aasta

film:
1. little miss sunshine.
2. kiss kiss bang bang.
3. donnie darko.

laul:
1. rem - losing my religion. (see on üpris selge, sest noh.. ma panin selle suve alguses telefoni ja see oli bulgaariareisi põhilaul ja see oli ülejäänud suve põhilaul ja see oli sügisel põhilaul ja siis oli rem'i kontsert ja siis hakkasid kõik teised ka rem'i kuulama (kuigi see on vana vana laul juba). ühesõnaga. selle laulu puhul pole kahtlustki, miks ta esimene on.)
2. pink floyd - time.
3. dave matthews band & alanis morrisette - spoon. (see oli kevadel väga igapäevane.)
4. brainstorm - under my wing. (kui ma peaksin kevadet kõige rohkem meenutava laulu valima, oleks selleks kindlasti ''under my wing''. sellega koos tulevad kohe meelde veltsiskäimised ja sinna rattaga sõitmised ja koju sõitmised ja päris tore oli tegelikult.)
5. enya - only time.
(laulu on tegelikult päris päris raske valida, sest suurema tähendusega ja rohkem mingit aega läbivaid laule on hämmastavalt palju tegelikult. need läksid nüüd kõik rohkem aasta algusesse. muidu oleks kuskile sobinud ilmselt ka mgmt, ingrid michaelson jne.)

saade:
1. oc.
2. sõbrad. (no see on igal aastal lemmik ja ainus põhjus, miks ta esikohal pole, ongi see, et see pole midagi uut, aga oc'd hakkasin ma alles sel aastal vaatama ja armastan seda juba sõpradega peaaegu sama palju.)
3. nip/tuck. (aasta alguses seda näidati veel, kui ma nüüd oma blogi usaldada julgen ja ega ma rohkem teisi saateid vaadanud polegi ju.)

raamat:
1. stephen king - ''misery''
2. larry kane - ''avameelselt lennonist''
3. stephen king - ''carrie''

bänd:
1. pink floyd.
2. rem.
3. brainstorm.
4. mgmt.
5. coldplay.

koht:
1. bulgaaria. (mitu korda ma tänaste postituste jooksul juba bulgaariat maininud olen? bulgaariabulgaariabulgaaria.)
2. kaija kodu (telk). (väga imelik on mõelda, et me öö otsa seal mingi tsiljon asja ära rääkisime (okei, enamasti kaija rääkis), kui me tegelikult veel korralikult ei suhelnudki.)
3. veltsi. (mitte ainult see veltsis olemine ja tegelikult ei käinud ma seal eriti palju kordigi ju, aga ma niiiii nautisin sinna sõitmist ja koju sõitmist ja kogu seda kevadet ja kevadetunnet ja muusikat, mis mulle nüüd sellega seostub.)
4. haljala kooli staadion. (jalgpall läbi suve. vihmaga ja tapva palavusega (haha, seda oli küll ilgelt palju, eksole).)
5. mulle ei meenu rohkem kohti, mis seda aastat iseloomustavalt meelde oleksid jäänud.

mulle vist jõudis kohale, miks see aastavahetus mind nii raskelt tabas. etnoh. mul on aja möödudes aina suurem vajadus asju organiseerida ja kirja panna ja säilitada. kui mul midagi säilitatud on, siis ma saan seda rühmitada ja ümber tõsta ja uurida ja vaadata ja meenutada. ja ma ei tea, miks see nii on, aga sellega on seotud ilmselt see, miks ma mingite arvutifailide pärast aasta aega ulgusin, miks ma kogun jäätisepulki, kingakarpe, teepakke, hinnasilte, ostutšekke, taskurätikarpe, kõiki muid karpe, vanu salakirju, vanu koolitöid ja ilmselt on sellega ka seotud see, et ma üleüldse blogi kirjutan. sellel aastal polnud mul midagi kokku võetud, rühmitatud, ritta pandud ja minu jaoks on see umbes nagu.. ma ei oska võrdlust tuua. see on veits ebardlik ja jätab mulje kergetest vaimsetest häiretest, aga ma ei tea. jah.

(aasta jooksul hakkama saanud asjade hulka peaks minema ka hot-list, sest sellel aastal tegin ma ta korralikult nimekirjana valmis ja ma kulutasin sellele veits aega, niiet märgib minu noliferlust ja on seega oluline.

.. + video mina & riti kuulsustega. no see võttis küll aega.)

valasin tina.

muidu näeb jälle välja nagu mingi draakonijunn (täpselt nagu eelmisel aastal), aga öeldi, et varju pealt tuleb vaadata. no köögilamp ja ruloo näitasid mulle mingit parti ja juula ütles, et linnud tähendavad reisimist. edukat reisiaastat siis mulle.

''Lind tähendab seda, et pead oma õnne leidmiseks kõvasti pingutusi tegema.''

no ei võinud mulle mu reisilootus jääda, sõitke seenele.

HURRRAAAAAAAA.

netist ei saa ka oc'd vaadata, mingi miljard pop-upi lendas lahti, kuigi mul need üleüldse blokeeritud on ja ma olen nii närvis ja vihane, et ma nutsin enne endal ripsmetuši veidi laiali. ma ei mäleta, millal ma viimati nii vihane olin. kõik asjad ja mul on niiiiiiii kuradi paha olla. lollakas päev, lollakas lollakas päev ja ma pean kõikidele rõõmsalt head vana-aastalõppu vastu soovima, kui see friking aasta lõpp on tegelikult täielik pask ja mul on jumala savi, kas see aasta saab läbi või ei saa.

ei saa.

ma küsisin emmelt mingi nädal aega tagasi, kas ma vana-aastaõhtul oc'd ikka saan vaadata. ta ütles, et saan ikka, sest samal ajal on ainult mingi kreisiraadio, mis arvatavasti nii põnev ei olegi. nüüd ta vaatas mulle otsa nagu ma oleksin puuga pähe saanud ja ütles, et loomulikult ei saa.
kurat, ma vihkan seda lollakat päeva ja mul on kõigest nii kõriauguni.

18:58

issi küsis, kas mul on paha tuju, emme küsis, miks ma kuri olen. ma ütlesin, et ei ole, tegelikult olen.
kuradi.. ma ei tea. mulle ei meeldi aastavahetused. mulle ei meeldi üleüldse mingid sündmused, millest ma sunniviisiliselt osa võtma pean, kui mul tegelikult jama tuju on ja kui ma juba ette tean, et ma kõikide peale karjuda tahan, sest nad lärmavad ja joovad ja misiganes. no selles pidutsemine seisnebki, aga mind ärritab ja mu pea valutab ja ma tahaksin magada või midagi. ma olen haige ka. okse.

lubadused järgmiseks aastaks? ei tee sellel aastal?
eelmise aasta omad.
1. Saavutada talutavam figuur. (loe: saada peenikeseks) / hahahahahahhahahaha.
2. Lõpetada edukalt üheksas klass. / done 1.
3. Mitte blokkida igasugust meessoost inimkontakti. / mida kuradit? mis lubadus see on üldse? endiselt ei jõua kohale, aga minu meelest olen ma sellel aastal üpris mitteblokkija kõikide suhtes olnud, niiet done 2.
4. Saavutada postiivsem ja rõõmsam ellusuhtumine ning meeleolu. / eelmisest aastast rõõmsam pole ma hetkel kindlasti. tegemata. tegelikult see ongi imelik, et ma selle lubadustesse panin, kui eelmine aasta mul positiivsuse suhtes ilmselt mitme aasta jooksul edukaim aeg oli.
5. Õppida natukene mingitki toitu valmistama. Kasvõi normaalseid pannkooke. / no lasanjega saan peaaegu hakkama. done 3.
6. Mitte sattuda masendusse iga kord, kui mul tekib tunne, et ma hakkan mõne inimesega normaalseid suhteid kaotama. Kui nii juhtub, siis säilitan normaalse oleku ja parandan olukorda, sest 90% kindlusega on see minu süü. / täielik idiootia, miks see üldse siin nimekirjas on? no fain, done 4.
7. Teha midagi, mida ma kunagi varem teinud pole. / ma millalgi kirjutasin randomilt selle punkti taha mõned asjad, ma ei viitsi enam. done 5.
8. Käia kuskil, kus ma varem käinud pole. / bulgaaria. done 6.
9. Õppida selgeks midagi uut. (Lisaks mingi toidu valmistamisele) / sama, mis punkt 7 ehk siis done 7.
10. Õppida mõnd lugu korralikult laulma. / hahahahahahaha.
11. Lugeda läbi paar HEAD raamatut. / paar. paar? no paar. done 8, kuigi tegelikult oli mul lugemine sellel aastal alla igasugust arvestust.
12. Muuta oma käitumist piisavalt palju, et Riti järgmisel aastal sama nimekirja koostamisel ei käsiks nimekirja lisada psühhiaatri juurde minekut. / ritit pole siin, niiet ei oska öelda. done 9?
13. Olla vähem vägivaldne. !!! (Selle kirjutas Riti, tegelikult pole see üldse vajalik, aga aegajalt, kui ma kellelegi raskeid vigastusi tekitan, võin ma selle punkti peale mõelda.) / done 10.
14. Hoida oma tervist, et ma peale igat väikest tuulekest neljakümnekraadise palavikuga voodis ei oleks. / done 11, kuigi tegelikult olen ma pidevalt sant. aga noh. haigena voodis pole veel väga olnud.
15. Võtta vastu asjalikud ettepanekud, millega ma midagi uut saavutaksin või prooviksin. / done 12?
16. Tulla geniaalsele ideele. / feil.
17. Ropendada võimalikult vähe. (Roppuste asemel kasutada ilusaid sõnu.) / feil. või tegelikult ma ei tea ka. ma ropendan oma peas rohkem, kui muidu ja üldiselt olen ma alles aasta lõpus kurjemaks muutunud. done 13 vist.
18. Suhtuda üleolevalt ülbetesse inimestesse ja mitte sattuda masendusse sellepärast, et nad minuga suhelda ei viitsi, sest ma tean, et mina ei viitsi nendega ka. / midaiganes, done 14.
19. Magada vähem, olla vähem arvutis ja tegeleda vähem muude mõttetute tegevustega, mis palju aega röövivad. / feil feil feil.
20. Osaleda mõnel võistlusel / olümpiaadil või muul üritusel, kus liigitatakse inimesi paremuse järgi. / done 15.

75% lubadustest täidetud. üpris hästi isegi, sest need, mis täitmata on, need olid algusest peale üpris ebareaalsed ja seetõttu paningi ma asjale pealkirjaks ''loodetavad saavutused''.

oc. ma loodan, et ma saan vaadata.

öö.

eile õhtul jõudis mulle lõpuks kohale, et aasta saab läbi ja ma olin täielikus šokis. kell oli pool kolm, ma klõpsisin muusikakanaleid ja läksin küsisin ritilt kirjutamiseks paberit ja pliiatsit. (paberilt:)

02.20
süda on paha ja muidu on ka paha. jõudis just kohale, et aasta saab läbi. no ja kohe tulebki viimane päev aastat 2008 ja nii imelik on olla. aasta lõpp ei ole tohutult suur asigi ja mul on hetkel selline tunne nagu saaks homme maailm otsa või midagi. ma ei suuda üldse meenutada, mida ma sel aastal teinud olen, mul pole plaane järgmiseks aastaks ja mul on kahju tunde pärast, et ma ei saa ilmselt aastat lõpetada nii nagu ma tahaksin. tõsiselt tõsiselt vastik on olla.

mida ma tegin sellel aastal?
1. käisin bulgaarias.
2. lõpetasin 9. klassi.
3. alustasin 10. klassi. (ikka samas koolis, samade inimestega, samamoodi)
4. hakkasin suhtlema kaisa, kaija, toomasega. (no neid inimesi on veel, aga nemad mõjutasid mu aastat vist kõige rohkem.)
5. läksin õpilasesindusse. (ma ei tea tegelikult, mille poolest see tähtis on.)
6. helipea. (kuigi ma seal õieti ei käigi.)
7. arvutist kustusid pildid ära. (no see pole mingi tegevus, mida ma tegin, aga see tekitas päris rohkelt masendust ja ma loodan järgmisel aastal vähem selle üle vinguda.)
8. pink floyd. (jah, ma kuulasin seda ka aasta tagasi ja võibolla isegi kaks aastat tagasi, aga sellel aastal jõudis see eriti tugevalt kohale ja on mu vaieldamatu lemmikbänd.)
9. rem. (jah, ma kuulasin seda ka kolm aastat tagasi, aga sellel aastal hakkasin ma seda kuulamakuulama. (armastama))
10. rem'i kontsert.

mulle ei meenu rohkem midagi. mul on natukene kahju, et ma endale üht päeva oma blogi selle aasta sissekannete lugemiseks ja suurema tähtsusega tühiste asjade leidmiseks ei võtnud. mul on üldse päris kahju.
mida?

mida ma peaksin tegema aastal 2009?
1. rohkem lugema.
2. käima kuskil, kus ma varem käinud pole.
3. tegema midagi, mida ma varem teinud pole.
4. kasutama vähem capslocki ja hüüumärke. (jah, see on üpris sisutu ja mõttetu lubadus, aga see on mulle endale veidi häiriv.)
5. käituda rohkem inimese ja vähem ajupuudulikuna.
6. igal õhtul praegusest varem magama minna.
7. palju õppida.
8. rohkem joonistada/kirjutada/pildistada.
9. mitte vanduda/ropendada.

mulle tulid vist lihtsalt mingid vanad ajad meelde.

11. peegelkaamera.

02:55

be running up that hill.

ronisime täna mäest üles. talvised trepid ja teed on libedad. muid asju tegime ka.

o, john lennon @ vh1, nii ilusilus ja toretore.

hommikul ärkasin umbes kell.. vara. emme tõi minu ja lotte rakveresse. passisime veidi niisama, siis läksime kõik viiekesi linna. kell 11 pidime piiri poe eest bussiga põhjakasse minema, aga bussi ei tulnud, niiet kõndisime kesklinna. käisime selveris ja passisime keskväljakul. kahjuks või õnneks polnud mul eriti raha, mida raisata. mul oli kaasas 150 krooni, millest 99.- oli mul mõeldud postri ostmiseks. ühesõnaga oli mul 51 krooni, niiet ma põdesin terve aja. 12.10 tuli buss. keskväljakule tuleb kaks bussi. 5 ja 3. me läksime kolmele, sest lotte oli meile just rääkinud loo, kuidas nad mariliisi ja merillega või kellegaiganes ei teadnud, kummale bussile minna, läksid kolmele ja oli õige buss + riti ütles ka, et kolm läheb põhjakasse. bussis nägime tõnist, kes ütles, et ta läheb inna juurde. seega ei sõitnud buss mitte põhjakasse vaid kuskile.. kuskile. läksime kuskil maeiteakus maha ja hakkasime mingist päris kõrgest trepist üles ronima. see oli haigelt libe, niiet me rippusime viiekesi käetoel ja surime naeru kätte. lissel roomas trepist üles, riti rippus poolenisti mäest alla ja ma kõndisin ühe koha peal. lõpuks saime mäest üles ja kõndisime tagasi linna. ootasime bussi kuni taaskord oli tunnikene möödunud. buss ei tulnud ja me olime väga.. neljavahel, mida teha. meil oli võimalus kuskile sooja istuma minna ja buss ära oodata, meil oli võimalus seal samas keskväljakul edasi passida ja bussi oodata, meil oli võimalus põhjakasse jalgsi minna ja meil oli võimalus takso tellida. takso peale ei raatsinud keegi raha raisata + me poleks viiekesi mahtunud ka ja istuda ei viitsinud enam, niiet hakkasime jalgsi minema. riti tahtis enne kebabist läbi käia ja teed osta. läksime sinna. lotte ja liisu ostsid ka teed, aga kuna me seal juba olime ja nende teedega täiega kaua aega läks, siis otsutasime sinna jääda.
lõpuks saime bussile ka. põhjakas käisime kõigepealt kaija ema töö juures. sain oma usb juhtme kätte. WOOHOOOOOO. siis läksime muusikapoodi, kust ma endale pink floydi paljaste naistega postri ostsin.


no ja siis käisime newyorkeris ja lindexis ja lotte näitas mulle, mis jalatseid ta cropist tahab. ütles, et ostab kasvõi oma raha eest. läksin siis vaatama ja MUIDUGI on need need jalatsid, mille peale mina olen põhjaka avamisest saadik iga kord linnas käies ilastanud ja neid imetlenud ja tahtnud. ebaaus ebaaus, et mul ainult kaamera ostmise pärast raha pole. EBAAUS.
riti tahtis hesburgeris ka käia, niiet istusime seal kuni bussi tulekuni. tulime koju ja ma jäin kogemata magama. ärkasin vahepeal ainult selle peale, et riti käis tuld kustutamas ja ust kinni panemas ja selle peale, et ma olin ta padja veidi niiskeks ilastanud. ho ho ho.
magasin umbes tund aega. kui ärkasin, oli riti magama läinud. vaatasime lotte ja liisuga oc'd, sõin võileibsi ja jõin teed. rakveres käimine pole rakveres käimine, kui ma masinaga tehtud võileibu ei söö ja seda ühte ja sama head teed ei joo, mida neil alati on, aga mida kuskil ei müüda.
no ja nüüd millalgi tulin arvutisse ja arvasin imelisel hämmastaval kombel riti arvutikasutaja parooli ära. täiesti ise, ilma ühegi vihje või millegita. see oli šokk.
lotte ja liisu vaatavad mingit imelikku filmi ja hoiavad terve aja peast kinni ja peaaegu nutavad. weird.

sometimes, i guess there just aren't enough rocks.

kuna mul ühel päeval forrest gumpi vaatamine pooleli jäi ja see täna telekast tuli, siis vaatasin seda täpselt sealt maalt edasi, kust pooleli jäi. ma olen seda filmi niiiiii palju näinud ja ainult ühe korra nutnud. siis, kui see sulg lõpus minema lendama hakkas. no ja täna läksid mul silmad märjaks juba enne seda, kui jenny ära suri. selleks ajaks, kui forrest oma jutu seal haual lõpetas, oli mul padi läbimärg ja filmi lõpuks valdas mind tappev peavalu. siiamaani valutab. ripsmed on ka kokku kuivanud. aga peavalu. ooohhhhhhhhhhhhhh.
täiega masendav oli lihtsalt mõelda, et.. no ma ei tea, see on ainult film ja forrest on ainult filmitegelane eksole, aga no kurat, ta oli nii hea inimene ja ta elas pool elu üksinda kuskil krevette püüdes ja joostes ja vietnami mudas istudes.

homme rakveresse. saan usb juhtme (loodetavasti) kätte ja loodetavasti EI VALUTA MU PEA SIIS ENAM AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAARRRRRRRRRRRRRRRRRGGGGGGG
GGGGGGGGGGGGGGHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHH.

even if things end up a bit too heavy.

käisin kaija juures.

hetkel olen veidi kuri, sest unustasin usb juhtme kaija juurde (millal ma midagi EI UNUSTA?!) ja ei saa pilte arvutisse. 621 pilti on ja ma tahtsin vaada neid. krt.
eile hommikul magasin veidi sisse. pidin ärkama kell pool kümme, sest 10:45 pidin ma olema uue tänava ristis, kust kaisa isa ja kaisa mu auto peale võtma pidid. ärkasin kell veerand üksteist, aga õnneks olin öösel asjad kokku pannud. olin väga kahevahel, kas süüa või mitte, sest aega eriti ei olnud, aga ma polnud päris ammu söönud jälle ja pikk päev oli ees. tegin kolm võileiba ja sõin need ära nii kiirelt, et põletasin taaskord suulae lõhki. siis helistas kaisa ja ütles, et ratsutamine on hoopis kell kaks (alguses pidi 11 olema, sellepärast nii vara läksimegi), aga et nad hakkavad autoga tulema. muidugi polnud ma veel üldse riides ega valmis, niiet nad sõitsid mulle jälle maja juurde ja mul oli veits mark, sest kaisa isa pidi selle pärast pikemat teed kaudu sõitma.
kaija juures.. ee, olime niisama alguses. ma isegi ei mäleta, mida me tegime. kolmveerand kaks sõitsime haljalasse, võtsime eliise auto peale ja läksime mättale. kohe alguses jooksid kolm nunnut ja ülisõbralikku koera vastu. no ja siis tulid välja kassid ja hobused ja muud loomad, niiet pildistamismaterjali ja paitamisobjekte oli palju. hobused olid alguses päris jubedad, aga lõpuks julgesin ma neid isegi katsuda. naiss. panime neile nimesid ka. mees ja lehm ja tormis ja. kaija ja eliise ratsutasid umbes.. väga kaua ja mina ja kaisa vaatasime ja pidime külma kätte surema. kutsisin albertit enda juurde (üks koertest) ja harisin kaisat hobuste osas. on olemas võidusõiduhobused ja vaaduhobused. võidusõiduhobustega saab traageldada. kaisa laulis bonanzat. ja siis ja siis. lõpuks vedasin ühte hobust isegi sellest.. nöörist. okei, kaija tapab mu ilmselt ära, aga ma tõesti ei tea, kuidas seda asjandust kutsutakse. minu jaoks on see nöör.
nägime lambaid ka. see oli üpris šokk. kaija tegi selle lammaste maja(?) ukse lahti ja sealt tuli mingi määgimine. ma tahtsin sisse vaadata, aga ma ei teadnud, et need lambad seal kõik niimoodi.. sees ja laiali on. tegin ukse lahti, mingi kümme lammast vaatas mulle korraga otsa ja määgisid kõik kooris. ma ehmatasin. lõpuks läksime sisse. seal olid mingid sokuasjandused ja jänksid ka. paitasin lammast ja sokku ja üldse puutusin päris paljude nunnude loomadega kokku. lõpuks saime kaija juurde koju, mis oli täielik heaven, sest mu jalad olid nii jääs, et ma pidin krampidesse surema. tegime piparkooke, mille pilte ma siia panna ei saa, sest ma olen igavene lollpea ja mäluvärdjas. tegin kaisa ja kellegi veel, kellegi veel, piissimärgi, james blunti (habemega ja mulle laulmas), piissi näitava käe, p & f (pink floyd), auto, multifunktsionaalse karupoeg puhhi, hobuse, jalad, känguru, usina töömesilase, r (r-klubi), kolmnurga (pink floyd), kiisu, kähriku, florida ja virginia (alguses ütlesin ma mingid esimesed lambikad osariigid, mis pähe tulid, aga need on florida ja virginia moodi ikka.). kaija tegi k, o, l (kings of leon) ja piisimärgi. kaisa tegi batmani, minu, silma, naerusuu ja kuusepuu.
peale seda tegime fotoshuuti, mis oli täielik katastroof ja okse ja peale seda tegime videosid, mis olid ka üpris katastroofilised. ma ei tea, mis mul viga oli ja veits mark on, et ma nagu ajuhälvik käitusin. terve päeva jooksul vist kusjuures, niiet vabandust.
õhtul vaatasime notting hilli. no täitsa lõpp, kuidas ma iga kord ikka selle peale naeran. see pole isegi mingi hull komöödiafilm + ma olen seda miljoneid kordi näinud ja ma olen ikka ALATI täiesti krampides. eile ka. peale notting hilli hakkasime sweeney toddi vaatama. ma olin üpris unine ja ei viitsinud eriti. kell pool kaks läksin magama. (unustasin muide hambaharja ja ööriided koju, wtf wtf wtf?!?!??!!) kaija ja kaisa ei viitsinud ka edasi vaadata, niiet film jäi pooleli. kaija üritas mingit veslust aretada, aga kaisa oli kuri olnud ja mina olin lihtsalt täieli laip. ma tegelikult arvasin, et ma suudan veel rääkida, aga ei. kohe jäingi magama ja ärkasime täna kell pool kaks. laadisime pilte arvutisse, ma võtsin usb juhtme välja, mille ma sinna jätsin ja kaisa isa tuli meile järgi. kodus oli semu toas, issi oli ahjus pelmeene ketšupi ja juustuga teinud ja mandariine sõin ka päris palju.

vabandust, kui ma kaija ja kaisa nimesid kuskil sassi ajanud olen, ma olen niiiiii uimane. (enne olin kirjutanud, et kaisa ratsutas ja kaija pidi oma isaga mu uue tänava ristist peale võtma. nukker.)

