ja olen ikka bulgaarias, jah.

mida ma r''kisin selle kohta, et kui mul veel nahka maha tuleb, siis ma hakkan pillima? no n[[d on niimoodi igastahes, et mul on ]lad t'iesti nahatud. v]inoh, mitte t'iesti. roosad on. see vana nahk on seal. pruun selg, pruunid ]lad ja suuuuuuuuuuured suured roosad l'rakad keset seda k]ike. see nahk pole veel tervenisti 'ra ka tulnud. koguaeg tuleb juurde. ma ostsin valge maika t'na ja ma ei saagi seda kanda, sest ma ei saa paljaste ]lgadega k'ia. ma ei saa varsti t-s'rkidega ka k'ia vist, sest see liigub m;;da k'tt alla. mul on k'evarre [levalpool p]lemisevillid, mis l'hevad katki ja peale mida nahk maha tuleb. nii hea on olla! ma ei julge [ldse enam kuskil liikuda, sest ma kardan, et inimestel l'heb lihtsalt s[da pahaks. kuldar enne midagi [tles ja ma olin niigi masekas ja ma olen siiamaani solvunud javihane ta peale. miski tegi enne tuju heaks tegelikult ka korraks, aga [ldiselt on ikka niimoodi jah, et nii kui ma peeglisse vaatan, ei r''gi ma umbes v'hemalt pool tundi kellegagi. varsti hakkab s;;mine ja ma ei kirjuta numbreid t'htede asemel, sest ma avastasin, et see tuleb mul juba automaatselt ja ma ei taha, et ma niimoodi 'ra harjun. muidu kirjutan kodus ka nagu mingi imelik. ma olengi imelik tegelikult. selliste ]lgadega v'hemalt k[ll. t'na oli hea ujuda ja mingi t[[p j'lle naeratas mulle seal ja ]tles: ''strastvujte.'' normaalne. nad on niiiii s]bralikud siin k]ik, et ma kohe ei tea. ma enne koju j]udmist rohkem blogi vist ei kirjuta, sest n]me on nii kirjutada ja n]me on nii lugeda ja [ldse on niimoodi n]me. jasiisjasiis. jah. midagi ma tahtsin veel ;elda, aga ma ei m'leta. p]him]tteliselt tahaks juba koju veidi. tahaks oma voodis magada ja oma vannitoas pesta. see hotell sakib.
meile ;eldi t'na, et me peame kogu oma bulgaariaraha 'ra raiskama, sest eurodeks tagasi vahetamine on m]ttetu. ja et rohkem raha me vahetada ei tohi. mul on seda raha veel j'rgi tegelikult. ostaks mingi pluusi v]i midagi?
eile l'ksime ''supermarketisse'' (selle k]rval tundub grossi toidupood nagu mingi hiigel kaubanduskeskus, aga see on ainus toidupood siin vist.) ja siis teised olid veel poes ja ma seisin poe ees ja vaatasin mingit pallide automaati ja mingi umbes kaheksaaastane pikkade tumedate juustega t[druk r''kis minuga umbes k[mme minutit ja ma ei saanud midagi aru. kuidas nad suudavad niimoodi v]]rastega r''kida? ;meising.

ikka endiselt bulgaarias.

mu nahk tuleb 6lgadelt selja pealt maha ikkagi ja see sakib. see pole nagu p2ris nahk. see on vist surnud v6i midagi ja siis nyyd tuleb maha ja sellest j22vad niiiiiiiiii koledad ja niiiiiiiiiiii valged laigud j2rgi, et ma hakkan pillima, kui see hullemaks l2heb. ma just lootsin, et ykskord elus saan normaalse p2evituse. eile6htul tuli nina pealt ka nahk maha. aga see 6lgadel on kuidagi.. nii kuiv ja paks ja yldse mitte nagu nahk.

t2na magasime kauakaua. ma n2gin yyyyyyyylihead(no minemetsa, kui r6vedad need y on.) unen2gu ka, aga loks ronis meie tuppa ja hakkas l2rmama, niiet mul l2ks k6ik meelest. p2rast n2gin j2lle ja siis tuli terje ja mul l2ks see ka k6ik meelest. head mehed kyll, eks. k2isime ujumas. teised ytlesid, et ma olen imelik, sest ma korjasin merekarpe liivast. ise kuldar ja tiia ja kaja korjasid ka yksp2ev! tegelikult siin on need lahedamad. mitte sellised n6rgad v2iksed junnid nagu eestis, vaid tugevad ja korralikud. ujumast tulime 2ra ja me tulime toomasega netti ja kaja ja tiia l2ksid linna ja ma oleks ka tegelikult tahtnud, aga no savi. kyll j6uab veel. meil on t2na mingi esinemine vist. mingis teises linnas. odav jama kyll. peame bussiga rahvariietega s6itma. masendav.
eile oli rahvus6htu. t2iega l6bus oli. me pidime teistele enda tantse 6petama. seet 2hendab, et me nagu n2itasime neile enda tantsu natuke ette ja siis pidime v66rad endaga tantsima v6tma. osad tulid niisama ka ja t2iega palju rahvast oli, niiet ruumi oli v2he, aga hullult l6bus oli. ma kyll naersin palju. ma olin yleni kollastes riietes ja mu kollased pyksid l2ksid alt veits mustaks. jama.

suhteliselt uni on. me ei lasknud eile kuldarit, toomast ja loksi enda toast 2ra ja me tiiaga naersime nagu hullud ja nyyd on uni. peaks magama minema v6i midagi s;;davat ostma v6i raamatut lugema v6i midagi, sest igav on ja uni on. kaarte tahaks ka tegelikult m2ngida, aga keegi ei viitsi raudselt. proov hakkab ka kell neli. mis kell on? ohjah.

ikka bulgaarias.

ropult palav on. t2na on kuidagi palavam kui tavaliselt vist. kraadidest pole 6rna aimugi. siimu telefon n2itas 61 kraadi, aga see hakkab vaikselt lolliks minema vist. ma ka.
t2na ei saanud ujuda eriti, sest t2na ma n2gin neid meduusijobusid. kui ma kajale ja tiiale n2itasin, siis nad panid kalda poole karjudes jooksu. mingid v2lismaalased kysisid, mis v2rk on. ma tegin ylir66msa smaili p2he, n2itasin n2puga vette ja hyydsin: ''meduus!'' toomasel, kuldaril, kajal ja tiial oli l6bu laialt. me ei suutnud kaua seal passida. toomas sai k6rvetada ka ja tegi s6rme kuskil veriseks ja hullult palav oli ja mu 6lad on endiselt p6lenud ja me tulime varsti 2ra sealt. siis l2ksime linna. j2lle viiekesi. m6ni bits oli odavalt vihane. etnagu. me ei tea ka miks. kuldar ytles, et sellep2rast, et me toomasega tsillisime, aga misiganes eks. t2ielik kom;;dia. ja siis paulat sandrat ja helit olid nad ka odavalt taga r22kinud. n2oees poevad kyll nii hullult, et syda l2heb pahaks. ja siis neil olid toas mingid kirbud v6i misignes olnud ja sellega oli ka mingi hull sebimine ja yleyldse on t2iesti ajuvaba. teised on meil toredad siin k6ik. ainultet loks l6i mulle t2na J2LLE meelega vastu mu p6lenud 6lga ja siis ma karjusin ta peale koridoris ja mingi paljas mutt, lina ymber t6mmatud, tuli uksepeale venekeeles karjuma meie peale, et mida me karjume. ma tahtsin perse saata. niikuinii ma midagi aru ei saanud, mida ta pasundas. ta vist tahtis magada ja siis me karjusime v6i midagi. v2he kotib v6i. kas mina karjun nende peale, kui nende tited poole ;;ni m;;da koridore jooksevad ja ''rassssiiiiaaa, rassssiiiiaaaa!'' karjuvad? ega vist.
linnast ostsin kaks mingit v2ikest junni. sellised pehmed. kilpkonn ja j2nes. nunnud. aga nad on sellised v2ikesed. neil on vist see telefonin;;r ka kyljes. ja siis kui vajutad, siis hakkavad kaks punast t2ppi p6lema ja ytleb: ''i love you.'' mulle lihtsalt meeldis see kilpkonn t2iega. me n2gime yksp2ev p2ris kilpkonna ka j6es ujumas. ja mingid ussi v6i maoasjandused on ka seal. linnas kysis see mees, kes yksp2ev meilt kysis, mis keeli me oskame, et mis mu nimi on. talle meelivad vist mingid 2raarvamism2ngud v6i midagi, sest ta ei oodanud mu vastust j2lle, vaid hakkas mingeid monicaid ja violetasid pakkuma. ma ei saanud aru ka, mida ta ajab ja siis teised ytlesid, et ta kysis mu nime. ma ytlesin, et anette ja ta midagi ytles, et ''oo, anette, otsen haraso'' ja t6stis p;idla pysti. normaalne. eile ma kysisin sellelt rahavahetajaonult, et kas ma temaga pilti ka teha tohin. tegime. ma olin tegelikult just rannast tulnud ja r2tik oli ymber ja n2gin suht tont v2lja, aga veits vahet pole ju.

kuradi ukrainlased ajavad odavalt n2rvi ikka. nagu mingid metsalased. hotellis l2rmavad koguaeg ja s;;klas trygivad terve tantsuryhmaga j2rjekorras ette. jobud.
PALAV ON JA UJUMA TAHAKS, AGA MEDUUSID ON V2RDJAD!

endiselt bulgaarias.

t2pit2htedeta kirjutamine sakib, aga ma kirjutan siiski. yks laps t2iega made my day natuke aega tagasi. hakkasin s;;klast v2lja tulema, siis ta istus toolil ja vaatas ringi. ma naeratasin talle ja ta tegi nagu maailma k6ige armsama ja l6busama naeratuse mulle vastu. niiiiiiiii nunnu oli. nii nii nunnu. yldse on inimesed nii toredad. kui neile naeratada, siis nad alati kas naeratavad vastu v6i tulevad juttu r22kima. hullud sebijamehed on ka siin bulgaarias. siis, kui ujumas k2isime kaja ja tiiaga, siis hakati lambist ztraztvujtama ja poemyyad niisama r22kisid meiega sellel teemal, mis keeli me oskame ja kas meri on soe. nagu.. siin r22givad k6ik vene keelt ja me ei oska yldse, aga me saame m6nedest asjadest enamv2hem aru ja siis me r22gime mingit vene ja inglise segakeelt. pooltel kordadel ma lihtsalt naeratan ja noogutan peaga, ise midagi aru ei saa. agajah. l6bus on.
ja see tyyp on niiiiiii lahe, kes raha vahetab. ta alati naeratab mulle t2iega. tegelikult m6tleb ta vist, et ma olen natuke ohhoo. ma ei oska midagi ;elda talle ja siis ma koguaeg lykkan selle raha sealt klaasi alt lihtalt sisse ja j22n ootama. siis ta vaatab veidi aega mind ja raha ja enda asju ja siis tegeleb enda asjadega edasi, kuigi ta teab, et ma ootan ja siis ta vaatab natuke mind ja siis naerab ja siis v6tab raha ja hakkab seda vahetama ja siis ma vaatan mujale ja kui ma tema poole vaatan, siis ta vaatab j2lle mulle otsa ja naerab/naeratab ja siis vahepeal vaatab kajale otsa, kes t2iega naerab ja siis naerab ka ja siis ma hakkan naerma ja siis ta naerab j2lle ja yleyldse see rahavahetamine teeb tuju t2iga l6busamaks.

veits negatiivset ka. eeet. ma ytlesin, et p2ike ei j22nud yldse peale. misasja nagu. ma olen nii 2ra k6rbenud, et ma ei saa absoluutselt midagi teha. ma ei saa k2si liigutadagi, magamisest ja tantsimisest r22kimata. ma ei saa yldse aru, et kolmas p2ev j2rjest ja selline tunne on nagu nahka yldse polekski. 6lad on k6ige hullemad ja tagant selg ylevalt poolt. eile 6htul k2isime pimedas ujumas ka. alguses tundsin, et jalal altpoolt oli t'iega valus. siis oli natuke ylevalt poolt. ja siis oli sealt.. reie v6i misiganes asjanduse pealt niiiiiiiiiiiiii tapvalt valus, et ma pidin peaaegu pillima hakkama. ma l2ksin 2ra veest. p2rast hotellis olid seal allpool kaks punast laiku ja siis seal yleval, kust h2sti valus oli, oli yks hullult suur punane laik ja siis ringis neli veidi v2iksemat. osad ytlesid, et need on meduusid, aga osad ytlesid, et mustas meres pole meduuse. terje oli igastahes neid n2inud, niiet v6ibolla oli siis. jalg ylevaltpoolt ikka veel natuke nagu kipitab v6inii, aga v6biolla on see niisama. pikesep6letuse p2rast ei julge ma enam paljaste 6lgadega k2ia, niiet ma kannan enda seda booleroasja, aga see on pikkade varrukatega ja hullult palav on.

t2na ma magasin suht palju, sest me kiusasime tiiaga eile poole ;;ni toomast ja kuldarit. ma pikutasin toomase voodis ja tiia kuldari voodis, niiet kumbki neist ei saanud magama minna ja me ei l2inud 2ra nende toast. halvasti tegime. kell kolmveerand kaheksa oli hommikus;;k ja me pidime kindlasti minema, sest torpan on nii loll ja s6imas eile meid k6iki, et miks me s;;mas ei k2i, sest paar inimest olid mingi yhe v6i kaks s;;gikorda vahele j2tnud. me ka ei s;;nud tegelikult eile hommikul, sest me ei suutnud 2rgata nii vara lihtsalt, veel v2hem syya. t2na l2ksime igastahes. siis panime toas ;;riided selga tagasi ja magasime edasi. ma n2gin unes, et siim tahtis mind 2ra tappa. suht jube oli tegelikult, kuigi kaja, tiia ja loks naersid t2iega. mingi kolmveerand kymme pidi mingi liivalosside ehitamise v6istlus hakkama. 2rkasime yles ja l2ksime v2lja. torpan ytles, et seda registreerijat pole, niiet me ei saa minna. tiia ja kaja l2ksid linnapeale. ma ei l2inud, sest me oleme seal nii palju k2inud ja k6ik on l2bi k2idud juba ja ma olen liiga palju raha vist raisanud ja ma tahan minna alles siis, kui mul igav on v6i midagi vaja on. nad l2ksid ka sesllep2rast, et neil olid mingid kindlad asjad. ma ei viitsi niisama ka kaasas t;llerdada. ma passisin niisama toas, kuulasin muusikat ja poolmagasin.
s;;gij2rjekorras passisime hullult pikalt l6unas;;gi ajal, sest k6ik trygisid vahele hullult. l6puks olin ma mingite v2ikeste p2takate peale kuri ja ei lasknud neid m;;da enam, kuigi oleks tegelikult tahtnud, sest nad on nii nunnud, et t2iega raske on neid 2ra blokkida. yleyldse on siin niiiiiiii palju v2ikseid armsaid lapsi. nagu.. iga teine t2iskasvanu k2ib lastega ringi. ma pildistan neid koguaeg, aga kuldar ja loks ytlesid, et ma olen minfi pervo ja pedofiil. olen ma jah. nad on armsad lihtsalt. ja siis l6puks kui ma syya sain, oli keegi ketsupi ka 2ra viinud, niiet ma pidin paljaid spagette s;;ma. tegelikult see keptsup oligi nagu mingi moos. yleyldse siin on k6ik myydavad s;;davad asjadmagusad. nagu.. k6ik. soolase toidu leidmine on t2ielik kunst. eile l6puks leidsime vorsti ja juustu. mingi kaks p2eva otsisime, aga ma ei saanud osta, sest.. noh.. mis ma ostan endale lati vorsti ja juustu saia ja siis hakkan neid kordam;;da otsast hammustama? igastahes jah. siin myyakse ainult magusat. shokolaadid ja kommid. k6htu t2itvatest magusatest asjadest on need 7 days crossaintid. pole siis ime, et inimesed siin k6ik nii pontsikud on, kui nad ainult mingeid magusaid asju ja valmis pitsasid s;;vad. eile ostsime ka siis mingit pitsat, sest midagi peame s;;ma ju ja see s;;klatoit ei t2ida k6htu eriti.

toomas, tiia, kuldar ja kaja l2ksid linna j2lle. ma ei l2inud j2lle, sest mu jalad on l6hki ja mul endiselt pole sealt midagi vaja. k6ikides poodides myyakse samu asju ka. agajah. sellessuhtes on tore, et inimestega saab suhelda. kyll ma homme l2hen (v6ibolla t2na ka veel, kui igav on ja keegi l2heb). t2na l2heme randa ka. kui m6ni v2rdjas mind veel hammustab, siis oimaeitea.

siin k2ib mingi bryan adamsi plaat. peaks kodus ka t6mbama. suht hea ja ma tean suuremat osa lauludest.

p;idla hoidmise nurk.
hoidke p;idlaid, et mul nahk maha ei tuleks ja et ma peale punetust pruuniks muutuksin ja et mu t2nane p2ev enam nii valus ja uimane poleks. t6siselt ka, liigutamine on liiga hull.

mina oleb bulgaarias.

ostsime kajaga netiaega. siin ole t2pit2hti ja kuna ma kirjutada tahaksin, siis ma ei hakka neid eriti kopima. tegelikult ma vist ei saa pikalt kirjutada, sest ma sain k6ige pasema klaviatuuriga arvuti, niiet sellega ei saa midagi kirjutada. siin on niiiiiii soe. ja siin pole yldse(v2ga haige on y kirjutada) 6hku. ja meie hotell on niiiiiiiiii jube tegelikult. see on nii kitsas ja 2mblikke t2is ja meie tuba ei koristata yldse (teine p2ev kyll ka alles, aga siiski) ja.. jah. eile oli jama p2ev ka. terve p2ev oli ainult ootasime ja passisime niisama. lennukit ootasime ja bussiga s6itsime. t2iesti haige, kui r6ve see bussis6it oli. mingi kuus v6i seitse tundi ja mingit 6hku polnud. ma j2in koguaeg lambist magama ka. bulgaaria inimesed on k6ik nii pruunid. me k2isime ka t2na kaja ja tiiaga rannas. mulle ei j22nud eriti midagi peale vist, tiia p6les t2itsa 2ra. must meri rox my sox. nii soe, aga hullult soolane. soppamas (daa, nagu, kus see t2ht on?! ainult mingeid venet2hti saab teha.) ma ostsin kaelakeesid. v6inoh. neid puust jullasid. kellelegi kingituseks pole siit kyll midagi viia. pusa ostsin endale. rohelise-kollase billabongi oma. see t2di, kellelt me ostsime, tahtis meile hullult teksasid ka myya. nende p2rast me alguses neid pusasid n2gimegi. ta kutsus meid sinna sisse ja ytles, et me tekstasid ostaksime. yks myyja oli t2itsa tore. yldse on siin myyjad k6ik s6bralikud ja r66msad (mitte nagu eestis), isegi kui nad inglise keelest m6hkugi aru ei saa ja meie vene keelest. ma kirjutan kogu v2rgist siis, kui ma koju j6uan. praegu on suht jama, sest t2pit2htede puudumine sakib.

kaija, ma k2isin selle v2rgiga toomasele miljon aastat pinda ja talle ei meeldi see yldse ja nyyd on ta vist vihane ka mu peale. tal pole seda igastahes kaasas(nii ta ytles v2hemalt) ja ta ytles, et ta ei anna seda.

mu 6lgadel on valus ja k6ht on suht tyhi. eilse p2eva s;;k oli kaks v2ikest kypsist ja yks see pinkinku juustupulk. t2na hommikuks s6in veits seda jama, mis anti. v2ga natukene makarone (maitsesid nagu vesi) ja siis mingit saiakeseasjandust. jah. syya tahaks. mingit toidupoodi pole ka ja torpan ei ytle meile, kust me seda leida v6iksime. varsti on 6htus;;k. hoidke p;idlaid, et normaalne s;;k seekord oleks.

ja siis ja siis. kaastunne teile k6ikidele, kes te seal eestis vihma k2es ligunete. siin pole veest mingit j2lgegi. juua tahaks ka, jah. minu veepudelid on m6lemad nii soojad, et paha hakkab, kui sealt juua.
tsau!

neli tundi!

nelja tunni pärast hakkame me sõitma. bussiga nagu. rahvamaja eest. ütleks ainult seda, et need, kes arvavad, et ma praegu närvis pole, ei tea mind ilmselt kohemitteüldse. igastahes jah. ma olen närvis. põhimõtteliselt on mu soeng ilgelt rõve, sest see patsikene mu pealael hüppab täiega, aga ma ei tahaks juukseid pesta, sest üks kord elus on mul minu pulksirgetele juustele vahelduseks veidi mingeid lokke või midagi ja nüüd ma tahaks nagu natuke nendega olla. samas on mul jälle raudselt räigelt vastik olla nende juustega, sest siin on lakki ka, aga samas ma tean, et kui ma need ära pesen, siis ma olen jälle hullult tavaline ja siis on mu kõrvad suured. raske valik. jasiisjasiis. mul on kohver pakitud nüüd. 12.8 kg kaalub. nii kaal vähemalt näitas. see näitab koguaeg erinevalt, aga ma ei viitsinud rohkem kaaluda. ma kardan, ma kardan, ma kardan. nagu.. ma ei saa nädal aega blogi ka kirjutada. ja raudselt ma siis ei kirjuta üldse, sest käsitsi kirjutades väsib mul käsi alati täiesga kiiresti ära ja siis ma ei viitsi üldse kirjutada ja teen nii lühidalt, kui vähegi saab ja siis ma kaotan igasuguse huvi väikeste mõttetuste kirjutamise kohta ja siis ma ei kirjuta blogi üldse ja siis ma ei saa saja aasta pärast lugeda, mis väikesed asjad mind ärritasid või mitteärritasid või mida mittepõnevat ma kunagi tegin.
ma tean, et ma olen midagi täiega tähtsat unustanud ja mulle üldsemitte ei meeldi see mõte. empekolmele pidin laule veel panema ju! ma täiega mittejulgen minna sinna. see on bulgaaria ju. ja me lendame sinna lennukiga. tegelikult on mul süda juba praegu millegipärast täiega paha, niiet ma raudselt oksendan juba bussis ja siis lennukis ja siis veel bussis. me sõidame bulgaarias hullult pikalt nagu ju.


