ain't it funny how things sometimes look so clear and feel so near.

kaotan potensiaalseid õnnehetki ja olen nii kuri enda peale. samas olen natuke õnnelik ja tubli ka, aga tegelikult olen loll ka ikka. võib-olla olen ma nüüd hoopis targem ja sellepärast rahulikum ja võib-olla on mulle lõpuks kohale jõudnud, et iga asja pärast ei tule murelikult ja paanikas käsi õhku visata ja karjudes ringiratast joosta. äkki sajab väljas vihma.
ja üleüldse.. MIDA?!

külalised tulevad varsti ja homme on kadil sünnipäev ja ülehomme on minul sünnipäev ja üleülehomme pean ma oma sünnipäeva.

püksid on kortsus ja mul on biitlite jaoks kruvi seina vaja.

and i thank my lucky stars, there's no place else i'd rather be.

täna tulid meile külalised. juula, kalle, meeri ja mingi naine juula teatrist (no okei, mitte juula oma teatrist, aga sealt, kus ta töötab vist. ta sõpsu ühesõnaga). me lottega ütlesime kohe hommikul ära, et me ei taha randa minna, aga kõik olid täiega pettunud ja käisid nii kaua pinda kuni ma otsustasin minna, sest ma tean, et seda ''ma ei saa aru, miks sa ei võinud tulla, ma ei saa aru, mis sul viga on, ma ei saa aru..'' juttu oleksin ma veel paar järgnevat päeva kuulnud. läksime jälle vainupeale. päike peale vist ei jäänud, aga ujumas käisin isegi ühe korra ja vesi oli ülimõnus. kuna kalle mingi sõnamängu tallinnasse unustas, mängisime seda mängu, kus tuleb millelegi või kellelegi mõelda ja siis teised küsivad küsimusi.
emme: ''noh, mul on mõeldud.''
meeri: ''kas see on elus?''
emme: ''ei.''
kalle: ''kas see on käbi?''
emme: ''jah.''
ja mina olen taaskord väga läbinähtav, minu inimesed arvati kõik väga väheste küsimustega ära.
olime kolm tundi rannas, siis tulime koju. sõin, käisin pesemas ja läksin rahvamajja, kus esinesid pillilaagri tüübid. tegin märkusi ilusate inimeste kohta, naersime kaija ja kaisaga asjade üle, siis said esinemised läbi ja algas simman. kadi liitus meiega, käisime neljakesi poes ja läksime tagasi rahvamajja. istusime veidi aega ja rääkisime juttu seal.. saali juures. otsisime kõik oma telefonidest inimesi, kellega ma käima hakkama peaksin, kuna mu sünnipäev juba üleülehomme on. me ei leidnud kedagi, aga see-eest saime margi täis teha. poole otsimise peal tuli mul menüüs ette number nimega ''musi''. see oli nii wtf ja ilmselgelt ma helistasin talle.
ma: ''kes sa oled?''
ta: ''no kellele sa helistad?''
ma: ''mul on su number telefonis, aga ma ei tea, kes sa oled.''
ta: ''siim.''
kui kaisa oma menüüd lappas, leidis ta ka musi. küsis kadilt, kas ta pani talle ka siimu ja kadi ütles, et see on keegi teine.
kaisa: ''kes sa oled?''
ta: ''siim''
ja kümme minutit hiljem kõndis siim meist mööda, sest ta oli seal samas simmanil. ei olnud mark, eieiei, eriti arvestades seda, et ma siimule varasemalt sel päeval umbes viis korda: ''tsau, siim!'' karjunud olin.
arutasime kaisa, kaija ja kadiga meie poistesuhete üle ka. no.. point oli selles, et igalühel pidi olema olnud bändipoiss, spordipoiss, ilus poiss, tark poiss, paha poiss ja nolifer. kahjuks või õnneks olid meil sellised tuttavad juba kõikidel minevikus olnud, niiet me jõudsime järeldusele, et keegi meist ei vajagi boooifreeendi.
kaija läks mingil ajal koju, me räägisime kadi ja kaisaga veel veidi aega. tegelikult olime rohkem vait ja mõtlesime vist kõik erinevatele asjadele. või.. ma ei tea ka. helistasin taavile üle miljonitriljoni aasta ja küsisin, mis ta teeb. ta tundus suht üllatunud olevat, aga tal oli tegemist, niiet ma ei hakanud välja kutsuma. läksime kadi ja kaisaga vahuri maja taha mingitele kividele istuma. rääkisime juttu endiselt selle päeva ilmselt kõige aktuaalsemal teemal. meenutasime mingeid vanu aegu, mis tekitas mul tegelt nagu mõtet, et.. ma olen nii loll ikka, et ma end igasugustesse mõttetutesse asjadesse vajuda lasen. kõik ei ole küll mõttetu ja ega niisama elul mööda veereda pole ka mõtet lasta, aga mõne asja puhul küsiks küll, et mis kurat mul viga on. no ja siis me rääkisime seal päris pikalt ja kadi läks koju ja me kaisaga rääkisime veel ja siis tuli sten ja kuulasime kaisaga tema mingit kaklusejuttu ja ma olin ta peale kuri, sest ta pani minust ülihaige pildi netti ja see on lihtsalt nõme, eksole ja ma ähvardasin teda mingi noajutuga vist. ja siis ta läks ära ja umbes kümme minutit hiljem tuli aldar. rääkisime temaga ka veidi juttu, kaisa läks koju ja me rääkisime aldariga veel. no ja siis ma tulin ka koju. kui ma meie majani jõudsin, avastasin ma, et ma olin terve tee jooksnud ja üks kass ehmatas mind, sest hüppas järsku tee peale ja tuli ennast vastu mind nühkima. selline tore päevakene, sain rääkida palju.

ma tegelikult pooleldi magan ja lihtsalt lasin päeva otsast peale peast läbi (samal ajal kirjutades), niiet ma ei kujuta ette ka, kui mõttetu see jutt tegelikult on. aga noh.. vaatan asja positiivsest küljest ja mõtlen sellele, et seitsmekümneselt on mul kindlasti soov meenutada, mitu korda päevas ma mõne inimesega juttu rääkisin.

aga mul on nii head sõbrad, et mõnikord ma mõtlen küll, et.. et nad on väga head.
ja ma olen täna nii palju ohanud, et iseendal hakkab ka imelik juba.

vaja

i time every journey to bump into you, accidentally
i charm you and tell you of the boys i hate
all the girls i hate
all the words i hate
all the clothes i hate
how i'll never be anything i hate
you smile, mention something that you like
how you'd have a happy life if you did the things you like

30

MISMOODI?! pidin praegu südameataki saama, kui ma avastasin, et on 30 juuli. KOLMKÜMMEND JUULI. AINULT ÜKS KUU SUVE VEEL JU! appi, selle peale tõusis mul küll praegu palavik. nii jube ju, ma ei oota kooli absoluutselt ja ma ei oota üleüldse midagi sügisest. ma ei oota suve eesolevaid nädalaidki, sest ma kardan, et mitte miski ei pea vastu. rõve vastik nõme. aga sellega seoses meenus mulle, et ma tegin eelmise suve lõpus enne kooli minekut +- nimekirja ja ma unustasin selle kooliaasta lõpus üle vaadata (pidin vaatama, kui palju ma õigesti-valesti ennustasin). ja kuna kell on veerand kolm öösel ja ma fotoblogisse pilte laen ja ilmselgelt magada ei mõista, on praegu parim aeg enda koolilainele lülitamiseks.

positiivsed küljed koolimineku juures.
* mul on 22 uut ja 13 vana klassikaaslast, niiet sel aastal on palju inimesi, kellega suhelda. jah.
* saab uusi kooliasju kasutada. see on alati maksimaalselt mingi nädal aega tore.
* selles klassis on lihtne nähtamatu olla. (halvematel päevadel hea.) ei märganud, et oleks väga lihtne.
* ma saan getteriga istuda ja meil oli juba eelmisel aastal koguaeg ülilõbus. oli sel aastal ka.
* meil on getteriga hea istekoht. oli.
* ma saan jällegi targemaks. sain vist natuke.
* ma ei maga oma päevi maha ja mul pole just väga tihti igav. tegevust jagus, jah.
* meie klassi jäid suuremas osas toredad inimesed järgi, niiet suhteliselt tore peaks olema. oli.
* ma lähen soome. ei läinud.
* võibolla hakkan ma lõpuks veetma rohkem aega kasulikke ja meeldivaid asju tehes. (õppides, lugedes, kirjutades, koristades, joonistades, pildistades.) ei hakanud vist eriti.
* ma olen selle pärast juba praegu ülielevil. MIS MU PROBLEEM OLI?!
* mul on mingi maniakaalne kinnisidee, et see õppeaasta peab mul hullult tore tulema. maailma parim.
* mul on ainult üleminekueksam. oli hea.
* ma olen suure osa inimestega juba vähem või rohkem suhelnud. (ka siis, kui ma neid kardan. bulgaariareis helpis ka väga palju.) kõik hakkasid niikuinii nii kiirelt omavahel hästi läbi saama, et nii või teisiti oleks lihtne olnud vist.
* ma muutun võibolla vähemalt nüüd tagasihoidlikumaks. HAHA

negatiivsed küljed koolimineku juures.
* meie klassis on palju uusi inimesi, keda ma lihtsalt paaniliselt kardan. keegi polnud kartmist väärt.
* selles klassis on üpris kindel, et ma olen nähtamatu. (mitte, et ma ilgelt suure tähelepanuvajadusega oleksin, aga täiesti vaikselt kuskile massi sulandumisega pole ma ka harjunud.) ei märganud küll.
* kõik arvavad ilmselt juba praegu, et ma olen imelik. (can't blame them.) no see on tõsi vist jah.
* ma pean õppimisele palju aega kulutama. muu kraami peale läks vist rohkem aega, aga true true true.
* ma pean oma sahtleid koristma. ???
* uued õpetajad. SUCKS.
* mul hakkab venekeele hinne üks olema. no.. päris ei olnud, aga ikkagi SUCKS.
* mul hakkab kiire olema. jah.
* ma pean 5-7 tundi tavalisest varem ärkama. jah.
* ma ei saa arvutis olla. sain tegelikult veits.
* üliemotsionaalsus, mida ma juba mainisin ja mis tugevneb arvatavasti kooliajal. OJAA.
* stress, mis tekib mul üpris kergelt. OJAA.
* harjumatu ülesanne iga päev kooli kõndida, mitte kodus poole päevani magada ja siis lihtsalt niisama istuda. tegelikult olid koolikõndimised toredad.
* ma pean palju kõndima. aasta lõpuks oli juba nõme, da.
* suve pole olnudki. tajun sel aastal sama muret.
* aaspere-haljala jooks, milles ma niikuinii viimaseks jään, ükskõik, kas ma rakendan oma turbopowerkiirust, sörgin või jalutan. jeejee, ei pidanud jooksma, jeejee (MIS MA JÄRGMISEL AASTAL TEEN?!)
* vaheaegade vahelise aja ''ära kannatamine ja üleelamine''. (selles mõttes, et ma ootan ühte vaheaega ja kui see on läbi, siis hakkan päevi järgmise vaheajani lugema. vahepealne kooliskäimine oleks nagu maeiteamis. üheksandas klassis oli see mul kusjuures väga väike, ma loodan, et sel aastal ka. kõik olenebki ilmselt sellest, kui põnevaks ma kooliaja enda jaoks teen.) pigem oli vaheaegade ära kannatamine ja üleelamine.


15-st postiivsest punktist hindan ma positiivselt 10.
17-st negatiivsest olid väärt kartmist 11.
kaldun vist pessimismile vist vist. võib-olla ei kaldu. võib-olla on lihtsalt raske selliseid asju ette ennustada. ja sellepärast loodan ma, et järgmisel aastal tuleb ka midagi, mis tekitab aasta lõpus tunde: ''öh. kõik?'' ja tahtmise kõik inimesed lihtsalt koolimajja lukutaha panna ja öelda, et keegi ei lähe enne kuskile, kui mul asjad valmis ja mõtted korras on. oli super.

maal

pühapäeva (19 ehk nüüd juba üle-eelmisel nädalal) hommikul ärkasime me rakveres üles. käisime vaalakas, kust ma siimu raamatu ostsin ja sõitsime võsu poole (riti vanemad, mina, riti, liisu, lotte, lissel). tee peal tegime maal peatuse, ritiliisulissel panid oma kotid ja asjad ära ja siis sõitsime võsule randa. ma päevitasin terve aja, sest vesi oli jääkülm. üritasin küll sisse ka saada, aga jalad läksid suht krampi. peale võsu viisid riti vanemad meid tagasi maale, läksid ise koju ja sinna me jäimegi. mängisime lauamänge ja üldiselt vist rohkem millegi märkimisväärsega hakkama ei saanud. ma jäin suuretoadiivanile magama ka vahepeal. nägin umbes nelja erinevat, aga samateemalist unenägu ja tahtsin tol hetkel niii väga kodus olla. see oli suht ebareealne tegelikult ja ma ei mäleta, millal ma midagi viimati nii palju igatsenud olen. siis jõudsin ühele arusaamale ka, aga vahet pole see.
mul asju polnud veel, mis oli üpris topeltnukker, aga olukorra tegi paremaks see, et ma käisin dušiall, mis on maal alati täiega mõnus. neil on ise ehitatud dušš. see on väljas ja selline.. lahe. no ma ei oska seletada, igatahes on peale selle all käimist palju parem olla kui tavalise duši all käies. tuled väljast külmast ja kõnnid saunalinaga läbi hoovi tuppa, paned soojad ja pehmed riided selga ja mm, mõnus.
öösel pidime telgis magama, aga õhtul tuli täielikku padukat. vanaema nõudis, et me tuppa jääksime, aga me olime suhteliselt kangekaelsed ja jooksime läbi vihma siiski telki. magasime riti pere suures telgis, mida ma natuke kartsin. kui me aastal 2007 seal ööbisime, oli kõik paksult ämblikke täis ja nad pole mu lemmikuid.
telgis on kolm sellist.. väiksemat telgikest või asjandust ja keskel lihtsalt palju tühja ruumi, kus saab ka magada. me ritiga magasime seekord ka keskel nagu viimati. lissel väitis, et talle tilkus vett sisse ja liisule vajus telgi üks osa veits pähe, niiet kella kaheteistkümne paiku öösel ronisid kõik natukeseks ajaks meie juurde. laulsime biitleid ja black eyed peasi ja tegime pilti. tuleb tunnistada, et parajad friigid oleme küll. vihm oli räige räige räige, ma mõtlesin, et telk vajub kokku. ei vajunud.
kuna kõik pidevalt jubedatest asjadest plädisesid, mõtlesime me välja ühtse süsteemi kõikide õhtu lihtsustamiseks.
karju:
kood nr 1 - vesi tuleb telki sisse
kood nr 2 - rõve putukas
kood nr 3 - vaja vetsu minna
kood nr 4 - välk lööb kuskile sisse
kood nr 5 - keegi on meiega (kõnnib ümber telgi noh)
kood nr 6 - sämmi on telgis
kood nr 7 - midagi ununes tuppa
kood nr 8 - voodimärgaja
kood nr 9 - koduigatsus/inimeste igatsus
kood nr 10 - kardan kõike
ülejäänud õhtu (või öö vist tegelikult) karjus lissel: ''kood number kümme, kood number kümme!'' kuni me kõik magama jäime.

hommikul ärkasin päris sügavast ja mõnusast unest. rääkisime kõik, kui tore on see, et me veel putukatesaju all kannatanud pole. mõni hetk hiljem võtsin ma kätte oma saunalina, niiet selle alt jooksis mu kaamera peale ämblik. ja mõni hetk hiljem jooksis mu madratsile teine ämblik. ja mõni hetk hiljem avastasin ma hunniku sipelgaid oma madratsilt. hommikuti on mu emotsioonid veits tugevamad ka kui muidu, niiet hakkasin täiega karjuma ja otsustasin, et mina selles telgis enam ei maga. ja me ei maganudki. (mitte minu pärast, liisu või lissel või keegi ei tahtnud ka, kuigi samal õhtul oli tegelikult ilus ilus ilm)
ma ei mäleta päevast eriti midagi. sellel päeval vaatasime vist ''imaginary heroes'' ja käisime saunas ja õhtul vaatasime veits muumisid ka. kuna ilm oli super, otsustasin ma jooksma minna, aga see polnud eriti kaval idee. kärbseid oli nii tohutult palju, et suurema osa ajast jooksin ma nende eest ära, mitte lihtsalt jooksmise pärast. no ja üleüldse.. ma ei tea. mõtlemisaeg ei olnud hea aeg mulle tol hetkel vist. ajasin kärbseid ära ja olin kuskil suvalisel metsavaheteel ja sellest putukate peale vehkimisest täiesti surnud, hüppasin üle surnud konna, kelle terve sisikond ta suust välja tuli ja kuulasin the killers ''bling (confessions of a king)''. kaija ei vastanud telefonile ka ja siis läks tee kaheks. mõtlesin tükk aega, aga otsustasin hoopis koju minna ja ennast rohkem mitte ärritada. mängisime liisu ja lisseliga monopoli, kus ma suht skoorisin ja kui lotte ja riti ärkasid, läksime pildistama. tegime oma iga-aastaseid autotee pilte ja muidu pilte. riti ja lissel läksid millalgi tuppa tagasi, me liisu ja lottega tegime jookide fotoseeria, mida, ma nüüd avastasin, ma kuskile isegi ei toppinud. ohhoo.

