kuna täna kõik mingit särgijuttu räägivad, siis meenus ka mulle, et ma tahtsin juba aasta tagasi endale sellist t-särki ja mul pole seda endiselt, sest ma arvasin, et t-särgi poes oleks seda liiga raske seletada ja et see ei tuleks õigesti välja. ma kartsin niigi seal teha midagi. oijummel, kuidas ma sellist endale tahaksin. ljürps.

crying out for attention.

vaikselt hakkab kohale jõudma. no krt, kes teeb nii? osdffjkljkldfjklljkeljtkkkk. kõriauguni, kõik on nii imelikud. lähen koristama nüüd vist, aga ma kardan, et ma hakkan ennast jälle millegi peale välja elama. viimati kannatas juku selle all ja nüüd mul polegi enam mu lemmikkäevõru. kahju, väga kahju. sööks oma villase soki ka ära praegu. mul on nii mõnusad villased sokid.

rakveres.

ma tahan vett, ma tahan vett juua. vettvett.
ma saan kolmese bussiga koju alles. ja ööö.. ma loodan, et mu jalatsid on kuivad, sest muidu ma suren ära lihtsalt. eile pidin ma terve päev läbimärgade botastega ringi käima, sest ma astusin kohe hommikul lompi. bussijaama juurest hakkasime lottega risti üle muru minema, aga seal ujutas kõik ja mul polnud prille ees, niiet ma ei suutnud eriti näha ka, kui märg või sügav või misiganes seal oli, niiet ma kõndisin sealt lihtsalt läbi. terve jalg oli läbimärg, sest vesi oli mingi kolmekümne sentimeetri kõrgune. loomulikult oli siis just eile bussijaam inimesi täis, kes kõik vahtisid. ülejäänud inimesed, kes samamoodi bussijaama tulema hakkasid kõndisid kuni veeni ja pöörasid otsa ringi. MA JU EI NÄINUD SEDA VETT. loomulikult olime me lottega ainsad lollakad, kes sealt päriselt läbi kõndisid.

rakveres läksime ritiga hagarisse. kutsusime kaspari ja madise ka. peale hagarit kõndisime kuskil ringi ja siis läksime neljakesi teatrikohvikusse, peale mida tulime tagasi koju. kõikidel võis suht halb mulje jääda minust, sest ma rääkisin terve päeva jooksul ainult paar lauset ja olin üldse selline kurimuri, aga ma natukene nagu.. noh.. jah. vahet pole. mul polnud hea tuju ja tegelikult oli mul terve aeg tungiv soov koju tagasi tulla. ilgelt põnev on ju väljas käia inimestega, keda ma pole mingi aasta aega näinud ja kellega ma enam üldse läbi ei saa ja kes räägivad terve aja mingitest oma sõpradest, keda ma ei tea (väljaarvatud teadmine, et nad on täiega ilusad). üpris ebameeldiv ja selline killeri kickassija tunne tuli.
me kõndisime pikalt mööda pikka tänavat, sest see on nii friking pikk. ja selleks ajaks, kui me selle lõppu jõudsime, olin ma seda täiega armastama jõudnud hakata. mulle nii meeldivad need vanad majad, mis seal on ja mille aknad on kõik umbes puusakõrgusel. siis kui rulood olid alla lastud, aga need ulatusid aknast veidi kaugemale (pikad aknalauad seespool) ja toas aknalaual veel lilled peal olid ja mingi lambivalgus veits läbi kumas, siis tuli täiega hubane jõulutunne. esimest korda elus kogesin soovi mingi keskaja või muu sellise aja järgi ka. sellel samal tänaval oleksin siis tahtnud elada. nüüd ma enam täpselt seda tunnet ei mäleta, aga eile tundus niiiiiii mõnus. jõulutundest rääkides, on see sellel aastal eriti vara kohale jõudnud. või noh. mingil väiksemal määral. mulle ei meeldi see sellepärast, et ma kardan, et jõuludeks ei jää siis enam midagi järgi, aga ma ei saa midagi selle vastu teha ka, et kõik mandariine ja piparkooke ostavad ja juba jõulureklaamid igalpool on ja.. noh.. jõululaule tõmbasin ma arvutisse siiski ise, aga lumi polnud ka minu süü!
viimasel ajal meenub mulle millegipärast päris palju mingi pariaasta tagune jõuluaeg. jõuludel lasti vanasti igal aastal mingit imelikku tuhkatriinufilmi. ma vaatasin seda iga kord ja mulle meeldis see täiega. ükskord olime me sõmerul (need polnud päris jõulud veel, aga mingi jõulaeg oli) ja telekast tuli jälle see film. samal ajal oli aga korvapall ja kuna kõik tahtsid korvpalli vaadata ja sõmerul ainult üks telekas on, siis ei lastud minul seda filmi vaadata. ma mäletan täiesti selgelt veel, et ma karjusin, et seda näidatakse järgmine kord mingi kolme aasta pärast (kuigi ma teadsin väga hästi, et seda näidatakse igal aastal) ja keegi karujs mulle hästi vihaselt vastu, et siis vaatangi kolme aasta pärast. peale toda korda pole seda filmi kordagi näidatud.

ma tahan vett. oi, kell on veerand kaks juba. varsti koju. tahaks magada. koristama pean ka, krt.
homseks jäi ainult inkas õppida. WOOHOOO, ROCK OOOONNNN!

oh make my days a breeze and take away my self destruction.

kadripäevapidu oli. ma ei viitsi sellest eriti rääkida. nalja sai, aga algus oli masendav. see tädi sundis mind vägisi lavale laulma minema. (karaokepidu oli.) mingit friking väikest saatanat pidin ka laulma, sest alguses ise valida ei saanud. võtsin kaasa kaisa ja kaija, kellele ei antud mikrofoni ja massi lootuses, et ta meist üle laulab, mida ta otseloomulikult tegi, sest ma laulsin küll, aga hoidsin mikrofoni pääääris kaugel. nagu c'mon. mu üks suurimaid hirme on teiste ees laulda. mikrofoni. üksinda. see on enamvähem sama hea, kui paljalt koolisööklasse kõndida. kõik oli massi süü üldse. tema, toomas ja siim läksid laulma ja see tädi käskis neil öelda ühe tüdruku, kes järgmisena laulda võiks. mass ütles loomulikult minu nime ja siis karjusid kõik teised ka, et ma läheksin ja ma pidin peaaegu ära surema sinna. keegi ei saa aru ka, kui jube see tegelikult minu jaoks on.

enne pidu pesus käies läks ohtralt šampooni kurku ja siiamaani on rõve olla. mitte, et ma seda niimoodi vabatahtlikult sööksin, aga see voolas mööda nägu alla ja läks ninna ja läbi nina kurku ja ma köhisin tund aega seebivahtu välja.

kirjutaks tänasest päevast veel midagi, aga ma ei viitsi väga. midagi pole ka kirjutada. hommikul ärkasin jälle kümme enne poolt kaheksat üles. keemias oli kontrolltöö, mis oli räigelt raske. kui ma seda nelja ei saa, siis ma hakkan tõsiselt pillima. mul on viimasel ajal kõik tööd kõikides ainetes kolmed, ükskõik, kaua ma seda kraami endale pähe ka ei tuubiks. alguses vaatasin, et oskan ja jumala lihtne oli, aga alates neljandast või viiendast küsimusest oli ainult reaktsioonivõrrandite koostamine, milles ma täielikult imen, niiet jah.
kuuenda tunni ajal oli fotokonkursi autasustamine. sandra võitis. no mulle endale meeldisid ka tema pildid täiega. reimo oli teine ja kaisa kolmas. niiet päris minu maitse järgi ka õiglane värk oli, kuigi mulle meeldisid kaija ja marko pildid ka täiega. see fotograafionu rääkis kõikide piltidest ka midagi natukene. no põhimõtteliselt ütles ta, et minu pilti nad väga hinnata ei saanud, sest nad ei teadnud, kas selline olukord on päriselt ka olnud või ma olen selle pildi ära töödelnud. no okei, ma saan aru, et selle taustaga pildile antakse nii tobedaid kommentaare kuskil reidis, kus inimesed järjest kirjutavad ''omg, photoshopppp vääääää?!?!?!?!'', aga no ma arvan ka, et ma viin mingi feikpildi fotokonkursile. raamatu sain, mis mul juba olemas on, sest ma sain lõpetamiseks koolist selle sama, aga pole viga.

kümne minuti pärast hakkab ''kaks ja pool meest''. minu jaoks on telekavaatamine niii rahustav ja meeldiv tegevus. see pole nagu arvutis olemine. siin ma koguaeg teen midagi, aga telekat vaadates ma lihtsalt raiskan aega. siin raiskan ka, aga seal raiskan teistmoodi. lihtsalt pikutan ja vahin ühte kohta. mmmm. no loomulikult on see nauditavam, kui mu tuba on soe soe soe ja korras korras korras. hetkel on see nii masendavalt segamini, et juba mõte koristama hakkamisest, ärritab mind. homme rakveresse.

when i find my peace of mind i'm gonna give you some of my good time.

ei kirjutanud jälle kaua, sest ma olen igal õhtul raskelt väsinud olnud. olen täna ka, aga täna mul on mingi tahtmine kirjutada. kell saab üheksa jälle ja nii masendav, kuidas ma iga päev mõtlen, et ma vara magama lähen, aga lõpuks ikka kell üks veel voodis ühelt küljelt teisele veeren ja mõtlen, mis mul veel teha vaja oleks, sest und niikuinii ei tule.

eile magasin ma hommikul veeeits sisse. lotte käis mind vist päris palju äratamas, aga ma mäletan sellest ainult ühte korda. lõpuks marssis ta juba üpris vihaselt mu tuppa ja ütles, et ma jään kooli hiljaks varsti. kell oli pool kaheksa. panin kiirelt riidesse, jätsin söömata nagu enamusel ülejäänud hommikutest ja läksin 7:47 kodust välja. mingil imelisel maagilisel kombel jõudsin kooli umbes minut enne kellahelinat. no sellel magamisel oli mingi mõju ka siiski. ma olin niiii unine, et ma hakkasin sinna ära surema. jah, ma olen igal hommikul üliunine, aga no see oli täielik tipp. meil oli teise tunni ajal marko pomerantsi loeng ja mul oli tõsine kavatsus see täielikult läbi magada. kahjuks polnud mul võimalik oma pead korralikult toetada, niiet see katse feilis. ainult kaela sain valusaks.
inkas tegime kontrolltöö. ma sain jälle päris kiirelt valmis ja üritasin toomast aidata. me peame inkas eraldi istuma, et mingit spikerdamist ei oleks, niiet etteütlemine on üpris keeruline. no igastahes ma midagi rääkisin seal ja õpetaja võttis mu töö ära. andis mulle mingi nõmeda ristsõna lahendada ja ütles, et ma saan selle eest ka hinde. töö äravõtmine oli suht savi, sest mul oli see ammu juba valmis. ma tahtsin ainult ühe vastuse ära parandada. (täna saime tööd kätte ja see oli õige muide ja mul oli kolm viga, mis oli viimane viie piir, niiet kui ma selle ära (valeks sel juhul) oleksin parandanud, oleksin ma nelja saanud. samas.. õpetaja parandas ühe asja kõikidel valesti, niiet siis mul oli kaks viga, niiet lõpuks oleksin ma viie ikkagi saanud. no vahet pole.) ristsõna pärast olin ma täiega kuri, aga kuna toomas minu kõrvale istuma tuli ja ma sain aru, et kella kaheteistkümne all on mõeldud lõunat (no kui keegi ütleb ''kaksteist'', siis mul ei tule pähe ka, et lõuna on ka kell kaksteist, ma mõtlen ikka oma loomuliku ärkveroleku ajale ehk siis öösel kell kaksteist) ja sain kõik lahendatud. sain selle eest ka viie. positiivne.
meil oli friking kaheksa tundi ja ma olin nii väsinud ja näljane ja surnud ja siis meenus mulle, et ma ei saagi koju minna ju, sest meil oli kooliajalehe koosolek. jah, me hakkame välja andma kooliajalehte, mille töögrupis on viis inimest. woohooo! mainiks ära, et kokku on meie koolis õpilasi 389. meie töögrupp pole isegi üht protsenti õpilastest ju. (ma ei tea muidugi kui usaldatavad mu matemaatilised andmed on.)
igastahes. alguses saime aru, et kaija ei tule sinna. etnoh. ta pidi tulema, aga siis ta ei viitsinud või midagi, niiet me olime seal kadi, kaisa ja massiga neljakesi. mingi aja pärast tuli kaija ka ikkagi. tõi piparkooke, mis oli üpris elupäästja, sest muidu ma oleksin lihtsalt ära lämbunud nälja kätte.
panime siis paika, mida see ajaleht enamvähem sisaldama hakkama peaks, millest me esimeses numbris kirjutame ja mille eest keegi vastutab. ma olen ajalehe peatoimetaja, kaisa on kujundaja ja kadi, kaija ja mass on lihtsalt toimetajad ja toredad tragid inimeseloomad. põhimõtteliselt ma ei usu, et mingit vahet on, kuidas me kedagi kutsume, sest enamvähem sama palju tööd teeme me kõik niikuinii. minu ülesanne on esimesse numbrisse kirjutada see.. peatoimetaja jutukene ja tutvustav artikkel rahvatantsu kohta, millel ma küll mingit mõtet ei näe, sest ma ei tea, keda see huvitama peaks, mida me seal teeme. oh well. no ja siis loomulikult selle asja ülevaatamine ja kokku panemine ja misiganes. loodetavasti saame hakkama.
millalgi läks kadi ära ja ma otsustasin kella kuueni koolis passida, sest siis lõppeb emmel töö ja umbes pool seitse saaksin ma autoga koju. kell oli.. ee.. veerand viis vist. no tollel hetkel tundus see tõesti väga arukas idee, sest väljas oli juba pime ja ma viimasel ajal hakkan iga kord pimedas ruumis peaaegu pillima. umbes veerand kuus jõudis mulle kohale, et kell seitse koju saada pole siiski kõige kavalam idee vist. teisipäeval olin niigi hommust kuni seitsmeni kodust ära. c'mon, see on mingi 11 tundi ju. peaaegu pool ööpäeva. kõndisin siis pimedas koju ja üldse tore polnud. aga vähemalt sai massi, kaisa ja kaijaga koolis nalja.

täna oli jälle raske ärgata. ma näen väga selgeid unenägusid hommikuti, aga kõik lähevad meelest ära, kui lotte mind äratama tuleb. mul on tunne, et need on mingid samateemalised unenäod. lottest on kahju siiski. oma sügava une tõttu ei tea ma täpseid kordi, palju ta mu toas käib, aga ma usun, et kümme vähemalt. täna hommikust mäletan seda, et ta küsis, miks ma valet pidi voodis magan (pea oli jalgade osas jälle. puhtjuhuslikult seekord.) ja ma ütlesin (poolkarjusin) talle, etetet sellepärast, et ma tahan. tavaline hommik näebki välja enamvähem selline, et mu raadio äratuskell hakkab mängima. ma kuulen läbi une paari uudist või teise võimalusena magan sügavat unenäguderohket und. millalgi marsib lotte minu tuppa ja ütleb, et ma üles ärkaksin. ma vastan enamasti: ''mmmmhmhhhh, kohe.'' see kordub veel umbes viis korda. siis hakkab lotte ärrituma ja mina ärrituma ja lõpuks karjun ma talle ''JAH, KOHE!'' juba siis, kui ta mu ukselinki puudub ja minu toaski veel pole. peale lotte pooletunniseid pingutusi tõusen ma umbes veerand kaheksa üles, kammin oma märjad juuksed ära. need on alati märjad, sest ma pesen neid igal õhtul ja panen patsi, et nad hommikuks kolmnurgakujulised poleks. patsis juuste kuivamine on üpris edutu. süüa ei jõua ja kooli jõuan kellaga või paar minutit enne seda.

