a melancholy town where we never smile.

tänane päev oli lausa õnnestumine.
*sakkisin matas
*mul läks meelest, et getter minu juurde tulema pidi, niiet ma üritasin terve päev välja nuputada viisi, kuidas oma tuba korda saada, niiet ta seda hullumaja ei näeks
*panime koori ülevaatusel täiega pange
*sain jalale villi
*mu keel on nii sodi, et see tekitab juba okserefleksi (eile hakkasin päriselt ka peaaegu oksele juba)
*issi ütles, et ta on minus pettunud
*sain teada, et kaisal ja kaijal oli ülevaatusel hirvo surva, meil olid ainult kaks mingit tädi, kellest üks hüppas ja kargas ja oli nii õnnelik ja energiline, et paha hakkas, et ma ise igavene uimane kana olen

esimene tund oli täna mata. alguses vaatasin, et täitsa kenalt hakkas töö minema ja siis oli ilmselgelt sees mingisugune väärakas kuusnurga ülesanne, mida ma absoluutselt ei osanud ja nüüd saan mingi kahe jälle niikuinii. täiega sakib, tahaks sellepärast küll laamendada. joonestamisesse me getteriga minna ei viitsinud, niiet meie, mariliis, liis ja kadi läksime voorandilt küsima, kas me lauluproovi veel tegema ei pea. tegime.
inkas sain oma tööd näha. õpetaja ei arvestanudki viimast ülesannet, niiet mul oli nagu üks viga ja sain viie, woot.
vene keeles pidime mingit eriti värdot luuletust hindele lugema. mingi, kus on igas sõnas umbes iga kolmas täht susisev häälik. mina õnneks täna ei pidanud lugema, aga homme arvatavasti pean.
arvutigraafikas ei saanud ma jälle mõhkugi aru. ma vihkan kõiki neid joonestamisi. sain tavalise joonestamise viimase töö ka kätte, see oli mu esimene neli selles aines terve aasta jooksul.
geograafias tegime kontrolltöö, milleks ma üle pika aja tõesti palju õppisin ja lugesin (igal vahetunnil kordasin) ja lõpuks tegin küll mingi spikri ka, aga ma kasutasin seda vist ainult ühe riigi vaatamiseks + kelleltki teiselt ei küsinud ka. iseasi muidugi, mis hinde ma saan, aga kõik ülesanded olid lahendatud ja väga hull olla ei tohiks.

helistasin lottele ja palusin, et ta mu toas veits asju korda sätiks, mõtlesin, et siis saan koju jõudes ise veel kiirelt midagi teha kuni getter jopet ära paneb ja all korrusel ringi kakerdab. käisime getteriga poes, ostsime ülevaatuseks juua ja muud värki ja tulime siia. lotte oli mu toa täiesti ära koristanud, mis oli hullult nunnu ja tore ja tegelikult on mul veidi kahju, et tal selline värdo õde on. getter uudistas meil majas veits ringi, sest ta pole siin päris ammu käinud ja hakkasin talle arvutist pilte näitama. kell oli 16:20, me istusime siin rahulikult ja järsku meenus mulle, et me peame ülevaatusele ka minema ju. buss läks kooli eest kell 16:45 ja mul oli veel pesus vaja käia + minu majast kooli juurde kõnnib umbes 15 minutit + meil olid mõlemal kontsad + riided oli vaja vahetada. hakkasime kiirelt ringi sebima, 16:38 läksime välja ja jõudsime 16:47. päris hea, päris hea. me polnud veel viimased ka, sest maarja oli koju riideid vahetama läinud ja nõmmekas tuli kuskilt tee äärest peale.
kell viis olime seal, tegime kõigepealt oma kooriga proovi, siis läksime saali, kus tehti kõikide kooridega KAKS JA POOL TUNDI proovi (oh jummel, kui vihane ma olin) ja alles pool üheksa hakati ette laulma. me olime alles seitsmes koor ka, niiet otsustasime kadiga poes käia. kui me koolist välja astusime, hakkasime me aga kartma, et me ei jõua õigeks ajaks käidud, niiet jooksime täiega, kuigi säästukas oli tegelt seal samas. ma tahtsin dr. pepperit. sain, nüüd istub mul ilus purgikene oma toas laua peal. jalad olid niiiii ropult valusad ja kui tagasi jõudsime, laulis alles teine koor. päris kiired.
me saime loosiga laulud ''väike maa'' ja ''jaanitulõlõ''. mul pole nende laulude vastu muidu nagu midagi (hoolimata sellest, et meie hääl teises laulus 78 takti ''tu-a tu-a'' tegema peab), aga minu meelest on seal palju ilusamaid laule + need laulud on just sellised, mida on raske laulda, kui esimene sopran kõikidest üle kostab. meil kostis ja ma hakkasin nende häält laulma, kuigi elusees ei suuda ma nii kõrget pininat tegelikult teha, ammugi veel normaalse kõlaga.
avastasin, et mulle meeldivad peaaegu kõik laulud täiega, mida me laulame.

''laulu algus'' on hullult ilus, kui esimene sopran oma aaaaaa-d keerutab.
''maailma avastamine'' on eriti ilus, kui on seeeee koht.. noh, see. ''mõni kõikide, vähesed paljude, igaüks iseenese jaoks. iseenese jaoks, iseenese jaoks.''
''preludium'' on üldse üks ilus asjandus. mulle meeldib selle algust eriti laulda, hiljem on meie häälel jälle ainult üks noot terve laulu ajal ja kordame ka ainult üht lauset.
''tuljak'' on lihtsalt täielik armastus. ma avastasin, et see on mul peaaegu peas ka. eriti lemmik on ''kas vahest kuu kumab või näen ma tähti päikest säramas? oh elu, oh ilu, näe tõnni ja manni, nad lähvad kahekesi käsikäes.'' see on rahvatantsus ka mu lemmikkoht. see on kiikumise koht siis, eksole.
''ta lendab mesipuu poole'' järele olen ma alati hull olnud. see on suhteliselt lihtne, aga niiiiii ilus. mulle ei meeldi see, et sinna mingid hingamise värgid vahele tehti, sest ühe võhmaga ja hingetõmbega terve laul on palju ilusam. ''hing, oh hing'' ja sealt edasi on ilmselgelt lemmik.
avastasin ka kui ilus ''mu isamaa on minu arm'' on. tervenisti.
''ood armastusele'' on mulle algusest peale niiii tohutult väga meeldinud. meie hääl teeb pool laulu ühe noodiga ''kill-kõll'', aga noh.. ilus ikka, täiega. üks lemmikuid.
''kojuigatsus'' mulle muidu eriti ei meeldi, aga ühe koha järgi olen ma suhteliselt hull. mul käivad iga kord seda laudes värinad üle selja ja käte ja iga muu kehaosa. meie häälel on see suhteliselt igav koht, aga see, kuidas teine alt ja esimene sopran koos kõlavad (no tegelikult terve koor siiski, aga eriti nende see värk).. oh sa püss. ''sääl kasekohin loob kui pilvi teele, et kanda kojukutset minu meele.''
äärmiselt geniaalne laul on ''lauliku lapsepõli'', mida laulavad soolorühmad ja ülejäänud teevad terve laulu ajal ''mm'' ja ''aa''.

ühesõnaga.. jah. ilusad laulud on ja ma tean, et kedagi ei koti ja keegi ei viitsi lugedagi, mida ma neist arvan, aga noh.. jah. kui laulupidu ükskord kätte jõuab, siis soovitan neid laule nautida, sest.. no need on nautimisväärsed, eksole. (vahet pole, et ma praegu laulikut lappasin ja ilma selleta ise ka pealkirjade järgi laule ära ei tuvasta.)

õpetaja oli juba meie sinna jõudes tõsiselt masenduses ja kurb, sest eelmistel oli halvasti läinud vist. peale meie esinemist kartsin ma, et ta hakkab nutma. meil olid hääled täiesti segamini ja.. võeh. suhteliselt kohutav.

bussis tuli raadiost ''poker face'' ja bussijuht pani telekast hääletult mingi eriti creepy multika käima. seal kõndis mingi hiiglane ringi, kes terve aeg mingit puujullat noaga hõõrus ja sellest midagi meisterdas ja siis seal olid mingi pöialpoisid ja teravate ninadega jubedad tüübid ja mingi asi läks põlema ja see nägi üldse selline.. hullult vanaaegne ja pime ja jube välja. ''poker face'' taustaks oli aga ropult naljakas. nagu muusikavideo.

haljalasse jõudes mõtlesin, et lähen jalgsi koju ja naudin öist(no okei, õhtust tegelikult) tuulist jalutuskäiku. kahjuks olid mul jalad kontsadest halvatud, mul olid seljas ainult õhuke lehviv pluus ja seelik ja suht õhuke boolero. päris külm oli. rahvamajast möödudes ei suutnud ma seal oleva taavi juurde minemata jätta, sest
1) ma tahtsin talle terve päev üht asja rääkida, mis mul iga kord meelest läks
2) ma lootsin, et ta viitsib mu autoga koju viia
3) ma ei suutnud vastu panna kiusatusele suhelda inimesega, kes pole naissoost ja kes ei laula.
ta oli suhteliselt.. tõsine või tujutu või ma ei tea, aga viis mu koju ja ma sain jutu räägitud ja ta andis mulle mälupulksi ka, et ma pilte laeksin. peakski alustama.
1) taavile tutipeo pildid mälupulgale
2) liisile tutipeo pildid mälupulgale
3) kaisale koosviibimise pildid mälupulgale
4) kaijale terve aasta pildid plaatidele


ja nüüd ja nüüd, hetk, mida te kõik suure põnevusega oodanud olete.
tänase päeva lause pärineb sellest samast blogipostitusest:
''ta lanedab mesipuu poole'' järele olen ma alati hull olnud. see on suhteliselt ilus, aga niiiiii ilus.

olen vist väsinud.
ma pean pilte laadima, homseks asju pakkima (lähen kundasse) ja pesus käima. nukker.

i was going in a hurry i was giddy-up giddy-up.

käisin täna õues. ..päris mitu korda. kõigepealt läksime kella kolme paiku aldariga. istusime rahvamaja taga, rääkisime juttu ja ma tegin pilti ka. ta tegi ka, päris osav kraam.
millalgi tuli sinna vahur, kellega me vahetasime oma kraadiklaaside lõhkumiste kogemusi ja siis tulid villu, juss ja mikk. kõik otsustasid, et nad lähevad villu juurde, niiet ma tulin koju. noh.. peaaegu. ma ei võtnud võtit kaasa, kuigi ma teadsin, et lotte välja läheb, sest issi oli linnas, aga ma oletasin, et ta jõuab sealt umbes kohe tagasi ka. kõndisin ühesõnaga koju, katsusin lukus majaust ja kõndisin tagasi haljala keskele. helistasin kadile, sain talt geograafialehed, helistasin kaisale, käisin lehti tema juures paljundamas, helistasin kadile, viisin talle lehed tagasi, helistasin lottele ja küsisin, kus ta oli, läksin võtsin talt võtme ja hakkasin koju kõndima. poole tee peal sõitsid emme ja issi minust autoga mööda ka ja võtsid mu peale. kodus passisin veidi aega tühja, siis läksin noortekasse. üritasin geograafiat õppida, arutasin kõik küsimused läbi. põhimõtteliselt küsisin gerttult ja kaisalt neid, aga nad polnud väga arutamise tujus, niiet ma õppisin seal lihtsalt kõva häälega omaette. millalgi tuli taavi ka ja millalgi käis siim seal ja paljundas ka hunniku kraami. no kena.
käisime kaisa ja gerttuga poes, peale mida läksime kaisaga välja. meil polnud midagi teha. nägime aldarit, aga tema kõndis parajasti villu juurde ja ma küsisin talt umbes kümme korda: ''lähed villu juurde vä?'' kuni ta läks. helistasin taavile, aga ta keeldus välja tulemast. helistasin veel ja ta keeldus ikka. ma helistasin veel kaks korda ja ta oli nõus. läksime rahvamaja juurde, nägin möödalendavat nahkhiirt, kelle puhul oli tegelikult üpris võimatu tuvastada, et ta ka päriselt nahkhiir oli, mitte mingi eriti kiirelt ja madalal lendav lind polnud. arvasime muusikat ära ja rääkisime juttu ka. millalgi läks kaisa tuppa, me istusime taaviga veel ja noh.. rääkisime endiselt juttu. veidi peale ühtteist tulin koju. ehk siis noh.. nüüd just. ma hakkan vist täitsa lolliks minema. nägin mingeid vilkuvaid tulukesi igal pool ja igauguseid imelikke kujutisi ja terve jumala tee kuulsin ma nagu keegi kõnniks mul kõrval. väga rõve.

ma ei oska mata tööd ka ja ma niiiiiiii kardan. taavi seletas mulle vektoreid oma käte abil. päris fun oli seal tegelikult tema ja enda käsi ümber tõsta, aga homne töö nii tore vist pole.
geograafia ka mitte, appi kui rõve. geograafiat on ju vaid 11 lehekülge ja matas vaid teema, millest ma ei saa MIDAGI aru.

i dreamt that i was fast i was never shutting up.

lennon. ütleb:
nimi: anette
vanus: 16
silmade värv: sinine
hääle tugevus: päris tugev
temperamenditüüp: koleerik
meeldib: jäätis ja naljad
ei meeldi: kärbsed
:[Ats:[ ütleb:
juuksed: on
:[Ats:[ ütleb:
nägu ka
lennon. ütleb:
veel on: kaamera, kotitäis küpsist, prillid
:[Ats:[ ütleb:
pall kaa

asi edeneb vist.

tegelikult võtsin ma ette eelmisel aastal klassis tehtud iseloomustuste lehed, lootes sealt veidi inspiratsiooni saada. ma mõtlen neid iseloomustusi, mis me klassi ajalehe jaoks tegime (eile õhtul otsisin seda ajalehte ja ma ei leidnud. kuradi kurat). midagi tarka ma teada ei saanud ja tekkis küsimus, etetet.. kuidas ma inimestele endast sellise mulje jätan?
(kõik on lehtedelt enamvähem otse kirjutatud, parandasin ära vahel-vahest vead, sest ABSOLUUTSELT VIIMNE KUI ÜKS inimene klassist kirjutas ''vahel'' asemel ''vahest''.

getter: gängstaräppar või nigga või räpimees :). väga head killud tulevad meil tundide aeg. vahel lärmakas ja sõbralik ja muidu tore, aga kui halb tuju on, saame kõik seda tunda.
bruno: nagu mingi latiino biatch (heasmõttes), hipi, pandav.
mihkel: suht pandav raam, vikerkaaretüdruk, nilbe.
rait: suht pandav raam, pervert, vikerkaaretüdruk, nilbe, rõõmurull.
anni: igaks asjaks alati valmistatud, lõbus, tore, tark, ilus, positiivne.
gerli: tal on huvitavad riided, aga ta on ilus nendes, hästi hea on, kui ta kuri pole. :P
?: aktiivne, lõbus ja sõbralik.
kristjan k: lobamokk, emo, hipi jne.
kaili: vahel on närviline, aga muidu tore, lärmakas.
kristjan k: getteri pinginaaber.
jüri: vahel karjub kõvasti.
karl: ülienergiline, ajab palju mõttetut mula, kergemeelne, pandav raam xD, pervertne.
kristjan l: rõõmus, üritab palju korraga teha, kuigi vahepeal see ei õnnestu.
?: vahel paneb jumala segast ja hullu, aga muidu tore.
anneli: meie klassi energiapomm, duracelli jänku.
kadi: hipi, vahel närviline,teeb head nalja, kai ütles, et ta käib naljakalt riides, abivalmis, osavõtlik.
piia: nats crazy, räägib oma kalkulaatoriga, temaga on muidu jumala lõbus.
helve: hüperaktivist, aga väga tore.
kai: sõbralik, tore, naljakas, hüperaktiivne inimene.
seidi: kergesti ärrituv, tore, hea suhtleja.
gerda: väike pervert, suht kogu aeg närvitseb, sest tal on palju kohustusi, siis ta lihtsalt ei jõua kuhugi, muidu teeb ta nalja nii, et ma saan palju ta üle naerda. friik ja arvutiga rääkija.
mass: lahe tegelane, hipi ja emo segu. tark, pandav raam.

et noh.. pervert? nilbe? mida kuradit?

my words and me - they are the same.

olen üle päris mitme kuu nii vara kodus. muidu ma olen teisipäeviti ikka koolis passinud, täna tulin kohe peale viiendat koju. kell üks, mmmmm. kahjuks pole ma seda aega millegi kasuliku (nt. magamise) peale kulutanud. mõtlesin nüüd eneseanalüüsi kirjutama hakata, aga ma ei tea, kuidas ma viitsin või hakkama saan. päris raske on.
sõin ka, täiega head makaronid olid ja kõht on täis nüüd.

hommikul ärkasin ilmselgelt jälle mõttega, et kui ma koju tulen, kobin ma kohe magama. mul on viimasel ajal see mõte igal hommikul, sest ma magan üldiselt mingi viis tundi ja olen hommikul uimane nagu kana.
täna ärkasin ma mingi kell kuus ka veel, sest mul oli nii friking palav, et ma mõtlesin, et ma lämbun ära. ka see juhtus esimest korda üle.. vähemalt poole aasta.
kuskil poole öö peal läksin nii närvi, et võtsin pluusi seljast ära, viskasin teki voodist minema ja üritasin ennast padjaga lämmatada. ebareaalne, kui kuum oli, noh!

koolis esimesed kolm tundi laulsime, neljas oli mata ja viies klassijuhataja. väärt koolipäev. laulsime aulas. meil on aula kohal kõrval puhvet. no selles suhtes, et nagu.. ma ei oska seletada, aga puhvetis olles saab nagu rõdult aulasse vaadata. puhvetitädi pakkis seal oma kaupu, järsku karjus mussaõps talle, kas tal jäätist on. puhvetitädi ütles, et on küll ja õpetaja ostis kõikidele. päris kena.
matas kordasime kontrolltööks. ma ei saanud mõhkugi aru ja ma kardan homset täiega.
vene keel oli meil koos ja õpetaja tegi klassijuhataja tunni hoopis. alustuseks tänas ta mind piltide eest, andis mulle kommikarbi ja klass tegi plaksuplaksu.
peale seda jagas ta kõikidele peberilipikud ja igaüks pidi neile viis head soovi kirjutama ja paberi rulli keerama. kui kõikidel kirjutatud oli, käis ta klassis ringi kotiga, kust igaüks midagi võtma pidi ja kellelegi näidata ei tohtinud. ma ei saanud kusjuures nende paari minuti jooksul, millal ma seda jullat käes hoidsin, arugi, misasi see oli. kui vaatasin, siis avastasin, et sõrmus oli. no me tellisime koolisõrmused. igaüks pidi sõrmuse koos oma soovidega sellele inimesele viima, kelle nimi sõrmuse sees kirjas oli. pidime ühel põlvel sõrmusevande ka lugema, päris fun oli.
lõpuks pidi igaüks soovid ette ka lugema, mis oli selles suhtes jama, et nimed olid all ja need loeti ka ette. imestama pani see, et päris paljud kirjutasid, et nad tahaksid, et meie klass veel ühtekuuluvam oleks. mulle tundub küll, et see on täiesti müstika, et me niigi ühtekuuluvad oleme, arvestades seda, kui suur klass meil on ja kui palju erinevaid inimesi seal on. samas on küll päris palju selliseid ka, kes enda ette hoiavad, aga jah. mõtlesin seda ka, et võib-olla on suur osa sellest ühtekuuluvusest tänu klassijuhatajale, sest ta hakkas aasta algusest peale vene keele tundides rühmatööde ja asjade puhul endiste klasside erinevaid inimesi kokku istuma panema ja üldse kõik see, mis ta teinud on.
soovide kohta veel nii palju, et bruno soovis, et talle kasvaks korralik habe.
sõrmus on päris nummi.

toomas saatis mu koju, hullult soe oli, tuul lennutas mu juukseid nii, et ma ei näinud midagi ja nüüd ma mõtlen, et mis ma kirjutaaaaaaaaan.

proovid ennast panna loodi.

täna hommikul olin kell 07:42 jälle minekuvalmis, nagu alati. panin juba jalatsid jalga ja hakkasin astuma, kui mulle meenus, et reedel ei saanud kõiki klassinäituse pilte prinditud. mul ei mahtunud need mälupulgale ära ja mul läks see meelest ja üldse üks hull jama oli sellega, millest ma rääkida ei viitsi, aga igatahes pidin ma paar pilti veel mälupulksile panema ja mul oli see meelest läinud. jooksin siis siia, panin arvuti käima ja sain kodust päris hilja minema. kõndisin KUUE MINUTIGA nii kaugele, kuhu mul tavaliselt kulub mingi 13 minutit. ma isegi ei jooksnud ega midagi.

arvutiõpetajat polnud, niiet oli mõttetu nagu ikka. kirjanduse õpetaja jättis meid ka iseseisvat tööd tegema. inkas tegime kontrolltöö. mul oli terve töö peale üks viga ja siis seitsmendas peaaegu kõik vale. õpetaja pani selle ise sinna juurde ja see oli mingi sõnade algvormidest.. noh, nende käänamine ja pööramine ja midaiganes tegemine. ma ei tea, kuidas seda nimetatakse. oli näiteks long, strong, high lause sees ja ma pidin need muutma length, strenght, heigth. need olid ka ühed vähesed, mida ma sealt teadsin. hull paanika oli selle ülesande pärast, ma loodan, et õpetaja seda ei arvesta, sest siis ma saan viie.

kohe suht hommikupoole rääkis aldar mulle mingi jutu kaupo kohta ja ma pidin naeru kätte kokku kukkuma. kui ma paar minutit hiljem õpilasesinduse tuppa läksin, viskasingi ma põrandale pikali, sest ma ei suutnud enam.
üheteistkümnendikud valmistusid seal tutipeoks ja neil oli mingi õhupallipump, mis tegi täiega kõva häält ja lasi tuult välja, aga õhupalle nendega täis ei saanud. igatahes lasi kaisa sellest endale õhku näkku, niiet ta juuksed lendasid. ise oli hullult rahuloleva näoga ja tundus nagu ta laseks seda õhku endale uhke näoga ninaaukudesse või midagi seesugust. kõrvalruumis oli aga õppealajuhatajal kohtumine kaheksandike lapsevanematega ja kuna pump kõva häält tegi, tuli ta õpilasesinduse ruumi ütlema, et me vaiksemalt oleksime. ruumis oli päris palju inimesi ja kõik jäid vait, kui ta sisse tuli, sest ta oli suht šokeeritud näoga, hoidis sõrme suul ja sosistas, et me tasemini oleksime. kaisa oli oma pumbast nii pilves, et ta istus ikka oma uhke näoga, tuulutas oma nina, lennutas juukseid ja kui me ütlesime, et ta selle kinni paneks, hüüdis ta üle toa: ''KES SEE OLI?!'' kui õppealajuhataja ikka veel ruumis oli. hahaha, no see oli liiga epic.

kuuenda tunni ajal oli tutipidu. tegin pilti ja naersin. kuskil poole peal pidin kaamera siiski kaijale, kaisale ja kadile loovutama, sest taavi jooksis järsku oma videokaameraga minu juurde ja ülejäänud aja pidin ma filmima. ma kujutan ette, kuidas ta mind vihkab, et ma niimoodi filmisin. suumimine oli täiesti pekkis ja käed värisesid. mind kutsuti kaks korda sinna ette ka, niiet ma viskasin kaamera suvaliselt esimesel korral getterile, teisel korral kaisale kätte ja ma ei tea, kas getter üldse aru sai, et see veel filmib.
ette kutsuti, sest liis kinkis mulle mänguauto, kes on nagu koer ka vist ja keda saab nöörist tõmmata, niiet ta edasi liigub ja kelle silmad käivad kinni-lahti.
teisel korral kutsus maarja, kes andis mulle roosa pinali ja puujulladega kaelakee.

kogu värk oli hullult naljakas ja samas kurb ja tegelikult on niiiiiiiiiiiiiiiii kuradi kahju ka, aga seda ma mainin niikuinii iga päev juba.

käisin väljas ka. mul pea nii kohutavalt valutas ja ma olin täielik uimane kana ja kui ma lõpuks välja jõudsin, pidi kaija koju minema ja kaisa koju minema ja kadi koju minema, niiet ma ei saanud isegi tund aega olla ja ma olin suhteliselt vihane ka.
ma olen endal keele kuskile tahaossa hammustanud ja ropult valus on.

