alcatel

sattusin midagi googeldades enda blogipostituse peale. mõnikord ma mõtlen, et peaks selle maha võtma, et otsingutega minu blogi leida võib, aga samas mis vahet sel on või keda huvitab üldse?
igatahes lugesin ma selle postituse läbi, sest selle aja omi ma polegi nagu üldse lugenud. ma kirjutasin, kuidas ma nägin maal unes, et ma oma telefoni üles leidsin. seda lugedes käis minust värin läbi ja mulle tuli meelde, kui ma selle telefoni ära kaotasin ja kuidas see mulle mõjus (ükspäev just rääkisin ka sellest õpilasesinduse toas). nüüd jõudis mulle alles kohale, kui jube tegelikult selliseid häid unenägusid näha on. noh.. ma ei mõtle, et üleüldiselt heade unenägude nägemine halb oleks. ma mõtlen seda, et parem on näha halba unenägu ja üles ärgates avastada, et tegelikult on kõik korras, kui näha positiivset unenägu mingi kindla asja kohta ja üles ärgates avastada, et tegelikult on see ikkagi halvasti. näiteks oli minu jaoks täiesti traumeeriv, kui ma peale telefoni kaotamist öösel vähemalt kümmet erinevat unenägu selle kohta nägin, kuidas ma selle üles leidsin ja siis kell viis hommikul avastasin, et tegelikult olin ma endiselt oma toas, telefon endiselt kadunud ja lisaks sellele olin ma endale sellise paanikahoo tekitanud, et mul oli ilmselt palavik ja ma alustasin oma hommikut enda veidi imelike naabrite nähes oksendamisega.

üleüldiselt magan ma vist liiga palju ja unenäod, pehme tekk, padjad ja paras uneaeg on minu jaoks vist olulisemad, kui peaksid.

we kiss on the mouth but still cough down our sleeves.

nägin öösel unes, et ma olin veltsis, mis polnud üldse veltsi. ma pidin kellelegi külla minema. seal majas oli palju inimesi ja mingi imelik suur ekraan, kust pealt sai imelikke filme vaadata, toolid olid samasugused nagu lennujaamas ja kui film peale hakkas, hakkasid toolid liikuma. kaks tüdrukut istusid nendel lennujaamatoolidel, jõid kokat, sõid popkorni ja ma lõhkusin kinomasina ära. läksin getteriga õue jalutama. jõudsime haljalasse, sellele teele, mis ühika ja selle mingi suure maja vahelt läbi läheb. viskasin ennast kõhuli keset teed ja avastasin, et lumi sätendas õudselt ilusti ning mingi asi jättis selle lillakaid laike. otsustasin, et sellest saab väga hea foto, niiet hakkasin veltsi tagasi kaamerat tooma jooksma. palusin getteril seni päikest valvata, et ilus pilt ära ei kaoks. ma jooksin hiiiiiiglama kiiresti ja olin umbes kahe minuti pärast veltsis. haljalasse tagasi ma kahjuks ei jõudnudki, sest ülejäänud päeva jooksin ma mööda teeäärt edasi-tagasi.

eile öösel nägin unes, et ma vaatasin oma telefoniarvet. esiteks oli emt kodulehekülg päris ekooli moodi ja kui ma oma iseteeninduse konto lahti sain, oli mu arve oli miljon krooni. see oli kirjutatud ''1000k'' ja ma küsisin õpilasesinduse toas istuvatelt inimestelt (kuigi ma ise seal parajasti polnud), kas see tähendab tegelikult ka, et mu arve on miljon krooni. mass hakkas midagi targutama, et ''k'' paneb sinna kolm nulli lõppu ja taavi, kaisa ja kaija noogutasid tõsiselt pead. ma hakkasin nutma ja karjusin, et ma pole nii palju telefoniga netis käinud.

mu telefoniarve on 99.97 ja ma ärkasin hommikul ''fever for the flava'' peale. üritasin seda unes kaasa laulda ja tagasi kerida, et ma otsast peale alustada saaksin. ma ei suutnud kerida, sattusin paanikasse ja ärkasin üles. olin maganud 11 tundi ja mõtlesin, et nüüd on see misiganes sisemine jama kadunud. kolm minutit hiljem käis seest läbi jõnks ja ma magasin veel neli tundi.

aah

MILLINE PETTUMUS. arvasin, et film algab kell pool kümme, tegelikult algab kell kümme alles. nüüd ma pean veel pool tundi lihtsalt istuma. (lugema pole endiselt läinud.)

väärt postitus.

juhil oli tõsine nõu vooderdada oma kodumaja little rockis alumiiniumiga, ja ta palus trouti anda aus vastus tema küsimusele: ''selle põhjal, mis te olete kuulnud ja näinud - kas inimesed, kes ostavad alumiiniumvooderdise, on sellega ka rahul?''
''cohoesi kandis,'' vastas trout, ''on need vist küll ainsad päris õnnelikud inimesed, keda olen näinud.''

rush

mul on kaks pudelit kokat ja kummikommi. täna on ''romy ja michele'i kooli kokkutulek''. nii ära nähtud, aga see on üks neist filmidest, mis tekitab minus millegipärast tahtmist ameerikas elada ja noh.. kaheksakümnendatel kooli lõpetanud olla.

issi tuli väärt ideele pulssi katsuda. avastasin, et kui mul see laine läbi käib, kiireneb ka pulss. ma ei tea, miks see oluline on, aga jah. nüüd istun siin ja katsun oma pulssi. tõks-tõks-tõks-tõks-tõkstõkstõks-tõks-tõks-tõks.
ma tõsiselt ka mõtlesin, et ma ei räägi sellest ajuvabasusest enam, aga see on mul umbes viimased tund aega päris lühikeste vahedega ja tihedalt käinud ja see on nii rõve tunne. lihtsalt tunne ongi rõve, mitte et ma tõesti arvaksin, et aeg-ajalt kiirenev pulss ja mingi räige sisetunne mind ära tapaksid. kohati selline tunne nagu siis, kui liblikad kõhus on, ainult et noh.. ebameeldivalt. mürgised liblikad.

film võiks hakata juba, siis ma läheksin siit minema ja ei kirjutaks siia igasuguseid idiootsusi. nimelt pole ma siiamaani raamatut lugema jõudnud, sest mu tähelepanu hajutati umbes kohe peale postituse kirjutamist.
ja tegelikult käin ma hetkel ikka torssis näoga ringi (sest midagi otseselt naermisväärset pole), aga sees on päris rõõmus olla. noh.. peas, mitte seal mürgiliblikate alal.

when you get to the point make sure that I'm still awake, OK?

kaija. the sky is the limit. ütleb:
kammoon
kaija. the sky is the limit. ütleb:
see poleks salaja. no mõtle sellele, et kui su blogisse pole vähemalt kolm päeva uusi postitusi tulnud, saavad kõik kohe aru, et sa surnud oled

väärt huumor.

täna oli päris.. tavaline päev. tuju on isegi üle keskmise, mis on üpris rahuldav. sain hommikul autoga kooli, mis oli meeldiv ja esimene tund oli geograafia, mis on põhimõtteliselt lihtsalt istumise tund ja see oli ka meeldiv. teine oli ajalugu. mida tunni lõpupoole, seda enam avastasin ma ennast vahepeal silmad kinni istumas. lihtsalt istusin-istusin ja järsku avastasin, et mul on silmad kinni. ja nii mitu korda, päris jube. ma kujutan ette, mis tunne õpetajale jääda võis, kui ma rõõmsa näoga silmad kinni tema poole vahtisin.
mata on niiiiii rõve. kolmapäeval on kontrolltöö ja me võtsime täna jälle mingi uue osa. kui keegi veel kasvõi poole sõnaga siinust, koosinust või tangensit mainib, oksendan ma endale püksitaskusse.
keemias tegime rühmatööd. lootsin, et saan pauku ja tossu pildistada, aga tegelikult oli lihtsalt mingi katse jaoks naelu ja kirjaklambreid pildistada vaja. õpetaja ütles, et ta andis meie klassile selle ülesande sellepärast teha, et ta usub, et meie saame sellega edukalt hakkama. mingi monumentide kaitsmine roostetamise eest ja misiganes. üpris masendav tegelikult.
kirjanduses pidime kirjutama üpris lühidalt teemal ''kui mina oleksin romeo/julia..''. no tõesti väga raske arvata, mida ma teisiti teeksin. ilmselt ei ütleks esimesele ettejuhtuvale tüübile, et ma teda armastan?
inkas polnud mul lehte, mis me kodus tegema pidime, niiet ma passisin terve tunni tühja. istusin ja vaatasin äraoleva pilguga lauda. äärmiselt huvitav oli.
psühholoogias oli kontrolltöö. no see oli väärt töö. kulutasin selle tegemisele lausa kolm minutit vist ja sain viie.

kuna mu perearst täna hommikupoole kohal oli, palusin ma, et issi mulle aja paneks, sest ta pidi niikuinii mingit lotte saatelehte või asja viima minema ja mul endal oleks nõme koolist ära tulla olnud. issi arstiga ei rääkinud, aga rääkis õega (no selle.. arstimaja õega, eksole, mitte enda või minu või kelleiganes õega) ja tema ütles, et mul tuleb see värk ilmselt stressist ja üleväsimusest. kirjutas mingid tabletid ja vitamiinid. võtsin siis koju jõudes kaht erinevat sorti vitamiine ja neid muid tablette, aga neid oli korraga veits liiga palju vist.
õde ütles veel, et ma peaksin koolis veidi iisimalt võtma, rohkem puhkama ja värsket õhku hingama. no kena. mul on ju õudselt palju elu ja mul on õudselt palju, mida kuskil väljas teha.
+ kui keegi mul veel koolis rahulikumalt võtta käsib, torkan ma endale pastakad silmamunadesse. hetkel teen ma niigi täpselt nii palju, kui tõesti vajalik on ja enam vähem polegi võimalik. niiet.. nojah, ma ei jõua enam selle kohta kõigiga, kes väidavad, et ma ise teen kõike ülikeeruliseks, vaielda (okei, veits teen ka) ja siin hädaldada ka mitte.
kolmapäeval on ekg vist. ilgelt rõve on olla, kui mul KOGU AEG midagi sees jõnksutab.
lähen raamatut lugema.

and if the sun seems gray no light.

no jummel, mu see peapööritusevärk ei lõppe ära ikka. lähen arstile vist, kasvõi igaksjuhuks, noh. kui süda pole (ilmselgelt), siis on midagi muud ja tahaks teada, mis, sest see pole väga mõnus. natuke tegelikult on ka, aga noh.. RÕVE.
kui keegi teab, mis tekitab külma tunnet kurgust veidi allpool, siis võite seda infot ka jagada. see pole nagu külm, aga see tunne on umbes samasugune, kui külma õhku suurtes kogustes sisse hingata.
nii raske on midagi tehtud saada, kui inimesed minuga samal ajal suhtlevad. ma ei mõtle, et see nagu nende süü oleks, rohkem just seda, et ma ise ei suuda ennast millekski muuks motiveerida.

varem liikus aeg nii lihtsatel põhjustel hiiglama kiirelt, nüüd seisab suht paigal. pool aastat kestis umbes nagu kaks nädalat ja ma ei mäleta sellest enam midagi. kahju, mingeid pilte vaadates hakkas midagi kohale jõudma, aga kohati jäi nagu ikka eemale. peaks pesus käima, ära õppima juba ükskord ja magama.

''võib-olla oli see mees parema kõiksuse algeks.''
(mis meenutab, et ma pole endiselt raamatut üldse lugenud. too päev, kui ma korraks lugesin, lugesingi ja ülejäänud aeg on jälle lihtsalt tühja passitud. SUPERKENA minust.)

aja taju

emme peab koolitöid tegema, niiet ma olen vanas arvutis ja see on lihtsalt nii aeglane, et mul tõusevad juuksekarvad peas püsti. kõigepealt läks umbes 20 minutit aega, et üldse enda kasutajasse sisse ja asjad tööle saada. maarja kirjutas mulle msnis, ma ootasin viis minutit, et msniaken lahti tuleks ja lõpuks pidin ikka msni täiesti kinni panema ja uuesti otsast peale lahti tegema. lisaks sellele häirin ma oma trükkimisega issit, kes siin kõrval magada üritab, aga mul on sellised toredad klassivennad, kes minult igasuguseid asju tahavad, niiet siin ma nüüd siis trükin neid ümber. bruno tahtis põhimõtteliselt, et ma talle kogu psühholoogia konspekti skänniksin, mis me algusest peale kirjutanud oleme, karl tahtis, et ma talle need umbes biljon kirjanduse mõistet kirjutaksin ja toomas tahtis ka mingeid psühholoogia asju.

headest uudistest mainiksin seda, et direktor tahtis märtsis kadi ja kaija näitust kooli üles. kuna minu näitus tegelikult märtsis olema pidi, on direktor selle niikuinii ära üldse unustanud ja põhimõtteliselt jah.. mina nüüd ei saagi niikuinii, juhhei. eriti rõõmus on see, et mul pildid mingi kolmesaja krooni eest juba ilmutatud on. ei käinud direktoriga rääkimas ka sellest, mul savi, ma lähen lihtsalt nii närvi jälle kõikide peale mingi asja pärast, millele mul õigust endal polegi. nagu ikka.

täna rahvatantsus isegi naersin ja puha ja siis tulin koju ja ajasin siin ka mingit lolli juttu ja nüüd on vastik olla selle pärast, kui loll ma olen. tuju on lõppkokkuvõttes ikka sama crap, kui eile, üleeile jne.
kehalisest võtsin popitunni ja üritasin õpetajale seletada, miks, aga see ei tulnud eriti välja. põhimõtteliselt.. mul on viimasel ajal kogu aeg uimane olla. mitte nagu lihtsalt unine, vaid peapöörituse ja selliste asjadega. kui ma tundides istun, käib mul umbes iga poole minuti järel seest imelik tunne läbi. see on kuidagi hingamisega koos ja see vist raskendab mu hingamist või ma ei tea ka. tundub lihtsalt nagu mul oleks liiga palju või liiga vähe (seda ka ei tea) õhku ja tekib minestamise tunne. ja nii kohe päris päris PÄRIS palju ja põhimõtteliselt ma käingi viimasel ajal ringi ja ootan, millal ma siis ükskord ära kukun. kui ma õpetajale sellest rääkisin, ütles ta, et mulle on vaja teha ekg ja et ta arvab, et mul jätab süda vahepeal lihtsalt lööke vahele. täna mass ütles ka, et võib nii olla, aga minu meelest on see täiesti ebaloogiline, sest kui üks süda nii palju lööke vahele jätab (no ma tunnen ennast ju siiski kogu aeg minestamise äärel olevat) peaksin ma juba ammu surnud olema. igatahes.. jah, ma ei tea. arstile ma ju minna ka ei saa, sest siis ma pean elulõpuni koolist kodus passima ja see on unacceptableeeeeeeeee.
jätsin ööseks muusika mängima. see ei häirinud mind seekord absoluutselt, hommikune ärkamine oli lihtsalt veidi.. teistsugusem. ma ei tea isegi, kas meeldivalt või ebameeldivalt, sest loona tuli parajasti alanis morissette'i ''not as we'', mis on tegelikult hea laul, aga mille ma tavaliselt selle plaadi puhul edasi panen, sest ma panin selle sinna kogemata live-versioonina. igatahes tõusin voodist üles, seisin nagu uimane kana keset tuba ja mõtlesin umbes viis minutit sellele, kas minna kooli või mitte. hoidsin riideid käes ja seisin lihtsalt. ''no kui ma lähen, siis ma olen jälle veel rohkem väsinud ja haige, täna on kehaline ka. kedagi niikuinii see ei häiriks, emme käsib mul üldse vaba nädala võtta ju. saaksin ühe päeva puhata jne. samas jääksin ma õppimistes maha. täna pole ju tegelikult väga raske päev, täna oleks üpris lihtne koju jääda. äkki ma jään koolis millestki ilma, äkki ma jään ikka õppimistes maha.'' lõpuks panin ennast siiski riidesse, toetudes puhtalt vaistule, et kui ma varem koolist puudumist paaniliselt kartnud olen, on selleks ilmselt ka põhjust.

vaheajal on tallinnas akadeemias nord mingid psühholoogialoengud, kuhu ma täääääääääääiega minna tahaksin, aga üksinda ma küll ei lähe ja keegi teine vist tulla ei taha. no ma nii nii nii tahan. seal on midagi unehäirete, enesekehtestamise, psühholoogi pilgu teravdamise(?) kohta jne. kui meil kolga loeng oli, mõtlesin ma küll, et tahaks sinna õppima minna, aga jah. igatahes keegi ei tule minuga sinna loengutesse ja suht nõme on.

27.02.2009 Ajalugu Kodune ülesanne Õppida ptk 21 Harjutus
27.02.2009 Matemaatika Kodune ülesanne Ül.768(a,c,e,g) Harjutus
27.02.2009 Keemia Kodune ülesanne Võta keemiatunniks kaasa fotokas(kellel on) või värvipliiatsid. Rühmatööks on vaja . Harjutus
27.02.2009 Geograafia Kodune ülesanne Maailma metsad. T. ül. 1, 3 Harjutus
27.02.2009 Inglise keel Kodune ülesanne B p 69 +WB p42 + handout - wr Harjutus
27.02.2009 Psühholoogia Kodune ülesanne Kontrolltööks valmistuda.

mõtlesin, et õpin ajaloo isegi jutustama ja puha. ma loodan, et mul selleks aega jagub. etnoh, tegelikult vist jutustama ei pea, aga ma saan paremini selgeks siis. mata teen veel. keemiaõpetaja ütles mulle täna koolis ka, et vot homme võiksin ma keemiatundi kaamera kaasa võtta (ta on vist märganud, et mul see päris tihti laual ruumi võttes laiutab). geograafia, inka.. mäh? ja psühholoogiat õpin veel.


/haha, kaisa ütles, et mu kirjutamisstiil sarnaneb veits mia omale, aga ma tõesti ei kirjutanud neid õppimisi ja asju siia lõppu praegu selle järgi, eksoleee.

õõõõ

eriti masendav. mul on inglise keel ja ma lihtsalt suren igavusse. meil on jutustamise tund ja ma peaksin ka täna jutustama, aga ma pole veel minna saanud ja nüüd ma pean põhimõtteliselt lihtsalt passima. korrata ma enam ei taha, sest ma olen seda päris palju teinud juba ja midagi muud ma ka õppida ei julge, sest ma kardan, et läheb meelest ära. naljanumber. küsisin klassist välja, et siit vihikut ja empekat võtma tulla. nii kuradi jama on olla, tänase päeva kaks kõige masendavat tundi (mata ja vene keel) on ikka veel olemata ja ees. täielik okse okse okse. ma ei viitsi tundi minna.

hummmmmmmmmmmmm

vajusin voodisse. mitte niimoodi sujuvalt, vaid nagu pooleldi hüppasin. sundisin ka oma pead voodil põntsu tegema, aga see kera põrkas voodilt üles ja vastu seina. kostis tühi kumin ja mu pea valutab. no jess, super ikka.

hoi

Gena on 50 aastat noor intelligentne Aafrika krokodill ja töötab linna loomaaias krokodillina.

Töövälisel ajal armastas Gena oma väikeses korteris ajalehti lugeda, piipu tõmmata ja iseendaga trips-traps-trulli mängida. Kord, kui ta oli mänginud endaga nelikümmend matši järjest, läks ta meel väga kurvaks ja ta otsustas endale sõpru muretseda. Nii riputas ta linna üles kuulutused, et otsib sõpru.

god who'd wanna be such an asshole?

ärkasin täna kogemata esimese äratuse peale. just nimelt kogemata, sest ma olin täiesti unes ja vajutasin äratuse kinni ja noh.. ma ei oska seda hästi seletada, aga ma olin sama uimane kui tavaliselt ja põhimõtteliselt magasin edasi, aga järsku läbi mingi eriti paksu udu jõudis kohale, et ma pidin varem kooli minema. mõtlesin veel: ''oh, kuidas vedas'' ja tõusin üles. just! tõusin üles, mitte ei maganud veel pool tunnikest. imesid ikka juhtub. jõudsin koolis mata peaagu iseseisvalt ära lahendatud ja kõik oli rõõmus. no seidilt vaatasin ainult üht numbrit. kahjuks olin ma piisavalt loll, et ära lahendada terve ülesanne, kui meil jäid teha ainult paaritud tehted, sest paaristehted olid vihiku KÕRVALLEHEKÜLJEL juba lahendatud. jah, just, lahendasin ära ülesanded, mis mul seal samas nina all olemas olid. naljanumber.
palusin massil endale veits joonestamist ka seletada, aga ma olin vist veidi ebaviisakas ja kuri, sest ma ei saanud ta seletamisest aru ja siis olin seal närvis.
kuues tund oli tuhkapäeva laat, kus terve kooli õpilased enda asju müüa võisid. mõned (näiteks siim) sattusid eriti hoogu. üldiselt müüdi isetehtud ehteid, raamatuid, kooke, saiakesi, muffineid, joonistusi jne. siim tassis kohale mingid poolikud lõhnaõlid, kondoomid, võtmepaelad, vana kaardipaki, kust pooled kaardid puudu olid ja muud sellist kraami. (ehk siis täitis massi käsku: ''müüge maha KÕIK oma vanad asjad!'')
mulle ei meeldinud seal eriti, sest rahvast oli nii palju ja ma pole laatade ja selliste asjade fänn justnimelt ülerahvastatuse pärast. ei tahtnud midagi eriti osta, kuigi koogid ja asjad nägid kõik väga isuäratavad välja. siiski siiski kui mu endine mataõpetaja ütles, et ma talt ostaksin, ei suutnud ma seda tegemata jätta, sest ta on nii tore ja sõbralik alati. ostsin talt ühe küpsise. päris hea piparkoogimaitseline oli ja kuna mass pärast birgiti/maarja juustusaiakesi kiitis, ostsin ma kaks tükki neid ka. oh sa püss, kui head olid.
peale seda pidi olema orienteerumine. otsisin päris pikalt klassijuhatajat ja tuju läks aina halvemaks. tahtsin ära küsida, sest ma olen haige, noh. lõpuks viskas üle ja helistasin talle. tuli välja, et ta oli vahepeal koju läinud hoopis, aga noh.. lubas ära mu.
ja siis.. no siis ma kirjutasin vahepeal juba.

nii crappy on olla ja mulle hakkab vaikselt endale ka kohale jõudma, kui torssis ja kuri ma kogu aeg olen. ma olen vist kõik juba ära hirmutanud või misiganes, sest praeguse seisuga on alles veel vaid üks inimene, kes minuga vabatahtlikult suhtleb. score!
no et siis.. jah. palun vabandust, et ma nii vihane kogu aeg olen ja teid eemale ajan ja ainult vingun ja siia tsiljoneid sama sisuga niuiniu-postitusi kirjutan, aga ma loodan, et see läheb äkki üle varsti. kõikidel on raskeid aegu ju. (imelik tegelikult, et mul need iga-aastaselt veebruaris tulevad. väärt traditsioon.)

oh let the sun beat down upon my face, stars to fill my dream.

ma nii armastan hetki, mis mind peale nõmedat ja väsitavat päeva totaka naeratusega koolist koju kõndima sunnivad.

uni on sellegipoolest ja tulin täna koolist varem ära. tunnid olid tegelikult juba läbi, aga meil pidi veel mingi üks või kaks tundi orienteeriumist olema. ilmselgelt pole ma orienteerumise olekus, niiet tulin koju, heitsin korraks diivanile pikali ja jäin magama. isegi riideid ei jõudnud ära vahetada. no see oli siiski ka hetkeks, tundsin süümekaid, et issi minu pärast suusatamise vaiksemaks keerama pidi ja liikusin emmeissi tuppa, kus ma põrandal pikutades ''kaks ja pool meest'' vaatasin. mõni päev on kohe selline, mil kõige parema tunde tekitab laua all või kapi otsas magamine.

praegu wayne hoobler naeratas, mitte sellepärast, et ta oli õnnelik, vaid sellepärast, et tal polnud midagi teha ja ta arvas, et võiks veidi uhkeldada oma hammastega.

kuurad

ma ei oska vene keeles jutustada, mul on mata õpik koolis, niiet ma ei saa ülesannet teha (esimene tund homme) ja mul on joonestamine tegemata. kurat kurat kurat ma ütlen.
karol kuntsel ja priit võigemast on nii ilusad, et päris jube kohe.

numsu

mingeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee


kõik on hästi. super. väga vahvik. :):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):):)
ütleks, et noh.. super. lausa.. hea!