täna oli esimese tunni ajal narkoloeng. ma mäletan seda politseitädi kõige paremini sellest ajast, kui me kuskil algklassides rakveres mingis politseimajas käisime ja kõik klassiga ümber mingisuguse laua istusime ja relvi käppida saime. ma võtsin mingi püstoli kätte, tegin nagu ma tulistaksin, keerasin püstoliotsa üles ja puhkusin sinna peale. kõik naersid ja päris lõbus oli. suht komöödia on meenutada nüüd. no ja siis see tädi jäi mulle meelde sellepärast, et ta on mingit hästi kauget pidi meie sugulane ja ma mõtlesin terve tolle politseimajaaja, kas ta on või ei ole.
igastahes. jah. narkoloeng oli. mulle ei meeldi need asjad väga, sest muidu mul ei tule nagu pähegi narkot tarbida, aga narkoloengud tekitavad alati minus mingi huvi nende vastu. no c'mon, kes näitab lastele videot sellest, kuidas mingi asjanduse nuusutamine lendamisvõime tunde tekitab? arvata on, et ma tahan järgi proovida ju! (no see ei olnud seekord.)
seekord ma lihtsalt mõtlesin terve aja, et krtkrtkrt ma OLEKSIN PIDANUD viiekümnendatel sündima. ameerikas. 1950 täpselt. näiteks. siis ma oleksin 1969. aastal 19 olnud. ma oleksin woodstockis käinud ja ma oleksin narkot teinud ja kõiki muid asju, mis sinna juurde käisid. siis oleksin ma (võibolla) elanud veel seitsmekümnendatel ka ja siis ma oleksin väga õnnelik olnud. ühesõnaga mul on tunne, et ma olen täiega valesse aega sündinud, sest praegusel ajal pole minumeelest midagi sedavõrd põnevat, kui oli siis, mille pärast keegi mõelda võiks ''oooohhhh, tahaks, et ma 2008. aastal elanud oleksin!'' ja minumeelest on väärtushinnangud ka suurel hulgal päris mööda.
ajaloos saime oma kontrolltööd kätte. see oli nii masendav lihtsalt. ma sain kolme. jälle. mis tähendab seda, et mul on ajaloo kursus hetkel kolmeseisus. õnneks tuleb kursusehinne alles jaanuaris, aga siiski. äkki me ei tee enne seda ühtegi tööd? mis ma siis teen? õõgfhngfjhghf. ma ei saa muidu aru, mis värk on. see õpetaja on hoopis teistsugune viimasel ajal ja õpetab teisiti ja teeb palju raskemaid töid ja on kurjem ja üldse täielik sucky värk. no delvis sai töö üldse kahe ja mass kolme miinuse ja nojah nojah nojah.
inglise keeles oli mingi küsimus, et mida me näeme ennast tulevikus tegemas. õpetaja lasi osadel lühidalt vastata. mina ei saanud vastata ja ma hakkasin mõtlema, et ma ju ei teagi. või noh. mul mingi aimdus on, aga ma viimasel ajal kardan seda täiega. etnoh. mis siis, kui ma endale vale eluala valin? kui ma lähen mingit asja õppima, mis mulle alguses huvi pakub, aga mida ma lõpuks kahetsen? ma olen juba pikka aega mõelnud, et ma tahan psühholoogiat õppida, aga enne seda tahtsin ma ju päris pikalt juurat õppida. no see jääb mul ilmselt üpris kindlalt ära, arvestades seda, et mul selle vastu nii suurt huvi pole ja et see minus nii suurt elevust ei tekita kui psühholoogia, agaagaaga.. samas olen ma alati alati näitlejaks saada tahtnud. sköklöklsödlöklsdöklföklöklöklöklföklökldöklfklsdfjiethuitrghhidjhkfjksdfkj.
kehalises tegin kätepeal sesisust tireli ära. savi ju, et ma sellest varem kuulnudki polnud. neli korda proovisin ja viis tuli jälle. rõõm, oh, milline rõõm. rööbaspuud tegin ka ära. õpetaja ütles, et ilus oli ja arvas, et mul on kodus rööbaspuud. tegelikult olen ma selles suhtes suht loll, et hakkasin enne lottele enamvähem meie rööbaspuude kava näitama. noh.. et ta lihtsalt teaks, kas meil oli temaga sama kava. aga meil on kava lõpus hüpe. niimoodi, et seisad madalama rööpa peal ja hoiad parema käega kõrgemast rööpast kinni. siis paned vasaku käe sellele rööpale, kus jalg on ja samal ajal viskad mõlemad jalad sirgelt seljataha õhku, niiet maandud rööbaspuude kõrval matil. ja ma hakkasin lottele seda siin näitama. ilma rööbaspuudeta. jah, jah, jah. toetasin oma käe õhku ja viskasin jalad õhku. pääääääääääääääris valus kukkumine oli.
peale kehalist tulin kodust läbi, mille tõttu ma rahvatantsu hilinesin. seal sai jälle täiega nalja. päris hea, et ma taavi parneriks sain, ma terve aja ainult naeran. tal oli mingi kommipaber, mida ta meetripikkuseks venitada üritas ja mul viskas see üle, niiet ma võtsin selle talt ära. ta tahtis seda tagasi saada ja ma jooksin eest ära, niiet ta võttis mu punupatsist kinni. see nägi üpris mingi peremees-lehm situatsioon välja ja kui me seal mööda saali jooksime, mina ees ja taavi mind patsist tirides järgi, vaatasid kõik meid üpris imelikult. peale tantsimist küsis maarja, kas ma ei tahaks, et taavi mind autoga koju viiks. tahtsin küll, sest maa ujub ja emmet ega issit polnud kodus. aga teed on niiiiiiiiiiii mõnusad, et see lumesopp käib vastu autopõhja ja auto käib ühelt küljelt teisele ja mingi mäkese peal ei saanud me enam üldse edasi. no lõpuks oli kõik rõõmus ja isegi ellu jäime. + minemetsa, kuidas ma naerisin.

ma pean keemiat õppima ja film käib juba veerand tundi. krt!

22:41

on hetkel kell selle arvutikella järgi. tegelikult on kell parajalt palju, et viie minuti pärast esimene tund lõppeda võiks. pidin jalgsi kooli koperdama jälle. ..koos naabripoisiga. nende auto oli lumme kinni jäänud, niiet ta hakkas ka jalgsi tulema.
suht komöödia oli see, et ta kõndis minust mingi kolm meetrit taga pool ja nii muuseas ütles: ''tsau.'' keerasin ümber ja ütlesin vastu ja siis ta hakkas minuga rääkima. ma olin üpris kindel, et see juhtub ja see polnud väga rõõmus, sest ta on teise klassi õpilane (ehk siis räägib tooooohutult palju) ja mina olen hommikuti enamvähem sellises seisundis, et kõiki maha lööma hakata. kuna ma rääkida ei viitsinud, siis kõndisimegi põhimõtteliselt terve tee vaikuses.
garaažide juures üritas keegi mind jälle omada. vaatasin, et tee oli sealt lahti aetud. kõndisin sealt, aga tee oligi lahti aetud ainult kuni esimese garaaži otsani. siis tuli hiigelsuur lumehang, kuhu peale astudes mul TERVE JALG sisse vajus ja edasi pidin vastu garaažieinu kõndima, sest ainult sealt oli rada kõnnitud. püksid on friking märjad jälle.

oijummel, millised mu käed on. nukid on tulipunased ja lõhed tulevad jälle ja nii jube. nagu talvel ikka. öäk. kõriauguni talvest.

freddie mercury.

17 aastat.

mu fantaasia väljub vaikselt kontrolli alt. igat tegevust tehes jookseb mul peast läbi pilt, mis järgmisena juhtuda võiks. mitte selline loogiline ja tavapärane jätk, vaid noh.. näiteks panen fööni vannitoapistikusse, mida ma varem kordagi kasutanud pole. kohe tuleb silmade ette, kuidas lamp õhku lendab (see pistik on kuidagi lambi küljes) ja kuidas peeglikillud ja lambikillud ja föön mulle vastu vahtimist lendavad ja ma pikali maha kukun ja oma pea vastu dušinurgaäärt ära löön ja kuidas föön märga kraanikaussi kukub ja veel mingi plahvatuse tekitab, niiet wc-paber põlema läheb ja ma midagi teha ei saa, sest ma oma vere ja elektrilöögi kätte juba suren.
kui tuleb tugev tuul, mis katuse peale väga tugevalt puhub, tuleb mulle silmade ette, kuidas majakatus järsku pealt rebitakse ja see minema lendab ja kuidas mu kaldseina auk tekib ja kuidas kõik mu asjad mingi hullu survega välja lendavad (nagu tornaado) ja kuidas ma kõiki oma asju haaran ja päästa üritan, aga kuidas ma ise ka välja lendan sealt.
täna käis elekter korraks ära. see oli enne meeleheitel koduperenaisi, niiet mul oli kaks paanikat
1) ma ei näe meeleheitel koduperenaisi
2) lihtsalt see, et maja oli kottpime!
ma hakkasin karjuma ja tõmbasin üleni tõmmeldes lauasahtli lahti, et tikke leida. hullult sobrasin ja lennutasin asju välja, aga ma ei leidnud neid. umbes minut läks mööda ja siis mul polnudki enam otsida vaja, sest elekter tuli tagasi. ma jooksin kahe sekundiga oma lambilüliti juurde ja kallistasin seda. no see oli siis enamvähem seina kallistamine, aga elektrit ennast ma vist kallistama ei hakka ju. lõbus oleks tho. ho ho ho.

ärkasin täna 6:30. MINA! aplausi väärt. tavaliselt keerutan ma kell veerand kaheksa ennast veel ühelt küljelt teisele.
kooliminekuseiklused olid täna kõikidel põnevad. minu teekond koosnes siis sellest, et kõigepealt tegin ma ilgelt targa otsuse minna meie aiast välja risti üle hoovi. peale esimest sammu oli lumi kuskile põlve ja puusa vahelise piirkonnani, niiet ma pidin ennast kätega sealt hangedest välja tirima. seal, kus polnud hang, oli nii masendavalt libe, et ma lendasin loomulikult pikali ka. meie maja lähedal on suured kuused, mille all kodutud onud mõnikord aega veedavad. see on minu jaoks päris hirmutav, arvestades seda, et ma pimedust ja põõsastest väljuvaid olendeid kardan. no täna ta polnud seal kuuskede vahel, vaid seisis seal juures. minu jaoks on üleüldse inimestest mööda kõndimine kuidagi.. ebameeldiv, niiet ma teen seda tavaliselt kiirelt ja näen see-tõttu üpris veider välja. täna siis läksin ka üpris kiirelt ja libisesin täiega.
garaažide vahel oli lumi nabani, niiet ma pidin mingi teise garaaži vahelt minema, aga see oli ka lõppkokkuvõttes tüng, sest ma jõudsin ikka välja kohta, kus lumi puusani ulatus.
palju inimesi oli koolis. meie klass oli põhimõtteliselt tervenisti olemas. mõned puudujad olid, aga mitte mingil märkimisväärsel hulgal. enne tunde käis klassijuhataja meid klassis üle vaatamas. ütles mulle, et neljapäeval oli ka klass koristamata olnud. (c'mon, meil oli kirjandus ja kõik tegid tööd ja ma ei saanud siis koristada ja ma läksin sealt otse kehalisse ja peale kehalist oli uks lukus juba ju ja ma hakkasin rahvatantsu hiljaks jääma!) ta ütles, et mina ja delvis oleme klassist ainsad sellised, kes klassi koristamata jätavad ja et ta saab aru, et delvis on tore poiss ja puha, aga et ma ei tohiks tema kombeid üle võtta. siis ütles tervele klassile, et mulle meeldib delvis nii väga, et ma üritan tema moodi kohe olla. ma olin suht kurja näoga vist, sest ta küsis pärast mult kolm korda, ega ma ei solvunud. no tegelikult ma ei solvunud ja arvata on, et ma sain aru, et ta nalja teeb ja puha, aga lihtsalt see on veits tüütav, et mina talle koguaeg ette jään. koridoris kõndisime kõrvuti, siis ütles ka mulle hiljem veel, et talle meeldib mind kiusata. no vaat kus lops.

arvutitunnis tegime täna eksami. kaks rühma oli. mina sattusin sellesse rühma, kelle eksam oli TÄPSELT sama, mis proovieksam. proovieksamil sain ma 29 punkti 30-st, niiet jah.
kirjanduses pidime enda monolooge ette lugema. kätlin ehmatas mu ära, sest tal oli täiega pikk ja ma kirjutasin enda oma eile öösel viie minutiga, niiet see koosnes kolmeteistkümnest reast. aga mu pikkus oli siiski täitsa sobiv ja viie sain. õpetaja ütles, et me loeksime kõik rahulikult, sest teised kuulevad neid esimest korda. ja minul rõhutas veel eraldi üle, et ma rahulikult ja parajalt aeglaselt loeksin.
siis pidime me kirjutama akrostihhonit. ülevalt-alla sõnaks palus õpetaja valida meil mõne praegust ilma ja tormi ja asju puudutava sõna. ma võtsin ''lumetorm'' ja kirjutasin seal sellest onust, kes kuuse juures seisis. ette pidime ka lugema. õpetaja rõhutas mulle uuesti ekstratugevalt, et kiiret pole kuskile.
inkas tegime kontrolltöö, mis oli üpris komöödia. ma tegin enda töö mingi kümne minutiga valmis, kontrollisin viis minutit ja viisin ära. terve ülejäänud tunni ütlesin ma teistele ette. võtsin endale bruno lehe ette ja lugesin vastuseid neile. ühe asja ütlesin kogemata valesti ja nad panid ka selle vist nii. ühesõnaga on meil kõikidel sama viga. noh.. bruno, toomas ja mariliis olid seal kuuldepiirkonnas. teiste kohta ma ei tea, aga toomas kirjutas küll niimoodi ja kui meil jälle sama viga on, siis vaatab õpetaja veits imelikult vist juba. (mitte, et ta siiamaani märganud poleks, et ma tööde ajal teistele ette ütlen.)
füssas õnnestus mul meie rahulik, vaikne ja sõbralik õpetajakene närvi ajada. mitte sellisel tavapärasel moel, vaid noh.. ta pani meid rühmades ülesandeid lahendama, aga ma olin meie rühmast vist ainus, kes tõesti lahendada tahtis ja siis ma küsisin õpetajalt iga asja kohta midagi. lõpuks oli ta üpris ärritatud juba ja ütles, et ta ei saa koguaeg meile seletada. oh well, kuidagi ma pean asja selgeks saama ju.

oc ajal sai meil lottega täiega nalja jälle. ma ei mäleta isegi, mis nalja. osa ise oli ka tore. ma naersin mingi viis minutit, kui seth esimest korda chrismukkah bar-mitzvahkkah ütles.

231?!

mida krti, mida krti. no see numbriasjandus suudab üllatada mind ikka. sain peale tunde eldarilt lumesõda, lumehanged ulatuvad nabani. ma vist kirjutan hiljem, ma ei viitsi praegu. TÄNA ON OC JA MEELEHEITEL KODUPERENAISED! OOOO WOOOOOOHOOOOOOOOOOOOO! JA MUL ON HOMSEKS KÕIK ÕPITUD! OOOO HAPPPPPYYYY DAAAAAAAAAAAAAY.

i can feel it coming in the air tonight.

sain kadripäeva plakati valmis. minu arvates on see suht feilfeilfeil, sest ma plötserdasin selle niiiiiiiiiiiii värviliseks, et.. nojah. aga kaisale meeldis ja ta ütles, et see kutsubki vaatama ja tegelikult on hea, et ma talle selle pildi ära saatsin, sest muidu ma ei julgeks mingil juhul seda homme kooli viia.
iokaste monoloogiga pole alustanud veel.
täna on ''kümme jardi''. ma pole seda näinud, mis on üpris imelik, arvestades seda, et seda telekast päris palju lastud on ja et ma matthew perryt armastan. ''üheksa jardi'' on ka nägemata. no täna ma seda kümmet vaatan siis vist. samal ajal oleks vaja monoloog ära lõpetada (ho ho ho, alustada ka), asjad kokku panna ja tuba veits koristada (see jääb niikuinii ära). homme tuleb raske hommik, niiet peaks kiirelt valmis tegema asjad ja magama minema.

eii eiiii eiiii. elekter kõigub. ära mine ära, ära mine ära, ära mine ära! ma pole iokaste monoloogiga veel alustanud, sest noh.. ma ei oska. mul pole õrna aimu ka, kuidas seda kirjutada. lõpu mõte on olemas, aga see, mis sellele eelneb.. phagagahahshdff. ma ei tea, kui pikk se olema peab ka. peaks vist uurima, kuigi ma ise alati vihkan, kui kirjandite puhul kõik ükshaaval mult küsima hakkavad, kui pikk see olema peab. arvamusloo kohta küsis vist mingi kümme inimest vähemalt. no arvamuslugu on kirjand, karta on siis, et tavalise kirjandi pikkusega ju. aga see monoloog pole kirjand ja õpetaja minumeelest ütles mingi keskmise pikkuse ka, mis oli üpris lühike, niiet see on küsimist väärt.
10 rida. okei, kümme rida. kümme rida, kümme rida. mis ma kirjutan?
ooo, kurb saatus, miks panid sa mind seksima mu pojaga?
jah, ma aimasin ise küll, et ta mu poeg on, aga tegin seda siiski.
sellegipoolest on see kõik saatuse süü! oh saatus, kurb saatus.

peaks mainima, et kadripäeva kuulutus on ka feil. tahtsin ''dresscode: valge'' valge guašiga kirjutada, aga valgelt paberilt on valget veits raske lugeda, niiet ma tegin sinna kirja alla mingi värvide plätserduse. ühesõnaga on plakati nurgas lambist mingi värvidesegu, kuhu on valgega peale kirjutatud ja see värviline plönn seal all näeb tõsiselt tõsiselt rõve välja. lisaks sellele avastasin ma, et ma ei oska pintsli ja guaššidega absoluutselt kirjutada. ma ei tea, kas keegi sellest kirjast midagi arugi saab. pildikese pean vist pliiatsitega värvima, aga selleks on vaja, et värv enne ära kuivaks ja mul pole õrna aimu ka, millal see juhtub. homme pean jalgsi kooli minema ja ma olen üpris kindel, et ma suren ära poole tee peal.

well you just laughed it off, it was all ok.

misasja? kuidas see loenduriasjandus juba 117 näitab? eile õhtul mingi kell üksteist panin alles ju. weird. weirdweird.
öösel nägin unes, et kaisa käis mul külas. kui ta ära läks, unustas ta enda õpilaspileti ja mingisuguse muusikakuulamiskaardi siia. kodust pidi ta aga kohe kuskile ära sõitma, niiet ta helistas mulle ja küsis, kas ma ise ei saaks talle seda ära viia. ma ütlesin, et ei saa, sest me pidime perega kohe elvasse sõitma hakkama ja ma olin nii endast väljas, sest ma kartsin, et kaisa solvub. mu keha hakkas selle ärrituse peale nabakohast värelema ja lahti käima. ülemine kehapool ja alumine kehapool nagu.. läksid laiali ja uduseks ja värisesid mõlemad. lõpuks tuli kaisa ise nendele asjadele järgi ja oli täeiga vihane mu peale.
hommikul ärgates nägin ma, et mu äratuskell vilkus, mis tähendab seda, et elekter on ära käinud. see oli nii hämmastav, kuidas mul läks viis minutit aega, et aru saada, et elekter on ära olnud. ma isegi ei mäleta, mida ma enne mõtlesin, aga see oli tõsiselt imelik. see vilkuv kell näitas 5:23, mis tähendas seda, et nii kaua aega tagasi tuli elekter tagasi. hakkasin pakkuma, mis kell päriselt olla võiks. oletasin, et 14:27, aga 12:38 oli hoopis. rõõmus. no ja siis tuli muidugi välja, et internetti ja vett meil ka pole, niiet suht masendav oli. pesin kraanist TILKUVA veega hambaid, niiet see võttis veerand tundi aega, sõin ja vaatasin sõpru. siis lasi emme mu arvutisse, aga ütles, et internetti pole. nii kui ma arvutisse sain, sain korralikult msni ja nett on ja kõik on tore ja vesi tuli ka tagasi. ma väga loodan, et nii jääb ka, sest muidu tekib see rõve kiviaja tunne jälle. nett netiks, aga vesi ja elekter võiksid vähemalt olla ju. okei, jah, nett võiks ka olla.

ville valo.

täna on ta sünnipäev, seda unustasin enne mainida. tuli meelde, kuidas kaks aastat tagasi me ritiga sellele eelneval õhtul telefonis arutasime, mis me selle tähtsa päeva puhuks selga panema peaksime. ma läksin lõpuks üleni valges kooli ja pasundasin kõikidele, et ville valol on sünnipäev. tolle aja piltide vaatamine läheb ka täna teemasse, kui ma piltidega juba niikuinii tegelen. üpris imelik ja teistsugune inimene olin.