üldse ei viitsi pilte mälupulgale laadida ja kooli viia. mis siis, et meil on olemas spetsiaalsed inimesed, kellele makstakse selle eest, et nad neid kuradi pilte teeksid, läheme ikka lihtsamat teed, sest anettelt saab ju alati kõike!

tahaks

VÄLJA MINNA, AGA MA PANIN NEED LOLLAKAD PILDID ORKSI LAADIMA JA MA EI SAA JA MU FRIKING PEA VALUTAB NII, ET MA VIST SUREN ÄRA. tegelikult on mul terve päev süda ka paha olnud, ma kardan, et mingi migreenihoog. see tähendab, et ma peaksin praegu tegelt magama kobima, mitte välja minema. no pole viga, NIIKUINII MA EI SAA JU.
ükski netiaken lahti ka ei tule, ma ei saa igavuse peletamiseks piltidele isegi pealkirju kirjutada.

when it shines like gold, you'll remember me.

kustutasin just külma südamega 622 pilti ära, hõõh.
tegelikult poleks tahtnud üldse kustutada, aga ma kardan, et mu arvuti viskab varsti vedru välja sellise piltide koguse peale. iga pilt on 1,5-2,5 mb suur. sellega seoses peaksin arvuti vaba ruumi vist vahelduseks tsekkima.
used space: 56,1 gb
free space: 241 gb

no natuke veel mahub vist asju.

nüüd hakkan töötlema ja väiksemaks tegema. edu mulle.

käin kodus

appi, kui naljakas oli.

mul on tänasest 964 pilti, esimene kord kui mul selle kaamera mälu täiesti täis pildistatud on. rock on!
ja.. naljakas oli ja sain paar sõpsupilti ka isegi.
naljakas oli ka.

ja imbi tahab pilte jälle ja ma olen suht vihane ja kade, aga ma ei julge ei ka öelda, niiet ma annan ja olen salaja vihane. või noh, mitte päris salaja - teie, kes te loete, teate.

üle mõistuse naljakas ikka.

piltidega tuleb vist päris vähe jamamist täna.

and what should we do? to enjoy life the most or hiding like ghosts?

käisime kaija juures.

ma ei mäletagi eriti, mis me tegime. kõigepealt proovisime riideid selga. kaija andis mulle ühe pluusi ja päikeseprillid, tänksuuupänksuuu ögen.
läksime päikeseloojangut ka vaatama. kaija väitis, et kuskile mäe otsa on üks kilomeeter, niiet me väga ei kiirustanud ja hakkasime suht hilja minema ka. lõpuks avastasime, et päike hakkas juba täitsa loojuma ja me olime oma sihtkohast veel väga kaugel. jooksime üle mingi imeliku rõvedalt rõvedalt tolmuse põllu. lõpuks kui künka otsa jõudsime, oli päike just loojunud. närige peetrit ütleks selle peale tõesti.
kaija ja kaisa läksid korraks kuskile eemale pildistama, ma istusin seal mäekese otsas ja külmetasin, sest mul oli seljas ainult kaks toppi + kampsun ja väljas oli ropult külm. ..või noh, vähemalt peale pikka jooksu (elusees polnud sinna üks kilomeeter) ja kuskil kõrgel istudes. telefonist tuli brainstormi ''lonely feeling'' ja ma mõtlesin veits igasuguste asjade peale. siis kõndisime tagasi tuppa. laulsime ka, täna kui ma oma laulmist kuulasin ja selle peale mõtlesin, et ma viimased kolm või neli päeva ainult lauldes ringi käinud olen, tahtsin ma endale labidaga vastu pead virutada.
toas tegin mina lillepärjaga friikaid ja kaija, kaisa täidetud pannkooke. vaatasime smiley face'i, mida keegi meist tegelikult vaadata ei viitsinud. kaija läks teise tuppa magama poole filmi peal, kaisa jäi diivanile magama ja mina istusin ja vaatasin seda küll, aga ma olin ka väsinud ja oleksin parema meelega maganud või midagi sellesarnast. kui film läbi sai, läksime vooditesse ja rääkisime juttu.

täiega lahe oleks kui maal oleks kaksikplaneet, millel oleks ka elu, niiet saaks ühelt planeedilt teise reisida.
planeet kaa ja tal oleks tehiskaaslane muu.

aaaalbert, mis sa matist tahad?
noooo eks ma ikka tahan aegajalt.
okkkkkei.
väga meeldiv on vestelda sinuga.

minge kukeseenele.

ja see on vist ametlikult esimene koosviibimine, kus meil nii vähe üht kindlat isikut puudutavat juttu olnud on. ömeising.

kell kolmveerand viis vaatasin ma kella. sellel ajal enam kaisa ja kaija mu jutu peale ei reageerinud (ma suht vihkan, kui ma öösiti räägin ja räägin ja siis järsku avastan, et inimene või inimesed magavad, niiet ma iseendale kogu jutu rääkinud olen. täna öösel tegelt nii ei olnud. me jäime kõik vait järsku).
ma pakun, et kuskil veerand tundi või pool tundi hiljem jäin ma ka magama.
hommikul ärkasin selle peale, et kaisa vehkis ja ütles, et ma toast välja läheksin. ma ei läinud. kaija läks ja karjus koera peale ja tegelikult on vist hea, et ma ei läinud, sest ma oleksin naerust ilmselt põrandal (magamistoa, mitte sellel ülejäänud alal) veerenud ja kaija oleks minu peale ka kurjaks saanud. ma magasin edasi ja millalgi hiljem ärkasin selle peale, et kaija kass magas mu kõhu peal. päris mõnus ja nunnu oli, sest ta kass vihkab mind. kassid üleüldiselt suht vihkavad mind vist. no igatahes lebotas ta mul päris pikalt kõhu peal. kui ma lõpuks ärkasin, sain ma jälle esimese viie minuti jooksul hüsteeriliselt naerda, sest kaisa pani endale kampsunit selga ja pani nööbid valesti kinni, niiet kaks nööpi jäi lõpust üle. hahaha.

kaisa ütles mulle, et ma olen hakkanud naerma nagu täiskasvanu.

sõime pannkooki (mina sõin tegelikult üksinda, kaisa ja kaija istusid kõrval, sest nad olid juba ammu söönud, ma ärkasin viimasena), laadisime pilte ja videosid, naersime ja kaisa isa tuli meile järgi.
kodus tegelesin veits piltidega, passisin niisama, käisin õues (väärt käik oli. keegi ei tulnud (okei, ma kutsusin tegelt ainult kaisat, aga keegi teine poleks tulnud, sellepärast ma ei kutsunudki), niiet ma käisin poes, kõndisin rahvamaja juurest mööda, kus olid taavi, tene ja ivar ja kes mind veits mõnitasid, siis kõndisin läbi metsa tagasi poodi ja sealt koju. huumor seisnes selles, et mul oli mantel seljas (kammoon, õhtu oli juba ja väljas hakkas jahedaks minema). kõndisin rahvamaja juurde.
taavi: väljas on kolmkümmend kraadi ja mis on anettel seljas?!
mina: no ma mõtlesin, et äkki läheb väljas külmemaks..
ivar: äkki hakkab lund sadama.
ühesõnaga jah. oli hullult huvitav jalutuskäik. kojukõndimine tundus mingi seitse tundi kestvat) ja toas passisin jälle niisama. (hoo, pikad sulud.)

homme on tutipidu. kui füssaõps meid seda vaatama luba, hakkan ma laamendama, ausalt ka, ausalt ka.
midagi pidin veel vist rääkima.
kell saab kohe kolmveerand üks ja ma pean veel pea patse täis punuma. rock on!

all songs should be happy, actors young and soap operas crappy.

appi, mis kana ma ikka olen.
panin kell kolm arvuti kinni, pesin mingi veerand tundi hambaid, sest ma olin nii uimane ja lõpuks sain kell neli hommikul magama. hommikul oli esimene äratus kell veerand kümme. hoidsin telefoni peos ja arvutasin välja, et ma olin ainult viis tundi magada saanud, kuigi on NÄDALAVAHETUS.
mõtlesin silmad veel KORRAKS kinni panna, aga noh.. võite ette kujutada. ma olin telefoni alateadlikult hääletuks pannud, niiet ilmselgelt ei kuulnud ma 10:30 äratust. viis minutit enne kahtteist helistas mass ja küsis, kas ma koosolekule ka täna lähen. ütlesin talle vist umbes seitse korda järjest: ''närige kana'' ja olin kergelt paanikas, sest mul oli veel pesus ka vaja käia ja viis minutit oli aega. kaija helistas ka just siis ja tahtis teada, millal ma koosolekule lähen. ma vist olin veits liiga kuri ja närviline. vabandust.

käisin pesus, föönitasin juukseid, panin jope, salli, mütsi ja kindad selga ja palusin issit, et ta mind autoga kooli viiks. issi vaatas mind nagu ma oleksin mingi puudega ja ütles, et väljas saab t-särgi väel käia. võtsin asjad seljast ja läksin lihtsalt kampsuni ja pluusiga. ..noh, pükstega ka.
PÜHA PÜSS, KUI SOE ON. nagu suvi.
koosolekule jäin kolmveerand tundi hiljaks, teised vaatasid parajasti läbi asju, mis on tehtud ja tegemata. sain väikse plaksutuse koolilehe eest ka.

(appi, kui ilus ''ilus on maa'' on, no siiamaani IKKA VEEL hämmastab, haha.)

vaatasime kooli kodukorra punkte ka läbi. mass tahtis seda hullult muuta, aga ma vist vaidlesin liiga palju vastu, sest minu arvates seal midagi väga puudulikku ega halba polnud. kõik mõtlevad nüüd niikuinii jälle, et ma olen hull värdo, sest ma tahtsin koju ka tulla ja muutusin lõpuks jälle veits närviliseks. tegelt oli üks põhjus ka, aga ma ei taha sellest siia kirjutada.

kaheteistkümnendikud kirjutasid kirjandit. nägin ainult taavit, alo ja jussi. alo ütles, et tal läks enamvähem normaalselt ja taavi ütles, et tal läks täiega metsa. üldiselt olid teemad sellised, et ma oleks küll krambid saanud seal.

kell on veerand viis. pakin kiirelt asjad ja kell viis hakkan kõndima. käime kaisa ja kaijaga poes, lähme bussi peale ja siis kaija juurde.
emmeissi grillivad väljas, nomnom.

tegelikult on niimoodi hullult ilus, kui ''tõuse üles ja läheme ära'' käib ja väljas päike paistab ja kevad on ja ma ei tea üldse, kuidas asjadesse suhtuda või mida teha, niiet ma olen veidi uimane ja kohati päris õnnelik inimene.

fakk

koosolek hakkab kell 12. kell on 11:58. mul on vaja käia duši all ja juukseid kuivatada ja kooli kõndida, mis võtab üldjuhul kuskil kaks tundi. OI, KUIDAS VEAB.

kolm

tunnen, et ninast hakkab kuuma õhku tulema ja pea muutub raskeks. peaks magama minema vist, saan lausa seitse tundi magada.
närige kana, ma olen täielik idikas ju. ainult mingid närused kaks tundi rohkem kui tavaliselt + veel see, et mul läheb uinumiseks mingi tund aega kuni ma oma köhimised ja peasättimised ja asjad tehtud saan, niiet mingi kuus tundi lõpuks. SAMA PALJU KUI IGA PÄEV. joooobuuuu.
j
o
b
u.

yo.

viimast korda ''ilus maa'', siis lähen.
NII ILUS.

(lausa kaks inimest msnis)

so high

istun soosu fliisteki sees ja mõtlen, et.. ma ei oskagi nüüd täpselt öelda, aga ma tahaks endale mingeid pükse ja pusa.


editin, sest mul pole und ja ma ei viitsi siit tõusta.



ma ei tea, kui palju keegi neid videosid ja asju vaadata viitsib, aga appikene, kui ilus. (ma millegipärast mäletan täiega hästi, kui tollel aastal seda lauldi. ma mõtlen, et ma mäletan nagu, kus ma seisin ja kõike muud sellist, kuigi ma olin päris väike siis. arvutuste järgi vist.. 11. issand, ma olin alles viis aastat tagasi 11, nii imelik.)
ma kujutan juba ette, kuidas ma sel aastal laulu- ja tantsupeol iga loo ja tantsu peale lahinal pillin. ..ja pärast neid vaadates pillin. ja kõike muud sellist.
huh, kuidas ma loodan ikka, et me sinna saame. mis siis, kui me ei saa?!

tuljakut on nii julm kuulata ja laulda, ma ei saa üle sellest ikka. samas on see nii ilus, et noh.. ma kuulan ikkagi. jah, armastan armastan tuljakut.

viis minutit on möödas, kuulan endiselt tuljakut. kuidas need sopranid suudavad?!

iluuuuuuuuus iluuuuuuuuuuuuus iluuuuuuuuuus on maaaaaaaaaaaaaa

tõuse üles ja läheme ära,
kauem siia me jääda ei saa.
öö on lühike, hilja või vara,
juba enam aru ei saa.

valgel laual rätiku all palav leib.
madal on uksepiit, lapsed on läinud siit,
leib jahtub oodates neid.

tegime täna ''leib jahtub'' muusikavideot ka. mina, kadi ja kaisa, kui me fotokonkursi tulemusi ootasime. mitte, et me nagu filminud või midagi oleksime.
kadi vaatas aknast musta metsaäärt, kaisa tegi kiirust, vaid kiirust, ei muud. mina olin valgel laual rätiku all palav leib. madal oli uksepiit, lapsed olid läinud siit.

ja sa lääääed, ja sa lääääed, ja sa läääääed

ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole. (APPI, KUI HEA)


16 päeva veel.

kuhugi on kadunud usk ja unustus

tahaks täiega laulda osata, oi kuidas ma ainult lauldes ringi käiksin.

päris külm hakkab juba ja tahaks telefoni laule laadida, aga mul on see all korrusel ja ma ei taha väga keset ööd ringi kakerdada ja kõiki üles äratada.

Чёрт побери.

saime noortekas fotokonkursi tulemused teada. kaisa ja taavi jagasid esimest kohta, mida oligi enamvähem arvata. said mõlemad 750 krooni. ma sain 200 ja suht sucky tegelikult, aga ma ei viitsi sellest rääkida üldse.

pikutasin noorteka diivanil, kõik jobud olid teises toas, aknast tuli sisse jahedat kevadõhku, mu tuju oli jama nagu ikka, muusikakeskusest tuli kõvasti ''leib jahtub'', kaisa ja kadi tantsisid ja laulsid seda kaasa. see oli hullult ilus hetk ja ma tundsin, kuidas tegelikult on kõik nii imelikult hea ja halb samaaegselt.

täna hommikul ründas mind direktor kohe peale mu esimest koolimajja astutud sammu jälle ajalehe küsimusega. jooksin veel paari viga parandama ja viisin lehe ära. direktor oli ka piisavalt lahke, et meile üks mälupulgake kinkida, millega me edaspidi asju tassida saame. jee, ma ei pea enam empekat piinama.
uni oli nii tappev, et ma mõtlesin tõsiselt, et ma suren ära. see oli alates ajaloost. kõige rõvedam ongi, kui ajaloos uni tuleb. huh.

mingil vahetunnil mängis kadi lohutuseks kaheteistkümnendikke. feilis jäljendamises suht, aga noh.. naljakas oli. especially taavi kaamera.

psühholoogias tegime täna enesehinnangu testi. minu enesehinnang on 36, mis on kaks punkti alla eesti keskmise. õpetaja ütles, et kuskil 45 on veel täitsa normaalne ja alla kolmekümne on suht jama juba.

kaija tuli täna haljalasse. kuna ma hullult unine, aga ilgelt loll olin, läksin ma alles kell pool kuus magama. kell seitse helistas kaija ja ma sogasin talle midagi läbi une. mingi aja pärast helistasin tagasi ja küsisin, kas me rääkisime telefonis, sest mulle tundub alati, et ma olen selliseid asju unes näinud. pesin hambaid ja oleksin peaaegu hambapastatriip otsaees õue läinud. ei läinud siiski. avastasin taaskord ka, kui imelikult mu hääl kõlab, kui ma unine olen (tegelikult ma seda veel ei teagi ju, kuidas see teistele kõlab) ja mu suu ei käi peale magamist üldse lahti.
olime noortekas, siis läksime rahvamaja juurde. kadi kadus vahepeal kuskile ära, istusime kaija ja kaisaga kolmekesi ja laulsime koorilaule. mingi aja pärast tuli kadi tagasi, aga kaija pidi ära minema, niiet laulsime kadi ja kaisaga kolmekesi. mingi aja pärast läks kadi ka ära, tulid kirsi, maarja ja taavi. laulsime kahekesi kaisaga, vahepeal maarjaga ka. ja siis läks lõpuks kirsi ära, me rääkisime taavi, maarja ja kaisaga veits juttu, siis läks kaisa ära ja taavi viis minu ja maarja ka koju.
täiesti hämmastav, et ma laulsin. ma ei julge kunagi kellegi kuuldes laulda ja kuna ma üritasin esimest häält täna välja võtta, oli eriti jube, aga mind tegelikult isegi ei koti. tore oli ja mõni laul kõlas isegi täitsa kenasti.

homme kaheteistkümnendikel eksam. edu! (vahet pole, et mu blogi vist ükski üheski kaheteistkümnendas klassis käiv isik ei loe.)

homme ärkan kell pool üksteist, käin pesus, lähen koosolekule, tulen koju, pakin asjad, lähen kaija juurde, teeme asju, vaatame vilmi, räägime juttu (loodetavasti keegi ära ei vaju seekord), magame jälle poole päevani niikuinii, tulen koju ja puhkan, õpin ja olen. järgmisel nädalavahetusel lähen kaisale kinki otsima ja mul pole mitte kõige vähimatki aimu, mis see olla võiks, lausa häbi on.

ei, ma ei kuula praegu ju erinevaid tränaversioone yves la rock'i ''rise up''-ist. (ehk siis kuulan.)
aga no kurat, vaadake seda videot! ma hakkan seda vaadates alati peaaegu nutma ja ühe koha peal istudes hüppama ja selle lauluga tuleb ka alati see video silmade ette ja üldse see video noh. jah, ja tõesti tõesti tunnistan ma siin kohal, et mulle meeldib ka see laul.

hõhahaha.

jaagu pildid on kooli kodulehel üleval. okei, need olid veidi tumedamad kui mingid friking päevavalguses tehtud pildid, aga niiii hullud ka mitte ju. imbi on heledust niimoodi juurde pannud, et kvaliteet näeb välja nagu pildid oleksid telefoniga tehtud. edaspidi ma igatahes kooli jaoks ühtegi pilti ei tee. praegu näiteks häirib mind, et inimesed sealt pilte võtavad ja neid enda orksi topivad. et noh.. mida kuradit? arvata on ju, et laevad. ma olen nii imelik inimene ikka.

nii kevad on. kui varem käisid teised inimesed õhukeste mantlite või lihtsalt pusadega, vaadati mind imelikult, sest ma paksu talvejopet, villast mütsi, paksusid labakindaid ja villast salli kandsin. täna olid kõik need asjad mul seljas ja teised inimesed olid juba mingite põlvpükste ja lühikeste varrukatega. veits puudega tunne tekib, aga ma julge nende kandmist lõpetada ka.
täna koolist välja astudes tundsin esimest korda tõsiselt tõsiselt tugevat kevade lõhna. muidu millalgi oli veel, aga täna oli teisiti. päris mõnna.
ühel pool kaevavad naabrid mingi traktori ja labidatega maad üles. need kopajullad, mis traktori külge käivad, vedelevad üle tee põllu peal nagu ka naabrite auto ja päris imelik on. issi ehitab ja sebib ka midagi ja teisel pool naabrid ka. neil on seal terve hunnik autosid ja nad ise müttavad meie maja taga asuvas võsas. keegi oli valge pusaga ja ma vaatasin prillideta, et mingi kilekott lendab. panin prillid ette ja ei olnudki, naabrimees oli hoopis.
mis täna veel teisiti oli? koolimaja oli vaiksem, koolitee oli vaiksem. ma tegelikult arvasin kooli kõndides, et äkki mu telefonikell on vale ja tund on juba peal või midagi. kui igal hommikul liigub koolimaja poole korraga mitukümmend inimest, kõndis minu ees täna ainult see mingi väike poiss, kes alati järsku aldari trepikojast välja hüppab ja mu poolsurnuks ehmatab ja kuskil kaugemal jorgen. see oligi kõik. kui ma täitsa kooli juurde jõudsin, oli seal ainult kaks inimest veel ja sees oli ka suhteliselt vaikus. söögivahetunnil olid kõik istumised ja värgid ümber tõstetud, sest kaheteistkümnendike puudumise pärast oli pool sööklat tühi. imelik oli. kõik oli imelik.
hommikul olin kümme korda väsinum ka kui tavaliselt. vanasti olin ma igal hommikul selline (sügisel näiteks), aga nüüd pole pikka aega nii olnud. noh et silmad vajusid igas tunnis kinni ja vahetundidel pidin magama jne.
üritasin getterit ka millalgi ehmatada, aga nad seisid gerli ja.. kellegagi veel suht puntras koos ja vaatasid jüriöö jooksu karikat, ja kui ma oma käed getteri seljatagant talle kuskile puusade juurde toppisin, et noh.. teda ehmatada, eksole, lõin ma vasaku käe nimetissõrme vastu karikat ära. sitaks valus on siiamaani, kuigi tegelikult tuli sõrmelt ainult nahk maha. seidi ands plaastrit ja nüüd tuleb veri plaastrist läbi.

