touch my world with your fingertips.

mul on igeme pealt katki ja see valutab juba teist päeva järjest päris kõvasti. no sellega tuleb mingi lohk ja siis see on selline päris spooky, aga mul on seda varem ka olnud ja ma tean, et see läheb mingi nädala pärast umbes üle.
vaatasin queeni laive ja pink floydi intervjuusid. no ma ei saa videosid vaadata tegelastest, kelle suhtes ma obsessed olen. iga kord, kui ma neid laulmas või rääkimas või tantsimas või hingamas näen, tahaks rõõmust käsi plaksutada. queen rocks. pink floyd rocks. janis rocks. nii paljud teised rokivad ka, aga mu fännihood on weirdod.
palav on, mu juuksed lõhnavad täiega hästi ja ma peaksin filmi vaatama minema, sest muidu olen ma jälle siin liiga kaua passinud. peaks joonestamist ja ajalugu tegema. siis on veits vähem õppida esimeseks nädalaks. niigi pidi mataõpetaja meile kohe alguses kontrolltöö tegema. ..eelmise veerandi materjali peale, et kontrollida, kas meil see ikka selge on. no midaiganes, ma sain oma kahed ja kolmed kätte selle eest juba ju, miks ta peab meid piinama?
aga no üldiselt olen ma päris rõõmus hetkel.

cellar door.

ma pidin täna the walli vaatama, aga jääb ära vist. etnoh. ma ei teagi, kas meil see kassetil veel alles on, aga ma pole enam selle tujus ka. vaatasin just donnie darkot uuesti. see pole eriti happycappy film ja the wall on ka päris sünge ja friiki, niiet praegu tahaks just midagi lõbusamat vaadata. ma lähen vaatan, kas meil mõni film on ja kui ei ole no siis no siis no siis ma vaatan ilmselt sõpru, sest neid ma pole kunagi näinud.

13:30

ja ma tõesti olen idioot. ärkasin kell üks. no ma lihtsalt ei kujuta ette ka, kuidas on võimalik normaalsel ajal ärgata, kui kuskile minna vaja või midagi teha vaja pole. ei tea, ei tea. lotte ka ei võinud jälle äratada. ma nägin unes, et meie koolis hakati pommitama. paar (meie enda kooli) poissi panid mingitele pommidele tuled otsa ja ma olin täiega vihane. kõik hakkasid koolist (meenutas kahtlaselt palju selverit) välja jooksma. mul oli kraadiklaas kaenla all, mis läks pooleks, niiet ma olin täiega endast väljas, et mul pluusi seest kõik elavhõbedat täis oli. ühesõnaga terve unenägu koosnes inimeste jooksmisest. imelikul kombel polnud see üldse jube, ma olin lihtsalt hullult vihane. ja ma olin kõikidest inimestest ainus, kes selle peale kuri oli. teised kõik reageerisid enamvähem nii nagu see oleks igapäevane asi.

mida mida mida mida mida.

ma pidin täna varem magama minema ja homme varem ärkama ja midagi tegema ja mingit filmi vaatama ja raamatut lugema. kell on taaskord üks. sinna see läks. no vähemalt lähen ma täna õhtul magama kuivade juustega, niiet võibolla saan selle arvelt uneaega juurde (märjad juuksed on tõsiselt unepeletajad. panevad mitu korda öö jooksul ärkama). üldiselt.. kui ma homme kella kümneks üles ei ärka, siis ma olen ametlikult idioot. pink floydi filmi tahaks uuesti vaadata, sest ma olen seda tervenisti ainult ühe korra vaadanud. ma loodan, et see veel alles on. no kui ei ole, siis te saate sellest siin homme kindlasti mitmemeetrisest vinguvast postitusest lugeda. magama nüüd. silmad on täiega kinni ja kuum on olla, niiet ma vajun ilmselt kohe unne. kui hammastepesuga uni vahepeal ära kaduma peaks, siis ma loen raamatut ka veits. õh. nii kuum on olla, aga see on ilmselt sellest, et ma lõdisesin terve päev väljas ja täna on maja täiega soe. kraadiklaas palavikku igastahes ei näidanud. (milline üllatus)

head ööd mulle.

i've reached the point where all i want, is to sleep around in hopes that i will catch back up.

õghhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh, nii kõrini ja kõik ajavad täiega närvi. praegu lõhuks midagi.

what have we found? the same old fears. wish you were here.

it wouldn't be luck if you could get out of life alive.

käisin täna rakveres. hommikul viis issi minu ja lotte pagusoole. äratasin ritit veidi aega. põhimõtteliselt läks meil mingi poolteist tundi pagusool passimisele, sest me pidime ootama kuni riti ärkas, pesus käis, riidesse pani ja muud värki. liisul valutas kõrv, niiet ta otsustas, et ta ei tule meiega linna. nuttis ja puha. meil oli temast täitsa kahju, pärast tuli välja, et tal on palavik ka.
mina, lotte, lissel ja riti läksime hagarisse igastahes. sõime pitsat ja lotte, riti, lissel laulsid. ma filmisin ja viskasime kildu ka. peale seda läksid lotte ja lissel raamatukogusse. ma ütlesin ritile, et me võiksime rannuga välja minna. riti vaidles mulle mingi kümme minutit vastu ja lõpuks sain ma taaskord aru, et ta lihtsalt kartis rannule helistada. helistasin ise, sest noh.. eelmine kord helistasin ma ka ja inimesed lihtsalt ei tee minu ja riti häälel telefonis tihti vahet. seekord ka mitte. ütlesin rannule, et me oleme gümnaasiumi ees ja ta pidi tulema hakkama. no me kõndisime vastu ja poole tee peal avastas riti, et me kõndisime valet kaudu. savi, et ma talt mingi kümme korda küsinud olin, kas me ikka õiget kaudu kõnnime. varsti saime rannuga kokku igastahes. läksime teatriparki. päris päris palju vihmane ja külm oli. meil toimus mingi pidev üksteiseomamine, mis oli tegelikult päris naljakas. häid kilde oli, aga ma ei mäleta neid enam eriti. no igastahes oli see värk seal täitsa külmakrampe tekitav ja rannu ja riti olid sellised nunnujunnumusimusi tüübid ja see tegi selle kupatuse seal veel külmemaks. käisime selveris. ma ostsin skittleseid ja daimi. peale seda läksime kebabi, sest ma tahtsin kuskil soojas ja kuivas istuda, aga ritile selveripingid ei kõlvanud. kebabis me.. no rääkisime ja olime vait ja rääkisime ja viskasime kildu. üldkokkuvõttes oli nendega üldse täiega tore. peale kebabi läks rannu koju ja me ritiga hakkasime raamatukogusse kõndima, kuigi kell oli veerand kuus ja mul oli alles kuueks seal olla vaja. vaatasime ritiga raamatuid. mul läks liftiga sõitmise peale süda pahaks millegipärast. lasin lottel endale kaks raamatut ka laenutada, sest noh.. mul endal pole seal kaarti. ja siis tulin koju, vaatasin oc'd ja nüüd olen siin. nätsu maitse on jälle kadunud.

she's often inclined to borrow somebody's dreams till tomorrow.

ja jälle jõudsin ma siia alles rikutud tujuga ja keset ööd.
kaisa ja kaija käisid siin. no nüüd on põhimõtteliselt neljapäev juba, aga minu jaoks on see siiski kolmapäev. teisipäeval tulid, täna hommikul läksid.
mis me tegime? rääkisime, pildistasime, tegime james blunti kontserti, rääkisime, tegime videosid, rääkisime, rääkisime, mängisime ja siis veel veits rääkisime. no räägitud sai parajalt palju. kell viis hommikul jäime magama. öösel mängisime tõde ja noh.. rääkisime juttu. oc'd vaatasime ka päeval. ja sõime. öösel sõime ka ja jõime teed. päris tore oli. mul vähemalt. hommikul ma tahtsin tegelikult vara ärgata, niiet ma panin äratuskella kella kaheksaks. no see oli esimene äratuskell. siis oli veel teine, mida ma koguaeg edasi panin, niiet kokku oli mingi seitse äratust vähemalt. lõpuks ärkasime ikka kell kaksteist, mis on tegelikult päris loogiline ka, arvestades seda, et me kella kaheksaks kolm tundi magada jõudnud olime. kaisa ja kaija läksid enamvähem kohe peale ärkamist ära ja ülejäänud päeva passisin ma niisama maha. hakkasin joonistama ka, aga noh.. see on hetkel kuus värvilist triipu üle paberi ja üks kirjutatud lause. täiesti hämmastav, kuidas mul enam isegi mingeid mõttetuid kriipsujukumõtteid pole. no ma pakun, et kui ma nüüd oma tuppa naasen (see on alati minu jaoks nii khihihiihhiihiiiiihohohohoooo sõna olnud), siis ma joonistan kasvõi kõvera tooli sinna, aga midagi ma teen, sest muidu on see lihtsalt masendav. et miks ma üldse nii suure numbri mingist sellisest asjast teen, kui joonistamine üldse mul mingi tugev külg polegi ja nii? sellepärast, et minumeelest on lihtsalt ebanormaalne, kui vähe ma ennast viimasel ajal väljendan. blogisse ei kirjuta ma midagi sellist nagu ma kunagi kirjutasin. nüüd on ainult
a) mingid ühesugused päevakirjeldused.
b) mingid laused, millele keegi pihta ei saa.
oma toas mul enam arvutit pole, niiet sinna ma ka midagi ei kirjuta ja üldse ma ei tea, ma ei tea. ma olen nii närviline. no nii, kui mingi asi valesti läheb, hakkan ma lihtsalt asju loopima. ja hoolimata sellest, et mu kritseldamine üldse mingi eneseväljendusjoonistamine pole, arvan ma siiski, et ma peaksin MIDAGIGI tegema. raamatukogus on mul siiamaani käimata, sestsestsest mul läks esmaspäeval meelest ja peale seda pole aega olnud. no ja siis ma tulin mõttele, et äkki peaks enda raamaturiiulist midagi otsima. mul pole midagi, mida lugeda tahaks. peaks selle salingeri raamatu tervenisti läbi lugema äkki. ''franny ja zooey'' ja mis värgid seal veel on. ah, ma ei tea, mida ma ajan, ma ei jõuagi elusees lugemiseni. mitte ühelgi õhtul. kell saab kolmveerand üks kohe ja ma pean veel dušialla minema. homme läheme lottega rakveresse. tsillime ritiliisulisseliga, käime pitsat söömas ja teeme muid selliseid asju. õhtul tagasi.

no miiiidaaaa

nüüd ma kuulan ''shine on you crazy diamond'', loen syd barretti kohta ja peaaegu nutan juba. ma pole üldse selliste asjade peale nutjagi. täiega kahju temast ikka.

what have we found? the same old fears. wish you were here.

''wish you were here'' on niiiiii ilus ikka. pink floyd on niiiiii suur armastus ikka.

tänane päev on nii bizarre olnud, et täitsa imestama paneb. kõik tundub nii positiivne ja samal ajal negatiivne ja samal ajal selline.. imelik noh. üldse mitte minu tunne on. selline tunne võiks koguaeg olla ja ma oleksin vist kümme korda rahulikum inimene.
lõunapaiku vaatasin juutuubist mingit dokumentaali mingi narkarist tsiki kohta, kes hingas päevas 8-12 purki mingi arvutipuhastajat sisse. see mõjus selliselt.. imelikult. täiega raske on seda seletada, kui see oli nagu häiriv ja ebameeldiv ja samal ajal oli see ebameeldivuse tunne kuidagi tuttav ja sellepärast meeldiv ja ma ei tea. peale seda vaatasin all korrusel eilelindistatud ''along came polly't''. see oli niiiiiii naljakas, kuigi tavaliselt ma selliste naljade peale üldse ei naeraks ja lotte oli üleval korrusel ja me olime ainult kahekesi kodus ja terve alumine korrus oli pime, kui telekavalgus välja arvata. ja ma ei sattunud isegi paanikasse, kui ma tervel pimedal korrusel ainus inimene olin. nii mõnus oli. peale filmi lõppu tuli mulle meelde, et koristada on vaja ja kuna ma arvasin, et kell mingi kaheksa õhtul oli, siis ma sattusin paanikasse. tuli välja, et see oli vaid viis. tõmbasin tervest majast tolmu ära ja siis tuletas lotte meelde, et esmaspäev on. mul polnud üldse esmaspäeva tunne, aga erinevalt tavalisest (no et ma arvan, et mingil päeval on minu muu nädalapäev) ei kujutanud ma ette ka, mis päev üldse olla võiks. vaatasin oc'd. täiega nunnu osa oli ja ma istusin selle vaatamise ajal tugitoolis. tugitoolis! ma pole seal nii ammu istunud. no vanasti ma vaatasin telekat ALATI tugitoolis, aga siis kadusid mu prillid ära ja mul oli sealt äärmiselt raske midagi näha, niiet ma hakkasin telekale lähemal, tumbadel, istuma. no ja siis ma sain endale uued prillid, aga olin seal istumisega ära harjunud ja nüüd istungi seal koguaeg. (ma tean, et kõiki väga huvitab, kustkohast ma telekat vaatan.)
no igastahes on täna kõik asjad tavalisest teistsugused tundunud. imelikult palju. isegi, kui ma solitairet mängides selle kasti ekraanil kõrgemale tõstan, siis on nii ''whooooah, nii ma polegi varem teinud ju!'' tunne.
''wish you were here'' on nii lksdfölkeföfsfdf noh! ja täiega imelik on, et see praegu mulle uuesti nii pähe lööb, kui ma seda juba nii pikka aega ja nii palju kuulanud olen.

my name is luka, i live on the second floor.

ma nägin öösel unes, et meil jäi ajaloos jutustada. ja kui tund peal oli, siis istus õpetaja ka toolile (mingi õpilase, mitte enda) ja ütles, et ta tahaks nüüd meie teadmisi kontrollida. et ta laseb meil kas jutustada või teeb väikese tunnikontrolli, kus selleks, et viit saada, tuleb vähemalt kümme lehekülge kõike seniõpitut kirjutada. no andis siis veidi kordamisaega. ma kordasin seda kraami tunni lõpuni. kui tund läbi sai, kordasin ma seda edasi. me läksime elvasse ja ma ikka kordasin seda. see oli niiiii masendav. ei usu ju, et koolistress, eks. võeh. rõvevastiknõme.

no ja ma ärkasin üles ja nägin rõõmsalt, et kell oli üks. miks lotte mind ei äratanud?! no igastahes käis ärkamise juurde tappev peavalu ja nüüd ma istun siin ja hoian oma pead kinni, sest selline tunne on, et see kukub kohe otsast ära või plahvatab või midagi.

iodjuiofjgiogidog.

issand, mul ei tule selle filmi nimi meelde. ma kunagi täiega ammu vaatasin seda. mitu mitu aastat tagasi. ma olin parajasti haige ja kodus ja issi tõi mulle selle linnast ja ma pillisin pool päeva selle peale. seal oli mingi.. isa oli ära surnud või midagi ja koerana uuesti sündinud. ta sattus oma vana pere juurde, aga nemad ei teadnud, et see nende isa oli. ja siis selle mehe naine hakkas mingi uue mehega sebima ja lapsed hakkasid ka seda uust mees juba luvvima või midagi ja lõpuks isa (no koer noh) läks seal kodust ära. ma pole päris kindel, kas see oli nii, aga põhipoint on see, et isa oli koer ja filmi nimi nimi oli selle koera nimi ja see algas f-tähega ja seidi oli ka seda filmi näinud ja filmi lõpus oli mingi oravate teema. aaaa, see koer vist suri ära ja sündis uuesti oravana. võinoh.. midagi oli igastahes. vahet pole. koer noh! isa oli koer! täiega kurb film oli, ma nutsin selle lõpu peale täiega pikalt. etsiis mis ma öelda tahtsin oli see, et kui keegi teab, mis selle filmi nimi on, siis palun öelge.

mul hakkab peas vist veresoon plahvatama, midagi igastahes paisub hetkel täiega valusalt.

good times.

täna õhtul oli üks naljakamaid msnivestlusi üle pika aja. alguses mina, kaija, kaisa, toomas, riti, siis läks toomas ära, siis läks kaisa ära ja nüüd läksid riti ja kaija mõlemad ära. tahaks välja printida, aga see on 30 lehekülge ja meie printeril hakkab tahm otsa saama, niiet ta ei lase seda lõpunigi. ideid? vabatahtlikke printijaid? kõik on oodatud.

see raamat mulle üldse ei meeldi. õigupoolest pole ma üle kolme lehekülje lugenudki, sest seal on kohe alguses mingi miljard saksa nime ja ma saan lugeda ainult selliseid raamatuid, millele ma algusest peale pihta saan. homme käin võibolla raamatukogus. koristama peab ka homme, sest teisipäeval tulevad kaija ja kaisa siia.

üpris uni on, aga kell on kaksteist alles ja mu pühapäevaõhtute juurde käib ''paar'' ka tavaliselt.

vot, mulle tuli meelde, mis raamatuid ma raamatukogust võtta tahtsin. ma tahtsin neid jessie raamatuid. need olid kunagi mul lemmikraamatud ja ma lugesin neid koguaeg. nüüd ma ei mäletagi neist eriti midagi.

drifting away.

pealaest jalatallani jääpurikas. võeh. ma tahan sooja tuba!
eile käisime lisseli sünnal. õnnitlesime, sõime, mina ja riti läksime välja. nii nagu ikka. passisime ritiga vanadekodu pargis ja pildistasime, sest meil polnud kuskile minna ega kedagi välja kutsuda. lõpuks kõndisime johannale ja emmale vastu. riti ei julgenud ise rannule helistada, niiet ma helistasin tema telefoniga. rannu ütles, et ta tuleb n-kaubamaja ette, sest noh.. me olime seal parajasti. roger kõndis sealt just mööda, niiet emma ja riti karjusid talle tsau. roger tuli ja rääkis, kuidas ta otsib oma venda, sest mingid tüübid otsisid teda (rogeri venda) mööda rakveret taga, sest ta oli millalgi mingid tüübid poolsurnuks peksnud. varsti jõudis rannu kohale. mingil teadmata põhjusel jäi ka roger meiega tsillima. me läksime turule. riti täna terve hommiku korrutas, kui imelik eilne õhtu oli ja ma ei saanud aru, et mida ta ajab, aga kui ma nüüd mõtlen, siis suht.. ee.. oli jah. mina, riti, johanna, emma, rannu ja roger.. turul istumas.. nojah. igastahes me läksime sealt mingi kümne minuti pärast ära, sest seal oli nõme passida. hakkasime koju tulema. emma oli mulle millalgi karjunud, et ma vait jääksin ja siis riti karjus mulle uuesti, et ma vait jääksin ja ma sain vihaseks, et kõik mul vait jääda käskisid ja ei rääkinudki kojujõudmiseni sõnagi. emma ja johanna läksid poole tee peal kuskile ära, niiet me kõndisime riti ja rannuga kolmekesi. nad üritasid mind rääkima saada, aga nojah. kodus.. ei teinudki midagi. millalgi läksime magama. rääkisime ritiga kella kolmeni juttu. ta hirmutas mu täiega ära ka. ma rääkisin talle, kuidas ma üldse elada ei saa, sest ma kardan täiega pimedust ja näen õudusunenägusid ja siis ta ehmatas mind terve aja ja ise oli naerukrampides. võeh. jubejube. mingeid imelikke unenägusid nägin öösel. et ma läksin new yorki. jennifer aniston oli seal kuskil mingi täiega ilusa kleidiga ja tal oli laps süles. ta istus lapsega tänavale ja mul oli kaamera kaasas, niiet ma läksin tema juurde ja küsisin täiega viisakalt, kas ma tohin neid pildistada. jennifer hakkas täiega karjuma mu peale ja ma hakkasin nutma. lõpuks ta lubas pildistada ja me hakkasime koos hängimas käima. no ja siis nägin veel igasuguseid asju, aga ma ei mäleta midagi. hommiul rääkisin ritile täiega pikalt neist. külm on. täitsa külm.

ma jõudsin taaskord avastusele, et kui ma peaksin valima elukutse selle järgi, mis minus kõige rohkem entusiasmi tekitab (ma ei mõtle ametit, vaid sellega seonduvat), siis ma peaksin vist valima astronoomia. no täitsa lõpp, kuidas ma võin lihtsalt mingit nebula pilti mingi tund aega järjest vaadata. aga noh. astronoomia jaoks peab mingi tark olema ja ma ei ole + ametina on psühholoogiks olemine kuidagi kõvasti kutsuvam, niiet niiet niiet psühholoogia it is.

mimõttttttttes

IN THE LAND OF WOMEN KÄIB! krt noh. ma täiega olen oodanud, et seda uuesti näidataks ja nüüd ma ei teadnudki sellest midagi. jkeijgsedgiuooiuisduofiuoiosf. nii friking närvi ajab, et kõik kanalid reklaamivad mingeid mõttetuid nõmedaid põnevusfilme iga viie minuti järel ja head filmid jätavad alati reklaamimata. böö. böböböböö.