õh võeh.

no ma arvan, et ma peaksin tegelikult ükskord juba kõik ära ütlema. see on nii ebaaus, et ma siiamaani absoluutselt iga päev selle peale mõtlen ja ennast iseendaks olemise pärast halvasti tunnen. selle pärast. SELLE PÄRAST. mis kuradi õigus kellelgi midagi sellist üldse öelda on? ei nagu tõsiselt? ma mõtlen ka palju halvasti. liiga palju. ütlen ka liiga palju halvasti, ette ja taha, aga no niimoodi? okse. ma tahaksin vihane olla, aga ma isegi ei suuda. päris kurb vist ka pole. paha on lihtsalt (süda paha, muidu paha) ja ma ei tea, mida öelda või mis mis mis. kuu aega?

twist and shout. lennon lennon lennon.

come on come on come on baby.

ma pole pesus käinud, asju pakkinud. raske hommik tuleb.

''armastus käib noku kaudu.''

palju rõõmu peredesse.

kaija jagas homse kohta infot. ehk siis homme tema juurde, woohoo. kõigepealt tema ratsutamistrenni, siis tema juurde ööseks ja esmaspäeval koju tagasi. igastahes. saatis mulle:

Ülim nimekiri ehk

MIS MA KAASA VÕTAN? MILLEGA MA ARVESTAMA PEAN? MILLEKS MA VALMISTUMA PEAN? KAS SÜÜA SAAB? MAGADA? VÄHEMALT TEKKIGI???


Võta kaasa:
• Hambahari
• Tuduriided
• Soojad riided
• Pehmed riided
• Fotoshuudi riided (no, kui tahad. vaevalt me sinna jõuame)
• Piparkoogi tegemise riided
• Villased sokid, kindad, sallid, mütsid, kampsunid, joped
• Patsikummid (no mul pole nagunii)
• Kaamera
• Kaamera aku
• Kaamera USB juhe

Arvesta
• Piparkoogi tegemisega
• Fotoshuudiga (vt. võta kaasa punkt 5)
• Kaks kuni kolm tundi õues olemisega
• Kahe filmi järjest vaatamisega
• R-klubi põhiteemade kaasarääkimisega
• Esmaspäeva hommikul une segamisega (vaibub kohe, kui vanemad tööle lähevad) (kestab 07.00-09.30)
• Voodis magava kassiga
• Jaheda õhuga

Valmistu
Vt. Arvesta

Kas süüa saab?
• Ma usun, et saab
• Coca-Colat ei saa
• Jõulujäätist saab
• Sooja toitu saab
• Hommikuhelbeid ei saa

Magada?
• Saab

Vähemalt tekkigi?
• Tekki saab
• Igale inimühikule on arvestatud lina, tekk ja kaks patja





Loodan südamest, et naudite siin veedetud aega.



nonii.
• Hambahari (väga vajalik. viimane kord unustasin maha, niiet pidin kasutama mingit kaija breketite jaoks mõeldud (?) suuvett, mis kõrvetas suud. aga nagu.. miks mul sellist asja olnud pole?!)
• Tuduriided (väga tähtis, tavaliselt unustan igale poole minnes need kaasa võtta.)
• Soojad riided (eeeeeeeeeeee.. millised riided on soojad? mul pole soojasid riideid. omg. omg. omgomgomg. tegelikult ma arvan, et ma topin mingi pika kaelusega kampsuni ja topi ja puusi ja asjad ja piisab küll.)
• Pehmed riided (sametdressid?)
• Fotoshuudi riided (no, kui tahad. vaevalt me sinna jõuame) (help! i haz nothing.)
• Piparkoogi tegemise riided (hahahhaha. kilekostüüm?)
• Villased sokid, kindad, sallid, mütsid, kampsunid, joped (olemas, olemas, olemas (kuigi peaks paksema salli vist otsima veits. mitte, et me kuskile talve võlumaale läheksime, aga sellega on tõesti üpris külm.), olemas, olemas, olemas.)
• Patsikummid (no mul pole nagunii) (olemas.)
• Kaamera (LAADIDA!)
• Kaamera aku (ei, see LAADIDA!)
• Kaamera USB juhe (no mitte, et sellest mingit kasu oleks, sest mu kaamerast ei saa pilte otse arvutisse, vaid selleks on programmi vaja, aga done!)

++

ma pole sada aastat piparkooke teinud (sest ma ei viitsi tavaliselt üldse), KIISUMIISU!, r-klubi on alati enamvähem ainus teema, niiet juba ammu valmistunud, jäts, kaks patja!

ma söön täiega oma huuli. ja ma mõtlesin, et ma pean veel midagi kirjutama, aga ma ei mäleta enam.
täna võiks:
* pesus käia
* asjad kokku panna
* raamatut lugeda
* telefoni laadida
* kaamera akut laadida

AH, MIDA?! MILLAL KELL POOL ÜKS SAI?! kurat ja raisk.

the one mistake you made was in your head.

pidin hommikul enne ühtteist ärkama, et riidesse ja valmis jõuda, sest kell kaksteist algas korvpall ja me pidime kaisaga vaatama minema. umbes kella üheteistkümne paiku nägin ma veel unenägu sellest, kuidas kell oli kaksteist läbi, mul oli paha olla ja ma olin õe toas, avastades, et ma ei olnud õigeks ajaks kaisaga kossul ja pidin paanikast lolliks minema. unes.
veerand kaksteist tõusin voodist, kammisin, pesin, riietusin ja hakkasin kooli poole kõndima. rõve löga oli maas. oleks siis vähemalt puhas lumi. eeeeeeeeei. mingi poolsulanud crap ja teed olid nii libedad, et kuuskedeni jõudes (seal läheb tee natukene mäest alla) hakkasin ma kukkuma, niiet ma tegin imeliku liigutuse ja väänasin tasakaalu hoides oma käe välja.
võimlas istusime kaisaga mardi juurde. terve aja, mis me neid mänge seal vaatasime, tegime me mingeid nalju ja ma naersin kõva häälega üle saali, niiet mart käskis mitu korda meil vait jääda, sest tal hakkavat muidu imelik.
tal oli venna kaamera ka kaasas, mis läks imelikuks. täpselt siis, kui mina pilti tegin otseloomulikult. no jah, ma tegin ainult pilti, niiet see ei saa eriti.. ee.. mingil moel minu süü olla, aga no kurat. nii kui mõni asi minuga kokku puutub, läheb katki? hetk hiljem võtsin taskust välja oma virvendava pildiga telefoni, mis viskas ette kirja ''tõsine viga! lõpeta kohe laadimine. lõpeta telefoni kasutamine. pöördu sony ericssoni teenindusse.'' see on puhta lolliks läinud ikka. taskus ma laen kümme korda endal telefoni ju.
ühele korvpallurionule oli selja peale kirjutatud ''vahtramäe.'' kui ta meie ette seisis, ütles kaisa täiega kõvasti: ''oi, vahtramäe emil!''
üldse päris palju nalja sai ja toomasel olid ilusad kossupapud ja kaisa togis mind oma jalgadega. läksime enne lõppu ära, sest ma polnud mingi 24 tundi umbes jälle söönud ja vässu oli ka.
tulin koju, tegin lasanjet, mis sisaldas seekord soola (WOOHOO). hakklihaga panin veits puusse. või noh. tomatikastet sai sinna sisse natuke liiga palju, aga no hallohallo, kui mul on mingi imeliku paki sees tomatikaste, siis arvata on ju, et ma selle kõik ära panen! seda pakki ei saa kinni panna ega midagi, mis ma tõstan ta siis külmkappi paremaid päevi ootama, kuni ta mädaneb? dgkllk. hakkliha sai vähe ka. ja valge kaste hakkas jälle põhja kõrbema. oh well. lõpuks sai valmis igastahes ja normaalsem kui eelmine kord, aga eriti heaks ei kiidaks ma seda siiani.

mullll onnnn su ilu vajaaa. (leidsin arvutist, kuigi ma otsisin seda ükskord netist paaniliselt. doh.)

woohoo.

üksinda kodus ja hakkan lasanjet tegema. hoidke pöialt, et ma seekord soola sisse paneksin ja klaasitäit jahu korraga piima sisse ei viskaks. seekord pole lottet ka, kelle peale ma hädaolukorras abi saamiseks karjuda võiksin. spooky. peab vist lihtsalt paremini organiseerima.

be running up that road.

lõpetasin lennoni, alustasin uut raamatut.
hommikune ärkamine oli nii rõve. mul oli üle terve keha selline tunne nagu mind surutaks kokku ja kurk valutas hullumoodi. unes nägin midagi.. midagi. imelikku. ma olin kuskil ja.. no vahet pole, aga see oli imelik unenägu ja mul oli see terve päev kuni praeguseni meeles. samas tundus mulle hommikul, et mu laavalambi punakas valgus muutis mu magamist veits.
sõpru vaatasin ja üritasin kassette sorteerida, aga ei õnnestunud eriti sest noh.. ma hakkasin neid lihtsalt vaatama. oc'd vaatasin ka. i luuuuuuuuuv ryan.
käisin semule enne tabletti viimas. ma panin selle singi sisse, et tal mingigi tahtmine seda võtta oleks. välja minnes ei pannud ma jopet ega midagi peale, niiet olin seal ainult oma õhukeste sametdressidega ja mul polnud absoluutselt külm. õigupoolest ei tundnudki ma mingit temperatuurivahetust. passisin mingi viis minutit semu kuudi juures teda välja kutsudes ja ta lihtsalt ei tulnud. emme ja lotte rääkisid, et ta oli päeval varem terve aja väljas ühe koha peal istunud, aga kuna ta nüüd karvutu on, siis hakkas tal külm, niiet ta läks kuuti ja nüüd on seal terve aeg olnud. igastahes kutsusin ma teda ja ta ei tulnud. ma koputasin talle kuudiaknale, vilistasin, tegin oma rõvedat musihäält ja sikutasin teda vaikselt ketist. mitte midagi. lõpuksin ronisin talle kuuti sisse ja toppisin talle singi nina alla. SINGI. ja ta ikka ei võtnud. ma ei saanud talle sinna kuuti passima ka jääma, niiet ma panin singitüki koos sinna sisse topitud tabletiga talle (täiesti täis) toidukaussi ja tulin tuppa. mul on nii kuradi kahju temast ja noh.. ma suht kardan ka.
palav on. niiiii palav.
see raamat. ma ei tea, see ei ole nagu eriti põnev. kui see kiiremas korras põnevaks ei lähe, siis ma vist ei viitsigi seda edasi lugeda. vahepeal tundub jälle sellises stiilis olevat nagu mina kirjutada tahaksin, aga siis ma mõtlen, et.. ei ole ka. kuidagi.. ee.. jama(?) on.

running up that hill.

peaks äkki hoopis ''tappa laulurästast'' lugema hakkama. ma armastan seda raamatut ju. armastan. armastan. lemmikraamatute kuskil.. väga eesotsas. kui ma neid järjekorda panema peaksin, siis oleks see raamat ilmselt teisel kohal. esimene oleks ''kuristik rukkis'' ja kolmas.. erlend loe ''naiiv. super.''?

no lennonit pean ka veel siiski kiitma. kui ma ta huumorit lugesin, hakkasin ma kõva häälega naerma. + kui mind nii geniaalselt solvataks nagu ta mccartneyga tegi, siis ma ei jõuaks isegi solvuda.

you live with strangths who tell you you was king
jump when your momma tell you anything
the only thing you done was yesterday
and since you're gone you're just another day
ah, how do you sleep at night?

+

''john mängis wfil stuudios diskorit ja oli valmis dollari eest pühendama igasuguseid lugusid ükskõik kellele või tutvustama päeva kuumemaid lugusid. mingil hetkel läks meie uudistetoimetaja lauren lipton johni juurde ja ütles: ''tere, mina olen lauren lipton.'' john vahtis talle uudishimulikult otsa ja ütles: ''mulle meeldivad sinu pakid.''''

kõva häälega.

(woohoo, ma leidsin korraliku kirjutamiskasti üles. ma olen nii loll ja olin ''compose'' asemel ''edit html'' peale vajutanud. loll loll loll.''

running up that hill.

jälle selline tunne nagu pea hakkaks kohe otsast ära kukkuma. tulin arvutisse ja just siis läksid kõik msnis minema. kurb. ega ma eriti sõnarohke vestluskaaslane viimasel ajal pole ka, niiet keegi millestki erilisest ilmselt ilma ei jäänud. mult on täna juba kolm korda muide küsitud, miks ma tõsisem kui tavaliselt olen. jõuluvahaeg on mu puhkus naermisest, millele ma terve aasta kulutanud olen. tuleb uus aasta, siis hakkan jälle samamoodi pihta ja kõik on korras. seniks rahu.
otsisin enne urramist kuus randomit raamatut parapsühholoogia kohta. ma ütlen emmele, et ta mulle raamatukogust need võtaks (jah, ma võin ise ka minna, aga ta niikuinii töötab raamatukogus ja mina peaksin selleks eraldi rakveresse sõitma, mis on lihtsalt ebameeldiv, mitte et ma lihtsalt mingi memmekas oleksin), kuigi ma pole kindel, kui vaimustatud ta sellest mõttest on, sest ta on arvamusel, et ma passin hommikust õhtuni ainult arvutis. no okei, seda ma enamvähem teen ka, aga.. no see on parandatav. parapsühholoogia teema.. ee, noh, tegelikult ma tahtsin midagi paralleeluniversumite kohta, sest eilne oc oli funky ja tekkis tahtmine millegi selleteemalise järgi. no ja siis ma leidsin selle asemel igasugust karmateemat ja asju ka. ühesõnaga. parapsühholoogia.

vahepeal sain ma raamatust nii palju targemaks, et mulle tundub, et lennon oli TÄPSELT selline inimene nagu mulle meeldib. jah, ma ju teadsin varem juba, et ta meeldib mulle, aga ma mõtlen just neid kõiki kirjeldusi tema pideva huumori kohta ja selle kohta, kuidas ta tegi õelaid nalju, aga peale seda vabandas ja kuidas ta isegi oma maniakist fänni endale koju sisse kutsus. TÄPSELT. (viimane on eriti oluline sellepärast, et kui keegi mulle meeldib, siis olen ma ise täielik maniakist fänn. on vist üpris selge juba olnud.)

ma olen unine ja kui ma viimasel ajal hommikuti selle peale mõtlen, mida ma öösel unisena kirjutanud olen, on mul veidi piinlik, niiet nüüd oleks vist paras aeg lugema/magama minna.

c'mon.

selle lambiga on võimatu midagi tehtud saada. mõtlesin, et lähen raamatut lugema. selle asemel vaatasin korraks lampi ja sinna ma jäingi. see on peaaegu sama hea, kui mõni hea film. mõtlesin, et peakski laavalambist filmi tegema. film koosneks sellest, et.. laavalambist noh. terve aeg näitaks laavalampi. vahepeal võiks sinna rändomilt tilgake jäätist peale kukkuda või midagi sellist ja siis ülejäänud filmi aja näitaks, kuidas jäätis laavalambil kuivama hakkab. kõlab peaaegu sama kunstiliselt, kui see yoko ono tehtud film, mida lennoni raamatus korraks mainiti. ma ei tea sellest muidu midagi, aga raamatus öeldi, et yoko oli teinud filmi, kus kärbes üritab mööda palja naise keha liikuda, aga ta ei saa, sest naise keha on meega kaetud ja ta on seal mee sees kinni. yoko oli selle jaoks treenitud kärbseid otsinud.
ma nüüd lähen loen selle raamatu lõpuni, et ma saaksin veel targutada. tegelikult mitte, aga no lugema lähen ikka.

laava

laavatab rõõmsalt ringi. üleval sulab ühte tho, kuigi eile ta seda ei teinud. võibolla oli ta siis hoopis eile imelik või ta pole lihtsalt veel piisavalt kuumenenud, sest ta hakkab praegu ka aina rohkem üleval põrkuma ja vähem kokku sulama. eile igastahes sulasid allpool need mullid üheks ja ülevalpool põrkusid.
ma ei tea, mis mul viga on, et ma siia mingist lambist ja oma telekavajadustest kirjutan, aga kuna mu päev eriti muud ei sisalda, siis ho ho ho mind ei koti.
täiega imelik, kuidas mu jõuluvaheaeg alati imelik on. selles suhtes, et.. ma tahan sellel ajal ALATI lihtsalt niisama passida ja telekat vaadata ja poolmagada. okei, ma tahan seda enamus aegadel, aga jõuluvaheajal on see nii a l a t i. ma üritan inimestega suhtlemist ja kõike muud sellist vältida ja lihtsalt niisama olla. ma isegi ei tea, miks. sellepärast ma olengi jõulude ajal alati kuidagi.. vähemjutukas ja teistest eemal, aga sellest kõigest hoolimata ei jõua ma pühapäeva ära oodata, sest kaijat ja kaisat tahaks isegi oma kogu inimestegamittesuhtlemisehoos näha.
ma armastan oma lampi, ma armastan oma raamatut. raamatuid. ma armastan oc'd ka. vaatasin eilse osa ära ja tänase osa ära ja väljas on nii kottpime, et ma näen aknaklaasilt oma peegeldust nagu peeglist. noh.. kui ma prillid ette panen. muul juhul on see lihtsalt udukogu nagu kõik muu.

appi

mu laavalamp on täiega imelik. kogu see asjandus tõuseb korraga üles. no kurat, ma ei saaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa aru. kui sellega ka midagi juhtunud on, siis ma hakkan laamendama, sest seda lampi pole ma puutunudki ja see on juba ebanormaalne, et mu asjad iseenesest katki lähevad ja ära kaovad. nii palju halba õnne ei saa ühel inimesel lihtsalt olla.