tahaks teha midagi. peaks magama vist ja õhtul välja minema.
igal hommikul ärkan ma mõttega, kuidas ma peale kooli koju jõudes kohe magama lähen, aga päriselt ei lähe ma kunagi. täna võiks ju, sest kell on suht vähe ka veel. hetkel 15:24, umbes kell neli jääksin magama ilmselt, magaksin kolm tundi ja kell seitse läheksin õue. oo, mis kena plaan.
oh, täna pidime noortekas ju fotokonkursi tulemused teada saama. gerttu ütles, et me võtaksime kontonumbrid juba kaasa ka, aga ma ei tea, kui palju mul midagi sellega teha on, sest ma pole elusees oma pangakaarti kasutanud ja ma ei tea oma pin-koodigi. äkki mul on see kirjas kuskil? äkki on. äkki peaks otsima? äkki peaks.
no ma ei tea, magamine tundub nii mõttetu ja tühi tegevus praegu, aga siis ma mõtlen jälle sellele, kuidas ma hommikuti sellest unistan ja siis tundub mittemagamine nõme. no siit võiksin ma ikka minema minna.

going back to usual places, longing for the boring faces.

oli jüriöö jooks. meie klass võitis ja ausaltöeldes polnud see mulle mingi eriline üllatus. meil on spordi koha pealt päris tugev klass. tegelikult on meil vist muudes asjades ka suhteliselt tugev klass, meid on nii palju ja erinevaid ja samas oleme me kuidagi imelikult ühte hoidvad. päris meeldiv. (mitte, et mina midagi erilist meie klassi heaks veel ära teinud oleksin. noh, võrguvõistlustel osalesin, mille me võitsime, aga seal ma ka põhimõtteliselt ei saanudki mängida ja lõpetasin ikka kuskil nurgas pillides.)

kui koolipäevast rääkida, siis oli täitsa kena.
viisin imbile mälupulga piltidega laua peale, hiljem küsisin talt, kas ta sai need kätte. ta vaatas mind hullult imelikult ja küsis, et miks neid nii vähe on. kui ma küsisin, mis mõttes, küsis ta, kas ma päeva ajal ei pildistanudki. ja kui ma ütlesin, et ei pildistanud, sest polnud midagi pildistada, vaatas ta mind veel imelikumalt ja ütles: ''no need, mis olid, eks need sain jah kätte.'' tõesti inimesed, pildistage ise oma kuradi vilistlasi ja kedaiganes, keegi ei viitsigi kooli kodulehelt vahtida neid. pealegi mis ma siis tegema oleksin pidanud? klassides ringi jooksma ja pildistama? olen nimelt märganud, et kui ma lambist keset tundi oma koha pealt klassi ees olevaid inimesi pildistan, ei ole nad väga õnnelikud ja tegelikult ei tohigi ma nii väga teha. niiet jah, edaspidi pildistagu siis oma pilte ise, kui ei sobi, see pole minu töö absoluutselt (kurb, et ma liiga sissy olen, et kellelegi sellist asja päriselt öelda julgeksin).
ajaloo kontrolltöö läks päris hästi, loodan viit saada.
matat ei olnud täna, niiii tore oli. see oli ilmselt üks põhjustest, miks päev hea oli. ei pidanud pool päeva selle pärast masenduses olema.
kehalises pidime jooksma. jooksime kaheksa ringi ja imelik oli see, et ma nagu noh.. jooksingi kõik ringid. sörkisin küll, aga sellegipoolest hoidsin ma terve aja ühtlast tempot. tavaliselt vajun ma umbes peale kümmet sammu ära ja jalutan terve ülejäänud aja. ömeising. kui tund läbi sai, pikutasime getteriga staadioni mattidel ja rääkisime juttu, sest me ei viitsinud ennast liigutada, taevas oli hullult ilus ja soe oli olla. polnud eriti kiiret ka võimlasse minekuga, sest kuna matat ei olnud, jäi meil lõpust üks tund ära. veidi aega passisime, siis läksime ka võimlasse. ma passisin seal ka suhteliselt pikalt niisama, lõpuks kui kõik olid läinud, jõudsin pessu alles. dušitasin päris pikalt ja lõpuks jõudsin mingi 15:20 umbes ajalehte tegema. saime lehe kokku, kodus leidsin tegelt veel ühe vea, aga see on jälle lihtsalt mingi selline, et peale jutumärke on tühik, niiet jutumärgid algavad ühel real ja nende sees olev sõna järgmisel. täna leidsin tegelikult selliseid väikeseid vigu järjest päris palju. avaldasin lehe kogu aeg pdf'iks, panin mälupulgale, leidsin vea, parandasin, avaldasin uuesti pdf'ina, panin mälupulgale, leidsin jälle vea jne. päris tüütu oli. homme hommikul peame ära andma.
kodutee tundus täna nii tohutult pikk, et ma mõtlesin, et ma suren ära. hiljem jüriöö jooksule kõndides oli ka kuidagi pikem kui tavaliselt, ma ei tea, mis toimub.

kui nüüd rääkida.. millestki muust, siis oli täna kaheteistkümnendal klassil viimane korralik koolipäev. iga kord, kui ma koridoris taavit nägin, rääkis ta mulle, kuidas ta nüüd viimast korda koolilõunat sööb või viimase kontrolltöö teeb või viimasesse tundi läheb ja kõike muud sellist. suhteliselt masendav oli.

ma ei ole kunagi tundnud, et ma oleksin selline inimene, kes kõike mingi kindla plaani järgi ja kindla rutiiniga tegema peaks, aga natukene vist olen. kui ma hakkan kasvõi tuba koristama, panen ma enne kellaajaliselt kirja, mida ja kust ja kui palju ma koristan. ma ei pea plaanist lõpuks tihti küll kinni, aga mul on see tavaliselt olemas. ma mõtlen kõik asjad ette ära ja kui keegi ütleb mulle järsku: ''ma tulen sulle külla'' või ''lähme välja'', siis ma pean enamasti keelduma, sest ma ei ole seda ette teadnud, seega on mu tuba ilmselt nagu täielik hullumaja ja ma ise kammimata ja padjanäoga ja kõike muud halba.
viimased paar kuud (aja jooksul täienedes) on kõik muu päevad sama rütmiga olnud.
ma ärkan umbes seitse läbi kümme minutit, panen riidesse, pesen hambad, kammin juuksed, tõmban silmapliiatsiga kaks joont silmadele, panen välisriided selga ja lähen toast välja kell 07:42. kui ma jõuan suurte kuuskedeni, sõidab meie tänavale üks roheline auto. kui ma pööran suurte majade juurde, hakkab seal juures asuvast eramajast alati üks auto välja sõitma. selle pere isa sõidab autoga värava juurde, tuleb autost välja ja teeb värava uksed lahti. kui ma kõnnin paar sammu edasi, kõnnib kortermajast välja roheka jopega vanemat sorti mees. veidi hiljem kõnnib samast majast välja tauri ema. enamasti kõnnib tema minu ees, too mees läheb üldse sinna poole, kust mina tulin. kui ma kõnnin majade vahelisel teel, näen ma eemal voorandit kooli kõndimas. veidi tema järel kõnnib liis. 07:52 olen ma tavaliselt aldari maja ees ja enamasti sellel samal kellaajal tuleb tema välja ka. kõnnime koos kooli ja ma küsin igal hommikul: ''kuidas läheb?'' ja ta räägib, kuidas ta avatari vaatas. meist veidi maad eespool või tagapool kõnnivad tavaliselt lehar ja kadi. kui me jõuame tee keskpaika, tuleb järsku garaažide vahelt välja pool kaheteistkümnendat klassi. ma kõnnin kooli, olen tundides, vahetundidel jooksen mööda koolimaja ringi ja räägin ettejuhtuvate põnevate inimestega. kui on teisipäev, olen ma peale tunde kolm tundi koolis ja istun õpilasesinduse toas, tehes enamvähem mitte midagi. peale seda lähen rahvatantsu. kui on neljapäev, lähen ma lihtsalt peale tunde kohe rahvatantsu. peale rahvatantsu viib maarja või taavi mu autoga koju, ma tänan, ütlen tsau, lähen teen semule pai ja jooksen tuppa.
ja nüüd ei kõnni liis eemal ja ei tule aldarit, kellelt ma saaksin küsida, kuidas tal läheb või kellele ma saaksin öelda, kuidas nool peas pole üldse äge ja ei ole leharit minu ees või taga kõndimas ja ei tule poolt kaheteistkümnendat klassi garaažide vahelt ja mul pole kedagi, kellega koolipeal kokku joosta ja juttu rääkida ja ei ole rahvatantsu, mida oodata või kus naerda, ei ole maarjat ega taavit, kes mind koju sõidutaksid ja ma ei tea, kuidas ma sellega ära harjun.
kui nüüd võtta näiteks eelmine kevad, siis ma käisin mingi kuus korda vist rattaga veltsis ja pärast halasin selle üle, kui tore too aeg oli, mingi.. no okei, siiamaani mõnikord tuleb kerge nostalgiatunne ja tahaks sinna sõita. KUUS KORDA KÄISIN SEAL.
ja mida ma teen nüüd, kui absoluutselt kõik mu päevad on viimased kaks kuud samasugused olnud ja nüüd pole enam midagi? ma ei taha järgmise aasta peale mõelda ka, ma kujutan juba seda nuttu ja hala ette. lisaks sellele on kõik kaheteistkümnendikud mu täiega ära hirmutanud tulevaste aastatega ja sellega kui raske kõik on. täna läksin jüriöö jooksu vaatama. läksime liisiga koos, seisime keili ja maarja ja kirsi ja tiina juurde, nad kõik sikutasid mu patse, rääkisid, et neil oli täna viimane päev ja taaskord kuulsin seda, kuidas nad kõike viimast korda tegid.
ma olen maailma halvim muutustega harjuja ja ma vihkan seda enda juures.

laupäeval kaija juurde, jeejee. jeejee jee jee, seekord olen ärkvel äkki.

mõtlesin, et

blogi kirjutamine on selles suhtes jama, et isegi kui mul mingi meeldiv emotsioon on ja ma tõsiselt tõsiselt õnnelik olen, ei saa ma sellest siia kirjutada. esiteks rahunen ma juba arvuti taha istudes maha, teiseks hakkan ma siis muudele juhtunud asjadele mõtlema ja kolmandaks mõtlen ma üleüldse liiga palju, niiet lõpuks suudan ma kõikidest oma rõõmudest välja noppida just nende negatiivsed küljed. suhteliselt hale ja nõme ja ma olin täna päriselt ka üliõnnelik, aga kui ma sellistest asjadest kirjutama hakkan, siis ma alustan üldiselt oma peas päeva algusest ja jõuan mõtetega lõpuks ikka päeva lõppu, kus ma uimane kana olen ja ainult homsele, ülehomsele, järgmisele kuule, järgmisele sügisele, järgmisele kevadele ja aastale 2043 mõtlen. ajuvaba.

everything that matters to me.

ma olin täna vahepeal nii heas tujus, et kui kell tundi helisenud poleks, oleksin ma ilmselt keset koridori seistes igale mööduvale inimesele kaela hüpanud. siis jälle oli suhteliselt masendav ka, aga üldiselt.. jah, ma ei tea. ma ei tea, ma ei tea. ma peaksin positiivsust vist hoidma, aga samas tundub kõik niiiiiiiiiiiii ebaaus. oh well.
pagana kehaline ja ajalehe tegemine väsitasid ka nii ära, et ma olen nüüd mingi poolsurnud. ma peaksin vist magama tegelikult vahelduseks, ma olen selle viimasel ajal täitsa ära unustanud.

psühholoogias on homseks isiksuse analüüs vaja teha. pool klassi ei tee seda ilmselt homseks ja kahjuks tunnen ma, et ma ka vist mitte. ma ootasin selle tegemist küll väga palju, aga nüüd avastasin, et iseenda analüüsimine polegi nii tore kui ma alguses ette kujutasin. tegelikult ma analüüsin siin ennast kogu aeg ju, aga ma kujutan ette, et ma kirjutan psühholoogia jaoks sellest üpris pikalt, sellepärast täna vist küll ei jõua.

õõõõõõõõõ, kui uimane on olla.

(ja nüüd on nii imelik ju. okei, nüüd jõuab jälle kohale.)

ööö

tulin inkast siia ja hakkan lehte tegema. kümne minuti pärast algab vahetund ja ma ei jõua midagi. byebyez kaheksas tund, mis mul täna VABA olema peaks.

i dreamt i saw a moo cow jump across the moon.

nii palju toredaid inimesi on. nii tore, et nii palju toredaid inimesi on.

ma olen ajakavast suuuuuuuuht maas tegelikult. piltide värk on alles poole peal. jaaguvärk on põhimõtteliselt enamvähem töödeldud (kvaliteet on ikka täielik.. ma ei hakka ütlema) ja valitud, liisile panen pildid kohe ära, klassipildid valisin ka ära ja kaija omad jäävad kahjuks mingile muule päevale. ajalugu vaja veel õppida ja siis on vist kõik. aa, lehte pidin ka veel ühe pildi otsima. JA KAAMERAST ÄRA LAADIMA. ohnoes.

tahtsingi öelda, et mul on hea meel, et inimesed on kõik nii paid.


okei, pildid laevad ja ma pean passima siin.
põhimõtteliselt.. homme võiks tulla suhteliselt kena päev.
reede on jama ilmselt.
laupäeval on õe koosolek ja siis läheme kaija juurde, jee jee. ma olen praegu vist lihtsalt mingis tujus, aga ma võiksin hundirattaid visata selle mõtte peale.
AA, HOMME POLE MATAT JU, JEEEE.

klassi näituse pilte tuli 50. ma loodan, et mämmu mind maha ei löö või, mis veel hullem, mul nende seast vähem pilte välja valida ei lase. ma ei oska, muidu ma oleksin seda teinud. meil on nii palju inimesi klassis ju!

push this button with your riiiight hand.

appi, kuidas kummitab.

põhimõtteliselt on mul hullult palju asju vaja teha ja ma tegin endale läbimõeldud plaani, aga ma olin juba koolist koju jõudes ajakavast mingi pool tundi maas, niiet ma mõtlesin, et kuradile sellega. ajalugu on vaja õppida ja ma olin kergelt paanikas, sest meil polnud täna teist päeva järjest kodus netti ja noh.. tavaliselt ma õpikust midagi ei leia, niiet ma õpin alati pool kraami netist. kujutasin ette, kuidas ma noortekas hullult ajalugu tuubin, mis oleks noh.. enamvähem võimatu, aga jah. nüüd on korras.
lähen kohe varsti välja ja lükkan kõik öö peale nagu ikka. pildid imbile, mis lähevad kooli koduleheküljele ja mis vajavad töötlemist, pildid meie klassist, mis lähevad näitusele, pildid kaijale ja pildid liisile. siis siis siis inka jutustamine, ajaloo kontrolltöö, sada muud õppimist. eriti rohkem vist tegelt polnudki asju, misasja ma vingun? (ajalugu ja pildid võtavad tegelikult ropult aega)
tänase päeva parim uudis on see, et homme pole matat. HOMME POLE MATAT POLE MATAT POLE MATAT POLE MATAT, LIHTSALT EI OLE MATAT NOH EI OLE MATAT MATAT EI OLE JESS EI OLE MATAT NOH NOH MATAT EI OLE JA MUL POLE HOMME MATAT SEST MUL POLE MATAT JA MA EI PEA MINEMA MATASSE SEST MUL POLE MATAT.

eile sai väljas taavi ja kaisaga päris palju nalja. noh, ma mõtlen, et ma ei mäletagi, millal ma lähiajal NIIIIIIIIIIIIIIIII palju naernud oleksin.

okei, lähen õue. lähen lähen.
ma ei oska sõnu kordamata olla ja ma ei oska igale sõnale ''kurat'' kõrvale panemata rääkida.

arvutigraafika

ja õpetajat pole veel tunnis. APPI, KUI KURB.
mu kõht valutab ja mind masendab kergelt mõte, et ma peale seda tundi veel geograafias ja peale seda VEEL mingi pagana ajalehega koolis passima pean. see on ka nõme, et mõni täna nii imelikult käitub.

eesti keele õpetaja saatis parandused tagasi. minu põhijutt on pmst täiesti ümber tehtud. SUCKS.



okei, õpteaja tuli ja ma pean hindelist tööd vist tegema hakkama.

sucky suck. päev võiks õhtu olla juba. juba. jubajuba. kell võiks olla mingi kuuuuuuuuus ja ma võiksin olla koduuuuuuus ja süüaaaaa ja minna õueeeeeeeeeee.
imelik, et siis kui vaja on, ei liigu aeg absoluutselt ja muidu läheb nagu mingi.. mingi.. õõ.

eile

oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea.

on

it ain't hard to hope,
when it shines like gold,
you'll remember me.

täna oli suhteliselt väsitav, aga muidu täitsa tore päev. tegin lausa kaks fõutoshuuti, ühe lottega ja ühe kaheteistkümnendikega, aga pilte on nüüd kaameras vaid 531, mis on vähem kui mingitel kõige tavalisematel päevadel. nüüd on mul põnevaid asju vaadata vähemalt. kaheteistkümnendikega pildistamine võttis kaks tundi, lottega kuskil.. veerand tundi või veidi rohkem. hiljem teen veel.

hommik algas koori esimese aldi prooviga ehk siis mina, getter ja teele kolmekesi aulas. kuskil kümme minutit olime pärast saksas ka, aga seal vaadati mingit filmi, niiet see oli savi suht. teine tund oli inka, kus mõned inimesed eriti järjekindlalt tingimuslausete peale tööd teha nõuavad ja mis mind kergelt närvi ajab, sest need kuradi tingimuslaused on ainsad asjad, mille eest ma viimase nelja või viie aasta jooksul inkas kolme saanud olen. masendav noh!
kolmanda tunni ajal läksin pildistama, viienda ajal ka, sest kaamera oli ilgelt uimane ja noh.. kaheteistkümnendikud ise ka. jõudsin viis minutit vene keeles ka olla neljanda lõpust tegelt. ja siis viies oli mata, mis venis nagu lehma ila (tüüpiline).
peale tunde hakkasin joonestamist tegema. kulutasin mingi tund aega ära, ikka korralikult tehtud ei saanud ja lõpuks kortsutas toomas kogemata kustukaga kustutades mu töö ühe poole ära ka. äkki saan triikiga ja siluda või midagi, võib-olla teen üldse uue, eks näis.
seitsmenda poole pealt ja kaheksas või midagi sinnakanti tegin lehte. meil pole absoluutselt mingit infot, niiet ma pean homme laivilt küsima minema, kas tal äkki midagi veel öelda pole. ja siis ja siis.. jah. faktid ja kiitmise koha sain tehtud, nüüd ongi ainult parema külje info veel, eesti keele õpetaja pidi saatma kolme loo parandused täna, mis tuleb ka ära teha, abiturientide intervjuu tuleb mingi nipiga pikemaks venitada ja siis ongi done.

niiiii väsinuuuuuuuuuuuuuud. mul on õunamahla ja spagette punase kastmega. ma loodan, et ma õhtuks ikka ärkvel olen ja välja minna suudan.

come on frank, you know i love surprises!

lähen teen joonestamist, ausalt lähen, ausalt teen, kohe lähen, kohe teen.

kuna ma hull närvihaige olen, jõudis täna lõpuks ka minuni see, kui häiriv tegelikult füüsika õpetaja jutt on. ma ei heida talle väga ette, et ta eesti keelt korralikult rääkida ei saa, sest noh.. mis seal ikka teha, kui ta eestlane pole, aga noh.. mul on niiiiiiiii raske keskenduda, kui ta oma valesid sõnu tund aega järjest kraaksub. keegi sellepärast ei viitsigi teda kuulata niikuinii, et ta ainult mingeid imetabaseid asju tunnist tundi karjub.
tund algab alati sellega, et ta tuleb klassi ja umbes viis minutit korrutab: ''kumnes kljass, vjeel vaiksjelt! veel vaiksjelt! veel vaiksjelt paljun, ma ootan! veel vaiksjelt! vjeel! ma ootan!''
täna kasutas järgmisi väljendeid:
''tehke pealkiri''
''salvestage'' (noh, tahtis, et me valemi tahvlilt ära kirjutaksime)
''jätke ruumala''.
ega ma ei heida midagi ette, mkm mkm, lihtsalt räägin siin asjadest, mis mind häirivad.

meediasse ja esimesse kooritundi ei läinud, sest tegin lehte. püha püss, kui vihaseks ma läksin. me ei saanud teksti piltide ümber jooksma ja noh.. see lihtsalt ei läinud! lõpuks võtsin kõige esimese mustandi ja hakkasin sinna kõike otsast peale tegema. sain piltide ümber selle ilusti jooksma, aga piltide allkirjade ümber mitte, niiet seda tuleb enteriga seal korda sättida ja sõnu tuleb poolitada, et need korralikult oleksid, ilma et tähtede vaheline kaugus mingi friking neli millimeetrit poleks. iga kord kui mõni sõna vahele kirjutada või ära võtta, tuleb kõik poolitused ümber teha ja sellega ma seal siis jamasin. saime kaisaga lõpuks põhilood kõik pandud, nüüd on vaja info ja faktid veel. homme on aega mul veits vist.

põhimõtteliselt.. ma ei tea. rahvatantsu ei ole. see on niiii masendav. igatahes pean ma kolm tundi peale tunde vist siiski koolimajas veetma, sest ma pean joonestamist tegema, mida ma kodus niikuinii ei tee ja ajalehte tegema ja kaheteistkümnendikke pildistama ka. ma ei saanud nagu hästi aru.. okei, see oli tegelt tundide ajal vist üldse. teine? kolmas? ma ei tea, argh. esimese tunni ajal on koor ka.
okei
1. koor umbes pool tundi, siis pool tundi saksa keelt.
2. veits inkat, siis pildistamine.
3. pildistamine ja kunstiajalugu?
4. vene keel, ökk. (rääkida mämmuga piltidest!!!)
5. mata, ökk.
6. leht!
7. joonestamine!
8. koju juba äkki äkki meibi?

(endiselt olge olge kõik vihased, sest ma endiselt teen kõike meelega)

mul on kolm minutit aega, et pesus käia ja joonestama minna. täiega usun, et ma jõuan.

dšei ei em ei.