kuidas sulle kõrvaltvaatajana inimsugu tundub?

ma näen nii friking spookysid unenägusid, et ma ei tea enam. no muidugi, terve päev olid meeles ja just praegu läksid meelest. NORMAALNE.
no eile nägin ma igastahes midagi täiega imelikku unes. ma ei mäleta seda ka enam otseloomulikult, aga ma olin seal mingi poiss. ma pole küll päris kindel, aga mul on tugev tunne, et ma olin faux.
täna öösel olen ma telefoni märksõnaks ''siiber'' kirjutanud. ma üritasin unes pliidialla tuld teha. tõmbasin siis siibri lahti, aga see julla tuli sealt täiesti ära ja ma ei osanud seda tagasi panna. toppisin teda pliidi plaadiaugust sisse ja ma ei saanud üldse aru, mida ma seal jamasin. see läks kuumaks ja ma olin täiega paanikas. tegelikult on kahju, et ma tänasest ööst rohkem midagi ei mäleta, sest see oli otsast lõpuni unenägudega sisustatud ja mul oli enne kõik niiiiii hästi meeles. ma olin kuskil ja tegin midagi ja lotte oli ka vahepeal ja riti ja ma andsin neile midagi ja ödikflfgklg. essus olin vahepeal! rõdul. ja tegin midagi. krt, see oli täiega jube unenägu ja see on mul poolenisti meeles ja lihtsalt kummitab täiega.

ma sain esta töö nelja, sest ma parandasin oma õiged asjad valeks. MUIDUGI, JESSSSS JESSSSS JESSSSSSSSSSSSSSSS. pekkiiiii. keemia sain ju sama asja pärast kolme. nii masendav, et hakka või pillima. ma olen viimasel ajal nii endast väljas nende hinnete pärast ja siis ma mõtlen iga töö ajal üle ja hakkangi lõpuks seal kõike parandama ja ümber tegema.
esmaspäevaks on vaja see lollakas iokaste monoloog kirjutada. see on tõesti tõesti tõesti väga nõme asjandus ja mul pole õrna aimu ka, mida sinna kirjutada. pean kujutama, et ma olen iokaste (kes ei tea, siis see on oidipuse ema, kellega oidipus abiellus ja lapsi tegi ja kes ennast lõpuks ära tappis) ja siis kirjutama monoloogi, enne kui ma enesetapu tegin. peaks mingi haige weirdo teema sisse panema. et ta tegelikult teadiski, et oidipus ta poeg on, aga tahtis temaga ikkagi lapsi saada või midagi sellist. no c'mon, see raamat ise on ka jumala haige ju! see tulebki niimoodi kirjutada, et see sinna täpselt sisse sobituks. selles vormis ka nagu raamat oli ja puha. see ongi kõige rõvedam. esmaspäevaks(?) pean kadripäeva kuulutuse ka tegema, aga mul pole suurt peberit ega midagi, millega seda teha ja nagu mass ütles, siis on see minu enda mure. muidugi on see minu mure ja süü, et õe'l kuulutuste tegemise jaoks vahendeid pole. muidugi pean mina endale topeltkohustuse võtma.

hakkasin mingi friking kolmandat või neljandat korda plaatidelt pilte ka arvutisse laadima, et need ilmutatud saaksid. vanas arvutis tegin ma seda vist kaks korda, aga too arvuti oli lihtsalt omadega nii pekkis, et sealt ei saanud pilte enam kuskile välja. ja siis jõudsin selle arvutiga juba PEAAEGU valmis. plaatidelt olid kõik pildid juba arvutis, ainult arvuti omad oli vaja veel ära panna ja MUIDUGI kustusid enne seda kõik ära. arvutipilte ei saanudki enam. ja ei saagi. ja sellepärast ongi seekord nii masendav seda teha, et ma pean pooli pilte kuskilt netist võtma ja need tulevad täiesti olematu kvaliteediga. nagu.. 400x533 pildid minu lõpetamisest, rock on. perepilti lõpetamisest kusjuures polegi. fotoalbumist pean võtma osad, mis tähendab tohutut kvaliteedikadu. ülejäänud on telefoni laetud ja telefonist tagasi laetud pildid, mis on telefoni jaoks kõvasti väiksemaks tehtud, mis tähendab seda, et suuremana näevad need.. noh.. nähtamatud välja. mul on nii paha nende piltidega tegeleda, ma pillin nende pärast ilmselt elulõpuni. koguaeg tuleb jälle meelde, kuidas mingit pilti pole ja ma ei tea vist ühtegi inimest, keda kotiks kasvõi POOLTKI nii väga mingite fotode kustumine, kui mind.

kiilakad alasti hipid lsd uimas rahvatantse tantsimas.

ma olen nii väsinud. peale kooli magasin kaks tundi. hiljem jäin korraks veel magama, aga ärkasin üles. veel hiljem lugesin raamatut, aga jäin uuesti magama korraks. ..istudes. ja siis ärkasin üles ja nüüd uni tapab jälle. tänasest päevast kirjutada ei viitsi. keemia töö sain kolme, sest mul oligi esimene ülesanne valeks parandatud. kui parandamata jätnud oleksin, oleksin nelja saanud. naiss. siiski on mõistmatu, miks bruno sai selle ülesande eest kolm ja mina kaks punkti, kui meil täpselt ühtemoodi tehtud oli.
oprah oli täna huvitav. huvitav, aga veits spooky ja sick. no tegelikult huvitav on see alati. täna räägiti mingitest polügaamiasektidest. juba sõna ''sekt'' toob mulle külmavärinad peale. ühesõnaga näidati seal perekondasid, kus on mees, paar naist ja paarkümmend last. ma ei kujutaks elusees ette, et ma elaksin oma mehega paarikümnelapselises perekonnas, kus peale minu on veel umbes viis naist. no misasja.
mingil sektijuhil oli lõpuks 180 naist olnud. nad tahavad, et polügaamia legaliseeritaks, aga c'mon, see pole ju normaalne. mitte, et see mulle otseselt kuidagi ette jääks, kui nad midagi sellist seal teevad, aga.. võeh.

väljas on nii ilus, täiega tahaks pildistada. kõik on kuidagi palju suurem ja avaram ja kaugem. täna hommikul pidin ma endal peaaegu käe otsast ära rebima, sest ma ei võtnud kaamerat kaasa. kõigepealt tiik oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ohissandissandissand. see on tegelikult peaaegu igal hommikul nii friking ilus, et hakka või nutma. mul tekib neid pilte sellest juba kahtlaselt palju ja kõikide teiste jaoks peale minu on need ilmselt igavad, aga no nii ilusilusilus. täna hommikul see auras üleni ja kõik oli ümbert valge ja tänavavalgustid näitasid tee peale valgust, niiet tee oli roosa ja see peegeldas täiega ilusti tiigile ja teisel pool tiiki oli taevas hall ja puud tumedamad, aga samal ajal valged ja üldse väga väga ilus oli.
ja siis esimese tunni ajal oli klassiaknast ka nii ilus vaade, et ma tahtsin endale tooliga vastu pead virutada. päike tõusis vist või midagi ja paistis vasakult poolt kaugemalasuvate kuuskede ühele küljele, niiet need olid nii ilusat värvi ja lumi säras ja majaküljed olid valgustatud ja aaahhhhh.

eilne kehaline annab KERGELT tunda. no ütleme nii, et kondivalu, kõikide lihaste valu, viis vesivilli peopesadel rööbaspuudest ja muhk peas pole midagi, mida ma edukaks kutsuksin. lihased on küll tõesti nii valusad, et ma ei saa ennast absoluutselt liigutada. kätel ja jalgadel ja kõhul ja isegi kael on valus. võeh. käsi ei saa välja sirutada.

ja nüüd asjad, mida ma olen pidanud juba ammu kirjutama, aga siiamaani on meelest läinud. (väga olulised)
kui ma pesust tulen, on mu toas niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea lõhn. lõhnaküünalde tekitatud vanilje ja kohvi lõhn, šampooni ja palsami lõhn, mida on tänu föönitamisele terve tuba täis ja kogu see kupatus on lihtsalt nii hea, et ma iga kord peaaegu sulan ära sinna. keegi võiks juba lõhnasalvestamismasina leiutada, ma oleksin esimene, kes selle ostaks.

getter ütles mulle ükspäev, et neil on kodus võrepõhjaga hambaharjatops. lihtsalt masendav.

yes we can.

tänane päev sakkis. mõne koha pealt oli küll lihtsam, kui ma arvasin, kuid üldjoontes midagi väga rõõmustavat siiski polnud. ma ei mäleta, kas ma nutsin eile või täna mingil vahetunnil, aga see oli suht mark. mis pagan mul üldse selle pideva pillimisega viimasel ajal lahti on? julm titabeebi.

tein täna kaks punupatsi. ma saan nendega päris tihti märkuseks ''talutüdruk'', aga üldiselt on mul nendega nii mugav, et mul savi.
ajaloos tegime kontrolltöö, mis oli õnneks parajalt lihtne, kuid kus ma ühele küsimusele vastust ei teadnud. kirjutasin sinna midagi siiski, lootes, et see täppi läheb, aga oh well. ja siis panin nende piiskopkondadega ka veits puusse. õpetaja saab päris palju naerda, aga ma loodan, et ma viie miinuse saan veel kuidagi, sest sellele piiskopkondade küsimusele kirjutasin ma muud teksti ka ja ma vastasin kõikidele küsimustele põhjalikult nagu õpetaja käskis. aga nojah. kui ei tea, millest keskaeg eestis üldse alguse sai, siis pole midagi teha.
inkas käisid osad jutustamas ja ülejäänud pidid seni töölehte täitma. õpetaja küsis kõigepealt vabatahtlikke ja peale seda pidid jutustama need, kes eelmine kord ei jutustanud. ma polnud vabatahtlik ja ma eelmisel korral käisin ka, niiet täna ei pidanud. toomas käis ja pärast näitas, kuidas ta käed jälle värisesid. mul on täpselt sama asi. ma lähen jutustades nii närvi, et mul jääb hing kinni ja silmad hakkavad vett jooksma ja hääl väriseb ja käed värisevad ja üleüldse värien täiega. aga noh. inkas on minu jaoks veits lihtsam, niiet viimasel ajal jään ma selle puhul küll üpris emotsioonituks. vanasti põdesin suulist osa just täiega ja rääkisin väriseva häälega ja ei saanud õpetajale otsagi vaadata, aga olümpiaadidest ja eksamitest ja paljudest jutustamistest on kasu olnud.
vene keeles saime oma käänete tööd kätte. ma sain kolme jälle. no tääääiestiiiiiii lõpp, ma ju õppisin ja pingutasin ja krtsökldfklökdlfgöklöklfhöklfgöhölkdlöhfkfgfgd. no ja siis õppisime me täna pööramist ka. õpetaja jagas meile mingid tegusõnadega lehed. ma sain kohe aru, et tegemist on tegusõnadega ja ei lugenud seal seda lehte kohe agaralt. õpetaja ütles jälle täiega vihaselt, et misasja ma koguaeg ringi vahin. ja kui ma ühe sõna rõhu valesti panin, siis ta küsis, kas mulle meeldiks, kui ta minu nimeks ''aneeed'' ütleks. pole vist mõtet seletadagi, et ta ütleb mu nime NIIKUINII valesti, niiet tal pole vaja needitada ja midaiganes teha. ja siis käis mingil vahetunnil minuga rääkimas, et eile oli klass koristamata. mul läks eile täiesti meelest ära see (getter küll ütles mulle täna hiljem, et ta koristas eile klassi ära) ja siis ütles õpetaja, et ma hõljun koguaeg kuskil ja et täna olgu klass korralikult koristatud. tegelikult oli lause, mida ta kasutas ''täna sa lakud selle klassi puhtaks,'' aga nojah. muidu on tore õpetaja, aga ta ei salli mind ikka üldse.
matas võtsime mingi uue osa, millest ma ÜLDSE aru ei saa. õpetaja ei seletanud ka üldse.
kirjanduses lasi õpetaja meil ristsõna lahendada, mis oli põhimõtteliselt nagu tunnikontroll. antiikteatri või milleiganes peale. kuna see oli ettehoiatamata, siis õpetaja ütles, et hinded paneb ta sisse ainult neile, kes ise tahavad. ma vist ei taha, sest mul jäi kaks lünka täitmata. ma ei teadnud neid kirjanikke ja asju. monoodiline laulik? no hallohallo, kust ma mäletama peaksin? no okei jah, tegelikult oleks ju tore, kui mäletaksin, aga igat nime ikka pähe õppida ei jõua ju.
kehalises sain esimest korda teada, mis elemente me oma kavas kasutama peame. no ühesõnaga meil olid akrobaatika elemendid ette antud ja me pidime ise kava kokku panema ja esitama. mingi kolm korda sain läbi teha, siis ÜRITASIN hindele. õpetaja ütles, et mul on hästi ilus kava, aga esimese kolme hindeüritusega feilisin ma, sest ma pidin kitsastel mattidel tegema, kus sillast teistpidi keeramine täiesti võimatu oli. lõpuks tegin laial matil ja sain viie, kuigi mul turiseisust poolspagaati minek täielik feil oli ja üldse oli kogu see värk päris feil ja karl ja marko pärast midagi plädisesid ka selle kohta. nagu mul juba piisavalt mark seal olnud poleks, eksole. aga vähemalt viie sain kätte, niiet mu lihaserebestused tasusid ära ennast. see sillast pööre läkski mul metsa sellepärast, et mu kõhulihased on nii tapvalt valusad, et juba ülevalt sildamineku peale tekkis mul suremise tunne. rööbaspuid üritasin ka. suht feil oli. see esimene tirel.. ma ei saa sellega hakkama. ma jään koguaeg pea alaspidi rippuma ja siis lendan sealt alla kas pea peale või käe peale või milleiganes peale. (täna ülevalt sildamineku ajal lendasin muide peaga vastu paljast põrandat. mingi kerge muhuasjandus tekkis ka vist.)
ja ühe jala panemine üle rööpa ei edene ka eriti hästi. viimase hüppega saan päris normaalselt hakkama, aga ma maandun sellise laksuga, et pühaissandjumal küll.
peale kehalist dušitasin nii kaua, et kõik teised läksid juba enne ära, kui ma välja jõudsin. ma oleks kodus pesus käia tahtnud tegelikult, aga no ma ei jõudnud + ma võtsin teise pluusi ja muud asjad ka kaasa juba niikuinii, niiet jah. ma ei võtnud spetsiaalselt välisriideid kehalisegarderoobi kaasa, et mul meeles oleks klassi koristama minna. läksin siis, aga klassiuks oli lukku pandud juba ja ma ei viitsinud võtit tooma minna, sest ma hakkasin niikuinii juba rahvatantsu hiljaks jääma. kui klass väga segamini on, siis paneb mäms lõuksi mulle homme vist.
millalgi jõudsin rahvatantsu. eldar tuli riideid tooma ja margus tuli tantsima. torps veenis eldarit pool tundi tantsima, lõpuks kepsutasidki mõlemad (margus ja eldar noh) seal juba ringi. eldar oli tegelikult päris kuri ja oli täiesti kindel, et ta edasi käima ei hakka. ma nüüd üritasin temaga msnis ka veel rääkida ja ta vahepeal oli juba veits positiivsem, niiet ei tea nüüd, kes tuleb ja kes mitte.

täna hakkasin oprah'i ajal nutma. see on täielik komöödia juba, kui palju ma vesistan. aga no see oli tõesti nii kurbrõõmus, kuidas seal ja heidi klum seal igavesti nunnud olid ja enda suhtest rääkisid ja siis sai seal albumi oma lapsepõlvefotodega ja heidi rääkis, kuidas sealil endast ühtegi lapsepõlevpilti pole ja kuidas ta sellest midagi ei tea. ja siis tuli tema mingi kasupere õde või keegi tegelane ka ja seal ise nuttis ka ja mul jooksis pisarakene üle mu kuumakese palavikulisekese (mitte päriselt) punasekese põsekese.
eile oli ka üks täiega sümpaatne onu seal. keegi prints, kes tunnistas oma rahvale, et ta on gei, aga seal riigis on see illegaalne ja ta ema ütles tast lahti ja isa ei tahtnud seda tunnistada ja muud jamad. aga see mees tundus ise üpris tore ja intelligentne.

ma pean õppima. homme on estas kt ja ajaloos jäi 2.5 lehekülge töövihikut.

kaksainus.

tänahommikune ärkamine oli üks raskemaid ilmselt üldse. eile ei köetud maja ja kuna talv on käes, olin ma isegi villaste sokkide, kampsuni ja kahe tekiga magades külmakrampides. ma lihtsalt ei suutnud ennast hommikul üles sundida, sest see tundus hullemat sorti enesepiinamisena. no oligi ju. võeh, jube jube. no lõpuks otseloomulikult ärkasin siiski. panin hämmastava kiirusega riidesse (mu tuba oli nagu sügisene õu, niiet ega seal vist väga pikalt poolalasti kekutada ei tahaks, eksole), niiet mul jäi aega isegi rahulikult söömiseks. koolikõndimiseks pakkisin ennast ka tavalisest veidi rohkem sisse. panin kampsunile veel pusa peale. pusa kapuutsi tõmbasin mütsile peale, kuigi ma niimoodi päris idioot välja nägin. juuksed mässisin ka salli ja pusa alla, sest need annavad sooja (niiii õhukeseks on muidu läinud, et neid peaaegu polegi enam). pusaluku tõmbasin ka isegi täitsa kinni, kuigi ma seda tavaliselt ei tee. kooli kõndisin enda kohta päris suure kiirusega (tavalise üle kahekümne minuti läks seekord 12 minutit) ja jõudsin teepeal ära kuulata kolm laulu. mugav oli. kool oli mõnusalt soe, aga seal jõudis mulle kohale, et ma olen tegelikult haige. see soojus nagu.. lõi mu näo kohe punaseks. huuled on ka katki ja mul oli väga palavikuline tunne.

