veel terve öö magada ja nägin õudusunenägusid ja hommikul ärkasin täpselt sama märgade ja sirgete juustega üles. ainult mõned ERILISELT NÕMEDAD lained olid seal sees, mis tegid asja veel hullemaks. ma tahtsin jaagupeoks siis endale lokid tangidega keerata. juuksevahtu polnud, niiet ma toppisin mingit rõvedat geeli pähe ja üritasin lokke keerata, aga mul on nende jaoks liiga pikad juuksed ja midagi ei jäänud sisse, niiet ma pidin juukseid pesema minema uuesti. lõpuks panin lihtsalt klambritega kinni. issi viis meid rahvamajja. kõigepealt oli see tervitamine ja asjad ja siis tantsiti poloneesi ja muud värki ja siis hakkas ülejäänud tantsumuusika. mass kutsus mind mitu korda tantsima, aga ma olin täiesti kindlalt otsustanud, et ma täna ei tantsi. kui ''amarillo'' tuli, siis ma laulsin kaasa ja seidi ja mass vaatasid mind imelikult ja naersid ja täiega masendav oli seal passida, niiet lõpuks ma ikkagi tantsisin massiga. ja siis pärast tuli biitlite ''all my loving'' ja see on kaif laul ja ma olin häppi, et see on hea laul ja teised käskisid massil mind tantsima kutsuda ja ma ei tahtnud alguses tegelikult, aga lõpuks läksin ikkagi veelkord. siis tuli vahepeal mingi paus, kus lauldi ja mängiti mingit muud pilli ja siis lõpus sai veel tantsida. kuldar kutsus mu tantsima. temaga oli kõige parem tantsida, aga noh, temaga ma olen harjunud ka juba. me tegime isegi keerutuse, kuigi ma olin kindel, et ma ennast surnuks kukun, kui ma kuskilt lahti lasen. ei kukkunud.
ma kutsusin johannese ka tantsima. see on see ilus soomepoiss, kelle kuldar sai. ta nagu.. ei osanud tantsida. võibolla oli asi ka ainult minus, aga.. ei, ma ei usu ikka. ta nagu lihtsalt sweepis üle põranda ja tõmbas mind endale koguaeg lähemale ja ma hakkasin seal koperdama ja ta tegi täiega pikad sammud ja mingit vahesammu ei teinud, vaid läks ühest kohast teise otse ja ma ei saanud üldse aru. ühe keerutuse tegi mulle ka. ainus asi, mis meil terve tantsu jooksul vist hästi välja tuli. siis kutsus kristo mind tantsima. ta tantsis ka suht hästi. ja siis ma kutsusin tantsima selle teise ilusa soome poisi, kelle nime ma muideks isegi ikka veel ei tea. temaga oli ka suht raske tantsida, sest ta tegi küll väiksemad sammud, kui johannes, aga ta tegi ikkagi liiga kiireks ja raskeks selle värgi. pealegi ei julgenud ma nende soomlastega üleüldse endiselt rääkida, niiet me olime terve aja vait ja ma kartsin teda, kuigi ta oli hot täiega. lõpuks ma kammisin täitsa ära selle tantsimisega. keegi ei suutnud enam paigal istuda, niiet kui poisid otsas olid, tantsisid kõik tüdrukud ka omavahel ja üleüldse suht.. tantsune värk oli. siis kutsus kaija mu tantsima. päris naljakas värk oli. me arvasime, et laul sai läbi ja lõpetasime tantsu ära ja tegime kniksu ja avastasime, et laul läheb edasi. siis tuli viimane laul. selle ajal ma istusin, sest mu jalad olid täiesti surnud. enamus kõik teised tantsisid. suht kihvt oli vaadata. soomlased läksid ära. minu oma pani kohe jooksu, ei öelnud isegi headaega ega midagi. (ma üüüüüldse ei imesta. ta ei teadnud ilmselt mu nimegi.) teised tsikid tegid enda tsikkidega pilti ja puha. no mul on enda poisist täiega kahju, sest me ei rääkinud üldse ja kui kadi ja gerli ja teised ütlesid talle, et ta peab tantsima, siis ma pidin talle ütlema, et ma ei saa, sest ma olin täiesti kindel, et ma ei oska. see oligi 90% põhjus, miks ma tantsida ei tahtnud. 10% oli see, et ma kukun ja saan surma. igastahes ma pärast kodus mõtlesin, et oleks tema ka pärast ikka tantsima pidanud kutsuma. aga ta sai kadiga hästi läbi, nagu ma aru sain. pärast kui ta ära minema hakkas, tegime me kallikalli ka, aga mul on ikkagi ilgelt mark, et ma temaga ei suhelnud. aga no ma ei oska. mida ma räägin temaga? talle meeldivad arvutid. ma ei tea arvutitest mõhkugi. ma tantsin rahvatantsu. ta väitis, et ta ei oska eriti tantsida. säh. ongi jutt otsas. kuldar andis johannesele mu msni ja ta on sees praegu, aga ma ei oska temaga kuidagi juttu alustada, niiet ma logisin välja. räägin siis, kui ma ärkvel kunagi olen. see soome minek tuleb igstahes jube, sest ma pean otso juurde koju ilmselt minema ööbima. niipalju kui ma aru sain, siis nad võtavad kodudesse kõik, jah. ja me ei suhtle ju üldse. noh. järgmisel aastal siis peame hakkama ilmselt. siis on rohkem aega ka tegelikult, mitte ei lükata lihtsalt kuskile väiksesse tuppa kampa inimesi kokku. pealegi ta hängis koguaeg oma sõpradega ja ma ei lähe teda ju sealt ära kiskuma, et ta minuga olematutel teemadel räägiks. mark on ikkagi. vaene poiss, sai endale kõige hullema vastutaja.. ee.. EVER.
peale pidu jalutasin koju. suht rahulik ja mõnus oli. tee polnud porine ja mul olid mu madalad jalatsid jalas ja kuu paistis ja suhteliselt soe oli ja tuult polnud ja kõik oli mõnus. nüüd tahaks täiega magama.

ps. kui kellelgi juhuslikult ''amarillo'' arvutis peaks olema, siis saatke.

can i istuda here?

soomlased olid. haha. läksin kooli. kõik olid seal sees juba ja ma astusin sisse ja kõik jäid vait ja vahtisid, niiet mul oli mark. esimene häppimoment. siis jagati ära, kes kellega on. seal oli üks illllllllllllllllllllgelt hottttttttttttt tüüp. muidugi sai kuldar tema. ja siis oli selline.. mitehot tüüp, kelle sain mina. ta polnud kohe üldse üldse ilus, aga tundus see-eest suht tore. noh.. vaatamata sellele, et terve vestlus, mis me terve õhtu jooksul vahetasime koosnes paarist lausest.

tema: ''do you wanna play?'' (piljardit)
mina: ''no, i.. can't.'' (ma pole elusees seda mänginud ja ei tea, mis seal tehagi tuleb.)

mina: ''everybody went outside, so if you want go too or do something, then tell me.''
tema: ''i want to go after i finish this game.'' (piljard.)

oligi siis kõik meie vestluste puhul. teised said oma düüdide kohta täiega palju teada ja puha. ma tean ainult seda, et ta on 16 ja ta nimi on mingi.. osto. otso oli tegelt vist. getter nagu jättis meelde sõnade ''ots on'' järgi. siis viis buss kõigepealt soomlased rakverre. need, kes kodudesse ei läinud. kodudesse läksidki üldse ainult kaks tükki. katile ja kuldarile. kuldari düüd jäi siis ainsana meiega nillima, sest kuldar läks tema asju koju viima. noh, nad läksid koos ja me läksime tüdrukutega neile vastu. siis midagi rääkisime, aga me rääkisime enamus ajast eesti keeles omavahel, niiet ma kujutan ette, et tal võis suht weird olla. igastahes tore poiss tundus. noh, peale selle, et ta niiiii ilus ja pehmete kätega ja cool oli. etnoh. me nagu tervitasime ja siis ta andis käe surumiseks. ja ma mõtlesin, et see oli ainult minu tähelepanek, aga gerli tuli kohe minu kõrvale ja ütles, et tal on täiega pehmed käed. ju siis olid ka. siis passisime veits aega ja läksime rakverre. sinna noortekeskusesse. bussis lehvitasime me getteriga inimestele ja see ilus poiss isegi naeris vahepeal. see noortekas tundus suht jama koht. väike ja mitte eriti korralik ka. võtsime söögid välja ja passisime veits, kuni teised soomlased ka kohale jõudsid, kes oma asju viimas käinud olid. me käisime vahepeal maja avastamas. kõige ülevamal korrusel oli tuba, mis oli patju täis. me tegime seal osadega padjasõda, aga mingid väiksed pätakad poisid tulid kolmekesi sinna ja viskasid mul prillid kõveraks ja peksid mind täiega patjadega. kõik teised läksid juba minema, ma olin ainus, kes ära ei saanud. padjad olid kõik trepist alla visatud, niiet ma üritasin neid tagasi viia, aga nad panid ukse kinni ja karjusid täiega ''pekske teda, pekske teda!'' võikesed imbetsillid. siis tahtsid soomlased poodi minna, niiet me läksime selverisse, kus kõik kinni on, niiet me kõndisime sealt lihtsalt läbi ja läksime turukaubamajja. terve selle kambaga. üle kahekümne viie inimese. ja siis ma hakkasin sealt välja minema. seal on need ise lahti käivad uksed, eks. ja ma kõndisin ja ootasin, et uks lahti läheks, aga ma ei saanud millestki aru ja arvasin, et see on juba lahti ja kõndisin täie laksuga vastu kinnist ust. siis märkasin, et ma seisin ainult ukse ühe poole juures ja ootasin, et see lahti läheks. mitte keegi teine ei näinud seda ja ma ise niiiiiimooooodi naersin. see oli nii naljakas lihtsalt. läksime noortekasse tagasi. poisid olid maeitea, kus. enda oma ma ei näinud üldse, väljaarvatud vahepeal, kui ta maigiga piljardit mängis. enamasti tüdrukud istusid seal toas ja rääkisid juttu. gerli rääkis meie omadest kõige rohkem vist. ma oleks ka rääkinud, aga ma ei suutnud lihtsalt, sest valter ajas mind niimoodi naerma, et ma pidin pikali kukkuma. ta ei osanud üldse inglise keelt ja ei saanud sellest aru ja rääkis nende sommidega koguaeg eesti keeles ja nood ei saanud midagi aru ja see oli nii naljakas, et ma ainult naersin ja lõpuks käskisin kadil neilt küsida, kas nad arvavad, et ma olen loll. nad ütlesid, et nad ei arva. siis me õpetasime neile sõnu ka. nad said selgeks ''palun'', ''kuidas sul läheb?'' ''kaabakas'' ja veel asju. (nad ise tahtsid neid teada). ja siis nad tahtsid meile oma tarkust vastu jagada ja ütlesid, et nende keeles on kaabaka tähendusega kusipää. terve see õhtu oli nii naljakas. enamasti valt(e?)ri inglise keele pärast. no täiesti lõpp. ta tahtis õue minna. siis ütles sellele oma tsikile: ''ma lähen õue nüüd. mii gõu õue. jääme sõpradeks. elu on ilus, aga saatus mängib.'' või misiganes. see oli niiiiiiiiii naljakas, et ma imestan, et ma toolilt maha ei kukkunud suurest naerust. siis.. midagi erilist nagu ei toimunudki rohkem vist. bussiga tagasi sõites naersime me getteriga jälle terve tee. eriti mina. seekord istusime me valt(e?)ri ees ja vähe ei olnud naljakas ju. ma ei saanud lõpuks enam hingatagi. birgit ütles, et ta arvas, et ma olen ikka mingi tõsine ja vaikne tüdruk, aga nüüd tuleb välja, et ma olen nagu mingi laksu all. siis nad arutasid korraks, mis mul viga on. kui ma bussist maha sain, kõndisin ma omaette ja naersin ikka veel täiega. NII NALJAKAS OLI LIHTSALT. issi tuli järgi. autos naersin ikka veel. kodus hakkasin emmele sellest õhtust rääkima ja ma hakkasin niimoodi naerma, et ma kukkusin põrandale pikali ja keerlesin seal ja peksin kätega vastu maad. emme ja issi tõid alkomeetri ja panid mu puhkuma. nad olid suht šokis, kui see 0,00 näitas ja käskisid mul naermise ära lõpetada, sest tõsine olek olevat minulikum.