nohet. mis nali see on? me sõidame teise bulgaaria otsa ju.
jasiisjasiis olid mu teksad mustojast lõkkesuitsused, aga ma ei pannud neid kohe pessu ja ma arvasin, et ma ei võta neid kaasa, aga emme ütles, et ikka on vaja ja nüüd ta pesi need ära ja nüüd puhur kuivatab neid, sest mul on kolme ja kolmveerand tunni pärast neid vaja juba kanda ja need ei kuiva raudselt ära ja kõik on nii jube ja mu telefoniaku saab tühjaks ja ma pean seda bulgaarias 12 tundi laadima, aga raudselt meid saadetakse kuskile hotelli, kus ei ole elektritki. kolmesed toad on seal muidu. kellega ma üldse ühes toas olen? spooky.
igastahes. ärge siis mind ära unustage ja ma siis vist rohkem ei kirjuta nüüd nädal aega (kui ma veel nende kolme ja kolmveerand tunni jooksul närivapustust ei saa(raudselt saan) või kui ma bulgaarias mingil imelisel hämmastaval maagilisel jalustrabaval kombel netti saama ei peaks (haha, saan ma jah.)), niiet. jah. tsau. vist. jah. hoidke pöialt, et mul reis hästi läheks ja et lennuk alla ei kukuks ja et mu päevitusriided keset ujumist merre ära ei kaoks ja et ilmad oleksid ilusad ja et ma ühtegi asja ära ei kaotaks ja et ma palju pilte saaksin ja et ma normaalsesse hotellituppa koos normaalsete inimestega saaksin ja et kõik oleks normaalne.

lõpetatud.

lõpuks. pikali ei kukkunud. kingad jalast ei tulnud. ei komistanud. nutma ei hakanud. asjad maha ei kukkunud. suht edukas siis. ma täiega kartsin seda sinna ette minekut ja sosistasin piiale terve aja, et ma kardan. üleüldse ma vist sosistasin liiga palju. siis kui ma lõpuks enda tunnistust tooma läksin ja lille sain, siis ma vajusin korraks mõttesse. mul pole õrna aimu ka, kas see oli pikk aeg või absoluutselt mitte märgatav aeg, aga igastahes mu peas kestis see terve igaviku ja siis ma avastasin, et ma pean kniksu tegema. ma olin kummardada tahtnud. ja siis peale seda hakkasin ma naerma. ma lõpetasin neljade-viitega ja sain kiituskirja inglise keeles, eesti keeles ja koolielu korraldamises, misiganes see ka poleks. etnagu. kuidas ma seda muidu korraldanud olen? okei, vahet pole. mingi raamatu sain ka. fotodega. peale seda oli õnnitlemine ja lillede jagamine ja pildistamine ja asjad. nii tore oli kõiki kallistada. isegi torpan tõi mulle lilli ja kallistas ja ütles, et täna kell kolm, siin sillal. äge tädi.
aktus oli ka suhteliselt tore. need direktorite ja vallainimestekõned väsitasid suht ära, aga muidu jah. meie video näitamine oli päris äge. mingi.. heli oli sosinal, videot näidati poolenisti ja seda ei pandud isegi täisekraanile. suhteliselt ükskõik tegelikult, sest kui see aktus mingi pool tundi kestnud oli, mõtlesin ma, et meie video ei sobi nagu üüüüüüüüüldse sinna konteksti. lihtsalt ma ei saa aru, et mille kuradi pärast me siis sellega nii palju jamama pidime.
nägime enda vana klassijuhatajat ka. ta pidas kõnekese ka ja andis meile lilli ja hakkas peaaegu nutma ja lõpuks ma ise läksin ka softiks. päris nutma ei hakanud õnneks.
pärast ei teinud ma üldse palju pilti. oleks võinud tegelikult. igasuguste inimestega. ma ei teinud üldse. aganoh. jah. mis nüüd enam.
emmeltissiltlottelt sain lõpukingiks veel mobiili. täitsa tore. nüüd ma saan telefonist ka muusikat kuulata ja asju sellega teha. jah. tore.

lõpetamisele.

ma olen nüüd valmis ja pool tundi on aega. kleit on ka seljas ja ma kardan, et see läheb kortsu. ma olen terve hommik ühe koha peal istunud, sest mulle tehti mingeid laineid juustesse (pea kõrvetasin mõnusalt ära) ja siis jah. täitsa mittemugav on olla niimoodi.
vihma sajab ka koguaeg. koolist pidi rahvamajja mingi rongkäik olema. et kella üheks koguneme kooli ja siis sealt läheme. nagu.. vihmaga? ja siis ain helistas mulle ja ütles, et kui vihma sajab, siis me koguneme veerand kaheks rahvamajja, mitte kooli. ja et ma teistele ka seda edasi levitaksin, sest tema ei saa ka kõikidele helistada. mina saan? mul on nagu mingi hiigelarve ja hakkan ma jah helistama, kui ma pole kindel, kas vihma üldse sajabki. getterile helistasin igastahes, ta ütleb äkki nendele teistele veltsikatele ka. ja ain ütles, et ta oli kadile helistanud. igastahes. mina ei kavatse helitsama hakata.
öölaps pole peas. öösel kell pool neli laulsime veel lotte ja brittaga. me mängisime seda mängu. seda, puu, lind, loom jne ja siis grette vihsastas, sest me ütlesime, et eeslipiim pole jook. nagu. minul nad ei lugenud isegi udarapiima õigeks. ja nüüdnüüdnüüd. ma ei tea. ma ei taha lõpetamisele minna. ja ma ei julge õpetajatele lilli anda.

lotte sünnipäev.

oli nüüd juba eile. me tegime britta, grette, lotte ja marttaga superstaari. vhunvhun. ritipere ei tule homme mu lõpetamisele ja need teised ei tule ka keegi. lilled sain ära ja rahakingitusi ka. ma olen rahaboss nüüd. ja suht palav on ja ma võin homme tänasest kirjutada, kui mul aega on. igastahes jah. ma nüüd siis lähen alla, sest britta käis kutsumas juba.

appiappiappi, homme on lõpetamine ja mul pole sõnad peas ja ma ei oska midagi.

appi, kuidas ma brinstormi armastan! no täitsa lõpp.
''colder'', ''half of your heart'', kõikkkkõikkk, absoluutselt kõik! täitsa.. appimaeitea. kui muusikat kallistada saaks, siis seda ma kallistaksin täiega.

mu huuled!

on nii punased. mida ma teen nendega? kuidas ma lähen lõpetamisele nagu ma oleksin nägupidi maasikatest maganud? nii jube. igav on ka täiega. ja täiega nõme on, et taevas pole öösiti üldse nii tume, et tähti hästi näha võiks. augustikuud ootangi ma vist taeva pärast kõige rohkem. see kuu on sügisele nii lähedal ja selles suhtes sakib täiega, aga eelmisel suvel istusin ma vist augustis igapäev kasvõi natuke aega akna juures, sest sealt oli koguaeg midagi vaadata. pilved ja päikeseloojangud ja kõik on ägedamad ja öösel on taevas must ja tähed paistavad hästi ja kuu on hele ja paistab aknast sisse ja täitsa tore on. siis tahaks täiega kuskile minna. maale või kuskile. et saaks öösel tähti vaadata. mitte, et ma maal öösiti nagu KUNAGI väljas käia oleksin julgenud, kui me seal telgis ööbinud oleme, aga siiski. ma alati mõtlen, et kui me sinna läheme, siis saab öösel midagi ägedat teha. aga kui öö lõpuks tuleb, siis ma olen
1) üliväsinud.
2) koos teistega pahas tujus.
3) niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii endast väljas mingite häälte ja sahinate pärast, mis igalt pool tulevad,
et ma ei julge seal telgis ennast liigutadagi, välja minemisest rääkimata.
tegelikult nüüd, kui ma sellele jälle mõtlen, siis on suvi maailma parim aeg. koguaeg võiks nii olla. ja nüüd ma tahaksin augustikuud, kus on veel soe ja parajalt vihmane ja parajalt palav ja et mu tuba oleks hästi korras ja et öö oleks ja siis on kuidagi.. tore. kõik asjad on nii toredad koguaeg.
see ei ole, et ma ei tea, mis ma homme(täna) selga panen. see ka ei ole, et mul ülehomme(homme) lõpetamine on ja ma hullult nõme välja näen. see ka ei ole, et ma üleülehomme(ülehomme) nädalaks ajaks bulgaariasse sõidan ja kellegagi suhelda ei saa. need asjad on täitsa nõmedad.

humahumm.

1. ma pidin ainult enda toast tolmu tõmbama.
2. läks meelest.
3. magasin. ooooooooooooooooojaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa. põhimõtteliselt tõmbasin ma tolmu ära ja tulin arvutisse, aga ma olin nii unine, et viskasin siia voodisse pikali ja sinna ta läks. siin oli seekord kuidagi ebamugav, sest need padjad on väiksed ja mu kõrv hakkas valutama, niiet ma läksin millalgi kunagi enda tuppa ja magasin seal kauakaua.
4. lotte äratas mind seitsmekümnendate ajal üles, aga ma nägin ainult algusepoole korraks, sest ma olin nii unine ja magasin edasi.
5. sõpru tahtsin peale ärkamist vaadata. emmeissi vaatasid jalkat, aga ma sain siiski. vaatasin ainult eilse osa, kuigi ma tahtsin üleeilset ka.
ja peale seda lindistasin eelmise aasta ühe koduvideokasseti ümber, sest lottel on homme sünna ja kuskile pole midagi lindistada. suht naerda sai.

NII PALAV ON! ma lähen vaatan sõpru ja tulen arvutisse tagasi, sest und ei tule mul vist nii pea. rütm on kõik sassis jälle.

kommis.

mustoja toimus ja tore oli ja.. jah. tore. klassi lõpupeost oli asi küll väga kaugel, sest meie klassist oli kaheksa inimest, kellest kaks läksid ööselmillalgi kaheteistkümnepaiku minema, niiet põhimõtteliselt oli siis kokku seitse inimest, kuus meie klassist. mass, martin, karl, delvis, mina, anni ja gerli.
eile hakati siis mõtlema, et kui ilm nii ilus on, siis võiks ikkagi minna. mina, mass ja delvis läksime karli emaga. noh, karl ka muidugi. gerli, anni ja martin olid seal juba. kaia ka. kaial olid mingi gängstad kaasas, kellega meil nagu erilist pistmist pole. siis natukese aja pärast tuli kätty oma mingite gängstadega, kellega meil ka erilist pistmist pole. noh, raidoga on, sest tema käis meie klassis varem, aga muidu jah. midagi ei toimunud eriti. karl üritas mingi sada aastat mingile grillile tuld teha, üldse ei õnnestunud nagu. lõpuks sai selle põlema ja me käisime mere ääres korraks. ma tahtsin liivale ''tsau!'' kirjutada, aga karl solkis selle täiega ära, niiet see oli mingi ''tkarl'' või misiganes. mainiks veel ära selle, et terve grillile tule tegemise, mere ääres käimise ja vesika tegemise aja jõi mass ühte topsi õlut. nagu. seda ühte ja samat. ma ei saa aru, misasja on vaja endale seda sisse toppida, kui ta nagu ei taha. weird. igastahes jah. tehti vesikat seal ja siis muud värki ja kaia ja kätty ja nende gängbäng läks minema kunagi millalgi. kaiaga sai tegelikult mingit nalja ka palju.
käisime mere ääres veel ja.. ma ei tea, mida me peale seda tegime. vaatasime, mida karl teeb. vahepeal kukkus mingisugune vesikaasjandus sinna.. ojja või misiganes see on, niiet delvis pidi seda ära tooma ja võttis oma pusa seljast ja ma avastasin, et see on pehme ja omastasin selle. noh, suht külm oli ja kuna mul oli pusa ja pontšo ka muidu peal, siis delvis pani pontšo endale selga ja suht naljakas oli vaadata. mass pani ennast vahepeal põlema ka. midagi tegi vesikaga, teised olid kõik rändomilt ja tegelesid oma asjadega. järsku anni hüüdis: ''mass, mass, sa põled!'' tegelikult põletas ta enda fliisi ainult natukene.
karl oli suht täis, niiet ta kallistas mingit posti ja läks ära magama. me otsustasime magamiskotid võtta ja mere äärde minna. lahe efekt pidi olema, kui meil kõikidel magamiskotid on, aga mass ja martin ei võtnud. mina, delvis, anni ja gerli pikutasime veits lihtsalt seal mereääres. kell pool kolm läksime sinna umbes. tahtsime pilte ka teha, aga nüüd ma avastasin, et mass on pooled pildid videona teinud ja sellepärast aku tühjaks saigi. nagu.. mul oli ilgelt vähe akut järgi ja ma teadsin, et ainult paar pilti saab veel teha ja ta pidi IKKA midagi jamama hakkama. küll on tore. ma vist läksin.. natukene.. endast välja või nii. ja siis ma karjusin ta peale. ta oli nii loll, et ei andnud digikat minu kätte tagasigi ja jamas sellega ikka edasi, niiet aku oli suht pepus. nüüd ma leidsin mingid videod sellest, kuidas teised pikutavad ja mina poseerin ja mingi lühikese lõigu sellest, kuidas ma massiga õiendan. 2 sekundit ainult. ma peksan kätega vastu magamiskotti ja ütlen: ''sa oled nii loll ikka!'' ja delvis naerab kõrval täiega. tegelikult olin ma massi peale räigelt vihane ikka. ja nüüd olen veel vihasem, kui ma näen, et ta pooled meie pildid peppu keeras.
igastahes. mass võttis ka endale lõpuks magamiskoti, aga ta plädises terve aja ja kui me käskisime tal vait jääda, siis ta ütles, et see on hullult igav, niiiet nad läksid martini ja gerliga minema. me delvise ja anniga pikutasime edasi. taevast vaatasime. alguses oli taevas hullult selge ja sinine ja täiega ära flippis selle vaatamine, sest see oli niiiiiiiiiiii tühi. vasakul pool kaugel oli tumesinine sein, paremal pool kaugel oli heledam sinine sein, kus oli üks selline roosakaskollane triip. päike hakkas tõusma. selleks ajaks oli kell juba rohkem, muidugi. ma ei mäleta, mida me seni tegime. see parempoolne sein oli nagu siksakilise äärega ja sealt päikese tõusmise kohast oli erkkollane ja kaugemalt, mööda seda seina, selle seina ääre peal oli heledam roosakaskollane. selleks ajaks, kui päike korralikult nähtavale ilmuma hakkas, jõudsid vasakult poolt tulevad tumedad pilved juba nii kaugele, et päike ära varjutada. enne, kui nad seda täielikult tegid, olid need pilved päikesepoolt heledad. vahepeal tundus nagu need oleksid täiega lähedal, aga kui neid päikesevarje vaadata, siis tundusid need niiiii kaugel.
päikesetõus tegi uniseks vahepeal, niiet ma panin silmad kinni. magama ei jäänud. hommikupoole tuli hullult palju kärbseid. selliseid väikseid. palju. nagu mingis õudusfilmis. suht spooky oli. muidu oli tore. vaatasime pilvi. peaaegu kõik pilved meenutasid mulle midagi ja delvisel ja annil sai vist lõpuks kõrini, niiet nad käitusid nagu ma oleksin lihtsalt vaimuhaige. mitte, et ma üldse naernud poleks, eks. ma sõin neid orbiti dropse. anni ja delvis väitsid, et need kommid mul ära kammivadki ja et nende pärast ma mingeid imelikke loomi näengi, mida nemad ei näe. ja siis ma avastasin, et mul on neid väheks jäänud ja ma ütlesin, et äkki on pakk lahti läinud ja need on mul magamiskotis kuskile jalgade juurde kukkunud. siis ütlesin, et ma tahaksin kaelkirjakut näha. (ma mõtlesin nagu päris, aga nad mõtlesid vist, et ma räägin jälle pilvedest.) ja siis delvis ütles: ''einoh, otsi varvaste vahelt mõni komm veel, küll siis kaelkirjak ka tuleb.'' oi, kuidas ma naersin. ja siis ma rääkisin neile sellest enda kukkumise tundest, mis mul magamise ajal tekib ja see oli neil ka minu kohta mingi hullunali. jah. vhunvhun. tegelikult oli väga tore. mulle meeldis. hullult mugav oli seal pikutada ka. mul oli kaks magamiskotti, sest ma väga kartsin asju pakkides enda tervise pärast (lõpetamine ja bulgaaria), niiet ma igaksjuhuks võtsin. ühe panin pea alla, teises olin ise. pusa oli ka pehme ja mul oli täiega soe ja päike oli soe ja kõik oli mõnus. liiv oleks võinud pehmem olla. päike tõusis ära ja me niisama pikutasime seal ja üldse kuskile minna ei viitsinud. millalgi peale seitset läksime sinna platsile tagasi. ainult martin liikus ringi. karl magas ikka veel ja gerli ja mass jalutasid kuskil. varsti äratasime karli üles ja ütlesime, et ta ema järgi kutsuks. ootamise ajal ma veidi aega mõmisesin, siis hakkasid silmad kinni vajuma. autos oli ka üpris uimane olla. raadiost tuli natuke mingit teksti ja karli ema rääkis ka midagi.
läksin kooli. imbi ütles, et ma keemiaõpikute koodid kõik läbi vaataksin. minu oma lõppeb numbritega 026 või midagi. igastahes ma vaatasin kõigi nende peaaegu 60 õpiku koodid läbi ja leidsin enda õpiku. ja siis tuli välja, et see ühiskonna õpik on ikka veel see eelmisel aastal ''viimata'' õpik, mis mul tegelikult raudselt viidud on ja ta ütles, et minuga on nüüd korras. niikuinii on mul ühiskond viidud ju.
ma pidin oma suure kotihunnikuga jalgsi koju kõndima, sest emmel oli söögitegemine pooleli ja issi oli linnas. mõnus. see tundus nagu terve igaviku kestvat. see kojukõndimine. ma pole ammu kooli jalgsi kõndinud ja see läks nii aeglaselt ja täitsa jube oli.
nüüd ma olen kodus ja surmväsinud ja kadi käis siin videot tsekkimas ja ma pidin juba selle ajal ära vajuma. tähendab.. ma heitsin voodisse pikali ja silmad vajusid kinni. nüüd ta läks mu empekolmega ära ja tuleb loodetavasti varsti tagasi ja tahaks magada täiega. kõik on sebimist täis. söögitegemine ja koristamine ja asjad. homme on lotte sünna. elvaomad tulevad siia ju! omg. ma pole sellele mõelnudki. neid on palju ju. JA ÜLEHOMME ON LÕPETAMINE! MISASJA NAGU?! KUIDAS JUBA?! MISASJA?! AAAAAAHHHHHHHHHHHHHH?! WHAAAAAAAAAAAAAAT?! kerge paanika. ja üleülehomme sõidan ma juba bulgaariasse. ja mul pole endiselt täielikku nimekirja. ma olen täiesti hulluksminemise äärel. ainus lahendus on.. tututumm.. MAGAMINE. head ööd anette. (nagu, tavaliselt ma alles ärkaksin praegu.)

ahei. ma ei saa magada. tolmu peaks tõmbama. siis ma oleksin kuidagigi kasulik.
muidu mu huuled on punased ja tulikuumad, mis on märk haiguse tekkimisest. kusjuures sellel viienda klassi jalgarattamatkalt mustojalt tulles, olid mu huuled täpselt samasugused. mingi mustoja mõju võibolla. kuum on olla ja ma ei viitsi tolmu tõmmata. ma tean!
1. lähen tõmban tolmu.
2. vaatan sõpru.
3. magan.
4. vaatan seitsmekümnendaid, sest need jäid mul tänu kadile nägemata.

tegelikult ma ei suuda hetkel üldse mingeid kirjavigu ega midagi kontrollida, sest ma olen nii lampis, niiet. elage üle.

naiss.

ain helistas mulle praegu, et mul on eestikeele, keemia ja ühiskonna õpikud viimata ja kui ma ära ei vii, siis ma tunnistust ei saa. mida nalja nagu. eesti keele viisin ma täna ära, aga ühiskond ja keemia on mul 100% kindlalt viidud. ma mäletan veel jumala hästi, kui ma asjad sealt vahelt ära võtsin ja värki. igastahes. kui nemad seal edasi jamada kavatsevad, siis mina enda lõputunnistust ei saagi? mis nali see on nüüd? see ei ole minu mingi järjekordne mäluvääratus või midagi, ma viisin need täiesti kindlalt ära. mul olid keemia ja ühiskonna asjad koguaeg sahtlis ja siis ma hakkasin sahtleid tühjendama ühes matatunnis. võtsin kõikidelt õpikutelt kaaned ümber, ladusin hunnikusse ja viisin raamatukogu uksetaha. ma saatsin imbile sõnumi nüüd ja ta helistas tagasi. ütles, et äkki ma ajasin enda õpikud kellegi omadega sassi. raudselt ei ajanud. üleüldse lähen ma jälle nii närvi ja kõik asjad ajavad mind nii närvi ja ilm on niiiiiiiii ilus ja päike paistab, aga meie klass ei saa ju aru, et ilm on selline tore asjakene, mis mõnikord nagu muutub võinii. nüüd räägivad kõik, et võiks ikka minna. täielik komöödia.
imbi ütles igastahes, et ma homme raamatukogust läbi läheksin ja et me võime siis neid õpikuid vaadata.

ma sain endale raamatu, aga mul on nii lugemise tuju, et see vist ei püsi mul bulgaariani. ma pean midagi muud seniks otsima.

õnts.