esimene tund oli mata. siim istus minu kõrvale ja siis avastasin ma üllatusega, et tal on JÄLLE jalg kipsis. kõik teised vangutasid ka pead ja imestasid. siimul oli kodune ülesanne tegemata, niiet õpetaja vihastas. siis lasi ta tauril selle ette lugeda. tauril oli ka tegemata, niiet õpetaja kontrollis kõikide kodust tööd. massil oli ka tegemata. nemad kolm said ühed ja õpetaja oli päris kuri.
teine tund oli joonestamine, kus ma mõhkugi aru ei saanud. terve tund koosneb põhimõtteliselt sellest, et õpetaja lihtsalt joonestab tahvlile ja eeldab, et me ise sellest aru saaksime. see-eest teeb ta seda kuidagi väga.. entusiastlikult ja hoolega. aga noh, õpetada võiks ka veidi ju.
inkas hädaldasin toomasele, kuidas ma nii kuum ja külm ja punane ja paha olen. muud juttu rääkisime ka ja ta ütles, et ma vahetunnil kraadima läheksin. ma teadsin, et see on mõttetu, sest mul pole kunagi palavikku. vahetunnil läksin siiski sekretärilt kraadiklaasi küsima. kulutasin selle peale terve oma vahetunni. nüüd peaks tulema üllatusmoment, kus ma teatan, et mul täna siiski oli palavik ning mind sõidutati ülekuumenemise tõttu traumapunkti. aaaaga ei. minu tavalised 36,5 lolli kraadi on mulle truud.
vene keeles tegime käänetetöö. päris nõme oli ja kui ma seda nelja ei saa, jooksen ma küll peaga vastu seina.
keemias tegime tunnikontrolli. mul olid teine ja neljas ülesanne kindlasti õiged. kolmas kindlasti vale. ja esimese kohta ma ei tea. ma sain alguses mingi vastuse ja siis brunol oli teine vastus. kuna ta seal nende teiste poistega seda arutas, siis ma arvasin, et tal on õige vastus. toomas ütles mulle ette, kuidas ma ära parandama pean ja lõpuks tuli välja, et tervel ülejäänud klassil oli ka see vastus, mis ma alguses sain. kui ma nüüd valeks parandasin, hüppan ma küll aknast alla. nii väga tahaks nelja.
muusika jäi jälle ära, niiet oli veel üks keemia. kadi ja mariliis tegid seal tüdrukute sõnafaiti. mul on tunne, et ma polnud ainus, kes juba ootas, millal see juhtub. etnoh.. nad ei saanud vanasti üldse läbi ja see aasta on päris normaalselt suhelnud. igastahes kadi midagi rääkis jälle, kuidas ta aru ei saa ja kuidas ta midagi maeiteamida mõtles. mariliis sai vihaseks ja ütles, et kedagi ei koti, mida ta mõtles ja et ta võiks lihtsalt vait jääda juba, sest keegi ei viitsi tema tunnist tundi vingumist kuulata. jasiisjasiisjasiis ütles kadi, et mariliis läheks ja küüsi näriks ja mariliis käskis kadil rasvaimusse minna. selline tore jutuajamine. tundus, et me olime getteriga klassist ainsad, kelle arvates see mingilgi moel naljakas polnud. kõik teised olid näost punased ja turtsusid omaette. see oligi imelik, et ma ootaksin neilt, et nad kõik kõva häälega selle peale naeraksid. no ega nad seda naeru eriti hästi tagasi ei hoidnud, aga kõik keerasid oma näod kuskile maeiteakuhu ja said oma naerukrambid vaikselt. me vaatasime getteriga teineteisele otsa nagu me oleksime mingid imelikud, et me naljale pihta ei saanud.
arvutigraafikas pidime üheteistkümnenda poistega jälle koos olema. alguses istus arnold minu juurde, aga siis avastas, et üks vaba arvuti on ka veel, niiet läks sinna. toomas istus minu juurde. rääkisime jälle midagi, aga ma ei mäleta, mida. joonestasin ühe nõmeda julla ka valmis, kuigi ain tegelikult teda kuulata käskis ja ütles, et keegi mitte midagi muud ei teeks. kõik teised tegid ka niikuinii, ma tegin vähemalt midagi asjalikku.
ja kaheksanda tunni ajal oli õpilasesinduse koosolek. midagi tarka me seal ei otsustanud ega teinud, niiet see oli üpris mõttetu. ma ei kujuta ette ka, kuidas see ajaleht välja hakkab nägema. ma tahtsin ühte korralikku suurt koosolekut, kus kõik, kaasaarvatud need, kes selle tegemises ei osale, avaldavad oma arvamust, mida see sisaldada võiks ja nii. aaaaga eeeeeeeei. lihtsalt me peame neljakesi oma ideid pritsima ja selle värgi kokku panema.

kodus jäin ma kogemata siia voodisse magama, sest mul oli (on siiamaani) ilgelt haige ja paha olla ja maeiteamaeitea.
homme on ajaloos kontrolltöö, mida ma üldse ei oska.

where pleasure moments hung before the takeover.

silmad on kuumad, nägu on kuum, ma olen ohniikuum. tunnen ennast palavikuliselt, aga päriselt ma seda arvatavasti pole. samas on seekord kraadimine õigustatud, arvestades seda, mis olekus ma täna väljas käisin.

hommikul võtsin papiljotid peast ära. lokid olid kohe alguses nõrgad, mis kinnitas mu lokiteooriat (et ma endale enam juuste pikkuse tõttu korralikke lokke teha ei saa). sellegipoolest nägid need üpris ilusad välja.
ärkasin täna küll varem, kuid papiljottidega läkski nii kaua aega, et kodust sain tavalise kellaaja järgi minema. taevas oli üliilus, niiet võtsin kaamera kaasa, aga ühtegi õnnestunud pilti ei saanud, sest
1) mul olid suured kindad käes
2) kaamera ei tahtnud sugugi midagi automaatselt fokusserida, niiet pidin seda ise tegema
3) suurte kinnastega oli seda raske teha + iga pildi nurka jäi mingi kindatuust peale
4) kinnasteta jäätusid mu käed peale kümmet sekundit

kooli jõudes olid lokid läinud, woohoo. esimese tunni ajal oli saksa keeles töö. no üpris normaalselt läks minumeelest, kuigi osasid asju ei osanud, sest ma tõesti ei tea, mis kuradi ajal me neid veel õppinud oleme. jumala lambist ikka mingeid asju töösse ei paneks.
inkas saime oma sõnadetööd kätte. null viga ja viis. kunstiajaloos tegime töö. õpetaja andis täpselt need samad teemad kätte, mis ta kordamiseks ja me pidime vabas vormis neist kirjutama. mul oli egiptuse arhitektuur, kesk-euroopa pisiplastika ja inimese kujutamise iseärasused egiptuse maalikunstis. õpetaja luges mu töö tunnis üle ka ja ma sain viie.
vene keeles õiendas jälle õpetaja minuga. meil oli tekst osadeks jagatud ja klassis oli neli rühma, kes igat lõiku tõlkima pidid. tänases tunnis pidid erinevate rühmade inimesed uued rühmad moodustama. et noh.. kui enne olid koos esimese, teise, kolmanda ja neljanda rühma inimesed, siis täna pidime tegema rühmad, kus oli esindatud esimene, teine, kolmas ja neljas rühm, et kõik osad ilusti tõlgitud saaksid. alguses olin anneli, seidi ja anniga, aga õpetaja kutsus mu sealt lambist ära. siis avastas, et mind polnud sealt vaja ära võtta ja lükkas mu poiste rühma. olime delvise, massi, tauri ja karliga samas rühmas. massil oli enda osa tõlkimata ja ta ütles lambist mingite lausete kohta, et ta ei tea. no aga ma tahtsin, et mul tekst tõlgitud oleks, niiet ma ütlesin talle, et ta selle ikka ära tõlgiks ja siis hakkas õpetaja õiendama minuga, et miks ma koguaeg vahele segan ja miks ma virisen ta kallal. no hallohallo, nagu see oleks teiste süü, et tema õiget õpikut kaasa ei võtnud.
ja viimaseks oli mata, kus me võtsime seda mingit nõmedat osa edasi.
peale tunde läksin õe tuppa, sest ma ei viitsinud sellise külmaga mõttetult koju ja siis jälle rahvamajja koperdama hakata. see oleks vist seda siiski väärt olnud. toomas, mart ja paula läksid kuskile maeiteakuhu tsillima, mass läks trenni, delvis läks koju, kaisa ja kaija olid veel tundides, niiet ma passisin põhimõtteliselt kolm tundi seal üksinda. päris mugav oli alguses tegelikult. puhvet oli kohe uksest välja astudes kahe sammu kaugusel, muusikat sain kuulata, tsättida, lugeda ja muidu olla. ostsin jäätist, tegin inkat ja saksa keelt. mingi aeg tuli svea natukeseks sinna. rääkisime arstidest, bussidest ja mängisime kaarte. kolm mängu mängisime, ma võitsin kõik. woohoo. alguses just ütlesin talle, et ma ei viitsi mängida, sest ma kaotan koguaeg. raamatut lugesin ka veits. kolmveerand neli hakkasime kaija ja kaisaga rahvamajja minema.
kaija: ''no seal saates ''üksikvanem otsib last'' oli üks täiega nõme naine.''
ahjaa, kaija tuli rahvatantsu.
tänane tantsimine oli küll päris epic. ma naersin terve aja. mass tegi mingeid imelikke nägusid ja nalja ja maarja ja taavi ja toomas ka ja üldse oli kõik nii naljakas. jõudsime ''tantsupeole'' lõpuni tantsitud, aga päris palju õppimist on selle puhul veel, eriti arvestades seda, et meil rühm alles poolik on. margus lubas vaatama tulla ja siis otsustada, kas ta tuleb või ei. nad tulid tauriga rahvariideid ära tooma ja põhimõtteliselt jooksid minema sealt. torps ütles, et keegi neile järele läheks. ma läksin, aga nad läksid õue ja ma olin ainult oma lehviva õhukese rohelise pluusikesega, niiet haiguseoht on päris suur. no nii kuradi närvi ajab, kui inimestega lihtsalt nende kangekaelsuse pärast vaielda tuleb. kui nad tulla ei taha, siis öelgugi kohe nii, mitte ärgu ajagu mingit ohmatulenohmaikkaeituleohmatulenoheitule juttu, kui kõik nende peale juba loodavad. ma otsustasin nendega enam rääkida, sest ma olen ülivihane, aga torps ütles, et mina pean neile ütlema, et nad järgmise proovi ajal ise oma riidekotte näitama ja lahti pakkima tuleksid, et kindel olla, et seal kõik asjad ikka sees on.
peale veelkordset suurt hulka naermist sai kogu see värk läbi. ma ütlesin torpsile, et me täna tuljakut ega midagi rohkem ei tantsiks ja ei pidanudki. woohoo. no aga peale seda kui kõik ära läksid, jäime me kaija ja kaisaga rahvamajja. ma jäin kaijale tantsu õpetama, sest ta ei saanud täna põhimõtteliselt kordagi kaasa teha. no ja siis me tantsisimegi seal peegli ees. torps nägi ja kiitis, kui tublid me ikka oleme. toomas nõustus ka meiega kümneks minutiks tantsima. (temaga sai ka täna muidu päris palju nalja. mingi kaela lakkumise ja sugukahe ja muude asjade kohta.) massi nägin aluspesus ka. ho ho ho, veidi veel ja me oleme peaaegu pool tasakaalu saavutanud.
lõpuks olin ma pärispärispäris palju väsinud ja peaaegu suremas mõtte kätte, et ma nii pimedas ja läbi selle külma koju kõndima pean. ja siis mulle meenus, et issi on kodus ju. no ma olin niiiiiiiiiiii rõõmus, et keegi ei kujuta ette ka vist. huh. helistasin issile ja tuli välja, et emme oli ka kodus juba tegelikult.
oc ajal sai lottega ka nalja. no ma olin hästi heas tujus ja tavaliselt kui see juhtub, hakkan ma mingeid lollakaid nonsense nalju tegema (ma olen seda viimase paari kuu jooksul üleüldse päris palju teinud). sinna tuli mingi tegelane kurt williams.
mina: ''kurt williams? mis ta on mingi robbie williamsi sugulane vä? HO HO HO.''
lotte: ''äkki ta on kurt cobaini sugulane! HO HO HO.''

mõtlesin, et teen homseks ka vist lokid. peaks pihta hakkama nendega siis, suht kaua läheb aega tegelikult. emme pakkus mulle üleüldse varianti koolist koju jääda, sest mul on kuum ja paha olla, aga c'mon. ma ei saa elusees seda teha.
''no'' on tõsiselttõsiselttõsiselt tugev parasiitsõna.

ah minge

perse. mul oli nii firking hea tuju ja nüüd rikuti ära kõik. KURADI ÖKLFGÖKLGFHKLÄASKDLÖKLSDÖKLFJKFGJHKNLJKL DRJGÖKLFJKLDFJKF MA OLEN PRAEGU KÜLL NII NÄRVIS, ET LÕHUKS ÄRA MIDAGI. ja mul oli enne niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea olla, et ma hakkan praegu sellele mõtlemise peale lihtsalt nutma noh. kuratkldjkrfgjklfjkökljjgklfakkiejrlkdftufg.

i had a dream.

kunstiajalugu ei oska ma eriti õppida. ma vaatasin need materjalid üle, mille kohta ta ütles, et need töösse tulevad, aga neid tundub kahtlaselt vähe olevat, niiet ma ei tea. mul on tegelikult kogu kraam arvutis ja emme oli terve õhtu siin, niiet ma ei saanudki siin neid lähemalt vaadata. õnneks olen ma selline märkmetetegija, et hoolimata teadmisest, et meil tervel klassil võimalus mälupulgalt õpetaja slaidišõud endale arvutitesse saada oli, kirjutasin ma asjad tundides üles ka. ja no seda kraami ülelugedes avastasin ma, et ma olen õpetajat päris palju kuulanud, niiet see on positiivne. huvitavad õpetajad on mõnusad, sest siis tuleb tööde jaoks vähem vaeva näha.

ooooh, kuidas mulle tänane meeleheitel koduperenaiste osa meeldis. parim osa minu meelest siiani üldse. ma ei tea, kas ma olen mingil kindlal põhjusel üliemotsionaalne või mis toimub, aga ma hakkasin seal lõpus ka peaaegu nutma. ja kui lynette seda kokkuvarisenud maja nägi ja karjuma hakkas, siis mul käis endal mingi iiveldustunne seest läbi nagu see oleks päriselt olnud. just enne millalgi mõtlesin, et kuidas ma enda elukoha mahapõlemise peale reageeriksin (mu viimase aja mõtted on kõik sedasorti masendavad. ma ei mõtle neid meelega ja neid on päris raske blokkida.) ja ma jõudsin järeldusele, et ma läheksin ilmselt täiesti lolliks ja teeksin enesetapu või midagi sellist. no c'mon, kui ma paarituhande arvutifaili kustumise peale mitu nädalat järjest pillisin ja siiamaani sellele mõelda ei suuda, siis mida ma peaksin kõikide muude asjadeta tegema? selles suhtes on mu asjad vist mulle päris tähtsad. kui neid mul ei ole, siis ei ole, aga kui nad mul juba olemas on, siis ma ei saa neid ära visata. seda seletab ka vist tõsiasi, et kui mul mingeidki asju veidi rohkem tekkima hakkab, hakkan ma neid koguma. jäätisepulgad, ostutšekid, riiete mingid lipikud, väljalõiked ajakirjadest/ajalehtedest, taskurätikarbid jne. kui keegi mulle mingi asja annab (salakiri, kokkukäkerdatud paberinutsakas, patsikumm, murdunud pliiatsiots, küpsisepakk või misiganes) ja ma leian, et ma kunagi seda vaadates veidi rõõmsam olla võiksin või et see asi mulle kunagi midagi meenutaks, läheb see automaatselt mu järjekordsesse karpi.
ühesõnaga, millest ma juttu alustasin, oli see, et tänane osa oli geniaalne. see oli terve aeg põnev ja kuidagi masendavalt sünge ja üldse. ja no see tornaado.. aaahhhh. ma armastan kõikide selliste asjade nägemist. otseloomulikult on need vastikud ja ma tõsiselt tunnen kaasa inimestele, kes nende tõttu oma kodusid ja elusid kaotavad, aga need on üldväljanägemiselt niiiiiiiii ilusad ja võimsad ja kui ma juba tavalise värviliselt pilvise taeva peale erutun, siis võite mu reaktsiooni tornaado kasvõi telekast nägemise peale ette kujutada. kunagi tahaks ise ka seda näha. kuskilt kaugemalt, niiet see mind ei tabaks, aga et ma näeksin seda. pilti tahaks ka teha. huh.

mu silmad on punased ja papiljotid panin pähe, aga ma ei usu, et sellest midagi nauditavat tuleb. ilmselgelt jääb mu juuste ülemine pool jälle sirgeks sel lihtsalt põhjusel, et mu juuksed juba igasuguseks lokitamiseks ja rullitamiseks liiga pikad on. friking õhukesed on nad ka.

