that's how i roll.

2012-02-17T21:06:00.002+02:00

ainus väike mõttekenegi, mis mul seoses koduse ülesandega oli, oli kolme järjestikuse aasta osaleja ja tema plaanide kohta uurimine, aga üks kursaõde tegi sellest uudise ära ja lasi selle kõige tipuks lehes avaldada, nii et ma olen taaskord väga lost. pean oma uurimisprotsessi kiirendama/orignaalsemaks muutma.

hello

2012-02-17T16:35:00.000+02:00

ta ei koligi ära.

2012-02-16T22:11:00.002+02:00

siin läheb kõik ikka allamäge. köögi lambipirnid on ka millegipärast läbi läinud (ma ei tea, kas on niisama kulunud või on asi milleski muus, sest enne vilkus nagu väike disko köögis), aga need on mingid veidrad lambid, nii et ma kujutan juba ette, kuidas me kõik nende vahetamise eest arvele umbes lisakümneka otsa saame. appikene, kuidas ma koju tahan.

2012-02-16T20:52:00.005+02:00

pole vist midagi tülgastavamat, kui kuulata, kuidas inimene, keda sa vihkad, kedagi sebib.

''üritad mulle öelda, et ma olen loll vää?''
''ongi nii vää?''
''ma saan kurjaaaks.''
''kuule, ma viskan sind varsti millegagi, hihi.'' (läbi telefoni? really?)
''ei no edu sulle siis, heheee.''

vähemalt kolm korda on kõlanud: ''tänks, mina sind ka'' ehk ta loodab vist, et kui ta seda piisavalt palju kordab, kuuleb midagi ilusat vastu. ma ei tea, kas naerda või nutta.

ja kõige taustal musitseerib kaunilt meie armastatud kohvimasin.

are you just cool and i'm just baked?

2012-02-16T17:16:00.003+02:00

eilne päev oli täielik katastroof, mis lõppes siiski sellega, et ma ei üritanud end öösel padjaga lämmatada. evelin olgu tänatud, muud pole mul öelda.

tänane uudise sotsioloogia (edaspidi ka pp) oli veidi pettumus. muidu oli tore ja isegi naljakas nagu ikka, aga mul läks kontrolltöö päris halvasti. iseenesest oli see lihtne töö, aga ühele küsimusele ei teadnud ma üldse vastust ja ühele küsimusele vastasin valesti. see teine oli eriline slap in the face, sest ma TEADSIN õiget vastust, aga ma kirjutasin ühe teise asja, mis oleks mingis teises kontekstis ka õige olnud, ja mõtlesin veel, et lisan selle ÕIGE ka, aga otsustasin viimasel hetkel kirjutamata jätta. pluss noh, aeg sai otsa. töö ise koosnes viiest küsimusest, mis tähendab, et kui mul on kaks tükki valesti vastatud, on ju vaid veidi üle poole tööst õigesti tehtud. valus-valus. ma olin kõik materjalid mõttega läbi lugenud, mõttes mingitele enda moodustatud küsimustele vastanud ja ikka pidi midagi aia taha minema. aga mis sellest nüüd enam.
saime ka oma eelmiseks korraks otsitud uudised tagasi. ülikoolis olen juba üpris harjunud sellega, et kui mingi töö toimub, siis ühel hetkel ilmub õisi hinne ja ongi kõik - unustatud. loovtööde puhul saab heal juhul kaks sõna tagasisidet ka. pp kirjutab kõikidele kodutöödele kommentaarid juurde, mis on väga meeldiv, sest kuidas muidu me arenema peaksime? igaljuhul sain ma uudise eest ühe punkti. kõiki kodutöid hinnatakse kolme palli süsteemis, seega 1 on kõige halvem (noh, selle kõrval, et tööd üldse ei arvestata), aga samas pole ma selle pärast pettunud ega midagi, sest see polnud õigupoolest uudiski - ma olin lihtsalt meeleheitel ja ei tahtnud sugugi kodutööd esitamata jätta, olgugi, et see hinne veel arvesse ei läinud.
kui loeng lõppema hakkas ja pp meile järgmise nädala kodutööd jutustama hakkas, jooksid minust värinad läbi. ma teadsin, et sealt ei saa midagi head tulla, sest ta alustas oma juttu teatega, et seekordne ülesanne tuleb väga pingeline ja konkurentsirikas. MA EI SAANUD TAVALISTE UUDISTEGAGI HAKKAMA!
põhimõtteliselt pean ma kirjutama uudise tartu maratoni mingist väga erilisest, erakordsest, ootamatust, tavatust, šokeerivast vms aspektist. ühest küljest on hea, et seekord on meile teema ette antud, nii et ma ei pea täiesti laest mingeid asju välja nuputama. teisest küljest ma tean, et tartu maraton on mingi püha üritus, aga on väga vähe asju, mis jätavad mind külmemaks kui suusatamine (no pun intended). igaljuhul on asjal juures veel meie omavaheline võistlusaspekt, millest ma ei viitsi pikalt kirjutada, aga igaljuhul tundub taas päris kole seis olevat. lohutan end sellega, et kuigi meil on kursusel paar päris kõva tegijat, kes iga kord mõne huvitava ja asjaliku uudisega välja tulevad (tervitaksin siin kohal taaskord evelini!), pole ma ainus, kelles see aine on tekitanud tõsisi kahtlusi eriala sobivuses. nagu keegi eile välja tõi, on see ilmselt ka asja eesmärk, aga noh.. ebameeldiv nevertheless.

tänane eesti keel (nüüd on see tegelikult juba stilistika ja tundub ka veidi huvitavam) oli lihtsalt.. böööööööh. kui ma ainele registreerisin, mõtlesin, et meil tulevadki nüüd mingid uued segarühmad, aga ma olin meie vanast rümast ainus, kes end suht kogemata (valisin kellaaja järgi) teise rühma ümber registreeris. seminar polnud üldse nii lõbus, kui vana rühmaga ja üleüldse oli.. veider. üritasin end veel kiirelt-kiirelt ümber registreerida, aga teine rühm on täis, nii et ei saanud. oh well, eks ma käingi koolis vist õppimas, mitte lõbutsemas (milline meeldiv mõte).

kommunikatsiooni eetikas ja infoõiguste alustes pidime ajakirjanduse eetikapähkleid lahti murdma. no näiteks, mida tuleks teha, kui algaja ajakirjaniku tulevik toimetuses sõltub ühest intervjuust välisriigi peaministriga, aga ta näeb intervjuule minnes kaevu kukkunud last ning telefoni ja lähedal asuvate inimeste puudumise tõttu peab lapse ise kaevust välja aitama. kui ta sellega valmis saab, on peaminister juba lahkunud ja intervjuu tegemata. kas ta tuleks automaatselt vallandada, tuleks teda noomida, kiita või temast endast üks lugu kirjutada? meil rühmas koostöö väga ei sujunud, sest meil olid neli tugeva arvamusega poissi, üks tüdruk, kes midagi ei rääkinud ja üks eriline eetikapliks, kelle arvamus teiste omast iga kord erines. ma ise ei suutnud üldse kaasa rääkida, sest mind tabas keset seminari ebameeldiv peavalu, mida ma võiksin seostada nii magamatuse, vaimse väsimuse kui oma kuradi nohuga, mis hakkab juba tõsiselt vihaseks ajama. jaa, mul on krooniline nohu, blablabla, aga juba pikemat aega on see olnud selline.. päris nohu. ma arvan, et ma ei hakka siin praegu analüüsima, kuidas teha vahet igapäevaselt kimbutaval ja pärispäris nohul, aga igaljuhul on see üpris selge, et ma olen praegu haige. viimastel päevadel on see päris nohu omakorda millekski ekstravastikuks kasvanud. lisaks sellele on mind terve selle nädala vältel vaevanud konstantne aevastamissoov. ma tunnen, et ma hakkan kohe-kohe aevastama ja kuigi ma seda tavapärasest umbes kolm korda rohkem ka teen, on see kökimöki selle aja kõrval, mis ma aevastusi ootan. vahepeal on reealselt pool tundi järjest selline tunne, et.. NOH. KOHE. KOHE. aevastused on iseenesest täiega mõnusad asjad (kui bakterite ja haiguste ja muu jamaga seonduv kõrvale jätta), aga ma ei tea ühtegi inimest, kes naudiks seda tunnet enne aevastust. sellest vabanemine teebki aevastamise mõnusaks! kujutage nüüd ette, kui te peate päevade viisi niimoodi elama ja mitte midagi ei lähe paremaks.

..kuidas ma nüüd aevastusteni jõudsingi?

igaljuhul pole meil homme kontrolltööd, nii et ma saan täna ehk natukene puhata. noh, puhata ja mingit väga põnevat vaatenurka välja nuputada. samas ma ei usu, et ma täna eriti kaugele jõuan, sest ma olen nii väsinud, et ei saa kõige elementaarsemate sõnade meenutamisegagi hakkama.

neli ja pool

2012-02-16T06:53:00.000+02:00

what the uni ja punased silmad.

2012-02-15T15:47:00.002+02:00

kui ma peale veerand tundi laua vahtimist lõpuks julguse kokku võtsin ja telefonikõne ära tegin, hakkasin reaalselt pillima. mitte isegi sellepärast, et asutuse juhataja mu peale karjus, vaid sellepärast, et mul pole õrna aimugi, mida edasi teha ja ma elan koos täieliku debiilikuga, kes otsustas nüüd kontsakingadega mööda tube ringi trampima hakata, samal ajal kui ta kohvimasin endiselt töötab, nii et ma ei saa siin ühtegi mõtet mõelda.

:'(

2012-02-15T15:21:00.001+02:00

ma ei taha helistada.

stupid ass

2012-02-15T12:19:00.003+02:00

ma viskan ta kuradi kohvimasina varsti aknast välja, ausõna. esimese asjana, kui ta hommikul (või päeval) üles ärkab, paneb ta selle lollaka masina tööle. ta ei tee endale isegi kohvi, vaid keedab vett. ja siis ta kallab mingil hetkel endale natuke vett ära ja jätab masina TERVEKS ÜLEJÄÄNUD PÄEVAKS tööle. okei, siis kui ta kooli läheb, lülitab selle vist ikka välja, aga kui ta tagasi tuleb, paneb jälle esimesese asjana vee keema ja ma pean seda korinat ja põrinat kuulama seni, kuni ta oma heast südamest otsustab lõpuks keset ööd magama minna, mis tähendab omakorda esimest õigustust mingile vaikusele ja rahule siin toas. miks inimene ei või oma vett normaalse veekeetjaga keeta? põhiline on see, et me kõik maksame selle elektri eest, mis ta terve päev oma niisama seisvale kohvimasinale kulutab. nagu ka selle elektri eest, mis kulub siis, kui ta teeb külmakpiukse lahti ja läheb kümneks minutiks teise tuppa või selle vee eest, mis ta jätab jooksma, samal ajal kui ta ise rahulikult magamistoas netis surfab. ma lihtsalt ei saa aru, kust sellised inimesed tulevad - ma ei ole vist elusees kellegi peale nii vihane olnud.
(ma olen juba sellepärast vihane, et see ei jäta mind ükskõikseks, vaid tekitab reaalset raevu, mis on näiteks mu blogis vandumiste ja ropendamiste hulka umbes kahekordistanud.)

soovitusnurk

2012-02-15T12:05:00.002+02:00

peame homseks uudise sotsioloogiaks SELLE artikli läbi lugema. kellel vähegi viitsimist, soovitan lugeda: räägib reporteritest iraagis, nende elutingimustest, elust sõja keskel ja pidevast ohust oma elu kaotada. pikk as hell, aga tõsiselt tõsiselt huvitav.

mees

2012-02-14T21:47:00.003+02:00

käisin genialistide klubis siimu uue luulekogu esitlusel ja prägnantset brigaadi kuulamas. luuletused olid toredad ja andekad nagu ikka, aga kuna ma bändilt varem üle ühe loo kuulnud polnud, oli see väga meeldiv üllatus. kõigepealt tegid nad paar lugu siimuga koos (nii siimu tekstidega kui tema esinemisega) ja hiljem mängisid oma värki, mis oli väga awesome. siim sattus lõpuks eriti hoogu, nii et kui bänd juba tükk aega oma muusikat mänginud ja siim pildilt lahkunud oli, hüppas ta järsku kuskilt välja ja esitas paar eriti lõbusat tantsunumbrit. egert pakkus uudise sotsiooloogia uudise teemaks: ''noor luuletaja oli oma luulekogu esitlusel happe all''.

..tegelikult pole olukord loomulikult sugugi nii koomiline. päev on otsas ja ma ei saanudki mingit tagasisidet ehk kuna homme on viimane päev uudise otsimise jaoks, pean ma neile helistama. ma üldse üldse üldse üldse üldse ei tahtnud seda teha enne, kui ma tean, et keegi on valmis minuga koostööd tegema, sest juba nende meili põhjal võin ma oletada, et mulle karjutakse telefonist vastu: ''NII. KUST TE SELLE INFO VÕTATE? MIS SEE TEIE ASI ON? TEGELEGE OMA ASJADEGA!''
ja mulle ei meeldi selline suhtlus.

paint it black

2012-02-14T14:55:00.003+02:00

milline iroonia, et ma näen välja nagu ma oleksin kellegagi viis tundi järjest tuule käes smoochinud. mu suu raadius on umbes kahekordistunud, nii et mul on suu kohal superkaunis punane vuntsilaadne moodustis.

lisaks sellele ei vastata mu meilidele nüüd enam üldse, nii et mul pole lootustki mingit uudist tehtud saada.

kolmandaks otsustasin ma nüüdsest oma mõnusat toanaabrit lihtsalt ignoreerida, nagu tema minuga teeb. mul on ausõna kogu aeg kiusatus käituda nagu täielik värdjas, aga samal ajal ütleb mingi hääl mu sees, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. mis kasu sellest mõttest on, kui sa elad koos täieliku sitapeaga, kes teeb seda nii või teisiti? olen teiste sööginõusid ja oma raha ohverdades hommikul ülikitsas köögis söömas käinud; olen oma arvuti siis kinni pannud, kui printsessikene magama otsustab minna, aga no fakk, kui sa peksad oma klaviatuuri kella poole neljani hommikul, arvestamata sellega, et teised ei saa kuni kella neljani päeval voodis vedeleda, las ketchupit kuulata, nuudleid süüa ja tuba deodorandiga mürgitada, siis ma söön kõik oma hommikusöögid (ka kell pool seitse) toas, trambin ka sinu magamise ajal nagu hobune ja käin dušiall kolm tundi järjest.

utlib

2012-02-13T18:13:00.003+02:00

okei, ma ei jaksa siin rohkem olla, sest mul on külm, uni ja kõht tühi. samas tundub koju kõndimine niiiiiiii tüütu ja väsitav, et ma lihtsalt ei jaksa siit püsti tõusta. ma pean ju veel poeeeeeeeeeeeeeeeeeeeees käima ja apteeeeeeeeeeeeeeeeeeeegis käima (hõissaa, olengi haige) ja kõõõõõõõõõõõõõõõõõõõndima ja püüüüüüüüüüüüüüüüüüüüsti tõusma ja raaaaaaaaaaaaaaaaaamatud ära andma. õghfjlsfldjgf.

lady lazarus

2012-02-13T16:28:00.004+02:00

appikene, kui räige uni mul on, aga ma pole selle lollaka luuletuse analüüsiga alustanudki. lisaks sooviksin ma öelda, et toomemägi tapab mu ära. selles mõttes on meie maja asukoht muidugi suurepärane, et sealt on supersupersuperilus vaade. pluss noh.. fakt, et meil üldse on mingi korralik eraldi maja. samas, minule kui pidevale reisijale hakkab see igahommikune mäest üles rühkimine natukene raskeks muutuma. asi on lihtsalt selles, et mul on iga päev ülipalju asju vaja kaasa vedada. isegi kui ma üritan vähemaga läbi ajada, ei õnnestu see mul väga hästi. täna tahtsin ka oma õlakoti maha jätta, nii et tõstsin sealt kõige vajalikumad asjad läpakakotti ümber, aga samal ajal oli mul kaasas veel paksult raamatuid täis üliraske lisakott, nii et mul jooksis mäest üles jõudes elu silmade eest läbi. tegelikult on see pagasirohkus üldse mingisugune veider kiiks, millest ei õnnestu mul kuidagi lahti saada. näiteks otsustasin nüüd, et hakkan virumaal käies vähem kraami koju vedama, seega ei reisi enam kohvriga. sellest pole mitte mingit kasu, sest mingi reisikoti pean ma ju ikkagi kaasa tassima + läpakakott + õlakott + kaamerakott + täna ja reedel suur ja raske raamatukott. tänahommikune bussi sissenemine oli kõige awkwardim bussis liiklemine bussis liiklemiste ajaloos. see oli täpselt selline nagu kuskil filmides, kus inimesed peavad mööda kitsaid vahekäike liikuma ja ei mahu sealt korralikult läbi. absoluutselt iga vahekäigu pool istuv inimene sai ühega muu viiest kotist matsu vastu pead või käsivart. asja ei teinud sugugi paremaks see, et ma olin arvestanud, et kui ma kell 8:20 hommkul bussiga sõidan, ei ole seal loodetavasti väga palju rahvast, nii et ma saan üksinda istuda ja kogu oma kola kõrvaistmele laotada. bussis polnud ühtegi tühja pinki ja isegi vabu kohti oli vaid mõni üksik. lõpuks istusin mingisuguse pliksi kõrvale ja sättisin vähemalt veerand tundi oma kodinaid jalgade juurde hunnikusse. kui ma sellega hakkama sain, hoidsin pöidlaid, et tüdruk tartuni sõidaks, sest kuigi mul polnud sellises olukorras võimalik magama jääda, mis tähendas, et mul võis süda pahaks minna, tundus sealt eest ära ronimine ja oma kottidega kohmerdamine veel hullem võimalus. loomulikult läks ta väike-maarjas maha, aga kui väike ebamugavushetkekene üle elatud sai, oli mõnus magada.

okei, nüüd ma pean küll õppima hakata.

tähelepanek 1: inimesed ei taha minuga koostööd teha. ma leidsin ühe uudiselaadse teadmise, mille kohta ma veel kardan, et see ei vasta piisavalt paljudele uudisväärtuse kriteeriumitele ning on üleüldse.. noh.. mõttetu. kuid see on MIDAGIGI, kaaludes võimalust, et ma neljapäevaks mitte midagi muud ei leia. seega oleks mul kasulik vähemalt teada, kas see vastab tõele. selle asemel küsiti hoopis vastu, et miks mina sellist asja teada peaksin tahtma (millest ma lugesin loomulikult välja jaatava vastuse (millest kahjuks ei piisa)).
tähelepanek/küsimus 2: kust tuleb ühele inimesele pähe mõte raamatukogusse mõmisema tulla? mingi mees lihtsalt seisab riiulite vahel ja mõmiseb viisijupikesi. VEIDI ajab närvi. nüüd tuli mingi naine siia vene keeles telefoniga rääkima. jaaaaaaa nüüd leidis ta mingi teise eide ja nad on umbes kümme minutit siin samas riiuli juures vene keeles plädisenud. ostke mõistus.