23. veebruar, aasta tagasi. tark mõttetera.

teab loodus vaid, teab isamaa.

eip, mitte mingit tunnet.
vähemalt kogusin piisavalt palju viitsimist, et oma tuba ära koristada. tegin veits pilti, mis ajas loomulikult kohe laua ka uuesti sassi, aga nojah. see-selleks.

selleks. ee.. rohkem mul ju midagi nagu öelda polegi.
homme on orienteerumine ja ma oleksin väga rõõmus, kui ma sellest midagi veits rohkem teaksin. lihtsalt kuskile välja külma kätte surema ka nagu hästi minna ei tahaks, eriti kui mu tervis niigi just kõige parem pole.

MIKS MA KOGU AEG ENNAST PUUDUTATUNA TUNNEN?

ma olen nii jonnipunn, et ma olen endale niikuinii mõttejõuga selle haiguse tekitanud.
mõttejõuga seoses. panin enne empekolmeplaadi shufflega mängima. valisin plaadi number kaks ja sisse pannes mõtlesin ''aa, see on ju see, kus on ''möödakarvapai'' peal. jajaja, möödakarvapai, möödakarvapai.'' esimese loona läks käima dagö - ''möödakarvapai''. müstika, täielik müstika.

see kõnevõistlus kummitab mul ikka veel peas. ma ei saa selle vastu midagi teha, iga kord kui ma sellele mõtlen, tuleb mul mingi valugrimass näkku. eesti keele, kirjanduse ja meedia õpetaja küsis, kas ma sain kuskile ainesse selle kõne eest hinde ka ja kui ma ütlesin, et ei saanud, ütles ta, et ta paneb kirjandusse. juhhei.
aga siiski siiski. ma olin seal vahepeal lihtsalt vait. ja ütlesin midagi hoopis muud. TÄIESTI SAVI JU, ma ei saa aru, miks see edasi kumiseb.

gonna make you burn, gonna make you sting.

ah misiganes, ma olen nii nõme.

ma ei tea tegelikult, kuidas ma homme koolis hakkama peaksin saama, sest mu nohu on lihtsalt masendav. ma pean umbes iga kolme minuti järel nuuskama ja kui ma seda teen, kulub mul ära 2-3 pabertaskurätikut. mitte, et mu nohu teile lugemiseks väga põnev teema oleks, aga nii see on.
hakkasin eile veits printsessi päevikuid lugema. okei, ma hakkasin juba mingi.. kaks päeva tagasi vist, aga siis ma lugesin ainult mõned leheküljed ja see ei lähe arvesse eriti. see on nõme osa, mulle ei meeldi siiamaani üldse. nunnusus ja romantika ja muud seesugused asjad on täielik null ja midagi lõbusat seal (siiamaani, noh) ei ole. mitte, et ma muidu mingi nunsujunsumunsusunsu teema fänn oleksin, aga c'mon, PRINTSESSI PÄEVIKUD.

mul on nii nädalavahetuse tunne. terve päev olen iga ebameeldiva tegevuse kohta mõelnud: ''ah, homme teen,'' aga homme ei ole pühapäev. kolmapäev on ja nädal läheb lihtsalt edasi. see tuletab mulle meelde, et ma peaksin õppima ka.

25.02.2009	Vene keel	Kodune ülesanne	Tsarskoje Selo-jutust.	Harjutus
25.02.2009	Inglise keel	Kodune ülesanne	B p 68 + WB p 39- 41 -wr

oh, ma jään ellu võib-olla isegi. igatahes. pildid arvutisse, koristama (tegelikult on vist ainult tolm veel vaja tõmmata), pessu, lugema, vahveldama, filmi vaatama.
tegelikult oleks tahtnud teistsugust päeva, aga kui ta juba nii läks, siis.. jah.
enam pole väga palav. tegelikult on isegi külm.
panin enda toa lakke kaisa antud südame kirjaga ''ära sõpra unusta''.



tõesti.

feeling spaced, breathing out listerine.

ei saa nina kaudu hingata, ei saa, ei saa. ja ma näen välja nagu puuga pähe saanud lammas. ja loomulikult tulid kaisa ja kadi mind välja kutsuma. siia. nagu.. minu koju. ehk siis nad nägid mind. see pole tõsiselt hommik, mil ma oleksin tahtnud, et keegi mind näeks. mu silmad on täiesti ilma meigita ehk siis chinatown123 ja mul on peas mingi eriti ära magatud ja laiali vajunud pats. jätab mulje nagu juuksed oleksid enamvähem lahti, aga nagu ei oleks ka. nad kutsusid mind välja ja kuna ma olen haige, siis ma ei saanud minna, JUHHEI. väga rõõmustav, väga väga rõõmustav tõesti. ja siis nad tegid insaidnalju, millele ma pihta ei saanud ja emmeissi ütlesid, et kaisa ja kaija nende tuppa läheksid. nad ei läinud. läksid hoopis minema ja ma tulin tagasi siia ja mul on ilgelt palav.
teist aastat järjest on vabariigi aastapäev täiesti mööda läinud. selles suhtes, et.. no mulle on see päev alati täiega meeldinud. see on nii tore ja palju eestit ja puha, aga täna võiks vabalt ükskõik, mis muu päev olla, ma ei näe mingit erinevust. toppisin teisest arvutist ''ei ole üksi ükski maa'' empekolmele. kui see ka ei mõju, siis ei mõjugi midagi.
täna ''nimed marmortahvlil'' on? telekavaatamise vajadus, see film oleks küll tore.

ooh, kuidas ma seda laulu armastan. peaks toa ära koristama, siis oleks rõõmsam võib-olla. praegu on küll nii crappy, et õghf, okse.

ilmselgelt on ''nimed marmortahvlil''. jess jess.

and it makes a firey ring.

ma võin igas sõnas, liigutuses, hetkes ja juhtumises varjatud tähendust otsida, aga tegelikult ei tea ma kedagi piisavalt hästi, et ennast puudutatuna tunda. mitte kedagi, mitte kedagi.

walk

kurat! supermodellid käivad ju. ja mul jääb tänane osa nüüd nägemata, kuigi ma ju lindistan ka filmi. samas ma magasin supermodellide alguse maha. aga samas ma olen filmi varem näinud. aga samas see on niiii super super super. ah, ma ei tea.

:[Ats:[ ütleb:
walk the line ei ole isegi jaapani keeles kirjutatud
:[Ats:[ ütleb:
suht hale

my eyes fill with sand, as i scan this wasted land.

sundisin ennast raamatut lugema. jah, sundisin, sest mul on raamatute tagasiviimise tähtaeg mingil imelikul kombel millalgi päääääääääääääris kõvasti üle läinud ja kuna ma olen teiste asjadega hõivatud olnud, pole mul lugemiseks väga aega jagunud. (okei, see on tegelikult suht nõme vabandus, arvestades seda, et ma samal ajal siiski paar muud raamatut ju läbi lugenud olen. vahet pole, vahet pole!)
umbes peale poolt lehekülge magasin jälle. täna oli veidi mõistetav, sest mu pea oli nii valus ja kuum ja rõve ja ma olen täitsa haige ikka kohe. kell seitse ärkasin ja lugesin raamatu läbi. no ilmselgelt hea raamat, ega naljapärast vonneguti vist ei ülistata. ''tšempionide eine.''
igatahaes kadus peale ärkamist peavalu ära, mis oli üpris juhhei moment. oleks ilmselt veel juhheim olnud, kui ma nina kaudu hingata saaksin, aga see-selleks.

nüüd siia tulles avastasin, et pea hakkas uuesti valutama. ilmselt tulebki see arvutis passimisest ja haige inimesena peaksin ma hetkel ilmselt magama ja silmi puhkama. ma tõsiselt tõsiselt ei jõua.
ma ei julge tegelikult nagu väga vinguda ka, et ma haige olen, sest emme-issi-lotte hakkavad mulle kohe koolist kojujäämise juttu rääkima ja kui ma ütlen, et ma ei saa, siis nad hakkavad rääkima, et saan küll ja miks ei saa jne. eile siis seletasin, et ma ei saa niigi pooltes ainetes mõhkugi aru ja siis tuldi välja ideega, et ma peaksin ajalehest ja õpilasesindustest ja muudest asjadest loobuma ja ainult õppimisele keskenduma. tere hommikust tõesti, ma olen ajalehe mingi friking peatoimetaja ja ütlen ühel päeval lambist umbes: ''a kuulge, mul pea valutab, ma vist ei viitsi enam ajalehte teha.'' no tegelikult ma saan nende jutust aru küll, aga kõik see teeb mulle veel rohkem selgemaks, kuidas ma nagu väga midagi teha ei saa ja siis ma muutun kurjaks enda ja nende ja kõikide teiste peale. seega olen nüüd parem vait, isegi kui ma käin ringi punaselaigulise näo, lillade huulte ja tulipunaste silmadega.
(hetkel annab sellele ilmselgelt võlu juurde mu laialiaetud silmameik, silmade väsimusest pilukilolek ja mu super outfit, mis koosneb beežidest puuvillast sukkadest, mingitest rohelistest lühikestest pükstest, mille vööosa ulatub mulle enamvähem rindadeni, vanaema pehme triibuline pluus, mis mulle üpris suur on, villased sokid ja suured sussid, mille ma vildakaks kõndinud olen.)

ma vihkan täpselt selliseid hetki, kus ma vaatan, mida teised inimesed teinud on. mitte selles mõttes, et noh.. jah. ma mõtlen seda, kui mina pool päeva maha magan ja siis pärast kõikidelt kuulen, et ''oooooooooooooooooooi, ma tegin seda, seda, seda ja seda koos selle, selle ja sellega.'' kevaded on kõige masendavamad (täna just imelikul kombel mõtlesin selle peale, ma isegi ei tea, miks). sellega seoses loodan ma sellelt kevadelt midagi meeldivamat, kui eelmise kevade masendavad hetked. no tipphetked olid siiski nunnud ju.

no kui ma siin juba niigi tsiljonist mõttetust asjast heietan, siis võin tänasest päevast ka kirjutada ju.
ärkasin kell pool kaheksa päris suure šokiga. otseloomulikult päeval, mil mul oli vaja selga ajada pidulikud riided. tõusin üles, hakkasin paaniliselt ringiratast mööda tuba jooksma. panin riidesse, pesin, meikisin, kammisin ja hakkasin prille otsima ja otselooooooooooooooomulikult ei leidnud ma just täna prille. no okei, lõpuks leidsin, aga siiski. ma kulutasin nende otsimisele vähemalt viis väärtuslikku minutit. emme viis mu kooli ja ütles kurjalt, et ma lõpetaksin poole ööni arvutis istumise. eile läksin ma tegelikult suhteliselt vara siit ära, aga see pole mingi eriline vaidlemise koht, sest no me kõik teame ju, et ilmselgelt olen ma sellega üle pingutanud (ma isegi tean, kust see algas!).
esimese tunni ajal tegi imbi meile coreli tutvustust. see on siis see programm, millega me ajalehte teeme. ma veits feilisin nende veergude ja asjade sikutamisega, aga põhimõte sai selgeks ja nüüd saame ise ka seal midagi teha vist. kolmas tund oli üpris raisatud, sest meil jäi inkas jutustada, aga ma sain veidi valesti aru ja ei õppinud, niiet ma kulutasin terve tunni mingi teksti pähe tuupimisele ja lõpuks sai aeg otsa, niiet ma ei pidanudki jutustama. neljanda tunni ajal käis meelis lainvoo meile inimeste eellastest rääkimas, mis oli (minu jaoks vähemalt) päris põnev. peale seda läksime rahvamajja, kus oli pidulik aktus. öeldi kõnenädala võitjaid ja tegelasi. meie kõnevõistluse võitis otseloomulikult liis ja ta rääkis täiesti randomilt seal hullult ilusa kõne. kade tunne tekkis kohe. mitte kade selles mõttes, et tahaks ise teiste inimeste ees rääkida vaid kade selles mõttes, et tahaks lihtsalt ise ka nii järsku ja ilusasti rääkida osata. eldari mingi.. jutuasjandus oli seal nii tohutult vaimukas ja ta rääkis seda nii lahedasti, et ma tahtsin ennast maas veeretada. mitte, et see asjale mingit võlu juurde annaks või midagi, aga nagu noh.. naljakas oli! aktus oli lühike ja tegelikult mitte väga põnev. anti välja kaks jaaku, räägiti, lotte sai ka ühe auhinna ja oligi enamvähem kõik. seisin mingis lollakas garderoobijärjekorras, issi tõi minu ja lotte autoga koju ja mul on sellest ajast saadik üpris paha tuju olnud ja kõik nuputavad hullult, et mis sellel anettel küll viga on. ma ei tee seda tahtlikult, aga kui inimesed mind närvi ajavad asjadega, mida ma olen tsiljon korda maininud, siis mida ma tegema peaksin?
eriti häiriv on see, kui kõik inimesed päevad läbi mul järel käivad ja korrutavad kui vihane ja tige inimene ma olen. no ja olengi, küll ma varsti oma kurjuse kätte ära lämbun, oo happy dayd siis kõikidele.



no nii halenaljakas.

täna pidasid kõik mind lolliks, kui ma rääkisin, et elavhõbedaga on lahe mängida (ma mõtlesin puhtalt seda, et need tilgakesed jooksevad hullult lahedasti kokku, aga kõik mõtlesid, et ma olen mingi nõdrameelne) ja täna on walk the line, mis on täielik armastus. joaquin, joaquin, joaquin!

neljas.

0

00000
000000000000000000000
00
000
0

paistes nägu.




feeling spaced, breathing out listerine.

i've said what i'd said and you know what i mean.

ma ei oska ennast enam niimoodi väjendada, et kõikidele täiesti arusaamatuks jääda. ma mõtlen selle all just seda, et ma tahaks midagi siia kirjutada, et see oleks väljaspool mind ja et see oleks.. veidi teistmoodi. samas on otse väljaütlemine jobu ja täiesti niisama hämamine on ka nõme (ma tean, et ma olen seda siin hunnikute viisi teinud juba).
ühesõnaga sucks.

täna oli aktus, mu pea valutab, mu nägu on punaselaiguline ja mul on nii kuum ja paha olla, et ma olen ennast täna juba kolm korda kraadinud. palavikku on 0.

haha, numsi.

well maybe i'm in love LOVE

(tegelikult mitte, laul on lihtsalt ljürps)

üpris hea on olla praegu. no mitte selline JESSJUHHEI, aga võiks ka hullemini. midagi nutmisväärset või kägistatavat hetkel pähe ei tule. meeldiv. lugesin kaelkirjaku läbi. nunnu raamat on.

juuksed on niiiiiiii märjad, ma ei viitsi oodata, millal need kuivavad ja siis peab veel vahveldama ja õõ. niisama sirgelt on need ka nõmedad tegelikult.
päris.. teistmoodi, et ma olen nädalavahetusel leidnud aega täiesti sisututest asjadest kirjutamiseks. nädala sees polnud mul aega isegi pealiskaudselt kõige meeldejäävamatest asjadest kirjutada. võib-olla oli too variant parem, sest nüüd olen ma vaid ühtesid ja samu asju korrutanud. savi tegelikult.
jäätis, nomnom.

nohu.

JAMES BLUNT.

tahtsin ennast kraadida, aga pillasin kraadiklaasi maha. läks kildudeks ja sain jälle elavhõbedaga möllata. kolmas minu poolt lõhutud kraadiklaas. õnneks olen ma nüüd juba veidi targem. esimesel korral pillasin enda öökapile ja kui issi nädal aega hiljem avastas, et meil kraadiklaas katki läinud oli ja minu käest selle kohta küsima tuli, leidis ta minu toast üleni elavhõbedased raamatutagused. no ikka elaks lahtise elavhõbedaga nädal aega ühes toas ju. täna pillasin siia samma arvutituppa keset põrandat. kui emmele rääkisin, hakkas ta karjuma, et ma üritan teda tappa ja et terve meie pere sureb aeglast ja vaevarikast surma. huumor huumor.

silmad on vässud. peaks pesus käima, kirjandust jutustama õppima ja luuuuugemaaaaaaaa. mõtlesin hetkel teistele raamatutele keskenduda, aga emme käsib mul ikka kaelkirjakut lugeda. õnneks on see mingi suure kirjaga 76-leheküljeline piltidega lasteraamat. päris vaimukas ka vist.

teed pidin juba ammu jooma ju.

james james james.

normaalne.

täna ärkasin kell kolm.
tegelikult oli esimene ärkamine vist kell üksteist. koperdasin vetsu, pesin kikud, läksin tagasi voodisse ja hakkasin raamatut lugema. lugesin kümme rida ja jäin raamat kaisus magama. no ja siis ärkasingi nüüd pool tundi tagasi alles. päris rõve on olla, sest kurguvalu on täna veel suurem kui eile ja nohu on ka ikka tõsiseks nohuks läinud, mitte pole enam mu aastaringne krooniline naljanohu. ühesõnaga hakkan ma haigeks jääma ja pole väga meeldiv olla. ma peaksin vist kohe rohtusid kasutama, teed jooma jne, sest erinevalt minu eluaegsetest unistustest kooliajal haigeks jääda ja nädalate viisi puududa, on hetkel minu jaoks see variant täiesti välistatud. ma ei saa õppimistega hakkama, ma ei saa ajalehega hakkama, ma ei saa õpilasesinduse asjadega hakkama (mitte, et me seal hetkel midagi väga teeksime ka), ma ei saa inimestega suhtlemisega hakkama. ühesõnaga puudumine oleks täiesti naljanumber ja lõppkokkuvõttes saaksin ma peale haigusest toibumist kooli minnes mingi eriti major tagasilöögi ja langeksin ilmselt koomasse või midagi seesugust.
kahjuks ma midagi peale ninatilkade ja tee nagu väga teha ei oskagi.
kurk on niiiiiii vastik, hingata on raske. nina on niiiiiiiii vastik ja katki ka, hingata on raske. julm igatahes. ma nägin unenägusid ka, aga lotte tuli umbes kolm minutit peale mu ärkamist minuga juttu rääkima ja küsima, millal ma täna ärgata kavatsen, niiet mul läks kõik meelest.

janis joplin on tänasesse hommikusse nii rahulik ja mõnus ja õige. armastus armastus armastus.

stuck in a moment.

okei, see oli julm praegu.

film on endiselt nii super super super.
homme pean juukseid vist vahveldama, sest esmaspäeval on aktus ja kuna me peame pidulikud olema, ei suuda ma oma juustele midagi muud välja mõelda. sirgena on need lihtsalt oksed, ma pidin kõnevõistluse pilte vaadates peaaegu nutma hakkama (eriti vägev seal juures oli muidugi see, et ma nägin näost ka välja nagu ma hakkaksin surema või midagi).
nii okse on olla. kell saab kaks, oo, oooooo, ohhoooo.

tõukan inimesi eemale, jah. kogemata ja kõvasti ja kaugele.

olge.