171717171717171717.

tänane päev ei meeldinud mulle eriti ja ma ei mäleta enam, miks. ''meeleheitel koduperenaised'' võiks hakata. mul on haigelt palju õppida veel, aga see ja oc on need toredad asjakesed, mis mu emaspäevadesse kahe tunni jagu täielikku rahulolu toovad. no tegelikult pole see päris tõsi, sest koolis on ka üpris tore. janoh. ega polegi tegelikult midagi viga ju. hetkel on aga seda väga positiivset raske meenutada. arvutieksam jäi ära, sest õpetaja ei laadinud mingeid asjandusi õigel ajal alla. homme on kunstiajaloos kontrolltöö, vene keeles uus käänamistöö, saksa keeles töö. inkas jäi päris palju ülesandeid teha ja matas on ka mingi nõme ülesanne, mida ma ei oska. rohkem tunde homme polegi, enne rahvatantsu vahepeal vist koju jälle ei tule.

oi pekki, kuidas mõned närvidele käivad. (taaskord ei tohiks keegi ennast puudutatuna tunda, sest minu blogi lugejaid nende seas minuteada pole.)

http://www.elu24.ee/?id=49669
hakkasin nutma selle peale.

ma siin

lennon. mõni mõte on elumõte. ütleb: kolm lauset arvamuslugu. ;rockon
Delvis. ütleb: Anette, Sa suudad seda!

tuleb pikk öö. aga vähemalt inka sõnu oskan. vistvistvist. õppisin küll. esimese tunni ajal on eksam. sucks!

meil tilgub laest vett sisse, ma pole endiselt arvamuslooga alustanud ja ma ei oska inkasõnu. ma vihkan homset juba praegu.

not enough

no perse, kui närvis ma praegu olen. ma pean õppima mingeid nõmedaid inkasõnu, mis on tähenduselt kõik põhimõtteliselt samad, niiet mul ajab aju suitsu välja enne kui ma kolm sõna selgeks saan. ma pean mingit lollakat arvamuslugu kirjutama, mille peale ma nagu.. ma ei oska midagi kirjutada. ma üritasin enne, aga ma läksin nii närvi, sest kõik sõnad tunduvad täiesti ilma mingisuguse mõtteta. no ma mõtlen selles suhtes, etetet.. et ma ei saa arugi, kas ma olen sinna midagi kirja pannud või ei. üpris imelik seletada, aga jah. ühesõnaga see sakib. ma saan vist jälle alles kuskil poole öö peal kirjutama hakata, sest siis töötab mu mõistus veidi aktiivsemalt.

lotte orksist. taaskord küsiks, et mis mul kunagi viga oli.

no kokkuvõtlikult olen ma haigelt närvis ja ma ei saa mussi kõrvaklappidega kuulata, sest ühest klapist ei tule heli. kõlaritega ei kuule ma midagi, sest kõrvaltoas käib telekas täiega kõvasti. ma nii tahaksin üksinda oma toas olla, aga ma tahan kogu seda uuemat muusikat ka sinna. üldiselt ma tahaks üleüldse veits üksinda olla. kõik võiksid vait olla ja mu rahule jätta kasvõi paariks minutiks.

where

''sweet child o' mine'' see ''where do we go, where do we go now'' osa on nii epic.
millest ma arvamusloo kirjutan?! böböböböbö.

16.11.2008 Vene keel Kodune ülesanne uus käänete töö

eks ma teen täna vene keeles käänetetöö siis.

lennon. kaksainus. ütleb:
tegelt ma lähen alati täiega endast välja, kui ma mingid lehed või asjad kooli unustan, kui töö tuleb ja siis ma ei julge kunagi kelleltki küsida ka, et nad saadaksid. :D
Toomas ütleb:
memmekas :D

true. ma ei viitsi õppida neid sõnu.

''dog problems'' lõpuosa rokib ka. ma mõtlen alates sellest ''becca'' osast. eriti siis, kui sõrmega rütmi lüüa. nii nagu nate laividel seda lauldes koguaeg teeb.

tungimaks pireti mõtteisse, jälgin hoolega, kuidas ta käsi käib. see ei ole päriselt seesama, mis küsida, kuidas käsi käib, ja saada vastuseks kas hästi või halvasti, enamasti hästi, sest tõtt ei ütle keegi. kas halvasti on hästi? selles mõttes, et siis pole vähemasti valetatud? vaevalt küll, ka halb ei maksa üksi öelduna midagi, maksab ainult siis, kui halb-ütleja oma halb-olemisest räägiks. kuid seda ta ei tee. läheks pikale ja lõpuks tuleks ikka nii välja, et natuke head on ka. igas halvas, iga halvaga. ka vihmaga. isegi vihmaga.

i got soul, but i'm not a soldier.

täitsa haige, kuidas ma koguaeg kõikidele mingeid lehte skännin ja saadan ja teen ja misiganes ja nüüd ma unustasin ise inka sõnadelehe kooli, mida mul täiega tuupida vaja on ja ma ei julge mitte kelleltki küsidagi, kas nad mulle saata viitsivad. sissy, sissy, sissy.

lugesin täna hommikul veits. no päris vähe, aga isegi paar lehekülge on minu puhul areng. mulle meeldib täiega see kirjutusstiil ja ma olen alati ette kujutanud, et kui ma mingit raamatut kirjutama hakkaksin, siis see näeks lõpuks enamvähem selline välja. samas on see kuidagi juba natukene.. ülepakutud võinii. ühesõnaga vahepeal muutub juba häirivaks, aga üldjuhul siiski väga hea raamat.
tegu on endiselt toomas raudami raamatuga ''nips''.

we fake a fuss and fracture the times.

kaisa käis täna siin. ma pidin talle rahvatantsu veits näitama, sest tal on päris raske seal. viimane kord ei seletanud torps talle eriti midagi. rahvatantsule kulus kümme minutit, mis kujutas endast seda, et ma kaisale tantsu ette tantsisin ja kaht kombinatsiooni veidi aeglasemalt näitasin. ülejäänud aja passisime earvutis ja raiskasime niisama ära. ma ise olen harjunud sellise päevade kulutamisega, aga ma ei tea kunagi, mis teised arvavad, niiet ta võis vabalt igavusse suremas ka olla.
''imaginary heroes'' hakkasin vaatama, aga poole peal jätsin pooleli, sest noh.. täna polnud õige tunne. see film on inimestevihkamise ajal alati vaatamiseks kõige parem.

üldiselt ma hakkan vaikselt ärrituma inimeste peale. keegi ei peaks ennast sellest sügavalt puudutatuna tundma ega midagi, aga mind lihtsalt nii häirib, kuidas ma ise ennast koguaeg hästi palju muutuma sundinud ja proovinud olen ja koguaeg oma mingit tõsist olekut enamvähem tagasi hoida üritan ja siis kõik lihtsalt on mingite imelike tujudega ja ma pean koguaeg umbes kolmele inimesele korraga seletama, miks mingid tujutsemised ja asjad lõpuks üle viskavad.

no tegelikult ma pidin siia mingi pika jutu kirjutama selle kohta, aga karl hakkas kitarri mängima ja juttu rääkima jälle ja ma niimoodi naeran praegu, et mul pole tõsiste juttude tuju enam.

oh bloody hell.

tuju pole eriti hea ja mu kõht valutab täiega. nõme jobu kehalisetund ja peapealseis, ma ütlen. oleks siis kogu selle proovimise ja enesepiinamise peale selle jama vähemalt selgeks saanud, aga eeeeiiiiiiiiiiii. nüüd lihased tapavad, lisaks sellele, et ma täiega vastu maad lendasin ja see ka siiamaani tunda annab, eksole. ma ei saa selga üldse sirutada, sest kõhul tekib mingi lihaserebendite tunne. (mitte, et ma sellest tundest midagi teaksin) kdjflfjkdjlfslj, vastik.

enne mainisin kaisale oma uueaasta lubaduste nimekirja ja kuna praegu juba 15. november on, oleks mul vist viimane aeg see värk üle vaadata ja midagi ära teha.

1. Saavutada talutavam figuur. (loe: saada peenikeseks)
ho ho ho. miks ma panin sellise asja siia üldse?
2. Lõpetada edukalt üheksas klass.
tehtud!
3. Mitte blokkida igasugust meessoost inimkontakti.
tehtud vist. selles suhtes, et.. ma ei bloki küll väga kedagi. niimoodi.. teadlikult. ütleks siis, et tehtud.
4. Saavutada postiivsem ja rõõmsam ellusuhtumine ning meeleolu.
ööööö. vahepeal oli juba. nüüd viimasel ajal olen jälle suht omo, aga see käib mul vist iga sügisega kaasas + võrreldes eelmise talvega olen ma rõõmsam vist küll. no see oli tegelikult üpris weird aeg ka ju, kui lähemalt mõelda.
5. Õppida natukene mingitki toitu valmistama. Kasvõi normaalseid pannkooke.
tegemata. vahepeal jõudsin omletini, mis mulle endale meeldis, aga üldiselt vist suht rõve tundus, aga nüüd ma pole seda teinud enam. mingi aeg tegin igal õhtul peaaegu. see tuletab mulle meelde, et ma olen juba mitu nädalat lasanje tegemist plaaninud.
6. Mitte sattuda masendusse iga kord, kui mul tekib tunne, et ma hakkan mõne inimesega normaalseid suhteid kaotama. Kui nii juhtub, siis säilitan normaalse oleku ja parandan olukorda, sest 90% kindlusega on see minu süü.
minu süü? phäh. üldiselt on mul viimasel ajal suht savi. kõikide pidev tujutsemine, imelik käitumine ja minu süüdistamine viskab vaikselt üle ja kui keegi mind ärritab, siis ma lihtsalt olengi vihane ja ma ei leia, et mina millestki väga süüdi oleksin. tehtud.
7. Teha midagi, mida ma kunagi varem teinud pole.
öööö.. vot seda ma ei tea. midagi hästi märkimisväärset ma teinud pole ja minu arvates on see üpris tobe lubadus ka, sest selliseid asju on nii palju ju. ma pole varem minu kõrval püherdava koera häälitsuste peale ärganud, ma pole varem mustas meres ujunud, ma pole varem.. igasuguseid asju teinud. ühesõnaga see on tehtud.
8. Käia kuskil, kus ma varem käinud pole.
bulgaaria. tehtud!
9. Õppida selgeks midagi uut. (Lisaks mingi toidu valmistamisele)
see on ka põhimõtteliselt tehtud ju, sest see on ka väga laiaulatuslik lubadus. ma ei osanud varem arvutiga mingite jubinate kolmvaadet joonestada, ma ei osanud varem murru nimetajas irratsionaalsusest vabaneda, ma ei osanud varem inimeste juuresolekul MIDAGI öelda ega teha. nüüd ma teen endal margi täis ja jätan suht lolli mulje, aga vähemalt pole täiesti vait ja suheteblokeerija.
10. Õppida mõnd lugu korralikult laulma.
hahahahahahahha. hea kild, hea kild.
11. Lugeda läbi paar HEAD raamatut.
no see on suht feil. mul pole, nagu ikka, lugemiseks üldse aega olnud. ma loen lihtsalt niiiiiii vähe, et kahju hakkab endast. ma loodan, et ma kasvõi homme veits loen seda raamatut, mis mul pooleli on. see on hea muidu, aga ma raiskan kõik oma päevad mõttetult ära, õpin öösel ja kell pool kolm pole enam väga lugemise isu.
12. Muuta oma käitumist piisavalt palju, et Riti järgmisel aastal sama nimekirja koostamisel ei käsiks nimekirja lisada psühhiaatri juurde minekut.
ma usun, et ta käsib seda endiselt.
13. Olla vähem vägivaldne. !!! (Selle kirjutas Riti, tegelikult pole see üldse vajalik, aga aegajalt, kui ma kellelegi raskeid vigastusi tekitan, võin ma selle punkti peale mõelda.)
pole mingit vägivalda märganud. võinoh. vaimset mingil määral ilmselt, füüsilise osas olen paranenud s.t. ma ei peksa enam inimesi lambist möödaminnes rusikaga kõhtu.
14. Hoida oma tervist, et ma peale igat väikest tuulekest neljakümnekraadise palavikuga voodis ei oleks.
nohu ja köha on pool aastat olnud, aga nohu on krooniline ja köha.. küll millalgi ära läheb. haiguse tõttu olen koolist vaid ühe haiguse jooksul (paar päeva) puudunud, mis on success. tehtud siis vist.
15. Võtta vastu asjalikud ettepanekud, millega ma midagi uut saavutaksin või prooviksin.
??? tehtud? tegelikult ei ole. mass pakub koguaeg mingeid õe üritusi ja minekuid kuskile, aga ma pole kuskil käinud.
16. Tulla geniaalsele ideele.
lennon. i like chopin, love me now. ütleb: ma olen blogi mingisse vanasse postitusse kirjutanud ''tuletõrjuja'' asemel ''tulerjuja''.
this will blow over in time ütleb: IRWWIRWW
this will blow over in time ütleb: tulerjuja irwwirwwirww mine ära
lennon. i like chopin, love me now. ütleb: mjiina oljen juja. tulerjuja.
this will blow over in time ütleb: irww
this will blow over in time ütleb: HAHAHAHAHAHHAHAHAHAHA
this will blow over in time ütleb: TULER JUJA IRWW
lennon. i like chopin, love me now. ütleb: mjiina oljen tuler juja ja sjee jon mjiinu abjikjaasa ms. meelel see keelel.
mjiina oljen tuler juja ja sjee jon mjiinu abjikjaasa ms. meelel see keelel ütleb:
NO KURAT SEE MS MEELEL SEE KEELEL
mjiina oljen tuler juja ja sjee jon mjiinu abjikjaasa ms. meelel see keelel ütleb:
KURATS EE ON NAGU AASTA GENIAALSEIM ASI JU

ehk siis (kunagi varem)

kus su ajud on ütleb: korvi saama on nii imelik väljend
kus su ajud on ütleb: mulle üldse ei meeldi
kus su ajud on ütleb: saama korvi irww
kus su ajud on ütleb: tere
kus su ajud on ütleb: minu nimi on saama
kus su ajud on ütleb: saama korvi
kus su ajud on ütleb: mis sinu nimi on
lennon. you never hear their standard issue kicking in your door. ütleb: ms. meelel
lennon. you never hear their standard issue kicking in your door. ütleb: ms. meelel see keelel

see pole just midagi sellist, mida ma mõtlesin, aga nojah. tegelikult ma mõtlesin ühe leiutise välja (kui see juba olemas on, siis sõitke seenele.) aganoh. see pole vist eriti geniaalne, sest kui ma emmele, lottele ja issile rääkisin, siis nad tegid selle suht maha.
ühesõnaga. kui hambaharjaga hambaid pesta, siis jääb hambahari märjaks. ja kui märg hambahari hambaharjatopsi panna, koguneb topsi põhja vesi. vett tuleb pidevalt ära kallatai, muidu lähevad hambaharjaotsad rõvedaks. no ja siis ma mõtlesin, et peaks olema selline hambaharjatops, mille põhi ei ole tavaline, vaid see on mingi võrega. niimoodi, et hambaharjad püsivad sees, aga vesi tuleb läbi. ja siis oleks topsi külge veidi allapoole kinnitatud tavaline mingisugune alus, kuhu peale vesi tilguks ja mingi aja pärast ära auraks.
selle auramise peale viskasid nad hullult mingeid puhuri sissepaigaldamise ja maeiteamis nalju. nofain jah, ma ei teagi, miks ma üldse hambaharjatopsidele mõtlen.
tegemata?
17. Ropendada võimalikult vähe. (Roppuste asemel kasutada ilusaid sõnu.)
ho ho ho. tegelikult ma üritan vähe, aga ma vannun päris palju viimasel ajal. enamvähem iga sassiläinud asja peale ütlen ''krt''. ennast ka häirib juba. ropendamine on muidu eriti rõve ja üldiselt teen ma seda vaikselt omaette, kui ma tõsiselt närvis olen. tehtud?
18. Suhtuda üleolevalt ülbetesse inimestesse ja mitte sattuda masendusse sellepärast, et nad minuga suhelda ei viitsi, sest ma tean, et mina ei viitsi nendega ka.
hahaha. tehtud.
19. Magada vähem, olla vähem arvutis ja tegeleda vähem muude mõttetute tegevustega, mis palju aega röövivad.
hahahahahahahahahahahahahhahahaha. tegemata. tõsiselt arvasin, et saan sellega hakkama?
20. Osaleda mõnel võistlusel / olümpiaadil või muul üritusel, kus liigitatakse inimesi paremuse järgi.
ee.. mis need olid? mingi kaks kirjandivõistlust, inka olümpiaad ja esta olümpiaad vist? ma ei mäleta, kas need siia aastasse jäävad. inka jääb kindlasti, niiet tehtud.

12/20. feil. aega on veel veits.

spin me round again and rub my eyes.

no minge metsa, mis unenägu ma praegu nägin. mul hakkas sees keerama selle peale.

täna oli matas kontrolltöö. üpris normaalselt tundus minevat, looodan nelja saada. keemia kontrolltöö oli kolm PLUSS. kolm pluss, neli pluss ja muud plussid (v.a. viis pluss) sakivad. miks siis mitte veidi järele anda ja paremat hinnet miinusega panna? pool punkti jäi neljast puudu, aga paraku ei suutnud ma ka ühtegi õpetaja parandusviga leida, sest ühest ülesandest sain ma lihtsalt veidi valesti aru.
eesti keeles määrasime taaskordtaaskordtaaskord sõnaliike, mis taaskordtaaskordtaaskord sakkis. no ma ei saa neile üldse pihta. mis pagana asjandus see kaassõna on? ja mida ma pean arvama sellest, kui õpetaja ütleb, et määrsõna käib kokku tegusõnaga ja kaassõna nimisõnaga, aga alati ei käi? võeh.
inkas pidime jutustama. ma olin esimene, sest (ma ei mäleta, kas ma juba kirjutasin) ma tegin eile grammatikaosa ära, kui ei pidanud. jutustasin ja sain viie. õpetajal oli seekord välja tuua vaid üks viga. ta ütles, et ma olin öelnud ''for my opinion'', aga no hallohallo, nii loll ma ka pole. kuna meie jutustamisaeg on nüüd kaks minutit (õpetaja mõõdab liivakellaga), sest eksamil on nii, siis kuluski mul selleks värgiks kaks minutit ja ülejäänud aja passisin ma oma tehtud ülesannetega tühja. samas kui toomas neid tegi, sattusin ma veits segadusse ja hakkasin mõtlema, et mul on vist valesti, aga minu moodi tundus ka õige. eks ma esmaspäeval näen siis. esmaspäeval on meil inkas mingi nõme töö ka. nõme sellepärast, et see on pähetuupimise värk.
peale inkat jäi klassijuhataja ära ja ma ei tea, mis mul jälle viga oli, et ma kohe koju tulla ei viitsinud. mängisin õpilasesinduse toas delvisega kaarte. ma sain kõik korrad pähe. lõpuks tulid mingiks kolmeks mänguks karl ja svea ka. ühe mängu võitsin ja siis kaotasin jälle. põhimõtteliselt oli iga mängu lõpuks mul pool pakki kaarte käes, niiet minuga oli suht mõttetu mängida vist.

koju jõudes ei vahetanud ma riideid ära ega ei söönud ega midagi. mõtlesin, et viskan korraks siia voodisse pikali, aga ma jäin magama kogemata. ma ei tea, kuidas ma suutsin, sest tavaliselt ma ei suuda üle kümne minuti kooliriietega kodus olla. väsimus üpris tapab juba. millalgi ärkasin üles, vahetasin riided ära ja vaatasin all sõpru, aga ma jäin teleka ette ka magama. tulin üles tagasi, vaatasin kataloogist, mida ma tahan, sest emmel ja lottel oli juba julm nimekiri tehtud. ma tahtsin ainult kaht kampsunit. emme vaatas netis ka neid asju, ma heitsin seniks siia voodisse pikali ja ootasin, millal arvutisse saan. ma olin juba poolunes, kui emme arvutist ära tuli, niiet ma ei viitsinud püsti tõusta ja magasin jälle. no ma nägin niiii haiget unenägu. seal oli rattagasõitmist, puu otsas rippumist, kraavi kukkumist, raamatute retsimist, raamatute mittelugemist, oma toa põrandal magamist, arvuti kõrbemise haisu, delvist, toomast, marti, seidit annit, alkoholi tarvitamist, politseid.

mu kõhulihased valutavad täiega eilsest ''peapealseisust''. see on ebanormaalne ju, kui ma peale igat kehalisetundi nädal aega valutan. aga noh. ega ma ära ei sure. lihasevalu on pääääääääris liikumist takistav, aga see-eest kõvasti mõnusam, kui mingi hambavalu või peavalu või midagi muud sellist.

you don't care a bit, you don't care a bit.