2012-02-13T07:51:00.001+02:00

okei, ma üritasin seda alguses ignoreerida, aga ma olen neljapäevast saadik iga öö ainult uudise sotsioloogiaga seotud õudusunenägusid näinud. päris ebameeldiv, ma ütleks.

The Hunter (W. C. Williams)

2012-02-12T22:09:00.003+02:00

In the flashes and black shadows
of July
the days, locked in each others arms,
seem still
so that squirrels and colored birds
go about at ease over
the branches and through the air.

Where will a shoulder split or
a forehead open and victory be?

Nowhere.
Both sides grow older.

And you may be sure
not one leaf will lift itself
from the ground
and become fast to a twig again.

grammy

2012-02-12T21:34:00.001+02:00

1. Record Of The Year
Holocene
Bon Iver
Justin Vernon, producer; Brian Joseph & Justin Vernon, engineers/mixers
Track from: Bon Iver
[Jagjaguwar]

The Cave
Mumford & Sons
Markus Dravs, producer; Francois Chevallier & Ruadhri Cushnan, engineers/mixers
Track from: Sigh No More
[Glassnote Records]

3. Song Of The Year
The Cave
Ted Dwane, Ben Lovett, Marcus Mumford & Country Winston, songwriters (Mumford & Sons)
Track from: Sigh No More
[Glassnote Records]

Holocene
Justin Vernon, songwriter (Bon Iver)
Track from: Bon Iver
[Jagjaguwar; Publisher: April Base Publishing]

4. Best New Artist
Bon Iver

6. Best Pop Duo/Group Performance
Moves Like Jagger
Maroon 5 & Christina Aguilera
Track from: Hands All Over
[A&M/Octone Records]

12. Best Rock Performance
Walk
Foo Fighters
Track from: Wasting Light
[RCA Records/ Roswell Records]

The Cave
Mumford & Sons
Track from: Sigh No More
[Glassnote Records]

14. Best Rock Song
The Cave
Ted Dwane, Ben Lovett, Marcus Mumford & Country Winston, songwriters (Mumford & Sons)
Track from: Sigh No More
[Glassnote Records]

Walk
Foo Fighters, songwriters (Foo Fighters)
Track from: Wasting Light
[RCA Records/ Roswell Records; Publishers: M.J.-Twelve Music, I Love The Punk Rock Music, Living Under A Rock Music, Flying Earform Music, Ruthensmear Music]

15. Best Rock Album
Wasting Light
Foo Fighters
[RCA Records/ Roswell Records]

I'm With You
Red Hot Chili Peppers
[WB]

16. Best Alternative Music Album
Bon Iver
Bon Iver
[Jagjaguwar]

54. Best Compilation Soundtrack For Visual Media
Glee: The Music, Volume 4
(Glee Cast)
Adam Anders, Peer Astrom & Ryan Murphy, producers
[Columbia Records]

2012-02-12T20:37:00.001+02:00

olen muuseas haigeks suutnud jääda. milline rõõõõõõõõõõõõõõõm.

ameerika kirjandus 20. sajandil

2012-02-12T16:40:00.006+02:00

kuigi ma olen oma uudise sotsioloogiaga täiesti hädas ja tunnen juba praegu läbikukkumise ohtu, peaksin ma tõenäoliselt vahelduseks ka teistele ainetele veidi aega pühendama. seega võtan ma ameerika kirjanduse kodutöö jaoks nüüd ette luuleraamatute hunniku ja otsin sealt luuletuse, mida analüüsida. noh, tegelikult teen ma seda pigem enda erineva luulega veidigi rohkem kurssi viimiseks, sest ma olen kodutöö luuletuse juba üpris kindlalt ära otsustanud.

valisin selle kursuse tegelikult sellepärast, et selles käsitlevate autorite (küll veel veidi ebatäpne) nimekiri õisis oli väga ahvatlev. eelmises loengus saime oma kohustusliku kirjanduse nimekirja kätte ja tuleb välja, et midagi superuut mul vist avastada polegi.

F. Scott Fitzgerald, "The Great Gatsby" - loetud. kusjuures see on esimene raamat, mida me käsitleme ja ma lugesin seda alles eelmise aasta lõpus.
Ernest Hemingway, "A Farewell to Arms" - panin selle just mõni aeg tagasi oma lugemisnimekirja täiendades kavasse.
William Faulkner, "The Sound and the Fury" - faulkner on mul lugemisnimekirjas olnud mingi.. paar aastat vist juba, aga kuna mul pole olnud ühtki konkreetset teost, mida ma kindlasti lugeda tahaksin, pole selleni veel jõudnud.
Jack Kerouac, "On the Road" - loetud
Kurt Vonnegut, "Slaughterhouse-Five" - loetud
Toni Morrison, "Beloved" - ainus teos, mida pole ei lugenud ega ka lugeda plaaninud.

vahe on muidugi selles, et selle kursuse raames peaksime me idee järgi teoseid lugema inglise keeles. ma olen päris tihti mõelnud, et ma tahaksin raamatuid nende originaalkeeles lugeda (noh, ingliskeelseid siis, sest muid keeli ma teatavasti ei oska (kuigi õpetaja jagas meile väga huvitavat keeleõppimistehnikat seoses võõrkeelsete raamatutega)). kuna ma olen niisamagi väga aeglane lugeja ja pean igat lehekülge umbes kolm korda üle lugema, pole mul olnud motivatsiooni ingliskeelseid raamatuid ette võtta. igaljuhul on mul nüüd põhjus olemas ja ehk ongi põnev, kui mul mõni varasemalt eesti keeles loetud on - saan võrrelda ja otsustada, kas on mingi väga oluline vahe.

seoses luulega, mille kohta me esitluse tegema peame:
Poetry by Ezra Pound, Robert Frost, William Carlos Williams, Wallace Stevens, Elizabeth Bishop, Sylvia Plath, Lawrence Ferlinghetti.

selle kallale nüüd asungi.

2012-02-11T12:33:00.002+02:00

okei, ma tundsin end RAKVERESSE mittemineku pärast halvasti. läksin kööki ja meil tuli lottega korraks jutuks, et täna on ju acta protestid. lotte juhtis tähelepanu sellele, et kui ma tartus oleksin, oleksin saanud neid pildistada. MIDA KURADIT?! MIKS MA ISE SELLE PEALE EI TULNUD, KUIDAS SEE VÕIMALIK ON?! MIKS MA EI JÄÄNUD TARTUSSE VÕI EI SÕITNUD TÄNA HOMMIKUL TALLINNASSE, ET MIDAGI ÄGEDAT ÜKS KORD ELUS PILDISTADA?! JA MIKS SEE MUL KORRAKS KA PÄHE EI TULNUD, AH?!?!?!??!!

(minu arvates on sellega üpris selge, et mingit normaalset ajakirjanikku ega fotograafialgetki minust kunagi ei saa)

(kill me now, MIKS MA SELLE PEALE EI TULNUD?)

2012-02-11T11:11:00.003+02:00

otsustasin eile õhtul, et kui täna on sama ilus ilm kui eile, siis lähen rakveresse pildistama. rakveresse just sellepärast, et erinevalt haljalast liigub seal ringi üle kahekümne inimese, nii et mul on lootust kaadrisse püüda midagi huvitavamat kui pooleldi jäätunud tiigis ujuvad pardid. täna hommikul oli mul aga veidi paha olla, sest kurk valutas ja mul on tavalisest palju tugevam ja rõvedam nohu juba mingi.. sügise lõpust saadik äkki. ühesõnaga lebotasin voodis edasi ja kui ma vaikselt uinuma hakkasin, nägin täiesti massiliselt õudusunenägusid selle kuradi uudise otsimise ja mitteleidmise kohta. iga kord, kui ma ehmatusega ärkasin, mõtlesin, et ma ei viitsi kuskile minna. samas tõusin ma umbes tunnike tagasi lõpuks üles ja märkasin aknast välja vaadates, et kõik on tõepoolest täpselt sama ilus kui eile. ja sellegipoolest pole mul jõudu end liigutada, kuigi pilte tahaks küll. on alles raske lookene.

päike

2012-02-10T21:27:00.005+02:00

mul hakkab vaikselt uni tekkima. ausalt öeldes olen ma üllatunud, sest ma olen kaks päeva järjest kell pool seitse hommikul üles ärganud, päris palju õppinud ja närveerinud ning selle vahepeal vaid alla nelja tunni maganud, mis pole minu jaoks eriti aktsepteeritav kogus und. ja huvitaval kombel ei ole mul mingit väsimusega kaasnevat tüdimust või tunnet, et ma tahaksin lihtsalt magada ja voodist mitte välja tulla. vastupidi. mu silmad vajuvad praegu kinni, aga samal ajal on mul tunne, et ma tahaksin kohustuslikku kirjandust lugeda, kuskile pildistama minna, ajalehti lugeda, ilukirjandust lugeda, õppida jne. selles ongi vaimse ja füüsilise väsimuse erinevus. mõlemad on ebameeldivad, aga vaimne väsimus on kordades hullem, sest see sunnib paigale ning erinevalt unest võtab sellest vabanemine tunduvalt kauem aega.
mul on päikesepaisteliste ilmade ja huvitava semestrialguse üle tõsiselt hea meel. võib-olla olen ma oma vaimse väsimuse nüüdseks välja maganud.

2012-02-10T19:01:00.003+02:00

On February 8, 2012, Fox announced that the current season will be House's last.

2012-02-10T18:29:00.003+02:00

järgmise neljapäeva uudise sotsioloogia kodutöö on päris hull. erinevalt tänasest peab see olema vähemalt maakonnalehe vääriline (ja päris reaalselt, muidu ei saa ühtegi punkti), kindlasti vastama mitmele uudiskriteeriumile, olemas peavad olema reaalsed allikad koos telefoninumbriga, uudis ei tohi olla seotud mingi organisatsiooni, ettevõte vms-ga, millega ma ise seotud olen ja allikatena ei tohi kasutada ühtegi tuttavat inimest. põhiline on muidugi see, et erinevalt tänasest tööst on järgmisest nädalast kõik hindeline. shit just got real.

jeeeeee, kodu

2012-02-10T16:27:00.002+02:00

kurb lugu on see, et filmikas jääbki minu jaoks täna ära. sinna on poolteist tundi aega ja ma jõudsin just koju. väga kahtlen, et ma mingi kolmveerand tunniga koduse töö valmis suudan kirjutada. ei viitsi õhtul siis enam peole ka ronima hakata, nii et selle asemel harin end, loen ja vaatan sarju. + lots ja marylou teevad tortillasid!

2012-02-10T07:20:00.002+02:00

see päev ei oleks saanud kohutavamalt alata. tulin kööki hommikust sööma, sest noh.. kerli magab teises toas ja üritasin viisakas olla. ajasin kogemata laua pealt maha naabrite presskannu, mis lendas suure klirinaga kildudeks. nii et oh jaa, nüüd pean ma täna muude tegemiste seas ka oma naabritele presskannu ostma minema. fakk noh.

alustasin raamatut uue ringiga ja hakkasin alles praegu mõtlema, et äkki see ei ole mingi üks konkreetne fakt, vaid kogu raamatut hõlmav vastus.

2012-02-10T00:57:00.002+02:00

2012-02-09T21:40:00.002+02:00

sealt maalt, kui ma otsustan, et ma ei jõua niikuinii kõike normaalseks ajaks tehtud, nii et ma võin öösel ka alamagada, läheb alati kõik allamäge. tumblr, 9gag ja söök.

2012-02-09T19:47:00.002+02:00

eilses seksuaalsuse, religiooni ja kultuuri loengus rääkis lektor mingist närvisüsteemi kahest osast või millest iganes - ma ei saanud sellest osast suht midagi aru. igaljuhul teevad mingid organid siis mingeid asju ja mingid teised organid mingeid teisi asju. näitena tõi ta selle, kuidas lennusõitu kartvad inimesed võivad lennukis paanika tõttu täiega õgima hakata. vot mul on praegu selline tunne. ma arvan, et selle närvilise olukorra pärast teevad praegu mu organid mingeid asju ja mingid teised organid mingeid teisi asju ja ma tahaksin terve maailma ära süüa. sain mingisuguse nässaka uudise otsitud, mille ma valisin tegelikult juba suht hommikul välja, aga ma lootsin paremat leida, sest noh.. see on suht nässakas. lisaks tahtsin ma veel lehti lugeda, aga ma ei julge poodi minna, sest ma kardan, et ma ostan selle söögist tühjaks. sellele lisaks pole ma ridagi suhtekorralduse kodutööd kirjutada jõudnud. sellele omakorda lisaks pidi see inimene lisapunkti saama, kes mingisugusest raamatust (mida on kõikide tartu raamatukogude peale ainult üks) mingisuguse väljendi tähenduse leiab. olen peaaegu kogu raamatu teksti silmadega üle lasknud (mingi 30 lk on veel jäänud), aga vastust pole siiamaani leidnud.

2012-02-09T16:27:00.003+02:00

i'm freaking out. meil oli suht raske ja paksult võõraid mõisteid täis kommunikatsiooni eetika ja infoõiguste aluste loeng ja ma ei suutnud üldse keskenduda, sest ma mõtlesin terve aja selle uudise peale. ma olen täna terve päev mõelnud ABSOLUUTSELT iga väikseimagi asja kohta, mida ma näen, kas see võiks olla uudis. AIAIAI, mu külmutatud juurviljade pakile oli kirjutatud, et porgandit on seal 15%, aga täiesti ilmselgelt on seda vähemalt 80%. oi näe, raamatut, mida ma tahan laenutada ja mille ma lõpuks raamatukogust ka üles leidsin, pole raamatukogutöötaja andmebaasi sõnul kuskil tartus. ohhoo, keegi on kaarsillale ''gei'' kirjutanud - äkki peaks kellegi sillal kõndijatest kinni pidama ja küsima, kas ta teab, kelle kätetööga on tegu?

uudise sotsioloogia

2012-02-09T10:24:00.004+02:00

esimene pulleritsu loeng on läbi. noh, see on vist üpris loomulik, et inimestele meeldib asju üledramatiseerida ja teisi oma kogemustega hirmutada, niisiis, kui keegi veel aru pole saanud, olen ma praeguseks umbes sadaüht karda-pulleritsu-aineid-juttu kuulnud. tõsi, ta reeglid on harjumuspärasest karmimad ja õppekoormus on ka suurem kui paljudes teistes ainetes. igaks tunniks tuleb teha kodutöö ning iga tunni alguses on kontrolltöö (ka täna oli töö viimase päeva olulisemate uudiste peale - ma teadsin kaheksast küsimusest kolmele vastust ja tundsin end nagu totaalne idioot (samas oli ainult kaks inimest, kes teadsid vastust viiele küsimusele ja vist alla kümne, kes neljale)). samas oli see kõige huvitavam ja naljakam loeng, kus ma siiamaani käinud olen. mul ei tekkinud korrakski soovi magada, koju minna või telefoniga mängida - mõtetes toimusid ainult väikesed ja suured motivatsioonipuhangud.
homne kodutöö pidi pulleritsu sõnul meis positiivset paanikat tekitama, aga ainus, mida ma hetkel tunnen, on puhas segadus ja hirm. me peame ühe uudise otsima. päris, reaalse, originaaluudise. WHAT THE HELL AM I GOING TO DO?! mul on tunne, et ma pean oma neli tundi kulutama hoopis sihitult tartu vahel jalutamise, kohvikutes käimise ja inimeste eravestluste kuulamise peale, et ma kuskilt mingigi juhtniidikese saaksin. pluss, ma pean kindlasti minema raamatukogusse ja kõik seal olevad ajalehed läbi lugema, sest tänahommikust tunnet väga korrata ei sooviks.

reedet oodates

2012-02-09T07:05:00.004+02:00

kell 6:30 ärkamine pole sugugi harjumuspärane. olen terve hommik sellele mõelnud, et kui ma pole eelnevalt just mingi 15 tundi järjest maganud, on külmal hommikul pimedas ärkamine üks vastikumaid tundeid, mida mõni igapäevane tegevus tekitada saab. õnneks on mul peas stsenaarium, mida ma enda lohutuseks üle ja üle kordan: täna on mul kahe loengu vahel neli tundi vaba aega, nii et selle aja jooksul söön ma kõhu täis ja lähen raamatukogusse suhtekorralduse kodust tööd kirjutama. kui pullerits meile homseks mingisuguse koduse töö annab (sest ma sain aru, et see pidi meil igaks tunniks olema?), siis teen kõigepealt selle ära. NING kui suhtekorralduse kodune töö jääbki homsesse (ehk mingil põhjusel ei jõua/saa seda ka täna õhtul kirjutada), siis homme on mul ainult üks loeng kell 8-10 ning kell 12 hakkan kodu poole sõitma EHK kuskil kella kolmeks peaksin vist kodus olema. kui ma peaksin siis suhtekorralduse kodust tööd kirjutama hakkama, ei tohiks see mul võtta rohkem kui.. mm.. let's say kolm-neli tundi. EHK kuskil kella seitsmeks õhtul peaks see ikka valmis olema. JA SIIS söön ma mingeid häid asju ja vaatan house'i, gleed, office'it ja big bang theoryt. ja elu on ilus.