100 years

kuna kaisa five for fightingut mainis, meenus mulle, et ka mina kuulasin seda mingil ajal ju. laadisin nüüd ka siia arvutisse, aga ma lihtsalt ei suuda seda kuulata. üpris masendav tegelikult. IKKKKKAAAAAA sel samal vanal naeruväärsel põhjusel: kuulasin seda 2008 kevadel ja see on sellega nii seotud. ma ei muutu vist kunagi ja ma olen nii kinni vanades asjades, et iseendast hakkab kahju. ''superman'' ja ''100 years'' on küll nagu mingid hümnid ja ma ei suuda ei suuda ei suuda, nii solkimisena tundub.

nädalavahetusel ma:
* õpin varakult ära - tegemata
* loen raamatut - tegevuses
* teen midagi peale arvutis istumise - ee.. vist mitte.
* koristan veits tuba - tegemata
* vaatan midagi telekast - tegemata, aga ma ei peagi seda enam eriti oluliseks. homme vaatan mingit videot äkki vms, praegu ei tule lihtsalt midagi ja no ma vaatan netist filmi, mis jääb küll ka poolikuks ilmselt, sest ma tahan lugema ja magama minna.
* PUHKAN PUHKAN PUHKAN - hoho, tehtud vist.

dwayne

tšempionide einet lugedes meenus mulle, et little miss sunshine'is oli selle toreda poisi nimi ka dwayne hoover. panin filmi laadima, aga olin veidi kurb, sest meie kõrvaklapid läksid taaskord katki. issi küll liimis neid üks päev, aga ma ei teadnud, kas ta need ka terveks sai. nüüd avastasin rõõmsa üllatusena, et kõrvaklapid seisavad (ilmselt pikemat aega juba) siin samas kõrval, printeri peal. väga meeldiv, oleksin ma seda teadnud, oleksin ma õhtuti muusikat ka kõrvklappidega kuulanud, mitte teisi häirinud. oh well.
otsaesine valutab.

ma mainisin, et ma võtsin eile kraadiklaasi kooli kaasa. vahetunides mul aega ei jagunud, niiet koolis ma ennast kraadida ei saanud. kodus enne magama jäämist kraadisin, aga palavikku polnud. täna hommikul ärkasin tohutu kurguvalu, nohu ja kuumusega. mõtlesin, et no NÜÜÜÜÜÜÜD peab küll palavik olema, aga ei midagi. üpris naeruväärne on seda palavikku taga ajada, aga no C'MON!
kuum. kuumkuum.
ma pean siin toas lugema, sest kohe, kui ma enda voodisse pikali heitnud olin, tekkis mul täielik vastikustunne. ma ei tea küll täpselt, millest, aga ilmselt kergest ülemagamisest. etnoh.. ma olen praegu kuus tundi vähem ärkvel olnud, kui ma öösel magasin. siin on mugav tool, millega on meeldiv kiikuda. süda läheb vahepeal küll veidi pahaks, aga siiski siiski. ma ei tea, miks ma nii palju sõnu korrutan. üleüldiselt ma mõtlen. kirjutades, rääkides, mõeldes.
mäh?

our house

tegin stressitesti, sest ma olen igavusse suremas. tegelikult on sellised asjad täiesti mõttetud, kui ma hakkan tõesti tundma, et ma veidi stressis või milleski olen. selles suhtes, et.. kui ma arvan, et ma olen, siis ilmselgelt tuleb ka testi vastuseks, et olen, ükskõik kui ausalt ma seal siis ka ei vasta. tooks välja mõned eriti paikapidavad punktid.

Do You Frequently:
Blow up easily?
Fail to see the humour in situations others find funny?
Act rude?
Make a 'big deal' of everything?
Complain you are disorganized?
Avoid people whose ideas are different from your own?
Get too little rest?
Get angry when you are kept waiting?
Put things off until later?
Gossip?
Spend a lot of time complaining about the past?

nende peale mõtlesin küll, et.. nooooojah. jõudsin mingil ajahetkel juba punkti, kus ma olin rahulikum ja ei rääkinud inimestest eriti palju halvasti ja üritasin viisakas olla. nüüd ainult vingun ja hädaldan. no ja see mineviku üle kurtmine on kogu aeg olnud, aga hetkel on eriti julm. + asjade öösse lükkamine ja blowuppimine. kena.

oooour house.
okei, lähen lugema. peaks vist vonneguti enne printsessi päevikuid võtma, sest kui ma nüüd printsessi päevikutest alustan, olen ma vonnegutiga samaaegselt läbi lugenud neli raamatut ja see oleks endiselt poolik. naljanumber.

and that you'd killed the better part of me.

mainisin ma ikka, et viimane korralik suhtlemine r-iga toimus aastal 2006? täna ta helistas mulle.
teise inimesega, keda ma unes nägin, ei räägi me kunagi msnis, täna alustas ta vestlust umbes kohe peale seda, kui ma olin oma unenägudest kirjutamise lõpetanud.
ja kui emme rääkis, et ta meile koju andrus kiviräki ''kaelkirjaku'' tõi ja et lisseli ema oli seda veel lisselile lugenud ja et see on ülinaljakas raamat, olin ma seda täiesti kindlalt juba varem kuulnud. mitte deja vu'na, aga ma olin lihtsalt seda sama juttu juba kuulnud. mitte sõna-sõnalt, vaid sisult. küsisin emmelt, kas ta on seda varem rääkinud, ta ütles, et ei ole.

see + unes hulluks minemise nägemine + hetked, mil ma kirjutan blogisse juhuslikke fraase lauludest, mis just samal hetkel wmp'ist mängima hakkavad on vaimselt täiesti hävitavad.

kolm kuud, täielik komöödia. kangekaelsus ja teistmoodi olekski natuke imelik. kurb.
kuu aega, täielik komöödia. veidi kangekaelsust ja suures osas teiste inimeste süüd. praegu oleks teisiti. kurb.
24+24+24+24+24+24+24+24+24+24+24+24+24+24+24+24

natuke nagu on õigust kuri olla. või ei ole? pole vastamise küsimus, sest keegi niikuinii aru ei saa.
tahaks lugeda, aga ma kardan, et ma jään magama lihtsalt. emme tegi pitsat, nomnom.

electric feel

seda ka, et hommikul umbes maeiteamiskellapaiku helistas silvu. ütles, et mul oli õigus ja et polegi väga mõtet midagi muuta, niiet ma laseksin lihtsalt käia ja saadaksin ära. naeris ka päris palju, ma olin uimane nagu kana oma kolme pehme pehme padja vahel õudusuneägudest piinatuna. ütlesime mõlemad ''aitäh'' ja ma olin õnnelik, et ta midagi muuta ei tahtnud. rohkem minul sel kuul loodetavasti väga ajalehe pärast põdeda ei tule. järgmisel kuul alustame varem, jagame kõik asjad täpselt ära ja kõik teevad KOHE jutud ja muud värgid valmis, mitte ei oota viimase hetkeni, sest ''varem pole ju vaja''.

sain keemia töö viie hoopis.

look at your face like you're killed in a dream.

päris huumor, et ma viimasel ajal igat postitust sõnaga ''julm'' alustada tahan.
imelik on siin jälle istuda, sest eelmise ja selle postituse vahele on jäänud vaid 14 tundi magamist ja kaks hammastepesu. üle poole ööpäeva. tubli, anette, väga tubli.

läksin kell kaksteist magama. üritasin veidi lugeda, aga ei õnnestunud hästi, sest uni oli üpris suur. jäin magama ja ärkasin kell pool kaks öösel, sest ma nägin õudusunenägu. see oli peaaegu sama jube kui mingi.. no ma ütlen umbes nädalatagune (sest ma ei mäleta tegelikult) unenägu selle kohta, kuidas mind voodist välja tiriti. kui ma lõpuks tõusta suutsin, kirjutasin telefoni mingid märksõnad unenäo kohta, et ma selle läbi mõelda saaksin ja et ma seda hommikuks ka siia kirjutamise jaoks mäletaksin, sest see tundus tõesti tohutult jube. hetkel tundub nagu natukene nõme, sest keset päeva ja ärkvel oleku ajal tunduvad sellised kartmised täiesti tühised. igatahes.
kõigepealt toimus mingi tegevus koolisööklas, aga seda ma mäleta, niiet pole väga oluline. tulin koju, aga siin oli kõik veidi teistsugune ja me olime kolinud. maja oli samas kohas, mööbel oli samas kohas, ainult tapeetidest jooksid mingid värvilised triibud üle ja mu tuba oli veidi rohkem segamini, kui ta päriselt on. ma tegelesin parajasti mingite asjadega, kui mulle helistati. r oli. (mulle tegelikult endale nimede tähtedena kirjutamine ei meeldi, aga antud juhul oleks minu arvates ülinõme tema nimi välja kirjutada, arvestades seda, et ma temaga ise peaaegu kolm aastat suhelnudki pole ja et ma tegelikult enam ei teagi, milline inimene ta on. mulle on temast vist väga valed mälestused ja asjad meelde jäänud, aga isegi see ei seleta, miks ma teda sellise tegelasena unes nägema peaksin. vahet pole väga. meessoost ja inimene kellega ma ei suhtle, ühesõnaga.) ta helistas ja ütles, et ta tuleb mulle külla. ma ütlesin, et ma ei taha, aga ta ütles, et ta on põllu peal juba. läksin vaatasin enda toa aknast välja ja ta kõndiski üle selle meie maja vastas oleva viljapõllu, käes kilekott magamiskoti, magamismati ja muu kraamiga. ma sattusin täiega paanikasse ja jooksin siia tuppa (no see on meil arvutituba, eksole. samal korrusel, kus minu tubagi, lihtsalt paar sammu kaugemal.) telefoni võtma, et ma kellelegi helistada saaksin. ma isegi ei tea, kellele ma helistada üritasin, aga kui ma oma telefoni vaatasin, tuli sinna ette minu enda pilt. järsku hakkas voodil helisema mingi musta ja punase kirju telefon, mis oli ka põhimõtteliselt minu oma (päriselt ei ole) ja ma kuulsin telefonis enda karjuvat häält. kui ma oma tuppa tagasi jooksin, oli r minu aknani roninud (teine korrus, rock on) ja koputas vastu akent, et ma selle lahti teeksin. ma ütlesin, et ma ei taha ja koputasin ka vastu akent, niiet ta sealt alla kukkus. istusin oma voodile, panin pea kätele, värisesin üle kere ja mõtlesin, mida teha. kui ma pea kätelt tõstsin, oli aken lahti ja r oli juba poolenisti minu toas. jooksin paanikas aknani ja lükkasin selle uuesti kinni. järsku helises jälle arvutitoas toas telefon. jooksin siia ja vaatasin, et toomas helistab. ma olin hullult õnnelik, aga kui ma vastu võtsin, oli see r. jooksin oma tuppa ja kuna ta jälle minu aknani roninud oli, hakkasin telefoniga vastu akent koputama. ta hoidis oma käsi vastu aknaklaasi ja tal oli nagu mingi magnet või asi seal, niiet mu telefon tõmbus lihtsalt vastu aknaklaasi ja ma ei saanud enam koputada. proovisin teiste asjadega, aga millegagi ei saanud. jooksin emmeissi tuppa ja ütlesin, et ma ei saa millegagi hakkama. nad tõstsid korra pilgu telekalt ja ütlesid, et nüüd hakkan ma täitsa hulluks minema. oma tuppa tagasi jõudes tegin akna lahti ja küsisin, mida r tahab. ta ütles, et ma ta välja kutsuksin ja kui ma küsisin, miks, röökis ta vihaselt: ''SEST SEE ON MEELDIV!''
selle peale ärkasin ma üles ja panin isegi öölambi põlema. ma näen tihti õudusunenägusid, aga lambi põlemapanemisväärilisi on vähe. unenäo juures oli jube just see, kui reaalselt ma seda läbi elasin, kuidas ma enda hulluksminemist tunnetasin ja tõesti ennast vaimuhaigeks pidasin. ma pidin lihtsalt jooksma ja ma ei saanud millegagi hakkama. vaatasin voodi alla, jätsin lambi põlema ja magasin edasi. unes nägin päris palju kedagi veel, mis oli ka üpris weird. kell kümme oli uni täiesti läinud, silmad oli klõpsti lahti ja ma tabasin end mõttelt, et nüüd olen ma lõpuks piisvalt palju maganud. samas ma ei teadnud, kas päriselt ikka olen või on see lihtsalt minu vale magamisrütmi süü, sest ma olin samal öösel varem umbes 2-3 korda ärganud. isegi oma pooleseitsmese äratuskella peale, mida ma tavaliselt üldse ei kuulegi. surusin silmad poolvägisi kinni ja magasin kella kaheni. külm on, ma olen jälle kaua söömata olnud ja ma ei oska nüüd midagi peale hakata. mul oleks vaja lugeda, aga voodisse tagasi minek tundub praegu ajaraisk. ajuvaba tegelikult. raamatulugemine on suurem ajaraisk, kui siin passimine? ma ei mõista ennast, noh. teisi ka mitte. mõnikord ma arvan, et ma mõistan, aga keegi ei ütle midagi otse ja egoistlik tundub arvata, et mõistan.


(unenäoga seoses see ka, et eile öösel nägin unes inimest, kellega ma suhtlesin samal ajal kui r-iga ja peale seda on täielik tühimik olnud. kaks ööd järjest inimesi, kellest ma kolm aastat midagi ei tea? see pole tegelikult isegi imelik kokkusattumus mitte, see on juba lihtsalt jube ja rõve ja vastik. mitte nemad vaid see olukord.)

KURT COBAIN.

täna on meeles, nädal aega tagasi robbie ei olnud. siis oli palju muud, millele mõelda. praegu on veel rohkem, aga ma vist hakkan asju rohkem märkama. ..okei, tegelikult on tegemist ilmselt lihtsalt juhusliku kokkusattumusega. miks see nüüd oluline oligi?

hakkasin millalgi enne kirjutama, nüüd on kell kolmveerand üksteist. oh well.
läksin eile õhtul kell veerand üks magama, mis on minu viimase aja kohta üpris vara. kuna ma kannatan tõsise üleväsimuse all, jään ma ka enamasti kohe magama, kui ma pikali heidan, niiet sain peaaegu seitse tundi magada oma tavapärase 4-6 asemel. hommikuks suutsin isegi üht unenägu näha, mis on samuti viimasel ajal üpris imelik nähtus. unenäod tulevad ju siis, kui magamisest nagu enamvähem küllalt saama hakkab. hommikul mäletasin unenägu selgelt, tuba oli külm ja tegelikult oli üpris raske ärgata. raskem, kui tavaliselt. kui ma saan vähe magada, olen ma väsinud, aga kui ma ei saa just mingi 12 tundi magada ja väga vähe ka ei maga (ehk siis mõtlengi umbes 6-7 tundi), on väsimus kõige suurem.
põsed olid punased, keha oli midagi kuuma ja külma vahepealset ja ma olin veendunud, et seekord on mul küll palavik. kuna ma veidi sisse maganud olin ja niigi viimasel ajal igasse tundi hilinen, ei saanud ma endale kodus kraadimist lubada. toppisin kraadiklaasi koolikotti ja lonkisin kooli. pea oli raske, silmad vajusid kinni, jalgadel oli külm.
esimese tunni ajal ei läinud klassidesse laata reklaamima, sest ma olin suremas, ma pole päris kaua geograafiatundides käinud, ma jõudsin alles tunni alguseks kooli, niiet ma ei jõudnud õppealajuhatajalt infot küsida ja mul oli tsiljon muud asja teha. hakkasin arvustust ümber kirjutama.
esimese vahetunni ajal jooksin õpilasesinduse tuppa, võtsin mälupulga ja tormasin imbi juurde, et jõuda sinna enne seda, kui direktor mu üles otsib ja ära tapab. trepi peal tuli ta (direktor) mulle vastu ja ma hüüdsin talle joostes: ''me läheme imbi juurde!''. ta tegi mingit naeru, aga see ei olnud selline.. ''haha, nunnu'' naer, vaid see oli umbes ''haha, kuradi lollakas'' naer ja ta oli tegelikult täiega vihane. ütles, et see oli küll ka viimane hetk juba. imbi ütles, et nad panevad lehe ise avoga kokku ja et ta teeb meile esmaspäeval esimese tunni ajal selle programmi koolitust. kena.
ajaloos pidime rääkima, kust meie perekonnanimed pärit on. minu oma on põlva maakonnast, vana-koiola vallast. õpetaja ütles, et ta läheb homme sinna, hoho. mingi teine jutt, mis ma selle tunni kohta rääkima pidin, pole siiamaani meelde tulnud. täna oli tunnis nii vähe inimesi, et ma julgesin isegi kolm sõna öelda, tavaliselt olen ma terve tunni vait.
keemia tunnikontroll oli üpris raske, aga sain nelja. vedas päris palju, ma ei osanud seda tegelikult peaaegu üldse. oksüdeerijate ja redutseerijate määramine, tasakaalustamine, oksüdatsiooniastmete määramine. selle mingi.. ühise nimetaja leidmise ja elektronide liitmise/lahutamise abil. okei, vahet pole, see ei huvita isegi mind ennast.
eesti keele tunni algusest tegime kaisaga intervjuud silvuga. etnoh.. ta valiti kõige sõbralikumaks õpetajaks ja puha. üpris noh.. nagu kõik teised meie intervjuud ikka.
mingil vahetunnil leppisin aldariga kokku ka, et tema ja teised nende klassi valitud inimesed võiksid mingil teisipäeval kuuenda tunni ajal ka intervjuuküsimustele vastama tulla, aga nüüd tuli välja, et kaisal on sellel ajal ajalugu ja kuna kadil on teenindus, siis on veits pekkis, sest üksinda ma seda ju ei tee. kiikusin veidi trepi käsipuu küljes ja palusin aldaril mulle tantsida. ta ütles ''ei!'' ja jooksis minema, mille peale ma umbes viis minutit naersin. oluline on see sellepärast, et see oli vist üks kahest minu päeva ainsast hetkest, mil ma tõesti vahetunnis seista ja kellegagi lihtsalt rääkida sain, mitte nagu hullumeelne ringi jooksma ei pidanud. teine hetk oli see, kui ma kaisale, beritile ja liinele kurtsin, kui kiire elu mul ikka on. ma ei või vait olla ikka. täna hakkasin peaaegu nutma juba, no kurat, ma ei saa midagi teha ju, kui teisi need asjad ei huvita. kui keegi ise minu olukorras pole, siis on üpris raske selgeks ka teha, et pole väga lihtne iga päev ühest kohast teise jebida ja sebida, sest kõik minult midagi ootavad. mass ka täna ütles, et see tema laada reklaamimise palve oligi lihtsalt palve, mitte minu kaela veeretamine ja et alati on võimalik keelduda, aga öelge, kuidas, KUIDAS ma ütlen inimesele ''ei'', kui ta palub mult midagi, millega ta ise tõesti hakkama ei saa? täna oli ka lähiaja esimene kord ja minu jaoks on selline asi lihtsalt ebaloomulik. mõnikord on endal ka ju abi vaja ja olgugi, et ma seda kunagi küsida ei juge, on hea vähemalt teada, et kui viimane häda tõesti käes on, ei hakata mind vihkama puhtalt sellepärast, et ma ise igavene idikas olen, ainult teiste käest koguaeg abi palun ja teistele midagi head ei tee.
psühholoogia oli tore. iga psühholoogiatund on täielik win, ma olen nii rahul, et ma seda õppida saan. midagi tahtsin selle kohta kirjutada ka, aga ma ei mäleta.
kõndisin koju. arctic monkeys ''when the sun goes down'' ''because she must be fucking freezing'' koht, seelik keerdus rõvedalt ümber jalgade, eikuskilt ilmus päike, mis oli soosu mu põskede vastas ja kindad olid pehmed.
koju jõudes panin selga pehme pluusi, jalga pehmed dressipüksid ja ronisin oma pehmesse voodisse, pehmete patjade vahele ja pehme teki alla. kuna ma kujutasin ette, et mul kohe und ei tule, võtsin kapilt oma nunnu kollase pallikese ja mõtlesin seda veits õhku loopida. umbes kahe minuti pärast ma magasin. kui ma kaks tundi hiljem ärkasin, oli pall endiselt käes. täiesti hämmastav. kõik, kes teavad, kuidas ma magan, saavad ilmselt aru, miks. kokku saingi umbes kaks ja pool tundi magada, siis tulin siia, kirjutasin intervjuu ümber ja nüüd on jälle uni, sest noh.. kaks tunnikest ei tee tasa minu kaht nädalat magamatust, eksoooooleeeeeeee.

suht.. nojah. ma olen õnnelik igatahes, et vähemalt nädalavahetus käes on. magamine, nomnom. ka vähem vinguvaid postitusi ilmselt. samas ma kujutan ette, et ma näen unes õudusunenägusid ajalehest, sest inglise keele õpetaja tahtis seda intervjuud ise ka veel lugeda ja midagi parandada, enne kui ma selle ära saadan. ma küll ütlesin, et ma pean selle täna ära saatma, aga ta tahtiski mu telefoninumbrit ka, et siis saab kiiremimi. kahjuks tegin ma intervjuu nii hilja valmis ja saatsin liiga hilja ära, et õpetaja vastanud pole ja ma tundsin lihtsalt tõsist vajalikkust see imbile siiski ära saata, muidu see jääbki mul pähe tuksuma. ja nüüd, kui homme õpetaja helistab, ja midagi muuta palub, siis ma möhitan talle midagi lollilt vastu? jah, intervjuu oli täesti tiptop, aga ma ju lubasin. ma olen nii loll. aga siiski siiski REEDE.

mõtlesin selle magamise kohta ka. isegi kui mul on võimalus, ma ei kasuta seda. viimasel ajal on lihtsalt nagu suurem kartus, et magama minnes/koolist puududes/liiga kaua oma toas viibides jään ma triljonist tähtsast asjast ilma. tegelikult ei jää. okei, koolis puudumine oleks küll täiesti võimatu, aga magamine.. see on lihtsalt magamine ju. kuidas ma saan teha oma uneaega nii minimaalseks, kui võimalik, lihtsalt sellepärast, et teiste inimestega ühenduses olla ja asju ebanormaalsetesse aegadesse lükata?

ma vihkan seda postitust.

hoi hoi

nädalavahetusel ma:
* õpin varakult ära
* loen raamatut
* teen midagi peale arvutis istumise
* koristan veits tuba
* vaatan midagi telekast
* PUHKAN PUHKAN PUHKAN

ma nii ootan juba homset peale-kooli-aega.

more than all that's on the planet

järjekordne õhtu, mil ma tunnen ennast vaikselt minestamise äärele liikuvat. ma lubasin küll enda vingumist piirata, aga ma ei saa sellest üle ega ümber, niiet mul on lihtsam ennast siin välja elada, kui vait olla ja endasse koguda, sest ilmselgelt keegi lihtsalt ei loe seda positust, kui see vastumeelne on ja mul polegi millegi pärast muretseda vaja. noh.. antud teema pärast pole muretseda vaja, mitte ''millegi'' pärast. vahet pole.