säh teile. või et seda laulu pole olemas. phääh.

täna oli geograafias kontrolltöö. ma ei teadnud paari asja, aga getter aitas ja ma peaksin selle nelja või viie saama. kui jälle mingi neli pluss on, siis ma kavatsen küll vihastada. ajaloo asemel oli ühiskond. tegime kontrolltöö. ma panin ühe asja valesti. ma kirjutasin, et presidendi valimiseks peab üks kandidaat saama vähemalt 61 häält, tegelikult oli 68. jama. siis tegime töövihikut. viimane ülesanne oli selline, et pidi joonistama, millise kleidiga tahaksid sa presidendi vastuvõtule minna. ma kasutasin võimalust ja üritasin getterile joonistada, miks ma ei saa eriti jaagupäevale kleiti panna. ja siis joonistasin õpikust pilte ka järgi. vääääga sarnased tulid. not. mul jäid kaks ülesannet parajasti vahele ja siis õpetaja küsis, et kas kõikidel on tehtud ja vaatas, et mul ei ole ja ütles, et ma olen ainus, kes valmis pole jõudnud ja siis tuli ja vaatas ja küsis, et kas need on mu kleitide kavandid. ma ütlesin, et on ja siis ta mainis, et eriti parempoolne tundub nii. ma skännin selle kohe arvutisse, kui ma printeri ära installida suudan. okei, ei suuda vist. (see on külgvaates pilt ja sellel on hjuuuuuudž nina.)
enivei. see klaviatuur messib mu mõtetega täiega. kõik tähed trükin täiega valesti, niiet ma ei saa lõpuks arugi, mis sõna ma kirjutada olen tahtnud.
matas sõitis katus ära ja ma hakkasin seal midagi tegema, aga ma ei mäleta mida.
meil hakkas tahvlilamp juba ükspäev alla kukkuma. tuli niimoodi natuke lahti. täna tuli täiesti lahti ja me ei saanud seda rippuma jätta, sest muidu oleks teine ka alla kukkunud, niiet me keerasime tahvli ühe osa lambi alla, et see seda toetaks. õpetajad kartsid surma saada. kui kirjanduse õpetaja klassi tuli, hakkas ta tahvlit liigutama ja kõik hakkasid korraga karjuma ja see oli nii naljakas. kirjanduses sai üldse täiega nalja. ma ei mäleta täpselt midagi, aga ma naersin terve aja.
kirjutasime lüürika mingeid liike.
õpetaja: ''mis veel sinna alla käib? näiteks rüütliluule. kuidas seda nimetati?''
mina: ''rüülika, HAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHA.''
viimasel ajal on üldse nii, et ma ise teen nalja ja ise naeran. ükspäev tegin mõttes täiega hea nalja, aga see oli hommikul enne tunde ja ma olin nii unine, et ma ei suutnud seda välja öelda. olime raidiga kakekesi garderoobis. ma panin seal jalatseid jalga ja rait läks minema. poole minuti pärast tuli tagasi, sest ta oli koolikoti maha unustanud. ma ütlesin mõttes: ''noh, juba koolis käidud või?'' ja hakkasin täiega naerma.
inglisekeeles tegime mingit harjutust lasteaedade kohta. õpetaja tahtis öelda, et seal leheküljel on kaks kasti laste kohta, aga ütles, et seal on kaks kasti loomade kohta. ma pole vähemalt ainus siis, kellega robotid katseid teha tahavad. poomist mängisime ka tunni lõpus veits. ma tegin lause ''anette is the coolest.'' keegi ei tundunud minuga nõustuvat.
kässaasjad unustasin ma koju, niiet ma pidin mingit asja välja lõikama paberist mingitele väikestele. okei, see skänner ajab mind TÄIEGA närvi. ma ei saa kunagi midagi skännida.
viimane tund oli bioloogia. ma ei mäleta, mida me seal õppisime, aga lõpus kuulasime linnulaule jälle. õpetaja ütles, et ta teeb nende peale töö ka. aaaaaaaa. jajaja. töövihikut tegime ja kontrollisime, aga mul oli kodus, niiet rait andis mulle enda oma ja ma tegin tal seal ühe ülesande ära. kirjutasin kõik tugevad tähed nõrkadeks ja nõrgad tugevateks ja siis oli mingi tekst banaanidest, kus ma parandasin kõik banaanid panaanideks. oi, küll oli tore ikka.
näe, ja see on just see, mida ma pean silmas oma muutlikute tujude all. ühel päeval on täielik masendus, teisel tuleks energilisuse pärast hullumajja panna.
rait karjus üle kooli toomasele, et ta meeldib mulle ja siis läks sten ja ütles talle sama ja mul polnud üldse mark ju. rait üritas üleüldse terve päev mul vist marki täis teha. siis ka, kui ma pritsisin vett pükstele ja ta karjus kõikidele, et ma püksi pissisin.

homme tulevad soomlased. ma kardan. mu juuksed jäävad aina õhemaks. ma olen peaaegu kiilakas juba. meenutab väga neid pilte, mis ma joonistasin. neid, mida ma SKÄNNIDA EI SAA. igastahes jah. ma ei tea, kuhu mu juuksed kadunud on. ma tahtsin ülehomme veel õhtuks ka lokid teha, aga see kaotab mul pooled juuksed peast ära ja lokid lähevad niikuinii õhtuks välja. vahepeal ma neid teha ei jõua, aga kui ma hommikul teen, siis nad jäävad õhtuks lihtsalt kohevaks. aga.. võibolla jõuan ka. ei no muidugi on mul see kava kadunud. ja muidugi kadi ei reageeri msnis. getter tuleb muidu minu juurde, niiet suht mark oleks ka ilmselt nende junnidega ringi käia. okei. kell kaks lõppeb see linnusevärk. ma tulen siis kolmese bussiga haljalasse ilmselt. mingi 15.30 olen kodus umbes. 17.30 hakkab jaagujamps. kahe tunniga ei jõua ma neverever neid tehtud. välja kulunud lokid it is!
ma sain geograafiatöö nelja. täielik jama, noh. igastahes. peole lähen ma siis nõmeda soenguga, aga ma peaks midagi selle kleidiga ette võtma, sest kui ma panen selle selga, siis see vajub mul tagant alla nagu ma oleks mingi küürakas. muidu jah. peaks lõpetama hakkama, nip/tuck hakkab varsti. mängiks korraks simsi veel. ma sain selle arvutisse jälle. jeje.