.. okei, mulle tuli praegu meelde, et ma pidin homme rakvere gümnaasiumi filmifestivalile minema. i might just blow that off. fakt on see, et reede õhtuks kell 23.59 (MINUTI PEALT) peab kodune töö esitatud olema ja noh.. seda ei saa ma kuidagi tegemata jätta.

jd bd

2012-02-08T21:27:00.003+02:00

ma pean kodust tööd tegema, mul on räige-räige tahtmine raamatut lugeda ja üleüldse pean ma homme hommikul 8.15 (JA MITTE SEKUNDITKI HILJEM) loengus olema, niisiis võtkem nüüd hoopis hetk meenutamaks james deani, kelle sünniaastapäev täna on.

tacky, classic, best-selling rubbish

2012-02-07T19:03:00.004+02:00

olen raamatukogus, sest ma ei suuda ühikas üldse mõelda ega õppida (loe: keegi pole veel välja kolinud) ja noh.. ma peaksin mingi hetk meediatuppa minema ja ajalehtedest suurt riisöösrtši alustama. well, mitte suurt, kuid siiski.

uus semester kulgeb (vähemalt nende kahe esimese päeva põhjal) ikka hoopis teisiti kui eelmine. nüüd ma saan loengutes vähemalt aru, mis eriala ma õpin, kuigi siiamaani on meil olnud rohkem suhtekorraldusega seotud loenguid ja ei see ei huvita mind NII väga kui ajakirjandus.
eile oligi meil kõigepealt ülevaade suhtekorraldusest, kus saime juba selleks reedeks koduse ülesande (mida ma idee järgi siin praegu tegemas olengi). nimelt peame kaks mingit teksti läbi lugema ja otsima ühe suhtekorraldusega seotud juhtumi ning seda analüüsima. noh, enam-vähem midagi taolist nagu me eelmisel kursusel meedias ja kommunikatsioonis ajakirjaniku ja suhtekorraldaja konflikti kohta tegime, ainult et seekord pole ajakirjanikke mängus.
peale seda oli uudise sotsioloogia, mida ei andnud seekord veel pullerits. kuulasime mingit üldist juttu uudisväärtuse kriteeriumite ja muu sellise kohta. muide-muide, see uus maja, kus me oleme, on päris mõnus. uudise sotsioloogia oli meil näiteks ülipehmete ja mõnusate pinkidega auditooriumis. neljapäeval ja reedel (hommikul kell kaheksa!) on kahjuks natuke kõvemate pinkidega ruumis, aga noh.. võrreldes peahoone auditooriumiga, kus me eelmisel semestril olime, on see ikka paradiis.

peale kooli tegin süüa, vaatasin ühe osa sfu'd, avastasin, et ma ei suuda õppida, vaatasin uudiseid ja välisilma, käisin pesus, lugesin, tumblisin ja magasin. huvitav, kas peaks oma to-do-listi panema peale õppimise ka sotsiaalse elu hankimise?
..
..
..
neeh.

täna hommikul oli ameerika kirjandus 20. sajandil. ma ei leidnud alguses õiget ruumi üles, nii et ekslesime mingi vene tüdrukuga majade ja ruumide vahel. lõpuks leidsime õige koha üles ja see koht oli veits üllatav, sest see oli mingi.. natuke veider väike toakene ja seal oli kuidagi vähe inimesi. ma ei oodanudki mingit rahvamassi, aga ma arvasin millegipärast, et inimesi on natuke rohkem siiski. kui õppejõud sisse tuli ja inglise keeles rääkima hakkas, läksin korraks paanikasse. ma ei olnud sellele üldse mõelnud, et see kursus on inglise keeles. noh, see on inglise keele ja kirjanduse eriala magistriõppe aine, nii et suht ainus võimalik töökeel on inglise keel, aga millegipärast ehmatas see mind ikkagi. lisaks rääkisid enne seminari algust minu ees istuvad tüdrukud mingitest raamatutest, mida nad lugenud on, ja ma mõtlesin, et ma olen selle kursuse jaoks võib-olla liiga rumal. okei, ma olin tegelikult ka neid raamatuid lugenud, millest nad rääkisid, but still.
järgmine paanikahoog tuli siis, kui me pidime end tutvustama ja rääkima, kes on meie lemmik 20. sajandi ameerika kirjanik. KUIDAS MA RÄÄGIN INGLISE KEELE MAGRISTRITUDENGITE EES INGLISE KEELES?!
aga noh, loomulikult oli see kõik ilmselge ülereageering, sest ma sain ilusti räägitud ja kui ma järgmine kord mingi luuletuse kohta presentationi ka normaalselt tehtud saan, siis võib-olla ei peagi kursusest loobuma. kusjuures, need igasugused seltskonnast tingitud alaväärsuskompleksid (oo, ma olen ülikoolis, kõik inimesed on raudselt mingid raketiteadlased ja geeniused ja ma olen ainus weirdo, kes on ülikooli kuidagi imekombel sattunud, nii et ma kuulan, mida teised räägivad ja ei ütle ise ühtegi sõna, sest ma vastan niikuinii kõigele valesti) on väga tobedad ja.. tobedad. näiteks arutasime põgusalt nabokovi (sest üks tsikk nimetas teda oma lemmikkirjanikuna) ja tema rahvust. õppejõud palus meil lõpetada nabokovi enda tsitaadi oma rahvuse kohta: ''i'm as american as...'' ja ma teadsin, et see on apple pie, aga ma ei suutnud seda millegipärast öelda. keegi teine ka ei öelnud.
õppejõud oli muidu täiega äge. ta korrutas pidevalt samu asju, mis võiks üldjuhul vist tüütu olla, aga ta tegi seda nii naljakalt. vahepeal tekkis mul tunne, et ta tõsiselt ei mäletagi, et ta meile midagi juba öelnud on, sest vahepeal oli täiesti selge, et ei mäleta. samas tundus ta täiega tark ja veits selline.. lillelaps. ma isegi ei tea, miks mulle selline mulje jäi, sest temas polnud midagi obviously hipilikku, aga ta mõtted tundusid nii hajevil olevat, et ma muigasin terve seminari aja. kuulsime vähemalt kümme (tõenäoliselt rohkem) kordi: ''i teach a lot more courses than i should. i teach everything. i can't remember, because i teach many other courses. oh, i have my beat-literature elsewhere, beacause you know.. i also teach other courses.''
''always read in english. when you can, try to read in english. it is preferable that at least an english ma student reads in english.''
''i'm kidding of course.''
''i don't have a voice, so i won't talk much. blablablablablablablablablablabla. doctor said that i shouldn't talk at all. blablablablablablablabla. you know, i shouldn't use my voice, so you will talk and i will listen. blablablablablablablabla.''
ja ta unustas absoluutselt kõik asjad ära, mis ta ise või meie ütlesime. nagu.. sekund hiljem! see oli ülinaljakas.
''so, for next time, i would like you to do a presentation on a poem. and start reading fitzgerald.''
* paar muud lauset*
''next time we will listen your presentations on ''the great gatsby'' then.''
''umm.. no, you said a poem.''
''oh, did i? okay. so do a presentation on a poet and read fitzgerald.''
*paar muud lauset*
''so what did i say for the topic of the presentation? fitzgerald or..''
''a poem.''
''oh, a poem. so okay, next time we will listen your presentations on the poems.''
kui ma talt hiljem presentationi kohta küsima läksin, siis ta küsis, kas ma olen ka muidu english student. ütlesin, et i study journalism. siis tuli mingi mees korraks sinna ja ütles, et keegi teeb midagi ja kui ta kohe uuesti välja tagasi läks, küsis õppejõud minult: ''so, you are a law student?''. meenutas mulle lt. dan'i ''forrest gumpist'', kui gump ja bubba sõtta läksid ja ta neile mitu korda sokkide kohta rääkis ning nende elukoha ära unustas.
väga lõbus tädi igaljuhul.

peale seda oli eesti meediasüsteem ja meediakasutus, kus kuulasime esitlust eesti ajakirjanduse arengu kohta sõjajärgsel perioodil. vahepeal käisin kodus söömas ja üritasin kodutööd lugema hakata, aga väga palju tehtud ei jõudnud, sest organisatsiooni ja organisatsioonikommunikatsiooni alused hakkas. see ei tundunud väga põnev aine ja kui ma päris ausalt ütlen, siis ei tundu eriti siiamaani, aga noh.. vähemalt ei olnud see uimane ja väsitavalt igav. pidime kirjutama oma ootustest kursuse suhtes, arvutasime pikalt-pikalt eeldatavat õppetööle kulutatavate tundide arvu ja pidime kirja panema ühe positiivse suhtluskogemuse organisatsioonis. ainus asi, mis mul pähe tuli oli mõte: ''minul? positiivne kommunikatsioonikogemus?''. lõpuks suutsin midagi siiski välja mõelda, nii et olukord pole päris lootusetu. kuigi ma pean tunnistama, et mulle ei meeldi üleüldiselt loengutes/seminarides väga see, kui me peame oma ''pinginaabritega'' mingeid vastuseid ja mõtteid arutama. ma saan aru, et see on vajalik ja kasulik ja noh.. tõenäoliselt isegi mõistlik, aga samal ajal tahaksin ma lihtsalt üksinda vaikselt istuda ja kuulata.

nonii, loen nüüd kiirelt artiklid läbi ja lähen ajalehti lappama. tahtsin ak ajaks koju jõuda, aga loobusin vist blogimisega sellest võimalusest. oh well.

whole new level

2012-02-06T20:25:00.002+02:00

peaks ka telefoniga toas pikki telefonikõnesid pidama, niimoodi, et heli on kõlari peal.

kujutad ette, kuidas see tehtud on või?

2012-02-05T21:55:00.002+02:00

täna oli soojem, aga lõpuks siiski päris jäine. tekkis vajadus ninakinda järele.

vaheaeg

2012-02-04T22:32:00.005+02:00

homme on pühapäev, mis on ühtlasi ka mu vaheaja viimane päev: esmaspäevast algab jälle kool ja järgmine kord, kui ma puhkan, on juba suvi. kusjuures see sama mõte, et järgmine semester lõppeb suvel, on minus tekitanud juba väikest suveootusust ja tunnet, et see on iga hetk käes. jah, täielikult eirates fakti, et väljas on -25 külma. tõenäoliselt on asi selles, et esimene semester möödus nii kiirelt, et ma isegi ei mäleta sellest midagi. noh, pikemalt järele mõtlema hakates oli see muidugi väga pikk ja esimeste nädalate loengud ja asjad tunduvad jäävat kuskile kaugesse-kaugesse minevikku. aga ei tea, kas sellepärast, et mul oli nii palju asju, mille pärast pidevalt muretseda, või sellepärast, et erinevalt varasemast harjumusest ei olnud mul enam mingit ühtset rutiini - igaljuhul gümnaasiumis ei möödunud vist aeg kunagi nii kiirelt. võib-olla möödus ka, mul on tegelikult pidevalt tunne, et mingi periood mu elust on lihtsalt mööda lennanud.
kuid tõepoolest - ma ei pea iga päev samal kellajal sama teed pidi kooli rühkima, nägema seal täpselt ühtesid ja samasid nägusid, tegema täpselt samu asju ja õppima aineid, millest suurt osa ei oska ma absoluutselt oma huvidega seostada. peale seda ei pea ma iga päev sama teed pidi tagasi koju jalutama, terve õhtu õppima, võib-olla telekat vaatama, magama ja järgmisel päeval seda kõike kordama. see hoiab mõistuse korras, ei lase rutiinil surmtüütuks muutuda (mitte et mul praegu rutiini poleks, aga vähemalt on selles mingitki vaheldust ja vabadust) ja tõenäoliselt paneb ka aja kiiremini mööda lendama. olgu see viimane siis hea või halb.

ausalt öeldes pole ma praegu tartusse minekust eriti vaimustatud. esiteks on mul kodus ülimõnus ja mugav olla, teiseks pean ma nüüd uuesti õppima hakkama ja kolmandaks pean ma jälle võõra inimesega koos elama hakkama. see õppimise osa ei tundugi tegelikult väga hull, sest mul on isu mingi vaimse tegevuse järele, aga viimane punkt valmistab küll veidi muret. ärge saage valesti aru: ma olen väga õnnelik, et kerli minema kolib, kuid samal ajal ei ole mingit garantiid, et uus toakaaslane pole samasugune psycho või hullemgi.

põhiliselt jään ma igatsema vist seda, kui mõnus on lihtsalt kohustusteta lebotada. okei, enamjaolt kaasneb sellega tunne, et ma olen kasutu laiskvorst ja täielik koorem, kui ma mitte midagi ei tee, aga samas on see lihtsalt niiiiii mõnus. need poolteise nädala päevad (alates viimasest eksamist) on kulgenud üpris sarnaselt, nii et mul kujunes lausa mingi muster (et mitte taaskord ''rutiin'' öelda) välja. mida ma võiksin oodata näiteks homselt päevalt?
1. kell 9 hommikul heliseb äratuskell, mille ma panen kinni. magan edasi, nähes täiega mõnusaid ja samas üpris veidraid unenägusid. kella üheteistkümne paiku ärkan ilma äratuskellata iseenesest üles.
2. tumblin veidi telefoniga, kuni silmad korralikult lahti püsivad.
3. loen paarkümmend lehekülge raamatut.
4. käin pesus, panen riidesse ja teen muid ärkamise toiminguid.
5. teen kiire internetitiiru, et näha, kuidas inimesed on mulle facebooki kirjutanud midagi, mis seostub täiesti selgelt mu hommikuse unenäoga, kontrollin mailboxi jne.
6. söön ja vaatan mõnd sarja (kui ühelgi sarjal pole uut osa välja tulnud, siis ''six feet under'').
7. käin väljas. enamasti on tegemist mingisuguse lühikese jalutuskäiguga pildistama, raamatukogusse või poodi.
8. loen raamatut.
9. vaatan filmi ja söön apelsini.
10. tumblin ja mängin aeg-ajalt mullimängu.
11. käin kordamööda teisi pereliikmeid tüütamas. see toimub tegelikult kümneid kordi terve päeva kestel. enamasti jalutan lihtsalt ühest toast teise, pidades kõigiga maha enam-vähem järgneva vestluse:
mina: ''heihoo.''
keegi teine: ''hei.''
mina: ''mis teoksil siis kah?''
keegi teine: ''oh, not much.''
mina: ''olgu.''
...
...
mina: ''tsau siiiiis.''
keegi teine: ''tsau siis. oli meeldiv vestelda.''
12. vaatan mingit sarja.
13. tumblin telefoniga.
14. jään magama.

ja niimoodi kestis see poolteist nädalat peaaegu iga päev. kokkuvõttes sain ma house'i kõik osad alates kolmandast hooajast vaadatud (kuigi see jäi suuresti eksamiperioodi), six feet underi ühe hooaja vaadatud, paar filmi vaadatud ja paar raamatut loetud. ma mõtlesin alguses isegi, et võiks neist veits kirjutada ja oma arvamust avaldada, aga otsustasin siis ümber, sest noh.. ma ei viitsi ja keda üldse huvitab.
siiski-siiski peaksin vähemalt seda ütlema, et ma vaatasin ükspäev ''a rebel without a cause'' ja james dean on ikka nii ilus inimolend, et teda on lihtsalt raske vaadata (mitte et ma varem poleks teadnud, et ta ilus on, aga.. OH GOD). sellegipoolest pean tõdema, et film ise polnud minu arvates eriti hea.

..james deani pärast vaataksin uuesti küll tho.

teiseks vaatasin ma lõpuks ''to kill a mockingbird'' ära. ma teadsin, et see on päris kiidetud film, niisiis oli see mul tegelikult juba ammu arvutis, aga ma polnud lihtsalt julgenud seda vaadata. no vaadake, tegemist on ühe mu lemmikraamatuga. see on üks neist teostest, mis on igat moodi kodune ja armas ning mille uuesti lugemise järele on mul kogu aeg isu. mul on selle sisust VÄGA selge pilt silmade ees ja teatavasti võivad filmid sellise asja päris uppi lüüa. tegelikult oligi see muidugi täiesti suurepärane film ja üllataval kombel üsna sarnane sellele kujutluspildile, mis mu peas oli. noh, nii sarnane, kui üks film saab olla teise suvalise inimese peas tekkinud ettekujutusele. lisaks näitles scouti mänginud tüdruk minu arvates täiesti suurepäraselt ja atticus kinnistus mu mõtetesse veel rohkem mu lemmiku kirjandustegelasena läbi aegade.