teisipäeva hommikul ärkasin õudusunenäost, mis sisaldas pooli minu suuremaid hirme. looduskatastroofid (seal oli mingi hull torm), saali sisenemine ja istekoha leidmine (ma läksin mingile kooliüritusele, aga see polnud üldse nagu rahvamaja ega miski ja istusin bruno kõrvale. viisin viisakusest talle lilli ka), õelad inimesed (kõik hakkasid mind norima, et ma sebin teda), perverdid (kui ma puhvetisse saiakest ostma läksin, tuli mingi poiss minu juurde, pani käe ühele mu puusale ja hakkas tantsima), inimeste kadumine (ma nägin seal ülipäevitunud aldarit, kellel oli seljas mingi must triiksärk. ma hüüdsin talle tsau, aga ta jooksis selle peale garderoobireeppidest alla ja minu eest ära), kaamera kadumine (kui torm tuli ja lavaastmed (see koosnes mingitest roosadest astmetest) vilkuma hakkas, ütlesid kõik, et ma pilti teeksin, aga ma ei leidnud kaamerat kuskilt) ja arvutist asjade kustumine (ma jõudsin koju ja vaatasin, et arvutikasutajad (meil on peres igal ühel oma kasutaja) olid nimekirjana ees nagu nad arvutit käima pannes ikka on. kõik oli täiesti tavaline, ainult et minu kasutaja juures oli täpsustav kiri: ''limewire deleted user''. ma sattusin paanikasse ja mõtlesin, kas tõesti on mu kasutaja tühi. logisin ennast sisse ja läksin samal ajal teise tuppa (meil on emmeissi toas teine arvuti). iss oli rahulikult arvutis ja mängis seal mingit mängu, niiet ma mõtlesin, et midagi ei saa halvasti olla. ja kui ma lõpuks sisse logitud olin, polnud mitte midagi järel ja mul polnud isegi windows xp'd). väga rõve oli. ärkasin, rääkisin ritile unenäo ära ja magasin veel paar tundi.
peale ärkamist vaatasime videolt filmi ''stand by me'', mida ma kunagi lindistasin, aga kordagi vaadanud pole. suhteliselt tore film oli, kuigi noh.. mitte midagi erilist, eksole. river phoenix oli täiega ilus ja kaks teist näitlejat ka, kuigi nad mängisid mingeid.. kümeaastaseid poisse vist. ''walk the line'' vaatasime ka veits ja sõpru ja üleüldse lebotasime suurema osa päevast. lõpuks, kui liikuma hakkasime, läksime lotte, liisu ja lisseliga välja. ronisime suurtele kividele, mille otsas me väiksena alati mängimas käisime, aga nüüd kasvab seal nii palju puid, et seal ei saagi eriti liikuda. tegime pilti ja ma punusin esimest korda elus lillepärga (kui välja arvata see poolik, mille ma kevadel aldarile võililledest tegin). mängisime ''a-st ü-ni'', mille ma ilmselgelt võitsin ja lottega mängisime malet ka, mille ma kaotasin, aga ma keeldusin seda natuke tunnistamast. ma tegin just käigu ära ja siis avastasin, et see oli nii nõme ja lotte põhimõtteliselt oligi võitnud. haarasin oma malenupu ja jooksin sellega mööda tuba ringi. lotte jooksis mulle järele ja siis tegime mingit faiti ja taidlesime natuke aega kuni süüa sai. peale sööki läksime liisu ja lisseliga jäneseid vaatama. hakkasin just tagumiste juurde minema, kui ma kuulsin kõrva juures mingit surinat. mõtlesin, et on kärbes ja ajasin ära. surises veel natuke ja siis jäi vait, ma arvasin, et lendas ära ja järsku tundsin seljal rääääiget valu. kiskusin pusa kiirelt seljast ja viskasin maha ja pluusi võtsin seljast ära ja viskasin maha ja kisendasin nii, et jänesed hakkasid ehmatusest puurides ringiratast jooksma ja liisu-lissel mõtlesid vist, et ma olen täitsa lolliks läinud. ägisesin valust, panin tagasi riidesse ja läksime tuppa. lotte ütles, et jääd tuleb peale panna, niiet panin ja kõik hakkasid arutama, mis putukas see oli. ma ise arvasin alguses, et parm või keegi, aga eino ütles, et parm ei hammusta riiete all. siis arvasime, et mesilane nõelas, aga mesilasel pidavat nõel sisse jääma ja mul ei olnud. lõpuks mõtlesime, et herilane oli vist ja see oli tõsiselt rõve, sest ta nõelas veel kahte kohta ja mu selg valutas järgmisel päeval ka. suuuht julm oli. õhtul istusime viiekesi magamistoas ja ma lugesin lambist mingit piibli lühiversiooni teistele ette. piiblis on täiega palju ilusaid nimesid, aga.. ma ei tea, miks ma seda neile lugesin.

kolmapäeval vaatasime ''walk the line'' lõpuni ja passisime pool päeva jälle suhteliselt niisama. kella kahe paiku läksime me viiekesi ja einoga poodi. jalutasime sagadi mõisa juures ja tegime pilti ka. kodus lugesin väga natuke ja käisime saunas. riti ja lissel läksid esimesena. kõik teised olid kuskil väljas ja me olime vanaemaga kahekesi toas. ma tahtsin just lugema hakata, kui ta ütles, et ma võiksin juba sööma hakata. võtsin empekolme ja istusin laua taha. klappidest tuli parajasti placebo ''running up that hill'' ja järsku tuli riti tuppa. vanaema heitis talle midagi selle kohta ette, et ta kauem sauna ei natinud, aga riti hakkas magamistoa poole kõndima. jõudis öelda: ''vanaema, mul hakkas nii paha,'' astus kaks sammu ja kukkus kokku. kuna ma kunagi varem minestavat inimest näinud pole, olin suhteliselt šokeeritud. viisin talle vett ja viisime ta palkonisse pikali. käisin ka saunas ja õhtul lotte, liisu ja lisseliga maasikaid söömas ja niisama maasikapeenardel lolli mängimas. lauamänge mängisime ka ja kui me ''a-st ü-ni'' mängisime, tuli riti ka juba.
öösel rääkisime ritiga päris pikalt juttu, mida me polegi ammu teinud. vanasti rääkisime me iga kord, kui me kuskil koos ööbisime, kuni hommikuni kõigest, aga nüüd pole seda enam üldse. see-eest on positiivsem üllatus, kui seda mõnikord juhtub.

hommikul ärgates olin õnnelik, sest mulle meeldis rakveres ja maal ja igal pool, aga ma tahtsin suhteliselt palju koju juba. emme helistas üpris vara ja küsis, kas me ikka maale jääda ei tahaks. ma ägisesin midagi telefoni ja emme vist isegi vihastas mu peale. igatahes tuli ta suhteliselt varsti meile järgi ja veidi hiljem tulid riti, liisu ja lissel ka meile, sest neil oli kodus remont ja nad ei tahtnud üksinda maale jääda. sellest ei mäleta ma küll absoluutselt mitte midagi, mida me meil tegime, peale selle, et vaatasime koduvideosid, aga ega vist midagi muud polnudki väga.

vot tak. tore nädal oli ja ainus asi, millest mul kahju on, on see kui draamataja ja vingupingu ma alati olen.

a reason for all that i do.

käisin väljas, vaatasin, kuidas kaija, kaisa, kadi ja tormis korvpalli mängisid ja tulin koju.

nüüd tegin seda pildiasja, mida kaija ka tegi ja mul teha palus, aga ma avastasin, et mul on seda kuidagi.. raskem teha või ma ei tea ka. ma olen kogu aeg arvanud, et ma suhtun asjadesse üliemotsionaalselt ja mõtlen kogu aeg sellele, mis oli ja on ja tuleb ja kõike muud sellist, aga nüüd ma vist avastasin natukene (tegelikult taasavastasin, sest ma panin sama asja vist kirja isegi oma psühholoogia eneseanalüüsi), et kui asi ei puuduta mu igapäevaseid ja enda jaoks kõige olulisemaid tegevusi, olen ma väga pealiskaudne inimene igas mõttes.

+

ma ei leia pilti oma sünnipäevast, sest neid lihtsalt ei ole
ma ei leia pilti, kus ma teen lolli nägu, sest ma teen enamus piltidel selliseid nägusid, et see on juba tavaline
ma ei leia pilti, mida ma olen töödelnud, sest ma töötlen nii paljusid pilte
ma ei leia pilti õhtust, mida ma kahetsen, sest ma ei kahetse ühtegi õhtut (ja kui ma isegi mõtlen, et mõni on nõme, siis midagi sellist, mis teistest väga palju hullem oleks, pähe ei hüppa)
ma ei leia pilti, kus ma demostreerin oma uut juukselõikust või värvi, sest ma ei lõika ega värvi oma juukseid
ma ei leia pilti, mida ma ei teadnud, et tehakse, sest noh.. ma lihtsalt tean alati
ma ei leia pilti parimast õhtust oma elus, sest parimatel aegadel pole mul kunagi kaamerat kaasas

tead ma olen mõelnud et sinust saaks ikka jube hea ema ja abikaasa

viimsest kui kirjareast siiski loed välja elujaatust.

you bring me so much joy
and then you bring me
more joy.


eile õhtul (või kunagi) tulin ma mõttele, et tegelikult meil on isegi hästi ja et ma peaksin igasuguste muude asjade pärast palju rohkem mures olema. ma olen nii kinni selles ühes probleemis, et ma ei näegi kui palju suuremaid mul tegelikult on. ma arvan, et miski hea asi kaob ära, aga antud juhul ma ei oska midagi teha ja ma ei taha ennasthävitavalt üritada ka. inimesed teavad ise, mis teevad ja kui ta tõi selle probleemi minu ja kellegi vahele juba kuid tagasi, oleksin ma võinud aimata, et see lõpuks meile endale ka jalaga kõhtu annab. igatahes igatahes on mõnikord hea, et inimesed erinevad on, aga mõnikord ei ole ja ma ei vaju kokku vaid otsin inimesi, kelle puhul see on hea.

i believe in buildings tall

täna käisin tallinnas, mida ma olen tegelikult juba viissada korda maininud, aga sellest hoolimata helistas mulle kella seitsme paiku kaisa ja kutsus õue ja nüüd koju jõudes küsis kaija, kus ma olnud olen.
ärkasin hommikul kell pool üheksa, mis oli täielik piin, arvestades seda, et ma tavaliselt umbes viis tundi hiljem ärkama olen harjunud. panime riidesse ja hakkasime sõitma. tallinasse jõudes läksime ülemistesse ja esimese asjana sinna hiina restosse sööma. ma sõin.. mm.. nuudleid kanalihaga vist, mida oli ropult palju. juba eelmine kord kui me seal sõime, pidin ma krambid saama. pealtnäha on ilgelt väike ports, aga tegelikult on nii palju, et ma tõsiselt ootasin, millal ma õhku lendan. igatahes sõime ära ja läksime šoppama. üldiselt ma ei viitsi midagi ühestki poest kirjutada, sest kedagi niikuinii ei koti, aga seda ütlen küll, et lindexis pidin ma peaaegu pillima hakkama. seal oli MILJON ILUSAT ASJA ja mitte ükski ei maksnud alla 500 krooni.
asju seekord hunnikutes koju ei tassinud, seega vabandaksin siinkohal kadi ees, et ma talle pettumuse valmistama pidin. teine vabandus tuleb selle eest, et ma neid pildistada ei viitsi, sest mu kaamera laeb (kaameralugu on nii tüüpiline, ma loodan, et ma selle ikka ka kirja panna mäletan) ja ma ei viitsi üldse kuskile liikuda enam, seega tuleb tõepoolest-tõepoolest lühikirjeldus neist paarist asjast.
sain kahed kõrvarõngad. ühed on sellised, et üks on lihtsalt sõna ''hello'' ja teine ''goodbye'' ja kuna mul on väike thing biitlite suhtes (neil on laul ''hello goodbye'', eksole), hakkas mu süda kiiremini tuksuma. kahjuks pean tunnistama, et sõna ''goodbye'' katab mul pool kõrvalesta ära ja ma näen nendega suhteliselt gängster välja, aga noh.. pole viga vist. teised kõrvarõngad on keskmise suurusega metallkettad (ma ei oska teisiti nimetada. ringi kujulised metallplaadid ühesõnaga), millel on peal mingi muster ja mingid värvilised kivikesed. heategevusse panustasin pinaliga, millel on peal maakera ja kiri ''happiness on planet earth'', mille rõhutatud esitähtedest saab ka sõna välja lugeda, jaaa. ja siis sain ühed püksid, mida ma kirjeldada ei viitsi, sest kõik näevad neid lõpuks niikuinii ise ka ja ühe pildi sain ka seinale. see on see biitlite abbey roadi pilt seepiavärviga (ma pidin krambid saama, kui ma selle leidsin. nimelt oli selle kõrval jim morrisoni pilt ja che guevara pilt ja audrey hepburni pilt ja james deani pilt ja marilyn monroe pilt ja.. mingi pilt veel. võite ette kujutada, kui segaduses ma olin, mida valida). vot. ja rohkem asju ei saanudki.

peale šoppamist otsisime mingi tund aega õiget teed juula (emme sõbranna) juurde. lõpuks jõudsime kohale, olime seal veidi aega ja siis läksime meie pere, kalle, juula, miku ja meeriga (viimased kaks on juula lapsed (äkki kedagi huvitab, et mikk on minuga vist sama vana või veits vähem kui aasta noorem ja meeri on lottest aasta noorem)) loomaaeda. nägin esimest korda elus tallinna loomaaias lõvisid ja raisakotkad olid täiega spookyd (seekord olen ma nii šokeeritud neist, tavaliselt vist ei ole nii hull) ja hüääne seekord ei näinudki, kuigi neid on alati näha ja elevandid tegid šõud (pritsisid liiva õhku ja tegid seda oma.. elevandihäält ja moonwalkisid jne) ja krokodilli ja kilpkonni nägin ka, kes on üliägedad. üleüldse olen loomasõber, eksole. ainus asi, mis lõpuks veidi häirivaks muutus, oli see kui palju seal mingeid kitsi ja linde on. mõnele meeldib kindlasti ja meeri näiteks ainult linde näha tahtiski, niiet see on minu probleem, aga mulle on tõepoolest rohkem meeltmööda tiigrid ja ahvid ja elevandid ja krokodillid ja muud sellised tegelased (ja kilpkonna tahaks endale koju. kes sünnipäevale tuleb, võib kinkida).
kui me selle tohutu loomaaiatiiru ära tegime, läksime kõik kuskile kohta sööma. sõin uuesti pastat kanaga ja see oli parem, kui hiinakas. samas oli seda taaskord waaaaaaaay liiga palju, aga noh.. hea hea oli. ja lõpuks avastasin ma, et selle koha seinad olid ka mingeid lahedaid pilte ja asju täis ja kui me ära minema hakkasime, tuli kõlaritest ''stairway to heaven'', niiet ma nõustusin alles siis ära minema, kui issi autos ka selle loo käima panna lubas. tsaupakaatasime juula ja teistega ja hakkasime sõitma. kõigepealt tiirutasime jälle veidi tallinna vahel, sest issil oli veel mingis kohas vaja käia ja meil läks selle leidmisega nii kaua aega, et mul oli süda selleks ajaks juba nii paha, et ma pidin loobuma tetrise mängimisest (võtsin selle gameboyasjanduse kaasa).
tagasisõidul olin unine ja tegin akna veidi lahti. jahe õhk ja vihmalõhn ja pime ümbrus ja ''stairway to heaven'', mmmm.

aa, kaamerast pidin ka rääkima. panin aku eile õhtul laadima, et täna palju klõpsida saaksin. hommikul ärkasin üles ja tõepoolest avastasin ma taaskord, et ma ei olnud laadijat stepslisse pannud, niiet aku ei laadinudki. JUHHEI. loomaaias jõudsin paar kitse ära pildistada ja siis viskas kaamera ette kirja, et akut on vaja laadida. ma olin ülivihane, sest kui mul see kiri juba tuleb, siis ei saagi enam absoluutselt ühtegi pilti teha. täna sain siiski veits, aga nagu.. ikkagi. KAMMOON, SUCKS.

aga üldiselt oli successful day ja ma ei tea, mis ma homme teen, sest kaisa kutsus juba praegu homseks välja, aga juula ja kalle tulevad vist meile ja võib-olla tuleb meeri ka, niiet siis ma peaksin nagu temaga tsillima ja me pidime perega võib-olla randa ka minema ja kõik üleüldse räägivad ja planeerivad nii palju. ah, ma ei tea. peaks pilte laadima.

silmil suletuil paljale taevale

90210's oli täna ramones'i laul, mika laul, ingrid michaelsoni laul (!!!) ja seal öeldi isegi mu blogipealkiri. selline tore osakene.

pea ei valuta enam seest väga, nüüd valutab pealagi. ja mu nägu on ka mitte-igapäevaseid-täpikesi täis ja ma mõtlen, et äkki mul on mingi haigus. kui keegi teab haigust, mille sümptomid on
* punased laigud jalgadel
* pealtnäha täiesti tavaline puberteet näos, aga tegelikult.. noh, ei ole, sest see on teisiti
* pealaevalu
* jalgadevalu
* pidev iiveldustunne
siis andke teada, et ma saaksin.. karjuda või midagi muud seesugust.

inimesed tunduvad viimasel ajal kuidagi õelamad. võib-olla olen mina lihtsalt softim.
ma loodan, et ma homme tallinnast asju leian ja kaamerat/kaamera akut maha ei unusta.


buddy buddy.


et vajutada, tõsta, tuua, viia;
et pigistada, küünistada, kaitsta, lüüa;
et ulatada, haarata ja maha müüa;
et anda, võtta, tõmmata ja süüa.

et nikerdada, spikerdada, kokku lüüa;
et silitada, peeretada, kinni püüda;
et laiutada, ringutada, alla anda;
et pasandada, lüpsta, pihku panna.

või vahel lihtsalt ulatada käsi, parem käsi.

damn

MISMÕTTES?! ma igavlen ennast surnuks ja lugesin mingit dinosauruste raamatut ja ei teadnud absoluutselt, et viimased kolmveerand tundi kanal kahest supermodellid käivad ja et tv kolmest seda filmi näidatakse, mis mulle kunagi täiega meeldis ja mida ma kaua ootasin ja siis jälle millalgi nägin ja mis mulle uuesti meeldis! ''don't say a word''. NO CRAPPY CRAP. õnneks on täna veel ka 90210, mida ma saan vaadata + mul on jäätist, aga ma ei tea, kas ma seda süüa saan, sest mul on viimasel ajal kogu aeg süües ja söögile mõeldes süda paha. no ühesõnaga ainult seda ma tahtsingi öelda, et kõik käib ja ma lihtsalt passisin ja lugesin.
*klikk*
ma oleksin võinud paarsada miljonit aastat varem elada. (jah, kirjutasin alguses ''paarsada aastat varem'')

far from here

aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa, ma pole ikka veel kuskile läinud, ma ei tea, mis pagana puue mul on.
eniveis, toomas ütles, et ta võib-olla ei saa mu sünnipäevale tulla ja kadi ka võib-olla ei tule, niiet siis on ilmselt siiski siiski nagu random koosviibimine selle vahega, et ma olen veidi rõõmsam kui tavaliselt, sest sünnipäevaaeg on alati tore aeg.

ja mu silmad vajuvad täiega kinni, niiet ma loodan, et kui ma siit nüüd tõusen ja peeglisse vaatan, on mu nägu ülipunane ja homme ülipruun ja et ma olen ülipruun. pruun pruun pruun.
ma loodan igasuguseid muid asju ka kogu aeg.


ma arvan, et jagame maailma

it could be sweet.

käisime perega rannas. tavaliselt käime võsul, aga täna läksime vainupeale. lotte oli millegipärast pahas tujus, mis rikkus suht teiste tuju ka (väitis, et tal on külm, pani pusa selga ja passis terve aja vihaselt, ei rääkinud kellegagi) ja mina olin sellepärast veits närvis, et seal oli kõik mingeid rõvedaid imelikke kärbseid täis, niiet ma ei saanud üldse päevitada ja pidin terve aeg ennast ajalehega peksma. issi veel küsis, et kas mind siis häirib, kui kärbsed vaikselt ringi siblivad, aga no HALLOO, ARVATA ON JU, KUI NAD MIND KÕDITAVAD (mul on kerge kõdikartus) ja üleüldse rõve. need polnud nagu tavalised kärbsed. välja nägid vähemrõvedad, aga värdomad. igatahes olime me ainult umbes kaks tundi ja tulime koju, sest noh.. jah.
ühtlasi avastasin täna ka, et mu jalad on suhteliselt sickod. ma olen alati olnud endaga selles suhtes üpris rahul, et mulle ei jää absoluutselt mitte kunagi putukahammustustest mingeid jälgi. no ja ma ei hakanud kaija traumeerimiseks pilti tegema (viimane kord oli ta väga šokeeritud), aga mul on jalgadel 63 punast laiku. ma alguses keeldusin tegelikult uskumast, et need putukahammustused on, aga lotte väitis kindlalt, et on, niiet ehk siis on. rõve igatahes.

peaks vanu cd'sid kuulama ja paar koduvideokassetti välja otsima, sest me hakkame neid nüüd vist dvd'deks teha laskma.