AAAAAAAAAA!

arvuti on tagasi ju! mul ei tulnud meeldegi seda laulu tsekkida! jajaja!

unestan ära.

kui blogi kirjutama hakata, tuleb ette see lehekülg, kust tuleb valida new post. seal on all see pilt, eks. sellest mehest, kes naeratab. ta näeb suht nunnu välja.

tänane päev oli nõme ja mul on nõme olla ja kõik on nii õnnelikud ja räägivad koguaeg, kuidas neil kõik nii rõõmus ja õnnelik on ja kõik on nõme ja nõmenõmenõme. täna olin ma isegi koolis lõpus vihane, mis on suht ömeising, arvestades seda, et ma tavaliselt ei suuda kümme minutit ka seal naermata olla. ja asi polnud selles, et ma oleksin soovinud naermatuse isiklikku rekordit purustada ega selles, et ma niisama tahtsin ägedalt tõsine olla, vaid ma olingi.. noh.. tõsiselt vihane. okei, et inimene ütleb üks kord ''tule eest, paks.'' siis võib naerda ju. teist korda ütleb, siis on veel võibolla naljakas. kolmandat korda suudad selle peale äkki veel mingi muige pingutada, aga kui seda tuleb lõpuks veel samasugustelt ennasttäis ''mittepubekatelt'' (sest ma olen see kõige suurem pubekas meie klassis, kes ju tahvlile suguelundeid joonistab ja teisi ainult loomanimede ja roppustega kutsuda suudab), siis ajab ikka närvi küll. kuradi lollpead, mul on endal ka kodus peegel olemas, niiet teie arvamus pole just väga tähtis. hoidke endale, palunaitäh.

täna kontrollisime eesti keeles eksamiülesanded ära. mul olid funktsionaalse lugemise ülesanded tegemata, niiet ma oleks ilmselt mingi kahe saanud selliste punktidega. õpetaja seekord hirmutas küll mu natuke ära oma jutuga, et tavaliselt saavad kõik eksami eest neljad ja paar tükki ainult viied. ma tahan seda viit, mitte nelja ja ma kahtlen selle võimalikkuses.
ajaloos tegime kontrolltöö. õpetajal olid tööd kahe lehe peal, niiet ta saatis klammerdaja ka klassis ringi käima, et kõik need lehed kokku klammerdaksid, aga siis see läks katki või midagi ja õpetaja nikerdas sellega ja siis käis klassis ringi ja klammerdas kõikidel ise need kinni. päris.. põnev oli.
seitsmenda tunni ajal oli loeng. mingi.. piirikaitse või misiganes. ma olin selle ajal täiesti omas mullis. ma panin klapid kõrva ja kuulasin terve aja empekolme. tõsiselt tõsiselt tõsiselt mõttetu lihtsalt tund aega seal istuda. nagu ma pärast teiste jutust aru sain, siis ei olnud see eriti huvitav ka, niiet ma ei jäänud vist millestki erilisest ilma.
rahvatantsus ei olnud äge. tegime jälle seda kava läbi ja keegi ei kummarda ühel ajal ja enamus ei kummarda üldse ja hull jama.
ülehomme tulevad soomlased. jama värk, ma ei oska nendega suhelda. aga me ei saagi nendega õieti koos olla, niiet vahet vist pole eriti.

ma olen jälle huuli närima hakanud. ma peaksin pükse triikima, aga issi läks magama vist juba ja triikimisasjad on seal toas. hull jama. ühesõnaga on kõik jama ja ma olen koguaeg tapvalt unine ja mul valutab koguaeg pea ja mul on koguaeg süda paha. jama, noh!

it's a knockout.

hommik. ma pean koristama hakkama. ma pidin juba kaks nädalat tagasi koristama hakkama. mu tuba on nagu.. ma ei oska seda isegi kirjeldada. ma ei suuda seda koristada, sest kui ma seda vaatan, tuleb täielik lootusetuse tunne peale. nii jube ei saa olla lihtsalt. ma ei kujuta ettegi, kuidas see selliseks sai üldse. igastahes nüüd ma laen laule empekolmele, et vähemalt muusikatki siis kuulata, aga lotte võttis vanad arvutikõlarid enda empekolmele, niiet ma pean selle raadio.. värgiga tegema. etnoh. läbi raadio kuulan seda. aga see võtab rohkem akut ja muusika sahiseb ja on vaiksem ka. niigi ma enda muusikat ilmselt ei kuule, sest lotte toas käib see täiega kõvasti ja all korrusel käib täiega kõvasti. issi kuulab vähemalt klappidega. igastahes tundub, et kõik naudivad koristamist muusika saatel. ma tahaks ka nagu. aga.. oo, juhhei. laulud ei lähe jälle empekolmele. no ma ei saa aru, mis nali see on.
ma ei saa veel mõest asjast aru. näiteks.. mis him'i laul see on?! jumala paljudes lauludes on üks kitarri.. selline.. asi. mis meenutab mulle ühe him'i laulu algust, aga ma ei mäleta, mis laul see on ja ma tahaks seda endale arvutisse, aga ma ei mäleta, mis laul see on, nohhhhhhhhhhh. mul on teises arvutis see laul olemas, aga seda me vist ei saagi kunagi tagasi. täitsa masendav. riti peab mind mingiks vaimuhaigeks ja väidab, et him'il pole sellist laulu olemaski.



see on selline algus korraks nagu selle loo alguses. mitte selle loo algus, vaid see hästi korraks, mis seal kõige alguses on. argh, ma pole hull ju. savi, ma lähen koristama parem.

tšikitšikitšikitttttšikitšiki.

ma ärkasin täna pool kolm mingi kärbse pärast. no oli alles värdjas elukas. tõsiselt. mul on muidu putukate ja muude elukate tapmisega seoses halvad tunded ja vastumeelsus, aga kui ma funktsioneerinud oleksin, oleks ma sellele küll oma kõige raskema raamatuga laksu ära pannud. ma läksin eile pool kolm õhtul magama ja magasin täna päevani ilma kordagi ärkamata. tavaliselt kui ma nii kaua magan, ärkan ma vahepeal kasvõi korraks üles. seekord mitte midagi. ömeising. kui ma ärganud olin, üleni vihasena, sain ma oma sisutihedat passimise päeva alustada. arvutis ja muidu. siis kadi helistas millalgi ja kutsus rattaga sõitma, aga ma sõin ja siis jah. varsti helistas uuesti ja ma läksin. ma sain selle ratta kaks aastat tagasi, aga ma pole sellega kordagi sõitnud. täiega kahju tegelikult. ülimõnus asjandus. üleüldse pole ma mingi miljard aastat rattaga sõitnud. viimati oli jalgrattamatkal viiendas klassis vist. sõitsime veltsi. vastutuul oli, niiet suht rõve oli. ma peatasin ratta keset teed kinni ja jäin sinna nina nuuskama. selja tagant tuli auto, niiet ma oleksin peaaegu auto alla ka jäänud. wihii. jõudsime veltsi ja kutsusime getteri välja. läksime sinna kuskile korvpalliplatsile või asjandusele. seisime ja rääkisime juttu seal veits. siis läksime kiikuma. ma kardan külakiikesid täiega. alati satun ma nendele koos inimestega, kes üldse seda ei karda. kolmekesi siis olime seal. kadi ja getter tegid täiega hoogu ja ma pidin seda pulka ahistades peaaegu nutma hakkama. getter rääkis veel õuduslugusid ka sellest, kuidas jorma hiigelhoogusid teeb ja kuidas leiger kiige alla kukkus ja. mingi veltsi gänbäng mängis eemal pesapalli. me karjusime pool tundi seal massi. lõpuks ma helistasin talle ja ütlesin, et ta tuleks teeks meie šõud. ta ei saanud alguses pihta ja siis ma ütlesin, et me oleme kiigel ja kadi lehvitas, kui ta kõrgemale tõusis ja mass hakkas naerma täiega. varsti lõpetasid nad mängu ja jorma ja mass tulid ka kiige juurde. mass ronis kiigele ja hakkas täiega hoogu tegema. ma kartsin juba seda, mis kadi ja getter tegid! no need kiiged on nii jubedad lihtsalt. nii kui mingi väikenegi hookene tuleb, siis tõusevad jalad maast üles ja ma tean, et ma suren ära raudselt selle kiige pärast. igastahes ma karjusin massi peale täiega ja lubasin talle näkku sülitada, aga ta ei kuulanud mind üldse. siis tahtis jorma ka peale tulla. selle peale pidin ma juba hirmust püksi laskma. kadi ja getter läksid maha ja ma jäin sinna massiga peale ja ei julgenud alla hüpata ja jorma tuli peale juba ja ma olin jumala paanikas ja lõpuks sain maha ja siis ei tahtnud mass ka kiikuda ja jorma kiikus üksinda. siis ma lasin endale pesapalli visata ja üritasin seda kurikaga lüüa, aga ei tulnud välja eriti. ja siis sõitsime kadiga tagasi. vihma hakkas sadama, aga vähemalt polnud enam vastutuul. koju jõudes olin suht surnud. väike maa tegelikult, aga samas on väsimus loogiline, arvestades seda, et ma üle nelja aasta rattaga sõitsin. uni on täiega ja süda ka paha. mul on viimasel ajal umbes koguaeg süda paha ja pea valutab. ma arvasin alguses, et see on lihtsalt mingi migreenihoog, aga peale nädalat aega igapäevaseid hooge muutub see kahtlaseks juba.

kedagi pole ikka veel kodus.

ja taevas on roosa-lilla kirju ja meie majast sõidab palju autosid koguaeg mööda. edasi-tagasi. meie maja juures võtavad hoo maha. ma jõudsin ainsa loogilise seletuseni. ma nägin tegelikult unes, et emme-issi läksid teatrisse. mu mõtteid kontrollitakse ja siis need juhiti minu eksitamiseks sinnani. tegelikult on emme ja issi kadunud ja lotte ka. mitte kadunud, vaid nad on ära röövitud. robotite poolt. tegelikult pole üldse inimesi alles ja robotid vallutavad meie planeeti ja ma olen hetkel ainus alles jäänud inimene ja kõik need, kes msnis on, on ka tegelikult robotid ja nad tahavad mind tappa, aga kõigepealt tahavad nad näha, kuidas ma reageerin, et minu peal igasuguseid katseid teha. sellepärast jäin ma magama ka. nad panid hüpnotiseerivaid helinaid mu telefoni. omastarust mul varem polnud selliseid. linnud lendavad ka kõik paaniliselt ringi ühes suunas, sest nad põgenevad robotite eest. ja need autod, mis sõidavad on tegelikult tühjad. need sõidavad kõik ühte teed pidi tühjalt edasi-tagasi. ja robotid on seda ilmselt palju aega kavandanud ja mind selleks ette valmistanud, sellepärast mul sellised veidrad tujud koguaeg ongi. igastahes kohe varsti, kui nad minuga katsed ära on teinud, võtavad nad planeedi üle ja muudavad selle metallimaaks. olge valmis. oh wait, kedagi polegi alles enam. ma oleks pidanud varem selle peale tulema! see on ju ilmselge. nad messivad mu mõtetega ja üritavad teada saada ja siis aeg-ajalt läheb ikka midagi sassi ja siis mul tekivad ajus lüngad, niimoodi, et ma ajan tähed ja numbrid sassi ja kirjutan ''pesu'' asemel ''mees''.