ödlklölghkklgjkl.

võtsin juba monopoly välja, aga siis meenus, et mul on oc eilne osa vaatamata. hakkasin juba vaatama, aga siis ma avastasin, et see on mingi vana osa, mida ma juba näinud olen. nüüd ma pean teisest kohast seda vaatama, et ma õiget osa näeksin, aga see laeb nii kaua ja ma lollakas refreshisin lehte ka kogemata, niiet see hakkas uuesti laadima.
ja nüüd mulle meenus, et ma tegin endale paar tundi tagasi teed ja see jäi alla korrusele.
semu on tagasi õues, ma arvasin, et ta jääbki meile tuppa täna. ta toodi vist ainult rohtude võtmiseks. ta peab mingeid tablette ja mingit toidulisandit (rõve geel) võtma ja jood + lilla pulber seisid ka kapi peal tablettide kõrval. vaene koer, ma pole ise kunagi joodiga kokku puutunud, aga karuaabitsas karjus küll see karuvanaisa nagu segane, kui talle katkisele käpale joodi pandi. mitte, et ma karuaabitsat vaataksin, lapsepõlvest on meeles. sellega seoses peaks muumisid mingi päev vaatama. ja forrest gumpi lõpuni. ja the walli. peaks filminädala tegema.

gesundheit.

ma aevastan.
külalised läksid just ära. vanaema ja eino läksid juba hommikul ja millalgi tulid vanaisa ja malle. no ja siis millalgi hiljem läksid nemad ka ära, aga riti pere oli kuni õhtuni. nalja sai. eile ka. (väga sisutihe kirjeldus, ma tean, ma tean.)
issi käis hommikul semuga loomaarstil. arst ajas tal haavade ümbrusest karva maha, niiet ta on nüüd veits karvatum ja ta on šokis ka veel. istub ja ei taha ennast eriti liigutada. öösel oli ulgunud ja nutnud, täna laseme ta tuppa vist.
ee.. ja rohkem mul polegi midagi tarka vist öelda. nende jõulude kingitused:
kaks tahvlit šokolaadi, šokolaadikarp, šokolaaditrühvlite karp, seitse lõhnaküünalt, kindad, sokid, karukujuke, aforismide raamat, rem'i raamat, polaroidfotode raamat, apollo kinkekaart, laavalamp, kelluke, kuus käevõru, john lennoni poster, dressid.
meeldiv, väga meeldiv. laavalamp on nii funky. see, kuidas see möks sealt üles tõuseb ja kuidas see venib, niiet sealt alati üks väiksem mull ka tuleb ja kuidas need mullid üksteise vastu põrkuvad ja. mõnus mõnus.
ma peaksin oma tuba koristama, aga ma ei viitsi üldse. ma olen väsinud ka ja niiiiiiiii palav on. ma panin õhukese suvekleidi selga. kõik vaatasid, et ma olen imelik, sest me ei küta täna isegi maja, aga no niiiiii palav on. jube. hea tegelikult, sest külm sakib.
ma ei saanud eile õhtul üldse magama jääda. all korrusel mängis muusika täiega kõvasti, niiet minu toa põrand värises, kell oli minu tavapärasest magamisajast väga kaugel (mingi pool üks alles) + all räägiti nii kõvasti juttu, et see kostus kõik minu tuppa. lisaks sellele kuulas riti ipodist mingit metalit, mis oli piisavalt kõva, et ka tervet tuba täita ja kõige tipuks hakkas lotte unes rääkima. tase. mul oli täiega palav ja mul polnud üldse mugav ka. unes nägin, et mind taheti politseisse viia, niiet ma pidin kella seitsmeks linnas olema. mass ütles veel, et kui ma seitsmeks politsemajas pole, siis mind pannakse otse vangi. ütlesin siis emmele, et ta mind linna viiks. sõitsime koos rakveresse, aga ma läksin kuskile raamatupoodidesse, niiet ma unustasin politseimajja minna ja nutsin terve järgmise päeva, sest ma kartsin, et mind pannakse vangi.

semu on toas. jookseb ringi ja ma ei julge teda eriti puutuda, sest tal on küljel päris suur lõhkine ja karvavaba koht.

muidu on tore olla. väsinud, igav ja tore. peaks lottega monopoly või world touri või eesti mängu või midagi mängima.

mitmeid tunde, isegi varaste hommikutundideni.

saime kingitusi. sain laavalambi, apollo kinkekaardi, rem'i raamatu, ühe aforismide raamatu, mingid punased sametist dressid või asjad ja šoksi. peale jõule on alati kõige magusam aeg.
kingitused on kõik nii *ila*
rem'i raamat on michael stipe'ist superilusaid pilte täis (no c'mon, ma pidin seda apollos nähes peaaegu nutma hakkama ju), aforismide raamatuid olen ma alati armastanud, dressid tunduvad täiega mugavad (nojah, ma pole veel selga jõudnud proovida), kinkekaarti tahtsin ma ka täiega ja laavalamp.. noh, selle ma panin sisse, aga selle möksi liikuma hakkamiseks läheb täiega kaua aega. ühesõnaga ma pole seda veel tegevuses näinud, aga mulle meeldib see juba praegu.
nalja on päris palju saanud, aga semu pärast on ikka veel tuju veits jama.
lotte, liisu, lissel ja riti tassivad kõik oma asju minu tuppa, sest me magame täna seal. appi, ma kujutan juba ette seda segadust. päris masendav, ma täiega koristasin. .. ja siis pannakse sinna veel madratsid maha ja ma pean jälle neid sealt millalgi koristama hakkama ja öspdlfökhfoijtroij. ja siis nad istuvad kõik mu voodile, niiet mu tekk läheb kortsu ja liigutavad mu vaipa ja ei kuule, kui ma ütlen, et nad ei liigutaks vaipa. appi, ma juba kujutan ette, kuidas nad mind õhtu lõpuks vihkavad, et ma nende peale karjun. noh, ma hoian ennast tagasi, eksole. enamvähem. vist.
ma nüüd teen neile vist ettepaneku videot tegema hakata, sest ma olen täiega unine ja väsinud juba. see on päris imelik, sest tavaliselt olen ma viimane, kes kõikidel üritustel magama läheb.
+++ ma magasin täna kaheteistkümneni ja päeval magasin ka. ma hakkan vist haigeks jääma või midagi. ausaltöeldes ei ole jõulutunnet eriti ikka veel. ja ma tean, miks, aga ma ei viitsi kirjutada. uni on, silmad on valusad. ja niiiiii friking palav.

õh.

semu kuudi juures on lumi verine, ta vasak külg on täiesti lõhki, talle ei tundunud isegi meeldivat, et ma teda paitan ja mul on nii kahju temast.
naabrikoer liigub kahel esikäpal ja lohistab oma tagumikku ja jalgu järgi. emme ütles küll, et ta olevat juba ringi ka jooksnud, niiet täiesti vigane vist pole. no appi, kuidas ma värisen. õghf, rõve.
rõõmsaid ja rahulikke jõule.

jõuljõuljõul

ma olen päris segaduses, sest kõikidele oleks kena häid jõule soovida, aga inimesi on nii palju ja kõige tähtsamatele soovisin ma juba ammu ära, mis on üpris weird. külalised peaksid umbes pooleteist tunni pärast jõudma. ma jäin siia kogemata magama ja mu kõrv hakkas valutama. mul hakkab alati kõrv valutama, kui ma kogemata magama jään.

appi. ma sain täieliku šoki praegu. värinatega ja.. appi. mingi täiega imelik hääl tuli järsku ja all korrusel oli mingi trampimine. issi jooksis õue. läksin vaatama, et mis toimub. naabrikoerad olid meie semule kallale tulnud. kaks suurt naabrikoera meie väiksele semule. täiesti haige, kuidas ma värisen. issi ütles, et semul on kael täiesti lõhki, ma vist lähen vaatan, kui hull on. kurat, kui jube. nagu.. kaks suurt naabrikoera meie semu kallal + semu oli ketis ka veel. ja üks naabrikoer ei saa vist nüüd enam kõndida või misiganes. appi.

24 jõulu.

lumi on maas, maja korras, minu toas on väike põlev (elektriküünalde valgust mõtlen, mitte reaalseid tuleleeke) kunstkuusk, millele ma isegi mingid pärlid peale viskasin, kõik askeldavad, all korrusel on laud kaetud, ma hakkan kohe verivorsti sööma, laual seisavad mandariinid ja piparkoogid, ma õppisin hommikul viie minutiga kaks jõululuuletust pähe ja jõulutunne on null. ma ei tea, mis nali see on. huvitav, kas mul eelmisel aastal samal ajal oli juba jõulutunne?
ee, okei. kui ma nüüd aastatagust jõulupostitust loen, siis oli mu tuba sellel ajal veel segamini, lund polnud, ma ei saanud öösel magada, mul oli külm ja ma kuulasin mozartit. täna öösel magasin ma sügavalt (kuigi ma nägin mingit imelikku unenägu), maja on piisavalt soe, et ma õhukese topiga ringi käia võiksin, mu tuba on korras, lumi on maas ja noh.. ma kirjutasin juba kõigest. igastahes see tegi praegu olemise paremaks.

poop rocks.

ma olen täna nii palju naernud, et see on hämmastav. (miks see kast ikka veel imelik on?!) hakkasin kaamerakassetti läbi vaatama. esimene video oli, kus ritiliislottemina minu toas tantsisime. ma istusin seda vaadates põrandal ja hakkasin ennast mööda maad keerutama. ja see pole isegi meie kõige naljakam tantsuvideo! kahjuks ma selle algusest kaugemale ei jõudnudki, sest oc hakkas. terve oc aja naersime lottega nagu hullumaja põgenikud. taylor ja ryan olid niiii naljakad ja seth oli niiii naljakas ja kõik oli nii naljakas ja mul on kerge kahtlus, et ma olen midagi sisse hinganud, sest tavaliselt ma nii palju ei naera. isegi parematel päevadel mitte.

homme on jõululaupäev, hurraa hurraa. saab kingitusi, hurraa hurraa. ma ei kujuta tegelikult ette ka, mis ma saada võiksin, sest sel aastal ei esitanud ma mingeid erilisi soove. ainsad asjad, mida ma täiega tahtsin, olid laavalamp ja apollo kinkekaart, aga millegi pärast pole mul tunnet, et ma kummagi neist saaksin.

täna on nii kaisatu päev olnud, sest ta vaatab terve aja mingeid filme. damn you, geller! ee.. ee.. forrest gumpi ma ei vaadanud lõpuni. ja liikudes taaskord sujuvalt ühelt teemalt teisele, siis on minuga täna päris palju msnis räägitud, mul on sõrmed kiirest kirjutamisest isegi valusad. juhtub kord aastas ka selliseid päevi ette. aasta! aastat mainides meenub mulle, et see saab varsti läbi ja minu selle aasta lubadused on täielikult täitmata, niiet.. noh.. feil. ma pean neid tegelikult veel vaatama, aga üldiselt.. ma ei tea. järgmiseks aastaks peaks mingid normaalsemad ja realistlikumad lubadused tegema vist. no tegelikult ma paningi selle asja pealkirjaks ''loodetavad saavutused'', sest ma aimasin juba ette, et ma nendega hakkama ei saa.
(ma kirjutan täna siia smaile ja pean neid iga natukese aja järel ära kustutama. mis mul viga on, miks ma nii palju naeran?!)

praadisin täna muna ja unustasin soola ja pipra JÄLLE panemata. mis nali see on, et ma alati need panemata jätan? lausa rõõm on meenutada seda korda, kui ma lasanjet tegin ja sinna soola panemata jätsin, niiet see nagu autokumm maitses. LASANJE. mis ajast ma seda juba teha olen lubanud? üfdkkghjkjskdfjhkjhkdfghjkfbh.

pühapäeval vist kaija juurde. sellega on mingi hull jebimine ja sebimine ja ma vihkan igasuguste kokkusaamiste ja minekute puhul selliseid asju, aga ma täiega tahaks seal olla juba. mitte selles mõttes, et mulle kodus olla ei meeldiks või midagi, vaid need ööbimistega asjandused on alati epicud.
oh, kui ma praegu oma toa peale mõtlesin, siis mulle tulid padjad ja voodi ja kaamera ja asjad silmade ette. ljürps.

bet your bottom dollar that tomorrow THERE'LL BE SUN!

vaatasin sõprade mingeid hilisemaid osasid. üldiselt vaatan ma neid vähem, sest mulle on alati vanemad millegipärast rohkem meeldinud. ja täitsa lõpp, kuidas ma naersin. kõva häälega üle terve maja, kõhust kinni hoides ja pead vastu lauda pekstes. no näiteks ''tow the tea leaves.'' ''MY BOSS WANTS TO BUY MY BABY!'' ja siis kui zelner racheli enda juurde kutsub ja temaga rääkima hakkab. hahahaha, epic. ja see, kui chandler annie cd'd leiab ja laulab ja laulu lõppu.. ee.. möirgab.
no ja siis muidugi ''tow the sharks.'' selle peale olen ma alati kõht kõveras naernud.
dis iis vikraaaaaam. ja see, kui phoebe rossile oma laiali oleva meigi ja nutuse näoga otsa vaatab ja küsib: ''how do i look?'' hahahaha.

kui nüüd nõmedatest asjadest rääkida, siis tegin uuesti selle video. jah, kulutasin jälle oma aega selle jama peale ja ikka ütles, et kustutatud on. nagu.. mida kuradit?
rahvatants sakkis ka. meil käis see mingi rakvere õpetaja rannavalssi õpetamas. ma ei saanud vahepeal hästi aru ja suht nõme oli. torps hakkas ka vahepeal kisendama, isegi selle peale kui ma lihtsalt akna lahti tegin. üldiselt tundus mulle, et ma sain kõige rohkem negatiivset tähelepanu, aga misiganes. ega ma ise ka väga positiivsest energiast kiirgav polnud. sick oli see, kui kõik ringis kükitasid ja mina, taavi, kaija ja kaisa soolona mingit hüpetega asja tegime. mul oli seelik seljas ja mulle tundus koguaeg, et saavad sinna alla vahtida. no ja siis küsitakse, et miks ma oma jalga kõrgele ei tõsta. raske arvata. miks ma seeliku selga panin üldse?!
kaks ja pool tundi tantsisime, ma olin üpris väsinud, taavi oli haige ja päris paha oli üldse. vahepeal ei saanud ma midagi aru, niiet taavi pidi mind pool tantsu ise igale poole vedama, aga noh. eks jõuab kunagi mulle ka kohale.
tahaks midagi teha, nii friking igav on viimasel ajal, et täiesti okse. ma vist vaatan veits kaamerakassette üle, lindistan midagi ümber ja siis loen. vist. vistvist. siis ma pean midagi tegema ju. ma ei taha vaheaegadel midagi teha. selles suhtes, et.. mitte midagi. ja samas tahaks midagi teha, et igav poleks.
see pagana kirjutamisekast on ka imelik. üleval ribal, kus need piltide lisamised ja asjad on, on pooled asjad puudu. POOLED. oleks siis kõik, aga eeeeeeeei. + kirjutamisel on font mingi imelik. õghf.

9:05

nägin unes, et ma olin kuskil.. ee.. asutuses, kus mul oli võimalus näha maad veenuselt ja veenust maalt. kui ma vaatasin maalt veenust, siis oli ümberringi kõik vesine ja puid täis ja eemal paistis põlev kera. tundus rohkem päike, kui veenus. hiljem olin ma veenusel. ümberringi oli kõik oranžikas ja kuiv ja maa paistis imetillukesena. lõpuks anti mulle võimalus vaadata maad tulevikus. vett jäi koguaeg vähemaks, maa sinine osa kadus üpris järsku ära ja see muutus ka oranžikas-pruuniks nagu veenus oli. ja siis ja siis hakkas maa kasvama. see oli siis nagu veel rohkem tulevikus. vesi tuli tagasi ja öeldi,et tulevikus tekib mandreid ja asju juurde, millega kasvas ka maakera + mingi planeet liitus ka maagaga. see oli lihtsalt niiiiiiiiii tohutult suur ja nii hirmus ja ma lihtsalt seisin ja vaatasin, kuidas maa paisus. järsku hüppasin ma sealt kõrgelt kaadervärgilt, millelt ma seda vaatasin, alla. mingi juhendajaonu karjus, et ma maa mingist võreasjandusest kinni haaraksin. haarasin ja nad lasid mu masinaga aeglaselt alla. ma olin täiega endast väljas, läksin mingisse teise ruumi, kus ma kokku vajusin. kaija tuli ülisuure roosa särgiga mult küsima, et kas minuga on kõik korras ja kui ma talle ütlesin, et ma tegin peaaegu enesetapu, siis ta ainult naeratas selle peale.

mõnus hommik. otsisin tennisepaelu, sest lotte on minu omad ära võtnud. tal on tõsiselt savi, kas ma saan need või ei, ta ei suvatsenud mulle isegi öelda, kus need on. ma lükkasin ta kapiuksed kõvasti kinni ja marssisin välja ta toast. emme oli kuri ja küsis, et mismõttes lotte koguaeg minu asju võtab ja issi ütles, et ma olen täielik närvipundar. no mis veel on uut?
see on nii ebaaus, nii ebaaus, ebaaus, et minu vihahoogude peale alati midagi öeldakse, aga kui lotte midagi teeb, siis ei huvita kedagi. jah, okei, ma ärritun kiiremini kui tema ja seetõttu on rohkem võimalust ka mind märgata, aga see ei tähenda, et lotte KUNAGI ei vihastaks ja mulle halvasti ei ütleks. ah, vahet pole. peaks temaga juttu rääkima minema, ta on vist üleval.

ma pean rahvatantsu minema. ma ei taha ja ma ei viitsi ja ma ei taha. rõve. rõve rõve rõve.

get up and see the sarcasm in my eyes.

ah? mida? mida?! tegin mingi friking sada aastat seda nõmedat päkapikujura, sest see laeb nii kaua ja nüüd ütleb lambist, et see video on kustutatud. õggklffgljkfgkh.
hakkasin uut tegema, aga see on niiiiiiiiiiii aeglane ja emme tuleb kohe varsti arvutisse ja siis ma lähen raudselt veel rohkem närvi. lisaks sellele ei öelnud keegi mulle, et kaks ja pool meest käib, niiet ma olen kuri.
enne ei tulnud mul selle päkapikuasjanduse pärast enam internet lahti, niiet ma pidin arvutile restardi tegema.

vaatasin täna forrest gumpi. lõpuni ei jõudnudki, aga no appi, see on ikka kõige geniaalsem film üldse. ma olen seda niiiiii miljoneid kordi vaadanud ja ikka muutub see iga korraga naljakamas ja kurvemaks ja emotsioone tekitavamaks. nutnud olen ma vist selle filmi ajal tegelikult ainult ühe korra. selle koha peale, kui lõpus see sulg minema lendab. võibolla on mul alateadvuses mingi kiiks, et ma tahan, et tom hanksil palju asju oleks ja kui ta võrkpall minema ujub või sulg minema lendab, siis hakkan ma nutma?

vaheaeg annab juba tunda. ma ei jaga nädalapäevadest ööd ega mütsi. terve päev olen arvanud, et pühapäev on, nüüd õhtupoole olen koguaeg arvanud, et homme on 24.

no ja kurat, nüüd tulebki emme ja ma olengi närvis, sest ma olen juba friking kolm pilti sinna laadida jõudnud ja nüüd pean pooleli jätma ja homme jälle uuesti alustama ja ÖSÖKLGJKKFGHKHDFKOLHOTIRKLKLSDFJKFDJKJGHKD.

persse küll, ma olen nii vihane kõige peale. ma ropendan viimasel ajal piisavalt palju, et mul süda pahaks võiks minna, aga mõttes mul ainult ''krt, krt, krt, krt, krt'' ongi. ma ei taha kedagi näha ka praegu, ma hakkaksin laamendama ja mul on närvilisusest süda paha. ÖKLSDIJGHOFBYNJGHKFBN.

we all enjoy the madness cause we know we're gonna fade away.

kell kümme? täielik komöödia. lotte käis mind mingi sada korda äratamas ja ma ütlesin talle vaid: ''vahet pole, ma ei viitsi praegu ärgata,'' ja magasingi edasi. kella poole üheni. masendav. vahepeal korraks ärkasin selle peale, et lotte ja ta tsikid jooksid trepist üles nagu hobused ja naersid/rääkisid ka päris kõva häälega. aga noh, nad jätsid mulle kaks tükki kooki, niiet see on andestatav.
uni oli sicksicksicko. ma nägin, et ma olin vanaema juures sõmerul. ma magasin seal wc's ja samal ajal sõitsin kuskile. järsku olime me pärisautos vanaema, emme, lotte ja mingite võõraste tädidega. sõitsime mööda mingist meie teega ristuvast teest, mille ääred olid tervenisti täis mingeid mustanahalisi naisi, lapesd süles, kes lehvitasid mingite hiigelsuurte lilledega tuult. igal lillel olid õied ainult ühel küljel. etnoh.. kui te kujutate ette, et lillesüdamik on nelinurkne, siis nägi lill välja enamvähem selline, et pikk vars, lillesüdamik ja kolm suurt valget õit lilleüdamiku üleval, vasakul, paremal või all. ma läksin selle peale täiega endast välja ja hakkasin autos karjuma, et kas need on orjad ja et mis lilled need on. joonistasin mingi kümme korda neid lilli õhku, et keegi mulle ütleks, aga kõik käskisid mul vait jääda. ma lärmasin ikka edasi ja siis ütles emme või vanaema või keegi, et nüüd ma olen endale haiguse saanud. emme sõidutas mu mingi muu autoga kuskile imelikku kohta. see oli hullult räpane ja nagu mingi vaeste linnaosa. kui me oma autot parkisime, tühjendas keegi just samal ajal oma prügikasti tänavale. nagu.. seda suurt rohelist prügikasti ja nad ei kasutanud isegi prügikotte. emme käskis mul sinna majja sisse minna, kuhu ette me auto parkinud olime, ja mingi poisi sealt tuua. tal olevat sama haigus, mis mul. läksin majja sisse, aga seest oli see päris korralik ja meenutas mingit.. vallamaja või mõisat või midagi, niiet ma jooksin ustest sisse ja välja ja ei saanud midagi aru. kui ma kogemata näoga vastu cocacola automaati jooksin, tuli see poiss. ma pidin ta endaga kaasa võtma, aga ma ei julgenud eriti. rohkem ma midagi ei mäleta, aga seal oli veel palju mustust ja haigusi ja kõik oli rõve ja segane. põhimõtteliselt nad vist rääkisid, et mul on katk.

mu telefon on täiesti pekkis. garantiisse seda ei võetud ja issi ütles, et niisama on seda mõttetu parandada, sest see pole midagi hullu ja parandus läheb midagi üle tuhande krooni. põhimõtteliselt alguses hakkasid sealt mingid imelikud rooasd ja rohelised jutid üle jooksma ja pilt läks imelikuks ja puha. no ja nüüd kui me selle garantiist kätte saime (kus öeldi, et nad ei paranda, sest see on mingi kukkumise süü), siis on see veel kümme korda hullem. oleks siis ainult, et pildi värvid hüppavad ja jamavad. pilt läheb vahepeal lambist mustaks, telefon lülitab ennast koguaeg niisama välja ja heli ka krõbiseb imelikult. niiii nõme, ma olen seda telefoni täiega hoida üritanud ja emmeissi on päris kurjad ka, et ma kõik oma asjad kohe ära lõhun. ma ju ei lõhu ega kaota meelega oma asju ja ma ei saa mitte kuradi midagi teha, kui mu asjad kaovad ära niimoodi, et ma tean 100% kindlalt, kuhu ma nad pannud olen ja ma mäletan ideaalselt seda hetke ja neid lihtsalt pole seal + selle telefoni puhul ei saa küll ükski kukkumine hooletusest või millestki olla. õnnetusi ikka juhtub. aga no kurat, ma ei saa sellega enam midagi teha.

peaks midagi tegema. niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii igav on. ma loeksin, aga mu silmad väsivad siis kohe ära ja ma ei taha praegu üldse pikutada. mul on tugev tunne, et täna tuleb forrest gumpi päev. vist. vist vist.