''aga siiski, iga päev naasen ma selle inetu väikese rituaali juurde, iga päev - mõni päev rohkem, parematel päevadel vähem, ehk ainult paar korda - ütlen ma moe pärast, profülaktika mõttes: nüüd!''



ma ei oska enam väga hakkama saada.

ma olen

nii närviline ja vihane kogu aeg kõikide peale, et ma kardan, et ma lõpetan nädala lõpuks hullumajas. ääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääää.
närv närv närv
aetakse vihaseks palju ikka, noh.
aga kõik on korras.
noh, viha koha pealt ma mõtlen.
tegelikult ei ole, aga savi, eksole.
hood on.


kaisaga sai täna päris palju nalja.
raindrop
rein tropp
kui sa vait ei jää, panen sulle pasunasse.
mida ma sinuga tegema pidin?
trompetisse panema.

ms. meelel see keelel.

haha, avastasin, et ma ei viitsi isegi ISE eelmise postituse ''teen seda ja toda, lähen sinna ja tänna'' juttu läbi lugeda.
avastasin, et ma olen mõnes mõttes arenenud vahepeal. vahepeal nagu noh.. suve ja sügise ja talve ja poole kevadega. mõnes mõttes tekib küsimus, kas ma üldse kunagi arenema hakkan.
avastasin, et ma pole endiselt eneseanalüüsi kirjutamisega alustanud.
avastasin, et ma olen hull sissy.
avastasin, et homme on koolis söögiks makaronid hakklihakastmega!
avastasin, et kolmapäeval on koolis söögiks maksakaste, õõ.
avastasin, et ma olen julgem kui vanasti ja ma nüüd ei suuda otsustada, kas see on hea või halb. helb vist.
avastasin, et ma olen päris nõme inimene mõnikord.
avastasin, et ma ise vist endaga suhelda ei tahaks.
avastasin, et mul on mõnikord palju vedanud.
avastasin, et ma hakkan vist olukorraga vaikselt leppima. ma mõtlesingi, kas see on imelik, et ma nii vara nagu kõige pärast põen ja muretsen ja juba nii käitun nagu kõik asjad oleksid otsas, aga noh.. nüüd ma käitusin niimoodi ära ja viibides praeguses sekundis teises sekundis kolmandas sekundis olen ma rahulilkum kui näiteks eile või üleeile või nädal tagasi. samas on see ainult PRAEGUNE hetk ja noh.. hetked on hetked.
avastasin, et ma peaksin tagasi mozillasse kolima.
avastasin, et ma natuke nagu tahaksin suve. lihtsam aeg.
avastasin, et ma pole vajalikke asju homseks mälupulgale pannud.
avastasin, et sõrm on kuradi valus ikka.
avastasin, et emmeissi on magama läinud, saunalinade kapp on nende toas, siin ei ripu ühtki, minu toas pole ühtki ja ma pole veel pessu läinud. kuivatan vetsupaberiga ennast täna? ärkan hommikul kell neli ja käin pesus?

leht

punasega on täiesti puuduv kraam, sinisega on eesti keele õpetaja poolt kontrollimata ja roheline täiesti olemas ja kontrollitud. suht jama seis selles suhtes, et põhilugu veel kontrollimata on. ma mõtlesin homme esimesest tunnist ära küsida ja seda kohe tegema hakata, sest koorist ma vist ära tulla ei saa ikkagi (ma tõesti kujutan õpetaja reaktsiooni ette juba. paha hakkab lihtsalt sellele mõeldes.), aga ma ei usu, et õpetajal see selleks ajaks kontrollitud on ja millalgi on see vaja valmis teha. meedia tund ja koori esimene tund äkki? samas ma ei usu, et kui tal esimeseks tunniks parandatud see pole, siis ta seda päeva jooksul ka tegema hakkab. siis peab vist tegelt niimoodi kokku panema lihtsalt nagu on ja hiljem corelis parandused tegema.
appi, kui masendav.
ma olen mingi friking triljon tundi kirjutanud seda jaagulugu. noh, see on valmis nüüd, aga kell on niiiiiiii paljuuuuuuuu, et jube hakkab.
imbi tahtis mult jaagupäeva pilte ka. see on ka veits masendav.
1) ma ei teinud neid üldse selle mõttega, et neid kooli kodulehele üles toppida
2) kvaliteet on APPI, KUI JUBE
3) mul pole elusees nii suurt mälupulka, millega talle neid viia. selles suhtes, et.. ma küll empekalt laule selle pärast kustutama ei hakka.

lehe jaoks peaks pildid ära valima.

middle ground is my middle name.

Elul ei ole lugu,
elu on loomine.

Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?

Kas on nii, et me saame
kõik, nagu pälvime?

Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?

Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline -

elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.


olge jah mu peale vihased, mulle täiega meeldib ja ma teen kõike meelega.

kuna ma eile juba aru sain, et me lehte teha ei saa, ei hakanud ma juttude ja asjadega jamama. täna kirjutasin lõpuks (appi, kui hale) toimetajaveeru valmis ja jaagulugu on endiselt lõputa, sest ma ei oska leida sünonüüme sõnadele ''kook'' ja ''tort''. niiiiiiiiii meeldiv on. lisaks sellele tundub, et mõned inimesed tahavad mind nagu meelega masendada. ma tean, et tegelikult see nii ei ole, sest vaevalt kedagi üldse kotib, mida ma mingi asja kohta arvan või noh.. miks keegi peaks üldse iga oma sõna ja lause kohta mõtlema ''hmm, kuidas see nüüd anettele küll mõjub?'', aga jah. suht kakapähh on.
jaagulugu on veits liiga pikk vist.
appi, kui ilus praegu väljas on. puud liiguvad päris suure kaarega ühelt küljelt teisele ja taevas on selline.. hallikas-helesinine ja tumedmad pilved on seal ribide moodi peal. võinoh.. tegelikult all ju. need liiguvad kõik täpselt sama kujuga edasi. ma ei oska seda kirjeldada, aga see ja kate bushi ''december will be magic again'' taustaks on päris ilusad.

mu sõrm on nii valus ja ma kardan, et ma lõin endale luusse mõra sisse selle kuradi uksega.
mõtlesin, et peaks arstile minema, aga aldar ütles vist, et mul ei saa midagi viga olla. valus on ju!

mul on

kolm jäätist ja palju fotosid.

moehaigus

* continuous low mood or sadness,
* feelings of hopelessness and helplessness,
* low self-esteem,
* tearfulness,
* feelings of guilt,
* feeling irritable and intolerant of others,
* lack of motivation and little interest in things,
* difficulty making decisions,
* feeling anxious or worried
*you can’t control your negative thoughts, no matter how much you try
*you have lost your appetite or you can’t stop eating
*you are constantly irritated or become enraged even at small things

mulle endale tundub nagu natuke imelik, et ma ühel hetkel niiiiiiii tujutu ja nutune olen ja siis järgmisel hetkel kõhu valusaks naeran. see tundub kergelt juba mingi.. maniakaal-depressiivsuse või millegina.

(nüüd tuleb päris hale jutt. hale hale, aga noh.. mu elu, eksole.)
läksin eile õhtul nuttes magama. kurb kurb, et ma ei tea, miks ma nutsin.
täna hommikul ärkasin üles, vaatasin enda ümber veits ringi ja hakkasin nutma.
jõudsime tund aega enne ülevaatust rakveresse, ma avastasin, et mul pole sõlge kaasas ja hakkasin nutma. kulutasin pool rakvere gümnaasiumi tüdrukute vetsu paberivaru oma pisarate ja tatise nina kuivatamise jaoks.
läksime üles, kõik tahtsid rannavalsi kombinatsioone läbi proovida. ma ütlesin kajale, et ta tegi vale jalaga üht asja. loks vastas mulle lausega: ''mis sa mölised, tantsi ise.'' ma jooksin tagasi vetsu ja kasutasin veel pool paberivaru oma nutu jaoks.
läksin tagasi saali, istusin, siis tulid keili ja liis küsima, mis mul viga on ja tõesti tõesti hakkasin ma uuesti nutma ja läksin uuesti vetsu ja kasutasin veel pool paberivaru (noh.. ma tean, et pool ja pool teevad kokku terve, aga neil on päris palju seda seal).
ja ilmselgelt pidin ma ka tantsude vahepeal väljas käima, sest ma ajasin kõik sassi ja hakkasin uuesti nutma.
kui me rakverest koju sõitsime, avastasin ma, et homme on pühapäev ja me pidime kooli lehte tegema minema, aga ma ei võtnud õppealajuhatajalt võtit ja hakkasin uuesti nutma.
kui ma koju tulin, hakkasin ma uuesti nutma.
ÜLITORE PÄEV, ma ei kujutanud ette, et selline asi üldse võimalik on. põhipoint on see, et ma isegi ei tea, mis mul viga oli. ''on'' on õigem väljend tegelt vist, sest noh.. jah.


põhimõtteliselt.. jah. tantsimine läks täiega pekki. mul läks pea nii tühjaks, et ma ei teadnud isegi tantsupeo alguses, kuhu ma minema pean. ma olen alati kõige otsas olnud. ma seisin kuskile massi ja maarja juurde, vaatasin neile otsa ja ütlesin: ''ma ei ole ju siin''. see oli liiga masendav. mul läks kükitamine meelest ära, mul läks kõik meelest ära. ma ei osanud rannavalsis isegi õigesti ringis sissepoole seisma jääda ja ISEGI KUMMARDUSE AJASIN SASSI.

kuna mul suht igav oli ja nett ära läks, otsustasin ma poes käia. ostsin daimi ja pabertaskurätikuid ja nägin taavit, aldarit. rääkisime aldariga veits juttu, siis nad sõitsid taaviga minema ja mulle umbes kolme minuti pärast uuesti vastu. sõitsime.. ee.. sõitsime haljala vahel ringi, mingi aja pärast tuli ivar ka. siis sõitsime veel ja mingi aja pärast tuli bruno. sõitsime veel ja mingi aja pärast läksime aldari juurde. vaatasime taaviga igasuguseid videosid, aldar, ivar ja bruno vaatasid.. ee.. midagi muud. nad tahtsid, et ma seda pildistaksin, aga ma ei pildistanud. nad tegid mu kaameravälgu järgi diskot ka. umbes viis minutit enne kahtteist tõi taavi mu koju, nüüd laen pilte ja inimesed tahavad jaagupilte, aga mul on kolme päeva jagu pilte, mida ma pole veel õigetpidigi keerata jõudnud, rääkimata väiksemaks tegemisest või kuskile laadimisest.
tegelikult oli päris tore. palju lihtsam oleks selle päeva peale mõelda, kui see kaks eraldi päeva oleks.
mis ma täna tegin?
nutsin kella üheteistkümnest kuueni ja siis naersin kella üheksast kaheteistkümneni, rock on.
aga jah. kena oleks ju hommikune värk üldse ära blokeerida ja ainult toredale õhtule mõelda. will do.
üheteistkümnendal saame teada, kas saame tantsupeole. hoidke pöialt, ma kardan täiega.


kirjutasin sellise lause: ''läksime üles, kõik tahtsid rannavalsi kombinatsioone järgi teha.''
mäh?

jack

eile (nüüd juba üleeile tegelt, sest enne polnud netti ja ma kirjutasin notepadi) oli jaagupäev. hommikul olid tunnid, mida andsid vilistlased. esimese tunni ajal said üheteiskümnes klass ja mõned inimesed veel teklid. kuulasime kaht laulu ja direktori pikka kõnet. teise tunni ajal käis meiega suhtlemisest ilusa kampsuniga onu rääkimas, kes ütles iga asja peale ''jah, jah, mhmh, jah, mhmh, jah, ma mõistan teid, mhmh''. kolmanda tunni ajal oli tädi, kes elab inglismaal. tundi alustas ta inglise keeles ja küsis, kas me tahame, et ta meiega eesti või inglise keeles räägiks. me ütlesime, et inglise keeles. ta räägib hullult ilusti (no daa, kuus aastat inglismaal elanud, eksole) ja kui ta vahepeal järsult eesti keeles rääkis, kõlas eesti keel ka veel kümme korda ilusamini kui tavaliselt ja ma ei tea, millest see tuli. neljas tund oli tädi, kes rääkis meile mingitest.. noh.. ma ei tea. ta ametinimetus on teadur ja siis ta rääkis, et ta tegi mee koostisosadest ja asjadest uurimust ja rääkis oma reisist teravmägedesse. viienda tunni ajal rääkis sigrid sellest, kuidas on tartus õigusteaduse õppimine. tekitas minus huvi ja mõnes mõttes ka vastumeelsust. ta oli tegelikult üpris kriitiline selle suhtes ja tegi kõike päris palju maha, aga jah. kunagi ma tahtsin seda ise ka õppima minna ju. enam mitte vist.
õhtul oli ball. vaatasime talendijahi esinejaid ja kaheteistkümnenda klassi videot ja kuulasime nende luuletust ja see päris talendijahi väike simo mängis trumme ka. mängis kolm lugu ja suht awesome oli. tantsisin ka. toomasega mingi kolm või neli.. või viis tantsu, massiga, kuldariga ja jorgeniga ühe tantsu, brunoga kaks tantsu. mäh? rohkem ei tantsinudki või? tegelt? päris imelik.
sel aastal oli selle tantsimisega üldse imelik värk. tantsuaega jäeti hullult vähe.
aga noh, kokkuvõttes oli ju tegelikult päris kena päev.

kohe

lähen rahvamaja juurde ja istun bussile ja sõidan rakveresse ja tantsin üksinda neli tantsu ja kui me tantsupeole ei saa, tulen ma koju ja tõenäoliselt ei välju paar kuud oma toast.

sometimes even right is wrong.

nii totter tundub sellisel õhtul peale selliste.. ee.. tegevuste läbiviimist mõelda: ''ah, ma nüüd vist vaatan ''kuuma pirukat'''', aga samas on suhteliselt idiootne ennast ainult ühele mõttele keskenduma ka panna, sest niikuinii mõtlen ma kogu aeg sellele. kõik jooksis peast läbi ja ma lihtsalt loodan, et ma lõpuks sellest midagi head kaasa saan ja et miski pole nagu tänane õhtu, mis oli tegelikult tohutult kena, aga millest hoolimata istun ma ikka siin ja peksan mõttes pead läbi aknaklaasi.



''pidage meeles, ma olen siiani kindel, et selliseid asju ei saa vältida. see on nagu kosmoseprahi kukkumine maapinnale, kui jääd ette, siis jääd ette.''

a'tickled by the minute hand, tick tock tick tick tock.

ball oli täiega täiega täiega tore ja lõbus ja ma tantsisin oma jalad valusaks ja naersin näo kõveraks.
viis minutit enne üheksat näitasid kaheteistkümendikud enda klassist ''lovers in japan'' taustaga pildivideot ja ma pingutasin endal silmad punni, et nuttu tagasi hoida.


they are turning my head out
to see what i'm all about
keeping my head down
to see what it feels like now
but i have no doubt
one day, we are gonna get out


see läheb aina jubedamaks ja masendavamaks ja ma ei saa seda enam isegi oma tõsise märja näo ja tujukõikumistega ignoreerida. mida ma teen nüüd? üleüldse?

tick tock tick tick tock.
miks mul varem selliseid asju olnud pole? (olen õnnelik)
miks mul nüüd selline asi on? (kõik)

it aint coca-cola its rice.

ma olen seda päeva aasta aega oodanud ja nüüd ma ei taha minna.

+

mu juuksed jäid papiljoti külge ka kinni, nii et nüüd ma pean pool pead kiilakaks tõmbama ja ma ei saa jälle lokke.


14:21 mul on papiljotid peas, aga ma ei kujuta ette ka, kuidas ma need ära saan. sellepärast ma neid üldse ei kasutagi, et ma tõmban endal alati pooled juuksed peast ära. aega on roppu moodi ja ma ei tea, mida teha. ma magaksin, aga nüüd ma ei saa enam nende julladega. kell pool viis hakkan asjadega peale. aega on järelikult.. kaks tundi. ah käige. mis ma teen, mis ma teen? ma pean arvutist ka kohe ära minema, sest emme peab õppima. õghf. mis täna tähtis kaasa võtta on?
õlarätt
kaamera
telefon
mingi kott. MIS KOTT?! KUHU MA ASJAD PANEN?! KUIDAS MA SALLI JA KAAMERAGA RINGI LIIGUN? + taavi ütles, et ta toob vahepeal võib-olla oma kaamera ka minu kätte.
nätsu. mul pole nätsu. o help.
prillid
appi.
ma pean vist puudrit kasutama. mida ma oma lokkis juustega pärast peale hakkan?

16:14 tõmbasin ilge laksuga ukse kinni, sõrm oli vahel. vähe sellest, et mu käed on nii lõhesid täis, punased ja krobelised, et mass mult ükspäev küsis, kas ma olen nukke veriseks pekmas käinud ja vähe sellest, et mul üle käe kaks jutti jooksevad, mille ma PATSIKUMMIGA endal lõhki tõmbasin, on mul nüüd üks sõrm paistes ja sinine ka. oo happy day.

i want a doctor to take your picture so i can look at you from inside as well.

kukkusin täna trepil. kodutrepil - sellel, mis meil toas on. see pole küll midagi erilist, sest ma kukun nädalas vähemalt korra trepil, aga jalg oli enne üpris marraskil ja nüüd valutab täiega, ma loodan, et see veel lõhkisem välja ei näe, kui see niigi oli. täna panin nimelt jalga oma põlvpüksid. ilma sukkade ega milletagi, poole päeva peal avastasin, kui rõve see välja näeb, sest ma olen lumivalge.

õppisime täna kirjanduses aforismide osa. pidime õpikust omal valikul lahti mõtestama kolm aforismi ja välja mõtlema neli. ma ei suutnud ühtegi mõelda ja kui õpetaja meile ladinakeelseid lausekesi ütles, tekkis mul kerge masendus. mul on neid terve hunnik üles kirjutatud ja kunagi teadsin ma pooli neist peast, nüüd olen loll nagu lauajalg. tunnis oskasin öelda tähendusi kõige lihtsamatele nagu ''ad astra per aspera'', ''carpe diem'' jne, aga jah. mõtlesin taaskord sellele, kuidas ma oma prioriteedid veits paigast ära ajanud olen. mu tuba näeb suht prügimägi välja, sest mul lihtsalt ''pole aega'', et paberite sorteerimist lõpule viia. jah, need on mul endiselt põrandal laiali. lollakas.
enne matat ja vene keelt tuleb alati suuremat sorti masendus. jah, ma olen sellest juba rääkinud ka, aga see on täiesti hämmastav noh. kehalisse ja teise kirjandusse ei läinud, sest meil oli koor. esimese tunni ajal olime getteriga kahekesi, teise ajal tuli teele ka. noh, joki oli ka, aga ta käib tegelikult üldse mudilaskooris, niiet ta lihtsalt tsillis seal ja laulis osasid laule kaasa. võttis mu kaamera ka ja tahtis pildistada, aga kui ta nägi, et ma temast mingi pildi teinud olin, tahtis ta seda ära kustutada. näitas mulle kaamerat ja küsis, kuhu ta vajutama peab. ta oli parajasti ''erase all'' koha peal ja ma ehmatasin täiega. kustutasin ta pildi ära ja pärast kui ma kaamerat vaatasin, olid pooled pildid kustunud. ma olen suht kindel, et ta vajutas juba seda ''erase all'' nuppu. kui seda vajutada, hakkab jooksma joon, mis näitab, kui palju pilte kustutatud on ja ainus variant seal all on ''cancel''. ma arvan, et ta avastas poole kustutamise peal selle ja vajutas cancelit, aga noh. pooled pildid on läinud siiski. kõige paremad pildid, kõige parem osa päevast, ainsad head pildid tegelikult üldse. üpris masendav, ma just mõtlesin, et täna hoian kaamerat nagu kullatükki, et ükski pilt mingi hinna eest kaotsi ei läheks. hommik, koridor, tunnid. no kurat.

mult küsiti täna, kas ma olen rase ja nüüd väideti, et mul on mingi raskemat sorti puberteet. oh joy.
kurat, hakkab peale jälle. käige kõik

stand up poor and tired.

täna oli viimane rahvatantsuproov, homme on ball. kõik.



how do you know that you're right?
if you're not nervous anymore,
it's not so bad, it's not so bad.


veel üks. kõik.

just a flight of fancy zoom zoom zoom.

APPI, MIS MUL PRAEGU PÄHE TULI. te ei arva raudselt ära seda.



...





......




ma ei kirjutanud täna toimetajaveergu. hahahahahhaahhahahahha.

täna hommikul ärkasin, nagu juba varem mainitud, ülimõnusast ja pehmest.. ee.. ma ei tea, kuidas seda nimetada. ütleksin, et mõnusast unest, aga ma ei tea, kas uni oli mõnus. voodi oli. ma olin suhteliselt laip ja tujutu ja ei suhelnud eriti kellegagi. mata oli nõme, joonestamine lihtsalt masendav, sest ma ei saanud eriti aru midagi, inka igav, vene keel üpris sisutu, keemia kontrolltöö sakkis. see oli kaks lehte pikk. neli lehekülge. getter ei jõudnud selle ajaks tagasi ka, niiet me pidime kristoga kokku istuma. ma ei saanud midagi aru, mida ta rääkis, niiet ma mõmisesin talle midagi vastu ainult ja ta mõtles vist, et ma olen lollakas, et ma tema nõuandeid ja soovitusi üldse ei järginud. sellised asjad on tegelikult selles suhtes head, et kui ma pean sunniviisiliselt suhtlema isikuga, kellega ma nagu üldse suhelnud pole ja kellega tegelikult üleüldse keegi ei suhtle, paraneb mu arvamus temast. ka siis, kui ma korralikult arugi ei saa, mida ta räägib (erandiks on olukord, kui ma pean kokku istuma isikuga, kellega ma ei suhtle põhjusel, et ta mulle tõesti ebameeldiv on). poole tunni peal tuli getter ja saime õpetaja nõusse, et me kolmekesi teha saaksime. lõpuks jäi üks ülesanne ikka tegemata (kõikidel jäi vist). sucks noh.
muusikas rääkis õpetaja meile mozarti kohta, me pidime kirja panema. ta räägib vahepeal täiesti arusaamatut pulamula. rääkis siis, et mozarti õde oli.. mingi tsikk noh. kirjutas meile tahvlile tema hüüdnime ja hakkas rääkima, kuidas ta ka mingit pilli mängis. ma siis küsisin, et miks me sellest nüüd räägime ja et kes see oli üldse. umbes et kas me peame mingi suvalise tsiki kohta nüüd mozarti ülesannetesse kirjutama. õpetaja ütles, et see oli mozarti õde ja kui ma ütlesin, et ma seda ei kuulnud, karjus ta üle klassi, et ma kõrvu peseksin. ma ei saa üldse aru sellest inimesest.
arvutigraafikas passisin tühja, sest ain tabas mu kaks korda blogi kirjutamast ja ma olin niigi nutmahakkamise äärel, niiet ma ei nõustunud talle näitama ka, mis ma kirjutasin. ta õiendas midagi veits ja kui ma palusin joonestamisel abi, ei seletanud ta mulle lihtsalt. ütles, et ma pean mõtlema, samas käis ja seletas teistele kõik asjad ette. mida kuradit noh? ma tahtsin enda pea läbi monitori lüüa, ausõna.
geograafia oli väsitav ja igav. sodisin paberilipiku mingit siksaki täis ja õpetaja pühkis käterätiga tahvlit. vahetunnis vihastasin täiega marguse ja tauri peale. no ilgelt tore on, kui niigi on tuju enamvähem null ja kui ma siis küsin, kas nad peavad enda pabereid maha loopima, lükkab margus hunniku paberit veel maha. nagu seitsmeaastastega suhtleks, ausõna. oleks siis vähemalt mingi naljakas nali olnud, ise olid nii õnnelikud, et ma imestasin, et nad lõket ei teinud ja selle ümber tähistama ei hakanud.

käisin noortekas. kõik laulsid ja olid rõõmsad, ma ei laulnud, sest ma ei oska. sõnu teadsin pooltel lauludel tervenisti peast, aga noh.. ma ei suutnud, kõik laulsid täiega ilusti, isegi hoolimata sellest, et nad lollitasid. pealegi laulsin ma täna niigi palju juba. muusikatunnis saime õpetaja lõpuks nõusse, et laulaksime ka. valisime ''killing me softly''. õpetaja mängis täiesti omas rütmis, klass jörises kaasa, samuti iga inimene omas rütmis, kusjuures pool klassi inglise ja pool eesti keeles. õpetajal viskas üle, nii et ta istus klaveri juurest ära ja ei rääkinud enam meiega. mina, kadi, gerli ja getter laulsime tunni lõpuni päris palju laule. ''tii'' ja ''mis värvi on armastus'' ja.. rohkem ei meenugi hetkel.
peale noortekat läksime kaisaga välja ka. nägime rahvamaja juures keilit, kirsit, maarjat, liisi ja taavit. liitusime nendega. lasin kaisale ja taavile telefonist muusikat, nad üritasid esitajaid arvata. appi issand, kui naljakas see oli. ühe korra karjus kaisa tally hall'i ära, järgmise laulu peale kisendas taavi: ''talikueeli!'' sain taaviga koju ka.


veits lootusetu olukord ju. noh, lootusetud olukorrad.
mõtlesin lõpuks, et asi polegi vist selles, et ma ei oska ennast väljendada või selles, et kedagi ei huvita - ma lihtsalt ei suuda, sest mul polegi midagi öelda. mida sellise asja peale öelda? või teha?

you wanna play mind-crazed banjo on the druggy-drag ragtime usa?

lotte on õues, issi läks poodi või kuskile ja emme tegeleb õues lillede istutamisega. mina tegelen toas millegagi, millega hetkel ei tohiks ja saan esimest korda 6blocc - ''never scared'' õige volüümiga kuulata. kõik trummeldab nii mõnusalt, nii mõnus, nii mõnus. õues paistab päike ja ma peaksin kleiti proovima ja pilti tegema (mitte endast).
''fever for the flava'' õige volüümiga. nii mõnus, nii mõnus.

tegelikult ma mõtlesin, et peaksin ennast ka suitsuvastasteks fotodeks kasutama. ma tahtsin guaššiga tegelt möslada, aga nüüd hakkasin ma mõtlema, et reedel on ball ja ma ei tea, kas ma julgen enne seda enda näonahaga jampsida. selles suhtes, et praegu on isegi nii nõme olla, et väga ei taha minna enam. üleüldse ei taha väga minna. samas tahaks ka ju, hõõh.

okei, päris kiire on tegelt ja ma lihtsalt istun siin.