me hakkame lottega kohe bussile minema. rakveresse lisseli sünnale. mu kõht on aia, aga vähemalt täna pole ma unine. juhhei.

c, c is for seeing through you.

täna oli tore viimane koolipäev. :):):):):):):):):):):):):)
igavane kakajunnjobunõmebööböösuckycrappy päev.
täiega vähe rahvast puudus. mingi kümme inimest vist. ma kujutasin kõvasti rohkem ette. geograafias tahtis õpaetaja meile portugali pilte näidata, aga arvuti viskas pildi eest ja mingi kiri tuli ette. invalid disk või misiganes. mass ütles õpetajale, et arvuti tuleb välja ja uuesti sisse lülitada. õpetaja tegi seda, aga sama kiri tuli ette. kõik ütlesid massile, et ta arvuti siis korda teeks, aga mass ütles, et kui ta seda tegema hakkaks, siis ta passiks mingi kaks tundi seal. õpetaja läks klassist välja veidiks ajaks ja tuli varsti aloga tagasi. alol läks mingi minut aega aega ja arvuti käis uuesti korralikult ehk siis mass sai alolt kotti vol 98349843.
ajaloos pidime jutustama. terve klass oli vait ja kõik olid nägupidi õpikus, et mitte jutustama minna. kuna siimul eilseks õppimata oli, kutsus õpetaja alguses tema jutustama. siim seisis klassi ees, luges õpikut ja ei öelnud ühtegi sõna, kuni paari minuti pärast otsustas lõpuks teatada, et tal on õppimata. keegi uus pidi minema. kõik olid jälle vait ja lootsid, et neid ei valita. no ja muidugi muidugi muidugi MUIDUGI MUIDUGI otsustas õpetaja, et mina oleksin TAASKORD õige valik. küsis, et kas mul on õpitud. no ma ütlesin nii nagu oli. et mul oli õpitud, aga et ma ei tea, kui hästi ma jutustada seda oskan. õpetaja ütles, et talle on jäänud mulje, et ma olen selline ladusa jutuga inimene. läksin klassi ette ja loomulikult pidin jälle oma närvilisusekrambid saama. nii närvis polnud, kui iliase jutustamise puhul, aga mul läks kohe alguses kogu kraam meelest ära ja üleüldse ma polnud sellest teemast mõhkugi arugi saanud ja siis ma pidin seal jutustama. õpetaja küsis vahepeal mingeid küsimusi ka. no põhimõtteliselt teadsin ma pooltele õiget vastust ja ma lihtsalt ei julgenud öelda, sest mul on nii mitterõõmsad kogemused jutustamise ajal klassi ees millegi lolli ütlemisega. no see, et 20 inimest minu rumala jutu/lause/vastuse peale naeravad, pole lihtsalt minu maitse. lõpuks sain kolme selle eest. no see oli lihtsalt niiiii jube, ma mõtlesin, et ma hakkan pillima. ma ei osanud mitte midagi öelda. kordasin mingit ühte lauset viis korda järjest vist. alati, kui meil mingid jutustamised ajaloos on, kutsub õpetaja minu. no see on alati nii ja ma tahaks peaga vastu seina joosta. kontrolltööd saime kätte ja see oli ka mingi nõme neli, niiet kogu see ajalugu rikkus terveks päevaks mõnusalt tuju ära.
aga siis, aga siis oli tujuparandaja. KAKS MATAT, ROCK ON! keegi polnud mulle midagi selle kohta maininud. ma polnud selleks valmistunud, et see päev veel tsiljon korda jubedam tuleb mingi mata pärast. ja no ega tegelikult ei tulnudki. ma sain ülesanded päris kiirelt lahendatud ja puha. aru sain ka enamvähem ja lihtsalt oli tore üle kahe kuu ennast matas mitte täieliku lauajalana tunda. no okei, ma tegin osad asjad siiski alguses valesti, aga savi.
eesti keeles kirjutasime juttu, milles kõik sõnad pidid sama tähega algama. pidi mingil sellisel teemal olema nagu kurameerivad kassid või .. ma ei tea.. amelevad ahvid või misiganes. ma kirjutasin püherdavatest põtradest. et mingi põdrad läksid piimamees peetri porgandipõllule perutama ja peeter peksis neid porgandiga ja hakkas ise ka püherdama.
inkas kontrollisime kodust ülesannet. ühes kohas oli vaja sõna teha. sõna oli ''vain'' ja õpetaja seletas, mida see tähendab. ''anette is sometimes vain.'' no see oli küll eriline omang ju, eriti see, et ta seda täiesti lambist ütles.
peale inkat rääkisin veits raidi ja mihkliga juttu, kes haljalasse tulid. aa, sellega seoses oli eesti keeles täiega friiki kokkuasttumus. mul oli telefon laua peal.
getter küsis mult mingit m-tähega nime. ma ütlesin muhk. getter kirjutas selle ja siis mulle meenus, et mihkel ja rait pidid haljalasse tulema. ütlesin getterile, et rait helistas mulle ükspäev ja ütles, et nad tulevad. ja täpselt siis, kui ma selle lause ära öelnud oli, helistas mulle rait. no ma vahtisin getterile mitu minutit suu lahti otsa, sest see oli täiega imelik.
ühesõnaga rääkisin siis veits raidi ja mihliga juttu. raidiga oli tore rääkida, mihkel teeb endiselt vaid oma lolle viieaastase nalju. kurb.
peale seda tulin koju ja raiskasin ülejäänud päeva ära. juhhei.

''koletis'' jäi pooleli, sest see pole siiski minu jaoks vist. tahaks kasvõi korra selle lõppu tegelikult näha. ma jätan selle alati pooleli. mitte sellepärast, et see mulle vaatamiseks liiga rõve oleks, vaid see kuidagi.. ma ei tea.. venib võinii ja miski mind väga teleka juures kinni ei hoia.


no teda on küll suht spooky vaadata seal tegelikult.

no ja üldiselt.. üldiseltüldiselt.. ma ei viitsi sellle peale enam vinguda isegi. no tegelikult viitsin, aga seda ka ainult sellepärast, et midagi muud mul sellega peale hakata pole. (jah, ma endiselt ise ka ei salli, kui inimesed kirjutavad blogisse mingeid mõttetuid lauseid, millele suurem osa inimesi lihtsalt pihta ei saa.) no ma tahtsin selga toetada, aga sellega on arvutiekraan liiga kaugel, et ma midagi oma lühinägelikkusega näha võiksin, niiet ma kirjutasin alguses ''lihtsalt pihta ei saa'' asemel ''lhtsakt ougta eu saa'', juhhei.

oooooooo. ohoooo.

''koletis'' hakkab kümne minuti pärast. ma vaatan vist. ma ei mäleta sellest mingeid detaile ega kohti, ainult see on meeles, et see oli päris rõve. ja noh.. kuna ma ei tea, mis minu viimase aja meeleoludega sobib, siis äkki sellega läheb täppi. kolmest on tegelikult ''dude, where's my car'' ka, aga no see on nii pähekulunud.

tänane päev sakkis täiega. päris täiega kohe. millalgi kirjutan ka võibolla, praegu küll ei viitsi. rikub ainult tuju jälle. oprah rokib.

(kuidas kedagi nii vähe huvitada saab?)

krt.

no homne päev ei ole lihtsalt ülestõusmist väärt ju. reede ja vaheaeg algab ja kõik, aga seekord tundub see mingil moel isegi masendav. etnoh. ma ei taha üldse koolis käia, sest ma olen nii üleväsinud, aga ma ei taha seal mittekäia ka, sest seal on tegelikult tore. homne on täiesti mõttetu ja ma pean mingites friking tundides ka passima, kui pool kooli saab vaba päeva. nojaa noh, minu enda mure, et halvasti õpin, aga siiski. enda peale pole nii hea kuri olla, kui teiste peale.

1. geograafia. (geograafia on väheste inimestega tegelikult alati toredam.)
2. ajalugu. (ma ei oska jutustada ja ma niiiiiiii loodan, et ta mind vastama ei kutsu.)
3. mata. (öäkk.)
4. keemia. (discopaaartyyyyyyyyyyyyy. no suht lõbus on tegelikult, aga me saame tunnikontrollid arvatavasti kätte, mis on not so fun.)
5. eesti keel.
6. inka. (äkki õpetaja lubab meid minema, kui klassijuhataja ära jääma peaks?)
7. klassijuhataja. (PALUN JÄÄ ÄRA.)

NO KUI RASKE ON ÜKS VÄIKENE SÕNAKENE ÖELDA?!

we are parallel lines we're running in circles, we're never meant to cross.

i blame postmodern things i can't relate,
like summer camp and coastal states.
like alcohol and coffee beans,
dance floors and magazines.

ehk tänane päev sakkis ja disko oli feil ja mu tuju on once again nii happycappy, et kukerpallitaks terve maja läbi.
no tegelikult on mul suht kõrini, et mul koguaeg halb tuju on, aga midagi nagu parandada ka ei anna, sest ma pole väga kursis, millest see tuleb. kerge apaatsus on küll.

kirjanduses täitsime täna mingit küsitlust. svea teeb uurimustööd lugemise või millegi kohta ja siis pidime seal vastama midagi. et milleks me internetti kasutame ja kui palju me seda kasutame ja kui palju me raamatuid loeme ja mis meie lemmikraamatud on ja värki. ma kirjutasin lemmikraamatuteks salingeri ''kuristik rukkis'' (no arvata on ju!), harper lee ''tappa laulurästast'' (no arvata on ju!) ja stephen kingi ''misery'' (no arvata on ju!). krt. praegu mulle meenus, et erlend loe ''naiiv. super.'' on mul ka üks lemmikumaid raamatuid ju.
alguses mul ei tulnud ''tappa laulurästast'' autor meelde ja ma pidin sinna ära surema, sest mul nagu hakkas meelde tulema, aga ei tulnud ka. õpetajal ka ei tulnud, niiet ma pidin lõpuks telefoninetti kasutama.
ajaloos arutasime seda ristisõdade teemat. no ma olin suht unine täna, niiet väga raske oli kuulamisele keskenduda. ajalootunnid on viimasel ajal üldse vaevalisemad, kui need vanasti olid ja kui need sellise õpetajaga olema peaksid.
eesti keeles tegime oidipuse lugemiskontrolli. pidime kirjutama ümberjutustuse. suht sakkis.
inglise keeles pidid osad jutustama. ma pidin ka. õpetaja hindeid sisse ei pannud neile, kes ei tahtnud. ma ei tahtnud, sest õpetaja ütles, et ma jutustasin neljale vaid sellepärast, et ma ütlesin mingi viis korda ''didn't came'', kui ma tean, et on ''didn't come'' ja et ma rääkisin põhimõtteliselt ühe jutu kaks korda. pidime jutustama inimesest, kes meile meeldib ja inimesest, kes meile ei meeldi. inimesed pidime ise välja mõtlema. ma rääkisin, et mulle meeldib mati, sest tal on good sense of humour. for instance ükskord ma kõndisin mööda tänavat ja kukkusin maha ja lõin pea vastu maad ära ja sealt hakkas verd jooksma ja mind viidi kiirabiga traumapunkti ja ma olin üleni sidemete ja verega kaetud ja mati tuli ja rääkis mulle anekdoote, mis mu tuju paremaks tegi. ja et mulle ei meeldi kati, sest kati on täiega õel inimene. for instance ükskord lükkas ta mu pikali ja ma kukkusin maha ja lõin pea vastu maad ära ja sealt hakkas verd jooksma ja mind viidi kiirabiga traumapunkti ja ma olin üleni sidemete ja verega kaetud ja kati isegi ei tulnud ja ei rääkinud mulle anekdoote. ma suht mõtlesin selle tegelikult seal alles välja, sest mul oli eile nii palju tegemist ja õpetaja ei öelnud nagu, et see tõsine jutustamine on. ega ei olnudki, kui hinded vabatahtlikud olid.
bruno rääkis, et talle ei meeldi andrus värnik, sest ta on pussy. õpetaja reaktsioon oli lahe. midagi rääkisime värvidest ka ja siis bruno ütles, et bright colours meeldivad ainult hipidele ja siis hakkas jälle hipisid maha tegema ja õpetaja rääkis ka neist ja ütles, et see ongi veidi negatiivse alatooniga sõna ja misiganes. no ei mina ei saa aru, mis brunol viga on, et ta neid vihkab.
matas lahendasime mingeid nõmedaid ülesandeid ja õpetaja ütleb endiselt ''õieti''. iga kord tahaks selle peale toolid klassis laiali loopida ja pea peal seista.
vene keeles rääkis õpetaja meile venemaa mingitest vaatamisväärsustest ja asjadest. ja kuidas seal oli mingi teema, et 200 päeva aastas oldi kained ja ülejäänud aja oldi maani täis ja siis sündisid igasugused puuetega lapsed ja peeter esimene tegi neist muuseumi.
saksa jäi ära ja kehalisest võtsin popika, niiet tunnid olid läbi. tulin koju ja magasin mingi poolteist tundi. noh.. see oli plaan, aga ma magasin pool tundi sisse ka, niiet põhimõtteliselt kaks tundi. käisin pesus, panin riidesse ja läksin diskole.
diskol müüsime kaisa ja kaijaga pileteid. kull ja elvis tulid ka, aga nad ei käi meie koolis enam. need, kes meie koolis ei käi, pidid kirja panema inimese, kes nende eest vastutab. no nad panid siis ka ja me lasime nad sisse ja puha ja siis järsku nägi õppealajuhataja neid ja hakkas karjuma nende peale. ajas nad koolist välja ja lärmas seal täiega, et mida nad seal teevad. siis hakkas meie peale karjuma, et meil peaks häbi olema ja et miks me haljala kõige suuremad pätid laseme, kui neile koolipäevadelgi politsei kutsuda tuleb. no halloo, kust me teadma pidime? äkki siis öelgu meile, et ta teeb veel vastutajaga inimestel vahet, keda üldse sisse lasta ei tohi. võeh, misiganes.
disko oli feil. 30 inimest oli enamvähem, 5 tükki tantsisid ja ülejäänud passisid niisama või mängisid sööklas kaarte. juhhei. ma nagu üritasin tantsida, aga ma avastasin, et teiste nähes tantsimine on minu jaoks veidi ebameeldivam, kui vanasti, niiet lõpuks ma.. noh.. ei tantsinudki üldse. ilge peotuju oli ka, kui me kaija ja kaisaga seal kolmekesi tantsisime, eksole.
lõppkokkuvõttes olen ma veidi kuri ja põhimõtteliselt ma.. noh.. kahetsen veits sinna minekut. ''kahetsen'' on nõme öelda, sest see on kaijale ja kaisale võibolla mingitmoodi solvav ja nendega mul oligi ju tegelikult lõbus, aga üldkokkuvõttes oleks mu tuju ilmselt pikemaajaliselt positiivsena püsinud, kui ma seal käinud poleks.

+

http://www.ilmajaam.ee/?id=43145&ref=rate
ükski uudis pole mind üle saja aasta nii närvi ajanud, kui see. mis kurat inimestel viga on?!

homme on neljaviielistel vaba päev. ma pole neljaviieline. pooled mitteneljaviielised võtavad ka endale niisama vaba päeva ja ma arvan, et kui meie klassist üle viie inimese kooli tuleb, siis on isegi hästi, sest juba 9 inimest võis koju jääda + osad on olümpiaadil + osad puuduvad mingil mõjuval põhjusel + osad puuduvad sellel samal põhjusel, millel minagi puududa sooviksin.
homme on seitse tundi. seitse! kolmes aines jäi õppida, kell on pool üks ja ma pole sellega veel alustanud.

kõriauguni.

ma olen nii friking unine. täna pidin peaaegu kõikides tundides magama jääma ja kaisa ja kaija arvasid vist, et ma olen kurb või kuri või midagi. tegelikult olin ma lihtsalt väsimusse suremas. siiamaani olen. ojee, homme on reede ja siis saab nädal aega puhata. mul on puhkust vaja, suht läbi olen. ma ei viitsi õhtul diskopaartile minna ja ma peaksin nüüd magama minema. disko hakkab kell seitse vist? umbes kell pool kuus peaksin valmispanemisega tegelema hakkama. kell on pool neli. kaks tundi und, here i come. mu juuksed on hetkel pehmed. ma pean neid vist siiski voshima enne diskot, hoolimata sellest, et ma seda 13 tundi tagasi tegin, sest nad on nii peadligi ja väga mitteilusad. ma tegelikult vist ei saagi neid ilusaks. hullult õhukesed on ka ja ma mõtlen, et äkki peaks ära lõikama.

uni!

kuningas oidipus.

läbi. juhhei. ma jäin lõpupoole vist silmad lahti magama. ma olen varem ka arvanud, et ma seda teen, aga seekord oli korraks kohe täiesti magamise tunne. ehmatasin ennast üles, aga avastasin, et silmad olid lahti juba. siis magasin kümme minutit ja ärkasin üles, sest mul oli kooliasjad vaja kokku panna (ma ei saa, ma ei saa, ma lihtsalt ei saa magama minna nii, et ma õhtul kooliasju kokku ei pane. ükskõik, kui väsinud ma ka poleks, see on lihtsalt võimatu.) ja pesus käia. muidu ma magaksin juba täiega. niiiiiiiiiiiiiiiiiii friking uni on. et miks ma siis magamise asemel siin blogi kirjutan? ma tõesti ei tea.

raamat oli meeldiv. tekitas minus jälle lugemiseisu ja ma otsustasin, et ma hakkan nüüd sellega veidi rohkem tegelema jälle. loen selle raamatu ka läbi, mis ma raamatukogust veel võtsin. mul on millegipärast imelik tunne, et see lugemiseplaan ei õnnestu mul hästi, no aga ma võin vähemalt üritada ju. üritamine on pool võitu. ..või oli see mingi muu asi mingis muus koguses. MA OLEN UNINE.
homme on diskopaarti. rahvatantsuga samal ajal. ma ei lähe rahvatantsu vist, kuigi diskopaarti isu mul ka enam üldse pole. riideid selga proovides tuli ka veits masendus ja selline üpris negatiivne suhtumine on hetkel sellesse, kuigi ma viimased kaks nädalat ise kõikidele mingit DICOPAAARTYYYY, WOOOOHOOOOOO teemat jahunud olen.
ma ei osanud ajalugu eriti teha, mata oli lebo (alati, kui minu jaoks mingid ülesanded lihtsad on, siis ma arvan, et ma olen need valesti teinud), raamatu lugesin läbi, saksa referaadi tegin ära ja kirjanduse mandala või milleiganes tegin ka ära. meil oli vaja komöödia kohta see teha. no see oligi põhimõtteliselt orgia seal ju. mingid fallosekujud ja erootilised naljad ja rõve kõneviis ja mis kõik seal õpikus kirjas oli. sounds like fun. (not)

mul on uni. homne võiks veits lihtsam olla ja veits rohkem minu tahtmisekohaselt minna, kui ma seda hetkel ette kujutan.

when i smile, tell me some bad news, before i laugh and act like a fool.

matas kommenteeris õpetaja meie kurusehindeid. ütles, et minust ta ootab paremat, sest mul potensiaali või midaiganes on. ega äkki oleks tõesti, kui mind keegi minuvihkajast sadist ei õpetaks. *nutt*
mussas parandasime neljanda klassi töövihikuid. päris.. ee.. igav oli. tsikk, kelle töövihikut mina parandasin, oli noodiharjutuses ühe noodi valesti kirjutanud ja ülejäänud selle järgi valesti teinud. muidu oleks õigesti olnud. kurbkurb. no hinnet nad niikuinii ei saanud, niiet vahet pole tegelikult.
inkas tegime.. ma ei mäleta, mida. ma ei saa praegu meenutada ka, sest emme ja lotte on siin kõrval ja mul läks kõik meelest ära. HURRAAAAA NOH.
vene keeles õpetaja karjus jälle mu peale. ''anette, vaata raamatusse! miks sa mujale vahid?!'' ja siis millalgi karjus veel, et kuskohas ma olen ja et tunnis ma küll ei ole ja et ma võin välja ka minna. ma ei julge enam oma pilku seal tunnis raamatust üles ka tõsta, kurat noh.
keemiass oli tunnikontroll, mis kõikidel päris vaevaliselt läks. pool klassi läks endast välja ja kõik hakkasid lärmama ja siis oli veel raskem mõelda. no me margusega midagi arutasime ja saime ühe ülesande ühtemoodi ja reimo aitas mul ühte teha ja mul oli tema ja brunoga vastuseid ühtemoodi ka. ainult ühe ülesandega ei saanud hakkama. kurbkurb. joonestamises saime oma tööd kätte ja ülejäänud tunni suht passisime niisama. jah, need samad normkirjatööd, millega ma nii kaua jamasin ja mida ma mingi viis korda valesti tegin.
arvutigraafikas tegime ikka neid ühesuguseid mõttetult lihtsaid asju ja geograafias vaatasime getteriga jalkat. meie poisid võitsid.
issi viis pildid uuesti ilmutusse ja lasi osad ümber teha. parem on. karikakrad on valged, kalamees on kalamees ja pihlakad on nähtavad.