ah ha

jäin enne filmi lõppu magama. millegi pärast ma ei mäleta ka varasematest kordadest, kuidas see lõppes, niiet nüüd ma ei tea. võibolla olen ma alati enne lõppu magama jäänud? igastahes ei usu ma, et ma millestki erilisest ilma jäin, sest see film üleüldiselt oli täielik crap. ainus asi, mida see tekitas, oli uni ja noh.. soov vaadata ''kaldale uhutud''. ''kaldale uhutud'' on ilma kahtluseta mu lemmik saarefilm. ma olen seda vaadates nii palju magama jäänud (oh, kui hea on keset filmi mitu korda ärgata ja vaadata, kuidas tom hanks kuskil saarel mingite asjadega vaikselt tegeleb), ma olen seda vaadates nii palju rahulikumaks muutunud ja halvematel päevadel olen ma nutnud selle peale, kui tom hanksi võrkpall minema ujub.
homme hommikul on esimene hommik ärgata, kui ma näen esimese asjana enda nina ees john lennonit. woho.

peaks mainima, et mõned inimesed on tõsiselt imelikud. tõsiselt. tõsiselt imelikud. ma ei tea, ma ei viitsi sellest isegi rääkida enam. nii närvi ajab lihtsalt, et süda läheb pahaks ja pea hakkab valutama. ja siiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis.. ma olen ise ka üpris imelik.

tegelikult ma arvasin, et ma lähen magama, aga nüüd tulin siia ja passin jälle tühja. loll. hommikul ei saa niikuinii üles, aga ma ütlesin lottele, et ta peab mind hommikul kell kümme äratama nii kaua, kuni ma päriselt üleval olen. tuleb meeleolukas hommik vist. talle tulevad mingid tsikid siia kooki küpsetama ja nad lähevad millalgi ära, niiet ma olen kaks ja pool tundi üksinda kodus. juhtub viimasel ajal harva, et ma kasvõi veerand tundigi üksinda kodus olen.

o wohoo

täna kell kümme on ''kuus päeva ja seitse ööd''. ma olen seda päris palju näinud ja tegelikult ma ei mäleta isegi, kas see oli hea film või mis, aga ma ootan juba, et see algaks. saan selle ajal jäätist süüa ja oma korras toas pikutada. ljürps.
põletasin viirukit ja nelja lõhnaküünalt samaaegselt. ei olnud hea mõte. üks küünal on mingi vanilje lõhnaga, üks on kohvi lõhnaga, üks apelsini lõhnaga ja üks õuna lõhnaga. viiruk on tsitruse lõhnaga ja nüüd on mu tuba mingit lõhnadesegu täis ja süda läheb veits pahaks, kui sinna minna. aga tuba on korras! kõik riided kapis, lauapealne tühi (kui küünlad, kunstkuusk ja raamatud välja arvata), koolikoti sain kaheks nädalaks kappi visata, voodipesu vahetasin ära, silusin tekki kümme minutit sirgeks ja voldituks, tõmbasin tolmu, panin lennoni üles ja hea hea.
lugenud täna eriti pole, aga homme on ka päev. ja ülehomme. ülehomme tegelikult küll lugemise päev pole. aga jõululaupäev on. näeb ritit ja teisi ja saab kingitusi ja süüa ja võibolla filmida ja nalja ja kõike muud. tuju on päris hea praegu.

ah

igal hommikul ärgates on selline tunne nagu ma hakkaksin kohe surema. pea on jälle kuidagi raske ja tekitab tunnet nagu see oleks kartulikoori täis topitud. silmad on pilukad, pea käib ringi ja üldse väga imelik on olla.
tahaks raamatut lugeda, aga ma ei saa seda teha enne, kui ma oma toa ära koristan. ma ei saa tuba ära koristada, sest enne seda tahaksin ma pesus käia, aga maja on külm ja emme askeldab vannitoas, niiet ma ei saa. seega pole mul praegu mitte kõige vähimatki teha.
väljas on lumine. mul on nohu. mul on alati nohu. kell on täpselt kaksteist ja ma olen ärkvel. šokk. ma läksin kell kaks öösel magama. šokk.

i'm all choked up that you're ok.

iga kord, kui ma fotoalbumist arvutist kustunud pilte vaatan (ühe korra olen seda tegelikult ainult teinud ja seda ka mitte vabatahtlikult) või neile lihtsalt mõtlen, tekib mul raske iiveldustunne. täna oli mingi vanade blogide päev. lugesin enda osasid vanu postitusi, kaisa vanu blogisid ja üldse. sattusin enda blogis päevale, kus mul failid arvutist ära kustusid. tegelikult see oli niii suur šokk, et keegi ei kujuta vist ette ka. ma olin need pildid vanadesse kohtadesse tagasi laadinud ja tegin arvutile restardi. kui ma selle sisse tagasi lülitasin, olid kõik programmid, wallpaper ja kõik asjad jälle tagasi, aga mitte ühtegi pilti, teksti, mitte ühtegi faili. mul jäi suu lahti, ma ei pilgutanud vist silmigi. vaatasin arvutis veits ringi ja nägin, et neid asju polegi PÄRISELT kuskil alles. läksin (endiselt lahtise suuga) alla korrusele, ütlesin lottele, et kõik mu asjad on arvutist kustunud ja vajusin põrandale pikali. ma ei hakanud isegi nutma, ma olin lihtsalt nii šokis. umbes peale kümmet minutit jõudis kohale ja ma hakkasin täiega nutma. nutsin terve selle päeva ja terve järgneva nädala ka. täiega imelik on selle peale mõelda, sest noh.. kellegi surma peale reageeritakse tavaliselt sellise šokiga. no ma olen lihtsalt niivõrd nolifer ja need olid kõik minu asjad. mul on siiamaani selle pärast nii paha olla, et ma hakkan iga kord peaaegu pillima, kui ma fotoalbumist bulgaariapilte vaatan ja ette kujutan, kuidas need peale ilmutamist igavesti halva kvaliteediga ja nõmedad on. aga noh. peaks need igastahes arvutisse laadima ja ära laskma ilmutada juba. kõik pildid, enne kui midagi kuskilt veel ära kustub. sest noh.. ma ju lükkasin koguaeg seda ilmutamist edasi, praegu oleksid need pildid vähemalt paberil olemas. samas on väga raske midagi teha, kui kedagi peres peale minu see värk ei huvita.

kaisa blogi luegedes oli nii imelik lugeda ajast, kus ma alles tema ja kaijaga rohkem suhtlema hakkasin. tegelikult kui ma kaija sünnipäeval käinud poleks, siis poleks praegu kõik võibolla päris nii ja tegelikult mul on nii väga hea meel, et mul sellised sõbrad on, sest peale nendega suhtlemist.. ee.. no ma olen päris palju muutunud tegelikult. ma olen veel lärmakam ja totram, kui varem, aga ma teen täpselt oma imelikke, sisutuid ja lihtsalt mõttetult pillutud nalju nii nagu nad mul peas on ja räägin üldse vabamalt. ühesõnaga olen rohkem mina, kui teiste inimestega suheldes.

ma köhin ja ma armastan john lennoni raamatut.
kaija tekitas oma viimase blogipostitusega minus natuke masendust. see raamatute nimekiri. ma lootsin sellel aastal korralikult lugema hakata, aga no see on küll täielikult aiataha lennanud plaan. ma ei loe ÜLDSE ja mul on nii paha olla sellepärast. järgmisest aastast võiks. korralikult. mul on raamatute alustamise-lõpetamisega tõsiseid probleeme. pooled raamatud jäävad lugemata sellepärast, et ma ei suuda algusele keskenduda või jäävad lõpetama, sest.. ma isegi ei tea miks. nagu.. kes loeb pool raamatut läbi ja siis otsustab lihtsalt, et nüüd aitab? juhm.

ma ei taha homme päeva maha magada.

have a nice day.

tänane päev nagu eilnegi on täielikult ära raisatud. magamine + arvuti. noh.. täna ma ärkasin, tulin arvutisse ja siin ma nüüd olengi. tase. kusjuures tavaliselt mu jõuluvaheajad sellised olema kipuvadki. tahaks kolmapäeva juba.

huvitav, millal ma inimeste, keda ma näinudki pole, armastamisest välja kasvan. huvitav. väga huvitav. suisa paeluv. ja huvitav.


tahaks täiega.. ee.. midagi teha?
mul pole enam huuli.
ma närin lotte värvilist vedruvikerkaart.
mul on tunne, et mu hammastel on igavuse periood.
mul on ka igavuse periood.
mul pole enam huuli.
robert robert robert robert robert.
mul käivad hood.

every move you make.

vaatasin tunniajast biograafiat robert doney jr kohta. no ma niiii armastan teda. täiesti hämmastav, kuidas keegi saab mingi kümme korda täiesti põhjas ära käia ja ikka niiiiiii tasemel olla. nii hea näitleja, nii hea laulja, nii ilus, nii awesome. ta on mulle tegelikult juba päris päris pikka aega meeldinud ka.



see video on mul umbes sajandeid lemmik olnud. ühesõnaga. täna sain kerge roberti üledoosi, aga pole viga.



godddddd, mõni kanal võiks ally mcbeali uuesti näitama hakata. seekord ma vaataksin ka.

telephones and silly games, periods and lots of question marks.

Saturday, 20 December 2008
Crimson Winds

leidsin deviantist ühe sellise mängumoodi asja. täiega lõbus oli, ikka veel on. lol

RULES:
1.Put Your itunes, windows media player, MP3player, etc on Shuffle
2.For each question, press the next button to get your answer.
3.YOU MUST WRITE THAT SONG NAME DOWN NO MATTER HOW SILLY IT SOUNDS

Posted by riti. at 02:28 0 comments

tegin ka.

Describe yourself!
bob marley- no woman no cry

What do people feel when they're around you?
apoptygma berzerk- shine on

Describe your current relationship.
mgmt- electric feel

Where would you like to be now?
modern talking- brother louie

How do you feel about love?
modest mouse- a different city

What's your life like?
ruja- nii vaikseks kõik on jäänud

What would you ask for if you had only one wish?
rascal flatts- life is a highway

Say something wise.
sick puppies- all the same

If someone says "is this okay?" you say,
we are scientists- can't lose

How would you describe yourself?
pat benatar- hit me with your best shot

What do you like in a guy/girl?
u2- with or without you

How do you feel today?
james blunt- i can't hear the music

What is your life's purpose?
ingrid michaelson- breakable

What is your motto?
wham- wake me up before you go go

What do your friends think of you?
vampire weekend- i stand corrected

What do you think of your parents?
rem- imitation of life

What do you think about very often?
gorillaz- clint eastwood

What is 2 + 2?
fancy- flames of love

What do you think of your best friend?
the calling- wherever you will go

What do you think of the person you like?
dagö- jää

What is your life story?
pink floyd- comfortably numb

What do you want to be when you grow up?
john farnham- you're the voice

What do you think of when you see the person you like?
niki- liisa

What will you dance to at your wedding?
bonnie tyler- total eclipse of a heart

What will they play at your funeral?
rem- shiny happy people

What is your hobby/interest?
bush- glycerine

What is your biggest fear?
afroman- because i got high

What is your biggest secret?
timbaland & one republic- apologize

What do you think of your friends?
virmalised- naer

What will you post this as?
razorlight- america


mõned laulud sobisid päris hästi oma kohale, aga ma ei ütleks, et ma väga tihti liisast ja clint eastwoodist mõtleksin.

pildid saavad kohe fotoalbumisse laetud, woohoo, woohoo. kaheksa tükki veel. okei, see ei ole kohe. kaheksat pilti laeb vähemalt pool tundi.

ma magasin kaua. tegelikult mingi 11 tundi, aga ma magasin eile õhtul ka ja eile päeval-hommikul viis tundi ja. unes nägin ma nii palju kraami, et see oli veits spooky. ma olin mingis metsa ja kooli vahepealses kohas ja vahepeal tahtsin ennast vist ära tappa ja siis ma suhtlesin mingite inimestega. pea valutab, süüa tahaks. toa peaks ära koristama, aga ma ei viitsi, sest see on jälle täielik okse. ma ei saa aru, kuidas see selliseks saab üldse. ALATI kui ma arvuti oma tuppa tagasi viin, läheb tuba segamini. igastahes ma pean selle ära koristama. ja siis võiks viirukit ja oma uusi lõhnaküünlaid põletada. jõulumeeleolu tuleks ka veits rohkem võibolla (lund sajab muide), aga ma ei viiitsiiiiiiiiiiiiiiiii. no okei, tegelikult mulle meeldib koristada, aga seda ainult sellepärast, et ma teen seda tavaliselt ainult entusiasmihoogudes ja siis kui ma seda tõsiselt tahan ka. BÖÖ.

unistaja.

the weepies- gotta have you.

nii imelik, kuidas mõni laul on niii ilusa meloodiaga ja kõlab nii ilusasti ja kui sõnu tõsisemalt kuulama hakata või need kuskilt läbi lugeda, tekib täielik segadusetunne, sest laul räägib millestki täiesti totrast ja tühisest või on lihtsalt sisutu. laulu mõte kaob ära, laulu meloodia muutub vähemilusaks.

rustback- move on. oh so gooooooood. kui issi mind jõulupeole sõidutas, siis tuli see laul raadiost. issi ütles, et see on mingi eesti bänd, kelle nime ta tähele ei pannud. täiega hea laul oli ja lauljal oli niiiiiiii ilus hääl ja üldse nii hea, nii hea. täna otsis üles ja noh. see laul ongi.

lugesin veidi ''avameelselt lennonist''. jah, häbi mulle, et ma seda siiamaani lugenud pole. nii masendav on lugeda, kuidas terve maailm ühte meest niimoodi austab ja armastab ja siis keegi lihtsalt tuleb ja ta ära kaotab. no ta on olemas. tema muusika ja kõik, aga rohkem midagi ei tule ja nii jääbki.

lugemine tegi uniseks, ma jäin magama korraks. peas hakkasid pildid jooksma. kõik inimesed, kellega ma tänase päeva jooksul suhelnud olen, jõulupidu, lennon, inimesed, lennon, inimesed, mina, peavalu, lennon, süda läks pahaks ja peavalu läks tugevamaks. peeglisse vaatamine on masendav, ma näen junkie välja, ma liigun aegluubis ja ma ei viitsi isegi oma pead keerata.

him- the path. riti saatis, ma palusin. see laul on minu jaoks mingi aasta ja mingi aja tõsiselt tähtis osa ja ma ei suuda (julge) seda kuulata. mis on imelik? ma isegi ei tea, mis ajast ma räägin.

jake gyllenhaal.

tal on täna sünnipäev ju. see on mu pubekaea jooksul igal aastal tähtis suursündmus olnud ja täna polnud mul see meeleski. sellega seoses peaks mõnd filmi temaga vaatama. kuna mul videol ainult ''the good girl'' on, siis pole valik eriti suur vist. tegelikult ma ei tea üldse, kas ma viitsin. oc hakkab ka kohe. forrest gumpi pidin juba ammu vaatama ja üldse olen ma paras mälupuudulik.

pildid on väiksemaks tehtud ja laevad orksi. good job. msnis võiksid need tahtjad nüüd neid uuesti küsida. tegelikult võivad küsimata ka jätta, mul lihtsam.

oli

eelmine post oli number 900. kena ümmargune. ma ühel päeval just vaatasin, et võiks uueks aastaks mingi ümmarguse numbrini jõuda. 900 tundus kõige loogilisem, aga ma tõesti ei uskunud algusest peale, et ma nii vähe kirjutada suudan. lõpuks ma mõtlesin midagi, aga ma ei mäleta seda enam ja see pole oluline ka, sest ega ma siia postituste arvu pärast ei kirjuta. ahei. oih. ah. nojah. mh. eelmine polnudki 900, sest mul on vist mingi kaks(?) postitust draftina salvestatud. okei, midaiganes, vähemalt rääkisin oma mõttetu ümmarguse arvu jutu ära.

täna hommikust tahtsin ka tegelikult kirjutada. kui ma majaukse lukku olin keeranud, avastasin ma, et ma olin välistule põlema jätnud. keerasin uuesti ukse lahti ja kustutasin tule ära. ma vihkan, kui ma midagi hommikuti tuppa unustan, sest mul on alati hiiglamakiire ja meie ukselukk on üpris sucky. seda ei saa kinni ega lahti keerata, sest noh.. see lihtsalt ei lähe kinni ega lahti. igastahes. kui ma ümber majanurga kõndisin, nägin ma, et keegi seisab meie maja juures. alguses ma arvasin, et ma näen lihtsalt valesti. ikkagi ei näinud. ma kartsin täiega ja kõndisin kiirelt edasi, sest ma kardan pimedust, ma kardan prillideta pimedas liikumist ja ma kardan igasuguseid inimesi, kes meie maja lähedal kuuskede all elavad. üleüldse täiega rõve oli kooli kõndida. terve aeg tundus nagu kellegi sammud oleksid selja taga, aga iga kord kui ma ümber pöörasin, polnud seal kedagi. igal pool tundusid inimesed olevat, tegelikult polnud kuskil. mu nägemine prillidega on hommikul enamvähem selline, et terve maailm on ühtlane must kogu. kui tegemist on mingi üksiku asjaga, näiteks keset tühja maad seiva puuga, siis on see üksinda seisev must kogu. ja kui kõik asjad on mustad udukogud, siis on päris raske midagi eristada või aru saada. kui ma olin suurema osa kooliteest ära kõndinud, siis ma sain muidugi aru, et need majajuures passijad olid timbulimbu. võinoh.. siis ainult timps. (timbulimbu on meie naabrid timmo ja agnes. emme hakkas neid lambist timbulimbuks kutsuma, sest tal pole nimede peale kõige parem mälu. näiteks olen ma seitse ja pool aastat karl-mattiasega ühes klassis käinud ja emme ütleb talle siiamaani karl madis.) jah, ma tõesti kõnnin nii aeglaselt, et nad mulle järgi jõudsid, isegi kui ma pool teed seljataha vaadates neid ei näinud, sest kui ma just hommikuti lootusetult hiljaks jääma ei hakka, siis ma ei viitsi isegi tapvast külmast hoolimata kooli kiirelt kõndida.

taaskord 24 tundi söömata ja issi tuli tegema mulle monoloogšõud nimega ''teie vana isa pidi pliidi kohal küürutama ja nüüd ei söö keegi minu tehtud pannkooke!'' ma loodan, et spagette on ka veel järgi, need olid niiiiii head.

draama.

täna esimese tunni ajal oli kirik. ma pakkisin ennast korralikult sisse, niiet ei hakanud külm ega midagi. seekord ei olnud see minu jaoks siiski nii meeldiv, sest kogu see värk koosnes põhimõtteliselt ainult mingite laste laulmisest ja tuleb tunnistada, et neid laulmisi ei kuule me koolipidudel ja muudes kohtades just vähe.
kell üheksa algas igal klassil klassijuhataja tund. õpetaja küsis meilt kirikus käimise mõtet. ma ütlesin, et sellepärast, et see on kiriklik püha ja siis õpetaja hakkas seletama midagi selle kohta, kuidas see on alles hiljem ühendatud selleks ja misiganes. tegelikult minu point pidi veel edasi minema, aga ma ei tahtnud rohkem midagi rääkida, sest kasvõi viisakusest võiks ju mu lause lõpuni kuulata, mitte poole peal kohe vastu vaidlema hakata. saime šoksi, vahetasime veel kingitusi ja mingit nalja sai ka vist. ma sain getterilt head kommid ja hea hea lõhnaga küünla. kadilt sain lõhnaküünlad ja kindad. ma armastan küünlaid täiega. küünlaid ja viirukit ja muid põlevaid-lõhnavaid asju.
kolmanda tunni ajal oli muidu kontsert, aga ma olin nii väsinud, et ma tulin ära koju. kodus.. tututumm.. panin öösärgi selga ja läksin magama. magasingi mingi viis tundi ja ärkasin alles veerand tundi tagasi. mõttetu viis päeva raiskamiseks, aga vähemalt olen ma puhanud. ja noh.. kui keegi ausalt usub, et ma oma päevaga midagi magamisest targemat ette võtta oleksin suutnud, siis hammustage mind ninast.
arvutisse ma väga tulla ei julgenud. ma pole ise veel neid jõulupeopilte vaadatagi jõudnud ja eile juba küsiti neid täiega. no nüüd oli mulle orksis nende kohta skräpitud ja msnis tahetakse ja ma vist lähen hulluks, sest need laevad ja saadavad igale poole nii kaua, et ma pean need väiksemaks tegema. aga no c'mon, kui kõik inimesed neid tahavad, siis ma pean kõik pildid väiksemaks tegema. jah. kõik pildid. kõigest 600 väikest pildikest. öäk. öäk. öäk.

first i need to introduce my what and introduce my when.