öööööööööööööööööööööööö. mustoja jääb ära nüüd siis ikkagi. pole nagu eriti ime ka.
1) ilm on super.
2) rahvast oli niiiiiiiiiiiii ropult sinna tulemas.
3) meie klassis pole ühtegi inimest, kes nagu.. KUNAGI üldse vinguks.
4) kõikide vanemad täiega lasid kõikidel tulla, sest tänapäeval pole miljard värdjat pubekat, kes ühtegi pidu alkoholita pidada ei suudaks.
5) suhtumine sellesse tehti kohe alguses päris heaks. ''anomaeitea, teeks mingi lõpuläbu vä. nodavaiks jah. igaüks ostab ise alksi ja siis joome seal ja oleme ägedad.''
6) see oli maailma kõige pareimini organiseeritud asjandus.

ma ei tea. ei tunne ennast erti pahasti. jah, oleks tahtnud midagi ju, aga asjal oleks mõte olnud siis, kui sinna inimesi tulnud oleks ja kui normaalne ilm olnud oleks, mitte niimoodi, et mingi kuus inimest tilguvad vihma käes ja räägivad, kui igav neil on. ma olen täiesti kindel, et nii see olnud oleks. sestnoh. ma pole ainus hädaldaja ja vinguja meie klassis. ma oleks siiski läinud. ma ei karda vihma nagu nähtavasti pooled teised inimesed. no okei, jah, ilm on küll tegelikult suht jama, niiet sellega poleks ilmselt midagi teha. siiski. hästi lõpetatud üheksas. jee.

koolis käisin. avaldusevorm oli olemas ikkagi, ma pidin selle lihtsalt ära täitma. ta ütles, et ma võin selle kohe ära täita ja ära anda ja siis lõputunnistuse peale bulgaariat lihtsalt viia, sest enda kooli inimesi nad uksetaha niikuinii ei viska. niietjah. siis ma käisin arstilt selle ravikaardi kohta küsimas või misiganes asjandust seda vaja oli. see on lihtsalt see kontroll, mida see teine arst teeb. ja kuna see on olemas, siis sellega pole mul üldse pistmist. niietjah. põhimõtteliselt oli mul vaja lihtsalt avaldus ära täita ja ongi kõik. noh, ja lõputunnistuse pean ka millalgi viima, kui ma tagasi tulen. korras. ortodont ei vastanud ikka telefonile. eks ma helistan mingil muul ajal siis. praegu näiteks. okei, endiselt no connection. homme on ka päev. aaaga. põhimõtteliselt mulle meeldiks, kui ma saaksin selle kohe tehtud, sest siis ma ei peaks põdema.

1. estaõpik raamatukokku ära viia. kindlasti kontrollida, kas mul veel mõni õpik kuskil on.
estaõpiku viisin, rohkem ei leidnud midagi.
2. raamat läbi lugeda ja raamatukokku viia.
lugemata, viimata.
3. avaldus kirjutada.
kirjutatud.
4. ortodondile helistada.
ei võtnud vastu.
5. mustojal igavusse surra.
jääb ära.

ma nüüd lähen raamatut lugema, sest mul on täiega lugemise isu ja ma pole nii ammu raamatukogus käinud ja nii äge.

jee.

1. täna on tääääiega mustoja ilm! täitsa lõpp. sellise ilmaga elaks elulõpuni telgis ju.
2. ortodont ei võta telefoni vastu.
3. mul pole õrna aimu ka, mis sellest mustojast siis saab. ma küll sellise ilmaga minna ei taha.
4. ma pean kooli minema selle avalduse kohta küsima. ära teha ma seda ei saa, sest mul on mingit väärakat ravikaarti vaja ja selleks pean ma minema arstijuurde, kes, ohõnne, võtab ühte inimest vastu tunniajase kiirusega. turbospeed.
5. ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, et viskaks hundirattaid.

viimane post enne magama minekut.

ma olen täna palju kirjutanud. ongi vist see suve mõju käes. tegelikult vist rohkem see, et ma hetkel nii närviline pubekas olen. enivei. mul on ilgelt igav ja ma lugesin veits enda vanu postitusi, et meelde tuletada, kuidas ma vanasti kirjutasin ja mis ajast see muutus ja kas see üldse muutus. igastahes. ma lugesin hästi vähe, aga sellega jõudsin ma juba paar avastust teha. tegelikult mäletan ma ainult kaht, niietjah.
1) ma olen hullult ülbemaks ja kurjemaks läinud ja mulle tundub, et vanasti ma olin kuidagi.. nagu.. ma ei tea. parem inimene või nii.
2) ma olen niiiiiiiiiiii nostalgiahaige, et see on jube. mitte, et ma seda varem teadnud poleks, aga siiski. iga minevikuasja kirjeldamine paneb täiega kõhus keerama ja driftib mõtted mujale ja üldse.
ja siis mul tuli mõte, et ma peaksin oma unenägusid tihedamini kirja panema ja kunagi unenäoraamatu tegema, sest see on ilmselt ainus raamat, kus mul midagi kirjutada oleks. võinoh.. kasutan neid tulevikus psühholoogina või midagi. ühesõnaga peaksin ma enda unenägusid kirja panema. ma kahtlen, et ma viitsin või mäletan. mul on tunne, et jälle on kõik mu mõtted unesegasusest tingitud. kell on veerand neli. MISASJA MA SIIN TEEN?!

NÕME LÜHIKE MÄLU.

no on nõmenõme. ma pidin ortodondiaja ära muutma ju. mul on täitsa meelest läinud. ma pean homme helistama kindlalt. ma ei tea, kas või kus mul see number üldse on ja mis värk on. ma olen lähiajal vist midagi ortodondiga seoses ka unes näinud sest praegu on mingi hullult imelik asi silmade ees. võibolla ma hakkan lihtsalt lolliks minema. tegelikult. ma pakun, et see aeg on all korrusel, sest emme ja issi on mõlemad mulle juba märkuse teinud, et see on bulgaariareisi ajal, niietjah. ilmselt ta seal siis on. homme on vaja:
1. estaõpik raamatukokku ära viia. kindlasti kontrollida, kas mul veel mõni õpik kuskil on.
2. raamat läbi lugeda ja raamatukokku viia.
3. avaldus kirjutada.
4. ortodondile helistada.
5. mustojal igavusse surra.
ma loodan, et midagi meelest ei lähe.

oi.

mulle tuli meelde, et ma tegin vanaaastaõhtul selle nimekirja ju. pool aastat on möödas, peaks vaatama, mis seni tehtud on, et teaks, kas ma peaksin ennast liigutama hakkama, et mitte aastat luuserina lõpetada või on asjad enamvähem tehtud juba (haha, on nad jah.)

1. Saavutada talutavam figuur. (loe: saada peenikeseks)
HAHAHAHAHAHAHAHAHA.
2. Lõpetada edukalt üheksas klass.
tehtud! peaaegu noh. hinded on käes ja eksamid tehtud. lõpetamine veel ainult.
3. Mitte blokkida igasugust meessoost inimkontakti.
HAHAHAHAHAHAHAHAHA.
4. Saavutada postiivsem ja rõõmsam ellusuhtumine ning meeleolu.
peaaegu tehtud. fain, no HETKEL ei ole jah.
5. Õppida natukene mingitki toitu valmistama. Kasvõi normaalseid pannkooke.
omletti oskan peaaegu normaalselt teha. noh, kui välja arvata see, et taldrikule jõuab see rohkem munapudruna. okei, selles olen feilinud siis. aega on.
6. Mitte sattuda masendusse iga kord, kui mul tekib tunne, et ma hakkan mõne inimesega normaalseid suhteid kaotama. Kui nii juhtub, siis säilitan normaalse oleku ja parandan olukorda, sest 90% kindlusega on see minu süü.
mis pagana saavutus või lubadus see selline on üldse? on ta jah minu süü, kui inimesed ise lollid on. ma ei tea. teinud ma midagi sellist igastahes küll pole. äkki järgneva poole aasta jooksul mõistan ma, misasja ma sellega öelda üritasin.
7. Teha midagi, mida ma kunagi varem teinud pole.
neid asju on küll. hetkel midagi suuremat ei meenu, aga jah. neid väiksemaid asju on küll. ilmselt peaks midagi suuremat ka tegema siis, aga põhimõtte järgi.. tehtud!
8. Käia kuskil, kus ma varem käinud pole.
pühapäeval tehtud!
9. Õppida selgeks midagi uut. (Lisaks mingi toidu valmistamisele)
ööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööö.. need ''teha midagi uut, ''õppida midagi uut'' ja muud uueasjad sakivad. mul ei ole ju meeles kõik. eks ma õpin siis midagi.
10. Õppida mõnd lugu korralikult laulma.
HAHAHAHAHAHAHAHAHA.
11. Lugeda läbi paar HEAD raamatut.
täielikult feilinud. kui ma endale hunnikus tahtmist ja aega kuskilt ei võlu, siis see jääbki ilmselt tegemata. ma olen vist kaks raamatut sellel aastal läbi lugenud. niiiiiiiii masendav lihtsalt. pole ime, et ma koguaeg lollimaks jään. mul ei ole mitte üldseüldseüldse aega olnud ja raamatute mittelugemine on.. jah. suht jama, sest siis kaovad targad mõtted ja hea kirjaoskus ja muud asjad ära ja sellepärast ma kirjutangi nagu mingi väärakas.
12. Muuta oma käitumist piisavalt palju, et Riti järgmisel aastal sama nimekirja koostamisel ei käsiks nimekirja lisada psühhiaatri juurde minekut.
no midaaaa. see oli juba eelmisel aastal tehtud.
13. Olla vähem vägivaldne. !!! (Selle kirjutas Riti, tegelikult pole see üldse vajalik, aga aegajalt, kui ma kellelegi raskeid vigastusi tekitan, võin ma selle punkti peale mõelda.)
tehtud!
14. Hoida oma tervist, et ma peale igat väikest tuulekest neljakümnekraadise palavikuga voodis ei oleks.
kui endiselt krooniline nohu ja mingi viimase aja imelik köha välja arvata, on see ka üpris tehtud. haiguse pärast puudusin sellel aastal ainult korra koolist. kooliaastat arvestades puudusin sügisel ka vist.
15. Võtta vastu asjalikud ettepanekud, millega ma midagi uut saavutaksin või prooviksin.
mingeid ettepanekuid pole, niiet põhimõtteliselt on tehtud!
16. Tulla geniaalsele ideele.
HAHAHAHAHAHAHAHAHA. ei tegelikult mul kunagi mingi geniaalne idee oli, aga jah. ma ei tea, kuhu ta läks.
17. Ropendada võimalikult vähe. (Roppuste asemel kasutada ilusaid sõnu.)
ma ei oska seda eriti hinnata. ma nagu muidu ei kasuta eriti, aga kui keegi närvi ajab, siis ma küll vannun ja ütlen pahasti.
18. Suhtuda üleolevalt ülbetesse inimestesse ja mitte sattuda masendusse sellepärast, et nad minuga suhelda ei viitsi, sest ma tean, et mina ei viitsi nendega ka.
jällegi küsiks, et.. MISASJA MA AJAN? mis ülbed inimesed ja üleolevalt ja masendus ja ei viitsi ja.. misasja? suht üleolev olen ma viimasel ajal küll, niiet tehtud! ma pakun.
19. Magada vähem, olla vähem arvutis ja tegeleda vähem muude mõttetute tegevustega, mis palju aega röövivad.
tehtud! (HAHAHAHAHAHAHAHAHA.)
20. Osaleda mõnel võistlusel / olümpiaadil või muul üritusel, kus liigitatakse inimesi paremuse järgi.
inka olümpiaad, esta olümpiaad. tehtud!

tegelikult on need ilgelt lollid lubadused. ma oleks pidanud midagi täpsemalt kirjutama, et ma midagi aru ka saaksin ja et ma seda konkreetselt täidaksin, mitte, et ''teha midagi uut''. pooled asjad, mida ma teen, on uued ju.

i’m losing daydreams and a good night sleep.

ma ei tea, mis mul on. ma ei suuda üldse rõõmus olla. tegelikult on asi kohe täitsa vastupidi. ma olen nii vihane või kurb või ma isegi ei tea, misasi. suht kõrini. tahaks normaalselt elada. ütleks, et sims ja mu unenäod ei aita mu masenduse kadumisele ka kohe üldsemitteüldse kaasa. pfsskfpfkgsgsssaffsfssgdfs.
homme on mustoja. ma ei tea. siiamaani on nii, et mingi kümme inimest tuleb vist. naiss. etnagu. peale minu on mass, anni, martin, karl, bruno, kaia, kätty, ago. jüri pidi ka tulema, aga öösel ära minema. see on vhun. jüri on vhun. piia tuleb ka võibolla. ja gerli tuleb ka võibolla. ja getter tuleb ka võibolla. ja kristjan tuleb ka võibolla. aga nemad pole keegi kindlad. piial oleneb sellest, kas vilks läheb talle külla, gerli kohta ma ei tea, getteril oleneb ilmast ja perest ja kristjanil oleneb ka ilmast ja asjadest. ausaltöeldes ma ei usu ka, et seal vihmaga väga äge oleks. niinii. magamine. nagu. kui getter ei tule, siis ma ei tea, kus telgis ma magan. ma võin küll ka enda telgis vee sisse ära uppuda või põõsa all magada. jah. tegelikult ma ei viitsi selle pärast enam üldse põdeda, sest keegi teine ei põe ja kõik kavatsevad enda tuleku viimasel hetkel ära otsustada ja ma olen jälle ainus, kes millegi pärast muretseb. täitsa jama, et see nii on. ma ei saa aru, kuidas teised üldse varem asju ette ei mõtle. nagu see, et meil üheksas klass läbi on. ma põdesin kõige rohkem vist selle pärast, et meie klass laiali läheb. siis kõik üritused ja muud värgid. ma olen ainus, kes täiega mingi kaks kuud ette põeb, et mida kaasa võtma peab või kuidas minnakse või millega minnakse ja mis toimub ja siis näen mingeid õudusunenägusid, mis on väidetavalt reisihirm, kui reisini on veel miljard aastat aega. see tuletabki mulle meelde, et mul on minek pühapäeval ja ma endiselt ei tea täpset nimekirja kaasavõetvatest asjadest. ja nüüd kui ma seda nimekirja vaatan, meenub mulle taaskord, et ma ei ole oma hipipluusi ammu näinud. see valge, kus on värviline lill ja väiksed lilled ja hipi ja.. ja.. jah. ma pole seda ammu näinud. vist. ma ei tea. pesus peaks olema, aga ma pole seda triigituna näinud ja ma ei tea, kas see pestud pesu kausis on. igastahes ma peaksin otsima minema, et siis ma teaksin, kas minna paanikasse ja hakata laamendama või mitte.
okei, nii ja naa. ma leidisn pluusi üles, aga ma unustasin ta pessu panna, niiet ma pean seda ise pesema, aga alati kui ma ise asju pesen, jäävad need pesupulbriseks ja kuivavad imelikuks ja igast jama. niiet nüüd ma siis pean seda pesema hakkama. suht sakib, aga ma pesen kohe ära parem.

nii. pluus on pestud, aga mainiks ära, et see on mu lemmikpluus, niiet kui see kavatseb kõvaks kuivada või pesupulbrine olla või välja venida või imelikuks minna, siis ma olen kuri.
mul koosneb siiamaani nimekiri neljast osast.
1. riided.
2. randa ja pessu.
3. rahvariided.
4. muud tähtsad asjad.
ja ma olen täiesti kindel, et mul on sealt muudest tähtsatest asjadest midagi puudu.
siiamaani on seal raha, digikas, mobiil, mp3, prillid, raamat, kreemid, meigiasjad, juuksevärgid, märkmik, pastakas, laadijad, plaastrid, tabletid, nätsu, kommi. see tuletab mulle meelde, et mul oleks raamatukogus käia vaja ja raamat võtta. raudselt sellega läheb midagi metsa. näiteks on raamatukogu mingil suvevaheajal või asjal või on lihtsalt kinni või on täitsa lahti ja ma saan raamatu, aga see jääb mul bulgaariasse. appi. või äkki ma unustan midagi muud bulgaariasse. raudselt unustan. ma unustan alati kõik asjad ära. ma pean nimekirja kindlalt sinna kaasa võtma ja enne tulekut kõik ära kontrollima. täiega jube. appi. ma täiega kardan seda reisi.
mis siis veel saab, kui ma mõne rahvariide koju unustan? torpan tapab mu täiega ära. okei, mul peab kaasas olema pluus, alusseelik, seelik, sukad (!!! siis, kui me eelmisel aastal vokas käisime, unustasin ma need maha ja keni ja keiri ema pidi need sinna tooma, sest ta tuli nende esinemist vaatama ja minu emme pidi need keale kooli viima, et kea need endale emale annaks, et ta need vokka kaasa võtaks ja torpan oli hullult vihane ja ütles, et ma pean kenile šokolaadi ostma, mida ma endiselt teinud pole. mul on viimasel ajal neil raskem vahet ka teha, niiet ma ei teakski, kummale seda anda. pealegi oleks imelik aasta aega hiljem tema juurde minna: ''kuule, ma ei tea, kas sa oled ken või keir, aga ma pidin kenile aasta tagasi šokolaadi tooma, niiet säh. võta.'')
igastahes. nüüd ma suutsin ennast jälle täiega närvi ajada selle bulgaaria ja mustojaga.
ja siis see kuradi kooli avalduse kirjutamine. minemetsa, kuidas mu vererõhk sellega tõuseb. kool võtab kümnenda klassi avaldusi vastu lõpetamisest 30 juunini. hea, et ma siis peale lõeptamist kohe ära lendan ja 30 juuni alles tagasi tulen, eks. nagu.. ARGH. ma usun, et nad lasevad mul selle praegu ka ära teha, eks, aga siis. ma sain nagu aru, et ma pean ise selle avalduse kirjutama lihtsalt, nii nagu anni ka ütles ja ma siiamaani aru saanud olen, aga siis ütles kuldar, et neil peaksid seal need avalduse vormid olemas olema. et me lihtsalt täidame ära. ja nüüd ma ei tea, kuidas see on ja ma pean homme küsima minema ja kui seda tuleb ise kirjutada, siis ma ei oska ja siis ma ei jõua raudselt kirjutatud, sest ma pean koju tagasi minema ja otsima, kuidas seda kirjutada tuleb ja siis kooli tagasi minema ja siis ma pean mustojale minema ja siis ma ei jõuagi seda kirjutatud ja ei saa kümnendasse klassi sisse ja ma ei saa kunagi hiljem advokaadiks või psühholoogiks õppima minna ja ma pean prügikastitaha elama minema ja ma hakkan mingiks narkariks ja suren narko üledoosi või alkoholimürgitusse.
surmast rääkides. ma nägin täna öösel unes PEAAEGU veel ühe looma surma. nagu.. wtf mul selle surmaga on? mingil joodikul suri sõber ära, ma pean kassilaiba juurest toru ära tooma ja igasugused asjad. suht haige ju.

täna ärkasin ma.. ma ei tea. kella ühe paiku. varem ärkasin ka korraks, sest emme tahtis teada, kas mul on veel midagi pessu anda. ja siis ma kõndisin vist kuskile. ma ei mäleta, kuhu, aga mu silmad ei tulnud üldse lahti, niiet ma kõndisin seal poollampis ja läksin tagasi magama. kell üks ärgates ütlesin ma esimese asjana omaette: ''kurat!'', sest jah, jah, jah, ma olin seitsmekümnendad taaskord maha maganud. ma panin unes nähtud asjad viie sõnaga kirja ja pikutasin natuke edasi.
mingi neli või viis unenägu oli, aga need olid omavahel kuidagi seotud vist. ma ei tea.
kõigepealt ma nägin, et me kõndisime ritiga kuskil. seal oli nagu mingi kraav või jõgi või asi. ja seal ujus üks vares hullult hingeldades. ta hakkas nagu ära uppuma. vahepeal vajus natuke vee alla ja siis tuli puhkides pinnale ja siputas tiibadega ja üritas kaldale ujuda, aga ta ei saanud. ja hunnik inimesi lihtsalt vahtis niisama. siis ma mõtlesin, et peaks ta ära päästma, niiet tõmbasin ta veest välja. ta pikutas seal märjalt ja hingeldades murul. ma mõtlesin alguses, et ta on surnud, aga varsti lendas ta minema ja kuskil räägiti, et me ritiga hakkamegi varestepäästjateks. siis oli koolis mingi üritus. mingi pidu vist. hullult pidulik ja palju inimesi tuli ja ma pidin sinna rattaga minema, aga mu rattal läks mingi asi katki. ja siis mingi asi veel. ma ei mäleta enam üldse, misasi, aga hommikul oli kõik veel meeles. igastahes oli mu ratas hullult katki ja must ja logu ja kõikide teiste rattad olid ilusad ja puhtad ja mul oli täiega mark minna sellega sinna. ja siis ma hakkasin seda selle kooli juures oleva asjanduse külge kinni panema. rattalukuga nagu. aga ma pidin selleks mingi asja üles tõmbama. kuskilt ratta külje pealt. nagu mingi kang oli. selle pidin üles tõstma ja siis sealt selle rattalukuasjanduse tagant läbi panema või misiganes. umbes nagu õmblusmasinal tõuseb seal üleval see üks asi kõrgemale, kui niiditada vaja on. igastahes mul tuli see kang sealt küljest ära ja ma olin hullult masendnunud ja loks sõitis mingi täiega laheda rattaga mööda just ja mingid võõrad inimesed olid ja ma tahtsin lihtsalt ära minna.
siis ma olin mingis imelikus kohas. see polnud nagu eesti. see polnud üldse nagu mingi päriskoht. igastahes me sõitsime autoga mingist maeiteamiskohast maeiteamiskohta. ma vaatasin, et see on kuidagi hullult suur auto ja lugesin sealt kümme istekohta ära. me sõitsime sellega kuskile kohta, kus ma sain endale uue käekoti. see oli türkiissinist värvi ja see oli mingist nahast, mis täiega kriuksus ja krõbises ja mulle närvidele käis. ja siis oli lõpuks veel üks asi, millest ma siin kirjutada ei taha, aga mis polnud vähemalt mingi sick nagu see vareste uppumine. tegelikult oli see jällegi üle pika aja üks nunnujunnu ja heahea unenägu.

peale ärkamist ei teinud ma midagi. olin arvutis. nagu ikka. vaatasin sõpru. nagu ikka. ja ülejäänud päeva ma ka ei mäleta. ma nagu.. jah. ei mäleta midagi. issand, ma ei saanud tervet päeva ära raisata ju. poole kaheksa paiku läksin ma kööki. emme, issi ja lotte arutasid, mida linnast osta vaja oleks ja midagi selle kohta, et nad lähevad varsti kontserdile. siis tegid mingit nalja minu kohta. nad ütlesid, et vihma hullult sajab ja et äkki siis pole mõtet minna. ma küsisin sellise suhteliselt pettunud häälega, et kas nad siis ei lähegi. lotte oli vaimukas. ''mis sa tahtsid siin interneti pppphhharthhhhey korraldada? mõtlesid, et kutsud kõik inimesed msni ja panete pidu? HAHAHAHAHAHAHAHHAHA.'' nagu. haa. haa. haa. peale seda tulin ma üles ja vaatasin, et kell on täpselt nii palju, et seitsmekümnendad olid just lõppenud. taaskord sain ma rõõmust tantsida.
mainiks ära, et umbes samasuguseid tundeid tekitab minus emule. nagu. miks ta mulle brainstormi arvutisse ei lae?! miks ta üldse muusikat ei lae?! ta on nii lolliks läinud ikka. annab mulle mingeid viiesaja megabaidised high speed downloade, mis on hoopis teistel teemadel. nagu. kirjutan otsingusse ''brainstorm- sunrise'' ja tulemuseks tuleb.
faili nimi: miguel migs- those things remixed (2008).mp3
suurus: 461.14 mb
saadavus: highspeed-download@ 25 mbits/s

saadavuse all peaks nagu muidu olema lihtsalt mingi number. et mitmest kohast seda saab või misiganes. ja viimasel ajal tuleb igakord niimoodi. normaalselt ei saa midagi tõmmata.