15.4.09
strange what desire will make foolish people do.
Kõik need nurgad, kus te olete rääkinud ja kus te enam iialgi ei räägi, kannavad nüüd palju suuremat võimu ja tähendust.
kirjutas kaija kui kell oli 12:30 PM 0 kommentaari








täiesti müstika. just seisime kaija ja kaisaga koridoris (ma istusin maas tegelt ja jõllitasin seina, sest mul tuli taaskord taaskord üks tunne) ja kaija küsis, mis toimub ja ma mõtlesin kas ma ütlen või ei ütle või ütlen või ei ütle ja siis ma mõtlesin jälle, et vahet pole, sest niikuinii kogu aeg räägin ja siis tuli sellele kohe teine hetk otsa ja nüüd ma lugesin seda ja no kuraaaaaaat. ma ei taha enam nii magama minna nagu eile. tegelikult oli ärkamine üks meeldivamaid, sest kuigi ma tundsin end nagu peksasaanu, olin ma niiii mugavalt tekki sisse mähitud ja nii pehme oli. mõnusmõnus. muu värk ei ole. õpetaja ei seleta mulle joonestamist ja vihkab mind vist ja ma ei taha siin olla üldse.

istuge palun

appiiiii, mis kuradi päev ja tuju ja õh.. täielik okse. meil hakkab nüüd keemias kontrolltöö teema peale, mille me eelmises tunnis alles kirjutasime. põhimõtteliselt on see pinginaabritele nagu kahepeale, aga getter teeb pisa testi ja ma loodan, et ta ikka tagasi jõuab töö ajaks. kui ei jõua, siis.. no see oleks küll kirss tordi otsas, eksole.
kõht on ka üpris tühi ja nina on nohune.

keemia, muusika, arvutigraafika, geograafia. crappy crap.

hakkasin mõtlema, et mida kuradit ma tantsupeol teen. mida kuradit ma tantsupeol teen?

lonely feeling to be lonely.

mulle jõudis alles praegu kohale, et õhtu on käes ja ma polegi ka täna toimetajaveergu kirjutanud. tegelikult vahet pole ka, kokku niikuinii veel panna ei saa.

käisime kadi ja kaisaga noortekas. ei viinud gerttule pilte, kurb kurb. ei teinud juurde ka, kurb kurb. väljas sai kadi ja kaisaga päris palju nalja. ma ei mäleta enam eriti midagi, aga noh.. naljakas oli. tõsist juttu saime ka rääkida. igasugust juttu saime rääkida. tegelikult ma tunnen aina rohkem ja rohkem, kuidas ma ühest uusaastalubadusest täiega üle kõnnin ja mul hakkab vaikselt paha selle pärast, aga samas tundub selle rikkumine päris tihti õigustatud olevat. siiski siiski.
rääkisin ühe inimesega ühel teemal üht asja ja üldiselt ma näen aina rohkem, kuidas ma muretsen ja põen ja teised kuulevad küll, et ma midagi jahun, aga ma olen juba nii palju rääkinud, et kõik lasevad selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest noh.. keda TEGELIKULT see huvitab? mitte kedagi ja siis ei tehtagi sellest nagu välja ka. ma ei heida kellelegi midagi ette. kui mulle kurdetakse, olen ma enamasti kurb, üritan võimaluse korral mingit nõu anda ja ilmselgelt tunnen kaasa, aga TEGELIKULT ma ju ei tea, mida inimene tunneb ja see kaastunne on ka kahjuks üpris pealiskaudne - tahan ma seda või mitte. ma ei tea tegelikult, mis mu jutu mõte siis oli. selles suhtes, et kaastunnet ma kelleltki ei tahagi ja lohutamine on ka suht mõttetu ja noh.. nii lihtsalt on ja sinna ei saa midagi teha. ilmselt oligi see siis siin vahemärkusena mainitud, et veidi raske on oma kinnisideedega toime tulla, kui teisi see enamvähem üldse ei puuduta. igasuguste kinnisideedega. mul on neid päris paar tükki viimasel ajal.

ma mõtlen vahepeal, kuidas tahaks, et see nädal juba läbi saaks ja siis mõtlen, et OH SA KURAT, palun kesta veel ja veel ja veel ja veel. ma nii kartsin siia jõudmist ja tegelikult kardan siiamaani. reedel ball, reedel ball, reedel ball.

mul on viimasel ajal mingi.. vanade aegade tunne tulnud. ma tean küll, et ma jahun mingitest vanade aegade tunnetest umbes iga kahe nädala järel, aga seekord on teisiti. see pole igatsus mingi aja järele, see pole isegi meenutus mingist ajast. see on lihtsalt.. tunne. ma ei mäleta nagu mingeid konkreetseid juhtumisi, vaid rohkem nagu.. hetki. samas ma ei mäleta ka neid ja ma ei tea, kas ma olen mingis sellises hetkes kunagi reaalselt viibinud ka, aga loogiline nagu oleks. näiteks tuksub mul viimased kolm nädalat peas mingi hetk, kus ma seisan keset kooli. mul on tunne, et on mingi jõuluaeg ja ümber on palju võõraid inimesi, kelle kohta ma kindlalt tean, et nad minust vanemad on ja ma lihtsalt seisan keset kooli seda.. suurt põhikoridori, kus näitused ja asjad tavaliselt ripuvad. seisan ja lagi on nii kõrgel.
loogiline oleks, et ma kunagi seda tegelikult ka kogenud olen, aga samas tundub see veits nagu unenäo moodi ja ma ei tea. täna häiriski mu keskendumist tundides see, et mulle hüppas pähe see hetk ja ma hakkasin mõtlema ja siis mõtlesin inimeste peale ja nende peale, kes meie koolis käivad ja käinud on ja lõpuks läksid mu mõtted algklasside aastate peale. see, kui me vahetundides keksu hüppasime ja kuidas meil jõulude ajal päkapikk seinal rippus ja meie vana klass ja see, kuidas me jõulude ajal fuajees jõululaule laulmas käisime ja igat adventi pidulikult tähistasime. ma ei tea, miks, aga need tuksusid peas ja raske oli blokeerida. see pole selline väga positiivne tunne ka. rohkem nagu.. kurb ja veidi creepy. üleüldse kogu see viimase aja värk on nii kurb ja creepy, et täitsa imelik kohe. imelik, et mul on midagi sellist, mille pärast päevade viisi halada. ma mõtlen, et ma ei imesta, et mul on nagu selline asi olemas, vaid ma imestan, et see asi on just selline.

mäh?


kui see friking vikatimees nendelt friking reklaamidelt mulle veel ühe korra näkku irvitab, torkan ma kruvikeeraja läbi monitori.



a'tickled by the minute hand, tick tock tick tick tock.

well i want a better place or just a better way to fall.

ma olen nii laisk, et ma ei jõua blogi ka enam korralikult kirjutada, seega seega teen seda jälle punktidena. tänase päeva tähtsaimad uudised:

*tegin silmad lahti kell 07:40. tavaliselt hakkan ma kodust minema 07:42. ma tegelikult küll lootsin, et ma suudan kahe minutiga ennast riidesse panna, pesus käia, patsid lahti teha, välisriided selga panna jne, aga ei jõudnud. sain autoga kooli.
*aldar käis juuksuris ja tal on nüüd päris vähe juukseid.
*juusteotstes olid mul mu tohutuid lokke tekitama pidanud patsidest kolm imetillukest lainekest.
*kaija oli üleni punaselt riides.
*kaisa oli üleni mustalt riides.
*ma olin nii unine, et peaaegu magasin vahetundides. ..ja vene keeles. ..ja kunstiajaloos. ..ja ma ei suutnud isegi matas kaasa mõelda, kuigi seda pole ma siiamaani vist kordagi tegemata jätnud. mata on üks aine, kus ma lihtsalt PEAN kogu aeg tähele panema, muidu ma ei saa mitte mõhkugi aru hiljem. noh.. üpris raske oli keskenduda, aga sain isegi koduse ülesande koolis tehtud.
*saime kunstiajaloo tööd kätte, mille me 17. veebruaril tegime. vaid kaks kuud hiljem, rock on. sain viie.
*olin korrapidaja. viienda klassi tüdrukud pesid tahvli, kadi viis prügikasti välja ja ma ise pidin ainult põrandat pühkima. ma olen nii laisk ja loll, aga mul on toredad sõbrad. (okei, tegelikult ma pühkisin tahvli ise üle ka veel.)
*leidsin ühe puuduva jutu lehte. kuldari kõne, kirjutasin selle ümber ka, aga ma avastasin, et tegelikult ei saa me enne põhiloo valmimist midagi coreliga kokku panna. kurb kurb. pühapäev tuleb närviline ja kiire päev vist.
*ma pole endiselt toimetajaveergu valmis kirjutanud, aga teen seda millalgi hiljem. õpetaja intervjuu on ka olemas, niiet asi edeneb. vaikselt vaikselt vaikselt.
*mängisime täna toomasega pinksi. ma olen kõige kohutavam pinksimängija ever. ma ei näinud oma juuste tagant midagi välja, aga no nalja sai vähemalt. toomas tegi mingit tibivärki, ma viskasin palli lüües reketi käest ära ja toomas lõi pallist ühe korra eriti naljakalt mööda (no seda lugedes saite ka ilmselgelt kõik naerukrambid).
*rahvatants sakib. ma ei viitsi enam üksinda tantsida. sellel pole mingit mõtet ja ma lihtsalt kakerdan seal ringi ja vahin teiste pealt, sest üksinda ei saa ma millestki aru. laupäeval feilin ilmselt täiega ja nutan pärast terve õhtu. misiganes, sucks noh.
*maarja küsis mult, mis viga on ja ma hakkasin juba peaaegu rääkima, aga siis avastasin ma, et mul tulebki niimoodi järsku ainult üks ebameeldiv asi pähe. kuradi raisk.
*kergelt rõve on olla ja ma mõtlen liiga palju. noh.. liiga palju asjadele, millele ma ei tohiks mõelda ja liiga vähe asjadele, millele ma keskenduma peaksin.

ei

käisin noortekas, viisin gerttule suitsupildi ära. olin esimene inimene ja ta ütles, et ma võiksin ikka ka juurde teha neid. põhimõtteliselt on aega veel 11 päeva ja töid sinna ilmselt väga palju ei lähe (kui üldse), niiet võiduvõimalused on üpris suured tegelikult. auhinnafond on 2000 krooni ja ma vajan alati raha, niiet päris kena oleks. homme teen veel kaks pilti. võinoh.. idee järgi peaks veel kaks tükki tulema, aga ma ei tea, kuidas ma hakkama saan.

täna oli vaja:
*kohtuda mingi raadiotädiga kell 11.00
läksin füssa tunnist ära selle jaoks. õppealajuhataja ütles meile, et me õpilasesinduse toas seni ootaksime, kuni tädi tuleb. ootasime päris pikalt, kaija ja kaisa läksid juba rakveresse ära ja umbes kümme minutit enne tunni lõppu tuli õppealajuhataja meile õlgu kehitades ütlema, et me võime vist tundi minna, sest temal hakkab igatahes piinlik juba. ühesõnaga.. kohtumisel käisin, aga tädiga ei rääkinud, sest noh.. teda polnud.
*ilmuda kohale jaaguballi peaproovi teadmata kellaajal.
käisin. eriti mõttetu oli mul olla seal. proov polnud nagu mingi korralik proovgi ja minu vajalikkus seal jäi mulle täiesti arusaamatuks. ajakava koha pealt tegin vist korra suu lahti ka, muu oli nagu.. ma ei tea, ma ei saa aru, mis jaoks see vajalik oli. homme on ka mingi proov, kui ma seal ka olema pean, siis on see küll veits naljanumber.
*vajaduse korral käia naiskoori pikas proovis.
ei läinud koori. õnneks ei pidanud lauluõpetajaga täna rääkimagi, ma ei oleks jõudnud seda hala ära kuulata. hommikul oleksin talle peaaegu silma alla jäänud (suur vedamine oli) ja järgmisel esmaspäeval on pikk proov.
*LÕPUKS OMETI TOIMETAJAVEERG VALMIS KIRJUTADA.
AH SA VANA KURAT. okei, ma olen tõsise puudega. tegelikult ma kirjutasin eile õhtul käsitsi veits seda (no midagi mustandi moodi. selles suhtes, et täna hommikul üle lugedes olid sõnastused ja värgid küll nagu seitsmeaastasel, aga nojah.) mis mul viga on?!
*lottega fõutoshuutida veel, kui päike paistab ja valgus on hea.
ei fõutoshuutinud lottega, aga tegin seda üksinda. homme meibi meibi.
*peale toimetajaveeru valmis kirjutamist abiturientide intervjuu ja seesamune veerukene eesti keele õpetajale saata.
no kui toimetajaveergu pole, pole midagi saata ka vist.
*käia väljas.
käisin. noortekas rääkisime juttu ja päris palju nalja sai. olime kadi, kaisa, gerttu ja maigiga. googeldasime päris.. ee.. huvitavaid asju ja ma läksin kogu sellest naermisest ja köhimisest näost hullult punaseks. ma lähen noortekas alati näost hullult punaseks tegelt. kui gerttu noorteka kinni pani, saatsid taavi ja kaisa mind koju. sain jälle naerda ja kuskilt pimedast kohast alates kõndisin üksinda ka, sest kaisa ja taavi pidid supermodellidele jooksma ja romantikat tegema. ma mõtlesin, et ma suren ära köha kätte, tõsiselt.
*katsuda ennast veits talitseda.
tegemata.
*õppealajuhatajalt kooli võtme saamise kohta infot küsida.
küsisin. ta ütles, et ta võib kasvõi enda võtme anda.
*korraldada family meeting teemal ''ilmutame need kuradi pildid juba ära ükskord'' ehk siis ajada kõik arvuti juurde valima sünnipäevade pilte ja ignoreerima fakti, et minust on sorteeritult 265 pilti ja teistest sorteerimata 186, 71 ja 76.
tegemata. ma jõudsin liiga hilja koju + keegi ei näi piisavalt aktiivne olevat, et ma neid millekski selliseks sundida võiksin. ma ise ka pole.
*õppida.
tehtududududud.
*katsuda ennast veits talitseda.
tegemata.
*vaadata supermodelle
tegemata. no see oli filmiga samal ajal, eksole.
*vaadata ''päev pärast homset''!!!!!!! (OHNOES, NEED ON SAMAL KELLAAJAL. kurat ja raisk.)
samuti tegemata. okei, see nagu kaotab eelmise põhjenduse mõtte ära, aga.. mul savi. ma hakkasin vaatama filmi, aga seal alguses on liiga vähe jake gyllenhaali. ma tean, et pärast on terve film teda täis ja et film ise on ka tore, aga mu tuju on niigi piisavalt crap, et mitte maailmalõppu vaadata. +ma saan seda alati muul ajal ka vaadata. (ma ei suuda uskuda, et telekast näidati jake gyllenhaali ja ma vabatahtlikult sellest lihtsalt loobusin.)
*katsuda ennast veits talitseda.
tegemata vist.



täna jälle, appi kui masendav. üleüldse õghf, ma ei tea.

kuni ma ei kartnud, et see võidakse mul ära keelata, ma ei armastanudki lugeda. me ei mõtle sellele, kas armastame hingata või mitte.

äääää

vaatasin arvutitunnis enda eileõhtust ''vaja teha'' listi ja mul hakkas millegi pärast paha. tundub nagu päeva ainus tore, kena, lilleline osa oleks möödas ja ma ei taha tänases päevas olla.

when i turn my feelings on i turn my feelings on inside.

homme on vaja:
*kohtuda mingi raadiotädiga kell 11.00 (see on siis.. ee.. neljanda tunni ajal. ah, füüsika. OOTA, MEIL TULEB FÜSSAS TÖÖ VÕI?! ee.. või oli meil töö? misasja? blogi check. okei, esmaspäeval oli töö. homme saame kätte järelikult, appi, ma loodan, et ma mingi normaalse hinde saan.)
*ilmuda kohale jaaguballi peaproovi teadmata kellaajal.
*vajaduse korral käia naiskoori pikas proovis. oleneb sellest, kaua ja mis ajal jaaguballi proov on. koori tegevus kestab igatahes kell 14:40 - 18:00. vist.
*LÕPUKS OMETI TOIMETAJAVEERG VALMIS KIRJUTADA. (no ausalt, kui ma homme ka seda ei tee, olen ma küll mingi vaimse puudega.)
*lottega fõutoshuutida veel, kui päike paistab ja valgus on hea. mingi muu valgustusega ma eriti jamada ei viitsi.
*peale toimetajaveeru valmis kirjutamist abiturientide intervjuu ja seesamune veerukene eesti keele õpetajale saata.
*käia väljas. sain eile lausa kaks kutset välja ja ei läinud kummagi peale. vaatasin hoopis head filmi, mis mulle veits liiga tugevalt mõjus vist. täna passisin ka toas ja vaatasin head filmi, mis mind lihtsalt hüsteeriliselt naerma ajas. kena kena.
*katsuda ennast veits talitseda.
*õppealajuhatajalt kooli võtme saamise kohta infot küsida.
*korraldada family meeting teemal ''ilmutame need kuradi pildid juba ära ükskord'' ehk siis ajada kõik arvuti juurde valima sünnipäevade pilte ja ignoreerima fakti, et minust on sorteeritult 265 pilti ja teistest sorteerimata 186, 71 ja 76.
*õppida.
*katsuda ennast veits talitseda.
*vaadata supermodelle
*vaadata ''päev pärast homset''!!!!!!! (OHNOES, NEED ON SAMAL KELLAAJAL. kurat ja raisk.)
*katsuda ennast veits talitseda.

woho

esmaspäeval on ''the day after tomorrow''(JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE JAKE!!!!) ja ''smiley face'' on niii epic ja üldse on mõni päris tore.

oh damn, täna on see mingi tuhkatriinufilm. ma pean seda vaatama, sest noh.. ralph fiennes on hot!
see aga tähendab, et mul jääbki ka sel nädalal see laulusaatevärgendus vaatamata (sest ma pean praegu pessu minema) ja ma ei tea, mis ajalehest saab. leidsin toimetajaveeru esimese lõigu väljaprinditud versiooni kuskilt paberihunniku vahelt ja see on täielik crap. sellega seoses hakkasin oma paberihunnikuid sorteerima, aga mul on nii palju mappe ja asju nende mahutamiseks vaja juurde tekitada, et mul vedeleb nüüd lihtsalt hunnik sorteeritud paberijama keset põrandat. rock on.
homme homme homme on raadio ja jaagu peaproov. can't wait, sain neljapäeval juba lauluõpetajalt sõimata selle eest, et proovi lähen. tuli minu juurde: ''esmaspäeval on pikk proov.''
ma: ''aa.. ee.. esmaspäeval on ju jaaguballi peaproov, ma pean seal olema.''
õpetaja: ''TUNDIDE AJAST?! ei no.. ei no ma ei tea, õppealajuhataja peab midagi ümber korraldama.''
ma täitsa usun, et kooli mingi.. aasta suurima peo peaproov tõstetakse tema soovi järgi ümber. veidi vastik hakkab juba, et mina seal kõige vahel olema pean. nagu näha, ei saa ma ise kõige lihtsamate asjade nagu mingi kuradi lehe sissejuhatuse kirjutamisegagi hakkama. (mind väga huvitab tegelikult, kas keegi peale alo seda loeb ka üldse.)

oo, meeldiv meeldiv, veel üks inimene, kes mind telekast nägi. (suht nukker)

but i don't really like you, apologetically dressed in the best.

21:13 närige kana, mu toimetajaveeru esimene lõik on kadunud. okei, see oli küll ainult üks lõigukene, aga see oli mul kirjas ikkagi ju. faili arvutis pole ja tegelikult printisin ma selle küll välja ka, aga ma ei leia seda. fakk.

22:51 rakvere ei saanud laululahingus edasi. sucks.

23:20 abiturientide intervjuu valmis. nüüd oleks kena kuskilt oma toimetajaveeru algus üles leida. kuhu see kaduda sai?

00:07 ma pole otsinud, aga kaisa ja kaijaga on tore msnis tsättida, niiet ma lükkan toimetamise jälle homsele. jobu jobu jobu. ma olen muide täna terve päev arvanud, et on pühapäev.