mis mul väiksena viga oli, et mulle lasteaed ei meeldinud? mulle ei meeldinud see puhtalt sellepärast, et seal pidi magama ja lihtsalt.. olema. praegu ma maksaksin peale, et olla päevad läbi kohas, kus ma pean ainult mängima, joonistama ja magama.
hommikul kooli kõndides tuli kerge masendus peale, sest väikesed lapsed läksid rahvamajja jõulupeo proovi. tuli meelde, kuidas me ka vanasti kohe jõulupeo hommikul rahvamajja läksime ja päev läbi seal laulsime ja harjutasime ja proovisime asju ja siis õhtul oli nii tore ja pidulik seal esineda. seekord toimus üleüldse ainult algklasside pidu rahvamajas, mingit erilist tunnet või meeleolu ei olnud, sest kooli aula on nii väike ja üldse mitte jõulupeone, aga lõppkokkuvõttes oli nii tore tore tore.
hommikul oli meil kolm tundi. jumal tänatud, sest ega ma rohkem polekski üle elanud. ma olin täiesti poolsurnud. peale kolmdandat tundi läksime käsitöömaja kokandusklassi tüdrukutega tikuvõileibu tegema, sest meie vastutasime gümnaasiumipeo soolase toidu eest.
lõikasime getteriga hapukurki ja viinamarju, ülejäänud aja mängisime tema ja gerdaga niisama lolli. kuulasime mu telefonist muusikat, tantsisime, pildistasime jne.
peale seda tulin koju ja olin nii unine, et ma ei jäin enne koduriiete selgapanekut magama. tavaliselt ei suuda ma enne süüa, telekat vaadata, õppida ega mitte mitte midagi teha, kui mul koduriided seljas on. ja täna jäin ma lihtsalt kooliriietega magama. millalgi ärkasin üles ja tulin siia tuppa magama. siin oli soojem. issi tegi spagette, niiet sõin ja siis läksin peole. kõigepealt oli põhikooli oma. mingi bänd mängis, kus olid kõik täiega ilusad tüübid. no tegelikult olid kolm tükki eriti ilusad. üks käis kaija ja kaisa klassis kunagi. vahetasime kaisa ja kaijaga kingitusi ka. ma sain kaijalt kellukese ja polaroidfotode raamatu, mida ma nii kaua apollos vaadanud ja tahtnud olen. kaisalt sain john lennoni suure suure postri, kaisa time'i pileti ja kuus käevõru. nii hää, nii hää. loospakiga sain täiega nunnud värvilised sokid ja ühe pisikese mõmmi kuju.
kui kell sai parajalt palju, läksid põhikooli omad ära ja hakkas kinnine gümnaasiumi pidu. kõik klassid esitasid oma näidendid. meie oma oli kõige esimene ja noh.. me panime suht pange seal vahepeal. esiteks oli see, et mass hakkas täielikult improviseerima. ta tegi enda tegelaskuju täiesti ümber ja kutsus meid lambist lavale tagasi ja kõik pidid täiesti lambist asju tegema. nii nagu talle ikka meeldib. kõik olid üpris vihased, sest ega see meil midagi ära ei rikkunud ja kõik said ju aru ja puha, aga no kurat, kui terve klass näidendis osaleb, siis tuleks enne teistega ka läbi rääkida. siis. delvise michael jacksoni osa. ta pidi aula uksed laksuga lahti lööma, kui ta diskole läks. lõigi. lõi nii suure pauguga, et süntesaatori noodistatiiv lendas süntesaatori küljest ära. alguses arvati vist, et süntekal on muud ka midagi viga, aga korras oli. kui gerli mu juukseid kammis ja ma bitš olema pidin, siis ma võtsin juukseharja, karjusin: ''KAS NII MA KÄSKISIN SUL ENDA JUUKSEID KAMMIDA?!'' ja lõin harjaga vastu lavapõrandat. (jah, ma pidin põrandal istuma, sest meid polnud keegi sellest teavitanud, et lava igasugust muusikakola täis on.) selle peale käis mingi hull klirin, terve saal ohhootas. ma olin gerli küüneviili kildudeks löönud. i've got the powwwwah. tükid olid laval laiali. siis tõi kuldar mulle topsi, sest ta pidi näidendi teksti järgi mulle vett tassima sinna. ma lõin talt topsi käest ära, niiet see lendas mulle seljataha. sinna see jäigi, sest kui me kummardama läksime, siis ma mõtlesin, et peaks vist asjad lavalt ära ka võtma. kõik teised olid aga juba ära läinud ja ma avastasin, et ma seisan üksinda laval terve gümnaasiumi ees. võtsin harja ja ühe küüneviilitüki ja jooksin minema sealt. muidu oli tore. kui õpetajad oma kingituste kättesaamiseks esinema pidid, siis ajalooõps omas täiega ära kõik. ta laulis.
''jingle bells
jingle bells
santa claus is dead
rudolf took a 45 and shot him in the head.''
*pani käe nagu püstoli endale oimukohta*

naissssssss. tegin palju pilte, headbangisin ja üleüldse väga tore õhtu oli.

enda masendamiseks võin siiski vist kohe endale selgeks teha, et nende piltidega tuleb mul veel oohhhhoooooooo kui palju jamamist. ma polnud veel kojugi jõudnud ja juba oli mult viis inimest msnis neid küsinud + seekord polnud ainult meie klassi omad. kaheteistkümnendikest on päris palju pilte ja üldse. sõpsupilte tegin ka üpris palju.

it tastes like death but it looks like fun.

pean kirjandit ümber kirjutama. ma ei tea, miks ma seda hetkel ei tee. pakkisin kingitusi, sest kaija ja kaisaga anname vist homme ära. täna viisin loosipaki mämmu kätte. getteri kingi pakkisin ka ära ja kadi oma on veel arengujärgus.
lotte on tore tüdruk ja kinkis mulle viirukikomplekti. ma olen koguaeg viirukeid tahtnud, aga fakt, et ma nende ostmise alati ära unustan, on sellele kergeks takistuseks olnud. noh.. see ka, et mul alates kaamera ostmisest null krooni olnud on.

täna.
esimese tunni ajal oli näidendiproov. tegin pilti. mämmu ütles, et kui ma karjun, siis on diktsioon suurepärane, aga tavalise häälega rääkides vuristan ma niimoodi, et midagi pole aru saada. mis kõikidel mu kiire rääkimisega on? ma räägin ideaalses tempos. mind ennast näiteks ärritab täiega, kui inimesed aeglaselt ja vaikselt räägivad. ma ei ütle, et minu kiire ja lärmav kõne kellelegi meeldiv olema peaks, sest ma tean väga hästi, et ei ole, aga lihtsalt ebameeldivusetunne on nende inimestega ilmselt vastastikune.
onu raivo käis meil täna koolis. see jutupliiatsi raivo. rääkis poliitikast mingit juttu, mis polnud eriti põnev. lõpuks ütles: ''no ega ma vist joonistamisest ka ei pääse. no eks ma siis joonistan teile kiirelt siia mingi päkapiku ka. ega ma päriselt ei joonista üldse kiirelt.'' minuti pärast oli mingi perfektne päkapikk paberil. no mismõttttttttttttttttes.

tegin pilti.

pesin tenniseid ja pesupulber läks silma. hetke dramaatilisus oli kümmet punkti väärt. mul käis coldplay - ''fix you'' selle kõige parema koha peal, kraanivesi voolas üpris kiirelt, kraanikauss oli pori, vahtu ja vett täis. ma nühkisin harjaga, järsku lendas üksainus pesupulbriterakene silma. pesin kiirelt käe puhtaks ja peeglisse vaadates nägin seda tükikest silmas. kogemata pilgutasin silma ja oligi see kadunud mu.. punase nurgaasjanduse vahele. nühkisin silma, pesin silma, pigistasin silma. see läks vett täis ja punaseks. korraks tundus nagu jookseks verd. mingi aja pärast katsuda enam ei saanud, sest pesupulber kõrvetas tapvalt ja silm oli nühkimisest ka valus. kujutasin juba ette, kuidas oleks ühest silmast pime olla, kuigi see oli veits ülepingutatud. valus oli tõesti ja pea ikka veel valutab. pluusi pesin ka ära, kuigi ma ei tea, kas ma panen selle homme selga. MIS PLUUSI MA HOMME SELGA PANEN?

homme saan kingitusi, jee. jah, jõulud on rahu ja sõprade ja pere ja toredate mõtete, mitte kingituste aeg, aga c'mon, te ei saa ise öelda, et teile kingitusteosa ei meeldi.
okei, juukseid vahveldama. tuleb pikk öö.

annie, are you ok?

ma olen üpris kuri. rahvatants ajas niiiiiiii vihaseks, et mul läksid jälle silmad märjaks ja ma oleksin peaaegu pillima hakanud.
kaija ei oska üldse tantsida (selles mõttes, et ta on nii vähe käinud ja ei tea neid liigutusi ja asju, mitte selles mõttes, et ta koledalt tantsiks või midagi) ja ta tahtis vahepeal, et ma seletaksin talle, sest torps ei seleta üldse. iga kord, kui ma oma suu lahti tegin, pistis torpan röökima, et miks ma üldse ei kuula, mida ta räägib ja miks ma vahele segan. ma olin nii vihane, et ma karjusin vastu ka, et kaija ei saa aru ju, kui ma talle ei seleta ja kui ma natukese aja pärast küsisin, mis pidi ühte pööret teha tuleb, siis ütles torps mulle, et ma ei pirtsutaks, sest meil on rühmas tüdrukuid küll. ta korrutas seda mingi kolm korda veel ja hetkel on mul niiiiiiiiiiiiiiii kahju, et ma minema ei kõndinud selle peale ja ei öelnud talle, et eks ta tantsigu siis oma ülejäänud tüdrukutehunnikuga. kurat, nii närvi ajab. kui ta eesmärk ongi tüdrukute arvu vähendada, et kõikidel poisid olemas oleksid, siis good job, aga kui ta tüdrukuid säilitada tahab, siis võiks natukenegi vaadata, mida ta räägib. ma saan aru, et tema on õpetaja ja meie käimegi õppimas ja puha, aga no talle endale ei jõua ikka üldse kohale, et me alles õpime. kui keegi kohe esimese korraga pihta ei saa, siis ta hakkab kohe kisendama, kuidas keegi teda ei kuula ja misiganes.

ma olen viimasel ajal muidu ka niiii närviline. ropendan ja vannun koguaeg ja olen paar korda suusoojaks kasutanud isegi väljendit ''ma nii vihkan'', mis on nõme, sest tegelikult ma ei vihka niimoodi väga väga midagi ja täna just inglise keele õpetaja rääkis mariliisile, et ta ei tohiks kunagi öelda, et ta vihkab kedagi või midagi, sest vihkamisest pole kasu ja noh.. ega ma ei vihkagi midagi täiesti sada protsenti. viimasel ajal väljendan seda palju ja iseennast väsitab ka ära kogu see jonnimine.

täna saksa keeles lugesin laulu hindele peast. sain viie. kunstiajaloos tegime töö, mis oli jälle lihtne, sest noh.. ta laseb alati kirjutada täpselt need samad asjad, mis ta kordamiseks annab. jasiisjasiis.. viienda tunni ajal oli näidendiproov. ma ei suuda seal üldse korralikult karjuda, niiet ma teen mingit imelikku värisevat prääksuvat häält. reimo tegi seda järgi ka, naiss.
kuues-seitsmes tund passisin õe toas koos massi, delvise ja toomasega. mängisime kaarte. kaheksanda tunni ajal läksid nad minema, ma tulin koju, siis läksin rahvatantsu, lasin oma tuju ära rikkuda ja nüüd olen siin ja ei viitsi kirjandit kirjutada.

kaks kasti tom'i otsas, kaks kasti premia luxury't asemel.

täiega imelik tegelikult. et et et. ma olen imelik inimene. miks ma psühholoogi juures ei käi? see oleks praegu täiega temale rääkimise lugu, koos kõige sellele eelnevaga. böö.

jah, ohjah.

täna on adam brody sünnipäev. sellega seoses on neljapäeval grind. ja täna oli oc's täiega kurb osa, aga ma olen viimasel ajal vist liiga palju vesistanud, sest minust ei tulnud pisarakübemekestki välja. oprah jagas randomilt igale publikus olevale inimesele külmkappe, kaameraid ja muud kraami. ta on nii tore tädi, iidol iidol. kirjand sakib.

ei mängi välja.

hommikul magasin sisse jälle. selles suhtes, et.. eile õhtulöösel avastasin ma, et tv3-st tuli ''katkenud elu'', mis on üks mu lemmikfilme. arvata on, et ma ei saanud seda vaatamata jätta. kahjuks jäin kuskil poole peal magama. see oli selline imelik magamine. see oli väga väga poolunes ja ma olin voodis risti pikali ja telekas käis, niiet ma ärkasin kell kolmveerand viis ehmatusega üles. ehmatusega selle pärast, et kell nii palju oli ja ehmatusega sellepärast, et ma ei saanud aru, millest ma ärkasin. selles suhtes, et mingit und polnud nagu. viimased nädal aega olen ma igal hommikul voodis tagurpidi üles ärganud. peaaegu igal hommikul küsitakse ka mult, miks ma nii magan. no ma hästi palju tean ju. igastahes tegin ma eile õhtul pea krunnikesi täis, mille lahtivõtmiseks vähemalt pool tundi aega kulub, niiet kodust läksin välja 7:50. hilinesin veits eimesesse tundi, aga see on arvuti, niiet pole viga. tunniülesanne oli jõuluteemalise pildi joonistamine. tegin seda ja tsättisin msnis karliga. uurisin ta käest, mida kooliajalehte panna võiks, sest mul polnud mingit kokkuvõtet tehtud. ta ütles, et ei mängi välja ja et ma peaksin alla andma.
kirjanduses käisin jutustamas. vahepeal läks korraks meelest ära. täiesti meelest ära. seisin mingi minut aega vaikuses ja üritasin meenutada, mis tekst edasi tuli, lõpuks õpetaja meenutas.
inkas tegi õpetaja mingit mälu testimist. pani klassi seintele mingid tekstiga paberilipikud ja andis meile küsimused ette. me pidime küsimustele seinal olevatest tekstidest vastused otsima, aga leht pidi oma laual olema, niiet me pidime edasi-tagasi kõndima kogu aeg.
füssas panin ajalehekava kokku. viskasin sinna lambikaid asju ka sisse, mida me arutanudki pole, näiteks mingid kirjandid, joonistusvõistlused, intervjuud lasteaialastega ja misiganes.
vahetunnil käisime mina, kadi, kaisa ja kaija koos direktori juures. lugesin direktorile kava ette ja hilinesin natuke viiendasse tundi. põhimõtteliselt me midagi väga ei rääkinud. panime paika esimese kuupäeva, millal me seda ajalehte arutama ja kokku panema hakkame.
meedias tegime oma intervjuu esimesena ära, mis oli tark mõte, sest me polnud ainsad, kelle intervjuu ryan angelost sisaldas. ma arvasin, et ma ei hakka väga naerma. hakkasin, aga hoidsin ennast siiski kuigi palju tagasi, mis on üpris ime, sest noh.. kes teavad, kui kergelt ja kõvasti ma igasuguste asjade peale naerma hakkan, saavad aru. intervjuu lõppu ütlesin: ''aitäh, et te mind vaatasite'' ja kuldari, kadi, kaja, gerli intervjuu ajal tuli see mulle uuesti ja uuesti meelde ja ma turtsatasin koguaeg naerma. toomase ja bruno intervjuu ja reimo ja jorgeni oma peale naersin ma ka päris palju.
näidendi proov oli ka, aga ainult kolmanda vaatuse oma. see on see, kus mina ja mu lapsed oleme. põhimõtteliselt tegime siis mitu korda läbi, kuidas reimo, marko, toomas, kaja, kätlin ja liis kaarte mängisid, karl (kass) ümber nende koperdas ja kuidas mina (lumekuninganna), hans (kuldar) ja grete (gerli) koju läksid. mina pidin karjuma laste peale ja orjastama hansu ja gretet. ma improviseerisin terve teksti, mul polnud midagi mõeldud. lõpuks mul ei tulnud enam midagi pähe, niiet ma lasingi kuldaril oma jalgu masseerida. no see oli suht imelik.
koor sakkis. kuidagi rasked laulud on need laulupeo omad ja ma ei kujuta ette, kuidas need pähe jääma peaksid.

homseks pean saksakeelse laulu pähe õppima. kirjandit peaks ka kirjutama.
prillid panin ette. osadele meeldis, osadel oli niisama päris lõbus. ho ho ho. pea valutab ja ma olen väsinud, väljas on jääkülm.

hahaha.

masendav, väga masendav. mõnele on ikka teelusika otsakesega jagatud. mõistust, mõistmist, kõike. süda läheb pahaks, ma ei viitsi kannatada enam selliseid debiilsusi.
homme tuleb direktorile esitada plaan, millest me hakkame oma kooli ajalehes kirjutama, aga kuna selle ajalehe plaan tehti ümber nii, et see pole mitte kooli eraldi väljaantav ajaleht, vaid see on lihtsalt kaks lehekülge haljala valla ajalehest, siis me ei saa väga oma algseid plaane rakendada. ühesõnaga. homseks peab kava paigas olema ja meil ei ole ja me ei saanud mõelda ka, sest MÕNI PERSOON otsustas taaskord lambist ülbitsema hakata. eks ma siis ütlen homme direktorile, et nad võivad kaks tühja lehekülge sinna vahele toppida. oi kurat. no ühesõnaga olen ma üpris kuri.
lihtsalt niiii ajuvaba on vaadata, kuidas inimesed niiiiiiiiiiiii haledad olla võivad.

things forgotten lost their time.

mgmt- the handshake. *süda*

käisime eile lotte ja emmega linnas. ostsin kaijale, kaisale ja getterile jõulukingi ära. muid asju saime ka.
kõigepealt käisime prillipoes, sest minu prillidele oli tugevamaid klaase vaja ja lottel oli üleüldse uusi prille vaja. ma proovisin seal mingeid suuri prille, sest ma tükk aega olen juba endale neid tahtnud. lõpuks leidsin mingid ja raamid maksid ainult 150 krooni, niiet emme oli nõus mulle need otsma, kuigi nad lottega kohe alguses need täiega välja naersid. peale prillide kättesaamist ma muud, kui mõnitavaid kommentaare nende poolt ei kuulnudki. tuttavad, keda ma linnas nägin, tundusid ka kõik väga šokis olevat. lotte ütles, et inimesed arvavad, et ma olen rakvere kõige noorem vanaema ja misiganes. amusing.
käisime selveris. sain endale sealt beežikad villased sukad ja mingid sinised sukad.
ag-st sain uued teksad ka. oli ka aeg, sest mul on ainult üks paar teksasid ja need on sündsusetutest kohtadest katki. peale seda käisime n-kaubamajas ja siis läksime vist vaalakasse. seal oli sünnipäev, niiet kõik oli rahvast täis, liikumine toimus aeglaselt ja ma ärritusin. karmilt palav oli, aga see kõik oli piina väärt, et jõuda apolloni. aasta lõpp tähendab ilusaid ilusad ilusaid kunstikalendreid. kuna ma eelmisel aastal paaniliselt ja äärmiselt segadusse sattunult barbey ja dali vahel valisin ja lõpuks barbey kasuks otsustasin, siis loomulikult ma sel aastal ei mõelnud ka, vaid valisin kohe dali ära. emme aga märkas, et seal oli suurem dali oma ka. mitte nagu selles tavalises suuruses, vaid mingi.. suurem. 45x45 cm umbes. noh.. enamvähem. maksis veits rohkem (200 kr), aga see on nii oh nii ilus ja ilus ja ilus. kui ma selle üles panen, pean ma küll oma seina veits ümber korraldama, sest kõik mu pildid ja asjad on tavalise kalendrisuuruse järgi seatud, niiet see suur katab neid veits, aga pole viga.
muidugi oli ka paar šokki. apollos oli see sitsmekümnendate moest raamat alles. üpris tappev ja masendav ja kurb ja nukker. ja siis ja siis ja siis oli täielik šokk, mille peale ma peaaegu pillima hakkama pidin. seal oli rem'i raamat. NO MIDA KRTI. *pisar*
peale seda läksime vist põhjakasse ja siis tulime koju. sain uue pluusi ja kampsuni ka.

homme peame meedias intervjuud esitama. ma olen intervjueerija ja ma olen oma osa mingi kolm korda läbi teinud, kuigi see pole üldse selline asi, mida ma väga harjutama peaksin. lahe on teha seda. ..isegi kui ma jätan suht vaimuhaige mulje. etnoh.. emme ja lotte on jõulupeol ja issi tööl, niiet ma olen üksinda kodus ja intervjueerin õhku.

alustasin kirjandi kirjutamist. järgmise nädala jooksul tuleb ära anda. ''käisin teatris''. kuus lehekülge umbes, peaks kajastama antiik-kreeka elu ja teatrit ja asju. ei ole nii raske, kui ma arvasin, aga tüütu on lihtsalt. emme tõi mulle kaheksa selleteemalist raamatut, ühes on mingi sarnane kirjeldus kirjutatud, aga ma ei jõua nagu teha seda üldse. ma kardan, et mul ei tule nii palju juttu. käsitsi on haigelt rõve kirjutada ka. homseks rohkem õppida vist ei ole. noh.. kirjanduses jutustada ka, aga see on enamvähem kordamine ainult, sest ma õppisin juba eelmiseks ja üleeelmiseks korraks jutustama.

uni on. peaks pesus käima ja juustega midagi ette võtma. panen homme uued prillid? ei pane? panen?

who wants to live forever?

mu pea on nii nii nii niii valus, silmad nii nii nii niii väikesed ja palavikku otseloomulikult ei ole. emme arvab, et ma olen haige. no eks ma olen ka, aga paraja tõuke sellele andis ilmselt ka mu päevapikkune nutmine. keemia kahest ta vist veel ei tea ja ma ei taha rääkida ka, sest ta näeb seda ise niikuinii varsti ekoolist, ilmselt räägib mulle jälle sellest, kuidas ma ülikooli ei saa ja ma hakkan jälle pillima. mul jookseb juba niisama silmadest koguaeg vett.
huuled on lõhki ja ripsmed on imelikud.

peaks nüüd midagi peale vingumise ka vist kirjutama.
ee.. täna.. mul polegi tänasest muud midagi kirjutada. eesti keeles pidime intervjuud mõtlema, mis meil esmaspäevaks valmis vaja teha on. ma vist kirjutasin ka sellest juba midagi. et me oleme delvise, massi ja getteriga ühes rühmas. põhimõtteliselt on meil selle tegemiseks kolm tundi aega olnud ja me mõtlesime täna alles teema välja. see oli minu idee ja keegi ei tundunud sellega eriti rahul olevat, aga see oleks täielik komöödia, kui meil peale kolme tundi isegi teemat poleks. kuna me intervjuu küsimusi ja asju paika panna ei jõudnud, siis tegime me seda nüüd õhtul msni grupivestluses. mina olen intervjueerija, getter on mingi diskotsikk, delvis on vutimees ja mass on dj ryan angelos. räägime noorte vabaajaveetmisviisidest. ma ei tea, milline osa selles sõnas lahku kirjutada tuli vms. ma ei oska blogipidamise ja pideva netikasutuse tõttu üldse sõnu kokku ja lhku enam kirjutada. põhimõtteliselt ainsad vead, mis ma oma kirjandites ja asjades teen, ongi kokku-lahku kirjutamise vead ja mõned kohad, kuhu ma unustan lihtsalt sõna kirjutada või kirjutan mingi täiesti muu asja nagu siingi. mõnikord kirjutan lambist mõne sõna algvormi, kui see peab tegelikult pööres või käändes olema ja mul on iseendast kahju juba, et ma selline puupea olen. (ebareaalne, kirjutasin praegu ka siia ''olema'')
enesehaletsus on suht hale teema tegelikult.