ja uni on ja pea valutab ja päike ei jää enam peale. vot.

sometimes what we think we really want we don't.
sometimes what we think we want we really don't.
sometimes what we think we love we don't.

kana

ma pole endiselt lugema läinud. see-eest meenus mulle, et ma lähen teisipäeval perega tallinnasse, mis on liiga huvitav ettevõtmine, et märkimata jätta.

loodan homsele ja mõtlen heale, sest tegelikult on. aga üldiselt hoian suu rohkem kinni.

sahtlinäts

täna oli mul äärmiselt põnev päev. tegin absoluutselt mitte midagi kuni *mingi kell* käisin pesus ja läksin kaisa juurde. laadisin ta arvutist pilte mälupulgale ja tõmbasin kogu muusika oma empekolmelt talle arvutisse, niiet nüüd on juba kolm inimest, kes kuulavad vähemalt sadaneljakümmet minuga sama laulu (kaija sai ka millalgi kogu mu empekolme ja lotte kuulab niikuinii ainult minu pleiliste, sest ta ise ei viitsigi üldse muusikat tõmmata). peale seda tulin koju, vahetasin riided ja tahtsin rattaga sõitma minna. sõitsin juba kuskile maale kui mulle järsku helistati. kaija vanemad olid, kes ütlesid, et nad on nelja-viie minuti pärast minu juures, sest kaija unustas oma prillid minu juurde. sõitsin kiirelt kiirelt kiirelt koju ja tõsiselt rõve oli. mul oli tohutult palav ja süda paha ja kui ma vett jõin, oksendasin ma selle peaaegu välja, sest noh.. jah, rõve oli. otsustasin, et ma ei viitsigi rattaga sõitma minna, niiet pakkisin kaija kolmed prillid ja seeliku kotti (hiljem meenus, et silmavärvid jäid ikka minu kätte), andsin need ta emale ja lihtsalt passisin ülejäänud päeva. lugesin paar lehekülge raamatut ja vaatasin sõpru. nüüd lähen loen uuesti, aga tõenäoliselt ei saa ma seda iialgi läbi kui ma lugemist kolme lehekülje kaupa jätkan (ja arvutist minemagi ei saa).

fu

ma olin täiega vihane ja pahas tujus, kui ma selle kasti lahti tegin ja pealkirja ära kirjutasin. nüüd on möödunud täpselt pool tundi, ma lugesin vahepeal midagi ja mul hakkas parem. mitte positiivsem, vaid nagu.. rahulikum. rahulikum, et ma saan oma peas mõtteid mõelda ja salaja vihane või õnnelik olla ja rahulikum, sest tegelikult olen ma lihtsalt liiga dramaqueen ja mitte miski pole nii halvasti kui ma iga päev arvan.

ja ma arvan praegu, et ma võin oodata ja ära kannatada ja rahulik olla, aga ei või. TEGELIKULT peaksin ma ära otsustama, kas see on seda väärt ja ma tean, et ma ei tee seda (mitte sellepärast, et siis mul poleks millegi üle vinguda või sellepärast, et ma mingi masohhist oleksin, vaid sellepärast, et.. ma olen veidi rumal ehk? või ei õpi vigadest? või tean, et see on heaheahea?).

no ja nüüd ma läksin uuesti närvi ja lähen loen raamatut või löön pea läbi seina (ja loodan, et ma mingi psüühikahäire all ei kannata, et mu tujud niimoodi kõiguvad ja et keegi mulle jälle ei ütle, et ma lihtsalt haige puberteet olen).

emme tahab endiselt teada, mida ma sünnipäevaks tahan ja ma endiselt ei taha midagi. esimest korda üldse, aga pühapäeva/esmaspäeva ootan küll (jah, muutsin mingi viiesajandat korda kuupäeva).

if i say jump jump, you say how high.

eile hommikul äratas kaija mu telefonikõnega, kus ütles, et ilm on nii ilus, et me peaksime kiirelt pildistama minema. umbes pool kolm jõudis ta haljalasse ja temaga umbes samal ajal hakkasid meie poole liikuma ka vihmapilved. meikisime, valisime riideid ja selleks ajaks kui me valmis saime, hakkas õues ilmselgelt paduvihma sadama. me ei lasknud ennast sellest heidutada. toppisime kaamera kilekotti, võtsime kaks vihmavarju ja kõndisime minu maja vastas asuva põllu keskele. suhteliselt rõve oli pildistada, sest kaamera sai koguaeg märjaks ja kilekotis seda hoida ei saanud ja vili oli märg ja seelik märg ja jalad porised jne. oleks siis normaalseid pilte vähemalt saanud, aga ei. noh.. naerda saime vähemalt. peale pildistamist kõndisime tagasi minu maja juurde ja mässasime veidi aega aiavooliku töölesaamise ja jalgade/jalatsite pesemisega. toas pesin kaija seeliku ka puhtaks ja laadisime pilte arvutisse. kaija sõi torti ka, sest emme ostsis täiesti lambist. ebaviisaka võõrustajana mängisin ma veidi tetrist ka, sest mul oli tunne, et on rekordipäev. ei olnud. millalgi tuli kaisa siia, niiet pakkusin talle ka torti, kaijale uuesti võileibsi ja siis mängisime mälumängu doominot. kaija võitis ühe mängu, ma teise. peale seda läks kaija koju, kaisa uuris siimu raamatut ja mängisime kaks mängu a-st ü-ni, mille mõlemad mina võitsin. kaisaga on nii tore lauamänge mängida.
kui kell oli juba kümme läbi, vaatasime veits vanu koduvideosid ka. meie ja a-klassi esimese klassi jõulupidu, esimene september ja siis mingi, kus ma olen kolmeaastane ja tutvustan oma tuba ja ''hälälillat'' värvi. täiega imelik, et ma kolmeaastaselt oma vanemaid nimepidi kutsusin ja kuueteistkümneselt ''emme ja issi'' ütlen. no ja mu iga tähe ä-ks häädamine (laulsin: ''pädral maja mätsa sääs''), igal pool laulmine ja ''älmo, ma tahan ka filmida'' olid ka suisa kaunid. peale koduvideosid läks kaisa koju ja ma aldariga välja. kuna me ammu väljas käinud polnud, üritas ta meelde tuletada, mida ta nädala aja jooksul teinud oli, rääkis mulle uudiseid ja ajalugu ja muid jutte. korraks nägime teisi inimesi ka, kellest kadri ja kärt esimese asjana küsisid, et kus mu kolmas käsi (kaamera) ja kaks saatjannat (kaisa ja kaija) on. inimesed märkavad asju, nii tore. vastasin ühele kärdi küsimusele kogemata valesti ka vist, aga ma ei teadnud, eksoleeeee.
poole kaheteistkümne paiku tõi aldar mu autoga koju, mis oli suhteliselt spooky, sest õues oli kõik udune ja autoakendest ei näinud ka üldse välja, niiet ta sõitis põhimõtteliselt pimesi ja noh.. spooky oli, aga jõudsin kohale ja tema ka vist.

ja nüüd ja nüüd ja nüüd lähen käin ma pesus ja siis lähen käin kaisa juures.
ma ei viitsi viimasel ajal üldse kirjutada. ma pole veel maal käimisest ka rääkinud, aga ma arvan, et ma isegi ei mäleta enam midagi.

tähelepanekud ja märkimata asjad

* eelmisel suvel, kui kaisa ja kaija minu juurde tulid ja ma pükse triikides triikraua rahulikult vastu oma jalga suru msin, tekkis sinna põletusarm (doh). kevadel avastasin ma, et see oli kadunud ja nüüd, peale seda kui ma veidi päevitanud olen, on see arm uuesti nähtavale tulnud.

* ma lugesin aprillikuu postitusi, sest mul pole elu ja ma tahtsin meenutada, kas tegelt ka oli nii jube nagu ma mäletasin. siiamaani tõenäoliselt aasta kõige jubedam kuu ja ma loodan, et midagi sellist mul enam (vähemalt lähiajal) ette ei tule.

* mu kooliootus suurenes grammi võrra, kui ma mõtlesin sellele, et mälumängud on ju. midagi on teisiti, sest üks killuke rõõmustavast on sealt puudu, aga mälumäng on mälumäng ja ma ootan seda küll, isegi kui ma eriti midagi ei tea ja kui me viimasteks jääme.

* kaija postitus, kus ta tsiteeris vist raamatut ''kuu külm kuma'' lausega: ''kõik need nurgad, kus te olete rääkinud ja kus te enam iialgi ei räägi, kannavad nüüd palju suuremat võimu ja tähendust'' on endiselt täielik slap in the face, kuigi ma olen asjadega rohkem leppinud. no ja siis ma mõtlesin, et samas tulevad uued nurgad ja uued tähendused ja ma tean, et mida rohkem aeg edasi läheb, seda vähem see mind huvitama hakkab, aga praegu ma isegi ei taha, et see mind vähem huvitaks, sest see tundub ebaaus. nõme on millegi nimel pingutada ja siis aasta aega hiljem mõelda, kui mõttetu see oli, kuigi varem kõik ainult selle ümber keerleski. alati on.

* aprilli lõpp oli lihtsalt kohutav kohutav kohutav ja ma ei suuda uskuda, et ma seal nii olla suutsin nagu ma olin.

* ma lõhnan praegu ülihästi, aga ma ei tea, mis täpsemalt. ma mõtlen, et ma ei suuda öelda, kas need on juuksed või riided või mis, aga hea igatahes.

* esimest korda vist kõikide kooliaastate jooksul ei tahtnud ma suve. või noh.. ma kartsin seda. nüüd olen ma suves ja kardan sügist. ja ma ei saa aru, miks ma üleüldse selline sissy olen ja kõike kardan. võiks ju lihtsalt.. olla ja kaasa liikuda, sest aeg niikuinii seisma ei jää. ma lihtsalt loodan väga, et sügis tuleb palju lihtsam, kui ma kardan.

* ma olen praegu ebanormaalselt palju asju leidnud, miks ma kooli minekut ootan.

* ma ei suuda kooliminekut vist enam kunagi selleaastaste venekeele- ja matemaatikatundidest põhjustatud traumade tõttu täiesti positiivselt oodata.

* ma kujutasin ette, kuidas ma ärkan vara ja käin koolis ja olen inimestega koos või eraldi, aga olemas igatahes ja saan targemaks ja teen asju, mida pean ja siis tulen kell pool neli koju, olen tüdinud ja väsinud, panen sõbrad käima, söön makarone ja olen selleta, mida ma tegema pean. õhtul panen pimedas toas põlema lambi, kuulan vanu cd'sid ja olen uuesti sellega, mida ma tegema pean.

* ma olen hetkel iiveldamaajavalt ükskõiksem ja ma kardan, et see on tänase pärast. ja nagu.. fakk. ja böö. ja niuiniu ja muu, mida öeldakse.

* huvitav, kas siis kui ma 17 saan, käivad inimesed mulle veel rohkem miks-sul-poissi-pole-teemaga närvidele kui siis, kui ma 16 olin?

pack up all the things that you dont deserve

eile täpselt
she says maybe it's over
he says there's plenty more fish in the sea
i say don't go away from me


täna ma ei tea.

käisime jalkat vaatmas. riti, liisu, lissel läksid ära ja kaija tuli poolteist tundi enne jalkat siia. laadisime talle pilte, ma panin ennast riidesse ja harutasin krunne lahti (lokid jäid tõesti vägevad) ja tegime võileivagrilliga saiu. lõpuks jõudis kaisa ka siia, kui me kaijaga jalatsite jalgapanemisfaasis olime, niiet kohe läksime ka. poe juures nägime kadit, kes meiega ühines. ostsin jääteed, jäätist ja nätsu, mis oli suhteliselt rõve, sest mul olid ka telefon ja kaamera + täpselt null taskut ja kotti, kuhu see kraam panna. kaija õnneks tõttas appi oma hiigelsuure kotikesega.
jalkal midagi põnevat ei toimunud. väga palju nalja ei saanud, aga inimesi nägin üle pika aja. helistasin taavile ja küsisin, kas ta ei tule jalkat vaatama, aga ta ütles, et peab kadit ootama ja lõpuks tuli ka, aga ta suhteliselt ingoreeris mind ja oli nagu kuri või ma ei tea ka. ise ütles, et ei ole, aga oh well.
no ja kui me seal istusime ja pildistasime ja niisama toredad olime koos kaisa, kaija ja kadiga, hakkas äikest lööma ja vihma sadama. kadi läks ära koju, me ligunesime. toppisin kaamera aldari kotti, sest mul polnud seda kuskile panna ja kui mäng läbi sai, ei saanud ma seda välja ka sealt võtta, sest vihm oli julmem kui veesurve mingist aiavoolikust. kõik jooksid autodesse ja hakkasid koju sõitma, me kõndisime aldari, kaisa ja kaijaga sellise paduvihma kohta suhteliselt rahulikult. noh.. kaija tegi kukerpalle jne. seisime natuke aega aldari koridoris, siis läksime üles, sest lahke noormees nagu ta on, otsis ta meile vihmavarju või midagi muud, mis meid vihma eest kaitseks. ta ei leidnud, aga sain oma kaamera jaoks kilekoti. siis läks kaisa koju ja me kaijaga hakkasime minu juurde kõndima. tee peal haigutasin umbes viis miljardit korda ja ma ei tea, mis mul viga oli. kodus panin riided kuivama, kuivatasin ennast ka, sest see võrdus põhimõtteliselt dušialt tulekuga ja hea oli soojade, kuivade ja pehmete riietega olla. no ja siis ma sõin krõpsu ja jõin kokat ja laadisin pilte ja mõtlesin asjadele. üritasin rahulik olla, aga pole eriti happycappy. pole midagi teha ka ja ei hakka vinguma, kuigi praegu oleks väga lihtne enda osa ära unustada ja vähemalt viitkümmet meid ümbritsevat asjaolu enda hädades süüdistada. aga ma ei tee seda, eksoleeeee.

aa, ja ma tean kedagi, kellel on kaheksa päeva pärast sünnipäev (jah, mina mina mina) ja pean ilmselt esimesel augustil. viimati pidasin oma sünnipäeva vist siis kui ma sain mingi.. kaksteist või midagi muud sellesarnast. ja noh.. selleaastane sünnipäev=koosviibimine, sest tulevad vist (no ainult nemad ma kutsusin, eksole) kaisa, kaija ja toomas. kadi ka, kui ta ära unustab, et tal endal sellel päeval sünnipäev on. no ja kuna ma väga lahke inimene olen, siis on oodatud ka kõik ülejäänud inimesed, keda ma personaalselt kutsunud pole, aga kes teavad, et ma olen anette ja saan seitseteist aastat vanaks.

ja ma näen praegu täiega hea välja, aga keegi ei näe seda. kui näeks, ega ma siis ei julgeks nii arvata ka.

i'm big, but we're smaller than small
in the scheme of things, well we're nothing at all

laugh about it, shout about it

liisu ütles enne, et ta tahab samasugust ipodi nagu ritil. riti läks täiega endast välja, et liisu temaga samasugust tahab ja hakkas karjuma, et ta ostaks shuffle. liisu: ''võib-olla tahan ma tegelt seda ai kjuud.''
riti: ''iq võiksid ka osta, jah.''

ja tegelt ma ei mäleta ühtegi nalja, mis ma siia kirjutama pidin, aga vahet pole ka, sest eriti paljusid peale meie need vist naerma ei aja.
riti tassis mind seljas.

leidsin veel ühe.

:[Ats:[ ütleb:
omg, joor bäkk

üksainus enda sees hingas tuuletult.

riti ja lissel on parajad friigid ja taidlevad minu toas. teised inimesed on ka parajad friigid. mul on hea meel, et inimesed on nii friigid.

taavi laenas mulle (mitte täna, täna ma ei saanudki välja kellegagi) murphy seaduste raamatut ja ma mõistan, miks ta nii pessimist on. kui ma igal õhtul neid loen, kisuvad minu positiivsed mõtted ka veidi vildakaks. üleüldse on neid viimasel ajal kuidagi raske paigal hoida.
damn you.

ma olen täna liiga palju ära rääkinud. midagi peab sees ka hoidma, anette!
laen muusikat, joon vett, kuulan muusikat ja loodan, et homne on parem kui tänane ja et ülehomne on parem kui homne.
aga lõppudelõpuks olen ma siiski ainult mina, mitte keegi teine ja ma teen oma asju, mitte kellegi teise ja juhin ainult enda mõtteid, mitte kellegi teise.

usalda inimesi
võid alati kindel olla
et nad tahavad sulle head
ja tahavad olla lahked su vastu
kui sina oled lahke
nende vastu

take a walk, taste the rest

olen 1875 fotoga (mälukaardil on ruumi veel täpselt ühele ainsale pildile), inimestevajaduse, koduarmastuse ja mõistusesegadusega kodus (hull draama ainult kuus päeva kodust ära olemise ümber). pakkisin vist esimest korda elus kotid lahti mingi kaks minutit peale kojujõudmist. nüüd ma mõtlen, et.. mis edasi? laen pilte ja töötlen ja olen ja ritiliisulissel tulevad siia, aga kus on need inimesed ja kõik, mida ma tahtsin?
mul on kaks sõpra.