2012-02-04T14:34:00.002+02:00

kuna ma kerli juba kuid tagasi facebookis unsubscribe'isin, sain alles praegu juhuslikult ta kontole sattudes teada, et ta kolib minema.

meeeeow

2012-02-04T00:56:00.003+02:00

astusin täna lõpuks kodust välja ehk käisin kaijal külas. alguses pidi see natukene teistsugune ettevõtmine olema, aga kuna kaisa ja toomas ei tulnud, olime ainult kahekesi. täiega tore oli! me ei teinud midagi erilist: kaija valmistas ülihead sööki, sõime, kaija kassid ajasid mulle ligi (esimest korda elus oli mul tunne, et ma meeldin mõnele kassile) ja läksime arvutisse, kus vaatasime päris pikalt fotosid. see oli ülinaljakas, sest kuigi enamik pilte, mis me teinud oleme, on juba ammu pähe kulunud, miljard korda igale poole üles laetud ja ära naerdud, leidub kuskil arvutisoppides aeg-ajalt ikkagi fotosid, mida keegi pole näinud. no ja kuna tuleb välja, et me oleme päris veidrad inimesed, oli kaija arvutisse peidetud ikka hullult naljakaid pildikesi. peale selle sõime krõpsu, surfasime veits netis, ma kommunitseerusin üliosavalt kassidega ja kaija andis kaks väga ilusat pluusi ja kaks väga ilusat salli lambist mulle. ta tegi paar pilti ka, mille käigus ma üht kassi niimoodi väntsutasin, et sellega ma loobusin küll oma kassi-sõbralikkuse-privileegist. lõpuks, kui ma ära hakkasin tulema, pidas kaija mulle veel huvitava jutluse ahjukütmise kohta ja tantsis/jooksis autol järel, kuni ma olin minema sõitnud.

2012-02-03T15:30:00.001+02:00

täna on juba reede. REEDE! OH GOD, WHY?!

2012-02-03T01:45:00.002+02:00

nii tahaks, et mul oleks midagi öelda. midagi peale selle, et six feet underi teise hooaja esimene osa oli nii naljakas, et mul läks uni ära.

hey joe, where you goin' with that gun in your hand?

2012-01-31T21:17:00.005+02:00

mul pole blogimiseks üldse jaksu - põhiliselt sellepärast, et mu elus ei toimu midagi, millest kirjutada - ja ma ei teagi, kas sellepärast, et mind häirib niisama tühjast-tähjast plämamine või see fakt ise, et ma olen boring as bat shit.

mulle on viimastel päevadel hakanud igasugused suvalised inimesed pähe hüppama. sellised, kellega ma olen kunagi minevikus põgusalt interneti teel suhelnud, lapsepõlves mänginud või kuskil üritustel tutvunud, aga kelle ma mingil põhjusel täielikult ära unustanud olen. naljakas on see, et osade inimeste puhul ei mäleta ma isegi nende nimesid, aga samas kasvab mu sees peale kellegi meenumist ohjeldamatu soov teada saada, milline see inimene praegu välja näeb, millega tegeleb ja millest huvitub. ma pean end üldjuhul üpris heaks stalkeriks, seega suudaksin ma natuke vaeva nähes tõenäoliselt nende inimeste nimed meelde tuletada ja ehk kuskilt suhtlusvõrgustikest nende kontodki üles otsida, aga samas ei paista mul selle jaoks piisavalt viitsimist olevat.
sellegipoolest otsisin ma täna üht tüüpi facebookist ainult tema eesnime põhjal. mingil hetkel andsin alla ja poole päeva pealt hüppas mulle täiesti ootamatult ta õige nimi pähe - ma olin seda lihtsalt veidi valesti mäletanud. leidsin ta kolme minutiga üles ja lihtsalt see mõistatuse lahendamine iseenesest andis mingisuguse ülima rahulolutunde.
juhuslikult otsis ja leidis marylou just täna internetis infot oma kunagise sõbra kohta ja oli sellest väga ekstaasis.
sellepärast ma internetti armastangi. kui vähegi vaeva näha, võib siit KÕIKE leida. i mean.. kõike. ja minu jaoks üpris tähtsusetud inimesed, kes mu elust kunagi läbi on käinud, on üks ägedamaid uurimisteemasid, ma ütleks.

eile vaatasin lõpuks ''earthlings'' ära. me pidime selle tegelikult juba sotsiaalteaduste vaheeksamiks läbi vaatama, aga ma ei leidnud kordagi piisavalt aega, viitsimist ega tahtmist. võin täieliku kindlusega öelda, et see on kõige kohutavam film, mida ma kunagi näinud olen. kui ma oleksin videolaenutuse omanik, laenutaksin ma ainsa õudusfilmina seda. kui ma oleksin õpetaja, näitaksin ma kohustusliku filmina seda. no ja nii edasi. kes pole sellest kuulnud ja ei viitsi uurida ka, siis see räägib inimeste üleolevast suhtumisest teistesse maalastesse (põhiliselt loomadesse ja lindudesse) ning nende julmast ärakasutamisest enda huvides. ehk näidatakse, kuidas kasvatatakse tõuloomi ja mida tehakse loomade varjupaikades; kuidas me süüa saame; kuidas me riideid saame; kuidas meile meelelahutus tagatakse ning kuidas teadust tehakse. ma ei hakka selle filmi pärast taimetoitlaseks ega midagi taolist, aga nagu filmis ka öeldi, siis kedagi, kes liha sööb, pole vaja kaitsta selle protsessi nägemisest. ma olin filmi lõpuks nii väsinud, nagu ma oleksin poolteist tundi mingit rasket tööd teinud. lihtsalt see teadmine on täiesti kohutav, et inimesed teevad nii julmalt nii vastikuid asju ja et peale kõige selle järjest vaatamist on mul küll ülikahju ja ausalt öeldes täiesti rõve olla, aga ma tean, et ma ei kavatse ju midagi reaalselt ära teha. ja et ma ei saagi just väga palju teha. kui ma asja iseenda jaoks ratsionaliseerima hakkan, kordan ma pidevalt, et kui mina vähem liha söön või nahast riideid ei kanna (mida ma ei teegi, aga et oleks mõni näide peale söögi veel), siis ülejäänud miljardid teevad seda ikka ja olukord oleks täpselt sama. ja mõnes mõttes on see ilmselt õige ka. aga samas sisendab see film väga suurt isikliku vastutuse tunnet: kui sa sööd liha, siis ripub see nõrkemiseni näljutatud ja piinatud, kuid siiski elus siga sinu pärast ühe jalaga lae all keti küljes, samal ajal kui teda pekstakse ja tal elusalt verest tühjaks voolata lastakse. ja see on ka õige. either way, soovitan seda filmi vaadata, sest kuigi see oli paras katsumus, annab see päris palju mõtteainet. ning kes teab, võib-olla teinekord, kui ma pean mingi otsuse tegema, tulevad mulle selle filmi kohutavad stseenid meelde ja ma teen mõistlikumaid valikuid.

sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud

2012-01-29T19:43:00.003+02:00

Ma vastan nüüd ise oma küsimusele. Ja nimelt: Partei hoiab võimu käes ainult enda huvides. Meid ei huvita teiste hüvang; meid huvitab üksnes võim. Mitte rikkus või luksus või pikk elu või õnn: ainult võim, puhas võim. Te mõistate peagi, mida tähendab puhas võim. Me erineme kõigist mineviku oligarhiatest selle poolest, et me teame täpselt, mida me teeme. Kõik senised oligarhiad, isegi need, mis sarnanesid meiega, olid arad ja silmakirjalikud. Saksa natsid ja Vene kommunistid olid oma meetodeilt meile väga lähedased, aga neil ei jätkunud siiski julgust tunnistada oma eesmärke. Nad tegid näo ja võib-olla isegi uskusid, et nad on sunnitult ja ainult lühikeseks ajaks võimu haaranud ja et lähema nurga taga ootab paradiis, kus inimolendid on vabad ja võrdsed. Meie ei ole niisugused. Me teame, et keegi ei haara võimu kavatsusega sellest loobuda. Võim ei ole vahend, võim on eesmärk. Diktatuuri ei kehtestata revolutsiooni kaitsmiseks; revolutsiooni tehakse diktatuuri kehtestamiseks. Tagakiusamise eesmärk on tagakiusamine. Piinamise eesmärk on piinamine. Võimu eesmärk on võim. Kas te hakkate nüüd mind mõistma?

jalg

2012-01-28T22:47:00.003+02:00

kuna ma olen umbes detsembrist saadik suurema osa ajast toas passinud ja mitte midagi teinud, on mul viimastel päevadel tekkinud soov korraks väljas käia ja värsket õhku hingata. eile otsustasin väikese ringikese joosta, aga mul hakkas poole tee peal jalg niiiii kohutavalt valutama, et ma lonkasin ülejäänud tee vaevaliselt koju. järeldasin, et tegemist oli krambiga, sest kodus normaliseerus olukord ja ma unustasin kogu selle jama juba ära.
täna oli ilus päikesepaisteline ilm, niisiis otsustasin pildistama minna. ma olin väga vähe (ja rahulikult) kõndinud, kui mu jalg hakkas samast kohast sama hullusti valutama. see oli tõsine piin ikka, aga samas ei tahtnud ma koju ka minna, sest sellise ilmaga JÄLLE toas passimine tundus juba tõsiselt vastik. pealegi olin ma kaamera ja värgid kaasa võtnud ja mõtlesin, et ma võiksin enne vähemalt paar pilti teha. polnud siiski eriti hea mõte, sest esiteks oli haljala üpris inimtühi (ehk ma ei saanud üldse pilte) ja teiseks läks valu aina hullemaks (ehk ma ei saanud väljasolekut nautida). põhimõtteliselt ei saanud jalga ABSOLUUTSELT mitte mingit moodi liigutada, sest valu on täiesti ülaosas ja tuli välja igasuguse liikumise korral. ja nii ma siis koperdasin mööda igavaid tänavakesi, ise valust ägisedes. ..kuni ma jõudsin koju, passisin rahulikult ja mingil hetkel ei pannud valu enam jälle tähele. no miks sellist asja nüüd vaja on?

sügissemestri lõpp

2012-01-28T22:25:00.003+02:00

sotsiaalteadustes pandi ka lõpuks koondhinded välja ja kuna ma ikkagi sain lisatöö eest mingisugused punktid, sain kokkuvõttes b. ehk siis võin vist oma esimese semestriga üpris rahule jääda.
Akadeemiline ja erialane inglise keel meediaüliõpilastele, tase B2 > C1 - arvestatud
Eesti keel ja stilistika (1. osa) - A - suurepärane
Sissejuhatus kommunikatsiooni ja meediasse - A - suurepärane
Sissejuhatus majandusteooriasse - (pole veel ametlikult väljas, aga C)
Sissejuhatus sotsiaalteadustesse - B - väga hea
Sissejuhatus sotsioloogiasse - A - suurepärane
Õpioskused ülikoolis - A - suurepärane

majanduse üle olen õnnelik, sest mu eesmärk oli see lihtsalt läbi saada, aga kuigi ma sotsiaalteaduste suhtes mingeid tugevaid emotsioone ei tunne, siis mu kaine mõistus ütleb, et kui ma oleksin veidi rohkem pingutada viitsinud, oleksin võinud selle ka a saada. aga noh, mis sellest enam. nüüd võin hakata juba vaikselt järgmise semestri pärast muretsema, sest kui ma praegu võtsin aineid 33 eap jagu, siis kevadsemestriks tuli mul neid nüüd kokku 44 eap'd (arvestasin alguses, et 38, aga meil polnud üht hinnet väljas, nii et ma sain alles praegu organisatsiooni ja organisatsioonikommunikatsiooni alustele registreerida). ühest küljest on seda ju palju rohkem kui mul enne oli, aga samas tundus see esimene semester mulle kuidagi lahjavõitu ka. eksamiperiood oli veidi pingelisem ja nõudis pühendnud õppimist, aga ülejäänud aja lubasin ma endale päris palju molutamist ja niisama passimist. siiski, ma ju tahan nendelt õpingutelt lõppkokkuvõttes midagi saada. kas siis polekski kõige targem tegu seda võimalust ära kasutada ja ka toredaid vabaaineid võtta, kuigi see tähendab, et mul jääb võib-olla mingite sarjade vaaamiseks vähem aega?
teisest küljest ei ole ma oma võimetest päris täpselt aru saanud ja siiamaani oleme me kuulnud lõputult lugusid sellest, kuidas uudise sotsioloogia on nii hardcore aine, et see peaks suurema osa mu tähelepanust nõudma. pluss, ma eeldan, et me peame 20. sajandi kirjanduses üpris palju lugema, mis võtab ju ka aega. ühesõnaga olen natukene mures, aga samas arvan, et ma ei hakka enam ühestki ainest loobuma. või noh.. kui siis esimestel nädalatel, kui ma peaksin avastama, et miski on tõsiselt-tõsiselt igav või et miski tõotab olla eriti-eriti raske. jah, just nii.

lõbusad sayatme'd

2012-01-27T20:35:00.003+02:00

mulle ei kirjutata sayatme'sse väga tihti, sellepärast on sealt aeg-ajalt midagi leida päris tore ja üllatav. viimased postitused on kõik kuidagi blogiga seotud olnud. näiteks - ei, mul ei ole enam piinlik, kui inimesed mu blogi loevad, aga kui keegi tsiteerib mu algusaegade postitusi, siis see on küll väga jube. ja noh, üks lõbus postitusekene ka (vastus on ei muide):

Privaatne, Täna, 08:59

magad vä?
vasta blogisse

what the

2012-01-27T08:43:00.001+02:00

sain majanduse c!

2012-01-27T08:00:00.002+02:00

sõidutasin marylou ja lotte kooli, et mul oleks põhjust varem üles ärgata, mitte lõunani magada. nüüd olen ärkvel ja uimane as hell. hakkan lugema ja olen üpris kindel, et ma ärkan kell kaks päeval ja ei saa aru, mis toimub.

semu

2012-01-26T22:53:00.005+02:00

meist paar maja edasi elab päris suur koer. iga kord, kui ma käin jalgrattaga sõitmas või jooksmas, tormab see koer üle põllu (noh, see on tegelikult muruplats, aga see maja asub nii kaugel ja plats on nii suur, et might as well be muruõpõld). ta näeb seda tehes välja nii metslas- ja hiiglaslik, et ma olen iga kord kindel, et SEE ON LÕPP, GOODBYE CRUEL WORLD. tegelikult on tal vist mingi seadeldis kaelas, mis keelab tal sellelt alalt väljuda, aga see tundub nii kahtlane. mida see jubin teeb? kui see koer tahab mul jala otsast ära hammustada, kas on siis tõesti midagi, mis teda selle juures takistab? sama hästi võib ta oma masinalt mingisuguse reaktsiooni saada, seda paar sekundit hiljem ignoreerida ja mu elusalt nahka pista. ma ei julge küll oma elu mingisuguse vidina kätesse usaldada, mis ei pruugi töötadagi (ja nagu täna selgus, siis alati ei töötagi). igaljuhul on see üpris hirmutav, kuigi ma enamasti koeri ei karda.

täna tuli see koer meie hoovi. iss tegi kurja häält ja viskas koera poole mingi asja, aga tal oli sellest täiega savi. selle asemel, et minema minna, hakkas ta semu kuudi ümbrust avastama. ka semul oli ükskõik - ta jalutas rahulikult kuudi juures ringi, mõlemad koerad liputasid saba ja uudistasid teineteist. iss läks siis välja, et mingisuguse pulga või kangi või asjandusega koer ära hirmutada, aga loom hakkas hoopis lõrisema ja sai vihaseks, nii et noh.. sellest ei tulnud midagi välja.
aasta või kaks tagasi ründasid meie naabrite koerad kahekesi semu, nii et tal oli pool keha karvutu ja katki ning ta oli päris pikka aega niimoodi šokis, et ei julgenud õieti kuudist väljaski käia. kuigi see koer just väga vihaselt ei lähenenud, siis tegemist on ikkagi loomadega ja me ei teadnud ju, mis neile järsku pähe võib tulla. kui nad alguses teineteist sõbralikult uurisid, siis varsti läks olukord pingelisemaks. võõras koer hakkas semu kuudi ümbrust märgistama, ta toidukaussi käperdama ja semu kuuti ronima. semu ise paistis ka juba närviliseks minevat, sest ta oli teisest koerast kaks korda väiksem ja tundus nii õnnetu ja abitu. no ja mida sellise hiiglase vastu teha on? kui iss lõpuks nende naabrite juurde sõitma hakkas, tuldi sealt just parajasti autoga meie juurde ja viidi koer ära. ''oih, pistis jooksu.''
noh, õnneks ei juhtunud midagi, aga sellised olukorrad on tegelikult väga ebameeldivad. kui võõras koer oli läinud, tegi semukene vist vähemalt tund aega oma kuudi ümber tiire, märgistades teise koera täislastud kohti üle. mul oli temast nii kahju.

miks mitte osta nutitelefoni

2012-01-26T21:26:00.004+02:00

kuna mu eelmine telefon kõikvõimalikel viisidel otsad andis (ekraan virvendas maha kukkumise pärast vist juba kolm kuud peale saamist, kõned katkesid peale vastamist iseenesest (samas kuulsid teised inimesed, kuidas ma paar sekundit: ''HALLOO, KUULED VÄ?!'' telefoni röökisin, nupud kukkusid küljest ära jne), ostsin endale sügisel pildil parempoolse samsung galaxy ace'i. nutitelefonid on supermõnusad vidinad, mille puhul on helistamine täiesti kõrvaline funktsioon. samas on seal väga palju häirivat, olgu siis nutilistel üleüldiselt või minu konkreetsel mudelil. kuna mu telefoni kõned olid nii katkendlikud, et ma ei saanud inimeste jutust sõnagi aru, telefon lülitas end suvalistel hetkedel iseenesest välja ja ütles teistele, et see on välja lülitatud ka siis, kui see tegelikult polnud, viisin masina parandusse. nüüdseks olen selle kätte saanud ja siiamaani pole õnneks ükski eespool nimetatud vigadest mind rohkem tülitanud. telefoni hoolduses olemise ajal kasutasin pildil vasakpoolset mobiili, mis tekitas minus päris mitu korda kahtlusi, kas mul ikka läheb nutitelefoni üldse vaja.