läksin täna kooli ja kui ma olin jõudnud meie armastatud koolimajas viis sammu teha, hüppas mulle juurde direktor ja küsis, millal ma ajalehega imbi juurde seda kokku panema minna kavatsen. ütlesin, et millalgi lähen ja vahetundidel käis ta mulle veel sellest rääkimas, aga
1) mul polnud aega
2) kui materjale lihtsalt valmis ei kirjutata, siis mul pole sinna oma toimetaja veeru ja kahe jutukesega ka mõtet minna.
enamvähem kõikides vahetundides närveldasin kõne pärast ja vihkasin ennast, et ma üldse selle peale ei mõtle, mis kohustusi ja asju ma endale võtan. jah, üleüldiselt teen ma viimasel ajal päris halbu valikuid, aga see oli üks asi, mille puhul ma tundsin kohe TÕSISELT, et see oli äärmiselt loll tegu. hommikul kooli kõndides üritasin välja mõelda kõikvõimalikke viise, kuidas kõnest pääseda ja tundides käis mu peast läbi umbes viiskümmend erinevat viisi, kuidas ma keset kõnepidamist ära minestan, pea vastu aula lavaäärt ära löön, verest tühjaks jooksen ja kõik seda pealt vaatavad. kui lõpuks kõnepidamise tund käes oli ja kõik aulasse kogunesid (kõik gümnaasiumiklassid), oli mul tõsiselt tunne, et ma jooksen ära või midagi. kõnevõistlus ise nägi välja nii, et igast gümnaasiumiklass (kolm klassi siis kokku) pidi välja panema viieliikmelise kõnevõistkonna. igast võistkonnast pidid kõne pidama kaks inimest, teemad tõmmati loosiga, esinemisjärjekord tõmmati loosiga. üks inimene pidas viieminutilise kõne, teised rühmad tegid samal ajal märkmeid ja valmistasid ette kolm küsimust (kokku siis kuus) ja kui kõneleja oli rääkimise lõpetanud, pidi ta vastama kuuele küsimusele, et kindlaks jääda enda seisukohale, ükskõik kui totter see teema siis ka polnud. mina rääkisin teemal ''teietamine on ajast ja arust''. võtsin loosiga endale esinemisjärjekorras kolmanda koha. kuna liis, kes pidi olema esimene, hilines, jäeti tema lõppu ning liiguti edasi. sattusin veidi paanikasse, sest ma sain aru, et olen teine. kahjuks oli üheteistkümnendast klassist vaid üks kõnepidaja, seega oli teine koht ka tühi ja liiguti kohe minu kõneni. ma olin esimene, täiesti šokis, krampis ja ma ei osanud midagi teha. see minu esinemiskord tuli täieliku üllatusena. tõusin püsti, panin oma mapi kõnepuldile, toetasin käed sinna peale ja niimoodi seal kõne lõpuni seisingi. jalad värisesid, hääl värises, laused läksid sassi, pea oli täiesti tühi ja ma tahtsin nutma hakata. pidin pool juttu maha lugema, sest ma olin nagu puuga pähesaanu. kui laused sassi läksid, mõtlesin neid loogiliselt teiste sõnadega jätkata, aga isegi sellega ei saanud hakkama. rääkisin ära, hakkasin kohale minema, aga siis tuletas õpetaja mulle meelde, et ka küsimustele on vaja vastata. kaheteistkümnendale klassile oli veidi lihtsam vastata, sest nad olid rahulikumad ja sõbralikumad, üheteistkümnes oli ründav ja ma tahtsin seal lihtsalt karjuma hakata. tegin vahepeal oma imelikku kätega vehkimist, sain vastatud ja istusin kohale. teistest kõnedest ma eriti kirjutada ei viitsi. kui kõik olid ära rääkinud, kommenteeris õpetaja (ma räägin endiselt väitlus-, ajaloo- ja ühiskonnaõpetajast. meie kooli parim õpetaja ja õpetaja, keda ma paaniliselt kardan, sest ta on pikk, tark ja noh.. messoost) kõikide kõnesid. ütles, et hoolimata sellest, et ma olin kõige noorem kõneleja ja esimesena alustasin, sain ma päris hästi hakkama. ta tõi välja, et ma säilitasin rahuliku tooni, ei kiirustanud ning diktsioon oli selge ja arusaadav. see oli see, mille suhtes teised minu feilimist ette nägid. ütles, et mu laused olid hästi ülesehitatud ja arusaadavad, aga et ma olin liiga tekstis kinni ja silmside publikuga oli liiga väike. lõpetuseks mainis ta, et ma olin liiga tõsine ja seisin nagu kirikuõpetaja seal kõnepuldi juures, st oleks vaja olnud rohkem žeste, miimikat ja ilmekust. tegi mu kirikuõpetajapoosi järgi ka, mis oli korraks veits mark, aga vähemalt ütles ta, et ma sain küsimustele vastamisega hästi hakkama.
üldiselt arvan ma, et see kartmine nii väga seda väärt polnud ja et kui ma järgmisel aastal läheksin, saaksin ma sellega ilmselt juba paremini hakkama, arvestades seda, et meil järgmisest aastast ka väitlus hakkab. tänasega ma eriti rahul pole. natuke nagu kahju on, et mul lihtsalt närveldamise pärast kõik sassi läks, aga noh.. teinekord paremini lihtsalt.

ajalehega tegeleda ei jõudnudki. rahvatants ka suht sakkis, sest mul oli kõnevõistluse pärast halb tuju ja üldse oli nõme olla. taavi tõi mu pärast autoga koju.
taavi: ''oi, sul on koer.''
ma: ''jah. küsi, mis ta nimi on.''
taavi: ''mis ta muri on?'' *lööb käega otsaette*
vähemalt pole ma ainus, kellel peas asjad sassis on.

homme peaks ajalehte kokku panema hakkama. ma lihtsalt tõsiselt loodan, et ma ei näe direktorit enne, kui ma imbi juures käia jõuan. põhimõtteliselt peaks meil leht koos olema juba.
ma loodan ka, et ma kaija jutu parandatud jõuan, sest ta ei saanud või ei viitsinud või ei tahtnud mulle seda kuidagi minu arvutisse saata. kiire homne päev mul. keemias on tunnikontroll, meedias on vaja esitada arvustus, mis mul veel ümber kirjutamata ja üpris nõme on (tegin selle stephen king'i ''udu'' kohta). pean tegema ajalehe jaoks ka intervjuu inglise keele õpetajaga ja nüüd tuli mass välja uudisega, et ma peaksin homme esimese tunni ajal kõik klassid esimesest kuni kaheteistkümnendani läbi käima ja tuhkapäeva laata reklaamima, sest ta ise on haige ja ei viitsi ilmselt homme kooli tulla.
ma tõesti mõistan, et ta on haige ja ma tõesti mõistan, et ka teistel inimestel on probleeme ja et ma pole mingi friking maailmanaba siin, aga ma kipun ise vaikselt vaimselt haigeks minema juba ja ma pole umbes kolm nädalat järjest korralikult puhata saanud. ma saan ka aru, et kedagi see tegelikult ei huvita, sest see pole ju teiste probleem ja nende heaolu see ei mõjuta, aga üpris raske on ja ma ei ütleks, et see minu elu hiilgeaeg on, niiet väga keeruline on ennast tagasi hoida ja mitte peaga vastu seina joosta, eriti kui teised oma kohustusi siis tõsiste või mittetõsiste hädade pärast minu kaela veeretavad. mõtlesin, et õpin täna vara ära ja lähen magama, aga hakkasin arvustust kirjutama, mis läks pikaks ja nüüd kirjutasin blogi ja ilmselt kustutan öölambikese jälle ära kell kaks öösel. õppida vaja.

kui praegu seda midagit ei oleks, oleksin ma juba ilmselt täiesti hulluks läinud.
kuradi.. ma ei tea.. tegelikult kuulub kiire elutempo veel vaid kergemate probleemide hulka.

ma niiiiii väga loodan, et direktor homme väga kuri pole. ta oli juba täna tohutult tüdinud minust ja sellest ajalehe kallal uimerdamisest. ma kardan kardan kardan.

''paaris'' oli intervjuu james bluntiga. ta oli NIIII TOHUTULT ilus ja vaimukas ja kena ja rääkis nii ilusasti, et ma tahtsin telekat kallistada. kui ta rääkis ''you're beautiful'' videost ja ütles, et ta hüppas sealt kaljult alla, mis oli umbes 15 meetrit kõrge, niiet sellepärast tal nüüd nii kõrge hääl ongi, kuulsin ma alt korruselt isegi emmeissi poolt umbes viieminutilist valjut naeru selle peale.

ma olen siin postituses umbes iga kolmanda sõna valesti kirjutanud. palun vabandust, aga ma tõesti ei suuda keskenduda ja mõni võib endiselt parandamata olla.
näide 1: kõnevõistlus ise nägi välja nii, et igast gümnaasiumiklassist (kolm klassi siis kokku) pidi välja panema viieliikmelise kõnevõistkonna.
näide 2: läksin täna kooli ja kui ma olin jõudnud meie armastatud koolimajas viis sammu teha, hüppas mulle juurde direktor ja küsis, millal ma ajalehega imbi juurde seda kokkuminema minna kavatsen.

i'm like a detuned radio.

Tipa.(#) ütleb:
on aru saada jah natuke, et Sa juba kärssad üle

väga weird oli praegu, et ma sellele postitusele just seda pealkirja kirjutasin ja wmp ''karma police''i mängima pani.

tänane päev oli nõme, ma olen endiselt väsinud, pahas tujus ja iseenda peale vihane. feilisin kõnega, feilisin rahvatantsuga ja üleüldse noh.. feilisin. ma vingun ka aina rohkem ja järjest enam jääb silma see, kuidas inimesed lihtsalt ei jõua mind enam kuulata. ma tean, ma ise ka ei viitsiks, sellepärast ilmselt üritangi edaspidi rohkem vait olla.

26 tundi, jälle jälle.

ambivalentsus

ja ma ei tea, mida ma homme teen. mida ma homme teen? kuidas ma selle kõnega hakkama saan? miks ma ise oma elu nii keeruliseks teen?

you're a song written by the hands of god.

julm. julm julm julm. lihtsalt julm. terve selle laulmise aja jooksul haigutasin ma umbes tsiljonbiljon korda ja vaatasin umbes iga viie minuti järel kella. kolm tundi järjest laulmist on üpris väsitav ja unine tegevus. enamus laule kõlasid siiski ilusasti ja ''ood armastusele'' oli eriti hea hea hea. väljas sadas kõvasti lund, rakvere gümnaasiumi aula oli täis naisi, naisi, naisi ja üks mees oli ka. mees oli onu, kes meile laule õpetas ja seletas ja dirigeeris ja rääkis. keegi vanemapoolne mees oli, aga täiega ilus. getter ütles, et ma olen imelik, et ma teda ilusaks pidasin. getteril on muide täna sünnipäev. palju õnne! (vahet pole, et ta mu blogi ei loe)
laulsime ära, sõitsime bussiga haljalasse ja bussionu sõidutas mu isegi uue tänava risti, niiet mul oli päris vähe koju vaja kõndida. lumi peksis siiski vastu nägu ja lootsin, et see ajab une ära, aga ei ajanud. otsustasime kadiga, et mina pean siiski homme kõne ja ma juba praegu värisen selle mõtte peale. ma kardan rääkimist, ma kardan küsimustele vastamist ja ma kardan, et ma teen oma margi terve gümnaasiumi ees täis, kui ma midagi lolli ütlen või mõnele küsimusele vastata ei oska. küsimustele vastamine ongi kõige rõvedam, sest neid ma ei tea ette ja neid küsivad inimesed, kes on üks-kaks aastat vähemalt väitlemist õppinud, meil pole elusees mingit väitluse sarnast tundigi olnud. igatahes olen ma paanikas ja palun hoidke homseks pöialt.
õppima pole veel jõudnud. kadi andis mulle oma ajaloo töövihiku, et ma kiiremini saaksin. see oli temast päris kena, sest muidu ma lihtsalt sureksin ära täna. isegi emme ütles, et ma homme koolist koju jääksin ja endale vaba päeva puhkamiseks võtaksin. ma tõesti tõesti teeksin seda, aga nüüd jäi juba jutt, et ma lähen ise homme kõnet pidama. oleks kadi läinud, oleks kõik korras olnud. kuigi noh.. kõnesid oleks kuulata tahtnud siiski ja ma oleksin võistkonnas ka olnud, niiet nii või teisiti poleks saanud ilmselt. julm igatahes. julm julm. peaks veel ekooli vaatama, äkki mul on veel aega siin õppimiste mahu peale krambid saada.

19.02.2009	Ajalugu	Kodune ülesanne	Peatükk 20 õppida + TV 20	Harjutus
19.02.2009	Vene keel	Kodune ülesanne	lk.85 tekst-arusaamine	Harjutus
19.02.2009	Matemaatika	Kodune ülesanne	Ül.762	Harjutus
19.02.2009	Saksa keel	Kodune ülesanne	LB Üb. 1,2 S.35

okei, jään ellu, aga kõne pean enamvähem pähe õppima. pole õrna aimu ka, kuidas ma seda teen, sest ma magan juba praegu.

meil oli täna koolis mingi psühholoogialoeng. keegi tore onu rääkis. iga psühholoogiatunniga või mõne loenguga või mõne artikli lugemisega saan ma aina rohkem aru, et täpselt seda ma õppida tahangi.
UNI UNI UNI UNI UNI.
sain täna klassijuhatajalt šoksi selle eest, et ma kooli kõige sõbralikum tüdruk olen.

s a

mul on skittleseid ja ma tahaksin elulõpuni magada, aga meil on rakveres kooriproov, mis tähendab seda, et ma olen üheksani rakveres ja pean kodus veel õppima hakkama ja võib-olla kõnet harjutama. homme on kõnevõistlus ja me kadiga ei suuda kokku leppida, kumb meist seda esitab. oh well.
lund sajab, väljas on külm ja ma pean kooli poole liikuma hakkama, aga ma ei viitsi. riided oleks ka vist vaja ära vahetada. mis ma homme selga panen? mul on uni, kommid tegid vist.

no one i know could ever keep up with you.

kirjutasin kõne valmis. kuna me kadiga kahepeale selle kirjutama peame, kirjutas ta sellest enda versiooni valmis ja andis mulle. ma lugesin läbi, lisasin oma teksti ja muutsin seda veidi, aga mul pole õrna aimu ka, kuidas kadi sellesse suhtub. kirjutasin toimetajaveeru ka valmis, aga sellega ma eriti rahul pole. liiga segane ja kuna ma lõpus piissi, laavi ja häppinessi ka soovin, võib jääda mulje nagu ma oleksin seda kirjutades kergelt millegi mõju all olnud. tegelikult oli ainsaks mõjuks vaid tappev uni. siiamaani on. meil on homme muusikas bachi peale tunnikontroll. ma loodan vaid, et õpetaja puudub. otseloomulikult hakkan ma seda õppima, kuid siiski. ka joonestamine oleks tarvis valmis teha, ma olen täna ainult kõne ja toimetajaveeruga tegelenud.
homsega on probleem ka. me pidime eelmisel nädalal avoga rääkima, kas me fotoringi aega muuta ei saaks, aga kuna ma veel enne fotoringi lõppu mälumängule jooksin, ununes see täiesti ja homme on see ikka geograafiatunni ajal. ma tahaksin tunnis olla, aga kahjuks kardan ma, et ma pean fotoringi minema, sest mul on veidi ajalehest rääkida vaja. ma tegelikult isegi ei tea, mida täpsemalt. tahaksin fotode kohta küsida (et mida sobib panna, mida mitte jne). üldiselt olen ma endiselt väga ülekoormatud ja väsinud ja ma tahaksin lihtsalt mingit päeva täielikuks täielikuks täielikuks puhkamiseks. ma loodan lihtsalt tõsiselt, et meil neljapäevaks palju õppida pole, siis äkki saan homme peale kooli magada.

19.02.2009	Ajalugu	Kodune ülesanne	Peatükk 20 õppida + TV 20	Harjutus
19.02.2009	Saksa keel	Kodune ülesanne	LB Üb. 1,2 S.35

siiamaani. naiss.
kurat, mul läks vene keel meelest + ''beautiful people'' käib + mul pole = õppima, telekat vaatama, magama.

digging how the guitar goes.

laupäevast on juba kolm päeva möödas, aga ma üritan midagi meenutada.
ärkasin hommikul üpris vara, vahveldasin juuksed, koristasin tuba jne, kell 12 tulid kaisa ja kaija siia. pakkisin asjad kokku ja hakkasime tallinna poole sõitma. autos üritasime emmet laulmast hoida, viskasime mingit kildu ja olime muidu lõbusad. kuna liisat ega tormist polnud kodus, läksime tallinnas kõigepealt ülemistesse. emmeissi läksid ühes suunas, mina, kaisa ja kaija teises. me lugesime ilusaid poisse ja igavlesime niisama. mingi aja pärast helistas issi ja ütles, et nad peavad emmega minema hakkama, sest nad pidid ja(a)nika bussijaamast peale võtma ja ise juula sünnipäevale minema. võtsime kaija ja kaisaga asjad autost kaasa ja kõndisime ülemistesse sisse tagasi. üpris rõve oli olla, sest meil olid suured riidekotid ja magamiskotid ja magamismatid ja kõik muu kraam ja seal oli niigi kitsas. õnneks ei pidanud me kaua ootama, sest varsti tuli tormis. ta sõidutas meid lasnamäele, kus me pidime kaisa ja kaijaga ööbima. tormis oli päris vaimukas. oli veidi raske aru saada, kas ta oli veel purjus (ta oli mingilt peolt tulnud) või niisama eriti elava huumorisoonega. no igatahes jagas ta meile tarkuseterakesi (''lähete planti kuulama vä. elevanti vä. iga vant kuulab planti.'' ja ''ülemistes on ka mingid šokolaadipäevad, mulle pakuti mingeid lätlaste käsitsi pakitud lehmakomme, no merry eminemi.'') õnneks jõudsime lasnamäele elusalt. pidime veidi ootama, kuni tormis suusatamist vaatas ja netis käis ja siis viis ta meid linna. kõndisime kaisa ja kaijaga viru keskusesse, kus jätkasime oma poiste lugemist. kell oli üpris palju, väljas oli pime ja meil polnud seal midagi teha, niiet läksime hessi. sõime burksi, paterdasime tagasi virusse, kust me endale õhtuks söögikraami ostsime ja sõitsime bussiga tagasi liisa ja tormise juurde, sest kaisa väitis, et ta ei julge hiljem lasnamäel liikuda. bussisõit oli päris naljakas, meiega samas bussis sõitis keegi väga ilus poiss, ma häälitsesin vist veidi liiga kõvasti (viimasel ajal üldse teen seda palju) ja ma oleksin vahepeal peaaegu trammi alla jäänud. tormis ja liisa läksid ise kodust ära, niiet me olime kolmekesi ja päris lõbus oli (taaskord). vaatasime vh1-st kõige romantilisemate laulude countdowni, tantsisime, kaija roomas maas, sõime pitsat, laulsime ja viskasime kildu. (no teistel on selliseid asju kindlasti hullult põnev lugeda, eksole, aga no ma tõesti ei mäleta enam, mis nalju me tegime või mis täpsemalt seal elevust tekitas. seda mäletan ainult, et kaisa naeris päris kõvasti, kui ma põhjamaad lausin.)
teleka lülitasime üpris vara välja ja läksime magama. kaisa magas põrandal, kus tal oli päris suur oht oma pea vastu mingit rauakolakat ära lüüa ja mina, kaija magasime voodis, kus kaijal oli kogu aeg tõsine oht minu käest jalaga kõhtu saada vms. ma olen kohutav unes rahmeldaja. rääkisime veidi juttu, ikka neil samadel teemadel, millel alati ja juba enne kella üht jäime magama. iga kord, kui ma öösel ärkasin, olin ma näoga vastu seina surutud, sest ma tõsiselt kartsin, et ma löön kaija unes oimetuks või midagi. hommikul nägin esimese ärkamise peale, et kaisa pani voodipesusid kokku. magasin enda arvates päris pikalt edasi ja järgmise ärkamise ajal pani ta alles madratsit kokku. müstika. meil oli plaan linna minna, aga mina ja kaisa olime päris väsinud ja uimased, niiet me otsustasime minemata jätta, kuigi kaija polnud selle üle vist eriti õnnelik. käisime selle asemel mingis lasnamäe selveris, ostsime veel veidi süüa, läksime koju tagasi, sõime ja vaatasime taaskord telekat. kaisa läks magamistuppa raamatut lugema, kaija pikutas diivanil, niiet mul polnudki nagu õieti kuskil olla ja ma laotasin endale mati maha. heitsin sinna pikali ja mõne aja pärast juba magasin ka. telekast tulid rahulikult mingid päris vanad armastuslaulud. just need, mille videosid kaisa väidetavalt paaniliselt kardab (ta tõi põhjuseks, et need mehed on rõvedad, need on ilmselt mingites väga väikestes ruumides ühe kaameraga filmitud ja väljas on samal ajal kole ilm). ärkasin, kui liisa ja tormis koju tulid. kell oli juba parajalt palju, niiet panime riidesse, pakkisime asjad kokku ja helistasin issile. tema ja kalle tulid meile järgi ja viisid meid saku suurhalli. kuna ma tahtsin üpris varakult kohad ära võtta, läksime kohe alguses täitsa ette, kuhu me ülejäänud kontserdi ajaks ka jäime. no mul oli põhimõtteliselt esimene rida, väga meeldiv. saime nimekirja veel ilusaid poisse, aga tegelikult oli ootamine üpris igav. meie kõrval seisis keegi väga ilus tüüp, kes väidetavalt mu pluusi sisse vaatas ja mu jutu peale naeris. ma ise istusin maas ja ei julgenud üles vaadata, sest see oleks veider olnud, aga ilus poiss oli. mees. noormees. lõpuks oli rahvast juba päris palju kogunenud ja loomulikult oli mul ikka vaja vetsu minna. ronisin rahva vahelt läbi ja plödistasin endal pluusiesise kraaniveega märjaks. see-eest ütles keegi minust veidi vanem, kuid siiski üpris noor tsikk mulle, kui ma enda eriti vägevaid loomulikke lokke (välja vajunud vahvlilokke) sättisin, mind vaadates: ''väga ilus.'' ma olin segaduses ja nägin ilusaid poisse. nägin ilusaid poisse ka ja ilusaid poisse. saali tagasisaamine oli tõsiselt rõve, sest rahvast oli juba tohutult palju ja tuli aina rohkem juurde. ees läks kogu aeg kitsamaks. lõpuks oli saal paksult rahvast täis ja kontsert hakkas peale. no täiesti müstika, kui ilus, kena ja andekas üks inimene olla võib. klaverimängija oli ka. keset kontserdi tegin avastuse, et james on vahepeal veidi renars kaupersi näoga. laulis kõik head laulud ära, aga kahjuks avastasin ma poole kontserdi ajal, et ma ei osanud üldse nii palju kaasa laulda, kui ma lootsin. see-eest oli kaasaelamine sel puhul lihtsam, kui näiteks rem'i kontserdil. ma ei tea, kas asi oli selles, et remil olin ma üksinda või et ümberolevad inimesed lihtsalt täielikud tuimad tükid olid, aga üleüldisest olemisest rääkimides tundsin ma ennast jamesi kontserdil tunduvalt mugavamalt. karjusin päris päris palju, sellepärast oli esmaspäeval ka hääl ära. ''coz i love you'' ajal hüppas james lavalt alla ja tuli täpselt meie juurde. libistas oma käekese üle minu, niiet ma olen nüüd ise james blunti katsunud. väga kena, väga meeldiv. kahjuks sai mu lollakas telefoniaku peale kahe laulu filmimist ja ühe heli lindistamist tühjaks, sest ma ise olen ka paras lollakas ja ei laadinud seda, niiet ma ei saanudki seda jäädvustada ja see oli vist ainus tujurikkuja. muidu oli võimas. kontserdi lõpus sadas laest hunnikus mingit punase-sinise-valge kirjut paberipahna alla, mille ma endale pluusi sisse toppisin, sest mul oli seda oma karbi tabeks (karp, kus ma hoian.. lihtsalt asju, mis tegelikult tunduvad üpris tühised, aga mille puhul ma mäletan, kus ja mis ja millal) vaja koju võtta, aga mul polnud seda kuskile panna. kui kontsert läbi oli, passisime umbes sada aastat riidehoius ja kui me autosse jõudsime, olid emmeissi veidi kurjad, sest ümberringi oli kõik paaaaaaaaaksult autosid täis ja kõik üritasid ükskõik, mil moel suurhalli juurest välja saada. kui me poleks riideid riidehoidu pannud, oleksime me kiiremini välja saanud ja kergemini minema sõitnud. oh well. igatahes oli seal suht kaos. autod olid kõik üksteisega risti, sõitsid randomilt üle kõnniteede ja äärekivide ja meil läks umbes pool tundi aega, et sealt välja saada. autosõit oli üpris igav. üritasin tallinnas veel viimaseid ilusaid poisse leida, sest meil oli neid kokku 97, aga me tahtsime ümmargust sadant. ei saanud. kõik olid sõidu ajal uimased ja unised ja poolmagasid, ma mõtlesin samal ajal sellele, kui jubedad need teeäärsed puud ja metsad ikka on ja et mida ma teeksin, kui ma ühte sellistest kunagi põgenema peaksin. sureksin ära ilmselt. mitte külma ega nälga, vaid paanikahoogudesse. esimest korda elus ei unustanud ma vist kuskil käies midagi maha. jah, mul on tõesti tunne, et mul ei jäänudki midagi tallinnasse. ptuiptuiptui.
kuna tallinnas käik keerles siiski põhiliselt kontserdi ümber ja kuna james oli siiski meie eesmärk sinnaminekul, olen ma nädalavahetusega väga rahul ja sellist kontserdi naudiks veel ja veel ja veel ja veel.