weirdo hippy politics

päris nõme päev. eesti keeles tegime midagi. mäluauk. matemaatikas tegime midagi. mäluauk. mata sakib. homme on kontrolltöö ja ma ei oska seda umbes üldse ja ma olen liiga surmani väsinud, et ma õppida suudaksin. mitte, et ma seda tegemata jätaksin. ohei. muidu mul pole lootustki nelja saada. (tegelikult on see võimalus üpris väike igal juhul.) venekeeles saime tunnikontrollid tagasi. ma sain kolme. no täielik jama. see õpetaja võiks siis rohkem õpetada ja rääkida, millisel juhul ma millist käänet kasutama pean ja misiganes. kust ma oma peaga seda oskama peaksin? inglise keeles oli hindele lugemine ja tõlkimine. ma ei jõudnud selles tunnis, niiet ma tegin terve tund venekeelt. ma kavatsen selle mõistekaardi korralikult ära teha, et mõnigi normaalne hinne tuleks. argh, ma pidin selle veerandi viie saama ju. seda vist küll ei juhtu, eks. õpetaja ütles ka: ''mis sa arvad, et sa oled selle viie väga ära teeninud või? phääh.'' õntsõnts, noh.
kehalises jooksime. mulle ei meeldi joosta ja ma enamasti ei viitsi ennast sellega pingutadagi, niiet ma tavaliselt kas kõnnin täielikult või teen mingi pool-kõnd-pool-sörki. see näeb välja umbes niimoodi, et mu üks jalg jookseb ja teine lohiseb taga järgi ja käed käivad igasse suunda laiali. siis tegime mingeid tobedaid jooksuharjutusi ja siis mängisime mingit tobedat jalkat, kus löödi mängu jooksul ainult üks värav, sest me saime mängida seitse minutit ja me pidime liiva sees mängima. terehommikust tõesti. liiva pritsis pluusi ja püksi ja näkku ja juustesse ja igale poole ja keegi lõi mind jalaga niimoodi, et ma pidin valu kätte ära minestama. lõpuks oli ma jumala vihane ja lõin ikkagi värava. mängu ainsa. wihihi. meil oli getteriga sujuv koostöö. väravateks olid tõkked. ega need on ju nii hiigelsuured, et anna otsad tõesti. ei tea kohe, kust otsast seda palli sinna sisse lüüa, valikuvõimalusi on nii palju, et silme eet läheb kirjuks.
siis oli füüsika. kontrolltöö. me pidime arvutama, kui palju tuleb raha maksta ühe söögitegemise korra eest, kui tehti nii kaua ja nii kaua selle ja selle asjaga. ma sain alguses mingi vääraka arvu ja siis ma mõtlesin, et see ei saa olla. (õige vastus oli.) ja siis ma tegin teistmoodi ja sain vastuseks 813.75 EEK. ma mõtlesin, et see on ilus ümmargune arv, niiet panin vastuseks kirja. DOHHHHHHHHHHHH. MILLLLLLLLLEGA MA MÕTLESIN?! INIMENE TEGI ÜKS JA VEERAND TUNDI SÜÜA JA TA MAKSIS SELLE ELEKTRI EEST 813 KROONI VÕI?! õpetaja hakkas töid parandama, siis vaatas mulle otsa ja naeris täiega. ei imesta ka, eks.
ma olen viimasel ajal üleüldse nii hajameelne ja jube on kohe täitsa. ma kirjutan koguaeg valesti ja nüüd ma räägin ka juba valesti.
1. ma tahtsin kirjutada ühiskonna või ajaloo (ei mäleta) töösse ''liider''. kirjutasin ''riidel''.
2. ma kirjutasin füüsikas numbrid 1, 2, 3, 4, 6.
3. meil oli bioloogias teema ''haiguste vältimine''. kuues punkt oli hammaste korralik pesu. ma olin sinna kirjutanud ''hammaste korralik mees.''
4. ma tahtsin öelda ''jooksevad soome tagasi''. ma ütlesin ''jooksevad toome sagasi.''
5. ma pidin kirjutama ''kergesti saavutatud kasulik omadus kaob.'' ma kirjutaisn ''kergesti kasutatud kasulik omadus kaob.''
6. ma hakkasin magustoidukaussi suppi tõstma.
kogu see värk läheb aina vastikumaks.
ma tulin koolist koju, vaatasin sõpru ja läksin oma tuppa. heitsin voodisse mõttega, et ma hakkan kohe õppima. jeeeeeh. ma ei tohi kunagi voodisse heita mõttega, et ma sealt kohe üles tõusen! ma mõtlesin, et peaks oma telefonihelina ära vahetama. hakkasin neid kuulama, aga need olid kõik nii rahustavad, et ma jäin telefon peos magama. vahepeal käis emme minult vist küsimas, et kas ma teatrisse ei taha minna. ma vist ütlesin, et ei taha. nüüd pole kedagi kodus igastahes. äkki nad läksid issi ja lottega või lotte läks lihtsalt õue või ma ka ei tea.

kaks asja veel.

ma unustasin oma empekolme riti juurde ja ma ütlesin talle, et ta seda ei kuulaks, sest mul saab aku tühjaks. tegelikult polnud asi akus. asi oli lindistustes. täna ta helistas ja ütles, et ta kuulas ikkagi veits. ..lindistuste osa. ..emma ja jaanaga. TÄNKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKS. niiiii super, et seal polnud seda, kuidas me lottega lollitasime. kuidas me mandoliini mängisime ja kuidas ma laulsin. MA LAULSIN. keegi kuulis, kuidas ma laulsin. no okei, ma laulsin täna terve päev kikilipsu, aga see on teine asi, sest see polnud tõsiselt ja see oli aktsendiga ja üldse mitte nii nagu ma laulan muidu. ja nad kuulasid seda, kuidas ma laulsin. see on üks mu suurimatest õudusunenägudest. neid täitub mul päris palju, ma vaatan. klassiga ujulas.. mingi väike.. ''masoovinärahaihtudanüüdkohekohekohekiirestpalunärahaihtuda
palunkohenüüdkiirestipalunargh'' hetk, mida loodetavasti keegi ei mäleta, laval laulmine, minu laulmise kuulmine, miljonite ämblikute rünnak telgis ööbimisel, õudusunenägude edasi kestmine ärkamisel ja nii edasi. õrmh, rõve.

http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=1187
kes sellise pulmakleidiga abielluks? see on.. lilla ju. see ei näe pulmakleidi moodi väljagi. sorri, kui kellelgi see plaanis oli ja ma seda nüüd siin maha teen, aga.. see on lilla ju.
kui ma kunagi abielluma peaksin, siis võiks pulmakleit mingi selline olla:
http://www.davincibridal.com/catalog.php?cat=22&im_id=23&page=20
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=699
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=834
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=78
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=191
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=194
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=213
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=1280
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=1478
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=922
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=965
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=1171
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=1204
http://www.shopofbrides.com/shopexd.asp?id=1191

ma ei mõtle tegelikult abiellumise peale.

howdi.

täitsa jama. ma kuulsin täna esimest korda, kuidas see kõlab, kui ma närvi lähen ja karjun selle rõveda hääelga. noh. me käisime kadimoga väljas ja ma filmisin parajasti ja timo astus mulle jala peale ja ma hakkasin röökima, et ma alles eile pesin botaseid. see jäi videole. eeeei kõla hästi.
täna sain matast vahepeal juba aru, siis läks mõistus jälle jooksu. kirjanduses tegime ''pisuhänna'' lugemistesti. ma saan selle kolme või nelja. ma panin ühes kohas kaks vastust, sest ma arvasin, et mõlemad võivad olla. tegelikult oli üks. ma teadsin, et peab õpetajalt küsima. ühele jäi üldse vastamata.
kässa ajal tulid rakverest poisid meile kutseka kohta rääkima. hullult lahedad düüdid olid. alguses vaatasin, et mingid täiega ilusad poisid on, tegelikult oli ainult üks hästi ilus, aga muidu lahedad olid nad, jah. mul oli küll lõbus vähemalt. üks põristas erri ja üks tegi puusaliigutusi rääkimise ajal ja üks tegi kätega räpiliigutusi ja üks mängis tislerit ka, kuigi ta tegelikult polnud ja sellest midagi eriti ei teadnud ja üks näris nätsu ja üks tegi selle nätsunärija mõnituseks kõva häälega mingit häält. bioloogia ajal kiusasin teisi veits digikaga jälle.
vahetundides kammis ''kikilips'' täiega ära. laulsime getteriga seda vene aktsendiga. matatunnis hakkasime pihta, sest me jõudsime vahepeal teistest ette ja siis pidime passima. tegime biitboksi ja räppi ja laulsime veneaktsendiga seda sangarilaulu ja siis kikilipsu. terve päev kummitas. me muutsime sõnu ka kuskil. eiaga päris cool värk oli, isegi gellu laulis lõpuks. kolmekesi kõndisime laudes kässasse.

ma ei oska enam eriti midagi peale hakata endaga. nagu.. võeh. ma koguaeg karjun ja naeran ja teen nalju, mida kõik teised lollakaks peavad ja kõik see teeb mulle nii paha enesetunde, sest pea hakkab valutama ja kurk hakkab valutama ja ma olen liiga energiline. ma ei teagi, kust see tuleb. ma ei ole muidu üldse selline ju. nojah, ega see parem poleks, kui ma koguaeg masendunult vait oleksin, aga veits võiks hoogu maha võtta, sest halvatujuline olen ma niikuinii. naerdes kaob see lihtsalt umbes pooleks minutiks ära. ja siis.. ööööööööö.. aa. jaa. jah. ma ei oska ennast maha rahustada.

minu soomlane on poiss. noh, mitte minu, vaid see, kellega ma nillima pean. ta võiks lahe olla. jutukas ka, niiet ma ise eriti rääkima ei peaks, sest mul pole õrna aimugi, millest ma temaga räägiksin. estaõps tuli täna klassi ütlema, et valter tahaks tüdrukut, niiet kas ma oleksin poisiga nõus. ega erilist vahet ju pole, aga millegi pärast tundub, et tüdrukuga oleks lihtsam suhelda. kõik olid hullult vaimukad oma ''aga siis te saate ju jaagupäeval tantsida'' jutuga. jääb ära nagu. ma ei hakka mingi võõraga tantsima, kui ma temaga rääkidagi ei oska. pealegi.. noh.. ma ei oskagi tantsida. jubejube. ma olen juba praegu paanikas selle pärast.