''the beatles- let it be''
otsingutulemused
faili nimi: 100 greatest guitar solos - the of 10 - man jimi hendrix.mp3
suurus: 517.75 mb
saadavus: highspeed-download@ 25 mbits/s

suurus: dr3team - use - next nl - oriental hits - dpk va (2008) - las.mp3
suurus: 355.18 mb
saadavus: highspeed-download@ 25 mbits/s

ja siis veel mingi seitse ajuvaba teemasse mitteüldsepuutuvat asjandust ja mitte ühtegi pärislaulu. nii närvi ajab. kui ma brainstormi netist kuulata ei saaks, oleksin ma nii vihane, et ma.. ah misasja ma ajan. mitte midagi ma ei teeks. istuksin siin vihase näoga ja kirjutaksin ikkagi blogisse, kui nõme kõik on.

naiss. piia ei tule mustojale, mis tähendab seda, et getter ei tule ilmselt mustojale, mis tähendab seda, et mina lähen kuusealla magama ja et mul pole terve õhtu jooksul seal kellegagi suhelda. tõotab äge värk tulla! aa. ja anni ei tea ka nüüd enam, kas ta tuleb. mhm. mina, kätty, kaia ja kuus poissi, kellest, ma julgen arvata, tuleb kohale ka ilmselt kolm, niiet meil on siis mingi kuue inimesega klassi lõpupidu. mul täitsa savi ka juba ausaltöeldes. võibolla, kui mõni tüüp seda algusest peale normaalselt korraldanud oleks, toimuks meil praegu midagi normaalset, aga eks mõnel on ikka vaja ju ise hullult korraldama hakata ja siis öelda, et kõik lähevad suvaliselt ja teevad seal, mis tahavad ja mingi mõttetu värk on ja siis lõpuks öelda, et ta ise nagu ei viitsigi eriti korraldada. ja siis nüüd mulle msnis närvidele käimine aitab ka. ausaltöeldes olen ma praegu nii vihane, et väga vähe jääb puudu, et ma midagi ära lõhuksin.

ma alustasin selle posti kirjutamist 23.16? ja lõpetasin 00.40? misasja? tegelikult. tegelikulttegelikult. ma vajan kohekiirelt midagi postiivset võivõivõi. ma ei tea. ma olen täiega kuri ikka.

teisipäev.

nii palju siis minu rõõmsast ja rahulikust, magamist täis teisipäevast. terve see päev on siiamaani sakkinud. ma ei tea endiselt, kes mustojale tulevad ja ilmselt ei tulegi üldse kedagi ja ilmselt ei taha ma ise ka sinna üldse minna ja ma ei kujuta ette ka, mida me teeme seal.
jasiisjasiis magasin ma hommikul seitsmekümnendad maha, sest ma nägin mingeid haigeid unenägusid ja ühte mittehaiget, aga mis on haige, sest see oli unenägu ja siisjasiis.. ee.. ma pean ikka kõige pärast põdema, kuigi ma ei taha ja ma ei peaks, sest suvi on ja tegelikult ma tahaksin lihtsalt toredate unenägudega magada ja mitte minna mustojale ega lõpetamisele ega bulgaariasse ega kuskile. ma ei viitsi midagi teha ja ma olen väsinud ja ma ei viitsi ja ma ei taha ja ma olen hullult närvis jälle ja ma ei tea. ma ei taha.

people never believe you.

nii friiking igav on. msnis keegi ei räägi ka. ma ei julge kellelegi pinda ka käia, sest kõik tunduvad nii.. kurjad alati. tavaliselt ma tüütan delvist, sest teda ma kardan ka, aga sellega ma olen juba harjunud ja teda täna pole, niiet. oi. riti!
okei, nüüd ma palusin ritilt grupivestlust ja ta arvas, et kõige parem inimene selleks on jaana. ja jaana ei räägi nüüd midagi. ja riti on masenduses, sest mingi tüüp ei tsäti temaga. fain. täna on raamatulugemine ja varajane magaminek. selles suhtes, et.. mul ei tule enne kella kahte või kolme öösel tavaliselt und, aga kui päeval raamatulugemine mõjub, siis ilmselt õhtul ka. ma ei jõua enamasti raamatut lahtigi võtta, kui mul juba silmad kinni on ja ila mööda põski alla jookseb. tegelikult ma ei ilasta magades eriti. selles mõttes, et.. mitte, et see kedagi huvitaks või et see vajalik informatsioon oleks. lihtsalt jäi mulje nagu ma oleksin mingi.. noh, see koer, kes palju ilastab.
ma olen täitsa lolliks ikka läinud kogu selle.. mõtlemise ja eksamite ja kooli ja nätsuga vist.

mõni asi on väga hea ju(jällegi). selles mõttes, et. je.

VIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIS! vol.2

eksamid on tehtud. kaks viit, üks neli. nii nagu ma lootsin, tahtsin ja ootasin. ma olen rahul.

mis puutub sellesse nädalasse ja sellesse, et ma ütlesin, et kolmapäeval ja neljapäeval mul midagi ees pole, olen ma suht loll nagu. kolmapäeval lähen ma mustojale. ma ei tea, kui palju meid sinna siis lõpuks tuleb, aga see klassi lõpupidu on. ohjummel, sinna on ju ka midagi kaasa võtta vaja. ja kes sinna tulevad? ja kuidas ma sinna saan? karl ütles, et põhimõtteliselt saaks nagu temaga, niiet transport on olemas siis vist. kui ei saa temaga mingil põhjusel, siis küll saab muudmoodi ka. aga nagu.. kui kedagi tsikkidest ei tule, siis ma ei tea. suht nõme on seal olla siis ju. mis ma kaasa võtan? ma ei tahaks ise telki võtta eriti. see ei kannata ju vihmagi. telgis magamine on tegelikult tore. pole ammu maganud. üleeile(?) öösel just mõtlesin, et tahaks. aga siis peab toredaid inimesi ka olema ja.. ma ei tea, kas kedagi tuleb sinna üldse väga. võiks igastahes. siis oleks äge värk. okei, nüüd ma juba ootan täiega seda ja siis nad ei tule raudselt ja siis ma olen kuri ja siis on kogu see pidu või misiganes täielik pask.

16.06 inglise keele eksam. tehtud!
17.06 sweet freedom ja unenäod.
18.06 mustoja.
19.06 mustojalt tagasi.
20.06 lotte sünnipäev.
21.06 lõpetamine
22.06 bulgaaria

ma ootan teisipäeva. jah. ootan väga. peale seda ei saa tükk aega puhata ega magada jälle. ma ootan viimasel ajal kõike nii suure ärevuse ja värinaga ja närviliselt ja samas rõõmsalt ja tegelikult olen ma praegu niiiiiii sillas sellest, et eksamid positiivselt tehtud on ja ma enam õppima ega muretsema ei pea. noh, muretsema pean ikka, aga siiski. ma ei saa üldse rahulikult suhtuda asjadesse. ma pean küll juba varem teadma, mis edasi toimuma hakkab. näiteks seda, kes tulevad mustojale ja kes ei tule. tegelt ka nagu, see ajab mind hullulks.

people always think something's all true.

viimane eksam on tehtud ja niiiii fain on olla. tegelikult ma veel täiega põen, sest ma kardan, et ma saan nelja selle, aga see on kõik tehtud nüüd! nüüd on veel ainult lõpetamine ja siis on bulgaaria ja siis saab minu kaks kuud magamist alata! täitsa jube on mõelda, et üks kuu suve on läinud juba ja siis on ainult kaks kuud ja siis peab juba jälle üheksaks kuuks kooli minema. suvi on ebaausalt lühike. ma loodan, et see-eest tore vähemalt.

hommikul tuli emme mind äratama ja mu äratuskell pinises ja ma olin ilgelt uimane ja vihane, niiet ma ei mäleta jälle, mida ma unes nägin. midagi ma nägin küll. panin riidesse ja läksin kooli. seidile soovisin õnne, tal on täna sünnipäev. PALJU ÕNNE, SEIDI! siis pidime klassidesse minema. söökla juures oli jälle hull hunnik inimesi koos, sest suurem osa võtsid ühiskonna eksami. osad ütlesid, et oli kerge, osad ütlesid, et oli raske. ma usun, et ma poleks osanud. noh.. niikuinii poleks. sellepärast ei võtnudki. meid saadeti klassi juba, aga teele ei tulnud. alguses ei võtnud telefoni ka vastu, lõpuks saadi kätte ta. ta magas, niiet me pidime mingi kümme minutit ootama. hea, et mul tapvat kõhuvalu siis polnud ja nii hea mõelda oli, eks. kuulamine oli jama. teine lugemine oli täielik jama. grammatika oli jama. kirjutamise teema oli üpris hea, aga ma ei osanud siiski, niiet see oli ka jama. pidi oma sõbrale kirjutama, mis muusika sulle meeldib, mingist kontserdist, kus sa käinud oled ja mis kontserdile sa minna tahaksid. ma kirjutasin, et kuulan põhiliselt rokki, käisin aerosmithil ja tahaksin robbie williamsile. see oli taaskord esimene, mis mulle pähe tuli. see on alati esimene, mis mulle pähe tuleb. ma oleksin ju võinud kirjutada, et ma tahaksin brainstormile ja septembris lätti queenile ja red hot chili peppersile. agajah. robbie williamsile tahaks nii hullulthullult. tooge keegi ta eestisse ja kinkige mulle pilet. palunaitäh.
siis pidime suulise osani mingi tund aega passima. mass ja delvis mängisid õe toas kaarte, ma istusin seal niisama ja mängisin delvise telefoniga kaarte. siis tuli ain ja ütles, et mass peab lavaproovi minema, sest tal on eksam läbi. lavaproov hakkas juba, me polnud suulisega veel alustanudki. peale algust pidi veel mingi tund aega ootama, sest ma olin suht lõpus. alguses ma mõtlesin, et ma olen kõige viimane, sest klassi saadeti ka nii, et kõigepealt a-klass nimekirja järgi ja siis b-klass nimekirja järgi, aga noh.. ma olin meie klassist ainus. delvis mingi hullult mõnitas mind, sest ta pidi eeleelviimane olema ja ma viimane. ja siis tuli välja, et hoopis mina olen eeleelviimane ja tema viimane. hhhhhha.
suulises osas sain ma suhete teema. pidin kirjeldama pilti, kus kaks last kallistasid ja ema istus juures. ja siis õpetaja küsis minult mingeid küsimusi, et miks inimestel sõpru vaja on ja sellist värki. ja siis pidin aretama konverseisionit raamatute ja harry potteri filmi kohta.
kui ma oma asjad räägitud sain ja ära hakkasin minema, ütles varek, et ma ei läheks veel. siis ta küsis mult, et kas ma mäletan meie esimest ebameeldivad intsidenti koos. doh, karta on. see oli mingi kaks või kolm aastat tagasi. talv oli ja siis seal enne töpamaja, garaažide juures, oli jää, kus me ükskord getteri ja seidi ja mihkli ja mingitega niisama libistamas käisime. ja siis SEIDI võttis MIHKLI mütsi ära ja viskas kuskile eemale. ja siis varek vaatas aknast ja midagi kurjalt riidles seal ja kutsus mu enda akna alla. ma siis läksin ja ta küsis mu nime ja ütles, et ta järgmisel päeval tuleb minuga rääkima. tuli. me kutsusime tüdrukutega klassijuhataja ka sinna ja mingi hull jama ja karjumine ja sebimine oli sellega. ta ütles, et ma jooksin ringi ja karjusin ja olin nagu poisikraaka. (indeed.) ja et piinasin tema toomast täiega. meil ei saanud keegi aru, et wtf, mis toomas. tema lapselaps nagu. etsiis mina olin seidi ja mihkel oli toomas. igastahes täna ta seal inkaklassis hakkas rääkima, et suht jama esmamulje oli, aga et esmamuljed on nii valed ikkagi ja et tegelikult olen ma hullult tark ja tore tüdruk ja et seda ütles ta juba kohe peale seda, kui see jama oli. ütles, jah. aga täiega weird oli seal seista, sest ma ei osanud midagi vastu öelda. nüüd ta mõtles raudselt, et ma olen mingi hull lollpea.
peale suulist tulin koju, sest lavaproov hakkas lõppema juba, niiet mul polnud mõtet minna sinna.

keegi odav värdjas sõitis majast mööda jälle. tundsin kõigepealt, kuidas põrand värises ja nüüd lendas selline tolmupahvak siiapoole maja, et kõik oli valge. nagu.. tee on teisel pool maja veel. friigid. tee ääres oli silt, et suured autod ei tohi siin sõita. nädal aega hiljem tõmbas keegi selle välja, viskas kuuse alla ja kõik sõidavad rõõmsalt edasi. mingi fakingfriiking nässakas tee on ka. pangu asfalt juba, kaua võib.

enne suulist osa tuli mulle meelde, et emme, issi ja lotte lähevad tallinna. emme ütles mulle hommikul, et ma võtme kindlasti kaasa võtaksin, sest peale mataeksamit oli ta rakveres ja kedagi polnud kodus ja mul polnud võtit ja ma passisin uksetaga. jasiisjasiis. seisin seal koolis ja rääkisin raidiga ja järsku sõitis mulle mõistus pähe. võtsin võtme või? oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooohei. ma helistasin hullult kiirelt lottele, et küsida, kas nad ikka kodus on. nad ei olnud, aga nad olid garaažiukse lahti jätnud, niiet ma sain tuppa ikkagi. hullult äge oleks küll õhtuni uksetaga passida olnud, eks.
ja nüüd ma olen üksinda kodus ja õnnelik, et eksamid tehtud on ja paanikas, sest ma kardan, et ma sain nelja ja ma olen selline sebiv, sest ma ei tea, mida teha, aga hullult tahaks teha midagi.

people always clap for the wrong things.

inka on jama. ma ei taha seda eksamit teha. sest inka on jama. kui ma selle nelja saan, hüppan ma aknast alla. kõik on oodatud lükkama. tegelt ka. hoidke pöidlaid!

vaatasin punk laulupidu. avastasin sellega mõningaid asju.
1) avastasin, et see oli nii nunnu üritus.
2) avastasin, et mul oleks seal ilmselt siiski tore olnud.
3) avastasin, et ma peaksin oma punkmuusika vanast arvutist siia laadima, sest see on siiski ülihea, kuigi ma enam nii pungifänn pole.
4) avastasin, et palju lõbusaid inimesi on veel ägedam, kui vähe lõbusaid inimesi.
5) taasvastasin, et villu tamme on üliäge.

siis nüüd taasavastasin ma, et mul on lühike mälu, sest ma tahtsin midagi ilmselt kirjutada, aga mul pole õrna aimu ka, mida. järgmine nädal on karm.
esmaspäeval on viimane eksam. hoidke pöidlaid!
teisipäeval.. teisipäeval pole midagi. emme, issi ja lotte lähevad kontserdile vist. ma ei lähe.
kolmapäeval pole ka midagi vist.
neljapäeval pole ka midagi vist. peale selle, et kanal kahes hakkab sõprade kaheksas hooaeg.
reedel on lotte sünnipäev.
laupäeval on lõpetamine.
pühapäeval on bulgaaria. ja mu nimekiri pole endiselt täielik. paanika.

seitsmekümnendad hakkavad iga päev olema.
appi! kui ma bulgaariasse lähen, siis ma ei näe nädal aega seitsmekümnendaid ju! ega sõpru! appi! ja ma ei saa nädal aega kellegagi suhelda! (peale bulgaariarahva ja meie rahvatantsijate.) ja ma ei saa nädal aega enda voodis magada! appi! eiaga. tegelt ka, mida ma nende sõpradega teen? ma pean mingi süsteemi välja mõtlema. muidu jääb nädal aega lindistamata ju. keegi raudselt ei oska nii lindistada ka nagu mina. raudselt panevad mingi viis minutit enne sõprade algust ja viis minutit peale lõppu selle. tegelikult tuleb panna viis minutit enne algust ja 30 minutit peale seda, sest see jääb koguaeg hiljaks. raudselt keegi ei viitsigi lindistada. või unustab ära. või ei märka, et kassett täis on. appi! ja mis ma veel sinna nimekirja panen?! raudselt jääb midagi maha! appi! täiega friiki. appi! kell on pool kaks! mul on kaheksa ja poole tunni pärast eksam! see tähendab, et ma saan seitse tundi ainult magada. tegelikult ma palju ei tohigi. muidu ma näen und ja olen hommikul šokis ja mõtlen ainult sellele, mille pagana pärast ma mingit surma ja halvatust ja muid frigiidsusi koguaeg unes näen.

aga. eksam on homme ju. ma panen raudselt sellega puusse. ma teen kõik inkatööd ka nii, et ma arvan, et mul on kõik õigesti ja siis ei ole üldse. see võiks ka saja punktiga olla, siis võiks vähemalt rohkem puusse panna. appi. ma kardan. hoidke pöidlaid!

people never notice anything.

ma ärkasin täna kella kaheteistkümne paiku. uni läks ära lihtsalt ja mingit edasi magamise vajdust polnud. ma ei mäleta, mida ma unes nägin. seitsmekümnendateni oli tund aega aega ja ma mõtlesin, et ma olen hiljem päeva jooksul niikuinii väsinud, niiet ma võin need tund aega veel magada ju. aga ma ei saanud jääda enam. seitsmekümnendaid oli ainult üks osa täna. ja see oli päris kurb. eric läks ära. ta on mu lemmiktegelane peale hyde'i nagu ju. jama jama. jama.
ülejäänud aja pole ma mittemittemittemittemidagi teinud. peaks õppima, sest ma olen inglise keeles ilgelt loll. ma ei tea eriti, mida korrata ka. peaks need ''the''-d ja asjad kõik pähe õppima. ma ei tea neid veel endiselt. meil on nagu terve pikk lehekülg selle kohta, kuhu käib ''the'' ette ja kuhu ei käi. miks nad ei võiks seda lihtsalt kõigele ette panna?
tegelikult ma mõtlen, et.. inglise keel on isegi täitsa lihtne keel ju. erinevalt näiteks eesti keelest või hiina keelest või midagi. tahaks hiinakeelt osata. siis ma oleksin eriti äss ju. välja näen ma niikuinii nagu tsainakas. ma tegin seda celebrity look-alikesi jälle. tulemused olid:
68% gillian chung
67% son ye-jin
66% matsumoto jun
63% fann wong
63% choi ji-woo
62% zhang ziyi
58% kim tae hee
58% takizawa hideaki
mis nali see on nagu?

homme on eksam. ma kardan. eksamid on jubedad asjad. need on nii nõmedad ja nendest räägitakse nii palju ja siis ma hakkan täiega põdema. ain ütles meile enne eestikeele eksamit: ''see on täpselt nagu kontrolltöö, ainult šõu on suurem.'' jeeh, hea lause peale seda, kui meid aasta aega hirmutatud on, et me ilgelt lollid oleme, kui me eksamid halva hinde peale teeme.

tuba peaks ka koristama. ja pesus käima. ja joonistama. pole ammu joonistanud.
john ritter - ''good man'' on hea ja tegelikult on mõni asi veel täitsa hea.

bubu.

ma üpris ootan bulgaariat juba. nagu.. noh. mõnes mõttes ootan ja mõnes mõttes ei oota, aga rohkem siiski tahaks kohe juba seal kohal olla, jah. sellepärast on see mulle huvitav, et ma lendan esimest korda lennukiga ja ma käin esimest korda sellisel soojal maal ja. üleüldse olen ma varem ainult prantsusmaal käinud ja see oli teistmoodi. ma ei tea, kumb põnevam on või mis. need on täitsa erinevad ka. prantsusmaareisil me nägime erinevaid riike (noh, tegelikult olen ma siis ju lätis, leedus, poolas, tšehhis, saksamaal ja belgias ka käinud) ja prantsusmaal olime päriselt ju ainult kaks päeva. bussiga sõitmine on raskem, kui lennukiga. prantsusmaal oli hullult külm ka. kevad hakkas just ja me olime rõõmsad, et me eestist ära saame, sest prantsumaal on soojem. ja just siis, kui me sinna jõudsime, sadas seal vihma ja tuul oli jääkülm ja vahepeal tuli isegi lund. ja eestis oli sellel ajal just ilgelt soe olnud. jeeh. aga bulgaaria on soe. ja me oleme seal nädal aega. ja meil pole terve aeg nii rangelt ära sisustatud. tegelikult ongi meil vist suur osa ajast vaba aeg. etnoh. meil on esinemine, aga proovi pidime me vist ainult mingi kaks korda teha saama. ja igal õhtul on mingid rahvusõhtud, aga muidu torpan ütles jah, et vaba aega on hästi palju.
kui ma praegu mõtlen, siis ma pole prantsusmaareisist vist midagi kuskile kirjutanud. tavaliselt ma nagu midagi kuskile panen ikka kirja. võibolla peaks teise arvutisse või kuskile kirjutama. viimane aeg oleks, sest ega mul need väiksemad asjad eriti kaua meeles vist ei püsi.