01:48 nii tore, et on toredad inimesed, kes teevad õhtu toredaks. meni meni naeru.

do you believe it's true

pole endiselt lehega alustanud, oi ma olen loll, oi oi oi ma olen loll. see-eest tegin algust noorteka ''ütle ei'' fotokonkursi pildiga. tahtsin lottega prooviks mõned pildid teha. mingil päeval üritan veel, aga põhimõtteliselt ma valisin ühe pildi ära, mille ma saadan, kui midagi paremat ei tule. selles suhtes, et.. ma ei tea, ma ei oska niikuinii midagi selleteemalist väga teha, seega on see nii või teisiti ilmselt üpris feil värk. pilt siis:


vahvik uudis on see, et mul on vist ilmutamiseks kõik enda pildid ära valitud. müstika müstika. samas tundub neid nagu.. noh, neid on kuidagi selles suhtes vähe, et ma olen viie aasta jooksul endast niiiii niiiiiiii nii palju pilte teinud. nüüd on kuidagi.. vähe neid seal. samas ma ei taha ju kõiki näopilte ilmutada ja niikuinii on minust ilmselt kõige rohkem pilte. igatahes on need peaaegu valitud. nüüd oleks vaja, et teised enda pildid sealt ära sorteeriksid, siis oleks korras.

taavi helistas ja rääkisime juttu veits. ta tahtis välja vist kutsuda, nagu ma aru sain, aga ma vaatasin ''tähed muusikas''. see oli veits masendav, ma nägin välja nagu ma oleksin viis nädalat järjest nutnud ja iseendale labidaga vastu pead peksnud.

(rannu) Shock me! ütleb:
KUULE SUHT KUULUS OLED!!

(kaisa) mm ütleb:
tähed muusikas, sa oled telekas

(kadi) A hundered million suns ütleb:
sul on lööki seal:D

maarja saatis sõnumi: ''Anette, oled staar :D''

nummi.

i was walking down a one way street.

vaatasin ''in the land of women''. appi issand appi, ma ei suuda noh.




tohutult ilus ilm on ja samas on see nädala esimene päev, mil ma väljas käinud pole. issi seisis täna ainult t-särgi väel õues ja ma mõtlesin seda aknast nähes, kuidas ma seda aega ootasin. tuli silmade ette ratas ja õhukesed riided ja see, kuidas me eelmisel aastal getteriga veltsis keemia mingit.. üheksakümmet mõistet pähe õppisime ja ma pesapallipalliga vastu pead sain. nüüd on nagu kahju. väga kahju.
ajalehe aeg vist.

kõrvast jookseb verd.

the ocean and sun are always there, to make you happy if you're feeling scared of the darkness.

minge igasugustesse halbadesse kohtadesse, mis unenägu ma nägin. ärkasin üles kerge šokiga ja ei suutnud ennast mingi friking minut aega liigutada. koperdasin uimasena siia tuppa, võtsin unenägude seletamise raamatu, et näha, mis toredaid seletusi mulle seekord pakutakse ja peale nende lugemist hakkas mul veel rõvedam. kui ma näen kaht täiesti seosetut asja unes ja need põhimõtteliselt sama asja tähendavad, siis.. ee, ah ma ei tea.

kirves - kirves võib olla pigem loova kui hävitava tähendusega, kuna selle lõhestav liigutus märgib sümboolset valmisolekut eristada väärtuslikku ebaolulisest või leida väljapääs emotsionaalsest tupikust. kirve käsitsemine võib viidata otsusekindlusele vabastada end mõnest inimesest või asjast, mis teid tagasi hoiab. timuka kirves võib sümboliseerida kalduvust liigsele enesekriitikale ja enese hukkamõistmisele.
duši all käimine - jungi järgijate meelest on duši võtmine uuele eluetapile või uuele teadlikkusetasemele jõudmisele eelnev noorenemise või puhastumise protsess. unenägu, milles pestakse juukseid, võib seostuda sooviga vabastada end partnerist, sõbrast või kolleegist. see tegevus võib seostuda laulureaga: ''ma pesen oma juustest selle mehe.''
veri - veri on enamasti elu sümbol, aga kui see ootamatult voolama hakkab või plekina ilmub, võib see viidata ägedatele tunnetele või väga suurele eneseohverdusele: võib-olla on tegu suure ponnistusega suhtes, mida ei hinnata nii nagu vaja?
tapmine - unenägu, kus tapetakse inimesi või loomi, ei pea olema vägivaldsete alatoonidega. ravil olevate või muudmoodi elu üle suuremat kontrolli püüdlevate unenägijate puhul võib see väljendada sissejuurdunud mõttemaillide ja tegevuste nõrgenemist, mis on takistanud isiksuse arengut. mõrv viitb ilmselt vaenulikkusele ja selle täpne tähendus sõltub nii ründaja kui ka ohvri identiteedist. eeldades, et sellega ei kaasne tõesti mõrva soovunelmat, viitab võimufiguuri tapmine ilmselt soovile pööseda sotsiaalsetest või isiklikuest piirangutest.

ma polegi vist varem mingit selles stiilis und näinud.

tegin kaustad inimeste järgi

anette: 1045 files
lotte: 166 files
maiga: 51 files
elmo: 52 files
üritused: 2514 files
igapäevane: 1019 files
teised: 24 files

ma arvan, et mind lüüakse maha. kirve ja haamriga.


02:06 kustutasin veits pilte ja pidin šoki saama, et minu kaustas 1045 pilti oli. klõpsisin paari teise kohta, siis uuesti andmetele ja näitas 244 hoopis. woot woot suutsin 801 pilti ära kustutada. sellegipoolest mingi.. üle kahesaja pildi puhtalt iseendast? okei, ma ei viitsi tegelikult ennast isegi süüdi tunda, ma käisin selle aja jooksul kaks korda välismaal, lõpetasin üheksanda klassi, käisin tutipeol ja tegin kõike muud. selle kohta on neid pilte väga vähe. kui rääkida reisipiltidest, siis elasin taaskord neid sorteerides läbi suuremat sorti masenduse. pariisireisil.. issandjumal. ma olen vahepeal lihtsalt muru pildistanud. välguga. rohelist tavalist muru pildistasin välguga. MA KÄISIN PARIISIS. OMA FRIKING MINGIS.. KÕIGE ARMASTATUMAS LINNAS EVER. JA MA PILDISTASIN MURU. bulgaariast pole üldse mõtet rääkida, see fotoalbumi kvaliteet on killer.

yo

lemmik:

i climbed to dharamsala too.

ärkasin täna hommikul kerge segaduse ja tohutult meeldiva tundega, mis tekkis peale avastust, et täna on vaba reede ja ma saan edasi magadaaaaaaaaaaaaa. tegelikult väga ei saanud siiski. mul oli vaja pesus käia, sest ma olin eile õhtul nii laisk, et läksin kohe magama ja kaija pidi täna haljalasse tulema. kohe peale esimest ärkamist ma ei läinud, aga kui mu äratuskell veerand tunni pärast uuesti helises, oli keegi juba dušiall. magasin edasi umbes pool tundi. kui uuesti ärkasin, pesi emme vannitoas pesu. ma ei läinud ütlema ka, et mul väga vannituppa vaja oleks, aga ta oli seal päris kaua. umbes poole tunni pärast läksin sinna ja ütlesin, et mul oleks vaja pead pesta. olin parajasti pesus, kui kaija helistas ja ütles, et ta kohal on. mu tuba oli täiega rõvedalt segamini ja see on nagu mingi seadus, et alati kui keegi mulle külla tuleb, on see nii. kõik oli tolmune ja võeh. avastasin selle ise alles täna, sest ma veedan oma toas enamasti nii palju aega, kui noh.. ma magan seal ja õpin ka, aga need tegevused toimuvad üldiselt voodis, niiet seal ma niikuinii ülejäänud tuba ei jälgi ja see ongi enamvähem kõik. igatahes veits nõme oli. panin terve igaviku riidesse, kuivatasin juukseid ja tegin kõike muud, siis läksime kaijaga välja. käisime poes ja tegime tervele haljalale tiiru peale, lõpuks tulime tagasi siia. vaatasime pilte ja laadisime arvutisse pilte ja vaatasime/tegime videosid ja päris kena ja naerune oli. põhimõtteliselt.. ma ei oskagi midagi väga täpsemalt kirjutada, sest me kõndisime kõik läbi. suurte majade vahed ja poes käisime kaks korda ja passisime veits minu juures ja läbi tahmaka kõndisime ja läbi metsa kõndisime ja igal pool mujal kõndisime ka. kaija väitis, et ta lemmik stefen kingi raamat on ''mideri'' ja nägime liulaugu.
kodus sain teada, et juula ja meeri pidid meile tulema. tulidki. sain teada, et riti pere pidi meile tulema. tulidki, ainult ritit ennast polnud. vanaisa oli. nemad läksid suht kohe ära, juula ja meeri jäävad ööseks. meeri käib minuga vahepeal rääkimas, teist nii jutukat inimest ma vist ei tea. ta räägib kõigest nii toredalt entusiastlikult ja positiivselt, et kohe kahju hakkab, et ma ise selline uimane kana olen.
kaija läks millalgi ära, olin veidi aega siin ja siis läksime kaisaga välja. üritasime haljala vahelt leida inimesi, kellega tsillida, aga no ei õnnestunud ikka. kõik nägid väga välja nii nagu nad liiguksid kuskile partyle, me tiirutasime niisama ringi. rahvamaja juures rääkisime veidi maarja, kirsi, keili, tiina ja teelega juttu, aga maarja läks kohe varsti ära ja siis teised ka. enne kui maarja ära sõita sai, sai nalja ka loomulikult. kirsi ei tahtnud teda ära lasta, niiet pani jala autorattale ette. maarja pidas auto kinni, aga kirsi tegi autoukse lahti ja ütles maarjale, et ta aeglaselt tagurdaks ja et kirsi hakkab karjuma, kui tal valus on. see oli niiiiiiiiii naljakas ja lõpuks ronis kirsi veel maarja auto tagaosale ja keili, tiina kapotile. hahaha, see oli epic.
helistasin taavile ka, et äkki ta viitsib minu ja kaisaga tsillima tulla, aga vestlus algas sellega, et ta hüüdis telefoni ''issand jumal!'' ja ma sain teada, et ta liikus läbi rahvamajamets, oli kellegi teisega koos ja oletas, et mina pildistan parajasti päikeseloojangut. ma ei pildistanud, aga olin masenduses, et ei saanud. kuradi päike noh. esimest korda mitme päeva jooksul otsustasin kuskile kaamerata minna. muidu on kogu aeg õues ja koolis ja igal pool kaasas olnud, aga mul on kõikidest kottide ja kaamerate ja värkide tassimisest juba kergelt siiber, seega otsustasin kaisaga välja minnes kõik rippuvad asjad maha jätta ja oi, kuidas ma seda kahetsesin. terve taevas läks roosaks ja oranžiks ja mingite kaugelasuvate puude tipud olid mingid oranžikasroosad ja kirikusein oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tohutult ilusalt valgustatud, et argh argh (viimasel ajal on kõik väga kirikune kuidagi. ma olen päris palju pilte teinud, kus kirik peal on ja kaijaga käisime täna kiriku juures ja üldse).
igatahes kui maarja ja teised ära läksid, kõndisime ka kaisaga läbi metsa, sest ma tahtsin kodus vetsus käia. väga rõvedalt mudane oli ja ma ei suuda uskuda, et ma olen läbi selle sopa täna KAKS KORDA kõndinud (kaisa ja kaijaga, noh). tulime kaisaga korraks siia. ta jäi mind esikusse ootama, aga talle hüpati jälle kohe juurde. ''oh kaisa, tule sööma, meil on siin salatit ja kala ja kõike muud ja võta küpsist ja võta juua ja võta seda ja toda ja tule sisse ja võta jalast ära jne.'' kaija sai veits leebema jutu osaliseks, aga ka talle topiti igasuguseid asju. ma korrutasin suhteliselt närviliselt: ''kaija läheb kohe ära, kaija läheb kohe ära!'', kui talle kringlit pakuti, aga lõpuks tuli veel välja, et ta tahtis ikkagi kringlit, niiet ma feilisin. kaisa tahtis küpsist ka, niiet feilisin vol 2. andsin talle spraiti ka, aga ta rääkis pärast terve aja, kuidas tal sellest süda paha on, niiet ROHKEM EI SAA. see oli suht epic, kuidas kaisa väitis, et tal ilgelt paha oli, niiet lambist keset teed maha kükitas. ja hiljem veel. ja hiljem veel.
kõndisime mingeid teid mööda ja lõpuks ei leidnudki inimesi. kurb kurb. mmhm.
lõpuks kui kaisale helistati ja öeldi, et ta koju minema peab, võttis ta maast mingi väiksemate okstega suure puuoksa ja lohistas seda mind koju saates järel. päris naljakas oli. tegi branch handi ja mingi kild oli veel. ühesõnaga sai täna palju nalja nii kaisa, kui kaijaga.
hetkel olen päris väsinud, aga vähemalt saan homme kaua magada. ehk äkki võib-olla. vähem aega kohe muudele asjadele mõelda ja ma loodan, et kõik minu ülejäänud ajad hakkavad sellised olema. isegi kui me ei leia kellegagi kedagi, keda rajalt maha võtta ja endaga rääkima sundida, on nii hea liikuda ja rääkida ja ennast kuskil mujal olevat tunda.

homseks plaanitud ''in the land of women''. (kui jõuan)
kes välja tuleb? kes minu eest toimetajaveeru ära kirjutab? kes intervjuu ümber trükib?

when i turn my feelings on

i turn my feelings on inside.


mul oli enne mõte, millest ma kirjutama pidin, aga ma ei kirjutanud ja nüüd ma ei mäleta enam.
ma siis ei räägi.
kuna ma kergelt igavusse lämbun, lugesin eelmise aasta novembri postitusi, et näha, kas ma olin juba siis selline kuri ja.. kuri. olin küll. sügisest hakkasid tujud kuidagi allapoole minema ja nüüd ma mõtlesin, et tegelikult ma teen iseendale seda. kui ei oleks neid paari segavat faktorit, mis mu tuju igapäevaselt rikuvad või kui ma õpiksin neist lihtsalt kergemini üle liikuma, oleksin ma ilmselt positiivsem inimene, ei ropendaks mõtetes umbes tsiljon sõna päevas ja ei mõtleks inimestest nii nagu ma seda teen. hetkel on mul seda viha ja kogu kraami nii palju ja mul pole selle jaoks mingit väljundit, seega hakkavad mind vaikselt ümberkaudsed inimesed häirima. iga päevaga avastan jälle, kuidas üks või teine isik midagi õudselt palju valesti teeb, samas kui ma võin nende inimestega mitmeid aastaid kokku puutunud olla ja varem mingeid probleeme olnud pole (ja samas kui ma ise nagu täielik sitapea käitun). ja mida ma siis teen? valan oma viha nende inimeste peale välja, kui nad midagi valesti teinudki pole? või?
ja vot see teebki minust halva inimese ja ma ei taha niimoodi olla, sest ma mõtlen mõtte ja kannatan süümepiinade käes, mõtlen teise mõtte ja tahaksin endal aju tükikesteks lõigata.

tänane päev on mõnes mõttes eriti kena ja positiivsust süstiv olnud, mõnes mõttes ei ole, kuigi tegelikult võiksin ma isegi neis negatiivsetes hetkedes positiivsust näha. imelik on see, kuidas mulle juba kõik negatiivne loomulikuna tuleb ja positiivset sundima pean. naeruväärne, noh.


pidasime täna kõnesid. ma olingi kuni lõpuni ainus seda stiili kõnega, teised rääkisid ikka loomakaitsest või mingist.. energeetikast või haridusest.
kehalises pandi meid seekord liiva sisse jalkat mängima. mulle virutati mingi viis korda jalaga ja liiva sadas ka mõnus hunnik pähe.
käisin üksinda õues ka. kõndisin poodi, ostsin jäätist ja kõndisin koju tagasi. üks hetk oli ja siis teine ja siis kolmas ja siis neljas ja viies ja siis ma mõtlesin, et ma hakkan nutma. peaaegu, aga ma ei suuda ikka. ma olen viimasel ajal mingi eriline iron (wo)man, ma ei tea, millest see tuleb. võib-olla tunnen ma alateadlikult, et mu probleemid pole nii tõsised nagu ma endale ette kujutan? AGA ON JU!
ma peaksin enda psüühikat vähem analüüsima vist, üpris haige on iseendaga vaielda.
(ma ei hakka parem rääkimagi)

i'm gonna look out the window of my color tv.

ma ei tea, mida ma tegema peaksin. väljas on suhteliselt ilus ilm, aga mul pole seal samas nagu midagi teha, sest kadi on haljalast ära ja kaisa ei tule minuga välja. kedagi teist mul ka vist kutsuda pole. üksi on veits igav ringi koperdada. samas võiksin ma magama minna ja homseni magada. homme pean vist lehte tegema hakkama. korralikult, ma mõtlen. ma ei ole sel kuul üldse midagi aktiivselt teinud ega kamandanud ja kogu see värk venib nagu lehmaila. ma pole enda toimetajaveergugi veel valmis saanud. eile kirjutasin ühe lõigu ja ma ei suutnud sedagi korralikult mingi lausega lõpetada. info on olemas, aga ma pole seda vist veel läbigi lugenud. abiturientide intervjuu on vaja ümber trükkida, mida ma ABSOLUUTSELT teha ei viitsi, aga millega ma homme vist alustama (ja lõpetama) pean. kaija ja kadi pidid tulevikulinnast mingi loo kirjutama, aga ma ei tea, kuidas neil edeneb. kadi peaks õpetajaintervjuu tegema, aga selle kohta ei tea ma ka midagi. lõpetuseks on meil üks tühi auk, kuhu meil pole absoluutselt mitte midagi panna, niiet suur hurraa mulle ja minu korraldamistele.
üleüldse olen ma viimasel ajal nii laisk, et vastik hakkab juba. ma olen ennast kõikidest õpilasesinduse asjadest ka kõrvale jätnud, sest ma mõtlesin, et peaks vaiksemalt võtma, aga nüüd ma ei teegi lihtsalt midagi. ma ei tea enam ühegi ürituse ega millegi kohta midagi ja üleüldse on veidi vastik olla. samas on väsimus sellest hoolimata tappev ja muretesemismaterjali küll ja küll.
ka kulub suur osa mu energiast enda talitsemisattemptide peale. ma mõtlen just selles suhtes, et ma ärritun inimeste peale viimased paar kuud päääääris palju ja keegi mulle otseselt midagi ei ütle ka, aga kui mingi ärritumise teema kuskil jutuks tuleb, poetavad kõik vaikselt kuskile ''sa oled jah täiega närviline''. üritan viimasel ajal rohkem suud kinni hoida selle asemel, et kellelegi midagi lolli ja solvavat öelda, aga sellest hoolimata suudan ebaviisaka inimese mulje jätta.
1) üritustest hoolimata ei suuda ma ennast koguaeg talitseda
2) sellistel juhtudel hakatakse ebaviisakaks pidama seda, et ma koguaeg vait olen ja kellegagi ei suhtle.

rääkisin eelarvamustest ja vaatasin, kuidas tauri, karlis kella vaatasid ja midagi arutasid, ragnar pead kätele toetades magas ja marko iga natukese aja järel enda seljataha vahtis.



we built this city on rock and roll.

i see today with a newsprint fray, my night is colored headache grey.

täitsa hämmastav, kuidas asjade tähtsus muutub ja kuidas kõik muutub ja kuidas mõni asi nii.. praegu on nii teistmoodi.

tänase päeva märksõnaks on ilmselt peavalu. ärkasin sellega ja see kestis kuni.. noh, siiamaani kestab. mul pole sajandeid pea nii kõvasti ja pikalt valutanud, lausa rõve.

päev algas mataga, mis oli tõsiselt masendav. sellised asjad panevad põntsu ikka igale päevale. kell on mingi friking KAHEKSA, mis ajal ma normaalolekus alles teist külge voodis keeraksin, aga ei. ma pean arvutama mingeid pagana vektoreid ja joonistama koordinaatteljestikke.
joonestamise alguses hirmutas õpetaja minu ja getteri päris ära, väites, et ta on mõndade tegemata tööde eest ekooli vahepeal kahtesid pannud. meil on lõigete töö veel viimata jne. õnneks polnud siiski kaht.
vene keele tunnis pidime abiturientidega intervjuud tegema, aga kui ma mämmult küsima läksin, ütles ta, et ma ei tohigi ära minna, niiet pidin abiturientidega uue aja kokku leppima ja nad ei tundunud sugugi õnnelikud + kaisa ei võtnud intervjuu pärast kehaliseasju kaasa, niiet tema oli ka päris vihane. mu peavalu läks aina suuremaks ja suuremaks ja rõve oli. väga rõve.
tegime siis keemia tunni ajal intervjuu hoopis. saime päris vähe vastuseid, aga noh.. triin ja liis rääkisid vähemalt põhjalikult ja ehk ongi siis seekord ruumipuudus väiksem.
arvutigraafika jäi täna ära (JESS), sest vaatasime aulas filmi ''suits''. mass pidi seda netist näitama ja film jäi vahepeal seisma, niiet ta hüppas järsku püsti ja ütles, et ta räägib vahele (et video laeks). päris naljakas oli, filmi olin näinud juba.
mälumänul teadsin täna isegi mõnd vastust. kuna see oli viimane mälumäng (IGA KORD SEDA ÖELDES VÕI KIRJUTADES, KURAT), saime teada ka üldarvestuse kohad. me olime gümnaasiumide arvestuses viimased, woot woot. tegelikult pole ma seal kordagi mingi hea koha saavutamise pärast käinud. lihtsalt tore on ja tore on vaadata, kui palju asju ma tean.

kodus käisin pesus ja läksin noortekasse. mängisime kadi ja kaisaga kaks kaardimängu ja olin seal kokku üldse vist mingi veerand tundi, siis läksime välja. midagi polnud teha taaskord ja kuna aldar meist mööda kõndis, läksime kaisaga temaga kaasa. käisime poes, ostsin jäätist, uurisin aldarilt, mikult ja vahurilt nende hea käekäigu kohta, vahur tegi šõud ja kaisa saatis mind koju. ta oli päris erutatud, seega oli naljakas. kuu põles taevas nagu lamp, niiet ma pidin koguaeg seljataha vaatama, et näha, kas teele langev valgus tuleb minu seljataga sõitva auto tuledest. polnud ühtki autot. samamoodi nagu polnud autosid siis, kui keegi naela seina toksis ja samamoodi nagu polnud autosid siis, kui prügikasti kaas vastu prügikasti kolises.