09.04.2008

Inglise keel

Kodune ülesanne

Enjoy your evening without boring English!!

üks õpetaja ka , kes mõistab, et kodused ülesanded on tapvalt igavad. ja.. mida kuradit nagu. keemiaõps pani mulle selle nässaka kalaluu eest kolme. mingiet pidime tegema nagu kalaluu ja sinna peale kirjutama keskkonda hävitavaid asju. eriti mõnus, noh. ta raudselt oli vihane lihtsalt, et ma kt viie sain.

pesupulber, nämma.

ma pidin mingi ennasttäis pätaka pärast oma botaseid pesema. niigi oli väljas hullult porine ja ma hakkasin rahvatantsu kõndima ja ta lõi mind oma rõveda porise jalaga. ma küsisin, et kas ta hakkab ise mu riideid pesema ja ta midagi naeris ja pobises. ta oli selle karini vennaga koos. selle karini, kes varem meie klassis käis. ma ütlesin, et ta saab selle eest veel peksa millalgi (see, kes mind lõi), aga tegelikult seda ilmselt ei juhtu, sest ma üritan ennast maha rahustada selle vägivaldsuse ja närvilisuse osas ja noh.. okei, ma ei näinud teda, jah. õues vihma sadas ja mu prilliklaasid olid üleni vihma täis, niiet jah. igastahes oli mu pükstel hiigelsuur poriplekk ja valged botased oli ka mustad. nii närvi ajavad sellised imbetsillid. nagu.. ma kõnnin rahulikult ja ta lihtsalt tuleb ja lööb mind jalaga. oleks, et ma oleks talle siis midagi teinud. ma ei teagi teda. sellised asjad ajavad veel rohkem masendusse nagu. no okei, jah, ma oleksin botased niikuinii ära pesema pidanud, aga pükstega küll seda plaani polnud. vastik väike creep. pesin siis botaseid, aga pesupulber pritsis harjalt tagasi ja täpselt mulle suhu. pesupulber ei oooole hea maitsega, ausõna. viimasel ajal satub mulle palju seepi ka suhu. ma kuidagi pesen käsi ja siis hakkan järsku jooma, aga kuskil on mingi tükk seepi ja siis on kõik seebine. pesupulber on hapum, aga selle maitse kestis vähem. pinali pesin ka ära. nüüd (loodetavasti) lähen oma tuppa ja teen seal kõik korda. nagu. kõik sahtlid, mis seal on ja siis pidin raha üle lugema, mis mul leidub, sest ilmselt olen ma kõik ära kulutanud ja siis ja siis.. aa, enne pean pesus käima. ma sain täna oma püksid ka kätte.

''what if god was one of us'' kummitab teist päeva järjest. täna öösel unes ka kummitas ja siis hommikul ärkasin üles ja see oli mul igal pool peas ja täitsa friiki.

you know, on second thought, gum would be perfection.

minu meelest on üpris hästi märgata, et mul hakkab tekkima stress. või.. võibolla ei ole ka. etnoh. ma muidu olen nagu heas tujus ja nii. aga see käib hooti. ma pole vist kunagi nii paljusid emotsioone nii vähese aja jooksul läbi elanud. ma olen unine, siis muutun rõõmsaks, siis lähen vihaseks, siis lähen rõõmsaks, siis olen masekas, siis olen vihane, siis olen lõbus, siis olen niisama närvis. ma karjun umbes.. KOGUAEG ja ropendan ja olen vägivaldsem ka. see on siis, kui ma inimestega kokku puutun. kodus olen ma koguaeg mossis ja torssis ja omaette ja ei taha eriti kellegagi kokku puutuda. vähe sellest, et ma niigi nagu täielik junkie välja näen, tehakse veel mingeid teisi märkusi mu välimuse kohta, millest OOOH BY THE WAY, ma ka ise teadlik olen, ja mis tekitavad lihtsalt tahtmist kõik aknast välja lükata ja ise järgi hüpata.
eesti keeles saime kontrolltööd kätte. ma sain viie. keemias saime kontrolltööd kätte. õpetaja lubas panna ainult kõige rohkemate punktidega rühmale viie. ta ütles täna, et nende vastuste eest veel viit saanud poleks, aga et kuna ta lubas, siis ta pani võitjarühmale viie. meil oli kõige rohkem pinkte kadi ja kaia ja martiniga. saime viie. ajaloos saime kontrolltööd kätte. ma sain viie. inka ajal läksime puhvetist vaatama, kuidas erki nool aulas gümnaasiumiomadele igast värki rääkis. vasak jalg suri ära ja kael jäi kangeks, aga muidu suht coolm8 tundus. bioloogias tegime tunnikontrolli. mulle meeldib, et see õpetaja tunnikontrolle pidevalt pinginaabritele kahepeale teeb. teises eesti keeles oli kõik suht segane värk. õpetaja pidi mulle tooma lehe ''popi ja huhuu'' lugemistestiga, et ma selle ära teha saaksin, aga ta unustas. ta läks seda uuesti tooma ja kui ta klassi jõudis, avastas ta, et ta oli selle jälle unustanud. lõpuks läks tõi ta selle ära ja ma hakkasin sinna samale lehele vastama. õpetaja ütles, et ma oma lehele teeksin. ma ütlesin ''okei'' ja kirjutasin edasi. õpetaja vaatas ja vaatas ja ütles uuesti, et ma oma lehele teeksin. siis jõudis mulle kohale, et ma pean ju oma lehele tegema. õpetaja rääkis soomlastest ka. soomlased tulevad haljalasse. järgmise nädala millalgi lõpus. ja siis on niimoodi, et kes nad kodudesse võtavad, saavad järgmisel aastal ise täiesti tasuta soome minna, aga kes lihtsalt nendega nillivad, niimoodi, et nad kuskil maeiteakus ööbivad, need peavad laevaraha ise maksma. ma nillin niisama. käime kumus ja rakveres ja jaagupeol ja kusiganes. meil on tüdrukutel see gängivärk. seidi, kadi, gerli, getter ja kaili võtavad ka kõik. võiks mingi laheda düüdi saada. kui on tüdruk, siis võiks sõbralik olla, kui on poiss, siis võiks sõbralik ja hot olla.
vene keeles lugesime mingit teksti ja siis läksime minema. ma üritasin vahepeal tahvlit ka pesta. noh. kõik kutsuvad lottet väikeseks anetteks. mamõtlen.. KÕIK. ja siis ma hakkasin kutsuma teisi inimesi nende õdede ja vendade järgi. kätty on suur mihkel ja mass on väike sirli ja seidi on väike kaido jne. ja ma kirjutasin kaija-liisale nende kalssi tahvli peale ''tsau, väike karl!'' ja siis kätty kirjutas meie klassi MÄRJALE tahvlile ROOSA KRIIDIGA ''SAU SUUR LOTTE!'', aga meil on nii väärakas tahvel, et sealt tuleb
1. tavalist kriiti sada aastat maha nühkida.
2. värvilist kriiti sada aastat maha nühkida.
3. tavalist märjale tahvlile kirjutatud kriiti rohkem kui sada aastat maha nühkida.
4. värvilist märjale tahvlile kirjutatud kriiti MILJARD AASTAT maha nühkida.
see pole seal enam roosa, aga see on selline nagu oleks tahvel ainult sealt kohast pestud võinii. igastahes see oli pool eilset päeva seal ja terve tänase päeva ja ma pesin ja pesin ja see ei tulnud maha ja tundides kui õpetajad parajasti midagi rääkisid, jälgisid kõik tahvlit ja vaatasid vahepeal mulle otsa ja naersid. hullult mark.
muusika jäi ära. ülihea, sest siis ei ole mul selle koha peal puudumist. mulle ei meeldi, kui ma palju põhjendama pean. ma läksin rahvatantsu. nüüd on juba parem tantsida, sest tantsud on enamvähem selged, ainult kummardused on sassis ja segamini ja väidetavalt ei naera me piisavalt. no kui kaua ikka üks inimene naeratada jaksab? igastahes on praegu hea, et me enam uusi asju õppima ei pea.

ma oleks täna hommikul andnud ÜKSKÕIK MIDA, et ma oleksin edasi magada saanud. ma oleks.. ma ei tea. ma oleks oma pea ka ära andnud ja ilma peata edasi maganud. mul oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiii uni. täna peaks varem magama minema vist.

täna oli esmaspäev, trallalalala.