ärge ajage mind närvi.

eile.
vene keeles oli tunnikontroll, mis jälle pekki läks. ma olin nii kindel, et ma oskasin, aga fkitfkitfkit.
keemias oli kontrolltöö, mille ajal jälle klassis palju arutamist toimus. ma oskasin üpris palju. ühe asja ütles mulle delvis ja ühe bruno, aga ülejäänud tegin ise. nelja peaksin saama vist. MISASJA?! MISASJA?! MIDA KURADIT?! praegu vaatasin e-koolist. ma sain kolme. MISMOOOOODI?! no fkit, nüüd ma olen küll vihane. kõik läheb nii metsa seal nõmedas koolis.
geograafia oli ka üpris raske, aga selle ma tegin omastarust piisavalt hästi, et mingi viis miinus või midagi saada. ja nagu ma nüüd oma musirullikesestkullatupsunupsukesest ekoolist näen, siis ma sain nelja. fkit. kõik. mille jaoks ma siis üldse nagu.. ma ei tea.. pingutan? päris rohkete vandumistega postitus, aga mul savi. kuidas mul need nii halvasti läksid, kui ma omastarust jumala hästi tegin?!
arvutigraafika oli ka täielik nõmedus. ain tegi meile tunnikontrolli. pidime mingi jublaka kolmvaate joonestama. no sellega ma sain hakkama, aga ta jälle jõllitas mind terve aja ja jälle oli iga asja kohta kobisemist. ma ei saa aru, miks ma talle nii väga ette jään. alates sellest ajast, kui ta meie klassijuhataja oli, on ta mind täiega.. maeitea.. vaimselt ahistanud.
peale tunde kõndisin ma täiega kiirelt koju, sest kell oli pool neli ja kell viis sõitis kooli eest buss välja. läksime estoniasse operetti ''viini veri'' vaatama. kojujõudes märkasin, et ei emmet ega issit polnud kodus, niiet mul tekkis KERGE paanika. mul oli poole tunniga vaja jõuda pesus käia, juuksed sättida, meik teha, riidesse panna, süüa ja muid asju teha.
käisin pesemas. juukseid üritasin lokitangidega keerata, aga mul on sellised juuksed, mida tuleb umbes minut aega hoida, et sinna üldse midagi külge jääks + igat juuksesalku tuleb neljast erinevast kohast keerata, sest pikkuse tõttu muidu ülejäänud juuksed lihtsalt ei keerdu. lasin julmalt lakki pähe ja lõpuks tuli päris ilus asjandus. panin oma siniste litritega valge kleidi selga, kontsad jalga ja läksin kiirkõnniga kooli. jõudsin päris parajal ajal, aga lokkidest polnud mitte kõige vähematki järel. ainult mingi sasipundar oli peas.
bussis rääkisime getteri, massi, karli, kadi ja anniga juttu. estoniasse jõudes oli kõik ilusaid poisse täis. kõigepealt alustades piletimüüjaga. ta oli selline.. lahe. siis oli mingi musta peaga tüüp, keda ma raudselt kuskil näinud olin. niiiiiiiii friking tuttav nägu, et anna otsad. delvisele ja karlile oli ka tuttav nägu. siis tegin getterile mingit nalja. näitasin mingi suvaka prillidega tüübi peale ja ütlesin, et ta on mu mees. pärast pidime selle sama poisiga kitsas vahekäigus teinteisest mööda minema. täiega jamasime seal, ta vaatas hullult laheda näoga otsa ja ütles: ''olge lahke.'' ja siis muidugi õhtu tipptegelane. see oli skoor. mingisugune 13-14 aastane poiss. istus delvise ees. no minu kõrval istus getter ja getteri kõrval delvis. sellel tüübil olid õlgadeni blondid juuksed ja süsimustad kulmud. ja teeeeeeeeeeeeeerve jumala etenduse aja jõllitas ta mulle otsa. seljataha noh. vahepeal vaatas kurjalt, siis naeratas, siis naeris ja ma ei saanud midagi aru. kui ta parajasti mulle otsa ei vaadanud, siis ta puhkus oma tukka eemale (iga kümne sekundi järel) või lehvitas endale mingi brožüüriga tuult nagu terve ülejäänud nende klassi rida. jube. jubejube.
etendus ise oli päris meeldiv. tekitas soovi balletti vaatama minna. näitlejate lauludiktsioon oli üpris halb st. laulude ajal ei saanud ühestki sõnast aru. kostüümid olid niiiii niiii niiiiiiiiiiiiii ilusad ja tantsuosad rokkisid ka. mu lemmikosa terve näidendi jooksul oli teise vaatuse alguse ballitantsustseen. see, kus nad tantsisid. ja siis tuli seal mingi teema vahele ja siis tantsiti uuesti. see oli ka ülilahe. aga ikkagi need kleidid.. ooohhhhhhh.
kell pool kaksteist(?) jõudsime haljalasse. mariliis pakkus mulle, et ta ema võib minu ka koju viia, niiet ma läksin nende autoga.
õppisin, sain keset ööd magama ja hommikul olin laip.

hommikul oli ilgelt külm ka, nii raske oli ärgata. koolis oli esimene tund saksa. ma ei saanud jälle mõhkugi aru, aga täna kehalise garderoobis tuli välja, et angela, kaja, gerda-marie ei saa ka aru. ma arvasin, et see on mingi minu viga ainult, aga no ju siis ei ole.
kuna getter ja bruno mõlemad puudusid, istus toomas peale esimest tundi minu kõrvale. teine oli ajalugu, mis oli jälle surmigav. paar inimest klassist küsis igasuguseid küsimusi. ma ei osanud isegi midagi küsida, sest see on nii keeruline teema lihtsalt.
eesti keeles määrasime sõnaliike, mis ka sakkis. inkas võtsime mingi uue grammatikaosa. õpetaja seletas seda päris pikalt, aga ma ei jõudnud eriti kuulata, sest ma sain sellele kohe alguses pihta ja tegin töövihiku/õpiku ülesanded esimese kümne minutiga valmis. ma loodan, et õigesti on, sest muidu ma pean iseseisvalt uuesti õppima hakkama.
venes rääkis õpetaja terve tund meile teatris käitumisest ja straussist.
matas kordasime jälle kontrolltööks. ma väga kardan seda.
kirjandus jäi täna ära, niiet me pidime kehalisse minema poole seitsmenda tunni pealt. etnoh. muidu pidi kaheksas olema, aga siis me saime varem ja täiesti seitsmenda tunni algusest õpetaja meid võtta ei saanud, sest tal oli niigi mingi kaks klassi seal.
ma ei osanud peapealseisu. enamvähem terve tund tegelesin sellega. peale kehalist läksin rahvatantsu. kodus käia ei jõudnud. rahvatantsu tulid juurde kaisa ja kaheteistkümnenda klassi taavi. kaisa kaisa tuligi, jejeje. kaija võiks ka tegelikult tulla.
seda ma ei tea, mis värk nende poiste ja paaride ja asjadega saab, aga savi. igastahes. kuna taavi on inimene, kes ei näe minu kõrval nagu pilvelõhkuja välja, siis pani torps minu taaviga ja maarja massiga tantsima. taavil läks esimese korra kohta päris hästi, torpan kiitis jälle palju, nagu ikka uusi. veits imelik oli tantsida inimesega, kellga ma varem umbes paar lauset vahetanud olen, aga küll ära harjub.
tantsisime ''tantsupeole'' ja tuljakut, nagu ikka. päris ära väsitas. tuljak, ma mõtlen. kogu see polkatamine ja kiikumine ja keerutamine ja asjad. rahvatantsust pidin jalgsi koju tulema, sest kedagi polnud kodus jälle. spooky. kuuskedes käis mingi krabin ja siis sõitis kuskil kaugemal auto, niiet autotulede valgus tekitas kuuskedele minu varju. spoooooookyyyyyyyyy.
homseks on täiega õppida ja ma vist olen jälle kolmeni üleval. vähemalt saab homme peale tunde magada! ooohhhhhhhh, ma vist homse päeva ainult tänu sellele mõttele üle elangi.

oooooooooooooooooooooooooooooooooooooo, mu tuju tehti heaks!

mid-sweet talk, newspaper word cut outs.

mis minust saanud on? on teisipäeva õhtu, kell on kolmveerand tunni pärast kaksteist ja ma kirjutan alles praegu blogi, kui viimane postitus oli reede öösel. kolm päeva vahet! unbelievable.
et miks ma ei kirjuta? sest mul on olnud üpris kiire, vähe viitsimist, jama tuju ja ma olen teiste peale veits kuri, et nemad keegi ei kirjuta. ma arvan, et ma teen alateadlikult paybacki, kuigi keegi teine pole vist piisavalt nolifer, et halada sellepärast, et ta teiste päevakirjeldusi lugeda ei saa, seega jääb kättemaks kõikidel ka märkamata.

mis vahepeal toimunud on?

laupäeval käisime perega riti sünnipäeval. sünnipäev nagu sünnipäev ikka. meie pere, nende pere, vanaema, eino. sõime, mängisime ''tähed muusikas'', rääkisime juttu ja mina ja riti käisime väljas. see on meil vana hea rakveres toimuvate sünnipäevade traditsioon, et mina ja riti välja koperdama läheme. läksime jaana ja rannuga. ma olin veidi ärritatud, sest jaana lärmas ja naeris terve aja üle rakvere. ma tean, et ma ise olen täiega lärmakas inimene ja niimoodi, aga no mingit piiri ma oskan pidada. millalgi nägime innat ja emmat. inna karjus ja ropendas ka üle rakvere. nojah. tehku, mis tahavad, ma olen veits teistsugune inimene lihtsalt vist.
no igastahes hängisime veits rannu ja jaanaga väljas, siis läksime tuppa tagasi ja õhtu möödus nii nagu meie peresünnipäevadel ikka. (jah, mainisin juba)
pühapäeval käisime riti ja meie perega essus vanaisale head isadepäeva soovimas.
kuna mul kaamera kaasas oli, tundus see minu jaoks hea aeg, et õues ümbrust pildistada. kutsusin riti kaasa, mille peale tulid ka lotte ja lissel. kuna (nagu kuskil varem juba mainitud) möödus terve mu lapsepõlv essus elades, oli mul iga asjaga mõni meenutus rääkida. ma suutsin täpselt näidata kohti, kuhu ma kukkunud olin või kus mingi tropp mul kividega nina veriseks viskas või isegi seda, kust ma kunagi viiekümnesendise leidsin. see oli mul meeles sellepärast, et see oli poolenisti maa sees kinni ja me üritasime ära arvata, kas see on kahekümnesendine või viiekümnesendine. ma pakkusin 20 ja oli 50. arutasime seda ka, kuidas vanasti tundusid kõik teed ja kohad ja asjad nii pikad ja kaugel, kuigi tegelikult asus lastaed meil maja taga ja pood oli ka lähemal kui üks meie kooli staadioniringi pikkus. ritile oli see hirmnaljakas, niiet ta ütles lõpuks iga asja kohta, et need on liiga kaugel. ''riti, ole hea ulata mulle ploomi.'' ''ma ei saaaa, see on niiiiiii kaugel.''
no tegelikult sai meil seal jalutades päris palju nalja.
ja üldiselt polnud need sellised nuuksnuukstahakssiinedasieladapiuviu mälestused. need olid lihtsalt tavalised.. meenutused. ei tahaks olla seal praegu.

keskmise rea paremalt teine aken oli minu ja lotte toa aken.

sealt kraavist toodi ükskord karuputked, millega ma oma jala ära põletasin. ühtlasi õppisin ma sinna kraavi sõites ka kaherattalisega sõitma. (et see oli siis esimene kord, kui ma korralikult sõita suutsin. ..kuni ma seal murul enam edasi ei liikunud ja pikali lendasin.)

seal käisime me kogu oma kraamiga mängimas.

seal hammustas mind kunagi koer. ma ei tea, kas see oli tõsine hammustus, aga ma mäletan, et see juhtus. ma ei tea, miks.

seal korjasime me alati lilli.

seal käisime me talvel kelgutamas.

seal sõitsin ma jalgrattaga ringiratast, sain mingil lasteaia jooksuvõistlusel hea koha ja käisin seal lasteaias ja raamatukogus.

sellest klaasist (mitte sellest samast. sinna pani peale minu juhtumist mingi puupilbas ja uus klaas on alles nüüd millalgi ette pandud) panin ma oma käe läbi, sinna koridori jooksis mu veeniveri ja sealt edasi sõitsime me traumapunkti õmblema.

ja see on aknast vaade. mitte päris selline nagu meie korterist oli, aga no kõrvalkorter pole väga kaugel. seal käisin ma lasteaias, selle kiige asemel olid kunagi mingid metallkiiged, mille teravate nurkadega ma vähemalt kolm korda vastu pead sain, sellel ringikujulisel asjal kukkus mikk ükskord ja selle aia paremalt poolt läheb tegelikult mingi väike kivirada lasteaia hoovi. sellel kivirajal kukkusin ma kunagi päris palju. ükskord olid põlved ja sukad üleni verised ja ma mäletan seda korda millegipärast täiega hästi.


koolis on jama. homme on kaks kontrolltööd + vene tunnikontroll uuesti, sest see läks enamusel metsa. ma suren ära. must-valge stiilipäev on ka, kust meie õe liikmetena tegelikult eeskuju näitama peaksime, sest me ise ju siiski korraldame seda, aga mul pole ühtegi paari valgeid ega musti pükse, niiet jääb ära vist. no need tumelillad paistavad peaaegu mustad.

eile õhtul läks kõigepealt nett ja hiljem elekter ära, sest meil on siin sellised superilmad ju. pidin küünlavalgel dušitama ja olema. sucks. just siis kui pestud sain ja oma toas viisi nuputasin, kuidas ma peaksin taskulampi hoidma, et ma peeglist oma soengut näeksin, aga et see mulle pimestades vastu ei peegeldaks, tuli elekter tagasi. ma kardan pimedust muide aina paanilisemalt ja ma pidin eile elektripuuduseehmatusest peaaegu püksi laskma. nii friking jube.

tänatänatäna koolis.
saksa oli igav ja arusaamatu nagu ikka.
inkas pidid osad jutustama. ma mitte. tegime toomasega mingit nalja ka, aga ma ei mäleta enam. ma naersin igastahes. bruno tegi ka nii head nalja, aga ma ei mäleta seda ka. aa, ta rääkis midagi safaripargis ahvidega ringijooksmisest ja banaanide söömisest. krt, tal on epic naljad.
kunstiajaloos alustas õpetaja juttu küsimusega, kas meie arvates on liikumine olemas. ülejäänud tunni jooksul üritas ta meile tõestada, et ei ole ja et me tajume kõik ka asju erinevalt. sellele erinevalt tajumise värgile olen ma päris palju mõelnud, niiet see oli nii imelik, et ta sellest rääkima hakkas ja üldiselt oli päris meeldiv. osad inimesed olid väga ''midakuradit'' reaktsiooniga, aga minu jaoks oli sellel teemal isegi mingi loogika, kuigi mõne koha pealt oli mul vastuväiteid. mitte, et ma neid esitada julgenud oleksin.
vene keeles lugesime mingit teksti, millest ma aru ei saanud. istusime delvisega täna kohe tunnialgusest saadik koos ja kui ta vahepeal midagi ütles või ma talt midagi küsisin, hakkas õpetaja lärmama, et see pole mingi kohtingulaud. no kuratvõtaks, kust ma siis midagi teada saama peaksin? ilge tahtmine on õeptaja käest küsida, kui ta kohe karjub iga asja peale.
matas kordasime kontrolltööks nagu kõik viimased tunnid.

peale tunde läksin õe tuppa. päris palju rahvast oli. mina, delvis, toomas, karl tegime koduseid ülesandeid. siimu ja massi tegemistele ma ei saanud hästi pihta ja üldiselt käis seal veel inimesi. kaisa ja kaija vahetundidel ja üldse. millalgi olime massi ja delvisega kolmekesi, niiet oli rahulikum, aga siis tuli jälle tegelasi. kaheksanda tunni lõpupoole hakkasime svea, massi, toomase, kadri ja delvisega kaarte mängima. kaija tuli ka lõpupoole mängu ja üldiselt läksid kõik mängud mul pekki.

siis läksime toomase ja massiga rahvatantsu. kaija ja kaisa pidid ka tulema, aga nad läksid alguses poodi ja pärast passisid rahvamajas seal uksetaga, sest nad ei julgenud sisse tulla, mis oli päris huumor. mass tantsib paremini juba, aga no vahepeal paneme täiega puusse ikka. peale rahvatantsu nägin, et kaija ja kaisa olid ka rahvamajas. nad olid mulle helistanud, kas nad vaatama tohivad tulla, aga ma ei kuulnud. igastahes kaija ütles, et ta peab kuueni seal passima. ei pidanud. ta isa tuli suht kohe talle järgi, aga toomasel oli mingi pool tundi ajasisustamist seal. loopisime kaisaga teda kinnastega ja lugesime sõnumeid ja passisime niisama.

ma avastasin, et ma olen viimasel ajal jällegi kõvasti närvilisem. kui ma vihastan, siis ikka niimoodi, et hakkan asju loopima ja ma.. öö.. urisen. jah, viimasel ajal kui ma vihastan, siis ma urisen. teen suuga mingit kkkhrrhhrhhvhhssr häält ja midagi veel ja lõpuks.. urisen. see on jube isegi mulle endale.