saksa referaadi tegin ära, oidipus on vaja täna läbi lugeda, ajalugu ära teha, mandala ära teha ja veel mingit jama. nii ei saa üldse kirjutada, kui keegi kõrval on, niiet ma kirjutan kunagi öösel.

ma hammustasin põske augu. valus oli.

did you lick that line yourself or did the voodoo magic help?

lennon. ütleb: OMGMOOGKOGMMGOOGKMGKMKLMFJKNJBH SGHFDJAKU
dragon hunters ütleb: skajksdljfsd!"
lennon. ütleb: sdöilikldfgikulgulfdfkol!!!!!!!!!!
dragon hunters ütleb: djzkjkjxdfsdj njvxncvjhdfkljsdlzj!
lennon. ütleb: skldaaaaaaaaajldfkjujuiofasijofsjo!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

ehk siis JAMES BLUNT TULEB EESTISSE. ma olen terve õhtu sellepärast üleni hüplev ja kriiskav ja rõõmus olnud. et miks? no kui keegi mind vähegi teab või vähegi seda blogi lugenud on, siis on vist teada, et james on mu.. ee.. suur armastus ühe(kahe)sõnaga. terve minu eelmine sügis koosnes temast ja kogu ta muusika on nii aaahhhh ja ta ise on nii aaaahhh ja üldse ma olen teda täiega eestisse oodanud ja kui mul sinna kontserdile minemata jääma peaks, siis on päris päris palju kurb (loe: vaimselt halvav). ühesõnaga ma tahan sinna täiega täiega ja loodetavasti saan ka. kahekümneneljandal hakatakse pileteid müüma.

nüüd tänasest. hommikul jõudsin enne kellahelinat kooli ja ei pidanud isegi väga hilinemise pärast põdema. ma ei mäleta, mida ma teisiti kui tavaliselt tegin. kurb. saaks järgmistel hommikutel ka kasutada. toomas oli mulle joonlaua toonud. no on tüüp. ma ütlesin talle mingi miljon korda, et ei tooks, sest ega ta minu oma meelega ära ei lõhknud ju. saksa keeles tegime.. midagi. mingeid töölehti. inkaõpetaja oli haige ja me pidime iseseisvalt juttu kirjutama, mis tähendas tund aega passimist. ma ei osanud seda kirjutada eriti. oma parimast sõbrast tuleb kirjutada. no ma kirjutan ritist, nagu ma olen kirjutanud kõik oma inglise keele bestfriendijutud, aga seekord on mingid detailid ja näited ja misiganes asjad, mis sakivad. kunstiajalugu jäi ära, sest ka see õpetaja on haige. selle asemel oli mõlemal rühmal vene keel koos. lugesime teksti ja õpetaja karjus jälle mu peale, sest ma ei vaadanud korraks raamatusse. matas tegime ülesandeid, mis sakivad. olidki tunnid läbi. ma passisin kaks tundi koolis veel. uuendasin õe küsitlusi, sest 9a klass otustas need hiljem tuua, kui mul juba teised valmis ja prinditud olid, hurraahurraa. siis üritasin inkat teha, mis ka ei edenenud ja rääkisime toomase ja mardiga juttu.

rahvatants oli tore nagu ikka. näitusefotod sain ilmutusest tagasi ja need on näitusele täiesti kõlbmatud. seekord mitte sellepärast, et fotod ise halvasti tehtud oleksid. ilmutamisel jäi suurem osa fotodest nii tumedad, et mitte midagi pole näha ja pildi point kaob ära ja ühesõnaga on suht väga pekkis, sest neid pilte ma näitusele panna ei saa. kõik ei ole, aga vähemalt pooled küll. täielik pask.

jamez plund.

take another little piece of my heart.

need muusikahood käivad mul väga erinevalt ja imelikult. täna oli janise päev.

issi viib homme mu näitusepildid ilmutusse, aga mul on suht crappy tunne nende pärast, sest ma ei tunne üldse, et need midagi sellist oleksid, mis kuskile näitusele kuuluma peaksid. ma tahtsin seda ise päris palju, aga nüüd, kui ma vaatan, et ma millegi tõsiselt heaga tegelikult hakkama saanud pole, siis on veits.. ee.. nõme.

täna pole midagi märkimisväärset toimunud. (millal on?) toomas lõhkus mu joonlaua ära ja põdes selle pärast, kuigi tegelikult poleks vaja. mu harilik kadus korraks ära, aga siis tuli välja, et see oli kätlini käes. ma olin juba kümme korda ärrituda jõudnud. mu elu põnevustase on priceless.

täna on ettelugemise päev. puhtjuhuslikult lugesin ma lottele 20 lehekülge oidipust ette ja siis meenus, et läks päris teemaga kokku. vähemalt on tähistatud päev. mina sain lugeda ja lotte sai.. noh.. magada. alguses ta tegelikult kuulas ka. imelik oli see, et ta nagu kuulaskuulas. küsis vahepeal midagi ja puha. tavaliselt, kui keegi mulle midagi ette loeb, siis ma küll tõsiselt süveneda ei viitsi. igastahes on 20 lehekülge raamatust loetud ja see pole tegelikult üldse nii hull, kui ma arvasin. päris kaval oli see, et ma enne raamatu lugemahakkamist veits netis selle kokkuvõtetes sobrasin. kui ma poleks enne ära lugenud, millest see räägib, siis arvestades oma üpris juhmi olekut, julgen arvata, et mul oleks siiamaani see raamat alustamata ka. sisu tundub selline.. huvitav isegi. 2500 aastat tagasi kirjutatud raamatu kohta vähemalt. veits kiiksu, masendust ja muid asju. etnoh.. see oidipus alguses ülbitseb ja õiendab seal ja siis tuleb millalgi vist välja, et ta tappis ise oma isa ja on selles katkus süüdi ja on abielus oma emaga ja neil on neli last ja siis ema/naine tapab ennast ära ja oidipus torkab ennast pimedaks ja elab elulõpuni inimestest eraldatuna. kõlab lõbusalt.

i just want to feel today, feel today, feel today.

mul oli enne hea tuju ja ma tahtsin blogi kirjutada, aga ma ei kirjutanud ja enam pole nii hea tuju, aga no savi. uimasus tõmbab siia.

arvutis oli täna tunnikontroll, mis sakkis päris palju. kirjanduses käisin jutustamas. see oli täielik feil. ma läksin enne klassiette minekut nii närvi, et ma mõtlesin, et ma hakkan oksele või midagi. klassiees läks mul KOGU JUTT meelest ära ja ma jäin täiega vait ja kokutasin ja jätsin vist suht palju teksti vahelt ära ja mu jalad hakkasid hullult värisema, niiet ma imestan, et ma kordagi mahakukkumata kohale tagasi mindud sain. võeh. see oli jube. uuesti seda küll ei teeks.
inkas inkas inkas. rääkisime jälle mingit boyfriend-girlfriend-tavaline mingi friend- juttu. suht.. nojah.
füssa sakkis. tegime laboratoorset tööd. minul ja kätlinil läks see jumala pekki. kiirendused pidid põhimõtteliselt samad tulema, aga meil tulid 0.5 ; 0.7 ja 2.5. 2.5 viis on vist VEIDI suurem, kui 0.5. võeh. ah, nojah. jah. jah.
matas saime tunnikontrollid kätte. kes sai nelja? kes sai?! kes sai nelja?! ANETTTEEEEE. hoolimata sellest, et see mu kursusehinnet kuskile poole ei mõjuta, on tore mõnda kolmest kõrgemat hinnet ka vahelduseks e-koolis näha. teine füüsika oli ka nõme ja peale seda olid tunnid läbi, sest meedia jäi ära ja koori pole juba mitu nädalat olnud. juhheijuhhei. kodus jäin kuidagimoodi selle toa voodise magama. ..ee.. usb juhe kaisus.

ööööööööö

lõpetasin praegu küsitlustega. homme või millalgi käime issiga linnas kooli jaoks fotosid ilmutamas. ma ei saa öösel üldse piisavalt magada, aga ise olen süüdi. homsest tuleb raske päev.

ma ei tea, kas ma kokkuvõtte õigestigi tegin. tegin poiste ja tüdrukute kohta eraldi. alguses mõtlesin teha 6-8 + 9-10 poisid ja samamoodi eraldi tüdrukud. kuna üheksandast ja kümnendast oli kokku vastanud 10 poissi, siis oli mõttekam kõik kokku panna. ühesõnaga kõikide vastanud poiste ja kõikide tüdrukute vastused kokku. ja siis tegin eraldi iga klassi populaarsemate vastuste kohta ka. kõriauguni.

patience.

pildistada tahaks, aga mõtteid pole. kuskilt võiks paar kilo inspiratsiooni alla sadada. kasvõi joonistamiseks. ma pole mingi paar kuud ühtegi kriipsujukut peale selle massi pildi ja ''oma silm on kuningas'' joonistanud. kurb kurb.

rõõmus on see, et ma otsustasin, et ma ei ütle enam midagi. mitte kellelegi. kodus, koolis, netis, telefonis, õues, mitte kuskil. viimasel ajal on kõikidel koguaeg nagu mingit vingumist ja probleeme ja ma ise olen täielik närvipundar ja sellepärast ma edaspidi vait olengi. juhhei.
tuba on koristatud ja jutustamine õpitud. see on enamvähem kõik. pesus käimata, küsitlused kokku võtmata, raamat lugemata. kuna referaat, nagu ma nüüd aru sain, on neljapäevaks, siis alustan ma sellega millalgi hiljem, sest ma pole sellest päris hästi teadlik, mida ma sinna kirjutama pean. raamatut loen ka millalgi hiljem. kõik asjad lükkan eemale. miks? sest mul on paha tuju ja hetkel on see minu jaoks piisav põhjus. ma ei viitsi, ei viitsi.

krt.

koristama peaks ka homme. krt. krt.
koristamisele kulub 1-2 tundi.
õppimisele (arvestades seda, et mul enamus juba õpitud on ja veerandi lõpp käes on) kulub 1-1.5 tundi.
küsitlusele kulub 3 tundi.
lugemisele kulub ka mingi aeg. 2 tundi?
pesus käimiseks kulub 1 tund.
tõehetke vaatamiseks kulub 1 tund.

kokku.. 10.5 tundi? kell 13.10 on staariks sündinud ja enne seda ei tee ma ilmselt midagi. (miks see nii hilja olema peab?! see on mul tavaliselt ainus motivatsioon pühapäevaseseks ärkamiseks. päev otsa ebameeldivaid asju teha pole küll mu lemmikteema, mille peale vara ärgata.)
13.40 lõppeb. oletame, et ma hakkan asjadega peale.. ee.. 14.00.. krt. siis ma lõpetan kell kaksteist. tahaks varem magama üks kord. no ma ei pea homme lõpuni lugema seda raamatut + koristamisele ei kulu ka tegelt nii palju aega. panen asjad ära ja tõmban tolmu. julgen arvata, et poole tunniga saan hakkama.
tegelt neid asju pole üldse palju ja ma arvan, et ma jõuan vabalt valmis.


KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA
KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA
KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA
KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA
KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA
KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA
KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA
KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA
KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA
KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA
KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA
KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA KAIJA

just don't ask me what it was, just don't ask me what it was, just don't ask me what it was.

täna (eile) käisin huvi- ja haridusfoorumil või misiganes selle nimi oli. (ma olen viimasel ajal kõiki postitusi kirjutades une kätte suremas, niiet ma ei tea mitte midagi.)
päris positiivne oli. kõigepealt toimusid mingid ettekanded ja asjad. õppealajuhataja ja abivallavanema ja rahvamaja juhataja ja poiste kehaliseõpetaja ja teiste tähtsate onude ja tädide poolt. no ma valetaksin, kui ma ütleksin, et see põnev oli. lisaks sellele tahtsin ma terve aeg kullile virutada, sest ta kõndis oma krigisevate botastega uksest sisse ja välja ja sisse ja välja ja siis tal helises telefon ja läks uuesti välja ja tuli uuesti sisse ja siis hakkas seal kõva häälega juttu rääkima. no ma ei saa aru, misasja on sellisel inimesel üldse sinna ronida? ise ta niikuinii mitte kuraditki peale tossamise ja ülbitsemise ei tee ju. võeh, nii närvi ajavad sellised. no fain, tahab jobu olla, siis olgu, aga siis pole vaja sellisele üritusele ka ronida ju, kus kõik vallategelased ja igasugused õpetajad ja asjad koos on.
millalgi tuli paus. saime kohvi ja küpsist. ma isegi jõin kohvi, kuigi ma seda muidu ei joo. siis jäime meie (õe omad) noortekeskuse uue juhatajaga rääkima ja teised onud ja tädid läksid tagasi saali. me olime alguses seal ainult õpilasesinduse tüübid ja rauno, aga lõpus tuli teisi ka juurde veits. selles suhtes teisi, etetet.. sander ja siim ja viljam ja põllu (no ei tule mulle ta eesnimi meelde). õpilasesindusest olime kohal ainult sander, mina, kaisa, liis, kea ja eneli. gerttu (noortekatädi) küsis meilt igasuguseid küsimusi. mis on meie arvates haljalas halvasti, mis hästi, kuidas huvitegevusega lood on jne. ma avaldasin isegi oma arvamust ja üldse oli tore, et rääkida sai. huvitegevusest rääkides.. kas teie teadsite, et meie koolis on 27 huviringi? me olime kõik seal küll täiesti šokis, sest me ei teadnud sellest midagi. no lõpuks tuli välja, et osad lähevad juba ainetundide alla, mis on ainult noorematel ja kohustuslikud, aga siiski. 27? ma ei teadnud ühestki midagi.
mingil ajal tuli meelis sinna, kes olles kehaliseõpetaja, küsis meilt spordi kohta asju. et milliseid sporditrenne meie tahaksime jne. tennis tuli jutuks ja ma olen alati mõelnud, et tahaks täiega tennist mängida. kunagi saja aasta pärast hakatakse vist haljalasse isegi skeitparki ehitama.
rahvamaja juhataja tuli ka sinna ja küsis küsimusi.
siissiissiis. siis sai see teine foorumi osa läbi ja tuli kolmas. see nägi välja nii, et moodustati kaks töögruppi. alushariduse ja huvihariduse grupp. me olime huvihariduses ja siis liitusid meiega juba mõned vallategelased. abivallavanem ja volikogu esimees ja muud sellised tüübid. üks punase särgiga onu oli täiega kuri ja kui ma talle midagi seletasin, siis mul jäi vahepeal hing kinni, sest ma kartsin, et äkki ta ütleb mulle ka midagi pahasti. ei öelnud tegelikult, aga ta kohe alguses hakkas seal õiendama, niiet suht nõmenz oli. näiteks kui enne gerttule haljala juures negatiivseid külgi välja toodi, siis mainis keegi õe'st ära, et kooli seisukord on halb ja valged seinad tekitavad hullumaja tunde. gerttu ütles seda siis seal neile vallaomadele ka. ''ei no teeme kõik seinad gräffitit täis siis!'' õntsõnts. igastahes.. jah. nende vallategelaste juuresolekul ma nii palju enam rääkida ei julgenud, aga teised ei rääkinud üldse, niiet pole viga vist. lõpuks naerdi, kui ma mainisin palju, et haljalas on ohtlik ringi liikuda, sest igal pool on pime ja keegi võib põõsast välja hüpata. aga no kammoon, enne oli just räägitud, et mingi tüüp käib haljala vahel kaikaga ringi!
lihapirukat saime ka veel millalgi ja ma jõin veel kohvi.

siis tulime kaisaga minu juurest läbi, võtsime õpilasesinduse korraldatud küsitlustelehed ja läksime noortekasse, sest ma tahtsin käia seal ja kaisa ütles, et ta võib mul aidata neid kokku võtta. no me tegime õe'ga 6-10 klassi seas küsitluse, et teada, mida on paremaks muuta vaja jne ja ma tahtsin ise nendest kokkuvõtet teha, kuigi mass oli alguses ise juba teha otsustanud. noortekas me kaisaga seda kokkuvõtet ei teinud. vaatasime filmi hoopis kõik. ''kõht ette''. ma olen seda varem näinud, but hey, paul rudd on alati vaatamist väärt.
küsitlusi hakkasin kodus tegema. no ma ei teadnud, et see nii kaua aega võtab. hakkasin seda.. ee.. kell kaheksa tegema ja kell üks lõpetasin kokkuvõte poiste kohta. POISTE KOHTA. ja poisse on mingi.. palju vähem, kui tüdrukuid. homme tuleb raske päev. viis tundi mingit lollakat kokkuvõtet? miks ma seda ise teha tahtsin?! õõdjskdklkljsdjkld. igastahes suht kõrini on ja ma olen unine ka. lisaks sellele on mul siiamaani au olnud täiesti geniaalseid vastuseid lugeda.

milliseid koolisiseseid loomevõistlusi võiks korraldada?
ei tahaks.

kuidas suhtute õe töösse?
ei.

mis üritusi tahaksite, et õpilasesindus korraldaks? kas neid oleks praegusest rohkem vaja?
mingi reisi kuhugi amsterdami või kuhugi.

mis üritusi tahaksite, et õpilasesindus korraldaks? kas neid oleks praegusest rohkem vaja?
mingid ekstreemsed värgid nagu ronimine, barkuur, vibusport jne.

mis on teie arvates koolis halvasti? mis vajaks parandamist?
pole basseini.

mis on teie arvates koolis halvasti? mis vajaks parandamist?
8b klassi kraani surve võiks tugevam olla.

homme on vaja jutustama õppida, oidipust lugeda, kokkuvõte ära lõpetada ja füssa ülesanded ära teha. inka tegin täna ära juba, juhhei. saksamaa referaadiga võiks ka alustada, arvestades seda, et see teisipäeval valmis olema peab. vist? teisipäev on liiga kiirelt käes ju.

ma sain täna kolm telefonikõnet, mis on tase. toomas, mass, madis.

mul on paha tuju selle, selle, selle, selle ja selle pärast ja tegelikult huvitab mind hetkel üldse ainult üks asi. juhheijuhheijuhhei.

juhhei.

reimo pani mind jälle mõtlema, et ma olen mingi suht loll ja tähelepanuvajadustega selle blogi privaatseks panemise jutu ja asjadega. ma vist seletasin ka seda siin kuskil ja ega tegelikult rohkem häda polegi, kui see, et mul on iga kord mark, kui ma saan teada, et keegi seda loeb, keda ma ka siin maininud olen. lugege rõõmsalt kõik, aga ärge olge kurjad ka, kui ma teist siin kirjutan.
see foorum hakkab varstivarstimillalgikunagi ja ma üldse ei viitsi minna sinna. MAGADA TAHAKS.

ma nägin öösel mingeid õudusunenägusid jälle. esimene, mille peale ma ennast täeiga üles ehmatasin, on ainsana meeles. mina ja siis veel paar inimest sõitsime kuskil kaubamajas selle.. ee.. eskalaatoriga. aga see oli seal teistsugune. see tegi mingeid kurve ja läks järjest selle kaubamaja kuskile kõige kõrgematele korrustele välja. no ja kui see juba kuskile hästi kõrgele jõudma hakkas, nägin ma järsku raadiosaatjatega mehi paaniliselt ringi jooksmas. hetk peale seda hakkas see eskalaatorivärk alla kukkuma ja meie, kes me seal peal olime, vajusime loomulikult sellega koos. siis ma ärkasin üles. päris jube oli, sest mu unenägudel on enamasti juba mingi.. õududsunenäo tunne või asjad kaasas. kukkumisunenägusid on mul muidu päris vähe ja enamasti on keset magamist lihtsalt see kukkumise tunne, mille peale on mul jällegi au pidevalt üles ärgata.
MA EI VIITSI SINNA MINNA. mis värk on muidu, et täna, kui pole koolipäev, ärkasin ma 09:10, kell on praegu 09:35 ja ma olen riides, söönud, pestud, kammitud ja mul on aega veel arvutis istuda? koolihommikutel ärkan ma sama hilja või varem (noh.. ma mõtlen aja suhet. loomulikult ärkan ma siiski kell 7, mitte 9), ei jõua süüa ja hakkan söömata jätmisest hoolimata 07:35-07:45 kodust kõndima.

i guess i'd like to be alone with nothing broken, nothing thrown.

alustaks sellest, et lugesin ralfi blogi, kus ta oli kirjutanud, et teda psühholoogia huvitab ja oli teinud seda testi, mida ma kunagi paar korda teinud olen. nüüd pole ammu ja tegin uuesti.