suulagi.

nii valus, süüa üldse ei saa. ja nii külm on, et keha tõmbleb külmavärinate käes. tõsiselt tõmbleb, mitte ei värise kergelt nagu tavaliselt. mõtlesin mingi aeg tagasi, et lähen magan umbes tunnikese või nii, sest ma pole seda umbes kahe nädala jooksul kordagi teha saanud. ja otseloomulikult sain ma nende poole tunnikese jooksul, mis ma und saada suutsinn, KAKS telefonikõnet, samas kui muidu mitte keegi mulle ei helista. täielik komöödia. vähemalt olid kõned asjalikel teemadel. kõigepealt helistas toomas, et küsida, kas ma muusikaõpetajast tean midagi (õpetajat polnud täna koolis, äkki pole homme ka (meil peaks homme tunnikontroll olema)) ja kui ma olin öelnud, et ei tea ja uuesti unne vajusin, helistas kaisa ja küsis, kas ta peab ajalehe sõbrapäevapeo kokkuvõtte kirjutama puhtalt kirjelduse vormis või võib oma arvamus ka avaldada.
ja kui teid nüüd huvitab ja kui teil vähegi võimalik on, siis lugege, siit, et, ei, ma ei ole veel kõne kirjutamisega alustanud ja, ei, ma pole ka toimetajaveeru kirjutamisega hakkama saanud. selleks oligi mul vaja veidi aega und, sest ma tundsin, et ma pole selleks füüsiliselt muidu võimeline. siiani pole ja ma vist suren ära, sest mu suulagi on lihtsalt täiesti nahatu ja ma ei saa isegi vett juua.

it's times like these

mul on täna hääl, eile ei olnud (kontserdi pärast polnud). ma kõrvetasin supiga suulae ära, niiet nüüd on ilus tore vahva olla jälle. keset venekeeletundi tõmban ikka suust nahatükke välja ju. ma ei tea, mis nali see on, et ma alati koolisöögiga suulae ära põletan. nõme ja valus igatahes. lugesin vene keeles luuletuse ja sain vist viie. mass ajab mind kurjaks ja ma tahaksin tegelikult juba koju, aga ma pean täna kõnet ja toimetajaveergu kirjutama, niiet ma teen seda ilmselt siin ja enne rahvatantsu koju ei lähegi, muidu läheb vahepealt liiga palju aega raisku.

don't change the things you do.

mul on vaja kirjutada raamatuarvustus, ajalehte toimetajaveerg, neljapäevaks kadiga kahepeale kõne ja mul on pea tühi nagu tuul oleks läbi käinud. mul pole õrna aimu ka, kuidas ma omadega toime tulen, sest mul on viimased poolteist kuni kaks aastat täielik mingi.. ma ei saa nagu hästi öelda loomekriis, sest ma pole kunagi millegi väga loovaga hakkama saanud, aga midagi sinnapoole. võib-olla on mulle lihtsalt veidi rohkem enesekriitikat ja mõistust pähe tulnud, et ma lihtsalt ei suuda midagi enda poolt tehtut päris positiivselt hinnata?
täna tuli välja kurb tõde, et ma pidin raamatukokku viiendal jaanuaril raamatud tagasi viima, aga need on mul endiselt käes. jah, ja tõesti, ka läbi lugemata. mõtlesin enne, et ma olen selle aja jooksul ju kaks muud raamatut läbi lugenud, aga ka lennon jääb sinna aega, niiet tegelikult olen ma vahepeal läbi lugenud kolm raamatut. ma pean tõsiselt hakkama rohkem lugema ja laenutama raamatuid ükshaaval ja teadmisega, et ma nad kohe ka läbi loen, mitte mingi raamatuhunnikute öökapile kasvatamise eesmärgiga.
kunstiajaloos on homme kontrolltöö, mida ma nagu väga hästi ei oska. viimasel ajal on mul tegelikult päris palju vedamist olnud ja selles suhtes olen ma õnnelik küll. reedel oli meil geograafias kontrolltöö teemal, millest ma ööd ega mütsi ei jaganud, kuna ma viimasel ajal lihtsalt nii kurnatud olen ja enamus geograafiatunde maha maganud olin. väikese muu abiga sain töö nelja. täna hommikul kooli kõndides tabas mind poole tee peal mõte, et eelmisel esmaspäeval pidi füüsikas kontrolltöö olema, aga me olime siis ju ekskursioonil. ja juhhei, oligi täna füüsikas kontrolltöö ja ka sellest polnud mul õrna aimugi. ma ei teadnud, mis teema oli, ma ei teadnud, millest see värk rääkis ja ma olin täielikus paanikas. läksin õpetajale vabandama, et e-koolis polnud seda kirjas(sest muidu oleks see mul tõesti ka õpitud olnud, eelmiseks tööks tuupisin ma terve õhtu mõisteid pähe), aga teda ei huvitanud. ta ütles mulle vaid: ''mäletage, meil pidi juba eelmise nädalal olema see, aga teie olete ekskursioonil või kus.'' tegin vanale geograafia töövihikule spikri ja töö oli üldiselt päris lihtne. homseks on vene keeles luuletus ka vaja pähe saada. mul on ta peas, aga ilmekalt ma seda enam lugeda ei suuda ja venekeelne armastusluule pole minu jaoks vist piisavalt paeluv, et see mul väga edukalt peas püsiks, seega tuleb mul homme vahetundides veel palju kordamist.
kui nüüd rääkida sellest, et ma veel nädalavahetuse kohta siia midagi kirjutanud pole, siis mul pole lihtsalt eriti aega olnud. arvatavasti teen ma seda homme, ikka endiselt sel igivanal põhjusel, et ma oleksin enda peale niiii tohutult vihane, kui ma kunagi lähemalt selle kohta lugeda tahaksin ja mul siin ainult need paar reakest olekskidki.


PÜHA PÜSS, MA PIDIN PRAEGU EHMATUSEST PÜKSI LASKMA. mul on inglise keeles kolm. mismõttes?! klõpsasin siis sellel numbrikesel ja vaatasin, et töö, mille eest ma selle saanud olen, on reporti kirjutamine. minu meelest saime me need tagasi ja minu meelest sain ma selle viie. appi, mul jäi süda seisma praegu.

ja üldiselt on nii tohutult imelik, kuidas ma mõnikord arvan, et mõni inimene eluks vajalik on või midagi muud seesugust ja kui lõpuks temaga suhtlemine enamvähem lõppenud on, ei olegi nagu midagi. tulevad uued inimesed ja uued arvamused asendamatusest, mis ka mõne aja pärast kuradile lendavad ja kõik muutub. tegelikult on ju tohutult kahju ja ega ma muidu seda ühte teemat iga päev hommikust õhtuni oma peas ei ketraks, aga päris raske on selle vastu midagi teha, kui teisi ennast ei tundu see nagu huvitavat ja mõnikord ma isegi ei taha, et neid huvitaks. nii tundub nagu õigem, sest kui halvasti juba läinud on, siis on selleks ilmselt ka põhjust. mõnikord on lihtsalt uhkus ja suutmatus esimesena järele anda. enamasti on.

täna lasti vahetunnis funkytowni ja üks tore hetk oli ka. mida närvilisem elu parajasti on, seda rohkem rõõmu valmistavad need pealtnäha täiesti mõttetud pisikesed momendikesed, aga no tegelikult.. no päris ausalt on see maniakaalsus.

woohoo, james, i love you.

katsusin james blunti, james blunt katsus mind. kurk on valus, kõrvus kumiseb ja kerge ebareaalne tunne. ka tunne, et ma hakkan kurdistuma. lugesime tallinnas kokku 97 ilusat meessoost isikut ja toitusime ebatervislikult. millegipärast on mul jube näkkutaguv tunne, et ma peaksin magama minema, sest kell on palju ja homme on koolipäev, mis on tegelikult naeruväärne, arvestades seda, et ma täiesti tavalistel päevadel kell pool üks alles arvutist lahkun ja kõikide muude asjadega tegelema hakkan. miks on tänane teistmoodi?
james blunt katsus mind, ma katsusin james blunti. ma puutusin kokku james bluntiga. kaua ma tema laivis nägemisest unistanud olengi?

tallinn.

istun tallinnas, süles nunnu läpakas ja vh1-st tuleb ''greatest hits''. kell on 17:16 ja me hakkame kell 18:00 siit saku suurhalli poole liikuma. hoidke siis pöialt, et me võimalikult ette seista saaksime. hohoho, vähemalt pool mu blogi lugejaskonnast on minuga tallinnas kaasas, niiet väärt palve. ma olen nii vässu, laotasin endale siia põrandale mati maha ja enne juba peaaegu magasin siin mingite romantiliste laulude saate ajal. eile õhtul tuli kõige romantilisemate laulude top. vaatasime seda, viskasime kildu ja rääkisime juttu. jah, tore, ma peaksin nüüd vist riideid vahetama hakkama ja issile helistama, sest mul pole õrna aimu ka, kas ta üldse teab, kus me oleme. külm on, aga mul on tunne, et see tuleb sellest, et ma enne vett maha ajasin, ise sinna loiku astusin ja sellest ajast saadik ühe märja sokiga ringi käinud olen, sest mul pole siinoleku ajal veel kordagi külm olnud, kuigi kaija ja kaisa koguaeg mainivad, et neil on. mul on täna terve päev kuidagi ebamugav olla olnud. panin vist valed riided selga vms. okei, ma ei tea, miks see oluline on. lihtsalt mainin, et ma olen veel elus ja et reedel oli robbie williamsi sünnipäev, mis on väga tähtis info, aga mille ma mainimata jätsin. vägev pidu oli, hohoho. (ma olengi veidi weird, te peaksite nägema, kuidas me kaisa ja kaijaga terve eilse ja tänase päeva käitunud, naernud ja tantsinud oleme.)

joyful noise.

no appi, mis mul viga on?!

+ tuba pole koristanud, asju ei pakkinud (kirjutasin alguses pannikun) ja vahvleid ei teinud. tuleb kiirem hommik lihtsalt.

you spin me right round like a record.

tuju on päris halb. tänane päev on täielik feil feil feil olnud.

kõigepealt algas muidugi geograafia kontrolltöös põrumisega. ma õppisin öösel seda veel täiega ja läksin hommikul nii vara kodust välja, et ma olin meie klassist esimene inimene, kes kooli jõudis, et ma teistega arutada ja korrata saaksin ja kui töö ette anti, ei osanud ma enamvähem midagi. keegi vist ei osanud. me tohtisime atlaseid kasutada ja pool klassi toppis endale tunnis täidetud töölehed sinna vahele. poole töö peal sähvatas mulle endale see mõte ja ma tahtsin pead vastu lauda taguda, et miks ma lehti atlase vahele ei pannud, kui atlased juba vahetunnis klassi toodi. samal ajal vaatasin ringi ja teised olid samale mõttele päris edukalt tulnud. millalgi sokutasin lehed sinna vahele, aga siiski oli päris raske ja ma loodan, et ma ikka mingi valemiga nelja saan.
vahetunnis pidime otsustama, kes meie kõnevõistkonnas on. neljapäeval on mingi kõnevõistlus, kus peab igast gümnaasiumiklassist viieliikmeline võistkond olema. ainult kaks tükki räägivad, niiet ma rääkima ei pea (ma olin sellele suht vastu, sest ma hakkan niikuinii rääkides nutma ja kiirustan ja kellelegi ei sobi jälle midagi, aga no ma olen ka seal sees igatahes. kõne tuleb kokku panna, aga ma ei kujuta ette, millal. ma oleksin ennast sellest asjandusest tegelikult välja jätta võinud, ma võtan endale kogu aeg kohustusi, millega ma hakkama ei saa ja millega ma tegelikult tegeleda ei viitsigi.
vahetundidel jagasime kaarte. võinoh.. õpilasesindus jagas ja kuna kaarte oli üpris vähe, tegelesid kaartide jagamisega paar inimest vist, mina ei jõudnud ja ei viitsinud igatahes, esimesel vahetunnil sorteerisin ainult.
mata tunnikontroll oli kolm. no hea, et kahte ei saanud vähemalt, niikuinii oleks kursus tulnud kolm ka siis, kui tunnikontroll viis olnud oleks.
ma ei viitsi rohkem koolist midagi kirjutada. psühholoogia oli tore tegelikult, aga no ma ei jõua.

kodus hakkas pihta kogu jamamine tallinnasse minekuga. homme pidime põhimõtteliselt minema, aga meil polnud veel midagi kindlalt otsustatud ja tuli välja, et sellel ajal, kui me läheme, pole liisat ega tormist vist veel koduski, niiet me peaksime minema ülikooli, aga selleks peavad emme ja issi kõik oma plaanid juba ümber tegema ja me peaksime madratseid läbi linna tassima ja misiganes. ühesõnaga terve päev oli sellega jamamist täis ja ma olen nii vihane ja emmeissi olid minu peale täiega vihased ja siis aetakse mind veel täiesti mõttetute asjade pärast närvi ka, nagu millelgi üldse vahet oleks, kuratvõtaks. aga las olla nüüd, peace, love and happiness.
ühesõnaga leppisime kokku, et mina ja kaisa võtame magamiseks matid kaasa ja kaija ja kaisa võtavad magamiskotid. ma loodan, et homne tuleb lihtsam, kui tänane. kell kaksteist tulevad kaija ja kaisa juba siia ja kui ma täna juukseid ei vahvelda, pean ma seda tegema homme, mis tähendab seda, et ma pean igapäevasel kellaajal ärkama. naiss. tegelikult ma arvan, et kui kedagi kohe msni ei tule, lähen ma ära magama ka, päris päris päris suur uni on. asjad võiks vähemalt kokku panna, aga no mul on neid veel hommikul alles triikida vaja, sest kaks pluusi kuivavad. damn damn, hull jama kõigega. ma olen nii väsinud ja tegelikult tahaks nädalavahetuse maha magada. praegu ei ole mingit sellist '''OMG, MA NÄEN JAMES BLUNTI, I LOVE HIM, I LOVE HIM, I LOVE HIM'' vaimustust, aga küll see tuleb, kui ma juba tallinnas olen ja kõik korras on. hetkel tahaks, jah, lihtsalt magada. ärkan homme vara, sõidame tallinnasse, käime ringi, pühapäeval läheme kontsertile, tuleme öösel ja ma olen järgmisel nädalal jälle surmani väsinud ja elan nädalavahetuseni jõudmise nimel.

kuradikurat, ma pean ju tuba veel koristama, kui kaija ja kaisa siia tulevad. ma suren, ma suren, ma suren.

ps. kui kellelgi gibson brothers - ''que sera mi vida'' on, siis võite mulle lahkesti saata, ma lähen siin juba hulluks vaikselt.

won't you take me to funkytown.

huh. ongi tänane piiikkkk piiikkk tohutult pikk päev peaaegu otsas. ma olen nii väsinud ja imelik on mõelda, kuidas ma hommikul unistasin, et praegune hetk käes oleks. see hetk, mil see päev läbi on. muidugi lootsin ma ka, et selleks ajaks on mul mingi ime läbi geograafia õpitud. ..aga ei ole, mitte sinna poolegi. kuna päev oli julm, siis alustaksingi vist hommikust.

ma ärkasin täielikus segaduses. ma olin nii tohutult väsinud, et mul polnud õrna aimugi, mis päev on või mida ma tegema pean. vannitoani jõudes tuli meelde, et on neljapäev, mis oli esimene pauk. ma tahtsin puhtalt selle mõtte peale oksendada. no ja siis ma muidugi lõin kohe päeva alustuseks oma jala vastu uksepiita ära. mu väike varvas on nüüd terve päev valutanud, päris valus on kõndida. igastahes kukkusin ma valust vannitoapõrandale pikali, oigasin ja ägisesin seal ja jäin peaaegu uuesti magama. täitsa magama ei jäänud. panin hoopis riidesse ja läksin kooli.
esimene tund oli saksa keele kontrolltöö, mille pärast kõik põdesid, aga töö oli lihtsam, kui me kartsime. ma sain viie igatahes. kena.
teine tund oli ajalugu, kus me saime kätte kontrolltööd, mille ma nelja sain. mitte kena.
kolmas oli kirjandus, kus tegime kontrolltöö, mis läks üpris normaalselt. kangelaseeposega panin veits puusse, aga loodetavasti saan viie siiski.
neljas oli inka, kus pidime peast luuletust lugema. mul jäi peale esimest lauset hing kinni, silmad hakkasid vett jooksma ja ma kujutasin juba ette, kuidas ma vahtu suust välja ajama hakkan ja maha pikali kukun. ei kukkunud. lugesin edasi ja terve lugemise aja viibutas õpetaja käega, et ma aeglasemalt loeksin. lugesin. ja kui ma lõpetanud olin, rääkisid õpetajad (meil olid mõlemad inkarühmad koos täna), et me peaksime aeglasemalt ikka luuletusi lugema. ma tahaksin kasvõi üks kord mõnd luuletust, juttu või midaiganes lugedes saada kommentaariks midagi muud, kui see, et ma liiga kiirelt loen. isegi ma pingutasin täiega ja lugesin aeglasemalt.
vene keeles pidime hindele luuletust lugema, aga täna veel vihikust. teisipäeval on peast ja kolmapäeval on kirjalikult. sain viie, õpetaja ütles, et talle meeldib, aga et ma peaksin veel veidi hinge sinna sisse panema.
matas tegime tunnikontrolli, mis läks päris päris metsa. ma ei taha jälle mingit kolme saada, aga no hetkel ma loodan, et ma kahte ei saa, sest kolm mu kursust enam ei mõjutaks, aga kaks on kahtlusi tekitav.
kehalises rääkisime getteri, gerli ja kadiga terve tund juttu. noh.. natuke tegime harjutusi ka tegelikult. arutasime õhtust diskot ja seda, kas ja kuidas keegi sinna tuleb. getter leidis ka lõpuks mooduse, kuidas tulla, aga lõpuks ei tulnudki.
kaheksas tund oli eesti keel, kus tegime ''romeo ja julia'' lugemiskontrolli, mis sakkis. eriti masendav on terve öö raamatu lugemisele kulutada ja siis tööd mitteosata. ühele küsimusele ei osanud igatahes vastata. kurb. no ja siis saime kohe peale tööd minema, kutsusin issi järgi, niiet sain kodus veel süüa, juukseid vahveldada, pesus käia ja jõudsin veidi peale viit rahvamajja, ehk siis õigel ajal, niiet see oli samuti success.

okei, koolikirjeldus on mõttetu ja keegi seda niikuinii lugeda ei viitsi, aga kuna see oli nii nõme koolipäev (okei, peaaegu), pean ma selle lihtsalt kirja panema, et mul aasta pärast rasketel aegadel vahva meenutada oleks.