i never worry, now that is a lie.

ma ärkasin hommikul umbes kolm korda. nägin und ka. ma olin mingis imelikus kohas. seal oli palju rahvast. noh, mitte palju, aga parajalt. see oli mingi avalik koht. ma isegi ei oska öelda, mida see mulle meenutas. see polnud nagu päris kohvik ega päris kaubamaja ega päris hotell ega midagi. igastahes oli see hoone batuuti täis. hullult suurt batuuti. ja see oli meie oma. meie pere oma. ainult batuut oli meie oma, see koht polnud. see oli selline batuut nagu üritustel mõnikord on. selline suur ja värviline ja väikestele lastele mõeldud. aga see, mis meil oli, polnud üldse värviline ja see oli pooleldi tühi ja ujumiseks mõeldud. ja ma läksin sinna ujuma, aga ma eksisin vahepeal ära ja ma pidin mingisse kohta minema. unenäos oli see mulle juba täiega tuttav ja ma teadsin seda. ma olin nagu mingis arvutimängus, niiet ma pidin sealt mingi torukese ära tooma. see oli hullult vana, katkine ja mahajäetud koht. nagu mingi tuba, aga sellel polnud ühte seina. see oli kõrge ja sellel polnud põrandat ka. ainult seinaküljes oli natukene mingit äärt, midamööda ronida tuli. ma läksin sealt ronima, et see torukene siis ära tuua, aga selle toru juures oli surnud kass ja mul oli pärast hullult vastik olla. peale seda pidin ma tagasi ujuma minema. ma pidin, kuigi ma tegelikult ei tahtnud, sest sellel batuudil polnud üldse vett ja see oli üldse rõvedalt tühi ja vastik. riti ja lotte olid ka seal vahepeal kuskil ja siis ma ei leidnud enam üles, kust ma sinna peale minna sain ja kõndisin kuskilt ringiga ja mulle öeldi, et ma ei kõnniks kohvikus. järsku kuulsin ma nagu keegi laseks uksekella. ma üritasin seda ignoreerida, sest seal oli piisavalt palju inimesi, kes ise ukse lahti teha võiksid. ja siis helises uksekell veel. ja siis veel. ja siis veel. ja siis ma ärkasin üles, sest mulle jõudis kohale, et uksekell heliseb päriselt.

läksin ust lahti tegema, ise ei näinud läbi silmade udu mitte midagi. vanaema seisis uksetaga, nad tõid lotte koju. lotte oli mulle juba just helistama hakanud. ups. ma pole magamise ajal just kõige teadlikum enda ümber toimuvast. vanaema küsis, kas ma õpin inglise keelt. ma ütlesin, et ma magasin. ta ütles, et ma õpiksin inglise keelt. ma läksin tagasi voodisse. umbes minuti pärast jooksid liisu ja lissel hullu kisa ja müdinaga minu tuppa sisse ja jäid keset tuba mind hullult ehmatanud nägudega vaatama. nad vist arvasid, et ma olen vihane nende peale. nad alati kardavad mind hommikuti. tegelikult ma polnud, aga ma võisin kogemata kurja nägu teha küll. lissel tõi mulle jäätisepulga. kell oli kümme, niiet ma vaatasin supermodellide kordust. peale seda panin teleka kinni ja jäin uuesti magama. ma ei tea, mis kellani ma magasin. üheni vist umbes. siis tulin arvutisse ja tahtsin sõpru vaadata, aga omgitsfriends ei funka üldse. ma võtsin mingi teise lehekülje, aga see laadis juba poolt osa mingi kaks tundi ja lõpuks vajutasin ma kogemata orkutisse ka, niiet ta pidi otsast peale laadima hakkama ja ma ei viitsinud küll oodata. vahepeal ma pikutasin ja jäin umbes pooleks tunniks magama, kui ma seda laadimist ootasin. ma otsisin seitsmekümnendaid ka, sest mulle tuli meelde, et mul on eelmise nädala osad nägemata. ühe osa leidsin, teine oli täiesti võimatu. lõpuks sain mõlemad vaadatud ikkagi. siis.. õppisin inglise keelt ja lugesin. lugemise ajal jäin magama uuesti, aga jälle ainult umbes pooleks tunniks. ma ärkasin üles, sest ma olin ilgelt vihane, et ma magan koguaeg. see on nii võimatu. ma lugesin ja silmad lihtsalt vajusid kinni ja seal ma siis magasin. raamat käes ja neljandat korda päeva jooksul.

üritasin kahte mängu leida, aga ma ei osanud kummagi kohta ühtegi märksõna kirjutada või midagi. mingi tund aega otsisin ja jamasin. üks on see puslemäng, kus on nagu ruudukesed. pilt on ruudukestest. ja siis need ruudukesed on sassi aetud ja üks tühi ruut on, niiet ma pean neid ruudukesi seal paika ajama hakkama, kuni pilt kokku läheb. lõpuks avastasin, et ma leian selle, kui ma googlesse ''sliding puzzle'' kirjutan. päris äge.
ja siis teine on see, kus on nagu suur ruut. või noh.. jah. suur ruut. ja siis mängija on väike täpp, mis on nagu seal suure ruudu ääre peal. ja siis peab selle täpiga sealt suurest ruudust üle minema. etnoh. kui sa lähed, siis see lõikab sellest suurest ruudust tüki ja lõpuks pead sa peaaegu terve kasti korda saama. aga seal kasti sees liiguvad mingid teised täpid, kes ei tohi joone vastu puutuda, kui sa parajasti seda kasti teed. ilgelt vastik on seletada seda. ma üritasin lottele seletada, aga ta ei teadnud selle nime. ritile rääkisin ka juba ükspäev varem seda, sest neil oli see kunagi arvutis, aga ta arvas, et ma olen lihtsalt lolliks läinud. ma täiega üritasin meelde tuletada. monki ajal järsku tuli meelde, et xonix on see. üpris mõttetu ja närviajav mäng, aga see kummitab mind juba ammuammu.
jah. ühesõnaga oli täna hullult nolifer päev. etnoh. ma ei mängi arvutis kunagi.

ritiga lugesime mingeid msnihistoreid ka. me oleme kahepeale kokku suht vaimukad. võimalik küll, et ainult enda arvates ja enda insaid džõukidega, aga siiski. ma naersin küll. jasiisjasiis. täna on küll korralik öö tunne. taevas on must ja maja on pime ja lotte magab.
me oleme kahekesi kodus ja mind ärritab jälle see mõte, et äkki pole uks lukus. ma olen seda mingi kolm korda kontrollimas juba käinud, aga ma ikka põen. õh.

mis nali see on?

kell on kolm öösel ja väljas on nii valge nagu kell oleks seitse õhtul. taevas on kõik hele ja värviline ja erinevad pilved ja.. ömeising. öösel peaks olema tumesinine ja pime, mitte värviline ja ilus. uni hakkab igastahes tekkima juba. head ööd mulle.

unenäod.

võtsin mingi netilehekülje. asjade tähendus unenägudes. ma ei usu seda eriti, aga niisama lugesin kiirelt. peaks raamatukogust ka mingi sellise raamatu võtma. see on umbes nagu horoskoobi lugemine. ma ei usu seda, aga huvitav on vaadata, kas läheb täppi. minu viimase aja unenäod siis. seal oli tegelikult suhteliselt vähe asju, niiet ma ei saanud eriti midagi.

HIRM - tõrjutud tundeid ja mõtteid.

KOOL - muret ja vaeva. Kooliõpetaja - head nõuannet. Kooliõpetajaks olemine - vaevalist leivateenimist.

KLASSIRUUM - ebameeldivat ja valju noomitust.

MÜRISTAMINE - rõõmsaid sõnumeid. Müristamine koos heleda välguga - kartust ja ehmatust.

PURJUSOLEK - haigust.

RIIDLEMINE - sõbra kaotamist.

SURNU - ilmamuutust, haigust. Surnust ülestõusmine - hädast pääsemist, elu paranemist. Surnukirst - haigust, surma, ka ilmamuutust. Surnumajja minemine - suurt sõprust. Surnuaed - kurvastust.

SÕRMED - lugupidamist ja truud armastust. Verised sõrmed - rikkust ja armastust. Sõrme lõikamine - väikest kahju. Sõrme põletamine - tulekahju ja õnnetust. Sõrmeküüned - tüli ja riidu suguvõsas. Küünte lõikamine - kannatust ja raha.

TORM - suurt viletsust ja õnnetust, mille järel saabub õnn. Tormituul - hädaohtu. Tormine ilm - rasket võitlust.

TÜLI - inetuid tegusid.

VIHM - hingeelu toibumist. Vihm müristamisega - rahutust. Vihmavari - hea sõbra õpetust.

VÄLK - riidu armastajate vahel. Välk lööb majja - kahju. Põuavälk - salalike sõprade pettust.

ÕDE - rikkust ja raha. Noor ja ilus õde - sadu ja tormi. Inetu õde - murede kadumist ja raha. Surnud õde - pärandusest ilmajäämist. Õe meheleminek - armastuskirja.

ÕPETAJA - rasket elu.

ÄIKE - asjata töid ja toimetusi, suurt õnnetust.


põhimõtteliselt ütleb kõik, et mul on mingi jama värk. raske elu ja rasked olukorrad ja haigused ja misiganes. naiss. aa ja siis lõpuks.

VIKERKAAR - rikkust, rõõmu ja muud head.

ma näen vikerkaart ülitihti unes, aga tavaliselt tahan ma lihtsalt, et minust selle juures hästi kiirelt pilti tehakse, aga alati on midagi, mis seda takistab. vaevalt see rikkust ja rõõmu ja muud head tähendab.

äkki peaks enda unenägudega psühholoogi või psühhiaatri poole pöörduma?

that's me in the corner, that's me in the spotlight, i'm losing my religion.

mu tuju ei ole hea. tegelikult on see kohe väga halb. see oli juba enne halb, aga peale mingit mõttetut grupivestlust mingite mõttetute inimestega, keda ma isegi tea, domineerib minu peas laamendamissoov. nagu.. midakuradit see kõikidele koguaeg ette jääb?! inimesed võiksid enda asjadega tegeleda ja teised rahule jätta. lollikari.
tänane päev oli suuremas osas ka suhteliselt mõttetult maha magatud.

hommikul ärkasin midagi kaheksa paiku. jälle. ja ma olin halba unenägu näinud. jälle. ma üritan oma unenägudest võimalikult palju meelde jätta, aga see ei lähe eriti hästi. igastahes. eile õhtul ma lugesin reidis mingeid enda vanu kommentaare. mul oli ühe pildi alla kirjutatud:
''anyway, i'm sort of glad they've got the atomic bomb invented. if there's ever another war, i'm going to sit right the hell on top of it. i'll volunteer for it, i swear to god i will.'' see on raamatust. ''kuristik rukkis''. (oi, kuidas ma seda raamatut armastan. polegi lugenud ammu. peaks.)
ja siis ken oli kommenteerinud: ''alustaks veidi väiksemaga.. v2 näiteks?'' ja siis ma vaatasin, et misasi see on. ja kuna eile pidi see vägev maailmalõpp olema, siis ma nägin unes, et maailmalõpp tuli. ma olin rahvamaja juures ja rahvamajauks oli hoopis vales kohas. igastahes ma seisin seal uksepeal ja vaatasin, kuidas kellegi mu tuttava autole hakkas suuri kivikamakaid sadama. see inimene ise seisis ka seal, aga ma ei mäleta, kes see oli. ja siis lendas see v2 sinna ja välku hakkas lööma. ja välk lõi järsku selle tüübi pihta, niimoodi, et ta maha pikali kukkus ja vist ära suri. rohkem ma ei tea. vahepeal ma olin koolis ka. seal oli mingi hullult pikk värk, aga ma ei mäleta sellest midagi peale selle, et midagi oli seal õispuuga pistmist. ta andis meile kunagi ammu ühe aasta matat. trauma kestab siiani siis vist. ja täna, kui me madisega väljas olime, siis ta kõndis mu majast mööda(noh, ta kõnnib tegelikult igapäev mingi kümme korda) ja täiega imelik oli teda näha. peale unenägusid on alati minumeelest imelik inimesi näha. igastahes, jah. õispuu sebis seal midagi ja mingi õpetaja oli veel ja ma tegin midagi sellist naermise ja nutmise vahepealset nagu seal eilses unenäos, kus mult liiga palju verd võeti. see on selline täiega imelik maniakaalne pisaratega naermine, aga vahepeal tundub nagu ma oleksin hoopis kurb ja üldse ei saa aru. igastahes seal oli meie klassi tüdrukutega mingi jamamine ja ma olin täiega endast väljas.

ärkasin üles ja läksin inkasse. täna oli küll hull uni. täna pidime igaüks ainult ühest pildist rääkima. kõik said erineva pildi. ma pidin rääkima mingist, kus kaks last ja ema ja koer kelgutasid. esmaspäeval on eksam juba. suhteliselt jube. kontrollisime ka. vanemad eksamid olid ühegi veata, uuemad on täiesti vigased. need lähevad aastatega raskemaks ja ma täiega kardan sellepärast.
peale inkat tulin koju ja magasin natuke. siis tuli madis haljalasse. ta tõi mulle selle hispaaniakingutise. nad käisid dali muuseumis. ma niiiiii tahan ka. dali on mu lemmikkunstnik EVER ju ja see on nii ebaaus. madis tõi mulle sulanud kella kuju. hästi lahe on, mulle meeldib. siis tal oli bussini aega. ma käppisin ta telefoni veits ja kui ma kella vaatasin, pidi ta buss minema ühe minuti pärast. okei, niiet ta jäi maha. siis ülejäänud aja seisime ka niisama. mina seisin, tema istus. me ei rääkinud terve nende kahe(?) tunni jooksul peaaegu mitteüldse. ma ei osanud eriti millestki rääkida ja ma olin ilgelt unine ja üldse. suht jama tegelikult, et ma peale mingit aega enam inimestega suhelda ei oska. ma ei tea.. kui kõik asjad räägitud saavad, siis nagu.. pole enam millestki rääkida ja siis on see igapäevane tsittsätt ka raskevõitu. aganoh. küll kunagi on parem jälle. ma avastasin, et ühe meie aiaposti juurest vaadatuna on kaugemal olevad puud hullult inimeste moodi. üks puu oli suht jimi hendrix, üks oli midagi koera ja inimese vahepealset, üks oli nagu mingi terava lõua ja ninaga tädi ja keegi oli veel, aga ma ei mäleta, keda ta meenutas. sellega tuli mulle meelde see, et tollel päeval, kui ma uksetaga istusin, tegid pilved nii ömeisingli selgeid kujusid, et ma peksin oma pead vastu ust, et mul digikat kaasas polnud. üks oli TÄPSELT nagu tiibadega naine. noh, nagu mingi ingel siis vist, aga tundub kuidagi imelik öelda: ''istusin ukse taga, vaatasin taevast ja nägin inglit.'' igastahes see oli nii täpselt, kui üldse olla sai. suu ja silmad ja nina ja tiivad ja käed ja kõikkõik. varsti muutus see koeraks ja siis mingiks lehmaks või pulliks ja siis elevandikõrvadega maeimäletamisloomaks. aga see oli kõik täiega nagu joonistatud. ma ei oska kirjeldada ja ma vihkan ennast selle eest, et ma seda kuidagi jäädvustatud ei saanud, sest ma ei usu, et ma midagi nii täpset pilvedest kunagi veel näen.

peale seda, kui madis ära läks, tulin ma tuppa ja jäin magama jälle. nägin seda unenägu, mis ajas mind täiega endast välja. ma magasin liiga kaua vist. siis tõusin üles, vaatasin haussi ja nüüd vaatan plaatidelt vanu pilte. und pole.

appiappiappi.

ma ei saa praegu blogi kirjutada, sest ma ärkasin just. jälle. ja mu silmad ei püsi üldse lahti. jälle. ma nägin sicki unenägu. meie kodus oli mingi üritus ja minu toas oli hullult rahvast. need olid mingid lambikad ja võõrad täiskasvanud inimesed. ja terve mu tuba oli segamini ja mu voodi oli üleni roosat jäätist täis tilgutatud. järsku tulid kuskilt priit ja britta ja hakkasid midagi laulma ja esinema. ja siis me läksime kuskile majja. ma ei tea, kes seal olid. igastahes mingid vanamehed olid ka, kes olid täiega purjus. noh, sellised mehed nagu poe juures tuigerdavad või siin meie maja lähedal kuuse all mõnikord istuvad. selleks ajaks oli aga lapsi ka peole jõudnud ja ma olin täiega vihane nende purjus meeste peale ja rääkisin koguaeg kõikidele, et nad rikuvad nagu täiega laste jaoks selle peo ära ja et misasja neil seal töllerdada on vaja. et keegi peaks nad kohe minema saatma. järsku tuli kuskilt delvis midagi minuga õiendama ja riti karjus midagi ja issi ütles, et ma ei oleks nii kuri. üleüldse kõik käitusid nagu ma oleksin mingi täielik imbetsill, et ma jotasid peole ei taha. siis tuli üks purjus mees minu ja issiga rääkima. midagi rääkis natuke aega ja siis ütles, et tal suri sõber mingi eile või üleeile ära. issi avaldas kaastunnet ja surus tal kätt. ma olin selle mehe peale hullult vihane, aga ma hakkasin siis ka viisakusest kätt suruma. andsin talle parema käe, aga ta andis mulle vasaku ja ütles, et ma ikka õige käe annaksin. ja siis tuli välja, et mu parem käsi oligi kuidagi vasak käsi, niiet ma andsin talle vasaku käe. ühesõnaga ma pidin talle lõppkokkuvõttes vale käe andma, aga unenäos oli see õige. ja siis tuli lotte, kes pidi ka kaastunnet avaldama. ja ta hakkas ka oma paremat kätt andma, aga mees ütles, et surume kätt nüüd ikka õige käega, niiet lotte hakkas enda teist kätt andma, aga ta ei saanud seda liigutada. tal oli see kuidagi vigane. ja kui ta lõpuks oma selle vasaku (unenäos parema) käe üles tõstis, oli ta käel ainult pöial ja keskmine sõrm, ülejäänud sõrmed olid ära lõigatud. juba korda kasvanud, lihtsalt sõrmi polnud enam.
enne seda unenägu oli midagi veel. mulle ei jõua kohale, miks ma selliseid asju näen. see on täiega traumeeriv nagu.

i thought that i heard you laughing.

ööööööööö, suht friiking jama on olla.
hommikul ärkasin.. noh siis millalgi. enne konsultatsiooni. ma olen nii uimane, et ma ei viitsi midagi meenutada. okei, kell kaheksa ärkasin. panin riidesse ja kõik. ja siis järsku hammaste pesuga tuli mul see tunne. noh, näo kuivatamisega õigemini. mul on selline tunne mõnikord. ja seda on kahtemoodi. üks on lihtsalt selline tunne, mis tuleb siis, kui ma hommikuti kommi söön või kui ma peale ujumist või dušši juukseid kuivatan. aga see oli see teine. see jahe, mis meenutab veidi talve. talvel tuleb mul muidu seda teist tunnet ka. need mõlemad tunded on ilgelt veidrad ja tekitavad täiega sellist.. tunnet. meenutavad nagu midagi, aga nagu ei meenuta ka.
peale seda tunnet tundsin ma, et ma pean ennast selle eest kuidagi premeerima. ammu pole olnud seda. ma lubasin endale VIIS MINUTIT magamisaega. saate aru nagu või? viis minutit. ömeising, kui palju võib ikka endal magada lasta. siis ma vaatasin, et kell on piisavalt palju, et veel viis minutit magada. ja peale seda ma juba tõusin üles. täitsa hämmastav, kui pikad võivad kümme minutit olla. hommikul liigub aeg täiega aeglaselt, kui ma loen aega, et ma tohin veel viis minutit pikutada. aga siis, kui mul läheb juba juuste kammimisega kiireks või ma veel viisteist minutit pikutada tahan, läheb aeg nii kiirelt, et ma ei tea kohe.

tõusin üles ja läksin kooli. rattaga. täna polnud seal kohas autot, kus tavaliselt on ja kus ma tavaliselt peaaegu surma saan. aga täna kattis jälle terve selle ühe koha mingi vihmast tekkinud minijärv ära, niiet ma pidin veits üle muru ja siis äärekivilt alla sõitma. see oli nagu mingi paar sentimeetrit kõrge äärekivi. ma oleksin võinud vabalt surma saada.
enne konsultatsiooni käisin mataeksamit vaatamas. ega ma seal midagi teisiti teha poleks osanud. punkte oli ka vähe. 39. hea ikka, et kolme ei saanud.
konsultatsioon ei teinud väga uniseks. me kontrollisime kolme eksami grammatikat ja lugemist. mul oli liiga palju vigasid. need eksamid tehakse mingi hullu kiiksuga ja isegi õpetaja ütles, et vastuseid võib väga mitut moodi võtta ja et kui loogikaga võtta, siis tuleb ühtemoodi, aga kui ainult teksti lugeda, siis tuleb teistmoodi ja siis ei tea, mida tahetakse ja tegelikult ka on see hullult jama ja ma täiega kardan, et ma saan nelja. siis tegime suulist osa ka. suhteliselt naljakas oli. pidime neid pilte vaatama ja rääkima. me mõtlesime igasuguseid asju välja. nagu.. ühel pildil olid kaks meest, kes grillisid ja siis kõrval oli mingi väike laps. ja pidi lihtsalt kirjeldama, mida me pildil näeme. ja siis me rääkisime, et nendel meestel on hästi powerful naised, kes ei lase neil toas olla ja sellepärast nad nii mornide nägude grillivadki. ja et see laps on naaber, kes tuli liha varastama. see oli nagu mingi hullult väike laps. ja siis ma pakkusin, et need on kaks kodutut meest, kes grillivad kellegi suvalise inimese tagaaias ja et see laps on ühe mehe laps. nagu meditsiiniime, sest see mees sünnitas ta ise.
peale seda tulin koju. me ei läinud linna. ma olin suhteliselt rahul, sest ma olin selleks ajaks väsinud juba. vaatasin sõpru ja kirjutasin siia selle lühikese postituse ja läksin magama.
ma nägin õudusunenägu. ma kõndisin kuskil. mingite inimestega. ja ma unustasin mingi oma asja koguaeg kuskile. ja me kõndisime mingitest erinevatest treppidest üles. ja iga trepi järel mõtlesin ma, et ma pean selle oma mingi asja ära tooma, aga ma ei toonud. ma olin seal hästi imelik. see oli täiega jube unenägu tegelikult. igastahes. siis tuli keegi. ja kutsus mu kuskile. etnoh. mul oli paha olla ja ta pidi mulle rohtusid andma. ja ta andis mulle mingit kümmet erinevat rohtu ja võttis verd ja maeiteamis. aga verd võttis ta täiega kaua ja ma tundsin, kuidas mul hakkas imelik ja ma ütlesin talle, et mul hakkab uimane ja et ta rohkem ei võtaks. ja siis ma läksin nende inimestega edasi kõndima ja seda oma asja ikka ära ei toonud. aga need rohud ja kõik olid mulle niimoodi mõjunud, et ma ei saanud enam korralikult kõndida. mu jalad olid põlvedest täiega kõverad ja ma täiega tuigerdasin oma kõverate ja konksus jalgadega ja naersin terve aja nagu ta oleks mulle hunniku narkot süstinud. seal oli veel midagi jubedat, aga ma ei mäleta. mingi muusika oli ka. nii kahju, kui mul kõik tervenisti meelde ei jää.