* vanemad telefonid on palju kergemad. kuigi ma ei taha üldiselt niikuinii telefoni püksitaskus kanda, sest see näeb enamasti üpris inetu välja, on tore teada, et ma saan seda teha, kui mul ühel hetkel vaja on. selle nädala jooksul oli korraks vaja ja ma tundsin tõsist heameelt, kui mu püksid telefoni raskuse tõttu põlvuni ei vajunud.
* need on lihtsalt pisemad. noh, kui võtta võrdluseks nokia 5110 ja mingisugune.. väike nutitelefon, mis ka kindlasti eksisteerib, on asi muidugi teine - võib-olla olekski nüüd aeg märkida, et ma pean üldjuhul silmas enam-vähem sarnastes proportsioonides telefone nagu need siin. igaljuhul oli mu väikeses kotikeses tänu väiksemale telefonile nii palju lisaruumi, et ma ei pidanudki kotilukku maadlusvõtetega kinni tõmbama.
* need on tugevamad. vahetustelefoni ajal oli mul üpris kiireid hetki, ma pidin näiteks mööda tartut ringi jooksma jne. sellistel aegadel on ülimõnus teada, et ma ei pea mingisuguse hella jubina ekraani heaolu pärast muretsema ja pidevalt kontrollima, ega see mul kuskil kotipõhjas võtmete, pastakate, kaamera, raamatute ja muu kraami vahel ei vedele. ma hoian telefoni tavaliselt kotis eraldi taskus, aga samal ajal kohtlen ma kõiki oma käekotte niimoodi, et vahet pole, kuidas ma neid asju sätin - lõpuks on ikka kõik segamini, kolksuvad kokku ja nühivad üksteise ekraane kriimuliseks.
* USSIMÄNG! nutitelefonidel on võimalik küll alla laadida sadu ägedaid mänge, aga ussi ei ületa mitte ükski neist. that's a fact.
* aku vastupidavus. ma käisin rootsis ilma akulaadijata ja aku pidas vastu kauemgi kui reisi aja. seejuures mängisin ma terve tagasitulekuõhtu (noh, enne kui mul halb hakkas) ussi. nutitelefoni jaoks tuleb laadija kaasa võtta isegi siis, kui üheks õhtuks kuskile ära minna.
* telefonihelinat on alati kuulda. ma ei tea, kas asi oli vibratsioonis (nüüd viitsisin oma nutitelefonil ka lõpuks vibratsiooni sisse lülitada, sest ma ei kuule pooli telefonikõnesid) või helinas endas, aga tavalise telefoniga on helina mittekuulmine tunduvalt harvem nähtus kui nutlasega.
* selle pärast ei pea nii palju muretsema. kuigi mu vanemad ja ehk mõned teisedki tuttavad ilmselt minuga ei nõustu, hoian ma oma asju (enda arvates) päris korralikult. selle teeb muidugi raskeks mu loomupärane kalduvus maha pillata kõik, mille ma kätte võtan, ning mu omadus igasugused olulised vidinad ära kaotada. samas tundub mulle, et võrreldes paljude oma sõprade-tuttavatega reageerin ma selle peale ka tunduvalt tugevamalt. isegi kui tegemist on mingisuguse vana luts-telefoniga, ei suudaks ma elusees seda seinte pihta loopida ja vastu põrandat põrgatada (mis oli mingil ajal eriti moes). sellegipoolest on minu arvates kuidagi kindlam teada, et kui midagi peakski juhtuma (kaotamine, vargus, õnnetus), on ohvriks odav ja vana jublakas, mitte mitmesajaeurone tehnika, mida on tunduvalt kulukam parandada või asendada.
* soosiv mõju sotsiaalsusele. no vaadake, ma pidasin ninapidi telefonis passimist millalgi üpris tobedaks. ''üü, mul on nutitelefon, ma tweedin ja feissbuukitan ja sõnumineerin ja juutuubitan ja teen ei-tea-mida, kuni mu käed ja kael väärarenema hakkavad.'' ma saan siiamaani aru, et see on täiesti totter käitumine, aga kahjuks pean ma ka tunnistama, et ma olen nüüdseks ise täpselt samasugune. kui mul selline masin juba olemas on, siis kuidas ma ei kasuta ära kõike, mida see pakub? see lihtsalt imeb endasse, tekitab sõltuvust ja on niivõrd ahvatlev võimalus. hiljem selgus, et tegelikult olen ma selline ka vanema telefoniga, sest ma kasutasin parandusnädalal igat vaba hetke ussi mängimiseks (ka klassipeol) ja nüüd järele mõeldes mängisin ma oma eelmise telefoniga igal sobival võimalusel tetrist. aga nohhhhhh, idee järgi peaks vähegi social skilli omavatel inimestel selline seaduspära vist kehtima.

okei, ja et asi aus oleks, siis vastuargumendiks ka mõni punkt, mis pani mind samsungit igatsema:
* pidev guugeldamise võimalus. no ja mitte ainult - igasugune info otsimine tegelikult. aeg-ajalt on lihtsalt vaja midagi KOHE teada! mõnikord oled sa näiteks facebooki vestluses kellelegi oma telefoninumbri andnud ja see inimene süüdistab sind vale telefoninumbri andmises ja sa pead kontrollima, kas see oli sinu viga, aga sa ei saa seda kuidagi teha, sest su telefon pole millekski peale kõnede ja sõnumite saatmise/vastuvõtmise võimeline. kuna ma olen praeguseks pideva ühendatusega täielikult ära harjunud ja sellest väga sõltuv, oli selle võimaluse kadumine alguses veits halvav.
* sõnumite kirjutamine on numbriklahvistikuga tunduvalt aeganõudvam ja tüütum kui qwerty-ga.
* muusika telefonist kuulamise võimalus. vanemate telefonidega tuleb muusika kuulamiseks veel lisavidinat kaasas kanda.
* helinate valik. sellel konkreetsel nokial on helinad on üldjuhul üpris jubedad ja valik väga piiratud. endal oleks muidu üpris ükskõik, aga inimesed kipuvad imelikult vaatama.
* nutitelefoniga saab tumblida! (noh, vähemalt kunagi sai. mu telefon ei ole peale meie kodu-wifi naasmist kordagi wifiga ühenduda suutnud).

howl

2012-01-26T18:40:00.003+02:00

igatsen house'i vaatamist. eilsest õhtust võtsin kavasse ''six feet under'', mida on üpris tüütu vaadata, sest üks osa kestab tund aega. juba kolmveerandtunnised sarjad on minu jaoks üpris ebameeldivad, sest selliseks pühendunud ettevõtmiseks on palju aega vaja ja kuigi praegu mul seda on, siis noh.. enamasti pole. igaljuhul avastasin ma, et sfu on ka päris äge. samas pole mul erilist võimalust seda vaadata, sest meie internet on wifi tagasitulekust saadik nii uimane olnud, et ma ei saa youtube'ist mingeid lühikesi videosidki korralikult vaadata. täna olen suurema osa ärkveoldud ajast selle laadimist oodanud (see ei ütle muidugi väga palju, sest ma magasin ülikaua, käisin uimaselt dušiall, passisin tühja jne), aga sain lõpuks suure vaevaga ikka vaadatud. sarjadega seoses pole mu mure veel väga suur, sest ausalt öeldes loeksingi ma parema meelega raamatut kui vahiksin hooaegade viisi mingeid endasse imevaid saateid. mille pärast ma tunduvalt rohkem mures olen, on üleüldine internetikasutus. täpsemini tumblr. ma pole juba mitu päeva korralikult tumblida saanud ja see on nii raske! okei, tegelikult mitte NIIII väga raske, aga mul pole hetkel lihtsalt eriti muid probleeme, mille üle kurta. peale majanduse tulemuste muidugi, mida ma veel teada pole saanud, aga kaua ma neist ikka jahun?

2012-01-25T20:50:00.002+02:00

appikene, kuidas ma lakutavaid ümbrikke ja marke vihkan. peale selle, et need maitsevad päris rõvedalt, lõikan ma ümbrikega peaaegu iga kord keelde. not cool!

house

2012-01-25T17:40:00.002+02:00

nonii-nonii, ongi house kuni üleeilse osani vaadatud. veits kurb, sest ma pean nüüd uusi osi ootama hakkama ja neil on komme üpris tihti pettumust valmistada, kui need mingil nädalal lambist tulemata jäävad (näiteks glee eile). mul on uus sari juba välja valitud, mis on päris paha, sest ma lootsin, et kui ma house'iga ühele poole saan, võin hakata normaalset elu elama, aga nüüd on mul juba väike huvi tekkinud - seda enam, et ma pole plaanitavast sarjast siiani ühtegi osa näinud. loodetavasti see ei meeldi mulle.

2012-01-25T00:02:00.001+02:00

tom hanks, why you so perfect?

palun annetage raha

2012-01-24T18:03:00.002+02:00

et ma saaksin endale selle korteri üürida. kui te annetate palju, olen väga tänulik, sest siis ma saan sinna üksinda kolida. kui natuke vähem, pole ka hullu - küll ma mõne sõpsi ikka leian. aga kindlasti tehke seda, sest see on vist kõige ägedam korter, mida ma siiamaani tartu korterikuulutuste seas näinud olen (koos selle mitmekorruselise ägedusega, mille lingi ma ka kunagi siia panin).

koduuuu

2012-01-24T16:00:00.004+02:00

see on alati veits ebameeldiv, kui ma bussiaegu vaatan ja avastan, et buss läheb juba veerand tunni või kümne minuti pärast (ja tartus on see peaaegu iga kord nii, kui ma järsku bussiga otsustan sõita). samas on päris ebameeldiv passida samas toas inimesega, kellest lihtsalt õhkub vaikivat hukkamõistu, samas kui ta pole mulle mitte kunagi öelnud, milles asi on (ma olen talle vähemalt paar märkust teinud - ma ei ütle, et see võib meeldiv olla, kuid vähemalt ta teab, mis probleem on (ja et üldse on midagi)). üleüldse, temal ei tohiks küll põhjust vingumiseks olla, sest ta on saanud kuu aega passida üksinda toas, mille eest mina pool hinda maksan. ma saan aru, et ma olen (tahtmatult) kogu selle ühikaelu vihkamisega üle pingutanud ja ehk teinud asjast veidi suurema numbri kui see tegelikult (vähemalt teiste inimeste jaoks) väärt oleks, aga seda ma võin küll öelda, et sama palju kui kerli käitumine mulle närvidele käib, ei salli tema mind ka. sellepärast tegingi ma oma kojutulekuotsuse siis, kui ma kõndisin peale eksamit taaskord dedorandi tõttu hingamiskõlbmatu õhuga täidetud tuppa ja kui kerli sinna paari minuti pärast sisenes ning ma talle sõbralikult (päriselt ka) ''tsau'' ütlesin, jõllitas ta mind tõsise näo ja kõõrdis silmadega ning pobises vaikselt ning peaaegu vihaselt ''tsau'' vastu.

jooksin kiirelt-kiirelt bussile ja olen nüüd kodus. risotto, coca-cola, chili-lime lays, kuivatatud banaanilaastud ja house. ning ma ei mõtle sellele, et majanduse töö läks täiesti metsa, sest nüüd ei saa ma enam midagi teha. ma ei suuda isegi majanduse õpikust konkurentsiga turu ja monopoli võrdlust vaadata, kuigi mind tegelikult päris huvitab, kuidas õiged joonised välja näevad. ma teadsin, et see tuleb töösse, niisiis vaatasin ma eile õhtul selle viimase asjana spetsiaalselt üle, aga töö ajal läks kõik peas laiali. faktide õigsuse määramisega sain enda arvates päris hästi hakkama, sest ma lugesin õpiku läbi ja sain seetõttu asjadest paremini aru kui näiteks kontrolltööde ajal, mil ma ei osanud õpiku abigagi õigel ja valel vahet teha. paraku läks mikroökonoomika väidetega asi täiesti käest ära, nii et mul pole õrna aimugi, mis ma seal tegin. no ja siis loomulikult arvutusülesanded, millest üks oli täiesti elementaarne ja läbi lahendatud, aga ma lihtsalt. ei. osanud. eksami läbikukkumine oleks täiesti ajuvaba, arvestades, millist vaeva ma selleks õppimisega nägin, aga samas on see täiesti reaalne võimalus. after all, ma sain sotsiaalteadusteski ainult 36 punkti.

2012-01-24T12:06:00.003+02:00

oh god, kui halvasti see eksam läks. ma ei osanud kõige lihtsamaid ülesandeidki lahendada. noh, kõige lihtsamaid vast oskasin ka, aga päris halb olukord, ma ütleks.

lisaks sain ma sotsiaalteaduste eksami eest ainult 36 punkti ja lisatöö eest mitte ühtegi, nii et ma peaksin selle aine üpris napilt c saama (napilt as in peaagu b, mitte d - minu olukord on veits valusam, ma ütleks).

ja veel lisaks ei ole ma ühikas enam üksinda ja ma ei tea, millal ma koju minna saan, sest inimesed kirjutavad lambist rakvere-tartu kommuuni, et nad sõidavad sellel ja sellel ajal ja otsustavad pidevalt ümber. MIDA SA KIRJUTAD, KUI SA KOHE ÜMBER MÕTLED, AH?! no põhimõtteliselt ma mõtlesin, et ma võin siin tartus ju veits passida ka, kuni ma autoga saan, kui ma siin niikuinii üksinda olen, aga nüüd ei jää ma mingil juhul siia. veerand tunni pärast läheb buss!

this is it

2012-01-24T09:43:00.000+02:00

2012-01-23T20:05:00.001+02:00

kõik peatükid on läbi, nüüd kordan paar asja üle ja lähen koju magama. ma olen ilmselgelt täiesti üleõppinud. iga kõnnitud sammuga on selline tunne nagu mu aju põrkaks peas ringi ja minu suutlikkus praegu veel midagi meelde jätta on väga kahtlane. ühtlasi ei saa ma aru, kas ma olen kõik läbi lahendatud ülesanded ära unustanud ja ei oska neid ka homme lahendada või asi ongi magamatuses ja suures tuupimises. either way, tahaks, et see jama juba läbi oleks.

2012-01-23T14:33:00.002+02:00

nonii, jõudsin tartusse, käisin trehvis söömas ja tulin raamatukogusse. kõht on eriti täis ja tegelikult oleksin ma võinud ühikasse ka jääda, sest kerlit pole, aga mõtlesin, et siin on äkki veits töisem ja motiveerivam keskkond. eks näis, praeguseks on kell juba nii palju, et ma ei tea, mis saab.

lisaks, nohu+nõrgaks jäänud prilliklaasid+magamatus=päris vastik peeavalu. ei tea, mis sellest ka saab. ei tea, mis üldse saab.

liigun tartu tänavatel täieliku hirmuga, et ma kohtan mõnd tuttavat. iseenesest oleks ju tore vahelduseks ka inimkontaktis olla, aga mul on niiii halb olla.

2012-01-22T22:52:00.001+02:00

nii tore, et mu väsinud mõistuse ergutamise jaoks on konspektidesse veel üllatusi peidetud.

3. Millised on majapidamise alternatiivid oma rikkuse (varade) hoidmisel?
Sukasäär, investeerida, hoiusesse panna, põlema panna

2012-01-22T19:28:00.002+02:00

poole kolmeni öösel õppimine ja kell üksteist hommikul jätkamine annab tunda. kusjuures mulle tundub, et ma võiksin selle aine enda jaoks isegi arusaadavaks teha, kui mul rohkem aega oleks. üks peatükk päevas (mida ma kahel esimesel päeval ka rakendasin) paistab olevat päris normaalne kogus majandustarkust, mille juures mu aju ei tekita tunnet nagu see hakkaks plahvatama, sest ma üritan miljonit valemit korraga meelde jätta. kurb-kurb, et kahe nädala asemel oli mul mingi närune poolik nädal, millest on omakorda alles jäänud vaid päev ja tänane õhtu. positiivne osa on see, et ma avastasin, et üht õpiku peatükki polegi meie programmis sees, nii et mul on jäänud viie peatüki asemel neli. mõte nende kõigi täna lõpetamisest tundub täiega ilus, aga arvestades, et ma olen terve päev õppinud ja selle ajaga suutnud läbi töötada KAKS peatükki, ei vea vist välja. oh well. lähen tartusse igaljuhul juba homme hommikul ja veedan oma päeva raamatukogus, kus on loodetavasti vähem häirivaid tegureid.

makro

2012-01-22T12:02:00.002+02:00

that awesome moment, kui ma loen teiste inimeste vastatud küsimusi ja saan aru, kui vastus on vale või ebatäielik.