peol kaunistasime kõigepealt saali ära. õigemini teised kaunistasid, mina ei teinud selle jaoks muud, kui lõikasin värvilisest paberist kaks vildakat südant välja. millalgi tulid inimesed ja siis veel inimesi ja siis veel inimesi ja seekord oligi lõpuks neid kokku isegi päris palju. vahepeal oli saal tantsijaid täis. isegi mina suutsin tantsima minna ja tantsisin õhtu lõpuni suurema osa lugudest ära. ma olen niiiiiiii tohutult õnnelik, et me selle peo tegime. ma olen juba nii ammu kaheksakümnendate diskopaartit tahtnud ja nüüd sain. kaheksakümnendate muusika, inimeste riided ja fiiling. nii love love love. kui madonna tuli või kui funytown tuli või kui tina turner tuli või kui brother louie tuli või kui rickroll tuli või kui final countdown tuli, oli niiiiii hea. ja kui ''ymca'' ajal kõik selle liigutusi kaasa tegid ja laulsid, oli see kirss tordi otsas. jalad on tohutult väsinud nüüd küll ja ma ise ka, ma ei kujuta ettegi, mis geograafiast saab.
mänge mängisime ka. tutvumismäng oli väga tasemel. mingi tüdrukuterida + kolm poissi. tutvusin kaks korda siimuga ja ühe korra toomasega. väga meeldiv oli, neid ma ju ei teadnudki!
minu poolt nimekirja pandud mängud olid veits feilid, sest need venisid täiega pikaks, aga no mängiti vähemalt. ja siis siis siis.. õpetajatega koos mängisime mängu, kus kõik pidid ringis seisma ja hakkama järjest ütlema armastusega seotud sõnu. järgmine sõna pidi algama selle tähega, millega eelmine lõppes. ain ütles ''seep''. ..ei tea jah.
auhindu jagati ka. kõige sõbralikum õpetaja oli silvu, kõige sõbralikum poiss toomas ja kõige sõbralikum tüdruk mina. oi, no see tuli küll mulle üllatusena, eriti arvestades seda, et ma ise neid lehti kokku võtsin! ja vot see oligi minu eelmise nädala dilemma. ma ei teadnud, kas jätta ennast sellesse arvestusse või mitte, sest see tundub veidi imelik, kui ma ise tegin küsitlused, kogusin kokku, kontrollisin üle ja võitsin. teised ei lubanud mul ennast välja arvestada, niiet sain särgi kirjaga ''sõbralik tüdruk 2009'', mis mulle selga ei lähe. kõige stiilsema poisi ja tüdruku valimine oli ka. gerttu oli õhtu jooksul ringi käinud ja inimestelt küsinud, kes nende arvates kõige stiilsemad on ja siis kutsus ta need inimesed, keda rohkem mainitud oli, lava ette. ta hakkas ükshaaval küsima, kelle arvates keegi stiilne on ja siis rahvas pidi karjuma ja kisa järgi otsustati võitja. siim oli kõige stiilsem poiss ja kõige stiilsem tüdruk oli.. tututumm.. MINA. tegelikult oli mul ja gerlil suht ühtlane lärm ja minu arvates oleks tema pidanud võitma, sest mul polnud kaheksakümendatest eriti midagi, aga oh well. sain barbie. ka see oli suur üllatus, arvestades seda, et ma olin koosolekul, kus arutati, mis auhindu anda tuleks.
rahvast jäi õhtu lõpuks vähemaks, me tantsisime õe omadega ikka päris lõpuni. meeldiv meeldiv. mul on hea meel, et see pidu niimoodi läks. kuna ma ise ka paar asja selle jaoks tegin, kartsin ma päris palju, et see feilib, aga kõik oli hästi. dj oli ka ilus ja tore.

mul on kaameras 644 pilti, mis just arvutisse laadimise lõpetasid. ma nüüd vist veits vaatan ja kustutan neid ja siis lähen geograafiat õppima. homme on reede ja kui ma koolist tulen, magan ma küll elu lõpuni.

ei ole kuuldud lugu kurvemat

lõpetasin raamatu. päris hea raamat oli, väärt huumorit täis ja ma kirjutaksin siia ka mõne eredama koha, aga mul pole praegu aega, niiet ma teen seda mingil muul päeval. silmad on nii kinni, et ma ei näe enam midagi, aga pole viga ka - vaid 26 kirjandusmõistet + mingi viis iseloomustust vist. pikalt ja laialt mingite.. švankide ja filide ja bardide kohta. julm julm julm. mis saksast saab? see õpetaja pole midagi õpetanudki ju, mida ma õpin siis? naljanumber.
mata valemid veel vaja pähe saada, siis ongi kirjanduse mõisted, saksa mingid.. artiklid või eessõnad või misiganes asjad need ka pole ja siis siis siis.. ajaloo töövihik ka. selle avastasin veidi aega tagasi, kirss tordi otsas ikka. homme ma suren, noh!

open mind for a different view.

homsest tuleb arvatavasti aasta kohutavaim päev. võinoh.. vähemalt veebruari kohutavaim päev.
saksa keeles kontrolltöö, matas tunnikontroll, kirjanduses kontrolltöö, raamatu lugemiskontroll, inkas luuletuse peastlugemine, vene keeles luuletuse ilmekalt lugemine. õhtul on pidu, kuhu ma, ma ei kujuta ette ka, millise valemiga, jõudma peaksin.
praegusest siis nii palju, et õppimisega olen ma umbestäpselt nii kaugel, ettttttt.. pool raamatut on loetud. ja kell on pool üksteist. õnneks oli mul inka luuletus juba eile peas. ma ei pidanudki seda õppima, ma olin seda paar korda lugenud ja eile avastasin, et ongi peas juba. vene keeles pidime tegelikult juba täna lugema, aga õpetaja vingub iga väikese asja kallal ja see ajab nii närvi ja siis mul läkski kõik sassi, nii nagu ma kartsin. igastahes ta ütles, et ma peaksin peale komasid pausi pidama ja enne komasid häält alandama ja susisevad häälikud on ka veits sassis, aga et muidu on lugemine ilus. saksat ma ei oska üldse, matat ma ka enamvähem ei oska. ma ei oska mingit siinuste ja koosinuste ja tangensite lihtsustamist, aga üldiselt need mingid eelmise aasta alfade ja beetade teemad on selged. kirjanduse kontrolltööni pole jõudnudki, küll on vahva, et meil kaks lehekülge materjali pähe õppida on (mõisted mõisted mõisted, mis teeb asja veel raskemaks) ja.. siis ongi kõik vist. julm päev tuleb, julm päev. tänase kohta pakuksin, et läheb kuskil kolmeni vist. eile sain pool kaks magama, isegi hästi. ma tapan iseenda ära varsti. tegelikult olen ma vist haige, väga väga väga rõve on olla ja ma ei jõua midagi.

ja tegelikult on hea veel vaid üks midagi.

well.

no aaaahhhhhhh.

see-eest tuleb homme kiire ja raske ja tegus päev. ei mingit niisama passimist ja ma pean palju õppima ja lugema ja õppima ja lugema ja õppima ja, jah tõesti, ka lugema. oleksin ma ka imemees, läheks kiirelt. aga no ma ei ole ja kui arvestan keskmiselt lehekülje peale kaks minutit (tegelikult ma pole raamatut veel eriti uurinud, mingid näidendiasjad lähevad päris palju kiiremini tegelikult tavaliselt, aga samas pean ma enamuse raamatute puhul umbes iga viie lehekülje järel jälle tagasi minema ja uuesti mõnd kohta lugema. no kui keskmiselt võtan 2 minutit leheküljele ja raamatus on umbes 150 lehekülge (tegelt oli vähem veits vist), siis mul läheb umbes viis tundi lugemiseks. tavaliselt võtan ma suuremad arvud, et teada, kui palju mul nagu varutud võiks olla, sest üle võib alati aega jääda. põhimõtteliselt siis. kell neli jõuan koju.. ah, ei jõua ju. mälumäng on. okei, kell pool kuus jõuan koju, viis tundi raamatu lugemiseks teeb siis.. pool üksteist. MISASJA?! millal ma kontrolltööks õpin? okei, raamatu lugemine peab kiiremini minema ja ilmselt kasutan ma selleks ka geograafiatundi. fotoringi homme ei lähe, sest noh.. niikuinii mul oli plaanis geograafias olla.
julm julm julm.
aga see on tore ju.
julm.

life is ours, we live it our way.

oh damn, mulle meenus praegu, et mul on ju neljapäevaks raamat vaja läbi saada ja ma pole ka täna sellega veel algust teinud. tegelikult ma ei teagi, kas on neljapäevaks, aga erilist vahet pole vist, sest kui neljapäevaks pole, on reedeks ja peale pidu ma seda vaevalt enam loen. mitte, et see mingi eriti vägev pidu oleks, lihtsalt ma olen üpris väsinud siis ilmselt. peaks nüüd lugema vist natukene ja siis magama. selles suhtes, et mu neli ja pool tundi und öösiti pole vist endiselt mulle piisav. ja kui ma nüüd millalgi läheksin, saaksin ma kuskil kümme tundi magada. nomnom. aga ma ei lähe. jah, ei lähe, sest ma ei saa niimoodi magama minna, kui mul kõik asjad tegemata on. enamasti ma passingi nii kaua üleval, sest mul on kõik tähtsad asjad tegemata ja kui öö juba käes on ja ma lähenevat unesurma tundma hakkan, siis ma
a) teen asjad kiirelt ära
b) ei tee ja lähen magama, sest mul on õigustuseks tuua, et kell oli KOHUTAVALT palju.
okei, ma hakkasin vist mingi.. kaks tundi tagasi kirjutama. kurb, väga kurb. igastahes täna oli kirjandivõistlus. teemad olid ''aidata või mitte?'' ja ''keskkond - kas ühiskonna prügikast?'' või midagi sellist. ma kirjutasin esimesel teemal. jälle täielikku uinamuinat, aga kuna seekord teiste koolide targad õpilased ka kohal olid, ei usu ma üldse, et sealt mingi hea koht tuleb. oh well, pole väga oluline ka enam.
ma ei oska täna üldse trükkida.
ma olen täiesti pime.
rahvatantsus. timo tuli tantsima, niiet meil on põhirühm koos, nüüd oleks kaisale ja kaijale kena poisid leida. ja siis.. mjasmdfmdf.. ma ei tea. taavi ja kaisa käivad ja taavi tõi mu täna autoga koju.
emme tegi täna head sööki.
mõnikord (päris tihti) on täiesti mõttetute asjade pärast hea tuju.
saksa õpetaja oli täna nõme ja kuri.

if there's somebody calling me on.

misiganes päev tõesti.
kell pool üheksa sõitis buss kooli eest välja. tee peal ei õppinud luuletust ega lugenud raamatut, väga kena minust. kuulasime getteriga hoopis mu empekolmest kaheksakümnendate muusikat ja tantsisime. tallinnasse jõudes oli meil kõigepealt mingi tund aega vaba aega, mille me sisustasime viru keskuses passimisega. kuna ma oletasin, et ma päeva jooksul palju ilusaid mehi näen, hakkasime neid üles lugema. ühesõnaga.. jah. kõndisime, lugesime ilusaid mehi, käisime raamatupoes ja toidupoes ja oligi nagu kõik. lõpuks sai kell parajalt palju, et me coca-cola plazasse minema pidime. vaatasime 3d-s ''välku''. nunnu film oli, päris vaimukas ka minu meelest, ma naersin küll vähemalt pool filmi aega. kedagi teist peale minu ja getteri ma eriti naermas ei kuulnud, aga võib-olla nad suudavad seda lihtsalt meist vaiksemini teha. igastahes nunnu oli minumeelest. kui film läbi sai, läksime salvestusele. kõigepealt saime seal telemajas mingi lühikese ekskursiooni, reimo oli väga õnnelik, et ta seal olla sai, niiet ma pildistasin teda ja üritasin samal ajal brunost eemale hoida, sest ta jooksis mu eest ära ja küsis, miks ma tal järel käin.
no ja siis hakkas salvestus. me istusime kadi, gerli ja getteri ja massiga sinna antti kammiste klaveri taha esimesse ritta, aga mingi tädikene tuli ütlema, et sinna kohale, kus mina istusin, pannakse mõnikord saatekülalised (need, kes küsimuse esitavad või misiganes), niiet ma pean sealt võib-olla ära minema. ma hoidsin veidi aega pöidlaid, et ei peaks, aga no siis ta tuli lõpuks ja ütles, et ma siiski pean. pidin istuma üldse teisele poole stuudiot (ehk siis tomi rahula klaveri taha esimesse ritta) mingite tädikeste vahele. lootsin, et äkki mass vahetab minuga kohad, aga ta ei saanud, sest tema elu tipphetk oli käes, kui kristiina piperal tema kõrvale potsatas. no tegelikult olid getter ja teised ka päris rõõmsad. ''oh, kristiina tuleb siia või?! anette, mine jah teisele poole, plz.'' ma ei hakka oma arvamust enam millegi kohta avaldama, sest ma olen seda millalgi varem ilmselt juba päris palju teinud ja mul hakkab iseendast hale juba, et ma nii vihane inimene olen. lihtsalt no ARGHHHHHHHHHHHHHHHHHHHHH. tegelikult on ju ükskõik, kus ma istun, aga ma mõtlesin, et saame getteriga kildu visata jms. no ei saanud ja nüüd on mul savi ka, vähemalt said nad kõik kristiina kõrval istuda ja võivad nüüd hundirattaid visata. pärast, kui sealt telemajast välja tulime, kõndis delvis minust mööda: ''noh, anette, kuidas õnn naeratas?'' HÕHÕHÕHHHOOHOHOHOAHADSUYGFHGU, mõnikord võiksid inimesed küll vait olla ja oma kommentaarid endale hoida. ma ei tea, ma kipun vist inimesi oma peas liiga palju ülistama, sellepärast ma enamuse mõttetute mittemidagiütlevate lausete peale solvun ka. siiski. no ja siis ütlesin toomasele veel midagi kurjalt ja kui ma sellest kaijale rääkisin, ütles ta, et ma viimasel ajal karjun üldse inimeste peale palju ja siis ütles kaisa ka sama ja üldiselt mul on päris jama olla selle pärast ja ma nagu ise tunnen ka veits, kuidas kõik mind vaikselt vihkama hakkavad, aga, jah, minust on väga nõme ja ülbe seda öelda, ma ei suuda hetkel oma pead sellega valutada. millegagi ei suuda tegelikult, ma olen viimasel ajal päris uimane ja mitteviitsija ja blokin kõiki ja tegelikult ütleks lihtsalt kõikidele, et suhelge minuga vähem, kui ma teile pinda käin, ma ise ei suuda oma ajurakukesi selliste asjade mõistmiseni pingutada, kui keegi lihtsalt EI ÜTLE MITTE MIDAGI. mitte kunagi. midagi. kunagi.
tagasisõites tantsisime jälle getteriga ja siis ma kõndisin koju. nii friking libe oli, et mul jooksis elu silmade eest läbi.
ja kui nüüd mainida, mitu ilusat meest ma terve päeva jooksul kokku sain, siis.. tututumm.. KAKSKÜMMEND VIIS!
halllooooooooo, kui ma seisan koolis ühe vahetunni koridoris, saan ma ka rohkem ilusaid meessoost isikuid kokku.
aga tomi rahula oli ljürps ljürps ljürps.

no ja lõpetuseks mainiks, et et.. mul polegi täna midagi lõpetuseks mainida. stay cool.

ja HAHAHAHAHAHAHA, KÄIGE

karma police.

värdjas päev ja nüüd on veel värdjam olla ja ma vihkan iseennast ja seda, et ma mõnikord arvan, et ma teisi vihkan, kuigi ma tegelikult ei vihka ja seda vihkan ka, et ma käitun nagu mingi haige pubekas ja ma ei julge enam kellegagi rääkida ja ma vist hakkan ennast nüüd küpsisega lämmatama. jah, ma võiksin ju ka ette lugeda põhjused, miks ma praegu ilgelt pahas tujus olen, aga siis ma hakkaksin niikuinii pillima või midagi ja mu pea niigi valutab.

karma karma karma.

how do you do

endiselt. terve õhtu ja öö ja hommiku on kummitanud. mul on veel umbes kaheksa minutit siin istuda vaja, siis läheme minema. etnoh, HULLULT vajalik oli, et me esimesse tundi tuleksime, kui buss läheb 8:30. okei, kõik tõusid püsti ja liiguvad, ma ka siis.

we must be mistaken.

69 lugu. veits liiga palju, arvestades seda, et kaisa arvas üldse, et mingi tänapäevamuusikaga disko tuleb ka lõpuks. et kaheksakümnendatega on nagu ainult mingi osa jms. okei, mul oli sellest peost hoopis teine ettekujutlus, aga ma olen vist selle koha pealt liiga palju juba niigi targutanud ja oma arvamust peale surunud ja ma vist olen üldse ainus, kes täielikult ainult kaheksakümnendaid tahaks, sest ma olen siiamaani veendunud, et ma oleksin pidanud mingi.. kehsakümnendatel kuskil ameerikas kooli lõpetama ja lõpuballil cyndi lauperi järgi tantsima või midagi muud taolist. (muidugi juhul, kui ma poleks sündinud viiekümnendatel ja '69 aastal woodstockis rokkinud ja kaheksakümnendate ajaks juba kolmekümnene olnud.) no igastahes on nimekiri nüüd valmis ja kui keegi mulle mõne plaadi annetaks, teeksin ma plaadi ka valmis. homme saan äkki tallinnast osta.

ahjaa. homme läheme klassiga tallinnasse ''tähed muusikas'' lindistusele ja kinno. mitte kumbki koht ei tõmba mind eriti, aga niisama on tore bussiga sõites endal südant pahaks ajada ja muud seesugust. ma mäletan, et ma ükskord käisin ''tähed muusikas'' lindistusel. kui ma ei eksi, oli see see sama kord, kui ma.. ah ei, too oli tartus. nevermind. ükskord käisin igastahes, ma ei mäleta mis puhul see oli. see polnud klassiga vist, aga.. ma ei mäleta. ma ei suuda nüüd otsustada, mida ma bussisõidul teen, et kuidagigi tubli olla. mul on võimalus empekolme kuulata, mul on võimalus vene keele või inglise keele luuletus pähe õppida (jah, meil on sellel nädalal kaks luuletust vaja pähe õppida, sest meil on mingi weirdo kõnenädal või misiganes tulemas) või raamatut lugeda või mis või mis. raamatulugemisel võin tegelikult kohe ette ära arvestada, et ma ülejäänud tee oksendamiselt mõtteid kõrvale juhtida üritan. ma ei saa tegelikult isegi rakveresse sõidul lugeda, aga neljapäevaks oleks vaja läbi saada ja ma pole veel alustanudki.
üleüldiselt tuleb vist päris weirdo nädal.
homme on see ekskursioon, niiet õhtuks olen ilmselt päris vässu.
teisipäeval on rahvatants, mille pärast ma väsinud olen.
kolmapäeval on on on.. kaheksa tundi ja ma ei tea, mis fotokoolitusega saab.
neljapäeval on kaheksa tundi ja pidu. seitsmes tund on kehaline, mille lõpuks ma olen täiesti surnud ja siis ma pean tulema koju ja pesus käima ja juukseid vahveldama, aga mul läheb vahvlite jaoks VÄHEMALT tund aega ja seda siis, kui ma enne seda pead pesema ei pea, aga kui meil suusatamine on, siis on kõik pekkis ja põhimõtteliselt ma ei jõua mingi valemiga õigeks ajaks peole, kui ma just ajamasinat ei leiuta või sirgete juustega ei lähe. aga mu sirged juuksed on rõvedad. lisasks sellele on vaja pähe õppida inkas luuletus ja kirjanduses tuleb lugemiskontroll ja kontrolltöö.
reedel on.. no polegi nagu midagi vist. etteütlus on siis vist.
a laupäeval läheme tallinnasse kaija ja kaisaga ja vist ööbime kaisa õe juures. ja siis pühapäeval on kontsert ja peale seda millalgi öösel tuleme koju ja järgmisel päeval on koolis väga ergas ja tore kindlasti olla. no tegelikult rem'i järgsel päeval ma ju väga väsinud polnud. ah ma ei tea, vahet pole ka üldse.

mitu korda ma ütlesin, et ''vahet pole'' või ''ma ei tea''? mis mul viga on?

how do you do

aaahhhh, issi tõi kaks empekolme plaati. kokku 260 lugu, appi, kuidas ma kaheksakümnendaid armastan! okei, siin on tegelikult seitsmekümnendate lõpust ja üheksakümnendate algusest ka muusikat ja ma olen juba mitu lugu sellist võtnud. kaisa ütleb koguaeg, et keegi niikuinii ei tea ju, aga tegelikult ma siiski tahtsin ainult kaheksakümnendaid. aga noh.. c'mon, need on nii head, ma ei saa panemata jätta ju! AH, MIDA?! ''how do you do'' on 92 juba. argh argh argh. no ma võtan lihtsalt endale arvutisse selle siis. ljürps. boys boys boys. LOVE, NOH.

sweet you rock and sweet you roll.

päris tihti, kui ma mingi kindla aja kohta loen või uurin või õpin, tekib mul tunne, et niiii väga tahaks seal olla. näiteks eelmisel aastal kui me ajaloos maailmasõdasid õppisime või kunagi, kui mul kogu hipivaimustus tuli või isegi siis, kui me sel aastal ajaloos eesti keskaega õppisime. praegu on kaheksakümnendad, sest ma tegelen ikka selle nimekirjaga. päris hull on kogu aeg elada tundega, et ma täiesti valesse aega sündinud olen. võtsin billboardi kaheksakümnendad lahti, aga sealt ma midagi eriti juurde ei saanud. põhiline kraam on vist olemas, aga ma nüüd nagu hästi pole veel vaadanud, mille järgi saab tantsida ja mille järgi mitte. vähemalt poolte järgi ilmselt ei saa, aga no ma panen nimekirja siia ja kui keegi on arvamusel, et mingi laul kohe üldse ei sobi, siis võite mainida ja kui keegi arvab, et mõni laul veel juures olla võiks, siis võite ka selles osas abiks olla.