ärkasin üles, käisin pesus ja avastasin, et mu rahvariided on kadunud. ma olin suhteliselt paanikas, siis leidsin nad alt korruselt rippumast. ups.
kohe, kui me rahvamajja jõudsime, lasi torpan meil valssi mingi neli korda läbi tantsida, sest ta otsustas selle ümber poiste mineku uuesti ümber teha. ma ei tea, miks ma selle koha pärast üldse põdesin, niikuinii keegi ei tea, mis seal toimub, sest ta teeb selle iga korraga jälle teistmoodi. siis jõudsid kõik vanemad kohale ja me tegime oma kava. esimene jaaniräpp läks mul no nii metsa, kui üldse sai. meil on see koht, kus me peame nagu ''tiivikutesse'' minema või misiganes. kaks erinevat gruppi igastahes. ja kohe peale seda tuleb koht, kus me peame lihtsalt hüppama ja lollitama. siim seisab seal tavaliselt käte peal, mariliis teeb ka midagi ja kõik teised passivad niisama, niiet torpan on ilgelt vihane. ja kõikidel lähevad need kohad koguaeg sassi. täna ei läinud. minul läks. meil tuli see tiivikute koht. kõik läksid oma kohtadele, ma ei saanud aru, mis värk on. läksin sinna kesekele ja ütlesin: ''noh, kus see siim siis on?'' nagu.. seisan seal keskel. lambist ja räägin endaette, kui kõik õigetel kohtadel on ja kui me peame hoopis kahes grupis laiali olema. midakuradit. ja edasi läks mul ka täiesti metsa. ma ei saanud enam üldse aru, mida ma teen või mis värk on. tuli see koht, kus kaks rida on. ja kus tuleb kordamööda kükitada ja püsti tõusta. ja ma olen ühe rea kõige ees. ja mul olid mõtted nii laiali ja ma arvasin, et juba tuleb kõrvale hüpata ja ma jäin sinna lihtsalt suu lahti lolli näoga ringi vaatama. suht.. jah. kõige ees veel. siis kui me oma kava lõpetasime, tuli mingi paus. saime veidi õhku hingata. ma olin näost lillalillalilla. torpan rääkis midagi bulgaariast ja emme ütles, et ma naersin terve aja nagu hobune ja.. jah. üleüldse täna olid kõik lõbusad ja naersid palju. sellist üldist kurja tuju polnud vist kellelgi. vahepeal ikka tehti kurjad näod ette, sest NII FRIKING PALAV OLI, aga muidu jah. mind ajasid ka need sassi läinud kohad pigem naerma. jah. vhun oli. siis pidime kava teist korda läbi tegema. mul läks kuskil seal labajala ajal vöö imelikult. ja siis ma avastasin, et ta tuleb lahti kohe ja ma tahtsin teda korda panna, aga torpan röökis mulle: ''ÄRA VAHI SELJA TAHA!'' niiet ma läksin kurjaks. ja siis ta tuli täitsa lahti ja ma panin kuidagi kinni ja pidin terve ülejäänud kava vildaka vööga tantisma. mõnus värk. lõpuks tuli jalgadele see valus värk ka nagu nad läheksid taldade keskelt kohekohe katki.
siis tulin koju ja vaatasin sõpru ja ''rain man''-i. hea film on, aga ma ei vaadanud lõpuni, sest ma tahtsin blogida ja sõpru tahan kohe vaatama minna ja ma teadsin, et ma ei jõua. õigesti teadsin. sõbrad hakkavad kohe. ma ei jõua praegu ka eriti. kuigi.. see hakkab viimasel ajal pool tundi hiljem, niiet jah. oh crap, kell on 1:27 juba.

ps. praegu, kui ma selle postituse üle lugesin, tundub nagu see unenägu oleks jälle mingi ''misery'' mõjutus. etnoh. narko ja tabletid ja mingi imelik tüüp, kes tegi minuga mingeid halbu asju (võttis liiga palju verd) ja mu jalad olid pärast mingid friigid, niiet ma kõndida ei saanud ja.. jah, ma magan liiga palju.

hommik.

mul oli inka konsultatsioon ja ma vaatasin sõpru ja ma olen nii unine, et kui ma kohe magama ei lähe, vajun ma lihtsalt kokku.

inglise keel.

mul olid homsega mõnusad plaanid. ma kavatsesin lõunani magada ja ennast välja puhata. ja siis nüüd õhtul sain teada alles, et homme on inglise keele konsultatsioon. kell üheksa. nii palju siis minu magamisest. peale selle olid mul veel eksamid tegemata. kuidas ma oleksingi pidanud jõudma, kui ma siiamaani koguaeg teisi eksameid tegema olen pidanud? hakkasin tegema siis. pikad kirjutamised jätsin tegemata ja kuulamist ei saa teha, ülejäänud tegin ära. kuus eksamit. ma olen väsinud.
ma mõtlesin täna varaku magamineku peale, aga see selleks siis. väga tahaks, et eksamid tehtud oleksid. homme siis lähen konsultatsiooni ja peale seda emmega linna vist. mulle on vaja bulgaaria jaoks asju osta, mida mul veel pole, aga mida mul vaja oleks. asi on selles, et ma ei tea, mis need oleksid. ma üritasin enne nimekirja alustada, mida ma kaasa võtma pean, aga sinna ma ei saanud ka veel eriti midagi. ma ei tea, kas ma nii palju asju kaasagi võtta saan. sellessuhtes, et.. ma võtan vähe asju, aga ma pean need lollakad rahvariided ka sinna kohvrisse toppima ju. ja see asi tohib maksimaalselt 20 kg kaaluda. keegi neid rahvariideid kunagi üldse näinud on või? see seelik ise on juba raskuselt mind maadligi tõmbav. ma ei tea seda ka, mida ma käsipagasisse toppida tohin. ma lennujaamainfost midagi lugesin, aga kui keegi veel midagi šeerida tahab, siis ootan huviga. ja üldse kõike pakkimise kohta. mida ma kaasa võtma peaksin, seda ka. keegi võib mulle nimekirja ka teha, jah, palunaitäh.
KURAT! homme on see tantsimine ka ju. super. supersupersuper. homsest tuleb vist veel parem päev, kui tänasest.

seda tahtsin kirjutada, et ühes eksamis oli pandabeebide kohta lugemisülesanne. ja mul tekkis täielik pandaarmastus praegu.

you made 'em laugh, you made 'em cry, you made us feel like we could fly.

kuradi kuradi kuradi värdjas päev ikka.
hommikul ärkasin pool üheksa ilma erilise väsimuseta. selles suhtes väsimust polnud, et mul ei läinud üles tõusmiseks väga kaua aega ja ma ei jäänud uuesti magama ka. silmad olid pahupidi küll.
ilm oli jama nagu ikka. emme viis mu kooli. enne eksamit eriti närvis polnud. peale seda olin. eksamit oli ülijama teha. ma pidin jälle eespingis istuma ja keemiaõpetaja rääkis teeeeeeeeeeeerve selle eksamiaja kõva häälega juttu. noh, mitte kõva häälega, sest tagumised ei kuulnud, aga seal ees oli nii räigelt häiriv istuda. jasiisjasiis tuli äike. ja vihma hakkas nii kõvasti sadama, et kohe sadas. täiega pesksis vastu aknaid. mitte nii nagu tavaline kõva vihm, vaid kohe kõvastikõvasti. pärast, kui ma klassist välja läksin, jooksis vesi katuselt alla nagu tuletõrjevoolikust.
igastahes tegin ma oma eksami ära. seekord läks liiga kiiresti, aga ma lugesin kõik kümme korda üle ja ei osanud seal midagi teisiti teha. välja minnes kuulasin, mida teised vastustest rääkisid. jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa ma hakkasin nutma jälle. ma olin täiesti kindel, et ma selle kolme saan. valikülesanded olid täiesti metsapoole. aga üldiselt need kohustuslikud ülesanded olid lihtsad.
meil hakkas peale seda rahvamajas lavaproov. enne algust pidime seal saalis tükk aega passima, sest paljud polnud kohal. kuulasime, kuidas erika, karin ja sten lolli juttu ajasid. lavaproov oli igav. kõndisime jälle sisse ja välja ja laulsime ja kuulsime mariliisi laulmist. kadi ütles mariliisile: ''sul on mikrofon valet pidi käes,'' niiet kõikidel oli lõbus ka. siis lugesid luuletuselugejad mingeid luuletusi ja me harjutasime ''öölast''. ma pool ajast naersin. see oli noniiiii naljakas. ma rääkisin getterile ka nalja ja siis me koos naersime. need naljakad kohad tulevad kõik järjest ka, niiet pole aega isegi maha rahuneda, et vahepeal laulda. ma väga loodan, et päris aktusel ma selle peale ei mõtle. siis pole küll sõnu ees, aga mul on mingi väike mälu vist siiski säilinud. nagu. seal on kaks rida üksteise all. sõnad on:
''all tundemeri lai ja kuskilt ei paistagi maa.
kartsin kord, et armastus lööb segi mu pea.''
ja ma lugesin sealt ''all tundemeri lai ja kuskilt ei paista mu pea.'' minemetsa, kui naljakas. me pidime getteriga sinna lavapeale kokku vajuma. siis peale seda tuleb kohe koht:
''siis kui kuntsud mind ma olen valmis kõike jätma, olgu kas või põrgutuli me siht.''
see ''kuntsud'' on mingi trükiviga, mis oli juba jõulupeol nii kohutavalt naermaajav. ja siis getter kuuleb ''siht'' asemel koguaeg ''sitt'' ja siis ta hakkab naerma ja siis ma hakkan ka naerma ja siis kõik naeravad. ain pärast ütles, et kogu meie esinemine on tiptop sinnamaani kuni mina naerma hakkan. vabandust, eks.

vikerkaar on väljas!

pärast lavaproovi tulin koju. veidi enne poolt kolme. vihma sadas ja rõve oli. ja siis, ohüllatustohüllatust, mul polnud võtit. ja lotte on maal. ja issi on tööl. ja emme oli linnas. helistasin emmele ja küsisin, millal ta tuleb. tal polnud tegelikult plaanis nii pea tulla. siis hakkasin teistele helistama, et ma igavusse ei sureks.
helistasin ritile. ta oli endrikuga tallinnas, niiet ta ei tahtnud minuga rääkida. talle helitsasin ma mitu korda. mingi neli või viis. ta andis endrikule vahepeal telefoni ja ma tegin endal margi täis. naiss.
kadile helistasin ka. küsisin, mis ta teeb. ta hakkas sööma ja nannyt vaatama.
lottele helistasin ja küsisin, mis nad maal teevad ja kuidas neil läheb. ta ütles, et neil läheb hästi ja nad mängivad mingit maeiteamida hetkel.
siis helistasin getterile. arutasime, kuidas ma tuppa sisse murda saaksin ja rääkisin, mida põnevat mul õues maja ümber teha on.
siis helistasin massile. mass ostis lõpupeoks kingi ja ei rääkinud midagi eriti peale selle, et eksam tema arvates ilgelt lihtne oli.
siis helistasin delvisele. delvis ei rääkinud ka midagi. käskis massile helistada.
vahepeal helistas vanaema mulle ja küsis, kuidas mul eksam läks.
ja siis vahepeal helistas emme ja küsis, mida ma poest tahan.

ilgelt igav oli istuda seal ja keegi ei tahtnud tsättida ka. siis tulid mingid julmad äikesepilved. ma peaksin tihedamini õues äikest vaatama. vähe lõi välku, aga äge oli siiski. ja siis kui müristas, tundsin ma, kuidas uks mu selja vastas kergelt värises. jah. äge, aga ilgelt külm oli. mul polnud sokke ega sukki ega midagi. ainult mokassiinid paljaste jalgade otsas. ja siis see õhukeõhuke valge pluus ja kampsun ja see õhukeõhuke must seelik. nagu.. jah. väga külm. postkastist võtsin puupulkade abil ümbriku ka välja. mõtlesin, et vähemalt on midagi lugeda, aga siis tuli emme just koju. poole viie paiku. vahepeal joonistasin kaks kriipsujukut. ma skänniksin, aga need on mõttetud ja ma ei viitsi.
tuppa saada oli hea. soe tee ja soe kampsun ja soojad sokid ja ''sõbrad''. heahea.

varsti hakati jälle eksamihinnete kohta küsima. ma ei julgenud ise helistada. again. ma palusin delvisel helistada. again. ma sain nelja. ma olen väga õnnelik, sest ma kartsin kolme. väga kartsin. selles suhtes mul mingit ülevoolavat rõõmu ka pole, et neli on selline neljane hinne, mis nagu.. mingit hullu rõõmu ei tekita. selles suhtes jah, et ma kolme ei saanud, aga muidu on ta ikka tavaline ja keskmine. ei, aga siiski. väga hea. mul nelja ja kolme vahel ainult see oligi. ma ei tea, mida ma teinud oleksin, kui ma kolme oleksin saanud.

ja nüüd ma vaatan oma telefoniarvet ja see on tänasega paarkümmend krooni kasvanud. aga olgem nüüd mõistvad - ma ei oleks ju saanud sinna üksinda ja igasuguse inimkontaktita igavusse ära surra. kaks tundi ikkagi ju.

suhteliselt kräpine päev igastahes.

enne eksamit.

ma ei ole üldse nii närvis, kui peaksin. kerged külmavärinad käivad üle, aga see on ka kõik. samas, enne eesti keelt läksin ma ka närvi alles täiesti enne eksamit, kui meid uksest sisse saadeti. huh. matemaatika on jube ju. nohet. see on tore. mulle meeldib matemaatika, kui seal kõik õige on ja klapib ja välja tuleb ja täpselt paika läheb, aga kui ma pean muretsema selle pärast, kas kõik on ikka õigesti ja mille ma nüüd valesti tegin, siis sakib mata väga hullusti ikka. igastahes ma kardan seda. sajaviiekümnendat korda mainiksin ära, et hoidke pöidlaid.
ma põletasin endal keele ära ja ma olen veel nii väsinud, et ei viitsi hästi nagu rääkidagi. peale eksamit on meil lavaproov ka. ma pakun, et peale eksamit olen ma nii endast väljas, et ma ei suuda üldse rääkida, laulmisest rääkimata. etnoh. ma sain aru, et täna me harjutame ''öölast'' ka.

i think i thought i saw you try.

ärkasin veidi peale kella kümmet. see polnud mu esimene äratus hommikul. ma ärkasin kell neli ka, sest ma nägin õudusunenägu. üks jubedamaid õudusunenägusid üle pika aja ja see tekitab siiani rõvedat tunnet. ma mõtlesin, et ma ei maga enam elulõpuni. uni oli läinud ka. umbes peale kümmet minutit jubedate piltidega kaklemist jäin uuesti magama. hommikul olin väsinud. ilm oli ka jama. issi viis mu autoga kooli. õpetaja seletas meile paraboole, aga need on siiski kahtlased. ma loodan, et mõni lihtne paljudepunktide valikülesanne on veel. et ma oma neljakese ikka saaksin. hoidke pöidlaid.

ja täna ülejäänud päeva ma.. kirjutasin ja õppisin matat ja istusin ja pikutasin ja telekast vaatasin pussycatdollsi eilset kordust ja õppisin veel matat. ongi mataeksam ju. see, mida ma kõige rohkem kardan. ja peale homset on see tehtud. kui ma kolme saan, siis ma laamendan kõik asjad katki. ausalt.

viimane postitus enne magama minekut.

ma mõtlesin sellele, et ma kirjuta blogis enam niisama asjadest ja mõtetest. ma kirjutan sellest, mis mul päeva jooksul juhtub ja mis eelarvamused ja muidu arvamused mul inimeste ja asjade suhtes on, aga see on ka kõik. võib-olla on asi lihtsalt selles, et pidevalt on nii kiire, et niisama mõtlemiseks, taevakirjeldusteks ja tujude analüüsimiseks pole aega. tahaks suve juba. ma mõtlen seda suvesuve, kus mul on nii igav, et ma istun ja kirjutan lihtsalt neid asju, mis parajasti peas on, mitte seda, kuidas mul koolis ilgelt hea või ilgelt pask päev oli. seda suve, kus mul pole nii palju päeva kohta kirja panna, et ma kaotan igasuguse eestikeeleoskuse ja kirjutan kõik sõnad suvalises järjekorras ja valesti. seda suve, kus mul pole peale igavuse eriti palju asju, mille üle kurta. väga tahaks aega peale neljapäevast esinemist, eksameid, lõetamist ja bulgaariat.

come to decide that the things that i tried were in my life just to get high on.

ma läksin õppima enne. ja jäin magama. ma panin endale kella poole kaheksaks äratuse, sest ma arvasin, et siis ma õpin veel natuke ja siis hakkavad supermodellid. ja kui ma teleka sisse lülitasin, et näha, mis värk on, siis tutututummmm, käisid alles seebikad. misasja nagu. ja tuli kiri, et kell üheksa on seitsmesed uudised. ja reporter on ka kell üheksa. ma peaksin nagu tõsiselt rohkem tsekkima, mis toimub. nagu kuu pealt kukkunud. üritasin veits inkat teha. need eksamid, mis õpetaja andis. igas inkaeksamis on ainult kolm grammatikaülesannet, niiet ma ei viitsinud küll neid lugemisi praegu tegema hakata. suhteliselt jama. kaks lugemist on. lugemised on igas aines mu nõrk koht. olümpiaadil läks mul ka see just metsa. ma tean, et ma panen eksamil ka sellega täiega pange. ja siis on kaks kirjutamist, mis (ma loodan) ei tohiks eriti rasked olla ja suuline osa. ma kardan suulist osa ja lugemisülesannete kräpinessi. aa, kuulamine on ka veel. see mulle ka ei meeldi. mulle ei meeldi üldse see eksam. igastahes, jah. suuline poleks muidu raske ju, kui mul aju rääkimise ajaks tühjaks ei läheks ja ma kokutama ei hakkaks ja mul silmad märjaks ei läheks. nagu seal olümpiaadil.. no minemetsa, kuidas enda margi selle mehe ees täis tegin. ''öö, öö, ai laik robbie williams.'' lollpea.
igastahes ärkasin siis üles, sain šoki, et ma maailmaasjadest midagi ei tea, õppisin matat ja nüüd ootan supermodelle. kohe hakkab. jeje. lotteta on kodus igav.

red hot chili peppers- snow (hey oh) on mulle meeldinud sellest ajast, kui seda laulu veel üldseüldse raadiotes ega kuskil ei lastud. siis ma vahepeal ei kuulanud, sest see oli koguaeg raadiotes ja kõik olid sellest sillas. (see on see popmuusika ja raadio teema, millest ma tsiljoneid aastaid tagasi blogis ka kirjutasin) ja nüüd millalgi tõmbasin ma ta jälle arvutisse. öelda tahtsin ma seda, et täna kõlab see laul paremini, kui kunagi varem.

these fickle, fuddled words confuse me, like ''will it rain today?''

kui kellelgi peaks olema tahtmist mulle teisipäeva või ükskõik, mille muu puhul kingitust teha (ma tean, et on), siis ma ootaksin polaroidkaamerat ja hunnikut mani, et ma endale seda paberikraami osta saaksin. viimased kaks nädalat on juba polaroidilaav. samas, kui teil on soovi mulle tavalist ülihead fotokat kinkida, siis olen ka selle üle õnnelik. ongi lihtsam. võibolla ma õpiksin hea kaameraga hästi pildistama ka. siis oleks päris nunnu. sest mul on veidi raske normaalselt pildistada, kui piltidele ainult udu jääb. aga samas.. ega ma ju ära ei sure, sest ma tean, et millegi heaga ma niikuinii ilmselt selles valdkonnas hakkama ei saa. aga lahe oleks hea kvaliteediga pildistada neid friikisheid asju, mida ma viimase nädala jooksul pildistanud olen (ja taevast!). kuidas sipelgad teokarpi vallutavad ja kuidas sääsk verd imeb ja kuidas putukad lilli vallutavad ja muud asjad. putukad friigivad mind täiega auti. nad teevad jubedaid asju ja näevad jubedad välja ja on üldse jubedad.

täna oli mata konsultatsioon. kell üksteist. ma ärakasin veidi peale kümmet. midaimet. läksin rattaga kooli. tuul oli niiiiii jube, et ma olin täiesti kindel, et ma kukun surnuks ennast poolel teel. agaagaaga. sinnaõidul oli tuul niiiiiiiiii hea, et ma olin kümme korda kiiremini kohe kohal. tagasisõit oli rõve. aga enne tagasisõitu õppisime me ka. selline.. suht jama oli. langetas mu lootusi hea hinde suhtes jällegi. etnoh. laugase konsultatsioonis sain ma ise kõigega hakkama, aga kivisaare omas läks kõik kuidagi nii kiirelt ja ma mõtlesin, et ma olen kuidagi aeglane ja ma väsisin ära ja ma hakkasin jälle arvama, et äkki ma saan eksami kolme. hoidke pöialt kolmapäeval igastahes. täiega. mata on jubedam, kui eesti keel. vahepeal rääkisime lõpupeost ka. meil pole eriti mõtet teha pidu, kuhu tuleb klassist kuus inimest. teised ei tule kas sellepärast, et nad arvavad, et sellest tuleb ilge läbu või sellepärast, et keegi täiskasvanu ei tule kaasa või sellepärast, et see pole piisavalt hea seltskonnaga läbu. no kammoon. ma ei tea. ma läheksin küll ainult sellepärast kohale, et see meie klassi viimane üritus koos on, aganoh. kui kõikidel sellest ilgelt savi on ja kõik jälle ainult vinguvad, hoolimata sellest, et klassis on äärmisel juhul mingi kolm inimest, kes päriselt täiega midagi ära teha üritavad, siis ei viitsi mina ka sellega lõpuks jamada. sellessuhtes ajab täiega närvi, et mingi osa inimestest koguaeg aaaaainult vinguvad. ükskõik, mis on. okei, ma saan aru, kui tõesti tulla ei saa, aga mingi niisama vingumine on ka tobe ju, kui teised üritavad. etnoh. tehku siis ise midagi ära ka. see on nii nõme, et öeldakse, et ei sobi ja kõik on nõme ja siis teised rabelevad ennast lolliks, et parem oleks ja siis on ikka millegi kallal hädaldada. kadi pärast rääkis, et me prooviksime aini kaasa kutsuda, aga et me küsiksime talt, kas ta on nõus meie eest vastutama, kui osad joovad. suhteliselt weird palve minuarvates ja ma väga kahtlen, et ta nõus on, aga.. noh.. ma ei tea. mul on ükskõik, kas keegi täiskasvanu tuleb kaasa või ei tule. põhiline, et tahaks enda klassikaaslasi nagu. praegu on küll see kõik väga kahtlane. et kuidas keegi sinna läheb ja mida me seal teeme ja kuidas keegi ära saab ja misiganes. põhimõtteliselt tahaksin mina lihtsalt mingit rahulikku õhtut. need, kes tahavad, las joovad ja teevad, mis tahavad ja teised on siis niisama tsilliltnillilt, aga see on küll mõttetu, et paar inimest lähevad kohale, joovad ennast täis ja ongi klassi lõpupidu. kõik rikkusid selle asja põhimõtte täiega oma läbujuttudega ära. nagu oleks hullult raske kord nädalas neil kained olla. lollikari.

ma pole täna nii väsinud, kui tavaliselt. igav on. õppimiseks olen ma liiga väsinud, aga magamiseks liiga ärkvel ja ma ei tea üldse. õppima peab tegelikult. jah. ma õpin.