2012-01-22T00:10:00.001+02:00

okei, spooky. mu jalad olid täiesti jääs ja ma hoidsin neid veits sooja vee all. nüüd on mu vasaku jala varbad nii paistes, et nende kokkupuutumine on häiriv ja ma ei saa neid eriti vabalt liigutada. nagu majandus üksinda poleks piisavalt rõve.
miks need nii paiste läksid?!

mikro

2012-01-21T23:35:00.001+02:00

tegin väikese inimkontaktipausi ehk käisin aldariga väljas ja nüüd jätkan majandusega. hea meelega läheks magama, sest mul on uni ja ma hakkan vist tõbiseks jääma (hence the tumepunased mööda nägu laialivalguvad huuled), aga mul on vaja täna vähemalt kaks peatükki majandust veel õppida. olukord ei ole just eriti paljutõotav, arvestades, et ma seadsin enne õppimaasumist oma iga päeva eesmärgiks vähemalt kolm peatükki. täna on kolmas päev ja ma olen kolmanda peatüki juures. lihtne matemaatika ütleb, et kui mul kulus kolme peatüki jaoks kolm päeva, läheb kahe peatüki jaoks natuke rohkem kui näiteks kaks tundi. aga noh, ma pean vähemalt üritama, sest ma mõtlesin, et kui ma saaksin täna vähemalt mikro läbi võtta, jääks pühapäevaks ja esmaspäevaks makro ja ma pean neil päevadel siis lihtsalt rohkem pingutama. ärkan vara, ei vaata house'i ja töötan veel parema järjepidevusega kui täna, mil ma olin tegelikult päris tubli ja sain lõpuks isegi enda jaoks üpris keerulistest ülesannetest aru. jah.

konspektid

2012-01-21T18:36:00.003+02:00

ülikoolis õppimise üks väga oluline pluss võrreldes gümnaasiumiajaga on materjalide aktiivne ringlus. kui gümnis olid inimesed pigem kitsid (mitte kõik ja alati, aga enamjaolt hoolitseti ikka selle eest, et enda asjad tehtud saaksid, mitte ei jagatud oma tööd ja vaeva suvaliselt igaühega), siis ülikoolis on täiesti enesestmõistetav, et head konspektid ja kontrolltööd/eksamid antakse edasi järgmistele kursustele, kes omakorda täiesti enesestmõistetavalt jagavad neid materjale omavahel. tööd sisaldavad nii tohutult palju infot, et selle kõige omandamine võtab päevi/nädalaid - kellel oleks siis veel aega hakata mingitele kordamisküsimustele vastama ja konspekte otsast lõpuni valmis kirjutama? sellepärast on üheks tööks õppimiseks lõpuks nii palju materjale, et mõnikord ei suuda nende seast validagi. mille juurde ma lõpuks jõuda tahtsin (peale selle toreda (ja ausalt öeldes veidi harjumatu) kollektivismi ja altruismi kiitmise), on see, et mõnikord on teiste inimeste konspekte täiega lõbus lugeda.

11. Kuidas kujuneb ettevõtete pakkumiste põhjal turupakkumine?
Kõikide ettevõtete summaarne pakkumine turul. Tuleb kõik liita nah.

2012-01-21T12:09:00.001+02:00

still i need your sway, because you always pay for it
and i, and i need your soul, because you're always soulful
and i, and i need your heart, because you're always in the right places

2012-01-21T11:31:00.001+02:00

''sellepärast sul sõpru polegi''

2012-01-21T10:29:00.002+02:00

kurat küll, kui frustreeriv see faking majandus on. vihastasin praegu niimoodi, et mul hakkas pea ringi käima. iga kord, kui ma mõtlen, et ma saan kõigest normaalselt aru ja saan ülesannete lahendamisegagi hakkama, tuleb mingi eriti lollakas võrrand sisse ja OI NÄE, SIIN ON LAMBIST ÜHEST ARVUST TULETIS VÕETUD ja kõik läheb kanale. matemaatika on see, mida ma ei oska. ja mul ei ole mitte mingit võimalust kuskilt neid lahenduskäike näha ka. arvata on, et ma oma peaga sellist saasta välja mõelda ei suuda.

oma toas

2012-01-20T22:18:00.003+02:00

tõin telefoni parandusest ära ja võtsin veltsist massi ja delvise peale. poisid arutasid ruuteri-asju, mis minu jaoks kõlas enam-vähem: ''blablabla blablablablabla, xp, hehehe, blablablablabla, wan, blablablabla'', sõid kommi, mass tegi pooletunnise telefonikõne, delvis korrutas, et mass ei suuda ruuterit korda teha, mass tegi samale inimesele veel ühe jätkutelefonikõne ja ONGI WIFI TAGASI! elu on jälle ilus.
..kuigi nagu juba praegu näha, on mul nüüd veel vähem motivatsiooni õppimiseks.
MA PEAN SEDA TEGEMA, sest aeg saab lihstalt otsa ja ma ei jõua omadega mitte kuskile.
SA JÄÄD KODUTUKS, ANETTE, KUI SA KOHE INTERNETIAKENT KINNI EI PANE JA TURUNÕUDLUSKÕVERA KOHTA LUGEMA EI HAKKA!

sticks 'n stones

2012-01-20T13:48:00.002+02:00

oh god, milline naljakas hommik. noh, õppimise mõttes kindlasti rumal-rumal tegu, sest ma magasin isegi kaks tundi kauem kui plaanitud (ma lihtsalt ei suuda end kell üheksa hommikul tõusma sundida), aga kui aus olla, siis.. i regret nothing.
the office ja big bang theory olid mõlemad ÜLINALJAKAD ja isegi mu tumblri dash oli täna nii lõbus, et ma lagistasin siin kõva häälega naerda.
mis seal siis ikka. ootan homselt hommikult parimat ja sukeldun majandusse.

off with their heads

2012-01-19T22:02:00.004+02:00

oh the horror. ma seadsin endale eesmärgiks iga päev kolm peatükki põhjalikult läbi töötada. päev on peaaegu otsas ja ma olen ainult ühe läbi saanud. vähemalt õppisin ma täna, et see aine vajab väga intensiivset tööd, mis eeldab ka kiiremat mõtlemist, mitte aeg-ajalt muusika kuulamist, pikali olles tantsimist ja noh.. pikutamist üleüldiselt. seega kolin ma homme laua taha ja üritan täna kaotatud aega tasa teha.

muude vahepeal mainimata jäänud märkustena võiksin teatada, et ma võtsin näiteks paar päeva tagasi koristuse käigus lõpuks ka jõuluehted alla.

eile nägin üle mingi.. kahe kuu meie akvaariumis elavat vähki. peale seda, kui me skalaari võtsime, kolis vähk suures ärasöödud saamise hirmus väikesesse koopasse elama ja ei käi sealt kunagi väljas. noh, eks ta mõnikord söögi järele ikka vudib, aga ronib kohe peitu tagasi ja kui teised pereliikmed (kes akvaariumit aeg-ajalt puhastades selle koopa sealt eemaldavad) mulle ta elusolekut ei kinnitaks, oleksin ma juba ammu kindel, et ta on ära söödud.

mu telefon on remondist tagasi, nii et ma pean sellele millalgi järele minema.

mass on tõenäoliselt selle aasta kõige oodatum külaline meie peres. ja ta tuleb sel nädalavahetusel!

öäk

2012-01-19T15:37:00.004+02:00

mu voodi oli täna hommikul niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõnus, tekk nii pehme ja raamat nii ahvatlev. aga oh ei, mikroökonoomika ootab.
vähemalt e, anette. vähemalt e! siis on järgmiseks kolmapäevaks see jama läbi ja võin poolteist nädalat voodist mitte välja tulla.

yes/no

2012-01-18T23:06:00.000+02:00

õumaigaad, glee viimane osa on nii naljakas!

eksam number eelviimane

2012-01-18T21:56:00.003+02:00

lugesin eile õhtul poole kolmeni öösel sotsiaalteaduste materjale. olin lõpuks juba nii unesegane, et ei suutnud isegi ''seks ja linn'' vaadata. noh, natuke oli selles see ka süüdi, et ma alles millalgi nägin seda osa. igaljuhul sain ma kõik materjalid peale eesti inimarengu aruande loetud. kui aus olla, poleks ma seda tõenäoliselt läbi lugenud ka siis, kui mul rohkem aega oleks olnud (kui mul PALJU rohkem aega oleks olnud, siis juba oleksin võib-olla). veider oli see, et ma lugesin sellest paar üksikut lõiku ja kui üks küsimus välja jätta, olid eksamis kõik küsimused just nende loetud lõikude kohta. what are the chances?!
tartus käisin täna edasi-tagasi bussiga, mis kulges üpris rahulikult eelnevalt nimetatud põhjusel. tavaliselt pean ma sõitudel magamajäämisega vaeva nägema ja muusika kuulamisega samal ajal ei uinu ma peaaegu kunagi. täna magasin päris palju laule nii sinna- kui tagasisõidul maha. mõnus oli.
seekord oli mul meeles ühika võti kaasa võtta, aga ma lihtsalt ei tahtnud sinna minna. kuigi ma olin üpris kindel, et seal kedagi pole, tundus ikka kuidagi vastik ja noh.. mõttetu ka tegelikult. söömas käisin küll. ennast tundes ennustasin, et mul tuleb päris pikalt mööda tartu tänavaid jalutada, enne kui ma kõikidest söögikohtadest mingisuguse suvalise välja valida suudan, kuni ma märkasin rahva raamatu kõrval mingis söögikohakeses päevapakkumisena täidetud kanafileed ürdi.. mingis asjas. kõlas päris hästi ja oli ka. kui ma söödud sain, asusin lossi 36 maja otsima. mul oli tartu ülikooli kaart kaasas ja puha, aga seal polnud õppehoonete hulka seda konkreetset maja märgitud. niisiis jalutasin lihtsalt mööda lossi tänavat, kus pole just väga palju maju, mis võiksid õppehooned olla. kui ma väikese ringikesega näituse tänavale jõudsin ja sealt tagasi inglisilla poole kõndisin, avastasin, et ma olin õigest majast mööda kõndinud. ..ainult et ma olin jälginud selle kõrval oleva maja numbrit. meie instituut kolis muide sinna samma majja, nii et uuest semestrist on meil kõik loengud seal. avastasin täna, et sellest iseenesest päris väikesest mäekesest on ülitüütu üles kõndida ja ma juba kujutan ette, kuidas ma neljapäeva- ja reedehommikuti paar minutit enne kaheksat seal näost punasena ja piinades jooksen.
eksam ehmatas alguses natuke ära, sest esimese ringiga ei osanud ma päris paljudele küsimustele vastata. samas mõnda asja ikka teadsin ka, nii et ma ei oska sellelt mitte midagi oodata. samas on üpris kindel, et a-d ma selle aine eest enam niikuinii ei saa, sest vaheeksami eest sain ma ainult 33 punkti 50-st. oh well.

homsest olen majanduse lainel. sounds spooky.

2012-01-18T20:35:00.001+02:00

do what's good for you
or you're not good for anybody

2012-01-17T20:49:00.002+02:00

olukord paistab päris halb.

+ pidin 30 lehekülge mingit demograafiaõpikut lugema. ühest küljest oli see päris tüütu, sest see oli mingeid kordajaid ja valemeid täis. teisest küljest oli see üks väga kurb lugu. mitte nii kurb kui näiteks ''minu armsad luud'', aga siiski tegi meele halvaks.

laiskus ja püsimatus

2012-01-17T16:35:00.003+02:00

kõige veidram on see, et kell on pool viis õhtul ja ma arvan ikka veel, et ma võin endale lebotamist, tühja passimist ja lakke vahtimist lubada. eraldan end internetist oma tuppa - ma ei arva küll, et seal vähem häirivaid tegureid oleks, aga vähemalt pole mul seal võimalust iga loetud sõnaga mingeid assossatsioone luua. tähendab.. on küll võimalik, aga ma ei saa siis kohe samal hetkel selle teema kohta kiirelt-kiirelt internetis vähemalt pooletunnist researchi teha. info kättesaadavus on nii tore, sest ma saan lugeda ükskõik millise teema kohta, mis mul vähegi pähe tuleb. samas on see täiesti totter, sest selgus, et mulle tuleb pähe väga palju asju ja need kõik vajavad põhjalikumat uurimist.

teine nukker tähelepanek on see, et kuigi sotsiaalteadused on oma suure ulatuse tõttu mulle täiesti vääraka õppeaine mulje jätnud (noh, kui aine hõlmab kõiki sotsiaalteadusi, peab seal paratamatult olema sees ka igavaid asju - näiteks demograafia ja mingid mudelid ning muutujad), aga suur osa sellest on tegelikult väga huvitav. sellegipoolest pole mul mingit motivatsiooni nende sadade lehekülgede jagu keeruliste tekstide lugemiseks.

sots

2012-01-17T13:20:00.001+02:00

loengu kuulamiseks pean alla laadima internet exploreri. that's new.

osad tekstid on küll sellised, et.. what? mul oli eile bordieu teksti lugemisega natuke raskusi (siis ma jäingi magama), aga tuleb välja, et see oli veel kökimöki.

Seaduseelnõude seletuskirjade normatiivsed sisuanalüüsid näitavad, kuivõrd Eesti ministrid koos ministeeriumide ametnikega suudavad täita teadmistepõhise poliitika ja parema õigusloome põhimõtteid meie inimeste elu ja tööd mõjutavas seadusloomes.
Artikkel tugineb 2007. aasta septembrist 2009. aasta märtsini tehtud seitsmenda seaduseelnõude seletuskirjade normatiivse sisuanalüüsi tulemustele (170 eelnõu), näidates teabe kvaliteedi muutusi majanduskriisi (eelarvekärbete) süvenemise ja 1995–2003 tehtud uuringute taustal. Autor vaatleb vastuolusid ministeeriumide poolt eÕiguse süsteemi sisestatud seaduseelnõude seletuskirjade sisu ning valitsuse ja Riigikogu õigustloovate aktide normitehnika eeskirjades mõjude hindamisega seotud normide vahel.

god, i feel stupid.

tom hanks

2012-01-16T21:23:00.001+02:00

ühest küljest oleks mul lugemisele lisaks vaja mitu-mitu videoloengut kuulata. teisest küljest näitab tv3 täna ''saving private ryan'', mis on mu mäletamist mööda ülihea film. ma ei suuda uskuda, et ma siin selliseid asju üldse kaalun. mis minust ja mu kohusetundest saanud on?

võõras kaelakee

2012-01-16T20:38:00.003+02:00

nonii, tuba on lõpuks ometi korras. seal elamine muutuski juba natuke hirmuäratavaks. leidsin koristuse käigus ühe pisikese pariisist ostetud ehtekarbikese seest mingi võõra kaelakee. ma tean, et see on minu käes juba ülikaua olnud, sellepärast ma selle ära toppinud olengi, aga samas tean ma täiesti kindlalt ka, et see pole minu oma. ja ma ei tea, kellele see kuulub. kuna see on seal juba kaua olnud, ei tohiks võimalusi iseenesest väga palju olla, aga.. ma ei tea. igaljuhul on see väga ilus hõbekett väikeste hõbedast kuulikestega ja mul on selle omastamise pärast täiega piinlik.

sotsiaalteadusi olen endiselt täiesti minimaalselt õppinud, sest pool päeva kulus linnaskäigule ja koristamisele ning kui ma lõpuks lugema hakkasin, jäin magama. tuletan taaskord meelde, et eksam on ülehomme. jõin nüüd kohvi, mis loodetavasti ei lase mul öösel magada, nii et ma olen sunnitud üleval passima ja õppima. ..hoolimata sellest, et see üks varane ärkamine viis mu täiesti rööpast välja ja ma olen unine as hell.

paistab, et meie skalaar on ühe väiksematest kaladest ära söönud. bitch.

2012-01-16T13:35:00.001+02:00

koristan nüüd kiirelt toa ära ja siis.. sotsiaalteadused, here i come! (mitte küll nii entusiastlikult nagu üks hüüumärk mulje võib jätta - ma olen varasest ärkamisest uimane nagu panniga pähsaanu).

käisin enne koolis ka. olin marylouga raamatukogus ja kui lotte sinna tuli, tegi ta ''peep ja sõnad'' kohta päris naljaka ülestunnistuse. ühtlasi kehtis see vist ka ''jussikese seitse sõpra'' ja ''nublu'' kohta.

külm on.

carry on my wayward son

2012-01-15T23:49:00.005+02:00

filmid, mida ma hetkel vaadata tahaksin:
* titanic
* cast away
* forrest gump

tõenäoliselt kolm filmi, mida ma kõige rohkem üldse vaadanud olen, aga.. mul on selline tunne.

lugesin täna veits sotsiaalteaduste materjale, aga põhiliselt siiski passisin tühja. tark tegu, arvestades, et eksam on kolmapäeval ja mul on nii palju materjale vaja lugeda, et ma ummistasin ainult nelja faili printimisega printeri ära. aga noh, homme pean niikuinii juba enne kella seitset ärkama ja mul on house'i ainult kaks osa jäänud, nii et kui ma oma toa koristamist just eriti mitmetunniseks tegevuseks venitada ei suuda, ei tohiks mul peale õppimise midagi muud teha olla. noh, peale lugemise muidugi, aga ma avastasin juba täna, et igasuguseid muid asju suudan ma teha, aga kui ma raamatu kätte võtan, siis ütleb mu ratsionaalne pool, et kui ma juba niikuinii loen, võiksin seda teha vajalike tekstidega.

nii naljakas, kuidas mul on tunne, et ma olen millestki välja kasvanud, aga samas häirib see mind üpris tõenäoliselt just sellepärast, et mõnes mõttes pole ma üldse kasvanud. nii või teisiti, i'm over this shit.

the entertainer

2012-01-14T22:25:00.004+02:00

kolmapäeval läksime kaisa ja kaijaga rootsi. mingit eesmärki meie käigul polnud - kaija ema sai lihtsalt soodsa kruiisi pakkumise ja me kasutasime selle hea meelega ära. mina seda enam, et ma polnud kunagi rootsis käinud. tegelikult polnud ma isegi laevaga sõitnud ning mu senimaani ainus merereis oli kolmandas klassis kihnu.
peaksin vist alustuseks ütlema, et peaaegu terve rootsiskäik keerles selle ümber, kui halb mul olla oli, nii et keda mu sõiduiivelduse jutud juba ära tüüdanud on, võib selle postituse rahuliku südamega vahele jätta.