''oh issand, nojah.. selle nahka mu elu lähebki: tragidusest on puudu.''

keel123

ma olen hetkel tõsise dilemma ees, kas sorteerida ilmutamise pilte inimeste või kuupäevade järgi. põhimõtteliselt on mul praegu aastate järgi pandud, aga see on kõik nii segane ja midagi pole aru saada. osad pildid on nagu kaustadena ja osad üksikult ja ma ei tea. siis ma mõtlesin, et peaks inimestest nagu eraldi panema. noh et minu kaust, lotte kaust, emme kaust, issi kaust, minu sõprade kaust, teiste sõprade kaustad ja siis eraldi ürituste kaust, mille ma sorteeriksin aastate järgi, aga ma ei tea. see kõik võtab endiselt niiiii tohutult kaua aega ja mul tuleb pilte koguaeg juurde. ma ei tea ei tea ei tea, mis ma teen. paar aastat juba sorteerin neid pilte ja mitte vist põhjuseta.

ja

absoluutselt iga päev, iga sõna, lause, hetke, juhtumise, sammu, koha, ilma, emotsiooniga. ma ei imesta sugugi, et mu pea päev otsa valutanud on, kui ma veedan kogu oma ärkveloleku aja puhtalt üht mõtet blokeerida üritades.

it lives and breathes and it insitsts that it insists that it is something.

tänasest 716 pilti.

ma tunnen, et ma olen vist veits opakas.

esimese tunni ajal käisin laulmas, mis oli täielik piin, sest mul on üpris tugev ja kinnine köha, niiet ma hakkasin umbes iga kahe noodirea järel köha kätte lämbuma ja õpetaja küsis umbes iga kolme rea järel, kas me mingil päeval ikka laulma saame veel minna. esmaspäeval on pikk proov, aga ma ei saa sinna vist minna, sest jaaguballi peaproov on ja ma mõtlesin, et tegelikult oleks hea, kui ma saaksin juba enne mingit infot selle kohta kätte, niiet ma võiksin seal kohal olla.
viienda tunni ajal tantsisime. tantsisin täna toomasega ja me olime ühed vähestest, kes valsi algusest peale paaris tantsitud said. mingil ajal läksid sammud sassi ja muusika oli veits liiga kiire, aga üldiselt saime normaalselt hakkama. tallusime teineteise jalgadel ja aretasime mingit huumoriga vingumist.
kuuenda tunni ajal käisin kaheteistkümnendike tantsimist pildistamas. nad isegi tantsisid ja puha. kena oleks olnud muidugi kui mõni tsikk mu peale röökinud, mind perse saatnud, mu kaamerat sodiks visata ähvardanud ja lõpuks vihaga minema jooksnud poleks. oh, good times, good times.
mõnikord ei mõista ma inimesi ikka absoluutselt.
seitsmenda tunni alguses üritasin toimetajaveergu kirjutada, aga ainus asi, mille ma välja mõelda suutsin, oli uus ''hei'' vorm veeru alguseks. kõik. KÕIK. PANIN KIRJA AINULT.. issand, ma ei mäleta isegi seda enam. oh well. igatahes sinna paika mul see ajalehevärk jäi. ülejäänud aja kulutasin mingi.. ma ei mäleta millele ja tulin koju. olin veidi aega siin, siis läksin noortekasse. noortekas rääkisime gerttu, greete, kaisa, kaija ja kadiga juttu. millalgi hiljem asendus greete taaviga ja hakkasime eesti mängu mängima. ma ei salli seda mängu üldse, sest ma olen selles niiii kohutav ja ma ei tea mitte midagi ja mul tekib alati selliste asjadega täielik alaväärsuskompleks. ilgelt paremaks tegi asja see, et minu kõrval istus taavi, kes teadis absoluutselt igale küsimusele vastust. kui taavil juba kõik jullad koos olid ja teistel ka mäng päris hästi edenes, oli minul vaid üks kaart ja ma hakkasin juba ärrituma. minuga koos pole üldse lahe selliseid mänge mängida. ma olen kohutav kaotaja ja enamjaolt rikun ka kõikidel teistel tuju ära.
peale mängu läksime kaisa, kaija ja taaviga välja. kaija läks kohe minema ja noh.. kaisa ja taaviga olime vist ka mingi kümme või viisteist minutit vist. ma ei tahtnud tegelikult väga koju tulla, sest mul on viimasel ajal nii tohutu suhtlemisvajadus, et.. ma ei tea, kas mul varem üldse sellist asja olnud on. igatahes olin ma veits kuri ja noh.. masenduses ka, et ma seda pikka teed läbi külma kõndima hakkama pidin. õnneks lükkas kirsi ilona auto ukse lahti ja küsis, kas ma koju tahan. tahtsin. läks hästi.

üldiselt üldiselt üldiselt ARGH.


(peaks piltidega tegelema.)
homme mälumäng.

eemale

ma hakkasin täna tuljakut lauldes peaaegu nutma.



täiesti ajuvaba, kuidas üks ainus sundmõte nii vaimselt halvav olla saab.

we like to watch you laughing.

täna sain palju kommentaare oma uute riiete kohta. ma ei tea, kas see on positiivne või negatiivne (miks negatiivne?), aga arvestades seda, et see kogus tavalisest suurem oli, vajab see äramärkimist.

esimeses tunnis oli seekord õpetaja kohal, niiet pidime exeliga tegelema ja suhteliselt igav oli. kirjanduses rääkisime absolutismiajastust ja mul hakkas kergelt rõve juba kogu selle mustuse ja värkide kohta kuulamise peale. no ma teadsin juba enne ju, et siis tegelikult hullult räpane elu oli, aga üldiselt pole mul kunagi mingit selget pilti sellest silme ette tulnud.
inkas käisin jutustamas ja sain viie. rääkisime täna muusika teemal ja kuna see on ilmselt mu lemmikteema üleüldse kõikvõimalikest teemadest, rääkisin pikalt ja sujuvalt ja üleüldse oli vist minu poolt parim jutustamine siiamaani.
füüsikas tegime kontrolltöö. pool klassi puudus, niiet kõik istusid tahapinkidesse, kus oli päris hea ülesandeid arutada ja veel parem soovi korral spikerdada. veidi naljakas oli, kuidas eespool igast reast mingi kolm rida pinke tühjad olid.
meedias pidasime kõnesid. mina ei jõudnud ja ma pole kindel, kas järgmisel tunnilgi jõuan. mulle lihtsalt ei jõua kohale, mille pagana järgi inimesed enda kõnesid tegid. kõikide kõned tundusid rohkem nagu uurimustööd või referaadid mingite netist otsitud materjalide mahalugemised olevat. enamus rääkis kas loomade/laste väärkohtlemisest, keskkonnast, energeetikast või millestki muust taolisest. mul tekkis tõsiselt küsimus, kas inimesed TEGELIKULT KA mõtlevadki vabal ajal sellistele asjadele või? ma olen mingi lollakas, et ei mõtle? okei, ma mõtlen küll loomade väärkohtlemisest ja sellest, kuidas keskkonda tuleks hoida, aga no niimoodi..
ja mina tegin oma kõne teemal ''eelarvamused ja petlik esmamulje'', kus ma pole kasutanud mitte üht ainsat materjali peale oma pea (okei, vikipeediast võtsin sõnale ''eelarvamus'' definitsiooni) ja mida rohkem sellist uimast, monotoonset ja igavat teksti ma kuulsin, seda rohkem tundsin ma, et mind peetakse minu kõne pärast nupust nikastanuks. jah, keskkond ja loomade eest hoolitsemine ja kõik muu selline on tõesti väga tähtsad teemad ja ma pooldan neid täielikult, aga ma ei tea.. nii tuimalt ja uimaselt annab ikka rääkida. selles suhtes pole ma ilmselt õige inimene rääkima, et kõnevõistlusel feilisin ma täiega ja ei kerigtanud vist korrakski oma häält (olgu, tuleb tunnistada, et see pole päris hea võrdlus, sest too oli siiski tervele gümnaasiumile esinemine ja seal pingutasin ma üleüldse veits üle oma närveldamise ja kõige muuga) ja ma ei tea, kuidas ma sel korral hakkama saan, aga päris maha lugemine on ka veits jama ju. üleüldse igakord, kui me peame mingi arvamusloo või jutukese või muu asja enda valitud teemal tegema, tundub mulle nagu ma oleksin teistest veidi arengus maas, sest kõik valivad alati mingid sellised teemad nagu.. ma ei tea. sellised, mille kohta ma küll rääkida ei viitsiks ja siis ma võtan enamasti lihtsalt mingi sellise teema, mis mind otseselt puudutab ja häirib ja enamasti on selleks lihtsalt mingi asi, mida inimesed minumeelest parandada võiksid ja mida ma ise võib-olla valesti teen. ühesaõnaga on minu jutud enamasti suunatud inimeste käitumisele teiste inimeste suhtes ja muu sarnane kraam (ma ei oska üldse väljendada ennast täna) ja teised kirjutavad asjadest nagu.. energeetika või misiganes. ja kui ma mõtlen sellele, et ma peaksin tegelikult päris palju pingutama, et kirjutada normaalne kõne mingil sellisel teemal, jääb mul mulje nagu minu jutt oleks vähemtähtis ja nagu ma valiksin kõige kergema tee ülesannete lahendamiseks. samas see ongi ju see, millest ma tõesti rääkida tahan ja mitte ükski selline jutt ei tule mul ka kergelt. ah, ma ei tea, tundub nagu ma oleksin kolm päeva seda teemat kirjutanud, ilmselt kordan ma siin umbes kümme korda samat lauset ka, aga jah jah jah.
jaaguballi koosolek jäi täna vist ära, koor oli igav nagu ikka, kaisa käis ajalehe jaoks infot küsimas, sest kaija oli tulevikulinna mängul ja üldiselt polnud täna väga huvitav koolipäev.

peale kooli tulin koju (kõndimine oli täielik piin, sest mul oli seljas seelik ja õhukesed sukad ja mu jope on päris lühike + mingit rõvedat vihma sadas ja tuul tahtis mind koguaeg kuskile ära lennutada) ja kuna mul siin midagi teha polnud, helistasin kadile ja kaisale ja läksime noortekasse. rääksime veidi aega gerttuga juttu, siis millalgi kirsiga ja siis taaviga ja üldiselt oli tore jälle. rahulik ja palav ja kui ma räägin, lähen ma tavaliselt näost niikuinii kuumaks ja punaseks, niiet võite ette kujutada, milline ma taaskord välja nägin. üldiselt mulle meeldib noortekas, sest saab inimestega suhelda ja üldse on selline.. tore.

kolmapäeval on abiturientidega intervjuu, hoi. sellega seoses peaksin ma küsimused valmis mõtlema ja toimetajaveergu kirjutama. ma arvan arvan, et ma teen homme mõlemad asjad vabade tundide ajal. homme ma tõesti PEAN seda tegema. ehk siis ehk siis on mul esimese tunni ajal koor, siis on inka, kunstiajalugu, mata, tantsimine, kuuenda tunni ajal lähen kaheteistkümnendike tantsimist pildistama (kui keegi neist tantsida kavatseb), seitsmenda tunni ajal kirjutan valmis toimetajaveeru ja intervjuu küsimused ja kaheksanda tunni ajal üritan infot corelisse panna. YES WE CAN!

ma ei jõua ikka ära hädaldada, kui ajuvaba järgmise nädala lõpp on + mind masendavad aina enam need mingid mingid mingid mingid mingid nõmedad asjad, millele mul poleks üldse vaja mõelda. täna tuli hetkeks jälle jutuks ja no kurat, ma ei suuda. mõni muu asi on ka imelik tegelikult, aga ega sellele ma üldiselt ei mõtlegi enam, kui see just möödapääsmatu pole.
aa, ja ärgem unustagem kolmandat major veidrust, mis on lihtsalt naeruväärne, sest iga kord, kui seda jälle mainitakse, tunnen ma, kuidas ma selle ära teeninud olen.
(äkki keegi sai aru ka, väga üle pole vaja mõelda, läbi arusaamatute lausete enda väljendamine on rahustav lihtsalt.)

16:49 alustan kõnega, huh.

17:53 kõne on valmis. kirjutasin teemal ''eelarvamused ja petlik esmamulje'' ja ma ei taha seda eriti esitada, sest ma ei suutnud süveneda ja oma arvamust päris nii edasi anda nagu ma tahtsin. nüüd peaksin vist alustama inka jutustamiseks jutu mõtlemisega, a ma ei viiiiitsiii.

17:53 pole endiselt alustanud. oota, misasja? kuidas kell ikka sama palju on? MISASJA?! MIKS KELL SAMA PALJU ON, KUI SIIS, KUI MA VIIMATI KIRJUTASIN?! appi. misasja?
no psühholoogiatunni testi tulemusi kirjutasin ümber igatahes. arvutasin tähendab.
sõbralikkus 76.9%
seltskondlikkus 68.6%
esiletükkivus 76.1%
aktiivsus 75.7%
põnevuse otsimine 85%
lõbusus 72.2%

alustan siis nüüd inkaga. loodetavasti pole selle lõpetamise ajaks kell sama palju, kui praegu. võinoh.. tegelikult on see ju positiivne, aga spooky samas.

18:01 okei, nüüd alustan ausalt.
ps. ma ei oska üldse füssat ja keegi ei tea selle kohta midagi.

18:26 mul on inka jutustamist ainult 197 sõna kirjutatud ja ma ei viitsi väga, aga selles suhtes väga vahet pole, et ma pole endale vist kunagi inkas jutustamiseks juttu ette kirjutanud ja üldiselt on need viied olnud. (ei sõnu ära, ei sõnu ära.)

18:53 redis. nüüd peaks selle jutu veel jutustama õppima ja kõne selgeks õppima ja füssat õppima (argh, rõve) ja mata vigadeparanduse kohta küsin ma vist homme kelleltki abi, sest no.. hallooo!
ma ei tea, kas ma jõuan homme üldse kõne pidada. tahaks tegelikult, sest siis oleks räägitud ja ongi korras. ma olen suht nimekirja lõpuosas, aga samas puuduvad ka vist homme osad selle tulevikulinna värgi pärast. kuldar, siim, gerli, kadi, mass. äkki jõuan? ma kujutan juba ette, kuidas ma oma kähiseva hääle ja tatise ninaga seal ees nohisen ja jälle hullult feilin. kõnevõistlus tuksub peas, appi kui jube.
okei, ma ei jõua suht kindlalt homme. ma olen nimekirjas 26 ja kui 25 inimest puudub, on enne mind 21 inimest. ma pakun, et enamus esitavad keskmiselt 5 minutit, seega peaks tund kestma 105 minutit, et ma ka rääkida jõuaksin. ei juhtu vist. sucks.


edit: kui nimekirjas on 26 inimest, olen ma kahekümneesimene siiski juhul kui viis inimest puudub, mitte 25. mul kerged probleemid, katsuge ingoreerida, tänksupänksu.

cobain

ma olen nii väsinud. nägin unes, et me pidime perega kuskile välja peole minema ja emme otsis majast fossiile, et neid rahaks vahetada. sel hetkel helistas mulle issi päriselt, niiet ma ärkasin üles. avastasin, et ma olen hommik otsa läbi une telefoniga mässanud. mul oli kolm äratust pandud, ma olin neid terve aeg edasi lükanud ja kuna mu aku teeb tühjaks saades ilgelt rõvedat häält, olin ma telefoni hääletuks pannud, seega tundsin issi helistamisel vaid värisevat voodit. ta tahtis, et ma talle vormelit lindistaksin, seega koperdasin unisena alla korrusele, avastasin, et kell oli pool kaks, panin lindistama ja tulin siia, sest mul pole mitte kakatki teha. ma magaksin hea meelega terve päeva maha, aga mul on vaja kõne kirjutada, inka jutustamist õppida, füssa kontrolltööks õppida ja matas vigade parandus teha, mida ma tegelikult ei oska. see mata vigade paranduse tegemine on alati täielik naljanumber. kui ma töös ei osanud, kuidas ma siis nüüd peaksin? selles suhtes, et kui ma sellest aru saaksin, siis ma oleksin ilmselt juba töös õigesti lahendanud. kõne sakib täiega ja ma ei viitsi seda kirjutada. ma tegelikult ei usu üldse, et ma homme oma kõne pidada jõuan, aga siiski siiski igaksjuhuks oleks hea, kui olemas oleks. füüsika sakib ka ilmselgelt, sest mul pole ülesannete lahendamisest aimugi ja ma ei tea, kas mul kõik töölehed täidetudki on. argh, noh.
nüüd te mõtlete, et kui mul nii igav on, siis ma võiksingi ju õppima hakata? ma olen nii uimane, et ma suutsin oma ajurakukesed vaevalt suunata mõtteni, et täna on pühapäev.

leidub

mõnikord ma avastan, kui valesti kõik ikka on. mitte nagu hetkeliselt paari päeva või nädala arvestuses vaid üleüldiselt.

laupäevaõhtu, mu kõht valutab, ma olen siiaamaani ära parandanud kaheksa riideeset ja mulle on viimase paari päeva jooksul lõpuks kohale jõudnud, mida kuradit ma koguaeg teinud (ja tegemata jätnud) olen. ausaltöeldes on see nii masendav, et ma hakkan ennast vist varsti millegagi lämmatama või midagi. ja kui ma nüüd mõtlen, siis oli temal õigus ja temal õigus ja ma võiksin praegu ise ka kellelegi rääkida, kuidas ma mingi saja asja pärast ilge idikas olen.
ma kujutan juba ette, kui väga ma seda kunagi kahetsen, kui ma ennast selles suhtes ei muuda.

i wanna remember to remember to forget you forgot me.

parandan oma lõpukleidi ära ja hakkan tänaseid riideid selga proovima, woot woot.
samas on veidi hale tunda, kuidas mul mingit elu ei ole. oleks siiski pidanud kadiga välja minema.


what's happening never happens there.





sucks.

ROBERT DOWNEY JR, HEATH LEDGER.

appi, kui väsinud ma olen. täna ma siit vist enam ei tõuse. kadi muidu vist natukene kutsus välja ka või midagi sellesarnast, aga ma olen peaaegu surnud.

(nüüd tuleb mingi hästi detailne kirjeldus selle kohta, mida ma täna ostsin ja kus poodides mu jalg tatsus, ma pole eriti kindel, kui palju see kedagi huvitab.)
ärkasin kell pool üheksa selle peale, et emme tuli ütlema, et ma võiksin vaikselt ärkama hakata. ilmselgelt magasin edasi. kell veerand kümme tuli uuesti ja ütles, et me hakkame varsti juba minema. hüppasin šokiga üles ja helistasin kohe kaisale, sest ma lubasin talle kell veerand kümme helistada. helistasin 09:16, niiet kena. panin riidesse, võtsin kaamera ja muud kraami, sain emmelt raha, võtsime kaisa tema maja juurest peale ja sõitsime põhjakasse. emme läks tööle, me kaisa ja kaijaga kõigepealt newyorkerisse, kust kaija endale kleiti tahtis. ilus kleit oli, alles oli ja ta ostis ära selle. mul on hea meel, sest ta tahtis seda vist päris palju. ma tahtsin sealt alguses üht pluusi, aga mõne aja pärast ei saanud ma enam aru, miks ja seal olid imelikud pärliasjandused peal, mis mulle erilist muljet ei avaldanud, seega sinna see jäigi (oluline miks?). üks iiiiiiiilgelt ilus maani kirju ja mustriline seelik oli ka ja ma täiega tahtsin seda, aga see maksis üle kuuesaja midagi. NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ILUS OLI.
kui kaija kleidiasjad aetud olid, läksime seppälässe, sest mul oli jaaguballiks kleidi juurde salli või rätikut või midaiganes vaja ja seal pidi olema. oligi, ostsingi. mingi valge või helebeež või noh.. mingi tavaline rätik (mitte käterätik), noh. proovisin üht hullult ilusat halli kampsunit ka, mingite kollaste ja muud värvi siksakidega, aga hoidis seljas imelikult, tegi mu laiaks ja oli üleüldse kuidagi imelik. tegelikult tegid enamus riideid, mida ma selga proovisin, mind laiaks, seega julgen arvata, et probleem pole riietes vaid selles, et noh.. ma olengi lai.
lindex oli masendav nagu ikka. kohe esimese sisse astud sammuga nägin mingit täiega ilusat pluusi ja siis veel ja siis veel ja siis veel ja siis veel ja üks täiega ilus kott oli. proovisin mingit valget pluusi selga, mis mulle päris palju meeldis, aga seljas oli nõme (vt. põhjust eest poolt), seega ei ostnudki sealt midagi.
läksime mingisse pesupoodi mulle rinnahoidjat otsima. sain ja nalja sai ka. tegelikult sai igal pool nalja. lõpuks käisime rimis, kus polnud dr. pepperit. ostsime muud süüa ja läksime mingitele kividele istuma (põhjaka pingid, noh) ja kaija ajas sina colat peale. kui ta oma lombi ära puhastanud oli, pani ta cola purgi prügikasti peale. ma võtsin purgi enda kätte ja hakkasin karjuma, et kas ta seda prügikasti ei oska panna. kahjuks ei teadnud ma, et seal veel cola sees oli, niiet pritsisin enda pingi ja püksid ka vedelikku täis. kuna meil põhjakas rohkem midagi teha polnud, otsustasime bussiaegu vaatama minna. kell oli mingi 11:30 umbes. eelmine buss oli läinud kell 11:21(!!!!!) ja järgmine buss pidi minema 14:20. rock on. hakkasime jalgsi kesklinna kõndima, kaisa mängis autot ja päris huumor oli. linnas käisime kõigepealt poes, kust ma endale kampsuni sain (emmele ja riti emmele ei meeldinud see kummalegi absoluutselt) ja kus kaisa enda jaoks kampsuni vanainimeste riiete vahele ära peitis. patsikumme ostsin ka, aga ma ei saanud selliseid nagu ma tahtsin ja kuna ma kaisal endale kõige kõrgemalt riiulilt mingeid ilusaid alla tõmmata palusin ja ta sellega hullult vaeva nägi, pidin ma need ära ostma. neid oli ainult kaks tükki ja need on tegelikult ilusad küll, aga mu patsikummi mure on nüüd endiselt lahendamata.
selveris ostsin apteegist validooli. ainus vahe, mis tänaostetud tablettidel issi poolt haljalast ostetud omadega on, on see, et rakvere omadel pole karpi ümber (on lihtsalt see.. noh, see pesakestega plastikasjandus, kus tabletid sees on), samas maksid haljala omad 30 krooni ja rakvere omad 9. karbi eest 21 krooni?
käisime kaijale suurtükist kingi otsimas ja.. ee.. kirjatarvete poes, kust ma sain endale oma joonelise paberi ja korrektori.
selveri toidupoest ostsime mingit söödavat kraami, siis läksime säästukasse dr. pepperit ostma ja istusime keskväljakule, kus me kõik naerust peaaegu maas veeresime. mul endal läksid ka silmad märjaks. karjusime kaija peale, jõime, pildistasime, naersime ja naersime. käisime uuesti selveris. otsisime superboxist mulle albumit, aga ei saanud. seal oli üks hullult hullult ilus muidu, aga ma ei raatsinud raha raisata selle peale nii palju. peaks kunagi mingiks kingituseks albumit küsima. sünnipäevaks või mingiks muuks asjaks (sünnipäev varsti tulekul ju, hoho). superboxis oli üks hullult hullult ilus poiss ka.
istusime veidi aega selveri pingil ja rääkisime juttu, siis läks kaisa isaga koju, kaija saatis mu raamatukokku ja läks ise bussi peale. emmega läksime uuesti põhjakasse. tahtsin talle lindexis seda kotti näidata, mis mind nii piinama jäi ja kuna mul tema antud raha veel alles oli, lubas ta mul selle lõpuni ära kulutada. sain koti, woot woot. läksime seppälässe ka, sest ta tahtis mulle tõestada, et tagapool on ka rätikuid (kaisa, kaija, me otsisime täiesti valest kohast). ta avastas seal ühe ilusa jope ja kuna mul jopet pole, sain ma selle ka endale. nüüd mul on jope, mida ma saan kanda kuni kevad kätte jõuab ja mul mantli kandmise aeg tuleb. praegu vist veel päris pole. ja siis ja siis ja siis läksime tagasi lindexisse, sest ma tahtsin talle seda valget pluusi näidata, mida ma selga proovisin, aga mida ma päris osta ei julgenud. see oli siiski imelik, aga leidsin ühe teise, mis oli esimesele veidi sarnane (mitte üldse tegelikult) ja sain selle. käisime rimis ka uuesti, mis oli väääääsitav. lõppkokkuvõttes sain täna palju palju kraami ja üleüldse oli kohutavalt tore päev. lots of laughter ja jalad on nii väsinud, et oh jummel.