(mu peas on viimasel ajal pool juttu inglisekeelne, ma kasutan venekeelseid sõnu, ma teen vene aktsenti, ma ütlen iga lause järel ''sellessuhtes, et..'', ''põhimõtteliselt.. et..'' nii friiking närvi ajab, et ma ei tea.)
sten kirjutas mulle orkutis testimoniali: ''endast suht heal arvamusel :D'' ja see juba kolmandat päeva järjest sööb mu ajusid, sest ma ei tea, kas mul oleks üldse õigust vastu vaielda.

tuule tugevuse pärast on teeäärtes tavalisest veel rohkem surnud linde. normaalset ilma, palun.

mh. ja nüüd mul tuli veel midagi meelde. ma koguaeg lõpetan ära ja siis tuleb midagi meelde ja ma kirjutan juurde. mul läks täna meelest, et rahvatants on. ja ma ei käinud. ja kuldar pärast msnis ütles, et neljapäeval on vanematele esinemine. nagu.. misasja?! ma pidin infarkti saama. vanematele esinemine? ma ei oska õigesti tantsidagi ju veel. mul lähevad kõik need asjad meelest, kus poisid põlvele minema ja tüdrukud ümber poiste jooksma/kõndima peavad. torpan teeb need koguaeg ümber ja siis peame jälle teistpidi minema ja see on täitsalõpp, kui jube. ja meil pole enne neljapäeva ühtegi proovi. sinna ma suren. torpan tapab mu oma paljaste kätega.

ei saa, ei saa.

superstaari finaal oli. eesti keelseks looks valisid jana ja arno mõlemad minumeelest ühed parimad eestikeelsed lood. ja märt oli niiiiii nunnu. ja muidu.. nojah. jana võit jättis selles suhtes üpris külmaks, et mulle niikuinii kumbki ei meeldinud.
ma ei viitsi magama minna ja hommikul ma ilmselt üles jälle ei saa. aga homme pole vähemalt nii varajane konsultatsioon, et kell seitse või kaheksa ärkama peaks. muidu jah.
õues välku lööb.



AAAAAAAAA. TORE! MA EI NÄINUD TÄNA SEITSMEKÜMNENDAID ÜLDSE! kuradi perse, ma lähen laamendamistujusse jälle.

nii ei saa elada, kui kõik mulle hommikust õhtuni kõrva matsutavad.

ma ajan kogu oma närvilisuse täielikult kevadväsimuse süüks. võinoh.. suveväsimuse siis. misiganes. kooli ja aja süüks.

eile pidasime emme sünnipäeva. inimesed tulid siia. riti läks õhtul punklaulupeole. ta üritas mind ka sinna kaasa kutsuda, aga.. ma ei tahtnud. nagu. seal on palju inimesi. ja kõik nühivad ennast kõikide (ka minu) vastu ja hullult palav on olla ja niikuinii mulle meeldib sealt ainult singervinger ja ma pole enam nii väga punki kuulaja, kui ma olin kaks aastat tagasi ja üldse. etjah. selles suhtes ma natukene kahetsen mitte minemist, et ma oleks seal igasuguseid inimesi näinud. tuttavaid. nagu.. tuttavaidtuttavaid ja suvalisi interneti tsittsätttuttavaid. sest kui mult küsiti, kas ma lähen sinna, siis inimestel oli ilmselt endal ka plaan sinna minna. ju. nagu. aga muidu ega väga viga pole.
me läksime maale liisu, lisseli ja lottega, sest siis on siin kodus rohkem magamiskohti ja mina lähen närvi, kui ma tahan magada, aga mingi lärm on ja lotte on haige ja üldse. seal ei teinud me midagi. rääkisime vanaema, lotte, liisu ja lisseliga juttu mingil teemal. ma ei mäleta, mis teemal. midagi me igastahes rääkisime natuke, siis tegime liisu telefoniga videosid ja läksime magama. ma mõtlesin, et teen matat veel, aga mul ei tulnud üks ülesanne välja ja ma läksin närvi ja ma ei tahtnud. vaatasin telekast mingit ilgelt tobedat filmi ja jäin magama.
hommikul lissel ja liisu jälle lärmasid nagu tavaliselt hommikuti ja mul oli paksu tekiga palav magada ja täiega paha oli olla, niiet ma olin seal veits kuri vist. karjusin lisselile, et ta vaiksemini oleks ja siis nad karjusid seal edasi ja ma olin veel kurjem ja tõusin üles. varsti tuli liisu ja lisseli issi meile järgi. mina ja nemad läksime ära, lotte jäi sinna veel. liisulissel lähevad õhtul tagasi. mina saan homme kooli minna ju. oh õnne ja rõõmu ja toredust ja asju.

nüüd on osad külalised ära läinud, aga.. ma ei tea, kes siin veel on. peaks vaatama.
riti emme ütles eile, et ma olen friik. noh, selle põhjuse pärast, mis ma ütlesin, miks ma punklaulupeole minna ei taha. ja nüüd, kui ma mõtlen, siis kõik need halisemised nende asjade üle, mis mind ärritavad, on suht.. lollid jah. aga kui ma in the moment olen, siis ma ei saa ju midagi teha, kui ma vihaseks lähen. peaks kuskile viharavile minema.

all the love she knew has disappeared out in the haze.

kurat. ma olen närvis jälle. samas, millal ma viimasel ajal närvis EI OLE? või millal ma viimasel ajal EI hädalda? ah, ma ei tea, mul savi.
siis on väga armas kõikidest, et mind ikka rohkem ärritada suudetakse. mitte, et teid nagu see huvitama peaks, kas ma olen vihane või viitsin teiega suhelda, aga ma ei vastuta selle eest, kui ma teid mõnda halba kohta saadan.

ma avastasin, et mul on sellel aastal blogi kaks päeva kauem olnud, kui eelmisel aastal ja ma olen 49 postitust vähem kirjutanud. samas eelmise aasta postitused on suvel ka ja suvi on mul vist rohkema kirjutamise aeg, sest siis mul lihtsalt pole midagi muud teha. sellepärast ongi jälle nii, et mu blogipostitusi tuleb päevade jooksul aina rohkem ja aina lühemalt. mingeid mõttetuid hetkekesi panen ükshaaval kirja ja paremad lähevad meelest. naiss.

kohevarsti hakkab hauss. ja siis hakkab thirteen. peaks endale mingit tegevust nende ajaks otsima. sellessuhtes, et.. midagi, mida ma telekavaatamise ajal teha saaksin. joonistada vist hästi ei saa. kududa ja heegeldada ei viitsi. ma niisama ei taha hästi vaadata, sest siis ma heidan pikali ja siis ma pean pea padjale panema niimoodi, et ma telekat vaadata saaksin, aga see on alati nii vastik. etnoh. mul läheb pea sinna kuidagi ebamugavalt. kaelal on paha. ja siis ma tõstan pea üles ja panen kohe tagasi ja tõstan uuesti üles ja panen uuesti tagasi ja niimoodi hullult palju järjest ja kiirelt, niiet ma näen välja nagu mingi imelik, kes lihtsalt oma pead vastu patja peksab. lisaks sellele jääb kael sellest kiirest liigutamisest suht valusaks. ja kui reklaamipaus tuleb, siis ma tahan arvutisse tulla, aga siis mul kaob mugav asend ära ja ma pean jälle pead peksma hakkama. aga kui ma jään reklaamipausi ajaks sinna, siis ma jään magama. niisama istudes vaadata on jama. maeitea. ma pean midagi mõtlema. raske valik.

the laughter keeps us coming back for more.

suht koomikute perekonnas elan. emme norib mind koguaeg, ise on naerukrampides. ja siis lõpuks olen mina ka naerukrampides. ta teeb mu naeru järgi, kuigi ma üldse nii ei naeragi. enne seisime lottega köögis. lottel on kaks patsi peas. emme vaatas meid natuke ja siis ütles lambist, et mulle ei sobiks selline soeng nagu lottel on (wtf?). siis tõstis mu juuksed üles ja ütles, et ta vaatab, kuidas krunni sobiks.
issi: eiei, nii ei sobi ammugi.
emme: miks?
issi: *võtab mul põskedest kinni ja venitab need laiali* no vaata, millised põsed tal on.
kõik olid naerukarmpides ja ma kõndisin ära sealt. tegelikult oli küll suht vaimukas.

lotte on kodus. ta ei saa rääkida hästi. noh.. ta räägib küll, aga väga raske on midagi aru saada, sest ta ei liiguta oma suud eriti. ja päris kahju on temast, sest meil on täna ja homme siin emme sünna, niiet kõik on sööke täis. mingid kanalihad ja muud lihad ja tema tohib ainult jogurtit ja jäätist süüa.

täna oli mata konsultatsioon. kell kaheksa. mul oli seitsmeks äratus pandud. ma ei mäleta midagi, aga kümme minutit enne kaheksat ärkasin ma üles ja olin jällegi šokis. panin riidesse, võtsin ratta ja läksin konsultatsiooni. laugas oli. täna oligi ainult tema vist. eile ma sattusin sinna niimoodi pooljuhuslikult. täna oli rohkem rahvast. aakaid oli rohkem. meie klassist olime ainult mina ja rait vist. aa, jüri oli ka. igastahes ma olin täiega naerukrampides seal. ta räägib vahepeal täiesti mitteteemassepuutuvatest asjadest. kiidab koguaeg jürit. küsib midagi, jüri pakub suvaliselt õige vastuse ja õpetaja hakkab rääkima: ''no vaadake, kui tubli poiss see juuuri on. mina õpetasin teda! niii tark poiss ikka.'' savi ju, et jüri mata proovieksami mingi kahe vist sai. või sai kolme? vahet pole. igastahes jah. ja siis rait ütles vahepeal midagi ja laugas hakkas lambist rääkima: ''kas sa tead, kui palju liha poes maksab? tead, mis liha kilohind on?! mine poodi ja vaata. 54.80 on. mine uuri asja.'' no minemetsa, kuidas ma naersin. täitsa nagu.. niisama hakkas rääkima seda.
siis hakkas meile thalesi teoreemist rääkima (ma ei kirjutanud siia ju üldse ''rääkinud'').(ta hääldab seda theilsi teoreemiks, kivisaar õpetas thaalest.) ''see teoreem on siis thalesi järgi. noh, tema on juba ammu ära kõdunenud ja teie kõdunete ka kunagi ja teie lapsed ja teie lapselapsed ja..''
see jutt ise on nagu suht.. weird. aga niiiiiiii naljakas oli, et mul oli raske hingata. ma mõtlesin, et ma olen ainus imelik, kes naerab, aga siis ma kuulsin lõpuks teisi ka tagapool turtsatamas. väga vhunni.
pärast, kui ma ära hakkasin minema, jamasin ma jälle mingi pool tundi rattalukuga. see ei tule mul lahti kunagi. täiega närvi ajab.
lõpuks jõudsin koju ikkagi. jäin magama. siis ärkasin üles, sest issi ja lotte jõudsid koju. lottel on vahepeal huuled verised ja ta ei tohi midagi teha ja suht jube on. igastahes ma jäin natukese aja pärast uuesti magama. jälle siia tuppa ja jälle ilma padjata. aga siin on nii pehme ja mõnus. siis ärkasin üles ja passisin niisama. nagu ikka. emme saatis mu välja lilli kastma, mis meil seal aialaual on. ma ütlesin, et need on võõrasemad ja emme pidi naerukrambid saama. tore, et kõikidel lõbus vähemalt on. siis heitsin pikali sinna lauatoolile. meil on nagu laua küljes kaks pinki. selline pikk laud. teate küll ju. issandjumal, ma kirjutan iga sõna asemel midagi muud. ''küll'' asemel kirjutasin ''külje'' ja üldse ma ei tea, kas siin mõni sõna õigesti ka on. igastahes sellel pikal pingil oli mõnus pikutada. kui see veits pehmem olnud oleks, oleksin ma sinna ka ilmselt magama jäänud. arvestades mu viimase aja väsimust, võiksin ma ilmselt püsti ka magada ja mul oleks ikka hea olla.
nüüd peaks vist pesus käima. varsti tuleb vanaisa. homme tulevad teised külalised. päris äge. ma ei ole eriti inimestega suhtleja tegelikult viimasel ajal, aga okei. ega nad minuga siia suhtlema ei tulegi ju. ma saan vaikselt oma tuppa sniikida ja raamatut lugeda (loe: magada).

märgiks selle ka veel ära, et mind ilgelt häirib, et ma viimasel ajal lauseid nii imelikult sõnastan ja iga teise sõnana midagi järgmistest sõnadest kasutan: lambist, lambikas, lampi, lampis, suht, suht lampis, mingi, mingi lambikas, täiesti lambist, neeger. (kõik nendesarnased sõnad käivad siia alla.)

ei ütleks, et närvis või väsinud ju.

millal kell juba nii palju sai?
ma käisin enne ratast väljast ära toomas. niiiiiiiiiiiii soe oli. nagu.. nii soe. teinekord kui nii soe on, kutsuge mind välja, et ma tervet päeva maha ei magaks. suht sääd. ma peaksin tegelikult juba ammu magama, et ma homme jälle sisse ei magaks, aga ma ei tea. ei ole magamise tuju. samas.. ahmaeitea. pea käib ringi.
mu tuba lõhnab nagu ortodondikabinet. tõsiselt. täpselt samamoodi. nagu need rohud ja breketikummid ja muud asjad. ortodondiga seoses.. ma pean meeles pidama, et ma ortodondiaja ümber tõstaksin. ma olen selle bulgaariareisiajaks panna lasknud. vaevalt, et ma siis sinna minna saan vä. raudselt mul läheb see aja muutmine meelest ära nagu kõik muud asjad ja siis.. ahsavi. suht külmz on. minu tuba on niiiiiii mõnusalt soe, aga seal oli vahepeal läks liiga soojaks, niiet ma hoidsin ust lahti. (ma ei saa seal ühtegi šokolaadi ega midagi hoida.) nüüd ei ole nii soe. soojem ikka, kui ülejäänud maja. soe. soojas toas on hea magada. magada on hea. mulle meeldib magada. ma magasin täna päeval mitu tundi. hea oli. mul on soe ja magamiseks mõnus tuba. soe. magada on tore.

omg.

mataeksamini on kuus päeva ainult ju. šokk. mata on raskem, kui eesti keel. üpris masendav. homme on ikkagi konsultatsioon. ma ei teadnud sellest midagi, kuni gerda küsis, kas on. teise õpetajaga on jälle. kell kaheksa jälle. ma arvan, et ma lähen vist ikka. ma pole nii matageenius, et endale enne eksamit lebotamist lubada võiksin. lihtsalt, et.. ma lootsin, et ma saan üks päev magada ka. aganoh. jah.
ma olen hullult väsinud igastahes. ma olen terve päev maganud ja neid töid jaganud ja maeitea. oleks võinud kõik lihtsalt ahju visata ju, aga mul on mingi weird thing asjade ära viskamisega. täpsemalt, et ma ei suuda teha seda. mu ostutšekkide ja jäätisepulkade ja pabertaskurätikarpide kogumine pole vist väga sellega seotud, aga ma.. jah. ma korjan ja hoian nagu kõike alles. kui ma midagi ära viskama hakkan, mõtlen ma, kas ma kunagi tulevikus tahaksin, et mul see alles oleks või kas ma kahetseksin selle ära viskamist. ja kui ma kuidagi suudan leida, et ma äkki ei peaks seda ära viskama, siis.. noh.. ei viskagi. sellepärast on mul enda tuba väga raske koristada ja sellepärast ulatubki asjadehunnik riidekapi otsas laeni. ma olen eluaeg tegelikult asju kogunud. mingeid kive ja putukaid ja midaiganes. emme siiamaani räägib mulle sellest, kuidas ma väiksena alati kõik enda asjad kottidega õue kaasa võtsin ja siis veel rohkemate kottidega tuppa tagasi tulin ja kuidas ma igavene kivikorjaja olin.

lottel on ikka väga paha olla (doh) ja mingid sadistid arstid sunnivad teda vägisi vett ka jooma, kui ta neelata ei saa. vaene lotte. ;(

mis värk on?

ma läksin magama kümme minutit enne kella ühte. ma panin endale äratuse kella poole kolmeks. ma ei mäleta midagi, aga kell neli ärkasin ma üles. ja nüüd olen ma täitsa lampis omadega. ma peaksin oma toa ära koristama. meil käib siin majas mingi koristus. emmel tuleb sünnipäev ja nüüd ta koristab siin. ja minu tuba.. mul on seal mingid paberihunnikud maas, sest ma sorteerisin oma vanu töid ja asju. ja üldse see kõik on seal päris jube, niiet ma peaksin koristama minema. ega ma kohe lähen ka, kui mul peapööritus lõppeb ja ma tuigerdamata kõndida suudan.
lottel oli operatsioon ära. ta ei saa rääkida ega neelata ega midagi. nii kahju kahju on tast.

kell on 10:10.

ja ma ei maga. miiiiiiisasja?
tegelikult oli nii, et ma olin üksinda kodus eileõhtul. ja öösel. ja täna hommikul. ja ma eileõhtul vaatasin e-koolist, mis kell mata konsultatsioon hakkab. ma ei tea, mis seal kirjas oli, igastahes ma sain aru, et kell 8 hakkab kivisaare konsultatsioon.
mul oli hommikul kella seitsmeks kaks äratust pandud. ma ei mäleta midagi, aga kell kaheksa ärkasin ma igastahes üles. ma arvasin, et kell on seitse ja mõtlesin, et lähen pikutan veel veits. aaaaga. kell ei olnud seitse. kaheksa oli. ja kuna ma olen nii tubli ja ma alati kõik oma asjad korda saan ja konsultatsiooniaegu õigesti vaatan ja mu mõtted üldse laiali pole, siis ma olin täiesti kindel, et ma olen juba hiljaks jäänud. panin riidesse igastahes ja läksin rattaga kooli. oleksin veel peaaegu vastu mingit suurt lillepotti sõitnud. ja siis ma märkasin seda ja hakkasin pöörama, aga teiselpool oli auto, niiet ma oleksin peaaegu vastu autot sõitnud. ja siis ma pidurdasin täiega ja avastasin, et pidurid olid täna imelikud. ei pidurdanud eriti. noh, ja siis läksin sinna teise konsultatsiooni. suht.. ma ei tea. ei märganud vahet. mata on ikka mata.

vahepeal oli mingi paus. läksime toomasega esta eksameid näha küsima. mul oli 94 punkti. valesti oli see, et ma kirjutasin, et metropol on linn. tegelikult on pealinn või suurlinn. professor, trühvel, duši kirjutasin kahe š-ga (niiiiiiii lolllll). selle berliini ülesande kohta kirjutasin ma, et see on reportaaž, tegelikult oli reisikiri. saja seitsmekümne kirjutasin kokku. rohkem ei mäleta. kirjandi eest olid maksimumpunktid, komastamine oli kõik õige ja muidu.. jah. huh. hea, et see tehtud on nüüd.

ma olen suht väsinud. ma sain öösel neli tundi magada ainult. söönud pole ka midagi, aga mul on eilsest ikka veel süda paha. mul tõsiselt ei tohiks lambikaid asju praadida lubada.

VIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIS!

ESTA EKSAM OLI VIIS! JEHEHEHEHEHEEEE! hea, et kedagi praegu kodus pole. ma saan rahulikult treppidest üles ja alla ja tubadest sisse ja välja joosta. kui siin rohkem ruumi oleks ja ma oskaksin, siis ma viskaksin hundirattaid täiega. VIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIS!

õõ,

ma mõtlesin, et ma ei taha siin arvutis olla, aga ma ei viitsinud palju liikuda, niiet ma viskasin siia samma tuppa voodisse pikali. kogu sellesse plaatide ja muu kola hunnikusse. ilma padjata, aga teki tõmbasin peale. niiiii mõnus oli ja ma jäin magama kohe. magasin tund aega. nüüd läksid lotte ja issi tartusse, sest lotte läheb operatsioonile. ma saatsin issi veel poodi ka, sest nad oleksid minu muidu siia nälgima jätnud. igastahes. jah. nüüd nad sõidavad ja emme on tööl ja ma olen üksinda kodus ja mul pole mitte kõige vähimat aimu ka, mida ma edasi teen. ma lahendasin homse mata eksami ükspäev ära ja ausaltöeldes hästi tegin, sest täna ma tahaksin matast puhata. üldse õppimisest. see eksamist mõtlemine ise väsitab juba piisavalt palju. ja nüüd ma ei teagi, mida teha. ma arvan, et ma loen äkki raamatut. või pildistaks? ma pole üldse pildistaja praegu tegelikult. siiiis.. nõud pean ära pesema ja semule süüa andma. ja siis vist jah loen. tsillnill. mitte, et igavus tapaks, eks.

iksäm.

esimene eksam tehtud. kaks jäänud. ma niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii loodan, et ma viie saan. selles suhtes, et.. kui täiesti puusse pannud oleks, siis ma teaksin, et mul pole mõtet viit loota, niiet ma oleksin rahulik ja teaksin, mis ma saan ja kõik. aga nüüd ma mõtlen, et äkki ma saan nelja või äkki ma saan viie ja siis ma olen pärast täiega masenduses, kui nelja saan ja.. oehjah. kõige vastikum on see, et ma panin lollide asjadega mööda. see tähtede valikuga ülesanne sakkis. oli ette antud mingi kolm või neli (ei mäleta) tähte või täheühendit, millest pidi õige valima(ma kirjutasin praegu ''falima'') ja lünka kirjutama.
pro_essor. (f, ff, hv) üks f, ÜKS F! ma kirjutasin kaks.
trü_lit. (f, ff, hv) TRÜHVEL, kuratküll. hea, et ma siis f-i sinna ei kirjutanud, eks.
aga muidu.. jah. ma ei tea. kirjanditeema oli üpris nõme. ''mulle meeldib eestis elada?'' ma ajasin sinna mingit täielikku jama. ma loodan, et teemast väga mööda polnud.

homme on mata konsultatsioon. rahvatants pidi ka millalgi olema vist. ma loodan, et mitte homme. tahaks teha midagi, aga niisama õue päevitama ei viitsi minna eriti. bö.

arghkfdgdmsflkdkflfdf. eksamile kohe varsti varsti kohe. appi nagu.. selles suhtes, et.. appi. ma ei tea. ma ärkasin täiega rahulikult üles ja panin riidesse ja mõtlesin, et nii tore, et eksamipaanikat pole. phääääääääääääääääääh. see igastahes tuleb või juba on ja läheb hullemaks ja ma täiega tahaksin viit ju. jah. oeh.

ma nägin unes, et ma olin kuskil kohas ja tegin midagi. see oli tegelikult hullult põnev unenägu. kahju, et meeles pole. ja siis et ma kuulasin raadiot ja sealt öeldi, et hommikuprogramm peaks kell viis või kuus hakkama. unes nagu. ma ei tea tegelikult, mis kell see tegelikult algab, sest mul hakkab see alati kell seitse või üheksa.

jah. böö. ma ei taha minna sinna kooli igastahes. ma näen oma hõljuvate riietega liiga hipi välja ka.

carnival of idiots on show.

homme on eestikeele eksam. ma kardan. kena oleks, kui ma homme rahulikuks jääda suudaksin ja selle viiele teeksin. te võite mulle pöialt hoida.

ma sorteerisin vanu töölehti ja asju. neid oli palju ja need olid ka ainult need, mis mul kuskil õpikute vahel olid. kolm korda suurem hunnik on sahtlites. päris karm. igastahes neid läbi vaadates hakkas mul kurb jälle. ma ei tea, mis värk on. ma alles rääkisin sellest, kuidas ma ei jõua vaheaega ära oodata ja et ma ei taha koolis käia. ega ei jõuagi ära oodata, aga siiski. neid töövihikute sodimisi ja kirju ja joonistusi vaadates hakkas küll suht sääd. need meenutavad seda lõbusat osa koolist.

bioloogiatunnis. pildiga üritasin raidile seletada, mis juhutub, kui vuntsi mitte ajada.













inkas. pildi moraal on see, et ärge rääkige tunnis.













inkas, kui mul jõuluootus oli. mul oli kõikide lehekülgede servadele kirjutatud, mitu päeva jõuludeni on ja KÕIKIDELE töövihikus esinevatele düüdidele olid päkapikumütsid pähe joonistatud.







üldiselt jah.. ma ei tea. ma kardan homset ja lotte läheb mandleid lõikama ja kõikidel on koguaeg igasuguste asjadega mingid jamad ja tahaks, et kõik oleks rahulik ja millegi pärast põdema ei peaks. tahaks lennukiga lennata ka.
bulgaariareisi igatsus hakkab küll vaikselt tekkima, aga ma tean, et nii kui ma sinna jõuan, on mul koduigatsus. tegelikult tahaksin ma välismaal olles hetke ja võõrast riiki nautida, mitte koju minna tahta. prantsusmaal oli nii. muidugi oli see bussisõit tappev ka, aga siiski. ja kui ma koju jõudsin, tahtsin ma pariisi tagasi. suht haige on niimoodi olla.

kolearmas.

karmkarm päev. kell maeiteamis ärkasin üles, sest ma nägin õudusunenägu. ma olin mingis vooditega kohas ja aknast väljas oli vikerkaar. hästihästi selgete värvidega ja selline, millist päriselt ei eksisteerigi. ja ma olin sellest nii pöördes, et ma tahtsin, et siim minust pilti teeks. aga ma ei leidnud siimu ja ta midagi täiega aeglaselt liigutas ennast, niiet ma ei saanudki pilti.

kell kaheksa või üheksa (ei mäleta) helistas emme ja ütles, et ma üles ärkaksin. ärkasin ja läksin kooli. ropult palav oli. aakate konsultatsioon oli mingi kolmveerand tundi kestnud. õpetaja küsis, kas kellelgi mingeid küsimusi on või mida täpsemalt tahaks korrata. ma küsisin midagi kokku-lahkukirjutamise kohta ja rohkem nagu hetkel pähe ei tulnud. midagi küsiti veel veaohtlike sõnade ja kirjandi kohta. õpetaja otsustas, et siis pole homme mõtet konsultatsiooni teha, niiet see jääb ära. meie klassil ka. päris äge vä. siis pidin poolteist tundi enne rahvatantsu passima, sest konsultatsioon sai nii vara läbi, et enne meie oma oli ka tund aega aega veel. mul oli kadile raha vaja maksta, niiet ma ei saanud täitsa ära ka minna. käisin siis kitarriõpetajale rahvamajas raha maksmas, siis läksin kooli tagasi, maksin kadile raha, siis läksin koju lõpetamisekingi tooma, läksin rahvamajja rahvatantsu. täitsapekkkkkkiiiiiiiiiis, kui ära seekord väsitas. ma olin näost punasem, kui peet, redis ja tomat kokku. meie klassi poisid käisid seal uksepeal vahtimas ka. suuuuht mark oli nagu. rait naeris terve ülejäänud päeva näkku mulle. võeh. ma olin nagu tõsiselt punane kohe. ma ei tea, miks nii hullult. keegi teine polnud. ainult mina. õhku ka üldse polnud ja täiega palav oli ja ma jooksin ühest kohast teise ja päris hull ikka.

peale rahvatantsu hakkas lavaproov. ma olin päris äge oma põlvpükste, sokkide ja peokingadega. sokid + kingad, naaaaissss. meile räägiti, kuidas tuleb istuda ja kuidas ei tohi istuda ja kuidas ei tohi kõndida ja kuhu vaadata tuleb ja kõik. ja siis tegime sisse ja välja tulemist ja minemist. suht vastik oli. aakad said enda kohad kohe paika, aga meil on see äraminemise värk täiega jama, sest poisid istuvad seal risti-rästi, niiet nad ei saa meid järjest ära viia. ja kui nad õigesti istuvad, jäävad lühikesed poisid taha. ma lähen raidiga igastahes ja istun esimese rea ääres. nii ilgelt palju jama oli selle kogu värgiga, et veel rohkem vastikust tekitas. lõpuks meil jäigi see kuidagi segaselt. mingil maeimäletamiskuupäeval on meil öölapse laulmise proov. ma ei tea, kas ainult laulmine või muud värki ka.

peale lavaproovi läksin koju. mass ei tahtnud delvisega niisama õue minna, niiet delvis kutsus minu. päris äge, et mind mingi õuemeelitusvahendina kasutatakse, eks. eiaga. ma läksin siiski. palav oli sõita. väga palav. getter tuli ka. neljakesi olime. me ei teinud midagi. getter läks kohevarsti tuppa tagasi ka. ja siis me.. ei teinud ikka midagi. me nagu ei teinudki midagi. pilti tegin natukene. ja mass vigastati ära. ja delvisel on ilus pusa. ja mu käed said mustaks. ja.. jah.

tagasisõit sakkis. tuul oli vastu. ma tahtsin ühe puu juures pilti teha, niiet ma panin digika rattale. 1. ma jooksin sinna puu juurde, aga teeäär oli kõrvenõgestega täielikult piiratud, niiet ma kõrvetasin kõik oma jalad ära.
2. digikas oli nii kaugel, et mind ei jäänud peale.
3. kaks autot sõitis mööda, niiet ma tegin margi täis.
pärast hakkasin rattaga kukkuma ka. ratas hakkas imelikult käima, niiet ma vaatasin, et ma kohe kukun. siis läks sirgeks, niiet ma vaatasin, et ma ei kuku. ja siis ikkagi kukkus, aga ma hüppasin seekord sealt pealt täiega ära, niiet ainult ratas kukkus. kett jäi peale, jee. siis.. see suureteerist sakib ka. ma pean seal nende autode järgi ootama. ja kui ma sinna sõitma hakkasin, sõitis mingi auto mul täpselt seljataga ka, niiet ma ei näinud teda ja oleksin peaaegu autoalla jäänud, sest ma sõitsin keset teed. jõudsime siis mõlemad risti ja ootasime teiste autode järgi. ja ma ei teadnud, kumb enne sõitma peab, sest ma ei näinud, kas ta suunda näitab. ja tuul oli vastu ja ma ei näinud juuste tagant midagi ja ma oleks veelkord peaaegu autoalla jäänud. ta siiski pööras ära ja ma siiski jõudsin koju, kuigi ma oleksin ühe korra veel peaaegu kukkunud.

täna on sjupjermodjel, wipii.

tagasi tuli. vhun.

omg!

mis mu blogitempleitiga juhtus?! ja kaija omaga? kus see on?! ja kus see lehekülg on?! omgomg. kui ma väsinud poleks, oleksin ma praegu veel kurjem.

ja mu nägu on endiselt imelikku värvi.

you're not that strong, you're not that weak.

vastikvastik päev. ma ärkasin umbes kümme minutit enne kahtteist, sest ma nägin õudusunenägu. need hakkavad juba vaikselt üle viskama.
mingi.. issand, mul ei tule see sõna meelde.. nagu sündmus, noh. mingi kogunemine. mitte pidu, aga.. APPPPPI. no ma räägin, see on niiii rõve lihtsalt. ÜRITUS! vot. mingi üritus sai läbi just ja ma läksin meie kooli ja mingi hotelli vahepealsesse kohta ja hakkasin bulgaariareisiks asju pakkima. mööda koridori kõndisid meie rahvatantsurühma düüdid ja mass. ma ei tea, mida tema seal tegi, sest rahvatantsus ta ju ei käi. igastahes ma siis pakkisin endaarvates hullult oma seda väiksemat kotti, mis ma lennukisse kaasa võtan, enda arvates. see nägi välja nii, et ma võtsin enda koolikotist paar õpikut välja ja muu pahna jätsin sisse ja üldse hästi lohakas värk. minu koolikoti suurust kotti vist ei tohigi üldse lennukisse võtta? või tohib? igastahes kutsus mass kõiki kaarte mängima, aga ma ütlesin, et ma pean asju pakkima. kõik ütlesid mulle, et bulgaariareis pole üldse nii peagi, et ma asju juba pakkima peaksin, niiet ma läksin kaarte mängima. aga kedagi teist ei olnud, niiet ma mängisin üksinda. ja kui ma tagasi läksin, seisid kõik kotid seljas koridoris ja rääkisid juttu. millegipärast pidi meiega torpani asemel inkaõps kaasa tulema ja kui ma küsisin temalt, et millal me minema hakkame, ütles ta, et kohe hakkame. aga mul oli vaja vetsus ja dušiall käia ja mul olid asjad ju kõik pakkimata! niiet.. tututumm.. mul jäi bulgaariasse minemata. vastikvastik unenägu, aga õppimiseks hea.
1. ma ei mängi nädal aega enne bulgaariareisi kaarte.
2. ma ei tee nädal aega enne bulgaariareisi massi välja pakutud tegevusi.
3. ma teen bulgaariareisi asjade nimekirja vähemalt kaks nädalat enne reisi valmis.
4. ma pakin enda bulgaariareisi asjad võimalikult varakult ära.
5. ma küsin kõik kellajad kindlalt mitu korda üle.
6. ma ei lähe enne reisi imelikesse kooli ja hotelli vahepealsetesse kohtadesse.
7. ma ei lähe enne reisi teistesse imelikesse kohtadesse ka.
8. ma käin enne reisi kindlasti võimalikult reisi alguseaja lähedal dušiall ja vetsus.
9. ma käsin teistel enne reisi mulle võimalikult palju erinevaid asju sellega seoses meelde tuletada, et mul midagi meelest ei läheks (nt. reisialgus, kaasavõetavad asjad, dušiall käimine, vetsus käimine, fakt, et me läheme sinna siiski torpaniga, mitte inkaõpsiga.)

peale ärkamist olin veidi aega šokis, siis vaatasin seitsmekümendaid. varsti hakkab juba see aeg, kui eric ära läheb. kurbkurb. ta on nii tore.
siiiiis.. õäöü. ma ei mäletagi nagu. aa. olin arvutis ja raiskasin päeva täiega. emme ütles, et ma välja päevitama läheksin. lõpuks otsustasin minna, aga siis ütles ta juba, et ma pean tolmu ära tõmbama. ma ütlesin, et ma pidin just välja minema, aga hakkasin siis tolmu tõmbama. ta käskis ikka välja minna ja tolmu hiljem tõmmata. saa siis aru, mida minust tahetakse. igastahes käisin väljas. ilgelt rõve on üleüldse päevitada, sest noh.. see on palav. ja ma ei taha endale mingeid hulle rante õlgadele, aga ma ei oska neid päevitusi kuidagi teisiti ka sättida, niiet suht vastik on, jah. õppisin matat ka. see meikib aina rohkem senssi minu jaoks, aga ma siiski kardan eksamit. eestikeeleeksam on ka kolmapäeval juba. jubejube.

peale päevitamist tulin tolmu tõmbama, sest getter ja seidi pidid homme minu juurde tulema. suht rõve oli, sest seda tolmu oli nagu.. oh.. NIIIIIII PALJU. küsisin seidilt veel üle ka, et kas nad homme ikka kindlalt tulevad. ta ütles, et tulevad. veits enne superstaari algust otsustasid nad, et nad siiski ei tule. greit. koristamise ajal kõik mu asjad kukkusid ka ja ma olin jälle niiiiiii närvis.

hakkasin ''cartoon heroes'' videot ka ümber tegema, sest see jälle ei sobinud ju. tegin täitsa ümber kohe. see on nüüd rohkem nagu tutipeovideo, aga mul savi. ma unustasin vahepeal kellegi välja sealt ja siis panin ühte pilti kaks korda ja siis vaatasin, et mõnda inimest on liiga palju ikka ja mõnda pole üldse, niiet ma tegin seda mingi viis korda jälle ümber, aga lõppkokkuvõttes tuli ikka täielik crap. nojah.

homme on sux päev. teil, kes te eksameid tegema ei pea, veab niiiiiiiii räigelt ikka. ja noh.. neil ka, kes homme tunnistust saama minema ei pea. midaimet, et meie reedel ära saime. nagu.. koolipäevad tuleb ikka kõik täis käia ju! päris harukordne kohe.
homme on igastahes 10.00-10.30 eestikeele konsultatsioon. aakate omasse jälle.
12.00 rahvatants ja 12.45 lõpupeo lavaproov. ma sain aru, et meilt tahetakse öölapse laulmist seal. aakad pidid selle ajal suud kaasa maigutama ja misiganes, aga me protesteerisime selle vastu. kui me laulamegi, siis üksinda ja ise ja ilma lambika maigutamise ja mõminata.

nii palju, kui ma siit lehelt loen, tuleb see lõpeo värk suht jama. etnagu. homme me hakkame arutama, kuidas paigutatakse toolid ja kuidas toimub lavalt ära minek. me peame siis lihtsalt lolli näoga passima ja kuulama, kuidas õppealajuhataja ja mämmu seal kahekesi seletavad. meie peame välja pakkuma instrumentaalmuusika, mille saatel soovime lavale minna. mingi paaniflööditeema pidi olema vist.
siis.. õpetajatele peame lilli ja värke ostma. ja.. me peame aakatega koos koolile kingituse tegema. wtf? mingi vildivaip. mille eest me koolile kingi teeme? selle eest, et meil isegi tühjas koolimajas laulda ei lubata? ..ma ei ütle parem midagi.
esimesele klassijuhatajale on ka lilli ja asju vaja. kadi helistas talle ükspäev ja kutsus.
aakatel laulab mariliis ja liis mängib klaverit. tuleb päris.. põenv vist.
lehele on kirjtuatud:
''meiepoolseks esitluseks jääks ''öö laps'', 9a liigutaks suud ja oleks lava ees põrandal kahel pool, 9b laulaks kõik koos. veel üks ilus esitlus, mis jääks koolile meelde. see oleks kõige lõpus.''
misasja? etnagu sellel ajal, kui meie seda lahku kirjutatud öölast laulame, liigutab 9a põrandal suud? ma olen vist päris loll, et ma sellest lausest aru ei saa või? see on nagu loomulik ju, et nad põrandal on, sestnoh.. inimesed üldjuhul seisavad põrandal, mitte õhus või kuskil. või nad viskavad sinna põrandale pikali maha? misasja see ain sogab siin?
siis tuleb leida luuletus. kaia pidi selle minu arusaamise järgi otsima ja lugema. ma ei taha midagi pahasti öelda, aga oleks võinud valida kellegi, kes kirjanduses veidi profim on.
siis on mämmu otsitud mingid naljakad ütlemised õpetajate kohta, mida poisid esitavad ja peale seda meie video, mida kaia ja kätty kommenteerivad. tahaks küsida, et miks nemad? mida nemad on selle heaks teinud või miks nad seda koos tegema peavad või milleks see kommenteerimine üldse vajalik on?
ja siis on klassijuhatajate sõnavõtud. ootan aini kõnet huviga.

üldiselt on kogu see värk jama ja mul on täiega kõriauguni ja oleks kena, kui see lasteaed mu blogi kommentaarides nüüd juba ükskord ära lõppeks.

väga jube. mu mälu on viimasel ajal olematu. ma mõtlen mingit asja ja see lihtsalt ei tule mulle meelde. see on niiiiiii rõve. täna mõtlesin pool päeva, mis selle lilla taime nimi on, mis algab l-tähega. nüüdmillalgi tuli alles meelde, et see on lavendel(/r?) ja seda ka sellepärast, et kuskile oli ''lavender'' kirjutatud. kui see samamoodi edasi läheb, siis ma lähen küll eksamite pärast veel rohkem paanikasse. see on nagu täielik ajusurm. ma tean, mida ma mõtlen, aga mul lihtsalt ei tule detailid meelde.

tänane päev on kaka olnud. ma pole midagi teinud. nüüd vaatan filmi.
''bedazzled''. kunagi see meeldis mulle, aga praegu rikub see laadimine asja ära. peaks pessu minema. peaks filmi vaatamise ära lõpetama. kell on palju.

praegu on esimene juuni juba. nii nõme on mõelda, et teistel on kool läbi ja saavad lebotada ja ei pea enam põdema ja mina pean esmaspäeval ikka kooli minema. mitte ainult mina, noh. peaks neid esmaspäevaseid asju uurima. rahvatants on ka ja ma ei saa enda konsultatsiooni vist jälle ja getter ja seidi pidid võibolla siia tulema ja.. jah. ja teisipäeval on ka konsultatsioon ja kolmapäeval on eksam juba. nii jube.
aga muidu on suvi täitsa hea. köögiaken oli lahti ja enne, kui ma kööki läksin, oli kohe terve köök suvelõhna täis. see ei tekita lihtsalt suverõõmu, vaid mingit nostalgiaasja. meenutab mingeid vanu aegu.
üldiselt on päris mittehea olla ja ma ei saa magama minna, sest ma olen terve päev maganud, niiet und pole. homme ilmselt samamoodi, kui ma poolde päeva magan. ahei, homme on seitsmekümnendad. jipii.

ps. ma lugesin praegu teksti läbi ja ma olin lause ''praegu on esimene juuni juba'' asemel kirjutanud ''praegu on esimene suvi juba''.

anette, osta elu.