tegelikult polnud midagi toredat, kuigi ma terve aja naersin ja lolli mängisin. see nõmetsemine on mulle juba külge kasvanud ja koguaeg on raskem ära lõpetada. ühiskonna kontrolltöö sain nelja, sest ma ei tee vahet inimõigustel ja kodanikuõigustel. lammas täiega. mata töö sain ka nelja, sest ma ei tee vahet mingitel nurkadel. nagu mul seda üldse elus vaja läheks, kuahuihsuydhuysuyfysgyduyfdd.
keemias oli kontrolltöö. rühmades. me olime kaia, kadi ja maritiniga. me ei osanud midagi, aga nalja sai. martin õpetas meid usutavalt spikerdama. geograafia suht sakkis. mass solvus ka vahepeal, sest ma ütlesin, et tal on täna naiselik soeng. ta viimasel ajal koguaeg põkib ja ülbitseb ja siis mängib ise solvunut. nii cool on temast see ka, et ta teeb neid piltidega kuulsustevärke ja laeb blogisse ja ütleb, et orksi laadimine on mõttetu. SA OLED NII LAHE!
vene keeles üritasin pliiatseid teritada. seidi haiga vihiku sodisin ka ära. seidil nupp täna kohe nokkis ja puha. ma ütlesin, et peaks mingi asja leiutama, millega teritajasodi maast ja laualt kiiremini ära koristada saaks ja ta tegi tähelepaneku, et tolmuimejad on olemas juba. kaija-liisa vihikutesse sodisin ka ja tahvlile. sorri, düüd.
inka tunnist käisime jaagupäeva kutseid voltimas raidi, kristjani, bruno, mariliisiga ja mass passis ka seal kuskil.
kehalises olime õues. jooksime. mu dressid venisid muidugi kümme meetrit pikemaks jälle, sest kõik väitsid, et kilekatega hakkab mul palav. wihiiii. suht märg oli olla ja rõve ka ja ma tegin mingeid nalju. ma pole kindel, kas teised pihta said, aga mul endal oli küll suht lõbus.

sorri, kadi, et ma sinust piisavalt palju ei räägi siis. kunagi, kui mul film ei käi ja ma unine pole, hakkan ma selle luuletusega tegelema.

ps. sorri trükivigade pärast, film tõesti käib ja mul pole aega üle lugeda.

pliiti küttes ei ole pliidiukse lahti hoidmine tark mõte.

silmad on märjad ja süda on paha ja ma olen suitsune, sest ma panin pliidialla puid. ma nagu hakkasin neid sinna panema, aga ehmatasin ära, sest sealt pliidi plaatide vahelt hakkas suitsu üles tulema. ma olen nii loll ka ja ma ei küta eriti pliiti, niiet ma lihtsalt passisin ja vaatasin, et mis värk on. siiber oli lahti ja siibri kinni olemine oli ainus põhjendus, mis ma sellele suitsupahvakule leida suutsin, niiet ma ei osanud midagi teha. pliidiuks oli muidugi terve aeg lahti. kutsusin lotte ka vaatama. kumbki ei saanud aru, mis värk on. terve tuba oli juba suitsu täis. siis ma tulin geniaalsele ideele pliiduks kinni panna. ohimet, suitsu ei tulnudki enam. ülirõve. terve köök oli suitsune ja ma olen suitsune ja rõve on. nii lammas ei saa olla.

eile hommikul läksid lotte ja emme linna, niiet ma olin pool päeva üksinda kodus. siis nad tulid mingiks tunniks ajaks koju ja riti emme helistas, et me nende juurde läheksime. nagu niisama. läksimegi. me läksime ritiga välja. helistasime kasparile, nad tulid arturiga välja. kõndisime niisama. siis helistas argo, et ta tuleb ka. kuskil veerand tunni pärast tuligi clemetiga koos. läksime hagarisse. riti läks hulluks. kaspar ja argo viskasid mingit kildu ja siis riti naeris täiega ja toppis endale salvrätiku näkku ja naeris veel ja naeris veel ja peksis pead vastu seina ja naeris ja peksis pead vastu seina. suht coolvärk oli. artur ostis pitsa ja siis kaspar tahtis ühte tükki, aga see oli kuum, niiet mingi pitsatükk kukkus ajalehe vahele ja siis argo ütles midagi ja juba selle peale naersime silmad märjaks. ja siis kaspar ütles, et riti näeb välja nagu ta oleks just ärganud, sest tal on silmad punased ja märjad. nüüd me siis teame kõik, millised kaspari hommikud on (khmkhmiimõukhmkhm). siis kõndisime niisama. artur tahtis vaalakasse minna, niiet hakkasime sinna kõndima. vahepeal noriti mind. kell hakkas kümme saama ja siis mu emme helistas ritile ja ütles, et väikesed (lotte, liisu ja lissel) tahavad meile üllatust teha, niiet me oleksime kümneks kodus. siis meil oli valida, kas me läheme kohe paremale ja sealt koju või läheme vaalakasse. otsustasime vaalakasse minna. suht masendav oleks varem ära minna olnud, sest ma saan nagu üks kord aastas kodust välja. kõndisime siis vaalakani. see oli kinni. jeejeejee. argo ja kaspar laulsid muidu terve aja ka. siis riti ütles, et me peame nüüd tagasi minema. ma ei saanud aru, misasja ta ajab. etnoh. üle põllu saab ka minna ju. tegelikult ma olen ainult ühe korra üle põllu läinud ja tookord oli see poolenisti jääs ja sinna kohta, kus vesi oli, panime me maas vedeleva katkise vihmavarju. riti ütles, et ta oli kohe alguses öelnud, et me peame mööda asfalti minema. ma igastahes sundisin kõiki üle põllu kõndima, sest ma olin täiesti kindel, et me sellest kraavist üle saame. põld oli hullllllllult rõve. üliporine ja vajus (paguSOO) ja kõik oli mudane ja mul olid valged botased jalas. siis jõudsime lõpuks kraavini. see oli kolm korda laiem, kui viimane kord ja vesi oli seal ka. hullult pime oli, niiet midagi ei näinud. ainult artur näitas telefoniga valgust veits. ma hakkasin sealt juba üle minema, aga seal vajus järsku ja ma karjatasin ja riti hakkas karjuma ja ma tulin ära. siis ühes kohas olid mingid autokummid ja mingi plaat. keegi ei tahtnud esimesena üle minna, aga artur ei tahtnud mulle oma telefoni anda, sest ta arvas, et ma pillan selle maha ja ritist polnud ka eriti kasu oma naermisega, kui ma ütlesin, et ma oskan asju käes hoida. igastahes lõpuks andis ta telefoni ja ma hakkasin sealt üle minema, aga see värk vajus ja ma karjatasin ja kõik hakkasid mu peale karjuma, niiet me pidime läbi selle põllu asfaltile kõndima ja ringiga ikkagi minema. tervet seda teekonda saatis argo ja kaspari laulmine. aa. vahepeal saime me clemetilt ühe lause ka välja. ta oli absoluutselt terve õhtu vait ja kõndis meiega lihtsalt empekolme kuulates kaasa. siis ma küsisin, et miks ta nii vaikne on ja midagi ei räägi ja siis riti ütles, et ta on nii vaikne ja nunnu ja siis poisid ütlesid midagi ja siis ta võttis klapid peast ära ja ütles, et ta on omas mullis. päeva ainus lause vist. lõpuks jõudsime tuppa. emme ütles, et väikesed väsisid ootamast ära, niiet ta viis nad sõmerule. me ritiga seisime silmad punnis, siis läksime nurga taha ja sosistasime teineteisele: ''maaa eii uuusu.'' käisime terve korteri läbi ja otsisime täiega. emme ja riti issi üritasid selgeks teha, et nad on sõmerul. lõpuks ma leidsin nad riti toast voodi ja laua alt üles ikkagi. me olime hullult väsinud, niiet sõime, jõime teed ja läksime magama. ma kirjutasin ritile kirja ka veel. uuh, aim sou fanni. õhtul rääkisime natuke juttu ka tegelikult. vanasti rääkisime koguaeg, nüüd me oleme nii vanaks ja uniseks jäänud, et me ei suuda hingamisekski suud lahti teha, kui pea padjale vajub.

ma olen mingi miljon seda näovärki teinud. see, et paned oma pildi ja siis ta ütleb, milliste kuulsuste moodi sa oled. mul annab igakord ainult mingite tšainakate ja japside või portia de rossi või hayden panettiere pildid. omastarust pole ma eriti tsaina, kui välja arvata hommikud või unine olek või silmapliiatsi puudumine ja portia de rossi või hayden penttiere'iga olen ma täielik vastand. ainus inimene, kellega ma mõnelgi pildil sarnasust märkan on leelee sobieski, aga see on ka väike. homme on esmaspäev. BÖÖ.

ordinary's just not good enough today.