põnev väga.


hõhõõõõ, nõme.
kell on juba 20:37 ka, tundub nagu ma oleksin kaks aastat seda postitust kirjutanud.

you self destructive little girl, pick yourself up, don't blame the world.

tänane päev algas nii nõmedalt, et ma mõtlesin ennast kuskil lähedalasuva puu juures oksa külge riputada. ma isegi ei mäleta, mis halvasti oli, aga tuju oli igatahes ilgelt crap. kõigepealt see, et ma niiiiiiiiii uimane ja väsinud (just hullult heast unenäost ärganud) ja mõtlesin, kuidas ma mata ja keemia kahe saan. lisaks sellele olen ma viimasel ajal nii aeglane ja imelik, et isegi tauri ei viitsinud oodata kuni ma venisin, niiet kõndis minust lihtsalt mööda, aldar kõndis minust jälle mingi eriti nõmedalt pika vahemaaga eespool, niiet teda karjuda oleks veits imelik olnud ja kõige tipuks läksid kadi ja lehar ka nii vastiku vahemaa ja kiirusega, et ma ei jõudnud ka neile järgi ja lihtsalt koperdasin üksinda läbi muda ja lompide. geograafia pole päevale just ka parim algus, olgem ausad. keset geod tuletas getter mulle meelde, et on reede ja talendijaht. ilmselgelt olin ma statiivi ja kaamera koju jätnud. helistasin issile ja äratasin ta üles.
ajalooõpetaja rääkis meile, et me peaksime õppima ka siis, kui konkreetset ülesannet ei anta ja ma tundsin, et see on jälle üks õpetaja nendest juttudest, mis mind ilgelt motiveerib, sest tema kõnekesed teevad seda tavaliselt. imelik oligi, et ma tundsin, et see PEAKS mind rohkem õppima ärgitama, aga siiski ei tee seda vist. nojah, ega niisama logeleda vist ka väga ei saa niikuinii.
vahetunnil läksin välja, sest issi pidi siis kaameravärgid tooma. külmetasin veits aega pusaga, sest mul polnud aega garderoobilukkudega mässata, kuigi ma ju ise tean, et ma olen niigi haige ja et see oli loll tegu. oh well. sain vähemalt kaamera ja statiivi kätte. olin sellegipoolest hullult kuri ja närviline, kuni keegi mu tuju rõõmsaks tegi, mis oli väga meeldiv. käisin isegi veidi aega totaka naeratusega ringi. no see oli selline.. ma ei tea, oligi lihtsalt nunnu, sellised asjad meidivad päevi.
matas saime kontrolltööd kätte. sain tutututumm.. NELJA. miinusega küll, aga siiski siiski. üks ülesanne oli täiesti valesti tehtud, aga ülejäänud kraam oli enamvähem viisakas. ma olin nii õnnelik, et oleksin võinud seal nutma hakata. samas oli mata see töö, mis mille puhul ma aimasin, et mul vähemalt kaks ülesannet õiged on, aga keemia kohta ei osanud ma midagi väga arvata. selle puhul nägin ma tõsist tõsist ohtu kaks saada. keemiaõpetaja lasi meil tere tunni piinelda. pidime mingeid katseid tegema. ma sain jälle ragnari, kätlini, kristjani ja karliga ühte rühma ja polnud väga kerge seal midagi teha. mina ja kätlin tegime katseid, karl aeglustas neid veidi enda katseklaasidega mängimisega, ragnar tegi mingeid nalju, mis mind täna mu halva tuju tõttu absoluutselt ei lõbustanud (läksin täiega närvi) ja kristjan vahtis niisama mokk töllakil, nagu ikka. nii närvi ajab selline asi. mina pidin mingeid reaktsioonivõrrandeid ja asju tegema, kuna ma olen meie rühma kõige närvilisem inimene ja arvatavasti ka see, kes muretseb kõige rohkem selle pärast, mis pagana hinde me selle jama eest saame. tunni lõpus saime tööd kätte. ma sain.. tututumm.. NELJA. vot selle puhul oleksin ma küll peaaegu hundirattaid visanud. õpetaja ei kirjutanud mulle kirja kohta midagi, see oli küll pettumus. oleks võinud kirjutada kasvõi: ''tere, anette, sõida seenele.''
inkas tegime kontrolltöö, mille ma sain.. tututumm.. NELJA. see oli eriline slap in the face. ma ei saanud ühtki viga vaidlustada ka, sest mul oli neid niikuinii juba kuus, kuigi viiepiir oli kolm viga ja need kuus viga olid ka juba peale seda, kui ma osade vigade kohta õpetajaga vaielnud olin ja ta need õigeks luges. igavene crap.
psühholoogia ajast pidin jälle talendijahti filmima minema. seal avastasin OTSELOOMULIKULT, et miski oli endiselt kodus. kaamera oli, statiiv oli, aga seda statiivijullat polnud, mille külge kaamera pannakse ja mis seda nagu statiivi küljes hoiab. JESS. toetasin kaamera lihtsalt statiivile ja feilisin täiega filmimises. täna oli ainult kaks esinejat. võinoh.. kaks etteastet. mart tegi pranglimist (hea, et ma ei jõudnud numbreid kokkugi lugeda, kui tal juba vastus olemas oli, eksole), ivar ja juss tegid biitboksi. jõudsin tunni lõpust psühholoogias mingit isiksuse testi ka teha, aga ma ei saanud sellest väga aru. põhimõtteliselt pidime hindama, kas mingid väited kehtivad meie kohta väga palju või mitte üldse. 1-5 numbritega siis ja ma tegelikult ei salli selliseid teste. neid on peaaegu võimatu täita, sest no c'mon.. kui nii juba küsitakse, siis ikka hakkad mõtlema ju, et mõnikord tahad väga midagi teha ja kuskil käia, mõnikord tahad rahulikult kodus istuda ja mõnikord ärritud päris palju ja mõnikord suudad ennast talitseda. ''jah'' ja ''ei'' vastustega on selles suhtes minu arvates lihtsam, aga jah (ma ei tea, kas keegi aru ka sai).
passisin ühe tunni niisama, siis oli fotoring. näitasin oma pilte, mida oli päris vähe. kadi küsis oma katkise digika kohta, ma ava sättimise kohta (sain lõpuks vastuse ka oma küsimusele), avasime kaija näituse (kaks nädalat on üleval juba olnud, kaijat ennast polnud kohal), saime mingid telefoninumbrite ja kalendriga vihikumoodi raamatud, rakvere postkaardid ja istusime mingi aja vaikuses. näitasin avole kaamerast mardi pranglimist ka ja siis toimus mardi ja avo vahel mingi põnev arutlus teemal, kuidas ta ikka nii kiirelt arvutada suudab ja et millega ta veel vabal ajal tegeleb. koju kõndides filmisin kadit, mis oli päris vhunni, aga taavi peab meid ilmselt vaimselt alaarenenuteks, kui ta kaamera kätte saab.
kodus olin veidi aega, siis hakkas igav ja läksin õue. noh, niisama üksinda jalutama. kõndisin poodi, kus nägin kadit. ta pidi kuskil ja kuskil käima ja siis pidime välja minema. kutsusime kaisa ka, aga ta tahtis telekat vaadata. kadi tahtis hullult noortekasse minna, aga kuna seal mulle mitte väga meeldiv rahvas käib, olin ma sellele üpris vastu. lõpuks siiski läksime ja ei pidanud selle üldise ebameeldiva rahvaga väga kokkugi puutuma. noorteka juhataja gerttu kutsus meid kohe enda juurde ja rääkisime temaga noorteka asjadest ja õpilasesinduse asjadest ja muudest asjadest. mõne aja pärast tulid kaheteistkümnenda tsikid ka. kirsi, keili ja maarja ja.. rohkem polnudki vist. maigi ka ja hiljem kaisa ka. no igatahes olid seal paar muud tsikki ka ja terve see väike ruum oli paksult naisolevusi täis. hullult palav oli ka, sest keegi ei osanud radiaatoritelt soojust maha keerata ja ma tundsin, kuidas ma näost aina punasemaks muutusin, aga saime juttu rääkida ja päris tore oli. tekkis kohe tahtmine igal õhtul seal käia. selle suhtes, et ma olen oma elus vist varem kaks korda selles noortekas käinud (ma mõtlen nagu siis, kui seal niisama tsillitakse, muidu olen rohkem (kunstitunnid, klassiõhtud, mingite esinemiste ettevalmistamised jne)) ja see pole mulle kunagi erilist muljet avaldanud. inimesed, õhkkond ja üleüldse kogu see kraam. tegelikult oli ka täna see muu seltskond seal üpris.. blaaah, aga jah, see tore toakene oli tore.
kui noortekas kinni pandi, läks kadi koju. mina ja kaisa läksime keili, kirsi ja maigiga poodi ja siis kuskile.. ee.. rahvamaja juurde. rääkisime veel juttu ja mingi pool kümme otsustasime kaisaga koju minna. noh.. mina enda omasse ja tema enda omasse. tulin ja siin on nii vaikne ja rahulik. homme läheme linna.

ma olen nii lohakalt rääkima hakanud ja täitsa hämmastav, kuidas mõned asjad ikka päeva rikkuda võivad. mitu asja kohe, juhhei.

okei

ma pean lõpetama. KOHE. kui see pole maniakaalsus, siis ma ei tea, mis on.

+ avastasin, et mul kalendris leht keeramata. uus ilus dali pildike on nii ilus.

+ mu käsi on valus.

+ mul pole homme fotoringi mingeid pilte kaasa võtta.

+ meil ei jäänud homseks midagi õppida, aga ma NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII TOHUTULT kardan, et ma ärkan niikuinii hommikul jälle mingite häiretega üles.

+ mul sai täna lastfm'is 10000 laulu täis.

+ avastasin, et arm mu lõua all on täna imelik. see on kole arm ja üleüldse on mul palju koledaid arme. ma olin väiksena liiga hooletu. lõuaalune arm on näiteks triikraua otsa kukkumisest. sellega seoses avastasin ka, et suvel triikrauaga lõhki põletatud jalast pole jälgegi järel. isegi õrna armi mitte.

hot ashes for trees?

aaaahhhh, no niiiiiiiiiiii aaaaaaahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh!

tänasest päevast polegi midagi erilist rääkida. tegime mata kontrolltöö, mis mul enda arvates ideaalselt välja tuli ja seekord sain KÕIK ÜLESANDED tehtud. tavaliselt jääb mingi 2-3 tegemata, sest õpetajad otsib mingid eriti haiged ülesanded kuskilt õpiku kaugeimatest soppidest välja, aga seekord oli kuidagi eriti lihtne, jah. lõpuks jäi veel viis minutit aega isegi ülesannete üle kontrollimiseks. loomulikultaga vajusid kõik mu lootused normaalsele hindele vahetunnis kokku. vastused olid kõikidega jälle täiesti erinevad ja misiganes. lausa masendav.
vene keeles sain jutustamise eest viie, mis oli meeldiv.
inkas tegime kirjutamist, kus me pidime mingi värgi kohta infot küsima ja kaudsed küsimused tegema. ma kirjutasin absoluutselt kõik kaudsed küsimused valesti. õpetaja andis õnneks töö tagasi ja ütles, et ma ära parandaksin. ise sain veel kaudse küsimuse töö viie.
kehalises mängisime jalkat. pidime jälle seal weirdos puuris mängima, kus lumi parajasti sulas. kui me sinna läksime, oli asi veel suht viisakas, aga umbes peale viit minutit mängu oli kogu plats veel kümme korda vesisem. põhimõtteliselt ulatus vesi üle pahkluude ja see oligi nagu jalgupidi külmas basseinis palli mängimine. kuna ma niigi haige olen, kartsin, et see teeb veel hullemaks, aga siiamaani märke pole. ainus jama asi on see, et gerda-marie virutas mulle keset mängu jalaga vastu põlve ja see on ilgelt valus. mingi sinikas on ka tekkimisprotsessis hetkel. nüüd vaatasin, et ekoolis on tänase kehalise peal hinne viis tunnikirjeldusega ''jalgpall lumes''. ägens.
homme saame arvatavasti keemia tööd kätte ja võib-olla (suht väike tõenäosus tegelt) mata tööd ka. ma niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kardan, et te ei kujuta ette ka. halvad hinded rikuksid mul jälle terve nädalavahetuse ära, päris ausalt kohe.

rahvatants oli.. imelik. margus ja eldar pidid täna tulema. nad tulid rahvamajja küll, aga läksid garderoobi istuma ja samal ajal, kui mina neid mingi kümme minutit palusin, et nad üles tantsima tuleksid, tegid nemad mingeid nalju ja lõpuks otsustasid hoopis seitsmendike bändiproovi vaatama minna. ma olin ülivihane ikka. tüübid tegid nii lihtsalt mingi kolmandat korda juba. koguaeg lubavad, et tulevad ja siis jätavad tulemata. suhteliselt jama teha nii ju.
peale rahvatantsu saatis kaija mu koju, olin siin veits ja läksin kadi ja gerliga korvpalli vaatama. üldiselt pole ma mingi spordifänn, seega erilist pinget ei pakkunud, aga gerli ja kadiga sai nalja vähemalt. kadi saatis mind pärast veits maad koju ka. üksinda pimedas on nii rahulik (kui välja arvata see, et ma hullult pimedust kardan) kõndida. selles suhtes ootan ma küll suve, et siis ma tahan kõndida koju, kui mõni täht ka taevas on. VÕI äkki ma leian kunagi mõne hetke, mil keegi perest mind lolliks pidada ei saa ja ma lihtsalt õue minna ja keset muru magades öötaevast vahtida saan või midagi sellist. selles suhtes, et aeg läheb, aga minu taevaarmastus säilib ikka sama naeruväärselt suurena.

ma istun monitorist täiesti tavapärases kauguses ja kiri on udune. NO KURAT, MA ÜTLEN.

täna oc'd ei vaadanud ja ma loodan, et kõik läheb paremaks.
korrektor
jooneline paber
paelteta rinnahoidja
sall/rätik, wth?
patsikummid
validool
album

aa, pildistasin ükspäev taevast ka.

Крокодил Гена

Чебурашка

ja ärge öelge nüüd, et te ei näe.

oh you got her heart and my heart and none of the pain.

ee.. okei.

tegin vene keele ära ja õppisin matat. täielik müstika, ma kardan juba praegu homset.

''linnast vaja'' nimekirja lisandus ka validool, sest mu kuradi mingid.. ma ei tea, mis friking häired on tagasi ja ei kavatsegi vist ära minna. nad nagu tulevad ja siis aeg-ajalt kaovad paariks päevaks ära kuni ma jälle ärritun. viimasel ajal olen ma kogu aeg ärritatud, niiet võite ette kujutada. üleüldse on praegu mingi päris raske või imelik aeg.
1) jõnksud
2) üleüldiselt tervis
3) mu käekiri muutub nagu mingi haige nõme lollakas
4) ma ropendan ja vannun nagu kuuenda klassi poisid (okei, tegelt mitte, aga rohkem kui tavaliselt siiski)
5) mul kohati nagu puudub kontroll oma mõtlemise üle
6) mul pole enam kellelegi midagi öelda
7) ma avastan ennast kogu aeg imelikes kohtades lihtsalt ühe koha peal seismas ja seina/põrandat/lage vahtimas või ennast toolil edasi-tagasi kiigutamas
8) ma tunnen, kuidas minuga aina vähem suhelda tahetakse, sest ma enamasti lihtsalt karjun inimestele vastu. emme ütleb mulle umbes iga päev, kui palju ta mind juba kardab.
9) mul on tõsised probleemid mingi asjaga, millest ma siia kirjutada ei taha, aga no selle hämmastava fenomeni ümber kõik mu mõtted viimasel ajal keerlevadki (see pole mingi asi ega isik ega midagi, mina ise rohkem. jah, mu mõtted keerlevad ainult minu enda ümber)
10) üleüldiselt tunnen ma, et ma olen halvem inimene. mitte, et ma ennast nagu kunagi väga ülistusväärseks pidanud oleksin, aga ma mõtlen seda, et 2007 suvi oli ilmselt minu positiivse meelestatuse tipp ja siis ma läksin jälle kurjaks ja vihaseks ja inimesed vist mõjusid mulle ja nüüd suvel olin ma jälle õnnelik ja rahulolev ja sügisel ka ja siis läksin nõmedaks ja siis olin õnnelik ja nüüd on vist üks halvemaid perioode üle pika aja. nagu.. okei, vandumine vandumiseks, aga kui keegi kuuleks, mis mu PEAS toimub, siis saaksid kõik krambid. ma ei ole enam väga kaugel haamriga iseendale vastu pead peksmisest, sest ma enda mõtteid blokkida üritan.

sulud 1 (lugesin. põhimõtteliselt ongi südame vahelöögid täiesti mõttetud asjapulgad ja neid esineb ka tervetel inimestel, niiet need ei tähendagi absoluutselt mitte midagi. tulevad liigsest alkoholi tarvitamisest, magamatusest, ülepingest jms. ehk siis mul polegi mitte midagi teha selle lollaka tilbenduse vastu enda sees, sest see on TÄIESTI NORMAALNE NÄHTUS ja seda kirjeldatakse kui ''ebameeldiv tunne''. ütleks, et see läheb juba veidi üle ebameeldiva. (nüüd kõik mõtlevad: ''ooooh, mis dramaqueen.''))
sulud 2 (mõtlesin tegelt eneseanalüüsi kirjutama hakata, aga ma ei tea, kas praegu oleks selleks kõige õigem aeg. nagu noh.. jah. samas valmis on see nii või teisiti kirjutada vaja ja ma pole kindel, kas lähiajal mõni parem periood ette juhtub.)

9889988998899889988998899889

mulle jõudis praegu kohale, kui vana ma juba olen. nagu.. ma olen 16 juba. sel aastal saan 17 ja siis olen kolme aasta pärast juba 20 ja sealt on mul kolmekümneseks saamiseni ainult kümme aastat ja siis olen varsti juba nelikümmend ja siis on pool elu läbi ja siis olen varsti seitsekümmend ja MIDA KURAT?!

peaks ütlema, et ma olen ikka eriline idikas, kui ma praegu ka õppima ei lähe ja kõik jälle poole öö peale lükkan.

(okei, hetkel ma niiiii kahetsen asju. igasuguseid asju. asju asju. asju, noh.)

too many people going underground.

ma olen nii haigelt unine, et kell on vaid veerand kuus ja ma olen kodus olnud mingi.. no natukene aega ja olen juba korra magama jõudnud vajuda. pea valutab ka täiega. see on selline väsimuse valu nagu mul viimasel ajal on. oh, hädad hädad. lisaks sellele olen ma vist mingi vaimse puudega.
aga mitte sellest ei soovinud ma täna rääkida. vist.



okei, keda ma petan? mul polegi midagi rääkida.
aa, no üks täiega põnev jutt on küll.

APRILL, HAHAHAHAHÕHÕHÕÕHÕHOHOHOOHUHUHU.


ehk siis olen kuri, sest ma õppisin kõik vahetunnid ja eilse õhtu keemiat ja töö oli täielik väärakas. õpetaja pani sinna sisse mingid eelmise aasta teemad, mida ta meil üle korrata ei lasknud. nagu.. me pole neid sel aastal maininudki ja need pole kuidagi meie teemaga seotud ja ta toppis need lambist sisse. mis mõttes?! lisaks sellele pidin peast kipsi ja marmori ja asjade neid.. asju teadma, mida ma ei tea, eksole ja ma kardan täiega, et ma saan selle töö kolme. väga masendav igatahes, keegi ei osanud aidata ka. kirjutasin teisele poole tööd õpetajale kirja, hoho.
vastale ei läinud siis, sest noh.. kui ma oleksin järelvastamises seda tööd teinud, oleksin ma üpris kindlalt kahe saanud.
mata õpetaja ära ei tapnud. küsis ainult, et kas me vastale ei pidanud minema ja ma ütlesin, et see lükati hilisemale kellaajale. kui ma kuuendal vahetunnil endiselt üksinda keset koridori töllerdasin, tuli ta ja küsis, kas mind ei võetudki reisile kaasa. seletasin, kuidas elu on kiire, ajad rasked ja rohi üldse mitte roheline.
üksinda seisin ma keset koridori nimelt sel põhjusel, et hommikul ütles kaisa, et tal on täna võti. ma ei süvenenud sellesse üldse ja mõtlesin, et mass andis võtme talle, sest ta ise läheb vastale. alates kolmandast vahetunnist seisin igal vahetunnil ülemise korruse koridoris ja ootasin, millal kaisa tuleb ja ukse lahti keerab. kuskil kuuendal vahetunnil jõudis kohale, et ta läks ka vastale. (no taavi tegelt ütles, et tuleb öelda ''vastasse'', aga misiganes.)
muusikaõpetajal oli täna sünnipäev, eile klassijuhatajal. saime eile head kommi, täna head šokolaadi. muusikatunni kaks šokolaaditükki on ühtlasi ka minu tänase päeva senini ainus toit. suisa.. kena.


02.04.2009 Ajalugu Kodune ülesanne Lugeda läbi ptk 24 kuni venestuseni + TV 24 ül. 1-4
02.04.2009 Matemaatika Kontrolltöö
02.04.2009 Matemaatika Kodune ülesanne Korrata KT. Ül.947
02.04.2009 Inglise keel Kodune ülesanne Revise for writing a formal letter
02.04.2009 Vene keel Kodune ülesanne valmistuda vastamiseks

niiiiiii tahaks selle asemel magada, aga nojah. mata on eriti nõme. ma ei tea üldse neid valemeid ja asju hästi + jama on ka vene keele jutustamine. inka on kerge ja ajalugu ei tohiks ka väga keeruline olla.

nii aaaaaahhhh, appi. KÕIK.