Disorder	Rating	Information
Paranoid:	Very High	click for info
Schizoid:	Moderate	click for info
Schizotypal:	High	click for info
Antisocial:	High	click for info
Borderline:	Moderate	click for info
Histrionic:	Moderate	click for info
Narcissistic:	Moderate	click for info
Avoidant:	Very High	click for info
Dependent:	Low	click for info
Obsessive-Compulsive:	High	click for info

teiseks mainiks ära, et mul on nendest kärbestest täiesti siiber. praegu lendas üks silma. no juhhei. nad isegi ei lenda enam õieti, jalutavad ringi lihtsalt ja surevad väikese puute peale ära. siis ärkavad ellu ja hakkavad ennast ringi keerutama.

no ma olen tegelikult way liiga väsinud, et kirjutada, aga see selleks.
täna midagi erilist ei toimunud. geograafia oli jamps, ajaloo asemel oli klassijuhatajatund, kus me oma probleemide teemat jätkasime ja minu jutu peale jälle naerdi. no misasja?! igastahes rääkisime sellest, kuidas peale paari feilimist alla anda ei tohiks ja kuidas kõikidele midagi ilusat ütlema peaks, kasvõi lihtsalt rõõmsalt tere. bruno võttis seda kohe päris tõsiselt vist, sest kui ma talle hiljem sööklasseminnes ütlesin, et tal ilusad püksid on ja kui ta oli ära maininud, et ta ütleks midagi vastu ka, aga et ta ei tee komplimente, ütles ta, et ma olen päris ilus hipi, mis oli amusing koos kuldari, kaija ja ragnari igapäevaste sööklajuttudega. selles suhtes, et.. tavaliselt lausest ''sa oled nõme friik ja nohik'' rohkemat ta minu suhtes öelda ei suuda. muidu pidas bruno oma igaaastase kõne teemal, kuidas ta hipisid vihkab ja kuidas on ilgelt nõme, et nad niisama passivad ja pilves on ja midagi ei tee ja niisama mingid mõttetud junnid on.
mata jäi ka ära (W00000000000000000000000000000000000000000000000000T), niiet meil oli kaks keemiat. mõlemas keemias olin ma jälle naeru kätte lämbumas, nagu ikka. margus istus delvise kõrvale ja nad tegid suht pornot seal meie seljataga. delvis otsis sahtlist toredasti asju ja muud sellised asjad. jah, lõbus oli. muidu keemia teema ise oli üpris nõme.
eesti keeles võtsime mingit rõhu ja takti teemat, millele ma alguses hästi pihta ei saanud, niiet ma terve ülesande täiega ära sodisin. lõpuks jõudis kohale siiski.
inkas saime kursusehinded. mul oli viis, sest noh.. mul oli üks kolm ja ülejäänud viied.

peale tunde käisin raamatukogus. seal oli mul mingi.. imelik tundeasjandus. mul oli seda päeval varem juba, aga teistmoodi veits. nagu nostalgia, aga teistsugune nostalgia. kuidagi väga.. raamatune ja öö.. raamatus elamise tunne oli. no igastahes jah. mingi nostalgia. kindlalt meenutas mingit aega, aga ma ei kujuta ette ka, mis aega, sest ma ei mäleta seda tunnet ka enam hästi. võtsin kuningas oidipuse, mis neljapäevaks läbi olema peab, aga mis mulle huvi ei paku. samas.. ma pole seda veel lugema hakanudki ju. raamatu nägemine andis positiivsust juurde igastahes, sest see on 58 lehekülge pikk ja üpris suurte vahedega kiri. robert schneider- ''une poolvend. kes armastab, ei maga'' võtsin ka. ma tegelikult ei tea, miks. see, et pealkirjas ''uni'' on, oli vist teemas lihtsalt sel hetkel. muidu raamatus on vist mingi jumala ja maeiteamisteema. no ma üritan veits lugeda. ''webby'' jäigi lugemata. üle kolmekümne lehekülje ei jõudnud, sest see mingi tulevikuteema ja kogu see teema üldse ei tõmmanud. teemateemateema.

kui ma koju jõudsin, käisin korra arvutis, vaatasin oma toas seitsmekümnendaid, sõin skittleseid ja jäin magama. no miiinemeeetsaaaaa, kui hea oli. nii super unenägu nägin ka, et öldkflkdlfklkjsdlkkljjkslkd. siis millalgi helistas kaisa, et küsida, mis ''kuristik rukkis'' pealkiri on. no talle ei tulnud meelde. ma ärkasin üles ja und ei näinud enam, aga ma ei peaks seda väga siia hõõruma vist, sest kaisa niigi oli juba šokis ja ütles, et ta ei helista mulle enam. no ma ise segan ka pidevalt kogemata teiste und telefonikõnedega, niiet pole üldse mitte midagi. üritasin edasi magada. mingi 15 minutit sain üritada umbes, siis helistas kadi ja kutsus õue. ma ütlesin, et ma panen riidesse ja lähen, aga mul oli tegelikult plaan umbes viis minutit veel magada. kohe, kui kadi kõne ära lõpetasin, helistas emme ja küsis, kas ma läksin täna rakverre siis. ei läinud. ta ise ei andnud rahagi mulle ju ja ma sain aru, et see oli vihje, et ma minemata jätaksin. no ega ma vist mänguraha eest pilte ilmutada ei saa. tõusin üles, panin riidesse ja läksin välja. käisime kadiga ringi ja rääkisime. põhiliselt oli ainult üks teema, milleks oli kadi suhted meie klassiga. nüüd tahaks magada jälle täiega, aga ma vaatan ''kaks ja pool meest'' ka ära. pesus peaks käima.

böö, nõme homne foorum. mingi.. kell kümme? no halloooooo. mingi eriti unine värk tuleb sellest.
mul on see postituseaken vahepeal päris kaua siin niisama lahtisena seisnud. kell on 0:016

reede, reede, reede, juhhei.

''juhhei'' on mingi parasiitsõna moodi asi viimasel ajal.
mul on täiega uni ja ma lähen magama vist. blogi kirjutamise tuju pole hetkel väga, sest noh.. UNI ON TÄIEGA. pealegi. hommikul kohe ütles reimo, et ta oli mu blogi lugenud. tal oli lõbus ja teistel ka, aga mul eriti mitte, sest noh.. ma kirjutan siia ju. eelmisel aastal pidin ma ka šoki saama, kui ma sain teada, et pool meie klassi mu blogiaadressi teab. tegelikult ma mõnikord mõtlen jälle, et peaks blogi privaatseks panema, aga siis ma mõtlen sellele, kuidas mind ennast privaatsed blogid ärritavad, niiet jah. pealegi niikuinii neid inimesi on ainult paar tükki, kes seda avalikultki loevad (ma arvan vähemalt), niiet mingit vahet pole.

raamatukogus käisin. palju mingit tunnet oli ka täna.

ISSI TÕI MULLE LINNAST SKITTLESEID!!!

you were acting so in love, with your hand upon his heart.

TÄNA ON NELJAPÄÄÄÄÄEV. HOMME ON REEEDEEEEEE. PAAARTYTIIIIIMEEEEEE. peaaegu.. varsti. ma tahan täiega ''kaks ja pool meest'' vaadata. ma vaatan seda alati poolikult ja ei pööra sellele erilist tähelepanu, aga mu õhtud pole selleta õhtud. see mängib mul alati telekast taustaks, kui ma parajasti veel õpin või tuba magamiseks korda sätin ja mu kaks küünlakest põlevad ja vedamise korral on tuba soe ka. täna ei vea. täna ei ole. keegi vist ei küta ja tuul on minu toa poolt ka vist, sest see on hetkel vähemalt kõige külmem tuba majas. ma vihkan neid minutoatuule päevi, mida talvel päris palju esineb. peaks välja uurima, mis sorti tuul see minutoatuul on.

kirjanduses tegime mingeid kokkuvõtteid mingitest aisckjsjkdhkjhajsjklostest ja sophoklestest ja asjadest. ajaloos tegime kontrolltöö, kus ma mõnele asjale vastuseid välja mõtlesin, aga viit tahaks siiski. neli on nagu veits jama. estas tegime tunnikontrolli silbitamise peale. inkas.. inkasinkas.. ma ei mäleta hästi. mingit juttu jutustasime ümber ja passisime niisama. matas tegime tunnikontrolli, mis oli täielik piin. suuremal osal klassist läks see metsa ja terve ''tarkaderühm'' oli ka täiega endast väljas ja see oli kontrolltöömahuga põhimõtteliselt. kuus ülesannet. terve a4 leht. täitsime kontrolltööde vihikusse. kontrolltöö siis nagu.
vene keeles tegi õpetaja meile hoopis klassijuhatajatunni, mis oli päris meeldiv. jututeema oli siiski veits jama. viimase aja kohta sobilik, aga jama. õpetaja rääkis meile, et ta on viimasel ajal hullult apaatne ja ta tunneb, et see kandub ka meile üle ning et ka meie oleme apaatseteks muutunud. ma ei arva, et mind nüüd miski ei huvitaks ja kõik, aga mingi kergem versioon sellest on mul vist küll. raskem on lihtsalt viimasel ajal asjade mõttele pihta saada. muidugi ma ei arva, et see kuidagi meie klassijuhataja süü oleks.
pidime numbreid ühest neljani lugema, mis moodustas rühmad. neli rühma, iga rühm sai mingi probleemidega seotud teema. meie teemaks oli ''mis probleeme põhjustavad õpetajad?''. me panime kirja seitse punkti. kuus ütlesin mina, ühe ütles liis. kaili ja teele oli terve aja vait ja kõik ainult noogutasid, kui ma mõne idee välja pakkusin. klassiees pidi rääkima ka sellest. ma rääkisin. veits arusaamatult või kiirelt või kokutades või liiga palju vehkides vist, sest mingi kerge naer oli vahepeal. ma saan oma seletamiste ja rääkimiste peale viimasel ajal palju turtsatusi ja ma ei tea, millest see tuleb.
ma ei viitsi sellel õpetajate põhjustatud probleemide teemal muidu eriti rääkida siin, sest ma ei usu, et mu probleemid õpetajate pärast oleksid. no väljaarvatud see, et mata ja vene keel täiega stressi tekitavad oma uue hindamissüsteemi ja korralduse ja kiusamistega. viimase puhul muidugi vaid mataõps. saksa keele ajal läksime me direktoriga rääkima. õpilsesinduse osad liikmed. mina, mass, toomas, maigi, svea, sander, delvis, eneli ja kea. no ja õppealajuhataja ja direktor. rääkisime (mass rääkis) meie arengukavast, prioriteetidest, plaanidest jms. teised olid terve aja vait. svea sai korraks oma diskopaartist rääkida, sander sai oma esitlusest rääkida ja ma sain öelda, mis meie lätireisi juures valesti läks. (see, et klass polnud osavõtlik ja ei tahtnud sinna tulla, mitte see, et kõik jõid ja osad laaberdasid ja et seal turvadega jamamised ja trahvid olid.) ühesõnaga ilgelt igav oli. tegime toomasega mingit jalafaiti ja ma naersin iga kord, kui ma delvise naermist nägin. naljakas. igav, aga naljakas.
peale seda oli kehaline. pidime oma odaviset hindele tegema. ma olen varem ainult ühes tunnis oda visanud ja seda ka siis, kui õpetajal seletamiseks aegagi polnud. viie sain kätte igastahes ja poole tunni pealt sain minema. läksin koju, käisin pesus, sõin ja läksin poodi. poes nägin siimu, kes mulle mingit lotte-viljami teemat rääkis, mis tegelikult on suht crappy värk, aga ma ei viitsi sellest üldse kirjutada, sest arvestades fakti, et lottel sellega tegelikult pistmist pole, on see ebaoluline ja liiga mahukas. einot nägin ka poes. ja toomast. tore oli see, et ma ühe nätsupaki pärast mingi seitse minutit järjekorras seisma pidin.
toomas polnud koju läinud, sest meil oli kell kuus rahvatants. läksime kooli. koristaja vaatas mind imelikult, sest noh.. ma olin välisjalatsite ja välisriietega. toomas läks kuskile eemale korraks, niiet ma piidn seal seletama koristjale ja inkaõpsile, mis värk on. koos küsisid, et mis ma teen koolis ja blablabla. ma ütlesin, et me toomasega ootame rahvatantsu ja tahtsime õe tuppa minna, sest toomas ei saanud vahepeal koju minna. siis nad ütlesid, et vaesed meie ja lubasid rõõmsalt meid sinna. õe toas jamasime midagi arvutiga, sest me ei taibanud üht teist nuppu ka vajutada ja vaatasime, et arvuti ei lähe käima lihtsalt. lõpuks saime tööle, juhhei. kuulasime muusikat ja rääkisime juttu ja kasutasime ära moodsa tehnoloogia võlusid (passisime netis on veits jamam öelda ju). millalgi läksime rahvatantsu. rahvast polnud veel, niiet ta mängis klaverit. jasiisjasiis. kui inimesed juba tulid ja tantsisime, siis oli päris tore. see on tore tants. ma sain hüpped ka õigel ajal ja puha. üks koht on praegu, mida ma koguaeg valesti teen ja siis sellepärast segadusse satun, aga nojah. küll korda saab. viimasel ajal on rahvatants täiega tore. ma naeran põhimõtteliselt terve aeg ja siis ma vaatan, kuidas kuldar pervonägu teeb ja loks nii pikk on ja hüppeid teeb ja torpsile koguaeg vastu vaidleb ja kuidas kaja ka naerab ja kuidas üldse kõik nii lõbus on ja hakkan veel rohkem naerma.
mass vist täna vihastas mu peale. eile ma vihastasin tema peale. mulle tundus täna korraks, et kadi ka vihastas, aga vist ei vihastanud. meil on getteriga päris palju lõbus koguaeg. juhheijuhhei.

but you don't really care for music, do you.

täna hommikul ma jooksin kooli. nagu.. jooksin. mitte ei kõndinud kiirelt või midagi sellist. jooksin. ma hakkasin 07.50 kodust minema. ma kõnnin tavaliselt.. ee.. umbes 20 minutit kooli. igastahes jah. jooksin. lõpuks jõudsin isegi umbes kaks minutit enne kella helisemist kohale.
mata sakkis, nagu ikka. homme on tunnikontroll, mis ka sakib, sest ma ei oska seda. noh.. ma saan teemast aru ja puha ja tunnis tulid enamusele ülesannetele õiged vastused ka, aga see õpetaja paneb alati töösse mingid raskemad asjad.
muusikasse hilinesin umbes viis minutit, sest ma printisin iisraeli muusika jaoks teksti välja. meil oli seda vaja juba üleeelmiseks mussaks vist. läksime massiga koos klassi ja kõikidel oli ohsajummel, kui lõbus.
õpetaja jagas meid nelja rühma, kes kõik klassiees hindele laulma pidid. kaheksased rühmad. me olime getteri, kadi, gerli, anneli, seidi, kätlini ja kailiga. vist. laulsime ''killing me softly'' eestikeelset versiooni. laul pidi olema eestikeelne + tunnis läbilauldud + me pidime seda laulma a capella. klassi ees. nagu.. klassi ees. ma pidin maa alla vajuma. MA VIHKAN ESINEMIST. juba öölapse laulmine oli vaimselt halvav + siis meid oli mingi kolm korda rohkem. igastahes. jah. laulsime.
inkas kontrollisime ülesandeid ja tegime mingit harjutust, kus olid antud mingid omadused. ja siis me pidime valima, mida meie girlfriendi/boyfriendi juures kõige olulisemaks peame. kaks tükki tuli valida. siis tuli kuulata plaadilt, mida kaks mingit tsikki kõige olulisemateks peavad ja siis märkida, mida su pinginaaber kõige olulisemaks peab. klassis pidid osad ette ka lugema. enamus panid mingi.. kindness ja honesty. olen ma ainus, kellele huumorisoon eluvajalik on?! igastahes jah. variandid olid mingi.. ee.. kindness, honesty, intelligence, good taste in clothing, beauty/good looks, sense of humour.. midagi veel vist. no ja me pidime pinginaabriga võrdlema. intelligence oli meil sama ja kindness/sense of houmour erinev. kui mass luges ette, et talle sense of humour oluline on, siis rääkis bruno mingit ''tahad naist, kes sind lõbustaks vä?'' juttu suht kurjalt, aga no ma küll ei kujutaks ette, et ma sebiksin mingi tüübiga, kes ühelegi naljale pihta ei saa ja ise ka ühtegi nalja ei tee.
vene keeles pidime poiss-tüdruk paarid tegema ja küsimusi küsima. me olime delvisega ja meil olid imelikul kombel põhimõtteliselt samad küsimused, aga erineva sõnastusega. õpetaja lasi meil mingit sõna käänata ka. NO MA EI OSKA VENE KEELT ÜLDSE JU. ma ei saanud arugi, et seal kaks sõna on. ma arvasin, et kolm sõna on, niiet käänasin kolme erinevat sõna. KOLME SÕNA, KUI TEGELIKULT OLI KAKS.
joonestamine oli täpselt selline nagu ikka. väljaarvatud see, et kadi küsis rohkem küsimusi ja ma naersin rohkem. kellelegi ütlesin: ''odav tont!'', aga ma ütlesin seda vist veidi kõvema häälega ja direktori tunnis oli see veits imelik. me naersime getteriga selle peale päris palju.
keemia oli lõbus nagu ikka. õppisime mingit nunnut ja arusaamatut teemat, kus kaks mingit elementi loovutavad oma mingeid asju mõlemad ja siis ühendavad neid ja on üldse sellised nunnud ja võrdsed ja nunnud ja paaris.
arvutigraafika oli suht igav, aga no mulle meeldib neid asju teha. kui need jooned kõik täpselt ühepikkused tulevad ja puha. me võiksime terve aasta selliseid mõttetult lihtsaid asju teha.
geograafias puudusid päris palju, niiet ma sain rohkem õpetajat kuulata ja tund oli üldse normaalsem, kui tavaliselt. jah, ISEGI geograafia oli tore! määdsik.

emme võttis mu kaisukarud ära, sest tal on raamatukogus mingit asja teha vaja. MINU KARUD. *nutab*
toomas helistas enne.
1) lotte võttis telefoni vastu.
2) emme karjus lottele: ''TOM VÄ?! ANNA MA RÄÄGIN KA!''
3) ma võtsin telefoni enda kätte ja karjusin nende peale.
4) toomas naeris ja mul kadus kogu jutt peast ära, mis ma rääkima pidin.

ajaloos on homme kontrolltöö, mida ma ei oska. hurraa, hurraa, hurrraa.

sa oled masendav, sa oled ka masendav.

hahahahahahahaha.