(14:53) Kaija-Liisa:	KDOUASS´`??????
(14:53) Kaija-Liisa:	Õ

(14:47) Kaisa:	LJENOON
(14:47) Kaisa:	JUU AAR HIIR
(14:47) Kaisa:	mouseee

maal oli draamat parajalt palju ja puhkamist ja pildistamist ja kõike muud ka. isegi lillepärja punusin endale.

ja enne seda kui ma kunagi sajandite pärast kokkuvõtte kirjutan:
(ühesõnaga rohelised on õiged ennustused, punased valed)

üpris tõenäoline:
tulen tagasi reedel
unustan maha terve hunniku vajalikku kraami
ei suuda otsustada, kuidas asju maale ja rakveresse võtmiseks ära jaotada
suren inimeste igatsusse (see on oranž, sest noh.. igatsesin umbes kolme inimest ja ülejäänu polnud igatsus, vaid lihtsalt vastik tunne ja teadmine, et mul oleks veel halvem olla, kui ma parjasti kodus oleksin ja niikuinii nendega mittesuhtleksin)
ei saa päikest ka hoolimata faktist, et pühapäevaks 29 kraadi sooja lubati

üpris vähetõenäoline:
inimesed helistavad mulle maaloleku ajal (see on mingi hägune roheline sellepärast, et kaija ju tegelikult helistas kaks korda, aga see oli ka kõik. KÕIK. kuue päeva jooksul.)
kirjutan blogi enne reedet
saan võtta kaasa kõik asjad, mida ma vajalikuks pean
mu näonahk paraneb (ma ei julge vist ühelegi inimesele enam otsa vaadata. ma näen veel jubedam välja kui talvel)

ma ei tea. ei ole hea.

see ka, et

nägin unes, et ma olin usklik, aga ma ei tea, mis usku. igatahes pidin ma iga päev mitu korda mingi üliülikõrge masti otsa ronima ja samal ajal lugema mingeid asju, mis olid nagu kümme käsku, ainult et neid oli sadu. masti otsa oli täiega raske saada, ma kukkusin kogu aeg alla ja pidin kinni haarama mingitest madratsitest ja muudest taolistest asjadest. ja nii ma siis ronisin päevad läbi ja lugesin asju stiilis: ''mõistan, et juustusai on liiga aasta 1880.''

vaatan jake gyllenhaaliga filmi, mis on liiga oluline ettevõtmine, et see mainimata jätta.


riti ütles, et jake on jalamatinunnu. ma ütlen, et ta on waaaaaaay liiga kellegi moodi.

okei

mulle jõudis praegu kohale, et ma ei laadinudki muusikat kuskile (MA EI VÕTNUD ISEGI ÜHTEGI PLAATI EGA MÄNGIJAT KAASA), mul jäid koju kõik käevõrud, sõled ja üks raamat (viimased kaks (tegelikult neli, sest sõlgesid on kolm) nimetatud asja on vaja vanaemale tagastada, sest need on minu käes iidsetest aegadest alates ja ta ilmselt ei mäletagi enam, et ta neid mulle laenas).


ja tõepoolest tõepoolest.

what have we found? the same old fears.
wish you were here.

hangover

täna oli naljakas, jah jah.
päeva alguses, kui me siia jõudsime, olime meil päevaks kolm plaani
1) käia linnas (loe: vaalakas, et ma siimu raamatu osta saaksin)
2) käia ujumas
3) käia kinos

me mõtlesime riti ja teistega, et käime linnas ja siis läheme ujuma, aga kuna kell oli juba palju, pidime kohe randa minema, niiet mina, tark nagu ma olen, tõstsin apollo kinkekaardi kotist välja. teel randa ütles riti ema, et me võime tagasitulles vaalakast läbi käia. JUHHEI, ET MA SIIS OSTA EI SAANUD, EKSOLE.
eniveis läksime kalvi randa(?), kus päevitasin, käisin korraks vees, mis oli suhteliselt külm ja siis pildistasin, mille ajal ma olin tegelt ka vees, aga noh.. ei ujunud.
peale randa läksime vaalakasse. apollo oligi veel lahti, küsisin siimu raamatut ja see oli olemas. tädi andis selle juba mulle, ma hakkasin kokutama, ütlesin, et ma tulen hiljem tagasi ja küsisin, mis kellani pood lahti on. müüja ütles, et kuueni ja kell oli pool kuus, niiet ma teadsin, et ei jõua. saatsin lotte küisma, mis kellani homme on ja sain teada, et kümnest neljani, niiet homme läheme enne maale ja randa minekut sealt läbi. JUHHEI.
peale apollot käisime umbes tund aega maksimarketis, sest riti pere ostis koju ja maale süüa kaasa. nägin kasparit ka.

koju tulles vaatasime natuke mingit vene filmi, mida me maal edasi vaaatame ja siis läksime riti ja lottega kinno. käisime kõigepealt selveris, kust ostsime piletid ja rääkisime juttu (loe: riti rääkis) triinu ja dianaga. tee peal teatrimajja tegime mingi müüri juures taimeriga pilti ka ja mitte keegi (eriti mingi naine oma lapsega, kes naeris) ei vaadanud meid imelikult. järsku avastasime, et meil oli kolm minutit enne filmi algust aega, niiet hakkasime täiega jooksma. kinno jõudes käisin ma kõigepealt vetsus ja ma hoidsin oma piletit piletikontrollijatädi nina ees, aga ta isegi ei vaadanud seda, vaid ütles, et ma sisse läheksin. läksin ja peale mind tuli riti järgi. kui ta üles poole kõndis, naeris terve esimene rida ja vaatas meie poole. kui riti istuma hakkas ja oma seelikut ilusasti istumise alla sättida tahtis, avastas ta, et see oli tal üleval, niiet ta oli oma õuntega ujukate väel saali kõndinud. epicness!
film (''the hangover'') oli hea ja ülinaljakas, kuigi mulle vist niiiii väga ei mõjunud, kui lottele ja ritile, kes naersid niimoodi, et terve meie pingirida värises. ja muidugi mmmm, justin bartha.

kui me ära tulime, tahtsin ma rakvere sildi juures pilti teha, niiet ma turnisin seal peal täiega ja järsku märkasin, et nagu taavi auto sõitis mööda. helistasin taavile: ''tsau, kus sa oled?''
taavi: (suhteliselt kurja häälega) ''ma nägin sind. ..või noh, mina ei näinud, aga ivar nägi.''
ilmselgelt juhtuvad sellised asjad siis, kui ma e-tähel aelen.

igatahes igatahes homme läheme kell kümme vaalakasse, kust ma saan raamatu, siis sõidame randa, kus ma loodetavasti päikest saan (mu näonahk pole enam isegi jube, vaid selle jaoks tuleb juba täiesti eraldi kategooria välja mõelda) ja siis läheme maale, kus ma ilmselt esimesel õhtul ennast natuke pahasti tunnen, sest kõik mu asjad jõuavad sinna alles esmaspäeval.

ja nüüd ma ei usu küll enam, et ma oma tegemistest kokkuvõtteid enne reedet teen. või noh.. kui see peakski juhtuma, siis alates homsest mind vähemalt msnist enam ei leia (olen kurb, niuniu), niiet helistage mulle palju!
tsau taaskord.

tere rakvere

jõudsin riti juurde. me oleksime tee peal umbes kolm korda avarii teinud ja siin on nii naljakas.
riti ema võttis mingi serviisi karbist välja.
riti: ''anna see mulle. siis ma saan süüa, kui ma püssi kolin.''
lissel võttis kätte kruusi, millelt oli sang ära tulnud ja tuli minu juurde: ''ma tahan seda endale. mis sa arvad, ah?''

liisu istus tugitoolis ja keerutas uhke näoga käes oma medaleid.
riti: ''MIDA SA SEAL ISTUD LOORBERITEL?! TULE AITA KA!''
liisu: *kõnnib uhke näoga teise tuppa* ''okei, aga las ma viin enne oma esimese koha medali ära. ..koos kolmandate kohtadega.''

appppppiiiiiiii, kuidas ma naeran.

ja ritil on siimu raamat, mis on niiiiii ilus ja kui ma täna apollost seda ei saa, siis ma kavatsen laamendama hakata või riti raamatu ära varastada.

riti ema: *hoiab lisseli roosasid pükse käes* ''lissel, need lähevad sulle veel jalga ju.''
lissel: ''ei lähe. ma tahan neid lõigata.''
riti ema: ''ei, siis ma hoian need alles su lapsele.''
liisu: ''JAAAJAAAJAAAA!''
riti: ''ma arvan, et lissel on meie perest ainus, kes emmele lapsi kingib. sellepärast, et liisu jääb vanatüdrukuks ja minul on liiga suur karjäär.''

riti ema: *hoiab käes liisu vana sinist fliisi* ''kas seda ei taha keegi? riti, sa ei taha sellest midagi teha? ..peapaela või midagi?''

''lissel, ära ole nii valiv!''

lissel: *hoiab käes fotokat* ''issi, ütle tšitšii!''
liisu: ''see pole naljakas!''
riti ema: ''ära karju oma kõva häälega.''
liisu: ''lapsenda siis!''

ps. kell on juba pool üks ehk siis täna on minek, mul pole asjad pakitud (ega muusika laetud) ja ma peaksin praegu väga paanikas olema. aga ei ole. ohhoo.

i didn't know what feeling was for.

üleeile tuli kaisale mõte pajuveskisse ehk siis oma maakoju minna. kuna tal endal ratast pole, sai ta selle kadilt ja läksimegi. pajuveski peaks haljalast kaisa jutu järgi umbes 15 km olema, aga tundus kõvasti rohkem.
kõigepealt käisime poes. meil oli kahepeale kokku midagi 90 krooniga, niiet ostsime kolm mahla, kaks pakki krõpsu, mingi kanašašlõkiasjanduse ja kaks kohukest. ilmselgelt mahtusid asjad suurepäraselt kotti ära, midagi ei torkinud ja üldse oli mõnus ja hea. not. tegelikult oleks ilmselt kogu see sõit kümme korda lihtsam olnud, kui ma poleks tervet oma meigikotti kaasa tassinud, mis täitis vähemalt veerandi mu kotist, kuigi tegelikult oli mul vaja vaid silmapliiatsit ja juukseharja. mälumängu doomino võttis ka suhteliselt palju ruumi, aga seda me vähemalt kasutasime + miks ma taavi pusa kaasa vedasin, kui ma ühe pusa niikuinii selga panin?!
igatahes käisime poes ära ja hakkasime sõitma. alustuseks sõitis kaija ema meist mööda ja lasi autost signaali. ma lehvitasin mingi eriti lollaka irvega ja siis avastasin, et karl oli ka autos. no ja selle peale hakkasin ma ilmselgelt kraavi sõitma, niiet oli suhteliselt mark, jah. tee peal tegime kolm peatust pildistamiseks, väsisime ära, nägime onu, kes sõitis meist kaks korda(!) mööda (olime vist suhteliselt aeglased, jah) ja kelle ratas tegi sama kõva häält kui autod ja autot, mis sõitis üliaeglaselt, aga mis tegi sama kõva häält kui traktor. auto hakkas alguses kuskilt kaugelt tulema ja kaisa karjus tee ääres, et see kihutab nagu mingi lennuk ja tõstis endale seljakoti veel näo ette kaitseks. ma jõudsin mingi viiskümmend pilti selle aja jooksul teha kui auto meieni jõudis. peale mingit peatust panin ma telefonist muusika käima. kui tuli ''sõbra käsi'' hakkasime me kaasa laulma ja noh.. rokkima. mul oli peas üks punupats ja kui ma headbangisin, lendas see otse ette ja taha, mis oli päris funky. sel ajal kui ma seda umbes viiskümmend korda järjest tegin, ei pannud ma eriti tähele, et ma sõitsin täiega kraavi ja mingite põõsaste vahele. see oli niiiiii naljakas, sest ma ise olin tõsine rujavänn oma kaasaelamisega, aga ma sõitsin nagu mingist.. mäekesest või asjast veel alla ka ja kaisa sõitis samal ajal mööda teed edasi, aga naeris niimoodi, et ma mõtlesin, et ta kukub ka pikali. ronisin üleni murusena kraavist välja ja sõitsime edasi. tee tundus ülipikk ja me olime päris väsinud, aga varsti jõudsime kohale ka. kaisa lülitas elektri sisse, panime rattad ära ja hakkasime grillima. ilmselgelt saime me sellega ideaalselt hakkama, sest kallasime pool pudelit süütevedelikku grilli, see tossas umbes nagu maja põleks ja tuld ikka ei saanud. kaisa arvates oli hea idee söele lisaks puid panna, aga sellest saime me eriti suure leegi, lõpuks põles ainult grilliäär ja noh.. ei olnud väga edukas ühesõnaga. lõpuks, kui sööma hakkasime, oli meeldiv üllatus, et liha maitses täiesti süütevedelikuselt.
järsku avastasime, et eemal põllu peal oli udu, niiet jätsime söömise pooleli, kallasime pooliku topsi vett grillile (söed jäid siiski hõõguma) ja jooksime pildistama. järsku vaatasime maja poole ja kaisa hakkas röökima: ''LEEEK! LEEEEEEK!'' ja see nägi välja nii nagu maja põleks (tegelikult tõusis leek grillis ainult kõrgeks). jooksime kiirelt kiirelt maja juurde, kallasime grilli veega üle ja läksime tagasi pildistama. udu ühelgi pildil näha ei jäänud, aga.. nojah.
kui pildistatud saime, läksime tuppa, panime muusika käima ja mängisime mälumängu doominod. lõpuks oli meil kaisaga mõlemal käes üks klots, ma panin enda oma maha ja küsimus oli: ''mitmest osast koosneb ''ristiisa'' triloogia?'' ja ma võitsin, woot woot woot. kaisa reaktsioon oli taaskord meeldiv. peale mängu tantsisime ja laulsime ja läksime magama. või noh.. alguses tegelikult ei maganud, vaid mängisime seda mängu, kus tuleb mõnele inimesele või asjale või millelegi mõelda ja siis teine peab küsima täpsustavaid küsimusi ja selle ära arvama. peaks mainima, et olen suhteliselt läbinähtav, sest kaisa arvas osad mu asjad kahe küsimusega ära.
hommikul ärkasin päris vara selle peale, et ma pidin palavusse ära surema, sest ilmselgelt küttis kaisa õhtul ahju ja ma magasin mingi villase tekiga. läksin suurde tuppa ja heitsin ilma tekita diivanile pikali, aga ma ei saanud seal kaua magada, sest külm hakkas. läksin tagasi magamistuppa ja siis hakkas jälle palav. kuna kaisa veel ei ärganud, ei viitsinud ma üksinda ringi ka kakerdada, niiet läksin tagasi magama ja ärkasin pool kaks, kui kaisa juba ammu väljas kiikus ja asju tegi. kuna äikesepilved meie poole liikusid ja väljas müristas, pakkisime asjad ja hakkasime kodu poole sõitma. ilmselgelt toimus selle päeva liikumine kogu aeg mäest üles, vastutuult, täiesti umbse õhu, äikese ja vihmaga. kui me mingist eriti räigest mäest üles jõudsime ja poolsurnud olime, nägime me tee ääres siimu ja reimot. nad olid eismalt tulnud ja vihmast märjad. vahetasime paar sõna juttu ja me kaisaga hakkasime lause ''nägemist, daamid'' saatel edasi liikuma. kuna vihma juba sadama hakkas, helistas kaisa oma isale, kes oli parajasti kodust ära läinud. kui me mingi maa edasi sõitsime, helistas ta isa talle tagasi ja ütles, et ei saa meile järgi tulla. no ja siis me sõitsimegi selle räige palavuse ja umbsuse ja vihmasaju ja äikesega. vahepeal jäime korraks seisma ja mingid tädid kutsusid meid enda majja varju. ütlesime, et pole vaja ja sõitsime edasi. no ja kui meil oli veel umbes 4-6 km (sorri, ma olen kilomeetrite määramises äärmiselt saamatu) sõita jäänud, tuli kaisa isa ikkagi. kaisa karjus ta peale täiega ja oli vihane, sest me olime peaaegu haljalas juba ja oleksime võinud siis täitsa lõpuni sõita juba. umbes kaks minutit hiljem tuli räiget padukat, niiet positiivne vist siiski, et autoga saime. no ja kodus passisin veidi aega niisama, siis magasin, passisin niisama kuni neljani hommikul, siis läksin voodisse ja kui ma kell pool kaheksa avastasin, et päike paistis kõrgel, mina surin palavusse ja endiselt ei maganud, jäin ma mingil imelisel kombel unne. mingi kell helistas mulle kaija ja siis hiljem veel, aga lõpuks ärkasin ma siiski alles täieliku kõrbemisohu tunde peale.

peale ärkamist koristasin, passisin, passisin, passisin ja õhtul käisin jalkat vaatamas. läksime kaijaga staadionile ja olime üllatunud, kui nägime, et kõik passisid niisama. mängu ei tulnudki, niiet osad loopisid niisama palli ja olid mulle ja kaijale pildistamisobjektideks ja siis läksime ära. kaija üritas mind endaga poodi krõpsu ostma meelitada, aga ma polnud ta sõber, sest nad kaisaga lähevad homme võsule mirsuga tsillima ja noh.. mina ei lähe, eksole. selle asemel, et siis rahulikult tsaupakaatada ja minema kõndida, kraaksatasin ma midagi ja jooksin nagu värdo aldarile järgi, sest ma olin veel kahevahel, kas minna otse koju või poest läbi, kuigi mul polnud üleüldse rahagi kaasas. läksin siiski otse koju ja aldar mõtles vist, et ma olen ajupuudega, et ma eriti vildakalt ja koperdades jooksin ja ''aldaraldaraldar'' plädisesin. lühikese aja kohta jõudsime päris mitu juttu ära rääkida. tõsist ja naljakat ja informatiivset ja niisama arutlevat. tegelikult ma tahtsin välja minna (okei, me olime väljas, aga ma mõtlen nagu kaugemale tema majesisest pingist), aga ta pidi rakveresse ja võhhu ja kuhuiganes minema, niiet ei saanud. millalgi tuli vahur, kes heitis aldarile ette, et viimane telefonile ei vastanud, kui vahur talle helistas. no ja siis üritas vahur veel kellelegi helistada, aga tema ei võtnud ka vastu ja siis sõitis ivar mööda ja vahur lehvitas talle, aga ivar ei teinud väljagi ja juss helistas talle tagasi, aga telefonist tuli ainult kahinat ja vahur kurtis, kuidas kõik teda terve päev ignoreerinud on ja ma naersin ilmselgelt nagu hobune. no ja siis nad arutasid natuke asju ja lõpuks tulin ma koju.

ja homme lähen rakveresse ja pühapäeval maale.
üpris tõenäoline: tulen tagasi reedel ; unustan maha terve hunniku vajalikku kraami ; ei suuda otsustada, kuidas asju maale ja rakveresse võtmiseks ära jaotada (ma pean mingi.. nädala-aja-asjad esmaspäeval järele tuua laskma, sest meie asjad ei mahu kõik autosse ära, kui me rakverest otse läheme ja ma ei tea juuuuuuuuuuuu) ; suren inimeste igatsusse ; ei saa päikest ka hoolimata faktist, et pühapäevaks 29 kraadi sooja lubati.
üpris vähetõenäoline: inimesed helistavad mulle maaloleku ajal ; kirjutan blogi enne reedet ; saan võtta kaasa kõik asjad, mida ma vajalikuks pean ; mu näonahk paraneb.

emme käskis mul välja mõelda, mida ma sünnipäevaks tahan ja mul pole õrna aimugi.

how do you know that you're right?
if you're not nervous anymore,
it's not so bad, it's not so bad.


(kuigi ma rakveres tegelikult võib-olla veel vahepeal kirjutan)
TSAU! ja ärge mind ära unustage.

must do

* otsida välja raamatud, mis ma maale võtan ja need, mis on vaja raamatukogusse tagasi viia
* laadida hiigelkogustes muusikat empekolmele ja plaatidele ja kuhuiganes
* tuba ära koristada
* pakkida kõik oma toas leiduvad asjad ühte (loe: mitte väga palju rohkem kui nelja) kotti, et ma nädal aega ilma koduta elada suudaksin
* kontrollida kümme (või rohkem) korda üle, et ma KINDLASTI pakin kaasa kõige tähtsamad asjad nt mobiil, kaamera, laadijad, ööriided, hambahari, prillid jne
* otsida välja videokassetid, mis ma kaasa võtan
* vaadata jalkat
* loodetavasti veel välja minna

ja ilmselgelt ärgata mingil inimlikul kellaajal, et asjadega valmis jõuda, sest hetkel on kell juba pool neli ja mul pole mingitki und (kui välja arvata see, et ma vahet pidamata haigutan, aga see ei loe) + väljas on juba valge ja ma ei tahaks kauem kui üheteistkümneni magada, mis tähendab aga seda, et ma saan magada seitse tundi oma suvel harjutud 12-14 asemel ja ma kardan, et ma magan päeva lihtsalt maha. SEEGA olete kõik oodatud mulle kell 10-11 hommikul helistama.

hollow

ma tõsiselt tõsiselt peaksin vähem unise ja vihasena kirjutama. i will, i will. ja homme kirjutan ma pajuveskist ka, mis oli tore ja rattasõit oli ka tegelikult tore.

midagi on vist pahasti, sest ma jäin magama umbes pool neli ja ärkasin pool kaks ehk siis sain magada umbes üheksa tundi, mida pole vähe + magasin kodus mitu tundi ja nüüd olen jälle uinamuina ja mõtlesin juba kell kaksteist, et kell on juba parajalt palju, et magama minna. ilmselgelt ma ei läinud. vaatasin oc'd hoopis ja tekkis igatsus. miks mõni kanal seda juba uuesti näitama pole hakanud? miks, oh miks?

aa, ja liiga palju välja elamata viha on minus ka. üks päev tahtsin ma lihtsalt kellegi peale karjuda või.. rusikat läbi seina lüüa. järgmisel päeval olin õel ja mõtlesin halbu mõtteid ja nüüd hakkan rahunema, aga lihtsalt ei tunne ennast eriti hea inimesena. traagika missugune.

hoidke kõik pöialt, et homne tuleks hea.

take a walk, taste the rest
no, take a rest.

sa möödud ja iial ei möödu.

kui ma koju jõudsin (kell neli), laadisin ma pildid arvutisse, sõin ja läksin magama. no ja nüüd ma magasin kuni poole kümneni ja mul on niiiiiiiiiiiiii palav ja paha ja ikka veel unine ja PALAV NII KURADI PALAV PALAV ja mu tuju on nii nõme, sest ma mõtlen endiselt asjadele, millele ei peaks ja magasin päeva maha ja tegelikult ma väljendan kõike palju dramaatilisemalt, kui kogu see mõttekraam mul peas reaalselt on, sest kirjutamise hetkel tundub kõik alati palju jubedam ja ma liialdan ka alati, aga nõme on ikkagi ja on ka muud, mis sakib. ühesõnaga.. ma ei tea, mis toimub ja ma ei tea, mis toimub siis, kui ma maale jõuan (seda tegelikult mitmes mõttes) ja kui ma tagasituleku ajaks korras pole, siis ma.. ma ei tea.. ei tulegi tagasi.