1. Madonna – Like a Prayer
2. AC/DC – You Shook Me All Night Long
3. Pat Benatar – Hit Me With Your Best Shot
4. Daryll Hall & John Oates – Out Of Touch
5. Wang Chung – Dance Hall Days
6. Survior – Eye Of the Tiger
7. The Police – Every Breath You Take
8. Eurythmics – Sweet Dreams
9. Stevie Wonder – I Just Called To Say I Love You
10. Yes – Owner Of a Lonely Heart
11. Wham – Wake me up before you go go
12. Tina Turner – Simply The Best
13. Cyndi Lauper – Girls Just Wanna Have Fun
14. A-Ha – Take On Me
15. REM – To The One I Love
16. Suzanne Vega – Luka
17. Alphaville – Forever Young
18. Guns ´n Roses – Sweet Child ´O Mine
19. Fine Young Cannibals – She Drives Me Crazy
20. The Cure – Friday I’m In Love
21. Bad Boys Blue – You’re a Woman, I’m a Man
22. Modern Talking – You’re My Heart, You’re My Soul
23. Modern Talking – Cheri Cheri Lady
24. Modern Talking – Brother Louie
25. Madonna – Like a Virgin
26. Madonna – Papa Don’t Preach
27. Cutting Crew – (I Just) Died In Your Arms Tonight
28. Blondie – The Tide Is High
29. Rick Astley - Never Gonna Give You Up
30. Madness – Our House
31. Frankie Goes To Hollywood – Relax
32. Van Halen – Why Can’t This Be Love
33. Madonna – Material Girl
34. Whitesnake – Here I Go Again
35. REM – It’s The End Of The World As We Know It
36. Pet Shop Boys – Always On My Mind
37. Roxette – Listen To Your Heart
38. Village People – Y.M.C.A
39. Queen – Crazy Little Thing Called Love
40. Toto – Hold The Line
41. Murray Head – One Night In Bangok
42. Bryan Adams – Summer Of ´69
43. U2 – With Or Without You
44. Bon Jovi – Livin’ On a Prayer
45. Europe – Final Countdown
46. Michael Sambello – Maniac
47. Belinda Carlisle – Heaven Is a Place On Earth
48. Bananarama – Venus
49. Michael Jackson – Billie Jean
50. Dexys Midnight Runners – Come On Eileen
51. Soft Sell – Tainted Love
52. Lipps, Inc. – Funkytown
53. INXS – Kiss The Dirt (Falling Down The Mountain)
54. Foreigner – I Want To Know What Love Is
55. Whitney Houston – I Wanna Dance With Somebody
56. Queen – I Want To Break Free

see on nüüd praegune nimekiri. ilmselt tuleb midagi veel juurde ja läheb ära. näiteks u2 - ''with or without you'' panin ma mõttega, et mõni aeglane lugu peaks ka olema, aga nüüd on neid teisi aeglasi päris palju ja see on vist nagu liig juba. ma ei tea. andke nõu!

i ain't the worst that you've seen.

tegin täna video mingi 4mb väiksemaks ja hakkasin uuesti juutuubi laadima, aga ilmselt ei lähe see ikkagi üles. peale toda seitsmetunnise laadimise päeva, kui see üles ei läinud, jätsin ma järgmiseks ööks arvuti käima ja selle laadima. ma ei tea, kas keegi lülitas arvuti välja öösel või järgmisel hommikul, aga kui ma koolist tulin, oli arvuti igastahes kinni ja video laadimata. üpris lootusetu vist tahta, et see üles läheks, kui see laadis kella neljast kaheteistkümeni + mingi osa ööst. oh well, midagi erilist see niikuinii pole, aga lihtsalt esimese videoga võrreldes minumeelest parem.
kuna kedagi üldse msnis polnud ja mul mittttttteeeeeeeeee midagi teha polnud, võtsin ma randomilt mingi 2007. aasta novembrilõpu ette ja hakkasin lugema. ma kirjutasin siis nagu täielik idioot (ilmselt mõtlen aasta aja pärast praeguseid postitusi lugedes sama), aga üldiselt tundusin ma siis vähem sissy olevat. selles suhtes, et ma küll kirjutasin sellest, kuidas ma ühel koolipäeval mingi tsiljon korda vetsus nutmas käisin, aga ma mõtlen just selle üldise hädaldamise kohta. ma kirjutasin pikki tekste selle kohta, kuidas mul tsiljonisse kohta vaja jõuda oli ja kuidas iga päev mingid tööd ja asjad olid ja kuidas ma telefoni ära kaotasin ja hommikul kooli kõndides tee äärde oksendasin ja KEEMIAS KAHE SAIN ja kõige selle kõrval oli mingit ''oooo, mul on nii kurb ja raske elu'' teemat vähem, kui praegu näiteks selle puhul, et.. ma ei tea.. piim külmkapist otsa saab. võib-olla olen ma lihtsalt mugavamaks läinud ja parema käekäiguga juba harjunud. see aasta (mulle pole vist endiselt kohale jõudnud, et aasta on vahetunud. tegelikult mõtlen ma selle all rohkem seda õppeaastat. võinoh.. tegelikult juba 2008 aasta umbes kevadest saadik) on kuidagi väga väga väga tohutult kiirelt läinud ja palju lihtsam olnud, kui varasemad aastad. isegi kõik need eksamite värgid ja asjad olid lihtsamad kui ma kartsin ja sealt edasi on aja kiire möödumine vist toimunud tänu inimestele, kellega ma suhelnud olen. tegelikult on täitsa hea meel, et mõned asjad on teisiti, kui vanasti, kurb mõelda, mille pärast ma siis muretsema pidin. kohati tegelikult isegi naljakas, aga ma ei tahaks iseenda õnnetuse üle naerda, olgugi et see minevikku jääb. loodetavasti läheb edasi veel paremaks.

ma kasutasin korra isegi väljendit ''mõnsa''. kena.

and i do anything to just feel better.

julm.

kedagi pole msnis. tegelikult on, aga ma pidasin silmas siiski neid, kellega ma tavaliselt midagi räägin. tundub, et ma olen ainus, kellel elu pole.
andsin semule süüa, väljas oli nii soe, et ma sain tükk aega seal passida ja talle pai teha, kuigi mul vaid kampsun peal oli. ta oli päris uimane ja ei viitsinud tegelikult kuudist väljagi tulla, kerge loomapiinaja tunne tekkis.

kui juba ilusate prantslaste mainimiseks läks, siis klassika:

if i only could.

tõmbasin van halenit ja kate bushi arvutisse. miks ma ei teadnud, et placebo ''running up that hill'' on kaver kate bushi laulust? miks? miks?! kahjuks või õnneks pean tunnistama, et placebo oma on parem ja kate bushi oma ma vist rohkem kuulata ei tahagi. mitte, et see halb oleks, aga kui ma placebo oma alguses kuulama hakkasin, oli mul mingi halvem aeg ja see mõjus veits tugevalt ja ma üritan isegi seda minimaalselt kuulata, puhtalt sellepärast, et ma seda laulu iseenda jaoks ära ei solgiks. ma niiiiiiiiii vihkan, kuidas kõik asjad mulle nii tugevalt mõjuvad, et ma isegi muusikat korralikult kuulata ei julge, sest ma tean, et umbes aasta või paari pärast meenutab mingi laul mulle mingit aega ja ma tahan sellest jätta sellise meenutusmaterjali, mis selle lauluga päriselt kokku läheb. okei, ma ei oska seda seletada, aga näiteks antud laulu puhul oleks minu meelest õiglane, kui ma meenutan umbes järgmisel sügisel, kuidas mul aasta aega tagasi hullult paha olla oli ja ma seda kuulasin, sest tagasimõeldes on mu peas isegi halvad ajad toredad. ja no okei, tegelikult sügisel ma ei mõtleks selle peale, et sügisel tore oli, sest enamasti käib see erinevate aastaaegade kohta. okei, misiganes. muusika, meenutuste ja frigiidsusega seoses on mul viimasel ajal üpris palju eelmine aasta peast läbi käima hakanud. ühel päeval koju kõndides ja hotel californiat kuulates tuli täiega kevadeigatsus. kõik need tutipeod ja asjad ja veltsiskäimised ja rattaga sõitmised. ma tean, et ma olen sellest juba tsiljon korda rääkinud ka. ühel päeval füüsikatunnis paistis aknast päike sisse ja mul tekkis täielik suveigatsus. või no ma ei tea, see polegi nagu igatsus. rohkem selline.. kurbrõõmus meenutamine. suvi alles oli tegelikult ju. igastahes tuli mul igatsus staadionilkäimiste ja õhukeste riiete järgi, bulgaaria järgi ja kõige muu toreda järgi. ja nüüd, kui ma eile koolist koju kõndisin, jõudis mulle lõpuks kohale ka sügiseigatsus. SÜGISE. sügis oli mingi kolm kuud tagasi. igastahes tahtsin ma selga panna oma õhukese mantli ja uuesti kaija ja kaisaga skittleseid süües üle viadukti kõndida.
eddie van halen on hottttt.

we were fine all along.

appi, mis öö. jah, ja see lõppes alles veerand tundi tagasi. jah jah jah, kell pool kolm päeval. ma niiiii väga tahtsin vara üles ärgata. lootsin veel, et nädalavahetusel on teistmoodi ja olen ergas ja rõõmus ja hakkan kohe koristama või midagi. panin kella kolmveerand seitsmeks ja seitsmeks äratused, sest mulle meeldib hommikuti raadiot kuulata. nüüd, kui ma meenutan, siis ma panin neid äratusi vist mingi kaks tundi kinni, sest ma vajutasin need koguaeg kümne minuti pärast uuesti helisema, mitte täiesti kinni. ja nüüd ärkasin kell pool kolm selle peale, et lotte minu tuppa tuli ja küsis, kas ma täna üles ka ärkan. ma olin päris vihane ja hakkasin vaikselt oma kähiseva häälega ta peale karjuma, et miks keegi mind äratanud pole, kui õhtu juba käes on. lotte ütles, et tema oli linnas ja emmeissi on mõlemad tööl. no see tegi asja veel toredamaks, ma oleksin saanud ÜKSINDA kodus olla. võinoh.. ma ju olingi, aga mul endal polnud sellest õrna aimugi. üksinda kodusolemised muutuvad aina haruldasemaks ja tavaliselt kestavad need umbes tund aega või kaks tundi, mis on nüüd päris nõme. mulle meeldib üksinda.

öösel umbes kell kolmveerand kolm panin teleka kinni ja silmad kinni. ma mäletan, et ma mõtlesin veel korraks kuu peale, lootuses unes kuu peal kõndimist või midagi muud sellesarnast näha, aga paar sekundit hiljem ma juba magasingi. haige laps, unine laps. see oli üks jubedamaid unenägusid üldse. jah, jubedam, kui see, et mind kunagi urr ümber maja taga ajas ja jubedam, kui see, et ma okse sisse lämbunud meest nägin ja jubedam kui see, et mul ninaluu ninast välja kukkus. ma pidin kellelegi külla minema. kuigi ta tegelikult korteris elab, läksin ma suurde imelikku majja, mis oli üpris kole, sest see oli hästi segamini ja.. imelik. istusin siis tema arvuti taha maha ja vaatasin, et ta oli hoopis msnis. hetk hiljem kuulsin ukseklõpsatust, mis tähendas, et ta tuli koju ja mina jooksin salaja majast välja. hakkasin koju kõndima, mingi poe juures olid emme ja issi. kuna oli öö, oli ainult nende auto parkimisplatsile pargitud. issi tõstis autost asju maha ja emme oli eemal mingi pingi juures ja tõstis enda asju kotist sinna peale. ma küsisin, et mida nad teevad, aga nad naersid ja tõstsid edasi. kui ma vaatasin, et need minu asjad olid ja oma juukseharja enda kätte võtma hakkasin, tundsin ma nagu keegi sikutaks mind või et ma nagu vajuksin vms. järsku olin ma oma voodis ja nägin oma tuba ja ma lihtsalt ei suutnud ennast liigutada, kuigi ma täiega üles ärgata üritasin. mulle tuli meelde see kaija värk, kuidas tema hommikuti mõnikord ennast liigutada ei saa vms. igastahes seal ma olin, täiesti krampis, ja üritasin täiest jõust ennast liigutada ja üles ärgata. järsku ma nägin, et mu kitarrikott oli voodi alt väljapoole nihkunud ja keegi hakkas mind lihtsalt voodist välja tirima. ma vajusin ja vajusin ja vajusin ja siis ärkasin päriselt üles. mu tuba oli veidi teistsugune ja ma olin nii endast väljas, et ma ei julgenud ennast liigutada ka. kell oli veerand neli ja mul polnud enam mingit und, veel vähem TAHTMIST magama jääda, kui ma selliseid asju näen. unenägu ise polnud nagu väga jube (kuigi emme ja issi seal päris spookyd olid), aga see oli nii haige, kuidas see kõik nii päris tundus ja ma lihtsalt ärgata ei saanud ja keegi mind tiris. millalgi, suutnud natukene peast blokkida mõtteid, et keegi meile majja sisse murdnud on ja kinnisideed, et meil majauks lukust lahti on, siiski jäin ja nägin päris palju erinevat kraami, mida ma kahjuks või õnneks enam ei mäleta, sest lotte nii järsku mu tuppa trampis. ta tõi mulle geisha šokolaadi ja ma olin natukene kuri. mingi kaks aastat tagasi ostis raidi isa mulle geisha kommikarbi, sest ma täitsin raidi tunniplaani mingi aasta aega. okei, peale seda tegelikult ju veel aasta. ma ise sain sealt karbist vist mingi kolm kommi, sest kui ma umbes nädala pärast karpi vaatasin, oli see imekombel tühi. ja nüüd ma olen kaks aastat järjest lottele mingeid nalju ja märkusi selle kohta teinud. näiteks see, et kui inkaõpetaja mulle olümpiaadi eest geisha šoksi kinkis, ütlesin ma lottele: ''inka õpetaja kinkis mulle olümpiaadi eest geisha šokolaadi, palun ära seda ära söö'' ja kui miski muu kuskilt kadunud oli, siis mainisin ma ka midagi selle kommikarbi kohta. lottel viskas päris üle ja täna lõpuks ostsis ta mulle selle šokolaadi ja tegelikult ma ju ei taha, ma tegin ainult nalja. no mitte, et ma seda šokolaadi ei tahaks. kõige parem šoks ikkagi ju, aga kahju temast natukene.
mul on nohu.

forever trusting who we are.

huuled on nii lõhki, et ma isegi ei liiguta neid, aga ikka on valus ja selline tunne nagu keegi lõiguks noaga. risti üle alumise hoole jookseb mingi lõhkine jutt. käed on verised. nukkidel on mingid lõhed ja aeg-ajalt pesen jälle mõne verepritsme maha. ma lihtsalt aaaaarmastaaaan talve kogu selle lõhestamiste ja külma ja paksude riietega kandmise kohustusega. tegelikult olen ma vist ainus, kes talve võlusid ei näe. kõikidel on rääkida midagi sellest, kuidas lumi ilusti sätendab või vaikselt maha langeb, ma olen enamvähem ainus, kes näeb ainult laigulist nägu, lõhkiseid käsi ja ninast tulevad kuuma õhku (kurb). okei, õhku ma ju tegelikult ei NÄE, aga ma tunnen seda ja see pole hea. alati, kui ma haigeks jääma hakkan, tuleb mul ninast kuuma õhku. kuna ma näost ka punakas on ja mul mingite kuumalainete ja külmavärinate hood kordamööda käivad, toppisin ma endale isegi kraadiklaasi alla, kuigi ma tean, et see asjandus mind vihastab. näitas 37 kraadi, whoooah, aasta aja rekord vist. okei, mitte, et ma nagu hullu palavikku kogu aeg taga ajaksin, aga minu meelest oleks tore näha, et kui ma ennast vaikselt surevana tunnen, on selle kohta ka mingi tõend, mis näitab, et ma pole lihtsalt dramaqueen, aga ei tule mul seda palavikku vist kunagi.

täna sain viimased küsitlustelehed kätte ja leidsin kotist veel ühe hunniku, mis mul kogemata märkamata jäänud olid. ma imestasingi, et miks mul viiendast klassist ainult kolm lehte oli. sõbralikuim poiss muutus, tüdruk jäi samaks ja õpetajat ma veel vaadanud pole. aega on tegelikult, niigi on suht nõme, et ma nii vara alustasin, päris paljud teavad juba, kes ja mis ja tegelikult poleks ma tohtinud vist kellelegi rääkida, peale selle, kes need nimed peol teatab. asi oli lihtsalt selles, et mul oli nõu vaja ja kuna kaija ja kaisa niikuinii minuga koos neid sorteerima pidid, ütlesin ma neile ja massiga oli ka vaja arutada ja no siis räägiti juba toomasele ja üleüldse mingi hull jamamine oli seal. ma ei tea, üpris mõttetu, ma ei viitsi oma pead enam sellega vaevatagi, ma olen üpris väsinud selle peo jaoks sebimisest, ma isegi ei tea, miks ma seda teen. kõik on olnud vabatahtlik, mitte keegi pole mind sundinud ja nüüd issi toob mulle pühapäeval (või millaliganes ta töölt tuleb) plaadid kaheksakümnendate muusikaga, niiet võibolla saan veel nimekirja midagi juurde ja siis teen plaadi valmis.

täna oli esimene tund geograafia ja ma olin niiiiiii väsinud, et ma magasin terve tunni. tavaliselt, kui ma ütlen, et ma mingis tunnis magasin, siis ma mõtlen selle all seda, et ma vahtisin uimase pilguga kuskile või toetasin pea käele ja panin mõneks hetkeks aeg-ajalt silmad kinni. täna toetasin pea laua peale ja magasingi tunni lõpuni, kõikide tekst oli ähmane ja ma ei mäleta eriti midagi. tunni lõpuks oli mul otsa ees kampsunirant, aga ma olin veidi erksam. keemia kontrolltöö läks nii kiirelt, et ma ei tea ma ei tea. ma tegin kümne minutiga töö valmis, siis passisin kümme minutit, et rohkem aega mööda läheks, viisin töö ära ja ülejäänud aja tunni lõpuni istusin niisama. kui ma selle töö nüüd mingi halva hinde saan, siis on teistel hea öelda ''mis nii kiiresti ära viisid?'' aga see on minu meeles üpris totter lause, sest kui kõik ülesanded tehtud ja üle loetud on, siis ega töö kauem käeshoidmine rohkem õigeid vastuseid kohale ei too. ma loodan selle nelja saada igastahes, muidu on üpris jama. mõned asjad on kindlalt õiged, kahest ülesandest ei saanud ma nagu hästi aru, aga need on valesti vist.
psühholoogias tegi õpetaja meile mälutesti. ütles, et inimese lühimälusse mahub 7 +/- 2 omavahel seostamata.. asja. me pidime kõik selja keerama, õpetaja joonistas samal ajal tahvlile kümme asja, me saime neid paar sekundit vaadata ja siis pidime kõik kirja panema. ma sain üheksa. siis keerasime uuesti seljad ja õpetaja kirjutas tahvlile kümme sõna. ma sain jälle üheksa. ja siis kolmandal korral kirjutas ta numbrid. neid sain ma kaheksa. getterile jäid näiteks numbrid palju paremini meelde ja õpetaja ütles ka, et neil inimestel on ilmselt matemaatikaga ka paremad lood jne. annab tunda, jah, ma ju näiteks ei oska üldse matat. tegelikult mulle meeldib matemaatika, aga mulle ei meeldi, et me seda niimoodi õppima peame. just eelmises tunnis mõtlesin, kuidas tegelikult on nii mõnus, kuidas kõik need siinused ja koosinused ja tangensid niimoodi.. nagu.. süsteemis on ja mingite kindlate mooduste järgi mingeid seoseid moodustavad ja misiganes. okei, ma ei oska seda seletada, igatsahes see on minu meelest ilus, kuidas kõik need asjad seal klapivad.
kaheksanda tunni ajal oli mata parandamine. noh.. ma ei parandanud, vaid tegin esimest korda seda. sain töö kuskil veerand tunniga valmis. JÄLLE. ma kardan, et mul läksid mingid asjad valesti, aga jällegi ei oleks ma ju osanud midagi muuta, ma lugesin kõik asjad mingi kaks korda üle. igastahes viisin töö ära ja läksin võimlasse toomasega pinksi mängima. ma ei oska seda üldse ja mulle ei meeldi sellepärast eriti mängida. ma ei saa sellest mängust aru ja üldse ei tule välja ja misiganes. aga no kena oli. mängisime natuke aega, siis ma kutsusin issi järgi, tulin koju ja jäin alla korrusele magama. meil on uued diivanid, seal oli nii mugav magada, aga issi vaatas sõpru ja siis tuli emme ka ja siis nad seal naersid ja sõid ja tegelikult üritasid vaikselt olla, aga ma ise olin ainult poolunes ja hullult vihane ja siis midagi õiendasin seal kõikidega.
ja nüüd on täitsa uni, peaks magama minema. homme saab kaua magada. tegelikult ma ju ei taha päeva maha magada, aga magada tahaks küll.
oli üks vestlus, mis tegi tuju halvaks ja teine, mis tegi tuju heaks. kõik täpselt nii nagu ikka, sick.

mul oli enne igav. KÕIK KÕIK KÕIK, plz.







+
http://www.soul-flower.com/
OH C'MON. ma hakkan nutma.