kolmapäeval jõudsime õnneks õigel ajal haljala-tallinn bussile. ma olin terve hommiku üpris rahulikult toimetanud ja pakkinud, arvates kogu aeg, et buss läheb kell kolm. kell kolmveerand kaks sain teada, et buss hakkab kell kaks juba rakverest tulema, nii et läks veits kiireks ja pingeliseks, aga sain hakkama. bussis rääkisime kaisa ja kaijaga juttu, kuni ma vestlusest loobusin, sest mul läks süda täiega pahaks. ülejäänud tee väänlesin ja ägisesin, kuni me lõpuks tallinnase jõudsime ja sadamasse reisima pidime, nii et sain veits õhku hingata. kogu selle tallinna vahel kakerdamise lõpuks olid mu jalad TÄIESTI läbiligunenud. alguses üritasin küll lume- ja veevabasid pindu leida, millel kõndida, aga mõistsin üpris kohe, et olukord on täiesti lootusetu. veel rõvedam oli see, et need jalatsid ei kuivanud järgmiseks päevaks ära ka, nii et ma pidin ka stockholmis läbimärgade jalgadega kõndima. seal olid muidugi omakorda täiesti kohutavad ilmastikuolud, nii et saapad oleksid nii või teisiti märjaks saanud. jään nüüd elevusega haigust ootama.
kui me laeva jõudsime ja end oma tillukesse kajutisse surutud saime, hakkasime kohe sööma, sest noh.. me olime kõik näljased. kuna me ei soovinud kõiki oma maiseid varasid ühe laeva õhtusöögi peale ära kulutada, võtsime endale mingeid kuivi sööke ja keeduspiraali kaasa. tegime endale nuudleid, kartuliputru ja muud sellist kraami, nii et kajutis polnud lõpuks eriti palju värsket õhku, mida hingata. sellele lisaks viskasime vooditesse pikali ja vaatasime telekat ning kui laev lõpuks liikuma hakkas, läks mul süda nii pahaks, et see oli midagi kohutavat. õnneks jõudsime enne veel ühe laeva uudistamise käigu ka ära teha, muidu ma poleks seda näinudki.
loomulikult oleksin ma pidanud juba enne bussisõitu sõidutabletti võtma, aga mul olid need otsas, niisiis polnud see lihtsalt võimalik. ma ei läinud laevas ka kohe rohtude jahile, sest ma ei kujutanud ausalt öeldes ettegi, milline see sõit tuleb. mul oli (teiste juttude põhjal) väike lootus, et laev raputab alguses veidi ja rahuneb siis maha. nope, mitte miski ei läinud paremaks. kaija ja kaisa tegid ettepaneku kuskile suuremasse ruumi minna, sest lootsime, et seal paneme raputamist ehk vähem tähele. ostsin receptionist endale tabletti, aga siis oli loomulikult juba liiga hilja. läksime mingisse suurde saali, kus hakati bingot mängima. otsisime tükk aega sobivat kohta, nii et pidime seal treppidest üles-alla jooksma, laudu vahetama ja igasuguseid liikuvaid tegevusi tegema, mis mulle tol hetkel täiesti selgelt liig olid. kaisa ja kaija otsustasid kolmepeale bingopileti osta, millega me midagi ei võitnud. ütlen täpsustuseks, et mina seda mängu just ei nautinud. mul on sellest mingi ülihägune ja veider mälestus, sest ma ei saanud silmi üldse lahti hoida. samal ajal kuulsin ma kogu aeg neid rõõmsaid helisid: kuidas bingomees lustlikult eesti ja rootsi keelt rääkis, numbreid teatas ja nalja tegi (või seda teha üritas); kuidas inimesed niisama nalja pärast ''bingo!'' karjusid, aga seda kunagi siis ei hüüdnud, kui neil päriselt bingo oli; kuidas kaija ja kaisa millegi üle naersid; kuidas mäng läbi sai, mingeid bände tutvustati, keegi esinema hakkas jne. ja absoluutselt terve selle aja oli mu nägu surutud vastu lauale toetatud käsi, nii et ma nägin välja nagu tõsiselt purjus inimene. kaija ja kaisa tahtsid ära kajutisse minna, aga ma lihtsalt ei suutnud püsti tõusta. ma üritasin päris mitu korda vähemalt pead tõsta ja lonksu vett juua, kui ma mingit hetkelist leevendust tundsin, aga pea vajus kohe kopsti alla tagasi ja agoonia jätkus. ma olin lõpuks juba täiesti meeleheitel, sest kuigi sõiduhaigus on alati jube, ei mäleta ma, millal mul viimati nii hull oli. ma ei oksendanud ka; lihtsalt ei saanud ennast liigutada ega kellelegi ühtegi sõnagi öelda, et ma mingit abi saaksin vms. mingil hetkel hakkasin ma täiesti kontrollimatult värisema. mul polnud külm ega midagi, jalad lihtsalt tõmblesid üles-alla ja käed surisesid niimoodi, et ma ei tundnud neid enam. kui ma lõpuks suure vaevaga lonksu vett juua suutsin, aga see mitte midagi ei muutnud, hakkasin ma kõige tipuks täiega pillima, sest see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kohutav. kuulsin kogu selle tralli, enda ulgumise ja muu müra sees, et kaija läks arsti kutsuma ja mingi naine küsis, mis mul viga on. kui ma lõpuks kuulsin, et turvamees tuleb ratastooliga sinna saali juurde, oli mul hetkeks iiveldustunne ka vähenenud, nii et suutsin lausa püsti tõusta ja saalist välja kõndida. varsti ilmuski keegi ratastooliga ja mind sõidutati arsti kajutisse, kus kaija varasemalt väga abivalmilt (no tõesti, ma oleksin ilma tema ja kaisata sinna ära surnud) mu muret kurtnud oli. arst tegi süsti ja ütles, et see aitab umbes kolmel korral viiest. kajutisse kõndisin kaija toel juba ise, sest iiveldus oli endiselt veidi allasurutud, aga kohe, kui ma pikali heitsin, hakkas uuesti ülihalb, nii et ma lihtsalt tõmblesin seal voodis ja ei teadnud, mida peale hakata. käisin vahepeal juba vetsus ja mõtlesin, et noh.. ajan näpud kurku ja saan selle asjaga ükskord ühele poole, eksole, aga nagu umbes kolm korda varasemalt õhtu jooksul, ma lihtsalt ei suutnud. ma teadsin, et kui ma selle ära teen, hakkab mul parem, aga samas teadsin ma, et enne enesetunde paranemist hakkab mul väga palju halvem ja on hullult raske enda enesetunnet halvemaks muutma sundida, kui sa ei kujuta ettegi, kas midagi kohutavamat on üldse võimalik. kui ma olin umbes veerand tundi vannitoapõrandal kägaras vedelenud ja mõelnud, kas ma suren nüüd ära või mis juhtuma hakkab, tõusin lõpuks püsti ja otsustasin magama jääda. istusin voodisse ja jõudsin ühe lonksu vett juua, kui mu organism tegi ära selle, mida ma ise ei julgenud. see oli tegelikult veider ka, sest mul on absoluutselt igasugustel reisidel süda paha ja sõiduhaigus on tartusse kolimisega saanud varasemast kaks korda suuremaks ja neli korda tüütumaks osaks mu elust, aga oksendanud pole ma juba üle nelja aasta üldse. veel imelikum on see, et kui tavaliselt hakkab peale seda ebameeldivat toimingut parem (mitte lihtsalt parem, vaid on tunne nagu midagi poleks olnudki, vaid ma oleksin alles sõidukisse astunud ja reisi alustanud), siis seekord ei hakanud. laeva loksumine tuletas üpris kiirelt meelde, et ma olen ikka veel merel ja pean seda jubedust paarteist järgnevat tundi edasi kannatama. niisiis oigasin ja mõmisesin (ja vahepeal isegi ropendasin veits) enne magamajäämist päris tükk aega, mis oli kindlasti kaijale ja kaisale väga ebameeldiv (nagu kogu see ülejäänud õhtu). mu jaoks on tegelikult täiesti arusaamatu, kuidas ma sellises olekus üldse magama suutsin jääda. öösel ärkasin iga natukese aja järel üles ja iga kord, kui ma olin kindlaks teinud, et mul pole süda enam/ikka veel paha, jäin ülima rahuloluga magama.

järgmisel hommikul üritasin võimalikult kaua magada. kaija jooksis kajutist sisse-välja, sest ta käis mingeid maju ja saarekesi pildistamas (astrid lindgreni maju - ''kas te ei teagi, et ta ostis endale hullult palju maju?''), tegi meile hommikust huumorit ja me kaisaga kogusime ka lõpuks piisavalt palju ärksust, et end korda sättida.
kui laev stockholmi jõudis, kõndisime jalgsi kesklinna, milleks kulus meil päris palju aega. ekslesime mööda mingeid tänavaid ja üritasime paaniliselt kaardilt oma asukohta leida. noh, kaija ja kaisa üritasid tegelikult - mul oli rohkem kõrvalpassija, pildistaja ja aeg-ajalt märgade jalgade kohta märkuste tegemise roll. ma arvan, et sel on midagi pistmist ka sellega, et inimesed teavad, et ma olen kõige halvem orienteeruja üldse. praegu pole see enam eriti tõsigi, sest ma olen tartus elamisega ja võõraste kohtade otsimisega igasuguste kaartidega päris sõbraks saanud.
kui me lõpuks mingilt naiselt juhtnööre saime, leidsime suuremad kaubanduskeskused üles. ainult nende külastamisest meie linnaskäik koosneski. ma oleksin tegelikult tahtnud mingeid ilusaid vanalinna kohakesi ka näha (mille kohta kõik mult kodus küsisid: ''noh, seda nägid vä?'' ''aga seda?'' ''mis käisite seal siis üldse?''), aga noh.. kollektiivselt oli meie eesmärgiks vist rohkem ägedate šopingukohtade leidmine. pealegi oli ilm igasuguse sightseeingu jaoks täiesti kohutav. ma väga kahtlen, et ma oleksin mingeid maju ja kujukesi nautinud, kui mu jalad samal ajal lirtsusid ja ma terve päeva jooksul oma prillide tagant mitte midagi välja ei näinud (ma ei tea, miks ma läätsesid ei pannud).

otsisime päris tükk aega söögikohta. kaisa tahtis mcdonald'sisse minna, aga ma hakkasin veits protesteerima. minu arvates on see üpris tobe, et ükskõik, mis inimestega ükskõik mis välismaa linnas ma käin, alati käime me mcdonald'sis söömas. see on ju igal pool ühesugune ja hakkab vaikselt üle viskama - välismaal olles tahaks ikka mingeid huvitavamaid toidukohti proovida, mida mul tulevikus pole võib-olla võimalik külastada. siiski-siiski sai mu mäss õnnetu lõpu, kui me avastasime, et sellist asja nagu alla sajakroonine lõuna rootsis ei eksisteeri, ja ostsime ikka mäkist oma viiekümnekroonised eined. aga vähemalt kõht sai täis ja noh.. need eined on tegelikult ikka päris head ka, olgem ausad.

kui ostukohtade suhtes veidi täpsem olla, jooksis meie trajektoor põhiliselt h&m-isid mööda. minu jaoks isiklikult oli see üpris ebameeldiv, sest me käisime mingis viies-kuues-seitsmes h&m-is vähemalt. ma sain juba teises poes aru, et riided on suuremas osas samad ja nii kallid, et ma ei taha neist mitte midagi osta. samas ei saanud ma üksinda mööda stockholmi tänavaid rändama ka minna, sest meil oli isegi väikestest eraldikäimistest suht palju segadust. seega passisin enamjaolt kaija ja kaisa läheduses ning vahtisin ehteid, mis maksid sama palju kui riided.
olgem ausad, ega seal tegelikult eriti selliseid poode polnudki, kus ma käia oleksin tahtnud. üritasin paaniliselt lottele midagi kingituseks leida, aga kuskil polnud mitte midagi. lõpuks leidsin ühe muusikapoe, mis oli küll päris awesome. seal töötasid mingid hullult ilusad noormehed, kellest üks üritas mu särgiostul abiks olla. ma käitusin nii nagu iga normaalne kommunikatsiooni õppiv neiu ilusa noormehe juuresolekul käituks: mökitasin natuke aega ja ütlesin, et ma ei tea, mis suurust ma soovin. lõpuks sain oma pink floydi ''the dark side of the moon'' särgi siiski ostetud.
terve linnaskäigu jooksul leidsin ma veel ainult ühe poe, mis mulle tõsiselt huvi pakkus ja kust ma mida osta oleksin võinud: mingeid ägedaid popkultuuri tegelastega seinamaale, kruuse ja SUURTE RIIULITE VIISI postkaarte täis pood. kui ma endale parajasti kaarte valisin, käratas kaija, et meil on sadamasse ilgelt kiire, nii et mul jäi suurem osa kaartidest vaatamata ja ma ei jõudnud midagi osta. ma ei oleks selle pärast nii kibestunud, aga me jõudsime laevale peaaegu kaks tundi enne väljumist, nii et mul oleks seal ägeda kraami kokkukrabamiseks aega olnud küll. aga no mis seal ikka. pidime veel toidupoodi otsides ekslema ja pikalt läbi märja-märja linna kõndima. ühesõnaga polnud ka see normaalsem osa reisist nii väga tore.

enne tagasisõitu võtsin varakult tabletti ja üritasin magama jääda, aga üldse ei suutnud. kõik algas sellest, et rootsi tv6-st tulid ägedad sarjad, niisiis vaatasime scrubsi ja how i met your motherit. peale saadete lõppu läksid kaija ja kaisa välja lõbutsema, nii et mul oli ideaalne aeg uinumiseks. magamise asemel sattusin ussimänguga hoogu ja klõpsisin niisama telekanaleid, sest ma avastasin, et kuigi laev oli juba päris pikalt sõitnud, polnud mul ikka veel paha. sõin rahulikult tortilla krõpse ja vaatasin laeva-tv-st, kuidas teised inimesed pidutsesid. mingil hetkel hakkas laev kiiremini sõitma ja kuna reisi algusest oli tükk aega möödas, otsustasin igaksjuhuks teise tableti ära süüa. peale seda hakkas mul niiiiiiiiiiiiii kohutavalt halb, et ma tundsin juba, kuidas eelmise õhtu jubedus korduma hakkab. seekord polnud hädas ainult mina: kaija ja kaisa tulid kajutisse ja kurtsid, et neil on ka mõlemal ülipaha olla. ronisime kõik vooditesse ja keegi tegi ettepaneku juttu rääkida nagu good old times, aga kui kaija ja kaisa seda natukene teinud olid, pidin ma neilt vaikust paluma. ma olin ise üllatunud, et ma seda tegin, ja tundsin end ülihalvasti, sest niigi oli mul tunne, et ma olen reisi täiesti ära rikkunud, aga samas teadsin ma, et kui ma kohe magama jääda ei suuda, lõpetan ma jälle vetsupoti kõrval ning teiste rääkimise ajal oli päris keeruline magama jääda.
kui ma lõpuks uinusin, ärkasin öösel vist ainult ühe korra üles ning olin hommikul väga üllatunud, kui ma kuulsin, et me jõuame tunni aja pärast juba kohale. ma magasin ikka tõsiselt sügavalt ja mõnusalt. pakkisime oma asjad kokku, seisime tüütus väljumisjärjekorras ja ootasime mu isa ja lottet.
kokkuvõttes oli reisil päris toredaid hetki ja me polnudki ammu kaija ja kaisaga midagi koos teinud. sellepärast ma ei ütleks, et ma seda sõitu otseselt kahetsen aga samas.. kui ma läheksin ajas tagasi ja peaksin uuesti selle valiku tegema, siis ma tõenäoliselt reisile ei läheks. oleks minu enesetunne parem ja kaija-kaisa saaksid korralikult oma tegemisi nautida.

õhtul käisin hõbetraageldusel - tegelikult ainult sellepärast, et liisu osales seal (ja noh, riti, lissel, rait ja taavi olid ta modellid). päris tore üritus oli ja inimesed olid täiega ägedaid kollektsioone kokku meisterdanud. hakkas kohe kahju, et ma ise nööpigi kampsunile ette õmmelda ei oska.

peale hõbetraageldust läksin perepubisse, kus oli meie klassi järjekordne istumine. veits igav oli ja midagi eriti ägedat ei toimunud, aga vähemalt sain kõhu täis süüa ja veits juttu rääkida. muidugi olin ma üliväsinud ka, nii et see ei aidanud mu seltskondlikkusele eriti kaasa.

täna käisin vanaema sünnipäeval. ta pidas seda seekord üle pika aja sõmerul, mis oli tore, sest kuigi korteris on vähem ruumi kui maal, käime me sõmerul palju harvemini. väiksena veetsime me seal lottega suurema osa oma nädalavahetustest ning kuigi see meile neil kordadel sageli ei meeldinud, kui ritit ja liisut polnud, tekitab seal käimine alati heldimust ja nostalgiat. lisaks on see lihtsalt supermõnus koht, sest vanaemal on seal alati soe, väga-väga puhas, korras ja ilus.

viisin vahepeal riti, liisu, lisseli ja maaja rakveresse ka, mis oli kohati veidi hirmus. esiteks kihutasid (tõsiselt KIHUTASID ikka) seal mingisugused lumesahad ringi ja tulid mulle kaks korda minu suunavööndis vastu. ma täiega ehmatasin, sest nad tulid ülikiirelt, pimestasid mind veits ja olid nii suured, et see kiire möödasõit neist oli üpris ohtlik - mul polnud aega rahulikult kindlaks teha, kas kedagi mulle vastassuunavööndis ikka vastu ei tule. lisaks pidin ma liisu tammikusse viima ja me ei leidnud õiget tänavaotsa üles, niisiis üritasin pingsalt tänavanimesid lugeda, kuni ma ühel hetkel teelt välja mingisse lumehunnikusse sõitsin. õnneks oli lumi pehme ja ma sõitnud sinna väga hullusti sisse, nii et saime peale paari väljasuremist lausa autot lükkamata oma teekonda jätkata.

vaatasin täna ka ''big bang theory'' ja ''office'' uut osa, mida ma ülikaua oodanud olen, aga pettusin veits mõlemas. homme pean kiirelt-kiirelt tääääääiegaaaaaa sotsiaalteadusi õppima hakkama. oh god, see eksamijama võiks juba läbi olla.