(ja ma tõesti ei tea, mis paneb mind sellist kräppi kirjutama. eriti veel, kui see on mingi nõme ülepingutatud jamps, aga midagi nagu peaksin ütlema. tegelikult vist ei peaks, sest parem on inimestel ennast lolliks pidada lasta, kui kogu kahtlus eemaldada, eksole? eksole.)
mu hääl käib viimasel ajal palju ära. kuskil.


osta elu, anette.

ega paarist soojast päevast kohe kevad veel ei alga.

käisime perega armeelnaste juures šašlõkki söömas. hoiame killukest oma rahvusest ikka au sees, eksole (lisaks sellele, et emme mulle ja lottele ükspäev laulis ''armeenlane olen ja armeenlaseks jään''). nüüd läheme kaisaga tema maale ja ma mõtlen kõigele, mis ei puuduta seda ja teda ja asju, mida ei hakka kunagi juhtuma. ilm on ilusake ja rattaga pole ammu sõitnud.

''ebaõnnestunud oled sa alles peale seda, kui sa enam ei proovi''

ja ma arvan, et ma pole veel valmis.

3

feil feil feil. ja siis feil feil feil ja üks feil veel. mis ma teeeeeeen?




''suht jama on küll jah''

OH, THE HUMANITY!

ilmas leidub ikka selliseid inimesi, et lihtsalt vaata ja imesta.

+

MIKS MIKS MIKS? see päev sakib juba praegu. homne sakib ka juba praegu ja ülehomne ja palun mulle üks padi, millega ennast lämmatada.
ma teadsin, et päev, mis algab telefonikõnega, et ma pean pesu õue riputama minema, ei saa hea tulla!

kuid usu, mööda kõik läeb.

ma arvasin, et ''ülemlaul'' varastel kellaaegadel on paha idee, aga nüüd avastasin, et ruja üleüldiselt hommikuti=no no no.

lootuselaul

ma nii tahaksin küsida, et.. MIKS SEE LAUL NII TEHTI? see algab nii ilusti ja selles on nii ilusad kohad, aga terve selle kuulamise aja mõtlen ma, et midagi peaks teisiti olema. et see peaks olema rahulikum laul ja minemagi edasi nii nagu see algab, mitte mingi.. ah, ma ei tea, vahet pole. hea on tegelikult niikuinii, aga ma lihtsalt kujutan ette, kui palju parem see kuidagi veidi teisiti oleks. mmm mmm. ilmselgelt pean ma ära mainima ka, kui ebaaus on see, et see laul tuli mulle hommikul esimesena ette ja nüüd tõenäoliselt viimasena enne magama minekut. ega nii ei saagi ju.


oota veel, looda veel.

tereeeeeeeeeeeeeeeeeee.
seisan paigal.

make it happen.

ma olen igavene nõme arg mittejulgeja jobu loll kakajunn. samas ega ma mõtetelugejaks vist niisama ei saa.

käisin täna väljas ja see sakkis. läksin staadionile, kus oli igav jalka. helistasin taavile, ta ütles, et ta ei tule välja, sest ta ei saanud kooli sisse ja tal oli paha tuju. ma ei tea miks, aga ma hakkasin peaaegu nutma. tuli meelde üks hetk ja ma mõtlesin, et.. no fakk. läksin poodi, ostsin šokolaadijäätist ja kitkati, läksin tagasi staadionile ja passisin tühja. kui mäng läbi sai, kõndisin lihtsalt koju ja oligi minu tore väljaskäik.


sa oled nagu alati jäätunud rahuloluks.

rohkem pole mul midagi öelda.

juhhei juhhei

plötserdan ennast ihupiimaga ja kogu nahk tuleb maha. tuletaks meelde, et see oli kaks nädalat tagasi, kui ma ära põlesin. MINGIT NAHKA EI TOHIKS ENAM TULLA.
ja mul pole kellegagi välja minna. sucks sucks, kõik sucks.

see, kellel pole algust ega lõppu on vabadus.

nõme õhtu. esiteks see, mis ma enne ennustasin, läks täpselt täide umbes.. no kaks tundi peale kirjutamist.
igatahes jõudsin ma vahepeal mõelda ja siis ma avastasin, et mul on paljudest asjadest savi ja et ma olen vahepeal muutunud, mis on positiivne ja tegelikult negatiivne ka ja siis ma hakkasin kellegagi arutlema nii nagu ma seda päris kindlasti teha ei tohiks. esimest korda elus vist mõjus ta mulle tõsiselt ja ma mõtlesin pärast, kui hea oleks tegelikult maal mõelda ja kui hea oleks üleüldse kuskil üksinda mõelda ja inimestele kõik ära öelda ja kuidas mul on vaja midagi.. midagi. no ja siis juhtus midagi muud ja pea läks tühjaks ja olin tagasi segaduses ja nõme. ja once again tuletan endale meelde, et ma saaksin asju palju selgemaks, aga see tähendaks lihtsalt, et ma oleksin hiljem kaua kaua ülikurb ka. segaduses > kurb.



''vahel tuleb saata takistused perse ja teha seda mida tegelikult tahaks''



ja korraks tuli mingi igatsus ka peale. mõnikord tuleb, kui mul ''sewn'' või ''under my wing'' käima läheb. ja mõnikord, kui ma kõnnin pingist mööda. ja mõnikord, kui ma mõtlen kitarrimängule. ja mõnikord kui ma kuuskede juures autos istudes mäekesest üles sõidan. tegelikult arvan ma, et ma peaksin lihtsalt vähem ruja ''ülemlaulu'' kuulama.


ja kõikidele, kes mu sünnipäevale tulla kavatsevad:
Jürgen ³: keegi hea inimene võiks sulle makro-obje kinkida. sul täitsa õnnestuks see makro-elu jäädvustamine vist

it's the grooviest thing, it's the perfect dream.

tahaks täiega kokat ja tahaks õues pildistada ja tahaks rattaga sõita ja tahaks terveid kõrvaklappe ja tahaks telekat vaadata ja tahaks katusel või murul magada ja tahaks juttu rääkida, aga ma ei viitsi õue minna ega õue minna ega õue minna ja mul pole raha ja telekast ei tule midagi ja katusel ei tohi eriti olla ja murul on sipelgad ja ei huvita.

kohe varsti hakkan vist jälle arvama, et ma liigun edasi ja lähen mujale ja hakkan inimeseks ja siis tuleb hetk ja ma olen tagasi alguses ja alustan viiekümnendat korda otsast peale, sest tegelikult ma ei taha lõpetada, aga mul hakkab iseendast kahju varsti. sucks.

asjad, mida olen unustanud mainida

* mängisime kaija sünnipäeval a-st ü-ni ka, mille ma oleksin võitnud, kui KOLM KORDA JÄRJEST minult nopitud poleks. ühesõnaga jäin teiseks ja kui kaijal-kaisal mõlemal oli jäänud kolm tühja kohta, sai kaija noppimise, niiet hakkas kaisat tühjaks tegema ja kaisa reaktsioon oli pure epicness.

* eile, kui me alustasime, tegi taavi selliseid pilte, millelt ei saanud eristada, maad, taevast ja asju seal vahepeal. õhtu lõpuks sai ta aru säriajast ja avast!

*tahaks jooki

we're so wonderfully wonderfully wonderfully wonderfully pretty.

ma ei tea, kas ma peaksin nüüd nagu.. kõigest kirjutama või? ma ärkasin umbes kümme minutit tagasi ja pole just väga ärkvel, aga samas on juba praegu nõme see, et mul oli plaanis kaija sünnipäevast eile kirjutada, aga ma ei kirjutanud, niiet ma ei saanudki kaijale blogiõnne soovida. kaija võib siis hetkeks teeselda, et on 12. PALJU ÕNNE, MUSIPAI.

üleeile käisime kaija süntsil. ärkasin kell pool kümme, et talle mingit raamatu moodi asja meisterdada. tegin seda päris kaua, käisin pesemas ja siis hakkasimegi minema. võtsime kaisa ka peale ja autos rääkis emme terve aja, kuidas ta peaks lilled (kollased liiliad) ise kaijale üle andma, sest need sobivad tema kollase kotiga. kui kohale jõudsin ja autost välja astusin, küsis: ''no sa siis kotti ei võta või?''
kaija juures alustuseks õnnitlesime, siis vaatasime kingitusi ja hakkasime sööma. olime alguses kolmekesi, sest toomasel olid jalkavõistlused, aga nalja sai siiski. üritasime grillida (kaisa põhiliselt), aga suurem osa grillkraamist kukkus kas grilli sisse või maha. ja ilmselgelt, kui grillil tõusis leek ja kaisa kisendas, et midagi veel sisse ka kukkus, et kaija teda aitaks, tantsis kaija põrandahari jalge vahel ja laulis ''i'm your venus..''
ja kokapudel ei pritsinud üldse tervet põrandat märjaks ja šašlõkitükk ei kukkunud salatikaussi ja kõik ei kõrbenud süsimustaks ja me ei toonud küünlaga lõkkest tuld ja ei teinud kaijaga korraga lambist seda tassides: ''AAAAA..'' ja prügikotiga ei poseerinud ka. vot nii.
kui me söödud saime, tassisime asjad tuppa, panime muusika mängima, tantsisime, ahistasime kiisupoegi ja rohkem ma eriti ei mäletagi. millalgi jõudis toomas, niiet tema sõi ka, ahistasime uuesti kiisupoegi ja hakkasime minu tungival nõudmisel aliast mängima. me olime toomasega paaris, kaisa ja kaija olid koos. päris palju nalja sai ja.. okei, ma läksin NATUKENE närvi, aga see on loomulik, eksole. isegi üritasin ennast talitseda. ilmselgelt oli mängu tipphetk, see, kui ma seletasin sõna ''vanatüdruk''.
mina: ''see naine, kes endale kunagi meest ei saa.''
toomas: ''vanatüdruk.''
kaija: ''anette, noh.''
HAHAHAHAHAHHHOHOHOOHOOHUHHUHUUHHIHIHIHIH.
hiljem.. noh, ahistasime taaskord kiisupoegi. ma olin nii šokis, sest mul läks meelest ära, et kaijal nad seal olema pidid ja ma polnud selliseks asjaks üldse valmistunud. ma pole väga kassiinimene, aga nad olid nii nunnud, et ma ei osanud midagi peale ''otsanunnnnnnsujunsukesed kiisumiisukesed plutipluti niuniu blablabla'' öeldagi. ilmselgelt vihkavad kõik kassid mind endiselt ja toomas on mingi magnet, niiet kolm kassipoega ronisid rõõmsalt tema peal ja kui mina nad enda kätte sain, tahtsid kõik minema joosta. lõpuks jäid tugitoolis mu kõrval magama nunnult. nunnununnu, nii nunnu oli kõik.
sõime jäätist, vaatasime juutuubist videosid ja siis läksime magama (haha). me kaijaga magasime kahel pool voodites ja kaisa-toomas keskel maas. ilmselgelt veeretasime me kaijaga ennast ka vahepeal maha, et kitsam oleks ja sest meil und ei tulnud. no ja mina ei tahtnud tegelikult magama jääda, aga kõik teised käskisid mul vait olla ja magama kobida. muidugi ma ei läinud, vaid tantsisin ja laulsin ja plädisesin ja kui teised vait jäid, panin ka ööriided selga ja pesin kikud. kui ma tagasi jõudsin, ütlesid kaija ja kaisa, et neil pole ka und, niiet hakkasime kolmekesi flirdikaarte mängima. ''sa meenutad mulle hobust'' ja ''ma hindan sinu mehelikkust''.
vahepeal veeretasime ennast kaijaga veel paar korda maha ja kui toomas ka ärkvel oli, mängisime neljakesi flirdikaarte. ja mm.. ma laulsin veel (wtf noh?! ma tahan ennast iga kord ära kägistada, kui ma meenutan, et ma laulnud olen) ja luuletasin ka (taaskord: wtf noh?!) kuni kaija juba päris kurjaks sai ja mul vait olla käskis, niiet ma lõpuks jäingi ja kell seitse jäin magama ka umbes. ärkasin kell üksteist, aga ma olin hullult unine. millalgi tuli mulle vist jalga kramp ka, niiet ma röökisin täiega ja pidin valu kätte ära surema (kui see just unes polnud) ja magasin edasi. umbes poole kaheteistkümne paiku tõusin ma lõpuks voodist üles (kõik teised kakerdasid ammu juba ringi) ja hakkasin just vetsu minema, kui emme helistas ja küsis, kas me kaisaga läheme. vastasin: ''hakkad haljalast tulema või?'' ja ta ütles, et on maja ees. ma olin täiega paanikas, vahetasin ööriided tavalisteks riieteks, pakkisin asjad ja jooksime kaisaga auto peale. kodus pesin hambad, käisin vetsus ja dušiall, sõin ühe võileibsi ja tegin muid asju, mis mul kõik tegemata olid jäänud. siis tuli vist suurel hulgal passimist, sest ma ei mäleta küll, et ma millegi väga märkimisväärsega hakkama oleksin saanud. õhtul läksime taaviga välja.

sõitsime haljala vahel ringi. alustuseks lugesin ma ta assignmenti, milles oli kirjas, et ta peab pildistama oma küla, inimesi enda ümber ja mingit asja veel. tegemist peab olema 6-15 pildist koosneva fotojutustusega ja pildid peaksid olema emotsioone äratavad. läksime kõigepealt rahvamaja taha, aga ilmselgelt polnud seal just eile mitte üht ainsat inimest. kõndisime läbi metsa. nagu noh.. mitte normaalset teed mööda, vaid kuskilt rajata kohast läbi põõsaste ja jõudsime välja keset põldu. peale seda sõitsime idaverre ja mingit täiesti tundmatut teed pidi.. kuskile. kui me mingile mitte-metsavehe-teele jõudsime, ei saanud kumbki meist aru, kus me olime ja isegi kirikut ei näinud korraks. tegelikult olime viis kilomeetrit haljalast kuskil pool eemal. kui me tagasi jõudsime, käisime mingis graffititega kaetud kohas, mida ma kusjuures elusees näinud pole. taavi pildistas seal veits, autos kaklesime kärbestega ja siis pani ta auto ära ja otsustasime jalgsi edasi käia, sest suht raske oli pildistada. kõndisime ühe tiiru ja siis avastasin ma, et mul oli vetsus vaja käia, niiet läksime taavi juurde. vaatasime tuulepealset maad ja wipeout'i ka veits ja siis läksime välja. kõigepealt tegime vanni fõutoshuuti ja siis liitus meiega siim. ..no ühesõnaga käisime ringi ja pildistasime ja millalgi oli keili ka meiega koos, aga ma ei mäletagi, millal tema ära kadus. taavi helistas aldarile ja sai teada, et ta oli jussi juures. taabu tahtis sinna pildistama minna, niiet helistas jussile ja noh.. otsustas, et meil oleks parem mitte minna, sest ta ei saaks neid pilte niikuinii kasutada, aga telefonikõne oli naljakas vähemalt.
läksime taavi ja siimuga taavi juurde, et pildid mu kaamerast ära laadida. proovisime igasuguseid juhtmeid, aga me ei saanud ikkagi, niiet käisime minu juures. jooksin tuppa, võtsin juhtme ja noh.. maasikaid, sest emme käskis. siis mõtlesin, et tark mõte oleks ilmselt koduvõti ka kaasa võtta. jooksin uuesti tuppa ja võtsin võtme. autos ütles taavi, et mu juhe on täpselt samasugune nagu tema omad, niiet ma jooksin tuppa ja võtsin programmid ka, sest ma arvasin, et asi pole siis juhtmes. ühe korra käisin vist veel tegelt, aga no.. vahet pole, eksole. igatahes jooksin palju ja palav hakkas. taavi juures mässasin ma piltidega päris kaua, lõpuks sain arvutisse ka. taavi tegi meile samal ajal mojitosid (alksita, eksole) ja mmmmmm mmmm, kui hea see oli. vaatasime videosid ja ma üritasin kaheteistkümnendike aastaraamatut lugeda, aga videod käisid ja taavi ja siim seletasid ka midagi, niiet ma ei suutnud väga süveneda, aga suht naljakas oli. videod olid ka. ja pilte vaatasime ka, mis olid ilmselgelt naljakad. umbes pool neli tõi taavi mu koju ja ma magasin liiga kaua. nüüd hakkan endale ka kohe pilte laadima, juhhei ja olen šokis, sest kell on juba neli.

good times.

she's got to love nobody.

ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiii unine. jäin kaija juures kell seitse hommikul magama ja tulin pool üks koju. nüüd heitsin tunniks ajaks pikali, aga taavi helistas ja äratas mu üles. lähen pikutan veel veerand tundi ja lähen välja.

/okei, nüüd saab kell juba kuus ja ma ei saa endiselt välja minna, sest emme ütles, et ma pean vanaema ära ootama ja saiakese söömisest-kohvi joomisest osa võtma. hurray, ega ma ei jää üldse siin oodates ja niisama tühja passides magama ju.

nonononono

pool tehtud, ma ei jõua elusees valmis

13:45 ja ma olen endiselt arvamusel, et ma ei jõua elusees valmis. olen seda teinud vaid viimased.. neli tundi ja püha püss, kui kiirelt aeg läheb.