kõigepealt see värk, et ma avastasin praegu, et ma olen vähem kirjutama hakanud. iga kuuga jääb postituste arv väiksemaks ja pikkus pikemaks.
täna ma.. ma ei tea. käisin koolis. ühiskonna kontrolltöö läks enam-vähem normaalselt, matas tegin ühe ülesande kindlasti valesti, teised tulid enda arvates nagu õigesti välja, aga ma pakun, et ma saan ikka mingi nelja või kolme. tahaks vahelduseks mõnd viit ka tegelikult. järgmisel nädalal on matas jälle kontrolltöö. ojee. füüsika töö sain viie. kahe miinusega, sest me pidime kwh džaulideks teisendama ja õpetajal endal oli sinna juba j lõppu kirjutatud, niiet ma pidin sinna ette numbri lihtsalt kirjutama. aga ma unustasin endal seal arvutuse lõppu j kirjutada ja see on umbes sama jube, kui.. terve eesti plahvatamine! goddddd, ma ei saa üldse aru, mis värk tal on, et ta ühe mingi tähekese puudumise eest alati kaks punkti maha võtab. eriti ajuvaba on see veel siis, kui lõppvastus on õige. aganoh. viis oli ikka, niiet vahet pole. eesti keele tunnis pidime iseseisvalt olema. me tegime getteriga nalja. head nalja veel kusjuures, aga kõik teised vaatasid, et me oleme mingid friigid(khmkhmhuumorivaesuskhmkhm) ja ütlesid, et ma olen jälle pervert ja maeiteamis. tegelikult ma lihtsalt tegin teatud inimest järgi, kes on pervert. minu endaga polnud seal mingit pistmist. see polnud eriti palju minu mõttemaailmgi. imiteerimine on äge igastahes, kuigi tavaliselt kui ma seda teen, naerab selle peale ainult getter ja mina ise lähen hulluks.
kuuenda tunni ajal oli mingi loeng, mille alguses, aga siiski siis, kui see juba käis, tuli mass aulasse ja hakkas ''sosistama'' ja meie klassi inimeste peale näpuga näitama: ''OU SINA, TULE KAASA! LOENGUST TAHATE ÄRA VÄ?! BRUNO, TULE KAASA! KRISTJAN KA! JA SINA, ANETTE! TULGE KUTSEID TRÜKKIMA! VEEL KEEGI MEIE KLASSIST! TULGE NÜÜD KAASA!'' põhimõtteliselt oli see lihtsalt kähiseva häälega karjumine. pool aulat vahtis meie klassi nagu pooletoobiseid. mina, bruno, rait ja mass läksime igastahes. meie klass on vastutav jaagupäeva kutsete eest. sinna on kutsutud 8-12 klass ja kõikidele tuleb nimelised kutsed teha. me pidime neid siis trükkima. me pidime kõikidele kutsetele nimed peale trükkima. suht kiiresti sai valmis. siis tulin koju, vaatasin sõpru ja magasin kuus tundi. ma mõtlesin alguses, et ma heidan lihtsalt pikali korraks. lotte ütles, et arvuti on ka vaba, niiet ma mõtlesin, et ma kohekohe lähen arvutisse. ma pidin endale ka kohekohe kommi suhu panema. tegelikult ainus asi, mida ma kohekohe tegin, oli magama jäämine. sügavalt kohe. unega ja puha. ma isegi mäletan und peaaegu. ei, ikka ei mäleta ka. me olime nagu kuskil. osad inimesed meie klassist olid ka. ja osad olid sellised, kes pole meie klassis. ja mu sugulased olid osad. ja seal sai vahepeal ujuda. see oli suur koht. ja ma tegin midagi pahasti vist. igastahes ärkasin ma nüüd kell kaheksa üles. vastik oli olla, sest ma olin vahepeal ikkagi korraks ärganud ja endale selle kommi suhu pannud ja see oli riili riili magus. hauss hakkab varsti. seekord kavatsen ma seda õigeaegselt näha, mitte poolenisti või täielikult maha magada.
deem, täna pole ühtegi filmi. sõbrad on ka pool neli hommikul. vhhhhhaaaaai, vhhhhaaaaai?! see on hea osa ka. no ja ma tean küll, et ma niikuinii lindistan seda, aga ma tahaks vähemalt kord nädalas seda õhtul vaadata. oleks niimoodi lahe jälle nagu vanasti, kui ma alati poole ööni üleval passisin selle jaoks. ma pole seda osa suht ammu vaadanud ka. ma tahaaaaaan endale neid kanaleid. 4 ja 6 ja 11. ma tahaaaaan! kõik koguaeg räägivad mulle, kuidas nad sealt midagi vaatavad. närvi ajab.

šokolaadiküpsised teevad uniseks. täiega.

kes tahab võita lause ''vuhuu, sa oled nii tark!'' ?
esimene küsimus: mida meenutab sulle pildil olev kujutis?
(vastusevariante ei ole, sest muidu oleks liiga lihtne, junou.)

BÖÖÖBÖBÖ.

hommikul kammisin oma jubedaid juukseid. neid lokke oli jube saada ja neid oli jube kammida nüüd ka.
esimese tunni ajal oli kohe kontrolltöö. ei läinud eriti hästi. siis oli mata, mis sakkis täiega, sest ma ei saa midagi aru. homme on kontrolltöö ja päris äge, et ma üldse seda ei oska. venekeeles tegime käänetetöö, mille ma raudselt kolme või nelja saan, niiet mul veerand jälle neli tuleb ja ma aastahindeks nelja saan. inkas rääkisime niisama juttu. osad käisid veel jutustamas, aga need, kellel jutustatud olid, passisid niisama ja tegid töövihikut. ma jutustasin juba eile ära. ma olin õppinud, niiet õpetaja ei lasknud mul lõpunigi jutustada, pani poolepeal hinde ära. lõpp oligi jama. kehalises mängisime indiakat jälle. siis õpetaja jagas neljaks meeskonnaks. nagu.. kaks tükki mängisid teineteise vastu ja kaks tükki siis jälle omavahel teineteise vastu. meid oli 11, niiet muidu tulid kolmesed võistkonnad, aga me olime getteriga kahekesi. mängisime seidi, gerda ja kaili vastu ja võitsime 20:9. jasiis jasiis oli kaks füüsikat. ooh, kuidas ma armastan neljapäevi nende füüsikate pärast! esimese tunni ajal tegime tunnikontrolli. üpris normaalselt läks. ühes vastuses ma kahtlesin, aga gerdal oli sama, niiet see võib siis õige olla, kuigi ma pole endiselt kindel. mingi et mida näitab voltmeeter, kui üks klemm on pistikuga ja teine maaga ühendatud. ma kirjutasin, et siis on see värk maandatud ja pinge on 0. päris mark, kui see vale on. teise tunni ajal lahendasime ülesandeid. õpetaja kutsus minu tahvli juurde. sain viie.
garderoobis ütles bruno mulle mingi: ''tule eest, paks.'' ja ma jäin meelega sinna ette seisma ja ütlesin, et ta vabandust paluks ja lõpuks istusin ta trennikoti peale, mida ta kätte saada üritas. ta hakkas mind sealt minema ajama, niiet ma võtsin ta trennikoti ja enda asjad ja läksin nendega minema. ta rääkis, kuidas ma siis ta asjad ilusti puhtaks peseksin ja värki. jõudsime võimla küljeni, kus ta nagu ära keerama pidi, aga ma jooksin kotiga eest ära, niiet ta pidi minuga liivatee otsa kaasa kõndima ja ringiga koju minema. siis lõpuks hakkas oma trennikotti tagasi võtma, aga ma hakkasin täiega karjuma, et mult varastatakse ja tegin tal margi täis. ta ütles, et tal oli mark ja et ta teeb mulle homme tagasi. hah, tahaks näha. siis koperdasin koju, poolsurnuna. passisin veidi aega niisama. vaatasin sõpru. netist, sest eile ei hakanud lindistama. ma olen alati täiega masenduses, kui need ei lindista. ma tean, et ma saan neid netist niikuinii vaadata ja et mul on need peas ja mul polegi ju vaja kõike, aga ma olen palju rohkem rahul, kui ma tean, et ma oman sõprade kõiki osasid ja et ma võin neid vaadata, millal tahan. nende ostmiseks mul niikuinii raha ei jätku. viimati, kui ma neid dvd'sid poes nägin, oli ühe hooaja oma 550 krooni. kokku siis 5500 krooni? ei, jah, mul ei ole sellist raha. varsti otsustasin õppima hakata, aga avastasin, et ma olin ühiskonna asjad kooli jätnud. mõtlesin, et vaatan siis vähemalt kordamisküsimusi peast nii palju, kui oskan. neid ka polnud. kuna mul niikuinii paremat teha polnud, siis ma otsustasin kooli jalutada. tõin sealt hunniku õpikuid ka ära, mida me enam ei kasuta. peaks need läbi vaatama ja kuskile ära panema või midagi. muidu on jälle pärast kadunud. ühiskonda üritasin veits õppida. keskendumisvõime puudub. matast ei saa üldse aru.

ma veel avastasin seda ka, et viimasel ajal kirjutan ma blogisse ainult oma päeva mõttetuid kokkuvõtteid, mis kedagi ei huvita ja mida on isegi minul vastik lugeda. ja siis ma avastasin veel seda ka, et ma olen igavamaks ja fantaasiavesemaks muutunud. mitte, et ma seda varem juba olnud poleks, aga nüüd on see veel eriti välja löönud. kasvõi sellega, et vanasti ma kirjutasin blogis ühtedest asjadest ja rääkisin hoopis teistest asjadest, aga nüüd ma kirjutan ja räägin ja teen kõike samade asjade kohta. mõnikord, kui ma räägin, räägin ma peaaegu üleüldse sama juttu, mis siin kirjas on. ma ei salli üldse sellist asja. ma ükskord mõtlesin enda ette, et ma üritan mitte jääda nii fantaasiavaeseks, et ma hakkan kordama seda, mida ma blogis kirjutan. peaks vist mingi taimaudi võtma ja millelegi kindlale keskenduma ja maha rahunema ja mitte käituma vaimuhaigena ja tähelepanuvajadustega pubekana ja mitte peksma ja ropendama nagu mingi idioot ja mitte naerma nagu hobune ja mitte kiusama teisi inimesi ja mitte istuma päevad läbi arvutis. ma olen praegu (ma mõtlen nagu üleüldiselt praegu. nagu.. praegu. paari nädala ulatuses) igastahes ilgelt nõme ja ma ei meeldi endale üldse. see pole eriti anettegi ja väga väga vastik on olla.

saame selle.

läksin välja. võtsin digika kaasa ja tegin endal margi täis, sest ma olin sellel suurel teel (noh nii suur, kui haljalas suur saab olla), mis haljalast keskelt läbi läheb ja ühtegi autot parajasti ei sõitnud, niiet ma panin digika maha ja istusin maha ja tegin taimeriga pilti, aga inimesed tulid selja tagant ja mõtlesid ilmselt, et ma olen ajuhälvega. ilm läks suht kiiresti külmaks. ma tegin oma valged papud üleni poriseks, sest ma kõndisin läbi ''metsa'' ja see oli täielik porimülgas ja ma üritasin neid selle natukese lumega puhastada, mis veel alles on, aga see ei aidanud eriti ja ma täiega tuigerdasin, sest pori oli igalpool ja jalad läksid märjaks ja ma kõndisin mingite tüüpide järel ka, kes raudselt mõtlesid, et ma olen purjus ja jälitan neid. tegelikult ei olnud ja ei jälitanud. igastahes. helistasin veelkord kadile. nad tulid, niiet ma sain tsillida the kadimoga. kõndisime niisama tipatapa nagu ikka. nad norisid ja õpetasid mind nagu ikka ja kõik oli nagu ikka. noh. kunagi varem, sest ma polnud timot tegelikult üldse üle saja aasta näinud. vahepeal nägime inimesi ja kadi tegi mul margi täis nende ees ja sten karjus mu peale, et kus mu lokid on ja ma määrisin veel oma jalatseid ja mu käed olid jääs ja ma nägin lottet vahepeal ja siis ma tulin koju. õppisin esta kontrolltööks ja vaatasin nip/tucki. seal oli lahe lõpp, mulle täiega meeldis.



ta on nii lahe tulemehike siin. riti ütles, et ma olen sadist, aga me kõik teame, et see pole tõsi. igastahes coolvärk, jah. nip/tuck on üldse suht cool, kuigi seal kõik tädid hullud bitšid on.