Mass. ütleb: tead mis ma avastasin
lennon. ütleb: no ma ei tea.. üllata mind.
lennon. ütleb: äkki selle, et ma olen päriselt inimene, mitte põder/flamingo?
Mass. ütleb: Sa oled täiega Kat Deluna moodi :D
Mass. ütleb: http://www.youtube.com/watch?v=dRNpVj2PcPU&feature=rec-fresh
Mass. ütleb: selle alguses
lennon. ütleb: sa oled ikka teadlik, et ma valgenahaline olen?
Mass. ütleb: eriti 24-25 sekund.
Mass. ütleb: nagu vaata need juuksed just

peavalu + südapahasus.

läksin praegu oma tuppa ja pidin ehmatusest peaaegu püksi laskma. MIDA KURADIT. nagu mingi õudusfilm. mu toas lendavad viimasel ajal koguaeg kärbsed ringi. mul pole mitte kõige vähemat aimu ka, kust nad tulevad, sest akent ma ju keset sügist lahti ei hoia. igastahes.. nad tulevad, lendavad, surevad iseenesest ära ja natukese aja pärast tulevad uued. igal õhtul korjan mingi viis kärbselaipa põrandalt ära. mõnel õhtul (üleüleeile?) juhtub kümme. no igastahes. praegu läksin oma tuppa ja liigutasin kardinat, et aknast välja vaadata. seal oli mingi.. tsiljon kärbest. ma tõin selle elektrilise kärbsepiitsa, et nad ära tappa (jah, mul savi, et ma kärbseid isegi ei tapa tavaliselt) ja kui ma lõpetanud olin, korjasin põrandalt ära kolmkümmend surnud/mittesurnud kärbest. ma pidin peaaegu pillima hakkama ja nüüd mul pea valutab ja nii rõve on olla. NII RÕVE, NOH. öõöädslüjhhhhhh.

aa, seda pidin ka kirjutama, etetet. ma nägin ühel ööl unes, et mu toas oli hullult palju ämblikke, kes ära ei surnud, eks. no ja mu koolikott on tavaliselt seal samas kohas, kus unenäos need ämblikud sebisid. eile õhtul hakkasin õppima, liigutasin koolikotti ja koolikoti all oli surnud ämblik. NO MISASJA MISASJA MISASJA?!

selle ämblikuööga samal ööl nägin ma muidu unes, et meie pere ja riti pere olime kõik haiglas. ma ei tea, mis me seal tegime. põhimõtteliselt nagu.. elasime seal võinii. sõitsime liftiga ja puha. see oli täiega.. filmitunne.
ja üleeileöösel(?) nägin ma unes, et ma tahtsin kuud pildistada ja siis olin täiega rõõmus, et kuu maale nii lähedale tulnud oli, sest mu kaamera pildistab ainult täiega lähedale ja siis ma sain hästi selle pildile. põhipoint oli siiski see, et kuu nägi kahtlaselt sinine ja mägine ja vesine ja maa moodi välja. planeet maad ma mõtlen.

täna öösel nägin ma unes, et ma olin kuskil välismaal. mingid tuttavad olid ka, aga ma ei mäleta, kes. mass oli kuskil ja kaisa oli ka. kuldar ka vist. igastahes ma olin kuskil vees ja pidin kaldale ujuma, aga ma ei osanud ja mingi väike pruun välismaapoiss aitas mind. siis ma pidin üle mingi hiigelsuure rippsilla minema, aga ma ei saanud oma jala peal üldse liikuda. sild oli ka katkine ja seal tuli täiega suur samm teha ja inimesi tuli koguaeg vastu, niiet ma passisin hullult pikalt ühe koha peal ja lõpuks hüppasin sealt alla. läksin mingist metsamoodi asjast välja ja siis olin massiga koos. eemal oli nagu mingi.. pidu või midagi sellist. erinevad mingid grillikohad olid koos nende peavarjudega, mis söögilaudadele väljas peale pannakse. kaisa sõi seal šaslõkki. me läksime massiga mingisse majja, kus öeldi, et nii kõvasti ei tohi pidutseda. kui ma üles ärkasin, oli mul jalas jälle kramp ja ma keerutasin ennast voodis täiega ühele ja teisele poole, üritades karjumist tagasi hoida. ma vihkan neid jalakrambiöid. see on niiiiiiiiiiiiiiiii valus ju!

kool oli nagu kool ikka. sellel nädalal oleme kaks päeva koolis käinud. ma olen kahel päeval esimesse tundi hilinenud. juhhei. õnneks tuli saksa õpetaja täna minust veel hiljem. igal teisipäeva hommikul ma jooksen täiega kooli, sest õpetaja ütles, et ta ei lase tundihilinejaid enne istuma, kui nad saksa keeles ''palun vabandust, et tundi hilinesin'' ütlevad. kirjutas selle meile igaksjuhuks tahvlile ka, aga ma ei kirjutanud seda endale isegi üles, sest ma arvasin, et mul ei lähe seda vaja. no ja ma ei oska seda öelda ja siis ma ei julge tundi hilineda. täna tegime muidu numbrite peale töö.
inkas vaatasime kontrolltööd üle. õpetaja rääkis veits sellest olümpiaadist ka. täielik naljanumber ikka.
kunstiajaloo õpetajal oli köha, niiet ta.. jah. köhis terve aja. vene keeles tahtis õpetaja, et ma vabalt seda juttu jutustaksin. mul jooksis aju täiesti kokku ja mul ei tulnud sõnagi meelde. lõpuks midagi rääkisin. ja matas tegime ikka nõmedaid ülesandeid ja ma ikka ei salli seda õpetajat. mind niiiiiiiii ärritab, kuidas ta ütleb ''õieti'' ja kuidas ta nimetab kirjutamist trükkimiseks. ''no trüki need numbrid tahvlile nüüd.'' ''no trükime selle ümber.'' ''oi näe, sul on trükiviga siin.'' MA KIRJUTAN MITTE EI TRÜKI, KPOISEOERKISKDIULDSKULUSIUODIUOEIWUORIUOIUODFIUOISUOD, kohe näha, et ta peab meid mingiteks friking masinateks. koduse töö jõudsin igastahes tunnis valmis, niiet homseks on mul ainult vene keele küsimused teha vaja. hurra hurra.

peale tunde käisime toomasega poes, kust ta mulle marsi ostis, kuigi ma tegelikult ütlesin, et ma ei taha, kuigi tegelikult on see päris luv. (see oli mu päeva esimene söök ka vist. ahei, sõin koolis ka täna. hurraa, põletasin suulae sodiks jälle. reedel ka. ma ei julge enam koolisööke süüa.
A L A T I põletan suulae lõhki.) peale poeskäiku läksime õe tuppa. ta läks täna ikkagi kahese bussiga muidu koju, mitte ei passinud kuueni. (nojah, kell on neli alles ju ja ma kirjutan blogi hetkel). ma mängisin freecelli, ta mängis pinballi, faitisime ja rääkisime, nagu ikka.

uni on ja ma ei viitsi rahvatantsu minna. viskan pooleks tunniks pikali vist.

maybe it's because i'm crazy, i try not to act too proud.

tervel meie perel on minuga seoses mingi probleem vist. üleüldiselt on ka kõikidel nagu. ma ei taha ise ka eriti kellegagi väga suhelda ja ma olen viimasel ajal üleüldse närvilisem ja kurjem ja tõsisem. kaija ka mainis seda ükspäev. ma ei ole terve päev netti saanud ja nüüd pole kedagi (kaisat, kaijat ja toomast, sest ainult nendega ma suhtlen) msnis. tegin vahvlilokid. praegu näen nendega suht nigga välja, aga homseks on raudselt kõik ära magatud. õppisin oma asjad ära ja tegin joonestamise tööks isegi kirjanurga valmis ja puha, kuigi seda on alles kolmapäevaks vaja ja siis ka mitte kindlalt. lihtsalt, et hiljem vähem tööd oleks või misiganes.
mis ma veel siis täna toredat tegin? mitte midagi. oc'd vaatasin. crap crap crap, homme ei näe ju. numeroloogiaraamatut lugesin ka ja ma millalgi kirjutan siia seda. puhtalt sellepärast, et seletada, miks minu meelest see puusse pani. mulle tuli hull mingi selline.. karmi juhi teema koguaeg, kuigi tegelikult läks üks teine minumeelest rohkem täppi. vahet pole niikuinii, ega mingite numbrite põhjal inimesi kirjeldada ei saa ju. no okei, mõned asjad on õiged küll, aga inimesed on siiski erinevad ja erilised ju.

homne sisaldab ilmselt palju koolis passimist. panen oma punase kampsuni ka selga? ja selle õhukese rohelise pluusi? siis ma olen eriti kirju kupatus ju. lillad püksid, roheline pluus, punane kampsun. noh.. ja kõige tähtsam värvielement minu igapäevase riietuse juures.. sokid. mul pole kapis kunagi sokke ja siis ma otsin neid kuskilt kümnest erinevast toast pesurestide pealt ja kuna hommikuti on päris tappev paljajalu ringi pläterdada, siis ma tõmban pimedas jalga esimesed sokid, mille ma endaomaks tunnistada julgen. jah, ja see ongi põhjus, miks ma kannan täiesti sobimatul ajal erksiniseid või sõjaväemustriga sokke. noh.. ja see ka, et mind väga ei koti see. nii loongi ju uue.. ee.. sokistiili. küll te näete, varsti kannavad kõik minu järgi sokke.

mainiks ka seda, et mul võib ju kõik paha tuju olla ja puha, aga vähemalt leidub ka inimesi, kellel on TÕELISI probleeme.
Mass. ütleb:
:@ Üritan filmi vaadata eks, aga iga 5 minuti pärast buffer jookseb kinni
Mass. ütleb:
nagu täiesti kinni

mu jalg on katki ja sa oled masendav.

i think it's because i'm clumsy, i try not to talk too loud.

[ kadi^^ ] kohal. ütleb:
see, uut olümpiadikorraldust kuulsid juba?
lennon. life is a maze and love is a riddle. ütleb:
ei.
[ kadi^^ ] kohal. ütleb:
inglise keele oma. et siis kaks tundi on aega kirjutada kirjadit üldlevinud teemal mida on võimalik kirjutada mina vormis või ühiskonnast vaadatuna. kirjandi pikkuseks on 300-400 sõna. 10-12 klass kõik ühistarvestuses ja siis üks parim pääseb sinna, riiklikule ja sela on siis 150 sõnaline kirjand + suuline osa mis koosneb sellest et tõmbad loosiga teema siis räägid sellest ja siis sinu loositud...
[ kadi^^ ] kohal. ütleb:
paariline küsib sinult 3 küsimust ja siis jutustab tema ja sina küsid temalt kolm küsimust ja siis seda hinnatakse.
[ kadi^^ ] kohal. ütleb:
Kui kõige parema see punktisumma maakonnast on alla 15punkti siis valitakse teistest maakondadest mitu osalejat.

HURAA HURRAA HURRAA.
ütleks ainult seda, et sel aastal tantsib inkaõps meile enne klassi ees kaerajaani, kui minu sinna saadab. ja kui peakski saatma, siis sellest tuleb midagi niiiii feili, et ma ei tea.

täna inkas kirjutasin muidu oma seda juttu ümber. KRT. MA PIDIN SELLE ÕPETAJALE ÄRA VIIMA JU. ma tegin selle veel koolis valmis ja puha. mingi kolm korda tegin seda ümber ja kustutuasin ära ja kõik. lõpuks sain 201 sõna. tase. igastahes.. jah jah jah. kontrolltöö oli ka inkas. ma sain ühegi veata viie. üüäüüäüüä.

magada tahaks. mis meil homseks õppida on? mis?!
nonii. jutustada jäi vene keeles. ma õppisin juba eelmiseks korraks enamvähem selgeks, niiet täna on kordamise värk ainult. AAAA! homme on viis tundi ju ainult!
14.10.2008 Inglise keel Kodune ülesanne Relax!!! Harjutus
14.10.2008 Vene keel Kodune ülesanne h.3 jutustada,lug.küsimused hindele,lug.t.2 lõpuni Harjutus
14.10.2008 Matemaatika Kodune ülesanne Ül.298,292 Harjutus
14.10.2008 Saksa keel Kodune ülesanne Materjal Saksamaa referaadi jaoks

inka jaoks relaxin (MAGAMINE, WOOHOO. (ma tegelt ei usu, et ma magama lähen), vene keel on enamvähem õpitud, korrata vaja ainult, mata teen ära ja saksa keel.. misasja? mis materjal? okei, ma ei tea sellest midagi. enivei. WOOHOO. täna on ainult mata õppimine ja siis rõõmus puhkamine. tegelikult peaks kolmapäevaks ka ära õppima, sest mul on homme rahvatants. ekoolis polegi midagi kolmapäevaks kirjas. ja mul päevikus ka mitte. OOOOO HAPPPY DAAAAAAAY. no matas ja üldse homsetes ainetes jääb niikuinii kolmapäevaks õppida, aga need ma teengi siis homme kohe peale tunde ära. arvatavasti õe toas, sest siis ma ei pea õpikuid koju tassima ja niikuinii pole ma ainus, kes seal passib.


sa oled masendav.

i've seen your flag on the marble arch, but love is not a victory march.

jalgpalli käisin ka täna vaatamas. veltsi pidi vaekülaga mängima, aga vaeküla omad ei tulnud või misiganes ja kuna haljala omad pidid niikuinii kell viis mängima, siis otsustati, et veltsi mängib haljala vastu. haljala omad pidid muidu kell pool viis mängima ja kell oli parajasti.. ee.. kolm? käisime toomase ja eldariga poes. ostsin endale lõpuks uue kleenexboxi. elu selleta on enamvähem võimatu. siis läksime.. ma ei mäleta, kuhu. passisime niisama ühesõnaga. käisime seal laste mänguplatsil kiikumas ja rääkisime niisama juttu. ühesõnaga.. jah. tore oli. siis läksime tagasi staadionile, kus nad lõpuks mängima hakkasid. friking külm oli, ma pidin kokku jäätuma seal. toomas läks kuue paiku (?) ära ja varsti peale seda lõpetati üldse mäng ära, sellepärast, et mingi veltsitüübi pojad hakkasid jonnima, niiet ta pidi nad koju viima ja teised veltsikad olid tema autoga. vist? no vahet pole. igastahes jah. kokkuvõttes käisin ma toomasele palju pinda, toomas ja eldar tegid nalja, ma külmetasin ennast surnuks ja mäng oli igav.
ma olen vist haige ka. mitte, et see midagi uut oleks, aga noh. päris kuum tunne on, aga LOOOOMULIKULT ei näita see kraadiklaasijunn mulle kraadigi palavikku.

i've seen this room and i've walked this floor.

käisime täna vanaisat vaatamas. ta elab essus, me elasime ka kunagi seal. mingi.. viis või kuus aastat (?). põhimõtteliselt oli seal mu see lapsepõlveaeg ja lasteaed ja muud mängimised ja hulkumised ja ringisebimised. sinna on alati nii imelik minna. see jääb iga korraga väiksemaks ja on nii teistsugune, kuigi tegelikult on kõik ju samasugune. täna oli jälle suht slap in the face. no ma olin seal elades päevad läbi väljas ja tegin koguaeg midagi ja käisin ringi ja kui me sealt läbi sõitsime, siis mulle meenus iga asjaga midagi. lihtsalt mõisast mööda sõites käis juba viissada asja peast läbi. no igat selle maja nurgakest vaadates meenub ka midagi. ja siis ma vaatasin lihtsalt selle meie endise maja vastas olevat mingit.. kraaviasjandust ja mul tuli kohe meelde, kuidas me sellest kunagi üle ronisime ja kuidas keegi sealt ükskord karuputkesid tõi, niiet mu põlv imelikuks läks (no vesivillid ja muud need põletuseteemad, mis karuputkega tekivad) ja kuidas ma kaherattalisega sõitma õppisin. mul oli rattalt üks abiratas juba ära tulnud. hakkasin meie maja ukse juures ära sõitma ja järsku tuli teine abiratas ka ära ja ma sõitsin kahe rattaga sellest.. kallakust alla, selle sama kraavi poole. lasteaia hoovi vaadates tuli meelde see, kuidas me lasteaias seal mängisime ja kiikusime ja ronisime ja kuidas kellegi keel ükskord liumäe külge kinni külmus ja kuidas me mööda seda teed seal jooksime ja kõik. nostalgia ühesõnaga. päris karmilt. eriti vastik on see, et kõik need mälestused ja asjad on niii nii kuidagi.. head ja nii ja samas ma mõtlen, et ma ei tahaks ei tahaks ei tahaks mittttttte mingi hinna eest seal praegu elada.

vanaisa oli muidu täiega rõõmus ja puha. täiega imelik on mõelda, et haige inimene on umbes kümme korda energilisem, kui mina, kes ma olen vinksvonks tervise juures. neil oli toas maailmakaart, kuhu oli ära märgitud, kus riikides nad käinud on. neid riike on niiiiiiii palju ja neil on euroopast peaaegu kõik riigid läbi käidud. ma niiii niii niiii väga tahan reisida.

the minor fall and the major lift.

ja kes sai muusikamängus järgmisele (viimasele) tasemele? kes on music deity? ANETTE!
mission 1 completed. mis see teine oligi? AAAAHHHH! HUCKABEES! KRT KRT KRT!

ma magasin täna kella kaheni. öösel ärkasin kell pool neli õudusunenäo peale. pühaissandjumal küll, kui jube see oli. see oli kõik nagu niiiiiiiiiiiiiiiiiii päris ja kui ma lõpuks ehmatusega ärkasin, avastasin ma, et mul käis tokio hotel- ''schrei'' (mingi vana plaadi panin õhtul mängima) ja kõik oli täpselt samamoodi nagu unenäos. öö ja pime ja minu tuba ja kõik. võeh. jube jube jube. igastahes. unenäos oli öö. ja pime. ja jube. ja ma olin üksinda kodus. ma seisin meie maja juures õues ja ootasin vist kedagi. järsku küsis keegi tallinnast mult, et kas meie maja juures on samasugune olukord nagu tallinnas ja ma ei saanud aru, millest ta (kesiganes see oli) rääkis või kuidas ta minuga tallinnast rääkida sai. kui ma taevasse vaatasin, läks see korraks valgeks. mitte nagu valgeksvalgeks, aga heledamaks. tumehalliks umbes. (selle kirjutamine on nüüd jälle suhteliselt spooky, sest ma salvestasin enne draftina ja nüüd on kell juba pool üks ja see hakkab jälle reaalsem tunduma. no teie (kesiganes seda lugema peaks) jaoks ilmselt mitte, aga seda ongi päris raske õigesti kirjeldada.) igastahes. taevas muutus imelikuks ja ma läksin tuppa. järsku oli vanaema meil külas ja ma pidin talle oma toa põrandale madratsi panema, et ta seal magada saaks. mul olid mingid tekid ja asjad käes, kui ma järsku märkasin, et põrandal hullult suur ämblik oli. ma hakkasin teda ära tapma, aga ta ei surnud ära. nagu.. ma virutasin talle mitu korda järjest hullult kõvasti mingi asjaga ja ta sebis ikka edasi. järsku tuli neid veel hullult palju juurde. ma ei tea, mis nendega lõpuks sai, igastahes ära nad ei surnud ja ma hakkasin vanaemale voodit edasi tegema. selle ämblikutapmise aja peale oli vanaema ennast minu telekakapi peale magama seadnud (ei, ma ei tea, kuhu see telekas sealt kadus). ma ise võtsin endale teki ümber ja läksin õue tähti vaatama. järsku tuli keegi ja surus teki mulle käega täiega näo peale. alguses ma tundsin, et täiega mõnus on ja siis ma sain aru, et see on mingi teine inimene ju. pimedas ja üritas mind tekiga lämmatada. siis ma ärkasin üles ja ei julgenud eksisteeridagi, liigutamisest rääkimata.

cinderella story oli masendav ja huckabees jäigi nägemata.

ma tahan jaaguballi, ma tahan kaheksakümnendate discopartyt, ma tahan lihtsalt discopartyt, ma tahan, et inimesed ei oleks minu peale vihased sellepärast, et mul köha on või sellepärast, et ma liiga vähe õpin/loen/muid asju teen, kui tegelikult keegi ei teagi, kui palju ma sellega tegelen.

MUIDE! homme on ''suur poiss ja väike poiss''. ma armastan seda filmi. sellel on mingi übermõnus lõbusa-masendava vahepealne mõju ja ma armastan armastan armastan seda.

MUIDE! vol. 2. ma avastasin, et juutubis on ''the good son'' olemas. ma täiega kavatsen seda vaadata. ma mäletan, et ma pidin väiksena selle filmi peale hirmust peaaegu pillima hakkama, aga mälu järgi oli see siiski ka hea film.

homse päeva missioon:

saada orksi muusikamängus lõpuks ometi järgmisele tasemele.