2012-01-14T18:58:00.002+02:00

sain sotsioloogia a. oleks sotsiaalteadused ja majandus pooltki nii paljutõotavad..

rootsi

2012-01-13T12:40:00.002+02:00

olen tagasi maismaal, aga ma ei jaksa praegu reisist kirjutada. võib-olla hiljem, võib-olla öösel, võib-olla homme, võib-olla ülehomme. ikka veel on lainetamise tunne ja süda on veits paha.

glass houses

2012-01-10T21:39:00.002+02:00

käisin täna tartus sotsioloogia eksamit tegemas.

iss ja lotte viisid mu juba kella üheksaks hommikul rakveresse, sest lotte pidi tallinnasse haiglasse minema ja mul polnud hiljem võimalik kuidagi linna saada. esimesed tund aega veetsin kroonikeskuses. alustuseks tühjendasin eesti posti kontori postkaartidest (no mitte päris, aga paraja portsu ostsin ikka) ja ülejäänud aja jalutasin apollos ringi. kui kell sai kümme, läksin hagarisse, kus jõin colat ja lugesin sotsiaalteadusi. häiriv osa oli see, et neil mängis raadio maksimumvolüümiga. HOMMIKUL VARA. alguses olin natuke heldinud, sest seal mängiti järjest täpselt selliseid laule, mis mu 2007. aastal tehtud mp3-plaadil on, aga lõpuks tulid halvad laulud ja mu oma muusika ei suutnud seda lärmi summutada.
kella üheteistkümneks muutusin juba natuke murelikuks, sest see tüüp, kellega ma tartusse pidin saama, lubas mulle enne sõitu helistada, aga kell oli juba meie kohtumisajast (=üksteist) üle. läksin siis lõpuks bussijaama taha, kuhu poiska tulema pidi, ja ta oligi seal. ütles, et ta üritas mulle helistada, aga ma andsin talle vale numbri, sest see pole kasutusel ja blablabla. autos jutustas ka veel, et ma oleksin võinud talle ikka ise helistada ja ta oli varem valmis, nii et me oleksime juba ammu sõitma võinud hakata. ma ei osanud midagi öelda. ei tahtnud nagu väga vabandada ka, sest ma polnud kindel, kas tegemist oli ikka kindlasti minu veaga. ma ei raatsi oma vabandusi niisama tuulde loopida - hoian neid parem selleks, kui ma kellelegi näiteks otsa komistan. for the record, tegemist oligi ikkagi minu apsuga, nii et vabandus oleks üpris asjakohane olnud. samas.. me kohtusime kokkulepitud kellaajal kokkulepitud kohas (siiski tundus nagu ta oleks mu peale veits pahane).

autosõidul läks mul süda nii pahaks, et ma tundsin juba, kuidas mu refleksid tööle hakkasid. tõmbasin sügavalt hinge ja üritasin kiirelt-kiirelt magama jääda. aitas ka, nii et peale tartusse jõudmist ei pidanudki väga kaua piinlema. võib-olla aitas söömine ka enesetunde paranemisele kaasa. käisin tsink plekk panges igasuguse kraamiga nuudleid söömas. tegelikult plaanisin ühikast ka läbi hüpata - lihtsalt selleks, et vaadata, mis olukord seal valitseb, aga ma unustasin oma lollaka võtme koju.

eksam läks päris normaalselt, ma arvan. mult on selle kohta juba päris palju küsitud ja ma ei oska midagi vastata. mulle tegelikult väga ei meeldi ka sellised küsimused. ''kuidas läks?''. ma saan aru, et see on mingi kena formaalne žest, millega näidatakse, et sa huvitud teise inimese käekäigust ning loodad, et ta teeb oma eksamid normaalsetele tulemustele ja ei kuku koolist välja vms, aga mida ma selle peale vastan? ma pole tulemusi teada saanud ja obviously ei vastaks ma mingile küsimusele nii nagu ma vastan, kui ma TEAKSIN, et see on vale.
tavaliselt ei tahaks ma oma ennustustega midagi ära rikkuda, aga kuna asjad lähevad omasoodu tõenäoliselt sõltumata sellest, kas ma teen panuseid, ei arva midagi, nutan patja, või lehvitav võidulipukest, siis teatan julgelt, et b saan vist ikka kätte, a-s nii kindel pole.

peale eksamit jooksin kiirelt bussijaama, ostsin endale r-kioskist vee ja jõudsin õigeks ajaks bussile. tagasisõit oli tunduvalt nauditavam, kuigi süda läks ikka veits pahaks ja mp3 ei lase enam shufflet maha võtta. ma pole päris ammu rakvere-tartu liinil bussiga sõitnud ja ma natuke isegi ootasin seda. kuigi see on peaaegu kaks korda kallim ja pikem sõit, on ka sellel oma võlu. näiteks on autodes alati oht, et mingid kaassõitjad tahavad juttu rääkima hakata, niisiis ei saa ma klappidega muusikat kuulata. pluss noh.. see täiesti loomulik suhtlemishirm (täpsemini hirm selle ees, et keegi ütleb midagi ja see tuleb mulle ootamatult, nii et ma toon kuuldavale vähemalt kolm erinevat häälitsust, enne kui ma mingi arusaadava vastuse välja hääldada suudan. ''kuhu sa tartus tahad?'' ''AH? mm, ee, narva mnt 25, hmmh.'' täna pidin näiteks enne eksamit paar sõna vahetama ühe võõra poisiga, kes pakkus mulle kordamiseks oma materjale ja keda ma muuseas igavate loengute ajal veits stalkinud olen. ''MISASJA? aa, mm, jaa, okei, aitäh.''). mõnikord on sõitude ajal jutustamine muidugi tore ka, sest kõik need võõrad inimesed ja nende jutud on päris paeluvad (no mitte alati, aga mõnikord jään ikka huviga kuulama, mis elu need tundmatud tüübid elavad) ja mõnikord on tore, kui keegi teine minu elu vastu ka huvi tunneb (suvalised inimesed oskavad tihti originaalsemaid küsimusi küsida kui sõbrad ja tuttavad). samas tahaks mõnikord lihtsalt vaikuses iiveldust kontrolli all hoida. seega laadisin ma eile mp3 muusikat täis ja ootasin seda bussisõitu päris suure õhinaga. paraku puruneski mu ilus unistus siis, kui shuffle mahavõtmise nupp haihtus ja masin kogu aeg samu lugusid mängis.

kodus ootasid tom kha supp, lavaš ja house. omnomnom.

sim

2012-01-10T08:30:00.003+02:00

mul on alati kõik telefoninumbrid sim-kaardile salvestatud olnud, niisiis oli eile mu automaatne vastus emt klienditeenindajale, et mul on numbrid kaardil ja mul pole vaja neid enne telefoni äraandmist ümber kopeerida. ma polnud just väga õnnelik, kui mulle meenus keset ööd, et see sama tsikk käskis mul eelmine kord sim-kaardi ära vahetada (sest see aitavat telefoni väljalülitamiste vastu) ja ainus number, mis mul nüüd telefonis on, on mingi võõra poisi oma, kellega ma täna tartusse peaksin saama. õnn ja rõõm.

2012-01-09T21:35:00.000+02:00

sometimes it seems the going is just too rough
and things go wrong no matter what i do

tumblr

2012-01-09T14:30:00.003+02:00

sain oma telefoni täna lõpuks hooldusesse saadetud. ma arvan, et selleks oli praegu ka kõige sobilikum aeg. lisaks sellele, et nad olid nüüd nõus selle lõpuks vastu võtma
1. ma pean eksamiteks õppima ja kuigi wifit majas pole, siis telefoni interneti olemasolul on tõsine oht, et ma hakkan näiteks youtube'ist videosid vaatama või facebooki/tumblri/9gagi lehitsema.
2. ma pean oma unerütmi paika saama ja kui mul õhtuti und ei tule, on telefoni interneti olemasolul tõsine oht, et vt. eelmist.
3. ma lähen kolmapäeval stockholmi, niisiis pole mul lihtsalt vajadust pidevalt telefoni otsas rippuda.
4. mu tasuta interneti maht sai vist niikuinii täis, sest ma pole viimased kaks päeva telefoniga netis saanud käia, niisiis oli see suht kasutu, arvestades, et keegi mulle isegi ei helista. kella võin ma mingilt monohelinatega nokialt ka vaadata.

peaksin nüüd vist veel veits sotsioloogat õppima ja end siis saatuse hoolde jätma. ..kuni homseni, mil mul on veel viimane võimalus enne reisi kiirelt-kiirelt mingeid sotsiaalteaduste asju lugema hakata.

friend: i miss my boyfriend
me: so do i
friend: he calls me princess
me: he calls me fan
me: sometimes fans like plural
me: so he'll be like "I love my fans!" and I'm like I love you too boo.
friend:

2012-01-08T22:35:00.003+02:00

viisin aldari tapale. lumi tuiskas veits vastu ja teed olid nii libedad, et mul tuli kogu autokoolis käimise ja sõidueksamite tegemise õudus meelde. brr.

md

2012-01-08T14:19:00.006+02:00

ma pole kunagi mõistnud igasuguseid internetis leiduvaid postitusi selle kohta, kuidas inimesed erinevaid filme ja sarju vaadates teleka peale karjuvad. i mean.. mul ei teki kunagi tahtmist rahulikku telerivaatamist tegelastega rääkimisega ära rikkuda. nüüd on house saamas sarjaks, mille iga episoodi vaatamine näeb välja nii

oo, kuuenda hooaja lõpp ja seitsmenda algus, this is just wonderful.

pidupidu

2012-01-07T04:58:00.003+02:00

käisin ikkagi peol ja ausalt öeldes suht kahetsen seda otsust. noh, iseenesest sai ju veits nalja ja puha ning ma polnud näiteks villut ja vahurit kuidagi päris kaua näinud, aga sellegipoolest on mul tunne, et õhtu sisu ei kaalunud kulutatud raha ja aega üles.

põhimõtteliselt olin ma õhtul juba otsustanud, et ma ei lähe rakveresse, sest kui ma duši alt väljusin, oligi billy joel täies hiilguses laetud, marylou tegi kooki ja üleüldse tundus kodus lebotamine kuidagi mõnus. siis helistas mulle aga aldar ja veenis mind veits, et ma tema, vahuri ja jussi ka auto peale võtaksin. kuna mu varasem otsus oli üpris ebakindel ja ma tegelikult ootasingi mingit märgikest selle kohta, mida oleks tark teha, otsustasin lõpuks minna.

kõigepealt olime veits aega aldari, vahuri ja jussiga aldari juures. rakveresse sõidutasin juba päris purjus noormehed, kes rääkisid terve tee jooksul eesti parimatest dj’dest, nii et ma.. noh.. ei öelnud ühtegi sõna.

pidu oli üliigav ja eriti kellegagi ei saanud suhelda ka, nii et need viis eurot oleksin võinud küll asjalikumal otstarbel kulutada. kui pralle läbi sai, läksime eelnevalt nimetatud poiste, raidi, elise, liisi ja villuga raidi poole, kus liitus meiega ka sarah. kuna ma sealolekust suurt midagi ei mäleta (kuigi ma just tulin sealt), järeldan, et ka see käik polnud minu jaoks just huvitav suursündmus. kõige meelierutavam osa oli ilmselt see, kui me aldari ja vahuriga parkida üritasime ehk rait näitas mulle, et ma pargiksin mingile suvalisele lumega kaetud aukus murulapile ja läks tuppa, vahur korrutas, et teised pargivad alati pooleldi kõnniteele ja aldar käskis mul jätta auto kohta, kus ma kahe teise auto tee täiesti kinni oleksin pannud. samal ajal korrutas ta äärmise tähelepanelikkusega, et ma keeraksin nüüd rooli natuke rohkem vasakule, tagurdaksin natuke rohkem, nüüd keeraksin paremale, veel natuke paremale jne. ise tulin selle peale, et parkida auto raidi auto taha ning kui ma sellega hakkama olin saanud, avastasin, et mu auto oli risti üle kõnnitee, blokeerides selle täielikult. kõige asjalikuma mõtte pakkus lõpuks välja siiski aldar, nii et auto sai pargitud ja kõik jäid ellu. ..kuigi ma tõstsin korraks häält. see oli ka lõbus, kui vahur oma püksid morssi täis kallas. või fakt, et mul, elisel ja raidil on kõikidel ühesugune telefon. või.. mm.. no ikka oli tore ka.

mu hetke suurim kartus on see, et ma magan homse päeva maha ja ei õpi piisavalt. ma ei tea, mis kasu sellest pidevast muretsemisest on – kui ma ei õpi, siis ei tee see halamine ju ka mind targemaks. samas vaevab see mu pead suuremal osal ajast, nii et kui ma siia juba oma mõtetest ja tegemistest kirjutan, siis.. teadke, et ma kardan.

muidugi olen ma endiselt social retard. ma suhtlesin iseenesest ju päris paljude inimestega, aga samas ütlesin ma õhtu jooksul vaid mõne üksiku lause. ma lihtsalt ei oska teiste küsimuste peale kuidagi vastata, niisiis suurel osal ajast on mu automaatseks reaktsiooniks naeratamine ja lootus, et vestluspartner jätkab ise oma juttu. mul pole (obviously) olnud kunagi võimalik end teistega suhtlemise ajal jälgida, aga mulle hakkab aina enam tunduma, et mu näos on midagi, mis takistab normaalse kontakti loomist. päris tõsiselt. mulle on nüüdseks isegi paar korda öeldud, et ma olen vestluses kas pahase, eemaloleva või üleoleva näoga (kuigi ma naeratan nii püüdlikult!). sageli, kui keegi mulle midagi räägib ja ma selle peale mõne enda arvates täiesti sobiliku näoilme ette manan, paistavad inimesed (nende näoilme põhjal) olevat ehmatunud, häiritud või isegi veidi solvatud, nagu ma poleks reageerinud neile soovitud viisil. aga kui keegi ei reageeri nii nagu sa ootad, siis sa ei tee selle peale ju ise mingit imelikku nägu, vaid.. teed midagi muud. see tähendab, et mu näol peab midagi TÕSISELT viga olema. võib-olla ma kujutan seda endale ainult ette, aga igaljuhul oleks see järjekordne asjalik seletus sellele, miks ma paistan niivõrd halba esmamuljet jätvat.

avastasin ka, et ma ei taha enam iga randomi küsimise peale kõigest rääkida, kaasaarvatud sellistest teemadest, mille suhtes ma olen varasemalt üpris avameelne olnud. see on mõnus.

2012-01-06T21:42:00.000+02:00

2012-01-06T20:06:00.002+02:00

then again, kui mul billy joeli diskograafia kiirelt lõpuni laeks ja ma mingi mõnusa mõtlemist mittevajava ajaviitetegevuse leiaksin..

oh my, oh my

2012-01-06T14:25:00.003+02:00

ma olen nii kahevahel, kas minna täna rakveresse peole või mitte. ühest küljest tahaksin ma õppida ja lugeda; teisest küljest lugesin ma täna hommikul sotsioloogia õpikust:
ka täiskasvanueas on isolatsioonil inimesele tõsised tagajärjed. üksikvangistus on üks karmimaid karistusi just nimelt sellepärast, et reaalsustaju säilitamiseks on vaja kontakti teiste inimestega. üksikkongi paigutatud inimesed kaotavad ajataju ja hakkavad pikapeale kahtlema oma elu kõigis aspektides. tähtis moment siinjuures on see, et reaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud. ilma teiste inimesteta, kes aitavad meil reaalsust määratleda, kaotame me sellega kontakti. see ongi põhjuseks, miks isolatsioonis elavatel inimestel esineb tavalisest palju rohkem vaimuhaigusi. inimese oskus elada sotsiaalset elu ja meie vajadus olla koos teiste inimestega on sotsialiseerumise alustalaks. selle juured on aga homo sapiens'i evolutsioonis.
noh, korraks läbihüppamine ei saa ju midagi halba teha. reaalsustaju nimel.

pseudoprobleemid

2012-01-05T19:49:00.001+02:00

kuna mul on sotsioloogia õppimiseks päris vähe aega jäänud, oleks mul kiirelt-kiirelt vaja õpiku peatükid läbi lugeda, et ma natuke ka sotsiaalteadusi vaadata jõuaksin. ma arvestasin küll, et mul jääb peale rootsis käiku piisavalt aega sotsiaalteaduste eksamiks õppimiseks, aga sinna otsa tuleb kohe ka vanaema sünnipäevapidu, nii et ma kardan hetkel, et ma võisin enda õppimiskiirust natuke ülehinnata, eriti mu praegust uimast seisundit arvestades. anyways, selle raamatu lugemine polegi vist tegelikult NII väga tähtis ja ma teen seda hetkel pigem konspektist õpitu kinnistamiseks. lisaks läheks mul asi tunduvalt libedamalt, kui ma jätaksin pikalt kirjeldavad peatükid vahele ja keskenduksin neile kohtadele, kus on boldis olulised võtmesõnad või mingid nimed, mille kohta ma tean, et ma pean neid kindlasti tundma. kahjuks tuli aga välja, et see on täiega huvitav õpik ja kuigi ma mingitel arusaamatutel põhjustel õppimisega kohutavalt vaevlen, on sotsioloogia endiselt väga huvitav aine. ma lihtsalt EI RAATSI igasuguseid näiteid ja asju lugemata jätta. ja samal ajal ma ju tean, et mul on kiire. MILLINE DILEMMA!

lisaks

2012-01-04T18:47:00.002+02:00

mu keskendumisvõime on täiesti nullilähedane. ma ei tea, mida sellega ette võtta, sest mul on viimase viie minuti jooksul tulnud vähemalt kuus ideed, mida ma internetist otsima peaksin ja ma pole ühestki mõttest üle kahe sekundi kinni suutnud hoida. kõik on meelest ära läinud. what is this? kuidas ma niimoodi ükskord õpitud saan?

argh

2012-01-04T18:26:00.001+02:00

vajutasin endale klammerdajaga ühe klambri sõrme. shit, that hurts.

2012-01-04T00:43:00.001+02:00

kaks tavalist ja üks pooleteisttunnine house'i osa. nope, still not sleeping.