õõrrrrghtofgigiofdfogkidg

kadi on timo juures. peaga vastu seina it is!

masendav, oo nii masendav.

kõik koguaeg räägivad, kuidas nad väljas käivad ja kuidas väljas on lahe ja riti helistas ja ütles, et ta läheb jaanaga vaalakasse ja istub parajasti bussijaamas ja nii mõnus ilm on ja getter räägib, kuidas nad veltsis tsillivad ja mul tekib lihtsalt selline masendus, et hüppa aknast alla. mitte, et ma väljas käia ei oskaks, aga see haljala on lihtsalt niiii mõttetu koht ja siis on niiiii mõttetud inimesed. no offence, eks, sest see on siiski minu probleem, et mulle nende inimestega suhtlemine ei sobi. sellepärast ma vist ei saagi öelda tegelikult, et inimesed on mõttetud. ma ise olen mõttetu vist. täiega tahaks välja minna, sest nii kevad on ja saab õhukest mantlit kanda ja botaseid ja mütsi ei pea pähe toppima ja kõik on mõnus, aga mul pole seda üldse cool nautida, sest ma elan inimtühjas kohas. peaks kadile helistama. ta on ainus inimene, kes väljas nillida viitsib. tal on ka raudselt mingit muud tegemist. täielik jama. ma pean igastahes välja saama. ma lähen kasvõi üksinda ja lihtsalt pildistan või midagi. jube on siin toas passida. pealegi võib siin palavusse surra. miks ma rakveres või veltsis või tartus või tallinnas või KUSIGANES ei ela? ALRJAUE89W78Y4768398UUDJSJSHIU78878YSR7Y3E76476TQWJKRSHFJSDIUSDFIUSH!

päev oli ka täna muidu jama. ma tegin lokid ja inimesed märkasid neid. ma lõikusin täna hommikul nende pärast kõik patsikummid katki ja juuksed ründasid üksteist, niiet ma lõikusin neid ka ja päris jama oli, aga osadele meeldis. isegi teelele ja stenile meeldis, kuigi nad muidu koguaeg mu välimuse kallal põkivad. okei, ma lähen helistan kadile. kui ta välja ei tule, siis ma lähen õue peaga vastu garaažiseina jooksma.

ahjaaaajajajaaa.

esimene aprill on ju. mul läks täna hullult kaua aega, et mulle see kohale jõuaks. kellelegi ei suutnud nalja teha. ainult üks šokolaadinali oli, mille jaoks ma oma küüne ohverdama pidin. mulle tehti umbes seitse ''sul on pluusi peal plekk'' nalja. magada tahaks.

''pasknäär anette''

ma ei saanud sellele naljale eriti pihta, aga see pidi olema bruno esimese raamatu nimi ja pidi rääkima sellest, kuidas algselt suht normaalne düüd saab endale arvuti ja muutub netipedeks ja alustab hipiliikumist. see olen siis mina. ja nad tegid mingeid linnuhääli ja misiganes. ja siis bruno rääkis mulle hommikul pikalt sellest, kuidas hipid tema arvates õudselt mõttetud ja lollid friigid on. nad on endiselt arvamusel, et ma olen hipi.
olümpiaaditulemused sain teada. jap, koht langes nagu ma arvasingi. 9.-11. olin. hull jama. šokolaadi sain vähemalt. ja kadile tegin ära. kadi oli 18. siis.. mm. jamps päev oli suht. kõigepealt oli eesti keel, millest ma midagi ei mäleta, sest ma olin hullult unine. siis pidi muidu keemia olema, aga õpetaja on endiselt haige, niiet muusika oli. kontrolltöö. ma pole muusikatundides käinud ja ei teadnud ka tööst midagi, niiet ma lihtsalt istusin ja ütlesin massile, brunole ja karlile ette, kuigi neil sellest erilist kasu polnud, sest ma ei osanud isegi raamatust maha lugeda. cinquaini tegin ka ära. selle eest saab hinde. jazzi kohta. jama tuli. õpetaja küsis, kas ma millalgi üle pika aja laulda ei tahaks millalgi. phääääh. ma julgen vaevalt omaette laulda, aga ma andsin talle oma numbri igaksjuhuks. ajaloos oli kontrolltöö. suht kerge oli, sest me oleme sellest teemast täiega palju rääkinud juba. hakkasime uut osa ka tegema. seda, kus räägib hipidest ka ja kõik läksid sellepärast jälle endast välja. inglise keeles lugesime mingit teksti, mis jutustada jäi. peaks õppima ka. seekord ma üritan korralikult selle selgeks õppida, sest tavaliselt avastan ma selle tunni alguses, et õppida jäi ja saan nelja. mingi keskkona kohta on. bioloogias rääkisime haigustest. noh, nendest nagu downi sündroom ja need. ago tuli mõttele, et kui neil inimestel üks 21. kromosoom üleliigne on, siis võib selle ju ära lõigata. vaesel poisil polnud aimugi, et need on igas keharakus. siis oli eesti keele eksamitund, kus sai nalja, aga ma ei mäelta midagi konkreetset. ainult seda mäletan, et pidi kirjutama mingi lause. ma ei mäleta seda täpselt, aga põhiline sisu oli, et ''isa ehitab uue aia.'' ja getter kirjutas: ''isa ehitab uue aja.'' muhaha. tegelikult oli mingi hullult naljakas nali mingis tunnis, aga mulle ei tule praegu üldse meelde.
otsustasime, et õiglane oleks loosi tõmmata selle jaagupäeva balli kohta. anni sai tüdrukuks. nagu.. tüdruku lipiku. ta oli varem ka tüdruk. siis poisid tõmbasid kõik ära ja kõik olid hullult õnnelikud, et nemad ei pea tantsima, aga siis hakkasime vaatama ja kellelgi ei olnud täppi. kõik pidid nagu võtma paberilipikud. kõik paberid olid tühjad ja ühel oli täpp tehtud. kes täpi sai, see pidi tantsima hakkasime lehti üle vaatama. rait ütles, et ta ei saanud ja ta viskas enda oma juba prügikasti. hull detektiivigrupp tõmbas prügikastist selle lehekese välja ja see oli täpiga. rait ja anni olid terve ülejäänud päeva täiesti masenduses. kahju suht, aga ma tõesti ei arva, et see oleks õigem, kui mind mingil teadmata põhjusel selleks sunnitakse. rait oli kohe eriti masekas. ropendas koguaeg, kui keegi temaga rääkis ja oli üleüldse kuri. vene keel oli viimane tund. läksime klassi ja istusime seal pool tundi. õpetaja tuli siis korraks sisse ja ütles, et tal on seitsmenda klassiga jama, niiet ta ei saa veel nii pea meie juurde tulla. istusime veel pool tundi ja siis läksime kõik minema. niisama passisime ja rääkisime lätireisist ja sellest tantsimisest ja üldse.
rahvatants oli ka. õpetaja oli jälle nii vihane, et ma ei tea kohe. ta nagu täiega karjub. ''MIKS TE KURATKÜLL EI NAERATA??!?!?!?!?!?!'' siis ajavad kõik kõrvuni feiknaeratused ette, et vähemalt ellu jääda. õäöü. tantsida ma ei oska ja koju tulla oli suht piinarikas, sest ilm oli küll hullult ilus ja soe, aga ma olin oma pika salli ja villase mütsi, kõrge kaelusega pluusi ja paksu jopega. homme panen ma selle kevadmantli, mul savi kui jäätunud ma ka hommikul ei ole. uue arvuti saime, aga emmel on selle kohta mingid karmid reeglid. alguses ütles ta üldse, et me ei saa seda kasutada, sest me rikume selle kohe ära ja et me saame vana arvuti, aga see vana arvuti ei liigu nagu ÜLDSE ja ajab nii pagana närvi ja nii vastik. ja siis ta ütles, et mingeid chat logse selles arvutis olla ei tohi. tore lugu küll. teine arvuti on praegu paranduses. ma tahaks sealt mingid pildid ja asjad ära saada kuidagi siia arvutisse. praegu pole selles arvutis tegelikult veel midagi. msn pole laiv ja kasutajaid pole kellelgi eraldi ja üldse. muidu on nagu suht jama olla ja kell on jälle nii palju. see valge õhtu ajab täiega segadusse. tavaliselt oleks sellise valgusega kell parimal juhul kaks päeval. väljas on täiega kevad ja täiega soe ja lilled õitsevad peenral juba.

ps. sorri kirjavigade pärast, ma kasutan seda klaviatuuri esimest korda.