''and fuck you very much.'' ''what?'' ''thank you very much.''

kell on kaks. öösel. mul saab täna vist last.fm'is 1000 kuulatud laulu täis.
mul on kahe päeva jagu siia asju kirjutada ja tegelikult ei ole mul selleks siiski mingit erilist soovi, sest ma olen ikka veel nii friking vihane ja pahas tujus ja lkdjfjklkejlejkljklser. no niii ülijama on olla ja täiesti naeruväärne on mõelda, et aasta aja pärast mõtlen ma ilmselt sellele ajale tagasi ja arutlen endamisi, et küll see oli ikka tore sügis. kui ma nüüd kirjutama hakkan, siis ma võin ilmselt juba ette ära hoiatada, et see tuleb täiega vinguv postitus. no üldiselt on mul neid üldse palju, eriti viimasel ajal. ja tegelikult ma juba tunnen täiega, kuidas ma kõikidele oma pideva halamise ja jonnimise ja vingumisega ilgelt pinda käin, aga seekord on kuidagi.. ma ei tea. teistmoodi. seekord ma ei tunne ennast nii süüdi sellepärast. ma tunnen ennast küll halvemini kui tavaliselt, sest mida rohkem inimesed lihtsalt keset mu juttu millestki muust rääkima hakkavad või lihtsalt minema kõnnivad, saan ma aru, et mu pidev jauramine ühel teemal on häiriv (juhtub tihti), aga ma nagu ei saa sinna midagi teha ka. ma lähen lolliks, kui ma üldse mitte midagi välja ei ütle.

eile (üleeile) hommikul ärkasin ehmatusega üles. ma nägin unes mingit kolme meest ja kui ma silmad lahti tegin, oli üks alles. ma panin silmad kinni ja tegin uuesti lahti, sest ma olin veendunud, et ma olen mingis poolunes veel, aga see pilt oli ikka silmade ees. no mees see päriselt ei olnud, aga suht ära ehmatas mu. kitarr, mängujänes ja raamaturiiul koos sellel oleva kolaga moodustasid mingi.. mehe varju. spooky. kui ma alla korrusele sööma läksin, siis paistis söögitoa kummuti tagant tolmuimeja ots. kuna ma olen piisavalt lühinägelik, et suuremat osa ennastümbritsevast vaid udukoguna näha, siis ma hakkasin aina rohkem arvama, et tegu on kapitagant piiluva inimese pea, mitte tolmuimejaga. mu viimase aja pimedusekartus ja fantaasia erinevatel surma- ja sissemurdmisteemadel hakkavad veits kontrolli alt väljuma.
koolipäevast üldiselt.. ma vist ei viitsi kirjutada. ma mõtlesin, et kirjutan siia jälle kõik välja, aga ma ei mäleta ja vaevalt see üldse kedagi huvitab, kui me ühes tunnis niisama istusime ja teises tunnis niisama istusime ja kolmandas tunnis niisama istusime.
kehaline oli.. üpris karm. pidime rööbaspuudel harjutust tegema. üks rööbaspuu see.. pulk on kõrgemal ja teine madalamal. me peame madalamast kinni võtma, hooga ühe jala kõrgemale panema, kukerpalli tegema, ennast sirutama, ühe jala üle rööbaspuu tõstma, enda üles tõstma, jalad üleval seal peal istuma, püsti tõusma ja jalad kuskil seljataga õhus sealt maha hüppama. tunni lõpuks jõudsin ma enamvähem.. kukerpalli tehtud. ma ei tegelenud eriti selle rööbaspuuvärgiga, sest meid on nii palju ja seal oli koguaeg mingi rahvas ümber. no ja siis need paar korda, mis ma proovisin, olid päris masendavad. esiteks ei saanud ma kukerpalliga üldse hakkama. mu jalg ei ulatunud kõrgemale rööpale ja ma aretasin vaid mingi kiikumist seal. kui ma lõpuks jala peale sain ja juba vaikselt kukerpalli minema hakkasin, vajus mu pluus alla. no ja kõik seisid ümber ja vaatasid, kuidas mu keha aina paljamaks läks ja kui pluus juba rinnahoidjani jõudis, hakkasin ma seda sättima. rööbaspuul kukerpallitades pole vist väga tark tegu riiete pärast muretseda. muidugi lendasin ma seal laksuga maha. kõikidel järgmistel kordadel ka.
teine asi, mida me tegema peame, on mattidel mingid tavalised kukerpallid. kolmestes rühmades. üks inimene teeb kukerpalli, järgmine hüppab temast üle, teeb ise kukerpalli jne. sellega ma ei saanud ka hakkama. üritasin kadist üle hüpata, aga ma ei julgenud kordagi. getterist sain lõpuks ühe korra korralikult üle hüpatud ja noh.. ta hüppas mulle korra peale. see oli üpris naljakas tegelikult.
tunni lõpuks käskis õpetaja meil kätepealseisu harjutada. kunagi käisime me peale tunde alati lasketiirus ja siis me tegime seal igasuguseid peapealseise ja kätepealseise ja sildasid ja ma oskasin kõike päris hästi. no nüüd ma ei proovinud kätepealt silda minekut, aga ma ei usu, et ma selles enam väga edukas oleksin. igastahes. esimese korraga pakkus õpetaja mul jalgu kinni püüdma. kõik oli rahulik ja tore. no ja siis ma palusin kadit, et ta hoiaks ka, aga ta ütles, et ta ei julge ja keegi teine ka ei julgenud, niiet ma tegin niisama seal. kuna õpetaja mattidel teha ei lubanud, siis toimus see palja põranda peal ja ma lendasin absoluutselt iga korraga ülikõva laksuga vastu põrandat. tol hetkel polnud see eriti valus, aga ma vist ei mõelnud seda päris hästi läbi. täna ei saa ma ennast absoluutselt liigutadagi. ma ei saa istuda, käsi liigutada, kere pöörata, trepil kõndida, tasasel maal kõndida, kummardada, kükitada. mitte midagi ei saa teha, sest nii friking valus on. ma retsisin ennast päris hullult ikka.
peale tunde tulin kodust läbi ja läksin kooli tagasi. see oli suht komöödia ka veel. helistasin issile, et ta mulle autoga kooli juurde järgi tuleks. ma seisin kooli juures väljas ja ootasin teda. järsku tõmbas mingi auto teisele poole teeäärde. emme oli. no ja siis ma istusin talle autosse, aga issi oli ka juba tulema hakanud. ma tahtsin, et emme issist mööda sõidaks ja et nad rallitaksid, aga nad ainult vilgutasid oma autotuledega. neil oli sellel päeval üldse päris palju minusõidutamist. rahvatantsu viia ja ravantantsust tuua ja koolist tuua ja issi pidi mulle hommikul mu mapi ka kooli tooma, sest ma olin nii juhm, et ma ei tea. ma jätsin oma põhimapi (no see on tegelikult selline suur plastmassist mingi.. asi), kus mul kõikide ainete mapid sees on, koju. sellel samal päeval jätsin ma ka kindad koju ja klassi minnes välisjalatsid sisejalatsiteks vahetamata, sest ma lihtsalt unustasin.
no ühesõnaga ma käisin kodust läbi ja läksin kooli tagasi. mass, karl ja toomas mängisid seal vaheldumisi pinksi. millalgi tuli kaisa ka. kella kuueks läksime massi ja toomasega rahvatantsu, kaisa tuli ka vaatama. (võiksid siiski ka käima hakata)
mass tantsis seekord paremini, aga ta tegi mingeid imelikke nägusid terve aja ja tuljaku ajal loperdas täiesti suvaliselt ühest kohast teise, niiet ma naersin terve aja ja väga raske oli tantsimisele keskenduda.
kodus vaatasin oc'd, siis millalgi läks, nagu juba mainitud, tuju ära ja siis oli midagi veel, niiet ma hakkasin täiega pillima ja läksin kell kümme õhtul magama.

täna hommikul valutas mul kurk täiega ja üldse oli väga haige olemine. päeva jooksul kadus see ära, aga mu iga kehaliikme valu on siiamaani sajaprotsendiliselt säilinud.
geograafias kordasime kontrolltööks, mis oli väga masendv, sest ma avastasin taakord, kui juhm ma ikka olen. selliste teemade puhul on mu silmaring väiksem, kui.. ma isegi ei tea, mis.
ajaloo alguses rääkis õpetaja meile, et me peaksime rohkem koostöövalmid olema, sest teda ärritab meie passiivsus ja see, et ta igal tunnil monoloogia pidama peab. ja peale seda, kui ta oli öelnud, et me peaksime kõik aktiivselt kaasa mõtlema, küsimusi küsima ja kaasa rääkima, hakkasingi ma automaatselt rohkem kaasa mõtlema. see oli täiega imelik. ma tahtsin vähemalt viie asja peale täpsemalt küsida, et miks see nii oli, aga.. no ma ei küsinud, sest ta rääkis nii kiirelt edasi. ma loodan, et see kuulamisind püsib edaspidi ka, sest see on nii masendav, kui ebahuvitav see teema minu jaoks siiamaani olnud on ja kuidas ma sellest midagi ei jaga.
matas kordasime kontrolltööks. see õpetaja on kuidagi.. meeldivamaks muutunud. eile (no üleeile siis tegelikult) oli ta ka päris heas tujus, sest tal oli sünnipäev. andis meile kommi ja rääkis sellest, kuidas aja möödudes ei tunne enam, kuidas vanust juurde tuleb.
keemias tegime saagise protsentülesandeid, mis sakkis täiega. tunni alguses luges õpetaja meile arstinalju ette, mida emme ka ükspäev siin juba printis ja meile ette luges ja naeris.
eesti keeles on meil ka mingi üli nõmejura teema, millesse ma süveneda ei suuda ja mis minu jaoks raske on. need sõnade liigitamised pole kunagi minu tugevam külg olnud.
inkas vaatasime kontrolltöövigu. ma olin ühes ülesandes ülilolli vea teinud. õpetaja lasi käe üles tõsta neil, kellel selles lauses viga oli. mina ja toomas tõstsime käe, aga õpetaja ütles, et keegi oli veel. vahet pole, õpetaja point oli igastahes see, et mind ei tasu alati usaldada, sest bruno ja toomas küsisid töö ajal koguaeg minu käest vastuseid ja õpetaja nägi ka seda. lõpuks oligi meil sama viga. no ma üldse ei saa arugi tegelikult, kuidas ma sellise vea tegin, mingi hooletuse värk vist. ragnar naeris pärast kümme minutit mu üle sellepärast. no ja ühesõnaga läkski terve tund kontrolltöö kontrollisimise ja toomasega teineteisetogimise peale. ta nügis mind täiega küünarnukiga ja siis ma üritasin vastu nügida, aga ta hoidis seda paigal ja ma surusin hullult tugevalt, aga ma olin piisavalt palju nõrgem, et oma tooliga lauatagant ära liikuda.
peale tunde tulin koju, magasin paar tundi, vaatasin oc'd ja raiskasin ülejäänud päeva ka mõttetult.

maja on külm ja õues on külm ja hommikud on tapvalt külmad (pean vist talvemantlit kandma hakkama) ja homme läheme rakverre riti sünnale.

nii sitt tuju pole pikka aega olnud. jah, isegi kõikide minu vingumiste kõrval mitte.

close your eyes and i'll kiss you.

homme on rahvatants ja venes töö. teine tund on ajalugu ja ma olen ikka veel üleval, mis tähendab seda, et ma olen ajaloos ilmselt poolsuremas ja et üleüldse tuleb igavesti crappy päev. päris uni on, niiet ma täna ei kirjuta rohkem. kurb kurb, te jääte niiiiii paljust ilma!

fuck off asshole jerk off dirt ball.

ma jõudsin enne rahvatantsu kaks korda magama jääda. rahvatantsus saime teada, et rühmast on veel kaks poissi ära läinud, niiet meil on nüüd kaht poissi juurde vaja. muidu oli kolme, aga mass tuli täna esimest korda. muidugi otsustas torbik, et ilgelt hea mõte oleks mass minuga tantsima panna, sest mina olen rühma kõige pikem tüdruk. no ölekrikpogdfikoklasekljklsdjhnfjhkerhkjyhjhosdjiofjsdfjpofspof, TÄIEGA OLEN JU. maarja ja keili on pikemad ja ma ei tea, mis kuradi probleem torbikul massi nendega tantsima panna on. räägib koguaeg, et nad peavad kedagi enda klassist tantsima kutsuma, kui maarja ja keili on juba miljon korda öelnud, et nende klassist ei tule keegi. no ja nüüd ma peangi massiga tantsima hakkama. ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii friking vihane. MINUL OLI PAARILINE OLEMAS. täiega tahaks ropendada. ma olen kuldariga nii harjunud juba ja temaga on täiega hea tantsida ja ta oskab jumala hästi, kui mul endal on niigi juba mingeid raskusi selle jamaga. ja nüüd ma pean tantsima massiga, kes ei oska üldse ja kellele ma olen õlani ja kes mu tõstmiste ajal maha pillab. siis õpetaja käskis massil mind tema nähes tõsta, niiet kõik teised vaatasid. ma küsisin õpetajalt, et kas kõik ikka peavad meid vaatama ja selle peale ütles torps, et ma olen edev. no muidugi ma olen edev, kui ma ei taha, et kõik vahivad, kuidas ma kuskile maeiteakuhu lendan. (emme ütles, et tuljaku lõpus peavad poisid tüdruku üles tõstma ja teda seal hoidma. JUHUU, TULJAK FTW, MA NII OOTAN JUBA KUNI ME SINNAMAANI JÕUAME!!!!!!) ma lihtsalt eeeeei taha käia seal enam. kodus hakkasin pillima ja ma olen siiamaani nii vihane, et tahaks laamendada. asi pole minu mingis pirtsutamises ega mugavuses vaid ma lihtsalt ei saa massiga tantsida, noh!

tänasest mõttetust koolipäevast siis ka veidi.
getterit ei olnud, mis oli päris kurb, aga meil oli ainult viis tundi + kolmes neist istusin ma toomasega, niiet täitsa ellu jäin.
kõigepealt oli saksa, kus me õppisime mingeid aadressiasju ja kus ma üldse midagi jälgida ei suutnud. tõsiselt lolli inimese tunne tekib nii.
inkast käisime pool tundi võimlas taekvondood vaatamas. mingid plaadipilpad lendasid inimestele pähe ja kõik olid nii rõõmsad.
kunstiajaloos jamas õpetaja pool tundi arvuti käimasaamisega nagu tavaliselt. ta oli habeme pikemaks kasvatanud ja rääkis meile täna kreeka kunstist ja mingitest sammastest. mul vajusid silmad niiiiiiii kinni, et mul tekkis kerge suremisetunne.
matas lahendasime mingeid ruutjuurekaotamise ülesandeid. õpetaja lasi mul ühe ülesande terve tulba tahvlile lahendada. tegin kõik isegi õigesti, aga muidu ma ei saanud nendega väga hakkama. toomase kõrval oli väga enesehinnanguthävitav istuda ka, sest ta tegi kõik ülesanded kohe kiirelt ja õigesti valmis, ma ei saanud isegi siis neile pihta, kui need juba tahvlile ära kirjutatud olid.
vene keeles käänasime ja pöörasime. see oli niiiiiiiiiiii jube ja õpetaja sai vist aru, et ma olen päris tumbajumba.
ma olin korrapidaja täna, aga meie endine inkaõpetaja (kuni mingi viienda või kuuenda klassini vist) rakendas viiendikud minu kasuks tööle. see tähendas seda, et ta kutsus koridoripealt kaks poissi meie klassi tahvlit pesema. ma pidin ainult põranda pühkima. päris tore, mulle on alati see õpetaja meeldinud.
no ja siis tulin koju ja magasin ja läksin sinna lollakasse rahvatantsu, mis mul tuju ära rikkus. täna lähen varem magama vist. tegelen veits joonestamisega ja peale seda. loodan, et vähemalt enne kahtteist, sest pea valutab jälle.

ma olen nii friking unine, et ma kukun kohe otsast ära vist. heidan pikali kuni süüa saab. täna on rahvatants ka, khkdmkdlhkljklsjkljkldjklsljkjsax. ma ei viiiiitsi, niiiiiiiiiii tahaks magada. mul on aega tegelt veel, aga mul pole oma toas magamiseks ruumi, sest see on haigelt sassis. joonestamisetööd pean ka ära prandama ja täiendama ja ühel mul on kirjanurk tegemata. toomas seletas ja ma sain aru ja positiivne. vene keel sakib nagu ikka ja ma tahan magada, ma tahan magada, ma tahan magada.

i never finish phrases, i misspell, open arms are prison cells.

enne ma olin ilgelt rõõmus ja oc vaatamiseks valmis ja rõõmus ja rõõmus ja istusin juba teleka ette ja siis avastassin, et see hakkas mingi friking pool tundi hiljem. algus jäi ka nägemata lõpuks. odav jama ikka. no vähemalt nägin ära. *ljürps*
meeleheitel koduperenaiste ajal tegin joonestamist veits. sain selle nõmeda jubina põhimõtteliselt valmis, aga ma ei oska mõõtusid õigesti kanda. ja seda, mis mul valesti tehtud oli, ma ümber teha ei oska. toomas enne helistas, siis ma ütlesin, et ta peab mulle homme seletama. vastuseks oli suht kuri ''ahah'', aga küll ta seletab. ma arvan. ma küsiks getteri käest, aga teda pole homme koolis. *cry* homme pole poolt klassi koolis. need, kes teeninduses on, lähevad terveks päevaks põltsamaale + mass ja delvis lähevad kuskile maeiteakuhu. ohsavanapepu. saksas olen ma siis täitsa üksi ju. etnoh. ühtegi inimest pole mu ümber. getter ja delvis ja mass on kõik ära. kadi on ka ära. kuldar ja kaja ja seidi ja anni vist ka kõik. omgomg. päris tühi klass vist. no need olid praegu rändomnäited, ma ei tea, kas nad kõik saksakeeleski on. on küll vist. (ma ei tea tagumiste pinkide elust midagi, vabandust)
oo. tegin sõrmedega praegu seda krõksu. tase.
homme pole inkas isegi kontrolltöö. kirjutamine on. see mingi sõpsujutt jälle. no ma pakun, et ma kirjutan ritist, sest sellega ma olen suht harjunud juba. ta ka vist. ma ei julge väga teistest inimestest kirjutada.
lugeda tahaks, aga ma ei tea, millisest raamatust ma alustama peaksin. no ''nips'' oleks loogiline arvestades seda, et ma sellega juba.. noh.. alustasingi, aga ma pole veel väga süveneda jõudnud. ma arvan, et ma alustan sellest sinisest raamatust.
kõik kirjutavad nii vähe blogi viimasel ajal.
ja siis ja siis.. midagi asjalikku veel öelda? mu tuba on ülisegamini ja ma eeeeeei viitsi seda koristada.
täna viskasin mingite nimedemuutmisekildu. kadi nimest tuli minu ja kaisa koostööl lõpus kabi tõekalur. no see oli niiii naljakas. getterile ei suutnud ma midagi bedwetterist kaugemale mõelda ja kaija oli mingi saiaasi, aga seda ma täpsemalt ei mäleta.
pool üks. peaks magama minema vist, pesus ka veel vaja käia.
muide. lõhnaküünal + teise kohta tõstetud laualamp + joonestamine + phil collins + megavähe ruumi laual = love.