+

krt! ma magasin robert schwartzmani venna ja jude law'ga filmi maha. homse päeva missioon vol 2:
vaadata ära ''i heart huckabees''.

okei, nüüd kui ma seda lauset uuesti lugesin.. lause algust. jejehehehehe. jätame kõik ''filmi maha'' lõpust ära.

well it goes like this the fourth, the fifth.

täna oli julllllllm päev. õppimiste ja muude selliste asjade suhtes leebem, kui ma kartsin tho. jumaltänatud. kui poleks olnud, siis ma oleks päeva lõpuks aknast välja ka lennanud. öösel läksin magama jälle mingi kell kaks. hommikul ärkasin veerand seitse, sest toomas ütles, et ta võib mulle enne geograafia algust veits selles värgist rääkida. no tegelikult ma lõpuks ei küsinudki talt midagi, aga ta andis mulle oma vastustelehte lugeda ja kadi andis enda vihiku, niiet ma sain nendele küsimustele vastatud, mida ma ei osanud. ühesõnaga. geograafia oli esimene tund ja kontrolltöö oli. mul oli kordamiseks vara kooli jõuda vaja. (ma just rääkisin sellest, jah, jah, ma olen unine hetkel.) 7.20 läksin kodust välja, w00t.

geograafia kontrolltöö läks enamvähem normaalselt. loodan, et saan nelja. ajaloos arutasime mingeid kordamisküsimusi. ma olin niiiiiiiiiiiii unine ja prillideta ei näe ma ju midagi, niiet kõik on lihtsalt üks suur udukogu ja silmad vajusid sellest veel rohkem kinni ja täiega paha oli olla ka, aga ma ei julge selle õpetaja tunnis kasvõi korraks silmi kinni panna, sest ta alati märkab seda ja ütleb mulle midagi üle klassi. lõpuks küsis: ''anette, kas sa oled haige?'' ma kokutasin ja ütlesin, et ei ole ja ta ütles, et ma näen väga *mingisõna, midamaeimäleta* välja. halb ühesõnaga. aga see oli viisakamalt öeldud.
vahetunnis üritasin õe toas pikutada ja tahtsin peaga vastu seina joosta selle eest, et ma koolis patja kaasas ei kanna.
matas olin ka täiega lampis. süda läks ka lõpuks pahaks ja ma mõtlesin vahepeal klassist väljaküsimise peale, sest mul oli tõsiselt okselehakkamise tunne. jama oli see, et ma ei suutnud meenutada, kas ma hommikul üldse midagi söönud olin. käisin tahvli juures ka. mingi hullult nõme juurte teema on, ma ei saa kohati üldse pihta. vahepeal jälle vaatan, et hakkan aru saama ja siis jälle ei saa. miks me ei võiks ruutjuurtega piirduda? millal ma üldse mingit neljandat või viiendat või kaheksandat juurt võtan? MILLAL?! ma hakkan psühholoogiks. psühholoogid ei võta arvudest kaheksandat juurt.
keemias tegime katseid. me olime kätlini, karlise ja tauriga ühes rühmas ja nüüd ma vaatasin e-koolist, et me saime selle eest nelja. see oli täielik hullumaja ja piin ja rõvedus. mul oli niigi nii paha olla ja tauri ja karlis ja kätlin tahtsid ainult ''nalja teha'' ja lolli mängida ja misiganes ja viskasid mulle selle lehe ette, mis täita tuli ja hakkasid ise kõiki metalle soolhappega kokku panema. no ja siis ma vihastasin ja siis nad mõtlesid, et ma olen mingi närvihaige niikuinii ja tauri ütles, et nad teevad ainult nalja ju. no ei ole väga naljakas, ma niigi ei oska keemiat üldse ja siis sain kuskile rühma, kus kedagi peale minu ei koti, mis hinde me saame. igastahes ma täitsin siis seda lehte. noh.. reaktsioonivõrrandid ja järeldused ja asjad. ma ei osanud üldse ja keegi teine meie rühmast ei vaadanud ka seda. põhimõtteliselt (jah, suht ego) tegingi ma terve töö ise ära. no karlis pani mõne metallitüki ka katseklaasi. nende ainetega jamasin ka veits. põhimõtteliselt pidime me erinevaid metalle soolhappega kokku toppima. ja siis oli vask ja mingi.. mingi asi ka. igastahes, kui nood kokku panime, läks see värk roheliseks ja mingit kollakaspruuni auru hakkas tulema. see oli ainus põnev neist. õpetaja ütles, et see on muidu mürgine gaas, niiet kui me oma asjad kirja saame, siis see katseklaas tuleb kohe puhtaks pesta. me tegime pärast korra veel seda, aga siis toppis karlis mingeid muid asju ka sisse ja me kuumutasime seda, niiet see läks siniseks ja auru tuli veel rohkem. aa. no ja siis siim loomulikult jamas midagi, niiet talle lendas hapet näkku ja kätele. käed olid põletusarme täis ja ta ise oli nii õnnelik, et oleks peaaegu hundirattaid viskama hakanud. nojah, ma ei tea. kui mul käed nii arme täis poleks, siis ma tunneksin ka võibolla rõõmu, kui mul mõni tekiks.
eesti keeles.. silbitasime. ma hakkasin ühele ülesandele iga silbi peale kirjutama, kas tegemist on kinnise või lahtise ja pika või lühikese silbiga, kuigi seda ei tulnud tegelikult teha. getter oli naerukrampides. temaga on täiega tore istuda muidu, meil saab nii palju nalja. suht kahju, et see aasta mingi nõmedalt ära jagatud on.
inkas kirjutasime seda juttu. see on nii masendav, et ma ei taha sellest rääkidagi. igastahes. me peame kirjutama täpselt 200 sõnalise jutu. +-10 sõna, aga muidu täpselt, sest nii on eksamil ka. no ja ma lugesin esimese rea sõnadearvu ja ridadearvu ära ja arvutasin keskmise. sain 108 sõna, niiet mõtlesin, et pean veel täiega kirjutama. kui ma lõpetanud olin, hakkasin sõnu ükshaaval lugema. ma ei jõudnud veel poole teksti pealegi, kui 200 sõna täis oli, niiet ma pean selle esmaspäeval täiesti ümber tegema, mis on übermasendav, sest meil on siis kontrolltöö ka ja kuigi mul inka kontrolltööks tavaliselt mingi veerand tundi läheb ja ma ülejäänud aja niisama passin, kardan ma nüüd, et äkki ma ei jõua või midagi. lisaks kavatsen ma seekord selleks tööks õppida ka, sest ma olen inkas lihtsalt nii lolliks jäänud, et masendav. siim tahab jälle, et ma talle inkajutu kirjutaksin. ma ei taha rohkem selliste asjadega tegeleda tegelikult.
klassijuhatajatunnis rääkis õpetaja ekskursioonidest, mis meil toimuda võiksid. läheme mingit operetti vist vaatama. millegipärast ei tundu sellised asjad mulle üldse sellised.. ''OHJESS, LÄHME JAH, LÄHMELÄHME, PALUN LÄHME, KOHE KIIRELT!'' mulle meeldivad sellised.. bussigasõiduekskursioonid, kus sõidetakse kuskile ja tehakse midagi ja ööbitakse kuskil. kus saab inimestega suhelda ka, noh.
krt, eelmise aasta lätireis oli nii hea ikka, mis sellest, et delvis mind siiamaani norib, põhjusel, et ma väidetavalt peaaegu nutma hakanud olin.
peale klassijuhatajatundi läksime getteriga staadionile jalkat vaatama. meie poisid mängisid kõigepealt kaheteistkümnendikega ja siis üheteistkümnendikega. võitsid ka. rõõmusrõõmus.

kodus magasin. MAGASIN. NIIIIIIIIIIIIIIIII FRIKING HEA OLI. ärkasin selle peale, et riti helistas. ma ei mäleta sõnagi, mida me rääkisime, sest ma olin siis poolunes veel. aga nojah. jah. oc'd vaatasin ka. kuradikahju, et ma seda nüüd mingi kaks korda nädalas nägema ei hakka.
kell on kaks. ma lähen magama! magama! MAGAMA. ma armastan magamist. (SUPRIIIIISE)

JOHN LENNON.

peace, love, happiness.

MA TAHAN AAFRIKASSE. rahvatantsus täna õpetaja küsis, et kas me tahaksime suvel kuskile peale tantsupeo ka minna. keegi tegi nalja ja ütles, et aafrikasse. hea nali oli, ma pidin peaaegu pillima hakkama. MA TAHAN SINNA. seal oleks täiega hea pildistada ja see on nii teistugune ja podikrlödfkölawseksd.

muidu.. ma elan! ma elan!
esimene tund oli kirjandus, kuhu ma veidi hilinesin. jooksin siis tundi, jõudsin korraks maha istuda, kui õpetaja ütles, et nimekirjast kahekümnekuues inimene läheb klassi ette kreeka teatri kohta jutustama. kes on nimekirjas kahekümnekuues? anettteeeeeee. hea, et ma seda juba eelmiseks korraks õppisin ja üle ka vaatasin. viie sain. ainus asi, millega ma veits puusse panin, oli see, et ma ütlesin ise, et orkestra oli ringi kujuline ja joonistasin tahvlile poolringi. naiss. tunnikontrollid saime ka kätte. ma sain viie, woohoo + õpetaja ütles, et mul oli hästi tehtud töö.
ajaloos arutasime muinasusundeid. peale kadi üht küsimust oli kõikidel jälle lõbus. no õpetaja rääkis haldjatest ja ohverdamistest ja asjadest.
kadi: ''aga nad ohverdasid nagu liha ja asju. kas need haldjad olid siis päriselt olemas või?''

eesti keeles saime kontrolltööd kätte. ma sain viie. kaks punkti oli maksimumist puudu, sest ma olin saadiku tähenduse valesti pannud ja tamm(i/e) polüseemiaks märkinud. tarmukas oli imekombel õige.
inglise keeles võtsime kirjutamise osa. homme peame kirja kirjutama. mis teemal? SPORDI TEEMAL. hurraaa, ma tean ju spordist enamvähem kõike. kõike! ma olen nii sportlane. mõtlesin, et peaks järgmistel olümpiamängudel osalema. nagu.. MIDA HELLI MA TEEN HOMME?! MA EI TEA SPORDIST MÕHKUGI.
mata jäi ära täna. JESSSSSSSSSSSSSSS. JESSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSS. OOOOO HAPPPPPPY DAAAAAAAAAAAAAY. see on täielik sadism, et ma seal tunnis olema pean. jah, ma tean, et ma käin gümnaasiumis vabatahtlikult ja blablabla ja et ma peaksin rõõmus olema, et ma tasuta haridust saan, aga no kui nüüd asjale kaine mõistusega vaadata, siis on üpris selge, et see õpetaja on täielik minuvihkaja. mul on siiski tunne, et tal on mingid mind jälgivad spioonid, sest peale seda, kui ma kirjutasin, et ta ei tulnud terve tund minu juurde, seisis ta paari päeva pärast minu juures, kuni ma vastuse kätte sain. igastahes. meil oli täna vene keel mataõpsi puudumise pärast koos.
tunni alguses tuli saksa keele õpetaja sisse. ütles, et saksa keel jääb ka ära, sest ta läheb mingile koolitusele või kuhuiganes. ta hakkab nüüd seal kuni novembri lõpuni neljapäeviti käima, niiet meil jäävad koguaeg tunnid ära ja me peame mingeid referaate ja asju tegema. kui ta oma jutu ära rääkis, tuli ajaloo õpetaja sisse. ütles, et mingisugune.. ajaloovärk on. igastahes meie klassist sai neli inimest minna ja kuna kaheksa(?) inimest tahtis, tõmmati vahetunnis loosi. ma oleks ka tahtnud, aga no kui juba niigi inimesi üle oli, siis ma ei hakanud jamama. pealegi see sisaldab endas peale seda.. tarkuseosa ka ujumaminemist. mass tahtis ka sinna. mõistate pointi, jah? mina ja mass koos ujulas = eluaegset häbitunnet põhjustavad sündmused.
kui ajaloo õpetaja ka ära läks, tuli vene keele õpetaja. lugesime mingit uut teksti. getteril oli terve päev paha ja külm olla olnud ja vene keele tunniks oli ta näost lumivalge ja läks poole tunni pealt koju.
siis siis siis oli kehaline. meil oli ühesanda aa ja beega koos. kolm klassi koos, naaissss. meie klassi tüdrukud viskasid oda igastahes. ma ei oska seda odasammu, sest ma pole elusees oda visanud ja õpetaja ei seletanud mulle ka nii, et ma aru saaksin. tal polnud üldse aega tegeleda ka minuga ju, kui tal veel poole klassi odaviset ja poole klassi kuulitõuget samaaegselt jälgida tuli.
peale kehalist tulin koju. korraks vist magasin ka, aga ma pole kindel. kell kuus oli rahvatants. eeeei viitsinud üldse minna, aga lõpuks oli täiega tore. tantsisime seda tantsupeo tantsu. tulge, lähme tantsupeole, noh. kui kellelgi see laul arvutis olema peaks, siis võite lahkelt saata. tuljakut tantsisime ka. jalad valutavad nüüd täiega, sest ma ei saanud sellele sammule eriti pihta.
tulin koju ja nüüd on vaja õppida ja asju teha. msnis ei saa üldse neljast, sest kõikidel on mingit tegemist koguaeg. kaisa läks ära ja toomas läks ära ja mind ja kaijat on vaid kaks. toomas helistas mulle peale seda tho. rääkisime veits juttu ja ma jõudsin arusaamisele, et täna läheb õppimistega vist jälle kolmeni. kursusehinded tulevad ja suht pekkis on. mata tuleb kolm igastahes. no mis õpetaja teeb kaks kontrolltööd ja et.. see ongi nagu kogu hinnete ports? järgmisel kursusel pean kõvasti rohkem pingutama igastahes. alo ütles, et tal on ka tavaliselt esimese kursuse hinded halvemad ja edasi läheb lihtsamalt. samas.. alo on alo ju. ma pole eriti selline inimene, kes võiks geograafiaeksami terve eesti peale kõige kõrgemate punktidega teha või misiganes. no see on igastahes selge, et ma pean rohkem pingutama. (kuigi ma ei kujuta ette, kuidas ma seda teen, sest ma pingutan matas juba praegu täiega ja mulle lihtsalt ei jõua kohale.)
muud hinded siis?
füüsika oma oleneb kontrolltööst. hetkel on mul seal vaid üks viis.
geograafia oleneb homsest kontrolltööst. ühesõnaga neli ilmselt.
inglise keel peaks viis tulema.
keemia oleneb kontrolltööst. hetkel on mul seal viis ja neli, aga nevever ei saa ma seda kontrolltööd viit.
kehalises on üks viis.
kirjandus viis.
mata kolm.
meedia viis vist. (ta pole mulle endiselt jutu eest hinnet sisse pannud.)
vene keel neli.
eesti keel viis.

enne sai päris head kildu. issi oli arvutis, mina ja lotte istusime siin kõrval voodil.
mina: ''TÄNA ON ÜHEKSAS OKTOOBER JU?! ÜHEKSAS! MIS TE ARVATE, MIS PÄEV TÄNA ON?!''
lotte: ''ee.. kellegi sünnipäev ilmselt.''
mina: ''JUST! JUST! KELLE?! NO PAKKUGE KELLE! KES ÄRA ARVAB, SAAB KAKS KROONI, MIDA MUL POLE!''
lotte: ''KURT COBAIN!''
issi: ''elton john? tähendab see.. john lennon.''
HAHAHAHAHHAHAHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHAHAHAHHAHA. me lottega hakkasime tääääääiega naerma. tääääiega nagu. ma ei tea isegi, miks see elton john nii naljakas oli. no niiiiiiii HAHAHAHAHAHHAHAHAHAA.
issi: ''NO MIDA?! ELTON JOHN ON JU KA MILLALGI SÜNDINUD!''
HAAHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHAHA.

i've seen this room and i've walked this floor.

niiii crappy päev ja crappy on ja mingi selline poolvesine on olla. kell on pool kümme ka juba, see postituseaken seisab mul mingi viimased sada aastat siin lahti. igastahes. ma pole ammu korralikult kirjutanud ja ei tohiks praegu ka, sest mul pole aega ja ma olen kõik õppimised viimasele hetkele lükanud ja ma olen suht lollakas, aga nojah. igastahes. alustan tänasest siis?

lühidalt: crappy.
pikemalt: ma ärkasin enamvähem normaalsel ajal ja läksin kodust 7.28 välja. tase! ma jõudsin lausa 12 minutit enne tunni algust kooli. seda pole üle pika aja juhtunud, viimasel ajal jõuan enamvähem kellaga koos. kõigepealt oli mata. õpetaja karjus mingi viis minutit kaili peale, sest kailil oli kodune töö tegemata ja õpetajal on labiilne närvisüsteem. muusikas laulsime. ''killing me softly'' oli päris teemas jälle. õpetaja käskis seda hingega laulda. ma laulsin. tegin mingeid kätega liigutusi ja päris lõbus oli. täna oligi ainult laulutund. selles suhtes, et mingit ajalugu ja värke ei võtnud. jah, jah, see oli positiivne.
inkas joonistasin toomase õpikusse ja töövihikusse jälle kiisusid. vene keeles oli tunnikontroll, mille ma e-kooli järgi viie sain. kui see on õige töö.. ma loodan. kõikide käänete peale. ma vihkan vene keelt ja neid käändeid. ma pean veel jutustama ka homseks õppima.
peale tööd pidid jälle poisid ja tüdrukud segamini istuma. no ja peale soolise tingimuse oli (nagu ikka) vajalik, et koos istuksid endised aakad ja beekad (see on õpetaja viis meie klassi ühtlustada või misiganes). me istusime delvisega jälle. pidime ülesandeid teinteteisele lugema. vene keel sakib ühesõnaga.
keemias oli ka töö. raske oli (minu jaoks) ja.. jah. ma loodan täiega, et ma saan nelja. aga nojah. kui toomast olnud poleks, siis mul oleks vist päris nutune keemiatund olnud.
ma naersin muidu palju. kõik rääkisid juttu ja siis õpetaja ütles, et ta läheb täiega närvi, sest ta ei saa graffitit joonistada ja siis bruno küsis, et mida ta päriselt teeb ja siis sai aru, et õpetaja teebki päriselt graffitit ja siis see oli nii naljakas, kuidas bruno reageeris ja õpetaja oli ka nii naljakas ja üldse oli naljakas. omgomgomg, kuidas ma naersin.
joonestamine oli väga unine. no ma sain eile õhtul kell pool kolm magama. (4 tundi und. tase!) ma pidin seda nõmedat joonestamist tegema ja muid asju õppima ja siis läksin veel pessu ja lõpuks oligi täitsa öö. ma ei tea, miks ma kõik õppimised öö peale jätan. koguaeg mõtlen, et õpin vara ära ja lähen vara magama, aga no ei. joonestamise sain valmis vähemalt. väga feil tuli ja mul on seal täiega kustutamisjälgi ja kõike, sest ma läksin nii närvi, kui ma vaatasin, et mõni täht vale kraadi kaldega on ja lõppkokkuvõttes olid ikkagi kõik tähed jumala vildakad ja vale nurga all ja käsitsi tehtud.
arvutigraafikas.. aa. meil on seal mingi server, kus kõikide klasside kaustad on. nohet sinna salvestatakse asju. iga klassi kohta on kaust, kus on iga inimese nimeline kaust sees ja igast arvutist pääseb sinna ligi. aga kõik muutsid seal hullult nimesid. mis seal oli siis? no ma ei taha tegelikult nimesid siia kirjutada kunagi, sest see on avalik blogi ja see tuleb googles otsingutulemuseks ja siis äkki keegi kirjutab googlesse oma nime ja loeb mu blogi ja avastab, et omgomg, ma mingi kirjutan siin.. inimestest. igastahes minu nime taha oli pandud ''aka ratepepu''. toomas oli töömees ja mass oli sirli ja üldse nii naljakas oli, et ma jälle terve tund naersin. toomas muidu vihastas mu peale ja ei rääkinud minuga pärast seda enam kordagi, niiet see oli not naiss.
geograafias üritasin veits kuulata midagi, aga selles tunnis on see siiski võimatu. nagu.. selline distsjdkjdfsdojiwejjekjkldfjkeds ju (noh, see kord. ma ei viitsi sellele tähtede järjekorrale mõelda), et õpilased söövad lausa sihvkasid. taaaseeeee.

koju jõudes olin ma päris surnud. magasin mingi tund aega. vaatasin oc'd ka. huvitav, millal lottet häirima hakkab, et ma iga ryaniga stseeni lõpus ''i luuuuuv ryan'' ütlen?

nüüd ma pean õppima minema. ma avastasin, et et et.. ma tekitan endal ise stressi ja masendust ja väsimust ja midaiganes. mingi enesepiinaja. ma tahaksin nii paljusid asju teha, aga mul pole lihtsalt aega, sest selle ajaga, mida ma asjalikult kasutama peaksin, teen ma .. ma ei tea, mida. ma peaksin kojujõudes kohe ära õppima, aga no ma olen nii väsinud ja tahan puhata ja kõik. ja siis õpingi öösel. ma tahaksin oma raamatut lugeda, millest ma ainult mingi kümme lehekülge lugenud olen (kohustuslikku kirjandust tuleb ka lugeda, krtkrt), ma tahaksin esntüsklopeediaid ümber kirjutada, ma tahaksin joonistada, ma tahaksin kirjutada ja muusikat kuulata. mul on praegu just selline tahtmise periood ja niiii masendav, kui see läheb raisku sellepärast, et ma lihtsalt kulutan oma aja ära. homme on rahvatants. *mõned ropud sõnad* see kestab kella kaheksani õhtul nagu. ma ei näe oc'd ja mu elu on suht läbi. juutuubis pole ka selle osasid üldse.

ma kirjutan õhtuti märkusi paberile asjadest, mille suhtes ma olen kindel, et ma need iga kord blogisse kirjutada unustan.
ma siis nüüd kirjutan. nendest asjadest ise, mitte neid märksõnu paberilt.

1. ühel õhtul oli mu tuba niiiiiii kuidagi.. kunstilõhnaline. raamatute lõhn oli ja küünalde lõhn oli ja soe oli ja fotokas oli laual ja guaššid olid laual ja ma õppisin inglise keelt ja muidugi iga asja juurde kuuluv põhitegevus.. nätsunärimine. igastahes. põhimõte oli see, et ma igatsen 2006 sügist, sest too aeg oli kuidagi.. selline.