peale selle lollaka keemiahinde teadasaamist olen ma vist neli korda naernudnaernud. kaks korda näidendiproovi ajal, ühe korra siis, kui kadi mulle telefonist pilte näitas ja ühe korra siis, kui tom hanks oprah'is kildu viskas.
näidend oli päris naljakas. karl tegi mingit naljakat sammu ja seal oli mingit muud kildu ka. kahju on sellest, et mul enda osa üldse mõeldud polnud. põhimõtteliselt.. jah. ma olen lumekuninganna. mul on kodus kari imelikke, kraaklevaid ja räpaseid lapsi. ma lähen diskole ja kutsun endaga hansu ja grete oma koju kaasa, väites neile, et ma olen ilgelt hea ema. ja siis kodus panen ma nad töid tegema ja lapsi kantseldama ja (nagu õpetaja vähemalt viis korda rõhutas) oma jalgu pesema, mis on üpris weird. täna oli nii haige midagi improviseerida ka, sest laste osa polnud mõeldud, niiet nad istusid niisama maas ja hans ja grete istusid niisama maas ja me olime juba toas, niiet ma pidin umbes muuseas neid järsku kamandama hakkama.

tom hanks ja julia roberts oprah'is oli meeldiv üllatus. julia oli kunagi mu lemmiknäitleja, aga see oli siis, kui ma mingi kaheksane olin ja temaga tegelikult vist kaht filmi näinud olin, aga no tom on oooooohhhhhh mu kõige kõige kõige lemmikum näitleja ever. ma nii armastan teda ja nüüd ma ei vaadanud orpah'it isegi lõpuni, sest emme tahtis all rooside sõda vaadata. no vahet pole väga. forrest gumpi isu tekkis.

suht emojunnumunnujunnu olen.

jääpurikas.

kahjuks olen juba ärkvel, sest ma unustasin maja kütma panna ja ärkasin külmakrampidega. umbes peale poolt minutit hakkasin uuesti nutma. ma ei tea, mis mul on, aga räigelt vastik on olla. peavalu tapab, süda on paha ja ma pole enam enda näogagi. ma ei suuda meenutada korda, millal ma viimati nii palju JÄRJEST nutnud oleksin, kuigi blogilugemisega jääb mulje nagu ma pilliksin igapäevaselt nagu titabeebi. niiiiiiiiiiiii külm on, et keegi ei kujuta ette ka.

apth

tegime keemias arvutusülesannete töö. me oleme neid ülesandeid ainult ühel tunnil teinud ja ma ei osanud neid. töö ajal sain õiged vastused ja ma olin täiesti sada protsenti kindel, et ma saan nelja. sain? kahe sain. seega tuleb kursus üpris kindlalt kolm ja mul on nii paha olla ja mingi nädalavahetuse masendus tuleb jälle. ma olen kaks tundi nutnud ja silmad on nii paistes, et ma ei näe enam midagi. üpris tähelepanuhaige inimese tunne tekib, kui kaks tundi järjest mingi hinde pärast nutta ja kümme inimest korraga ümber seisab ja lohutab, aga ma ei julgenud vetsukabiine kauem sellisel eesmärgil hõivata. seitsmenda tunni ajal tegime näidendi proovi. ma ei teadnud, et mul tänaseks osa kirjutatud olema pidi, niiet ma pidin improviseerima, aga tolleks hetkeks ei mäletanud ma isegi oma nime, niiet ma hakkasin keset lava jälle pillima. mämmu tahtis, et ma ta peale karjuksin ja ennast välja elaksin, enne kui ma keemia õpetajaga rääkima lähen, aga ma ei karjunud. keemiaõpetajaga pidin rääkima sellepärast, et huvitaval kombel oli meil gelluga kaks ülesannet täpselt ühtemoodi tehtud, aga gellu sai ühe eest 1,5 punkti ja mina selle sama eest 1. ja teise eest sai tema 1 ja mina 0,5. ja noh.. mul ainult üks punkt kolmest puudu oligi. eelmises töös oli meil brunoga üks ülesanne ühtemoodi lahendatud. bruno sai 1,5 ja mina 1 punkti. õpetaja ajas mulle mingit lolli juttu, ma ei suutnud isegi süveneda ja kõndisin jälle minema sealt. nii kõriauguni, lähen nüüd magan oma paistes silmad mittepaiste loodetavasti ärkan alles hommikul.

uni

ma pean oma tänaöisest unenäost ka kirjutama, sest see on üks raskemamõjulisi üle pika aja, nii et seetõttu märkimisväärne.
liikusin mingis majas ringi. see oli põhimõtteliselt nagu mingi vanadekodu või kodutute varjupaik või muu selline kurb ja masendav koht. otsisin vist lottet, aga ma pole kindel. lõpuks jõudsin kuskile tuppa. see nägi välja nagu mingi vana korvpallisaal. millegipärast jäi väga hästi meelde just see, et põrand oli ilgelt rõvedat värvi. mingi roosakas oranž. saali ääres oli kummalgi pool korvpallilaud, sest noh.. see oli korvpallisaal. ja keset tuba istus ratastoolis mingi moondunud ja valestikasvanud jalgadega surnud tüdruk ja tema juures maas vedeles omaenese okse sisse lämbunud ja surnud mees.
hommik oli külm, ärkamiseks läks pool tundi.

daanomil immõm.

käisime lottega silmaarstil. sain tugevamad klaasid. võinoh. klaase veel ei saanud, retsepti nende jaoks sain. -2. lotte sai -3.5, mis oli šokk, sest ta ei kanna üldse prille ja ma arvasin kogu aeg, et tal on järelikult minust parem nägemine. linna sõites oli raja poe ees keegi auto alla jäänud. linnast ära tulles käis issi ka korra sealt poest läbi. kõigepealt läks ta autost välja ja hakkas poodi kõndima, aga mingi auto hakkas just välja sõitma, niiet issi oleks peaaegu auto alla jäänud. ja samal ajal, kui ta poes oli, tagurdas mingi auto meile otsa. autojuht eemaldas oma auto meist paari sentimeetri võrra ja kõndis rahulikult poodi, meie poole vaatamatagi.
haljalasse jõudes märkasime, et kõik oli päris pime. selles suhtes, et valgusfoorid ei töötanud ja pooled majad olid pimedad. meie oma ka otseloomulikult. elekter oli ära läinud siis, kui meiegi. ja tagasi tuligi nüüd alles kell üheksa, niiet elasime neli tundi elektrita. rääkisime emme, issi ja lottega juttu. vastasime eesti mängu küsimustele ja muudele küsimustele ja nuputasime kitarristi. etnoh. lotte käis koolis mälumängul, kus näidati kitarristi pilti, kes hoidis käes kahe kaelaga kitarri. me ütlesime issiga kohe, et see on jimmy page, aga lotte ütles, et ei olnud. ta väitis, et ta suudaks õige nime öelda siis, kui me selle ära arvame, sest tal endal ei tulnud see meelde. ma ei tea, mitu miljon korda me jimmyt pakkusime. kõik teised kitarristid ja mittekitarristid rääkisime ka läbi, lõpuks helitasin toomasele. tal oli see vastuste leht olemas. oligi jimmy page.

mõtlesin, et elektri puudumise tõttu saan täna eriti vara magama, sest pimedus väsitas silmi, sõrmed on küünlarasvaga mängimisest tulikuumad ja närvid on pimedusekartuse tõttu läbi. issi ütles selle vara magamineku mõtte peale, et elekter võib ju veel tagasi tulla. ja näe, tuligi ja nüüd ma siin olen. tegelt ma tulingi ainult blogi kirjutama. harutan väikesed patsid lahti veel, käin pesus, teen uued patsid ja lähen magama. selleks ajaks on muidugi kell arvatavasti juba jälle kaksteist ja ei mingit erinevust tavaliste õhtutega. homme on kaks tööd. vene keel ja eesti keel. eesti keele etteütlus oli 5+, aga kt võiks ka sellegipoolest viis olla. vene keelt loodan nelja või viit. täna käisin venes jutustamas. sain viie, woohoo. päris kiirelt sain jutustatud ja õpetaja ei lasknud mul seda isegi lõpuni rääkida.

the best part of me was always you.

ootan, et oc osa veidi laeks. ma pean netist vaatama, sest majas ei näe meil ühestki telekast ühtegi kanalit. neli telekat ja mitte ühest ainsast mitte ühtegi kanalit! olin nii kindel, et kui tavaline antenn jumpsib, siis zuumboxiga näeb ikka. oh eiiiii. av puudub, pilt on must ja ei midagi. oh sa püss, kui vihane ma olin. otsisin mingi veerand tundi netist, lõpuks leidsin selle osa üles ja nüüd vaatan. hea, et otsisin, sest noh.. mul oleks kahju pärast olnud, et nägemata on. seth ajab hetkel kurjaks ja ryan on mitu korda oma üliilusat naeratust teinud.

täna ärkasin 7:20 ja sain trauma, sest ma tegin eile õhtul punupatsid, mille lahti harutamine võtab päris kaua aega ja mul oli tegelikult plaanis pool seitse tõusta. kodust läksin välja 7:47, endiselt šokiga ja jõudsin kooli siiski veel kolm minutit enne kellahelinat. taseeeee.
inkas pidime täna hindele ametlikku kirja kirjutama, mis suht sakkis, sest ma pole kindel, kas ma ikka väga ametlikult kirjutasin. loodetavasti saan viie. inglise keeles on küll juba enamvähem nii, et 4=3, sest üldiselt satub mul veerandisse üks või kaks nelja. selles kursuses pole ühtegi, aga ma kardan, et see ongi nüüd ärasõnumine. homme on willide ja going to'de peale kontrolltöö, mida ma väga kardan. mata ''tunnikontrolli'' teeme ka uuesti, mida ma noh.. kardan veel kümme korda rohkem.
vene keeles tegi õpetaja täna klassijuhatajatunni. ja ma veel pingutasin kõikides vahetundides oma ajurakukesi, et vene keele jutustamist hästi selgeks saada. tunnis igastahes arutasime jõulupidu. iga klass (gümnaasiumiosa) peab mingit muinasjuttu parodeerima. valik on ette antud. meil on mingi.. kaunitar ja koletis, sinihabe, hans ja grete, lumekuninganna ja saabastega kass. pidime rühmadesse minema, iga rühm sai ühe muinasjutu ja pidime mõtlema, mida selle kohta teha annaks. me seidi ja delvisega mõtlesime hansu ja gretet ja ainsad ideed, mis meil tulid, olid delvise pakutud.

kuuenda tunni ajal pidime mina, mass, toomas, mariliis, delvis ja karl kahele kuuenda klassi poisile.. ee.. ära panema ja kooli mõtet selgitama. need on mingid kaklejatüübid ja siis.. jah. ma ei teagi, pidimegi vist lihtsalt nad paika panema. küsisime neilt, miks nad teisi peksavad, ähvardasime neid, delvis viskas kildu, mass viskas ka natuke tahtmatult (või siiski tahtlikult?) kildu ja ma.. noh, ma lõin korra rusikaga täiega vastu tooli, sest nad ajasid mind närvi. üks poiss kuulas ilusti ja suht kartis meid vist, teisel oli üpris savi ja ainult irvitas terve aja. lõpuks läksid mõlemad tõsiste nägudega minema, aga ma ei usu, et neile midagi kohale jõudis. no me andsime nende ärahirmutamise suhtes endast kõik igastahes. mitte, et lapsi hirmutamisega õpetada tuleks, aga.. ei noh, seliseid ikka tuleb vist.

rahvatantsus sai nalja nagu alati, koju sain taaviga jälle ja ma olen niii unine unine.

eile oli john lennoni surma-aastapäev ja mul lähevad viimasel ajal (hahahahaha) kõik asjad meelest.

arved.

teen omletti, sest lotte sõi kogu katulisalati ära põhjendusega, et mina tahtvat niikuinii endale omletti teha. kuna kool võtab palju energiat, ei jõua ma nälgida ka, niiet nüüd teen siin mingit möksi. ma pole seda umbes aasta aega teinud juba, kuigi kogu aeg olen tahtnud. üpris bizarre on siin munaga istuda. kirjutan, mõtlen, klopin muna, mõtlen, kirjutan, klopin edasi.

u2- a beautiful day.

on mingi sügavam põhjus sellel, miks ma arvuti taga süüa teen? ei vist. muusika. alati, kui ma köögis raadio mängima panen, tuleb sealt midagi, mis mu täiega ära hirmutab. sellega seoses mainiks ära, et ''human'i'' kuulmine iga kord, kui ma raadiot mängima panen, ja see, et kõik seda ilgelt fännavad, rikub veidi asja ilusust minu jaoks. taaskord. nagu ikka. olen rääkinud sellest.

haha, käisin vahepeal seda munalöksi ära praadimas. lülitasin raadio sisse ja voila! mis laul sealt küll tuli, ei tea, ei tea. ''human''. mingi the killersi küsimus ka. lasti laululõiku ja küsiti, mis laulust see on. ma tean küll, aga meelde ei tule.
omlett feilis, nagu ikka. kui ma ta pannile panen, näeb see alati nii ilus välja ja siis ümberpööramisega.. nojah.. jääb enamvähem munapuder järgi. tavaliselt ma viskan ta ümber. see kukub ikka valesti ja läheb katki, aga vähemalt vähem kui täna. täna ma lihtsalt keerasin ta ümber ja noh.. edasi oli üpris jama. maitse oli tavaline. igav. böh.
mul oli üldse paha teha seal midagi, sest mul polnud prille ees. mul on niiiii kahju, et ma olen täiesti pime juba. ma ei kujuta ette, mida ma silmaarsti juures teen. ma ei näe mingi imenipiga ühtegi numbrit ega tähte, mis ta sinna ekraanile näitab. ta kirjutab mulle kaks silmaklappi, mitte prillide retsepti. nukker. väga nukker. näiteks kui ma oma selja vastu tooli seljatuge toetan, ei näe ma siit arvutiekraanilt suuremaid ja paksemaid tähtigi lugeda.

emaspäevahommikud on meeldivad. arvutitund on lihtsalt.. arvutitund. enamus arvutitundides istume me niisama reidis või orksis või kuskil. massiga tsätin ka tavaliselt, aga täna polnud teda msnis. tapvalt põnev on msnis suhelda inimesega, kellega sa samas ruumis viibid.
kirjanduses veel jutustama ei pidanud. järgmisel korral tahaks, kuigi ma pole kindel, kas siis ka jõuan. meil liigub see asi päris aeglaselt. esimesel tunnil jutustas 7 inimest, täna 5. mina olen kuue inimese kaugusel ja see on seal täpselt keskel, niiet ilmselt jõuan siiski.
füssas sain kõigest aru ja vastasin igale mõisteid puudutavale küsimusele, mis õpetaja tervelt klassilt küsis. teises füüsikas tegime kontrolltöö, kus mõlema arvutusülesande vastus tuli vist õige ja mõisted peaksid ka korras olema. kuna õpetaja punkte ei pane, vaid paneb hinde õigete ülesannete arvu järgi (viis ülesannet oli), siis ma peaksin viie või nelja saama. tahaks viit, ammu pole saanud ja ma tuupisin neist mõisteid täiega. noh.. üks läks töö ajal siiski meelest, aga ma kordasin seda vähem, sest õpetaja luges meile tunni ajal ette mõisted, mida meil töös vaja läheb ja seda ta ei maininud, aga lõpuks sain selle ka kirja.
matas saime oma lollakad tunnikontrollid kätte. õpetaja laseb kolmapäeval kõikidel tööd uuesti teha. osadel laseb esimesed tööd ja teistel need tööd, mis me nüüd tegime ja ühesõnaga nõme päev tuleb. ma ei tea, miks ma arvasin, et me kursusehindeid veel ei saa. võibolla sellepärast, et meil on seal ainult kaks lollakat hinnet. veerand saab läbi ju, otseloomulikult saame me matas kurusehinded. öäk, öäk, öäk. mis hinded mul seal on? kolm ja kaks. rock on. see veerand on lihtsalt nii haigelt kiirelt läinud, et ma ei tea üldse. esimene veerand ka. selline tunne nagu oleks mingi kaks nädalat koolis käinud, tegelikult on poolaasta lõpp juba. toredatest inimestest vist piisab, et aeg kiirelt läheks.
meedias saime oma arvamuslood kätte. ma kartsin seda üpris palju, sest ma ise ei olnud üldse oma tööga rahul. ma kirjutasin selle öösel + koolis mingil vahetunnil ja see tuli igavesti sisutu ja halvasti ülesehitatud, aga viie sain ja õpetaja ütles, et jällegi väga põnev oli. no positiivne.
siis andis õpetaja meile edasise ülesande. pidime võtma rühmadesse ja etendama mingi telesaate. intervjuud pidime tegema seal. saate pidime ise välja mõtlema, paroodia tegema vms. me olime getteri, delvise ja massiga ühes rühmas. getter pakkus välja, et mass ja delvis võiksid geid olla, mis oleks iseenesest päris hea teema. see on aktuaalne, seda saaks vaimukalt teha ja selle kohta oleks midagi rääkida ka, aga poisid polnud nõus. siis mõtlesime alex lepajõed teha, aga delvis ei tahtnud anti olla. järgmise idee järgi pidi delvis mati kaal ja mass känguru olema, aga mass ei tahtnud känguru olla. ja üldse tuli meil igasuguseid mõtteid, mis kellelegi ei sobinud. lõpuks otsustasime teha ''meie''. mina olen maire aunaste ja saatesse tulevad selgeltnägijate tuleproovi tüübid. delvis on veeliks, getter on nastja ja mass mingi tüüp, kes endale ämbri pähe paneb. kahjuks ma seda ämbriga tüüpi pole näinud. alguses pakkus mass välja, et ma võiksin olla see trummiga weirdo. oo, that would have been fun. igastahes kui me parema idee peale ei tule, siis me peame ilmselt seda tegema. tunni lõpuks saimegi ainult idee mõeldud. mitte ühtegi küsimust, mitte ühtegi lauset või kirjapandud sõna.
koor sakkis. ma haigutasin terve aja ja neljapäeval on lucia kontsert, mis mulle absoluutselt pinget ei paku. ma ei oska üldse õigesti laulda ja ma ei tea, ma ei tea, ma panen täiesti puusse. neljapäeval ongi vist silmaarst ka. mis ma teen?

täna koolis oli mul umbes.. (kordades ei oskagi isegi suusoojaks öelda) kõõõõvasti parem tuju, kui nädalavahetusel. nõme sellessuhtes, et ma jälle lärmasin ja käitusin nagu pooletoobine, aga vähemalt ei masenda kõiki.

homme peame mingi tunni ajal mingeid kuuenda klassi poisse paika panema. mina, mass, delvis ja ma ei tea, kes veel. õppealajuhataja oli massiga rääkinud, et me seda teeksime. etnoh. me oleme õe's ja puha ja need poisid on lollakad. ja nad ongi lollakad ja ma kardan, et ma hakkan neile lõuksi andma või vähemalt seda teha ähvardama. kujutan ette juba, kuidas ma seal kriiskan ja karjun ja asju neile näkku loobin. ma vist pole vaikses ärapanemises kõige osavam inimene. c'mon, üks neist (kui ma õigesti oletan, kes need on) lõi mind ükskord täiesti lambist jalaga. jah, kõndisin temast mööda ja ta lõi mind lihtsalt jalaga. sellised inimesed pole täie mõistusega ju.

it don't break even.

pidin orksi minema, aga automaatselt võtsin selle lehekülje lahti ja kui ma nüüd juba siin olen, siis võin kirjutada ka ju.

juuksed lõhnavad hetkel nii hästi, sest meil on mingi healõhnaline šampoon majja tekkinud. küüsi lakkisin, mis on imelik, sest ma ei tee seda kunagi. lihtsalt lotte veedab hämmastavalt palju aega küünelakipotsikute taga ja mõtlesin, et peaks ka ükskord. etnoh.. viimati harrastasin ma sellist asja.. öö.. aastal 2006, kus ma ennast igapäevaselt mustaks plötserdasin. enne just leidsin sarnasuse tolle aastaga, sest siis ma riputasin endale hunnikutes kulinaid külge ja nüüd istun siin oma kümne käejullaga.

füssat ei oska. täitsa müstika, mis friking jama me õppima peame. kõige masendavam on see, et mul pole õrna aimugi, milleks sellist asja kasutatakse. noh.. põhimõtteliselt ma vaatasin neid vihiku ülesandeid ja asju läbi ja saan vaikselt aru, aga iseseisvalt ei tule ma elusees selliste lahendusviiside peale. peaks siis vähemalt mõisteid õppima. esimene newtoni seadus ütleb, et et et.. kui kehale mõjuvad jõud puuduvad või kopenseerivad teineteist, siis on keha paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt? no okei, puusse.
vastastikmõjude puudumisel või nende kompenseerumisel on keha paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt. ma ei saa midagi aru. newtoni teine seadus ütleb, et kehale mõjuv jõud on võrdeline kiirendusega ja pöördvõrdeline massiga? ohnoes, kiirendus on hoopis võrdeline jõuga ja pöördvõrdeline massiga. masendav, väga masendav. kellele neid newtoni seadusi ikka vaja on, ma saan püsti seista ka ilma selleta, et ma teaksin, et vastasikmõjud teineteist kompenseerivad või puuduvad või misiganes. jkldfjkjkfdghjgf.
jutustama õppisin. jutustasin ainult kaks korda läbi, aga ma kavatsen veel korrata ja homme ma niikuinii veel jutustada ei jõua.

peaks patsikesi tegema hakkama, aga ma ei viitsi. täna on ''bedazzled''. ma millalgi alles vaatasin netist seda. millalgi.. paar kuud tagasi. suvel vist. no igastahes täna vaatan jälle.

emme tuli täna mu triigitud pükse ja pluusi minu tuppa tooma. hüppas minu juurde ja hüüdis: ''HAPPI SEKÖND ADVENTAIS DEI!'' ja hiljem ei saanud ma õppida, sest ta karjus üle terve maha ''hallleluuuja halllelluuuuuja'' ja laulis final countdowni. selle juurde käis ofc tants ka.
seda adventais dei värki olen ma üpris palju juba maininud, sest ma naersin selle peale täiega ja see oli nii šokk, kui ta seda tegi. ma jäin suu lahti vahtima ja ta ise pidi naerukrambid saama.

põlv valutab. ükspäev hakkas mul kirjanduse tunni ajal jalga kramp tulema. sosistasin seda getterile ja ta hakkas sosinal.. ee.. karjuma: ''kramp! kramp! kramp! kramp!''
ja siis õpetaja lasi meil midagi kirja panna. kuskil oli sees sõna ''farss''.
getter: ''varss vä?''
(mõlemad korraga, mõeldes, et rebime hullult kildu)
getter: iiiiihahahahahahha.
mina: muuuuuuuuuuuuuu.

kusjuures mul on väikesest saadik olnud raskusi vasikal ja varsal vahettegemisega. nime kuuldes, mitte seda pärislooma nähes, täitsa lollakas ma veel pole.

ma ei viitsi homme kooli minna.