14:52 APPI MA EI JÕUA ELUSEES VALMIS

15:57 lõpetasin. kokku kulus vaid kaheksa tundi. käisin pesemas ka. meil tuli eile õhtul kraanist ainult roostevett ja nüüd ka alguses. no see läks nagu ära, kui ma tükk aega veel joosta lasin. õnneks kraan ja dušš ja kõik asjandused ei värisenud ja ei teinud üldse sellist häält nagu terve haljala torusüsteem lendaks poole minuti pärast õhku, eksoleeee. oli spooky, jah.

take your passion and make it happen.

ma ei mäleta tänasest (eilsest) absoluutselt mitte midagi. koristasin toa ära ja olin pool päeva üksinda kodus, sest emm-iss olid tööl ja lotte rakveres nagu viimased nädal aega iga päev. tegin asju, olin rõõmus ja tegelikult kasutasin aega väga halvasti. näiteks tegin pilte, mille ma oleksin vabalt tegemata võinud jätta, sest nüüd ma ei kujuta ette ka, mis ma peale hakkan.

käisin jalkat ka vaatamas. eriti põnev polnud (jalka pole kunagi, aga ma mõtlen seda, et täna väga palju nalja ei saanud). peale seda käisime kaija ja toomasega poes, siis läks toomas koju ja me istusime kaijaga endise sauna ja matustebüroo ees. kaija rääkis mulle oma teooriast, mis pani hetkeks mõtlema, aga.. neeeeeh.
tegime nalja, pritsisime mahla pakist välja, istusin nälkjate otsa, kaija tegi kukerpalle ja millalgi sõitsid taavi ja vahur meie juurde. nad hakkasid rakveresse minema, niiet pakkusin vahurile krõpsu, taavi andis mulle kasseti ja leppisime kokku, et läheme pühapäeval pildistama.

nüüd aga pean ma kiirelt kiirelt arvutist lahkuma ja terve öö asju välja mõeldes veetma ja hommikul kell kaheksa ärkama ja uuesti asju tegema hakkama. kiirelt ja korralikult ja KIIRELT, sest ma ei tea, mis ma homme teen.


tajun juba lolle otsuseid, jah, jah.

hey ho, let's go

14:22 panin kaheksakümnendad mängima ja hakkan koristama, jeejeejee. koristan ja tantsin ja koristan ja tantsin ja tantsin ja laulan ja koristan. üksinda on tore kodus olla, jaaaaa.

14:51 asi ei edene ja mulle ei meeldi tolm. siiamaani olen ära teinud täpselt nii palju, et paar asja riiulilt maha tõstnud ja kohvri oma toast ära viinud.

15:04 riiul on nüüd põhimõtteliselt korras, aga mul pole õrna aimu ka, kuhu ma panen asjad, mis ma sealt ära tõstsin. SUCKS. mu tuju on ka mingi kaka ja üleüldse.. niuniu.

15:43 eile üritasin ma paanililselt oma tetrisemängu tööle saada. mitte seda neti oma, vaid seda kaasaskantavat jullat. toppisin sinna patateisid sisse ja möllasin, aga käima ei saanud. nüüd võtsin koristamise käigus laualt need patareid, mis eile seal sees olid ja mis põhimõtte järgi tühjad olema peaksid, panin sisse ja see mäng, kuramus küll, läks tööle. ilmselgelt istusin ma praegu pool tundi ja mängisin tetrist. õnneks on see masinakene piisavalt pekkis, et mind ärritada ja nüüd naasen koristamise/tantsimise juurde.
what a feeeeeeeeeeeeeeling

EI, MA EI KEERANUD ENNAST JUST PAREMA JALA KATKISEL KOHAL MINGI TERAVA VANNITOA ASJA PEAL, EI KEERANUD EI EI

16:03 tolmu tõmbamise aeg!

16:27 done!

were you born to resist or be abused?

nägin äärmiselt traumeerivat unenägu. see pidi põhimõtte järgi laulupidu olema, aga sellele ei viidanud seal ükski asi peale selle, et ma korraks seda telefonikõnes mainisin. põhimõtteliselt.. olin mingis üliimelikus kohas (ma pole reaalselt sellist kohta näinud), kus oli palju vett. inimesed ujusid sealt läbi ja ma kutsusin mingid valvurid valvama, et nad ära ei upuks ja kõik jõid ja kiusasid mind. ma läksin lõpuks poodi ja küsisin müüjalt ühe viina. ta andis mulle ilgelt suure pudeli ja ma hakkasin seletama, kuidas ma pole kunagi viina joonud, aga kuidas laulupeol on surve väga suur, niiet ma tunnen, et peaksin ja küsisin väiksemat pudelit, aga ta ütles, et tal pole, niiet ma otsustasin üleüldse mitte osta. selle peale tulid mingid kaks imelikku tsikki ja viisid mu kuskile vetsu ja mõnitasid mind ja üleüldse mingi hull fait oli seal. no ja siis ma jooksin sealt lõpuks välja, aga nad said mu kätte ja vedasid mind kuskile, samal ajal helistas riti isa (mitte päriselt) ja küsis, kas me siis maale ei lähegi ja ma ütlesin, et ma ei saa rääkida, sest ma olen parajasti laulupeo proovis. lõpetasin kõne ja mulle helistati uuesti. see oli juba päriselt.

olin suhteliselt üllatunud, kui nägin, et taavi mulle nii vara helistas. ütles, et ma ei magaks, küsis, mis ma nädalavahetusel teen ja rääkisime veits juttu veel. ta mainis ka, et sai neli magama ja kuus üles ja et ta vihkab mind selle eest, et magada saan, juhhei. no ja siis ma tõusin üles ja kuulasin, et maja on kuidagi vaikne. läksin lotte tuppa ja nägin, et ta magas, mis oli küll täielik šokk. ta tõuseb tavaliselt mingi.. kell üheksa vms.
jõudsin oma jalad täitsa unustada (loogiline, arvestades seda, et ma.. noh, magasin), aga voodist välja astudes tahtsin valu pärast kisendada.

praegu on asjad minu jaoks suhteliselt pahasti sätitud ja organiseeritud ja ma usun, et ma hakkan alates tänasest väga lolle otsuseid tegema.

homme pean

* jalgade jaoks midagi välja mõtlema, sest see on ebareaalne, kuidas need valutavad
* alustama ja lõpetama oma asjakese
* koristama ära toa
* koristama ära raamaturiiuli
* läbi vaatama raamatud ja emme kätte andma, et ta need raamatukogusse tagasi viiks
* käima väljas
* ärkama vähemalt kell kümme, sest muidu ma ei jõua midagi valmis
* jätma ennast ümbritsevatele endast normaalse mulje, sest viimasel ajal olen piisavalt palju marki teinud
* kirjutama asjandust
* muretsema vähem
* pildistama minnes kaamera sisse aku panema

i've got another confession to make.

alustuseks mainiksin, et nüüd juba eile oli tom hanksi sünnipäev. vot.

hakkasin koristama ja ''a lot like love'' vaatama, aga jätsin pooleli ja läksime aldariga välja. jõudsin teha nii palju, et riided ära koristada ja raamatud riiulisse laduda. seda pole absoluutselt palju ja homme tuleb väga busy päev.
kui ma tiigi nurgast ära pöörasin, nägin kaugemal mingit kuju liikumas. alguses vaatasin ma, et seal on kaks inimest, siis vaatasin, et keegi jalutab koeraga ja lõpuks sain aru, et keegi kõnnib jalgrattaga. ta tuigerdas ja ma arvasin, et ta on purjus, sest ta pillas oma ratta maha ka. kui ta minuni jõudis ja minust mööda kõndis, nägin ma, et see oli mingi naine, kes lonkas ja vist nuttis ka, sest ninaga ta nohistas midagi. umbes kolm minutit hiljem möödus minust üpris ülbelt kõndiv ja parajasti suitsetav närvilise olekuga mees. ma vaatasin teda suhteliselt vihaselt, sest noh.. väga raske tõesti arvata, mis toimus ja mees ütles mulle: ''tere.'' vastasin samaga ja kõndisin edasi, oodates, et nurga tagant mingi lärm tõuseb, aga ma ei kuulnud midagi, niiet kõndisin aldari majani ja rääkisin talle, kui spooky kõndida oli. sain suhteliselt kiirelt oma šokist üle, sest tegime mingit nalja ja ta tegelikult mõnitas mind suurema osa ajast. käisime tanklas ja siis läksime rahvamaja katusele istuma. äärmiselt vahva, et ma istusin maha, kui see mingi ERITI määriv kräpp oli. igatahes kui me seal veidi aega jutustanud olime, hakkasime koju minema ja kuulsime mingeid hääli. tsaupakaatasime ja kui ma inimesteni jõudsin, olid need need samad inimesed, täpselt seal samas kohas, kus ma neist varem möödusin. naine karjus midagi selle kohta, kuidas ainult üks asi teda elus hoidnud on, aga nad jäid vait, kui nad mind märkasid. mees ütles mulle: ''tere hommikust jälle'', vastasin lausega: ''tere jälle'' ja kõndisin edasi mõeldes, kas ma oleksin pidanud midagi tegema. võõraste inimeste peretülid pole absoluutselt minu asi, aga kuidagi vastik on olla ja teil oleks ka, kui te seda naist näinud oleksite.

jalad valutavad kohutavalt.
ja nüüd mõtlesin ma, et täna oligi vist viimane. crap shit nõme mingi.. crap.
aga mmmmmmmmmmmmm no mmmmmmmmmmmmmm mmmmmmmmmmmm ei saaks aru, aga mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm.

jälle

oi, mis ma praegu avastasin. lisaks mu plaasterdustele on mu vasakul jalal kolme varba otsas vesivill, talla all auk, paremal jalal kuskil paremas ääres vesivill ja sellest ma ei hakka üldse rääkima, kui hellad mu jalatallad on. ilmselgelt on kontsakingad (ja paljad jalad) terve rakvere läbikõndimiseks ideaalne idee.

pesus käisin ära ja koristama pole endiselt jõudnud, niiiiiiiiiiiiiiiiii kurb. see-eest olin tubli ja plaasterdasin oma varbad ära.

mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev.

mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiii haigelt uni, aga üpris tõenäoliselt käin ma nüüd pesus ja siis hakkan tuba koristama ja muid vajalikke ja tähtsaid asju tegema. kuna issi ehitas meile suurde tuppa sellise asja

, sain tühjaks teha peaaegu terve oma raamaturiiuli ja nüüd pean koristama hakkama, mida ma ausaltöeldes väga ei viitsi. ja kuna ma oma raamatud alla korrusele viisin, meenus mulle ka, et ma mängisin umbes üheksa aastat tagasi nendega raamatukogu, seega sain iga raamatu vahelt välja lapata sellise jubina:

hõissaa ja trallallaa.

mis saab sellest loomusevalust?

suisa rõõmustav on mõelda, et iga kord, kui mõnel mu sõpsul on tulekul sünnipäev, käin mina rakveres enda viimseid normaalsusekübemekesi hävitamas. täna läksime kaisaga kaijale kingitust otsima ja palju õnne mulle, et ma KONTSAKINGAD JALGA PANIN.

emme pani meid põhjaka juures maha. alustuseks avastasin, et ma olin taaskord kaasa võtnud kaamera ilma akuta, juhhei.
jalutasime rimis, jalutasime seppäläs, newyorkeris, cropis ja igal pool mujal niisama. ostsin endale lindexist salli, jeejee. seal me vist millegi väga lolliga hakkama ei saanud. läksime õigel ajal bussile ja sõitsime kesklinna. käisime tsentrumi lahedas poes, mis polnud täna üldse lahe ja ostsime selverist söödavat. põhimõtteliselt.. ma ei mäleta, mis me veel tegime (peale selle, et ma oma jala vastu mingit jullat marraskile tõmbasin. välja näeb täiesti mõttetu, aga APPI KUI VALUS), aga kuna kaisa raha raisata ei tahtnud, otsustasime jalgsi vaalakasse minna. kaisa arvates oli ilgelt hea mõte minna kristallkotka kaudu. okei, meil oli mingis kirjatarvete poes niikuinii vaja käia, aga OOOOOOOOH SA PÜHA PÜSS, KUI PIKK SEE TEE OLI. ei ei ei, mu kingad ei hõõrunud absoluutselt. peale kristallkotkast võtsin ma need jalast ja kõndisin ülejäänud aja paljajalu. läksime istusime kaisaga bussijaama ja helistasime ritile, et küsida, mis kell buss tuleb, kui kaisa järsku avastas, et me üldse valel teel olime. kõndisime õigesse bussijaama ja saime teada, et buss oli kümme minutit tagasi ära läinud. olime väga õnnelikud ja tahtsime hääletada, aga noh.. me ei teinud seda. kõndisime vaalakasse ja küsisime sealt bussiaegu. tulemas oli ainult üks buss poole tunni pärast ja siis järgmine sellest mingi tund või kaks hiljem. läksime apollosse, kus polnud siimu raamatut, mis sakkis ja lõppkokkuvõttes oligi täiesti mõttetu käik. asja tegi ilmselgelt palju toredamaks see, et kaisa ütles, et kell on 51. buss pidi tulema 55 ja kui me välja jõudsime, nägime, kuidas buss siuhti minema sõitis. olime suht vihased ja tahtsime uuesti hääletada, aga me ei teinud seda, sest kesklinn oli tegelikult täiega lähedal ja appi, kui naljakas see oli. kõigepealt helistasime taavile väikese lootusega, et ehk on ta linnas, aga oli eismal hoopis. selle peale kõndis kaisa selg ees tee ääres, naeratas autodele ja karjus: ''miks nad mind peale ei võta?! nad peaksid ise aru saama, et ma linna minna tahan!''
maantee ääres oli paljajalu väga meeldiv ja absoluuuuutselt mitte valus kõndida. ..not.
kui me linna jõudsime, lendas kaisa telefoni katik ära ja peaaegu ühe auto alla, mis oli ka tegelikult päris naljakas. läksime uuesti selverisse, kust ma ostsin plaastrit ja sain šoki, et see nii palju maksab. no tere hommikust, kes maksaks nende väikeste jullade eest 50 krooni?! peale seda läksimegi vist bussile ja tulime haljalasse. ka haljalas oli tore tunda kivipuru ja pigi oma jalgade all ja ilmselgelt oli porilompi astumine päeva parim idee, sest kõik teravad kivikesed ei jäänud üldse talla alla. üks vana onukene mingi laheda kotiga ütles mulle, et see on eelharjutus sütel käimiseks ja TÕEPOOLEST TÕEPOOLEST. ausaltöeldes arvan ma, et ma võiksin jalad lõkkes ka istuda, ma ei tunneks mitte mõhkugi, sest need on täiesti tuimad lihtsalt.

''no kes paneb oma lapsele nimeks talis? ma panen ka mingi.. suvis.''
''või kevdis.''
''või.. sügis.''
hõõõõahõõõõõõahõõõõõa, ma ei jaksa enam naerda.


ja et piisavalt nõme oleks:

but my heart, it dont beat, it dont beat the way it used to

lies



selg on mõnusalt laigumaigu ja ninalt tuleb ka.
ma olen täna niiiiiiiiii palju naernud. aldari iseloomustus ja siis kaisa omad ja lõpuks riti oma, mis oli täielik tipp ja ma tatistasin naerust monitori täpiliseks. no ja siis lisaks külastasin orkutis veidrate nimedega inimeste kommuuni ja keerutasin ennast naeru käes toolil ja tegin tetrises rekordi ja kuulasin poker face'i ja väljas ei käinud, sest mu sõbrad on laisad ja kuskile jõhvi või kuhuiganes minejad. tegelikult korraks käisin ka, aga see oli mõttetu. kõndisin poodi, ostsin kaks väikest pakki kummikomme ja kõndisin tagasi koju. nüüd on kell pool kaks ja ma mõtlen, et no kuramus, ma pean homme linna minema, ehk siis on mul viimane aeg pesema ja magama minna. homme alustan ideega ja ma loodan, et see päris nii feil ei tule, kui ma kardan. ma loodan ka, et kaisuga on linnas torenz.

torkasin näpu silma.

rock bottom

Jürgen ³: lihtsalt.. juba see et sa freetetris.org'is kuuekohalise numbri skoorid näitab et sul on vaja boyfriendi :D

Jürgen ³: :D õõõ.. kui küsida tohib siis mis on sinu praeguse edu saladus
lennon. hey ho, let's go: ausalt? nolife. :D
Jürgen ³: :D kusjuures mul tuli just idee, mida toimetajale pakkuda
lennon. hey ho, let's go: no
Jürgen ³: no see on küll formuleerimise küsimus.. aga umbes et kui madalale saab nolifemisega laskuda :D


järgmised mõnitused oodatud. olen inspiratsiooniallikas ja tõepoolest tõepoolest mängin ma hetkel tetrist, aga ma ei oska enam absoluutselt ja ma tean, et ma peaksin praegu tegema midagi, mis jätaks minust vähegi inimese mulje, aga ma ei suuda.

vaatasin laulupidu. nägin ennast rongkäigus ja ''ood armastusele'' ajal.

ja mul tuli üks mõte, aga selle teostamiseks pean ma kõigepealt oma toa ära koristama ja teiseks igasuguseid asju tegema. üleüldiselt pole see hea idee ja ma arvan, et see feilib, niiet kill me now, sest millegi paremaga ma hiilata ei oska.

clinging to not getting sentimental

eile ma lihtsalt passisin terve päev, mis on suhteliselt masendav, i know, aga noh.. mida ikka selliste ilmadega teha on? (toa oleks võinud ära koristada, jaaaa)
õhtul läksime aldariga välja. levitasin šampoonilõhna, õpetasin teda õigesti paelu siduma, naersin nagu suhteliselt viirdo, sidusin ta kinni, tegime getopilte ja muid pilte ja ta tahtis tulešõud teha, aga peale kümneminutilist jamamist tikkudega avastas ta, et tal läheb neid vaja, niiet oli väärt ootamine.

sain tänu noormees jürgenile endale telefoni tetrise, woot woot ja nüüd meenus mulle, et meil on head süüa, niiet ma hakkan sõpsusid vaatama ja hommikust sööma.

seljalt on nahka tulnud ehk siis ma olen laiguline ja nagu ma aru saan, siis tuleb hetkel edasi ka, niiet PRALLE!

nüüd on minu kord

kui ma pühapäeva õhtul laulupeolt jõudsin, olin suhteliselt väsinud ja mul oli tegelikult plaanis piltide laadimisega tegeleda, aga läksime aldariga välja hoopis. kell oli juba mingi pool kaksteist, niiet päris külm oli, aga no keda huvitab. tore oli üle pika aja näha ja juttu rääkida. ma muljetasin laulupeo kohta ja naerda saime ka päris palju, sest no vaadakem tõele näkku - ma ei feilinud laulupeol just vähe. umbes pool kaks jõudsin koju ja tee ääres oli täiega palju kasse, niiet veidi spooky hakkas. nägin vähemalt viit kassi ja üht jänest.