2. ma mõtlesin ühel õhtul sellele, mida ma kunagi teha tahaksin. nagu.. kelleks saada. ametilt ja nii. ja ma leidsin ainult neli asja, mis mulle tõsiselt huvi pakuksid ja ma ei kujuta ette ka, mis minust tulevikus saab. ma olen alati mõelnud, et ma hakkan tulevikus advokaadiks, aga nüüd see on nagu.. ma ei tea. see ei tekita minust selist pinget nagu need muud asjad.
1) psühholoog.
2) näitleja.
3) kirjanik.
4) fotograaf.
kaks viimast jäävad kindlasti välja, sest ma ei saa teha midagi sellist, milles ma ennast suht feilijana tunnen. samas on need jälle sellised asjad, mis mulle huvi pakuvad ja puha. sellepärast võingi ma vist endale sahtlisse oma parasiitsõnade kogumikke kirjutada ja arvutisse pildistada, aga mitte niimoodi.. teiste jaoks.
näitlemisega tahaks täiega tegeleda, aga ma ei käi isegi kuskil näiteringis ega kuskil (siin haljalas õudselt palju on ka ju sellist asja), niiet jah. pealegi selliste asjadega on hästi raske tegelema hakata. ma mõtlen selles suhtes, et näitlejaid on niigi nii palju ju. siis mul peaks midagi erilist olema ja siis see oleks täiega ''go for it!'' ja ma hakkaksin põdema, kas ma ikka saan hakkama.
lõpuks. psühholoogia on see, mis mind täiega täiega huvitab ja mida ma täiega täiega õppima tahaksin minna. kunagi ma rääkisin kadile seda ja ta ütles, et ''oh, tahaks ka'' ja siis see tundus nagu ''omg, ma lähen psühholoogiat õppima ja kadi läheb ka.'' nüüd ta rääkis mulle millalgi mingitest maeiteamiskoolidest ja nüüd tundub ''omg, kadi läheb psühholoogiat õppima ja ma lähen ka.''
igastahes on see midagi, mida ma juba tükk aega teha olen tahtnud ja see tundub kõige parem.

3) ma mõtlesin, et ma tahaks kunagi palju välismaal käia. aga mitte niisama. tahaks seal õppida ja töötada ja muid selliseid asju teha. näiteks tahaks pariisis mingi aeg elada ja.. noh.. maeiteamida teha (mu tuleviku põhitegevus vist selle plaani järgi siin). inglismaal ja usas tahaks töötada ja õppida. ja nüüd ühel päeval otsustasin ma, et ma pean kunagi raudseltraudselt aafrikasse minema. neid lapsi seal.. ma ei tea.. õpetama või söötma või ravima või misiganes. ma tahan sinna igastaes ja mul on täiega aafrika isu.

4) ma hakkasin mõtlema, mis ainetes mul psühholoogia õppimiseks eriti head hinded olema peaksid. ma mõtlesin, et bioloogia on vist üks neist. no ja siis küsisin järgmisel päeval õe toas toomaselt ja karlilt ja toomas ütles, et bioloogia vist ja siis ma hakkasin rohkem mõtlema ja avastasin, et ma ei oskagi tegelikult bioloogiat ju. no sellel aastal meil pole ka seda, aga järgmisel aastal peab vist pingutama siis hakkama.

5) ma hakkasin ükspäev igatsema eelmise aasta sügist. toda aega kõige rohkem meenutav asi on vist james blunt'i ''back to bedlam'' plaat. ja siis mulle meenus, et teine asi, mis väga igatsust tekitab, on minu pealekooliajad. ma jõudsin koolist koju, sõin ja iga päev kell neli pikutasin oma voodis, heegeldasin ja vaatasin müüdimurdjaid. ooooh crapppp, kuidas ma seda igatsen.

mulle ei meeldi see postitus, sest siin on palju mõttepunkte ja esimesi pähejuhtuvaid ''maeiteamis'' sõnu, aga nojah. ära ka ei kustuta ju. MA PEAN ÕPPIMA MINEMA. loodan enne kella kahte siiski täna valmis saada.

JOONESTAMINE IMEB.

täiega
täiega
täiega
täiega
täiega
täiega
täiega

you wear me out, you wear me out.

krt. krt. krt. krt.

uus parasiitsõna, mida ma kasutan enamvähem.. iga asja peale. krt.

täna koolis oli.. nagu ikka. viis tundi oli, aga ma jäin peale seda õe tuppa passima, et toomasega juttu rääkida ja niisama nillida, sest ma olin arvamusel, et kodus midagi asjalikku ma niikuinii teha ei jõuaks (JOBU!!!!). aga noh. jah. toomas õppis ja ei tahtnud väga, et teda segataks, niiet see takistas mind vähemalt karmilt lolli mängimast. vahetundides liitusid meiega kaija, kaisa ja vahepeal liis. siis.. millalgi käisime toomasega poes ka. ja siis.. ee.. ee.. jah. pärast said kaijal ja kaisal tunnid läbi, niiet nad tulid ka sinna tsillima. toomas pidi koolis passima, sest meil oli kell kuus rahvatants. rääkisime seal juttu, käisime neljakesi uuesti poes ja me toomasega läksime rahvatantsu. enne selle algust mängis toomas klaverit, mida kuuldes ma oma lõua ilge laksuga vastu lauda ära lõin ja millest mu pea veel rohkem valutama hakkas. aga no.. ISSANDJUMAL! ei ole võimalik noh. ei ole. ei ole. ei ole. ta mängis türgi marssi ka veel. TÜRGI MARSSI. muidugi lugu, mida ma nagu alati mängida osata olen tahtnud.

krt
krt
krt

rahvatantsust küsisin umbes peale poolt tundi ära, sest ma otsustasin, et ma ei jõua muidu õppimistega valmis. ma ei jõua vist nii või teisiti. muidu proovid hakkavadki kell kuus olema ja kestavad kella kaheksani, niiet ma ei näe teisipäeviti ja neljapäeviti oc'd enam ja ma olen üpris kindel, et ma nüüd teen selle puhul enesetapu, sest see on mu iga päeva peaaegu tipphetk. täna oli täiega kurb osa, aga ma ei saanud seda üldse süvenedes nautida, sest emme karjus teisest toast, et me teleka kinni paneksime ja laulis seda kurba laulu kõva häälega kaasa ja lotte pillis täiega kõvasti kõrval. NO C'MON, MA TAHAN NAUTIDA OMA PÄEVA PEAAEGU PARIMAT OSA, EKSOLE.
podikrfoewiroefkljdkljdfjklsfksd.

homme on vene keeles töö ja keemias töö + mul on niiiiiii palju joonestamist teha. ma olen närvis, mu pea valutab ja ma olen näost punane.

krt
krt
krt

ma olen palju vanduma hakanud.

appi.

ma olen täna söönud ühe kohupiimatopsi (hommikul), ma jõudsin alles praegu koju (pidin rahvatantsust ära küsima) ja mul on ropult õppida. täna ma vist suren.

because i've fallen, oh, 'cuz i've fall-fallen, oh 'cuz i've fall-fall-fallen.

mul pole aega kirjutada. üldse pole.

mu tuba on jääkülm, aga korras. ma olen reidis erilistes vol 2. ma olen jälle palju ingrid michaelsoni kuulama hakanud, sest kaija tuletas mulle meelde, et mul siin arvutis polegi teda. midagi oli veel nagu..
aa. see minu-tauri-meediajutu värk. täna rääkisin õpetajaga. ütlesin siis, et tauri kirjutas selle lause minu pealt. see osa ei tundunud õpetajat üldse kõigutavat, ta ütles, et ta arvab, et ma kirjutasin selle kuskilt maha, sest see oli niivõrd hästi kirjutatud. tema mõtteid oli ka palju sees olnud ja puha. ma näitasin talle oma jutu mustandit ka, aga no ma ei tea nüüd, mis sellega sai.
kadi oli minu peale täna vihane. vihane selle peale, et me saame kaija ja kaisaga oma näituse üles panna. vihane selle peale, et ma õpilasesinduses olen. vihane maeiteamillekuradi peale.

you're so fine, you blow my mind.

täna (eile) oli õpilasesinduse üldkoosolek, mille eesmärgiks oli paika panna õpilasesinduse ülesanded, eesmärgid, prioriteedid (no mul meenub selle sõnaga nüüd alati agu sihvka), kolme aasta arengukava ja muud plaanid. kirjutasime hunniku mingeid asju üles, mida teha tuleks ja mida parandada tuleks ja puha. hakkame tegema kooliajalehte, üritame koridoridesse toolid tagasi saada ja palju muud kraami, millest mulle hetkel midagi ei meenu, sest kell on üks öösel. hakkame korraldama stiilipäevi, pidusid ja muid asju.
päev algas muidu sellega, et me pidime kõik ringis enda nime, klassi ja ideaalse nädalavahetuse ütlema. ma mõtlesin just, et ütlen, et ideaalne nädalavahetus oleks sõpradega pildistamas, aga no ütlesin, et niisama puhkamas. kaisa oli peale mind ja ütles, et sõpradega pildistamas (it's like one mind, ma räägin koguaeg noh.), kaija ütles, et tal oleks trennis ja jumala paljud ütlesid, et kuskil võistlustel. peale seda küsis õppealajuhataja, et kas kaisa loodusfotosid ka teeb ja kas ta koolikoridori, kus tavaliselt mingi fotod või muud pildid ripuvad, enda mingit galeriid panna ei tahaks. c'mon! ja siis me mõtlesime, et me võiksime selle kaisa ja kaijaga kolmepeale teha või midagi ja nüüd me räägime esmaspäeval sellest õppealajuhatajaga. peakski neid pilte siis laadima hakkama. (ma ütlesin kaisale paar tundi tagasi, et koguaeg läheb meelest ära. viis minutit peale seda oli uuesti meelest läinud ja ma ei hakanudki edasi tegelema nendega.)

koosolek toimus õpetajate toas ja kestis viis ja pool tundi. ma kirjutasin asju üles, sest mass rääkis seal muidu, aga ta enda käekiri on isegi talle endale loetamatu. vaatasime eelmiste aastate arengukavasid ja värke. panime paika õpilasesinduse põhiprioriteedid, milleks olid koolitused, teha rohkem, aga siiski hästi ja.. öö.. õpilasesindusest teadvustamine(?). ma ei mäleta viimast. siis panime igasuguseid asju kirja, mis ärategemist vajaksid. stiilipäevad, fotokonkursid, muud loomekonkursid, õpetajate spordipäev, kohukeste müümine ja muud asjad. järgmisel laupäeval on mingi foorum, kus kõik õpilasesindusest kohal peavad olema ja üks mingi ettekande tegema peab. põhimõtteliselt vallale ja kelleleiganes midagi rääkima vist. kuna mass ja toomas ja maigi ja kadri ja kõik kuskil võistlustel ja asjadel ära on, siis oli sellega jama, et kes seda teeb. etnoh. mass on muidu see president ju, aga tal on mingi tähtis jooks või misiganes. meil oli vaja ära otsustada, kes seda teeb siis. mass pakkus minu välja ja teised olid kõik rõõmsalt nõus, aga no mul hakkavad ju silmad nagu kraanist vett jooksma, kui ma kuskil esinema pean või misiganes. lõpuks otsustati, et sander läheb. pidusid peame ka korraldama. mass arvas alguses, et üht kuni kaht inimest oleks sinna etteotsa vaja, aga siis me otsutasime, et võtame kolm. no keegi pakkus jälle minu välja ja kaisa ja kaijaga on tore midagi teha ju, niiet me oleme nüüd pidude eest vastutavad.

OH SA KURAT. KURADIKURAT. MA PIDIN KÜSITLUSE TEGEMA ESMASPÄEVAKS JA MA JÄTSIN SELLE LEHE KOOLI. NO EI EI EI EI EI EI EI OLE VÕIMALIK. NO MIS MU PROBLEEM ON?! MIKS MA KÕIK ASJAD ÄRA UNUSTAN?!?!!??!?!! täna hommikul hakkasin niigi juba hiljaks jääma kooli. poole tee peal tuli meelde, et ma unustasin prillid koju, niiet pidin tagasi minema. garderoobis võtsin mantli seljast ja hakkasime kaisaga juba üles korrusele minema, kui mul tuli meelde, et ma unustasin taskurätipaki garderoobi, niiet pidin sellele järgi minema. JA NÜÜD MA UNUSTASIN KÜSITLUSELEHE, MIS PEAB EMASPÄEVAKS ÜMBER TRÜKITUD OLEMA JA VILLE VALO POSTRI KOOLI.

igastahes. tegime esimese küsitluse ka. et kas inimesed teavad, mis on õe ja mida nad sellest ja tollest asjast arvavad jne. väga vahva, väga vahva, mind tapetakse ära. minu peale ei saa siis ühtegi asja usaldada ju, kui ma kohe esimesega puusse panen. perse.

siis meil oli vaja teha järgneva kolme aasta arengukava, sest kolme aasta pärast lõpetab meie klass kaheteistkümnenda, mis tähendab, et tuleb uus õpilasesinduse president. no vägev.

mis siis veel? discoparty oli teemas ja muidu oli ka tore. jah. tore päev oli, kui välja arvata see, et ma nüüd avastasin, et ma surma saan.

siissiissiis tulin koju. mingi aeg hakkasin ma värisema. mitte külmast ega millestki, vaid lihtsalt hakkasin täiega värisema. jalad ja käed ja seest ja nii rõve oli, et ma ootasin hetke, millal see mingiks tõmbelmiseks muutub ja ma suust vahtu välja ajama hakkan. nojah. väga sick oli, tagasi seda tunnet igastahes ei tahaks.

kaija ja kaisaga mängisime msnis veidi tõde või tõde. see mäng on mul alati nii teemas olnud. mulle meeldib mingeid rääkimisemänge mängida, kus ma lihtsalt vastan küsimustele, mitte ei pea mingit õudset nuputamistegevust arendama või ringi hüppama.

kell saab kaks kohevarsti. ma pidin täna raamatut lugema ja pildid välja valima. ma pole kummagagi hakkama saanud. + mul seisavad kaks vaatamata filmi allkorrusel. ma olen nõme.

tjäääre.

hommik on. maja on jääkülm ja ma ei suuda ennast riidesse panna, kuigi ma seda tegema peaksin, sest ma jään muidu kooli hiljaks. no kell on 9.40 juba. mul läheb vähemalt 20 minutit riidesse panemisele ja söömisele ja muule jamale, niiet siis on kell juba kümme + ma pean pesu kuivama panema, mis võtab ka terve igaviku ja kell ükteist pean ma juba koolis olema. oleks siin majas siis võimalik riidesse panna, oleks väga tore. ma ei viitsi üldse kooli minna, joujou.

HAHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHA
HAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHAHAHAHAHA
HAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAH
AHAHAHAHAHAHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAH
HAHAHAHAHAHAHAHHHAHAHAHAHAHAHHHAHAHAHHAHA
HAHAHHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHHAHAHAHAHHAHAHA.

inimesed ei saa ikka üldse aru. mitte millestki. mitttttttttte millestki. nagu.. üldse. ja päris lahe kui nii arvatakse ja tehakse ja on ja kurat noh, mul savi.

ja tegelikult ei ole ja see ongi nõme.

(ma tegelikult ei arvanud, et ma mingi selline inimene olen, kes kunagi blogisse imelikke postitusi kirjutama hakkab, millele ükski teine inimene pihta ei saa, aga suht mööda panin vist.)

this flower is scorched, this film is on.

täna oli õpetajatepäev. mul oli hommikul palju palju raskusi ärkamisega. ma tõusin juba voodist üles ja hakkasin riidesse panema, aga täiega külm oli, niiet ma jõudsin ainult püksid jalga panna, pidžaamapluus jäi selga ja ma heitsin tagasi voodisse pikali, mõeldes, et soojenen veel veidi või ma ka ei tea, mida. ma ei saa üldse aru, mis kohaga ma hommikuti mõtlen. äratuskella panin 7.20 ajaks helisema. põhimõtteliselt kui ma rahulikult kooli kõndida tahaksin, peaksin ma sellel kellaajal umbes minema hakkama juba. vanasti hakkasin. nüüd hakkan 7.35-7.45. umbes 7.15 tuli lotte minu tuppa ja ehmatas täiega ära. küsis mult, et misasja ma omastarust teen, kui ma kooli minema pean (tal endal oli esimene tund vaba). ma ütlesin, et ma kohe kohe tõusen üles ja näitasin tõestuseks, et ma olin püksid juba jalga pannud. ta vist isegi naeris, kuigi ma hakkaks küll laamendama, kui mul oleks võimalus tund aega kauem magada ja ma mingi tüübi pärast iga viie minuti järel teise tuppa rändama peaksin.

vahele mainiks ära, et tänu sellele, et ma igal öösel enda pead pesen, ei saa ma üldse magada. ma pean juuksed patsi panema, et nad hommikul liiklusmärgi kuju ei võtaks, aga kui ma seda teen, ei kuiva juuksed ära, niiet mu riided ja padi ja kõik on märjad ja mul on hommikul külm. selle positiivne osa on aga see, et mu padi lõhnab niiiiiiiiii friking hästi, et ma eile pidin ennast sellest hulluks kaifima. ja lõhna kaifimisega seoses maniksin kaijale, et ma avastasin kodus kapi otsast, et keegi oli meile ka neid rohelisi pabertaskurätikuid ostnud. MINE PEKKI, KUI HEA LÕHNAGA. OMDFKDLRJKLERJIKFKSFJISJEIOER NOH.

esimene tund oli geograafia, mida andis getteri õde. kirjutasime midagi vihikusse, täitsime töövihikut ja tunni lõpus pidi igaüks teistele midagi ilusat ütlema. suurem osa ütlesid midagi stiilis: ''täna on neli tundi'', ''täna on reede'' ja ''homme on laupäev''. selline meelitus, et ma kohe punastasin.
ajalugu andis johan. päris huumor oli. ta ise ei mäletanud sellest osast eriti midagi ja ütles iga meie vastuse peale ''absoluutselt'', ''aga loomulikult'' jne. jah, lõbus oli. täitsime töövihikut ja kuna peale seda vaba aega oli, mängisime delvise, toomase, massi, getteri ja jorgeniga kaarte. ma suht feilisin, aga nojah.
matemaatikat andis alo. lahendasime ülesandeid. alo oli tore ja ma maksaksin talle hea meelega kasvõi ise, kui ta tiileni asemel õpetajaks tuleks. vähemalt üks piinamisevaba tund aastas, eksole.
viimane tund oli keemia, mida andis taavi. lahendasime jälle ülesandeid ja tunni lõpus kuulasime muusikat, mida karlis ja tauri lahkelt karlise telefonist lasid. üpris sick.

peale tunde tulin koju. passisin niisama. lotte läks õue, niiet ma olin üksinda ja sain kõvasti muusikat kuulata. mul tuli blindi isu. blind on täiega hea ja ma mäletan, kui me kunagi sajandeid tagasi riti ja lotte ja liisu ja emme ja maeimäleta kellega veel selle kontserdil käisime. meil on kodus mingi blindi kassett. no ja meil peale muusikakeskuse polegi majas ühtegi korralikku asja, millega korralikult kassetti kuulata, sest noh.. kammoon. kes kassette kasutab? ma panin selle muusikakeskusesse ja kuulasin hullult kõvasti. tahaks tegelikult arvutisse ka, aga mul pole õrna aimugi, kustkohast ma seda saama peaksin, sest eesti muusikat on üldse vähe saada kuskilt ja see pole mingi väga kuulus bänd ka vist. igastahes. emme helistas millalgi ja ütles, et me võiksime lottega viiese bussiga rakverre minna ja newyorkerist pükse vaadata. läksime. no ma ei saa üldse bussiga sõita ikka. mul on koguaeg nii ebameeldiv ja siis ma nihelen ühele poole ja teisele poole ja mul on igatmoodi ebamugav ja siis ma hüppan seal toolil ja kallutan ennast ühele küljele ja teisele küljele jälle ja inimestel, kes minu kõrvale istuma satuvad, pole just väga mugav. no lotte on sellega vist harjunud juba, kuid siiski üritan ma tavaliselt üksinda istuda. rakverre jõudes kõndisime lottega bussijaamast raamatukokku. (emme töötab nüüd seal.) läksime siis sinna lasteosakonda. emme lõpetas asjad ära ja sõitsime põhjakasse. mul oli süda täiega paha, sest see bussi õõtsumine ja mu iseenda õõtsutamine andsid tõsiselt rõveda tulemuse. käisime siis newyorkeris. pükse ma ei saanud, sest kõik olid altlaienevad (no hallohallo, mingi seitsmekümnendad on tagasi?) või lihtsalt imelikud. (ma lugesin praegu ''ülemeelikud'') ühed tegelikult meeldisid, aga need olid mingi puusapüksid, niiet need katsid mul umbes pool tagumikku ära. ühe halli pusa sain siiski ja mingi rohelise sellise.. no.. hipi(?)pluusi. no see on selline lilleline ja õhuline ja puha. üks t-särk meeldis ka täiega, aga emme ei kuulnud, et ma seda ütlesin, niiet ma ei näidanudki talle seda. ja siis.. öö.. üks sall meeldis ka muidu. ma mõtlesin, et peaks selle mantliga salli kandma, sest mul on kõri kõik paljas ja ma olen niigi köhane, aga mul pole ühtegi sellega sobivat salli, peale mingi iidvana ruudulise salli, mis ulatub mul vaevalt ümber kaela. ma kandsin seda täna igastahes, aga ma pean seda koguaeg sättima ja ilgelt närvi ajab. korraks käisin cropist ka läbi, ennast masendamas. no need jalatsid on seal ikka veel alles, keegi võiks juba ära osta. mingid friking ilusad, noh ja mul on juba jalatseid ja raha enamvähem null krooni, niiet suht lootusetu värk. NEED ON NII ILUSAD JU.