väike.

kui ma mõtlen sellele, et viie minuti pärast hakkab oc ja et täna on meeleheitel koduperenaised, siis mul tulevad rõõmuvärinad. noliferluse tipp, ma pole täna veel millegi peale rõõmvärinaid saanud. ma ei viitsi täna eriti joonestamist teha. no homme on siis raskem, aga mul on enne rahvatantsu on ka aega + mul pole midagi öösel õppimise vastu. väsinud olen ma koguaeg, vara magama jääda ma ei suuda ja öösiti on mu tuba hubane. homseks jäi ainult inkas õppida. oooo happy day, täna ma kavatsen lebotada ja rõõmus olla.

istun toas täis valgust ja varje.

tänane päev oli raskelt unine.
arvuti oli mõttetumõttetumõttetu. terve tund pidime mingit küsitlust alkoholi kohta täitma. selleks oli nagu 20 minutit ette nähtud, aga suuremale osale küsimustest sai vastata ainult siis, kui sa ise alkoholi tarbid, niiet ma tegin selle viie minutiga ära ja ülejäänud tunni pidin niisama passima. küll on kurb, et ma alaealine joodik pole. mis teema on üldse, et koolilastele antakse selle täitmiseks 20 minutit aega? no ma tean, et tänapäeval alustatakse joomist juba kuueaastaselt, aga seda ei tohiks nii iseenesestmõisteteavalt võtta ju.
kirjanduses pidime mingit kirjeldust kirjutama. tegelikult polnud see väga kirjeldus. mingi kirjand igastahes, kus tuli kasutada mingeid etteantud motiive. kõik hakkasid kohe kirjutama. kätlin sai oma jutu tunni lõpuks valmis. misasjamisasja? olen ma üldse ainus inimene, kes kohe käsu peale kirjutada ei suuda? ma suutsin tunni lõpuks kirja panna kolm lauset ja need ka masendasid mind. ma ei tea, ma küll ei saa nii. enne on mingit inspiratsiooni vaja ja ma pean asja läbi mõtlema ju. võeh. ma vihkan tunnis kirjutamisi.
inkas.. rääkisime jälle mingit iseloomuomaduste teemat.
füüsikas võtsime mingi inertsi ja jõu ja misiganes osa edasi. ma saan sellele isegi pihta. no.. üht ülesannet ei osanud teha, aga see oli sellepärast, et ma kasutasin valet valemit. meie füüsikaõpetaja on venelane ja ta käänab kõiki sõnu täiesti valesti ja räägib üldse päris nadilt. ja see tõesti on veidi naljakas, kui ta ütleb ''jõud'' mitmuses ''jõued'' või ''jõuad'' või ''jõuded'' või ''jõudud'' ja kui ta ütleb koguaeg ''asi on sellest'' või kui ta ütleb ''hinded'' asemel ''hinnad'', aga inimesed võiksid ennast veidi tagasi ka hoida. siim teeb ka nüüd füüsikatundides mingit veneaktsenti ja kätlin naerab iga õpetaja sõna peale ja üldse kõik on iga tund naerukrampides. aasta lõpuni on päris raske vist sellistes tundides käia. ma ei tea, no alguses oli naljakas ja vahepeal on ikka selline torelõbus, kui ta midagi imelikku ütleb, aga tunnid läbi ühe ja sama asja üle naerda on veidi debiilne. üldiselt mulle muidu meeldib see õpetaja. täiega sõbralik ja lõbus mitte nagu.. ma ei tea. mõni teine. nimesid ei nimeta. ma ei tohiks siin vist eriti õpetajaid taga rääkida.
mata ajal oli meil mingi kontsert. kellakontsert. noh.. need kellad.. teate küll ju. et igal inimesel on üks kell ja siis löövad neid kordamööda. kontserti lõpus tahtis see dirigenditädi, et keegi õpilaste seast ka sinna läheks. keegi ei läinud ja mämmu surkis mind täiega seljatagant, et ma läheksin ja ütles, et meil peaks enda pärast häbi olema. kuna ma ilgelt kõdi kardan ja seda rohkem välja ei kannatanud, siis ütlesin kadile, et läheksime. läksime. no selleks ajaks oli veel inimesi sinna ette ronida otsustanud. me pidime endale ühe kella valima, kindad kätte panema ja siis mängima hakkama. iga kella pärisomanik hoidis kellast samaaegselt kinni, sest noh.. ise me ei oska mängida ju. ma lõin koguaeg valel ajal ja ei summutanud peale lööki heli ära, niiet see väike tüdruk, kelle kellaga ma seal jamasin, pidi mu kätt täiega väänama ja kinni hoidma. päris kahju temast. no ja inimesed vaatasid kõik, niiet suht mark oli, aga õnneks oli meid seal ees parajalt palju, niiet loodetavasti ei peatunudki kellegi pilk minul + see oli ainult gümnaasiumiosale.
teises füssas lahendasime ka otseloomulikult ülesandeid. mul sai isegi päris kiirelt valmis.
meedias pidime kirjutama jälle. no hurra hurra. me peame arvamuslugu kirjutama hakkama, aga sellega me tunnis ei tegelenud. (ma pean arvamusloo teema välja mõtlema, help!)
tunnis lõi õpetaja meile kujutluspildi selle kohta, kuidas keegi on ajalehte kirjutanud hästi südamliku ja kurva jutu hingedepäevast ja kuidas tal on nüüd sinna lõppu vaja hingedepäevast rääkivat piltluuletust, mis oleks vähemalt kolm salmi pikk ja samuti hästi kurb ja hingeline. pool tundi pärisid kõik, et kes selle jutu kirjutas, millele lõppu vaja on ja kas see piltluuletus ilmub päriselt ka ajalehes, kui õpetaja mingi viiskümmend korda juba öelnud oli, et ta üritas meis lihtsalt ettekujutlust tekitada.
''no ei, see lugu ei ilmu kuskil ajalehes ja mingit juttu polegi olemas, aga te kujutate ette seda endale ja kirjutate.''
mingi veerand tundi läheb mööda ja gerli sosistab (päris kõvasti) kadile: ''ei, kadi, see ei ilmu kuskil ajalehes!''
ma olin jälle naeru kätte lämbumas pool tundi.
koor oli igav. laulsime jõululaule, kuigi november alles algas. ma ei oska seal üldse laulda. no hallhallo, miks ta paneb mu teiseks hääleks? teine hääl on kõige raskem ja ma ei oska ju ÜLDSE seal vahel jamada.
peale koori tulin koju, võtsin ratta ja läksin raamatukokku. võtsin waaaaaaay liiga palju raamatuid, arvestades seda, et mul rakvere raamtukogust ka veel lugemata on. niiet nüüd mul on lähema aja jooksul läbi vaja lugeda:
toomas raudman- ''tänulikud surnud. lugusid rock 'n' rollist'' (minu lemmikutest! janis joplin, jim morrison, jimi hendrix, john lennon, elvis presley, brian jones)
toomas raudman- ''nips'' (olen 16 lehekülge läbi lugenud ja mul pole õrna aimu ka, millest see raamat räägib)
jennifer johnston- ''illusionist'' (pole õrna aimu ka, millest see raamat räägib. täna võtsin.)
kurt vonnegut- ''tšempionide eine'' (pole õrna aimu ka, millest see raamat räägib, aga kaisa soovitas.)
harper lee- ''tappa laulurästast'' (jah, jah, jah, ma tean, et see peaks jääma aegadeks, kui mul midagi muud lugeda pole, aga ma ei suutnud! ma armastan seda raamatut.)
ühesõnaga on mul päris busy aeg ees, sest no te olete võibolla juba märganud, et mul pole raamatute lugemisega väga lihtsad lood.

pea valutab.

did you exchange a a walk on part in the war for a lead role in a cage?

kell on kolmveerand üks. kell saab varsti üks. öö on ja homme on koolipäev ja ma tõsiselttõsiselt ei tohiks enam üleval olla. kui loll keegi olla saab? paar käib juba, niiet ma peaksin seda vaatama ja selle saatel magama jääma.
tahtsin tegelikult juba hommikul sellest kirjutada, et ma nägin öösel jälle unes, et õppealajuhataja karjus mu peale. ma olen seda vaheaja jooksul vähemalt neli korda unes näinud ja alles täna kaisa geniaalsuse abil jõudsin järeldusele, et see on ilmselt sellepärast, et ta diskol meie peale karjus. no midamida.
täna peale ärkamist oli väga weird olla. pea käis ilgelt ringi. no mõnikord peale ärkamist on mul ikka uimane olla ja puha, aga täna ei saanud ma mingi kaks tundi liikuda, sest mul oli täielik pikalikukkumise ja okselehakkamise tunne. spooky.
no ja siis ma vaatasingi sõpsusid ja little miss sunshine'i. pagana hea film ikka. dwayne on ilmselt üks minu jaoks sümpaatsemaid filmitegelasi ever.
midagi oli mul vist veel öelda. no ei meenu. vaheaeg on nüüd läbi ja ma ei teinudki nädala aja jooksul joonestamist ega ajalugu ära. mõtlesin, et teen ja siis on pärast parem olla. et ei pea põdema nende pärast ja puha. sinna see läks. homme kavatsen igastahes kohe joonestamisega pihta hakata, sest ainult teisipäevaga ma ei jõua. mul on üks varasem töö ka ümber teha vaja. krt.
muidu on mul täiega inimestega suhtlemise tuju, aga ma nagu.. ei oska millestki rääkida. jamajama. uneaeg.

don't kill yourself tonight.

vaatasin ära filmi. arvatavasti olin ma ka viimane inimene, kellel see üldse nägemata oli, aga oh well. supersupersupersuper film. super. super noh. dwayne on nii.. *ilasmail*
üleüldse kipuvad kõik filmid, kus on tegemist mingite depressiivsete inimeste või musta huumori või lihtsalt weirdodega, mulle meeldima. aga no see oli eriti tase.

viisin vana arvuti oma tuppa, et sealt muusikat siia arvutisse saada. paraku pole tegemist sellise masinaga, kuhu võiks mälupulga sisse toppida ja kümne minuti pärast laulud juba siia arvutisse laadida. tegemist on rohkem sellise arvutiga, mis jookseb kokku juba siis, kui see mälupulgaga samas toas viibib. .. kui see ükskõik millega samas toas viibib. sellepärast pean ma kõik laulunimed ümber kirjutama ja siin neid uuesti laadima hakkama. jõudsin k-täheni ja nimekirjas on enamvähem 100 laulu. ma ei raatsi siia tegelikult neid väga laadida, mis on üpris tobe. no mul on see jamps omadus, et kui mulle mingi laul meeldib, siis ma kuulan seda päevas umbes kümme korda, kuni sellel kaob ära see mõte, mille pärast see mulle alguses meeldis. no ja nüüd ma pole päris paljusid laule sealt ammu kuulanud, aga loomulikultloomulikultloomulikult meenutab mulle peaaegu iga pikka aega mittekuulatud laul mingit aega, mil ma seda kõige rohkem kuulasin. nüüd ma mõtlen, et kui ma need siia laen ja neid palju kuulama hakkan, siis kaob nende see nostalgiamaik ära. jah, jälle ma oma nostalgijuraga. tegelikult ma väga ei peaks põdema vist, sest ega see pole minu süü ju, kui iga asi mulle mingit minevikuteemat meenutab. lõhnadega on samamoodi. ükspäev lõhnasin ma täiega mingi lõhna järgi, mille puhul ma teadsin täiesti kindlalt, et see on sama lõhn, mida ma pariisireisil kasutasin. no ja mulle ei tulnud lihtsalt meelde, mis lõhna ma siis kasutasin ja ma pidin kaks päeva selle pärast lolliks minema. siiamaani ei mäleta. igastahes mu jutu point oli see, et kõik mingid helid ja lõhnad ja asjad meenutavad mulle mingit minevikuaega ja ma ei saa sinna midagi parata, niiet ma jäängi neist kirjutama. enamvähem samamoodi nagu ma jään elulõpuni plädisema selle kohta, kuidas on õudselt masendav, et mu aasta aja kraam arvutist ära kustus.

mu küünarnukk on ilgelt valus, sest ma toetan selle peale enamvähem iga päev kogu aeg,
ma pole forrest gumpi ammu vaadanud ja mul hakkas täna vanu msnihistoreid lugedes piinlik.

ice cream.

no ma üritasin little miss sunshine'i netist vaadata, aga niimoodi on täielik pask, sest see laeb nii aeglaselt ja ma lähen närvi jälle. no mul oli enne juba pool filmi laetud, niiet ma oleksin rahulikult vaadata saanud, aga muuuuuuuuuuuuuidugi pidi netiaken kinni jooksma, niiet kogu laadimine läks ka metsa. nüüd ma pean ootama jälle. ma arvan, et ma jätan selle ööseks laadima ja vaatan homme edasi. täiega hea film on siiamaani. paul dano + steve carell, aaaaaahhhhhhhhhhhhhh, lovelovelove. no muidu mulle meeldib greg kinnear ka täiega täiega, aga selles filmis on ta suht jobu. võinoh. tema tegelaskuju.
tahaks lõpuni näha seda. krt, miks haljalas kino ei ole? miks? miks? miks? ma ainult seal oleksingi! o, kell on kolmveerand üks.

jõulud?

nii jõulutunne on kogu nende mandariinide ja külmsoe oleku ja pimedate tubade ja lume puudumisega, kui tegelikult on juba nii külm, et tekib tunne, et võiks nagu seda sadama hakata. lotte vaatas all mingit sõprade osa ka, mis täiega seda tunnet tugevndas. kus rachel ja ross lahku hakkavad minema. oohhhh, nii jõulutunne. detsember võiks käes juba olla. just mõtlesin, et eelmisel aastal oli detsember lõppkokkuvõttes päris positiivne kuu, kui välja arvata see, et ma ei suhtleks nüüd enam mingi hinna eest mõne inimesega, kellega ma siis suhtlesin, nii nagu ma nendega siis suhtlesin. neid on päris mitu.

no lotte ajab mind närvi praegu, ma lähen vaatan ise ka seda sõpsude osa.

all we can do is keep breathing.

crappy ilm, külm ja kõrbehaisust uputav maja, padjanägu, sassis juuksed, suur kampsun, ingrid michaelson, mandariinid ja ma olen päris rahul.
vaatasin kolmelt mingit saksa lastefilmi. lotte köhitas ja möhitas ja küsis, et miks ma seda vaatan, kui see pole üldse mingi selline film, mida mina vaadata võiksin. no tõesti ei ole. mulle ei meeldi enamasti mingid saksakeelsed filmid ja saated ja asjad + ma pole mingite lastefilmide fänn, aga kuidagi hubane oli taaskord. tegelikult oli asi vist rohkem selles, et ma ei viitsinud the walli kassetilt otsima hakata. etnoh. mul on sinna kirjutatud küll, kus see olema peaks, aga sinna on mingeid muid asju ka lindistatud ja see on raudselt pooleldi kadunud ja siis ma hakkan laamendama.
eile avastasin, et ma tahaksin kolme hilary swanki filmi näha, millest ma varem ainult üht näinud olen ja seda ka ühe korra. üritasin juutuubist otsida, aga seal pole. täna oli ühe pilt jaanal orksis, mis ehmatas mind täiega, sest no ma eile just otsisin seda! ''million dollar baby'' oli alles millalgi kahes, aga loomulikult avastasin ma selle alles siis, kui see läbi saama hakkas. see on ohniihea. ''p.s. i love you'' ja ''boys don't cry'' tahaks ka näha. tahaks üldse täiega rohkem filme vaadata. tuju on.
nüüd hakkan vist little miss sunshine'i vaatama.

13:07

oo, no väga põnev, mis saladuslikul kellaajal ma täna üles ärkasin. kell üks! mulle hakkab vist kohale jõudma, kuidas minu magamise süsteem käib. no vanasti pidin ma täpselt 12 tundi magada saama, et ma ärkamisvõimeline oleksin, nüüd on 11 tundi. noh.. eilse puhul 10 tundi. ühesõnaga kui ma tahan kell kümme ärgata, siis ma pean kell üksteist magama minema. see on mingi neli tundi varem, kui ma muidu lähen ja kuidas ma sellega nagu.. ÜLDSE hakkama peaksin saama? päris uni on igastahes ja maja on külm. ma pean nüüd vetsu ja sööma ja pessu minema, sest ma tulin esimese asjana siia. nagu ma aru sain, siis täna ma üldse arvutisse ei saa, sest emmel on terve nädalavahetus mingit koolivärki teha vaja. täna läheb vist filmivaatamiseks.
mu silmad jätavad praegu tõsiselt mulje nagu ma nutaksin, sest noh.. pisarad voolavad. päris komöödia ju.

1:42

kell saab varsti kaks ja ma olen taaskord üleval. normaalsel ajal ärkamisega enamvähem sama võimatu on normaalsel ajal magama minna. joonistasin. võinoh.. rohkem värvisin. nühkisin lihtsalt musta pliiatsit mingi puukujulise moodustise tekkimiseni ja siis värvilisi pliiatseid kuni mittemillegi kujulise moodustise tekkimiseni. päris uni on tegelikult ja mu kõige värskem empekolme plaat on pekkis.
ma olen juustukoogist sõltuvuses vist. emme on seda kaks korda teinud ja mul käivad peale seda mingid hood, kus mul kogu pea selle lõhna ja maitset ja asju täis on. krt, tahaks.

PALJU ÕNNE, ANTHONY KIEDIS. (mu taaskordne blogilugeja.)