03:35 stand by me.
Based on Stephen King's Short story 'The Body', 'Stand By Me' tells the tale of Gordie Lachance, a writer who looks back on his preteen days when he and three close friends went on their own adventure to find the body of a kid their age who had gone missing and presumed dead. The stakes are upped when the bad kids in town are closely tailing - and it becomes a race to see who'll be able to recover the body first.

väike river phoenix, hoi.
okei, see on juba mingi viies edit sellele postile. mul tekkis nüüd river phoenixit mainides tugev tugev tahtmine mõnd joaquin phoenixiga filmi vaadata.

kahvel

mul on hakklihakastmega tatar ja kokakoola ja mulle meenus alles praegu, et täna on reede. love love love, lõpuks ometi saab magada.

oh make my days a breeze.

tegime täna ajaloos kontrolltöö, mis läks vist üpris hästi.
sain tagasi kõik küsitlustelehed, peale 9a omade, eelmine kord olid ka nemad viimased, kes tõid. või noh, õigemini tõid nad need siis, kui mul kokkuvõte juba tehtud oli.
täna tegin ka kokkuvõtet, nende hääled saab hiljem lihtsalt juurde lisada. oli üpris masendav ja ma tean, kes on võitjad. sellega on veits jama ja ma võin sellest täpsemalt kirjutada järgmisel neljapäeval, kui juba kõik teavad, kes need on, sest noh.. ma ei tohiks praegu. igastahes on veits.. nojah. jah. ma ei tea, mis saab.
mul valutas pea enne nii väga, et ma kartsin, et ma suren ära. võtsin tablette ja läks paremaks.
huuled on täiega lõhki. enne panin paberi vastu huult ja see jäi mulle huulele püsima. istusin siin, paber alahuulel, ja raputasin oma pead. ülinaljakas oli, paber ära ei kukkunud. kui umbes kümme minutit möödunud oli ja mu pea juba vaikselt uuesti valutama hakkas, üritasin lehte ära võtta, aga ma ei saanud. ma ei tea, kas see oli mu huulte katkisest olukorrast või lihtsalt magic. naljakas oli igastahes, väga naljakas. mul. näitasin emmele, ta mõtles, et ma olen nupust nikastanud.

kehalises suusatasime. kuna ma kolm aastat suusatanud pole, aimasin ma juba suusasaapaid jalga pannes halba. jõudsin väljas kaks sammu astuda, libisesin, karjatasin, aga õnneks jäin püsti. hea algus. kui ma olin kaks ringi suusatanud, lendasin pikali, tõusin püsti ja poole ringi pärast kukkusin uuesti. kuna ma nüüd olen kaijalt ja kaisalt kuulnud, et nad kuulsid minu karjumist staadionilt klassi, siis võib järeldada, et kogu see kukkumine käis suure kisa saatel. peale igat kukkumist lohistasin ma ennast püsti ja hüüdsin: ''kõik on korras, ma olen elus!'' ja nüüd ma mõtlen jälle, et kus kuradi kohas mu mõistus on, kui ma kehalise tundides olen.
rada oli kitsas, ma ei saanud üldse kellestki mööda minna, kui vaja oli ja kui ma lõpuks kellestki mööda saama juhtusingi, olin ma selleks ajaks nii väsinud, et ma jäin lihtsalt tagumistele ette töllerdama, kuigi ma sellepärast ju mööda tahtsingi minna, et ma alguses ise kiiremini sõitsin. õpetaja ütles, et ma oskan uisku ilusti, minu arvates oli päris.. huumor lihtsalt. siis pidime mingi harjutuse hindele tegema. kuna ma eelmistes tundides olnud pole, siis ma eiteadnud sellest midagi, aga kui õpetaja näitas, siis tuli välja, et see oli imelikult lihtne. sõitsin ühe otsa ära, sain viie ja tohtisin minema minna. võimlasse sõitsin suuskadega, aga kuna tee staadionilt võimlasse läheb üpris mäest alla, tekkis mul mingi ebanormaalselt suur hoog ja ma ei saanud enam pidama. sõitsin garaaži juurde mingisse lumehunnikusse, ise täiest kõrist röökides, kaja ja tiia olid naerukrampides. pöörasin siis otsa ringi ja hakkasin võimla poole liikuma, aga ma kukkusin jälle pikali ja selleks ajaks oli kogu meie klass sinna samma kogunenud, niiet mul oli üpris mark seal roomata, aga tuleb tunnistada, et kui ma suuskadel kukkumise häbiga algklassidest saadik kokku puutunud poleks, oleks ilmselt hullem olnud. lõppkokkuvõttes on vaid kolm kukkumist minu kohta päris hea tulemus ja TEGELIKULT mind ju isegi ei huvita, mis mulje teistel jäi, kui ma seal roomasin, sest ma teadsin juba ette, et ma lähen tunni jooksul näost üleni punaseks ja lendan pikali jms.
üks loll asi, mida ma tegin, oli salli kaelast ära võtmine. keset mingit.. umbes neljandat ringi hakkas mul tõsiselt rõve olla, niiet ma kiskusin salli kaelast, viskasin selle kuskile ja sõitsin täiesti palja kaelaga edasi, isegi jopelukku ei tõmmanud lõpuni kinni. üpris rõve on nüüd olla.
kui ma riietusruumi jõudsin ja pesus käidud sain, avastasin ma, et mu dušigeel oli meigikotis laiali läinud. see oli tõsiselt tõsiselt rõve, kogu see kupatus seal sees oli mingi rohelise möksiga koos ja limane ja vastik ja ma pidin seda puhastama hakkama. kuna mul veel asjade kokkupanemisele, juuste kammimisele ja uuesti meikimisele ka veel aega läks, hilinesin ma kirjandusse umbes 15 minutit. kirjanduse tund oli päris naljakas muidu, kahjuks ei mäleta ma midagi täpsemalt. õpetaja ütles, et viimasel ajal räägitakse palju ainete integratsioonist, niiet tema ühendab nüüd eesti keele ja kirjanduse, niiet teeb meile keskaja kirjanduse ja asjade peale etteütluse. mariliis küsis, miks me käsitöö ja eesti keele immigratsiooni teha ei võiks.

homme on keemias kontrolltöö ja kaheksanda tunni ajal pean mata kontrolltöö järgi tegema. tõotab tulla KOHUTAV päev. ma loodan, et siiski nii hull pole, kui ma kardan. keemia on igastahes täielik katastroof ja mata.. no seda ma ka ei oska.

loodetavasti on midagi muud head. ehk.

hot cal

nägin üleeile kanal kahest ''kuritöö kodutänavas'' reklaami ja järsku ilmus ekraanile jackson rathbone'i imeilus näokene. ma pidin järgi vaatama, kas ta nagu mängibki seal või ma kujutasin endale seda ette, et see seal reklaamis tema oli. nüüd praegu vaatasin saatekavast, et see käib ja see ongi tõesti jackson. ERITI VAHVA osa on see, et ta mängib ainult ühes osas, mis ongi tänane ja mis lõppeb viie minuti pärast. HURRAY, ma ei näinudki. no tõesti, ta on nii tohutult ilus, et ma hakkan iga kord peaaegu nutma, kui ma ''beautiful people'' vaatan. okei, mitte päriselt, aga ta on niiiiii ilus. tema pärast tahaksin ma isegi ''twilighti'' näha, kuigi see mulle muidu mingit huvi ei paku ja kõikide suur entusiasm selle suhtes veidi eemaletõukav on. ''kuritöö kodutänavas'' kordab homme. kui mul meeles on, siis ma panen lindistama, aga kui ei, siis.. noh.. elangi kurvalt edasi. *pisar*

NO MIDA?!

nothing new under the sun.

kirjutasin enne siia pika jutu, aga mind aeti arvutist minema, niiet mul polnud seda aega üle lugeda, ma läksin ülivihaseks ja klõpsasin selle akna lihtsalt kinni, lootuses, et mulle draft jääb. ei jäänud ja ma isegi ei mäleta, millest ma kirjutasin. nüüd olen ma veel vihasem, kui enne ja kui peale ennet. selles mõttes, et kui ma arvutist ära läksin, loopisin ma oma toas veits asju ja karjusin, sest ma olen nii vihane ja kuri ja vihane. otseloomulikult mitte selle peale, et mind siit ära aeti ega selle peale, mis täna halvasti läinud on või misiganes. ma olin lihtsalt vihane.

saime täna inka olümpiaaditulemused teada. ma olin 5, kadi oli 2.-4. ja getter mingi 13.-15. vist. me oleme kadiga nendel olümpiaadidel vist üpris sarnase tasemega. meenutus.
eelmisel aastal. inglise keele olümpiaadil mina 9.-10, ta kuskil.. no okei, ma ei mäleta, aga veits tagapool. eesti keeles mina 6, tema 8. kirjandivõistlusel mina 3, tema mingi 4. või 5. vist.
sel aastal eesti keeles mina 4.-5, tema 6 ja inglise keeles tema 2.-4. ja mina 5. teisipäeval on kirjandivõistlus.
kohe peale kadi teise koha uudist irvitas mass mulle näkku ja tegi märkuseid selle kohta, kuidas kadi mulle ära tegi ja kui ma küsisin, mida head tema ise saavutanud on, vastas ta, et teda KUTSUTI füüsika olümpiaadile. märkimisväärne on fakt, et tal jäi eelmisel aastal füüsikaeksamil üks punkt kahest puudu. tegelikult tuleb minu kogu õelus vist sellest, et mul endal nii halvasti läks ja ma olen natuke nagu kuri. aga teiste pärast on ikka hea meel ju, tiina võitis ja puha.
mu kael valutab kuskilt vasakult poolt niiii väga, kui ma suu lahti teen. ongi põhjust vait olla.

viisin täna õppealajuhatajale sõbrapäeva küsitlused ära (ikka need sõbralikuim poiss, tüdruk, õpetaja). ma arvasin, et kui tema need klassijuhatajatele kätte jagaks, oleks veidi suurem tõenäosus suuremat osa lehtedest tagasi saada. ütlesin, et reedeks võiksid need mul tagasi olla ja juba järgmisel tunnil jagas mämmu need meie klassile laiali. kaheteistkümnes oli ka need kohe ära täitnud, aga täna veel ühtegi portsu tagasi ei saanud. imelik oli see, et kui mulle leht nina ette prantsatas, ei osanud ma kedagi sinna kirjutada. ma polnud selle peale ÜLDSE mõelnud ja ma kirjutasin esimesed nimed, mis pähe tulid. pärast oleksin tegelikult üht muuta tahtnud, aga see-selleks. õppealajuhataja ütles, et me võime lehtede kokkuvõtte tegemiseks mõnest tunnist ära küsida, aga mul on tunne, et lõpuks pean ma siiski selle värgi nädalavahetusel kodus ära tegema, sest ühtegi sellist päeva ega tundi pole, mil ma neid väga lugeda saaksin. reedel saame alles tagasi, siis on nädalavahetus, esmaspäeval on meie klassil ekskursioon ja teisipäevaks oleks uudishimu juba mu ära tapnud. tegelikult oleks teisipäev siiski üpris arukas, aga ma ei tea ei tea veel. see võtab päris kaua aega ja nädalavahetus oleks selle jaoks vist parem. vahet pole.
igastahes kui ma õppealajuhatajale lehed viisin, mis klasside kaupa ilusti ära jagatud olid, igas portsus täpselt nii palju lehti, kui klassis õpilasi, ütes ta, et me oleme tublit tööd teinud ja et meil on selle peale kohe annet. väga meeldiv. viimasel ajal on mingi imelik reaktsioon ka, et ma nagu kogu aeg korrutan, mida ma teinud olen ja millega tegelen ja kui keegi juhuslikult peaks ütlema, et ''hästi tehtud'' või et see on lihtsalt tubli, on mul nagu veidi mark ja ma tahaksin, et ma poleks midagi öelnudki.
appi, kuidas mu kael valutab. võibolla on see pea hoopis, ma ei saa nagu hästi aru. tapvalt valus igastahes.
jagasin ära ka viimased neli kutset, rohkem neid polegi.
mis veel? proovisin peoriideid selga ja tekkis tõsine tahtmine mitte minna. ma näen kõvasti kõvasti rohkem seitsmekümnendad välja, kaheksakümnendatest pole haisugi. no tegelikult oli juba sellest pluusist seda aimata, aga siiski. erilist vahet pole nagu, aga ma ei tea. ma ei viitsi nende riiete otsimisega jamada ja ma ei viitsi sinna peole minnagi. pean veel plaadi lauludega tegema (haha, pean. tegelikult ma alustasin seda vabatahtlikult ju) ja mängude nimekirja ümber tegema. mass oli hull seltskonnamängude soovija ja kui ma tema koostatud nimekirja kätte sain, jõudis mulle kohale, miks. seal olid mingid õuna edasiandmised kaela abil, millest fotograaf peaks tegema pildi nagu paar suudleks ja mingi pulga edasi andmine jalgade abil jne.

video pole ikka juutuubi läinud. viis tundi on laadinud. eile laadisin kella kuuest poole üheni, aga ma ei viitsinud enam üleval passida, niiet ma panin selle kinni lihtsalt.

i got the boom boom system you can hear real far.

eile juhtus jälle tore blogivaba päev olema. imelik osa oli see, et mul ei tulnud korrakski isegi MÕTET siia kirjutada. okei, õhtul korraks tuli, aga siis oli kell juba liiga palju + mul poleks midagi kirjutada olnud. viimasel ajal tunduvad päevad kuidagi väga tühjad. samas ma tegelen üpris paljuga ja see ongi masendav osa, et mul pole isegi seda arvestades midagi kirjutada. ilmselt on asi selles, et nendesse segastesse ja pikkadesse juttudesse ma uuesti süveneda ei viitsi ja ülejäänu.. ülejäänut nagu väga polegi.

eile hommikul kooli kõndides ajas õhk mul südame pahaks. tõsiselt pahaks. see oli sellise.. saastatud haisuga ja ma kujutasin ette, kuidas ma kunagi, kui ma lõpuks jõuan mõnda oma lemmikutest suurlinnadest elama, krambid saan, sest õhk saastatud on. no c'mon, kui mind juba HALJALA õhk oksele ajab. tuli meelde ka see, kuidas mul väiksena alati tallinnasse sõidul süda pahaks läks ja ma alati sinna jõudmiseni oksendamata vastu pidada üritasin, aga tallinna õhk veel asja kümme korda hullemaks tegi. mis ma koolis tegin? jagasime kaisa ja kaijaga õpetajatele sõbrapäevapeo kutseid laiali. trükkisin sõbrapäeva peo jaoks küsitlused valmis. me valime kooli kõige sõbralikuma tüdruku, poisi ja õpetaja. olime getteriga õe toas ja lootsime, et need paberid saavad kiirelt prinditud, et koori jõuaksime, sest tund oli juba peal. lõpuks, kui prinditud saime, jõudsime viis minutit laulda. mul oli 66 paberit printida vaja, aga järsku märkasime getteriga, et neid tuleb waaaaaaaaay liiga palju. põhimõtteliselt olin ma wordis ühe tühja lehe jätnud, niiet printerist tuli 66 korralikku lehte ja 66 tühja lehte. kõik oleks super olnud, kui printer tühjasid lehti ära rikkunud poleks. iga lehe äärele jooksis mingi tahmariba, niiet põhimõtteliselt tekkis lauale eikuskilt plokitäis rikutud paberit. ütleme lihtsalt nii, et me getteriga pole kunagi printimises eriti osavad olnud. mingis klassis pidime me referaadi jaoks materjali printima, niiet me läksime arvutiklassi, aga me lasime kogemata terve hunniku samasuguseid pilte inesest välja, niiet arvutiklassi printer oli lõpuks tahmast tühi. ja eelmisel aastal, kui me koolilehte tegime, suutsime me paberi kuidagi niimoodi paljundusmasinasse toppida, et kogu see värk seal kinni jäi ja me arvasime, et see õhku lendab. a no tollel korral getterit vist polnudki. ..okei, MINA pole paberit ja masinaid puudutavate asjadega kunagi eriti osav olnud.

täna hommikul hakkasin kodust 07:30 minema. ma kõndisin kooli 12 minutiga, aga tunne oli päris ausalt selline nagu oleks kolm tundi kõndinud. ma isegi ei mäleta, kas ma mõtlesin midagi palju või oli lihtsalt ebameeldiv olla. julm igastahes. vabandasin vene keele õpetaja ees, et mul oli jutustama õppimata, sest ma puudusin tunnist ja ei teadnud, mis jutustada jäi. ta ütles, et ma oleksin pidanud kelleltki küsima, aga kuna eriti keegi täna ei osanud, jutustavad kõik homme. hurray, ma ei viitsi seda õppida ju.
sain teada, et mata kontrolltöö pean reedel järgi tegema ja nüüd avastasin e-koolist, et reedel on keemias ka kontrolltöö. küll on tore, küll on vahva, et neljapäeval pidu on. ahjummel! see pole sel nädaldalgi ju. appi issand, ma ei tea, mis mul viga on, me oleme kogu selle sõbrapäevakraamiga nii vara peale hakanud, nädal aega on tegelikult aega veel. no nõme ikkagi, sest neljapäeval on ajaloo kontrolltöö.
igastahes. peale tunde tõi issi mu koju ja läks ise linna, niiet ma olin veidi aega üksinda kodus. päris õnnelik olin, kuigi ma midagi peale sõprade vaatamise ei teinud. aa, ühe kaija-kaisa-anette video tegin ka, aga see laeb juba viimased viis tundi juutuubi ja üles veel läinud pole.
millalgi läksime rahvatantsu, mis sakkis, sest torpan ajas mingit mula, mida ma siia ümber kirjutadagi ei viitsi, aga põhimõtteliselt kaija ja kaisa ei saa tantsupeole ja ma tahaksin kuskilt alla hüpata. esiteks on neist niiii tohutult kahju ja teiseks.. noh.. veidi isekamast küljest vaadates ja enda peale mõeldes, peaksin ma vist mainima, et ma ilmselt suren ära seal tantsupeol. ma juba kujutasin täiega ette, mis me seal teeme ja kuidas seal ülitore on ja kõik ja see pidi olema kõige parem tantsupidu ever ja nüüd ma lihtsalt passin seal jälle üksinda ja vahin lage või seina või midagi. ma hakkan juba puhtalt sellest mõttest iiveldama, kuidas ma seal jälle mingite *nimesid ei nimeta* inimestega suhtlema pean nagu eelmisel tantsupeol ja ma ei taha ei taha ei taha ei taha ei taha ei taha ei taha ei taha. ma niiiii ootasin seda ja nüüd ma ei taha isegi rahvatantsus edasi käia. täielik okse.

mälu

mul läks täiesti meelest, et homseks kirjanduses mõistkaart teha on vaja. mingid ülesanded lehelt ka ja mul pole seda lehte, juhhei. kell on veerand kaksteist, mul on sahtlid endiselt põrandal laiali ja ma ei saa kirjandust teha, sest mul pole õrna aimugi ka, kuidas seda teha. e-koolis polnud midagi kirjas. tuleb kiire hommik, tuleb raske päev.

ole hyvä ja odota hetki.

tema, jah, just tema on see, kelle pärast ma ühel päikselisel päeval hullumajas lõpetan.

lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: misasja, mis kontrolltöö meil ajaloos neljapäeval on?
lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: meil esmaspäeval alles oli töö ju.
Mass. ütleb: ta ju ütles, et annab vanad tööd tagasi kui me talle anname uued tööd
Mass. ütleb: ehk siis uus töö tuleb veneaja peale
lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: mind polnud reedel koolis, ega ma muidu vast ei küsiks
Mass. ütleb: nüüd siis tead
lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: mingid kordamisküsimused või asjad andis ka?
Mass. ütleb: mkm
Mass. ütleb: meil pole veel veneaeg võetud
lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: kuidas me siis selle peale juba järgmisel tunnil töö teha saame?
Mass. ütleb: aa ooops, sorry.
Mass. ütleb: mul tuli nüüd meelde
Mass. ütleb: me tunnis tegime kordamislehti
Mass. ütleb: terve tunni vastasime
Mass. ütleb: peatükid 13-19 kui ma ei eksi
lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: niiet siis saite ikka mingid lehed?
Mass. ütleb: mhm

mul on nii tugev tundekene. tundekene, et ma pean käima pesus ja koristama ja juustele midagi välja mõtlema ja midagi homseks selga otsima. mitte, et ma viitsiksin, aga täna võiks nende asjadega peale hakata veidi varem, kui kell üks öösel, eriti arvestades seda, et mu toa põrand sahtleid täis on.

ja kui juba msniteemaks läks, siis epic:

lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: mis sa arvad, kas neljapäevaks on lumi ära sulanud? (no ma tean ju, et sa oled hull ilmatark)
:[Ats:[ ütleb: igal juhul
:[Ats:[ ütleb: täna hommikul sea põielt vaatasin
lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: hahahaha. :D
:[Ats:[ ütleb: võibolla isegi kolmapäevaks
lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: jess. siis suusatamise kätte ma ei suregi!
lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: kuidas täpsemalt sa seda sea põielt vaatasid? :D
lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: (et noh.. tahaks ka kasulikke nippe, teinekord kulub ikka ära)
:[Ats:[ ütleb: no ma ei saa sulle öelda vist
:[Ats:[ ütleb: muidu hakkad sa ise ilmatargaks
:[Ats:[ ütleb: aga kui põis on verine siis on kindel et sulab ära

ja kaisa tänane mindblowing trükioskus:

(@) ütleb: ma ei näe m
(@) ütleb: ttaid
lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: mäh?! :D
(@) ütleb: mättsad on see mus tvä
(@) ütleb: keppi ma küll ei n
lennon. so indecisive, so adamant. ütleb: päikesel
(@) ütleb: issand
(@) ütleb: krt
(@) ütleb: aint kaks korda saab
(@) ütleb: eks siis kaija peab pugu olema
(@) ütleb: sok
(@) ütleb: ma eemale

näts.

appi, kui halekahju mul inimestest on.

sain hommikusöögiks mingeid häid pannkooke mingi hea täidisega. mu toapõrand on liikumiseks kõlbmatu, sest ma võtsin eile eesmärgiks veidi sahtleid koristada. mu sahtlite koristamised on alati enamvähem samasugused. umbes et ma tõmban sahtlite sisu põrandale laiali, laon mõned asjad eraldi hunnikutesse, et paremini aru saada oleks, mis kus asetseb, siis tulen arvutisse ja elan umbes kaks nädalat sellises toas nagu see minust maha jäi, kuni ma ühel päeval ennast kokku võtan ja paar tunnikest selle jama koristamisele kulutan.
tegelikult oli asi selles, et ma sain enda tuppa mingi riiuli moodi asja, kuhu ma hetkel midagi panna ei oska ja mõtlesin, et äkki leian sahtlitest midagi. mitte, et selle kohene täitmine mingi väga vajalik tegevus oleks, arvestades seda, et umbes kuu aja pärast mul see niikuinii ka täis on ja ikka kuskil ruumi ei ole, aga siiski. kui nüüd mõelda, siis mul on iseendast ka veidi kahju. päris huumor on ette kujutada, kuidas ma tulevikus elan. ma mõtlen jälle seda, et ma ei suuda mitte midagi ära visata. isegi jäätisepulki või ostutšekke mitte. ei, asi ei ole selles, et ma ei raatsi või ma ei taha - ma lihtsalt EI SUUDA.
taaskord toon kõrvuti lausega ''mul niikuinii seda haigust pole, aga imelik on lihtsalt lugeda ä'' välja obsessiiv-kompulsiivsuse.
* Washers are afraid of contamination. They usually have cleaning or hand-washing compulsions.
* Checkers repeatedly check things (oven turned off, door locked, etc.) that they associate with harm or danger.
* Doubters and sinners are afraid that if everything isn’t perfect or done just right something terrible will happen or they will be punished.
* Counters and arrangers are obsessed with order and symmetry. They may have superstitions about certain numbers, colors, or arrangements.
* Hoarders fear that something bad will happen if they throw anything away. They compulsively hoard things that they don’t need or use.

vot seda rõõmu ja toredust. mul pole täna üldse mingit tuju. ma pole selles mõttes tujutu nagu tavaliselt, kui mul tegelikult paha tuju on, vaid mul nagu pole paha tuju ja hea ka pole ja ma lihtsalt tahaksin iga (mittenaljaka) asja peale naerda.

MISASJA?! MIS KONTROLLTÖÖ MEIL AJALOOS NELJAPÄEVAL ON?! püha püss, meil oli sel esmaspäeval alles kontrolltöö ju. ma lähen kooli ja hakkan kõiki killima nende nõmedate tööde eest.

charade you are.

kurat, kedagi ei ole, ma pean magama minema ikka. argh argh argh, nii mõttetu on olla, ma ei tea.

igav, pooluni, kõht tühi ja järjekordne kartus, et kui ma magama lähen, magan ma viis päeva järjest.
päris palju tahaks kuskile, kus saab palju suhelda. tantsupidu, da. ja tegelikult tahaks koolis edasi käia. ..ilma mata, keemia ja vene keeleta. võimsad unistused, i know, i know. olen multikultuurne, kasutan kolme keelt. mu vasak küünarnukk ei täida vist varsti enam oma ülesandeid, sest see on igapäevasest sellele toetumisest juba viimased pool aastat nii valus, et täitsa valus on kohe.

auf wiedersehen. (neli)

oh, the humanity!

ja misjaoks?