(o deem, mind vist ei huvita enam. weird. o help. täiega weird. õõ. öööö, ee.. ? ah. mida krti. oakkskdllskdaüpsdk.)

bombing up the place like you own it, oh.

sain pluusi. võinoh.. kampsuni. džempri! värvilisetriibulise.
uni on. mul pole kõige vähimat viitsimist õppimiseks, aga noh. peab. etsiis.. peakski vist ennast kohe varakult ära masendama ja ekoolis ära käima, muidu mõtlen terve ülejäänud päeva, mis jama mul homseks teha on vaja.
ee.. homseks pole mitte ühtegi õppimist märgitud. aga ega midagi peale jutustamise ja füssa kt ei jäänudki vist. mata vigadeparandust teha ei saa, sest me pole neid töid veel kättegi saanud. muidugi oli temast kena need hinded ekooli panna ja terve nädalavahetus ära solkida. aga noh. jah. oli küll mõnesmõttes hea, et ta need ära pani. ma parem lõpetan nädala jamalt, kui alustan ja mõnes mõttes mõjus see mulle hästi ka. etnoh. tegelikult mõjus see halvasti. aga halvastihästi.

46 h, ports plohvi. ports on rõve sõna.

ma noh'itan ja kokutan täna palju. mind kutsuti eile kell pool üksteist välja. milline õnn, milline rõõm. ma ei läinud. mul on lähiaja kogemus olemas sellega, mis tunne on suhelda inimestega, kellega sada aastat rääkinud pole ja noh. külma ja pimedaga kuskile koperdamine, kui mul on olemas soe tuba ja ma olen just pesust tulnud, pole eriti minu rida.

issi arvab, et ma peaksin jalutama minema, sest ma olen tujuvaene. ho ho ho.

mental mystics in a twisted metal car.

külm, süda paha, pea valutab, silmade eest virvendab ja pea käib ringi. lugesin enne. kuulasin muusikat. nii imelik on lihtsat päev otsa ühest toa otsast teise kõndida ja seal absoluutselt mitte midagi teha. mitte, et ma tavaliselt midagi märkimisväärset korda saadaksin, aga enamasti on mul kasvõi tegemist sellega, et.. ma ei tea. kolisevaid asju üles otsida ja paika sättida. selles mõttes, et mu põrand väriseb üpris kergelt iga sammukese peale. sellega koos liiguvad veits kapid ja lauad ja asjad ja mõnikord teevad asjad nende peal häält. näiteks laualamp on mul üpris logu ja kui see mõnikord kuskilt lahti tulema hakkab, siis see koliseb kõndimise peale, aga enne kui ma seda korda sättida saan, pean ma aru saama, et see on just laualamp, mis häält teeb.

''pay it forward'' ei vaadanud. ei viitsi ja pole filmituju. kärbse tapsin ära, sest ta ajas mind närvi ja jumalapärast, detsembrikuu on käes. sellised olendid ei tohiks juba ammu mind ärritada. no tegelikult ei meeldi mulle üldse kärbeste tapmine, aga kui nad on uimased ja mu käte peal sugu teevad, siis on mul väga savi, mis neist saab.

jätsin sõrme sahtli vahele. ooooi pekki, kui valus. raudselt selle eest, et ma kärbse ära tapsin. ma lükkasin sahtli nii kõvasti kinni ka veel. mul ei mahu pinal sinna hästi ära ja ma lükkasin seda sõrmedega sinna sisse ja samal ajal surusin täie jõuga sahtli kinni. sõrmed sees loomulikult. aah, piin piin piin. selle peale läks küll silme eest mustaks.
mõõtsin ühe juuksekarva ära. mingi 68-70 cm umbes.

külm on. see tuleb ilmselt sellest, et mul on öösärk seljas. jalad on üpris katteta. brrrr. panin villased sokid jalga ja kampsuni selga, aga ei midagi. juuksed on ka märjad, sest ma pesin pead. tegelikult ma ei tea, kas mul oli täna mõtet. etnoh. ma tahan esmaspäevaks mingeid lokimoodi asju teha. selleks pean ma kas homme pead pesema või täna patsid tegema. läbimärgadesse juustesse pole mul aga mõtet teha, sest need ei kuiva patsis ära ja siis on lihtsalt vastik. no ja põhimõtteliselt peaksin ma nüüd siis föönitama hakkama, aga ma ei viitsi üldse. ma sain täna muidu šoki ka. šampoon oli otsas. ..peaaegu. lõpuks sain ikka parajalt palju sealt, aga muidu on üpris masendav, kuidas mul üks šampoonipudel nädalas kulub.

veerand tunni pärast hakkab henry ian cusick'iga film. silm puhkab selliste inimolendite peal.
ja sõrm on niiii valus.
ma ei taha homset. pühapäevad on nõmedad päevad. ma pean seda nõmedat matat õppima ja selleks nõmedaks füssa kontrolltööks õppima ja seda nõmedat eepost jutustama õppima ja mul on nii nõme olla ja üldse on nii nõme ja mu nõme pea valutab nõmedalt palju ja selle nõmeda kirjandiga peaks ka alustama. me peame kirjutama kirjanduses kirjandi teemal ''käisin teatris''. selle all on mõeldud antiikteatrit. kirjand peab hõlmama kogu antiikaja elu ja olu ja pikkus peaks olema umbes kuus lehekülge. naaissssss.

ohjummel, kui keegi teaks.

was i? i was too lazy to bathe or paint or write or try to make a change.

tegin praegu avastuse, et ma olen juba 24 tundi söömata. ülemagasin ka natukene. pea valutab, süda on paha ja ma ei viitsi midagi teha. ei viitsi ja ei taha ja ei viitsi ja ei taha.
ma nägin palju und. mäletan ainult seda, et ma olin ritiliisulisseli juures. ritiga me ei suhelnud, lissel ja liisu olid kuskil lottega eemal ja ma lülitasin nende teleka valest kohast välja, niiet nende issi pidi selle lahti võtma ja uuesti kokku panema hakkama. järsku olin haljalas ja nemad olid ka. lissel, semu ja karupoeg puhh (ei tea ei tea ma ei tea) läksid ükteise õlgadest kinnihoides poodi ja ma sattusin nii paanikasse, et otsisin neid ümber terve maja. riti oli kuri ja liisu naeris terve aja. abihoonest otsides juhtus midagi, aga ma ei mäleta ja ma ärkasin üles, sest kell üks tuli issi ütlema, et ma võiksin üles tõusta, muidu magan terve päeva maha. seekord oli üpris savi, sest mul polnud paha tunnet selle pärast, et ma magan, kui ma peaksin tegelikult koristama või kuskile minema või midagi muud sellist. magasin siiski vaid pool tundi edasi. niiiiiiiiiiii hea oli korras toas ärgata. kõik oli puhas ja sirge ja korras ja ljürps. (siiamaani on)

EEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII. kurat küll, see päev läks praegu tsiljon korda halvemaks. ''anna edasi'' lõppeb veerand tunni pärast. lotte ütles mulle nädala alguses, et see on laupäeval ja mulle tuli alles praegu meelde. KURADIKURAT, SEE ON NIIIIIIII HEA FILM. sdjkfdjklfgjhknlejhknlhknfhkfgdj. nüüd ma olen küll kuri. no tõsiselt, see on üks mu lemmikfilme ja keegi loll (mina) lindistas selle kassetilt üle.

oo, see on juutuubis üleval. okei, ma magasin elle telekast maha, aga täna TULEB pay it forward päev, niiet juutuubist ma seda ilmselt vaatangi. sööma peaks ka, kuigi mul tegelikult nälg pole. nälg on rõve sõna.

riding in your tank like you own it, oh.

ebameeldiv ärkamine. ma olin väsinud, niiet ma läksin kella viie paiku magama. esiteks ärkasin ma õudusunenäo peale ja teiseks hakkas emme minu siia tuppa tulles rääkima, et ta käis mu ekooli vaatamas. ütles, et mul on ainult kolmed igas aines ja matas kaks (millest ma ise veel teadlikki polnud, kuigi noh.. arvata oli, eksole) ja et ma peaksin oma tuleviku peale mõtlema, sest ma ei saa ühtegi ülikooli niimoodi ja üleüldse on see täiesti ajuvaba, mida ma teen. ma tean, et mu hinded on halvad ja ma tean, et kõik läheb pekki, aga see polnud tõesti hetkel selline julgustus, mida mul vaja oli. ma saan aru, et see peaks mind mõtlema panema ja puha, aga selle koguse juures, kui väga ma sellele viimase nädala aja jooksul TEGELIKULT juba mõelnud olen, on see lihtsalt nagu üle piiri lükkamine ja ma leian ennast varsti vist taaskord kuskilt oma saamatuse pärast nutmas. samas, kui ma nüüd vaatasin, siis silma jäävad kolmed vaid ajaloos, matas ja keemias. kõik teavad ju, et ma nendes hea pole. ajaloos olin vanasti, aga õpetaja on muutunud ja aine on muutunud. eesti keskaeg? rock on.
kuna me jaanuaris kaks-tundi nädalas ainete kursusehinded saame, peaksin ma oma hindeid vist veidi uurima ja kokku võtma.
arvutijoonestamine: mitte ühtegi hinnet ekoolis. tegelikult on mul seal üks neli, aga selle kursusehinne ei tohiks veel tulla, kui mel seda üks tund nädalas on.
joonestamine: 5, 5, 5, 5. seda on ka vaid üks tund nädalas, aga viis peaks vist tulema.
kunstiajalugu: 5. sama, mis eespool.
saksa keel: 5, 4. me tegime kontrolltöö ka, niiet selle hindest oleneb. ma ei saa aru tegelikult, mis talle mu referaadi juures ei kõlvanud, aga nojah.
arvuti: 4, 5. üks tund nädalas, niiet aega on, aga kuna see viis on eksami eest, siis see on hea algus.
meedia: 5, 5, 5, 5. kolm viit on kontrolltööhinnetena märgitud, niiet see peaks viis tulema. siiski jälle- üks tund nädalas, niiet aega on.
eesti keel: 5, 5, 5, 4. peaks viis tulema. etteütluse hinne ja kontrolltöö hinne tulevad ka sinna, mis peavad head olema. võiksid. peaksid.
kirjandus: 5, 5, 5, 5, 5, 5, 5. kõik on kontrolltöö hinnetena märgitud.
inglise keel: 5, 5, 5, 5, 5, 5, 5.
vene keel: 4. vene keeles sai meil alles esimene kursus läbi, niiet see hinne ei tule ka nii pea. siiski tahaks loota, et see neli tuleb. no viis oleks muidugi veel parem, aga ma väga kahtlen, et see mul õnnestub.
matemaatika (öäk): 3, 2. no see on küll hea seis! ka teine kursus juba, aga no ega ma üle kolme vist seda ei saa. ma tean, et õpetajaid ei tohiks süüdistada, sest meie hinded ja teadmised sõltuvad meist endast ja puha, aga.. kurat sellega. selle aine puhul süüdistan ma küll õpetajat. ta teeb mingeid friking kiiksuga kontrolltöid, kuhu ta paneb mingid keerulisemad ülesanded ja imelikud asjandused kõik sisse, mida on tunnis võibolla ainult ühe korra läbi tehtud. nagu.. lahendaks siis tunnis juba neid raskemaid ülesandeid äkki? see ajab ka täiega närvi, et peale mata töid kõik hädaldavad, kuidas nad üldse ei osanud ja kuidas kõik pekki läks ja siis ise pärast mingid viied ja neljad saavad ja ma nagu ainus lollakas oma kolmede ja kahtedega seal istun.
geograafia: 4, 3, 4, 5. geograafia kõigub mul alati täiega, aga lõpuks saan ma selle ikkagi iga kord nelja. no ma ei taha nüüd ära sõnuda, sest tegelikult esimesel korral, kui ma tunnistusele kolmed sain, oli geograafia üks neist, niiet täiesti alati ta mul neli pole olnud.
keemia (klsdjklfkldfgj): 4, 5, 4, 4, 4, 3, 3, 3. kontrolltööhinded on 4, 4, 4, 3, 3, 3. niiet kokku peaks vist ikkagi neli tulema, kui õpetaja seda just veel mõne nõmeda tööga ära solkida ei otsusta.
füüsika: 5, 3, 4. esmaspäeval on üliraske kontrolltöö, mille teemast ma eriti midagi aru ei saa. loodetavasti saan nelja ikkagi.
ajalugu: 4, 3, 3. ajalugu mul kolme seisus? no maaaa eeeei saa aru, kuidas see võimalik on. kleklfkldjgkf. me tegime mingi töö neljapäeval muidu. pidime kahele üpris pikale küsimusele vastama. õpikuid ja asju tohtis kasutada, aga õpetaja ei tahtnud, et me sealt midagi maha täpselt kirjutame. no ma kasutasin siiski üpris palju õpikut, sest.. c'mon, mu loomulik intelligents pole mingi eesti keskaegse kirikuelu koha pealt just kõige tugevam, eksole. tahaks mingit head hinnet. samas tuletame nüüd meelde, kuidas ma viimase kontrolltöö puhul viit miinust saada lootsin ja lõpuks kolme sain. palju tahetud vist.
muusikas pole ühtegi hinnet ja ei tule ka, sest meil lihtsalt polegi aasta lõpuni seda õppeainet. masendav.
kunstiõpetus? miks meil selline õppeaine üldse ekoolis on? kunst lõppes üheksandas ära ju.
kehaline: 5, 5, 5, 5, 5.

ühesõnaga kursusehinded peaksid (praeguse seisuga ainult ja kui kõik hästi läheb) olema: 4, 5, 5, 5, 5, 5, 5, 5, 5, 4, 3, 4, 4, 4, 3 või 4 (etnoh.. ajaloo puhul ma ei oska isegi oletada), 5.
keskmine on 4.5, niiet ma olen vist natuke ülereageerinud, aga mataga on jamasti ja ajalooga on ka jamasti ja üldiselt on mul ikkagi mingi õppimisepaanika.

tegelikult jäi mul enne kuskil hinnete kokkuarvestamise vahepeal kirjutamine pooleli. pidin koristama minema. kõigepealt nutsin umbes kümme minutit, sest mul on nii paha olla viimasel ajal üldse. mitte ainult kooli, vaid muude asjade pärast ka. juba see ajab oksele, et ma nagu mingi titt iga asja peale nutan. tegelikult siin blogis tundub see kõik kuidagi dramaatilisem, tegelikult ma nii väga emotsionaalne pole, aga siiskisiiski.
koristasin ja ehtisin tuba. koristamisega oli väga raske peale hakata, sest iga poole minuti järel istusin ma jälle kuskile maha ja üritasin ennast mõttes ära kägistada. millalgi avastasin, et kell oli 19:48. vaatasin ma parajasti oc'd? ei. ma läksin alla ja olin lotte peale täiega vihane. ta ütles, et ta oli mingi viis korda karjunud, et see hakkab. ma ei ütle, mida ma selle peale tegin, aga te võite kolm korda arvata. vaatasin oc ära ja läksin edasi koristama. no tegelikult vaatasin natukene oprah'it ka. seal oli celine dion, kes mulle muidu kunagi eriti meeldinud pole, aga oprahis tundub kõik parem. laen celine'i arvutisse, kuigi see minu muusikamaitse pole. kõik oprah'i mõjuga. omab mind. ei no tegelikult ta on mul päris iidol küll juba.
koristamiseks oli viimane aeg. ma näen kangesti junkie välja oma tulipunaste kottis silmadega ja see tunne tugevnes iga kord, kui ma oma haigelt segamini tuppa astusin, sest enamasti mind siiski huvitab, milline mu tuba välja näeb. viimasel ajal ei huvita.
ehtimine mingit suuremat jõulutunnet ei tekitanud. panin veits karda ja mõned kuulid nagu igal aatsal. see näeb maitsetu ja mitte just väga kena välja, aga täitsa ehtimata jätmine on lihtsalt masendav. lotte tuba on alati jõulusem ja täna mulle jõudis kohale ka, miks. ta hakkab alati enne mind kaunistama, niiet ta võtab selle mingi ilusate tuledega kunstkuuse enda tuppa ja muud ehted valib ka alati enne, niiet tal on suurem võimalus endal seda asja hästi teha. aga eks see ongi vist minu süü, et ma alati hiljem alustan. lihtsalt tahaks kasvõi ühel aastal seda kuuske endale. eelmisel aastal (issandjumal, sellele praegu mõeldes tundub nagu mingi kuu aega tagasi oleks olnud) tahtsin ma endale ka mingeidki tulesid. meil on mingid kuused, mis aknale kleepida saab. kaks tükki. üks oli katki, teine töötas. ma olin õnnelik ja kohe peale seda, kui ma ''jess!'' ütlesin, läksid tuled läbi ja oligi kõik. üritasin mingeid vanu värvilisi jõulutulesid põlema saada, aga ei.
ühesõnaga minu ehtimine feilib alati, aga tuba on nüüd korras vähemalt.
alates sellest ajast, kui ma selle postituse poolikuks jätsin ja koristama läksin, olen ma vist mingi kümme korda nutnud, null korda kasvõi naeratuse varjugi ilmutanud ja umbes kolm lauset rääkinud. (kõik, kes mind vähegi teavad, võivad kuue vaitoldud tunni puhul küll plaksutada.)

tänase päeva hommikupoolne osa oli muidu positiivsem. kaarditöö läks väga hästi, sain viie. ajaloos alustasime mingit ilgelt pikka peatükki. neli ja pool lehekülge töövihikut, palju õpikuteksti jne. ehk siis jama. poole tunni pealt läksime sööma ja siis hakkasime tallinna poole sõitma. teeviidale. bussis avastasin ma, et ma jätsin raha maha. naaisss. õnneks on meil tore klassijuhataja, kes mulle lahkesti laenas. bussis räppisin getterile ja tegime kuldariga mingeid pervonalju (tema tegi) ja tegime getteri ja kajaga nalju ja üldse oli selline lõbus. üritasin lugeda ka. täpselt pool lehekülge sain loetud. taseeeee. no tegelikult ma ei tea üldse, mis ma sellest raamatust kaasa võtsin, ma tean ju, et mul süda pahaks läheb. kuna ma pool teed tagurpidi ka istusin, siis olin ma lõpuks oksendamise äärel. õnneks jõudsime enne paanikat kohale. niiiii palju rahvast oli seal ja vastik oli kõndida ja üldselt mulle ei meeldigi sellised rahvarohked kohad. kõik.. nühivad mu vastu ja astuvad mulle peale ja hingavad peale ja uimerdavad ja häirivad. kõndisime getteriga koos. kogusime hunnikus flaiereid ja pahna, mis sealt jagati. kaks õhupalli sain ka. üks läks katki, teine läks lendu. millalgi tegin margi täis. millalgi liitus minu ja getteriga seidi. siiiiiis millalgi kaotasin ma nad ära ja millalgi liikusime me toomasega. millalgi leidsin ma üles delvise, keda me getteriga terve aja otsinud olime, aga no see oli suht mõttetu otsimine. millalgi nägin siimu. ma tundsin ta kohe alguses ära, aga ma ei julgenud ise midagi öelda. kui ta mulle pikalt otsa vaatas, siis ma küsisin talt, kas ta on siim. muidugi näitasin ta peale näpuga (ei tea, ei tea miks) ja kui ta ütles, et ta on, siis ma lehvitasin talle. NO HALLOOOOO.
rääkisime juttu. ta rääkis, kus midagi toimunud on ja mis talle seal räägitud on ja demonstreeris mulle oma mütsi ja laulis rongisõitu ja lõpuks viskasime haifaaivi. ma pidin ära minema, sest ta oli mingi tsikiga tegelikult koos, kes vahepeal ära käis, aga millalgi tagasi jõudis ja ma arvasin, et nad tahavad liikuda + getter ja seidi olid jälle kadunud. täpselt sellel haifaaivi hetkel nägin ma neid ja järgmisel hetkel olid nad juba jälle kadunud. mass tuli minu juurde. kõndisime kogu selle platsi mingi kolm korda läbi ja otsisime neid, aga leidnud. kõndimine oli täielik piin. mass lohises ja venis nagu maeiteamis ja lõpuks otsustasin minema minna. getter ja seidi olid ka juba garderoobi juures. bussis tegin veits marki jälle ja rääkisin vist natuke liiga kõvasti. viskasime kuldari, kaja ja getteriga mingit kildu. võinoh. ma naersin vähemalt.

crap olla. tegelikult see on nii imelik, kuidas jõulud rahulik ja rõõmus aeg olema peaks, aga minu jõuluaeg alati ködlgljgkgjkhjskledrjriogido on. kõige paremini on meeles 2005. jõulud. ma pillisin mingi nädal aega järjest ja mõtlesin vaikselt juba aknast alla hüppamise peale. ma isegi ei mäleta, mis mul jamasti oli, aga üks osa oli see, et ma sain oma esimese kolme tunnistusele. ..ja teise. ..ja kolmanda. loodusõpetus, mata ja geograafia, kui ma ei eksi. selline üpris masendav oli ja siis ma läksin hulluks ja hakkasin ergo asju laiali loopima ja aknast välja viskama ja laamendama. raske aeg oli, noh. eelmisel aastal olin ma jõulude üle rõõmus, aga siis oli ka see üks teine osa jama. alati on mingi osa jama. üpris nõme.

ma vist hädaldan liiga palju, aga ma pole siia isegi viit protsendikest sellest kirjutanud, mis ma tegelikult rääkida tahaksin. no ja siis ja siis ja siis. ma ei taha teada, kui piripilli mulje ma endast jätnud olen. tegelikult ma pole ei ole ei ole päriselt. ma olen lihtsalt vihane.

you got the good stuff baby, won't you flaunt it.