eile tuli kaija haljalasse. ma ajasin alguses jälle oma pläma selle kohta, kuidas ma ei viitsi välja minna, sest noh.. ma ei viitsinudki tegelikult ja ma olin hullult väsinud + ei saanud aru, kas kaija tuleb minu juurde, mis mind alguses natuke šokeeris, sest meie maja kõik sassis on, kuna me lottega alles koju jõudnud oleme, aga lõpuks kui kaija siia jõudis, läks mu tuju jälle paremaks, kuigi me ei teinud midagi. ma tegin pilte väiksemaks, ta vaatas ilmutatud pilte ja siis läksime välja. kaijal oli seljas mingi talvejope ja sall, niiet ma panin tema mõnituseks oma pika talvesalli kaela, aga keegi vist ei mõistnud, et see mõnitussall oli. läksime kaijaga jalkale, kadi tuli ka sinna ja passisime veidi aega niisama. varsti tuli kaisa ja siis helistasin taavile, kes lubas helistada, kui välja liigub. laulsime neljakesi koorilaule ja siis mina ''ta lendab mesipuu poole'' ja kadi oli taustalaulja. millalgi jõudis taavi, niiet rääkisime seal veits, siis läks kadi koju ja meie neljakesi rahvamaja juurde. moodustasime seal mõnitusringi, millega pandi paika, et mina pean mõnitama kaijat, kaija kaisat, kaisa taavit ja taavi mind, mis on minu arvates üpris ebaaus, sest mina sain kõige julmema variandi. rääkisime juttu ja naersime (nagu ikka, noh, ma ei mäleta tegelikult midagi) ja siis läks kaija koju ja kaisa koju ja ma passisin veidi aega kuni siim mu kaameraga pildistas ja siis tulin ma koju ja siim, taavi läksid taavi juurde. selline tore päevakene, midagi informatiivsemat ma enam jagada ei oska.
kodus kirjutasin kuni poole neljani hommikul laulupeo kirjeldust, siis väsisin ära, läksin magama ja emme oli veits kuri.
väljas oli lots of udu ja mu tuba oli jääkülm, sest mu aken oli lahti.
pusapusapusa.

terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud.

reede hommikul ärkasin ilma äratuskellata kell kolmveerand kuus, sest ma olin rannas tõsise päikesepõletuse saanud ja iga liigutus oli valus. aken oli lahti, magasin linaga ja külm polnud, aga mingi kärbes lendas aknast sisse ja tiirutas ümber minu, mille peale ma valu kätte peaaegu ära surema pidin, sest iga kord, kui ma teda ära ajada üritasin, pidin ma selleks käe üles tõstma ja oli suhteliselt valus. kell kuus avastasin, et äratuskell ei helise, sest noh.. ma polnud seda kogemata helisema pannud (üle-eelmisel õhtul olin telefoni laadinud ilma laadijat pistikusse panemata). kui ma päikesepõletuse peale ärganud poleks, oleksin ma ilmselt kell seitse kaisalt või kaijalt kõne saanud küsimusega, kas ma tallinnasse ei lähegi, sest ma panin ennast riidesse ja pesin ja kolistasin ja pakkisin veel, aga emme ega issi ei ärganud kumbki. kell pool seitse läksin nende tuppa ja küsisin, kas keegi mind autoga kooli juurde viib. issi ütles, et ta viib. ''okei, aga kell on pool juba.'' ''pool kuus või?''
kooli juures olin üks esimesi, mis tekitas minus kerget paanikat, sest avastasin kohe, et olin oma telefoni maha unustanud ja ümbruses polnud kedagi, kellelt ma seda laenuks küsida oleksin saanud, et helistada ja issit paluda, et ta selle mulle ära tooks. lõpuks jõudis kaija, niiet tema laenas ja sain telefoni kätte. sõiduks oli ette nähtud kaks bussi - üks suur ja teine väike. väike oli mõeldud naiskoorile ja suur ülejäänutele. me getteriga istusime seal väikeses suhteliselt ees ja mingid rahvariided olid meie ees täpselt, mis lõhnasid rahvariiete järgi ja kellelgi oli mingi ekstratugev lõhnaõli ja ma ei söönud hommikul, niiet mul hakkas ülipaha. no mul läheb tavaliselt ka süda bussis pahaks, aga seekord oli nii, et ma tundsin, et ma pean oksendama, aga ma ei saanud lihtsalt, sest ma polnud midagi söönud ja mul hakkas paha ja ma hakkasin hingeldama ja hoidsin peast kinni ja ägisesin ja vähkresin ja getter ehmatas vist suhteliselt ära ja lõpuks märkas liis ka mu selja taga, mis toimub ja ma ei julgenud öelda ka, et buss kinni peetaks, sest me olime juba tallinnas ja ma teadsin, et ma ei oksenda niikuinii ja veits nõme on niisama endale värske õhu peatust nõuda, kui bussis oli peale minu veel palju inimesi. igatahes lõpuks ma ei suutnud enam ja pobisesin midagi ja tõmblesin ja värisesin ja surisesin üle keha ja siis hüüdsid teised ka, et peatust oleks vaja, niiet bussijuht pidas bussi kinni, hingasin veidi õhku ja siis käskis juht mul täitsa ette enda juurde istuma minna ja akna lahti keerata. parem ei hakanud päris pikalt. kui me oma ööbimiskohta, merivälja kooli, jõudsime, tassisin ma asjad üles ja läksin heitsin välja murule pikali, aga neeeeeeh, midagi ei mõjunud. suhteliselt varsti liikusime liisi (nüüd juba teise liisiga. meil on kooris kolm liisi ja viis inimest, kelle nimi sisaldab sõna ''liis'', aga ma ei hakka mingeid täpsustusi kirjutama, eksole), kaisa, kaija ja getteriga kesklinna. käisime virus ja hesburgeris, kus ma sõin friikaid ja burksi (omg, hesburgeris) ja süda läks uuesti pahaks, sest mu sisemus ei mäletanud enam, misasi on söök. peale söömist jooksime kiirelt bussile, sest proov pidi hakkama. küll on vahva muidugi, et kõik rivistumised hilinesid palju ja lavale minekud veel rohkem. igatahes jõudsime laulma ja ma olin suhteliselt ehmatunud, kui ma kohe alguses hümni ja eesti lipu laulu ajal natuke nutma hakkasin. arvatavasti oli lihtsalt see esimese hetke emotsioon, sest mingi tädi mu kõrval nuttis ka. oli ilus ja ma olin ropult väsinud, aga kui kaija ja kaisa ütlesid, et nad kooli lähevad, ei läinud ma kaasa. passisin ja laulsin ja passisin, aga teise kontserdi läbimänguni ei jäänud, sest polnud ammu midagi süüa saanud. ritiga pidime ka kokku saama, aga esiteks ei suutnud nad ennast õigele bussile istutada ja teiseks meenus mulle, et nad ei saa käepaelteta sissegi, niiet see jäi ära. läksime getteriga virusse, kus ma puhtjuhuslikult toidupoe järjekorras emmat nägin. kui ma raha maksin, märkasin järsku ritit ka, niiet rääkisime veidi juttu ja siis läksime getteriga kooli tagasi. pikutasin veidi aega ja ei teinud absoluutselt mitte midagi + asja tegi veel masendavamaks kaisa kõne. ta helistas mulle lauluproovi ajal ja ütles, et me saame tantsupidu vaatama minna. no ja kui ma talle hiljem helistasin, et küsida, mis bussiga nad sõitsid, ütles kaisa, et läksid 1a-ga kesklinna ja sealt jalgsi staadionile, aga et nad ei saa tantsupidu vaatama minna. no ja kui ma koolis kaisale helistasin ja küsisin, kus nad on ja mis teevad, ütles ta, et vaatavad tantsupidu. ma mõtlesin ainult sellele, kuidas ma kaks aastat seda friking pidu oodanud olen ja tantsima ei saanud ja siis lõpuks ei näinud ka jne. mariliis ja keili ja kõik küll rääkisid, et nad ei tahaks seda tegelikult nähagi, sest mariliis hakkas juba siis peaaegu nutma, kui ta ema talle helistas ja ütles, et ta parajasti tantsupeol on ja muusika taga mängis ja ma mõtlesin ka, et tegelikult ma ei tunneks seal ennast ilmselt väga hästi, aga samas.. võiks üle saada ju. igatahes olin suhteliselt tujutu ja passisin niisama, kuskile liikuda ei saanud, sest jalad ainult lohisesid järel. millalgi tulid kaisa ja kaija, kaisa näitas mulle, kus pesemisruum on (viis mu alguses rätiku ja pidžaama ja kõikide pesuasjadega SÖÖKLASSE ja ma olin šokis, aga tegelikult tuligi sealt juurest minna), niiet käisin pesus, punusin päris kaua patse, naersin, rääkisin juttu ja olin vist viimane, kes magama jäi. päris naljakas oli kuulata, kuidas terve ruum järgemööda norskama hakkas. esimesel päeval nägin mirsut ka ja.. rohkem vist mitte kedagi, keda ma ära tunda võiksin.
aa, ja bussis oli mingi imelik tüüp, kes alguses istus, aga siis järsku minu ja getteri juurde seisma tuli ja endale kotirihmale sildi ''smile if you're horny'' kinnitas. ilmselgelt vaatasin ma seda ja vahtisin teda mingi eriti värdo naeratusega (mitte tahtlikult).

teisel päeval läksime hommikul kaisa ja kaijaga tantsupidu vaatama. kell oli päris palju ja me hakkasime hiljaks saama, aga bussini oli palju aega veel. järsku tuli kellelegi mõte hääletada. ja kaija hääletaski, mis oli lõpuks nii naljakas, sest
1) ta tegi seda bussijaamas
2) tee kõrval oli üks rida mingi selline, kus autod ei tohtinud üldse peatudagi
pidime leppima bussile minekuga. istusime seal kolmekesi oma eesti lipuga ja laulsime laule.
tantsupeol sain toomase käepaela ja sisse, aga kohe alguses oli veidi kurvavõitu olla. otsisime kohta muruplatsil ja vaatasime etendust. hästi ilus nägi välja tegelikult. millalgi läksin lottet otsima, leidsin ka ja ta näitas mulle üht madist, keda ma teadma oleksin pidanud, sest ma 2007 tantsupeol ja ta jalgadele joonistasin, aga tõsiselt ei meenunud, niiet veits mark oli. läksime kaijaga hoopis tarvanpää juurde, vahetasime toomasega paar sõna juttu ja ütlesin madisele (mitte sellele samale, keda lotte mulle näitas) tsau. kuna nad kohe tantsima läksid ja me teisele poole staadionit (oma algsele istekohale ei jõudnud), vaatasime me edasi sealt samast, kust nad staadionile läksid. oh jummel. ''tuulevaiksel ööl'' oli nii.. ah, ma ei tea. *siin kohal võite selle laulu käima panna ja selle saatel edasi lugeda. FEEL MY PAIN* ma mõtlesin proovidele ja üleüldse kõigele sellele, kuidas ma aasta alguses kuldariga tantsisin ja kuidas me rahvamaja suurel laval proovi tegime ja kuidas me maarjaga sõpradeks saime ja kuidas ta mind läbi lumetormi autoga koju sõidutas ja kuidas ma siis järsku massiga tantsima pidin hakkama ja nii endast väljas olin ja koju tulin ja terve õhtu nutsin ja seal enam edasi käia ei tahtnud, sest paarilise vahetamine nii jube tundus ja kuidas siis järsku taavi tuli ja kuidas torpan mulle ütles, et me taaviga tantsima hakkame ja kuidas ma seda taavile ütlesin, kuigi ma tegelikult ei julgenud, sest me ei suhelnudki ja kuidas me siis lõpuks ka sõpsudeks saime ja kuidas kõik koguaeg nii kuradima naljakas oli ja kuidas kaisa ja kaija alguses meie tantsimist vaatamagi tulla ei julgenud ja lõpuks ise tantsima tulid ja kuidas õhtud olid nii pimedad, et tantsusaali valgus põles ja väljas oli kõik täiesti must ja kuidas üleüldse kõik oli nii tore ja kuidas esimene ülevaatus natuke sassi läks ja kuidas ma terve teise ülevaatuse päeva täiesti lohutamatult nutsin ja terve rakvere gümnaasiumi vetsupaberirulli oma pisarate ja nutust tatise nina peale kulutasin ja kuidas ma siiski lootsin, et me edasi saame ja kuidas siis ühel õhtul kuldar mulle edasisaajate lingi andis ja ma ära ei tabanud, miks ma meie rühma sealt nimekirjast ei leia.
ja kui ma seda seal staadionil vaatasin, kuidas kõik kokku jooksid ja kallistasid, mõtlesin ma küll, et.. no kuramus. ilmselgelt tuli sinna otsa tuljak, mille peale ma hakkasin lahinal pillima. kõndisime kaijaga staadioni teise otsa tagasi, ma nutsin terve aja. istusin maha, algas ''mere pidu'', ma vaatasin seda ja nutsin edasi ja kui kõik läbi sai ja tantsijatele tänusõnu öeldi, nutsin ma tõepoolest tõepoolest endiselt. kõndisime minema ja ma nutsin veel ja üleüldse lõpetasin ma ära alles siis, kui me tänaval tarvanpää omadest mööda kõndisime ja mul päris mark hakkas. käisime kaisa ja kaijaga virus süüa ja juua ostmas ja läksime oma kogunemiskohta, sest rongkäik pidi algama. see venis päris päris pikalt, niiet istusime niisama, nägin mairot, tegin teistest pilti ja tuju läks ka paremaks. rongkäik oli veidi väsitav, aga tore ja kindlasti kindlasti parem kui viimane kord. veidi üle viskas küll see lõpuks tegelikult, et me mingi viissada seitsekümmend kolm korda ''virumaa laulu'' laulsime. nägime rongkäigu ajal marti ja tõnist ja meie kooli eesti keele õpetajat ja ajaloo/ühiskonna/väitluse/filosoofia õpetajat ja karli ja liisat ja noh.. inimesi. lauluväljakule jõudes istusime kaisa ja kaijaga muruplatsile maha ja suhteliselt varsti tuli sinna kadi ja siis jürgen. rääkisime jürgeniga juttu ja me kaisaga läksime vahepeal karliga ka kokku saama. alustuseks feilisin ma taaskord. nägin jälle seda sama madist, keda lotte mulle näitas ja keda ma mäletama oleksin pidanud. lehvitasin talle ja ta nägi välja niimoodi nagu tahaks juttu rääkima tulla, niiet ma ei teadnud, mida teha, aga otsustasin lõpuks edasi kõndida. ilmselgelt komistasin ma siis mingi friking kivi otsa ja noh.. mark oli. karliga kokku saamine oli.. nojah. keegi ei rääkinud eriti midagi, niiet läksime kaisaga sisse tagasi ja istusime veidi aega jürgeni ja kadiga ja kui me kaisaga vahepeal kahekesi olime, nägime me mingit väikest last, kes oli oma vanemad ära kaotanud. tal olid linasest riided seljas ja eesti lipp käes, ta oli nii kurva näoga ja kaisa ütles, et mõtle kui palju ta peab üldse julgust kokku võtma, et üldse mingite selliste meestega rääkima minna. mul läksid silmad märjaks ja kui ta natuke kauem seal meie juures kõndinud oleks, oleksin ma täiega nutma jälle hakanud. MA EI TEA, MIS MUL VIGA OLI.
millalgi hakkas rivistumine, me kadi ja gatteriga läksime sinna seisma. järsku nägin suurelt ekraanilt priitu, ehmatasin ja ütlesin: ''see-see-see on minu onu!'', aga ma ütlesin seda vist veidi liiga kõva häälega, sest kadi ja getter polnud ainsad, kes naerma hakkasid (loe: kõik ümberasuvad naised hakkasid kõva häälega naerma), niiet veits mark oli. läksime laulma, ilus oli, aga vihma hakkas sadama ja mu laulik ligunes veits läbi. seisime mingite tädide juures, kes hakkasid meenutama, kuidas vanasti lehvisid seal punased lipud ja lauldi laule leninist. ilmselgelt hakkasid nad neid meelde tuletama ja laulma. peale laulmist läksin tagasi muruplatsile, kus kaisa ja jürgen istusid. toomas helistas ja ütles, et tuleb ka sinna. me olime nagu natuke mäest üleval või nii ja ta oli allpool ja kui ta vastu kõndima hakkas, jooksin ma oma rahvariiete ja lillepärja ja lehvivate lokikestega täiega sealt alla ja kallistasin teda, mis oli päris tore isegi hoolimata mu valutavatest jalakestest. varsti helistas kaija ja ütles, et ta hakkab ka tulema. jooksin talle samamoodi vastu ja me natuke aega maadlesime seal. kuna vihma hakkas uuesti sadama, seisime mingi telgi alla ja lõdisisesime. kui jürgen ära minema pidi, läksime me ka kolmekesi bussijaama, mis oli suhteliselt jube. seal oli niiiiii tohutult palju inimesi, paduvihma sadas, meil olid rahvariided seljas ja meie bussi ei tulnud. lõpuks saime ikkagi peale ja bussis oli üks üliilus tüüp. no neid oli tegelikult igal pool, aga see oli eriti ilus ja tekitas igatsust teiste inimeste suhtes. bussipealt maha saades pidime me ilmselgelt mingi 1-2 kilomeetrit veel jalgsi ka kõndima. kooli jõudes panin riided kuivama ja pidin oma asju korrastama, mis oli ülirõve ja mul oli ülirõve olla ja mu jalad ei liikunud ja üleüldse oli ülirõve. käisin pesemas ja avastasin rõõmsalt, et vesi oli täiesti jääkülm. väga vägev elamus tõepoolest, ma pole elusees midagi sellist teinud. isegi sellele mõeldes hakkab mu pea uuesti valutama. fo riil, otsige kraanist kõige külmem vesi, mis tuleb ja laske seda hunnikus pähe. ilmselgelt pean ma oma juuste šampoonist puhtaks saamiseks ka ära kulutama mingi viissada liitrit vett, niiet jah.. suhteliselt piin oli. enne magama jäämist jagasime nalju sööklaonu kohta ja naersime päris ohtralt.
meie koolis sööklas töötasid üks mees ja naine ja mõlemad rääkisid vene keelt.
berit ja teised olid bussis mingit naist kohanud, kes oli küsinud, et mis koolis nad ööbivad ja kuidas neile seal meeldib. kui nad sellest veidi rääkisid, ütles naine, et väga tore, et ta on selle kooli direktor ja et berit viiks kokkadele tervisi. berit oligi siis sellele mehele pika jutu maha rääkinud selle kohta, kuidas ta direktorit bussis kohtas ja kuidas see kokkasid tervitada palus jne. kokaonu vaatas teda mõitsmatult ja vastas: ''veel?''
tegelikult oli see hullult ilus mees, aga tal võis vist veits imelik lõpuks olla, kui ma teda mõlemal õhtul kahvlit sujuvalt ja aeglaselt suust läbi libistades ja ilastades jõllitasin, samal ajal kui ta leiba ja mahla juurde tassis.