siis käisime rimis. nägin steni. ja peale seda sõitsime koju. nägin oc lõppu ja muidugi ei jaganud jälle ära, mis selles osas toimunud oli. ölskdlödkfoejiorjrgkgkfhjkdfhkjhdfksjdf, ma juba seda ühte osa ei leidnud netist, niiet mul jäi see nägemata ja ma olin pärast täiega segaduses ja nüüd see ka.

aa. muidugi on väga märkimisväärne ka see, mis pagana soenguga ma linna läksin. ma hakkasin siis riidesse panema ennast, et bussi peale minna ja otsustasin juuksed ka ära kammida (omgomgomg, ma tean jah!). no ja siis ma olin ilgelt lahe tsikk ja avastasin, et ma saan oma juuksed sõlme siduda. tegin nagu kaks patsi. niimoodi.. sidusin sõlme ja siis otsas oli nagu veits juukseid veel lahti või ma ei tea ka. suht idiootne tegelikult ja ma täiega imestan, et ma kuskile niimoodi minna julgesin, sest tavaliselt ei julge ma enda igapäevastest rändomriietest erinevate riietegagi kooli minna või huuleläiget kasutada. (mitte, et ma hullult tahaksin huuleläiget kasutada, sest need huuleasjad panevad mul niikuinii kõhu ja pea valutama ja teevad südame pahaks.) igastahes. mul oli nii hea, kui midagi terve aeg ees ei tilbendanud ja lühikeste juuste tunne oli vahelduseks päris mõnus, kui välja arvata see, et need sõlmed mul täpselt kõrvadel asetsesid, niiet ma üüüüldse mitte midagi ei kuulnud. millalgi teen ma endale sellist asja ilmselt veel ja suren uuesti häbi kätte ära. mugavam on, noh.
halbade meeleelunditega seoses.. ma ei näe enam üldse. üldse. üldse. ma ei tea, miks see nii hulluks läinud on. ma näen isegi prillidega halvemini, rääkimata prillideta olemisest. prillideta on mul juba arvutiekraan ka udune. no ma saan aru, et see oleks loogiline, kui mul plussid oleksid, eksole. et ma ei näe arvutiekraani, sest see on ju lähedalevaatamine vist. aga no ei. ma olen lühinähelik, mis tähendab seda, et mu nägemiskaugus on.. no ma ei tea, mingi friking kaks sentimeetrit, ma pakun.

ma pean pessu minema. seekord kavatsen ma juuksed ära föönitada. sooviks mõnda kuiva ööd ka. samas tahtsin ma pähe mõned sõlmed teha, sest nendega saab lokke ka. see tähendab seda, et ma siiski ei saa normaalselt magada. homme on kooli minek. mingi õe koosolek. normaalne. täiega tahaks magada juba, aga no ma pean veel maeiteamida tegema, noh.

wish you were here.

ömeising, ömeising, kui palju ma võin ühes blogis või oma peas või kusiganes kedagi või midagi kiita. no pink floydi laine käis jälle üle. vahepeal on jälle mingi raskemakujulisem värk ja siis ma pean seda kindlasti hästi palju korrutama, kui tore see kõik on.

tänast päeva on järel vaid 46 minutit ja nagu te näete, olen ma elus, mis on siiski positiivne märk. kuna ma eile hästi palju tänast kartsin, siis ma vist peaksin tänase päeva üles kirjutama. noh, umbes endale lohutuseks, kui ma kunagi jälle tundma peaksin, et suht võimatu kõigega hakkama saada on.

hommikul ärkasin ma paar minutit varem, kui tavaliselt, kuid hakkasin kell 7.40 alles mantlit ja mütsi selga ja pähe sättima, niiet ma hilinesin umbes pool minutit esimesse tundi. läksime täpselt jorgeni, bruno ja kuldariga samal ajal, niiet polnud viga vist.
esimene tund oli kirjandus. ma ei läinud vabatahtlikult jutustama ja ei pidanud seda ka kohustuslikult tegema. kõigepealt kutsus õpetaja kuldari. kuldar tatsus edasi ja tagasi, mis oli üpris häiriv. järgmisena läks ragnar. siis karl, kes ütles, et ta ei oska ja peale teda läks mass, kes näitas taaskord jutustamise tipptaset. see on nii hämmastav, et isegi, kui ta jutustada ei oska, mõtleb ta midagi täiesti suvalist välja ja jutustab seda ülitähtsalt nagu see olekski kõik tõsi. no meil, kes me oma asjad selgeks õppinud oleme, on muidugi nalja.. ee.. toolilt maha kukkumiseni. mass pidi tahvlile teatri plaani joonistama. suht lampi joonistas, niiet ma jälle naerukrampides olin. no ta ütles, et koorijuht seisis keset orkestrat ja koor oli orkestra ääres ringiratast, ISEGI kui sellest raamatus sõnagi juttu polnud. no ei ole võimalik nii vaimukalt asju lihtsalt välja mõelda ju. õpetaja ei olnud jutustamistega rahul, niiet ta jättis selle järgmiseks nädalaks uuesti õppida.
vahetunnis tegin ajaloo töövihikut, sest noh.. see oli mul koolisahtlis (mis btw on rebastepäevast endiselt puulehti täis, aga vähemalt mitte hullem, kui jorgeni oma). õpetaja kedagi jutustama ei kutsunudki.
eesti keeles tegime kontrolltöö, kus ma vist liiga paljusid homonüümiaid polüseemiateks märkisin, aga samas leidsin ma neil kõikidel seose ja ma olen vist veits valmis õpetajale vastu ka vaidlema, kui midagi valesti on. noh.. ma hakkasin sellepärast lihtsalt põdema, et osad said ainult ühe polüseemia. sünonüüme oli ka leida vaja. igale sõnale neli tükki. ei olnud lihtne. mul kumisesid terve aeg ainult need samad sõnad inglisekeelsetena peas. lõpuks panin veits puusse ka. sõnale ''julge'' oli vaja sünonüüm leida. no ja ma panin täiesti lambist tarmukas, kuigi ma ei tea, mida see tähendabki. nüüd ma küsisin issilt ja tuleb välja, et ma oleksin selle võinud hoopis sõnale ''aktiivne'' panna, mis ohjuhuslikult oli ''aktiivne'' seal töös sees. no halloooooo, kes kirjutab töösse sõna, mida ta ei tea?! no aga tõsiselt. neli sõna on liiga palju. sõnale ''sõber'' ei suutnud ma vabsee midagi välja mõelda. mõtlesin koguaeg mingitele hõumidele ja asjadele. lõpuks kirjutasin vist mingi sõpsu, usaldusisik, semu ja kaaslane. NÕME, NOH.
siis oli inka. joonistasin toomase töövihikusse ja õpikusse ja vene keele vihikusse kiisusid. millalgi poole tunni pealt läksime hambaarstile. arstitädi tundis mu ära ja küsis, et kas nad said mu hambad lõpuni parandatud. ma ütlesin, et said küll, aga et mul on see üks hammas räigelt hell, mida nad mul remi päeval puurisid. no põhimõtteliselt ma ei saa sellega üldse midagi süüa. ta ütles, et ma peaksin ootama ja et see hellus läheb enamasti ise mingi paari kuuga ära ja kui ei lähe, siis tuleb plomm välja võtta ja hambale pikaajaline ravi teha. wtf nagu. lammutavad mu suu laiali? ma hakkasin juba puurimise peale pillima ju. enivei. muidu olid kõik hambad korras ja puha.
matas tegime mingeid nõmedaid ülesandeid. vene keeles tegime tunnikontrolli ja tõlkisime mingit juttu. see õpetaja ähvardab nagu k o g u a e g tunnikontrollidega. see on päris vaimselt mõrvav.
saksa keeles kirjutasime tähestikku ja numbreid. töölehe kontrollisime ka ära.
no ja siis oli kehaline. ilm oli nii sitt, et ma mõtlesin, et ma suren ära sinna. meie õpetajat polnud, niiet poiste õpetaja oli kamandaja. pidime hindele kuuli tõukama. mul oli selline tore seis, et ma pole nagu jõudnud kehalisetundides korralikult käia ja kuuli pole ma sellel õppeaastal veel kordagi kätte saanud, kui välja arvata see kord, kui mul neid paariküme kilo mahus koolimajja tassida kästi ja kott katki läks, niiet kuulid kõik mööda maad laiali veeresid. mõtlesin siis, et teen ka mõne katse või harjutan või misiganes. tõukasin esimest korda ära ja saingi oma viie kätte. no tore. siis mängisime jalkat. tüdrukud ja poisid ja kõik segamini. meie võistkonnas olid.. ee.. mina, kaja, getter, seidi, liis, marko, reimo ja siim ja terve ülejäänud klass oli meie vastu. ma pidin naerust ennast peaaegu seal maas veeretama hakkama. no niiii naljakas ei saa olla lihtsalt. mingi.. terve klassitäis rahvast on jalkaväljakul. (mulle ei meeldi tegelikult olevikuvormis kirjutamine.) umbes kolm poissi (toomas, marko, siim) ajavad palli taga, sest nad jagavad veits, kuidas seda mängida ja terve ülejäänud klass seisab kahestes kuni neljastes gruppides mööda väljakut laiali, käed rinnal risti ja räägivad juttu. aeg-ajalt saab kadi palli, mille ta kohe staadionilt välja lööb. reimol on kapuuts päris sooja väljanägemisega väga peadligi tõmmatud ja ta libistab ennast oma siledatallalistejalatsitega mööda libedat muru. mass kukub pikali ja otsustab sinna roomama jääda. ja siis mina naeran ja räägin, kui naljakas see kõik on ja kuidas ma üldse palli lüüa pole saanud ja just siis veereb pall päris aeglaselt mu selja tagant mööda ja ma lihtsalt vaatan, kuidas see eemale läheb ja kuidas gerda-marie selle suure üllatuse ja entusiasmiga jutu vahelt kuskile suvalisse kohta lööb. epic. epic epic. riietusruumis tuletasime vanu aegu meelde. me tegime siis nii palju lahedaid asju. see oli kuskil kuues ja seitsmes klass. kuna getter, seidi ja anni käisid (no käivad siiani) bussiga koju, siis ma passisin ka alati peale tunde poole neljani koolis ja me mõtlesime mingeid asju välja. mängisime kooli (koolis, haha), mängisime igasuguseid muid mänge, käisime lasketiirus vaime välja kutsumas, tsillisime enne koori poes ja tegime üldse igasuguseid toredaid.. asju. tuletasime (teist korda päeva jooksul) minu ja ergo intsidenti (intsidenti? no mingi nädal aega kestis) meelde, kus ma ta õpikuid laiali loopisin ja röökisin ja ta koolikoti aknast välja viskasin. siis tuletasime mu teisi toredaid tegusid ka meelde. näiteks.. ee.. mina võtsin massi vene keele vihiku ära -> mass peitis mu koolikoti ära -> ma panin massi koolikoti aknast välja. (aknalauale siiski, mitte ei visanud välja.) -> mass võttis lund ja viskas mind sellega, niiet mu pluus läbimärg oli. -> ma võtsin kruusitäie vett ja viskasin massile näkku. -> inglise keele õpetaja saatis meid mõlemaid sotsiaaltöötaja juurde. -> ma hakkasin pillima. -> sotsiaaltöötajal oli sünnipäev, niiet ta andis meile kommi ja ütles, et me tublid oleksime.
või siis see kord, kui ma harjavarre aknast välja viskasin. meil oli mingi puudujuatepäevik klassis, kuhu märkuseid ka kirjutada tuli. no ja meil taheti igal nädalal märkusteleht võimalikult täis kirjutada, niiet sinna kirjutati igasugust jama ka. oh deem, seda tahaks täiega näha. igastahes. selle harjavarre kohta oli seal siis umbes nii kirjas:
''anette viskas harjavarre aknast välja.
ja tõi pärast ära!
aga ikkagi viskas!!!''
see teine rida oli minu kirjutatud. ja siis oli seal mingi koht selle kohta, kuidas anette raiti mööda koridoripõrandat lohistas. meie vestluse lõpuks jõudsin ma arusaamisele, et ma olin vanasti vist kergete probleemidega.

homme on õpetajate päev. no tore.
1) geograafia- karin.
2) ajalugu- johan?
3) keemia- taavi.
4) matemaatika- alo.

norms. mul on netisõpradest 7 inimest msnis onlain. kõikides muudes päristuttavate gruppides on kokku 3 inimest ja neist üks on lotte, kes tegelikult teisest toas magab. ma vist saan aru, miks netisõbrad netisõbrad on.

mikssamikssamikssa.

(LOSING MY RELIGION vaikselt.)

kuradikurat.

ma ei saa ju niimoodi õppida, kui kaks mingit hiigelkärbest mu laualambi sees seksivad ja sumisevad. HALLOO, MÕNEL ON KREEKA TEATER VAJA SELGEKS ÕPPIDA.

põhimõtteliselt.. ma arvan, et äkki peaksin kohe alguses vabatahtlikuna jutustama minema? sellessuhtes, et õpin esimese osa kõige korralikumalt selgeks. õpetaja ütles, et ta võtab osade kaupa jutustama ja kui ta võtab minu mingit tagapoolsemat osa vastama, siis on veel jamam ju. no ja siis on jälle võimalus, et ma ei pea üldse vastama, sest meil on kaks rühma koos ja järelikult on rohkem inimesi, keda valida. hmm. dilemma, dilemma. ma arvan siiski, et ma õpin esimese osa kohe väga palju selgeks ja homme otsustan.

nii tore

nii tore, nii tore, et meile antakse igas aines õppida just siis, kui mul migreenihoog tuleb.
nii tore, nii tore, et mul tuleb migreenihoog just siis, kui meile igas aines õppida antakse.
üldiselt väga rõve on olla ja ma ei leia oma ajalooasju üles (koolis?) ja mul ei jää miiiiiiiidagi meelde, sest mu pea niii rämedalt valutab ja ma pean jutustama õppima ja ma lihtsalt ei suuda, sest mind EI HUVITA mingi friking kreeka teater ja dionysosekummardamine, kui mu pea iga hetk õhku lendama hakkab. mu laud on ka nagu prügihunnik hetkel ja mu tuba on nagu prügihunnik ja mul on nii vähe aega ja selle asemel, et midagi vingumata ära teha, istun ma siin ja jonnin ja kirjutan blogi ja olen täiesti kasutu. peaks alla korrusele oma teele järgi minema ja.. edasi õppima, noh. mata tegin ära, inka ka, aga ma ei saanud sellele hästi pihta. vene keele õppisin ära, ajaloo asju ma ei leia, eesti keele kontrolltööks ei oska eriti õppida, aga selle materjali, mis mul on, õppisin kõik selgeks, kirjanduse jutustamist õpin veel, saksa keele lehed pean ära tegema ja.. siis ongi kõik vist? etsiis kirjanduse jutustamine, saksa keele lehed ja ajalooasjade ülesotsimine. muidu ma ei põeks väga, aga meil jäi jutustada seal ka ja ma täiega kardan, et õpetaja kutsub mind jutustama.

mikssamikssamikssa.

ja milleks?

mu pea niiiiii väga valutab. see võib sellest tulla, et ma terve geograafiatunni silmad lahti magamist aretasin. ma üüüüldse ei saa aru, mis värk on. ma ei taha selline omas mullis ja mõtetes ja uimane ja imelik olla, aga mul jääb igale asjale pilk lihtsalt seisma ja siis ma vahin viis minutit tühja pilguga, kuni keegi mind käega togib, et ma üles ärkaksin. no täna lõi see veits raskemalt välja. vene keele õpetaja tegi vist mingi kaks või kolm märkust, sest ma olevat ''kuskil eemal, mitte tunnis''. tegelikult ma kuulasin küll, sest vene keeles ei saa ma endale mittekuulamist lubada, aga silmad suht seisid. geograafia oli päris jube ja noh.. jah. pea on räigelt valus.
ma läheksin magaksin selle hea meelega välja, aga noh. ma kardan, et ma magan elulõpuni, sest mul on täna niiiiiiiiiiii palju vaba aega, et polegi nagu põhjust ärkamiseks. homseks ei jäänud peaaegu midagi õppida. kõigest kirjanduses paar lehekülge kreeka teatri kohta jutustada, ajaloos paragrahv neli lugeda ja töövihikust teha, paragrahv kolm jutustama õppida, eesti keele kontrolltööks õppida, inglise keeles töövihikuülesandeid teha, matemaatikas kontrolltöö vigade parandus ja mingi ülesanne teha, vene keeles kaks käänet selgeks õppida (õpetaja ei teinudki täna tööd. homme teeb kahe käände peale ja peale seda kõikide peale) ja saksa keeles neli lehekülge töölehte täita. no ma pean tabletti vist võtma, sest muidu ma lihtsalt suren ära selle peavalu kätte + ma kirjutasin ''saksakeel'' asemel ''saksaleht''.

matemaatikas täna võtsime JÄLLE mingit.. maeiteamisnõmedatosa. õpetaja röökis JÄLLE, aga seekord mitte minu peale. karlise peale, sest ta.. otsis kotist joonlauda. see õpetaja tundub vaimselt päris ebastabiilne ja üpris jube on seal tundides käia. pärast torkab närvilisehoos mulle joonlaua silmaauku või lükkab maadlusvõttega pikali ja tallub kontsaga peal, kuni ma surnud olen.
muusikas küsis keegi, mis õpetaja nimi on ja ta küsis vastu, kas ta peab siis terve oma eluloo ära rääkima või. hakkaski oma rääkima, et tal on kuus last ja mis tööd nad teevad ja misiganes ja et ta peab igal hommikul peotäis tablette võtma, et elus püsida ja ta saab aru, et need mõjuvad, kui ta higistama hakkab. no see juhutb siis tavaliselt meie tunnis. ta on üpris palju üks imelikumaid õpetajaid, keda ma tean. klaveri mängimise ajal mängis vahepeal täiesti suvalisi noote. niiiiii naljakas, noh. laulsime ''killing me softly'' eesti keeles ja see oli kuidagi.. ma ei tea. tegi minuga midagi. ühesõnaga on mul hetkel üpris imelik olemine ja selline.. ööm.. selline tunne nagu keegi oleks täna ära surnud või midagi. üpris depressiivne olemine ühesõnaga.
inglise keeles tegin ma joonestamist, sest ma avastasin hommikul, et mul oli see valesti tehtud. õpetaja ütles, et ma ei teeks ja selle ära paneksin ja et ta rebib selle muidu katki, kui ma ära ei pane. noh.. ma oleksin niikuinii ära pannud. igastahes. panin siis töö ära ja küsisin veidi aja pärast õpetajalt, et miks mass teha tohib, aga mina ei tohi, sest see tundus lihtsalt veidi ebaõiglane. õpetaja rebis massi töö lõhki ja mina olin põhimõtteliselt nagu mingi kitukas või misiganes. õpetaja võttis siimu telefoni ka ära, sest siim mängis sellega ja reegel oli, et kellel telefon kotis välja lülitatud pole, see saab selle kevadel õpetaja käest rõõmsalt kätte. vene keel sakkis, nagu ikka, aga positiivne oli see, et tööd ei olnud. tegime veits käändeid, siis pidime poiss-tüdruk paarid tegema ja koos mingit õpikuteksti lugema. me olime delvisega koos ja kumbki ei osanud eriti. lugesime ja tõlkisime paar sõna ja delvis tegi nalja, mida ma väga ei mäleta. siis oli joonestamine, kus ma joontele pihta ei saanud ja üritasin õpetaja (imelik on teda õpetajaks kutsuda, kui ta direktor on) käest küsida, aga ta ei saanud üldse aru, mida ma teada tahan ja lõpuks ma ütlesin, et vahet pole ja vehkisin käega, umbes et ''kao minema, kui midagi tarka öelda pole''. tegelikult ma seda nii ei mõelnud. keemias vastasime küsimustele. lihtsad küsimused, lihtne tund.
arvutigraafikas pidime seekord päriselt midagi tegema. pidime mingi jubina kolmvaate joonestama. päris igav oli. no ja siis oli geograafia, kus kõik jälle lärmasid, ma toomase õpiku tagumisele osale ka joonistasin ja imelik olin. pea valutab, pea valutab, pea valutab!