(emal on alzheimer)
isa võtab taskust kahe traatklambriga rohelise blokknoodi. see on ema märkmik. seal on kirjas raamatud, mida ta on lugenud. lühike sisukokkuvõte. kõik raamatud, mida ema on lugenud, räägivad armastusest. teisiti ei oska ta nende sisu kokku võtta. märkmiku järgi leidis ta üles ka need lood, mida ta mulle ette luges, kui olin väike.
''saabastega kass'': lugu kassist, kes armastas oma saapaid.
''punamütsike'': lugu tüdrukust, kes armastas oma ema, vanaema ja punast mütsi.
''põhja konn'': lugu konnast, keda keegi ei armastanud. keda kõik tahtsid tappa.
kuid ka eitus on jaatus - eitus on jaatuse eriti tugev vorm.
nüüd on märkmikku ilmunud uutmoodi märkmed. pigem küll käsud ja keelud: ära unusta seda tegemast. ära unusta, et oled ennast käskinud hommikul ärgata. ja õhtul magama minna.
rääkida hellaga aknalaudade asjus. tolm.
mitte unustada, et oled temaga rääkinud aknalaudade asjus. tolm.
teha hellale ettepanek tõsta töötasu seoses heaga. millega?
head hoida meeles.
mis oli hea, oli hea.
paha pole. vaja meelde jätta.
televiisoris eile õhtul hea film. küsida hellalt, kas ta on seda näinud.
kes on hella? küsida! kes ta on? kuidas ta siia sai?


homme on teeviit. meil toimub kaks tundi ja geograafias on kaarditöö maailma pealinnade peale. ma ei tea maailma pealinnu. peaksin teadma, kui ma maailmas elan? peaksin.
etteütlused ja teiste häirimine pildistamisega on alati mu tugevam külg olnud, seetõttu oli tänane päev pooledukas. loomulikult kui ma nüüd selle etteütluse nelja saama peaksin, siis on päris piinlik, aga nojah.
ma vihkan matemaatikat ja ma vihkan, et ma matemaatikat vihkan, sest tegelikult on see miski, mida ma täiega osata tahaksin. iga kord, kui ma ''piinatud geeniust'' vaatan, hakkab mul ila jooksma ja seda isegi mitte ainult john nashi meeldivalt veidra oleku ja tema skisofreenia või russell crow peale, vaid selle peale, kuidas need numbrid seal jooksevad ja kuidas kõik nii loogiline tundub, kui ta neid ajalehti lõigub ja üldse kogu see matemaatika teema.
ma pean saksa keeles ''o tannenbaum'' või ''stille nacht, heilige nacht'' pähe õppima ja klassi ees luuletuse või lauluna esitama. mitte ainult mina, vaid kõik teised ka, aga ma olen ju kohe täitsa kindel, et ma terve klassi ees üksinda laulan. ühesõnaga luuletus it is. ma vihkan tegelikult mingite tuntud laulude luuletusena lugemist, sest siis tuleb ikka mingi viis sisse. ma mäletan, kui me kunagi kirjanduse tunnis eesti hümni luuletusena lugema pidime. oh jummel, milline piin.
mul kulus täna terve kehalisetund pildistamiseks. mõni pilt oli päris vaimukas, hiljem omaette naersin siin, aga üldiselt lendas suurem osa prügikasti, sest ma ei jõudnud säriajaga mängida ja kõik rabelesid ühest kohast teise, niiet ma lihtsalt ei ole võimeline nii kiirelt reageerima. välguga on ka raske, sest see vahepeal midagi vilgutab ainult. aga noh. saal oli päris valge, niiet täna oleks ilmselt kohe ära tabanud. miks ma välguga ei teinud? imelik inimene.
(mind hakkab aina rohkem see miski häirima. mitte, et keegi peale kaisa teaks, mis see on (sellepärast sulgudesse kirjutangi), aga minu jaoks polnud see väga tore ja ma mõtlen kogu aeg, et mida ma ise nii pahasti teen ja tegelikult võtan ma seda kõike nii südamesse, sest päriselt polnud mitte mingi osa sellest vale ka.)
meil oli kaks kasti väikest tomi. issi esmaspäeval vist ostis. üks kast on tänaseks läinud. viimati, kui ta kastitäie jäätist ostis, kulus meil selle söömiseks mitu nädalat ikka, aga no ma nii armastan seda jõhvika tomi.

huulenärilisus.

Kuldar ütleb:
Tõelise armastuse rada ei ole kunagi sile
Kuldar ütleb:
Mõtle selle üle! :D

inimesed on.. imelikud. vaimukad ja imelikud.
mämmu tegi mulle täna ühe ettepaneku (kirjutasin kolm korda ''ettepakkumise''). võinoh. lihtsalt.. jah. ma ei oska teistmoodi nimetada seda. tegime diili temaga.

tegime jõulupakkide loosi ka. ma sain gellu, mis on positiivne. etnoh.. ma ei oska talle midagi kinkida, aga see on siiski veits lihtsam, kui teha kingitust reimole või brunole või reigole või ükskõik, kellele teisele kusjuures.
pildistasin geograafias. nii tore tund oli ja mitte isegi tavapäraselt tore. ma tegin pilti ja samal ajal mõtlesin kaasa. vastasin õpetaja küsimustele, kuigi ma tavaliselt neile tähelepanugi ei pööra ja küsisin ise midagi ja sain suurepäraselt teemast aru. no okei, see on mingi eriti lebo teema ka, aga juba see näitab midagi, et ma läbi meie tavapärase geograafiatunnilärmi midagi kuulata viitsisin.
ja tegelikult ma mõtlesin, et ma pean hakkama kodus täiega õppima. õpin varem ära. võinoh.. hilja võin ka õppida, aga õpin korralikult. loen üle ka selle osa, mis parajasti käsil on, niiet ikka õpitud on ja puha, sest mu hinded ajavad mind nutma ja oksele ja nutma.

mämmu klassijuhataja tunni jutt sobis mu tänasesse päeva tegelikult nagu rusikas silmaauku. ta rääkis halbadest hinnetest ja sellest, kuidas õppimine stressi tekitab, kuigi tegelikult nii väga ei tohiks ja kuidas kiputakse pidevalt õpetajaid süüdistama ja muidugi rääkis ära ka oma klassikalise loo mingist tsikist, kes kunagi meie koolis käis ja alati kõige parem olema pidi ja kuna ta lõpuks enam seda ei suutnud, siis ta läks lihtsalt hulluks. ta on meile seda juba päris palju rääkinud. noh.. mul pole arvatavasti mitte mingit hulluksminemist oodata, sest mul pole niikuinii lootustki kellestki parem olla, niiet no.. c'mon, selle poole ma ei püüdlegi. iseendast tahaksin parem olla.

ma närin nii palju huuli ja ma saan kohe süüa vist. on ka aeg, sest ma pole täna mitte midagi söönud. aaei, ühe võileibsi sõin hommikul. ma ei tea, miks ma täna siia nii palju mõttetuid asju kirjutan. sattusin hoogu.

MIDA

no krt, süüa ka ei saa, sest mingi rõve maksakaste on söögiks. mass taidleb siin kõrval jälle nagu mingi lollakas ja korrutab mulle, et mul on arvutist kõik pildid kustunud. no ei jõua inimestele kohale, et see minu jaoks naljakas pole. ma pidin midagi veel ütlema. haigelt palav on ja ma pean vist klassi minema, sest mul on kaamera kaasas (koolikotis) ja mu koolikott kukub täna pidevalt toolilt maha.

muidugi

tegi vene keele õpetaja meile ka tunnikontrolli. ma ei saa aru, mis kurat neil viga on. igastahes. töö oli teksti peale. neljale küsimusele tuli vastata ja neli küsimust ise teha. ma leidsin alguses vastuse ainult ühele küsimusele. peale iga isekirjutatud küsimuse teiskordset läbilugemist avastasin, et ma olin kirjutanud täpselt samad küsimused, ainult veidi teise sõnastusega, niiet ma sain vastatud kõikidele. enda küsimused pidin ümber tegema ja kuna õpetaja andis aega jälle ainult mingi seitse minutit kogu töö jaoks, siis läks pekki. juhhei.
klassi minna ei saa, sest teine rühm teeb mata ''tunnikontrolli''. no halloo, kes teeb tunnikontrolli, mis kestab terve tunni ja vahetunni ja teise tunni alguse? teistes ainetes teeme me kontrolltöid ka ainult pool tundi, see õpetaja on tõsiselt imelik.

dfdfrkjggdgjl

mata töö oli täielik pask ja ma ei osanud mitte ühte ainsat ülesannet ka. kui veab, siis graafiline lahendus on õige, aga üldiselt olen ma kindel, et ma saan kahe. ma olin lihtsalt niiiiii kindel, et ma oskan ja nüüd ma kulutasin mingi terve friking vahetunni nutmise peale, sest ma ei kujuta ette ka, mida ma nüüd teen. ise mõtlen mingite ülikoolide ja asjade peale ja ei saa oma gümnaasiumigagi hakkama. samal ajal räägivad osad inimesed klassis, et gümnaasium on ilgelt lebo ja mingi lapsepõlvepikendus. ee.. mida krti? minul ta küll mitte midagi ei pikenda, ma olen oma hinnete pärast täiega endast väljas ja ma varsti lihtsal hüppan peaga vastu maad.
inkas pidin ka üksinda istuma, sest toomas läks ära ja nii kuradi igav on. kskfdlgkjfjhgh. teemale hakkan vaikselt pihta saama tho. ülesannetes oli neli viga ainult. ja nüüd hakkab vene keel, mis on järjekordne piin ja ma kujutan juba ette, kui vihane ma selle tunni lõpuks olen.

wooooo

mata tunnikontroll tuleb võrrandisüsteemide ja nende asjade peale. liitmisvõte, asendusvõte. õnneks oskan ma neid. noh.. kui tegemist pole just tekstülesandega. ja kui on, siis ma tapan ära ennast. ma ei oska tekstülesandeid üldse ja veel üks kolm on vaimselt halvav. juba see keemia kolm tekitas kerge vihahoo. lõin oma (viimasel ajal pidevalt) rusikas käe üpris valusalt vastu õpilasesinduse lauda ära ja karjusin. ühesõnaga. ma loodan, et ma saan hakkama võrrandisüsteemidega. nõme asi on see, et selle õpetaja tunnikontrollid on põhimõtteliselt kontrolltööd.

nüüd läks issi pessu. eks ma käin siis keset ööd, woohoo woohoo.

mgmt- ''boogie down'' = ARMASTUS. täna tantsisime õe's selle järgi. mina, kaija kaisa ja (haha) liis. ''kids'' järgi ka. väiksed lapsed seisid terve aja ukse juures ja vahtisid silmad punnis. ma imestan, et ma isegi oma käsi muusikarütmis liigutada julgesin, mul on alati TÄIELIK tantsukramp inimeste juuresolekul. noh.. seda ei saagi tantsuks nimetada, mida ma oma kätega tegin, aga sellegipoolest.

you pick the insects off plants, no time to think of consequences.

pea valutab nii friking väga ja sellega kaasneva iivelduse põhjal võin järeldada, et tegemist on ilmselt migreeniga. magamiseks aega pole.

ma ärkasin täna hommikul suure hämmastusega kell pool seitse. mu hämmastus tuleneski kellaajast. etnoh.. kell pool seitse. ja mul lihtsalt polnud und. muidugi oleks ebanormaalne, kui ma korralikul ajal üles ärkaksin, niiet ma magasin edasi lihtsalt selleks, et magada. kell veerand kaheksa marssis lotte taaskord vihaselt mu tuppa ja ütles, et ma jään kooli hiljaks.
täna on teisipäev? täna oli siis kunstiajalugu ka ju. nii imelik mõelda, üldse poleks nagu olnud.
igastahes. inglise keele praegusest osast ei saa ma mõhkugi aru. see on mul muidu ka üks suuremaid vigasid ja kahtlusallikaid, kui me mingeid kirju kirjutama või lihtsalt rääkima peame. ''is going to'' ja ''will'' ja mingi asjandus veel ja oskus neid õiges kohas kasutada. neid on mingid reeglid ja ma lihtsalt ei suuda vahet teha, millal miski tuleb. arvestades seda, et ma kõik töövihiku ja raamatu ülesanded alati sisetunde järgi teen, on seekord mul vist raskem, sest ma pean ilmselt päriselt selle osa läbi ka lugema.
kunstiajaloos sai mingit nalja. kahjuks ma ei mäleta seda. joonistasin toomase venekeelevihikusse kiisubeebisid ja õpetaja jutt oli ka põnev.
vene keeles tegime pööramise peale töö. ma sain selle nelja, mille peale ma üpris kuri olin, sest ma lootsin paremat hinnet. ühe sõna pööramisega panin üpris puusse, aga eestikeelsetele sõnadele teadsin venekeelseid tähendusi ja ma tõesti tahtsinlootsin viit.
mata jäi ära, sest meil oli tallinna tehnikaülikooli loeng. mitte, et ma sinna minna kavatseksin. mängisin terve aja telefoniga. kuulasin juttu ka muidu, aga sinna kooli ei lähe ma niikuinii. ma olen viimasel ajal rohkem mõtlema hakanud selle peale. kui mul just midagi hiigelsuurt jälle pähe ei sõida ja ma ühel hommikul ärgates juhuslikult taaskord ei avasta, et ma täiesti teine inimene olen, siis ma kavatsen ikkagi psühhologiat õppima minna. kangesti tahaks tartu ülikooli, aga ma kardan, et ma ei saa sisse. no kaks ja pool aastat on aega parandada veel oma hindeid ja mõelda seda värki.

peale tunde vahepeal koju ei läinud. olime mingi aeg toomasega õe toas. mängukaklesime veits ja ta kiusas mind piisavalt julmalt, et mul terve elu silmade eest läbi jooksis. millalgi läks ta minema ja tuli mass. rääkisime temaga veits ja viskasime mingit kildu ka vist. no ja kolm tundi läks nagu niuhti ja peale seda läksingi rahvatantsu. nalja sai oooooo kui palju palju. nagu ikka. hakkasime rannavalssi õppima. muidu on ilus tants minu meelest ja puha, aga no hallohallo, kui mingi tants sisaldab tantsuliigutust nimega ''kitseke'', mida ma oma oskamatuses tegema pean, samal ajal kui poisid saavad lihtsalt seista, seda vaadata ja naerda, ei saa ma seda tantsu täielikult nautida. üleüldse läks see mul kuidagi väga üle kivide ja kändude ja me ei saanud taaviga üldse õiget pidi keeratud ja pööratud ja tehtud ja tal võis veits imelik olla, kui ta mind täiega tõsta üritas, aga ma igakord tõstekohad maha magasin, talle otsa kukkusin ja ühe koha peal ringiratast jooksma hakkasin.

mu tuba on endiselt segamini ja külm. keegi oli millalgi mu radiaatori kolme peale keeranud ja nüüd see ei lähegi enam soojaks. KOLME PEALE. KES VÕIS KÜLL OLLA SELLINE SADIST?! mu radikas peab a l a t i viie peal olema. isegi kui ma palavusse lämbuma hakkan. on ju teada, et millalgi tulevad külmad ajad tagasi.
no ja lotte käis pesus ja ma ootasin, et veidi vett koguneks, et ma ka minna saaksin, aga nüüd ma kuulen, et emme läks hoopis. normaalne, normaalne. matat peaks kordama, homme tuleb tunnikontroll vist. ma isegi ei tea, mille peale täpsemalt. ega no vahet pole ka vist, kas ma õpin või mitte, kolme saan niikuinii, eksole. kõikides ainetes. kõikides! selle lollaka keemia kontrolltöö sain ka kolme. kmjkdjkfdfjgkjhkdfjhk MA JU ÕPPISIN SEDA TÄIEGA. nii kõriauguni koolist, ainult inimeste pärast viitsiks käia seal. no see on tõsiselt stressitekitavalt vastumeelne koht. jah, ma tean, et ma valisin gümnaasiumi vabatahtlikult, aga see lause hakkab ka vaikselt üle viskama. ma tahan ülikooli edasi õppima minna ju. ega ma vist oma üheksa klassi haridusega ülikooli ei hüppa, eksole. sellepärast ongi mul vaja läbi teha need kolm aastat, et ma saaksin lõpuks teha seda, mida ma tõsiselt naudin. (no tegelikult oli see tekst veidi liialdatud. lihtsalt mu pea nii valutab ja ma ei viitsi kooli minna, kui ma saaksin kodus MAGADA.)

no ja ma ei saa inimestest üldse aru tegelikult. müstika. müstika. müstika.

+ lõpetuseks
lennon. take only what you need from it. ütleb:
kunagi kui mu raamatuhunnik ära haihtub, siis loen ilmselt.
juvenile bullshit. ütleb:
no me teame, et selleks ajaks oled sa juba lapselapsed saanud
lennon. take only what you need from it. ütleb:
juust.
juvenile bullshit. ütleb:
oh ei
juvenile bullshit. ütleb:
sa ei saa endale meestki ju
juvenile bullshit. ütleb:
hahah
juvenile bullshit. ütleb:
hohohohoh
juvenile bullshit. ütleb:
hihiiihih

good times.

control yourself, take only what you need from it.

niiiiiiiiiiiiiiiiiii kõrini õh võh õeh võeh fuh. mis pagana meeleolu peaks tekitama see, kui ma ärkan hommikul kottpimedas külmas toas üles, panen riidesse, lähen õue, kus on kõik külm ja kottpime, niiet ma kuskile astudagi ei näe (jumal hoidku meie tänava valgustamise eest, eksole), passin kaheksa tundi kuskil asutuses, kus olemise asemel ma hea meelega midagi muud teeksin ja kui ma sealt lõpuks ära lähen, astun taaskord õue, kus oh jah, oh jah, on kõik jällegi külm ja pime, niiet nägemisega raskusi tekib. nägemisest rääkides mainiks kohe praegu ära, et ma olen nii pimedaks jäänud, et ma kardan juba enda pärast. etnoh. kui ma näiteks mingi päev prillid koju unustaksin, ei oleks mul vähimatki mõtet koolis ilma nendeta edasi olla, sest ma ei näe oma nina ettegi, rääkimata tahvlist (kuhu nägemisega on mul prill ninalgi raskusi).

hommikul oleksin normaalsel ajal kodust minema saanud, aga just täna otsustasin ma jamada silmade värvimisega. mul pole vähimatki aimu, misjaoks see hea olema pidi, sest ma ei tee seda niikuinii kunagi ja mul on kogemused sellega, et kui ma ripsmetušši kasutan, ei saa ma üliemotsionaalne olla, aga täna ma plötserdasin igastahes. hakkasin ripsmeid värvima ja hoides ripsmetušši rismete vastas, vajutasin silma millegipärast kinni. terve silm oli seda paksu musta löga täis ja kipitas ja ma olin veits paanikas. äratas mu üles vähemalt, aga tänu sellega jamamisele jäin ma taaskord ilma hommikusöögist ja läksin kodust välja 7:40.
koolis tegin vahetundidel meedia jaoks reklaami, sest keegi alustas mingit juttu, et see jäi tänaseks teha ja paanika vol.2 võttis võimust. mind kergelt ärritab tegelikult see, et meie klassis keegi pidevalt mingi asja välja mõtleb (midagi jäi kodus õppida, mõni töö jääb ära, mõni tund jääb ära) ja kõik seda kohe usuvad ja sellest suure numbri teevad, aga antud juhul tahtsin ma lihtsalt ettevaatlik olla ja isegi kui ma sain teada, et see tänaseks teha ei jäänud, siis mis vahet sel on, kas ma teen ta ära kohe või mõnel öösel kell kaks? aga nojah. ma tegin selle vist valesti. andsin muidu õpetajale ära, aga mul oli liiga palju kraami seal peal. kui õpetaja sellest tunnis rääkis, jättis ta selle meile koduseks ülesandeks.. tututumm.. järgmiseks veerandiks. järgmiseks aastaks. jaanuariks. oh well.
reklaam oli vaja teha mingi toote kohta, mida päriselt olemas pole. ma tegin multifunktsionaalse peakatte. koeratoidukauss ja müts ühes. reklaam ütles, et.. ''toitke oma koera igal ajal!'' ja ''oled mees või oled jüts, vali koeratoidumüts.''
füüsikas rääkis õpetaja sellest, kuidas inimesed vees kergemad on. no mõnikord tal tulevad nii lahedad vead jutu sisse, mis ei ole nagu sellised HOHOHOAHAHAHAHAHHAHAHA naljakad, vaid rohkem sellised nunnud ja vaikset itsitust põhjustavad. igastahes. hakkas rääkima sellest, mis juhtub, kui ta ujuma läheb. ''kui mina lähen ujusse..''
ja see oli ka lahe, kui ta ükspäev ''hoiage lehte silma ette'' ütles. no ta on muidu tore õpetaja ja need mõned ütlemised ongi naljakad, aga see pidev ilkumine tema kehva keelekasutuse kallal ajab lõpuks üpris närvi.
meedia oli niiii naljakas. tunni alguses öeldi paar korda midagi teemal ''anette, ära sina küll naerma hakka'', sest enamasti ei saa ma enam pidama (eriti eesti keele, kirjanduse ja meedia tundides), aga seekord rahunesin lõpuks maha ikkagi.
lause oli ''parimad grüünes grillituna'' ja mass luges ''parimad süües grillituna'' ja ise tegi veel seda oma tähtsat häält jälle.

lugesin täna natukene. arvestades seda, et ma seda raamatut enamvähem.. tsiljon aastat juba lugenud olen (tempoga üks lehekülg päevas), ongi nagu viimane aeg, et see läbi saama hakkaks.
raamatu peategelane on muide mart ja tal on poolvend toomas.

last.fm'is 2000 laulu täis. peaks ära mainima, et 2000. laul oli mgmt- ''boogie down''. ja märkimisväärne on see just sellepoolest, et mgmt on oh so good ja nad on niii ilusad. savi, et ma neid alles täna (tegelikult veits eile juba) kuulama hakkasin.