kolmandal hommikul ärkasin ma päris vara, aga kõik teised magasid, niiet ma magasin ka edasi, kuigi ma ei saanud üldse, sest ülirõve oli olla. kõik norskasid ja sonisid ja üleüldse suhtelielt jube oli. terve ruum oli muidu vait, ainult mingid magajate norsked ja äginad kõlasid ja järsku ütles liis: ''vastikud lollid lapsed'' vms ja kõik ülejäänud ütlesid järsku vastu, et on jah. ma suht ehmatasin, sest ma arvasin, et kõik on unes. meie lauluõpetaja vastas selle peale läbi une: ''ei ole. toredad head musirullid on.''
tõusin üles ja läksin pesema. kaija oli pärast šokeeritud ja ütles, et ma olin üle tunni aja ära olnud ja et kõik olid juba arvanud, et ma läksin kuskile ära. no misiganes, sorri, et elan ja pesemas käin!
igatahes kui ma pesust jõudsin, olid pooltel juba asjad pakitud, niiet hakkasin ka toimetama. tassisime asjad bussi ja ootasime kaisat, kes oli jürgeniga väljas. lauluväljakul passisime jälle. olime suhteliselt uimased, pikutasime murul, ma sõin friikaid ja millalgi tuli jürgen ka. kaija intervjueeris mind küsimustega ''mis sulle laulupeol kõige rohkem meeldib?'', ''millega sinu arvates korraldajad sel aastal eriti hästi hakkama on saanud?'', ''mida sa teisiti teeksid?'' jne. iga küsimuse vastus puudutas ilusaid meesoost persoone, sest NO C'MON, EI OLE VÕIMALIK, KUI PALJU NEID SEAL OLI. millalgi jõudis kätte aeg, mil naiskoorid pidid rivistuma minema, niiet andsin oma vihmavarju jürgeni kätte ja läksin laulma. ''ood armastusele'' on nii kohutavalt ilus ikka, huh.
lavalt ära minnes liikusin kohe tagasi meie muruplatsi kohtumiskohta ja lebotasin seal veidi aega niisama kuni jürgen tuli ja ütles, kuidas ta seal juba mingi viis korda käinud ja mind otsinud oli. sain oma vihmavarju tagasi ja rääkisime juttu. kui lastekoorid ka oma laulmise lõpetasid, tulid kaisa ja kaija ka sinna ja noh.. rääkisime endiselt juttu. jürgen läks millalgi ära ja me kaisa ja kaijaga üritasime magada, aga mingid pätakad jooksid ümber meie ja ma pidin rivistuma minema. lõpuks ütlesin neile lastele midagi kurjalt ka, sest suht närvi ajas. ühendkooridega oli lõpuks veits jube laulda. noh, tore ka ja kõige paremad laulud olid seal, aga ma sattusin mingite imelike inimeste juurde jälle. ülivähe ruumi oli ja paluti ülespoole astuda. kui ma astusin ja niigi enam ära ei mahtunud, otsustas mingi eriti suur mammi mulle veel ette astuda, niiet ma ei näinud enam absoluutselt mitte midagi. ma oleksin suhteliselt rahulik olnud, kui see oleks olnud mingi mitteärritav tädi või kui getter oleks minu palve peale end veidikene küljega keeranud, et ma ka veel ülespoole astuda saanud oleksin, aga ilmselgelt ei kottinud kedagi, kuidas ma seal vahel vaikselt surema hakkasin ja noh.. ma saan aru küll, et kui 25 000 inimest on laval, et siis ei saagi seal palju ruumi olla, aga enda sõbrad võiksid ikka veits palvetele vastu tulla ju. igatahes hakkas see tädikene seal veel mingit lolli ka mängima. kui ülevalpool keegi jälle minestas ja inimesed arsti karjusid, ütles see naine ''no kui etendus lõppema hakkab, siis ma karjun ka arsti ja ei pea omal jalal alla minemagi'' ja kui koorijuhte tänati ja mingi naine kellegi nime peale rõõmust kiljus ja plaksutas, ütles see mutt vihaselt: ''kedagi vist pussitatakse.''
lainete saatmine oli ülilahe. alguses liikus kaare all vasakult paremale ja vastupidi, aga hiljem liikus kaare ülevalt alla ja sealt mööda publikut mäest üles välja. hämmastav oli see, et see läks üle terve väljaku ühtse lainena, mitte ainult näiteks vasakust äärest või paremast vms ja see oli ülivõimas. kui me tuljakut laulsime ja see läbi saime, mõtlesin ma, et oh kuramus, seda laulaks küll veel kümme korda. ja kõik hakkasidki karjuma, et korrata ja niiiiii tohutult hea oli seda laulda. ja siiiiiiiiiiis laulsime me mesipuud ka kaks korda, mis on üks mu lemmikuid koorilaule, niiet ma olin õnnelik. ja kui kava otsas oli ja rahvas ära liikuma hakkas, alustati täiesti suvalisi laule ja kogu rahvas laulukaare all laulis kaasa. mulle meenus laulvast revolutsioonist lause ''if 20 000 people start to sing one song then you just can't shut them up. it's impossible.'' ja ma mõtlesin, kui võimas see kõik on.
peale laulmist pidime mingi limpa telgi juures kokku saama. ilmselgelt ei teadnud ma, kus see on, niiet otsisin täiega. lõpuks võtsin ette õpetaja joonistatud pildi ja mingi kirjelduse, lugesin 50 sammu kuskilt vasakule nagu tal seal öeldud oli ja lõpuks jõudsingi kohale. saime kaks kotti kommi ja kuigi me kohe bussile liikuma hakkama pidime, otsustasin ma veel vetsus käia. kui ma sealt välja jõudsin, olid ainult kaisa ja kaija alles ja ma olin paanikas, sest ma tahtsin kätepesuks ja joomiseks vett. mingid kraanid, mis seal olid, ei töödanud, niiet jooksin seda ostma, aga mul oli raha eriti nõmedalt. mul oli alles kaks sajast, üks kümnene, üks kahene ja sendid ning vesi maksis 15 krooni. hakkasin seal sentidega jamama, lõpuks sain makstud ja avastasin, et ei leidnud kaisat ja kaijat. hakkasin kuskile suvalisse kohta jooksma (õiges suunas) ja nägin lembi-liisi. rääkisime paar lauset juttu, ma tormasin edasi ja avastasin, et sealt kohast välja ei saanud. helistasin kaisale ja ta ütles, et ma läheksin sinna, kust me tulime. no ma ilgelt mäletasin ju, kust me tulime. igatahes jooksin ma tagasi ja läksin hoopis teises suunas. kaisa helistas tagasi ja küsis, kus ma olen ja ütles, et nad kaijaga tulevad sinna. selle peale hakkasin ma mingis kolmandas suunas jooksma ja siis läksin ikkagi tagasi kuni nad tulid ja me õigesse kohta läksime. suhteliselt piin oli sellest mäest üles ronida, aga lõpuks jõudsime kohale ja läksime väravast välja vasakule. nägime meie kooli suurt bussi ja küsisime seal ees seisvatelt poistekoori tüüpidelt, kus väike buss on. nad jõllitasid meid lahtise suuga, niiet me küsisime veel mingi kuus korda, mille peale nad.. noh, vahtisid meid lahtise suuga. see oli niiiiiiiiiiiiiii naljakas, sest üldiselt inimesed ütlevad MIDAGIGI selle peale, kui nendega räägitakse, aga nad lihtsalt vahtisid meid lolli näoga. tol hetkel ajas muidugi närvi, niiet kaija saatis nad pahasse kohta ja me jooksime mööda bussiparklat edasi kuni ma lõpuks liisi telefonis kätte sain ja ta ütles, et kui me väravast välja läheme, peame me paremale pöörama. hakkasime tagasi jooksma kuni lõpuks kohale jõudsime. bussis loopis keili inimesi aknast kommidega ja üleüldse sai päris palju nalja. süda läks ka lõpuks pahaks, aga ma ei jõudnud seda eriti märgata, sest me hakkasime bussis laineid tegema ja kui bussist maha saime, siis ka.
*bussijuht ulatab maigile koti*
''maigi sai koti kätte, woooohoooo!'' *laine*
maigi: appi, kui raske see on
''maigi kott on raske, woohoo!'' *laine*

nägin taavit ja siimu ja kaisa isa ja oma ema ja mõtlesin, et polegi päris kaua neid kõiki inimesi näinud, kuigi tegelikult oli ainult kolm päeva möödas.
koju jõuda oli hea, aga natuke kurb ka, sest ma mõtlesin, kuidas mul nüüd eriti elukest pole ja kuidas pidu oli ülitore, aga kuidas minu jaoks kõike veidi mu mõte ''kuramus, see oleks hoopis nii olema pidanud'' solkis. aja möödudes vajub see ilmselt aina rohkem tahaplaanile ja ma saan õnnelik olla, et ma nii võimsast laulupeost osa võtta sain ja et need kolm päeva lihtsalt suurepärased olid.

heartbeat

you bring me so much joy
and then you bring me
more joy.

õues läheb valgeks ja mõtlen, et.. no kuramus.




homme jagan hunnikus infot kõige kohta, be prepared!

ühes

jõudsin koju, olen veidi väsinud ja igatsen inimkontakti (loe: tahaksin täiega välja minna, aga olen selleks veel liiga uinamuina), aga mul on 1279 pilti, millega ma nüüd tegelema hakkan. pralle!

i'm hoping that soon maybe life it don't pass you by.

käisime täna issi, kaisa ja kaijaga võsul jälle. pidime kõigepealt maale minema, aga kui me sinna jõudsime, saime teada, et eino oli ise kõik maasikad juba ära korjanud, niiet me saime kohe randa minna. kell oli siis umbes.. ma ei tea, aga väga palju polnud. midagi kaheteistkümne ja ühe vahel vist. rannas päevitasime ja õpetasime kaijat ujuma ja tegime trikke ja nalju ja käitusime nagu veidi poolearulised. olime kokku vist mingi neli tundi, ma pakun. selle aja jooksul käisime kolm või neli korda vees ja jäime poolenisti päikese kätte magama. rannas olid luiged ja mingid varesed, kes tegid magamise suht raskeks, aga ega see vist väga kaval idee olnud polekski. viimasel veeskäigu korral tantsisime ''tuljakut'', ''tantsupeole'' ja ''merepidu''.
huh, ja nüüd on valus. ma pean vist uuesti duši alla ka minema, aga ma ei taha, sest ma saan krambid selle värgi peale. õnneks on mind nüüd juba informeeritud, et päikesepõletusega tohib ainult külma vett kasutada. ..oleks ma seda varem teadnud.
ja kui ma nüüd pesema lähen, saan ma ilmselt umbes kell üks voodisse ja loodetavasti jään kohe magama, sest juba kell üks magama jäädes saan ma vaid viis tundi und.
täna neid saateid vaadates tahtsin ma küll kohe tallinna poole liikuma hakata, nad kõik juba pralletavad seal ilma minuta ja täitsa kahju oli vaadata, egoistlik.. persoon nagu ma olen.

igatahes igatahes lähen otsin ma nüüd alt mingi tühja kasseti, kuhu ma lasen vanematel laulu- ja tantsupidu lindistada, käin pesus, magan, ärkan kell kuus ja olen tagasi kolme päeva pärast. byebyez!

tulge, lähme laulupeole

19:25 ma peaksin asju pakkima, aga ei viitsi. alustan ikkagi.

19:50 okei, nüüd ma lähen päriselt pakkima.

21:25 ma alustasin enne, aga noh.. läksin poodi hoopis. ma saan krambid oma päikesest põletatud kehaga ja ei suuda ennast absoluutselt liigutada.

lennon. it's built on findin the easier ways through. ütleb:
nagu surema hakkaks noh
I can't believe you ütleb:
äkki me suremegi
I can't believe you ütleb:
äkki maailma lõpp tleb
lennon. it's built on findin the easier ways through. ütleb:
sest me käisime rannas vä
I can't believe you ütleb:
jah
lennon. it's built on findin the easier ways through. ütleb:
võimalik

aaaaaaaaaaaahhhhh. lähen, ausalt lähen.

22:23 asjad hakkavad enam-vähem kogunema, nüüd hakkan neid kohvrisse laduma.

22:55 asi ei edene eriti. mul on roppumoodi palav ja ma pidin nüüd taavi pusa seljast ära võtma, mis sakib, sest see on ainus pehme asi, mis mul on ja kõik muu paneb mind surema. vaatan telekast mingeid laulupidude ja tantsupidude värke. toomast näidati mitu korda ja madist ka (okei, seda ma tegelt ise ei näinud, sest ma tulin siia kirjutama, aga emme karjus alt korruselt) ja tantsiti tuljakut. mina, ilmselgelt, hakkasin peaaegu pillima, SEST SEE ON TULJAK ja MA PEAKSIN KA SEDA PRAEGU SEAL KAISA JA KAIJA JA MAARJA JA TAAVI JA KEILI JA KULDARI JA KAJA JA LOKSI JA KÕIKIDE TEISTEGA TANTSIMA. ooh, you have no idea.
ilmselt oleks kergem olla, kui ma ei näeks välja nagu küpsenud kalkun ja kui mu tunne poleks nagu.. noh, küpsenud kalkunil.

23:24 lõpetasin pakkimise. jõudsin just oma kodinad (kohver, mingi spordikoti moodi asjandus, käkott, madratsi kott) seina äärde ritta seada, kui ümberkeerates vihmavarju nägin. mõtlesin, et seda ma küll nirmekirjas ei märganud, võtsin paberi ette ja avastasin, et nimekiri läks teises veerus veel edasi. tegelikult oli seal ainult neli asja. mis? vihmavari, märkmik, pastakas ja SÕLG.
igatahes pean ma nüüd oma lillepärja ära parandama ja telefoni mingeid asju laadima (mida?). homme hommikul pean kohvri uuesti lahti saama kuidagi, sest mul on vaja juukseid kammida ja silmapliiatsit kasutada ja hambaid pesta ja siis uuesti kinni ka toppima. pean ärkama kell kuus ja olema kell seitse kooli juures. ma ei unusta maha sõlge, sest ma panen ta peale hammastepesu meigikotti ja ma ei unusta maha VIHMAVARJU, MIS SEISAB MU KAPI KÕRVAL. ma ei unusta maha ka RAHVARIIDEID, MIS RIPUVAD MU KAPIUKSEL.
pakkisin kotti teki, mis tähendab seda, et mul pole öösel millegagi magada, aga ma ei kurda, sest kui ma endale midagi täna ööseks peale võtaksin, oleksin ma ennast sellega tõenäoliselt hommikuks üles poonud. NII PALAV JA KUUM JA PALAV JA PÕLENUD ON OLLA. see on ebanormaalne milline ma välja näen, fo riil. nagu mingi.. kohati punane, aga tundub nagu mul lihtsalt oleks palav, mitte nagu ma oleksin päikest saanud. närige murunzit.

tore lugu on ka see, et kaija saab laulupeol toomasega kokku ja kaisa jürgeniga ja MUL POLE KELLEGAGI KOKKU SAADA, sest kedagi ei koti see, et mu jalg tallinna pinnal tatsub. okei, ma saan ka tegelt jürgeniga kokku, aga see on rohkem nagu kaisaga koos kakerdamine ja no whatever, ma ei tea, miks ma vingun, mul on liiga palav vist lihtsalt.

ma ei lähe enam kunagi duši alla! i mean it! midagi nii valusat kui tänaõhtune dušš pole tundnud ma viimased 16 aastat. nagu nugasid oleks voolikust alla sadanud. AAAAAAHHHHH, KUI VALUS!

the good times are killing me.

got dirt, got air, got water and i know you can carry on.
shrug off shortsighted false excitement and oh what can i say?
have one, have twenty more "one mores" and oh it does not relent.


(23:40) Jürgen ³: sa tundud hea inimene, aga sa oled tegelikult jube õel :D
(23:40) Jürgen ³: kahju hakkab lausa







dwayne hoover murdis wayne hoobleri südame sellega, et raputas ebamääraselt pead ja kõndis siis minema.

nüüd usun ma ämbliku nuttu kärbeste matuseil.

vastukaaluks eilsele oli täna väga tore päev ja ma kirjutan sellest kiirelt, enne kui kogu see jama kräpp mu peas veel rohkem laiali vajub ja jälle hea ära katab.

hommikul (nii hommikul, kui kella kahtteist nimetada saab) pesin ära kampsuni ja sukad (mis, mulle praegu meenus, nüüd ööseks ka välja jäid, fakk), käisin pesus ja läksime issi ja kaisaga võsule. käisime kaisaga kaks korda ujumas ja päevitasime ennast täitsa punaseks. eriti kõvasti said jalad, päris valus on + pluusi oli ka valus selga panna. kuulasime rannas mussi. tegin kaisale äraarvamismängu kõigepealt enda telefoni muusikaga ja siis issi omaga. lõpuks ehitasime liivalosse ka. või noh.. alustasime, aga asi lõppes sellega, et kaisa ehitas hiigelkraavi ja mina mingi jala. enne haljalasse tulekut käisime maalt ka läbi, korjasime koju maasikaid. püha püss, kui suured need on. neid on seal täiega palju ka ja kuna eino seal üksinda neid korjama peab, läheme me homme appi. pärast läheme randa ka ja kaisa, kaija tulevad ka.
ja.. öööö.. kaisaga käisime väljas ka. käisime poes ja siis tema juures ja siis uuesti poes ja siis uuesti tema juures ja siis väljas ja siis uuesti tema juures. nalja sai oo jummel kui palju, nagu ikka.

pildid saime ilmutusest kätte. üks asi läks veidi nässu, aga sellest ma ei viitsi rääkida. igatahes tore, et kätte saime ja tore oli vaadata.


no ja muidu on crap, aga naudin hetki. täna oli tegelikult üks nõme hetkeke ka, aga see oli liiga nõme, et sellest rääkida.
NO ARGH, MIS SUL VIGA ONNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNN, ET SA NII NORMAALNE OLED?!

life handed us a paycheck, we said "we worked harder than this!"

(ole vait, postitasin alguses fotoblogisse. JA OI NÄE, NÜÜD ON JÄLLE FOTOBLOGI AKEN LAHTI.)

tänane päev imeb. nüüd juba eilne tegelikult ja sel juhul ''imes'', aga mis vahet sel on? millelegi konkreetsele sõrme peale panna ei oska, aga üleüldiselt on kõik väga mööda. alustuseks muidugi see friking tantsupeo kräpp, millest ma juba ammu üle saanud peaksin olema, aga samas tuksub peas nagu miski, mis ütleb, et ma olen praegu väga vales kohas. magasin kella kaheteistkümneni, tõusin voodist üles, mängisin veidi tetrist ja läksin uuesti voodisse pikali. lihtsalt vahtisin ringi ja mõtlesin, kuni ma poolunne vajusin ja kell pool kolm uuesti tõusin. väljas ei käinud rohkem kui pesukaussi sinna viimas.

niigi on kõik nii BLAAAAAAAAAAAAAH ja mitte vaid nii nagu see, mis muidu asju raskemaks teeb, vaid.. no jama lihtsalt. lisaks sellele on mu kaamera natuke perses ja IDEAALSE AJASTUSEGA. ilmselgelt saan ma selle parandusse viia kaks päeva enne laulupidu. mingi liivatera on vist vahel, igatahes objektiivi kruttides jääb vahepeal mingi asi ette ja krõbiseb + vahepeal lihtsalt ei fokuseeri ja põriseb hullult kõvasti. ma arvan, et see on sellepärast, et mul see viitnal kaasas oli ja ma tahaks ennast natuke üles puua. püksid, kaamera, mhmh, mhmh, super.

igatahes on paha ja hoolimata sellest, et midagi majorit täna juhtunud pole, on see üks selle suve siiamaani nõmedamaid päevi üldse (hetkel tuleb meelde, et vaid jaanipäeval tundsin ennast halvemini).

eile öösel läksin oma tuppa, seisin voodi kõrvale, nuuskasin ja vaatasin kella. see näitas 1:11.
täna õhtul läksin oma tuppa, seisin voodi kõrvale, nuuskasin ja vaatasin kella. see näitas 22:22.
praegu läksin oma tuppa, seisin voodi kõrvale, nuuskasin ja vaatasin kella. see näitas 1:15.
see on imelik lihtsalt, muud midagi.

homme hommikul pean:
* ärkama vara
* helistama kaisale
* pesema botased
* pesema kingad
* pesema punased sukad
* pesema halli kampsuni
* pestud asjad kuivama panema


elfeoiroifgiurotiuweeeeeeeeeeeeõõõõõõõõõõõõghujgfpõõõõõõõõõõõghjf
ole olemas.